Võrumaa kirjaniku Marek Kahro neljas teos „Seal, kus näkid laulavad“ võitis kirjanduskonkursi Bestseller ilukirjanduse kategoorias peapreemia. 6. mail toimunud kohtumisel Võrus küsitles Marek Kahrot Herdis Ojasu ja alljärgnev on kirjapandu sellelt kohtumiselt.

Antsla lähedal elav Marek Kahro tähistas tänavu mõnes mõttes „tööjuubelit“, sest kirjutamist alustas 3. klassis kirjandiga „Kes ma tahaksin olla“, mis sai hindeks viis. Kirjandusest enam meeldis Marekile ajalugu ja seda on ta ka õppinud, aga teadustöö pole tema rida, küll aga rõhutab lugemise tähtsust.

H. Ojasu küsimusele mõtete ja ideede kohta vastas kirjanik, et kõige paremad mõtted tulevad looduses. Raamatus olevate täpsete looduskirjelduste kohta selgitas M. Kahro, et tarkus ei püsi peas, kooliajast mäletab küll taimede nimetusi, aga tegevuskohtade elama panemiseks vaatas interntist juurde ja küsis ekspertidelt nõu, viimases raamatus näiteks psühhiaatrilt.

Raamatuid kirjutab Marek Kahro kui tuju tuleb, viimast teost kirjutas suurte vaheaegadega kümme kuud ja siis saadab raamatud kohe kirjastusse, ilma kellegi retsensioonita. Tema raamatu keel on väga ilus eesti keel, ta paneb kohe laused kirja ja kui tunneb, et lausetes puudub meloodia, nokitseb veidi, aga eesti keel peab olema puhas.

Jaan Martinson oma Eesti Päevalehes ilmunud suurepärases arvustuses ei osanud raamatut liigitada – on tegu krimka, müstifikatsiooni või ulmega? Marek Kahro leidis, et žanri määramine on kriitikute töö, tema on lihtsalt kirjutanud ühe põneva jutu nii nagu süda lustib ja mõeldud lugemiseks kõigile.

Küsimusele, miks tegevus toimub Virumaal, vastas autor, et Pandivere loodus on imeline ja ka et mitte tuua kurjust Võrumaale. Kohtumise lõppedes luges autor just katkendi Luivere kirjeldusest.

Marek Kahro raamat „Seal, kus näkid laulavad“ pakub lugemisrõõmu eelkõige krimikirjanduse sõpradele. Juba teost lugenud jäävad ootama järge, mida autor kohtumisel ka lubas.

Inga Kuljus