Joan Lowell. Ulgumere tütar. - Tallinn : Kaja, 1929. - 247 lk.

Miks mõni raamat ei ole vaatamata heale sisule leidnud taastrükki, kuigi ses on nii palju Viieteistkümneaastase kapteni, Sannikovi maa kui ka Oikumeeni ääre seikluslikku hõngu? On üks raamat, mis ilmus eesti keeles juba 85 aastat tagasi, ent minu lugemislauale jõudis see autobiograafiline seiklusjutt alles nüüd. Tänavu manalateele varisenud ajaloolasele ja arhivaarile, Varstus sündinud Vello Helkile sattus ta kätte aga varases lapsepõlves : „Lugesin kõike, mida kätte sain, see avardas minu väikest maailma. Need polnudki alati lasteraamatud, mäletan esimest loetud romaani – Joan Lowelli "Ulgumere tütar".

Siin siis katkend raamatust, mille toona tõlkis eesti keelde Lydia Miller.

«Ta pole veerott, madam! Ta on tüdruk kui lill, kellele troopika taevas olnud triiphooneks ja torm peakatteks. Ta teab kõik, mis meie, merimehed, teame - ainult kõike head sellest - sest üheltki meist pole ta kuulnud midagi muud.»

See oli vana John Henry, kes kaitses mind nõnda Ameerika konsuli naise ees ühes Austraalia sadamas. Daam küsis madruselt, kui see seisis laeva ees vahil, mis tõugu «veerott» see kapteni tütar oli, kes elas niisugust toorest elu tooreste meeste keskel skuuneril. John Henry, tundes, et pidi ülal hoidma kapteni tütre auväärsust ja merimeeste tublidust, vastas kogu mere luulega, mis tal oli tagavaraks." (lk. 5).

Raamatu autor Helen Joan Lowell (Helen Wagner) sündis 23. novembril 1902. aastal Californias Berkeleys, mida meremehed kutsusid ta isa, „kapteni magamistoaks", kuna seal elas kapteni naine. Joan suri 7. novembril 1967. aastal Brazilis Brasiilias, kus oli elanud kohviistanduses koos oma teise mehe, laevakapten Leek Boweniga, kellega abiellus 1936. aastal. Ta esimene abielu Thompson Buchananiga (1877-1937) kestis vaid kaks aastat. Joan Lowell on tuntud saanud raamatu „Ulgumere tütar" (The Cradle of the Deep. New York, 1929, e. k. Tallinn, 1929) autorina kui ka filminäitleja ja filmidirektorina. Peale seiklusrikast lapsepõlve õppis ta Garfieldis, astus 1920. aastal San Francisco ärikolledži. 1930ndail alustas ajakirjanikutegevust. Joani näitlejakarjaäär algas 1919. aastal Goldwyn Stuudios. Ta on mänginud koos Charlie Chapliniga menufilmis „Kullapalavik" (1925), hiljem ka teistes filmides.

http://en.wikipedia.org/wiki/Joan_Lowell

Joan oli 27aastane, kui ilmus ta seiklusrikas, lapsepõlve meenutav raamat „Ulgumere tütar", millest sai sensatsioon. Ta lapsepõlv möödus koos laevakaptenist isa Nicholas Wagneriga ookeanidel seilates. Ta oli vaid 11kuine, mil isa ta laevale võttis ja 17aastane, kui ta isa laev Minnie A. Caine uppus laeval puhkenud tulekahju tagajärjel Austraalia ranniku lähedal Seelongi lahes. Hea ujumisoskus päästis neiu ja ta isa elu. See traagiline sündmus lõpetas meremeeste keskel neiuks sirgunud Joani meremeheelu. Vanade purjekate aeg saab läbi. Algab aurikute aeg. Ta isa on 70aastat vana ja laeva ning meeste hukust murtud. Isa jäi peale laeva uppumist elama Vaikse ookeani lähedale. Ta vaim ei ole kunagi maal, vaid viibib kaugetes troopikavetes, unistades heast tuulest ja Lõunaristist kurssi tüürides. Ta suri 24. detsembril 1924 nagu meremees.

Kuidas möödus lapse elu laeval karmides oludes, sellest kirjutab autor meile sütitavalt. Temast kasvas tüdruk, kes pigem kartis võõraid naisi kui tormi. Laevameeste merejutud olid ta muinasjutud, karastunud meremeeste selts ta elukogemuste aluseks. Purjelaev „Minnie A. Caine" on neljamastiline kuunar, mis veab Lõunamere saarte ja Austraalia vahel koprat ja sandlipuud. Joan oli sündides pere 11. laps. Neli ta vendadest-õdedest surid kahe aasta jooksul. Isa otsustas viimase lapse merele kaasa võtta, et teda haigustest eemal hoida. Laulgu talle seal parem meri hällilaulu ja ärgu tast kunagi sirgugu pupe. Isa kasvatus oli range, Joan kartis isa rohkem kui jumalat, ometi on isa talle väga lähedane. Merearmastuse, ta hinge mõistmise ja vahvuse ohtudele näkku vaadata päris ta isalt. Meri on ta isa elu. Ta isa on sündinud Seelongi lahes purjekal. Tema isa Louis Lazzarevitš oli Montenegros maaomanik ja ema, ilus, türgi verd neiu, kellega Louis oli abiellunud hoolimata montenegrolaste vihast türklaste vastu. Elu Montenegros türgi naisega oli keeruline. Peale esimese lapse sündi lahkus pere kodumaalt. Seelongi lahes Austraalias, kus laev oli randunud, sündis Nicholas. Naine oli haige ja nad pidid kaldale jääma. Nädal peale maandumist uppus Louis lahte, naisest sai kahe lapsega lesk. Varsti peale mehe surma kohtas kaunis lesk saksa pärlikaupmeest, kes temaga abiellus, keeldudes aga elu eelkäija lastega jagamast. Lapsed jäeti jesuiidi kloostrivendade hoole alla. Jesuiidi vaestelastekodu on piiratud vabaduse ja valju distsipliiniga. 10aastane Nicholas põgenes Austraaliast Melbourne'i lahkuvale kaubapurjekale, mis sõidab Hiinasse. Laevalt avastatud poiss saab peksa ja ta pannakse tööle. Nii sattus ta Hiinasse. Kaheksa aastat töötas ta kaubalaevadel Kaug-Idas, sõitis siis laevapoisina San Francisco lahte. Kõik kordub. Sadamas märkas ilusat mustajuukselist noormeest dr Butler Lowelli 14aastane tütar Emmaline Trask Lowell, kes põgenes koos noormehega Nilesi Kalifornias. Nad abielluvad. Mees sõitis Samoasse, naastes on talle sündinud poeg. Ta naine, Joani ema vihkas merd, ei sõida eales mehega kaasa. Mees on vahel ära kaks või kolm aastat. Aastate jooksul sai mehest kapten Alaska lõhekala laevale. Ta õppis põhjamaa elu tundma, teeb valitsusele jahisaagi kaarte, otsib kulda, õli ja kalleid nahku. Ta kauples eskimodega, andes neile vaalaskala hammaste ja jääkaru nahkade eest tööriistu, puid ja püsse. Joan mõtles oma isast kui laeva mõõkkalast, kes on kartmatu, oskab võidelda ja võita. Joan õppis osavalt sülitama, meeste kombel vanduma. Ta mängude salapaigaks on päästepaat. Ta lapsepõlv oli karm. Ta kannatas tihti tühja kõhtu, tegi rasket madruse tööd, haigestus skorbuuti. Elas üksi üle hirme, tundmata hellitust. Ta esimeseks „ammeks" oli pärismaalastelt kaubeldud kits, kelle sooja piimata oleks tita merel hukkunud. Reisid purjelaeval vältavad 80-120 päeva maad nägemata. Laps õppis lugema ja arvutama omamoodi. Ta suureks sõbraks ja kaitsjaks oli vana meremees Punuja, kes Joani arust on sündinud siia ilma tarviliku rauata südames. Laev on Joani kodu, ta ei suuda ema juures kohaneda ja põgeneb tagasi laevale. See rõõmustas südamepõhjas ta karmi isa. Tüdruk oli täis krutskeid ja kavalusi, ka kättemaksuiha. Talle on võõras elu, mida inimesed maal elavad. Laeval elas ta üle oma esimese armumise taani meremehesse. Surm ja ohud on meremeeste elusaatjad. Katastroofiga lõpeb ka raamat. Ulgumere tütre elu aga läheb edasi.

Raamat on hea, kirjutatud gooti kirjas ja kirjaread ajahambast tuhmunud.

Maie Elstein