eng est

Bussi juurde tagasi tulles küsis üks tüdruk:
„Onu, kas seda võib uskuda, et teie paganapoistega lekamängu mängisite?“
Mina küsisin: „Kas sa muinasjuttu usud?“
„Mõnikord usun, mõnikord ei usu ka,“ oli tema vastus.
Ütlesin: „Tee nüüd niisama.“

Julius Ungru. Paganamaa mehe mälestusi. Võru, 1996, lk 14.

ungru
JULIUS UNGRU
15.03.1910 Võrumaa, Krabi – 05.06.1999 Võru

JULIUS UNGRU sündis 15. märtsil 1910. aastal Võrumaal Rõuge kihelkonnas Kolga karjamõisa moonamajas, kasvas üles Krabi veskis. Õppis Krabi ja Rõuge koolides, Võru ja Rakvere Õpetajate Seminaris. Enne sõda töötas mitmel pool õpetajana. Aastad 1945-1956 möödusid Siberi vangilaagrites ja asumisel. Vabanedes töötas 90-ndate aastate alguseni Võru I Keskkoolis ja Urvaste Eriinternaatkoolis poiste tööõpetuse õpetajana, töötas välja õppevahendeid, osales õpiku koostamisel, kirjutas erialast publitsistikat. Suri Võrus 5. juunil 1999. aastal, on maetud Rõuge Jaani-Peebu kalmistule.

„[1980-ndate algul] hakkasin tasapisi oma lapsepõlvelugusid kirja panema. Üksikutele paberilehekestele. Juba tollal kutsuti mind aeg-ajalt Paganamaa ekskursioonidele reisijuhiks. Kuna ma pole suur jutumees, võtsin noid jutukesi kaasa, mida siis teel Võrust Paganamaale ajaviiteks loeti. Kord juhtus ühe bussiseltskonnaga Hendrik Relve kaasas olema. Lugenud jutukesi, küsis ta: „Mis oleks, kui neist raamat kokku panna?“ Neid jutukesi oli tollal terve sahtlitäis, üle saja. Läkski nii, et Relve seadis nad järjekorda ning leppis ka kirjastusega kokku. Mulle ei istunud vaid see, et kirjastus pakkus naisillustraatorit. Poisteraamatul olgu meeskunstnik, muidu pole see raamat ikka päris õige värk, arvasin mina. Henno Käol öeldi aga olevat pooleteistaastane tööjärg ees, ma pidavat sel juhul kaua ootama. „Ma loodan, et Peetrus kannatab veel. Poolteist aastat oodata pole midagi, peaasi, et mees oleks,“ jäin oma soovile kindlaks.“ „Minu lapsepõlve Paganamaa“ ilmus 1987. aastal Henno Käo illustratsioonidega.

Lühikesed lihtsate lausetega kirja pandud lookesed kirjeldavad hetki ja pildikatkeid autori lapsepõlvest. Paganamaa maastikke, maju, inimesi, oma pere elu ja külast kuuldud jutte, täiskasvanute ja laste tegevust on edasi antud tõsise ja ausa täpsusega. Eriti ehedaks muudab mälestuskillud autori oskus mitte pookida lapse muljetele tagantjärele külge täiskasvanu elutarku hinnanguid. Paljud 20. sajandi esimese poole talutöid kirjeldavad tekstid sellest raamatust on leidnud kasutamist võrguõppe programmis Miksike.

Hiljem ilmunud, täiskasvanutele mõeldud „Paganamaa mehe mälestusi“ (1996) lisab samas stiilis mälestuskilde lapsepõlvest Krabil, koolipõlvest Rõuges, koolmeistriõpingutest ja -tööst ning vangilaagrielust. Neid lihtsaid ja vahetuid tekste lugedes tekib paralleel naivistlike kunstnikega, kelle loomingus on samasugust lapsemeelsust, jõulist väljendusrikkust ning vaistlikku elutarkust.

Julius Ungru lauseid intervjuudest ja mälestustest:

... „Olen sündinud Paganamaal. See on Võrumaal Krabi vallas Läti piiri ääres. Paganamaa on mägede, orgude, järvede ja legendide maa. Paganalegendidest on ta nimegi saanud. Legende räägiti nii elavalt, et väikese poisina neid uskusin. Ma arvasin paganalapsi meie puuriitade sees elavat. Tahtsin ühte paganapoissi kinni püüda, tuppa tuua, sabapidi laua jala külge siduda, et ta ära joosta ei saaks ja ta karva silitada ning sarvenukke sügada. Ühel hommikul läksin tasakesi puuriitade juurde ja pistsin käe kahe puuriida vahel olevasse õõnde. Sõrmede vahel tundsin midagi pehmet end liigutavat. Krapsasin käega sellest kinni ja tõmbasin välja. Aga, oh õnnetust, see oli meie oma valge kana, kes oli sinna salapesa teinud.“

... „Koolimajas sees polnud ma veel käinud. Vanemad inimesed rääkisid, et vits teeb lapse targaks. Arvasin, et vitsad ripuvad koolimaja seinal. Koolmeister annab nendega lastele vitsa. Nii tehaksegi lapsi targaks. Läksin alati koolimajast suure kaarega mööda.“

… „Isa ei tahtnud küll mu koolmeistriks õppimist. Kodu oli kehv niigi. Vaid üks lehm. Peres sirgumas aga viis poega. Kes neid koolitab? Mingu ma parem puusepaõpilaseks, pakkus isa. Rääkisin asjast emale ja meil sündis väike vandenõu. Ta andis mulle veidi raha ja ma panin öösel heinaküünist, kus magasin, isa teadmata Võrru. […] Ööbisin seal ühel lagedal heinamaal, pea mättal. Hommikul pesin seminari juures kaevu ääres näo ja käed puhtaks ja läksin eksamile. Saalis oli 120 soovijat, vastu võeti 30. […] Seminari ees platsil oli turg. Keegi mees pakkus lehmaketti müüa. Mul oli täpselt nii palju raha alles. […] Veidi enne kodu tuli isa vastu ja küsis, kus ma need kolm päeva olin. Siis küsis, mis mul õlal on. Ütlesin: lähen linna kooli ja see asi, mis õlal ripub, hoiab nüüd lehma edasi. See kett vist päästis mu nahatäiest, rohkem enam sellest juttu polnud. Küllap ema oli pidanud need pealahingud juba maha.“

... „Kaks kirja oli vangil lubatud aastas kirjutada. Kellele kirjutada? Muidugi emale. Aga kuidas on mu perekonnanimi? Pühade taevas! Ma ei tea oma nime! [...] Äkki tuli mu nimi mulle meelde – Ungru. Olin õnnelik nagu laps. Võtsin maast puupulga ja kriipisin valgeksvõõbatud saviseinale „Ungru“. Kui nimi jälle meelest ära läheb, tulen ja loen siit.“

… „Vangist tulnuil oli õpetajakeeld neljaks aastaks. Kuna aga tunti puudust tööõpetuse õpetajaist, sain mõne aja pärast siiski loa. Et see aine pole ideoloogiaga seotud.“

… „Mina otsin lapsepõlvemaale minnes ikka toda oma aega. Kui lähen Krabi mõisast veski juurde, ei kõnni ma asfaltteed mööda, mis teise kohta on tehtud, vaid lähen toda vana rada mööda, kus on ühel pool järv ja teispool valla- ja koolimaja. Vanu radu tuleb tallata vanu teid mööda.“

... „Minu silme ees on muutlik Võrumaa. Vaadake, missugune ta on! Siinsamas on Suur Munamägi oma kõrgusega, siinsamas Rõuge Suurjärv oma sügavusega. Elupilt on sama vaheldusrikas.“

JULIUS UNGRU LOOMINGUT LASTELE :

... RAAMATUNA

  Minu lapsepõlve Paganamaa [jutud]. Tallinn : Eesti Raamat, 1987. 111 lk.

 ... RAAMATUKOGUDE KATALOOGIDES

JULIUS UNGRUST JA TEMA (LASTE)LOOMINGUST

  • Elstein, M. Paganamaa-poisi külaskäik : [Julius Ungru Võrumaa Keskraamatukogus] // Võru Teataja, 1994, 8. okt, Nädalalõpu Lisa nr 1.
  • Kiinoja, V. Ühest kirju eluga Võrumaa mehest : 100 aastat Julius Ungru sünnist. // Võrumaa Teataja, 2010, 16. märts. Loe ajalehenumbrit Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivist DIGAR.
  • Kullamaa, E. Võluri sulega : [1996. a. Kangro kirjanduspreemia sai kirjamees ja õpetaja Julius Ungru] // Õpetajate Leht, 1996, 4. okt, lk 14.
  • Müürsepp, M. Eesti lastekirjandus 1970-1990 : Lühiülevaade. Tallinn, 1995. 128 lk.
    Lk 89-90 Julius Ungru.
  • Raudvere, R. Paganamaa mees sai Kangro kirjanduspreemia. // Maaleht, 1996, 26. sept, lk 29.
  • Raudvere, R. Julius Ungru: Uskusin, et Paganamaal elavad paganad : [intervjuu] // Maaleht, 1993, 21. okt.
  • Valper, L. Julius Ungru sai Bernard Kangro nimelise kirjandusauhinna. // Võrumaa Teataja, 1996, 19. sept.