eng est

oh mu esä majakõnõ
hapupiim ja kama

vahest miildüt mullõ – vahest
ajat ossõndama

Olavi Ruitlane. kaera jaan ja mister proper. Võru, 1999, lk.9


OLAVI RUITLANE
1.07.1969 Tartu

OLAVI RUITLANE sündis 1. juulil 1969. aastal Tartus Võrumaalt pärit vanemate lapsena, kasvas üles Võrus. Õppis Võrus, töötas mitmetel ametikohtadel. Alates 2002. aastast on vabakutseline kirjanik, tegeleb arvutigraafikaga, hooldab Uma Lehe võrguversiooni. Kirjutab nii võru kui eesti keeles luulet, proosat, näidendeid, artikleid, arvustusi, laulutekste jm. On avaldanud luulekogusid, romaane, näidendeid.

„Kui olin 1992. aastal Tartusse elama läinud, tekkis mul palju vaba aega. Kirjutasin halbu luuletusi.” "Mingi algne tase tekkis aastaks 1997. Siis, kui ma enam ei visanud kõiki oma luuletusi minema, kui neid kaks nädalat pärast kirjutamist uuesti lugesin. Sel ajal liitusin Tartu NAK-iga ja avastasin, et peale minu on veel luuletajaid, väga šeffe tüüpe." Esimese luulekogu (“Inemise sisu” 1998) ilmumisest peale on Olavi Ruitlase looming äratanud tähelepanu ja tekitanud vastakaid reaktsioone, niihästi autori elavas esituses kui trükis avaldatuna.

Jaak Urmet kirjutab Ruitlase esimese proosateose (“Kail”, 2000) arvustuses: “Kellena me teame Olavi Ruitlast? Me teame teda kui rübliklikult sõjakat luuletajat, kes röökides-räusates purskab publikule näkku värsse... [...] Ja nüüd siis äkki nii? [...] ...ei mingit ruitlasetegemist. “Kail” on kirja pandud läbinisti lapselikus, helges-helesinises toonis”.

"Mulle tundus tol hetkel, et minu lapsepõlvelugemisest oli selline asi puudu. Tagantjärele vaatan seda kui testraamatut - õppisin, kuidas pikka teksti kirjutada."

Lastele kirjutatud fantaasiaromaani “Kail” nimitegelaseks on 9-aastane poiss, kes pärast surma siirdub muinas-Eestiga sarnanevasse paralleelmaailma, saab eriväljaõppe kurjusega võitlemiseks ja asub teismelisena oma missiooni täitma. “Romaani "Kail" kirjutasin arvestusega, et see oleks vastuvõetav nii kooliealisele kui lapsemeelsele täiskasvanule nagu ma isegi. Raamatu 192-l leheküljel saab järjekordse lahenduse inimkonna üks vanemaid küsimusi - kas surm on lõplik ja kui ei - mis saab minust pärast seda?”

Lastele on ilmunud veel võrukeelne lühinäidend „Kommigripp“ kogumikus “Kuldmuna” (2007).

Olavi Ruitlase lauseid intervjuudest ja esinemistelt:

... “Legendi järgi olla ma suutnud lugeda kolme ja poole aastaselt bussist kokku sildi „Tartu Leivakombinaat“, nelja-aastaselt olevat lugenud vanaemale ette surmakuulutusi, kus olid ka väikesed tähed. Ise ma seda aega ei mäleta. Aga esimene raamat oli tavaline “Karu-aabits”, kust said tähed selgeks. Ja kah neli pool või neli või niimoodi – mind pandi mingi kuriteo eest järjekordselt nurka ja see raamat jäi mul kätte. Suurest igavusest ma lugesin natuke rohkem ja sain aru, et sõna pluss sõna pluss sõna pluss sõna annab kokku hästi palju infot. Olin sellest jahmunud, lugesin korraga kaks-kolm lehekülge, ma ei tulnud nurgast väljagi enne. Ja sellest peale hakkas minu aktiivne lugemisperiood.

... Võru raamatukogu sai siis lapsepõlves läbi loetud? "Ma ei usu, et täiesti läbi loetud, aga kõik oluline lastekirjandus, "Seiklusjutud maalt ja merelt", kõik, mis võimalik. Ega muud tegevust ei olnudki. See oli infonälg."

... Kuidas kõige esimene luuletus sündis? „...Võron ollimi ja üts plika oll... kuikimuudu es võta jutule, ma olli viisteist vai neliteist... [...] ...võtsõ julguse kokko, pandsõ ülikonna sälgä ja punatse lipsu ette, võtsõ lille ja lätsi tütrikule kodo. Luulõtus oll kah paprõ pääl... maru hallõ armastuslugu oll, ma ei mäletä sõnna kah säält inämp. Lille lüüdi ussõ vahele ja luuletust es loe kiäki...“

... Läksid pärast põhikooli lõppu hoopis Võru Tööstustehnikumi õppima? "Tol ajal valitses arusaam, et kool lõpetatakse ära, siis hakatakse tööle, siis tuleb ei tea kust perekond ja ülejäänud elu kulub selle perekonna toitmise peale. Enamus inimesi minu ümber tegid tööd ja virisesid, kui raske ja vastik see on - igal hommikul tõusta ja tööle minna, õhtul tulla. Mõtlesin, et jube küll - kool saab läbi ja ma pean ka hakkama virelema nagu kõik ümberringi, kuni surmani välja pean rabama tööd, kuna nii on lihtsalt kombeks. Proovisin väga erinevaid töökohti: olin treial, maaler, katlakütja. Tundsin õudusega, et ükski asi ei sobi mulle: kõik, mis ma ette võtan, on nädala pärast vastumeelne. Arvasin, et autojuht on lahe elukutse - vaatad aknast välja ja näed ilma. Sain nädala sõita ja ei tahtnud enam ilma näha ega seda rappuvat ja haisevat asja enda all tunda. Mõtlesin, et olen vist natuke haige, ma ei ole nagu teised. Kui ma pean surmani nii tööd tegema, siis juhtub minuga midagi.
See läks üle alles aastaid hiljem, kui hakkasin kirjutamisest ära elama. Praegu ma ei tunne oma töö suhtes vastikust.
Üritan nüüd oma poisile seletada, et ta siis, kui temal valida tuleb, suudaks leida sellise ameti, mis teda ei tapaks."

... “Lugesin lapsepõlves palju. Aga üks raamat oli puudu. [“Kail”] oli käe lahtikirjutamise raamat.“

... „Kui ma „Kaili“ kiroti, sis ma kiroti hindäle. Ma mõtli hinnäst latsõs ja usksõ kõkkõ toda teksti algusest lõpuni... [...] Ütskõik, mis sa tiit, tulõ heng sisse panda.“

... “... kui puul raamatut valmis oll, sis ta käve nigu painaja mul pääl. Ma käve linna müüdä ringi ja jälki tull mõni mõte pähä vai tuu Kail ütel mulle midägi pään... [...] Ma es mõtlõ sääl midägi vällä, ta tull esi.“

... “...võru keel on sihuke asi, millel on jõud sees, ja sellega saab edastada asju, mis kirjakeeles tunduksid kuidagi kohatud.”

... “Ku asi tulõ võro keelen, sis ta tule võro keelen, ku kiräkeelen, sis kiräkeelen.”

... “Tegelikult olen ma tagasihoidlik inimene, isegi eraklik, mulle suur avalik tähelepanu ei meeldi. Pigem meeldiks anonüümsus.”

OLAVI RUITLASE LOOMINGUT LASTELE ...

... RAAMATUNA

Kail : [fantaasiaromaan]. [Tallinn] : Olavi Ruitlane, 2000. 191 lk.

 ... KOGUMIKES

... RAAMATUKOGUDE KATALOOGIDES

OLAVI RUITLASEST JA TEMA (LASTE)LOOMINGUST

***