6. novembril esitleti helges meeleolus Tallinna Võru Seltsi initsiatiivil raamatut „Tallinna Võru Selts 30”. Teose, mille kaanepilt on rahvusvaheline – Londoni pilved Suur-Munamäe  kohal - avab Triinu Laan.

Võrukese

soe süda ja juured sügaval

need kannavad läbi elu 

killukest Võrumaast

igal pool kus on

võrukesed 

Tallinna Võru Seltsi juhatuse esimees Külli Müürsepp tutvustas raamatut, mille saamisloo on ta kirja pannud eessõnas, aga vahetult ja võru keeles mõjus muidugi meeldejäävamalt.  Selles põhiliselt fotoalbumis on tekstid kolme värvi lehekülgedel, mis annavad seltsi „kolmest vaalast” ülevaate. Rohelistel lehekülgedel on juttu käsitööringist Nopõnäpo`. Nime pani ringile elupõline käsitööõpetaja Valve Pruuden, kes  juhtis ringi aastatel 1998-2015. Imetleda saab näiteks Eva Metsalliku lapitehnikas tekki ja nõelviltimistehnikas pilti lapsepõlvekodust ning Vastseliina rahvariideid ja palju muud imeilusat käsitööd.

Raamatu sinistel lehekülgedel - valitud suvise vormi järgi -  rullub lahti lauluansambli Liiso lugu. Ansambel nägi ilmavalgust 6. oktoobril 1966. Kõik lauljad on pärit Võrumaa erinevatest paikadest ja repertuaar peaaegu kõik võrukeelne. Seega on Liiso väljaspool Võrumaad võru keele ja kultuuri tutvustaja ja edasikandja. Fotodelt vaatab vastu kirev seltsielu: esinemised, reisid jne. Vaimukad on fotomälestused kontserdist Pütaljärve lainetes ja Võrumaa Toidukeskuse ees Oskarit tänamas...

Kollastel lehekülgedel – tulega seotud – on juttu teatritrupist Hüdsi/Tungõl. Siin kirjutab koostaja: „ Asi sai 1999. aastal alguse Ants Kõivust, kes tahtis seltsi 10. aastapäevaks (08.04. 2000) näitemängu lavale tuua. Ta rääkis sellest vend Madisele, kes esmalt küll lubas, aga unustas ära ja nii tuli Antsul endal kirjutada näidend „Viiekõistõ rüänurmen”. 

Külli Müürsepp tutvustas Tallinna Võru Seltsi 30. tegevusaastaks juhatuse liikme Helbe Liini kujundatud postmarki.

Riigikogu liige Ivari Padar raamatu väljaandmise toetajana mõtiskles võrukeste identiteedi ehk hindätiidmise üle. Ajaloolasena vaatas aegade taha 80. aastatesse, avaldades tunnustust tollal tegutsenud Võru raadiole ja alguse saanud Võru Instituudile. Europarlamendi saadikuna õpetas ta Brüsselis Eesti ametnikele võru keelt. Ta lõpetas tõdemusega, et keel, eriti paikkonna keel, on vaimu kandja. 

Kohtumise lõpetas meeleolukalt Janis Valgu film „Tallinna võrukesed”, mis andis kohalolnutele ülevaate seltsi tegevusest kolme aastakümne jooksul. Nii filmi kui kohtumist saatis väga hea tuju ja suur ühtekuuluvustunne.  

Inga Kuljus