2022. aasta esimeses pooles nägid trükivalgust kolme väärika härrasmehe elulooraamatud.
23. jaanuaril esitles Toomas Paur, Võru abilinnapea aastatel 2004-2005, oma elulooraamatut „Mees, kes aitas Arnold Rüütli presidendiks”.
Eessõnas kirjutab Toomas Paur:„Alguses oli plaanis üsna õhuke raamat ennekõike lugemiseks inimestele, kes mind teavad ja tunnevad: lähedased, sõbrad, tuttavad jne. Infot kogunes aga järjest juurde ja lugusid tuli meelde. Nii sai loomeprotsessi viljaks märksa priskem üllitis”. 288-leheküljelise raamatu koostaja on Jaan-Ivo Lukas ja toimetaja Ene Sööt.
Raamat algab meenutustega lapsepõlvest, järgnevad mälestused kooliteest – õpetajatest, keskkoolist Võrus. Värvi lisavad klassikaaslaste meenutused. Eesti Põllumajanduse Akadeemia aastatest on raamatus lai palett õpingukaaslaste meenutusi.
Loomulikult on juttu töö- ja pereelust. Mälestusi ja meenutusi on väga paljudelt inimestelt, nagu näiteks Raimo Aas, Märt Müür jt. Sõna on saanud mitmed Võrumaa inimesed: Vaike Pajupuu, Tõnu Kulla, Olev Kasak, Anneli Ott jt. Viimasele on pühendatud raamatus kaks lehekülge pealkirja all „Anneli Oti tee Keskerakonda”. Teksti ilmestavad paljud fotod.
Raamatust jutustab Toomas Paur oma aktiivsest poliitilisest tegevusest. Omaette peatükk on „Arnold Rüütli valimine presidendiks”.
Toomas Pauri elulugu on juba lühiülevaates muljetavaldav.
90. eluaastal ilmus Hillar Kaldal luulekogu „Mõtisklusi maast ja ilmast”, mida võib nimetada elulooraamatuks luule vormis. Taas imetleb allakirjutanu autori oskust luuleridu riimi seada. Siin näide paljukogenud inimese soovitusest luuletuses „Elurada”:
Elurajal ära tee kunagi kellelegi kurja
siis sinul ettevõtmised ja soovid ei lähe nurja
Sind hoitakse ja elurajal käia on kergem
ning Saatuse poolt antud eluaeg on helgem
Luuletuses „Vaikus” põhjendab Hillar Kalda maal elamist:
Mind on rõhunud kaasaegne linna kära
seetõttu kolisin maale linnast kaugemale ära
Tahan enne igavikku nautida metsa vaikust
istun kasetukas kus kevadel linnulaul kaikus
Luuletusi on loodusest: „Muld”, „Õun”, „Hõbekuusk”, „Esimene hall”, „Vesi”, „Pilved” jne,
sga ka elulistest asjadest nagu näiteks „Postipoiss”:
Oleks kahju kui vanamoodne side ära kaob
ja ajaloo prügikasti jäädavalt siis vaob
Säilinud postiteenus aitaks elu rikastada ka maal
olen kindel, et mustvalgeil kirjadel on eriline kaal.
Luulekogu lõpus on viis võrumurdelist luuletust: „Asi om hukah”, „Tsirgukõnõ”, „Avida minno”, „Vanarahva tarkus” ja „Uni lännu”. Luulekogu lõpetavad luuletused „Tänutunne” ja „Lugejale”.
Väga suur tänu ja õnnesoovid Hillar Kaldale!
23. märtsil kinkis Jüri Varik Võrumaa lugejatele unikaalse teose – oma elulooraamatu „Isepäine Jüri Varik – mees nagu orkester, õige Eesti asja eest väljas”. Raamatut on trükitud ainult 16 eksemplari, mistõttu kingitus on eriti hinnaline.
Tagakaanel ütleb Jüri Varik: „Oma väga seiklusrohkest elust mõningaid episoode paberile pannes olen eelkõige tahtnud iseenda jaoks selgusele jõuda, kas minuga toimunu on juhuslikult kujunenud või olen seda ka ise kujundanud”.
A4 formaadis 504-leheküljelises soliidses elulooraamatus on palju fotosid, dokumentide ja artiklite koopiaid. Lugemist hõlbustab suur tekst.
Raamat algab südamliku pühendusega abikaasale, poegadele ja sõpradele. Jüri Varik on sündinud Võrumaal ilusate Keema järvede vahetus läheduses ja õppinud Kurenurme koolis. Kohtumisel meenutas ta kooliaega suure soojusega. Tsitaat raamatust: „Teade Kurenurme kooli sulgemisest 2001. aastast kurvastas paljusid kooli vilistlasi ja külarahvast. Sai ju Kurenurme kool alles 70. aastaseks”.
1966. aastal lõpetas Jüri Varik edukalt neli aastat ja neli kuud kestnud õpingud Võru Tööstustehnikumis. Järgnesid tudengiaastad TPIs, praeguses Tallinna Tehnikaülikoolis. Värvikas peatükk on Eesti Üliõpilaste Ehitusmalevast kui tippjuhtide taimelavast. Siingi on mõnusaid jäädvustusi nii sõnas kui pildis noorusajast ja esimestest välismaa muljetest.
Jüri Varik meenutab: „Võrukeelse inimesena tunnetasin sageli raskusi emakeele kirjaoskuse pärast... Põlva rajooni ajalehe „Koit” toimetuse suunamiskirja alusel sai minust 1. septembril 1987. aastal Tartu Ülikooli žurnalistika eriala III kursuse tudeng”.
Pika ja vastusrikka tööelu kirjelduse on Jüri Varik koondanud peatükki „Töö võib olla nii lõbu kui põrgu”. Tema esimene töökoht oli teeninduskombinaat „Haapsalu” ja sealt edasi Põlva KEK (Kolhooside Ehituskontor). Eesti taasiseseisvuse eelsetel aastatel asutati Põlvas aktsiaselts A.O.IMBI – esimene eraõiguslik aktsiaselts Nõukogude Liidus ja Eestis.
Eraldi peatükk on pühendatud sõpradele – „Sõprust ei sõlmita, sõpradeks sünnitakse” – ja loomulikult perekonnale. Poegade tegemistest rääkis Jüri Varik kohalolijatele suure soojusega.
Aitäh kõigile autoritele, tänu teile ja teie tööle ongi Võrumaa vaim nii tugev!
Inga Kuljus