"MINU HÕIMLANE" KARL PÄRSIMÄGI
Nii kõneles maalikunstnikust Võrumaalt pärit professor Evald Saag (1912–2004), mees, kellel oli pühapäevamaalijana silma kunsti ja kõrgetasemelise teoloogina empaatiat inimliku ebatäiuslikkuse suhtes. Mees, kes viibis periooditi Pariisis aastatel 1933-1940, kus ta kohtus nii Pablo Picasso kui helgete meeleolude maalija, 11. mail 1902 Urvaste kihelkonnas Vana-Antsla vallas sündinud Karl Pärsimäega.
„Tema nimetas oma kunsti nägemuseks...Suur jutumees ei olnud. Aga ta lasi sul vaadata kui ta töötas...Tantsis pildi ees, kui ta midagi tegi. Vaatas nii, vaatas teise rakursi alt...Ta tahtis maalida „nii nagu tuu järv om". Mõnikord oli mul kahju, kui ta jättis maali pooleli ja ütles: „Aig om käe' ära mõske"... Pärsimäe töödes ei lõhene värv. Värvi peab segama pikka aega, kui sa tahad niisugust mahedat tausta saada... Tal ei olnud raha lõuendi ostmiseks...Ta tahtis võrdlemisi minimaalsete vahenditega saavutada elamuse. Aga mõnele pildile elas ta väga kõvasti sisse. Ja seal ta töötas. Ega ta päeva jooksul väga palju ei jõudnud. Ta polnud selline, kes labidaga paneb peale värvi. Asjalik töömees...materialist ta polnud. Pärsimägi oli kunstnik, väikese sõrme otsani." (H. Treier „Pärsimägi.Võrumaa.Tartu-Pariis", lk 87–89)
Saatus ei olnud Pärsimäele armulik. Kui sakslased 1940. a Pariisi okupeerisid, ei tundnud kunstnik suurt ohtu, kuna pidas vallutajaid kultuurrahvaks. Võib-olla said talle saatuslikuks tema oletatavad suhted juuditariga, tema enda juudiks arvamine või kuulumine vastupanuliikumisse? Ta arreteeriti. 27. juulil 1942 suri ta vang nr 41043. Auschwitzis.
Naabertalus Rüütlil sündinud Bernard Kangro (1910–1994) meenutab kunstniku Sika talu kodu oma raamatus „Kipitai." Karli isa Jaani (1857-1940) kireks oli ehitada veskeid, ema Leena (1867-1935) oli lahke ja leebe naine. Kunstniku vanemad harrastasid muusikat – laulmist ja kandlemängu. Peres oli kuus last, neist kahed kaksikupaarid. Karli kaksikvend, tema lapsepõlve mängukaaslane Mihkel suri varakult.
Andeka Karli tee viis peale mitmete koolide lõpetamist Konrad Mäe ateljeesse ja „Pallasesse" maalimist õppima. Väikest kasvu, heatahtlik, leebe loomu ja huumoriga, maavillases kuues Võrumaa poiss sai kaaslaste seas hüüdnimeks „Poja."
Eduard Wiiralt on ta portree jäädvustanud õlimaalis ja litograafias.
Pärsimägi oli modernistlik maalija. Teiste pallaslaste maalide hulgast eristus ta käekiri märgatavalt. Tal oli Võrumaa identiteet. Moodsa kunsti võtmes kujutas ta oma kodutalu ning pereliikmeid. Võrus maalis ta Tamula järve ja randa, Dr.Fr.R. Kreutzwaldi ausammast ja pritsimaja. Ta oli kunstnik, kelle vaim kohanes sama hästi nii Võrumaa metsade keskel kui Venemaal, Saksamaal või Prantsusmaal end täiendades.
Heie Treieri kunstiteaduslik uurimus „Pärsimägi. Võrumaa-Tartu-Pariis" (2003) on pühendus maalikunstniku 100. juubeliks.
Karl Pärsimäe loomingu näitused on avatud sel kevadel ja suvel Võrumaa Muuseumis ja Võrumaa Keskraamatukogus.
Ma ütleks täna lihtsalt „oma hõimlast" meenutades: „Palju õnne, Poja!"
Maie Elstein
Võrumaa Keskraamatukogu
bibliograaf