Romaan „Idu“ tugineb autori mälestustele lapse- ja koolipõlvest Eesti NSVs Võru linnas. Omavahel põimub kaks teineteist täiendavat süžeeliini, mille autor on oskuslikult ühte liitnud. See on nii peategelase Tuuli suureks kasvamise lugu kui ka tüdruku isa ja tema suguvõsa lugu, mis on antud edasi isa mõtete ja tunnetena. Küüditamine, Siber, vangla-aastad, põgenemine läände, Ameerika unistus – kõik see paneb mõtlema meie rahva saatusele ja eksisteerimisele.

Jõuan äratundmiseni ja tõden, et autor lahkab tuttavaid sündmusi 1960.-1970. aastate eluolust, mis on eriti oskuslikult ja kaasakiskuvalt kirja pandud, pinge püsib raamatu lõpuni. Koolielu nõukogude režiimi ajal, tuttavad õpetajad, olukorrad, mängud, noorte seltsielu jne. Tekib mõnus äratundmine ja samastumine minategelasega. Meenub ka enda lapsepõlv nõukogude ajal, kui nii mõnedki olukorrad olid veidrad, arusaamatud, kuid lapsed ei tohtinud alati küsida ja ega täiskasvanutelgi vastuseid polnud. „Laps räägib siis, kui kana pissib.“ Lapsed lihtsalt kuulasid neid „suurte inimeste jutte“ ja imestasid.

Küsimusele, kes on meie juht, vastas Tuuli: „Onu Värdi.“ „Sain kõvasti riielda. Kõige suurem juht pidi hoopis Lenin olema. Kust mina pidin teadma? Olen siiani ainult onu Värdi villisega sõitnud. Ma isegi ei tea, millise autoga Lenin sõidab.“ Meenub ka enda vastus „Lenin“, kui minult küsiti lasteaias, kes on mulle kõige kallim.

Ka täiskasvanud inimestel oli tegemist nõukogude ühiskonnas valitseva ideoloogiaga hakkama saamisega, et mitte sattuda võimude hammasrataste vahele. Eriti läks mulle hinge igasuguste julmade võtetega komsomoliks sundimine. Tuuli isa mõte: „Pole vahet, kas tegemist on vangiga või lapsega, meetodid on neil samad. Tuleb üles leida ohvri nõrgad kohad: perekond või sõbrad ja siis on juba lihtne saavutada seda, mida tahad.“

Oskuslikult kasutab kirjanik võrdlusi, näiteks nõukogude inimese riided versus vangide kehakatted, komsomol versus sunnitöölaager, kirik versus punane ideoloogia, eriinternaatkool versus sunnitöölaager jne.

Tuuli lapsepõlvest lugedes meenus mulle väike Illimar oma lapsemeelsusega, isa tõe ja õigluse otsingud meenutasid mulle Vargamäe Andrese elu.

Tore oli lugeda ajastust, mis kõnetab paljusid eestimaalasi. Romaani sündmustik kajastab Võrumaa 20. sajandi ajalugu, kuid mitte ainult. Ütleksin, et tegemist on siiski kogu Eesti rahva ajalooga möödunud sajandil.

Signe Pärnaste
raamatukoguhoidja