Nimi

Päev

Kuu

Sünniaasta

Elulugu

Alar Sikk

4.

jaanuar

1966

Alpinist, professionaalne matkasportlane.
Sündis Võrus. Õppis Võru tööstustehnikumis mööblitisleriks.
Alpinismiga asus Alar Sikk aktiivselt tegelema 1998. aastal Jaan Künnapi juhendamisel.
22. mail 2003. aastal sai temast esimene eestlane, kes vallutanud maailma kõrgeima mäetipu, 8850 m kõrge Mount Everesti ehk Džomolungma. Alar Sikk on ühtlasi esimene eestlane, kes on tõusnud kõigi maailmajagude kõrgeimatele tippudele.
2004. aastal pälvis ta Võru linna teenetemärgi.

Robert Jürjendal

10.

jaanuar

1966

Helilooja, kitarrist, muusikapedagoog.
Sündis Võrus. Õppis klassikalist kitarrimängu Võru muusikakoolis ja Georg Otsa nim Tallinna muusikakoolis. Hiljem omandas muusikahariduse magistrikraadi Viljandi kultuuriakadeemias ja EMTA-s.
Ta on ansambli Weekend Guitar Trio juhtfiguure, kuid esineb ka ansamblitega Fragile, UMA, Estonian Guitar Octet, Suurõ Pilvõ jt.
Robert Jürjendal on loonud muusikat erinevatele muusikakollektiividele, mitmetele teatrilavastustele ja filmidele ning osalenud rohkem kui 50-ne CD-plaadi valmimisel. Ta on välja andnud kolm sooloalbumit: „Rõõmu allikas”, „Valguse palsam” ja „Lihtminevik”.
Robert Jürjendal on vabakutseline helilooja ja muusik.
Ta on Eesti Heliloojate Liidu liige 2012. aastast.
Eesti Rahvusringhääling valis Robert Jürjendali Aasta Muusikuks 2016. Ta oli Eesti Muusikaauhinnad 2020 nominent.

Aavo Ots

25.

jaanuar

1951

Trompetist, muusikapedagoog, dirigent.
Sündis Võrumaal Vastseliinas. Õppis Heino Elleri Muusikakoolis ja Tallinna konservatooriumis trompetit ning dirigeerimist. Hiljem täiendas end trompetimängu alal Peterburi konservatooriumis ja Šveitsis.
Aavo Ots mängis Rahvusooper Estonia orkestris aastatel 1975-85.
Ta töötas õppejõuna Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ning Tallinna Muusika- ja Balletikoolis.
Aavo Ots andis välja trompetimängimise õpikuid ja raamatuid. 2002. aastal asutas ta omanimelise muusikastuudio.
Aavo Ots oli dirigendipuldis üldlaulupidudel ja üliõpilaslaulupidudel Gaudeamus, kus ta juhatas puhkpilliorkestreid ning oli samas puhkpilliorkestrite üldjuht.
Aastal 1996 alustas ta Võru vaskpillipäevade ja suvekooli korraldamist, mida nüüd jätkavad tema lapsed, kes 2024. aastal andsid välja Aavo Otsa raamatu „Kauni kõla kutse“.
Aavo Ots on pälvinud Eesti Kultuurkapitali aastapreemiad ja mitmel korral Eesti Kooriühingu aasta orkestridirigendi tiitli. 2014. aastal omistati talle Valgetähe V klassi teenetemärk.
Surnud 2023. aastal ja maetud Vastseliina kalmistule.

Leili Iher

28.

jaanuar

1941

Kirjandusteadlane, luulekriitik.
Sündis Võrumaal Sõmerpalu vallas Osulas. Õppis Tartu ülikoolis eesti filoloogiat.
Leili Iher töötas Eesti kirjandusmuuseumis bibliograafina. Seejärel oli ta ametis Tartu linnaraamatukogus, pidades selle kõrvalt ka loengusarja eesti kirjandusest Tartu ülikoolis.
Leili Iher avaldas kirjandusteaduslikke artikleid ja kujunes arvestatavaks luulekriitikuks. Ta koostas oma isa, luuletaja ja prosaisti Rihhard Iheri luule valikkogu „Havva-kivi. Ikupilli ja loriluku 1967-1968” ning avaldas tema jutustuse „Kaheksa kellalööki”.
Leili Iheri eluaegne huvi oli suunatud Gustav Suitsule ja tema loomingule ning 2011. aastal ilmus tema mahukas uurimus „Gustav Suitsu jälil. Fakte ja mõtisklusi”.
Surnud 2015. aastal ja maetud Tartu Raadi kalmistule.

Väino Puura

30.

jaanuar

1951

Laulja (bariton), Rahvusooper Estonia ooperi- ja operetisolist.
Sündis Võrumaal Keema külas. Õppis Kurenurme koolis, Võru keskkoolis, Heino Elleri Muusikakoolis ja Tallinna konservatooriumis, hiljem täiendas end Moskva konservatooriumis ja Milano La Scala laulukoolis.
Väino Puura esimesed ülesastumised vokaalsolistina said teoks keskkoolipäevil lauluõpetaja Paul Elkeni suunamisel.
Aastatel 1971-73 laulis ta Vanemuise kooris. Aastast 1976 on Väino Puura Rahvusooper Estonia solist.
Ta on lisaks ooperi- ja operetirollidele esinenud kontserdilauljana ning solistina vokaalsümfoonilistes suurvormides, osalenud muusikalides, mitmes muusikafilmis ja mänginud teleseriaalides.
Väino Puura pälvis 2022. aastal Valgetähe V klassi teenetemärgi.

Samuel Onno

1.

veebruar

1911

Helilooja, dirigent, muusikapedagoog.
Sündis Võrumaal Navi külas. Lapsepõlves õppis viiulit, hiljem süvenes side puhkpillidega. Lõpetas Võru õpetajate seminari ja jätkas õpinguid Läänemaa õpetajate seminaris.
Pärast õpinguid töötas õpetajana, sealhulgas muusikaõpetajana.
Aastatel 1945-49 juhatas Samuel Onno Võru puhkpilliorkestrit.
1949. aastal küüditati ta perega Siberisse. Tagasi Eestisse jõudes asus Samuel Onno 1957. aastal tööle Võru lastemuusikakoolis viiuli- ja puhkpilliõpetajana ning jätkas tööd Võru puhkpilliorkestri dirigendina.
1961. aastal taasasutas ta Võru sümfooniaorkestri ja oli selle peadirigent.
Samuel Onno on loonud ka ise muusikat ning tema käe all on omandanud põhialused muusikas Kait Tamra ja Indrek Kalda.
Surnud 1992. aastal Võrus ja maetud Võru linnakalmistule.
Navi küla seltsimaja juures on muusikamehe Samuel Onno auks paigaldatud mälestuspink.

Karl Rumor (kodanikunimega Karl Ast)

19.

veebruar

1886

Kirjanik, poliitik.
Sündis Võrumaal Orava vallas. Õppis Kahkva külakoolis, Vastseliina mõisakoolis, Petseri ministeeriumkoolis ja Hugo Treffneri gümnaasiumis, mis jäi lõpetamata.
Karl Rumor võttis aktiivselt osa 1905. aasta revolutsioonist ja oma revolutsiooniliste vaadete tõttu sattus ta vanglasse, kust vabanes 1910. aastal. Järgnevatel aastatel töötas ta ajakirjanikuna Tallinna, Tartu ja Peterburi ajalehtede juures.
Karl Rumor kuulus Eesti Sotsiaaldemokraatliku Partei asutajate hulka ja temast sai üks selle liidreid. Ta oli Asutava Kogu ja I-IV Riigikogu saadik, aastatel 1924-25 Eesti Vabariigi portfellita minister.
Aastatel 1941-59 tegutses ta Eesti Vabariigi konsulina Brasiilias Rio de Janeiros, seejärel siirdus pensionärina Kanadasse ja sealt edasi USA-sse.
Karl Rumor alustas kirjanduslikku tegevust 1911. aastal novellikoguga „Sääsed tormis”. Tema loomingu põhiossa kuuluvad novelli- ja jutustustekogud „Tuled sügis-öös”, „Siiruviiruline”, „Mürgine vili” jt.
Karl Rumor reisis korduvalt Euroopas, Aafrikas ja Aasias. Eksootiliste välisreiside kajastusena avaldas ta Indiat, Tseilonit ja Põhja-Aafrikat kirjeldavaid reisiraamatuid.
1950. aastail hakkas Rumor uuesti avaldama kirjanduslikku loomingut, ilmusid novellikogud „Uned ja mured”, „Kuldlind” ja „Tuuleviiul”. Suuremat tähelepanu pälvis tema romaan „Krutsifiks”, mis kujutab üht dramaatilist usuliikumist sajandivahetuse Brasiilias.
Tema sulest on ilmunud miniatuuride raamat „Liivakella all” ja kultuurilooliselt väärtuslikud memuaarid „Aegade sadestus” I-II.
Surnud 1971. aastal New Yorgis.

Hilana Taarka

22.

märts

1856

Seto lauluema.
Sündis Võrumaal Meremäe vallas Hilana külas.
Hilana Taarka oli seto naise Darja Pisumaa hüüdnimi. Hilana tuli sünniküla järgi ning Taarka oli lauluema ristinimi. Ta oli hinnatud andekate riimide poolest ja teda kutsuti pidudele laulma.
1920. aastatel esines Hilana Taarka mitmetel avalikel kontsertidel, sealhulgas Estonia kontserdisaalis. Ta oli eeslauljaks esimesel seto laulupeol 1922. aastal.
Soome folklorist Armas Otto Väisanen oli seto lauliku hea laulumälu avastaja ja avalikkuse ette tooja, tema kutsel esines Taarka oma kooriga Helsingi laulupeol 1921. aastal.
Surnud 1933. aastal Võmmorski külas ja maetud Obinitsa kalmistule.
2003. aastal ilmunud elulooraamatu „Kumo kaldu kuldakaivo“ koostas kauaaegne Obinitsa raamatukogu juhataja Liidia Sillaots.
Ain Mäeots lavastas Obinitsa seltsimaja õuel Kauksi Ülle näidendi „Taarka“ ja mõned aastad hiljem samanimelise mängufilmi.
Setomaa vald annab igal aastal välja Hilana Taarka nimelisi kultuuripreemiaid – seto pärimuskultuuri töötluse eest ja setokeelse uusloomingu kirjutise eest.

Liia-Mariette Laanpere

26.

märts

1921

Pedagoog, käsitööõpikute autor.
Sündis Võrumaal Linnamäe vallas. Õppis Helme kodunduskeskkoolis ja hiljem Kehtna kõrgemas kodumajanduskoolis.
Liia Laanpere õpetajatee algas Võru naiskutsekoolis kangakudumise õpetajana. Alates 1947. aastast töötas ta Võru 1. 8-kl. koolis, algul algklasside õpetajana, hiljem bioloogia, joonistamise, emakeele ja tööõpetuse õpetajana ning samas oli ka kooli õppeaia juhataja.
Aastatel 1959-83 töötas Liia Laanpere Võru 1. keskkoolis tütarlaste käsitöö õpetajana ja kooli katseaia juhatajana.
Ta oli mitmete käsitööõpikute autor ja koostaja ning üleriigilistel õpilaste käsitöönäitustel leidsid tema juhendatud tööd sageli äramärkimist.
1974. aastal pälvis teenelise õpetaja aunimetuse.
Surnud 1997. aastal Võrus ja maetud Võru linnakalmistule.

Mari Kalkun

1.

aprill

1986

Muusik, laulja, helilooja.
Pärit Võrumaalt. Õppis Viljandi kultuuriakadeemias, Eesti muusika- ja teatriakadeemias ning vahetusüliõpilasena Sibeliuse akadeemias.
Mari Kalkun töötas Klassikaraadios ja Eesti Pärimusmuusika Keskuses. Alates 2009. aastast on ta vabakutseline muusik. Tal on oma plaadifirma Haki Helü.
Mari Kalkuni muusikutee algas 2007. aastal autorialbumiga „Üü tulõk”. Järgnesid albumid „Vihmakõnõ” ja „Ilmaotsan”.
Mari Kalkun laulab võro keeles. Muusika loomisel kasutab ta kandleid, akordioni, kitarri, klaverit, kuid eeskätt tunneb laulja ära tema vägeva ja nüansirikka hääle järgi. Oluline koht tema loomingus on improvisatsioonil ja helidega eksperimenteerimisel.
Ta lõi 2012. aastal Helsingis oma rahvusvahelise ansambli nimega Mari Kalkun & Runorun. Ansambli album „Tii ilo” esitati muusikaauhindade kandidaadiks nii Eestis kui ka Soomes.
2018. aastal valiti tema sooloalbum „Ilmamõtsan” The Guardiani poolt aasta parimate maailmamuusika albumite esikümnesse.
Mari Kalkun on teinud kaasa rahvusvahelistes muusikaprojektides, tema muusikat on seatud kooridele ja orkestritele, esitatud noorte tantsu- ja laulupeol ning võrokeelsel laulupeol „Uma Pido“.
Mitmete teiste tunnustuste kõrval on ta pälvinud tiitli „Võrumaa Kultuuripärl 2018“ ja Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia.
Mari Kalkuni „Õunaaia album“ ilmus 2020. aasta suvel ja sooloalbum „Stoonia lood“ 2023. aastal.
ERR-i muusikatoimetajad valisid Mari Kalkuni Aasta Muusikuks 2020.

Valter-Ivar-Jüri Pärg

4.

aprill

1931

Laulja (bariton).
Sündis Võrus. Õppis Võru keskkoolis, Tallinna Muusikakoolis, Tallinna konservatooriumis, hiljem täiendas end Peterburi konservatooriumis.
Jüri Pärg oli Estonia teatri koorilaulja, Vanemuise solist ja aastatel 1961-1992 oli ta Eesti Filharmoonia (Eesti Kontsert) vokaalsolist.
Jüri Pärg andis palju soolokontserte koos Valdur Rootsi, Toivo Peäske jt. pianistidega, sageli toimusid kontserdid ka kitarri- ja orelisaatel.
Tema esitatud laulude salvestisi on Eesti Raadios, CD-del ja kogumikplaatidel.
1980. aastal omistati talle teenelise kunstniku aunimetus.
2011. aastal pälvis Valter-Ivar-Jüri Pärg Võru linna teenetemärgi.

Heinrich Caspar Krümmer

4.

aprill

1796

Pedagoog, Võru linna hariduselu kujundaja.
Sündis Saksamaal. Eestisse tuli Heinrich Caspar Krümmer 1825. aastal ja asus tööle Tartu ülikooli mineraloogiaprofessori Moritz von Engelhardti poegade koduõpetajaks. Kolm aastat hiljem asutas ta Läänemaal Ehmja mõisas poeglaste erakooli-pansionaadi tüüpi õppeasutuse. 1832. aastal tõi Heinrich Krümmer oma kooli üle Võrru. Krümmeri poeglaste pansionaatkool tegutses Võrus 1866. aastani, Heinrich Krümmer oli kooli direktor aastani 1849.
Surnud 1873. aastal Võrus ja maetud Võru linnakalmistule.
Heinrich Krümmerist ja tema koolist kirjutab Heinrich Eisenschmidt raamatus „Mälestusi Krümmeri õppeasutusest Võrus“, mille on saksa keelest tõlkinud Ene Kuus.

Taago Tubin

6.

aprill

1971

Lavastaja, näitleja.
Sündis Võrus. Lõpetas Võru 1. keskkooli, Viljandi kultuurikolledži teatrikateedri ja EMTA lavakunstikooli magistrantuuri lavastaja erialal, hiljem täiendas end Eesti humanitaarinstituudi teatriõppetooli juures.
Taago Tubin töötas Tallinnas Vanalinna Hariduskolleegiumi teatriprogrammi õpetajana, Tartu Lasteteatris näitleja ja lavastajana ning 2001. aastast Võru Harrastusteatri kunstilise juhendajana. Ta asutas 2003. aastal Võru Teatriateljee ja oli selle loominguline juht 2008. aastani. Aastatel 2008-2025 töötas Taago Tubin Ugala teatri lavastajana. Aastast 2025 töötab ta lavastajana Vanemuises.
Ta on teinud lavastusi Võru Teatriateljees, Eesti Draamateatris, Ugalas, Vanemuises, Tartu Lasteteatris, Endla ja Karlova teatris.
Taago Tubin on koostanud raamatu „Võru Teatriateljee. Ülestähendusi ja kirjapanekuid.“
Ta on pälvinud Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali loomingulise stipendiumi „Ela ja sära“ ja Kultuurkapitali Võrumaa ekspertgrupi aastapreemiaid.

Alexander Undritz

9.

aprill

1866

Pedagoog, koorijuht.
Sündis Võrumaal Kõlleste vallas. Õppis Räpina, Otepää ja Puhja koolides ning Tartu õpetajate seminaris.
Aastatel 1887-1933 töötas Aleksander Undritz Vastseliina kihelkonnakooli juhataja ja õpetajana.
Aleksander Undritz oli 1920-ndail aastail Võru maavolikogu liige. Ta osales kaitseliidu töös ja juhtis Vastseliina vabadussõja mälestussamba komiteed.
Aleksander Undritz juhatas Vastseliina laulukoori ning kuulus kohalike seltside ja ühingute juhatusse. Ta kirjutas haridus- ja kultuurielu käsitlevaid artikleid ning toimetas trükki võrumurdelise kiriku lauluraamatu uues kirjaviisis.
Surnud 1933. aastal Vastseliinas ja maetud Vastseliina kalmistule.

Richard Johannes Roht

12.

aprill

1891

Kirjanik.
Sündis Võrumaal Kanepi kihelkonnas Kõlleste vallas Karaski külas. Õppis Karaski, Kanepi, Võru, Tartu ja Valga koolides.
Richard Roht elas Tartus, Peterburis ja Helsingis, läbis ohvitserikursused, sõdis esimeses maailmasõjas ja vabadussõjas.
1928. aastal asus Richard Roht rajama asunikutalu Sangastes, aga vekslivõltsimine viis ta paariks aastaks vangi. Pärast vabanemist tegutses kirjanikuna Tallinnas, suviti peatus ta enamasti Otepääl ja Pühajärvel.
Richard Roht tuli kirjandusse 1913. aastal lühiproosakogumikuga „Igavene labürint“.
Ta oli väga viljakas proosakirjanik ning avaldas arvukalt romaane, novelle, mälestusi, jutustusi ja lasteraamatuid. Richard Roht sai kirjanikuna tuntuks oma Kurgsoo-sarjaga, kuhu kuulub neli romaani („Hümnid paanile“, „Kurgsoo“, „Maa“, „Aeg“) ja kaks novelli („Viimne kevad“, „Kriuka Kusta armastus“).
Tema loomingu parim osa kuulub lastekirjanduse klassikasse — “Laaned ja veed“, „Jutte loomadest“ jt. Mälestusteraamatus „Vana Võrumaa“ jutustab kirjanik oma lapsepõlvekodust ja kooliaastatest Võrumaal.
Surnud 1950. aastal Tallinnas ja maetud Tallinna Metsakalmistule.

Ervin Peeter Pütsep

18.

aprill

1921

Arhitekt, kunstiajaloolane.
Sündis Võrus. Õppis Võrumaa Rahvahariduse Seltsi ühisgümnaasiumis, Tartu ülikoolis ja Tallinna tehnikaülikoolis.
1944. aastal emigreerus Ervin Peeter Pütsep Rootsi. Seal lõpetas ta Stockholmi tehnikaülikooli arhitektuuri erialal, õppis Stockholmi ülikoolis ja täiendas end Inglismaal, USA-s ja Kanadas.
Ervin Peeter Pütsep projekteeris Rootsis ja mujal maailmas umbes 50 haiglat. Tema sulest on ilmunud raamatuid haiglate planeerimisest ja hulgaliselt erialaseid artikleid.
Ta tutvustas eesti kunstnike loomingut korraldades Rootsis eesti pagulaskunstnike näitusi ja kirjutades arvustusi.
Surnud 1995. aastal Stockholmis.

Asta Määrits

25.

aprill

1931

Kunstiõpetaja.
Sündis Võrumaal Sõmerpalu vallas Sulbis. Õppis Kärgula 7-klassilises koolis ja Võru 1. keskkoolis.
Asta Määrits asus tööle Sänna algkoolis esimese ja kolmanda klassi õpetajana, seejärel töötas Sõmerpalu mittetäielikus keskkoolis ja Võru 1. keskkoolis.
Aastatel 1962-64 võttis ta osa vabariikliku õpetajate täiendusinstituudi pedagoogilistest kursustest ning hiljem täiendas end mitmetel kunsti- ja käsitöökoolitustel.
Asta Määrits alustas Võru Pioneeride Majas kunstiringi juhendajana 1955. aastal ja õpetas kunstihuvilisi lapsi üle 50 aasta.
Alates 1978. aastast asus tema kunstiring Võru kultuurimajas Kannel. Joonistamise ja akvarelli kõrvale tulid graafika, keraamika, nahkehistöö, klaasimaal ja vasekohrutus.
Aastatel 2003-2005 juhendas Asta Määrits Võru kultuurimaja Kannel keraamikaringi.
1997. aastal pälvis ta Võru linna teenetemärgi.
Surnud 2025. aastal ja maetud Osula kalmistule.

Victor Julius Stein

29.

aprill

1841

Näitekirjanik, rahvaluulekoguja.
Sündis Võrus.
Victor Julius Steini luulelooming oli valdavalt saksakeelne.
1872. aastal ilmus trükis V. J. Steini näidend „Kivi-linad ehk Vangi tornist taeva”, mida mängiti Eesti lavadel korduvalt 1907. aastani. See on kolmas algupärane näidend eesti kirjandusajaloos.
Fr. R. Kreutzwaldi ja Jakob Hurda õhutusel kogus V. J. Stein rahvaluulet Setomaal ja Urvaste kihelkonnas. Ta koostas käsikirja „Üks kubu Vana-sõnu ja vanu kõnekombeid”, mis raamatuna ilmus alles 1875. aastal.
Surnud 1873. aastal ja maetud Vastseliina vanale kalmistule.

Arvi Leosk

2.

juuni

1941

Pedagoog, haridustegelane.
Sündis Järva-Jaanis. Õppis Tallinna kinotehnikakoolis, Tartu ülikoolis ja Tallinna pedagoogilises instituudis.
Pärast kooli lõpetamist töötas Arvi Leosk mitmel pool eesti keele ja kirjanduse õpetajana, direktorina Mustvee 1. keskkoolis ja seejärel asus ta tööle Võru Maavalitsuse haridusosakonna juhatajana.
Võru hariduselu juhina algatas ta laste ja noorte võrukeelsete kirjatööde võistluse ning murdekeelse Artur Adsoni luulelugemise võistluse. 1987. aastal alustas võrukeelsete õpilastööde kogumiku „Mino Võromaa” väljaandmist.
Arvi Leosk oli Johannes Käisi Seltsi asutajaliige ja juhatuse kauaaegne esimees, võttis osa Kaika suveülikoolidest ning oli Võro Keele ja Kultuuri Fondi loomise juures.
Surnud 2008. aastal ja maetud Põlva kalmistule.

Jakob Kriisa

13.

juuni

1861

Orelimeister.
Sündis Võrumaal Haanja vallas Kokemäe külas. Õppis kolm talve Koke vallakoolis.
Jakob Kriisa hakkas koos vendade Juhani ja Tanniliga valmistama oreleid. 1886. aastal valmis üks esimesi koolioreleid Pressi algkoolile.
Vendade Kriisade orelitööstus asus Haanja ümbruse kaheksa kilomeetri raadiuses asetsevas kolmes külas - Kokemäel, Meelakul ja Tautsal.
Meelakul tegutses Jakob Kriisa, kes asus sinna elama pärast abiellumist ja rajas Meelakule töökoja. Ta keskendus orelite metall- ja puuvilede ning oreliprospektide valmistamisele.
Jakob Kriisa tegutses orelimeistrina 23 aastat. Pärast 1933. aastat käis ta tegemas pisiremonte varem valmistatud kodu- ja kooliorelitele.
Surnud 1949. aastal ja maetud Rõuge vanale kalmistule.

Hendrik Juurikas

17.

juuni

1921

Helilooja, dirigent, muusikapedagoog.
Sündis Pärnumaal Tali vallas. Hendrik Juurikas oli Tali külakapellis mandoliinimängija ning õppis iseseisvalt veel saksofoni-, bandžo- ja kitarrimängu. Ta lõpetas Väimela põllunduskooli, Tartu Muusikakooli ja Tallinna konservatooriumi.
1944. aastal asus Hendrik Juurikas tööle Võru kultuurimaja kunstilise juhi ja kammeransambli orkestrandina. Aasta hiljem asutas ta kultuurimajas estraadiorkestri, mida juhatas 1963. aastani. Seejärel lõi ta noortest pillimeestest bigbändi, mis tegutses viis aastat.
Hendrik Juurikas juhatas aastatel 1947-2001 kultuurimaja Kannel puhkpilliorkestrit ja aastatel 1967-1994 sümfooniaorkestrit.
Ta oli 1956. aastal loodud Võru lastemuusikakooli üks asutajatest ja töötas muusikakooli direktorina 25 aastat. Hendrik Juurikas oli Võrumaa laulupidude organisaator ja üldjuht.
Ta on teinud üle 400 orkestreeringu sümfoonia-, puhkpilli- ja estraadiorkestrile, seadeid vokaalansamblitele ja rahvamuusikutele. Korduvalt on orkestrid esitanud tema originaalloomingut, sümfoonilisi teoseid „Mälestusmägi“ ja „Legend Verijärvest“.
Hendrik Juurikas oli aastast 1971 teeneline kultuuritegelane. Ta pälvis 1994. aastal Võru linna teenetemärgi ja 2001. aastal omistati talle Võru linna aukodaniku tiitel.
Surnud 2005. aastal ja maetud Võru linnakalmistule.
Võru muusikakooli ees asub Hendrik Juurikasele pühendatud pink.

Marje Metsur

27.

juuni

1941

Näitleja.
Sündis Venemaal Kalinini oblastis Zaitsevo külas.
Lõpetas Võru 1. keskkooli ja Tallinna konservatooriumi lavakunstikateedri.
Aastatel 1965-2009 töötas Marje Metsur Tallinna Linnateatris, hiljem on töötanud vabakutselisena Vanemuise jt. teatrite lavastustes.
Teatrilukku kirjutas ta end Olga Zotova rolliga Mati Undi lavastuses „Rästiku pihtimus“.
Marje Metsur on oma näitlejateel loonud üle 200 teatri- ja filmirolli, ta on mänginud telelavastustes ja teleseriaalides („Õnne 13“, „Tagamõtsa“, „ENSV“)
Tema viimaste aastate suuremate tööde nimistusse kuuluvad osatäitmised Vanemuise etendustes „Puhastus“, „Obinitsa“, „Taarka“, „Peko“ ja filmiroll „Taarkas“.
Raadio- ja teleajakirjanik Ave-Marleen Rei koostas 2016. aastal Marje Metsuri elulooraamatu „Rästiku pihtimus“.
Marje Metsur pälvis Valgetähe IV klassi teenetemärgi 2006. aastal ja Võru linnapea vapimärgi 2021. aastal.

Enn Tuuling

7.

juuli

1906

Luuletaja, pedagoog.
Sündis Võrus. Õppis Haanjas Plaksi vallakoolis, Võru algkoolis, Rõuge kihelkonnakoolis, Võru gümnaasiumis, Võru õpetajate seminaris ja Petseri gümnaasiumis.
Enn Tuuling töötas õpetaja ja koolijuhatajana Luhamaa algkoolis, koolijuhatajana Tabina, Põlva ja Vana-Koiola algkoolis. Sõjajärgsetel aastatel töötas sekretärina ajalehe Töörahva Elu toimetuses, Kreutzwaldi muuseumis ja koolijuhatajana Võru 3. 7-klassilises koolis. Seejärel jätkas ta pedagoogitööd Külitsel ja Pilistveres, hiljem Vana-Saaluse algkoolis ning kuni pensionile jäämiseni Linnamäe erikoolis.
Enn Tuuling avaldas ajakirjanduses ja koguteostes publitsistikat, luuletusi, reisikirju ja följetone. Tema tuntuim luuletus „Vana sann“ avaldati esimest korda trükis 1924. aastal ajakirja Vikerkaar 49. numbris.
Enn Tuulingu luuletusi avaldati ajakirjades Looming ning Kultuur ja Elu. 1931. aastal ilmus luulekogu „Tulease“ Meinhard Aleksa nime all, mis oli Enn Tuulingu kodanikunimeks 1937. aastani.
Surnud 1981. aastal ja maetud Võru linnakalmistule.
Võrumaa Keskraamatukogu bibliograaf Matti Russ koostas 2001. aastal Enn Tuulingu personaalbibliograafia, mis on kättesaadav raamatukogu kodulehel lib.werro.ee.

Peeter Lindsaar

12.

juuli

1906

Kirjanik.
Sündis Võrumaal Urvaste kihelkonnas Vastse-Antsla vallas Kuldre külas. Õppis Otepää progümnaasiumis, Valga poeglaste gümnaasiumis ja Tartu ülikoolis filosoofiat ja õigusteadust.
Peeter Lindsaar lõpetas 1931. aastal Tondi sõjakooli ja jätkas armeeteenistust Võrus ja Petseris. Teise maailmasõja ajal oli ta nii vene kui saksa sõjaväes, sattus sõjavangi, seejärel põgenikelaagrisse. 1948. aastal sõitis ta Saksamaalt Austraaliasse, kus elas elu lõpuni. Ta töötas algul kojamehe ja sanitarina, hiljem ajalehetoimetuses ja raamatukogus.
Peeter Lindsaare loomingu põhiosa moodustavad Eesti sõjaväe elu kirjeldavad romaanid. Oma võro- ja eestikeelsetes jutukogumikes on ta kujutanud Võrumaad ja tema inimesi. Lisaks on Peeter Lindsaar avaldanud esseid, artikleid ajakirjanduses, reisikirju ja uurimuse eestlastest Austraalias.
Surnud 1990. aastal Sydneys.

Arkadio Laigo

14.

juuli

1901

Maalikunstnik, graafik.
Sündis Tallinnas. Omandas kunstihariduse kunstikoolis Pallas, hiljem täiendas end korduvalt Pariisis.
Pärast õpingute lõpetamist asus Arkadio Laigo elama Võru linna, kus tegutses järgmised kümme aastat vabakunstnikuna. 1937. aastal kolis ta Tartusse ja asus tööle Pallase graafikaõppejõuna.
Arkadio Laigo kuulus 1920. aastate lõpul ja 1930. aastate algul Eesti Kunstnikkude Rühma. 1930-ndate aastate algul innustus kunstnik graafikast ja tema põhialaks kujunes puugravüür. Ta võitis kiiresti tunnustuse mitte ainult Eestis, vaid ka välismaal.
Arkadio Laigo lõi nelja aasta jooksul, Võru perioodi lõpuosas, pea enamiku oma vabagraafikast. 1935. aastal koostas Arkadio Laigo oma puugravüüridest kaks mappi.
Kunstnik arreteeriti saksa okupatsiooni ajal 1943. aasta mais ja hukati 1944. aastal Tallinna lähistel.

Ants Kuljus

20.

juuli

1936

Kaugsõidukapten.
Sündis Võrumaal Haanjas. Õppis Tallinna merekoolis ja Peterburi mereakadeemias.
Ants Kuljus alustas teenistust kolmanda tüürimehena Vladivostokis. 1965. aastal sai ta insener-laevajuhi kutse ja asus tööle Eesti Merelaevanduses, olles üheksateist aastat veeremlaeva Nasva kapten. Laev sooritas pikki reise Euroopast Lääne-Aafrikasse, Vahemerre, samuti Põhja- ja Lõuna-Ameerika Atlandi ookeani sadamatesse, Montrealist põhjas Buenos Aireseni lõunas.
1972. ja 1977. aastal sooritas Ants Kuljus kaks mereretke mööda rasket Põhja-Mereteed Murmanskist Peveki sadamasse.
Ants Kuljus on kirjutanud mälestusteraamatu „Vastaskursil”.
Surnud 2015. aastal Võrus.

Igor Taro

1.

august

1981

Ajakirjanik, poliitik.
Pärit Võrumaalt. Õppis Võru Kreutzwaldi gümnaasiumis, Tartu ülikoolis ja Moskva ülikoolis ajakirjanduse erialal.
Igor Taro töötas ajalehe SL Õhtuleht Moskva korrespondendina, ajalehe Postimees välisuudiste toimetajana, Eesti Rahvusringhäälingu Võru- ja Põlvamaa korrespondendina.
Aastatel 2006-2015 oli ta ajalehe Setomaa peatoimetaja.
2015. aastal tegutses Igor Taro Võrumaa Arenduskeskuse turismikoordinaatorina ning Värska sanatooriumi turundus- ja kommunikatsioonijuhina.
Igor Taro oli Põlva maavanem aastatel 2016-2017.
Igor Taro on erakond Eesti 200 liige ja aastatel 2023-2025 kuulus Riigikogu XV koosseisu. Alates 25. märtsist 2025 Eesti Vabariigi siseminister.
2014. aastal omistati talle Anne Vabarna nimeline omakultuuripreemia.

Vello-Taivo Denks

6.

august

1936

Looduskaitsja, metsaülem.
Sündis Võrumaal Varstu vallas. Õppis Saru algkoolis, Varstu põhikoolis ja Tihemetsa metsatehnikumis.
1958. aastal asus Vello-Taivo Denks tööle Võru metsamajandisse. Aastatel 1962-66 oli ta Võrumaal Roosa metskonna abimetsaülem ja seejärel töötas kuni pensionile jäämiseni Roosa metskonna metsaülemana.
Tema eestvedamisel moodustati 1967. aastal Krabi koolimetskond ja loodi Pähnisse koolimetskonna keskus — Pähni loodusmaja.
Vello Denksi taotlusel sai Paganamaast maastikukaitseala ja tema algatusel rajati hiljem ka Mõniste vallas Eestimaa lõunatipu matkarada ning puhkekoht. 1978. aastal avaldas ta raamatu „Paganamaa”.
Vello Denks oli kümme aastat Eesti metsaülemate ühingu esimees.
Ta kuulus aastaid Eesti Looduskaitse Seltsi juhtkonda ja juhtis seltsi Varstu osakonda.
Surnud 2004. aastal Võrumaal ja maetud Vana-Roosa kalmistule.
Rõuge vallas RMK Pähni looduskeskuse kõrvale on Vello-Taivo Denksile paigaldatud mälestuspink.

Milja Udras

20.

august

1971

Muusikaõpetaja, rahvamuusik, kandlemängija.
Sündis Võrus. Lõpetas Võru 1. keskkooli, Võru muusikakooli viiuli erialal, EPA metsainsenerina ja Tartu ülikooli koolieelse lasteasutuse õpetajana.
Milja Udras töötas huvialakooli Võru Huvikoda muusikaringi juhendajana, oli Võru Loovuskooli ja beebikooli asutaja, õpetaja ning direktor, väikekandleõpetaja Võru Loovuskoolis ja Võru Muusikakoolis ning muusikaõpetaja Võru lasteaias Punamütsike. Ta oli segakoori Hilaro juhatuse liige ja laulja, leeloansambli Helmekaala laulja ning Eesti Mandoliinide Orkestri liige.
Milja Udras asutas koos Heli Laanistega 1994. aastal rahvamuusikaansambli ehk kapelli Kannel.
Rahvamuusikuna tutvustas ta kõiki rahvapille, mida mängis — viiul, väikekannel, rahvakannel, hiiu kannel, lõõtspill, karmoška, moldpill, parmupill, torupill, mandoliin, jauram.
Tema eriline kiindumus oli seto väikekannel. Milja Udras korraldas kandleõppe kursusi ja väikekandle valmistamise laagreid. 2010. aastal koostas ta raamatu „Setu kandle noodikogu”.
Milja Udras pälvis ERRSi hõbemärgi kauaaegse panuse eest rahvamuusikasse.
Surnud 2017. aastal Võrus ja maetud Võru linnakalmistule.

Ilmar Kudu

21.

august

1936

Kultuuritegelane.
Sündis Võrus. Lõpetas Võru 1. 7-kl. kooli ning Võru tööstustehnikumi.
Ilmar Kudu töötas ligi kolmkümmend aastat Võru rajooni, hiljem maakonna kultuuriosakonna juhatajana. Sellesse aega mahub Kandle maja ümberehitus, laululava ehitus, laulu- ja rahvatantsupidude korraldamine jne.
Aastatel 1992-2004 töötas Ilmar Kudu Võru muusikakoolis, algul direktori asetäitjana, hiljem direktorina. Muusikakooli direktorina algatas ta mitu senini toimuvat üritust — akordionimuusika- ja vaskpillipäevad.
Aastast 2013 tegeleb Ilmar Kudu Eduard Tamme nimelise Võru puhkpillifestivali korraldamisega.
Teatriharrastus saatis Ilmar Kudu juba noorusest peale ja aastakümnete jooksul tegi ta palju lavarolle Võru Rahvateatris.
Ta on pärjatud paljude autasudega, nende hulgas Võru linna teenetemärk 1996. aastal ja linnapea vapimärk 2013. aastal ning kultuurkapitali Võrumaa ekspertgrupi elutööpreemia 2018. aastal.

Kalev Kudu

26.

august

1961

Teatrilavastaja, näitleja.
Sündis Võrus. Õppis Tallinna pedagoogilises instituudis näitejuhtimist, Tartu ülikoolis ajakirjandust ja Vanemuise draamastuudios näitlemist. Hiljem täiendas end teatrialaselt Norras, Prantsusmaal ja Berliinis.
Kalev Kudu lavastajatee algas 1980. aastal Võru teatritrupi Grupp 80 juhina.
Ta asutas koos mõttekaaslastega Tartu Lasteteatri 1989. aastal ning töötas seal näitleja ja lavastajana kuni teatri sulgemiseni 2000. aastal.
1992. aastal asutas Kalev Kudu kutselise erateatri nullteatri, aga tegutses samal ajal ka Võru Rahvateatris ja Vanemuises.
1999. aastal asutas ta Tartu ülikooli draamastuudio baasil Tartu Üliõpilasteatri ning oli selle kunstiline juht ja lavastaja.
2025. aastal algas Eesti Raamatu Aasta Võrumaa Keskraamatukogus nullteatri etendusega „Endspiel. Henrik Visnapuu viimased päevad New Yorgis“.
Kalev Kudu on Eesti Näitlejate Liidu ja Eesti Lavastajate Liidu liige.
Ta on pälvinud Eesti Kultuurkapitali loomingulise stipendiumi „Ela ja sära“ 2005.

Viive Kuks

29.

august

1951

Kunstnik, graafik.
Sündis Tallinnas. Õppis Tallinna kergetööstustehnikumis kangaste kunstilise kujundamise erialal ja Tallinna kunstiülikoolis graafika erialal.
Viive Kuks sai vabagraafiku diplomi 1976. aastal ja asus elama Võrru. Ta on töötanud vabakutselise kunstnikuna ja alates 1997. aastast osalenud näitustel.
Tema tööde temaatika on loodus ja inimene, ta on loonud suuremõõtmelisi detailirikkaid realistlikke maastikuvaateid. Graafiliste tehnikate kõrval on kunstnik viljelenud ka pastell-, akvarell- ja õlimaalitehnikat.
Viive Kuks on Kunstike Liidu liige.

Silvi Jansons

6.

september

1951

Kultuuritegelane, näitleja, lavastaja, pedagoog.
Sündis Siberis. Õppis Kanepi keskkoolis ja Tallinna pedagoogilises instituudis.
Silvi Jansons töötas aastatel 1975-88 Võru 1. põhikoolis eesti keele õpetaja ja huvijuhina.
Järgnevatel aastatel panustas ta Võru kultuurimaja Kannel tegevusse, korraldades sisukaid kontserte ja propageerides Võru keele kasutamist.
Silvi Jansonsi esimene lavaroll oli Kõrboja Anna Võru Rahvateatri näidendis „Kõrboja peremees” 1979. aastal.
Ta on mänginud Vanemuise suvelavastuses „Kirvetüü“, MTÜ Müüdud Naer etenduses „Needid ja suhkruvatt“, suvelavastustes „Jaanituli“, „Rannatare“ ja „Salakuulaja Vastseliinas“.
2002. aastal asutas Silvi Jansons Papa Kreutzwaldi Õueteatri ning on selles teatris publiku ette toonud mitmeid lavastusi. Ta osaleb Võru pärimustantsufestivali toimkonna töös ja koos teiste jutuvestjatega viib läbi jutujalutuskäike Võru linnas.
Pärast põhjalikku uurimistööd valmis Silvi Jansonsil 2000. aastal koguteos „Avastage Võru Kannel“. Võru linna 240. sünnipäevaks 2024. aastal ilmus tema koostatud raamat „Võru linnaruumi lood“. 2025. aastal lisandus „Pidupäevade Võru“.
2011. aastal pälvis Silvi Jansons Võru Kandle teatriauhinna, 2019. aastal Kultuurkapitali Võrumaa ekspertgrupi elutööpreemia aastatepikkuse ja mitmekülgse panuse eest Võrumaa kultuuriellu . 2020. aastal pälvis Silvi Jansons Võru linnapea vapimärgi, 2021. aastal Võru maakonna teenetemärgi ja 2025. aastal pärjati teda Võru linna teenetemärgiga.

Albert Ivask

15.

september

1906

Kodu-uurija, pedagoog.
Sündis Võrumaal Põlva kihelkonnas Koiola vallas Mammaste külas. Õppis Mammaste vallakoolis, Põlva kihelkonnakoolis ja Võru õpetajate seminaris.
Albert Ivask töötas Karilatsi algkoolis õpetajana ja Tsolgo, Adiste ning Mooste algkoolides juhatajana. Ta oli Põlva mittetäieliku keskkooli ja Võru õhtukooli direktor. Aastatel 1948-51 oli ta Võru haridusosakonna juhataja.
Albert Ivask juhatas Adiste, Mooste ja Põlva laulukoore. Loodushuvilisena oli Eesti Looduskaitse Seltsi Võru osakonna juhataja, samuti Võru Kalandus- ja Jahindusklubi esimees.
Ivask oli kirjamehena väga produktiivne ja mitmekülgne. Ta kirjutas kalaspordi- , loodushoiu- ja kasvatusteemalisi artikleid ning koostas mitmeid Lõuna-Eestit tutvustavaid ja oma fotodega illustreeritud väljaandeid: „Haanjamaa”, „Rõuge-Haanja-Vastseliina”, „Võru” jt.
Surnud 1995. aastal ja maetud Põlva kalmistule.

Harry Kriisa

16.

september

1911

Orelimeister.
Sündis Võrumaal Haanja vallas Kokemäe külas. Õppis Võru linnakoolis ja Võru poeglaste gümnaasiumis.
Harry Kriisa kuulub Võrumaal tegutsenud eesti orelimeistrite Kriisade väärikasse dünastiasse.
Orelivalmistamist õppis ta oma isa Tannil Kriisa juures ning 1933. aastast sai temast orelitööstuse tegelik juhataja.
1943. aastal mobiliseeriti Harry Kriisa saksa sõjaväkke, ta sai Sinimägedes haavata ja saadeti Saksamaale ravile. 1949. aastal palgati ta Saksamaa sõjapõgenike laagrist USAsse kirikuoreleid korrastama. Harry Kriisa elas Illinoisi osariigi Decaturi linnas 27 aastat, valmistades 18 suuremat kontsertorelit, peamiselt kirikutele. Suurim kirikuorel, kolme manuaali ja 46 registriga, valmis 1970. aastal Decaturi esimesele luteri kirikule.
Surnud 1976. aastal USAs Decaturi linnas.

Mati Kalkun

17.

september

1941

Ajakirjanik.
Pärit Võrumaalt. Õppis Võru keskkoolis, Tartu ülikoolis eesti keelt ja kirjandust ning ajakirjanikudiplomini jõudis Peterburis.
Mati Kalkun tegi ajakirjanikutööd Võru maakonnalehe Töörahva Elu toimetuses, ajalehes Noorte Hääl ja Kohtla-Järve korrespondendina Rahva Hääles. Hiljem töötas ta Võru maavalitsuses avalike suhete juhina ja Elva maavalitsuses.
Kirjutamine oli Mati Kalkuni elus tähtsal kohal ja end proovile sai ta panna kirjandusvõistlustel osaledes. Nii mõnegi konkursi korraldas ta ise, näiteks Võrumaa Teataja kalamehejuttude võistluse.
1966. aastal ilmunud raamatus „Nooruse maa” jutustab ta Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva tööst Kasahstanis.
Mati Kalkun oli Viitina järvel kuuritsapüügi traditsiooni taastaja 1998. aastal ja võistluse pikaaegne korraldaja.
Surnud 2014. aastal ja maetud Rõuge Jaani-Peebu kalmistule.

Marianne Mikko

26.

september

1961

Ajakirjanik, poliitik.
Sündis Võrus. Õppis Võru 1. 8-klassilises koolis, Pärnu 1. keskkoolis ja Tartu ülikoolis ajakirjandust.
Marianne Mikko töötas aastatel 1996-2000 Eesti Televisiooni diplomaatilise korrespondendina Brüsselis, aastatel 2002-2004 Raadio Kuku “Välismääraja” saatejuhina, Maalehe erikorrespondendina ning ajalehe Diplomaatia peatoimetajana. Eesti Ajakirjanike Liidu liige aastast 1985.
Marianne Mikko oli Euroopa Parlamendi liige aastatel 2004-2009 ja Riigikogu XII koosseisu liige.
Tema sulest on ilmunud raamatud “Kroon kuningriigis”, “Naise koht”, “Koridorides libedal jääl”.
Marianne Mikko kuulub Euroopa Sotsiaaldemokraatliku Partei naisorganisatsiooni PES Women juhatusse ja ÜRO naisteõiguste konventsiooni (CEDAW) järelvalve komisjoni.
2024. aastal esines Marianne Mikko Võrumaa Keskraamatukogus kohtumiste sarjas „Sündinud Võrus“, kus esitles oma raamatut „Külas“.
2025. aastal eksponeeriti Võrumaa Keskraamatukogus tema fotonäitust „Lõuna. Kooskõla“ ja toimus raamatu „Liig aasta“ esitlus.

Liina Valper

27.

september

1941

Ajakirjanik.
Sündis Võrumaal Urvaste kihelkonnas Kuldres. Õppis Võru 3. 7-kl. koolis, Võru 1. keskkoolis ning kõrghariduse omandas ajakirjanduse alal nii Peterburis kui ka Tartu ülikoolis.
Liina Valper töötas 42 aastat kultuuriajakirjanikuna Võru maakonnalehe Töörahva Elu ja Võrumaa Teataja toimetuses.
Ta on teinud kaastööd ajalehtedele Viruskundra, Südamehääl ja Uma Leht. Liina Valper on Uma Lehes ilmuvate Tossu Tilda humoorikate pajatuste autor.
Aastatel 1992-93 õpetas ta Võru 1. keskkoolis valikainena ajakirjandust.
Liina Valper on Ajakirjanike Liidu liige aastast 1970.
2017. aastal pälvis ta Kultuurkapitali Võrumaa ekspertgrupi elutööpreemia.

Paul Hagu

2.

oktoober

1946

Folklorist, etnoloog.
Sündis Võrumaal Meremäe vallas Ostrova külas. Lõpetas Meremäe keskkooli ja Tartu ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna eesti filoloogia erialal.
Paul Hagu on olnud Tartu ülikooli õppejõud, kirjanduse ja rahvaluule osakonna emeriitdotsent.
Ta on uurinud peamiselt seto rahvaluulet ning kombestikku. Seejuures on ta põhjalikumalt käsitlenud seto lauluema Anne Vabarna loomingut ja tema värsseepost „Peko“.
Paul Hagu oli seto rahvuseepose „Peko“ esimese trüki toimetaja 1995. aastal ning eepose 2017. aastal ilmunud trüki toimetaja ja saatesõna autor.
Tema eestvedamisel on alguse saanud Seto kuningriigi traditsioon ning ta ise on olnud ülemsootska. Paul Hagu tuntakse väsimatu seto leelo tutvustajana, kes on aktiivselt kaasa löönud regilauluansamblites Hellero ja Liinatsuraq.
Ta on pälvinud Eesti Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapitali aastapreemia, Jakob Hurda rahvuskultuuri auhinna, pärimuskultuuri auhinna ja Anne Vabarna omakultuuripreemiaid. 2024. aastal tunnustati teda Valgetähe V klassi teenetemärgiga.

Ilmar Kukk

13.

oktoober

1931

Kandlemeister.
Sündis Võrumaal Saaluste vallas Rõuge kihelkonnas Kolotsi külas. Õppis Siksali algkoolis, Poksi 7-kl. koolis ning Võru tööstustehnikumis tisleri- ja mööblitöö erialal.
Pärast tehnikumi lõpetamist töötas Ilmar Kukk paar aastat Tallinna klaverivabrikus pillimeistri ja häälestajana, lühikest aega ka direktori asetäitjana. Võrru naastes töötas ta esialgu teeninduskombinaadis Tamula kandlemeistri ja klaverihäälestajana.
Järgnevatel aastatel arendas ta edasi kannelde valmistamise tehnoloogiat. Tema valmistatud kandleid saadeti Saksamaale, Rootsi, Karjala-Soome ja Kanadasse, aga paljud jäid ka Eestimaale. Need on hea kõla ja kestva hääles püsimisega kandled.
Aastatel 1968-69 arendas ta välja uue suuremõõdulise, valjuhäälse ja tehniliselt vastupidava kandletüübi, kuhu kuulusid bass-, alt- ja soprankannel.
Ilmar Kukk oli hinnatud ja otsitud kandlemängija pulmades, sünnipäevadel ja paljudel asutuste üritustel.
Surnud 1986. aastal ja maetud Võru linnakalmistule.

Peeter Laurson

16.

oktoober

1956

Kultuuritegelane, kultuurijuht.
Sündis Võrus. Õppis Võru 1. keskkoolis.
Aastatel 1989-2011 töötas Peeter Laurson Võru maavalitsuses kultuurijuhina. Aastakümneid korraldas ta maakondlikke laulu- ja tantsupidusid ning vastutas maakonna esindatuse eest üle-eestilistel üritustel.
Peeter Laurson oli Võru folkloorifestivali asutaja ja korraldaja. 1997. aastal toimus tema initsiatiivil esimest korda ainulaadne Võru järvemuusika kontsert.
Peeter Laurson pälvis 2003. aastal Valgetähe V klassi teenetemärgi ja 2011. aastal Võru linna kultuuritegelase aunimetuse.
Surnud 2019. aastal ja maetud Võru linnakalmistule.

Arthur Ruusmaa

22.

oktoober

1956

Ajaloolane, koduloolane.
Sündis Siberimaal Novosibirski oblastis küüditatute perekonnas. Lõpetas Mõisaküla keskkooli ning Tartu ülikooli ajaloo- ja ühiskonnaõpetaja kutsega.
Aastatel 1983-1999 oli ta Kohtla-Järve põlevkivimuuseumi direktor ja Ida-Virumaa muinsuskaitse vaneminspektor. Alates 2000. aastast töötas ta Võrumaa muuseumis teaduri ja peavarahoidjana.
Arthur Ruusmaa oli tegev paljudes ühingutes, seltsides ja organisatsioonides.
Ta tegeles kodu-uurimisega, muinsuskaitsega, kirjutas hulgaliselt sisukaid uurimuslikke artikleid. Ta oli suurepärane Võru linna ajaloo tutvustaja linnapäevade ja folkloorifestivalide ajal.
Arthur Ruusmaa oli unustamatu koostööpartner Võrumaa Keskraamatukogule, mille üheks näiteks on tema koostatud ajaloostend „Päevapiltnikud ja kirjatsurad vanas Võrus“, mis on nähtav Võrumaa Keskraamatukogu mõttetoas ja kodulehel lib.werro.ee.
2014. aastal pälvis Arthur Ruusmaa Võru linna vapimärgi. 2017. aastal omistati talle Võrumaa teenetemärk ja anti üle Johannes Käisi preemia.
Surnud 2019. aastal ja maetud Võru linnakalmistule.

Maia Planhof

25.

oktoober

1941

Tõlkija.
Sündis Tallinnas. Õppis Võru 1. keskkoolis ja Tartu ülikoolis bioloogiat.
1984. aastal asus ta koos perega elama Haanjasse Plaani ja Kündja vahel paiknevasse tallu. Maia Planhof töötas Haanja koolis bioloogia õpetajana.
Tõlkimisega inglise keelest alustas ta 1994. aastal.
Maia Planhof on tõlkinud enam kui 250 raamatut põhiliselt kolmele kirjastusele: Eesti Raamat, Ersen ja Elmatar. Tänu temale on eestlaste lugemislauale jõudnud Gerald Durelli, Agatha Christie, Margaret Atwoodi jpt. teoseid.
Maia Planhof on olnud kirjandusklubi külaline Võrumaa Keskraamatukogus.

Enn Tupp

30.

oktoober

1941

Sporditegelane, poliitik, sõjaväelane.
Sündis Virumaal Kadrina kihelkonnas Vohnja vallas. Lõpetas Tallinna kaugõppekeskkooli ja Tartu ülikooli kehakultuuriteaduskonna.
Enn Tupp kuulus Eesti laskesuusatamise koondvõistkonda aastatel 1969-72 ja tuli laskesuusatamises Eesti meistriks.
Enn Tupp oli Võru linnapea aastatel 1989-90.
Aastatel 1990-92 oli ta Eesti Ülemnõukogu liige, töötas riigikaitsekomisjoni aseesimehe ja esimehena ning kuulus Põhiseaduse Assambleesse.
Ta on töötanud Kaitseministeeriumis kaitsepoliitikaosakonna juhatajana ning olnud Eesti kaitseminister aastatel 1994-95.
1996. aastal atesteeriti Enn Tupp Eesti Kaitseväe ohvitseriks majori auastmes.
Kuni erruminekuni 2007. aastal töötas ta Eesti Vabariigi kaitsejõududes ning oli Eesti Vabariigi sõjaväeatašee Soomes, Lätis, Leedus, Taanis ja Norras.
Enn Tupp on tegutsenud Suusaspordiföderatsiooni presiidiumis ja teinud kaastööd Spordilehele.
Tema sulest on ilmunud kaks põnevusromaani: „Detsembripäike“ (pseudonüümi Arju Virukas all) ja „Dekoreeritud jumalad“.

Grethe Rõõm

18.

november

1976

Laste- ja noortekirjanik, fotograaf, pedagoog.
Sündis Saaremaal Kuressaares. Õppis Kuressaare ja Vastseliina koolides ning lõpetas Tartu ülikooli eesti kirjanduse erialal.
Grethe Rõõm töötas enam kui kümme aastat ajakirjanikuna, algul maakonnalehes Võrumaa Teataja ja seejärel ajakirjas Eesti Naine.
Ta elab Võrumaal Rõuges Tindi külas. Aastatel 2008-2022 töötas fotograafina, alates 2021. aastast töötab emakeeleõpetajana Võru Kreutzwaldi Koolis.
Grethe Rõõm on kirjutanud lastele „Lohe Lembitu lood: pahandus Ööbikuorus“ ja „Lohe Lembitu lood: kitserööv“. Tema sulest on ilmunud veel lasteraamat „Ruudi, Tuula ja hambahaldjas Tauno“ ning noorteraamat „Viimane“.
Raamatu eest „Raamatuvardjad: tähtraamatu tagasitulek“ eest pälvis ta 2011. aastal Bernard Kangro nimelise kirjanduspreemia.
Raamatuga „Kaarnapuu“ võitis Grethe Rõõm Tartu lastekirjanduse auhinna 2024. aastal.

Tannil Kriisa

21.

november

1866

Orelimeister.
Sündis Haanja vallas Kokemäe külas Miku talus. Õppis Koke vallakoolis.
Oreliehitusega hakkas Tannil Kriisa katsetama juba varases nooruses. Esimene orelivile valmis tal 12-aastaselt ja päris esimeseks iseseisvaks tööks oli positiivorel väikesele Pressi algkoolile.
Tannil Kriisa eestvõttel asutati koos vendade Jakobi ja Juhaniga oreliehituse firma ning 1886. aastal valmis esimene kirikuorel Misso kogudusele.
Vendade Kriisade orelitööstuse ainulaadsus seisnes ainuüksi selles, et üht orelit, selle üksikosasid valmistati korraga kolmes üksteisest seitsme kilomeetri kaugusel olevas paigas - Kokemäel, Meelakul ja Tautsal. Kokemäel tegutses Tannil, Meelakul Jakob ja Tautsal Juhan.
Kolme venna ühistööna valmisid kirikuorelid kuni 1930. aastate alguseni. Pärast seda jäi põhikoormus Tannil Kriisa ning ta nelja poja kanda.
Surnud 1940. aastal ja maetud Rõuge vanale kalmistule.

Rainer Kuuba

10.

detsember

1971

Looduskaitsja, poliitik
Pärit Võrumaalt. Õppis Antsla keskkoolis ja Eesti maaülikooli metsamajanduse erialal.
2003. aastal kaitses ta Tartu ülikoolis magistritööd teemal „Metsade majandamine ja selle mõju metsaelustikule”.
Rainer Kuuba on aastaid tegelenud metsanduse ja looduskaitsega. Ta on töötanud spetsialistina Eestimaa Looduse Fondis, Karula Rahvuspargis ja metsakorraldajana Eesti Metsakorralduskeskuses.
Aastatel 2010-2024 oli ta Võru Instituudi direktor, tema valitsemisaega jäi teadus- ja arendusosakonna ning muuseumiosakonna töö korraldamine.

Ilmar Vananurm

21.

detsember

1946

Luuletaja, tõlkija, ajakirjanik.
Sündis Võrumaal Meremäe vallas Hilande külas. Õppis Võru 1. keskkoolis, Tartu ülikoolis eesti keelt ja kirjandust ning Vilniuse ülikoolis vene keelt ja kirjandust.
Ilmar Vananurm töötas Võru haridusosakonnas kooliinspektorina, Põlva ajalehe Koit ajakirjanikuna ja ajalehe Lõunakaar toimetajana. Aastatel 1997-2007 toimetas Ilmar Vananurm ajalehte Setomaa. Ajakirjanike Liidu liige aastast 1983.
Alates 1968. aastast hakkas ta perioodikas avaldama luuletusi, jutte ja artikleid, eriti Setomaa kohta. Ilmar Vananurm on välja andnud kolm proosakogu: „Pesad”, „Ostseewellen. Ausammas lehmale” ja „Mu Petserimaa”.
1996. aastal avaldas luulekogu „Lehed, tuulest kantud”. Setokeelse luulekogu „Vii üle vii” eest pälvis Ilmar Vananurm Bernard Kangro nimelise kirjanduspreemia 2008. aastal. Hiljem on ilmunud luulekogud „Ei ole kunagi hilja“ ning „Lihtne ja hea on lihtsalt lembuda“.
Ilmar Vananurm on kirjutanud näidendid „Kallistus“ ja „Petserimaa igatsus“. Viimase järgi mängiti menukat suvelavastust Säpina külas.
Ta on tunnustatud leedu kirjanduse tõlkija.
Ilmar Vananurm on oma loometöös keskendunud Petserimaa saatusele.
2022. aastal avaldas Ilmar Vananurm romaani „Petserimaa taevahelgid“ ja 2024. aastal „Petserimaa taevahelinad“. 2025. aastal valmis romaan „Muinasjutu kuma“, mille esitlus toimus detsembris Võrumaa Keskraamatukogus.
1996. aastal pälvis ta Hendrik Adamsoni murdeluulepreemia ja 2002. aastal Anne Vabarna nimelise kultuuripreemia. 2017. aastal pärjati seto kultuuri edendajat Ilmar Vananurme Jakob Hurda rahvuskultuuri auhinnaga.

Ain Mäeots

25.

detsember

1971

Näitleja, lavastaja, filmirežissöör.
Sündis Võrus. Lõpetas Võru 1. keskkooli ja Eesti muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikooli.
Ain Mäeots on töötanud aastast 1994 teatris Vanemuine näitleja, lavastaja ja draamajuhina.
Ta on mitmete filmide ning telesarjade stsenarist ja režissöör: „Taarka“, „Deemonid“, teleseriaal „ENSV“. Teatritele on tal valminud üle 50 lavastuse.
Lisaks on Mäeots lavastanud mitmeid galasid ja meelelahutussündmusi ka väljaspool teatrit.
Ta on mänginud teleseriaalides „Wikmani poisid“, „Õnne 13“, „Ohtlik lend“ ja filmides „Malev“, „Elavad pildid“, „1944“.
2020. aastal lavastas Ain Mäeots Kiidjärvel Kalmer Tennosaare elust kõneleva menuka suvelavastuse „Vana klaver ehk suusabaasis on tantsupidu” ja 2022. aastal etendus samas kohas „Ada. Rääkimata lugu“.