eng est

Ulis Guth 250pxKirjanik, ajakirjanik ja publitsist

Õppinud Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumis (1971-1979), Väimela Näidissovhoostehnikumis (1979-1981) ja Võru Tööstustehnikumis (1981-1984).

Aastatel 1984-1986 teenis sundaega Liepajas Nõukogude Armee õhutõrjevägede kaardiväe näidisdivisjonis, kus raadioreleejaama ülemana omandas kõrgeima kvalifikatsiooni ning teenis välja kõikvõimalikud sõjaväelised-sportlikud autasud. Oli väidetavalt esimene eestlane, kes pärast II maailmasõda nimetatud divisjonist puhkusele pääses. Haigestumine sundteenistuse lõpuosas määras tema elu edasise käigu, muutes ka ellusuhtumist. Pikkadeks aastateks tuli loobuda nii edasiõppimisest kui ka oma lemmiktegevusest – spordist. Selle asemel veetis ta pikki kuid haiglas.
Töötas Võru Tavandiosakonnas abispetsialistina (1987–1989), oli kurikuulsa Võrumaa skautmaleva vanem (1988-1989) ja Parksepa rahvamaja juhataja (1989-1990). Ajakirjandusse sattus juhuslikult, alles 29aastaselt, võites eriharidust omamata töökonkursi.

Sellest alates on olnud ajaleht Elu toimetaja (1993-1996), Võrumaa Teataja (spordi-) toimetaja (1996-2007), tasuta nädalaleht 1leht peatoimetaja (2008-2009) ja Võru Linna Lehe toimetaja (2014-….). Peale selle teinud kaastööd kõigile Eesti juhtivatele päevalehtedele ja spordiajakirjadele. Enim tuntud Leokite motodünastia esmatutvustajana. Pärjatud mitmete (aja)kirjanduslike auhindadega, üllitanud kaks raamatut ning olnud abiks teiste raamatute kirjastamisel.
Muuhulgas on kajastanud maakonnalehes regulaarselt Võru linnavolikogu istungeid ja tegemisi (1995-2007), kirjutanud muusika- ja kultuuriarvustusi ning olnud Sõmerpalu motoklubi pressiesindaja (1997-2009), KÜ Tamula Torn juhatuse esimees/tegevjuht (2007-2013) ja Võru Linnavalitsuse avalike suhete spetsialist (2013-2015).

Kogu selle aja on võidelnud rumaluse, pealiskaudsuse, lohakuse, lõtvuse, eneseupitamise, silmakirjalikkuse ning muganemise vastu. Paljuski seetõttu on kannatanud ka tema suhted peavoolu meediaga, mida ta aga sugugi ei kahetse.

Kirjanduslikult võib teda iseloomustada ka sõnapaariga „viimane indiaanlane“. Usku, armastust ja ausust väärtustava võitlusliku, ent heatahtliku perfektsionistina on ta olnud ühtviisi nõudlik nii iseenda kui ka teiste suhtes, näidates isikliku eeskujuga, et elu südametunnistuse järgi, näotuid kompromisse tegemata on endiselt võimalik. Eriti oluliseks peab seda, et inimese sõnad ja teod ikka kokku käiksid.

Jõudumööda spordi juurde naasnuna on tulnud Võrumaa korvpallimeistriks (2000) ja hõivanud poodiumikohti üle-eestilistel tänavakorvpallietappidel (1997-2003). EALLi spordikülgede konkursi laureaat (1998) ja Bernard Kangro kirjanduspreemia laureaat (2013).

Teosed:

filosoofilis-meelelahutuslik raamat ”Pärlid sigadele” - 2008
ajaloolistel faktidel põhinev filosoofilis-müstiline romaan “Ärapööratud” - 2012

Kaasautorlus:

raamat “Sõmerpalu motoklubi 1968-2008”, teksti koostaja - 2008
raamat “Leokid ja Sõmerpalu motoklubi 1968-2013”, teksti koostaja - 2013
raamat "10 aastat Sõmerpalu krossi Väino Leoki rändkarikale", teksti koostaja - 2017

leo kunnasErukolonelleitnant, kirjanik

Leo Kunnas sündis Põlvamaal Orava vallas Kliima külas.Ta õppis Hanikase koolis Põlvamaal ja põhikooli lõpetas Vastseliinas. Keskhariduse omandas Leo Kunnas Venemaal. Aastatel 1989-1991 õppis Leo Kunnas ajalugu ja filosoofiat Eesti Humanitaarinstituudis ning Helsinki Ülikoolis. Sõjalise hariduse omandas Leo Kunnas Soome Riigikaitsekõrgkoolis. 1990. aastast alates on ta Kaitseliidu liige. Aastail 1995-1997 oli ta Kaitseväe Lahingukooli ülem Meegomäel, on olnud ka Kõrgema Sõjakooli ning Kaitsejõudude Peastaabi operatiivosakonna ülem. 2005. aastal teenis ta koalitsioonijõudude koosseisus Iraagis USA 1. soomusdiviisi 3. lahingugrupi staabi operatiivosakonnas. Leo Kunnas on saanud üle kümne autasu, sealhulgas Kotkaristi 4. klassi teenetemärgi ja USA maaväe Pronkstähe. 2007. aastal läks ta erru.

Arvamusliidrina võtab Leo Kunnas aktiivselt sõna meedias kaitseväe, poliitika ja ühiskonnaelu teemadel. Ta on avaldanud uurimusi ja artiklite kogumikke riigikaitsest ja riikidevahelisest koostööst.
Tema romaan „Kustumatu valguse maailm“ pälvis 1990. aastal ajakirja „Looming“ aastapreemia, romaan „Sõdurjumala teener“ võitis Eesti romaanivõistluse II auhinna 2000. aastal. 2002. aastal sai tema romaan „Sõdurjumala teener“ Betti Alveri kirjandusauhinna. Tuleviku kosmosesõjast rääkiva ulmetriloogia „Gort Ashryni“ kõik kolm osa on pälvinud ulmeauhinna Stalker parima eesti autori romaani kategoorias (2009., 2010. ja 2011. a.). „Gort Ashryn. I osa. Enne viimast sõda“ sai Bernard Kangro kirjanduspreemia 2009. aastal.

Leo Kunnas on Eesti mängufilmi „1944“ stsenarist, samuti filmi loomist ja ajaloolist tausta avava raamatu „1944 : filmiraamat“ koostaja.

Kustumatu valguse maailm ; Sõdurjumala teener : [romaanid] – 2001, 2006
Viiv pikas sõjas : märkmed Iraagi sõjast : [päevikud] – 2006
Gort Ashryn. I osa, Enne viimast sõda : [ulmeromaan] – 2008
Gort Ashryn. II osa, Sõda : [ulmeromaan] – 2009
Gort Ashryn. III osa, Rahu : [ulmeromaan] – 2010
Sõda 2023 : dokumentaalromaan veel sündimata sündmustest : [ulmeromaan] - 2016

h2nilaneÕpetaja, luuletaja

Luuletaja Häniläne sündis Võrumaal Antsla lähedal Ala-Siimani talus. Ta lõpetas Antsla Keskkooli 1971. a., Tartu Riikliku Ülikooli 1976. a., kus ta õppis eesti keelt ja kirjandust. Aastail 1992-1995 õppis Mariina Paesalu Tallinna Pedagoogikaülikoolis soome keelt ja kultuuri. Aastail 1976-2012 töötas ta eesti keele ja kirjanduse õpetajana Varstus, Alatskivil, Sauel ja Lagedil. 1989. aastal üle-eestilisel murdeloominguvõistlusel sai ta esikoha.

Tema varasemat luulet on ilmunud Mariina Saaveli nime all „Viruskundras“ ja „Eesti Kirikus“. 2005. aastast alates on ta oma luulet avaldanud juba Häniläse nime all „Võro-Seto tähtraamatus“ ja „Loomingus“. 2008. aastal võitis Häniläne Hendrik Adamsoni murdeluulevõistluse tsükliga „Istõ inemine suurtii veeren“ ja 2009. aastal sai ta ajakirja „Looming“ aastaauhinna tsükliga „Tõsõ mu maailman“. 2010. aastal ilmunud esikkoguga „Ma pühäpääväpõllõ mõsi“ oli Häniläne Betti Alveri debüüdiauhinna nominent. Luuletaja elab Lagedil, aga tema kolm luulekogu on trükkinud Võru Täht. Mariina Paesalu on olnud paljude raamatute toimetaja. Häniläse teoseid iseloomustab rikas murdesõnavara, mõtteselgus, elamuste ehtsus ja pildilisus, omapärane elufilosoofia. Tema sõnul on iga luuletuse sees mingi lugu, olgu siis inimese, looma või linnu oma. Häniläse luulest on leida ka seletamatut, käsitamatut salapära, mis jääbki lugejat lummama.

Ma pühäpääväpõllõ mõsi : laulõ aastagist 1989, 2005-2009 - 2010
Lugu rohiliidsi silmiga kuulmeistrist : laulõ aastist 2010-2014 - 2014
Viiulimäng vanan vaksalin : [luuletused ja lühinovellid] – 2016

igor kotjuhLuuletaja, ajakirjanik, esseist, tõlkija

Igor Kotjuh on sündinud Võrus. Aastail 1985-1996 õppis ta Võru II Keskkoolis, 2009. aastal lõpetas Tartu Ülikooli. Ta on õppinud eesti keelt võõrkeelena, eesti kirjandust, Tallinna Ülikoolis suulist ja kirjalikku tõlget ning magistrantuuris kirjandusteadust. VIKIPEEDIA andmeil on ta kirjastuse Kite ja eestivene kirjandusportaali Tuulelohe (www.tvz.org.ee) asutaja ja toimetaja. Alates 2006. aastast on ta Eesti Kirjanike Liidu liige. Eesti PEN-klubi taasasutamisel 3. veebruaril 2010 valiti Igor Kotjuh selle juhatuse liikmeks.

Igor Kotjuh kirjutab ka eesti keeles, kuid eelkõige vene keeles, kuna tema emakeel on vene keel. Igor Kotjuhi luulet on tõlgitud eesti, soome, rootsi, norra, inglise, bulgaaria ja prantsuse keelde. Ta ise tõlgib eesti luulet, esseistikat ja lastekirjandust vene keelde, samuti vene luulet ja esseistikat eesti keelde. Igor Kotjuhi luulet on avaldatud Soome, Läti, Leedu ja Venemaa kirjandusväljaannetes. Igor Kotjuh on paljude raamatute toimetaja.

2004. aastal sai Igor Kotjuh ajakirja „Looming“ luulepreemia, 2007. aastal kogumiku "Teises keeles" eest Bernard Kangro kirjanduspreemia. 2011. aastal pälvis Igor Kotjuh presidendi kultuurirahastu noore kultuuritegelase eripreemia. 2014. aastal sai ta kultuurkapitali venekeelse kirjanduse luulepreemia. 2015. aastal sai Igor Kotjuh Valgetähe V klassi teenetemärgi ja Tallinna raemedali. Aktiivse tegutsejana iseloomustab tema luulet avatus kaasaja ühiskondlikele küsimustele, aga ka mõtlik intellektuaalsus.

Teises keeles : essee, luuletused ja esseemid 2000-2007 – 2007
Usaldusliin – 2010
Kuidas kujutada päeva? – 2015

marek kahroKirjanik

Marek Kahro on sündinud Võrumaal. Ta on lõpetanud Antsla gümnaasiumi, õppinud Tartu Ülikoolis ajalugu ja magistrantuuris teoloogiat, elab ka praegu Võrumaal. Marek Kahro debüütromaan „Kaljud ja kameeleonid“ pälvis kolmanda koha kirjastuse „Tänapäev“ 2010. aasta romaanivõistlusel. See teos esitab noortepäraselt kaasaja noorte probleeme.
Romaani „Päikeseta paradiis“ tegevus toimub Tartu tuntud paikades. Autor on öelnud, et see ei ole homoromaan, et selles raamatus keskendub ta tunnetele. Tragöödiate vältimiseks tuleb tunnetest rääkida ja alles siis kui inimene saab aru oma tunnetest, võib ta leppida iseendaga.

Põnev romaan „Viisteist naeratust“ kuulub sarja „Tänapäeva noorsooromaan“. „Seal, kus näkid laulavad“ on hirmu laastavat mõju ühiskonnale ja inimesele kirjeldav psühholoogiline põnevik. See romaan võitis kirjanduskonkursil BestSeller 2015. aastal esikoha ilukirjanduse žanris.

2016. aastal pälvis Marek Kahro Bernard Kangro nimelise kirjanduspreemia.

Kaljud ja kameeleonid - 2011
Päikseta paradiis – 2012
Viisteist naeratust – 2014
Seal, kus näkid laulavad – 2016