|
|
|
Jää puhtaks luuletempliks igavesti sa. Laul kostku ikka sääl kui mühav laan Ja kohal Munamäe ja Võrumaa Veel lehvi, Vanemuine nagu aeroplaan. Vaid sääl, vaid sääl on laulu kodumaa, Ta sama jäädavalt on põimit iloga, Kuis olen kasvand sulle, Võrumaa.
Juhan Jaik Võrumaa
JUHAN JAIK 13.01.1899 Võrumaa, Sänna – 10.12.1948 Rootsi, Katrineholm
JUHAN JAIK sündis 13.jaanuaril 1899. aastal Võrumaal, Rõuge vallas, Sännas mõisatöölise pojana, kasvas üles Tsooru vallas Roosiku mõisas ja Luhametsas, õppis Sänna ja Tsooru koolides. Edasiõppimist takistas kohmakas koolisüsteem ja rahanappus. „Olin sajad korrad elanud üle meeleheiteid hariduse omandamise mittevõimalikkuse pärast.“ Perspektiivitusest trotslikud poisid asutasid 1913. aastal riigikukutajate salaseltsi „Komorra“, tõukeks rahvusromantiline kirjandus ja „muidugi ka see üldine tarve vabamate rahvuslikkude elutingimuste järele, mis selgus omal teel isegi meile, kauge metsakuru poisikestele. […] Siht oli […] lüüa välja siit maalt kõik venelased ja sakslased ja luua iseseisev riik.“ Selle suurejoonelise plaani eest saatis tsaarivõim 16-aastase Juhan Jaigi asumisele. Revolutsioonisegaduste ajal tuli noormees suurte lootustega koju, kuid jäi peagi Sänna kommunistide pilkelaulu sisse kirjutamise tõttu jalgu ka punavõimule – seekord ähvardas koguni surmanuhtlus. Napilt pääsenuna läbis Jaik Tallinnas ohvitserikursuse, võitles Vabadussõjas, õppis õhtukeskkoolis, töötas muuhulgas ajakirjanikuna, Eesti Raamatuaasta peasekretärina ja Haridusministeeriumi nõunikuna. 1944. aastal põgenes Saksamaale, hiljem asus Rootsi, kus suri 1948. aastal ajukasvaja tõttu. Maeti 1990. aastal ümber Tallinna Rahumäe kalmistule.
Oma lünklikust haridusteest väärtustas Jaik kõige enam kahte kooliaastat Tsoorus ja iseseisvat enesetäiendamist. „Juba 6-aastasena valdas mind lugemiskirg, mis kestis õige kõrge pinevusega oma 20 aastat. […] Ise kirjanikuks saada, seda unistust siis veel ei olnud. […] Ent eriti algkoolid on nõrgalt kaitstud nakkushaiguste vastu. […] Veebruaris tuli see värsikirjutamise palavik. […] Meisterdasin salaja vihutäie pilkelaule kaasõpilaste kohta.“ Esimest honorari – veriseks löödud nina – pidas autor igati õiglaseks tasuks. Järjekindlamalt luuletama inspireeris poissi pere kolimine metsade keskele asunikutallu. Igatsus Munamäe järele, mis nüüd enam silmapiiril ei sinetanud, vormus värssideks. „Huvitas värsisepitsemise protsess, huvitas see, kuidas minul kaunis kergesti õnnestus valmisoleva või säälsamas pähetuleva mõtte sõnastust vormida nii, et see annab end parajal kohal murda teisele reale nii, et tekib riim ja neljanda rea järel punkt.“ Edaspidigi õhutas luulelendu kõige enam millestki ilmajäämine, olgu selleks siis romantilised noorpõlveillusioonid või vabadus. „[Vanglas] tundsin esimest korda elus, et armastan oma koduseid. Kui enne oleks tekkinud selline mõte, see oleks paistnud väga veidrana. Perekonnas polnud ei sõnade ega tunnete tegemist, polnud õpitud niisugust asja. Mida olin armastanud veel? Ikka Munamägi, koduvald, kogu kitsas liikumispiirkond, mille nüüd leidsin rikkaima õnnemaana. […] Seda õppisin nüüd nägema ja idealiseerimagi. […] Muidugi kirjutasin ka värsse, haledaid ja armsaid.“ 1921. aastal trükiti esimesed luuletused ajalehes. Alates 1924. aastast avaldas Jaik luulekogu, lühiproosat, romaane, näidendeid, muinasjutte, lastejutte ja -luulet. 1999. aastal ilmusid esmakordselt käsikirjana säilinud mälestused pagulasaastaist.
Juhan Jaigi isik ja looming on alati tekitanud kahetist vastukaja. Lähedased ja tuttavad meenutavad teda optimistliku inimesena, kelle tulek tekitas alati rõõmsa ootuse: kohe hakkab toimuma midagi huvitavat ja toredat; vaenlased seevastu olid valmis ta koguni surma saatma. Tänased kirjandusteadlased leiavad Jaigi lapsemeelselt fantaasiarikkas müstilises proosas üha uusi sügavusi uurida, eluajal sarjati teda pinnapealse, viimistlemata jutuvoolu eest.
Jaik meenutab mitmes mõttes Hans Christian Anderseni – mõlemad pärit vaesest perest, haridustee jäi kõigile püüdmistele vaatamata lünklikuks, mõlemad innuka, entusiastliku, kõrgelennulise, reeglitest ohjeldamata loomingulaadiga, mis tegi nad avatuks kirjandusmaailma halastamatu konkurentsivõitluse pilkavatele rünnakutele. Ja lõpuks – nii Andersen kui Jaik püüdsid kogu elu teostada end täiskasvanutele kirjutatuga, aga said tunnustust hoopiski lastele jutustatud muinasjuttude eest.
On arvatud, et varasema loomingu karmid arvustused suunasidki Juhan Jaigi hiljem oma lugusid peamiselt lasteraamatutena vormistama – neisse suhtus kriitika pealiskaudse leebusega. Osaliselt võisid lastepärasemad teemad olla siiski inspireeritud ka oma lastest.
Sõjaeelse kümnendi jooksul ilmuski pikk rida fantaasiarikkaid (muinas)jutu- ja luuletuste kogusid noorsoole – „Uhhuu jutustused“ (1929), „Kaarnakivi“ (1931), „Vanapagan ja seitse venda“ (1932), „Vanaisa kasukas“ (1933), „Hõbedane karjakell“ (1933), „Hädastvere poiste ninamees“ (1934), „Kuutõrvajad“ (1934), „Tondijutud“ (1936), „Pajupill“ (1937), „Tolmukull“ (1939), „Hunt“ (1942), „Nõiutud Tuks“ (1944), jutustus „Juudasoo“ (1934) jutustuste triloogia „Pombi ja Üdsimärdi nõiad“ (1932), „Pombi ja esivanemate kuld“ (1934), „Pombi ja Siukuningas“ (1934) ning kuus lastenäidendit.
Lähemal vaatlusel selgub, et lasteraamatute ühisnimetuse alla mahub nii lihtsakoelisi jutukesi ja muinasjutte väikelastele kui ohjeldamatuid ohtrasõnalisi fantaasiarännakuid, kus isegi täiskasvanul lugejal on raske jutustaja kannul püsida.
Nõukogude Eestis lasteraamatu sildi all tsensuuri läbinud valikkogus „Kaarnakivi“ (1980) leidub läbisegi nii lastele kui ka algselt täiskasvanutele kirjutatud jutte, samuti enamikus Juhan Jaigi 100. sünniaastapäevast alates ilmuma hakanud uustrükkides ja valikkogudes. Nii on Jaigi loomingu sihtgrupid veelgi enam segadusse aetud. Suur inimene vaatab lasteraamatust üle, väike inimene võib omapead raamatut lugedes ära eksida mõnes pikalt lohisevas, pateetilises või keerulisse müstikasse kalduvas loos.
Sellisel juhul võiks suur võtta Jaigi muinasjutud ja hakata neid väikesele ette lugema – küllap saavad mõlemad lummatud. Jaik oligi loomu poolest rahvalik jutuvestja, kes kasutas teadlikult palju rahvaluules ringlevaid motiive ja fantaseeris neile käigupealt lisa. Sellise jutuvestja loominguks ei ole mitte viimistletud, läbimõeldud sündmustikuga jutt, vaid jutustamise protsess ise, elav esitus. Kirjapanduna kaob osa selle võlust. Küllap oligi Jaik ise oma pajatuste parim esitaja. Kaasaegsed meenutavad, et sõja ajal ei raatsitud isegi pommivarjendist häire lõppedes lahkuda, kui Jaigil lugu pooleli oli.
Teisalt on nipernaadilikult kurvilistel kujutlusrännakutel tõttav Jaik teenimatult varju jätnud süvenenud meeleolude ja hingeseisundite kirjeldaja. Nii on ka kogu lastele kirjutatud Pombi-triloogiat vaadatud kui ettevõtliku karjapoisi jantlikult lõbusaid seiklusi küla nõidade ja petiste paljastamisel. Ometi jutustab kolmas raamat ("Pombi ja siukuningas") erinevalt eelnevatest üsna realistliku, ilmselt autori kogemustele toetuva loo asunikuperest, kes metsade keskele talu rajab ja uues kodupaigas kohaneda püüab. Jutt “Kuuendal suvel” aga annab igas eas lugejale tajutavalt edasi jõuetu ahastuse, trotsi ja üksilduse, mida tunneb laps, keda isegi kõige lähedasemad valesti mõistavad.
Jaik ise oli lähedastest ja sõpradest ümbritsetud helge inimene – aga loominguliselt võis temagi end vahel väga üksildasena tunda: „...minust sai parandamatu unistaja oma teiste eest varjat siseilmaga.“
Rohkem on osatud hinnata Juhan Jaigi ühist vereringet oma kodukandi maastikega, neil tegutseva rahvaga ja selle kõige kohal valitseva ürgse vaimu(de)ilmaga, mis on tema loomingu elujõu peamine allikas.
Juhan Jaigi lauseid mälestustest:
…“Lapsena leidsin raamatuist tee, mille lõppsihti ma ei küsinud, kuna olin õnnelik sellestki, et see meelitas mind edasi.“
... "Parimad mälestused on mul jäänud sõjaväeteenistusest vabadussõja ajal ja pärast seda. […] juhuslikult õppurpataljoni sattumine võimaldas mulle koguni keskkooli pääsemise. Ent need keskkoolid ei andnud küll midagi peale klassidest ülehüppamise-oskuse. Suuremaks kasuks oli kaitseväeteenistus ise. […] Kunagi enam pole ma saanud oma priiaega kasutada nii suure põhjalikkusega lugemiseks ja ühtteist paberile panemiseks.“
... "Kokku võttes leian, et minu elusuhtumuste kujunemine on tublisti mõjutatud kirjust elusaatusest. Kõige vastuvõtlikumatel eluaastatel valitsenud meeleoludest on palju jäänud püsima mu ainealadesse.“
… "Kombineerida mingi sündmustik, mille najale maalida maastikuluulet või meeleolupilti, pole olnud raske. Pole vaadanud sündmustiku joonele kui pääasjale, see kipub jääma kõrvaliseks asjaks.“
.... "Kui paradoksaalne – selleks, et võida jääda ausaks oma maa ees, pead ta selle suurimal hädahetkel jätma maha.“
JUHAN JAIGI LOOMINGUT LASTELE …
... RAAMATUNA
...KOGUMIKES
Ime kütken tähe poole kist : eesti murdeluule antoloogia. Viljandi : S. Kärner, 2002, 411 lk. Lk. 86-91 J. Jaik. Painaja ; Valgõ kivi : [Võrumaa legend] ; Mäki pere : [luuletused] Lk. 351 Eluloolisi andmeid autori kohta Isa, palun loe mulle! : Lugusid ja luuletusi ettelugemiseks mudilastele. Tallinn : Ilo, 2000. 364 lk. Lk. 108-112, 284-286, 325-326 J. Jaik. Uha ristiisa jutustus; Iiri ja Rotu ehk halb vihmane suvi ; Eesel ja brasiilia tolmuahv : [jutud] Kus sa käisid, sokukene? : eesti lastekirjanduse antoloogia. 5. kd. Tallinn : Steamark, 1999. 312 lk. Lk. 98-165 J. Jaik. Kassi kaubamaja : [luuletus]; Kaarnakivi ; Pombi ja Üdsimärdi nõiad ; Pombi ja esivanemate kuld ; Pombi ja siukuningas : [katkendid jutustustest]; Hiir läks puid raiuma ; Kits pole karielajas ; Nõiutud Tuks : [jutud] Memme, palun loe mulle! : Muinasjutte, lookesi ja värsse ettelugemiseks. Tallinn, Ilo, 2001. 398 lk.
Päev laulab : Tähtpäevaluulet koolie ja kodule. Tallinn : Perioodika, 1996. 144 lk.
Võrokiilne lugemik : Lugõmise-raamat koolilatsilõ ja suurilõ, kost või lukõq rahvaluulõst, kunstkirändüsest, ao- ja luuduluust. Võru : Võro Instituut, 1995. 324 lk. Lk. 286-291 J. Jaik. Kaarnakivi II : [jutt] Väikeste laste suur veerimisraamat : [aabitsalugude antoloogia]. Tallinn : Steamark, 1999. 224 lk.
...AJAKIRJADES
Pioneer, 1989, nr. 1, lk. 20-21 : Meie oma esivanemate kuld : [jutt] Hea laps, 1999, nr. 1, lk. 13 : Kassi kaubamaja : [katkend luuletusest]
JUHAN JAIK RAAMATUKOGUDE KATALOOGIDES
Eesti suuremate raamatukogude e-kataloog ESTER. http://ester.nlib.ee/ : autoriotsing, märksõnaotsing : Jaik, Juhan Eesti Rahvusraamatukogu artiklite andmebaas ISE : [artiklid 1995-2008]. http://ise.nlib.ee/ : kirjandus, kirjandusteadus : nimeloend : Jaik, Juhan Eesti artiklite andmebaas ISE : [artiklid alates 2009]. http://ise.elnet.ee/ Eesti Lastekirjanduse Keskuse e-kataloog RIKSWEB. http://www.eltk.ee/riksweb/index.asp?action=100 : vabasõnaotsing : Juhan Jaik
JUHAN JAIGIST JA TEMA (LASTE)LOOMINGUST
Juhan Jaigi raamatud Raamatukoi on-line raamatupoes. http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/index?valik=otsing&paring=Juhan+Jaik&otsi.x=0&otsi.y=0 Juhan Jaik Eesti Kirjandusmuuseumi kirjandusloo õppeprogrammis ERNI. http://www.kirmus.ee/erni/autor/eesti_fr.html http://www.kirmus.ee/erni/pead/pead_fr.html http://www.kirmus.ee/erni/pead/pead_fr.html Juhan Jaik Vikipeedias. http://et.wikipedia.org/wiki/Juhan_Jaik Võro kirändüse kodoleht : Juhan Jaik. http://www.adisain.ee/voro/index.php?page=58〈=1 Võrumaa Kirjanike galerii Võrumaa Keskraamatukogu veebilehel. http://lib.werro.ee/index.php?option=com_content&view=category&id=6&Itemid=17 *** Eesti kirjanduse ajalugu viies köites. 4. kd., 2.rmt. Tallinn : Eesti Raamat, 1984. 527 lk. Eesti kirjanike leksikon. Tallinn : Eesti Raamat, 2000. 693 lk. Eesti kirjarahva leksikon. Tallinn : Eesti Raamat, 1995. 690 lk. Elutahe : mälestusteraamat Juhan Jaigist / koostanud S. Vill. Põlva, 2000. 72 lk. Jaaksoo, A. Kes on kes ja mis on mis eesti lastekirjanduses. Tallinn : Eesti Raamat, 1987. 398 lk. Jaik, Juhan. Mälestusi esimesist kirjanduslikest katseist : [ajakirjast "Looming", 1930, nr. 4] // Nukits 1998 : Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuse lastekirjanduse ja lastekultuuri almanahh. Tallinn, 1998, lk. 22-24. Kauksi, Ü. Nad jäävad ühte – Võrumaa ja Jaik // Eesti Päevaleht, 1999, 13. jaan. Krull, H. Tung ja iha : Juhan Jaigi muinasjutulised fantaasiad : [raamatust „ Kaarnakivi“].// Keel ja Kirjandus, 1999, nr. 9, lk 593-600 Krusten, R. Juhan Jaik ja tema "Hunt" // Keel ja Kirjandus, 1999, nr. 1, lk. 6-8 Kull, A. Juhan Jaigi maagiline realism : [Pombi-triloogiast. Varem ilmunud: Hommikuleht, 15. juuni, 1994] // Kull, Aivar. Kulli pilk. - Tartu : Ilmamaa., 2005, lk. 113-115 Kõiv, M. Juhan Jaik. Vihmatark ja Luudermikk // Looming, 1999, nr. 1, 2 Mirov, R. Juhan Jaigi “Võrumaa juttude” rahvaluuletaustast // Mirov, R. Sõnast sõnasse. Tallinn ;Tartu, 2002, lk.167-184 ; Looming, 1989, nr. 12 Müürsepp, M. Jääb kaugele vahtima kui noor elevant... : [Juhan Jaigi loomingust] // Eesti Päevaleht : Arkaadia, 2006, 2.dets, lk. 6-7 Rebane, H. Kodupaik ja kodumaa Juhan Jaigi loomingus // Eestlane ja tema maa. Tallinn, 2000, lk. 207-214 Tonts, Ü. Pombiga kuuskümmend aastat hiljem : [Pombi-triloogiast] // Postimees, 1994, 19. veebr. Vahtra, Aarne H. Juhan Jaik – klassik. http://www.eesti.ca/printarticle.php?id=15760 Vaino, M. Juhan Jaik ja päikese iseäraline kiir http://www.kriteerium.ee/kataloog.php?uID=71〈=est Veidemann, R. Müstiline Juhan Jaik : [Intervjuu Ilo Jaik Riedbergiga] // Postimees, 8.jaan. 2005 http://www.postimees.ee/080105/esileht/kultuur/154570.php Võro kirändüse luumine : [Jaan Lattiku 120. sünniaastapäevale pühendatud konverentsi, Juhan Jaigi 100. sünniaastapäevale pühendatud konverentsi ja konverentsi "Miiq ütte jäämiq - Võrumaa ja Jaik" ettekandeid] Võru, Võro Instituut, 2000. 316 lk. (Võro Instituudi toimetisõq 7) |
||||||||||||||||||||||||||||||||
| LAST_UPDATED2 |






