eng est

Me kõik oleme võlglased oma lapsepõlve ees, ja ehkki too aeg ise ning üks laps on meis juba ammu, tegelikult mitmeid kordi vahetunud, jääme me võlgu mitte ainult oma lapsepõlve inimestele, vaid ka selle maastikele, sündmuste kordumatusele, lapsepõlve hingusele. Sealt, tollest naiivsest klaarist aina kummastuvast kaugusest nagu mõnelt tugevasti pleekinud fotolt peaksime otsima end ja seletust just niisuguseks saamisele.

Rein Põder. Hilised astrid. Tallinn, 1984, tagakaas.

poder
REIN PÕDER
7.07.1943 Võrumaa, Mõniste vald - 23.10.2018 Tallinn

REIN PÕDER sündis Võrumaal, Mõniste vallas Tundu külas Uibumäe talus viimase sõja hingetõmbeajal 1943. aasta 7. juulil. Õppis Krabi, Saru ja Varstu koolides; lõpetas Tartu Ülikooli 1969. aastal geograaf-hüdroloogina; töötas Looduskaitse Seltsi instruktorina, ajakirjanikuna Noorte Hääles, Pioneeris ja Tähekeses, alates 1977. aastast kirjastuses Eesti Raamat, 1997. aastast on kirjastuse Eesti Raamat peatoimetaja.

Rein Põder on avaldanud lühiproosat, romaane, olukirjeldusi, reisimärkmeid, arvustusi. Tema loomingu käsitlustes kasutatud märksõnu: romantiline kirjutamislaad, lüüriline tonaalsus, impressioonid, mõtisklused, tinglikud kujundid, sümbolid, unistuslik, heietuslik laad, meenutuslik alge, elutunnetuslik selguseotsimine, tunderõhuline autorimõtisklus.

Lastejutte kirjutas Rein Põder 70-80-ndatel aastatel Pioneeri ja Tähekese ühendtoimetuses ja Eesti Raamatu laste- ja noorsookirjanduse toimetuses töötades. Tema esimene ilukirjanduslik raamat oligi peamiselt Pioneeris ilmunud juttudest koosnev kogumik Kingitus (1981). Nii selle kui järgnevate lasteproosa kogumike „Kuldvits“ (1982), Kõige pikem suvi (1986) ja „Põlev ratas“ (1988) juttude tegelaseks on enamasti varaküpse maailmatunnetusega laps, eetiliste valikute ees seisev nooruk või täiskasvanu, kes meenutab lapsepõlvest meeldesööbinud hetki ja tundeid. Emotsionaalselt jõulised, kuid napi tegevustikuga lood eeldavad süvenemisvõimelist lugejat, kes oskab end häälestada jutustajaga samale lainele. Näiteks meenutama omaenese esimest eksistentsiaalset kogemust: „Ükskord jäin keset teed, pea kuklas, taevalaotust silmitsema. See sini-sinine ulatus kuhugi lõpmatult kaugele. Seisin nii ning sain järsku aru, et paljudel asjadel pole algust ega lõppu – nagu sellel taeval. Ja ajal, mille sees me elame. Aina on veel midagi, mis tuleb edasi, kaugemal.“ („Kompvekitoos“).

Osa vormiliselt lastele adresseeritud raamatutes ilmunud lühiproosast pakub ilmselt lugemiselamust eelkõige täiskasvanutele.

Hiljem ongi Rein Põder lastele kirjutamise kohta öelnud: „Praegu ei tunne küll erilist pakitsust midagi niisugust taas luua. Lapsepõlve võib tagasi pöörduda ka mälestuste laadis või mingis proosateoses, kus on täiskasvanute maailm, mida omakorda mõjutab lapsepõlves kogetu.“

Sõjajärgne lapsepõlv Mõniste kandis ja Krabil on Rein Põdra loomingut varjamatult mõjutanud, seda on tunda ka laste- ja lapsepõlvekogemuste teemalises lühiproosas. Kohanimesid ei ole tekstides enamasti mainitud, ometi on kirjeldatud maastikud – mõisapark, alevik, meierei, kunagisest linaleotiigist tekkinud soolaukad, liivakraaviks kutsutud sälkorg järvekaldal, põlluküürud ja metsasiiludki – Võrumaa kaardil kindlalt paigas. Harva, kuid siiski pääseb juttudesse kodukandi keelepruuki: külalapsed mütsutatakse esmaspäevahommikuti saani ja sõidutatakse läbi pimedate lumiste metsade kooli; naabrimemm hädaldab „Lats om peris ärä külmänü!“ Paljud lood on tõuke saanud autori enese kogemustest, eriti kogumikes „Kõige pikem suvi“ ja „Kuldvits“.

Rein Põdra lauseid intervjuudest:

... Kirjaniku esimene kirjatöö seisis Tundu kodu tagatoa seinapapil. “Kirjutasin sinna oma nime, N valepidi nagu vene I.”

…„Olin niisugune endassetõmbunud ning mu sõbrad olid raamatud ja loodus. Mingit tungivat vajadust seltskonna järele ei tundnud. Saru kooli V või VI klassis kirjutasin näidendi. Seda ei mängitud, ja kuhu see jäi, ei tea.“

..."Vastuvõtlikus lapseeas jäid mu mälusse mitmed Juhan Jaigi Võrumaa jutud.(Palju-palju aastaid hiljem oli mul juhus olla Jaigi valikkogu “Kaarnakivi” toimetaja.) Ta on ka päritolult (Sadrametsa, Sänna) mu lapsepõlvemaale kõige lähem kirjanik."

..."[Ray Bradbury] “Võilillevein” oli mulle mudeliks “Kõige pikema suve” lugude kirjutamisel. Sõnaga – kogu maailm ühe kaheteistkümneaastase poisi suves. Ainult et tegevuskoht, -aeg (ühel puhul Greentown kusagil USAs ja 1928.a, teisel puhul Lõuna-Eesti ja 1955) ning sündmused ise on erinevad."

... “Oma imeilusatest suvedest vanaema juures Mõniste mõisas, õigemini vanas mõisapargis, mis oli mulle nagu mingi Eden, räägin noorele lugejale mõeldud proosakogumikus “Kõige pikem suvi”. [...] Seal olid mul head kaaslased, tegime sporti, ehitasime sinna isegi oma maja…“ Mõisa kunagist hiilgust on kirjanik püüdnud uuesti esile manada oma juttudes. Näiteks novellis “Mõisapreili”.

... Mõisa tiigi kaldal kasvas suure lõhega pärn. Kord kala püüdes jäi Reinu õng okstesse kinni. “Ronisin mööda tüve ülespoole, et õnge kätte saada ning panin põlve rumala peaga tollesse lõhesse. Ning jäin kinni! Küll püüdsid kaaslased mulle sinna õngelatte alla ajada ja muud. Polnud sest kasu ühtigi. Lõpuks siiski sain vabaks, ent elamus on hinge jäänud tänapäevani. Kirjutasin koguni loo, kus poiss jääb lõhesse terveks ööks. Lasen siis kohaliku meierei kütjal puusse kiile lüüa ja poisi ära päästa.”

... "Tahtsin jalgrattaga kinno minna, kino näidati Variku talu küünis. Ema aga miskipärast ei lasknud. Siis läksin trotsi täis ja hakkasin vastu. Ning karistus ei jäänud tulemata.” Lemmikfilmideks olid “Armastuse iga” ja “Peigmees Laura jaoks” Lolita Torresega peaosas, Vene filmidest “Kevad Ülejõe tänavas” ja “Neljakümne esimene”.

... Hirm rippus ka kauni Paganamaa imeilusate järvede kohal. “Aasta enne minu kooliminekut 1949 oli Siska-nimeline õpetaja seal otse laste silme all ära uppunud. Oli kehalise kasvatuse õpetaja, julge ja hakkaja mees, kes ujus väga hästi. See koht oli tähistatud puust mälestusmärgiga. Pärast seda pole ma kunagi püüdnud selles järves ujumas käia. Selle juhtumi põhjal olen kirjutanud jutu “Sügavik”.”

... „Minu kirjanduslikud kujud on valdavas enamikus kujutluslikud. [...] Raskem on ligidalseisjatega, kes arvavad väljamõelduski juhtunud ära tundvat. Imelik, ka prototüübid hakkavad seepeale uskuma, et üks või teine sündmus aset leidis. Lõpuks ei ole kirjutajagi enam endas kindel. [...] Ometi, ma pole oma lähedastelt kunagi spetsiaalselt uurinud, kuidas üks või teine lugu täpselt oli, rääkimata tunnetest.“

... „Ma olen oma looduseelamused ja maatunde kätte saanud, seepärast ei vaja ma maaümbrust nii krooniliselt kui põline linlane. Aga ma pean siiski kolm-neli korda aastas seal, nendes maastikes ära käima, justkui kinnitust saamas.“

... „Kirjandus on muutunud linlikuks ja kapseldunuks; maastikku ja eriti arhailist maastikku selles eriti ei leidu. Minu kõikides raamatutes on maastik, ühes küll linnamaastik. Küllap sellepärast, et olen maastiku hingestamisega iseendas palju tegelnud.“

... „Oma lapsi jälgides olen end tabanud mõttelt, et me lastes ei võimendu mitte ainult vanemate hea, vaid veel selgemini meie nõrkused ja vead, mida me pahatihti endale ei taha tunnistadagi. Aga võib-olla on mu pojad mu lapsepõlvepeegel, näidates, milline ma ükskord olin.“

... „Kahtlemata esitab kirjanik, ükskõik kellest või millest ta ei kirjuta, oma parema, vaimsema, ideaalsema mina, selle, kes ta füüsilise inimesena ei suuda olla. Kirjutamine on ju eetiline tegevus. Samal ajal on see eriline reaalsus, kus kirjutaja elab välja oma elu vajakajäämisi ja paineid. Viimased on vajalikudki, sest ilma sisemise konfliktita ei sünni midagi tõsist ja teisi kaasa kiskuvat.“

...Kas autorit ei kimbuta vahel oht oma isikut romaanidesse liiga sisse kirjutada? „Ma ei karda ennast paljastada. Kui oled kirjanikutee valinud, pead sellest hirmust kohe lahti saama. Isegi teades, et on lugejaid, kes võtavad seda sinu enda elu otsese kajastusena. [...] Sellest tuleb üle olla. Aga kirjaniku ja tegelase vaated tuleb minu meelest lahus hoida.”

... „Olen kogenud – minu lainel mõtlejaid on vähevõitu, seepärast pean end üksikuks inimeseks.“

... „Olen väga õnnelik, et olen saanud olla nii kaua raamatute seltsis, kirjastaja varsti juba peaaegu kolmkümmend aastat. See on harinud mind isiklikult palju ja toimetajatöö on mõjutanud ka minu enda kirjutamist. Aga eks me koosne kõik sellest, mida oleme läbi elanud, õppinud, lugenud, mida oleme kaasa saanud pärilikul teel.“

REIN PÕDRA LOOMINGUT LASTELE ...

 ... RAAMATUNA

 

Kingitus : [noorte]jutud. Tallinn : Eesti Raamat, 1981. 118 lk.
Sisu : Karpkala ; Lumepall ; Draakoniga vaas ; Laegas ; Kuldne känguru ; Sinine lind ; Kastanimuna ; Tuulelohe ; Iglu, eskimo lumemaja ; Kivilõvi ; Merikarp ; Suur must koer.

 

  Kuldvits : [lastejutud]. Tallinn : Eesti Raamat, 1982. 56 lk.
Sisu : Kaev ; Vanaema kapi lõhn ; Jää ; Nõia maja ; Kompvekitoos ; Kotivana ; Kuldvits ; Hobune ; Päikeseklaas ; Papagoi Kuka ; Mure ; Hõbelusikas ; Õnnehiir ; Eki-Oki ; Ööloom ; Gloobus ; Väikesed rohelised mehikesed ; Magajate aeg ; Laev ja majakas ; Raamat ; Võti
.
  Kõige pikem suvi : [noortejutud]. Tallinn : Eesti Raamat, 1986. 159 lk.
Sisu : Kõrgus ; Vibu ; Puulõhe ; Padrunikest ; Hüvastijätt Lolita Torresega ; Pardisaar ; Mõra ; Ilus kummaline naine ; Mõisapreili ; Mustad laukad ; Sügavik ; Sünnipäev.
  Merikarp : [valimik jutukogudest „Kingitus“, „Kuldvits“, „Kõige pikem suvi“ ja „Põlev ratas“]. Tallinn : TEA Kirjastus, 2007. 144 lk (TEA lastekirjanduse varalaegas suurematele).
Sisu : Gloobus ; Laev ja majakas ; Võti ; Papagoi Kuka ; Liblikas ; Kompvekitoos ; Pime tuul ; Kõrgus ; Puulõhe ; Karpkala ; Iglu, eskimo lumemaja ; Salakoht tühjal mäel ; Sünnipäev ; Pardisaar ; Kastanimuna ; Mõra ; Lumepall ; Laegas ; Merikarp ; Hüvastijätt Lolita Torresega.
 poder-ratas

Põlev ratas : kaksteist kuud : [noortejutud]. Tallinn : Eesti Raamat, 1988. 79 lk.
Sisu : Retk. Jaanuar ; Haige poisi aken. Veebruar ; Kaseoksad. Märts ; Liblikas. Aprill ; Sosin. Mai ; Sünnipäev. Juuni ; Poiss oas. Juuli ; Kuusk (Sünnipäev 2). August ; Salakoht tühjal mäel. September ; Voor. Oktoober ; Pime tuul. November ; Põlev ratas. Detsember.

... KOGUMIKES

... AJAKIRJADES

  • Pioneer, 1977, nr 6, lk 22-23 : Karpkala : [jutt]
  • Täheke, 1977, nr 8, lk 5 : Hobune : [jutt]
  • Täheke, 1977, nr 9, lk 1 : Kuldkollaste lehtede päev : [jutt]
  • Pioneer, 1977, nr 9, lk 20–23 : Draakoniga vaas : [jutt]
  • Pioneer, 1978, nr.1, lk.26–30 : Hüvastijätt Lolita Torresega : [jutt]
  • Pioneer, 1978, nr 2, lk 27-30 : Lumepall : [jutt]
  • Täheke, 1978, nr 10, lk 9 : Vanaema kapi lõhn : [jutt]
  • Pioneer, 1978, nr 11, lk 10-13 : Sinine lind : [jutt]
  • Pioneer, 1979, nr 6, lk 12–16 : Kivilõvi : [jutt]
  • Pioneer, 1979, nr 10, lk 27–28 : Kastanimuna : [jutt]
  • Pioneer, 1980, nr 2, lk 22-23, nr 3, lk 12-15 : Merikarp : [jutt]
  • Täheke, 1980, nr 3, lk 8 : Õnnehiir : [jutt]
  • Pioneer,1980, nr 11, lk 8-11 : Vibu : [jutt]
  • Täheke, 1980, nr 11, lk 2 : Kuldvits : [jutt]
  • Pioneer, 1981, nr 1, lk 16-19, nr 2, lk 14-17 : Ükssarvik : [jutt]
  • Täheke, 1981, nr 1, lk 5 : Väikesed rohelised mehikesed : [jutt]
  • Täheke, 1981, nr 6, lk 5 : Hõbelusikas : [jutt]
  • Täheke, 1981, nr 7, lk 4 : Eki-Oki : [jutt]
  • Täheke, 1981, nr 11, lk 5 : Kotivana : [jutt]
  • Täheke, 1982, nr 4, lk 1 : Gloobus : [jutt]
  • Pioneer, 1982, nr 8, lk 22-25 : Mustad laukad : [jutt]
  • Pioneer, 1982, nr 9, lk 20-23 : Puulõhe : [jutt]
  • Pioneer, 1982, nr 10, lk 34–35, nr 11, lk 32–33 : [jutt]
  • Pioneer, 1986, nr 10, lk 8-9 : Voor : [jutt]
  • Pioneer, 1986, nr 12, lk11 : Põlev ratas : [jutt]
  • Pioneer, 1987, nr 4, lk 1-3 : Sosin : [jutt]
  • Pioneer, 1987, nr 11, lk 13-15 : Võlur Merlin : [jutt]

... RAAMATUKOGUDE KATALOOGIDES

REIN PÕDRAST JA TEMA (LASTE)LOOMINGUST

***