Läinud aasta lõpus ilmus väga ilus, aga samas väga kurb Nady Sprenk – Dorni koostatud raamat „“. Raamat on pühendatud Eesti Ratsarügemendi 100. aastapäevale ja on ühtlasi kingitus Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks. Seega väga sobiv teos avama juubeliaasta raamatututvustuste sarja.
Raamat räägib Boris Taari, Tartu Ratsarügemendi leitnanti elust, mis põimus Aino Sprenki eluga. Viimane õppis Võru Õpetajate Seminaris aastatel 1928-1930 ja ka seetõttu väärib raamat tutvustamist. See on autentne armastuslugu kahe inimese elust armastuses ja saatusest Eesti Vabariigis 1930 - 1940.
Esimene osa, „Kirjad kahe padja vahelt 1930–1940“ sisaldab 178 autentset armastuskirja oma väljavalitule Aino Sprenkile. Raamatu teevad väärtuslikud fotod ja dokumendid, näiteks tunnistus selle kohta, et Boris Taar võib kanda ratsarügemendi rinnamärki nr 910. Samuti postkaardid näiteks vaatega Kütioru veskile. Palju fotosid on Värska Põhjalaagrist, kus Boris Taar teenis ja Ainole kirjutas. Jaanipäevaeelsest kirjast 1937: „Laagris on praegu väga õudne, tolmutab õudselt, vihma ei ole siin sadanud juba Suviste pühade saadik, rohtu siin kusagil ei näe, kõik on ära põlenud; suur loenduse plats, kus harilikult kasvab ilus rohi, on täiesti kollane, mäe nõlvakud on kõik kollased – elavaid taimi ei näe kusagil, pääle järve.“ Ta oli osav ratsutaja, võistles oma lemmikratsudega Mazurka ja Morgan, kellest on ka fotosid. Veel 14. augustil 1939 lohutab Boris oma abikaasat: „Ainoke, mina ei mõtle sugugi sõjale – ole Sina ka rahulik!“. Viimane kiri kannab kuupäeva 11. oktoober 1940.
Teise osas, „§ 58, 1941–1992“ on kajastatud dokumendid Boris Taari arreteerimisest 1941 ja hukkamisest 1942 suvel Norilski vangilaagris. Tema saatus kajastub KGB arhiivimaterjalides.
Väljavõte ülekuulamisprotokollist 30. septembril 1941: „Mina kui Eesti sõjaväe ohvitser ja olles meelestatud rahvuslikult soovisin, et Eestis eksisteeriks kodanlik-rahvuslik kord. Lugesin seda poliitilist korda õigeks ja olin valmis seda, relv käes, kaitsma“.
Boris Taar kui poliitilise repressiooni ohver rehabiliteeriti 9. septembril 1992. Aino Taar lahkus 23.oktoobril 1990 ja ei saanudki teada, et tema abikaasa rehabiliteeriti 50 aastat pärast hukkamist.
Aino Taar pärandas 50 aastat peidus olnud Boris Taari kirjad koostajale 1990. aastal. Seejärel olid nad veel ligi 25 aastat eraarhiivis. 2016. aasta sügisel tuli koostajale ja toetajale Heikki Boodele idee need väga isiklikud kirjad avaldada, mille eest väga suur tänu.
Inga Kuljus