Wimberg

Sirp, 2009
Wimbergi, kodanikunimega Jaak Urmeti loomingul on lastega tihe side. Ta on kirjutanud lastesaadetele originaalstsenaariume (vahendades Buratino seiklusi ning Tomi ja Annika juhtumisi), mugandanud eesti vaatajatele välismaa lastelaule, mis kõlavad „Tweeniepõngerjate” seriaalis, tõlkinud lastelugusid ning avaldanud laste-lühipoeeme raamatus „Härra Padakonn” (Varrak, 2008).
Muidugi on Wimberg tegusid teinud puhtalt täiskasvanute kirjandusilmaski. Romaan „Lipamäe” (Varrak, 2002) oli ja on suurepärane teos oma fantaasiarohkuse ning eesti kirjanduses harva maagilise realismi, pigem isegi maagilise naturalismiga. Lisaks mahub küllalt noore kirjaniku loomingu nimistusse aukartust äratav hulk luuletusi, kirjandusajalugu jäädvustavaid intervjuusid ja mida kõike veel. Wimbergi luuleraamatud „Maaaraamat” (Huma, 2000) ja „Kärppsed” (Jutulind, 2006) ei muuda küll maailma, ja miks nad peaksidki, kuid kirjeldavad väga kenasti Wimbergi maailma.
Wimbergi ilukirjandusliku loomingu, kui stsenaariumid, libretod ja muu selline kõrvale jätta, vahetum ja siiram osa on tema suutlikkus manada isiklikust minevikust, eriti lapsepõlvest, tähenduslikke detaile ja need kavalalt vormistada, laskumata vähimassegi sentimentalismi, jäädes üheaegselt nii ajaloo kõrvaltvaatajaks kui selles elanuks. Eilsed pisarad on tänane naer ja vastupidi. Üksikinimese ja kultuuri ajalugu ning mälu kui selline esineb Wimbergi loomingus ikka ja jälle. Ta jäädvustab ja meenutab sündmusi, elab need taas läbi ning teeb uuesti elavaks. Tähtis on mitte unustada, kust me tuleme, näib Wimberg sageli ütlevat nii oma luuletustes kui suurepärases „Lipamäes”. Süüdistada teda nõukogude aja idealiseerimises on vist ikka püütud, kuid õnneks pole ta lasknud end sellest oma ülimas iseteadvuses segada. Nagu debüütkogul „Maaaraamat”, nii ilutseb hilisema tagasivaatelise „Kärppsedki” kaanel tühermaaks muudetud maastikul müristav või olesklev rasketehnika. Lapsepõlv on lapsepõlv ja selle sattumine absurdiks pööratud riigikorra aega pole kellegi süü ning kui tähtis riiklik iseseisvumine ka pole, ei evi see nii suurt tähtsust, et lapsepõlve kustutada. Iga korra ajal on eestlased tööd teinud, pidu pidanud ja puhuti ennast hästi tundnud ja just Wimberg võtab seda sagedasti meelde tuletada. Eri stiilidesse ja teemadesse suhtumiselt meenutab Wimberg uljast husaari või – see võrdlus meeldib talle endale ilmselt rohkem – musketäri.
Musketäriga maksab Wimbergi võrrelda igati, pole teda isikunagi raske sellesse rolli paigutada. Pealegi tuleneb musketäri mõiste musketist ehk tulirelvast, aga meile tuttavad ja Wimbergile sümpaatsed (arvestades, et ta andis oma kirjastusega Jutulind välja Richard Kaljo illustratsioonid Alexandre Dumas’ musketäritriloogiale) musketärid vehkisid eelkõige mõõkadega. Püssiga paugutamine võib olla tulemusrikkam, kuid selles puudub romantika ja elegants ning ajalooline ja järjepidevuslik taust. D’Artagnangi sai oma mõõga isalt. Kui musketär püssimehena kasutab eelkõige mõõka, avaneb meie pilgu ees süntees uuest ja vanast, robustsest ja elegantsest, kõrgest ja madalast. Samalaadset sünteesi on kasutanud ka Wimberg: raskeid teemasid käsitleb kergelt ja kergeid teemasid raskelt, ilusaks saab ilgus ja ilgeks saab ilu.
Wimbergi sünteesi ülim aste on tänavu ilmunud raamat „Pille-Riin” (Jutulind, 2009). „Wimbergi süntees” kõlab nagu Murphy seadus. Wimbergi süntees: raamatu, mille ostsid lapsele, loed ise läbi ja lapsele ei anna. Wimberg on autor, kes võtab „Pille-Riinis” licentia poetica’st viimase välja.

P. Parts. Kirjanik Wimberg hindab Kaaruka suvesid

Järva Teataja, 20.09.2008
Kes on Jaak Urmet?
Passiga isik, riigi kodanik. Samas on mõnikord raske öelda, kumb ma parajasti olen – kas Jaak Urmet või Wimberg.
Eriti raske on millegipärast näiteks siis, kui vahel juhtun mõnda telesaatesse ja seal tuleb ennast tutvustada. Tõepoolest – kumb ma olen, kui räägin nii kirjandusest kui ka elust üldse?
Miks võtsite siis kirjanikunime, kui endalgi tekib küsimus, kumb parasjagu olete?
Aga miks kirjanikunimi – nimesid on tore võtta. See on nagu mäng identiteediga. Juba uue nime foneetiline kõlapilt loob inimestele uue ettekujutuse. /.../
Üks põhilisemaid mõisteid, millele nii pseudonüümi problemaatika kui ka kirjandus ja kunst üldse taandub, on mäng. Ajaviide, mille sünnitab suuresti edevus, aga ka väljendamistarve.
Millest nimi Wimberg tuli?
Kaks kõige rohkem minult küsitud küsimust on: kas korvpalli ka mängid ja millest nimi Wimberg tuleb? Nimi tuli nii, et seitsmendas või kaheksandas klassis tõid klassivennad mulle sünnipäevaks väikse pappkasti, mille põhjas oli ümbrik rahaga: osta endale kingitus ise!
Kast oli külje pealt täis kritseldatud igasugu kirjakesi ja pilte, nende seas suurelt üle külje kiri «Wimberg». Panin kasti kapi otsa, see kummaline sõna jäi toa poole. Nii see mind kummitama hakkas, kuni lõpuks võttis mu üle võimust. /.../
Millised on eredamad mälestused suvedest Kaarukas?
Ma ei liigitaks neid mälestusi eredateks ja mitteeredateks. Kõik, mis meeles, on oluline. Ja seda, mis on meeles, on väga palju.
Aeg-ajalt midagi vajub allapoole, midagi jälle tõuseb ülespoole... Olen neid mälestusi väga palju pannud oma loomingusse, näiteks romaani «Lipamäe» ning luulekogudesse «Maaaraamat» ja «Kärppsed».
Need mälestused on lahutamatu osa minust, seetõttu võiks ilmselt jäädagi neist kirjutama. /.../
Kuidas üldse avastasite kirjutamise?
Siin on mitu faasi. Üks asi on teha lapseriime, teine asi koolipoisiriime, kolmas asi tunnetada, et suudad ennast kirjalikul teel kunstiväärtuslikult väljendada. Minu puhul algas kolmas faas enam-vähem üheteistkümnendas klassis. Näiteks füüsika vihikutes: eestpoolt tahapoole kirjutasin valemeid ja ülesandeid, tagantpoolt ettepoole jutukesi.
Millised esimesed jutud olid?
Üsnagi igialgajalikud, arvan ma tagantjärele vaadates. Lühikesed, impressionistlikud, ekspressiivsed. Tegevust oli vähe, kujundilendu palju. See kõik on kirjanikuks kujunemise lahutamatu osa. Et hästi kirjutada, tuleb kirjutada, kirjutada, kirjutada. Ega ka see pruugi veel tagatist anda, et head nahka tuleb, võib tulla grafomaania, aga ilma pideva kirjutamise, s. on harjutamiseta ei saa ka loomupärased eeldused välja tulla. Andsin esimesi jutukesi sõpradele lugeda, need levitasid omakorda edasi. Enamikule nagu meeldis. Tekkis isegi midagi kirjandusliku kuulsuse sarnast...

Sellesse olukorda tuli oluline muutus, kui koostasin neist juttudest valiku ja viisin ajakirja Loomingu peatoimetajale Udo Uibole, kas saab midagi avaldada. Uibo on otsekohene mees ja ütles, et sellega pole midagi peale hakata. Tuleb kirjutada pikemaid asju, siis on ka näha, kas on andekus olemas või mitte. Tulin Loomingu kohvitoast välja Harju tänavale ja sain ise ka aru, et pole jah nende juttudega midagi teha. Viskasin pataka esimesse prügikasti, läksin koju ja hävitasin seal ka kõik kirjutised ja failid ära.

Palusin sõpradel neid mitte enam levitada. See oli nagu uus algus, minust sai nagu uus kirjanik. Childhood’s end (lapsepõlve lõpp, ingl k – toim).
Kuskil arhiivilademe all on mul kõikidest juttudest üks eksemplar alles, aga ma pole sinna vaadanud üheksa aastat. Selsamal suvel, oli 1999. aasta, kirjutasin romaani «Lipamäe» esimesed peatükid.

Nagu ütlesin, on oluline, et saast saaks endast välja kirjutatud ja siis igaveseks unustatud. Nagu näiteks juhtus Hemingwayga, tema esimene romaan läks kaotsi ja mees ütles pärast, et võib-olla oligi hea, et see kaotsi läks. Kui palju on kirjanikke, kelle esikteostel on kirjandusloos pigem naljanumbri koht! Gailit, Roht...
Nii et see, mis alguses kirjutasite, oli – saast?
Jah, ütlen julgelt. Harilik, vajalik, ohutu saast. Seda leiab iga kirjaniku algusaastatest ja arhiivi põhjakihtidest, isegi heade kirjanike puhul.
Kes on hea kirjanik?
Hea kirjanik on eelkõige see, kelle isiksus on suur, avar ja ere. Kui kirjanik kirjutab pealtnäha nagu hästi, aga inimesena on väike, temas puudub suurus, avarus ja eredus, siis on tema looming ka tegelikult jõuetu. Kirjandus hakkab looja natuurist, tema inimlikust isiksusest. Kirjandus saab olla suur, kui selle on loonud inimene, kes on hingelt suur.
Kas teie olete suur kirjanik?
(Naerab) Kes tohiks või saakski seda enda kohta öelda! Enese suureks tituleerimine on juba märk sellest, et tõenäoliselt ollakse väike.

Sakala 2007

«Meie Meel» ei olnud mu elus üldse tähtis etapp. See oli lihtsalt üks väheseid kohti, kuhu noor kirjanik sai oma töid saata. Praegu on selleks ajakiri «Värske Rõhk», mis on «Meie Meelega» võrreldes lausa kuninglik võimalus ennast näidata.
Minule oli palju tähtsam see, kui ma 1997. aasta suvel enne ülikooli esimesele kursusele minekut tutvusin Tallinna vanalinnas paljude inimestega, punkarite ja karvastega, üldse haritud ja andekate noortega. Nende hulgas oli näiteks Jürgen Rooste. Neile andsin oma loomingut lugeda ja neilt sain tagasisidet, mis mulle korda läks ja mind mõjutas.
Kas olete alati julgenud oma luuletusi avaldada?
Ma ei ole kunagi kirjutanud selliseid luuletusi, et oi-oi, hing läks pooleks, tume lind lehvitab mu kohal tiibu... Neil inimestel, kes sääraseid luuletusi avaldada tahavad, peabki piinlik hakkama. Kirjutasin juba põhikoolis vemmalvärsse ja teistele need istusid. Tegin näiteks bioloogiaõpetajast luuletuse, mis klassikaaslastele väga meeldis. Terve vihik sai luuletusi täis. Andsin sõbrale lugeda. See näitas oma emale ja tollele ka väga meeldis, andis oma sõbrannadele lugeda...
Mu olulisemaid mõjutajaid on olnud Hando Runneli lasteluule, eriti kogu «Mõtelda on mõnus». See näitas, milline on hea luule. Oma luuletusi ma peast esitada ei suuda, aga Runneli värsse võin une pealt tsiteerida. Teine tähtis mõjutaja oli Kornei Tšukovski «Imepuu» Jaan Krossi ja Ellen Niidu imelises tõlkes. Suuresti nende raamatute mõjul tegin juba kaheksa-üheksa-aastaselt riime teemal «Vanaema valged juuksed ja roheline kamm».
Mu proosakirjutamist on hästi palju mõjutanud Ray Bradbury. Puutusin temaga esimest korda kokku raamatus «Lugusid, mida ema mulle kunagi ei jutustanud». See on Alfred Hitchcocki valitud kogumik õuduslugusid angloameerika ulmekirjanikelt. Bradbu-rylt on seal novell «Tuul», mis on üks võimsamaid ulmelugusid, mida ma eales lugenud olen. Hakkasin Bradburyt neelama: «451° Fahrenheiti», «Võilillevein», «Marsi kroonikad», novellid...

Wimberg: Kirjanik olgu kogu elu noor (M.Suviste. Maaleht, 7. okt. 2004)

Kui suur või väike vaev on olla noor looja?
Mul on alati jube tunne kuulata igasuguseid noor-termineid. “Noorkirjanik” kõlab minu jaoks kui “noorhobune” – hobune, kes pole veel saanud täisealiseks, täisväärtuslikuks.
Noorusega on kirjanduses aga nii, et eredamad välgatused luules sünnivad just nooruses. Kui romaan nõuab elukogemusi, siis luule nõuab eelkõige pulbitsevat verd – mida teadupärast vanas eas enam nii väga ei ole.
Ja isegi romaani kirjutamisel kulub pulbitsev veri ära. Peaaegu kõik olulised eesti luuletajad on maailma ära vallutanud nooruses – mis küll tänapäeval on eluaastatelt veidi ettepoole nihkunud.
Jõuangi üldistuseni, et kirjanik peab kogu elu olema noor, see tähendab: vastuvõtlik uutele asjadele, muutumisele, arenemisele, üllatumisele, imestamisele. Vaimne paigalseis on kirjanduse, vähemalt hea kirjanduse vastand. Kirjandus sünnib pulbitsuses, liikumises, vaimse keeristormi rahulikus keskmes.
Rääkige nüüd, kuidas näeb välja teie kirjutamisprotsess. Millal, kuidas ja millega kirjutate?
Väga palju kirjutan töölaua taga. Seal valmib kõik see, mis ilmub Eesti Päevalehes. Aga ma ei tõmba rangeid piire – sageli kirjutan leheasju ka kodulaua taga.
Vastutasuks kirjutan siis vahel töölaua taga neid asju, mida näiteks lapsed näevad neljapäevaõhtuti telekas.
Parim kirjutamisaeg on öösel – kui muud pere kodus pole, siis üheteistkümnest kolme-neljani. Tavaliselt ei suuda ma enne kella kahte päeval kahte sõnagi paberil ritta panna.
Muidugi on arvuti mu põhiline töövahend. Aga oma romaani “Lipamäe” olen kirjutanud täielikult käsitsi! Esimese hooga vuhkisin paberile, siis kirjutasin paberilt arvutisse. See oligi väga õige tegu, sest ümber kirjutades sai teksti uuesti peast läbi lasta ja voolavamaks muuta.
Luuletusi kirjutan ka enamasti otse paberile.
Ilukirjandus sünnib minu meelest läbi usaldusliku kontakti oma käekirjaga, fantaasialennule peas aitab kaasa sõrmedega pliiatsi liigutamine. Ilukirjandusliku elu saab täielikult sisse üksnes käsitsi kirjutatud sõna.
“Buratinot” kirjutan otse arvutisse, kuna sellega on väga kiire graafik. Stsenaariumi žanr minu meelest ka ei nõua väga käsitsi loomist, see on luu, millele peavad liha peale kasvatama näitlejad.

MAAARAAMAT

Sirp 2000
Aare Pilv: Minu jaoks oleks jutu algussõlmeks üks segadus, kõhklus, mis Wimbergi asju lugedes pinget ülal hoiab. Kõige lihtsamalt võiks seda nimetada kõhkluseks, kas tegu on iroonilise/küünilise või siira/humoorika luulega. (Proosast praegu ei räägi.) “Maaaraamat” koosneb kahest põhiosast. Esimene osa sisaldab erinevatel teemadel riimilisi-mõõdulisi luuletusi, teine osa koosneb vabavärsilistest tekstidest, milles juttu vanaemast-vanaisast. Mõneti jagunevad need raamatupooled tolle kõhkluse osapoolte vahel, aga mitte täiesti. Esimese poole tekstidest osad meenutavad seesugust kirjutust, mida võib leida nt. mõnede naklaste juures – lihtne naljakas vemmalvärss –, nt. “Trakats” või “Koilugu”. See on ehk ka põhjuseks, miks Wimberg sai oma esilekerkimise alguses hüüdnime Põhja-Eesti Contra. Aga see laad pole Wimbergi ainuiseloomustaja.
Leidub tekste, mis tunduvad nagu parodeerivat või pastišeerivat kas lasteluulet või mingit “nõukogude” luulet. Nendes on teatav nostalgia nt. selliste lasteraamatute järgi, mida lugesid “Maaaraamatu” teise poole minategelase vanemad ja mis olid jäänud vanaema ja vanaisa pööningule. Aga selline luule praeguses kirjanduskeskkonnas mõjub peaaegu automaatselt niimoodi, nagu oleks tegu mingi nihestusega, pilaga; igatahes, kui keegi ütleks mulle, et autor on need luuletused kirjutanud siiralt ja ilma “õelate” tagamõteteta, siis peaksin ma seda autorit imelikuks inimeseks.
/.../
...teise poole tekstide hulgas on selliseid, mis rabavad oma ehtsa tundetabamisega, ilma igasuguse nihestusosavuseta (“lugu moosipurgiga”). Kuigi ka nendes tekstides on momente, mis jätavad mulje puhtalt nihestusefektina. Tuleb meelde juhuslikult justloetud Ervin Õunapuu “Väike palveraamat” (või mõned teised Õunapuu jutud), kus tekst on esitatud lapseliku (tegelikult nõdrameelse) kõneleja vaatepunktist. Ja kohati meenutavad nood vanaisa-vanaema tekstid midagi sarnast, tuues kaasa jälle tolle kõhkluse.

KÄRPPSED

Sirp 2007
Tegu on ühega neist harvadest luuleraamatutest, mida on võimalus lugeda kui juturaamatut. Ühe jutiga. Põnevusega. Ning samas ei ole ta mitte mingi romaan värssides, vaid pesuehtne poeesia. Sealjuures osava käega kokku pandud, käänuline, nurkade taga üllatusi pakkuv. “Maaaraamat” oli tal kunagi peaaegu sama seltsi teos, kuid uus on selgelt etem.
Lustakas stiilikirevus läbib hoogsalt kogu raamatut. Rünnak läheb lahti kolme vormipuhta ürgarbujaliku tekstiga, mis panevad kõigi kuue käega peast kinni hoidma vanad wimbergifännid, kel selgelt meeles, kuidas noormees TNT luuleõhtul musta laega saalis luges ette kõigi arbujate nimed, seejärel kuuekarmanist revolvri koukis ning üle publiku peade põmmutas. Midagi pole teha, kui ikka on riimimise oskus antud, siis ei saa ka ise riimimata jätta ning kaua sa ikka Felix Kotta kitsukeses kaanonis ringi sumpad. Vaim, va kurinahk, on vallale murdnud.
Arbumist ei jätku muidugi kauaks, kolmele avatekstile lajatatakse kuklasse “Pudrune lõug” ja “Kissell pükstel” ning viis pluss kolm pikemat riimitud mikroballaadi. Kõik rokivad parajat pauerpolkat ning pilluvad kildu igasse suunda. Vägevale avapaugule järgneb rütmipillerkaari vaibumine ja Wimberg asub sõudma oma poeetilise poolsaare teise ranna tüünemates vetes. Üleminekuks kahe- (tegelikult nelja-poole)tekstiline tsüklett “Eurooppa”. Ja siis näeme me juba “Maaaraamatust” tuttavaid vabavärsilisi mälupildikesi lapsepõlvest ning ka veidi uuematest aegadest. Vahele pillatud üksikud riimsalmid ja pihuga unenägusid. Mulle tundub, et Wimberg võib oma raiuvas-lauldavas riimluules olla objektiivselt tugevam, aga nois mälupildistustes on ta huvitavam. Küsisin ta käest kunagi, et kui palju ta tegelt mäletab ja kui palju juurde valetab. Vastus oli, et ega enam ei mäletagi, mis kirja pandud, on peast läinud. No hea on, enamusel läheb peast ja kirja ka ei panda. Aga sellised tekstid nagu “Koogid” või “Pirukad” kannavad hästi pikalt ning on lihtsast mäletamisest hoopis enamat.
Sakala 2007
Teie viimast raamatut «Kärppsed» lugedes tekkis tunne, et seal kirjutatu sarnaneb minu lapsepõlvemälestustega. Kas lugejas seoste tekitamine oli taotluslik?
See, kui niisugused seosed tekivad, on tore. Aga esmane soov oli mul fikseerida luulevormis mõni mälestus või elamus. Peast need aja jooksul haihtuvad.
On võimalik kirjutada mälestusi, nagu neid ikka kirjutatakse, aga on võimalik neid ka luuletustena kirja panna.

LIPAMÄE

Virumaa Teataja 2003
...on kirjutatud inimlikus võtmes, on mitmekihiline ja vaba raskemeelsusest, mis sageli varjutab külade tühjenemist puudutavaid teoseid, halina asemel on realistlik paratamatusetunne.
...kui seni on sovjetiaega käsitletud kui midagi häbenemisväärset, siis Wimberg vaatab “Lipamäes” sellelele vaba ja rahuliku, kompleksivaba pilguga, kasutades julgelt nii sotsrealismi elemente kui ka fantaasiat, legende ja kujutlusi muinasjuttudest ulmeni.
Virumaa Teataja 2003
“Lipamäe” juures hinnati soojust ja viha ning sapi puudumist. Võib-olla on just soojus ja inimlähedus midagi, mida eriliselt vajame tänases ebakindlas ja irooniast täidetud maailmas.
Virumaa Teataja 2003
Wimberg räägib, et kirjutustöö käis öösel, siis kui teised magama läksid, kella neljani välja. Kui linnud hakkasid laulma, siis oli aeg magama minna. Teos valmis peatükk haaval tekstide kihi, kogumina, mis ühisosana on hakanud mängima. Ühtekokku kulus teosele kolm aastat.
“Kui kord sisse elasin, hakkas see lugu veerema, veeres ja veeres... Kohati elasin kirglikult teksti sisse. Kui minul kui loojal oli võimalus hävitada kurjuse kehastus - see kirikuõpetaja - siis tahtsin pastaka vihast läbi paberi suruda, et sure uss! See oli nauditav elamus,” tunnistab Wimberg, käsitsi kirjutaja.
Nendele aga, kes ei suuda “Lipamäed” lugedes läbi järada esimesest kolmekümnest läbu ja roppusi täis võtmeleheküljest, ütleb Wimberg lohutuseks, et esialgu oli see osa kaks korda ropum. Enesetsensuur tuli appi.
“Soovitan seda osa kui harivat ekskursiooni teistesse ühiskonnakihtidesse. See on ohutu viis teada, et elus on midagi muud, kui turvaline elukeskkond.
Kalev Kesküla arvustus, Eesti Päevaleht, 2002
Millest siis romaan kõneleb? Kõigepealt kõnelevad kolm luuserlikku tüüpi kusemisest, kaifist ja näljast. Üks neist on autoriga identifitseeritav minategelane Jaak. Stiil on ladusalt rõve-rahvalik, autorile meeldib lugusid jutustada. Proloog laseb autorit paista naturalistlikuvõitu kolekirjanikuna.
Järgneb sõlmitus: minategelane lahkub linnast maale, juurte juurde, kus kohtub oma iidoli, vanaisaga. Kirjelduses, kuidas noormees Jaak “seljatäie leiba” ja tangaineid varub, ning siis seljakotiga üle külavainude matkab, on tunda tüsedat talupojarealismi. Paraku pole küüditamine maal ikka veel lõppenud. Öösel saabub edgarallanpoulikku määndunud ja tühja Kaaruka külla Ämbra kirikuõpetaja, kes vanaisa endaga viib. Jaak (õigemini ainult osa temast) hakkab aga kohalikus koolis emakeele õpetajaks.
Edasi juhtub igasugu seiklusi: lendava rahnuga saabuvad tulnukad, kes on nii tüütud, et oleks võinud täitsa tulemata jääda. Aga et Wimbergi maaelu on “maagiline” (realism?), siis kummitab veel majaolend, kel vaja m eest ära keppida, et temast ajaolend saaks.
Päris hulluks lähevad seiklused vanaisa silma taga, kus tuleb heidelda Ämbra kirikuõpetaja röövlite ja tähendamissõnu vestvate nutuste lohedega. Vagajutud on iseenesest päris naljakad.
Lõpuks pääseb Jaak-poiss Tuglase silma taha, kus hoiatab klassikut eesti kirjanduse küllap kõige igavama teose “Väike Illimar” kirjutamise eest ning laseb Tuklal algajale Jaan Krossile nõu anda. Et Kross on “Paigallennus” Tuglastki puudutanud ja tema väljamõeldist Artur Valdest tegelasena pruukinud, ei ole ta Wimbergi vembus päris ilmsüüta.
Et kirikuõpetaja on kuratlik, on kurat sõbralik rahvamees. Dr Goebbelsi mobiliseeriva tsitaadiga motostatud peatükis algab totaalne sõda kurja kirikuõpetaja vastu ning põrgukoerad hävitavad ta. Külaeided kiidavad takka, et usk oli ikka oopium rahvale. Järgmises peatükis vahetab Goebbelsi välja Bernard Kangro reheahjuluuletus ning “vanarahvas” hakkab pajatama vanarahva-lugusid. Palju tegeldakse ka keravälgu-problemaatikaga.
Kõiketeadjast autor teeb joonealuseid märkusi ja esineb pajatuste peatüki lõpul vulgaarsotsioloogilise arutlusega rahvapärimustest. Veel on lastud Armsal Jumalal “Viimse reliikvia” sugemetega õuduslugu jutustada. Uuemast rahvapajatusest saame teada, et Hans Leberecht harrastanud tilli siidinööriga püksist välja tõmmata ja hõbelusikaga tagasi panna. Omaette stiilne tekst on “Tõrna poeg”, pajatus muistsete eestlaste elust. Romaan lõpeb nõidade peo kirjeldusega Lipamäel. Aga et teosele veel üht mõõdet juurde kleepida, on selle lõppu lisatud autori suguseltsi dokumentaalseid elulookirjeldusi.
Selle rosolje peale ei saa küll muud öelda, et läbinisti postmodernistlik teos. Tekst kubiseb pastišist, paroodiast, allusioonidest ja tsitaatidest. Nende kombineerimisel on Wimberg puhuti tõelist vaimukust üles näidanud.
Mõistagi ei saa olla niisugune teos kirjutatud tavainimkeeles, kasutatud on “häälduspärast” ortograafiat, millele lisatud murdeelemente, nt karttulad. Kirjandusvestlustes on hinnatud Wimbergi kui tundlikku, nostalgilist, hellasüdamelist ja samas maaelu (eeskätt sovhoosielu) heroiseerivat kujutajat. Wimbergi sovhoosinostalgia on tõepoolest siiras ja värske.
Kokkuvõttes kahtlemata rikas ja andekas teos, aga pigem eksperiment kui romaan. Romaanis peab ikka olema teatavat soliidset raskepärasust.
Viimase postmodernistliku raamistuse loob Toomas Liivi järelsõna, milles väidetakse tegu olevat põlvkonna sotsiaalse manifestiga.

PILLE-RIIN

Kaupo Meiel: Wimbergi süntees – lasteraamat pole lastele. Sirp, 2009
Wimbergi sünteesi ülim aste on tänavu ilmunud raamat „Pille-Riin” (Jutulind, 2009). „Wimbergi süntees” kõlab nagu Murphy seadus. Wimbergi süntees: raamatu, mille ostsid lapsele, loed ise läbi ja lapsele ei anna. Wimberg on autor, kes võtab „Pille-Riinis” licentia poetica’st viimase välja.
Autor nimetab raamatut tagakaanel lasteraamatuks suurtele ja suurteraamatuks lastele. See määratlus on õige vaid üldjoontes, sest õigem oleks nimetada „Pille-Riini” siiski lihtsalt suurteraamatuks. Lasteraamatulikkus peitub toredas mõistes „suurteraamat”, muidu piisaks ju tavapärasemast määratlusest „romaan” või „jutukogu”, mida mõlemat võib teose kohta vabalt kasutada, kuid romaan oleks ehk kõige täpsem. „Pille-Riinist” teevad maagilise, kuigi ebatraditsioonilise romaani tema lugude seotus, tegelaste areng läbi jutukeste, eri vaatekohtade. „Pille-Riini” võiks isegi nimetada omamoodi arenguromaaniks.
... „Pille-Riin” on suurteraamat, sest selle keel pole kergete killast. Ma ei mõtle siin Wimbergi isiklikku keelt, milles k, p ja t teatud tingimustel eesti keele normaalortograafiast erinevalt topelt kirjutatakse, vaid lausestust ja stiili. See pole lasteraamatulikult lihtne ja voolav, pigem astuvad laused raskelt ja kuidagi tümpsudes.
...„Pille-Riin” on lasteraamat, sest peategelane on väike tüdruk, kes mängib mänguasjadega, sukeldub oma fantaasiailma, on usalduslik ja uudishimulik ning tema tegemised jõuavad lugejani sõbralikus suure ja selge fondiga kirjas.
„Pille-Riin” on suurteraamat, sest isegi selle fantaasiarikkuse all on rusuv tumedus, katastroofi eelaimdus, mille mõistmiseks tuleb olla enesepiinajalikult tähelepanelik, sest hetkel, kui seda tajud, jääb see painama ning naljaka puändiga lugu, kuidas Pille-Riini ema ja isa maeiütle-teile-millele-lugege-ise-saate-teada nime otsivad, mõjub lõppkokkuvõttes kurvana.
...Tegelasi on „Pille-Riinis” vähe. Nimitegelane ise, tolle sõber Karl-Johan ning nukk Jolanda, Pille-Riini ema ja isa, viimaste sõbrad Evelin ja Rain ning ootamatult raamatusse astuv minategelane, kelleks väga selgelt autor ise. Raamatu tegevus tiirleb muidugi ümber nimitegelase, kuid samavõrra saavad tähelepanu ta ema ja isa. Seega kõige täpsemalt saab peategelaseks tõsta perekonna.
/.../
Pühademunana on Wimberg peitnud „PilleRiini” kuuenda loona raamatusse jutukese Irm Weskitondi raamatust „Kaheksa ja pool lugu”. See on ilmselt ainuke päris lastelugu kogu raamatus. Lõbus, lihtsas stiilis, puändi ja moraaliga, nagu üks lastelugu olema peab. Siin teeb Wimberg meistri triki, otsekui deklareerides, et oskab küll lastele mõistulugusid kirjutada, aga ei tee seda mitte, ning hakkab kohe selle jutu järel hoopis rääkima, kuidas ta õlleuimasena teiselt mehelt naise üle lõi. Nahaal ja vembumees see Wimberg. /.../
... kellel soodumust tuukritööks, neile pakub „Pille-Riin” ühe omamoodi, kummalise, kuid nukra elamuse, mis võib üles äratada mõnegi lapsepõlvekoletise.
/.../
Pille-Riin Wimbergi blogis
kolmapäev, 22, aprill 2009
Wimbergi "Pille-Riin" EI OLE lasteraamat
Lugupeetud kolleegid, kriitikud, kirjandusteadlased, ajalehtede ja ajakirjade toimetajad, kauplusemüüjad, raamatukogutöötajad, auhinnakomisjonide liikmed, aastaülevaadete tegijad ja teised raamatusõbrad! Minu äsjailmunud proosaraamat "Pille-Riin"
EI OLE LASTERAAMAT!
Kena kevade jätku soovides
igavesti teie Wimberg
Postitaja wr kell 20:55 6 kommentaarid
Sildid: info, jutulind, kirjandus, Pille-Riin, uudised

Veebikolumnist juurak ütles...
Ehh - millest siis nüüd selline purse?
Nii palju, kui ma jupikesi sellest raamatust (või noh - peaaegu sellest raamatust) siit blogist lugesin, oli küll tegemist lasteraamatuga. Ja täitsa ägedaga kusjuures.
neljapäev, 23. Aprill 2009. a 11:55
Veebikolumnist wr ütles...
Jah, tõsi, et jupikesed olid lastepärased. Aga raamatu üldine laad ja lõpp on ikkagi täiskasvanulikud. See on mõneti selline piiripealne, katsetuslik raamat, kus asjadest on räägitud lastekirjanduslikus võtmes, aga nii et aru saadavad ikkagi eelkõige täiskasvanud. Ma olen ammu leidnud, et on olemas täiesti selline kirjandusvorm nagu "lastekirjandus suurtele". Kui ma nimetan näitena autoreid Ott Arder ja Hando Runnel ja Joel Sang, siis on ehk kergem tabada, mida ma täpselt silmas pean. See raamat on nüüd sellesama asja katsetus proosas.
neljapäev, 23. Aprill 2009. a 12:45
Veebikolumnist wr ütles...
Kusjuures purse on tingitud sellest, et poodides on seda kuu aega müüdud lastekirjanduse lettidelt, ehkki kirjastus ei andnud kuidagi mõista, et see oleks põhjendatud, ja isegi üks ajakirjatoimetaja lükkas selle eemale kui lastekirjanduse (tema ajakirjas lastekirjandust ei arvustata). Siis tundsin, et kui ma ei taha, et see raamat kaokski kahe tooli vahele musta auku, pean avalikkust teavitama.
neljapäev, 23. Aprill 2009. a 12:50

esmaspäev, 6, aprill 2009
Wimbergi uus raamat "Pille-Riin" nüüd poodides!!!
Hakkasin seda raamatut kirjutama 2008. aasta jaanuaris, mil ühel hetkel järsku tuli inspiratsioon mulle peale. Kirjutasin esmalt lühikese jutukese, lihtsalt niisama, ja sipsti ta sündis. Siis teise, pikema. Siis kolmanda, veelgi pikema. Esimene jutt oli päris lihtsake. Teine oli veidi keerulisem. Kolmas tuli veelgi targem. Ja nii edasi, kuni sai täis 21 juttu. Kuskil kümnenda jutu kandis hakkas vaimusilma ees terendama raamat. Maikuus hakkasin kirjutama 22. juttu, aga siis läks inspiratsioon sama järsku jälle ära ja lugu jäi pooleli. Ja nii jäigi. Need lood on mulle eneselegi üllatusena sündinud. Ma ei osanud neid ette aimata. Ja neid kirjutama hakates ei osanud ma ette aimata, kuhu need välja viivad või millega lõpevad. Mind oli haaranud seletamatu kirg, olin sattunud päris maailmast maailma, kus elas Pille-Riin. See oli kummaline, kuid kurb, ilus ja helge maailm. Ma arvan, et selles raamatus on olemas romaan - aga see on selline romaan, kuhu on kirja pandud tõesti ainult need sõnad, laused ja mõtted, millest mööda ei pääse. Ja mulle tundub, et sellesse raamatusse olen ma suutnud kokku koguda olulise osa viimase kümne aasta jooksul nähtud ja kogetud elutõest.

LASTEKIRJANDUSEST

Wimberg: Kirjanik olgu kogu elu noor. M.Suviste. Maaleht, 7. okt. 2004
Kui palju erineb lastele kirjutamine, lasteasjade tegemine täiskasvanutele kirjutamisest? On sel üldse mingit vahet?
Kirjutada tuleb nii, et endal on seda tehes hea olla ja tulemus pakub rahuldust. See on peamine. Ja kellel siis kuidas välja tuleb.
Mina pole mingit spetsiaalset vaeva näinud, et tekst “lastepärane” tuleks. Ma lihtsalt istun laua taha ja annan minna. Tuleb nagu tuleb – ja ju siis tuleb lastele meele järgi. Kellelgi teisel tuleb aga teistmoodi – tema on kellegi muu meele järgi. See on loomulike eelduste küsimus. Millised need on ja kas neid üleüldse on.
Muidugi peab jälgima, et tekst puht arusaadavuse tasandil lastele vastuvõetav oleks. Aga mingisugust eraldi “lastepärasust” mina ei otsi, ei vaja – ega usugi selle vajalikkusesse.
Häid lasteraamatuid iseloomustab see, et need nagu polekski ainult lasteraamatud. Pan Kleksi lugude autor Jan Brzechwa on öelnud: “Laste jaoks on head ainult need teosed, mida loevad meeleldi ka täiskasvanud.” See on äärmiselt tabavalt öeldud.
Sakala 2007
Millal hakkasite lasteluuletusi kirjutama?
Ma arvan, et suuremat osa minu luuleloomingust on keeruline jaotada laste ja mittelastekirjanduse vahel. On küll mõningaid tekste, mis on ainult mittelastekirjandus, aga kõik ülejäänu on kord rohkem üks, kord rohkem teine.
Ongi kohe olemas selline kirjandus, mis meeldib lapsele ja äratab lapse ka täiskasvanus. See on eriti nõudlik, põnev ja imepärane kirjandus. Luules paigutuvad selle hulka näiteks Ott Arder ja Hando Runnel. Ma julgeksin ennast kuhugi nende lähedusse asetada...
Nõnda arvan, et lastele mõistetavaid ja nauditavaid luuletusi võib leida juba mu 2000. aasta sügisel ilmunud debüüdist «Maaaraamat». Aasta hiljem hakkasin tõlkima «Tweenie-põngerjaid» ja sellest sündis suur ports lasteluuletusi. Sellest omakorda aasta hiljem alustasin Buratino-sarjaga, millest sündis uus ports.
Kas selleks, et lastele kirjutada, peaksid endal lapsed olema?
Ei pea. See annab ehk seda, et oskad paremini saada kontakti lapseliku maailmapildiga. Suurepärane näide on Peeter Sauteri lasteraamatud, mis on koos lastega kirjutatud. Aga muidu ei ole see tingimata vajalik. Vajalik on oskus mõelda lapselikus võtmes. Eile kirjutasingi sellest luuletuse:
Anu palju koerust
kooliajal tegi.
Keeras voodi ümber,
ajas lõngad segi.

Aare nooruspäevil
kah ei olnud papist.
Puude otsa ronis,
asju kiskus kapist.

Kooski korda saatsid
vahvaid vallatusi —
näiteks ükskord tegid
maja taga musi.

Nüüd on kõik need ajad
jäänud seljataha.
Nüüd on töö ja auto,
taskus palju raha.

BURATINO LAULUD

EE 2005

Wimbergi tekstid ses raamatus on enamasti sündinud saatesarja lauludeks. Laulutekstid kipuvad olema märksa üldisem kultuuriosa kui üksnes raamatuna avaldatud lasteluule. Laul kõlab rohkem, toimib kogu esituse, etenduse vms olukorra kaasmõjus; laulu kuulatakse perega või muu seltskonnaga, lauldakse kaasa. Raamatu lugemine on rohkem omaette olek. Lasteluule peakski esmalt kuulda ja siis ehk näha olema. Just sellises järjekorras Wimbergi luule enamasti meie ette jõuabki.

PÕNGERJATE LAULUD

EPL 2006
Heas lasteluules on jooni, mis ei aegu ja on seetõttu omased nii klassikaks saanud luulele kui ka tänapäevastele meistritöödele. Selge rütm, puhas meeleolu – olgu mõtlik, rõõmus, ärev või muu –, energilisus ja üllatav sõnakasutus. Kõike seda head ja paremat leidub Wimbergi kogus “Põngerjate laulud”. Asjaolu, et need tekstid on valminud BBC telesarja “Tweenie-põngerjad” juurde, ei võta neilt salmidelt küll midagi ära. Nimetatud lood on telesarjas kas lauldud või niisama loetud, saateks mingile toredale ja õpetlikule tegevusele, mängule, avastusele, vahepalana ühelt saateosalt teisele üleminekuks. Raamatu saatesõna ütleb, et tegu pole tõlketööga, vaid etteantud teemadel ja tingimustel loodud tekstidega. Ega lastelaulu lihtsalt niisama tõlkida ju ei annakski, peab arvestama meloodiat, riimi, lauldavust ja mõistetavust. Tuleb luua omas keeles analoogiad.
...Inglise ainet on Wimberg jõudumööda kodustanud.
...Palju on kordust ja helijäljendust, mis tuleneb telesaate formaadist – et tekste esitatakse liikumises, laulus, mängus. “Saga-raga-raa”, “konnakene-konn, koo-onn…” – selliste kohtade tarvis tuleb igal lugejal enesel justkui meloodia esile kutsuda, lauldes lugeda. On muide õpetajaid, kelle klassides loetakse lauldes ka proosat, nii et Wimbergi andelaadile vastavalt andekaid lugejaid on kindlalt olemas ja tuleb üha juurde. On folkloorse lastelaulu meenutust, nagu sõrmede nimetamine ja kõnetamine; lood arvude õppimiseks – loendamine ülalt alla, mis ongi mudilase jaoks üks raskeid asju (tsükkel “Kümme väikest vorsikest”).

HÄRRA PADAKONN

Wimbergi blogist
laupäev, 20, september 2008
Kõik algas sellest, et ühel 2001. aasta varakevadisel hilisõhtul sattusin Kloostri Aidas kokku Kaspar Jancisega. Ta tegi mulle ettepaneku teha lõbusate lühifilmide sari ühest veidi veidrast, aga heasüdamlikust mehest, kelle nimigi oli Jancisel juba olemas, vist küll üsna laestvõetuna: härra Padakonn. Jancis oleks olnud režissöör, mina pidin välja mõtlema süžeed ja need värssidesse valama - kogu filmide sõnaline osa olekski olnud värssides jutustajatekst.
...Järgnevatel päevadel ja nädalatel kirjutasin selle projekti tarvis üsna ühe valanguga kuus värsspoeemi. Muide, esimene neist, "Härra Padakonn ja vihmavari", sisaldab suurel määral just Jancise ideid tegevuse ja tegelaste osas, nagu ta neid mulle tol õhtul Kloostri Aidas laua taga õhinal kirjeldas.
Filmiks sai neist ainult üks, seesama "Härra Padakonn ja vihmavari". Siis jäi asi soiku, nagu filmimaailmas heade ideedega tavaliselt juhtub. Filmiks saanud üks ja filmiks mittesaanud ülejäänud viis värsspoeemi jäid kannatlikult oma aega ootama, sest raamatu potentsiaali näis neis juba kirjutamise aegu. Idee sai Varrakusse sisse antud aastaid tagasi, koos "Buratino laulude" ja "Põngerjate lauludega". Ühtse sarja või komplekti need kolm raamatut ka moodustavad, alates formaadist ja teistest tehnilistest näitajatest...
EPL 2009
Härra Padakonn latsatab meie lastekirjandusmaastikule esmapilgul värske tulijana.
Tasapisi, tekstiga koos elades hakkavad sugenema seosed Wimbergi alias Jaak Urmeti varasemate tegemiste ja ütlemistega. Ajal, mil hoolega nõukogude lastekirjandusele ja kogu muule Nõukogude aegruumis tekkinule selga pöörati ja tagajalaga mulda peale kraabiti, oli Urmet see, kes julgelt osutas nõukogude eesti lasteluule väärtustele, tuues esile lõbusate seikluste kujutamise, filosoofilise eluvaatluse, sõna- ja kõlamängu, värssjutustuse jm toredaid jooni
Pole sugugi imestada, et ka padakonna kui tegelaskuju on varem esitanud eesti lastekirjanikest üks nonsensimaiamaid, nimelt Kalju Kangur. Härra Padakonn pikendab sedasorti tegelaste rida, kelle üldnimetuseks sobib „veider täiskasvanu”. See tüüp on 20. sajandi teisel poolel hoogsat käsitlemist leidnud, eesti lastekirjanduses läks täiskasvanud veidrike poolest tihedaks eriti kunstmuinasjutu buumi aastail, 1970-ndatel (Eno Raua naksitrallid, Aino Perviku Kunksmoor, Asta Kassi kloun Korgits, Ellen Niidu onu Ööbik jt). Veidrikke jätkub tänapäevagi autoritele – Jaanus Vaiksoo onu Heino.
Veider täiskasvanu käitub ootamatult, nii-öelda lapsikult ega hooli eriti kaaskodanike arvamusest. Wimbergi nonsenss on teinekord ikka üsna julge. Härra Padakonn on nii hajameelne, et kaotab väljas käies ära kõik oma kehaosad, ja lahked leidjad toovad need siis ükshaaval hr Padakonna naise kätte, ja naist näeb Wimberg sellise kõikvõimsa demiurgina, kes on suuteline mehe uuesti kokku panema.
Muide, huvitav on see asjaolu, et kõnealuse kogu värssjutustuste motiivid pole midagi seninägematut – vihmavari, lift, elekter oma ootamatu lahkumisega, paha poiss jm – on kõik lastekirjanduses juba vanad tuttavad, aga Wimberg võtab need kõik vahvasti käiku nagu leidlik laps uut mängu alustades, – ja lood ise on uued ja värsked! Wimberg on juba mõnda aega harrastanud luuletamist näitlejate ettekannet silmas pidades, ja see on talle suurt kasu toonud.
Kornei Tšukovski on maininud, et oma lugusid luues kujutas ta end ette suure lasteauditooriumi ees – niiviisi tekib äratundmine, millal on lugu põnev ja millal mitte. Nii sobib mõelda ka Wimbergi lugedes.

WIMBERGI KEELEUUENDUSEST

Sakala 2007
Teie raamatud on grammatiliselt tavapäratud. Kas te ei karda, et õpetate lapsi valesti?
Selleks on õpetajad, kes juhivad laste tähelepanu õigekirjale. Loodan, et lapsed saavad mu raamatuid lugedes aru, et kirjanik Wimberg teeb natuke vigurit.
Samas on see keel nõks lähemale loomulikule foneetikale.
Ma ei lõhu grammatikat, kus juhtub, vaid kindla põhimõtte järgi. Kirjutan k, p, t kolmandavältelistes sõnades topelt, kui need asetsevad kaashäälikuühendis, olles selles foneetiliselt esileküündiv ja ühtlasi viimane osis: rõukku, karppi ja mõni erand, nagu kärppsed.
Loomingut tuleb kooskõlastada elutõega, mitte tingimata õigekeelsus-sõnaraamatuga. Igal kirjanikul on oma keel.
Sirp 2007
PS Ma ei hakka siinkohal Wimbergi napaka õigekirja pärast (“kärppsed”, “karttulad” jne) üldse vigisemagi – ta peaks tegelt oma kirjanikunime siis ju kah kahe emmiga kirjutama. Kui inimesel vanas eas midagi teha pole, saab vähemalt valitud teoste väljaande redigeerimisega aega veeta. Jõudu selleks.

ROPPUSTEST

Virumaa Teataja 2003
Nendele aga, kes ei suuda “Lipamäed” lugedes läbi järada esimesest kolmekümnest läbu ja roppusi täis võtmeleheküljest, ütleb Wimberg lohutuseks, et esialgu oli see osa kaks korda ropum. Enesetsensuur tuli appi.
“Soovitan seda osa kui harivat ekskursiooni teistesse ühiskonnakihtidesse. See on ohutu viis teada, et elus on midagi muud, kui turvaline elukeskkond.
Wimbergi blogist
neljapäev, 30, aprill 2009
mölisemist "roppude luuletuste" asjus mölisejatele
Noorte luuletajate luuletused on roppusi täis! Nad rikuvad sellega lapsi! Mis luule see siis on?! Niimoodi oskab igaüks luuletada! Tuntud värvipime ajaloolane Lauri Vahtre koguni teatas bravuurikalt, et kui selline asi juhtuks tema lapse koolis, siis võiks kas või tema ise luuletajatele kätega kallale minna.
Ropud luuletused? Vaidlus roppuste üle ilukirjanduses on väga vana. Juba Tuglas ja Under ja Visnapuu, keda hardameelsed poeesiajüngrid nüüd vaimusilmas eeskujuks peavad, pidid ennast kunagi selliste süüdistuste eest kaitsma. Sest kunagi oli siurulaste looming oi kui ropp! Terve armee õpetajaid ja muid rahva moraalse puhtuse eest võitlejaid võttis selle vastu tuliselt sõna. Et lõpuks kirjandusloole halastamatult alla jääda.
Või, näiteks, kas need armsad mölisejad teavad, kes on kunagi luuletanud:
Puu all istus vana lõvi,
lakkus oma muni kõvi.
See oli Juhan Viiding alias Jüri Üdi, kelle nimi ka täna mölisejate suus argumendina vilksatas. Tema loominguks peetakse ka kuulsat rahva seas levinud poeemi, mille peategelaseks vürst Rasvamagu, "kellel ilmatuma lai persepragu". Põletage selle ropusuu luuletused! Kuidas ta, haige värdjas, on saanud hiilida meie riiuleile?! Minema see saast kooliraamatukogudest!
Või Oskar Luts. Kas selle mehe teosed ikka sobivad nende mölisejate pühale raamaturiiulile? Kardan, et ei sobi. Tema Paunvere-lugudes võib leida nii mõnegi "ropu" seiga, näiteks sitateemalise.
Ah et vähemalt arbujad olid "labasustest" puutumatud? Noh, ei! Mart Raual on geniaalne epigramm peldikust, mis sita ära määrib. Ja Heiti Talvik luuletas, et põmdi veel üks peer ja siis viuhti alla põrgu!
Kindlasti leiab ka saksa klassikast küllaldaselt roppe luuletusi. Ma arvan, et vaevalt Heine või Goethegi oma elu ära elasid, ilma et oleks kordagi ajaviiteks riiminud Arsch ja Marsch. Puškinil on luulevormis obstsöönsust igatahes nii palju, et vene keeles on tema kogutud teostes üks köide spetsiaalselt sellele pühendatud.
Ah, kulla mölisejad, küll teie olete ikka ühed puhtad ja kasitud inimhinged!
Postitaja wr kell 22:22
Sildid: ajalugu, arutlused, kirjandus, tarkus, võitlev sõna

3 kommentaari:
See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud. ütles...
"vürst rasvamagu..." peaks olema viidingueelne, suisa esimese vabariigi aegadesse ulatuv rämepoeem. viiding vist luges selle linti ainult. kusagilt mäletan sellist juttu, viidet ei oska anda.
roppusenägijatel ja -kartjatel on probleem, millele olavi ruitlane viitas kunagi sellises luuletuses:
ma ei suuda andestada
oma vanematele
et neil oli
mind tehes
mõnus
neljapäev, 30. Aprill 2009. a 23:32
wr ütles...
Andres Aulelt olen kuulnud versiooni, et selle poeemi autor on August Alle. Aga muide, ka Allel oli liialt erootilisi ja seksistlikke luuletusi, mida nõukaajal tema kogumikku ei võetud. Nii et läheb ka Alle sesse ritta.
neljapäev, 30. Aprill 2009. a 23:38
Anonüümne ütles...
Eks ta tõsi on, et roppusi ja krõbedamaid sõnu leiab kõikjalt. Selle vastu on mõttetu vaielda. Aga miks neid roppusi vaja on, sellele sa oma kirjatükis ei vasta. Ja miks peab lugema mitte just kõige viisakama sõnavaraga luuletusi väikestele lastele?
Hindrek
kolmapäev, 6. Mai 2009. a 15:19

VÄLJAVÕTTEID WIMBERGI BLOGI KIRJANDUSTEEMALISTEST POSTITUSTEST:

...hakkasin mõtlema, millised olid mu esimesed isiklikud kokkupuuted naklastega. Vist kõige esimesed kokkupuuted olid 9. septembril 1998. aastal, kui mul oli esinemine Tartus Legendi galeriis. Tegu oli üldse mu esimese esinemisega.
/.../
Legendis olin koos "Kruogani" seltskonnaga. "Kruogan" oli noorte koguteos, mis oli ilmunud Hedda Maureri toimetamisel ja koostamisel 1998. aasta juulis. Seal olid minult mõned jutud, mida ma ei hinnanud isegi enam nimetatud teose ilmumise päevil kuigi õnnestunuteks, kuid Heddale need meeldisid ja nii ta panigi need ilma minuga konsulteerimata sisse. Aga mis siin ikka põdeda, mingi algus see ikkagi oli. Igatahes oli tegu minu esimese ilmumisega mingis raamatus.
/.../
Kogu selle aasta suvi oli mulle väga tegus ja toimetusterohke, sest panin kokku omakirjastusliku kogumiku URDU esimest numbrit, levitasin seda ja tegelesin koos teiste TNT aktivistidega ka TNT almanahhi kokkupanemisega. Rääkimata lakkamatutest katsetest oma loomingut Loomingusse, Vikerkaarde, Sirpi või kuhu iganes mujale sokutada.
Mõned neist katsetest kandsid ka vilja. Näiteks ilmus 13. augustil 1999 Sirbis kimp mu luuletusi, mis oli minu esimene näonäitamine erialaajakirjanduses. Loen seda hetke tinglikult oma algaja-aja lõpuks ja päris kirjandusliku tegevuse alguseks. Kõik eelnevalt kirjalikult avaldatu oli ikkagi näpuharjutus ja katsetus. Samuti sai sel suvel alguse mu tegevus kirjanduskriitikuna. Postimehe Kultuuris ilmus 18. septembril mu juunis kirjutatud arvustus Ray Bradbury romaani "Vist on kuri tulekul" kohta.
Ja mis kõige tähtsam, 1999. aasta juunis panin kirja esimesed read oma romaanist "Lipamäe", õigupoolest teksti, mis hiljem sai osaks romaanist, loo Undissilma Kaarlist. Juulis kirjutasin valmis romaani esimese peatüki "Kusemine, kaiff ja nälg". Sel ajal ma seda kõike veel vaimusilmas osana romaanist ette ei kujutanud. Aga mäletan, et olin saavutustega väga rahul, see oli mu proosas tohutu edasiminek, võrreldes algusaja loominguga.
/.../
Nimetatud Sirbi-kimbu kohta on mu kirjanduslikus päevaraamatus järgmised read:
17. 8. 1999
Täna sain tohutu positiivse impulsi. Istusin Tartu maantee äärses bussipeatuses, kui nägin Toomas Liivi. Teretasime. Tahtis juba edasi minna, kui äkki küsib: "Teie luuletused olid ajalehes?" - "Noh, jah." - "Väga head luuletused olid."
Toomas Liiv oli eesti kirjanduse professor Pedas ja tol sügisel hakkas mul kolmas aasta eesti filoloogia erialal. Seega andis eesti kirjandusega tegelev professor - ja tunnustatud luuletaja - justkui oma õnnistuse eesti kirjanikuks pürgivale üliõpilasele. Loomulikult oli see suur tunnustus.
/.../
/1999.a. septembri alguses/ olin helistanud Kauksi Üllele, kes oli Eesti Kostabi Seltsi "Noorte geeniuste sarja" toimetaja. Selles sarjas olid ilmunud suure osa naklaste luulekogud. Tahtsin sinna pakkuda ka oma käsikirja. Aga selgus, et EKS-il raha sarja jätkamiseks hetkel pole. "Jääme ootama aegade paranemist," ohkas Kauksi Ülle kurvalt telefonitorru. Ja sinnapaika see minust jäi. Oma debüüdini "Maaaraamat" jõudsin aasta hiljem Huma abiga.
/.../
Mu uus romaan pole veel isegi endale kirjastust välja valinud, aga juba tekitab emotsioone. Inimesi, kes tõttavad ennast selles romaanis ära tundma, on senise seisuga ikka juba rohkem kui üks. Kõigi nende ja potentsiaalsete tulevaste muretsejate rahustuseks ütlen, et tegu on sajaprotsendiliselt väljamõeldisega, ma ei ole seda ekstra kellelegi pühendanud või spetsiaalselt kellestki inspiratsiooni saanud. Minu isiklik elu, olgu ta nii sündmuste- ja juhtumusterohke või -vaene kui tahes, on ikka tühine suurus kirjandusega võrreldes, seda ei ole mõtet suurde kirjandusse põlistada. See ei oleks seda lihtsalt väärt. Mul oleks isegi halb lugeda raamatut, mis formaalselt võib küll olla hea, aga ei saa kaugemale minu enda pisikesest eksistentsist ja sellega seonduvast. Mul ei oleks sellise raamatu üle hea meel, ja selle kirjutamisele kulutatud aeg oleks tegelikult maha visatud aeg. Seega kordan, et tegu on väljamõeldisega. Keda aga huvitab, kust ma sain ainest ja inspiratsiooni, siis harjutagu ennast igapäevaselt klõpsima selle blogiakna paremas servas oleva "Antropoloogia" nimelise menüü linke.

reede, 5, juuni 2009
Raamatud, mis võiksid olemas olla, 2
Marek Tamm alustas (meem?!), ma jätkan. Niisiis, raamatud, mis võiksid olemas olla. Loetelu on avatud.
21. Endel Sõgel, "Soldatihingega kirjandusboss. Mälestusi"
22. Otto Wilhelm Masing, "Saksa-eesti sõnaraamat"
23. Michael Slachter, "Lingvistilisi tähelepanekuid keeleretkedest Vana-Liivimaal 1585-1595, I-III", sisaldab registrit ja 2 CD-d
24.-25. Katekismus, 1525. ja 1535. a väljaanne
26. Ronga Tehvan, "Toila salajastel matkaradadel"
27. Oskar Luts, "Kirjad mulle"
28. Juhan Liiv, "Kõik mu põletatud luuletused"
29. Jaan Oks, "Toimetustes äravisatud jutud", kahes köites
30. Marie Heiberg, "Murelapse laulud" (toimetamata)
31. Modena Wilhelm, "Minu Kareda ja teisi valitud reisikirju" (tõlgitud ladina keelest)
32. "Mikrofon laua all. Egon Ranneti salajased salvestused", sisaldab CD-d
33. "Riia ja Tartu vahel. Kogutud intervjuusid Kristjan Jaak Petersoniga"
34. Elo Tuglas, "1001 nippi, mida iga perenaine peab teadma"
ja loomulikult:
35. Peeter Lesta, "Kõdunev palm"

kolmapäev, 6, august 2008
10 suurimat eesti luuletajat
Kõik räägivad kirjandusest: angloameerika, põhjamaade, eesti, vene... Ei tunne kutset nendes meemides osaleda. Juba see määratlus "olen lugenud" on minu jaoks nii umbkaudne, et raske midagi fikseerida. Kui ma olen mõnest essee- või luulekogumikust lugenud natuke, aga mitte kõike, kas ma siis olen seda raamatut lugenud või ei? Ma olen lugenud esimesest Potteri raamatust umbes poolt ja "Sõrmuste Isanda" kolmest köitest ainult esimest - kas ma siis olen neid lugenud või ei? Määratlus "pooleli" tundub ka ebaõige olevat - pilt on ju selge, kogemus käes, autori preesens tunnetatud. Nii et jätan selle.
Küll aga on tore edetabeleid teha. Järgnevalt esitan oma edetabeli eesti kõige olulisematest luuletajatest. Tegu on kirjandusloolase ja luulehuvilise ühendatud vaatepunktiga.
10. Ralf ROND, vabaltvõtja
09. Gustav SUITS, revolutsiooni laulik
08. Juhan SÜTISTE, töötavate tänavate hääl
07. Heiti TALVIK, elementide käskija
06. Betti ALVER, peenima vormi valdaja
05. Toomas LIIV, suurim nihestaja
04. CONTRA, aus saunamees
03. Jürgen ROOSTE, meie aja südametunnistus
02. Arvi SIIG, reporter värsikaameraga
01. Juhan SMUUL, maailma suure tukse püüdja

pühapäev, 25, november 2007
arvustab
"Ma peaksin vist mainima, et kui mina pedas õppisin (jah, ka selline fakt kuulub mu elulukku, et aastake istusin pealinnas Narva mnt äärses peda peahoones või keeltemajas ja näppisin naba), siis Wimberg oli juba mõne hea aasta samas koolis pingikest nühkinud. Oli selline Burattino moodi pikk ja pisut ohmoon poiss, kellest mina küll aru ei saanud, mida ta tahtis ja mida õigupoolest rääkis, sest diktsioon oli tal kohutav. Koos Rooste ja Sillaga kööberdasid mööda maja, ajasid oma TNT asja just ning alustasid esimeste lainetustega. Tegelikult olid nad muidugi moodustanud jumaldava ringi - nii tundus see vähemalt väljaspool seisjatele - ümber Tünga-Tomi (tuntud ka kui professor Toomas Liiv) ning eritasid kõrget kunsti igast poorist.
(---)
Nüüd ma saan aru, et Wimberg ikka tõesti ei ole suur ja kole koll, kellena teda pedas ringi töllerdamas nägin. Isegi tema täiesti kummalised möiratused, millega ta neiudele koridoris ligi kargas, tunduvad praegu naljakad ja põhjendatud. Nii et mõelge, mida kirjandus teeb - ühe muudab normaalseks ja teisele pakub tagantjärele põhjendusi, miks üks pikk poiss teise korruse koridoris karjumas käis."

Ühesõnaga, keegi tore endine ülikoolikaaslane arvustab mu luulekogu "Kärppsed". Väga tore lugemine ja aitäh - kes ta ka ei oleks, sest rohkem, kui et ta on Tartus kooliõpetaja ja nimi Kristina, Rootsi kuninganna Kristina Wasa järgi, ma temast ei tea.

pühapäev, 31, august 2008
novell on nagu seks
Töötasin välja, eeskätt keskkooliõpilastele asja selgeks tegemise eesmärgil, uue selgituse mõistele novell.
Novell on nagu seks: kestab lühikest aega ja lõpeb puändiga. Ja kogu selle lühikese aja jooksul valitseb, s.o peab valitsema pinge. Mõlemad on halvad, kui puänti ei tule. Kui aga asi liiga venima hakkab, läheb raskeks pinget üleval hoida.
Niisiis, emakeeleõpetajad, ärge jahuge enam grada- ja ma ei tea mis tsioonidest, vaid tehke see kõik õpilastele lihtsate ja neilegi arusaadavate vahenditega selgeks!
Sel juhul aga, mis on romaan? Romaan on, kui soovite, näiteks aia värvimine. Mida täna ei jõua - teed homme. Ja ei ole midagi katki, kui hoopis nädala aja pärast jälle pintsli kätte võtad. Enama aja jooksul võib siiski värv paksuks minna.
Luuletus aga on see, kui sa teed külmkapi ukse lahti, teades küll, et seal midagi ei ole, aga ennäe, valesti mäletasid, on küll - see kook jäi ju eile söömata, mm!
Postitaja wr kell 17:57 3 kommentaarid

LUGEMISEST, RAAMATUTEST, KIRJANIKEST

Maaleht, 2004
Kui palju jääb aega teiste loomingu lugemiseks, sirvimiseks?
Ega tõesti väga palju jää. Aga kuna töötan kirjandustoimetajana (NB! 2004) ja seisan keset kirjanduselu, siis olen päris hästi kursis sellega, mis raamatupoodides müügil on. Saan valida teadlikult parimaid palasid – ja neid ma loengi, nagu aega on.
Minu lugemisharjumusi iseloomustab veel see, et lugemisel on tavaliselt mitu raamatut korraga.
Sakala 2007
Kuidas valite, mida lugeda?
Viis ja pool aastat kirjandustoimetaja tööd on andnud mulle palju kogemusi.
Raamatu valimist alustan loomulikult pealkirja ja autori nime, tõlke puhul ka tõlkija nime vaatamisest. Veel on oluline kirjastus. Kui tiitellehele on kirjutatud Sinisukk või Ersen, siis ma tavaliselt järgmist lehte enam ei keera. Seevastu Varraku, Tänapäeva, Tuuma ja Huma nimi on enamasti märk kvaliteedist.
Kirjastus on tähtis näitaja. Kui tahes hea autori teose võib ära rikkuda halb toimetajatöö, inetu kujundus või üldine kultuuritu suhtumine, mis kõik on kirjastuse vastutusel. Kõik oleneb sellest, kumb eesmärk on kirjastusel esikohal: kas lükata kergelt pappi kokku või olla kultuurne.
Ma ei loegi praegu nii palju, kui võiks arvata. Tähtis pole ju see, kui palju sa loed, vaid see, mida sa loed, kuidas sa loetut vastu võtad ja seda endaga kaasas kannad. Mõni lehekülg teksti, mis sunnib märkamatult tõstma raamatust pilku, vaatama oma ellu, meenutama midagi, kujutama ette, mõtlema tulevikule, unistama, on määratult olulisem kui sama ajaga kiirelt sisse ahmitud, aga lihtsalt kõrvade vahelt läbi libistatud romaan.
Lemmikteosed ja -kirjanikud on minuga kõikjal kaasas. Suur põhi on juba all, lapsepõlvest alates. Mul oli maal kapp lasteraamatuid täis, seal oli riiulite kaupa head kirjandust ja kõik see sai kooliajal läbi loetud. Linnas oli teist sama palju ja selle lugesin ka läbi. Keskkooli lõpuks olin lugenud mitu korda rohkem raamatuid kui nii vanadele inimestele tavaline. Väärtuslikum osa sellest kõneleb minuga veel praegugi.
EPL 2008 Wimberg: Raamatud, kirjanikud, lugejad
Lähevad mööda aastad, aastakümned ja sajandid, aga mis ei paista raugemise märke näitavat, on inimeste huvi raamatute vastu. Võrreldes näiteks muusikakandjate arenguga võib näha, kui püsiv vorm on olnud raamat kui tekstikandja....
Pole usutav, et see kuju võiks lähimas tulevikus oluliselt muutuda. Raamatut kujul, nagu seda ajalugu pea viimased kaks tuhat aastat tunneb, on nii tore ja mugav kätte võtta, lehitseda, tõsta hetkeks silmad selle kohalt, langedes mõtiskellu – et siis jälle naasta kirja pandu juurde.
Nii nagu trotsib eerade vahetumist raamatu kuju, teeb sedasama ka kirjasõna ise. Ajahammas murendab tuiskliivaks paleed ja kaubanduskeskused, sõdade ja segaduste käigus hävivad skulptuurid ja lõuendid. Seitsmest maailmaimest on alles jäänud vaid üks, aga “Sinuhe” ja “Odüsseia” avanevad meie ees samasugusena nagu mitu tuhat aastat tagasi.
/.../
Hea kirjandus saab tekkida ainult siis, kui kirjanikul on aega seda kirjutada, sellele pühenduda. Aga aega kirjutamiseks, pühendumiseks tekib ainult siis, kui ei ole vaja töötada igapäevase leiva teenimiseks mingil muul töökohal, mis lisaks ajale võtab ka enamiku füüsilisest energiast ja parema osa vaimujõust.
/.../
...vaatan oma kirjanikest sõpru ja tuttavaid ning pean ainult ohkama, kui näen, milline hulk suurepäraseid luuletusi ja romaane jääb sündimata ainult seepärast, et kirjaniku parim loomeaeg möödub mõnes kontoris mõttetuid pabereid ühelt laualt teisele tassides.
Järelikult peab rahvale tuleviku kindlustama, s.o kirjanikke ülal pidama riik. Ja eriti neile, kes tahaksid kisama pista, et mis imeloomad need kirjanikud siis on, et just neid peab riiklikult ülal pidama, kordan veel kord: saja aasta pärast ei tehta enam vahet Kristiina Ojulandil ja Maret Maripuul ning Sõõrumaa või Leedo arvatakse olevat parimal juhul mõne väljasurnud kolhoosiasula nimed, aga ilma Andrus Kivirähki ja Jürgen Rooste teoste pealkirju pähe tuupimata ei pääse koolist välja mitte üks õpilane. Sülitatagu kolm korda mu ausamba poole, kui see nii ei ole!
/.../
Nagu eespool öeldud, on lugejate huvi raamatute vastu endiselt vaibumatu, mis ilmneb eriti jõulueelsel ajal raamatupoodides. Nooremate inimeste seas on raamatute lugemine muidugi vähenenud, aga ma ei tahaks seda ikkagi eriti katastroofiliseks pidada – suure osa seni raamatute kaudu saadud infost ja elamustest saavad tänapäeva lapsed kätte teiste vahendite kaudu. Ja kui aastad juba mõistuse pähe toovad, küll nad siis jälle ka, vähemalt mingil määral, raamatute manu jõuavad.
/.../
Kirjanikul on tänapäeva Eestis kolm mainimisväärset riiklikku sissetulekuallikat: 1) kultuurkapitali stipendium, 2) autorite ühingust laekuv tasu, 3) raamatukogulaenutuse hüvitis.
Raamatukogulaenutuse hüvitis, mille seekordsed summad said teatavaks mõni nädal tagasi, on väga huvitav lugejahuvi indikaator.
/.../
Natuke nõudlikuma kirjanduse autorid ja tõlkijad võivad ju pahandada, et nende aasta või mitme töö ja vaev on võrdsustatud kujundaja paari päeva tööga või et nendega samasse patta on pandud tõlkijad, kelle jaoks ei ole vahet, kas tõlkida kellakasutusjuhendit või Stephen Kingi menukit. Aga selline on rahva maitse. Ja tõtt-öelda on see täiesti mõistetav.
Kui palju meil siis ikkagi kirjutatakse raamatuid tänasest päevast ja elust, mida me enda ümber näeme? Eakatele kirjutab sellist kirjandust Erik Tohvri – ja seepärast armastabki rahvas teda. Tänapäeva eesti proosa põhiliin tegeleb aga endiselt rahvusliku identiteedi otsingu ja umbsete mõttemängudega. Kui palju saab see siis huvi pakkuda? Nooremate katsed midagi köitvamat kirjutada jäävad jälle enamasti jõuetuks, kobavaks ja fragmentaarseks. Eesti proosal ei hakka enne olema laenutamisedu siinpool piiri ega tõlkemenu sealpool piiri, kui see ei loobu oma painavast rahvusliku identiteedi otsingust ja ajaloo keerdkäikude tüütu-venivast vaagimisest.
Sama palju kui aeglaselt murenevad traditsioonid, vajutab tänapäeva eesti proosale raske jälje majanduslik sõltuvus kõrvaltööst. Eriti mõjutab see nooremaid kirjanikke, kes ajapuudusel peavad loobuma romaanide kirjutamisest. Tagajärg – romaanizanri vanainimesestumine. Ülisuure osa 2006. aasta algupärastest romaanidest on kirjutanud 60- ja 70-aastased autorid.
Ega ma ise ka tänapäeva eesti proosat eriti tihti ei loe. Viimati lugesin Indrek Hargla “Frenchi ja Koulut Tarbatus”, oli hea, aga mitte nii hea kui esimene raamat. Viimaste kuude jooksul olen lugenud hoopis Dumas’ musketäride lugusid, vaat need on head! Kuskilt leidsin Uno Lahe ja Manivald Kesamaa luuleraamatuid, neid sirvisin huviga. Siis hankisin soomekeelse filmistsenaristi käsiraamatu, väga kapitaalne ja sisukas teos. Järge ootavad Vaapo Vaheri monograafia Ardi Liivesest ja kuulsa jalgpallikohtuniku Pierluigi Collina mälestusteraamat. Kergemaks vahelugemiseks on mul praegu käsil V. Bonts-Brujevitsi “Meie Lenin” – klassika. Eelmisest Vikerkaarest lugesin Andra Teede luuletusi – suurepärased. Suudan isegi oma komplitseeritud lugemiselamuste janu peaaegu täies mahus rahuldada ilma tänapäeva eesti proosata.
Raamatud ega lugemishuvi ei kao kuhugi. Aga eesti kirjanikel on küll, kuhu kaduda – heal juhul raamatukogulaenutuse edetabeli alumisse otsa, halvemal juhul elu edetabeli alumisse otsa.
Wimberg: Lugeda on lahe nii suvel, sügisel, talvel kui ka kevadel Linnaleht, 2009, 3.juuli lk.5
Ma ei ole kunagi täheldanud, et aastaaegade vaheldumisel oleks mingi mõju minu lugemisharjumustele. Ega ole sellist asja ka teiste puhul täheldanud. Kes loeb talvel filosoofiat, teadust ja ajalugu, loeb neid sama suure isuga ka suvel. Ja teisalt – kes suvel luulet ei puutu, ei puutu seda ka talvel. Niisiis ei oska ma eritleda mingeid n-ö suviseid või suveraamatuid. On olemas küll sort sellist ilukirjandust nagu “suvitusromaanid”, kuid need mõned,
mis ma olen nende seast lugenud, on ikka üsna lahjakesed. Ilmselt just sellest ekslikust mõttest kantud, et kui on suvi, siis inimeste ajutegevus loidub. Ei loidu! Minu jaoks on talv ja suvi ja kevad ja sügis kõik võrdselt
produktiivsed aastaajad!
Võta lugemisaega
Tänapäeval on inimesel, just linnainimesel, kogu aeg kiire. Millal sa leiad õhtul selle aja, et raamatut lugeda? Või hommikul või lõunal? Või kas või öösel? Ikka on vaja mingeid muid asju mõttes kanda ja pidada. Mina olen ses mõttes õnnelik inimene, et mul ei ole autot, ma sõidan oma kodust Nõmme lõpus kesklinna asjaajamistele bussiga. Ja just bussis on hea raamat lahti võtta ning lugeda. Täna jupp, homme jupp, ülehomme ei sõida bussiga, ei ole juppi – aga üleülehomme on jälle jupp. Kusjuures ma olen märganud, et bussis lugejaid on rohkelt. Ilmselt need, kes kurdavad eestlaste lugemishuvi vähenemise üle, sõidavad ise autoga – ega tea midagi! Bussides sõitvate eestlaste lugemishuvi on küll silmapaistev.
Kevade lõppedes ja suve tulles lugesin niimoodi bussides läbi Vaapo Vaheri filmiraamatu “Kino on saatan, kes imeb su rinda”. See on suurepärane teos jupphaaval lugemiseks. Lühikesed esseed vene filmikunstist: filmidest, näitlejatest, teemadest. Iga korraga paar tükki. Vahepeal viis tee ka Tartusse, selle tee peal sai eriti kaua lugeda.
Kuni nüüd sai läbi. Otsisin riiulilt ja võtsin uueks bussiraamatuks Vaino Vahingu “Päevaraamatu”. See edeneb visamalt, ei ole nii lennukas. Lugemist kui sellist on napilt, rohkem märksõnad päevategevuse kohta. Eks näis, kas loen lõpuni. Ega iga raamatut ei peagi lõpuni lugema! Ja kui lõpuni ei loe, siis see ei tähenda veel, et see hea raamat ei ole.
Paralleelselt Vaheri filmiraamatuga lugesin kevadel läbi ka Debora Vaarandi mälestused “Aastad ja päevad”. Olin seda kunagi hakanud lugema, aga poole peal toppama jäänud. Siis sain aru, milles viga – lapsepõlv. Üldiselt on see kõikvõimalikes elulooraamatutes kõige igavam osa, piinarikas teekond, mis tuleb maha vantsida, enne kui vaimuhaaravate maastikeni jõuad. Mäletan, et samal põhjusel vajus mul poole peal käest ka Erika Auliku “Viru tänav ja teised”. Vaarandi puhul olin nüüd targem: võtsin raamatu lahti aasta 1935 koha peal, kus ta tutvub Aadu Hindiga. Ja lugesin – siuh! – lõpuni. Väga hea, erakordselt huvitav raamat! Hans Kruusi “Sajand lõppes, teine algas” ja Oskar Lutsu mälestused on vähesed pähetulevad näited mälestuste kohta, kus ka lapsepõlv on huvitavalt ära kirjutatud.
Eelmisel suvel võtsin ette enda lugemuses suure lünga täitmise: otsustasin läbi lugeda Alexandre Dumas’ “Kakskümmend aastat hiljem” ja “Kümme aastat hiljem”, kokku neli paksu köidet. Esimest poolteist nendest neljast olin millalgi vanemas koolieas lugenud, aga ju siis olin liiga noor, et oleks leidnud läbevust selles õukonnasaagas lõpuni minna. Nüüd läbisin need neli köidet ühe jutiga. Head, põnevad raamatud! Ja tõesti, täpselt sellised, mida on kasulik näiteks iga kümne aasta tagant üle lugeda, vahepeal juurde kogunenud elutarkuse valguses. Pärast musketärilugusid võtsin ette Juhan Smuuli reisikirjad “Jäine raamat” ja “Jaapani meri, detsember”, mida ma polnud ka varem lugenud. Jälle tundsin olulise lünga täitumist.
Ülelugemise rõõm
Tegelikult olen ma üsna laisk lugeja. Kõige parem on ikka aeg-ajalt uuesti ette võtta mingi vana hea, korduvalt loetud raamat, millest tead, et selle seltsis on hea olla. Minul on sellisteks raamatuteks näiteks Lutsu “Suvi”, “Tootsi pulm” ja “Argipäev”. Ah jaa, ka “Kevade” lugesin mullu uuesti läbi, vist esimest korda pärast nooremat koolipõlve. Ja taas – väga hea ja sisukas raamat, mis kahjuks vist liialt laste pärusmaale lükatud. Aga ei ole ainult laste! On kõigi! Muide, kirjandusteadlasena ütlen, et selles teoses kasutab Luts tollal (1912) veel väga uudset vahendit – James Joyce’i leiutatud teadvusevoolu. Arno sisemonoloogides. Loomulikult spontaanselt, mitte teadlikult. Tuleb välja, et “Kevade” on varamodernistlik teos, isegi maailmakirjanduse taustal!
Kuna suure osa mu tööst moodustab kirjandusteaduse ja kirjanduskriitikaga tegelemine, samuti raamatute toimetamine, tuleb palju tegelda erinevate allikatega. Need allikad on – raamatud ja ajakirjad. Kui on vaja midagi teada, otsid kodusest raamatukogust vajaliku raamatu, loed sealt asjakohased leheküljed või peatükid läbi – ja oled targem. Ja oled jälle mingit raamatut lugenud. Sest kust läheb see piir lugemise ja mitte lugemise vahel? Kas raamat tuleb pealkirjast kuni tagakaane viimase punktini läbi lugeda, et saaks öelda: ma olen seda raamatut lugenud? Mitte tingimata. Kas ei piisa vahel ka mitte autori preesensi tunnetamisest, teose stiili ja idee ja sisu hoomamisest?

KUIDAS KIRJANIKKU ESINEMA KUTSUDA – instruktsioone

Wimbergi blogist
teisipäev, 6, jaanuar 2009

Paar postitust tagasi kirjutasin ühest oma senise esinejakarjääri (alates 1998) kõige hullemast esinemiskogemusest. Nüüd kerkis taas üles juba mõnda aega peas tiksunud soov kirjutada oma blogisse üks põhjalikum instruktsioonide kogu - kuidas kirjanikku esinema kutsuda.
Need instruktsioonid on mõeldud koolidele, raamatukogudele, kultuurimajadele, huvikeskustele, firmadele, üldse kõigile asutustele, kus tavatsetakse aeg-ajal mingil puhul näidata elusuuruses kirjanikke, või kus selle vastu võidakse potentsiaalset huvi tunda.
Need instruktsioonid on põhimõttelised, üldised ja aegumatud. Kena oleks, kui kõik esinema kutsujad nendega arvestaksid. Olen need koostanud eelkõige omaenese üsna rikkaliku esinemiskogemuse põhjal, aga need kehtivad ka enamiku teiste eesti tänapäeva kirjanike puhul.
Niisiis - kuidas kirjanikku esinema kutsuda?
PUNKT 1. Kutsumine
Kirjanikud tulevad üsna meelsasti esinema. Kas siis luulet lugema, viimase aja kirjandusest ülevaadet andma, kõnet pidama või lihtsalt vestlema, rääkima, ennast lugejatele näitama. Veel enam, tänapäeval on palju kirjanikke, kes hea meelega võtavad endale lausa teatud sorti meelelahutuse andja rolli. Seega, ärgu kaheldagu esitamast kutseid nii- või naasugustele üritustele! Kui kontakti ei tea, siis saab tavaliselt ühenduse Kirjanike Liidu kaudu.
PUNKT 2. Raha
Minu jaoks on igaveseks seljataga ajad, kus ma käisin koolides esinemas tassi ja pastaka eest. Mul on köögikapis juba küll selliseid "teenetasse", ja need pastakad üldiselt olid ka üsna halvad. Tean kirjanikke, kellel on sellistest tassidest juba hiiglaslikud kollektsioonid. Ja kes kiruvad, et "kurat, katki ka ei lähe". Nii et usutagu lahkesti, et tassi kinkides ei olda enam originaalne, ja veel vähem ollakse sellega kirjaniku tööd tasutud. Ja just nimelt - tööd. Sest esinemine on kirjanikule töö, samasugune nagu kokale supi keetmine või ehitajale telliste ladumine. Aga keegi ei tule ju mõttele, et kokale võiks tasuda näiteks kulbi või ehitajale kellu kinkimisega.
Sellega, et kirjanik sõidab oma kodust välja "objektile", läheb tavaliselt pool päeva, kui see asub samas linnas, ja terve päev, kui see asub väljaspool tema kodulinna. Mingu ta siis oma autoga või ühistranspordiga. Kui kõne all on lausa mingi ettekanne või kõne, tuleb liita ka selle ettevalmistamise aeg, ja igal juhul tuleb veel liita reisist välja puhkamise aeg. See aeg, mille kirjanik kulutab esinemas käimisele, tähendab talle otseselt raha. Sest ta kas võtab selle aja oma töölt vabaks või - olles vabakutseline - peab selleks ajaks kõrvale lükkama mingi teise töö. Aeg on raha. Seega, kokkuvõtteks: koos esinemiskutsega tuleb julgesti juttu teha honorarist, s.o rahast.
Kui suurest rahast hakata rääkima? Kindlasti ei ole mõtet alustada vähemast, kui 1000 kroonist, neto. See on kena ümmargune summa, üsnagi jõukohane - ja usutagu palun siingi, tegelikult see on ikka veel väga odav. Proovige selle raha eest endale näiteks mõni muusik saada! Aga miks peaks tänapäeval kirjanik, kes ka tihti võtab kitarri kaasa ja laulab isegi palju asjalikumaid laule, olema kehvem, kui mõni muusik? Selle 1000 krooni sisse võivad jääda sõidukulud, aga võivad ka mitte jääda, läbirääkimise küsimus.
Ja üldse, see summa võib olla ka oluliselt suurem, kui kutsujaks on mõni monopolist, kes juba ainuüksi jõulupeo salvrättide peale kulutab viis korda nii palju. Autoga sõitvatele kirjanikele võiks bensuraha honorarist täiesti eraldi kinni maksta. NB! See kõik ei tähenda, et tassi ei võiks ka anda. Kui on hea esinemine, siis see on ikkagi kena mälestus, eriti mulle kui suurele kohvijoojale.
Märkus: eks vahel on ka erandeid, näiteks kuidas sa ikka nõuad raha, kui sind kutsutakse su kunagisse lasteaeda, kooli või ülikooli, või koduküla raamatukokku või sõbra sõbra sünnipäevale, või kui üritus on nii erakordne ja huvitav, et esineks juba oma huvi pärast, või kui kutsuja on isik, kelle suhtes kohustab solidaardsus, vms. Aga need on erandid.
PUNKT 3. Eeltöö
See punkt puudutab eriti just koole, kuhu kirjanikke tavatsetakse väga palju kutsuda - ja suur aitäh neile selle eest, minule küll meeldib koolides esineda, mulle meeldib üldse esineda! Aga suur vahe on esinemisel, millele on tehtud eeltööd, ja esinemisel, millele ei ole tehtud eeltööd. Õnneks viimasel ajal mul enam eeltööta esinemisi pole ette tulnud. Mida tähendab - eeltöö? See tähendab, et enne kirjaniku tulekut tuleks teda publikule, s.o õpilastele tutvustada. Kes ta on? Mida ta on kirjutanud? Mida ta veel põnevat on teinud? Väga meeldiv on esinema minnes näha koridori seinal endateemalist infotahvlit! Siis on teada - ma ei pea hakkama peale a-st ja b-st, vaid võin kohe hakata esinema.
PUNKT 4. Publik
Kõige õudsem asi, mis koolis esinedes juhtuda saab, on aulasse minnes järsku avastada enda vastast terve koolipere, alates 5. klassi juntsudest ja lõpetades 12. klassi kõuehäälsete noormeestega. Õpetaja või huvijuht, kes organiseerib kirjaniku esinemise sellisele seltskonnale ühekorraga, tuleks saata koolist kaugele eemale, näiteks harju valmistama, sest tal ilmselgelt puudub inimkollektiivis elementaarne mõtlemisvõime.
On täiesti võimatu esineda korraga 5., 6., 7., 8., 9., 10., 11. ja 12. klassidele! Olen ühe korra seda teinud ja arvan, et pärast seda oli isegi koristaja põrandakaltsus rohkem elu sees kui minus. Nii suure ealise diferentseerituse puhul on ju ilmselge, et huvid on erinevad, elukogemus on erinev. Kui pool publikut kuulab, siis teine pool kehitab õlgu. Ja vastupidi. Tagajärg - esineja vehib ees nagu tumm leilis, üritab meeleheitlikult leida tekste ja teemasid, isegi sõnu, mis kõnetaksid kogu seda massi, aga loomulikult ei leia, või leiab need justkui kivist vett välja pigistades. Nõnda siis publik kordamööda kuulab ja kehitab. Rõõmu ei saa keegi. Miska kuldreegel koolipubliku osas: mitte rohkem, kui üks vanuseaste korraga! Näiteks 1.-4. või 5.-6. või 7.-8. või 9.-12. klassid. Arvuliselt võiks publiku suurus jääda 100-120 inimese piiresse, sest koolipublik on ka väga raske publik.
Mis puutub esinemise pikkusesse, siis 1.-4. klasside puhul kehtib reeglina reegel, et üks esineja täidab ära 20-25 minutit, edasi hakkab publik väsima, nagu lapsed ikka. Sellele vanuseastmele on võimalik 45 min täita näiteks kahe esinejaga - kaks luuletajat kordamööda. Või sel moel, et lapsed teevad enne etteaste, 5 min, ja pärast on korraldaja organiseerinud midagi vestlusringi sarnast, ka 5 min (jälle eeltöö osa!). Tegelikult ütleks sedasama ka 5.-6. klasside kohta. Edasiste vanuserühmade puhul täidab ka üks inimene 45 min ära.
Ja veel, võib-olla leidub esinejaid, kes pärast üht satsi on suutelised ette võtma kohe ka teise või kolmandagi satsi. Mina selline igatahes ei ole. Kui adrenaliin on kord üleval olnud, vajab see minu puhul vähemalt 2-3 tundi taastusaega. Maksimum ongi kaks satsi päevas. Seetõttu ei peaks kutsuja automaatselt eeldama, et esineja teeb kolm satsi järest, nii et kõik õpilased ikka saaksid kuulda ja näha. Kahju, aga kõik ei saa. Teine kord!
Üldiselt on publiku huvi köitmine esineja ülesanne ja tema esinemismeisterlikkuse küsimus, aga mõnikord on huvi vähesuse põhjus ka publikus endas - väikesed lapsed võivad päeva lõpus olla süvenemiseks liiga väsinud, või suuremad inimesed, näiteks kunstnikud, võivad olla liiga purjus. Sellisel puhul on esineja enesestmõistetav õigus esimesel sobival juhul esinemisele kriips alla tõmmata - kui temast sõltumatutel põhjustel ei kuulata, siis pole vaja tõmmelda. Seejuures on tal loomulikult endiselt õigus saada varem kindlaks määratud honorari.
Eriti puudutab eelmise lõigu jutt üritusi, kus esinemisega samal ajal ka süüakse või juuakse. Hiljuti esinesin Soomes Mardilaadal, kus ühel pool pinke oli lava ja teisel pool pinke oli grillilett ning pingid olid hõivatud nii kuulajate kui ka sööjate poolt, seejuures sööjaid oli rohkem ja nemad ainult sõid, huvitumata sellest, mis laval tehakse. Õllesummeril või mõnel muul söömisorgial on see normaalne, aga mitte siis, kui üritus pretendeerib kultuuriürituse nimetusele ning lava on ette nähtud raamatute esitlemiseks ja kirjanike esinemiseks. Ühelgi normaalsel messil (näiteks Göteborgi raamatumessil) ei esitleta köögiaurudes ja õlleröhitsuste saatel muid raamatuid peale kokaraamatute. Sööjad teise tuppa!
Punkt 5. Muud soovitused
Alati on tore, kui koolis pärast esinemist antakse ka koolisööklas üks koolilõuna, sest ilmselt hakkas kirjanik sõitma juba varahommikul - ja jõuab alles hilja õhtul koju tagasi. Ja alati on tore, kui kutsuja pakub välja omapoolseid võimalusi transpordi osas. Lisaks sellele, et nii saab kõht täis ja kiireneb päevakava, on ju ikka huvitav tutvuda kohaliku elamise-olemisega ja näha uusi inimesi. Olen näiteks sõitnud õpetajate, majandusjuhatajate, raamatukogutöötajate ja isegi koolidirektori autos. Kui koolisööklat pole, siis selle asemel võiks olla väike hingetõmbamispaus koos kohviga.
*
Rohkem praegu ei lisa midagi. Põhiline sai nagu ära öeldud. Loodetavasti kirjanikest blogilugejad täiendavad! Samal teemal on Õpetajate Lehes ka kirjutanud Ilona Kivirähk, kes Tähekese toimetajana on paljudes koolides esinemas käinud.

Postituse kommentaariumist:
minu meelest peaks iga raamatukogu olema suuteline leidma kord-paar aastas selle 1000 kr kirjaniku võõrustamiseks, ja kui ei leia, siis tuleks leida sellele asutusele uus raamatupidaja või juhataja - selline, kes taipab jätta paar nooraroobertsit lihtsalt ostmata, või kes oskab kohalikule omavalitsusele niikaua pinda käia, kuni see selle 1000 kr annab