Võrumaa kodulooline sünnipäevakalender 2021

Nimi	Päev	Kuu	Sünniaasta	Elulugu
Kalju Leht	1.	jaanuar	1926	Kirjandusteadlane, pedagoog. Sündis Võrumaal Kooraste vallas Karste külas. Õppis Tallinna Õpetajate Instituudis ning Tartu Ülikoolis eesti keele ja kirjanduse erialal. Kalju Leht töötas lühikest aega õpetajana, seejärel haridusametnikuna, teadurina ja alates 1992. aastast oli ta ajakirja „Kooliuuenduslane“ tegevtoimetaja. Ta kirjutas õpikuid ja avaldas ajakirjanduses üle saja artikli kirjandusteadusest ja esteetilisest kasvatusest. Kalju Leht koostas kuuest raamatust koosneva jätkväljaande „Kirjandusõpetuse küsimusi“ ja andis välja gümnaasiumiõpiku „Väliskirjandus“. Surnud 2006. aastal Tallinnas ja maetud Tallinna Rahumäe kalmistule.
Alar Sikk	4.	jaanuar	1966	Alpinist, professionaalne matkasportlane. Sündis Võrus. Õppis Võru tööstustehnikumis mööblitisleriks. Alpinismiga asus Alar Sikk aktiivselt tegelema 1998. aastal Jaan Künnapi juhendamisel. 22. mail 2003. aastal sai temast esimene eestlane, kes vallutanud maailma kõrgeima mäetipu, 8850 m kõrge Mount Everesti ehk Džomolungma. Alar Sikk on ühtlasi esimene eestlane, kes on tõusnud kõigi maailmajagude kõrgeimatele tippudele.
Robert Jürjendal	10.	jaanuar	1966	Helilooja, kitarrist, muusikapedagoog. Sündis Võrus. Õppis klassikalist kitarrimängu Võru muusikakoolis ja G. Otsa nim. Tallinna Muusikakoolis. Hiljem lõpetas Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia koolimuusika erialal. Ta on ansambli Weekend Guitar Trio juhtfiguure, kuid esineb ka ansamblitega Fragile, UMA, Estonian Guitar Octet, Suurõ Pilvõ jt. Robert Jürjendal on loonud muusikat erinevatele muusikakollektiividele, mitmetele teatrilavastustele ja filmidele ning osalenud rohkem kui 30-ne CD-plaadi valmimisel. Ta on välja andnud 3 sooloalbumit: „Rõõmu allikas”, „Valguse palsam” ja „Lihtminevik”. Robert Jürjendal töötab muusikaõppejõuna Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ning Viljandi Kultuuriakadeemias. Eesti Rahvusringhääling valis Robert Jürjendali Aasta Muusikuks 2016.
Leili Iher	28.	jaanuar	1941	Kirjandusteadlane, luulekriitik. Sündis Võrumaal Sõmerpalu vallas Osulas. Õppis Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat. Leili Iher töötas Eesti Kirjandusmuuseumis bibliograafina. Seejärel oli ta ametis Tartu linnaraamatukogus, pidades selle kõrvalt ka loengusarja eesti kirjandusest Tartu ülikoolis. Leili Iher kujunes arvestatavaks luulekriitikuks. Ta avaldas kirjandusteaduslikke artikleid ning andis välja oma isa, luuletaja ja prosaisti Rihhard Iheri loomingut. Ta koostas Rihhard Iheri luule valikkogu „Havva-kivi. Ikupilli ja loriluku 1967-1968” ning avaldas tema jutustuse „Kaheksa kellalööki”. Leili Iheri eluaegne huvi oli suunatud Gustav Suitsule ja tema loomingule. aastal ilmus tema mahukas uurimus „Gustav Suitsu jälil. Fakte ja mõtisklusi”. Surnud 2015. aastal ja maetud Tartu Raadi kalmistule.
Väino Puura	30.	jaanuar	1951	Laulja (bariton), Rahvusooper Estonia ooperi- ja operetisolist. Sündis Võrumaal Keema külas. Õppis Kurenurme koolis, Võru keskkoolis, Tartu Muusikakoolis ja Tallinna Riiklikus Konservatooriumis, hiljem täiendas end Moskva konservatooriumis ja Milano La Scala laulukoolis. Väino Puura esimesed ülesastumised vokaalsolistina said teoks keskkoolipäevil lauluõpetaja Paul Elkeni suunamisel. Tartus õppides alustas ta tööd Vanemuise teatri ooperikooris ja laulis ka oma esimese ooperirolli. Aastast 1976 on Väino Puura olnud Rahvusooper Estonia solist, aastast 2011 töötab rollilepingutega. Ta on lisaks ooperi- ja operetirollidele esinenud kontserdilauljana ning solistina vokaalsümfoonilistes suurvormides, osalenud muusikalides, mitmes muusikafilmis ja mänginud teleseriaalides.
Samuel Onno	1.	veebruar	1911	Helilooja, dirigent, muusikapedagoog. Sündis Võrumaal Navi külas. Lapsepõlves õppis viiulit, hiljem süvenes side puhkpillidega. Lõpetas Võru Õpetajate Seminari ja jätkas õpinguid Läänemaa Õpetajate Seminaris. Samuel Onno alustas tööd õpetajana, sealhulgas ka muusikaõpetajana. Aastatel 1945-49 juhatas Samuel Onno Võru puhkpilliorkestrit. aastal küüditati ta perega Siberisse. Tagasi Eestisse jõudes asus Samuel Onno 1957. aastal tööle Võru lastemuusikakoolis viiuli- ja puhkpilliõpetajana ning jätkas tööd Võru puhkpilliorkestri dirigendina. aastal taasasutas ta Võru sümfooniaorkestri ja oli selle peadirigent. Samuel Onno on loonud ka ise muusikat ning tema käe all on omandanud põhialused muusikas Kait Tamra ja Indrek Kalda. Surnud 1992. aastal Võrus ja maetud Võru linnakalmistule. Navi külas seltsimaja juures on muusikamehe Samuel Onno auks paigaldatud mälestuspink.
Silvia Karro	2.	veebruar	1951	Raadio- ja teleajakirjanik, saatejuht. Sündis Võrumaal Meremäel. Õppis Meremäe keskkoolis ja Tartu Ülikoolis. Silvia Karro on töötanud Eesti Raadio laste- ja noortesaadete toimetaja ja peatoimetaja asetäitjana ning Eesti Televisioonis saatejuhi, toimetaja ja produtsendina. Ta on teinud sadu saateid ja otsereportaaže nii raadios kui televisioonis ning õpetanud meediat. Tema saadete pagasis on muuhulgas saated „Tähelaev“ ja „Maahommik“ ning murdekeelsed saated „Veere pääl“ ja „Tsirk, tsirk, tsirguke“. Silvia Karro on Ajakirjanike Liidu liige. Ta on pälvinud saate „Tea ja tunne“ eest Eesti Ajakirjanike Liidu aastapreemia.
Arvo Mõttus	8.	veebruar	1926	Maadleja, treener, spordipedagoog. Sündis Võrumaal Saru vallas. Arvo Mõttus tuli aastatel 1950-71 Eesti NSV meistriks vabamaadluses 15 korda, sambomaadluses 2 korda ning Kreeka-Rooma maadluses 1 korra. Nõukogude Liidu meistrivõistlustel võitis ta kaks hõbemedalit vabamaadluses ja meeskondliku kuldmedali Kreeka-Rooma maadluses. Arvo Mõttus töötas aastatel 1960-91 TPI kehalise kasvatuse õppejõuna ja aastatel 1991-2000 Eesti Spordigümnaasiumi treener-õpetajana. Ta oli vabariikliku kategooria maadluskohtunik. Arvo Mõttus kirjutas maadlusõpikuid ja avaldas autobiograafilise jutustuse „Hulkuri valss“, milles räägib oma lapsepõlvest Võrumaal, õpinguaastatest ja raskest teest maadlusspordi tippu. Surnud 2010. aastal Tallinnas ja maetud Tallinna Rahumäe kalmistule.
Aavo Ots	14.	veebruar	1951	Dirigent, muusikapedagoog, trompetist. Sündis Võrumaal Vastseliinas. Õppis Heino Elleri nim. Tartu Muusikakoolis ja Tallinna Riiklikus Konservatooriumis trompetit ning dirigeerimist. Hiljem lõpetas konservatooriumi Peterburis ja täiendas end Šveitsis. Aavo Ots mängis Rahvusooper Estonia orkestris aastatel 1975-84. Aastast 1977 on ta töötanud Tallinna Muusikakeskkoolis õpetaja-metoodikuna ja juhatanud orkestrit Puhkpillisümfoonikud. Aavo Ots on ühtlasi Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia õppejõud, 1989. aastast dotsent. 2002. aastal asutas Aavo Ots omanimelise muusikastuudio. Alates 1996. aastast on ta korraldanud Võru vaskpillipäevi ja suvekooli.
Karl Rumor (kodanikunimega Karl Ast)	19.	veebruar	1886	Kirjanik, ajakirjanik, poliitik. Sündis Võrumaal Orava vallas. Õppis Kahkva külakoolis, Vastseliina mõisakoolis, Petseri ministeeriumkoolis ja Hugo Treffneri gümnaasiumis, mis jäi lõpetamata. Karl Rumor võttis aktiivselt osa 1905. aasta revolutsioonist ja oma revolutsiooniliste vaadete tõttu sattus ta vanglasse, kust vabanes 1910. aastal. Järgnevatel aastatel reisis ta Vahemeremail ja Põhja-Aafrikas ning töötas ajakirjanikuna Tallinna, Tartu ja Peterburi ajalehtede juures. Karl Rumor kuulus Eesti Sotsiaaldemokraatliku Partei asutajate hulka ja temast sai üks selle liidreid. Ta oli Asutava Kogu ja I-IV Riigikogu saadik, aastatel 1924-25 Eesti Vabariigi portfellita minister. Aastatel 1941-59 tegutses ta Eesti Vabariigi konsulina Brasiilias Rio de Janeiros, seejärel siirdus pensionärina Kanadasse ja sealt edasi USA-sse. Karl Rumor alustas kirjanduslikku tegevust 1911. aastal novellikoguga „Sääsed tormis”. Tema loomingu põhiossa kuuluvad novelli- ja jutustustekogud „Tuled sügis-öös”, „Siiruviiruline”, „Mürgine vili” jt. Karl Rumor reisis korduvalt Euroopas, Aafrikas ja Aasias. Eksootiliste välisreiside kajastusena avaldas ta Indiat, Tseilonit ja Põhja-Aafrikat kirjeldavaid reisiraamatuid. 1950. aastail hakkas Rumor uuesti avaldama kirjanduslikku loomingut, ilmusid novellikogud „Uned ja mured”, „Kuldlind” ja „Tuuleviiul”. Suuremat tähelepanu pälvis tema romaan „Krutsifiks”, mis kujutab usuhullustuslikke rahutusi sajandivahetuse Brasiilias. Karl Rumor avaldas veel miniatuuride raamatu „Liivakella all” ja kultuurilooliselt väärtuslikud memuaarid „Aegade sadestus” I-II. Surnud 1971. aastal New Yorgis.
Georg Eduard Luiga	27.	veebruar	1866	Ajakirjanik, kirjanik, kooliõpetaja. Sündis Võrumaal Valgjärve vallas. Õppis Kanepi kihelkonnakoolis. Georg Eduard Luiga töötas kooliõpetajana Valgjärvel, Äksi kihelkonnas, Simbirski ja Tobolski kihelkonnas. Alates 1901. aastast tegutses ta ajakirjanduses, töötades erinevate ajalehtede toimetustes. Pikemat aega oli ta Päevalehe toimetaja, viies ajalehe väga heale tasemele. G. E. Luiga kirjutas luulet, proosat ja avaldas päevakajalisi artikleid kultuuri-, poliitika- ja majandusteemadel. Tema proosaloomingust peetakse parimaks jutukogu „Vägivallamaal“. G. E. Luiga on rahvaliku laulu „Seal, kus rukkiväli lagendikul heljub“ sõnade autor. Surnud 1936. aastal Tallinnas.
Jaak Leimann	1.	märts	1941	Majandusteadlane, õppejõud, riigitegelane. Sündis Võrus. Õppis Võru 1. 7-klassilises koolis, Võru I Keskkoolis ja TPI majandusteaduskonnas. Hiljem täiendas end Helsingi majanduskõrgkoolis ja tehnikaülikoolis, Novosibirski ülikoolis ja USA-s Bentley kolledžis. Jaak Leimann töötas tehases Volta, Võru gaasianalüsaatorite tehases, Võru rajooni masinaarvutusjaamas ja Võru tööstustehnikumis. Ta on majandusteaduste doktor 1989. aastast. Jaak Leimann oli TPI õppejõud aastatel 1968-79, konsultatsioonifirma Mainor teadusdirektor, Eesti Majandusjuhtide Instituudi direktor, majandusminister aastatel 1990-92 ja 1996-99. Seejärel asus ta uuesti tööle Tallinna Tehnikaülikooli. Praegu on Jaak Leimann emeriitprofessor. Jaak Leimanni teadustöö põhiteema on olnud majandusorganisatsioonide juhtimine. Ta on mitmete juhtimisalaste raamatute autor, avaldanud üle 50 teaduspublikatsiooni ja tema juhendamisel on kaitstud üle 20 magistritöö.
Eevart Arrak	8.	märts	1936	Maalikunstnik. Sündis Võrumaal Mõrgi külas. Üldhariduse omandas Võrus ja Tartus, kunstihariduse oma venna Erich Arraku vabaateljees. Eevart Arrak töötas mitmes asutuses kunstnikuna, viimased 22 aastat Tartu kutsehariduskeskuses. Alates 1964. aastast hakkas ta järjekindlalt esinema Tartu kunstinäitustel. Ta viljeles kõiki žanre, hilisemal perioodil keskendus maastikule. Tema kõige säravamad maalid valmisid peale 70. eluaastat. Suuremad isikunäitused toimusid Tartu Kunstimajas 2006 ja 2011 ning Tallinnas Draakoni galeriis 2007. Eevart Arrak arenes Pallase koolkonna silmapaistvaks meistriks. Oma loomingus rõhutas ta eelkõige maalikunsti igiväärtusi – meeleolukat koloriiti, head joonistusoskust ja meisterlikku kompositsiooni. Ta oli Tartu Kunstnike Liidu liige. Surnud 2014. aastal Tartus.
Friedrich Kõlli	9.	märts	1901	Tõlkija, ajakirjanik. Sündis Võrumaal Orava vallas Pääväkese külas. Õppis Petseri algkoolis, Pihkva maamõõtjate koolis ja Tallinna Kõrgemas Tehnikakoolis. Friedrich Kõlli töötas mitmel alal, aastatel 1919-23 maamõõtja, joonestaja, teemeistri ja raudteetehnikuna. Alates 1934. aastast kirjutas ta vesteid ja följetone paljudele ajalehtedele ning ajakirjadele Pearu Orava nime all. 1936. aastal avaldas ta valimiku „Humoreske ja lühijutte“. Friedrich Kõlli toimetas aastatel 1940-41 Võru ajalehte Töörahva Elu. Pärast sõda töötas ta Tallinnas kirjastuses Ilukirjandus ja Kunst, seejärel Eesti Riiklikus Kirjastuses ilukirjanduse toimetajana. Jätkas kirjutamist, tema lühiproosat ilmus ajakirjas Looming ja Priit Kajari nime all ilmus kolhoosielust romaan „Uus Tee“. Friedrich Kõlli kõige silmapaistvam saavutus on tema tõlkelooming. Sõjajärgsetel aastatel jõudsid tema vahendusel eesti lugejateni vene klassikute teosed ja nõukogude autorite romaanid. 1976. aastal ilmus kogumik „Meenutused naeratusega“, kuhu on koondatud tema varasemaid vesteid kui ka hilisemaid humoreske ja memuaare. Surnud 1978. aastal Tallinnas ja maetud Tallinna Metsakalmistule.
Hilana Taarka	22.	märts	1856	Setu lauluema. Sündis Võrumaal Meremäe vallas Hilana külas. Hilana Taarka oli setu naise Darja Pisumaa hüüdnimi. Hilana tuli sünniküla järgi ning Taarka oli lauluema ristinimi. Ta oli hinnatud andekate riimide poolest ja teda kutsuti pidudele laulma. 1920. aastatel esines Hilana Taarka mitmetel avalikel kontsertidel, sealhulgas Estonia kontserdisaalis. Ta oli eeslauljaks esimesel seto laulupeol 1922. aastal. Soome folklorist Armas Otto Väisanen oli setu lauliku hea laulumälu avastaja ja avalikkuse ette tooja, tema kutsel esines Taarka oma kooriga Helsingi laulupeol 1921. aastal. Surnud 1933. aastal Võmmorski külas ja maetud Obinitsa kalmistule. 2003. aastal ilmus Hilana Taarkast elulooraamat „Kumo kaldu kuldakaivo“. Ain Mäeots lavastas Obinitsa seltsimaja õuel Kauksi Ülle näidendi „Taarka“ ja mõned aastad hiljem samanimelise mängufilmi setu rahvalaulikust Hilana Taarkast. Setomaa vald annab välja Hilana Taarka nimelist kultuuripreemiat. Igal aastal antakse kaks preemiat: seto pärimuskultuuri töötluse eest ja setokeelse uusloomingu kirjutise eest.
Liia-Mariette Laanpere	26.	märts	1921	Pedagoog, käsitööõpikute autor. Sündis Võrumaal Linnamäe vallas. Õppis Helme kodunduskeskkoolis ja hiljem Kehtna Kõrgemas Kodumajanduskoolis. Liia Laanpere õpetajatee algas Võru naiskutsekoolis kangakudumise õpetajana. Alates 1947. aastast töötas ta Võru 1. 8-kl. koolis, algul algklasside õpetajana, hiljem bioloogia, joonistamise, emakeele ja tööõpetuse õpetajana ning samas oli ka kooli õppealajuhataja. Aastatel 1959-83 töötas Liia Laanpere Võru I Keskkoolis tütarlaste käsitöö õpetaja ja kooli katseaia juhatajana. Ta oli mitmete käsitööõpikute autor ja koostaja ning üleriigilistel õpilaste käsitöönäitustel leidsid tema juhendatud tööd sageli äramärkimist. ENSV teeneline õpetaja (1974). Surnud 1997. aastal Võrus ja maetud Võru kalmistule.
Eduard-Heino Kokk	29.	märts	1931	Arst. Sündis Võrumaal Varstu vallas. Lõpetas Võru I Keskkooli ja Tartu Ülikooli arstiteaduskonna. Eduard-Heino Kokk oli kõrgema kategooria kirurg. Aastatel 1976-1997 juhatas ta Maarjamõisa haiglas üldkirurgia osakonda. E.-H. Kokk oli Eesti Kirurgide Assotsiatsiooni asepresident, ENSV teeneline arst ja aastatel 1991-97 sotsiaalministeeriumi peakirurg. Surnud 1999. aastal.
Mari Kalkun	1.	aprill	1986	Muusik, laulja, helilooja. Pärit Võrumaalt. Õppis Viljandi Kultuuriakadeemias, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ning vahetusüliõpilasena Sibeliuse Akadeemias. Mari Kalkun töötas Klassikaraadios ja Eesti Pärimusmuusika Keskuses. Alates 2009. aastast on ta vabakutseline muusik. Tal on oma plaadifirma Haki Helü. Mari Kalkuni muusikutee algas 2007. aastal autorialbumiga „Üü tulõk”. Järgnesid albumid „Vihmakõnõ” ja „Ilmaotsan”. Mari Kalkun laulab võro keeles. Muusika loomisel kasutab ta kandleid, akordioni, kitarri, klaverit, kuid eeskätt tunneb laulja ära tema vägeva ja nüansirikka hääle järgi. Oluline koht tema loomingus on improvisatsioonil ja helidega eksperimenteerimisel. Mari Kalkun on oma kontsertidega esinenud enamikus Euroopa riikides, New Yorgis ja Washingtonis ning käinud kuuel ringreisil Jaapanis. Ta lõi 2012. aastal Helsingis oma rahvusvahelise ansambli nimega Mari Kalkun & Runorun. Ansambli album „Tii ilo” esitati muusikaauhindade kandidaadiks nii Eestis kui ka Soomes. aastal valiti tema sooloalbum „Ilmamõtsan” The Guardiani poolt aasta parimate maailmamuusika albumite esikümnesse. Mari Kalkun on teinud kaasa rahvusvahelistes muusikaprojektides, tema muusikat on seatud kooridele ja orkestritele, esitatud noorte tantsu- ja laulupeol ning võrokeelsel laulupeol „Uma Pido“. Mitmete teiste tunnustuste kõrval on ta pälvinud tiitli „Võrumaa Kultuuripärl 2018“ ja Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia. Mari Kalkuni uusim plaat „Õunaaia album“ ilmus 2020. aasta suvel. ERR-i muusikatoimetajad valisid Aasta Muusikuks 2020 Mari Kalkuni.
Valter-Ivar-Jüri Pärg	4.	aprill	1931	Laulja (bariton). Sündis Võrus. Õppis Võru keskkoolis, Tallinna Muusikakoolis, Tallinna Riiklikus Konservatooriumis, hiljem täiendas end Peterburi konservatooriumis. Jüri Pärg oli Estonia teatri koorilaulja, Vanemuise solist ja aastatel 1961-1992 oli ta Eesti Riikliku Filharmoonia (Eesti Kontsert) vokaalsolist. Jüri Pärg andis palju soolokontserte koos Valdur Rootsi, Toivo Peäske jt. pianistidega, sageli toimusid kontserdid ka kitarri- ja orelisaatel. Tema poolt lauldud laulude salvestisi on Eesti Raadios, CD-del ja kogumikplaatidel. 2011. aastal pälvis Valter-Ivar-Jüri Pärg Võru linna teenetemärgi.
Heinrich Caspar Krümmer	4.	aprill	1796	Pedagoog. Sündis Saksamaal. Eestisse tuli Heinrich Caspar Krümmer 1825. aastal ja asus tööle Tartu Ülikooli mineraloogiaprofessori Moritz von Engelhardti poegade koduõpetajaks. Kolm aastat hiljem asutas ta Läänemaal Ehmja mõisas poeglaste erakooli-pansionaadi tüüpi õppeasutuse. 1832. aastal tõi Heinrich Krümmer selle üle Võru linna ja tema juhtimisel töötas kool 1849. aastani. Heinrich Krümmer oli Võru hariduselu üks kujundajatest ja tema loodud kool töötas edukalt 1866. aastani. Surnud 1873. aastal Võrus ja maetud Võru kalmistule.
Taago Tubin	6.	aprill	1971	Teatrijuht, lavastaja, näitleja. Sündis Võrus. Lõpetas Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumi, Viljandi Kultuurikolledži teatrikateedri ja EMTA lavakunstikooli magistrantuuri lavastaja erialal, hiljem täiendas end Eesti Humanitaarinstituudi teatriõppetooli juures. Taago Tubin töötas Tallinnas Vanalinna Kooli teatriprogrammi õpetajana, Tartu Lasteteatris näitleja ja lavastajana ning 2001. aastast Võru Harrastusteatri kunstilise juhendajana. Ta asutas 2003. aastal Võru Teatriateljee ja oli selle loominguline juht 2008. aastani. Alates 2008. aasta augustist on Taago Tubin Ugala teatri lavastaja. Ta on teinud lavastusi Võru Teatriateljees, Eesti Draamateatris, Ugalas, Vanemuises, Tartu Lasteteatris, Endla ja Karlova teatris. Taago Tubin on koostanud raamatu „Võru Teatriateljee. Ülestähendusi ja kirjapanekuid.“ Ta on pälvinud Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali loomingulise stipendiumi „Ela ja sära“ ja Kultuurkapitali Võrumaa ekspertgrupi aastapreemiaid.
Alexander Undritz	9.	aprill	1866	Pedagoog, koorijuht, poliitik. Sündis Võrumaal Kõlleste vallas. Õppis Räpina, Otepää ja Puhja koolides ning Tartu Õpetajate Seminaris. Aastatel 1887-1933 töötas Aleksander Undritz Vastseliina kihelkonnakooli juhataja ja õpetajana. aastal osales Võrumaa saadikuna rahvaasemike kongressil, kus ta valiti ülemaailmse rahvaasemike kogu komitee liikmeks. Aleksander Undritz oli 1920-ndail Võru maavolikogu liige. Ta osales kaitseliidu töös ja juhtis Vastseliina Vabadussõja mälestussamba komiteed. Aleksander Undritz juhatas Vastseliina laulukoori ning kuulus kohalike seltside ja ühingute juhatusse. Ta kirjutas haridus- ja kultuurielu käsitlevaid artikleid ning toimetas trükki võrumurdelise kiriku lauluraamatu uues kirjaviisis. Surnud 1933. aastal Vastseliinas ja maetud Vastseliina kalmistule.
Richard Johannes Roht	12.	aprill	1891	Prosaist, lastekirjanik, ohvitser. Sündis Võrumaal Kanepi kihelkonnas Kõlleste vallas Karaski külas. Õppis Karaski, Kanepi, Võru, Tartu ja Valga koolides. Richard Roht elas kirjanduslikke katsetusi tehes Tartus, Peterburis ja Helsingis, läbis ohvitserikursused, osales I Maailmasõjas ja Vabadussõjas. Ta tegutses kirjanikuna Berliinis ja Tartus. 1928. aastal asus Richard Roht rajama asunikutalu Sangastes, aga sellega seotud vekslivõltsimine viis ta paariks aastaks vangi. Pärast vanglast vabanemist tegutses kirjanikuna Tallinnas, suviti peatus ta enamasti Otepääl ja Pühajärvel. Richard Roht tuli kirjandusse 1913. aastal lühiproosakogumikuga „Igavene labürint“. Ta asutas Tartus koos H. Visnapuuga kirjandusliku rühmituse „Moment“. Richard Roht oli väga viljakas proosakirjanik ning avaldas arvukalt romaane, novelle, mälestusi, jutustusi ja lasteraamatuid. Ta sai kirjanikuna tuntuks oma Kurgsoo-sarjaga, kuhu kuulub neli romaani („Hümnid paanile“, „Kurgsoo“, „Maa“, „Aeg“) ja kaks novelli („Viimne kevad“, „Kriuka Kusta armastus“). Richard Rohu loomingu parim osa kuulub lastekirjanduse klassikasse - “Laaned ja veed“, „Jutte loomadest“ jt. Mälestusteraamatus „Vana Võrumaa“ jutustab kirjanik oma lapsepõlvekodust ja kooliaastatest Võrumaal. Surnud 1950. aastal Tallinnas ja maetud Tallinna Metsakalmistule.
Ervin Pütsep	18.	aprill	1921	Arhitekt, kunstiajaloolane. Sündis Võrus. Lõpetas Võrumaa Rahvahariduse Seltsi gümnaasiumi, seejärel alustas õpinguid Tallinna Tehnikaülikoolis. aastal emigreerus Ervin Pütsep Rootsi. Seal lõpetas ta Stockholmi tehnikaülikooli arhitektuuri erialal, õppis Stockholmi ülikoolis ja täiendas end Inglismaal, USA-s ja Kanadas. Ervin Pütsep projekteeris Rootsis ja mujal maailmas umbes 50 haiglat, avaldas haiglate planeerimisest raamatuid ja kirjutas erialaseid artikleid. Ta uuris eesti kunstnike loomingut, korraldas Rootsis eesti pagulaskunstnike näitusi ja kirjutas arvustusi. Surnud 1995. aastal Stockholmis.
Priit Aimla	19.	aprill	1941	Humorist, ajakirjanik, poliitik. Sündis Võrus. Õppis Paide keskkoolis ja Tartu Ülikoolis füüsikat ning inglise keelt. Priit Aimla töötas aastatel 1968-88 Eesti Raadio meelelahutussaadete toimetajana. 1980. aastal võttis ta osa 40 kirja aktsioonist. Priit Aimla kuulus Eesti Kongressi ning Riigikogu VII (kuningriiklased) ja VIII koosseisu (Keskerakond). 1999. aastast kuulub ta Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda. Priit Aimla on avaldanud naljakogumikke, laulusõnu ja lasteluulet, raadio-, tele- ja lavadramaturgiat. Tema humoreske on tõlgitud bulgaaria, poola, ungari, tšehhi, vene jpt. keeltesse. Priit Aimla on pälvinud Oskar Lutsu huumoripreemia ja „Meie Matsi“ auhinna.
Asta Määrits	25.	aprill	1931	Kunstiõpetaja. Sündis Võrumaal Sõmerpalu vallas Sulbis. Õppis Kärgula 7-klassilises koolis ja Võru I Keskkoolis. Asta Määrits asus tööle Sänna algkoolis esimese ja kolmanda klassi õpetajana, seejärel töötas Sõmerpalu mittetäielikus keskkoolis ja Võru I Keskkoolis. Aastatel 1962-64 võttis ta osa vabariikliku õpetajate täiendusinstituudi pedagoogilistest kursustest ning hiljem täiendas end mitmetel kunsti- ja käsitöökoolitustel. Asta Määrits õpetas kunstihuvilisi lapsi üle 50 aasta. Ta alustas Võru Pioneeride Majas kunstiringi juhendajana 1955. aastal. Alates 1978. aastast asus tema kunstiring Võru kultuurimajas Kannel. Joonistamise ja akvarelli kõrvale tulid graafika, keraamika, nahkehistöö, klaasimaal ja vasekohrutus. Aastatel 2003-2005 juhendas Asta Määrits Võru kultuurimaja Kannel keraamikaringi. 1997. aastal pälvis ta Võru linna teenetemärgi.
Victor Julius Stein	29.	aprill	1841	Näitekirjanik, rahvaluulekoguja. Sündis Võrus. Victor Julius Steini luulelooming oli valdavalt saksakeelne. Ta oli esimene eesti soololaulude autor, neid avaldas ta koos nootidega Berliini ja Riia saksakeelseis ajakirjades. aastal ilmus trükis V. J. Steini näidend „Kivilinad”, mida mängiti Eesti laval korduvalt 1907. aastani. See on kolmas algupärane näidend eesti kirjandusajaloos. Kreutzwaldi ja Jakob Hurda õhutusel kogus V. J. Stein rahvaluulet Setumaal ja Urvaste kihelkonnas. Ta koostas käsikirja „Üks kubu Vana-sõnu”, mis raamatuna ilmus alles 1875. aastal. Surnud 1873. aastal ja maetud Vastseliina vanale kalmistule.
Elvi Gailit	24.	mai	1931	Maalikunstnik, kunstipedagoog. Sündis Võrumaal Kasaritsa vallas Vastse-Nursis. Õppis Nursi algkoolis ja Võru keskkoolis. Elvi Gailit küüditati 1949. aastal Siberisse, seal õppis ta Irkutski kunstikoolis. Tagasi Eestisse jõudes jätkas õppimist Tartu Kujutava Kunsti koolis ja seejärel ENSV Riiklikus Kunstiinstituudis maali erialal. Hulk aastaid juhatas Elvi Gailit Tallinna Pioneeride Palees, hilisemas huvikeskuses Kullo kunstiringi. Peale selle õpetas ta ettevalmistuskursustel kunstiinstituuti astujaid. Kirjanik August Gailiti vennatütar Elvi Gailit maalis isikupärases laadis natüürmorte, lilli, portreid ja maastikke. Surnud 1990. aastal Tallinnas ja maetud Viljandi Metsakalmistule.
Arvi Leosk	2.	juuni	1941	Pedagoog, haridustegelane, võru keele ja kultuuri edendaja. Sündis Järva-Jaanis. Õppis Tallinna Kinotehnikakoolis, Tartu Ülikoolis ja Tallinna Pedagoogilises Instituudis. Pärast kooli lõpetamist töötas Arvi Leosk mitmel pool eesti keele ja kirjanduse õpetajana, direktorina Mustvee 1. keskkoolis ja seejärel viidi ta üle Võru Maavalitsuse haridusosakonna juhatajaks. Võru haridusjuhina algatas ta laste ja noorte võrukeelsete kirjatööde võistluse, võrukeelse Artur Adsoni luulelugemise võistluse ja alustas võrukeelsete õpilastööde kogumiku „Mino Võromaa” väljaandmist 1987. aastal. Arvi Leosk oli Johannes Käisi Seltsi asutajaliige ja juhatuse kauaaegne esimees, võttis osa Kaika suveülikoolidest ning oli Võro Keele ja Kultuuri Fondi loomise juures. Surnud 2008. aastal ja maetud Põlva kalmistule.
Jakob Kriisa	13.	juuni	1861	Orelimeister. Sündis Võrumaal Haanja vallas Kokemäe külas. Õppis kolm talve Koke vallakoolis. Jakob Kriisa ning tema kaks venda Juhan ja Tannil hakkasid üheskoos valmistama oreleid. 1886. aastal valmiski üks esimesi koolioreleid Pressi algkoolile. Vendade Kriisade orelitööstus asus Haanja ümbruse kaheksa kilomeetri raadiuses asetsevas kolmes külas - Kokemäel, Meelakul ja Tautsal. Meelakul tegutses Jakob Kriisa, kes asus sinna elama pärast abiellumist ja rajas Meelakule töökoja. Ta keskendus orelite metall- ja puuvilede ning prospektide valmistamisele. Jakob Kriisa tegutses orelimeistrina 23 aastat. Pärast 1933. aastat käis ta tegemas pisiremonte varem valmistatud kodu- ja kooliorelitele. Surnud 1949. aastal ja maetud Rõuge vanale kalmistule.
Hella-Mare Männamaa	15.	juuni	1936	Tõlkija, ajakirjanik, pedagoog. Sündis Tartus. Õppis Tartu 2. keskkoolis ja Eesti Põllumajanduse Akadeemias metsamajandust. Hella-Mare Männamaa töötas metsaülemana Hiiumaal ja Võrumaal Sõmerpalu metskonnas, seejärel kasvatajana Linnamäe ja Meeri eriinternaatkoolides ning Kullmani nim. Kutsekoolis. Hiljem tegutses ta ajakirjanikuna Eesti Looduse toimetuses ja vabakutselise tõlkijana. Tema kirjutatud lood ilmusid Edasis, Pioneeris, Loomingus ja Eesti Looduses. Viimased kolmkümmend aastat elas Hella-Mare Männamaa Võrumaal Osulas. 1981. aastal ilmus temalt lasteraamat „Tudrepalu lood“. Surnud 2016. aastal ja maetud Tartu Raadi kalmistule.
Hendrik Juurikas	17.	juuni	1921	Helilooja, dirigent, muusikapedagoog, Võru muusikakooli kauaaegne direktor. Sündis Pärnumaal Tali vallas. Hendrik Juurikas oli Tali külakapellis mandoliinimängija ning õppis iseseisvalt veel saksofoni-, bandžo- ja kitarrimängu. Ta lõpetas Väimela Põllunduskooli, Tartu Muusikakooli ja Tallinna Riikliku Konservatooriumi. aastal asus Hendrik Juurikas tööle Võru kultuurimaja kunstilise juhi ja kammeransambli orkestrandina. Aasta hiljem asutas ta kultuurimajas estraadiorkestri, mida juhatas 1963. aastani. Seejärel lõi ta noortest pillimeestest bigbändi, mis tegutses viis aastat. Hendrik Juurikas juhatas kultuurimaja „Kannel“ puhkpilliorkestrit (1947-2001) ja sümfooniaorkestrit (1967-1994). Hendrik Juurikas oli 1956. aastal loodud Võru lastemuusikakooli üks asutajatest ja töötas muusikakooli direktorina 25 aastat. Ta oli Võrumaa laulupidude organisaator ja üldjuht. Ta on teinud üle 400 orkestreeringu sümfoonia-, puhkpilli- ja estraadiorkestrile, seadeid vokaalansamblitele ja rahvamuusikutele. Korduvalt on orkestrid esitanud tema originaalloomingut, sümfoonilisi teoseid „Mälestusmägi“ ja „Legend Verijärvest“. Hendrik Juurikas oli ENSV teeneline kultuuritegelane (1971). Ta pälvis 1994. aastal Võru linna teenetemärgi ja 2001. aastal omistati talle Võru linna aukodaniku tiitel. Surnud 2005. aastal ja maetud Võru kalmistule. Võru Muusikakooli ette on Hendrik Juurikasele paigaldatud pühendatud pink.
Tõnu Virve	18.	juuni	1946	Teatri- ja filmikunstnik, lavastaja, režissöör, stsenarist, produtsent. Sündis Võrumaal Rõuges. Õppis Tartu Kunstikoolis ja Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis. Tõnu Virve alustas 1970. aastatel maalijana. Seejärel töötas Eesti NSV Riiklikus Noorsooteatris vanemdekoraatori ja peakunstnikuna, stuudios Tallinnfilm lavastaja ja lavastuskunstnikuna, kujundas Eesti Televisioonis üle tuhande saate, Eesti Telefilmis muusikafilme ja oli 15 aastat Eesti Reklaamiklubi kunstnik. Tõnu Virve oli 1980. aasta Tallinna olümpiapurjeregati ava- ja lõputseremoonia peakunstnik. aastal tegi ta Tallinnfilmis režissööridebüüdi lühimängufilmiga „Ringhoov”. Järgnesid täispikad mängufilmid „Surmatants” ja “Luukas”. aastal asutas ta filmistuudio Freyja Film OÜ, mis tegeleb praegu mängu-, dokumentaal- ja õppefilmide tootmisega. Surnud 2019. aastal Tallinnas ja maetud Tallinna Metsakalmistule.
Marje Metsur	27.	juuni	1941	Näitleja. Sündis Venemaal Kalinini oblastis Zaitsevo külas. Lõpetas Võru I Keskkooli ja Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri. Aastatel 1965-2009 töötas Marje Metsur Tallinna Linnateatris, seejärel on ta teinud rolle vabakutselisena Vanemuise jt. teatrite lavastustes. Teatrilukku kirjutas ta end Olga Zotova rolliga Mati Undi lavastuses „Rästiku pihtimus“. Marje Metsur on oma näitlejateel loonud üle 200 teatri- ja filmirolli, ta on mänginud telelavastustes ja teleseriaalides („Õnne 13“, „Tagamõtsa“, „ENSV“) Tema viimaste aastate suuremate tööde nimistusse kuuluvad osatäitmised Vanemuise etendustes „Puhastus“, „Obinitsa“, „Taarka“, „Peko“ ja filmiroll „Taarkas“. Raadio- ja teleajakirjanik Ave-Marleen Rei koostas 2016. aastal Marje Metsuri elulooraamatu „Rästiku pihtimus“.
Enn Tuuling	7.	juuli	1906	Luuletaja, pedagoog, kodu-uurija, ajakirjanik. Sündis Võrus. Õppis Haanjas Plaksi vallakoolis, Võru algkoolis, Rõuge kihelkonnakoolis, Võru gümnaasiumis, Võru Õpetajate Seminaris ja Petseri gümnaasiumis. Enn Tuuling töötas õpetaja ja koolijuhatajana Luhamaa algkoolis, koolijuhatajana Tabina, Põlva, Vana-Koiola algkoolis, sõjajärgsetel aastatel sekretärina „Töörahva Elu“ toimetuses, Kreutzwaldi muuseumis ja koolijuhatajana Võru 3. 7-klassilises koolis. Seejärel jätkas ta pedagoogitööd Külitsel ja Pilistveres, hiljem Vana-Saaluse algkoolis ning kuni pensionile jäämiseni Linnamäe erikoolis. Enn Tuuling avaldas ajakirjanduses ja koguteostes publitsistikat, luuletusi, reisikirju ja följetone. Tema tuntuim luuletus on „Vana sann“, mis esimest korda avaldati trükis 1924. aastal ajakirja „Vikerkaar“ 49. numbris. Enn Tuulingu luuletused ilmusid ajakirjades Looming ning Kultuur ja Elu. 1931. aastal ilmus luulekogu „Tulease“ Meinhard Aleksa nime all, mis oli Enn Tuulingu kodanikunimeks 1937. aastani. Surnud 1981. aastal ja maetud Võru kalmistule.
Peeter Lindsaar	12.	juuli	1906	Kirjanik, ajakirjanik, raamatukogutöötaja, sõjaväelane (leitnant). Sündis Võrumaal Urvaste kihelkonnas Vastse-Antsla vallas Kuldre külas. Õppis Otepää progümnaasiumis, Valga poeglaste gümnaasiumis ja Tartu Ülikoolis filosoofiat ja õigusteadust. Peeter Lindsaar lõpetas 1931. aastal Tondi sõjakooli ja jätkas armeeteenistust Võrus ja Petseris. Teise maailmasõja ajal oli ta nii vene kui saksa sõjaväes, sattus sõjavangi, siis põgenikelaagrisse. 1948. aastal sõitis ta Saksamaalt Austraaliasse, kus elas kogu oma edasise elu. Ta töötas algul kojamehe ja sanitarina, hiljem ajalehetoimetuses ja raamatukogus. Peeter Lindsaare loomingu põhiosa moodustavad Eesti sõjaväe elu kirjeldavad romaanid. Oma võro- ja eestikeelsetes jutukogumikes on ta kujutanud Võrumaad ja tema inimesi. Lisaks on Peeter Lindsaar avaldanud esseid, artikleid ajakirjanduses, reisikirju ja uurimuse eestlastest Austraalias. Surnud 1990. aastal Sydneys.
Arkadio Laigo	14.	juuli	1901	Maalikunstnik, graafik. Sündis Tallinnas. Kunstihariduse omandas kunstikoolis Pallas ja täiendas end korduvalt Pariisis. Pärast õpingute lõpetamist asus Arkadio Laigo elama Võru linna, kus tegutses järgmised kümme aastat vabakunstnikuna. Seejärel kolis ta Tartusse ja asus tööle „Pallase” graafika õppejõuna. Arkadio Laigo kuulus Eesti Kunstikkude Rühma, mille kubismist-konstruktivismist kantud suundumus iseloomustas ka tema varasemat loomingut. 30-ndate aastate algul innustus kunstnik graafikast ja tema põhialaks kujunes puugravüür. Ta võitis kiiresti tunnustuse mitte ainult Eestis, vaid ka välismaal. Arkadio Laigo lõi nelja aasta jooksul, Võru perioodi lõpuosas, pea enamiku oma vabagraafikast. aastal koostas Arkadio Laigo oma puugravüüridest kaks mappi - esimene mapp koondas töid aastatest 1933-34 ja teine mapp uudisloomingut. Tartu perioodil kerkis kunstniku loomingus esiplaanile raamatuillustratsioon ja eksliibrisekunst. Kunstnik arreteeriti saksa okupatsiooni ajal 1943. aasta mais ja hukati 1944. aastal Tallinna lähistel.
Ants Kuljus	20.	juuli	1936	Kaugsõidukapten. Sündis Võrumaal Haanjas. Õppis Tallinna Merekoolis ja Peterburi Mereakadeemias. Ants Kuljus alustas teenistust kolmanda tüürimehena Vladivostokis. 1965. aastal sai ta insener-laevajuhi kutse ja asus tööle Eesti Merelaevanduses, olles üheksateist aastat veeremlaeva Nasva kapten. Laev sooritas pikki reise Euroopast Lääne-Aafrikasse, Vahemerre, samuti Põhja- ja Lõuna-Ameerika Atlandi ookeani sadamatesse, Montrealist põhjas Buenos Aireseni lõunas. ja 1977. aastal sooritas kapten kaks mereretke mööda rasket Põhja-Mereteed Murmanskist Peveki sadamasse. Ants Kuljus on kirjutanud mälestusteraamatu „Vastaskursil”. Surnud 2015. aastal Võrus.
Igor Taro	1.	august	1981	Ajakirjanik, poliitik, riigiametnik. Pärit Võrumaalt. Õppis Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumis, Tartu Ülikoolis ja Lomonossovi nimelises Moskva Riiklikus Ülikoolis ajakirjanduse erialal. Igor Taro töötas SL Õhtulehe Moskva korrespondendina, ajalehe Postimees välisuudiste toimetajana, Aktuaalse Kaamera Kagu-Eesti korrespondendina kui ka reporterina kriisikolletes. aastal omistati talle Anne Vabarna nimeline omakultuuripreemia. Igor Taro oli üheksa aastat ajalehe Setomaa peatoimetaja. 2015. aastast tegutses ta Võrumaa turismikoordinaatorina ning Värska sanatooriumi turundus- ja kommunikatsioonijuhina. Igor Taro oli viimane Põlva maavanem ning ühinemisjärgse Põlva valla volikogu esimees. Praegu kuulub ta Põlva valla volikogu koosseisu ja tegutseb meediaagentuuris Adverbum. Igor Taro on erakonna Eesti 200 liige.
Vello-Taivo Denks	6.	august	1936	Looduskaitsja, koduloouurija, metsaülem. Sündis Võrumaal Varstu vallas. Õppis Saru algkoolis, Varstu põhikoolis ja Tihemetsa metsatehnikumis. Vello-Taivo Denks alustas oma töömeheteed 1958. aastal Võru metsamajandis. Aastatel 1962-66 oli ta Võrumaal Roosa metskonna abimetsaülem ja seejärel töötas kuni pensionile jäämiseni Roosa metskonna metsaülemana. Tema eestvedamisel moodustati 1967. aastal Krabi koolimetskond ja loodi Pähnisse koolimetskonna keskus - Pähni loodusmaja. Vello Denksi taotlusel sai Paganamaast maastikukaitseala ja tema algatusel rajati hiljem ka Mõniste vallas Eestimaa lõunatipu matkarada ning puhkekoht. 1978. aastal avaldas ta raamatu „Paganamaa”. Vello Denks oli kümme aastat Eesti metsaülemate ühingu esimees. Ta kuulus aastaid looduskaitse seltsi juhtkonda ja juhtis seltsi Varstu osakonda. Surnud 2004. aastal Võrumaal ja maetud Vana-Roosa kalmistule. Rõuge vallas RMK Pähni looduskeskuse kõrvale on Vello-Taivo Denksile paigaldatud mälestuspink.
Milja Udras	20.	august	1971	Muusikaõpetaja, rahvamuusik, kandlemängija. Sündis Võrus. Lõpetas Võru I Keskkooli, Võru muusikakooli viiuli erialal, EPA metsainsenerina ja Tartu Ülikooli koolieelse lasteasutuse õpetajana. Milja Udras töötas huvialakooli Võru Huvikoda muusikaringi juhendajana, oli Võru Loovuskooli ja beebikooli asutaja, õpetaja ning direktor, väikekandleõpetaja Võru Loovuskoolis ja Võru Muusikakoolis, muusikaõpetaja Võru lasteaias Punamütsike, segakoori Hilaro juhatuse liige ja laulja, leeloansambli Helmekaala laulja, Eesti Mandoliinide Orkestri liige. Milja Udras asutas koos Heli Laanistega 1994. aastal rahvamuusikaansambli ehk kapelli Kannel. Rahvamuusikuna tutvustas ta kõiki rahvapille, mida mängis – viiul, väikekannel, rahvakannel, hiiu kannel, lõõtspill, karmoška, moldpill, parmupill, torupill, mandoliin, jauram. Tema eriline kiindumus oli seto väikekannel. Milja Udras korraldas kandleõppe kursusi ja väikekandle valmistamise laagreid. 2010. aastal koostas ta raamatu „Setu kandle noodikogu”. Milja Udras pälvis ERRSi hõbemärgi kauaaegse panuse eest rahvamuusikasse. Surnud 2017. aastal Võrus ja maetud Võru kalmistule.
Ilmar Kudu	21.	august	1936	Kultuuritegelane, Võrumaa muusikaelu edendaja, Võru Rahvateatri näitleja. Sündis Võrus. Lõpetas Võru 1. 7-kl. kooli ning Võru tööstustehnikumi. Ilmar Kudu töötas ligi kolmkümmend aastat Võru rajooni, hiljem maakonna kultuuriosakonna juhatajana. Sellesse aega mahub Kandle maja ümberehitus, laululava ehitus, laulu- ja rahvatantsupeod jne. Aastatel 1992-2004 töötas Ilmar Kudu Võru muusikakoolis, algul direktori asetäitjana, hiljem direktorina. Muusikakooli direktorina algatas ta mitu senini toimuvat üritust, näiteks akordionimuusikapäevad ja vaskpillipäevad. Ilmar Kudu korraldas kuusteist aastat Võru vaskpillipäevi. Endiselt on puhkpillimuusika talle südamelähedane ja ta tegeleb Eduard Tamme nimelise Võru puhkpillipäevade korraldamisega. Teatriharrastus on saatnud Ilmar Kudu juba noorusest peale. Aastakümnete jooksul on ta teinud palju lavarolle Võru Rahvateatri etendustes. Ta on pärjatud paljude autasudega, nende hulgas Võru linna teenetemärk ja linnapea vapimärk ning kultuurkapitali Võrumaa ekspertgrupi elutööpreemia.
Kalev Kudu	26.	august	1961	Teatrijuht, lavastaja, näitleja. Sündis Võrus. Õppis Tallinna Pedagoogilises Instituudis näitejuhtimist, Tartu Ülikoolis ajakirjandust ja Vanemuise draamastuudios näitlemist. Hiljem täiendas end teatrialaselt Norras, Prantsusmaal ja Berliinis. Kalev Kudu lavastajatee algas 1980. aastal Võru teatritrupi Grupp 80 juhina. Ta asutas koos mõttekaaslastega Tartu Lasteteatri 1989. aastal ning töötas seal näitleja ja lavastajana kuni teatri sulgemiseni 2000. aastal. 1992. aastal asutas ta ühemeheteatri „Null-teater”. Samal ajal tegutses Kalev Kudu Võru kooliteatris ja Võru Rahvateatris ning lavastas Vanemuises. aastal asutas ta Tartu Ülikooli draamastuudio baasil Tartu Üliõpilasteatri ning oli selle kunstiline juht ja lavastaja. Kalev Kudu on Eesti Näitlejate Liidu ja Eesti Lavastajate Liidu liige.
Viive Kuks	29.	august	1951	Kunstnik, graafik. Sündis Tallinnas. Õppis Tallinna Kergetööstustehnikumis kangaste kunstilise kujundamise erialal ja Tallinna Kunstiülikoolis graafika erialal. Viive Kuks sai vabagraafiku diplomi 1976. aastal ja asus elama Võrru. Ta on töötanud vabakutselise kunstnikuna ja alates 1997. aastast osalenud näitustel. Tema tööde temaatika on loodus ja inimene (portreed), ta on loonud suuremõõtmelisi detailirikkaid realistlikke maastikuvaateid. Graafiliste tehnikate (ofort, kuivnõel) kõrval on kunstnik viljelenud ka pastell-, akvarell- ja õlimaalitehnikat. Viive Kuks on Kunstike Liidu liige.
Silvi Jansons	6.	september	1951	Kultuuritegelane, näitleja, lavastaja, pedagoog. Sündis Siberis. Õppis Kanepi keskkoolis ja Tallinna Pedagoogilises Instituudis. Silvi Jansons töötas aastatel 1975-88 Võru 1. põhikoolis eesti keele õpetaja ja huvijuhina. Mitmeid aastaid tegutses ta kultuurimaja „Kannel” kunstilise juhina. Silvia Jansons on koostanud raamatu “Avastage Võru Kannel” ja kirjutanud näitemänge. Ta on loonud aastate jooksul palju lavarolle. Esimene oli Kõrboja Anna Võru Rahvateatris Tammsaare näidendis „Kõrboja peremees” 1979. aastal. Silvi Jansons asutas Papa Kreutzwaldi Õueteatri ning on selles teatris publiku ette toonud mitmeid lavastusi. 2012. aastal pälvis ta Võru Kandle teatriauhinna. Viimati võis teda näha Vanemuise suvelavastuses „Kirvetüü”, MTÜ Müüdud Naer etenduses „Needid ja suhkruvatt“ ning suvelavastuses „Jaanituli“. Silvi Jansons sai 2019. aasta Kultuurkapitali Võrumaa ekspertgrupi elutööpreemia aastatepikkuse ja mitmekülgse panuse eest Võrumaa kultuuriellu. Ta osaleb Võru pärimustantsufestivali toimkonna töös ja koos teiste jutuvestjatega korraldab festivalil jutujalutuskäike. 2020. aastal pälvis Silvi Jansons Võru linnapea vapimärgi.
Kalju Ahven	11.	september	1921	Luuletaja. Sündis Räpinas. Õppis Räpina algkoolis, Räpina aianduskeskkoolis ja Tartu Õpetajate Seminaris. Kalju Ahven töötas Räpina panga praktikandina, seejärel Abja gümnaasiumi asjaajajana. aastast oli ta Saksa armee teenistuses Tartu sõjaväehaiglas. 1944. aastal mobiliseeriti Kalju Ahven tegevväkke ning ta tegi kaasa taganemisteekonna Tartust Saaremaa kaudu Danzigisse. Hiljem sattus ta sõjavangilaagritesse, kus haigestus tuberkuloosi ja suri. Värsside kirjutamist alustas Kalju Ahven kooliaastatel, kuid neid hakati trükkima alles postuumselt väliseesti ajakirjanduses. Sõjavangilaagri kaaslane O. A. Webermann kogus luuletaja järelejäänud käsikirjad, kirjutas neist doktoriväitekirja ning andis välja postuumse Kalju Ahvena luulekogu „Kas mäletad?“ Värsikogu sisaldab nii kirjakeelseid kui võrumurdelisi kodumälestusi, loodus- ja lembemotiive, nukraid eelaimusi. Surnud 1946. aastal Lübeckis ja maetud Lübecki Vorwerki kalmistule.
Albert Ivask	15.	september	1906	Kodu-uurija, pedagoog, koolijuht. Sündis Võrumaal Põlva kihelkonnas Koiola vallas Mammaste külas. Õppis Mammaste vallakoolis, Põlva kihelkonnakoolis ja Võru Õpetajate Seminaris. Albert Ivask töötas Karilatsi algkoolis õpetajana, Tsolgo, Adiste ja Mooste algkoolides juhatajana ning Põlva mittetäielikus keskkoolis ja Võru õhtukoolis direktorina. Aastatel 1948-51 oli ta Võru haridusosakonna juhataja. Albert Ivask juhatas Adiste, Mooste ja Põlva laulukoore. Ta oli loodushuviline, harrastas kalapüüki ja tegeles fotograafiaga. Albert Ivask oli Eesti Looduskaitse Seltsi Võru osakonna juhataja, samuti Võru Kalandus- ja Jahindusklubi esimees. Ivask oli kirjamehena väga produktiivne ja mitmekülgne. Ta kirjutas kalaspordi- , loodushoiu- ja kasvatusteemalisi artikleid ning koostas mitmeid Lõuna-Eestit tutvustavaid väljaandeid: „Haanjamaa”, „Rõuge-Haanja-Vastseliina”, „Võru” jt. Surnud 1995. aastal ja maetud Põlva kalmistule.
Harry Kriisa	16.	september	1911	Orelimeister. Sündis Võrumaal Haanja vallas Kokemäe külas. Õppis Võru linnakoolis ja Võru poeglaste gümnaasiumis. Harry Kriisa kuulub Võrumaal tegutsenud eesti orelimeistrite Kriisade väärikasse dünastiasse. Orelivalmistamist õppis ta oma isa Tannil Kriisa juures ning 1933. aastast sai temast orelitööstuse tegelik juhataja. aastal mobiliseeriti Harry Kriisa saksa sõjaväkke, ta sai Sinimägedes haavata ja saadeti Saksamaale ravile. 1949. aastal palgati ta Saksamaa sõjapõgenike laagrist USAsse kirikuoreleid korrastama. Harry Kriisa elas Illinoisi osariigi Decaturi linnas 27 aastat, kuni oma surmani, remontides ja valmistades oreleid. Ameerikas elades valmistas ta 18 suuremat kontsertorelit, peamiselt kirikutele. Suurima kirikuoreli, kolme manuaali ja 46 registriga, valmistas ta 1970. aastal Decaturi esimesele luteri kirikule. Surnud 1976. aastal USAs Decaturi linnas.
Mati Kalkun	17.	september	1941	Ajakirjanik. Pärit Võrumaalt. Õppis Võru keskkoolis, Tartu Ülikoolis eesti keelt ja kirjandust ning ajakirjanikudiplomini jõudis Peterburis. Mati Kalkun tegi ajakirjanikutööd Võru maakonnalehe Töörahva Elu toimetuses, ajalehes Noorte Hääl ja Kohtla-Järve korrespondendina Rahva Hääles. Hiljem töötas ta Võru maavalitsuses avalike suhete juhina ja Elva maavalitsuses. Kirjutamine oli Mati Kalkuni elus tähtsal kohal ja end proovile sai ta panna kirjandusvõistlustel osaledes. Nii mõnegi konkursi korraldas ta ise, näiteks Võrumaa Teataja kalamehejuttude võistluse. aastal ilmunud raamatus „Nooruse maa” jutustab ta Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva tööst Kasahstanis uusehitistel. Mati Kalkun oli Viitina järvel kuuritsapüügi traditsiooni taastaja 1998. aastal ja võistluse pikaaegne korraldaja. Surnud 2014. aastal ja maetud Rõuge Jaani-Peebu kalmistule.
Liina Valper	27.	september	1941	Ajakirjanik. Sündis Võrumaal Urvaste kihelkonnas Kuldres. Õppis Võru 3. 7-kl. koolis, Võru I Keskkoolis ning kõrghariduse omandas ajakirjanduse alal nii Peterburis kui ka Tartu Ülikoolis. Liina Valper töötas 42 aastat kultuuriajakirjanikuna Võru maakonnalehe toimetuses. Ta on teinud kaastööd ajalehtedele Viruskundra, Südamehääl ja Uma Leht. Liina Valper on Uma Lehes ilmuvate Tossu Tilda humoorikate pajatuste autor. Aastatel 1992-93 õpetas ta Võru I Keskkoolis valikainena ajakirjandust. Liina Valper on Ajakirjanike Liidu liige aastast 1970. 2017. aastal pälvis ta Kultuurkapitali Võrumaa ekspertgrupi elutööpreemia.
Ruth Treimut	29.	september	1956	Keraamik. Sündis Võrus. Õppis Võru 8-kl. koolis, Tartu Kunstikoolis naha erialal ja ERKI-is keraamika erialal. Ruth Treimut töötas Tallinna kunstikombinaadis „Ars“, seejärel ennistuskojas „Kanut“ restaureerijana. Ta on esinenud näitustel alates 1982. aastast. Ruth Treimut on Kunstnike Liidu liige.
Debora Vaarandi	1.	oktoober	1916	Luuletaja, tõlkija. Sündis Võrus, kuid tema lapsepõlv möödus Saaremaal ja Tallinnas. Õppis Pöide ja Kahtla algkoolis, Saaremaa ühisgümnasiumis ning Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas. Debora Vaarandi esimene luuletus „Udus” ilmus algul Saaremaa gümnaasiumi kooliajalehes ning 1936. aastal ajakirjas Eesti Naine. Ülikooli ajal avaldas ta arvustusi Eesti Kirjanduses ja Postimehes ning tõlkis Alfred Adleri „Inimesetundmise”. Debora Vaarandi töötas Rahva Hääle toimetuse kultuuriosakonnas, seejärel oli ta kultuurilehe Sirp ja Vasar peatoimetaja asetäitja ning hiljem peatoimetaja. Debora Vaarandi kirjutas lüürilis-filosoofilisi luuletusi ja sugestiivset tundelüürikat. Debüütkogu „Põleva laetuse all” ilmus 1945. aastal. Debora Vaarandi kirjutatud „Saaremaa valss” (1946) on Raimond Valgre viisistatuna praeguseni ülipopulaarne laul. Murranguliseks luuletaja loomingus kujunes luulekogu “Unistaja aknal” ilmumine 1959. aastal. Kogus tõuseb esile loodus- ja armastuslüürika. Järgnesid luulekogud „Rannalageda leib” ja „Tuule valgel”. Luuletuse „Eesti mullad” eest määrati talle 1965. aastal esimene Juhan Liivi luuleauhind. Debora Vaarandi oli viljakas tõlkija. Tema vahendusel on eesti keelde jõudnud soome, saksa ja vene head luulet. aastal avaldas Debora Vaarandi mälestusteraamatu „Aastad ja päevad”. Surnud 2007. aastal Tallinnas ja maetud Pärnamäe kalmistule.
Heinrich Mark	1.	oktoober	1911	Jurist, pedagoog, poliitik. Sündis Võrumaal Krootuse vallas. Õppis Võru, lõpetas Tartu Õpetajate Seminari. Aastatel 1933-38 õppis Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, seejärel töötas kooliõpetajana ja juristina. aastal põgenes Heinrich Mark Soome ja aasta hiljem asus Rootsi. Ta oli tegev paljudes pagulasorganisatsioonides. Aastakümnete jooksul andis Heinrich Mark suure panuse Eesti Komitee tegevusse, olles selle koolitoimkonna esimees, seejärel büroojuhataja ja abiesimees, 1975-1982 esimees ning aastast 1982 auesimees. Aastail 1951-1979 oli ta Eesti rahvusnõukogu peasekretär. Eesti eksiilvalitsuses oli Heinrich Mark aastail 1953-71 riigisekretär, 1971-90 peaministri asetäitja ja sõjaminister ning 1990-92 peaminister presidendi ülesannetes. Oma volitused andis ta oktoobris 1992 riigikogu ees üle presidendiks valitud Lennart Merile. Heinrich Mark oli Tartu ülikooli õigusteaduse audoktor ja Eesti Kirjanduse Seltsi auliige. Ta oli Eesti Riigivapi II klassi teenetemärgi kavaler. Heinrich Mark suri 2004. aastal Stockholmis. Tema põrm on puistatud mälestamishiide Stockholmi Metsakalmistul.
Paul Hagu	2.	oktoober	1946	Rahvaluuleteadlane, õppejõud, seto liikumise eestvedaja. Sündis Võrumaal Meremäe vallas Ostrova külas. Lõpetas Meremäe keskkooli ja Tartu Ülikooli eesti filoloogia osakonna rahvaluule eriharu. Paul Hagu on pikaajaline Tartu Ülikooli õppejõud, eesti rahvaluule emeriitdotsent. Ta on uurinud peamiselt seto rahvaluulet ning kombestikku. Seejuures on ta põhjalikumalt käsitlenud seto lauluema Anne Vabarna loomingut ja tema värsseepost „Peko“. Paul Hagu oli seto rahvuseepose „Peko“ esimese trüki toimetaja 1995. aastal ning eepose 2017. aastal ilmunud trüki toimetaja ja saatesõna autor. Tema eestvedamisel on alguse saanud Seto kuningriigi traditsioon ning ta ise on olnud ülemsootska. Paul Hagu tuntakse väsimatu seto leelo tutvustajana, kes on aktiivselt kaasa löönud regilauluansamblites Hellero ja Liinatsuraq. Ta on pälvinud Eesti Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapitali aastapreemia, Jakob Hurda rahvuskultuuri auhinna ja Anne Vabarna omakultuuripreemiaid. 2016. aastal tunnustati teda pärimuskultuuri auhinnaga.
Ilmar Kukk	13.	oktoober	1931	Kandlemeister. Sündis Võrumaal Saaluste vallas Rõuge kihelkonnas Kolotsi külas. Õppis Siksali algkoolis, Poksi 7-kl. koolis ning Võru tööstustehnikumis tisleri- ja mööblitöö erialal. Pärast tehnikumi lõpetamist töötas Ilmar Kukk paar aastat Tallinna klaverivabrikus pillimeistri ja häälestajana, lühikest aega ka direktori asetäitjana. Võrru naastes töötas ta esialgu teeninduskombinaadis Tamula kandlemeistri ja klaverihäälestajana. Järgnevatel aastatel, töötades Võru metsamajandis ning Võru ja Munamäe sovhoosides arendas ta edasi kannelde valmistamise tehnoloogiat. Tema valmistatud kandleid saadeti Saksamaale, Rootsi, Karjala-Soome ja Kanadasse. Palju Ilmar Kuke valmistatud pille jäi ka Eestimaale. Need on hea kõla ja kestva hääles püsimisega kandled. Aastatel 1968-69 arendas ta välja uue suuremõõdulise, valjuhäälse ja tehniliselt vastupidava kandletüübi, kuhu kuulusid bass-, alt- ja soprankannel. Ilmar Kukk oli hinnatud ja otsitud kandlemängija pulmades, sünnipäevadel ja paljudel asutuste üritustel. Surnud 1986. aastal Võrumaal Uue-Saaluses ja maetud Võru kalmistule.
Peeter Laurson	16.	oktoober	1956	Kultuuritegelane. Sündis Võrus. Õppis Võru I Keskkoolis. Peeter Laurson töötas kehalise kasvatuse õpetajana Võru 3. 8-kl. koolis. Seejärel järgnes töö komsomolikomitees, väga lühikest aega ka parteikomitees. Tema valdkond oli töö noortega ja maakondlike ürituste organiseerimine. Aastatel 1989-2011 töötas Peeter Laurson Võru maavalitsuses kultuurijuhina. Aastakümneid korraldas ta maakondlikke laulu- ja tantsupidusid ning vastutas maakonna esindatuse eest üle-eestilistel üritustel. Peeter Laurson oli Võru folkloorifestivalide asutaja ja korraldaja. 1997. aastal toimus tema korraldatuna esimest korda Võru järvemuusika kontsert. Peeter Laurson pälvis 2003. aastal Valgetähe V klassi teenetemärgi ja nimetati 2011. aastal Võru linna kultuuritegelaseks. Surnud 2019. aastal ja maetud Võru kalmistule.
Heino Kuusik	18.	oktoober	1931	Põllumees, kauaaegne Väimela näidissovhoostehnikumi direktor. Sündis Võrumaal Põlva kihelkonnas Mooste vallas Säknalohu külas. Õppis Mooste algkoolis, Väimela loomakasvatustehnikumis ja Eesti Põllumajanduse Akadeemias zootehniku erialal. Heino Kuusik töötas Võru masinatraktorijaama peazootehnikuna, seejärel järgnesid tööaastad Lembitu kolhoosi zootehniku ja esimehena ning siis Rõuge sovhoosi direktorina. 1961. aastal toodi ta üle Väimela katsesovhoosi direktoriks ja aastatel 1964-94 töötas Heino Kuusik Väimela näidissovhoostehnikumi direktorina. Ta oli üks Eesti tuntumaid omaaegseid majandusjuhte. Heino Kuusik suutis viia Väimela sovhoostehnikumi Eesti kümne parima majandi hulka. Aastatel 1993-2002 oli ta Võru vallavolikogu esimees. Surnud 2007. aastal ja maetud Põlva linna kalmistule. 2016. aastal avati Heino Kuusikule Võru vallamaja ees mälestuspink.
Artur Ruusmaa	22.	oktoober	1956	Ajaloolane, museoloog, koduloolane, giid. Sündis Siberimaal Novosibirski oblastis küüditatute perekonnas. Lõpetas Mõisaküla keskkooli ning Tartu Ülikooli ajaloo- ja ühiskonnaõpetaja kutsega. Aastatel 1983-1999 oli ta Kohtla-Järve põlevkivimuuseumi direktor. Sellele järgnes töö Ida-Virumaa muinsuskaitse vaneminspektorina ning alates 2000. aastast töötas ta Võrumaa muuseumis teaduri ja peavarahoidjana. Artur Ruusmaa oli tegev paljudes ühingutes, seltsides ja organisatsioonides. Ta tegeles kodu-uurimisega, muinsuskaitsega, kirjutas hulgaliselt sisukaid uurimuslikke artikleid ning oli suurepärane Võru linna ajaloo tutvustaja linnapäevade ja folkloorifestivalide ajal. 2014. aastal pälvis Artur Ruusmaa Võru linna vapimärgi. 2017. aastal omistati talle Võrumaa teenetemärk ja anti üle Johannes Käisi preemia. Surnud 2019. aastal ja maetud Võru kalmistule.
Maia Planhof	25.	oktoober	1941	Tõlkija, bioloog, pedagoog. Sündis Tallinnas. Õppis Võru I Keskkoolis ja Tartu Ülikoolis bioloogiat. 1984. aastal asus ta koos perega elama Haanjasse Plaani ja Kündja vahel paiknevasse tallu. Maia Planhof töötas Haanja koolis bioloogia õpetajana. Tõlkimisega inglise keelest alustas ta 1994. aastal. Maia Planhof on tõlkinud enam kui 250 raamatut põhiliselt kolmele kirjastusele: Eesti Raamat, Ersen ja Elmatar. Ta on pannud eesti keelde Gerald Durelli, Agatha Christie, Margaret Atwoodi jpt. teoseid. Maia Planhof on olnud kirjandusklubi külaline Võrumaa Keskraamatukogus.
Enn Tupp	30.	oktoober	1941	Sporditegelane, poliitik, sõjaväelane. Sündis Virumaal Kadrina kihelkonnas Vohnja vallas. Lõpetas Tallinna kaugõppekeskkooli ja Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna. Enn Tupp kuulus Eesti laskesuusatamise koondvõistkonda aastatel 1969-72 ja tuli laskesuusatamises Eesti meistriks. Ta töötas Dünamo suusavabrikus elektrikuna, Võru spordiühingus „Jõud“ esimehe ja suusatreenerina, kehalise kasvatuse õpetajana Varstu keskkoolis ja Väimela sovhoostehnikumis. Enn Tupp oli Võru linnapea aastatel 1989-90. Aastatel 1990-92 oli ta Eesti Ülemnõukogu liige, töötas riigikaitsekomisjoni aseesimehe ja esimehena ning kuulus aastatel 1991-92 riigikaitse peatüki toimkonna esimehena Põhiseaduse Assambleesse. Enn Tupp on olnud Kaitseministeeriumis kaitsepoliitikaosakonna juhataja ja kaitseminister aastatel 1994-95. aastal atesteeriti ta Eesti Kaitseväe ohvitseriks majori auastmes. Pärast seda, kuni erruminekuni 2007. aastal, on Enn Tupp töötanud Eesti Vabariigi kaitsejõududes ning olnud Eesti Vabariigi sõjaväeatašee Soomes, Lätis, Leedus, Taanis ja Norras. Enn Tupp on tegutsenud Suusaspordiföderatsiooni presiidiumis ja teinud kaastööd Spordilehele. Ta on kirjutanud kaks põnevusromaani -- „Detsembripäike“ pseudonüümi Arju Virukas all ja „Dekoreeritud jumalad“.
Grethe Rõõm	18.	november	1976	Lastekirjanik, ajakirjanik, fotograaf. Sündis Saaremaal Kuressaares. Õppis Kuressaare ja Vastseliina koolides ning lõpetas Tartu Ülikoolis eesti kirjanduse eriala. Grethe Rõõm töötas enam kui kümme aastat ajakirjanikuna, algul maakonnalehes Võrumaa Teataja ja seejärel ajakirjas Eesti Naine. Ta elab Võrumaal Rõuge vallas Tindi külas ja tegutseb fotograafina. Grethe Rõõm on kirjutanud lastele „Lohe Lembitu lood: pahandus Ööbikuorus“ ja „Lohe Lembitu lood: kitserööv“. Oma kolmanda raamatu „Raamatuvardjad: tähtraamatu tagasitulek“ eest pälvis ta 2011. aastal Bernard Kangro kirjanduspreemia.
Tannil Kriisa	1.	detsember	1866	Orelimeister. Sündis Haanja vallas Kokemäe külas Miku talus. Õppis Koke vallakoolis. Oreliehitusega hakkas Tannil Kriisa katsetama juba varases nooruses. Esimene orelivile valmis tal 12-aastaselt ja päris esimeseks iseseisvaks tööks oli positiivorel väikesele Pressi algkoolile Võrumaal. Tannil Kriisa eestvõttel asutati koos vendade Jakobi ja Juhaniga oreliehituse firma ning 1886. aastal valmis esimene kirikuorel Misso kogudusele. Vendade Kriisade orelitööstuse ainulaadsus seisnes ainuüksi selles, et üht orelit, selle üksikosasid valmistati korraga kolmes üksteisest seitsme kilomeetri kaugusel olevas paigas - Kokemäel, Meelakul ja Tautsal. Kokemäel tegutses Tannil, Meelakul Jakob ja Tautsal Juhan. Kolme venna ühistööna valmisid kirikuorelid kuni 1930. aastate alguseni. Pärast seda jäi põhikoormus Tannil Kriisa ning ta nelja poja kanda. Surnud 1940. aastal ja maetud Rõuge vanale kalmistule.
Rainer Kuuba	10.	detsember	1971	Metsandustegelane, maastikuökoloog, looduskaitsja, poliitik, Võru Instituudi direktor. Pärit Võrumaalt. Õppis Antsla keskkoolis ja Eesti Maaülikooli metsamajanduse erialal. 2003. aastal kaitses ta Tartu Ülikoolis magistritööd teemal „Metsade majandamine ja selle mõju metsaelustikule”. Rainer Kuuba on aastaid tegelenud metsanduse ja looduskaitsega. Ta on töötanud spetsialistina Eestimaa Looduse Fondis, Karula Rahvuspargis ja metsakorraldajana Eesti Metsakorralduskeskuses. Alates 2010. aastast on ta Võru Instituudi direktor. Rainer Kuuba on Elurikkuse Erakonna liige. 2020. aasta jaanuaris toimunud erakonna üldkogul valiti ta erakonna kõige olulisemaks kõneisikuks ja peaministrikandidaadiks.
Valve Raudnask	10.	detsember	1936	Ajakirjanik, poliitik. Sündis Võrumaal Põlva kihelkonnas Aleksandri vallas Joosu külas. Õppis Joosu algkoolis, Väimela koolis, Raasiku 7-kl. koolis, Tallinna 4. keskkoolis ja Tartu Ülikoolis ajakirjandust. Valve Raudnask töötas aastatel 1963-82 Noorte Hääle toimetuses, seejärel Õhtulehe, Rahva Hääle ja Eesti Sõnumite toimetuses osakonnajuhatajana. Hiljem kirjutas artikleid ajakirjale Elukiri. Praegu avaldab ta arvamusartikleid ajakirjas Eesti Ajalugu. Aastatel 1995-99 kuulus ta keskerakondlasena Riigikogu VIII koosseisu. Valve Raudnask on avaldanud raamatud „Juunilumi“, „Kuno Plaan ja Viru kringel“, artiklikogumikud „Aja tõrvasel katusel“, „Inimesed ja ilmaelu“ ning autobiograafia „Kõik, mis on juhtunud“.
Eeva Niinivaara	20.	detsember	1900	Keele- ja kirjandusteadlane, luuletaja. Sündis Tartumaal Jõgeva vallas Siimusti külas. Õppis erakoolis Jõgeval, Tartu tütarlaste gümnaasiumis, Tartu Ülikoolis ja Helsingi Ülikoolis. Eeva Niinivaara töötas Kunstiajaloo Instituudis. Aastatel 1928-30 oli ta Võru Õpetajate Seminari eesti keele ja kirjanduse õpetaja, andis ka soome keele tunde. Abiellumine soome keeleuurija Martti Niinivaaraga viis ta 1930. aastal Helsingisse. Eeva Niinivaara omandas Helsingi Ülikoolis rahvakooliõpetaja kutse, lõpetades ülikooli kandidaadikraadiga 1945. aastal. Seejärel töötas ta kuni 1971. aastani Helsingi Ülikooli eesti keele ja kirjanduse lektorina. Aastatel 1971-81 andis Niinivaara eesti keele tunde rahvaülikoolis. Kirjanduslikku tegevust alustas 20-aastaselt luuletustega. 1979. aastal avaldas Helsingis eesti- ja soomekeelsete luuletuste kogu “Unarsõnad”. Eeva Niinivaara oli Soomes peamisi eesti kultuuri tutvustajaid, avaldas esseid, retsensioone, kirjanduslikke uurimusi ja ülevaateid. Oma noorusaega, sh Võru Õpetajate Seminari aastaid on ta meenutanud oma mälestusteraamatus „Ikka paistab seesama päike”. Ta oli Johannes Käisi Seltsi auliige. Surnud 2000. aastal Helsingis ja maetud Helsingi Hietaniemi kalmistule. Fridebert Tuglase Selts on alates 1982. aastast välja andnud Niinivaara stipendiumi eesti kultuuri tutvustajaile Soomes. aastal avati Siimustis Eeva Niinivaara park, kuhu igal kevadel istutatakse tuntud isikute nimelisi puid.
Ilmar Vananurm	21.	detsember	1946	Luuletaja, proosakirjanik, tõlkija, ajakirjanik. Sündis Võrumaal Meremäe vallas Hilande külas. Õppis Võru I Keskkoolis, Tartu Ülikoolis eesti keelt ja kirjandust ning Vilniuse Ülikoolis vene keelt ja kirjandust. Ilmar Vananurm töötas Võru haridusosakonnas kooliinspektorina, Põlva ajalehe Koit ajakirjanikuna ja ajalehe Lõunakaar toimetajana. Aastatel 1997-2007 toimetas ta ajalehte Setomaa. Ajakirjanike Liidu liige aastast 1983. Alates 1968. aastast hakkas Ilmar Vananurm perioodikas avaldama luuletusi, jutte ja artikleid, eriti Setomaa kohta. Kirjandusse tuli ta leedu keelest tõlkijana. Tema silmapaistvaks saavutuseks on K. Boruta romaani „Baltaragise tuulik” eestindus, järgnesid J. Mikelinskase „Kirju on rähn”, Vaižgantase „Onud ja tädid” ja P. Cvirka „Meister ja pojad”. Eesti keelest leedu keelde on Vananurm tõlkinud H. Männi raamatu „Toomas Linnupoeg”. Ilmar Vananurm on välja andnud kolm proosakogu: „Pesad”, „Ostseewellen. Ausammas lehmale” ja „Mu Petserimaa”. Ta on kirjutanud hulgaliselt luuletusi. 1996. aastal ilmus temalt luulekogu „Lehed, tuulest kantud”. Luuleraamatu „Vii üle vii” eest, mis on esimene setokeelne armastusluule kogumik, pälvis Ilmar Vananurm 2008. aastal Bernard Kangro kirjanduspreemia. Varem on ta saanud oma loomingu eest Hendrik Adamsoni luulepreemia ja Anne Vabarna omakultuuripreemia. aastal ilmunud valikkogu „Ei ole kunagi hilja” sisaldab luulet aastaist 1964-2012. Luulekogu „Lihtne ja hea on lihtsalt lembuda” (2017) sisaldab uudisloomingu kõrval varasematki loomingut, kogust leiab teiste seas tema kõige tuntumad setokeelsed luuletused „Olõ vihm” ja „Vii üle vii”. Ilmar Vananurm on oma loometöös keskendunud Petserimaa saatusele. Ta on koostanud ja toimetanud kogumikud „ Petserimaa külad“ I-III, „Mu Setomaa”, „Eestikeelne haridus Petseris”, „Seto kodo”, „Obinitsa-ajast aega” ja „Leelo üle Obinitsa”. Ilmar Vananurm on avaldanud omapärase fotojutustuse ajaloolise Petserimaa elust ja inimestest „Sain haarata hetki”. Ta on kirjutanud näidendid „Petserimaa igatsus” ja „Kallistus”. aastal pälvis seto kultuuri edendaja Ilmar Vananurm Jakob Hurda rahvuskultuuri auhinna.
Friedrich Volrad Mikkelsaar	22.	detsember	1886	Haridustegelane, pedagoog. Sündis Võrumaal Linnamäe vallas. Õppis Linnamäe algkoolis, Urvaste kihelkonnakoolis, Võru linnakoolis ja Peterburi Õpetajate Instituudis. V. Mikkelsaar omandas 1906. aastal Tallinnas pedagoogikakursustel kooliõpetaja kutse. Ta töötas matemaatikaõpetajana Kuramaal Jaunjelgavas, Haapsalu linnakoolis, Valga kõrgemas algkoolis ja oli Tartu 2. rajooni rahvakoolide inspektor. Mikkelsaar kuulus aastail 1917-19 Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu liikmeskonda. Ta oli Tartu linnavolikogu liige. Aastatel 1918-30 töötas ta Haridusministeeriumis, algul riigikoolinõuniku ja asjadevalitsejana, seejärel ministri abina. Mikkelsaar oli EV koolikorralduste aluste rajajaid, kooliuuendusliikumise eestvedajaid, pooldas demokraatlikku koolikorraldust, ühtlus- ja töökooli ning kutseõpetusega keskkooli. Ta kirjutas hulgaliselt algkooli geomeetria- ja matemaatikaõpikud. Surnud 1930. aastal Taageperas ja maetud Tallinna Rahumäe kalmistule.
Ain Mäeots	25.	detsember	1971	Näitleja, lavastaja, filmirežissöör. Sündis Võrus. Lõpetas Võru I Keskkooli ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli. Ain Mäeots on töötanud aastast 1994 teatris “Vanemuine” näitleja, lavastaja ja draamajuhina. Ta on mitmete filmide ning telesarjade stsenarist ja režissöör: „Taarka“, „Deemonid“, teleseriaal „ENSV“. Teatritele on tal valminud üle 50 lavastuse. Lisaks on Mäeots lavastanud mitmeid galasid ja meelelahutussündmusi ka väljaspool teatrit. Ta on mänginud teleseriaalides „Wikmani poisid“, „Õnne 13“, „Ohtlik lend“ ja filmides „Malev“, „Elavad pildid“, „1944“. aastal lavastas Ain Mäeots Kalmer Tennosaare elust kõneleva muusikali „Vana klaver ehk suusabaasis on tantsupidu”.

Koostas: Anne Kroman