eng est

Ulis Guth 250pxKirjanik, ajakirjanik ja publitsist

Õppinud Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumis (1971-1979), Väimela Näidissovhoostehnikumis (1979-1981) ja Võru Tööstustehnikumis (1981-1984).

Aastatel 1984-1986 teenis sundaega Liepajas Nõukogude Armee õhutõrjevägede kaardiväe näidisdivisjonis, kus raadioreleejaama ülemana omandas kõrgeima kvalifikatsiooni ning teenis välja kõikvõimalikud sõjaväelised-sportlikud autasud. Oli väidetavalt esimene eestlane, kes pärast II maailmasõda nimetatud divisjonist puhkusele pääses. Haigestumine sundteenistuse lõpuosas määras tema elu edasise käigu, muutes ka ellusuhtumist. Pikkadeks aastateks tuli loobuda nii edasiõppimisest kui ka oma lemmiktegevusest – spordist. Selle asemel veetis ta pikki kuid haiglas.
Töötas Võru Tavandiosakonnas abispetsialistina (1987–1989), oli kurikuulsa Võrumaa skautmaleva vanem (1988-1989) ja Parksepa rahvamaja juhataja (1989-1990). Ajakirjandusse sattus juhuslikult, alles 29aastaselt, võites eriharidust omamata töökonkursi.

Sellest alates on olnud ajaleht Elu toimetaja (1993-1996), Võrumaa Teataja (spordi-) toimetaja (1996-2007), tasuta nädalaleht 1leht peatoimetaja (2008-2009) ja Võru Linna Lehe toimetaja (2014-….). Peale selle teinud kaastööd kõigile Eesti juhtivatele päevalehtedele ja spordiajakirjadele. Enim tuntud Leokite motodünastia esmatutvustajana. Pärjatud mitmete (aja)kirjanduslike auhindadega, üllitanud kaks raamatut ning olnud abiks teiste raamatute kirjastamisel.
Muuhulgas on kajastanud maakonnalehes regulaarselt Võru linnavolikogu istungeid ja tegemisi (1995-2007), kirjutanud muusika- ja kultuuriarvustusi ning olnud Sõmerpalu motoklubi pressiesindaja (1997-2009), KÜ Tamula Torn juhatuse esimees/tegevjuht (2007-2013) ja Võru Linnavalitsuse avalike suhete spetsialist (2013-2015).

Kogu selle aja on võidelnud rumaluse, pealiskaudsuse, lohakuse, lõtvuse, eneseupitamise, silmakirjalikkuse ning muganemise vastu. Paljuski seetõttu on kannatanud ka tema suhted peavoolu meediaga, mida ta aga sugugi ei kahetse.

Kirjanduslikult võib teda iseloomustada ka sõnapaariga „viimane indiaanlane“. Usku, armastust ja ausust väärtustava võitlusliku, ent heatahtliku perfektsionistina on ta olnud ühtviisi nõudlik nii iseenda kui ka teiste suhtes, näidates isikliku eeskujuga, et elu südametunnistuse järgi, näotuid kompromisse tegemata on endiselt võimalik. Eriti oluliseks peab seda, et inimese sõnad ja teod ikka kokku käiksid.

Jõudumööda spordi juurde naasnuna on tulnud Võrumaa korvpallimeistriks (2000) ja hõivanud poodiumikohti üle-eestilistel tänavakorvpallietappidel (1997-2003). EALLi spordikülgede konkursi laureaat (1998) ja Bernard Kangro kirjanduspreemia laureaat (2013).

Teosed:

filosoofilis-meelelahutuslik raamat ”Pärlid sigadele” - 2008
ajaloolistel faktidel põhinev filosoofilis-müstiline romaan “Ärapööratud” - 2012

Kaasautorlus:

raamat “Sõmerpalu motoklubi 1968-2008”, teksti koostaja - 2008
raamat “Leokid ja Sõmerpalu motoklubi 1968-2013”, teksti koostaja - 2013
raamat "10 aastat Sõmerpalu krossi Väino Leoki rändkarikale", teksti koostaja - 2017