Mutt, Victor Johann
Võru alt Jakobstadti : (27. V-5.VII 1919). Tartu : [s.n.], 1927. 116 lk.. 11 murtud l. skeem.
Ühe meie raamatukogu 85 aastat tagasi kirjutatud, tagasihoidliku kujundusega raamatu leidmine rabas mind ootamatu leiuna. Raamatus asuv lilla tempel kirjaga Sydney Estonian Society Library viitab annetusele. Raamat on teinud läbi kahekordse tee Eestist Austraaliasse ja tagasi. Raamatu autoriks on Mihkel Muti vanaisa, kõrge sõjaväetegelane, kolonel Victor Johann Mutt (25.05.1886-30.04.1942), kes osales Vabadussõjas ja kuulus koos Ants Piibu ja Jaan Poskaga 1919. a. Tartu pantvangikonverentsil Eesti delegatsiooni ja oli sõjalise eksperdina Tartu rahu konverentsil 1920. a.
Tema ehedalt ja tõetruult Vabadussõja üht 1919. a. sõjakäiku kirjeldav raamat „Võru alt Jakobstadti“(Tartu, 1927) on minu ees. See on harras tunne, kui avan raamatu lõpus asuva skeemi nr. 2 „Sõjategevus Võru-Marienburgi sihil 27.V.1919“ ja näen, kus tookord paiknesid meie ja kus vaenlase väed (skeemidel on kohanimed märgitud saksapäraselt).
Pihkva linn on 25. maist Eesti vägede käes, Narva liinil liiguvad Eesti ja Loodearmee väed Petrogradi suunas, 24. mail on Riia linn enamlastelt ära võetud ja osa Kuramaad on von der Goltzi Saksa Rauddiviisi, Balti Landeswehri ja Andreas Needra Läti valitsuse käes. Vihane vaenlane on aga veel Eesti lõunapoolseis, Võrumaa piirides. Ülekaalukal vaenlasel on hetkel 8300 püssi, 230 mõõka, 185 kuulipildujat, 20 suurtükki ja 2 soomusrongi.
Victor Mutt kirjutab: „Olukord oli Eesti väed nii ära piinanud ja edasi kannatamine ähvardas võimatuks minna ning Eesti visadust ja jonni ähvardas vaenlase arv murda. Vaenlase ülekaalu ei saanud ega tohtinud üle tähtsustada, sest kaalul oli nii palju.“
Eesti sõduril tuli edasi minna, vaatamata talvekuudel vaenlase pidevaid lööke tõrjudes tekkinud väsimusele, viletsatele riietele ja sõjariistadele, mida sõja alguspäevil oli sageli tulnud paljaste kätega vaenlase käest ära kiskuda...
„Kui väike rahvas tahab suurt ülesannet läbi viia, siis peab ta suur olema kui suur rahvas. Suuri tegusid sõjas võib ainult see rahvas teha, kes teab, milleks ta oma paremate poegade verd valab“ - nõnda kirjutab Victor Mutt.
Eesti väejuhatus koostas Jakobstadti (Jekabpils) sõjakäigu tegevuskava ratsapolkude, Sakala partisanide, jalaväepolkude, soomusrongide divisjoni ja kahe soomusauto jaoks nii, et tuleks ülekaaluka vaenlasega võideldes vähem verd valada. Vaenlane kartis meie kuulsaid soomusautosid ning ta hävitas taganedes sillad. Aga neid ei aita enam miski. Sõda kandub peatselt Läti territooriumile, kust vaenlane lüüakse välja nii Marienburgist (Aluksnest), Smiltenest kui Vana-Schvaneburgist (Gulbenest). Vaenuväed on oma kuju kaotanud, nende omavaheline side on lõhutud, kasvanud on hirm ja segadus. Punased Läti kütid, kes Petrogradis enamlased troonile upitanud ja eestlaste verd valanud, olid jälle auta kodus tagasi ja nende jäänused peagi peitu pugemas.
Kõik vaenlase väed, mis alles 27. mai hommikul keset Võrumaad seisid, löödi juba 28. mai õhtuks üle Eesti lõunapiiri. 28. mai 1919 oli eestlaste jaoks ajalooline päev. Esmakordselt Vabadussõja ajal oli vaenlane Eesti piiridest välja heidetud.
Viimane, 10. skeem „Sõjategevus Jakobstadti sihil 4.VI. 1919 näitab, kuhu on Eesti väed vaid üheksa päevaga ülekaaluka vaenlase tõrjunud. Põhja-Läti kuni Düüna jõeni oli vaenlasest vaba!
Raamatu eessõnas, mis kirja pandud 1926. a. New Yorgis, kirjutab Mutt: „Ükski rahvas ei kao ega kasva imede najal; igaüks neist kannab oma edu ehk hukatuse ideesid terves oma rahva kogukehas...Võidu alusena näeme kogu rahva enesekaitse jõusummat - Eesti malevat tema massis, seda vaenlast purustavat vana eesti sõjakirvest, mille vähegi lähemal vaatlemisel kõigepealt paistab silma vaenlast vaenuväljal purustav sätendav-haljas tapperi tera – kaitseväe nooremad juhid ja lihtsõdur.“
Asjalikesse ja täpsetesse lahingute ülevaadetesse on lükitud ilukirjanduslikult kauneid, antud ajahetkega teravalt kontrastis olevaid kirjeldusi, mis jäävad hinge kriipima: „Ida poolt vaatava piiritu metsa sügavusest kostab siit-sealt linnulaulu katkend ; ojale sügavalt kummardunud toominga paksust uimastavast lehe- ja õierüüst kuulduvad ööbiku õhtulaulu esimesed helid... Loodus kuulatab – kas tõesti on käes ilus kevadõhtu ja puhkus? Ootamatu, kuigi kaua oodatult, purustades ümbritsevat õhtuvaikust, lõikab läbi kristallselge õhu terav püssipauk, teine, kolmas...Kuivade kadakatena põleb püssi ja kuulupildujate ragin ; ja harva sekka köhatavad suurtükid. Hakkab keema suur nõiapada...Ridades tõuseb elav sumin nagu mesipuus, kui sellele hilja õhtul pihta koputad – sõbralik-ühine ja võõrale selgesti ähvardav.“
Jakobstadti sõjaretkega ei lõpe veel Vabadussõda. Kuid raamatu leheküljed viitavad peatsele võidule. Ja tuleviku ränkadele võitlustele kodumaa eest.
Kolonel Victor Johann Mutt hukati 1942. a. kommunistliku režiimi poolt Venemaal Kirovi vanglas nagu paljud Eesti vabaduse eest võidelnud riigitegelased. Kallilt saadud vabadust tuleb kaasajal kõrgelt hinnata ning hoida. Seepärast soovitan raamatut lugeda.
Maie Elstein
Võrumaa Keskraamatukogu bibliograaf