| Adson, Arthur (3. II 1889 Tartu – 5. I 1977 Stockholm) |
 |
 |
 |
|
Luuletaja, näitekirjanik ja teatrikriitik Sündinud Tartus, üles kasvanud Võrumaal. Õppinud Tartu vaeslaste-, Sänna alg-, Võru linna- ja Pihkva maamõõdukoolis. Töötanud maamõõtjana, ametnikuna ja sekretärina. A. Adson tegutses kirjastuses “Odamees” ja asutas väikekirjastuse “Auringo”. Oli ajakirjanik “Päevalehe” toimetuses 1920-24 ja 1934-35. Dramaturg Tallinna Draamateatris 1921-22 ning “Vanemuises” 1924-25. Aastatel 1935-40 oli A. Adson siseministeeriumi filmiinspektor. Emigreerus septembris 1944 Rootsi, aastast 1945 elas Stockholmis, kus oli arhiivitööliseks Drottningholmi teatrimuuseumis ja kuninglikus raamatukogus. Tema kujunemisele luuletajaks andis suuna 1913. aastal tutvumine Marie Underiga, kelle elukaaslaseks ja truuks saatjaks jäi A. Adson kuni elu lõpuni. Olulist osa tema kujunemisel kirjanikuks etendab ühinemine rühmitusega “Siuru” 1917. aastal Varasemal loominguperioodil kinnistunud hüüdnimed Sänna Trubaduur ja Paaž tabavad nii tema loomingu kui isiksuse tuuma. A. Adson on olnud eesti kirjanduse kõige järjekindlam murdeluuletaja, võrumurdelisi tekste sisaldavad eranditult kõik tema 9 luulekogu. Ta on kirjutanud arvustusi ja artikleid ajakirjanduses, teinud tõlkeid, ka teatritele. Vanadusaastail kirjutas A. Adson peamiselt memuaare, neist esimene, “Neli veskit” valmis veel Eestis ja selles on nostalgiliselt kujutatud autori lapsepõlve Võrumaad. “Väikelinna moosekant” näitab sajandi alguse Võru linna.
Henge palango - 1917, 1920
|
