Võrumaa Keskraamatukogu on aastakümneid kogunud ja säilitanud väliseesti kirjandust, näiteks raamatuid Raimond Kolga raamatukogust ja aktsiooni „Pagulasraamat kodumaale” käigus saadetud raamatuid. Eesti Arhiivilt Ühendriikides saabus tonnides raamatuid, mis said jagatud Eesti mäluasutustele. Läinud aastal eksponeeriti üle-eestilise väliseesti näituste festivalil osalevaid näitusi „Paadipõgenikud 1944. Nelja paadi lood“ ja „Elukaare kaks otsa”.
Olen lugenud üsna palju täiskasvanute mälestusi, aga nüüd rõõmustas mind Juhani Püttseppa raamat „On kuu kui kuldne laev”, mis jutustab põgenemisest nõukogude võimu eest lapse silmade läbi. Autor pühendab teose oma 1944. aasta sügisel Läänemerel hukkunud väikestele sugulastele. Raamat on valminud tänu paljude inimeste, sealhulgas Helga Nõu, mälestustele. Teose illustraator Gundega Muzikante on kõige raskemate hetkede leheküljed värvinud tumedaks.
Raamatu peategelane on Keete, kevadel teise klassi lõpetanud tüdruk, kelle vanemad on õpetajad. Sõda on tunda juba lähedalt – pommitamiste eest tuleb minna varjendisse. Isa ja ema räägivad ühel päeval temaga tõsiselt, et peavad kodust ära minema paadiga Rootsi, aga sellest ei tohi ta kellegagi rääkida. „Isa ja ema kaitsevad kõige eest, teadis Keete ja nõnda see just ongi”. Jäeti hüvasti naabrilastega, kes sõitsid Saksamaale: „Ka meie põgeneme täna öösel!”
Ohtlikule meresõidule mindi kahe perega ja väikse, kalapüügiks ettenähtud paadiga, mis aga varsti jättis neid merehätta. Õnneliku randumise järel saarel korjas neid üles naabripere mootorpaat ja päästis halvimast. Rootsi poole sõideti nii väikeste paatide, purjekatega kui laevadega. Üht peret innustas isa kiri: „Ärge jääge koju, põgenege, kui vähegi võimalus tekib. Küll ma tulen teile järele ja otsin teid üles – kohtume varsti vabas maailmas!”
Kolm laeva - sumplaev, mootorpaat ja purjeks püsisid üksteisest vaatevälja kaugusel. Juba tundus pääsemine lähedal, kui taevasse ilmunud lennuk tulistas kõiki kolme alust, millest purjekas uppus. Teised kaks pääsesid väiksemate tehniliste vigastustega. Kui maale jõuti, oli esimene tunne pärast lotade pakutud kuuma tassi kakod: „Tuleb tänulik olla, et rootslased meid üldse vastu võtsid”.
Juhani Püttseppa raamatust sain teada, kuidas hoolitseti noorte emade ja imikute eest Gotlandil. Nad majutati politseiülema majja ja lahke ning osavõtlik perenaine keetis titadele tummi. Emasid sunniti spinatit ja võilillelehti sööma, et lastele piima anda. Suurematele lastele tõid rootsi lapsed kingitusi.
Raamatu lõpus annab Juhani Püttsepp teada, mis Eesti lastest Rootsis edasi sai. Teos on tänuväärne materjal eestlaste diasporaa uurimisel.
Inga Kuljus