Suveinglite salajane suvi

Kõrgel-kõrgel, seal, kuhu ulatuvad vaid kõige kergemad suvetuuled, hõljus Roosade unistuste pilv. Sellel pilvel elasid inglid, kes armastasid lilli, muusikat ja päikesepaistelisi rannapäevi. Kui hommikupäike taeva kuldseks värvis, puhusid nad pille, punusid õitest pärgi ja jutustasid lugusid aegadest, mil tähed veel maa peal jalutamas käisid.

Ühel päeval märkasid inglid allpool säravat lillevälja. Seal asus Kübarakuningriik, kus iga lill kandis oma lugu ja iga kübar peitis endas väikest saladust. Inglid laskusid pilvelt alla, ulatasid üksteisele õisi, vahetasid häid soove ning tantsisid seni, kuni liblikadki nende ringmänguga ühinesid. Kes leidis südamekujulise kroonlehe, sellele lubati eriti rõõmsat suve.

Kui pidu lõppes, juhatas lillede lõhn inglid edasi Hõbetiibade aeda. Seal rääkis tuul vaikselt puudele muinasjutte ja päikesekiired mängisid hõbedastel tiibadel peitust. Mõni ingel keerutas aeglast tantsu, mõni istus mõtiskledes lillede keskel. Kõige vaiksematel hetkedel võis kuulda isegi unistuste kasvamise heli.

Kõige sügavamal peitus aga Kuuvalguse loss. Seal elasid valged inglid, tähekesed ja üks väike printsess, kes oskas lugeda lugusid otse kuu seest. Mõni ingel puhkas kuu sirbil, mõni hoidis käes lillekimpu, mõni valvas kuldsete tiibadega suve kõige ilusamaid mälestusi.

Ja kui õhtu saabus ning päev hakkas vaikselt magama jääma, kogunesid kõik suveinglid kokku. Nad peitsid oma unistused lilleõitesse, sosistasid need tuulele kaasa ja uskusid, et ehk leiab mõni laps neid siit näituselt üles.

Võib-olla leiad sina ka.