eng est

maakõnõ olõ-õi´ ma´ su peremiis
viikõnõ kao seeh olõ-õi´ ma´ su peremiis
tarõkõnõ olõ-õi´ sa´ mu uma
elämi tsipa üteh ja toemi´ üts tõist
seenis ku aig lüü meid lakja ja uht alla
valgõhõ järve – sõs om kallol hää oiuskõlla´
läbi vii ja seo veidükese miä om jäänü meist

Jaan Kaplinski. Ime kütken tähe poole kist. Viljandi, 2002, lk. 169


JAAN KAPLINSKI
22.01.1944 Tartu
 

JAAN KAPLINSKI sündis 22. jaanuaril 1944. aastal Tartus mitme rahvuse, kultuuri ja keele geenide kandjana – isa poolt juudi-poola-tatari, ema poolt mulgi-võru päritolu.

Õppis Tartus, lõpetas Tartu Ülikooli 1964. aastal prantsuse filoloogina. Töötas erinevatel aladel Tartus ja Tallinnas, oli vabakutseline kirjanik, teisel ärkamisajal osales poliitikas, hiljem oli professor mitmes Euroopa ülikoolis. Elab Põlvamaal Kõlleste vallas, Mutiku talus.

Jaan Kaplinski sai tuntuks kõigepealt luuletajana (esikkogu 1965), hiljem on avaldanud ka proosat: romaane, mälestusteraamatuid ja artiklikogumikke, on võtnud sõna paljudel ühiskonna jaoks olulistel teemadel, kirjutanud filosoofilisi tekste, tõlkinud eesti keelde luulet ja proosat. Jaan Kaplinski on tänapäeva Eesti tuntumaid ja tõlgitumaid kirjanikke.

Lasteluule sündis autori laste kasvades. Koos Tiia Toometiga kokku pandud lasteluulekogu “Kuhu need värvid jäävad” (1975) on soe ja (sõna)mänguline, võib kujutleda, kuidas luuletused igapäevases pereelus iseenesest tekkisid:

üks väike kõdi elab parema põlve peal
teine väike kõdi elab vasema põlve peal
veel üks väike kõdi elab otse peopesas
aga suured kõdid elavad põlveõnnaldes
veel suuremad kaenla all ja lõua all
kõige suuremad talla all ja kõrvaaugus
ja kuidas need kõdid veel kõdi kardavad
minge ja katsuge ise

Muinasjutus “Udujutt” (1977) paneb udu lennukid seisma, “Kes keda sööb, kes mida sööb” (1977) selgitab mudilasele aine ringkäiku looduses. “Jänes” (1980)  on lugu robotjänesest, kes linnas segadust tekitab. Teine lasteluulekogu,  “Jalgrataste talveuni” (1987), mida Kaplinski ise peab oma kõige õnnestunumaks lasteraamatuks, jätkab esimese laadi edasijõudnutele: sõnamängud on keerulisemad, teemadering ulatub kodust kaugemale, on ka mõtteluulet lastele.

“Õhtu on õunapuu” (2007) sisaldab valikut eelmisest kogust ja uusi luuletusi, sealhulgas ka ühe võrukeelse:

Kõllatse tsirgukese omma jo
mõtsah puie pääl – süküs
om tulnu püdse kuiunu
tibupoja suures saanu
eelä istevä pääsökese
suurtii veereh traate pääl
täämbä omma na lännü

pääsökese kohe ti lätsi
pääsökese kohe ma lää

Juba 1972. aastal on Jaan Kaplinski eesti lasteluulet analüüsides kirjutanud: „Ootamatu mõte: miks ometi ei avalda me mõnda reakestki neile lastele, kelle emakeel pole viru, vaid võru-tartu? Keelevõime arendamiseks on lapsel tarvis tegelda  o m a emakeelega. Ja väikestele võrukestele annaks palju, kui nad oma emakeelt kõrvuti kirjakeelega ka trükis lugeda saaksid. Vastupidi arvamusele, nagu rikuks murde kasutamine kirjakeelt ja segaks selle omandamist, arvan, et ka murret tuleks osata   h ä s t i  kõnes ja kirjaski, et seda oleks kergem kirjakeelest lahus pidada. Kahe lähedase keele kõrvuti kasutamine annaks olulisi võrdlusvõimalusi lapse ärksale keeleteadvusele. Ja murre tooks luule lapsele, vähemalt mudilasele ligemale.” (J. Kaplinski. Kõik on ime. Tartu, 2004, lk. 305)

Võru keele oskuse andsid Jaan Kaplinskile lapsepõlvesuved Põlva- ja Võrumaal (Oraval, Eostes, Pindis, Räpina lähedal). Sõjajärgsetel aastatel maasugulaste taludes veedetud aeg lisas olulise panuse isiksuse kujunemisse, tekitas hingeseose loodusega ühtekuuluva mõttelaadiga ja andis võimaluse mõista ühiskonnas toimuva tagamaid teisest vaatevinklist.

Murdeluulet on ta avaldanud peamiselt täiskasvanute luulekogudes. Võrukeelseid lastejutte paralleelselt eestikeelsetega leidub autorimuinasjuttude kogus “Põhjatuul ja lõunatuul” (2006). Tagakaanel vihjatakse raamatu tekkeloole: “Oli kord mõte. Ta oli juba sünnist saati teistsugune, kui teised mõtted. […] Sihukesi karvaseid ja üleannetuid mõtteid tuleb vahel ka kirjaniku pähe, eriti kui ta on ka isa ja vanaisa ning on pidanud lastele-lastelastele õhtul igasugu unejutte lugema. Mõnest niisugusest mõttest sündis jutt ja juttudest kokku see raamat.”

Lisaks autoriloomingule on Jaan Kaplinski lastele tõlkinud ja ümber jutustanud maailma loodusrahvaste muinasjutte. Kogumiku “Kaks päikest” (2005) lood on eksootilised ja ürgsed, vabad euroopalikest klišeedest ning muganduste lihvist.

Jaan Kaplinski lauseid autobiograafiast ja blogist:

… “Emalt olen saand filoloogilised ja kirjanduslikud huvid ja ema kaudu olen seotud ka eemaloleva, Stalini laagritesse kadund isa mälestusega.”

… “On palju kirjutatud sellest, kui raske oli lastel kohaneda nõukogude elus kehtind kahe tõega. Ma ei saa öelda, et see oleks minule olnd mingi eriline probleem. Tõed, milles kasvasin olid nii erinevad ja vastandlikud, et nad ei saand omavahel segi minna. […] Minu lugemisvaragi koosnes kahest poolest. Kui ema veel töötas kirjandusmuuseumis, kust ta mõne aasta pärast halva ankeedi pärast lahkuma sunniti, tõi ta sealsest raamatukogust mulle lugeda ühe ""Looduse" Kuldraamatu" teise järel. […] Lugemisvara teise poole moodustasid aga purunõukogulikud teosed, nii päris lasteraamatud kui ametlikult täiskasvanutele mõeldud teosed. […]
Eesti kirjandusest sobis minule vist kõige paremini Lutsu "Kevade" ja mõned muinasjutu- ja muistendiraamatud, meeldis ka Tuglase "Väike Illimar". Üldmulje eesti kirjandusest oli aga hall ja nukker, selles oli midagi, mis kõlas kokku tolleaja elu halluse ja nukrusega. […] Mäletan Tuglase miniatüüre ja sümbolistlikke lugusid, mida lapsena hakkasin lausa vihkama. Niisama ei talund ma Tammsaare "Poissi ja liblikat" ja Gailitit, isegi Nipernaadit, mis oli imelik raamat, sest teda lugedes ei tekkind mul kujutlust keskkonnast, mida otsekui oleks kirjeldatud, tegelikult aga ei kirjeldatud ka.
Minus elas realist, kes armastas asju ja tahtis ka kirjandusest lugeda asjade kirjeldusi, mitte tundlemist.”

… “Kõigest sellest oli vist olulisem maa, suved sugulaste juures maal.”

… “Tammiku talu Pindis oli aga üpris eriline paik ja temal on mu elus suur tähendus.[…] Tammiku pööning, ait ja raamatukapp avasid minule päris ukse teistsugusesse, alernatiivsesse maailma, kuhu ma kadusin päevadeks ja nädalateks, terveks suveks. […] Nii Eostes vanatädi juures, Räpinas kui Tammikul rääkisin peamiselt võru keelt, mille niimoodi päris korralikult selgeks sain.”

… “Kooli ajal ei olnud mu huvid esialgu sugugi nii kindlalt filoloogilised kui hiljem: mind huvitasid täppisteadused ja tehnika, pööre humanitaaralade poole tuli alles keskkooli viimastel aastatel.”

..."Nõuka-aigu olli sääne hää sõna ku “isetegevus”, mis võro keeleh võinu olla “esitegemine”. Nüit sis tule jälki vällä, et eesti kiil om esitegijide kätte sattunu. Ja või küssü, kas Eesti riik ole-i viimäte ka üts esitegeline riik. Är tsurkva mu keele. Olessi nooremb, nakkassi tõtesti muuh keeleh kirotama, a põrõhõlla om joba rasse. A pruumi iks võit..."

..."Ku küsütäs, et mille ma inäp ei saa kirotada eesti keeleh, sis vastus om peris prostoi: eesti keeleh võidas minno kutsu vanuris, võro keeleh säänest sõnna ole-i ja loota om, et ei tule kah. Ma või olla vanamiis, vanataat, vanapapi, a vanur ma küll olla ei taha ja olla ei saa. "

JAAN KAPLINSKI LOOMINGUT LASTELE ...

... RAAMATUNA

  Jalgrataste talveuni : [luuletused]. Tallinn : Eesti Raamat, 1987. 48 lk.
  Jänes : [jutt]. Tallinn : Perioodika, 1980. [24] lk. (Multifilm).
  Kaks päikest : teistmoodi muinaslood : [maailma rahvaste muinasjutte]. Tallinn : Tänapäev, 2005. 264 lk. : ill. (Minu esimene raamat).

Sisu : Tuletoojad ; Tulelind ; Munjarra, eha-ja koidutäht ; Sammuv puu ; Kamakadžaku ; Mees surnute maal ; To Konokonomlor ja lapsed ; Tule röövimine ; Geb ; Delfiin naiseks ; Taile ; Kuidas päike taevasse visati ; Tuule poeg ; Kuidas madudest said inimesed ; Kust tulid lapsed ; Kuidas mehed ja naised koos elama hakkasid ; Nõiasarv ; Miks loomad metsas elavad ; Lõke kõrgel mäel ; Miks kuu ja päike taevas elavad ; Ahvi süda ; Konn kahe naisega ; Kuidas loomad said pepud ; Kaks papagoid ; Tuli ; Kotkad ja veeuputus ; Kuidas tenetehara indiaanlased hakkasid meepühi pidama ; Kust tuli öö ; Ehatäht Tahna-Kan ; Talupoeg, Jumal ja surm ; Kuidas saadi taiapiip ; Kuidas sündisid sõelatähed ; Põhjavanamees ja äikeselinnud ; Talvele ohverdatud tüdruk ; Poiss varjude maal ; Loomade tagasilaulja Imap Ukua-mereema ; Nõiaeit ja tüdrukud ; Seitse hunti ; Metsaneiu ; Mees, kes kukkus alla ilma ; Kuidas tüdruk kotkaga elas ; Kaks päikest ; Kuidas jänes päästis lamba ; Suure sääse surm ; Kevganja ; Vaenelaps käoks ; Kahe pere tuled ; Oisin igavese nooruse maal ; Brani merereis.

  Kes mida sööb, kes keda sööb : [jutt aine ringkäigust looduses]. Tallinn : Eesti Raamat, 1977. 13 lk.
  Kuhu need värvid jäävad : [luuletused]. Tallinn : Eesti Raamat, 1975. 40 lk.
  Põhjatuul ja lõunatuul : [muinasjutud]. Tallinn : Tänapäev, 2006. 96 lk. (Minu esimene raamat).

Sisu : Siga taevatamme all ; Tsiga taivatammõ all ; Vari ; Auk ja elu mõte ; Põhjetuul ja lõunatuul ;    Kask ja kõiv ; Kask ja kõiv : [võru keeles] ; Seen ja pilv ; Vana kuulutusetulp ; Mõte ; Mõtõ ; Kriipsud ja  punktid ; Pealinn ja linnapea ; Udujutt ; Väike valge lennuk ; Piirikivi.

 
  Udujutt : [jutt]. Tallinn : Eesti Raamat, 1977. 17 lk.
  Õhtu on õunapuu : [luuletuste valikkogu]. Tallinn : TEA Kirjastus, 2007. 63 lk. (TEA lasteluule varalaegas suurematele).

... KOGUMIKES

... AJAKIRJADES

  • Täheke, 1969, nr 5, lk 4-5 : Kõige tugevam : [jutt].
  • Nõukogude Naine, 1987, nr 3, lk 17, 26 : Õhupall : [jutt].
  • Täheke, 1984, nr 8, lk 1 : Mina ei karda vihma ; Tõnu on teremees : [luuletused].
  • Pioneer, 1984, nr 8, lk18-19 : Haavalehed ; Aeg ; Jalgrataste talveuni : [luuletused].
  • Täheke, 1988, nr 1, lk 6 : Ma koidu ajal ärkasin ; „Oli onu Penjamin Paltser...“ : [luuletused].
  • Täheke, 1988, nr 6, lk 7 : Päkapikud : [luuletus].
  • Põhjanael, 1991, nr 5, lk 2 : "Kui sa ainult oskad näha..." : [luuletus].
  • Täheke, 2004, nr 12, lk 7 : Rona, naine kuu pääl : [jutt].
  • Täheke, 2005, nr 1, lk 10 : Miks kuu ja päike taevas elavad ; Konn kahe naisega : [Aafrika muinasjutud].
  • Täheke, 2005, nr 2, lk 6 : Siga taevatamme all : [jutt].
  • Täheke : [võro keelen], 2005, nr 2, lk 6 : Tsiga taivatammõ all : [jutt].
  • Täheke, 2005, nr 7, lk 2 : Auk ja elu mõte : [jutt].
  • Täheke, 2005, nr 10, lk 2 : Pealinn ja linnapea : [jutt].
  • Täheke, 2005, nr 11, lk 14 : Kask ja kõiv : [jutt].
  • Täheke : [võro keelen], 2005, nr 11, lk 14 : Kask ja kõiv : [jutt].
  • Täheke, 2006, nr 2, lk 6 : Põhjatuul ja lõunatuul : [jutt].
  • Täheke, 2006, nr 5, lk 5 : Mõte : [jutt].
  • Täheke : [võro keelen], 2006, nr 5, lk 5 : Mõtõq : [jutt].
  • Täheke, 2006, nr 7, lk 5 : Vana kuulutustulp : [jutt].
  • Täheke, 2006, nr 11, lk 5 : Kellavärk : [luuletused].
  • Täheke, 2009. nr 10, lk 9 : Lendav linn : [luuletus].

JAAN KAPLINSKI RAAMATUKOGUDE KATALOOGIDES

JAAN KAPLINSKIST JA TEMA (LASTE)LOOMINGUST

***