4. detsembril kogunes Kella Kahe Kirjandusklubisse kohtumisele Ursula Zimmermanniga soe ja sõbralik kirjandussõprade klubi.
Ursula Zimmermann tutvustas oma kevadel kirjastuses Pilgrim ilmunud raamatut „Armastuse aastaring”. Ta oli väga rahul Külli Tõnissoni kujundusega –raamat kui kevadine vahtraleht ja samuti keeletoimetaja Inge Pitsneri tööga.
Autor luges alustuseks raamatu avaloo „Tuulelohed” ja viimase loo „Tänu”. Kahe loo vahele rääkis Ursula, et saksa keele filoloogina töötab giidina ja saab turistidelt kiita, et räägib nagu šveitslanna. Ursulat innustas saksa keelt õppima esimene saksa keele õpetaja, kes tellis talle Soomest Saksamaal välja antud saksa keele õpikuid. Teiselt poolt on side Saksaamaga perekondlik.

Klubiliikmed küsisid tasakesi maakodu kohta. Vastusena luges Ursula loo „Akud ja taasleitud igatsus”, milles oli kõigile maa- või suvekodu omanikele palju äratundmist.

Looming sünnib ikkagi siis kui on aega – olude sunnil ooodates midagi või kedagi. Igapäevases rähklemises ei jää vabale mõttele aega ja looming ei sünni.

Lõpetuseks luges Ursula Zimmermann kogust „Armastuse aastaring” südamesse mineva loo „Laeva voolimine”, mille lõpulaused iseloomustavad kohtumise emotsiooni „Kui kerge oleks jätta kõik sinnapaika. Kui raske oleks kahetseda, et jätsin õmblemata meie purje”.

Olgu kahetsust uuel aastal vähem!

Inga Kuljus