eng est

erkki koortErkki Koort on sündinud Võrus. Hariduse omandas 1982-1990 Võru III 9-klassilises koolis ja 1990-1993 Võru F.R. Kreutzwaldi nimelises Keskkoolis. 1999.a. lõpetas ta Eesti Riigikaitseakadeemia (praegune Sisekaitseakadeemia) ning magistrikraadi omandas 2004 Tallinna Tehnikaülikoolist.

Erkki Koort on töötanud Kaitsepolitseiametis ning Siseministeeriumis, kus ta oli 11 aastat sisejulgeoleku asekantsleriks. Eesti eesistumisel Euroopa Liidu (EL) Nõukogus 2017, juhtis EL sisejulgeoleku komiteed COSI. Praegu töötab ta Sisekaitseakadeemia sisejulgeoleku instituudi juhatajana. Kokku on ta töötanud julgeoleku valdkonnas 25 aastat, mille jooksul on avaldanud hulgaliselt arvamuslugusid ning andnud intervjuusid. 2018-2021 oli ajalehes Postimees kord nädalas ilmuvate julgeoleku külgede toimetaja. Kokku avaldab ta umbes 60-70 arvamuslugu aastas.

Raamatuid kirjutama hakkas ta eneselegi ootamatult peale tütre sündi 2015. aastal. Unetud ööd andsid aega mõtete idanemiseks. Ometigi oli tema esimene raamat midagi sellist, mille osas oleks kirjandusõpetaja öelnud „teemast mööda“. Peategelane ei pidanud veetma Kirumpääl tegelikult üle paari lehekülje, kuid ometigi kujunes see esimese raamatu tegevuspaigaks.

Praeguseks on Koort avaldanud triloogia, mille tegevus toimub keskaegses Tartu Piiskopkonnas, peamiselt tänasel Võrumaal. Romaanid on ilmunud järgnevalt:

  • Kättemaks Kirumpääl - 2018
  • Veritasu Tartus - 2019
  • Salakuulaja Vastseliinas - 2020

Raamatute tegevuse ajaline- ja ilmumisjärjekord ei kattu. Tegevusliin on hoopiski Vastseliina-Kirumpää-Tartu. Kõik kolm raamatut on olnud nomineeritud Eesti parima raamatu valimisel ilukirjanduse kategoorias.

Peale esimese raamatu avaldamist tutvustati Erkki Koorti esinemistel ja televisioonis, kui „julgeolekueksperdist kirjanikku“, viimasel ajal aga „kirjanikust julgeolekueksperdina“.

m2ndmetsAastatel 1970-1980 õppinud Nuia põhikoolis ja aastatel 1981-1986 Tartu Riiklikus Ülikoolis eesti filoloogiat. Õppinud aastatel 2010-2012 Eesti Riiklikus Ülikoolis usundiõpetust. Töötanud eesti keele ja kirjanduse õpetajana 31 aastat (enamjaolt Varstu Keskkoolis, aasta Mõniste koolis). Aastatel 1994-2013 olnud noorteteatri Kõgõkogo juhendaja.

Ta on avaldanud oma luulet ajakirjas „Looming“.

Bernard Kangro preemia (2017)

Teosed

Ma pintsli otsa võtan maasikavärvi - 2016
Mullumuiste - 2017
Ürgema ja Päikesetaat 2019 koostöös Priit Kelder 
Härmeldused 2020

 

leo kunnasErukolonelleitnant, kirjanik

Leo Kunnas sündis Põlvamaal Orava vallas Kliima külas.Ta õppis Hanikase koolis Põlvamaal ja põhikooli lõpetas Vastseliinas. Keskhariduse omandas Leo Kunnas Venemaal. Aastatel 1989-1991 õppis Leo Kunnas ajalugu ja filosoofiat Eesti Humanitaarinstituudis ning Helsinki Ülikoolis. Sõjalise hariduse omandas Leo Kunnas Soome Riigikaitsekõrgkoolis. 1990. aastast alates on ta Kaitseliidu liige. Aastail 1995-1997 oli ta Kaitseväe Lahingukooli ülem Meegomäel, on olnud ka Kõrgema Sõjakooli ning Kaitsejõudude Peastaabi operatiivosakonna ülem. 2005. aastal teenis ta koalitsioonijõudude koosseisus Iraagis USA 1. soomusdiviisi 3. lahingugrupi staabi operatiivosakonnas. Leo Kunnas on saanud üle kümne autasu, sealhulgas Kotkaristi 4. klassi teenetemärgi ja USA maaväe Pronkstähe. 2007. aastal läks ta erru.

Arvamusliidrina võtab Leo Kunnas aktiivselt sõna meedias kaitseväe, poliitika ja ühiskonnaelu teemadel. Ta on avaldanud uurimusi ja artiklite kogumikke riigikaitsest ja riikidevahelisest koostööst.
Tema romaan „Kustumatu valguse maailm“ pälvis 1990. aastal ajakirja „Looming“ aastapreemia, romaan „Sõdurjumala teener“ võitis Eesti romaanivõistluse II auhinna 2000. aastal. 2002. aastal sai tema romaan „Sõdurjumala teener“ Betti Alveri kirjandusauhinna. Tuleviku kosmosesõjast rääkiva ulmetriloogia „Gort Ashryni“ kõik kolm osa on pälvinud ulmeauhinna Stalker parima eesti autori romaani kategoorias (2009., 2010. ja 2011. a.). „Gort Ashryn. I osa. Enne viimast sõda“ sai Bernard Kangro kirjanduspreemia 2009. aastal.

Leo Kunnas on Eesti mängufilmi „1944“ stsenarist, samuti filmi loomist ja ajaloolist tausta avava raamatu „1944 : filmiraamat“ koostaja.

Kustumatu valguse maailm ; Sõdurjumala teener : [romaanid] – 2001, 2006
Viiv pikas sõjas : märkmed Iraagi sõjast : [päevikud] – 2006
Gort Ashryn. I osa, Enne viimast sõda : [ulmeromaan] – 2008
Takerdunud rünnak  -2008
Gort Ashryn. II osa, Sõda : [ulmeromaan] – 2009
Gort Ashryn. III osa, Rahu : [ulmeromaan] – 2010
Ukraina häirekell. Takerdunud rünnak II- 2014
Sõda 2023 : dokumentaalromaan veel sündimata sündmustest : [ulmeromaan] - 2016

Ulis Guth 250pxKirjanik, ajakirjanik ja publitsist

Õppinud Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumis (1971-1979), Väimela Näidissovhoostehnikumis (1979-1981) ja Võru Tööstustehnikumis (1981-1984).

Aastatel 1984-1986 teenis sundaega Liepajas Nõukogude Armee õhutõrjevägede kaardiväe näidisdivisjonis, kus raadioreleejaama ülemana omandas kõrgeima kvalifikatsiooni ning teenis välja kõikvõimalikud sõjaväelised-sportlikud autasud. Oli väidetavalt esimene eestlane, kes pärast II maailmasõda nimetatud divisjonist puhkusele pääses. Haigestumine sundteenistuse lõpuosas määras tema elu edasise käigu, muutes ka ellusuhtumist. Pikkadeks aastateks tuli loobuda nii edasiõppimisest kui ka oma lemmiktegevusest – spordist. Selle asemel veetis ta pikki kuid haiglas.
Töötas Võru Tavandiosakonnas abispetsialistina (1987–1989), oli kurikuulsa Võrumaa skautmaleva vanem (1988-1989) ja Parksepa rahvamaja juhataja (1989-1990). Ajakirjandusse sattus juhuslikult, alles 29aastaselt, võites eriharidust omamata töökonkursi.

Sellest alates on olnud ajaleht Elu toimetaja (1993-1996), Võrumaa Teataja (spordi-) toimetaja (1996-2007), tasuta nädalaleht 1leht peatoimetaja (2008-2009) ja Võru Linna Lehe toimetaja (2014-….). Peale selle teinud kaastööd kõigile Eesti juhtivatele päevalehtedele ja spordiajakirjadele. Enim tuntud Leokite motodünastia esmatutvustajana. Pärjatud mitmete (aja)kirjanduslike auhindadega, üllitanud kaks raamatut ning olnud abiks teiste raamatute kirjastamisel.
Muuhulgas on kajastanud maakonnalehes regulaarselt Võru linnavolikogu istungeid ja tegemisi (1995-2007), kirjutanud muusika- ja kultuuriarvustusi ning olnud Sõmerpalu motoklubi pressiesindaja (1997-2009), KÜ Tamula Torn juhatuse esimees/tegevjuht (2007-2013) ja Võru Linnavalitsuse avalike suhete spetsialist (2013-2015).

Kogu selle aja on võidelnud rumaluse, pealiskaudsuse, lohakuse, lõtvuse, eneseupitamise, silmakirjalikkuse ning muganemise vastu. Paljuski seetõttu on kannatanud ka tema suhted peavoolu meediaga, mida ta aga sugugi ei kahetse.

Kirjanduslikult võib teda iseloomustada ka sõnapaariga „viimane indiaanlane“. Usku, armastust ja ausust väärtustava võitlusliku, ent heatahtliku perfektsionistina on ta olnud ühtviisi nõudlik nii iseenda kui ka teiste suhtes, näidates isikliku eeskujuga, et elu südametunnistuse järgi, näotuid kompromisse tegemata on endiselt võimalik. Eriti oluliseks peab seda, et inimese sõnad ja teod ikka kokku käiksid.

Jõudumööda spordi juurde naasnuna on tulnud Võrumaa korvpallimeistriks (2000) ja hõivanud poodiumikohti üle-eestilistel tänavakorvpallietappidel (1997-2003). EALLi spordikülgede konkursi laureaat (1998) ja Bernard Kangro kirjanduspreemia laureaat (2013).

Teosed:

filosoofilis-meelelahutuslik raamat ”Pärlid sigadele” - 2008
ajaloolistel faktidel põhinev filosoofilis-müstiline romaan “Ärapööratud” - 2012

Kaasautorlus:

raamat “Sõmerpalu motoklubi 1968-2008”, teksti koostaja - 2008
raamat “Leokid ja Sõmerpalu motoklubi 1968-2013”, teksti koostaja - 2013
raamat "10 aastat Sõmerpalu krossi Väino Leoki rändkarikale", teksti koostaja - 2017

igor kotjuhLuuletaja, ajakirjanik, esseist, tõlkija

Igor Kotjuh on sündinud Võrus. Aastail 1985-1996 õppis ta Võru II Keskkoolis, 2009. aastal lõpetas Tartu Ülikooli. Ta on õppinud eesti keelt võõrkeelena, eesti kirjandust, Tallinna Ülikoolis suulist ja kirjalikku tõlget ning magistrantuuris kirjandusteadust. VIKIPEEDIA andmeil on ta kirjastuse Kite ja eestivene kirjandusportaali Tuulelohe (www.tvz.org.ee) asutaja ja toimetaja. Alates 2006. aastast on ta Eesti Kirjanike Liidu liige. Eesti PEN-klubi taasasutamisel 3. veebruaril 2010 valiti Igor Kotjuh selle juhatuse liikmeks.

Igor Kotjuh kirjutab ka eesti keeles, kuid eelkõige vene keeles, kuna tema emakeel on vene keel. Igor Kotjuhi luulet on tõlgitud eesti, soome, rootsi, norra, inglise, bulgaaria ja prantsuse keelde. Ta ise tõlgib eesti luulet, esseistikat ja lastekirjandust vene keelde, samuti vene luulet ja esseistikat eesti keelde. Igor Kotjuhi luulet on avaldatud Soome, Läti, Leedu ja Venemaa kirjandusväljaannetes. Igor Kotjuh on paljude raamatute toimetaja.

2004. aastal sai Igor Kotjuh ajakirja „Looming“ luulepreemia, 2007. aastal kogumiku "Teises keeles" eest Bernard Kangro kirjanduspreemia. 2011. aastal pälvis Igor Kotjuh presidendi kultuurirahastu noore kultuuritegelase eripreemia. 2014. aastal sai ta kultuurkapitali venekeelse kirjanduse luulepreemia. 2015. aastal sai Igor Kotjuh Valgetähe V klassi teenetemärgi ja Tallinna raemedali. Aktiivse tegutsejana iseloomustab tema luulet avatus kaasaja ühiskondlikele küsimustele, aga ka mõtlik intellektuaalsus.

Teises keeles : essee, luuletused ja esseemid 2000-2007 – 2007
Usaldusliin – 2010
Kuidas kujutada päeva? – 2015
Loomulikult eriline lugu / -  2017