Vastse-Antsla vallast pärit romaanikirjanik
MALL KÜNNAPUU 100
Läidame küünla. On taas põhjust meenutada : 100 aastat tagasi sündis Võrumaal Vastse-Antsla vallas Miku talus 19. jaanuaril 1913. a. eesti kirjanduselu kolme romaani võrra rikastanud tulevane naiskirjanik Mall Künnapuu. Tookord kandis ta küll nime Miili Kre(e)vald, mille hiljem Kuldre koolijuhataja Richard Melts Milliks ristis. Selle nime muutjaga Milli 1933. a. abielluski.
Suure talu tütrena oli Milli kursis maaelu ja talutöödega. Lõpetanud Kuldre algkooli, asus ta õppima Väimela põllutöökooli, et ette valmistuda perenaise ametiks. Saatus aga määras talle teistsuguse elutee. Koos mehega olid nad mõnda aega Kuldre kooli õpetajad. Nende lapsed Milvi ja Riho jooksid kooliõues ringi. Andekas Milli oli tegev kohalikus kultuurielus ning kes teab, milliseks oleks ta elu kujunenud kodusel Võrumaal, kui tema noorust ei oleks varjutanud sõjasündmused ning võõrvõimude vahetumised. Perekond jättis 1944. a. kodumaa. Algas pagulaselu. Esmalt Austrias, seejärel Lääne-Saksamaa põgenikelaagris, kust 1950. a. siirduti USAsse, kus samal aastal ilmus Torontos ta kaheosaline romaan "Südamel on omad mõtted".
Juured tugevalt Võrumaa mullas, ei saa ta teisiti, kui viib oma romaani tegevuse talle armsatesse, tuntud paikadesse - Orgmäe (Urvaste) kirikusse ja kalmistule. Ta on ise oma romaanis öelnud peategelase Helena suu läbi, et kirjanik peab andma oma hinge, et ta ei tee oma tööd kriitika pärast, vaid see tunne purskub ta seest nagu mägiallikas. Kas see allikavesi on joodav või mitte, see selgub hiljem. Võrumaa tüdrukust kujuneb kirjanik eemal kodumaast. Seepärast olid tema teosed Eestis kaua aega kättesaamatud ja lugejaile tundmatud.
Varjunime Mall Künnapuu taga on psühholoogiliselt ja filosoofiliselt inimhingi ja sündmusi läbi köster Juhan Vainu tütre Helena tunderikka südame kirjeldav autor. Romaan algab 19-aastase Helena laulatusega Orgmäel ning lõpeb tema surmaga paguluses. Teoses on armastust ja suuri tundeid, on pettumusi ja on kannatusi. Helena võõrdub mehest. Ta mees langeb 1944. a. piirikaitserügemendis võideldes ja nagu kirjanikku ennast, nii ootab ta tegelaskuju hüvastijätt kodumaaga. Kirjanik kujutab hästi maaelu, mida ta tunneb ja pagulaselu võõrsil, kuhu tee teda ennastki on viinud. Helena näol on tegemist kauni isiksusega, tema elukreedoks on :
"Ela nii, et suudaksid olla õnnistuseks oma kaasinimestele".
Romaanis on palju kauneid lauseid, mida võiks lausa tsiteerida. Eestlaste elu paguluses ei ole kerge. Aga eestlus püsib.
"Südamel on omad mõtted" on perekonna- ja armastusromaan, milles kahtlemata peegeldub nii mõndagi autori enese eluloost. Samas rütmis toimub ka tema järgmise romaani "Hüljatud tõed" (1968) sündmusi nii maal kui linnas kui hiljem paguluses kirjeldamine. See romaan on erineva ellusuhtumisega Esta ja Dora kujunemislugu. Niisugust helgust ja südamlikku siirust, millist esimesest romaanist lugeda võib, selles ei ole. Aga kirjanik on öelnud, mida on soovinud öelda. Romaan algab kevadega ja lõpeb kevadega. Mälestusi on kauneid kui kevadhommik ja rusuvaid nagu leinarong. Kodu kui sümbol on nii mõndagi, kasvõi hilissügise sajud, talvised tuisud, põhjamaa valged ööd, virmaliste vehklemine, tähtedest särav taevavõlv...
Mall Künnapuu on tundeküllase kirjeldamisoskusega autor, kelle jutustamislaad meenutabki mulle purskuvat allikat -- puhast ja karget. Tema teosed on sündinud igatsusest kaotatud maailma järele.
1. märtsil möödub 25 aastat tema surmast. Autori sünni- ja surmadaatumid langevad kummalisel kombel kokku mu isa omadega. Kahjuks ma ei saa viia lilli New Jersey osariigis asuvale Valhalla kalmule. Meenutan siis nii.
Maie Elstein,
Võrumaa Keskraamatukogu bibliograaf