Armastatud kunstniku ja kirjaniku Edgar Valteri 85. sünniaastapäevaks ilmus Krista Kumbergi koostatud suurepärane raamat „Edgar Valter. Lasteraamatute illustratsioonid 1948-2005."

Kümme aastat tagasi, aprillis 2004 tegid Võrumaa raamatukoguhoidjad Avatud Eesti Fondi toetusel Pöörismäel Suure Kevadvuntsimise Päeva. Riisusime lehti, panime puid riita, lõikasime oksi jne. See oli meie kingitus armastatud kunstnikule. Seal toimetades haaras meid sama tundmus nagu kunstnikku ennast: "Kohe, kui olin seda elamist näinud, teadsin, et see on just see, mida olin otsinud".

Nüüd on võimalus saada suurepärane ülevaade Edgar Valteri elutööst. Kronoloogiliselt tutvustatakse tema illusteeritud teoseid lühikese sisukokkuvõtetega, mis on sageli varustaud kunstniku ja teiste kirjanike kommentaaridega.

Esimene Valteri illustreeritud raamat ilmus 1948. aastal. See oli Ellu Elleri „Vanaema jutukera", mida kunstnik kommenteerib : „ise neid vaadates olen valmis punastama ja pead raputama". Aastal 1959 ilmus esmatrükk terveid põlvkondi tüdrukuid mõjutanud Silvia Rannamaa „Kadri".

A. Lindgreni „Meisterdetektiiv Blomkvisti" illustratsioone kirjeldab Leelo Tungal :" Valter oskas haruldaselt köitvalt "kujutada lapsi liikumas".

Rääkiv kaltsunukk Sipsik sai lastele tuttavaks 1961. aasta Tähekese juuninumbris. Umbes kolmekümne aasta jooksul joonistas Valter „Sipsikule" mitmed uued pildid ja teadaolevalt pole ühtki Sipsiku originaalpilti enam alles.

Jaan Rannapi lõi raamatu „Salu Juhan ja ta sõbrad" kujundus pahviks: „Ma hindasin tema käekirja nii kõrgelt, et ei pidanud mingeid oma nõuandeid- nõudmisi kunagi vajalikuks".

Harri Jõgisalu meenutab: „Keegi polnud sellisest vigurvändast nagu Krõll varem midagi kuulnud, veel vähem teda näinud. Vaevalt autor ise ka, kui Krõlli välja mõtles, ette kujutas, missugune ta päriselt on. Aga onu Edgar teadis täpselt ja nüüd tunnevad lapsed Krõlli pildi järgi iga kell ära".

Siinkirjutaja lapsepõlvest meenuvad südantsoojendavad illustratsioonid Ellen Niidu raamatust „Karud saavad aru", mis just piltide pärast sai räbalaks loetud.

Aino Perviku Kunksmooriga said lapsed tuttavaks 1972. aasta Tähekese juuninumbris: „Valter oli väga hea fantaasiaga ja talle meeldis joonistada igasuguseid tüüpe ja tüübikesi".Tema „Arabella" Mirko modelliks oli poeg Mihkel.

Samal aastal ilmunud Eno Raua „Naksitrallid" said suursündmuseks eesti lastekirjanduses. H. Jõgisalu: „Autori antud nimed Kingpool, Sammalhabe ja Muhv ning nende õilis iseloom ja tegemised tundusid küll tagasihoidlikult öeldes pisut naljakad, kuid nende väljanägemine oli esinduslik. Astusid nakstrallide raamatuis, kunstnik Valteri (moe)ateljees maalitult, kirjus saterkuues, mansetid käistel ja kamassid jalas, väärikalt Eesti ja paljude teiste rahvaste väikeste ja suurte lugejate ette ning valmistasid neile igal leheküljel jällenägemise rõõmu".

Olivia Saare jutustus „Kaks koera" ilmus 1974. aasta Tähekese juulinumbris. Kirjanik on meenutanud: „Valteri lapsed on elavad ja liikuvad, neis on hinge; vaataja tabab isegi nende karakterit ja meeleolu".

Siinkirjutaja vaieldamatuks lemmikuks on Gerald Durelli „Minu pere ja muud loomad", mida on loetud kordi ja kindlasti on kaasa aidanud Valteri illustrartsioonid.

1986. aastal ilmunud Peep Ilmeti "Matsalu mailt" looduspiltide kohta on öelnud kunstnik ise, et "ega laps peagi kohe kõiki lilli ja linde nimepidi teadma. Tore seegi, kui ta oskab teraselt vaadata ja ümbritsevat tähele panna".

Heino Kiige mahukas kultuurtaimi tutvustavas teoses „Maailma viljad" on kunstnik botaanilise täpsusega portreteerinud igat taime, aga lisanud ka olustikulisi pilte taime tarvituselevõtu aegadest, selle kasvatamisest ja kasutamisest. Heino Kiik: „Tulemus on täiesti ainulaadne: populaarteaduslikust raamatust kujunes nauditav pildiraamat, kus taimede kõrval näha näha hulgaliselt maid ja rahvaid. Kunstnik püstitas juba ainuüksi „Maailma viljadega" endale kustumatu monumendi".

Ann Roos, Sten Roosi ema kirjeldab oma külaskäiku Valteri juurde Pöörismäele: „Mõisa me Urvastest ei leidnud, aga üsna meeldiva majakese ja aida küll. Viimases meid nüüd juba vabakunstnik Valter vastu võttiski....Ta oli väikest kasvu ja kortsus ning suunurgas oli tal piip...Ütlesin: „Kui vaid meie kadunud poeg teaks, et tema lemmikkunstnik joonistab pildid nendele jutukestele", ja Valter vastas: „Küll ta teada saab!"

Leelo Tungal nentis, et „mängida armastav laps oli Etsis alles elu lõpuni". Ta meenutab seoses „Aabitsa" valmisega kunstniku ettepanekut: „Teeme eesti lastele üle kahe aabitsa. Lastele rõõmuks ja enesele rahuloluks. See peab tulema üks pagana hea aabits, iga täht saab nobedasti selgeks ja sõnad tulevad rüsinal järele. Või robinal. Ja siis peavad pildid toekalt tagant aitama. Ja ehk aitavadki, kui usinalt püüda".

„Pokuraamatu" saamisloost meenutab autor: „Siin, Võrumaal, juhtusin aga metsaservas kõndides omapärasele seltskonnale. Seal nad seisid, mõned mõned suuremad, mõned väiksemad. ...Ei saanud lahti tundest, et nende rohukuubede sees on elusolendid. ...Tegin poolnaljaviluks mitmeid visandeid ja kuidagi märkamatult said olevused nime. Jutt hakkas hargnema. Iseendalegi üllatusena." H. Jõgisalu: „Nime Poku nagu ka Pokumaa andis kunstnik ise, sest niisugust sõna ei ole ei eesti keele seletussõnaraamatus, eesti keele sõnaraamatus ega ka F.J. Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatus. Sõna ja nimi on seega Edgar Valteri loodud... Nii oma kunsti kui ka raamatutega jääb ta unustamatult eesti lastekirjandusse".

E. Valter tõdes, et "Pintselsabasid" kirjutades kippus tal ikka ema meelde tulema, tema õhin ja ringivaatamine, käes pintsel ja värvitops.

Krista Kumbergi koostatud ja kirjastuse Tammerraamat poolt väljaantud suurepärane raamat on austusavaldus suurele kunstnikule tema 85. sünniaastapäeva puhul.

Inga Kuljus