Märtsikuu on Eesti ajalukku kirjutatud ränkraske küüditamise kuuna, mida ei tohi kunagi unustada. Üks meeldetuletus on võrulase Ado Kisandi päevik aastatest 1939-1947, millele on suurepärase saatesõna kirjutanud Toomas Hiio.

Ado Kisand (1929-2013) on kirjutanud oma elust raamatu „Minu paljutahulise elulooga seotud meenutusi“ (2008). Ta oli üks kümnest tuhandest eesti inimestest, kes 1941. aastal Siberisse küüditati. 1939. aasta sügisel alustatud päevikut jätkas ta sundasumisel olles. Päeviku sissekanded lõpevad 1947. aasta novembris. Päevik koos illustratsioonidega on üsna haruldane dokument oma ajastust.

A. Kisandi anne avaldus juba lapsena: „Joonistustunnis lõpetasin kavad. Ja siis panime kõik oma kavad tahvli äärde vaatamiseks. Minu ja Hants Krimbi tööd olid olid kõige ilusamad“ (9. 12.1939). Ka naljasoon oli tal kolemas: „Koolis sain väikese märkuse, sellepärast et ühel õpilasel kästi kaardil Saaremaad näidata. Meie klassis on üks tütarlaps Siiri Saaremaa ja mina näitasin tema peale“ (14.12.1939).

1940. aasta väga külma talve kinnitust loeme A. Kisandilt: „Täna oli väga külm, ei ole olnud enam sadu aastaid. Oli -46*järel linnas, aga jaamas kraadiklaas ei saanud enam näidata, oli -50*C järele“ (17.01.1940).

Illustreeritud päevikulehtedel kirjeldas A. Kisand kõike väga üksikasjalikult: „Kell 20 läksid Olly, isa ja ema Võru teatrisse nimega „Kannel“ (08.02. 1940). Tunnistus muusikaõpingutest: „Siis läksin Ainiga klaveritunni andja härra Elkeni juurde, kes määras mulle tunnid igal neljapäeval“ (12.02.1940).

A. Kisandil oli tahtejõudu kirjutada sundküüditamise teekonnastj päevikus nr 3, mis algab 7. juunil ja lõpeb 31. detsembril 1941. 17. juunil 1941 viidi isast lahutatud pere jaama. „Meie jaoks olid loomavagunitele trellid ühele poole ette pandud, aga teise poole aknad olid hoopis kinni löödud. Me saime koha ülemisele narile, akna alla. Vanaema tõi meile madratsid veel järgi ja ostis veel kastruli. Jätsime siis jumalaga kõigiga ja kell kaheksa õhtul sõitsime Võru jaamast välja pikale reisule. Kõik me nutsime“ (17.06.1941).

Päeviku nr 4 (1. jaanuar 1942 - 6. märts 1945) järgi lõpetas A. Kisand 1942. aasta kevadel Novo-Makarovka algkooli, vennad Tarmo ja Peeter käisid lasteaias ning suvel käis Ado koos emaga kolhoosis tööl. Aprillis 1943 osteti kahe pere peale maja. 16. detsembril saabusid kolm kirja Eestimaalt külasse, need olid üldse esimesed teated kodumaalt.

1. jaanuar 1945 jõudis kätte kui „uus aasta uute kodumaale sõidu lootustega“, mida selgitab 2. jaanuari sissekanne: „Täna kirjutasid meie küla eestlased Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumile palvekirja, et oleme sattunud majanduslikult väga raskesse olukorda ja palume, et meid siit ära kodumaale viiakse.“

Päeviku nr 5 (7. märts 1945-22. juuli 1945) lehed olid täidetud tihedamas kirjas, „sest paberit on vähe. Kodust võetud tagavara on juba lõpukorral“ (07.03.1945). Ristiisa Johannes Käis saatis ajakirju „Looming“ ja „Sõjasarv“ ning nende vahel paberit ja ümbrikke. Juunis saabusid esimesed ajalehed: „Õhtuleht“, „Sirp ja Vasar“ ning „Töörahva Elu“.

Aprillis kutsus kooliõpetaja A. Kisandi kooli joonistama. Pealkirja „Rahva tarkus“ ümber joonistas ta lilledest pärja ja pärjasse kirjutas punase tindiga vene vanasõnu õppimise kohta. Tasuks sai suppi ja leiba nii palju kui tahtis. Loomulikult on söögiteema kõiki päevikut läbiv, alles 24. mail 1946 kirjutab A. Kisand: “Oli supp lihaga ja hernepudru. Ei saa nuriseda toitude üle enam“.

Päevikutest selgub, kui palju rõõmu tegi kodust saadetu: „pakk oli kastita, pakitud padjapüüri ja kõige peal oli linane riie, millest ema õmbleb Peetrile suveks püksid. Saime jälle natuke paremini riidesse tänu kodustele“ (16.03.1946). Rõõmu oli raamatutest: O. Lutsu „Jüri Pügal“, Kreutzwaldi „Paristaja-poeg“ ja „Kalevipoeg ja Vetevaim“ lõid „kõikidel silmad särama“ (06.04.1946). 6. juuni 1946 oli A. Kisandile õnnelik päev, sest „ristiisalt J. Käisilt saabus mulle tema oma väljaantud teaduslik raamat „Füüsika igapäevases elus“.

Märtsis lõppes õppeaasta III veerand, mille A. Kisand lõpetas neljade ja viitega, mida ta kinkis ema 40. sünnipäevaks: „emale sain sünnipäevaks teha rõõmu ainult oma hinnetega, sest kinkida pole mul siin midagi“ (23. 03.1946).

Septembris 1947 läks A. Kisand Plotnikovo mittetäieliku keskkooli seitsmendasse klassi ja ta valiti ühehäälselt seinalehe toimetusse: „Mind need lisatööd ei rõõmusta, sest niigi antakse koolist mulle üht-teist joonistada ja teiseks pea kõik aeg kulub niigi õppimiseks, aga mul on isu õppida tantsimist, lugeda raamatuid ja balalaikal mängimist ma väikseviisi juba õpin.“

Novembri lõpu poole: „Varsti kirjutas tädi Olly, et meid sellepärast ei ole ära lubatud, et siin, Baktšari, rajoonis on meid nõukogude korra vastasteks tunnistatud. Võta siis kinni see õigus. Muide, siin on pea kõigile mingi põhjus leitud, et aga inimene ära ei saaks siit sõita.“

Ado Kisandi päevik on väga kaunilt kujundatud raamat, mis kahtlemata on sisu ja autorit väärt.

Inga Kuljus