Võrumaa kirjandusreisid

Võru maakonna emakeeleõpetajate ainesektsioon korraldas koos Võru Instituudiga ja Võrumaa Keskraamatukogu lasteosakonnaga 28. augustil 2012. a kolmanda reisi vana Võrumaa kihelkondade kirjandusradadel, seekord Vastseliina kihelkonnas.

Vaata Vastseliina kihelkonna kirjandusreisi pildialbumit Võrumaa Keskraamatukogu pildigaleriis

Kaile Kabuni reisikirjeldus "Võrumaa õpetajad kirjanduslikke jalajälgi otsimas" Külauudiste portaalis ja Uma Lehes: Kiränduslige jalajälgi pääl. Uma Leht nr 265, 2012, 4. sept

Vastseliina kihelkonna kohta:

• Eesti kihelkondade kaart 
  Kaart valmis seoses ajalooliste kihekonnapiiride tähistamise projektiga kaardikirjastuse Regio, Eesti Rahva Muuseumi, Eesti Päevalehe ja GO Reisiajakirja koostöös oktoobris 2009 (vt http://www.erm.ee/et/Avasta/Kihelkonnad )
• Võromaa kodolugu. Võru, 2004. 328 lk. http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=67268
• Võru Instituut: ajaloolise Võrumaa kodulooline bibliograafia: Vastseliina (Vahtsõliina) kihelkond
• Eesti mõisaportaal: Vastseliina kihelkond:
  [...] Iseseisev kihelkond asutati Vastseliinas arvatavasti keskajal. Mis toimus paikkonnas enne Vastseliina linnuse rajamist 1340tel aastatel, sellest puudub täpsem ettekujutus.
  Kihelkonna enamik alasid jääb kaasaegsele Võrumaale. Ainult kihelkonna põhjaosa kuulub kaasaegse Põlvamaa kooseisu, moodustades Orava valla. Kihelkonna keskosa koos kirikuga kattub suurelt osalt Vastseliina vallaga, kuigi valla ja kihelkonna piirid ei ühti — valda kuulub lääneosas ka osa Rõuge kihelkonna alasid Vana-Saaluse mõisa ümbruses. Kihelkonna lõunapoolsed alad moodustavad Misso valla tuumiku; viimase alla kuulub ka Luhamaa ja Kriiva ümbrus, mis on ajalooliselt olnud osa Pihkva vürstiriigist/kubermangust. Kihelkonna loodenurk Lasva mõisa ümbruses moodustab Lasva valla lõunaosa.
• Eesti Rahva Muuseum: avasta: kihelkonnad: Vastseliina/Vahtsõliina kihelkond
  [Ainelise vanavara kogumisretkedest Vastseliina kihelkonnas]:
  [...] Johannes Laugis kirjutab [1920. a] oma reisikirjelduses (ERM TAp 254:1, 4–5, 7–14): „Huvi Vastseliina kihelkonna vastu tekkis minul sõja ajal. Nimelt tuli minul isiklikult sõjategevuses olla Eesti Vabadussõja ajal Vastseliinas ja selle läheduses, oli kokkupuutumisi sagedaste Vastseliina elanikkudega, kuulsin nende käest kõiksugu juttusi  ja imelugusid selle kihelkonna kohta. Eriti kõneldi nõidadest ja tarkadest, kelle ettekuulutamised on juba täide läinud ehk täide minemas. [---] Ehk küll paljudes lootustes tuli veidi pettumust tunda nii et ära kadus illusioon mõnda imemaad eest leida, siiski jäin Vastseliina teekonnaga üsna rahule. [---] Mulle paistis, et Vastseliina ja üleüldse Võrumaa söögid on mitmekesisemad, kui Põhja Eesti omad. Süüakse paremini kui seda on harilikult mujal näha; piima tarvitakse üsna rohkesti ja peaasi mitte kooritult. [---] Suitsetud liha tarvitamine on  Vastseliinas laialine, võib ütelda, et ei ole talu kus leiaks suvel suitsetamata soolatud liha. Suitsetud liha süüakse, kas supi sees keededult, praaditult ehk ka praadimata ja keetmata. [---] Maa rohkuse poolest on Vastseliina talud üsna suured. Suurus ulatub 700–800 vakamaani. Keskmised talud on 200–300 vakamaa suurused. [---] Põllupinna poolest on Vastseliina kihelkonna maa väga halb. [---] Et siin maad väga ei hinnata, sellest annab tunnistust külavahe teede rohkus. Ma pole veel kusagil niipalju teid näinud kui siin. Iga  sauna hurtsiku juurest lähevad teed iga ilmakaare poole. [---] Huvitav on siin tähele panna pärandamist maa suhtes. Siin ei päri kogu talukohta mitte üks poeg, nagu see viisiks on Viljandimaal, vaid talu jaotakse kõigi poegade vahel. Jagamine kestab seni kui talu suurus ei ole veiksem, et ühe hobusega põldu harida saab. Talu jagamist peetakse õiglaseks ja loomulikuks asjaks, sest muidu tuleks noorematel vendadel võõraid orjama minna. [---] Elanikkude koosseisu poolest on Vastseliina kihelkond üsna kirju; vähe on inimesi, kellel vanemad ja esivanemad mitmest põlvest saadik juba seal on elanud. Palju on sisserändajaid, iseäranis rohkesti on sisse rändajaid tulnud Tartumaalt, kihelkonna lõunapoolses osas on  ka hulgake lätlasi.[---] Vanad inimesed on näha kaunis usklikud, aga kirik on rohkem selle jaoks, et vaja ikka pühapäeval kuhugi minna. [---] Noored inimesed tulevad kiriku juure lihtsalt selleks, et üksteisega kokku saada ja juttu vesta. Kõige parem on kiriku juures rahvast tähele panna riiete suhtes. Meesterahvastel riided on suuremalt jaolt oma tehtud. Kõige sagedamalt paistab silma must ja hall värv, riiet kanntakse enam jagu ilma värvimata, „nagu utt annab“. Naiste riideid vaadates paistab kohe silma, et siin on ka ostetud riideid enam kui meestel. Rahvariided on juba ammugi Vastseliinas kadunud. Laiemalt olid tarvitusel rahvariided aastat 50 tagasi. [---] Mehed kandsid peas Haanja meeste kaabud. Haanja valla mehed olid kuulsad piibu meistrid ja kaabu tegijad. Kaabud toodi pühapäeviti kiriku juure müügile. Niisama ka piibud. Kaabusid tehtud ka tellimise peale oma villast. Kaabu hind 30–50 kop. Mehed kui ka naised kandsid hame (särgi) peal pihtsärki. Pihtsärk on sinine ulatab poole kehani, voltidega. Püksid ehk kaatsad olid takused, ühesugused suvel kui ka talvel. Jalanõudeks olid  tsuwwa – pastlad. Tsuwwa olid kirjatud. Kapuda naistel valged, meestel mustad. Pealmiseks riideks oli puusega särk. Särk oli must. Haanja pool kanti  sinist särki (naised). Naiste särk oli punaste kaarustega. Särkidel nööpa ei olnud, nööpide asemel haagid [---] Naised kandsid ündrikut. Ündrik oli pikuti joontega – punaseid jooni enam kui musti. [---] Peakatteks oli naistel tanu peal rätik. Rätik oli kangas koetud. [---] Naised kandsid ka läki läki taolist mütsi. Mütsi värv helepunane.“ [...]
• Eesti rahvaluule: väljaanded: e-väljaanded: ajalooline pärimus Eesti Kultuuriloolise Arhiivi kogudest: ajaloolist traditsiooni Vastseliina kihelkonnast Lasva, Loosi ja Orava valdadest. Linda Andresson: [võrguteavik]
• Eesti rahvaluule: väljaanded: e-väljaanded: ajalooline pärimus Eesti Kultuuriloolise Arhiivi kogudest: Vastseliina kihelkond: Vastseliina ja Misso vallad. Päevik ajaloolise traditsiooni kogumisel Vastseliina kihelkonnas. Alma Sepp. 1927: [võrguteavik]
• Kuiss vanal Võromaal eleti: Valimik korrespondentide murdetekste. 6. Tallinn, 2005, 771 lk http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=69442
  Lk 78-88; lk 134, lk 495-509 Vastseliina kihelkonnast kogutud murdetekste talutöödest, ristsetest, pulmadest, matustest jm

Koduloolisi väljaandeid:

• Kraani, Feliks. Feliks Kraani – karjapoisist koolidirektoriks: ühe koolimehe elulugu. Misso, 2012. 265 lk http://tallinn.ester.ee/search*est/t?SEARCH=feliks+kraani&searchscope=1&SUBMIT=OTSI
• Kõva, Keio. Kerepäälse küla ajalugu. Vastseliina, 2007. 336 lk http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=100414
• Nagel, Veronika. Siksali kool 1766-1974: bakalaurusetöö. Tallinn, 1999. 102 lk http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=134830
• Niilo, Lui. Läbi vaikuse riigi : rännumõtisklus Eesti kagu-, Läti kirde- ja Vene läänenurgast. [Tallinn], 2006. 128 lk http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=87478
• Niilo, Lui. Tsiistre nuka värvid: killukesi mandrijää sulamisest maa-linna kokkupanemiseni. Tsiistre, 2010. 128 lk http://tallinn.ester.ee/search*est/t?SEARCH=tsiistre+nuka+v%C3%A4rvid&searchscope=1&SUBMIT=OTSI
• Saarniit, Johannes. Mälestusi elukäigust. I: [käsikiri]. Vastseliina, [1973]. 213 lk http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=134980
• Saarniit, Johannes. Mälestusi elukäigust. II: [käsikiri]. Vastseliina, [1973]. 219 lk http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=131220
• Saarniit, Johannes. Tüütsmani kolga olustik 1900-1940: [käsikiri]. Vastseliina, [1973]. 55 lk http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=134982
• Saarniit, Johannes. Vastseliina alevik: [käsikiri]. Vastseliina, [1973]. 55 lk http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=131215
• Saarniit, Johannes. Vastseliina Algkool 1737-1937. Vastseliina, 1937. 61 lk http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=34417
• Viitka küla enne ja nüüd. [Vastseliina], 2007. 55 lk http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=108754

KÜTIORG

Kütioru kaart  Riikliku Looduskaitsekeskuse infovoldikul (2008)

Kütioru Avatud Ateljee: Maakunstirada: Kütiorg :
Kütiorg on Eestimaa suurim ja võimsaim ürgorg, mille uhtusid liustike sulaveed viimase jääaja lõpul. Oru pikkus on 4,7 kilomeetrit, laius 60-600 meetrit,  sügavus kuni 70 m  (Viru hotelli võib Kütiorgu ära peita nii, et ainult antennid paistavad). Oru põhjas voolab Iskna oja (nimetatud ka Haani ojaks), mis saab alguse Suure Munamäe alt Vaskna järvest. [...] Nõlvadesse lõikuvad vee poolt uuristatud uhtorud ehk tsorid (Suur tsori, Rebäsetsori, Juudijõõratus  jt). [...] Kirdenõlval asub muistne ohverdamiskoht Tammetsõõr ja Ilmamägi. [...]

Eestimaa Looduse Fond valmistas metsa väärtusi tutvustava viieosalise lühifilmide sarja, mille üks osa on pühendatud looduslikele pühapaikadele. Jäädvustatud on Vastseliina kihelkonnas asuv Ilimamägi, mille veerul kasvab ainulaadne Tammetsõõr. Vana puudesõõri paneb helisema Anna Hintsi regilaul. Vaata Anna Hintsi regilaulu Tammetsõõris

Prants, Hindrik. Minu elukäik: mälestusi ja pärimusi. Tallinn, 2010, 160 lk. (Eesti mälu). http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=119130
[Mälestusi oru idanõlval asunud kodu ümbruse loodusest]:
[...] Otse meie [Tohkri] talu õue taga leidus suur ja sügav org, mida hüüdsime Jaanusoruks ja selles olevat järve Jaanusjärveks, õigupoolest on see aga ainult osa ühest Eesti alal leiduvast ürgorust, mis kujunenud kiviajal. [...] Kohaliku rahva juures puudus sel üldnimetus, seda nimetati ikka ainult osade kaupa kohalikkude nimedega: alumine neist on Kütiorg, edasi Süvaorg, siis Pööraorg, Mäeorg, Haniorg ja Holsta poole pöörduv Saksaorg. [...] See org on ammusest ajast olnud piiriks Rõuge ja Vastseliina kihelkonnale. [...]
Oru kõrged ja järsud kaldad valmistasid nii karjale kui karjastele suuri raskusi, ajasid tihtigi lõõtsutama ja tegid „puruväsinuks“. [...] Õhtuti, päikeseloojangul võis lubada enesele seda haruldast lõbu, et saadi vaadata päikese vajumist silmapiiri taha vahest paarkümmend korda. Oli oru põhjas seistes päike juba kadunud, sain seda tükk maad kõrgemale minnes uuesti näha. [...]
Küll harva, aga siiski mõnikord võis säält „pilvepiirilt“ silmitseda nähtust, mis igalpool võimalik pole. Kui uduse ilma möödumisel tuulehoog paiskas udukogud kokku rühmadeks, kujunesid oru kallaste vahel liuglevad udukobarad pilvetaolisteks, kuna kõrgemal õhus oli ilm juba selge. Nii võis end tunda üle pilvede seisvana. [...]
Veelgi pakkus – ja pakub nüüdki – kõnesolev koht loodusnähtuste vaatluse harrastajale koguni erilist veetlust. Kevadeti, lumemineku ajal võis siit korraga silmitseda kahte üksteisest tunduvalt erinevat maavööd, tsooni. [...] Lõuna poole vaadates paistis silma Haanja mäestiku põhja poole kalduv külg, niisiis päikesest ära pöörduv, kus maastik püsis täiesti talvemoelisena: valendavate lumeväljadega jne. Silmi põhja poole – Peipsi poole alanevale lausikmaale – pöörates võis näha juba tärganud kevadet: põldudel töötamist ja isegi juba maapinna haljakslöömist. Nii näis lõuna pool valitsevat talv, põhja pool aga juba kevad. [...]

KÜTIORU AVATUD ATELJEE

Kütioru Avatud Ateljee : Kunstnike Valdur ja Eetla Ohaka kunagises suvekodus paikneb praegu Kütioru Avatud Ateljee (asutatud 1997). KAA pakub töökeskkonda kunstnikele, muusikutele, literaatidele ja mõtlejatele nii Eestist kui ka mujalt maailmast. [...] Resident elab inspireerivas keskkonnas, vabana olmemuredest ja linnalärmist ning võib keskenduda loometööle. Kütioru Avatud Ateljee oli esimene, kes Eestis seda võimalust pakkuma hakkas. [...]

Kohtumine Kütioru Avatud Ateljee perenaise Leelo Lauritsaga:

Eesti suuremate raamatukogude elektronkataloog ESTER: autoriotsing: Laurits, Leelo

- Vanaemade lood. 207. 175 lk. Lk  172-175 Leelo Laurits. Minek http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=101958
Kuula sama lugu Leelo Lauritsa esituses Vikerraadio saates „Üks lugu"

- Laurits, Leelo. Lihasuitsutamine : [luuletused]. Vikerkaar, 2012, 7-8, lk 48-50
[…]
Suusamäe pääl sadu meetreid lausjää, mineja
muudkui libiseb mäest alla – tuleb meelde ühe külamehe
lause, et „Mõni mees on nii libe, et
libiseb mäest kah üles“ – istun maha ja
naeran tagantjärgi. Ülal Nassari nurmede pääl lumi,
kaks sammu kannab ja kaks sammu
poole kintsuni sees. Suur must koer kargleb
ümber mineja, ja nüüd itsitab küll tema. Siis tuleb
matkarada, lumesaanide jäljeradu triipu täis, eh,
kõnni kui suvistel teedel. Siis, Tammetsõõrist edasi,
lahti ajamata autotee, ei suuda jalad aru saada,
koperdad või tantsid.
[…]

- Laurits, Leelo. Tammetsõõris olid kaevumeistrid...; Jõulud orus 2001; Magneesium, kaltsium...; Hasso aias...; Sõbrake, kallis; sadu miljoneid...: [luuletused]. Vikerkaar 2002, nr 5-6, lk 11

- Laurits, Leelo. Lu; Kaevumäe. Vikerkaar, 1989, 6, lk 49

- Laurits, Leelo. [Miniatuurid]. Vikerkaar, 1987, 11, lk 26

- Pildike talvisest Kütiorust

Kunstnik Valdur Ohakas Kütiorus:

Kütioru Avatud Ateljee: Valdur Ohakas: Liis Pählapuu seminaritöö:
[...]
1960.aastad lõppevad Ohaka jaoks olulise muutusega 1969.a – koos abikaasa Eetlaga avastab ta  enda jaoks Lõuna-Eesti ürgse Kütioru[1]. Kütiorg oli Ohaka loomingu otseseks mõjutajaks kuni 90ndate alguseni. Siis alustati orgu suusabaasi rajamist ja Ohakad kolisid edasi Raplamaale Kõrvetagusele.
Kütiorgu jõudmist on Ohakas hiljem meenutanud: Kunagi pidi Eetla tegema Võru rahvateatri ühele näitemängule dekoratsioone. Sattusime kevad-talvel sealkandis  suusatama. Eks meil oli väike tagamõte ka – leida endale suvekodu. Kaardi pealt olime koha valmis vaadanud. Kukkusime ja libisesime Võrumaa lumisel kuppelmaastikul, teadmata, mis meid all ootab, nii me oma Kütiorgu sumasimegi ja leidsime, et see on õige koht. (OHAKAS 1994) Õnnelik sattumine Kütioru rehealusesse on selgelt meeles ka Eetla Ohakal: Sõitsime siis kohe sinna rehe alla ja võtsime seljakotist kohvipaki ja kohvipaja. Seal rehe all tegime kohvi. Pärast hakkasime otsima, et kelle oma see on ja kus ja mis. See oli suur kingitus, mille peale pärast kõiki neid näruseid, viletsaid aastaid taevataat meile andis. See oli paradiis. Ohakad ostsid koha ära ja nii sai Kütiorust nende suvine kodu 20 aastaks.
Ohakate Kütiorgu jõudes olid hoonetest järel vaid vanad varemed,  puudusid ka ühendusteed “tsivilisatsiooniga”. Uut teed hakkasid nad ehitama alles 1983.a Midagi ei olnud. Siia käidi läbi võsa. (LAURITS 2002) Aastate jooksul muutsid Ohakad oma Kütioru elamist kodusemaks ja mugavamaks[2]. Hiljem Ohaka müügitöödest saadud raha võimaldas Uue-Saaluselt kohale tuua Põdrakolli (Nikolai Põder) tare, ehitada sauna, kaminad ja  pliidi. Keskseks hooneks oru õuel sai Eetla Ohaka kavandite järgi loodud vana rehealusega ühenduses olev ateljee, Kalkuta stiilis vaielamu (JÕGEDA 1996). [...] Kütiorust sai omaette märk tollaste vaimuinimeste elus. Pärast soolaleivapidu see koht praktiliselt saigi legendiks. Ta muutus selliseks vastaliste pesapaigaks, kus räägiti igasuguseid jutte ilma kartmata. Selliseid jutte, mida Kuku klubis tol ajal rääkida ei saanud. Seetõttu püüdsid Eetla ja Valdur olla suhteliselt valivad, et kes siia pääsesid ja kes ei pääsenud. [...]Kütiorg kujunes spontaanselt kultuurimaailma tegelaste suviseks kohtumispaigaks, Eetla ja Valdur Ohaka ümber kogunes omalaadne sõpruskond. Kütioru külaliste kirevat seltskonda on oma romaanis Endspiel. Laskumine orgu[3] kirjeldanud Madis Kõiv ja Vaino Vahing: Suviti (eriti juulis) vooris siit läbi külalisi, sadade kaupa asjalisi ja uudishimulikke, toojaid ja saajaid, vaatajaid ja kuulajaid, maalijaid ja graafikuid, skulptoreid, kirjanikke, pajatseid, perversseid  ekshibioniste, nende naisi ja nartsislikke lapsi, nende armukesi, juhuslikke avantüriste, ooperi- ja protestilauljaid, absurdiste, nudiste (progressiivseid loomulikult), noormehi, kes millekski pidid saama, kas paremaks või halvemaks, suurteks kunstnikeks või väikesteks päevavarasteks, vanakesi, kes niisugusteks või hullemateks pidid jäämagi. Kõik tulid ja kedagi ei valitud (KÕIV & VAHING 1988: 90)
Kütiorus käijaid oli palju, tõelisi “oru patrioote”, tihedaid külalisi aga vähem. Viimaste hulgas figureerivad sellised nimed nagu Madis Kõiv, Vaino Vahing, Juhan Viiding, Andres Ehin, Leonhard Lapin, Sirje Runge, Toomas ja Peeter Kaasik, Peeter Mudist, Toomas Vint, Matti Milius,  Boriss Kabur, Astrid Reinla, Randviir.  Koos Ohakaga olid Kütiorus suured kalal käijad kolm näitlejat: Jaanus Orgulas, Guido Kangur ja Lauri Nebel. Sagedaste külaliste hulka kuulus ka dissidentlik kirikuõpetaja Jüri Pärg (LAURITS 2002). Ignoreerides võimude ettekirjutust mitte külla kutsuda välismaalasi, käidi Kütiorgu siiski nii Soomest kui Inglismaalt. Sagedaseks külaliseks oli ka Moskvas käimise aegadest Ohakate heaks tuttavaks saanud Erik Bulatov. Sel ajal ei tohtinud ju Kütiorgu välismaalasi tuua, neid toodi siis auto tagaistmel ja vajutati pea alla… Jälgiti päris palju. Metsavahile anti mitu aastat ülesandeks kirjutada üles masinate numbreid, et teada saada, kes seal käivad. (OHAKAS 2002)
Kuku- klubi filiaali rolli (JÕGEDA 1996) täitis Kütiorg soojadel suvekuudel, kui orgu saabus kõige enam külalisi. Palverännakud, mis algasid juunis, kestavad raugemata hooga läbi juuli, augustini välja, üle maarjapäeva. Siis korraga lõpp, õhku lööb sügisest selgust, ainult mõni üksik tulija veel, mõni kaaslane sellest või tollest ajast, “Pallasest”, kellega heietatakse öö läbi igivanu mälestusi…(KÕIV & VAHING 1988: 91).
[...]Tundub, et Kütiorgu saabudes jõudis Ohakas enda jaoks ideaalsesse keskkonda. Siin leidis tema loominguline potentsiaal tõelise väljundi maastikumaalides.
[...]

Kütiorust inspiratsiooni saanud raamatud:

- Kõiv, Madis, Vahing, Vaino. Endspiel. Laskumine orgu. 1988. 208 lk http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=10271
Sügavas ja pikaajalises loomingulises kriisis [...] sattus kirjanik ja psühhiaater (edaspidi P) [...] paarile veidrale paberilehele [...]. Otsides üles nende kunagise kirjutaja, kutsus ta tolle kaasautoriks, et võtta ta vaatluse alla kui mõnes mõttes psüühikahäiretega inimese. Kirjutaja, elukutselt ja ametilt füüsik (edaspidi F) [...] mõtles välja mingi kujuteldava SALONGI, mis tema arvates pidanuks tookordset aega ja olu esindama. [...] Kõik mis allpool järgneb, on tõepoolest ühe mängu – kui soovitakse, siis Spieli – tulemus. [...]
Meie, kirjanik P ja tema vastumängija F (võib ka ümberpöördult), kirjeldame kuuekümnendate aastate hukku kui sümboolset teekonda orgu. [...] Me ei hooli, kui palju meist aru saadakse, ega sellestki, kuivõrd me teineteisest aru saame.
[...]

Linnumägi, Erik. Vaino Vahing: Elu ei ole nii unenäoline, kui saatus: [intervjuu Vaino Vahinguga]. Postimees, 1996, 18. juuli:
[...]
Madis Kõivuga kahasse kirjutatud, 1988. aastal ilmunud «Endspiel: Laskumine orgu» on teie kahe isiklik raamat, samastute oma tegelastega täielikult. Miks ikkagi säärane enese eksponeerimine sulle meeldib?
Siin võiks rääkida ekshibitsionismist ja sellest naudingu tundmisest, aga jätame selle, see pole mingi väärastumine; iga inimene on mingil määral ekshibitsionist, tahab millegagi silma paista, millega tal vaid võimalik on: üks tunneb rahuldust oma ilust, teine tarkusest, kolmas on uhke oma esinemismaneeri üle. Mina tahtsin oma sisemust avada, ja selles mõttes me Kõivuga korrespondeerisime teineteist.
[...]

Lugemismulje blogis Kronotoop: Friday, July 23, 2010. Endspiel. Laskumine orgu. Madis Kõiv. Vaino Vahing.
See on kirjandus, mida teevad romantilised, eluvõõrad mehed, samal ajal kui teised korjavad autoraha, ehitavad suvilat või sõidavad välismaale. (Maimu Berg, Vikerkaar nr 5/1989, lk 84)
Tekstigurmaani delikatess, mis nõuab päris põhjalikku süvenemist, et midagi lendu ei läheks ja oleks ikka selge, kes parasjagu ja millest räägib. Dialoogromaani peategelased ja jutustajad on Füüsik (Kõiv) ja Psühhiaater (Vahing), nende sõnavõtud kasvavad siin-seal üle vaidluseks. [...]
Tegelaskujud kui sellised on Endspieli puhul muidugi keerukas teema, kuna nad kõik on reaalselt eksisteerinud /eksisteerivad isikud. Varjunimede Kunstnik, Absurdist, Naine jt taga peitub 1960. aastate Tartu teatriinimeste jt kulturnike seltskond aka (Vahingu) skandaalne Salong.
[...]
Huvitavad on Vahingu ja Kõivu erinevad meenutamisstiilid: kui Vahing tsiteerib päris palju oma päevikuid ja viskab valusate lahmakatena ette läbi elatud emotsioone, siis Kõiv sõelub mälestusteliiva aeglaselt, leides sealt sündmustele kohati erinevaid ja vastakaidki variante, jättes iseenda pea alati kõrvale. Vahing on kirglik, süüdimatu ja teatraalne ja subjektiivne, Kõiv umbusklik, kriitiline, noriv ja objektiivne.
[...]

- Bristol, Piret. Usuvaenlane: [Jutukogu]. 2009. 260 lk http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=119009
Lk 125-162 Järvelinna mängud

Melts, Brita. Piret Bristoli Vahinglik proosamaailm. [Arvustus: Piret Bristol. Usuvaenlane. Jutukogu. Tallinn, 2009]. Sirp, 2010, 14. mai:
[...]
Vahinglikkus ei avaldu üksnes suhetes ja psüühikas, vaid ka koha kaudu – eriti kolmest jutust koosnevas tsüklis „Järvelinna mängud”, milles muuhulgas on minategelase mentaalseks kaardiks Vahingu-Kõivu „Endspiel. Laskumine orgu” (ja sellega sugeneb teksti kõivulikkus) ja mille kolmas lugu kannab pealkirja „Lahkumine Kütiorust”.  Bristoli jutus jõutakse samuti esmalt orgu, sellesse samasse, kuhu lähevad „Endspiel’i” psühhiaater ja füüsik. Bristoli proosastiilile iseloomulikuna on siingi piir tõeluse ja unenäolisuse vahel habras, taotluslikult ähmastatud: „Mu Tartus-käik oli nende unenägu. Samal ajal, kui nemad Võrus vanemate juures magasid, läbisin pikki vahemaid. Piir une ja ärkveloleku vahel on üpris õrn. Vahel juhtub ärkvel olles unetabaseid asju. Kütiorg asus sel piiril ja kiirused muutusid. Ärkvel olles ei oleks mu Tartus-käik kolme tunniga võimalik olnud, piiriolus oli see reaalne, sest unes sa lihtsalt mõtled ennast kohale” (lk 161). Olustikku, mis kirjeldamisel jätab sageli reaalse, isegi dokumentaalse mulje (peaaegu kõikidel tegelastel on mingid päris hästi ära tuntavad prototüübid, ka seikadel on tegelik alus), lüüakse ühel hetkel ikka mingi mõra ning reaalsus nihkub paigast märgatavalt,  kaldumata siiski maagilisusse või veelgi kaugemale. „Endspiel” on üleüldse üheks tähenduslikuks võtmeks Bristoli stiilile – selle raskepärasusele, lineaarsuse puudumisele ja ligitõmbavusele.
[...]

- Rammo, Adolf . Kuskil Kureküla küngastel: [lastejutustus]. 1973. 79 lk http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=60909
Lugu maapoiss Meelise suvevaheaja viimasest nädalast: külaskäigud suvekodu ehitava kunstnikepaari juurde, südamevalu naabritüdruk Ülle pärast, kes flirdib hoopis linnast tulnud tudengiga, katsed võistelda rivaaliga ja pälvida tüdruku tähelepanu sportlike jm saavutustega. Meelise prototüüp elab Tootsi külas.
Meelise kohtumised kunstnikest naabritega annavad aimu sellest, kuidas Kütioru ateljees elati ja ehitati 1970-ndate aastate algul:
[...]
Linnupojad on juba pesast lahkunud. Aga kõik Kureküla poisid ja poisipõnnid on endist viisi kenasti alles. Nemad aina askeldavad oma kodukoha sügavais orgudes ja kõrgetel küngastel. Õngitsevad, töötavad parasjagu või löövad niisama lulli. [...] Praegu aga tahab Meelis kährikkoera maalikunstnik Joel Kivisaarele näidata. Ning on kindel, et kui Kivisaar ise seda endale ei võta, siis tema naine Meeta võtab kindlasti. Meetale meeldivad igasugused nahad. Tema on ju ka kunstnik, teeb nukuteatrile nukke ja puha.
Meelis teab ka seda, et kunstnikest abielupaar tuli Kurekülla kaugelt Tallinnast, hakkas siin ribinal-rabinal suvekodu ehitama. Üheaegselt püstitavad Kivisaared elumaja ja ateljeed.
[...]
Paremal, lausa käeulatuses, on lattaiaga piiratud orukallas. [...] Avara õue külgedel kunstnikupaari ehitused paiknevadki. Kohe paremal pilpakatuse alla viidud tare, mida kunstnik Meeta majaks kutsub [...] Paremat kätt edasi aga valendab vastsetest laudadest, kuid alles katuseta ateljee, juba silmaga mõõtes suur ja kõrge, mida Joel Kivisaar peaaegu iga päev haruldase innu ja optimismiga ehitab. [...] Ateljeest vasakul losutab saja-aastane savimaja. Selles elavad Joel Kivisaar ja Meeta Kivisaar praegu. Savimajaga otsakuti laiutab vägevate tugipostide ning tahutud ristpuudega, aga paraku kindlate seinteta rehealune. Seinalauad on juba ammu teab kelle poolt lahti kangutatud ja ära tassitud, ainult värav on alles jäetud. Siin kõrge viilkatuse varjus suitseb alalõpmata lõkkease, mida ümbritsevatel kividel kükitavad tahmased alumiiniumpajad. Üks kohvi, teine toidu ja kolmas nõudepesuvee keetmiseks. Lõkkeaseme ligidal asetseb ka midagi söögilaua taolist. Neljakandilisel kummulipööratud suure laeka taolisel alusel, mis puupakule toetatud, läiklevad kann, kaks termost ja hulk savikruuse. Ning tolle kombineeritud laua ääres omakorda seisab vaibaga kaetud regi, millel Joel Kivisaar pikutab või kohvi rüüpab. Uskumatul hulgal, liitrite viisi, millest ta juba ammugi oleks pidanud tõmmuks minema, kuid ometi ei lähe.
[...]
Samal ajal [...] astub rehealusesse maalikunstnik Joel Kivisaar. Keskmist kasvu, peene kondiga mees, kellel on suured, helesinised, otse valkjad silmad, punakaspruun kähar habe ja lillaka baretisarnase mütsi all pikad juuksed. Tal on ka mõistatuslikku värvi üleskäänatud käistega särk ning punased lohmakad treeningpüksid.
[...]
Aegade vältel mustunud ukse välispoolel ilutseb seitseteist hobuserauda, kaks nikerdustega pildiraami, kaks kinga sisetalda, üks endisaegne pastel, plekkpitsist kauss ja paar õhukesest plekist nikerdatud lukuaugukatet. Meelis aga teab, et ukse teisel küljel on sihuke kunstiline kollektsioon veelgi sisukam. Sinna on naelutatud kolm kübarat, üks sametist, helmestega, kaks õlest. Ning seal ripneb veel heegeldatud aknakardinaräbal, nõgine puukulp kõrval.
Neid kaunistusi vaadates Meelis otsustab, et küllap temagi saaks säherduse kunstitööga oma toa ukse kallal hakkama. Riputaks sinna kasvõi vana äratuskella, vanaisa piibu ning katkise jalgrattaketi. Ta oskaks oma uksele kleepida veel kirjusid linnusulgi, kirevaid piltpostkaarte ja pruuni-valgeviirulisi konnakarpe. Riputaks sinna kuivatatud puulehti, roostetanud uisu ning peeglitüki. Kuid ega säherdused kunstiharrastused emale ei meeldiks. Niisuguse asja eest ta alles saaks tappa.
[...]
Viimaks tuleb Meetagi rehe alla, silmitseb kuidagi murelikult jutupuhujaid ja küsib ärritatult: „Kuule, Joel, kas sa täna tööle ka hakkad? Kui ei, siis vähemalt otsusta, millal sa sellele noormehele seal lepikus küla lähed? Ise veel kindlasti lubasid tema pilte vaadata.“
„Tead mis, Meeta, ütle, kas ma natuke puhata ei või? Näiteks kalale minna. Olen sellest naelatagumisest tüdinud!“ [...] Nad mõlemad, Joel ja Meeta, on sii juba paar aastat oma ehitamistega suurt muret tundnud, juhuslikult puhanud, tihtilugu püstijalu kõhtu täitnud.
[...]

- Ojar, Triinu. Suur must koer: [lastejutud]. 2007. 43 lk  http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=101614 
Jutukesed karismaatilisest koerast, kes elab koos oma inimestega keset metsa. Koera kõrguselt vaadatud maailma teevad eriti lähedaseks raamatupiltidelgi äratuntavad reaalsed prototüübid ja Kütioru maastikud.

HINDRIK PRANTS (1958-1932)
Ajakirjanik, ajaloouurija, tõlkija. Pärit Loosi vallast Tohkri talust, õppis Loosi mõisakoolis 1866-1873 ja Vastseliina kihelkonnakoolis 1873-1874.

Raudvassar, Valdur. Jäädvustati kirjamehe mälestus. Võrumaa Teataja nädalõpulisa Elu, 2004, 18. sept:
Tohkri talu jagati hiljem pärijate vahel ja sellest tekkis Tohkri küla. Hindrik Prantsu järeltulijad püstitasid 2004. aastal tema sünnikodu asukohta mälestuskivi

Eesti kultuurilooline veeb Kreutzwaldi sajand: Hindrik Prants

Kaljundi, Linda. Eesti Mälu: Hindrik Prants „Minu elukäik. Mälestusi ja pärimusi”: [raamatuarvustus]. Eesti Päevaleht, 2010, 5. nov
Hindrik Prantsu on kõige tabavamalt iseloomustanud tema ise: ta on nimetanud ennast eesti kultuuri agaraks reameheks. [...]
Hindrik Prantsu viljaka literaadielu lõpetuseks ette võetud ja kolmeosalisena kavandatud mälestustesarjast jõudis ilmuda üksnes esimene köide (1937). See lõpeb seal, kus avalik elu alles algab – raamatu lõpus lahkub Prants kodutalust, kolib Tartusse ja alustab ajakirjanikuelu. Järgmised osad jäid paraku kirjutamata.
Prants oli pärit Vastseliina kihelkonnast ja heal järjel taluperest. Hiljem ei olnud isal siiski võimalik teda linna edasi õppima panna. Poiss oli aga innukas iseõppija, kelle hariduse lõviosa ei pärinenud mitte koolist, vaid raamaturiiulilt. Teost võibki lugeda ka omalaadse mälestusliku kirjandusajaloona: oma noorpõlvest räägib Prants just kirjavara kaudu, millest enamik kuulub nüüdseks eesti kirjakultuuri põhivarasse. Omaette väärtus on ka pilguheit vennastekogudustes levinud käsikirjaliste raamatute maailma, mida tema isal oli suur kogu.
Noor Prants unistab täita terve elu lugemisega: „Kui saaks aga täielikult rahuldada oma põlevat lugemisiha, kui oleks küllaldaselt käes raamatuid ja nende lugemiseks aega.” (Lk 122) Noorusmälestusi pingestab klassikaline, romaanipäranegi dilemma: kas ja kuidas murda välja ettemääratud rollist? Ühelt poolt sunnib kohustus jätkama isatalu pidamist ja teiselt poolt kisub süda sule poole. Sümpaatselt, aga pisut tüütultki kinnitab Prants üha uuesti, et kirjandus on kogu tema olemise tuum.
[...]
19. sajandil paelub ajalugu kõiki luuletajatest riigimeesteni. Ühelt poolt andis tooni romantiline minevikuihalus, teiselt poolt sai ajaloost omaette teadusharu – mõlemad aga rakendati jõudsalt riigi ja rahvuse teenistusse. On huvitav täheldada, et sellegi talupoisi „meeli juhtisid minevikku” Vastseliina lossivaremed, mida ta laadapäevadel imetlemas käis – just nagu romantilisele varemete kultuse ajastule kohane.
Eesti ajaloo kirjapanemisega tehti toona muidugi alles algust. Mälestustes näemegi noort Prantsu innuga lugemas üht esimest rahvusliku ajaloo teetähist, Jakob Hurda „Pilte isamaa sündinud asjust” (esmatrükk Eesti Postimehes, raamatuna 1879). Kui Prants Hurta viimaks Vastseliina kiriku kantslis isiklikult näha saab, tundub too talle tõesti „nagu mingi pühamees”. Sama innukalt läks Prants kaasa ka Hurda teise rahvusromantilise suurprojekti, rahvaluule kogumisega.
Ka oma elulugu näikse ta olevat mõtestanud just ajaloo- ja rahvaluulekogemuse kaudu. Mälestusteraamatu algusosa, mis teeb katset sirutada perekonnalugu Põhjasõja aega, läheb sundimatult üle kohapärimuse pajatamiseks.
[...]
Meenutaja enda elu asemel saavad teoses seega valitsevaks hoopis rahvaliku ajalookirjutuse teemad nagu Võru- ja Tartumaa kodulugu ning jutustused möödunud aegade argielust. Siiski on jutustaja võtnud endale sihiks anda ka laiem pilt toonasest ühiskonnast. Et tema vaatluse all on suurte muutuste ajajärk, tõuseb raamatu keskmesse Eesti ajaloo klassikaline teema: kuidas sai võimalikuks eestlaste jõukuse ja iseteadvuse tõus ning rahvuse sünd? Et selle küsimusega tegeletakse memuaaride vormis, segunevad siin üpriski huvitavalt isiklik ja rahvuslik edulugu. Prants projitseerib enese ja oma lähikonna edasi-püüdlikkuse ka rahvuskehandile, seletades eestlaste esiletõusu rahvuse kui terviku kiiduväärse iseloomuga.
Prantsu eluloole lisab värvi veel üks asjaolu: nimelt pärines ta vennastekoguduste ringkonda kuuluvast perekonnast.
Vennastekoguduste mõju rahvuslikule liikumisele on üldteada, samuti nende roll kirjaoskuse levikul.
Prants aga lisab veel ühe huvitava tahu: vennaste mõju eesti elulugude traditsiooni sünnile. Nimelt olid vennastekogudustes juba 18. ja 19. sajandi vahetusel käsikirjalised elulood õige rohkesti levinud. Ka väike Hindrik sai oma vanemate majas näha kümneid „velliste ello-käüke”. Esmajoones käsitlesid need hingelisi läbielamisi ja muid usuelulisi küsimusi. Selle kõrval aitasid nad aga levitada eestlaste seas arusaama sellest, mida endast ülepea kujutab ja peaks sisaldama ühe inimese elulugu. Sest teatavasti ei ole olemas tõestisündinud lugusid ega isegi tõestisündinud elulugusid. Lood sünnivad alati alles jutustamisega – ja vennaste elukäigud pakkusid siinjuures olulist eeskuju, mis moel peaks üht elulugu kirjutama.
Ka Prantsu mälestuste pealkirjas „Minu elukäik” võib näha kummardust sellele traditsioonile.
Hindrik Prants (1858-1932)
Sündis Võrumaal Vastseliina kihelkonnas
Hariduse sai Loosi saksakeelses mõisakoolis (1866-1873) ja Vastseliina kihelkonnakoolis (1873-1874). Hiljem täiendas end kursustel Helsingi ülikooli juures (1898-1910).
Prants hakkas ajalehtedele kaastööd tegema 1875. aastal. Tema kirjutisi leidub pea kõigis eesti ajalehtedes, peale selle on neid avaldatud ka Soomes, Rootsis ja Saksamaal.
Toimetajana oli ta tegev sellistes väljaannetes nagu Postimees, Linda, Ristirahva Pühhapäeva Leht, Meie Kirik. Toimetajatööst tulenes ka tema ainus ja ajutine vastuolu eesti rahvusliku seltskonnaga, kui ta oli 1918. aastal baltisakslaste välja antud Tallinna Päevalehe vastutav toimetaja.
Prants osales Jakob Hurda algatatud rahvaluule kogumise kampaanias, korjates pärimust peamiselt Setumaalt.
Tema sulest on ilmunud hulk mahukaid ajalooraamatuid nagu „Eestimaa Weneriigi alla saamine” (1910), „Eesti rahwa ajalugu” I-II (1912-1913) ja „Eesti wanem ajalugu” (1920); samuti populaarsed käsitlused näiteks Türgi-Kreeka, Vene-Jaapani ja Esimese maailmasõja kohta.
Prants oli üks Eesti hõimuliikumise algatajaid ja ka sellest sündisid raamatud „Soome sugu rahwaste ajalooline arenemine” (1911), „Soomesugu rahwad Weneriigi rajamisel” (1911) ja „Soome sild” (1919).
Prants tegutses ka tõlkijana ja muu hulgas pani eesti keelde Arthur Conan Doyle’i „Salapolizei. Sherlok Holmes’i imelikud uurimised” (1898).
„Minu elukäik. Mälestusi ja pärimusi” sündis dikteerituna ja ilmus esmakordselt 1937.

Prants, Hindrik. Minu elukäik: mälestusi ja pärimusi. Tallinn, 2010, 160 lk. (Eesti mälu) http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=119130
[Mälestusi eluaegsest lugemiskirest ja elutee valikust]:
[...] Minu elu algul näis kogu mu elutee ja tegevusala negu iseenesest kindlasti ette määratud olevat. Vanemate ainsa lapsena olin nende pärijaks ja endastmõistetavalt tuli mul jätkata nende ühest põlvest teise läinud elukutset: esijoones olla põllumees ja selle kõrval tegev ka vahest mõnel muul alal. [...] Täielises sõnakuulmises vanemate vastu allusingi nende soovile. [...] Mu alateadvuses juba algusest pääle pesitses sisemine aimus ja tunne, et [...] mu tegevusala seisab teisal. „Süda sundis sule poole“ juba sestsaadik, kui hakkasin meelt märkama. Väliselt tuli see tung täielikult nähtavale minu tugevas lugemiskires, milles igatahes kaldusin liialdusse. [...] Lugemisvarast polnud mul ka puudust, sest isa kirjakogus leidus küllaldaselt raamatuid, mida maksis lugeda mitmel korralgi. Ja uut tuli alati juurde. [...] Kui hiljem hakkasin suutma enesel pidada erilist „rahapunga“, olgugi tillukest, läks selle sisu täiesti kirjanduse ostmiseks. Iga muu kulutuse eest hoidusin. Ei tarvitanud ma ju ei viina ega tubakat., sest olin täiskarsklane. Rõivastuskuludeks ei läinud ka pääle saabaste millekski muuks. Neidki tarvitasin ma vähe, kandsin saapaid väga harva – ainult väljaspool kodu, ja nii pidasid nad kaua vastu. [...]
Isa püüdis mind küll võimalikult hästi mõista, oli ta ju ise ka nooremas eas suur kirjanduselugeja olnud, ja nii juhtusin paaril korral kuulma, kuidas ta mind ema ees vabandas: „Olgu ta nüüd pääle mõnes asjas viivleja, ikkagi võime olla temaga enam rahul, kui et ta käiks teiste poiste moel külapidi ja kõrtsides.“ [...]
Ikka enam hakkasin taipama, et mõnel muul alal võiksin tegutseda enam ja paremini kui põllumehena. [...] Olin hakanud otsatu rohke lugemise kõrval ka pisut kirjutama teistele lugemiseks. Algtõuke selleks sain juhuslikult, mõni kuu pärast leeri, 1875. aasta algul. [...] Meie lähedases Sookülas [kaduma läinud põrsas] leiti kolm nädalat hiljem taluõue tagant kartulikoopast [...]. Lahjaks oli ta jäänud, kuid hing oli alles sees [...]. Valmistasin kõnesolevast loost [...] sõnumi Eesti Postimehe jaoks. Saadetis [pealkirjaga „Visa looma elu“] ilmus 7. mail 1875 allkirjaga „J.L.“ – minu suureks rõõmuks peaaegu muutmatuna. [...] Hakkasin edaspidigi vahetevahel Vastseliina poolt sõnumikesi saatma. [...] 1. mail 1883. a lahkusin sünnikohalt, vanatestamentliku Jakobi moel kepiga peos ja paunaga seljas, et minna jalgsi esiti Võrru ja säält Tartusse uuele asukohale. [...]

Hindrik Prants kohtus augustis 1888 Postimehe toimetuses töötades Juhan Liiviga. Sellest episoodist on juttu Gert Helbemäe näidendis „Üleliigne inimene“. Kuula Raadioteatris näidendi järgi lavastatud kuuldemängu

Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika: Kaheksa aastat Juhan Liivi elust: [...] Ta [Juhan Liiv] peatus Tartus vist paar päeva ja otsis üles Heinrich Prantsu, kes töötas siis „Postimehe” toimetuses. Sellest ajast algas nende kahe „ajalehe abilise” tutvus ja sõprus, mis kestis palju aastaid. [...]

KÜTIORU MÄEVESKI telesaates, dokumentaalfilmis ja raamatus:

Saatesarja "Elolinõ" saate "Leib" algul jahvatab vilja leivajahuks Kütioru Mäeveski veskimees Aleksander Zupsman (1914).
Vaata saadet "Elolinõ: Leib" ERR arhiivis

Uustalu, Arvo. 98-aastane veskimees: möldriamet on isegi mu elu päästnud! Õhtuleht, 2012, 11. apr

Sikk, Rein. Kõigi möldrite kuningas teab jahu saladust. Eesti Päevaleht, 2010, 11. dets

Esilinastub tõsielufilm Kütioru möldrist. Lõunaleht, 2012, 4. apr
5. aprillil 2012 esilinastub Vahur Laiapea ja Juhani Püttsepa dokumentaalfilm "Veskimees"

Püttsepp. Juhani. Veskitont Niglas : jutt lastele, kes põevad astmat, ja nendele, kes hoiavad pöialt, et lapsed terveks saaks. Tartu, 2001, 67 lk  http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=38137
Ühel mahedal hilisuve õhtupoolikul sõidab talumees Jaan Kütioru veskile, kaasas neli kotti rukkiteri jahvatamiseks. Paraku on vana veskimees Aleksander just sel päeval linna läinud. Aga Jaan ei pääse enam koju, sest koprad on vahepeal puu teele langetanud. Veskis ööbides kohtub Jaan 112-aastase veskitondi Niglasega, kes poisikesena veskis elades jahutolmust tekkinud astmasse suri ja sinna kummitama jäi. Sestsaadik muutub Niglas iga 7 aasta järel taas inimeseks. Jaan viib köhiva ja hingeldava poisi Kaika Laine juurde abi otsima. Selle häda puhul annavad maarohud küll leevendust, kuid tõhusamat ravi saama minnakse Tartu kopsuarstide juurde. Võrumaa lugeja elab kaasa Niglase saatusele, tunneb ära olustiku ja tegelased. Astmahaiged lapsed saavad lisaks tuge ning õpetust oma tõvega toimetulekuks.

VASTSELIINA LINNUS

Kultuurimälestiste riiklik register: Mälestised: Vastseliina Piiskopilinnus

Kultuurimälestiste riiklik register: Mälestised: Vastseliina linnuse kultuurkiht

Kultuurimälestiste riiklik register: [Vastseliina Piiskopilinnus vallikraaviga, Vastseliina linnuse kultuurkiht, Piiri kõrtsihoone, Piiri kõrtsi sepikoda ja Vastseliina asulakoht kaardil]:

Eesti mõisaportaal: Vastseliina Piiskopilinnus ja Vastseliina mõis

Vikipeedia: Vastseliina Piiskopilinnus

eestigiid.ee: Võrumaa:
[…]
Võitluseks Pihkva ja Novgorodiga ehitati Tartu piiskopi käsul praeguse Võru linna lähedale Võhandu jõe äärde kindlusena esmakordselt 1322. a. mainitud Kirumpää piiskopilinnus, mille juurde tekkis ka alev. Mõnevõrra hiljem ehitati Venemaa piirile veel Vastseliina piiskopilinnus, mis pärast 1342. a. muudeti võimsaks piirikindluseks. Järgnevate sajandite vältel etendasid Kirumpää ja Vastseliina Vana-Liivimaa ja Pihkva vahelistes võitlustes tähtsat osa.
Pärast Vastseliina kindluse ehitamist kujunes lõplikult kindlaks ka piir Vana-Liivimaa ja Venemaa vahel, mis kulges mööda Piusa jõe keskjooksu, Meeksi oja ja Pedetsi jõge. Nimetatud joonest ida pool asetsevad alad - Obinitsa ja Meremäe ümbrus ning Luhamaa - allusid kuni 1920. aastani halduslikult Pihkvale.
14. sajandi algul kuulus valdav osa nüüdse Võru maakonna territooriumist Kirumpää linnuse maade hulka. Pärast Vastseliina ehitamist allutati maakonna lõunapoolsed alad Vastseliina linnusele. Piir Vastseliina ja Kirumpää alade vahel kulges lõuna pool Võru linna, kus seda veel praegugi meenutab Verijärve lähedal asuv Kirepi (Kirumpää) veski.

eestiturism.ee: Vastseliina linnus:
Vastseliina piiskopilinnuse varemed asuvad Vana-Vastseliina külas umbes 5 km kaugusel Vastseliina alevist Vastseliina vallas Võru maakonnas strateegiliselt tähtsas kohas Piusa jõe kõrgel kaldal kohas, kus Meeksi oja Piusasse suubub, seega piiratuna kolmest küljest veetõkkega. Lõunast kaitses teda kaitsekraav.

Teadaolevatel andmetel alustati Vastseliina linnuse ehitamist Tartu piiskopkonda piirikindlusena Maarja kuulutamise päeval 25. märtsil 1342. Siis pühitseti linnus Neitsi Maarjale ja linnust hakati kutsuma tema auks Frouwenborchiks. Alles hiljem hakkas linnuse nimena esinema Novum castrum (uus linnus), mis võib-olla tuli kasutusele, eristamaks Vastseliinat vanemast Kirumpää piiskopilinnusest. Siit ka maakeelne ja venelaste novõi gorodok.
[...]
Hiljem kandis linnus Neuhauseni ja Schloß Neuhauseni nime.
[...]
Linnuse all asus võlvkelder ja selle peal oli linnusekabel, kus peeti kiriklikke kombetalitusi. Linnuse kabelis asus püha rist, mida käidi kummardamas. Püha risti kabeli külastus andis 40-päevase patukustutuse, mille esmakordselt kinnitas paavst Innocentius VI 1354. aastal

Vastseliina linnus Facebookis

Vastseliina linnuse külastuskeskuse fotoalbum Facebookis

Vastseliina linnuse lood Facebooki fotoalbumis

VASTSELIINA LINNUSE LOOD JA LEGENDID
Postitõllaga läbi Eestimaa: Eestimaa vene kirjanike kujutuses (18. sajandi lõpp- 20. sajandi algus). Tallinn, 1971. 623 lk http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=20056
Lk 94-114 Aleksandr Bestužev-Marlinski. Neuhauseni loss: [Liivimaa reisil nähtud Vastseliina linnuse varemetest inspireeritud pseudoajalooline rüütlilugu] :
[...]
Ma nägin maalilist Neuhausenit, aga seal ei kajanud enam klaaside kõlinat ega relvade tärinat. Sõitsin ratsa ümmargusse pidusaali, seal oli ainult hääbumine ja vaikus. [...] Vene piirile ehitatud [...] loss demonstreeris kunagi ordu võimsust, näitab nüüd aga aja jõudu. Ainult üks tore gooti stiilis ümmargune torn on vastu pidanud, muu on varisenud. Karniisidel lainetab luuderohi, hambulisi müüre pärgavad puud.
[...]
Eesti vanema kirjanduse digitaalne tekstikogu EEVA: Autorid: Aleksandr Bestužev:
[...]
Bestuževi teine jutustus ilmus 1824. aastal almanahhis „Полярная звезда“. Autori kommentaari kohaselt areneb tegevus 1334. aastal, kuid teose süžee on täielikult välja mõeldud ja – eriti keeruline. Rüütel Romuald von Mey on kade oma sõbra Ewald von Nordecki peale: ta laimab sõbra naist, väites tollel olevat armusuhte vangistatud vene sõdalasega, ja annab Ewaldi salakohtu kätte. Erinevalt esimesest Bestuževi jutustusest laheneb siin konflikt õnnelikult. Ja see on otseselt tingitud vene tegelaskujude teosesse sissetoomisest: Nordecki poolt vangistatud Vseslav kohtab juhuslikult oma venda Andreid ja tema väge, nad korraldavad Mey vastu sõjaretke ja vabastavad ka sõnamurdliku sõbra tõttu vangistatud Ewaldi ning tolle naise Emma. Viimane osutub Vseslavi ja Andrei kadunud õeks. Vaatamata melodramaatiliste episoodide rohkusele (juhuslikud kohtumised, kadunud sugulaste äratundmine, imelised vabastamised) kujutab „Vastseliina loss“ endast ühte esimestest teostest, mille keskmes on positiivsed suhted venelaste ja sakslaste vahel: sümpaatsed tegelased on omavahel seotud sugulussidemega. Samal ajal kujutatakse sakslaste sisesuhteid kui äärmiselt vastuolulisi ja kaootilisi.
[...]

Lõuna-Eesti Turism: turismiuudised 2/2012: Aastasadade järel püsima jäänud palverändurite sihtkoht – Vastseliina piiskopilinnus:
[...]
Vastseliinat on aastasadu katoliiklikes maades püha paigana tunnustatud.  Ristileidmispühal, 3. mail sel aastal pühitseti linnuse juures sisse kabel, mis lisaks keskaegse valge risti legendi tutvustamisele ootab kõiki rändureid aega maha võtma ja enesesse vaatama.
[...]
Seda, et linnusel vaid üks legend on, nüüd küll karta ei tasu. Legende liigub siin vähemalt kahekümne kandis, neid on kajastatud ka käsitöövaibas, mille kohalikud käsitöönaised valmis tikkisid. Tuntuimad legendid lisaks valge risti legendile on võlukarp, sissemüüritud neitsi, vibulegend, 10 neitsi ettekuulutused, linnuse mesilased [...]

Haljasorg, Heiki. Vastseliina linnuses tegi imesid valge rist. Lõunaleht, 2009, 7. juuli:
Vastseliina linnuses tegi imesid valge rist
Vastseliina piiskopilinnuse kabelist kostnud aeg-ajalt kütkestavat meloodiat ja riivistatud ukse taga säranud imeline valgus. Ime krooniks kandus aga kabeli seinale kahe raudnaelaga kinnitatud rist seisma altari kividele, ilma et miski oleks teda toetanud.
Teise pärimuse järgi nähtud kahte valges rüüs inimkuju risti siseõuepoolselt seinalt altarile ümber asetamas. Selle juhtumi tõesust kinnitasid mitmed kohalikud inimesed. Nii sai Vastseliina piiskopilinnus endale reliikvia, mida linnuse meeskond hoolikalt valvas.
Püha risti kabeli külastus andis 40-päevase indulgentsi ehk ajaliku patukaristuse amnestia, mille esmakordselt kinnitas paavst Innocentius VI 1354. aastal. Nii sai sellest aastast Vastseliina kabelist üks olulisimaid palverännaku kohti Põhja-Euroopas. Valge risti juures olevat abi saanud nii pimedad kui kurdid.
16. sajandil ehitatud hobuserauakujuline suurtükitorn linnuse kirdenurgas on tänaseni kaunistatud valge risti kujutisega. [...]
Vägev vibu
Linnuse kabeli valge rist näidanud taas oma imettegevat mõju 1381. aastal. Pärimuse järgi piiras siis Vastseliina linnust Moskva vürsti 300 000-meheline vägi. Kuna pikaleveninud piiramine ja paljud tormijooksud halvendasid lossi kaitsjate kaitsevõimet, siis hakati üha rohkem abi otsima jumalalt.
Ja ühel hommikul, päikesetõusu ajal toimus ime. Palvete lugemise lõpetanud Vastseliina linnuse pealik tabas ihutud raudotsaga noolega Vene suurvürsti. Oma väejuhist ilma jäänud venelased olid nii šokeeritud, et lõpetasid piiskopilossi piiramise. Linnuse kaitsjad rõõmustasid imepärase pääsemise üle ning riputasid vibu lossikirikusse.
Nii võib ka aru saada, miks arvamus, et keskajal oli Vastseliina piiskopilinnus kõige tugevam, levis ja kinnistus rahvamälus. Tänapäeva kunstiajaloolaste arvates see siiski nii ei olnud. Kalvi Aluve ütleb, et Vastseliina linnus oli tunduvalt väiksem kui Pärnu ja Paide linnus.
Hundihirmus rasked naised
Piiskopilossi ja ümberkaudsete aladega on veelgi seotud mitmeid põnevaid legende.
1585. aastal kirjutas paavsti saadik Antonio Possevino Tartus „Kirja Mantova hertsoginnale“. Ta kirjeldab jesuiitide tegevust Liivimaal (Lõuna-Eestis), Rootsis ja Transilvaanias (Rumeenias).
Kirjast võib lugeda mitmest hundiloost. Üks neist juhtus Vastseliina lossi ümbruses. Siin hulkus ringi neli hunti, kellest üks oli valge. Võsavillemid ründasid eriti lambaid ja „raskeid naisi“, nagu Possevino kirjutab. 1585. aastal olevat hundid 150 naist ära söönud. Keegi ei julgevat käia põldudel selliste hirmsate sündmuste pärast. „Rahvas ütleb seda nõiduse läbi tehtud olevat, pärast moskoviitide lahkumist,“ kirjutab Possevino.
16. sajandi lõpul korrastasid Vastseliina piiskopilinnust poolakad, 17. sajandil takistas rootslasi parandustöid ette võtmast pealetulnud Põhjasõda. Ja selles sõjas, 1702. aastal jäi Vastseliina piiskopilinnus varemetesse. Niisuguseks on ta jäänud tänaseni, aga linnuse keskaegsed varemed pole oma populaarsust siiani kaotanud.
Loe lisa: Kalvi Aluve „Eesti keskaegsed linnused“, 1993; Antonio Possevino, „Kiri Mantova hertsoginnale“, 1973, 1994
[...]

Heino Gustavson. Igal kohal oma lugu. 1981, 2007. http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=101218
Vastseliina linnuseisand: [lugu Vastseliina võlukarbist]
Vanasti elanud Vastseliina linnuses sõjakas isand, kes oma elukoha lasknud hästi kindlaks teha. Oma lossi kaitsmine aga tundunud isandale mõttetu ajaraiskamisena, nii hakanud ta igavuse peletamiseks kord lähemal, kord kaugemal sõjakäikudel käima. Asemikuks määranud pikematel äraolekutel oma tubli teenri.

Kord valmistub isand jälle sõjakäigule minema ja arvab, et enne paari aastat tagasi ei jõua. Kutsub teenri, annab juhatusi ja õpetusi, lõpuks ulatab pisikese karbikese ja hoiatab:
„Pea seda öösel ja padja all ja päeval põues, hoia kui silmatera ja valva kui kõige kallimat varandust. Passi peale, et sina ega keegi teine karbi kaant avama ei kipuks. Kättemaks ei jää tulemata!“
Teener tõotab käsku täita, isand kappab sõtta. Nädal kulub nädala järel, nädalatest saavad kuud, kuudest peagi pikad aastad. Iga päev kaalub teener kallist karbikest peo peal, üha kasvab uudishimu. Lõpuks piilub teener salamahti õige natuke karbi kaane alla. Ei seda oleks tohtinud teha: vurinal lendab laekakesest välja lind, teeb paari tiiru lossi ümber ja vuhiseb siis noolena minema.

Samal õhtul kihutab isand vahule aetud hobusel koju, kargab sadulast, ise üleni verine, nägu surnukahvatu. Kohkunud teener tõttab isandale vastu, pakub kalja, kutsub haavu tohterdama.
Isand käratab teenri peale: „Miks sa mu keelust üle astusid? Kuidas tohtisid linnu vabadusse päästa? See lind oli mu vihamees - lendas üle mitme mere minuga võitlema, saigi minust jagu. Kõik sinu süü!“
Välgatab mõõk ja teenri pea lendab ainsa ropsuga maha. Tagasi vaatamata ratsutab pahane isand väravast välja, ei jäta endale asemikku, ei anna linnuse kaitsjaile käske ega korraldusi.

Varsti läheb jutt laiali: Vastseliina jäänud isandata, kaitsemeeskond laaberdab niisama ringi. Kuulevad sellest ka kunagised Vastseliina piirajad. Peagi jõuab väesalk samade müüride alla, kust kunagi häbiga taganetud. Suurtükid pannakse tööle, kuulid lendama, sõjapasunad hüüdma. Ei mingit vastu laskmist, väravad pärani lahti. Tungitakse linnusesse, nähakse siin-seal mõnda magavat sõjasulast, notitakse maha. Ei leita Vastseliina keldritest enam suurt midagi, kaitsemeeskond on kõik nahka õginud ja maha müünud. Lossile pannakse tuli otsa ja selleks korraks on sõjakäik lõppenud.
Äkki kihutab lossiisand kohale. Mõned võõrad sõdalased piiravad tulija ümber, vana sõjamees ajab end sirgu, haarab mõõga, lahmib nii, et pead kahekaupa lendavad. Pääseb kuidagiviisi minema ja jätab linnuse saatuse hooleks. Kuid ei ole ta endagi edasine käekäik kiita - ruttab sõjast sõtta, otsib unustust ja leiab surma.

Vastseliina linnust lõhuvad tuuled ja taevaveed. Vanainimesed teavad rääkida, et iga seitsme aasta takka jaaniööl tulevat Vastseliina isand musta täku seljas kunagist kodu vaatama ja endist hiilgust taga nutma. Seisvat mõnda aega varemete vahel ja kaduvat siis korraga nagu maa alla ...

Igal kandil oma lugu: Valimik Võrumaa rahvajutte. Võru, 2011. 63 lk http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=131485
Vastseliina kants ja neitsite laul
Vene-Liivi sõdade ajal oli suur Vene vägi tulnud Pihkvast ja Irboskast Vastseliina kantsi vallutama. Kantsi vähesteks, kuid tublideks kaitsjateks olid ka kõik kindluse naised. Nende hulgas olid kümme vahvat ja ustavat neitsit, kelle käe läbi olid saanud surma nii mõnedki tähtsad Vene väepealikud ja juhid. Võitluse käigus langes kaitsjaid nii sees- kui väljaspool kindlusemüüre ja kui kindluse kaitsjatel ka söök-jook otsa lõppes, olid nad sunnitud põgenema.

Kuid kümme neitsit ei põgenenud, vaid taganesid ühte sügavasse koopasse, kus asus maa-alune kirik.

Ründavad venelased olid aga arvulises ülekaalus ning viimaks vallutasid ning hävitasid Vastseliina kantsi. Umbes 30-40 meetri kõrguse ja osaliselt 5-8 meetri paksuste seintega kantsi vallutamine sai venelastel võimalikuks suuresti tänu paljudele suurtükkidele. Et algselt polnud kahurite paigutamiseks kõrgemat kohta, andis venelaste pealik oma meestele käsu kanda oma rüpega kaugemalt maad ja kuhjata see mäeks. Umbes 400 meetri kaugusele valminud kõrgemale künkale tõidki venelased oma suurtükid ning kümme päeva kestnud pommitamisega purustati nii kindlusemüürid kui kirik, kus varjasid end kümme neitsit. Venelased matsid neitsid elusalt ühte salakäiku.

Varsti pärast seda olla igal aastal jaaniööl kell kaksteist kuulda selle koopa suu ees kümne neitsi lauluhääl.
Kuid mitte igaüks ei saanud seda kuulda, vaid ainult need, kes olid süütud tüdrukud – neitsid. Kes neist kuulis laulu, sai sellel või teisel aastal mehele ja võidi saada ka endeid, kui õnnelikult või õnnetult kellelgi edasine elutee läheb. Ei tohtinud neitsite laulu kuulama minna, kui teati, et ei täideta neid nõudeid. Vastasel juhul ilmnes mitmel kuulajal eriskummalisi hädasid — kollitused, hirmutused jne. Arvati, et kui kuulama mindi ainult lõbu või huvi pärast, mitte sihi pärast, jäädi haigeks või saadi mingi viga külge. Ainult need, kes läksid süütu neitsina, kuulsid kõik laulu ja nendega ei juhtunud midagi.
Võisid kuulda ka need emad, kellel oli viimane laps tütar ja kui see oli meheleminekuealine, võidi minna jaaniööl varisenud koopasuu ette kuulama oma tütre tulevikku. Iga ema pidi aga laulu kuulama minnes kindel olema, et ta tütar süütu neitsi oli. Kõige rohkem said kannatada emad, kelle tütar polnud neitsi ega hingeliselt puhas. Ainult süütute neitsite emad kuulsid laulu.

Neid, kes kümne neitsi laulu nalja pärast kuulasid, ei saanud ravida muidu, kui pidi maarjapäeva öösel minema kantsi juurde ning seal palvetama. Kui haige väga südamest palus, siis hakkas ülevalt kantsi müürilt tilkuma mett mesilasperelt, kes olid sinna asunud peale kantsi vallutamist. Kui haige sai veidigi seda mett süüa, sai seepeale kohe terveks.
Nii ennustati jaaniööl maa alt kuuldava neitsite laulu järgi tulevikku süütutele neidudele veel pikka aega.
V. Rannaste ja J. Bergi 1937. aasta üleskirjutuse ümber jutustanud Lea Lillemets

Kauksi Ülle. Kuus tükkü: [näidendid]. Obinitsa, 2006 http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=79419
Lk 49-57 Imede ime: [näidend Vastseliina valgest ristist]: löüd asõt Vastsõliinah jo ammust aost saati.
[...]
MAGDA LEENA (uskligus naanu külänaanõ): Rist, rist, kaegõ! Rist!
PÜMME HELE (külanaanõ, maarahva tiidjä): Ma näe, ma näe – mõõk, kaegõ kõik, mõõk, nigu veri tsilgus. [...] Seo om Hiiemägi, ma esi´näi mõõka. Ma´näi, kuis mõõka kanti, inemise´ olli´ rian, suuri ristõga tulli´ iih, ristil võeti otsast kinni, sis raoti.
[...]
KOHALIK KATOLIGU VAIMULIK: [...] Tah lossimäe pääl sai rahvas nätä imede imet, palavat risti, ja pümme´ saiva´ nägijis, kurdi´ kuuljis ja jaludu´ tandsu naassi lüümä. [...] Saagu seost unser levenfrowen borch – meie armsa Emändä Kants, nink Meie lupamme egäle seo paiga külälisele 40 päivä võrra lühendüst patukaristusele Puhastustulehn. [...]
KÜLAMIIS: Kõrtsu´ tulõ suurõmbas ehitä´ kui siiä´ egält puult kokko naatas tulõma. [...] Läämi´ kõrtsu är´ lämmäle ja võtami lavva´ täüs, muidu ku kõik murdma nakkasõ, mahu õi uma rahvas koskilõ. Ku tulõva´ nuu´ hulgusõ´ vai imeotsja´, piät jo kõrts valmis ja lavva loogan olõma, aida´ üümajjus tett, et tengakõnõ tiini ime päält. [...]
Osa rahvast lätt Pümme Helega lauldõn jõõ viirde, osa´ läävä kõrraga kõrtsi. Aig näütäs, kuis näütemäng lõpõs.

Kauksi Ülle saatesõnast: [...] „Imede ime katõ ilma veere pääl“ om 2004. aasta hingikuul luud ja kõrra Vahtsõliina lossivarõmih äräki etendet tükk. Võromaa turismiettevõtjidõ aastalõpupidol mängiti seo aśaarmastajidõga maaha. Mänge esi´ Pümme Heled mäe otsah vingõ tuulõ käeh, sügäväh lumõh saistõh. Seo näütemäng tahtnu ka mitut kaehtust keskpaika mano, vast kunagi saa kah. [...]

Prants, Hindrik. Minu elukäik: mälestusi ja pärimusi. Tallinn, 2010, 160 lk. (Eesti mälu) http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=119130
[Mälestusi lapsepõlvemängudest]:
[...] Ilusa ilmaga tundus karjahoidmine päris lõbuna. Saadi mahti mitmesugusteks mängudeks, milliseid meil palju oli. [...] Armastasime väga pidada erilist sõjamängu „linnalöömist“ [linnusevallutamist]. Mängijad asusid vastastikku kumbki oma „linna“ taga seistes. „Linnadeks“ oli kolm lapergust kivi ülestikku laotud. Mängimisel heitsid võitlejad kumbki vastastikku oma kivikuule vaheldumisi vastase linna pääle, et seda purustada. Oli üks kivi maas, pilluti edasi alumisi, ja alles siis, kui viimne kivi oli paigast nihutatud, arvati linn võidetuks. Selle omanik pidi taganema ja enesele uue ehitama, kuna võitja seadis kättesaadud linna korda ja asus sääl edasi tungima. Muidugi läks nii tegutsedes mõnigi linnaase ühelt teisele mitu korda. Lõppenuks loeti mäng alles siis, kui üks võitleja oli teise põllult, millel mäng peeti, välja tõrjunud. Seda juhtus aga harva. Enamasti tüdinesid võitlejad mängimisest või sundis mängu katkestama karja eemaleminek. Ka sellega loeti mäng lõpetatuks. [...]

VASTSELIINA KIHELKONNA RAHVAJUTUD
JA RAHVALUULEKOGUJAD

Rahvajutte Vastseliina kihelkonnast. Tallinn, 2001. 91 lk http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=32490
Katkendeid kogumiku koostaja Kristi Salve saatesõnast (vt ka http://www.rahvakultuur.ee/?s=503):
[...]
Üldiselt maksab Eesti piirkondade võrdluses põhimõte, et ida on folkloori poolest rikkam kui lääs, lõuna jälle rikkam põhjast. Eks tulene eelnevast juba loogilise järeldusena, et kõige külluslikum peaks rahvaluule poolest olema meie maa kaguosa - ja just nõnda ongi. Kõige-kõige rikkam on muidugi Setumaa, aga paljude pärimusliikide poolest järgnevad Setumaale kohe ajaloolise Võrumaa idapoolsed kihelkonnad, mis praeguses administratiivses jaotuses vastavad osale Põlva ja osale Võru maakonnast. Üheks Ida-Võrumaa rahvaluulerikkuse põhjustajaks võib kindlasti lugedagi Setumaa naabrust. Setumaa ja Vastseliina kihelkond, mõlemad põhja-lõuna suunas pikad, ida-lääne mõõtmes aga kitsad, on justkui liibunud teineteise najale. Nii oli paljudel Vastseliina küladel võimalus kuulata - piltlikult ja vahel ka sõna otseses mõttes - üle Piusa jõe oma setu piirimeeste laulu ja pillimängu. Jutud sel kombel kaugele ei kostnud, aga eks olnud võimalust ja juhust ka silmast silma kokku saada ja kõnelda. Naabritelt kuuldud jutt võeti tegelikult palju kergemini omaks kui võõras laul. Setumaalt levisid Vastseliina kaudu kaugemale Eestisse venelaste ja teiste Ida- ning Kagu-Euroopa rahvaste muinasjutud. Teiselt poolt oli Vastseliina jälle see ventiil, mille kaudu jõudsid Setumaale läänepoolsest Euroopast Eestisse saabunud jutud.
Kokkuvõtvalt võibki öelda, et ühelt poolt oli Vastseliina kontaktala, mis aitas rikastada repertuaari erinevaist paigust pärit ainesega, teiselt poolt aga ääremaa, mistõttu kord siia jõudnud lood säilisid kauem. See kehtib muidugi eeskätt muinasjuttude ja muu arhailisema pärimuse kohta.
[...]

Eesti Rahvaluule: andmebaasid: Lõuna-Eesti pärimuse portaal LEPP: Vastseliina: Vanad jutud ja müütiline ajalugu: [valik jutte]:
RKM I 7, 497/8 (2) < Sangaste khk., Kuigatsi k. - Voldemar Teder < Voldemar Teder, s. 1906 (1964) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2007, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2009
Nii juhtunud äpardus Vastseliina õpetajaga. Pidanud pühapäeval jutlust kirikus. Pärast jutluse lõppemist saanud ta oma pruudiga kirikus kokku ja pidanud viimast kodu saatma minema. Enne aga läinud ta kellamehe juurde ja ütelnud, et ole hea ja pane kiriku uksed kinni. Kellamees lubanudki uksed kinni panna, aga enesel juhtunud sama lugu, et läinud mõrsjat saatma ja tagasi ei saanud ennem kui hommiku eel - enne päikese tõusu. Läinud ja keeranud siis kiriku uksed lukku. Vahepääl õhtu eel olid kirikust möödaminevad jutlevad naised märganud, et kiriku uksed on lahti ja tõuganud väljastpoolt kinni - aga kellamees kui sai uksed lukku keeranud, et kodu minna, kuulnud korraga kolinat kirikus, aga ei julgenud üksi sisse vaatama minna - rutanud õpetaja juurde kiiresti ja rääkis, et keegi on kirikus ja kolistab. „Ei saa ju keegi sääl olla muud kui „kuri vaim“,“ ütles kellamees.
Õpetaja riietunud ja tõmmanud ametmantli selga, piibli kätte ja läinud kiriku ukse taha - pidanud väikese kõne, siis avanud kiriku uksed ja ütelnud: „Lasen sind välja isa, poja ja pühavaimu nimel“. Sel ajal jooksnud siga uksest välja, kohe õpetaja jalgade vahele, nina jäänud seal õpetaja mantli sisse kinni ja nii pidi õpetaja sea seljas edasi kihutama, visanud piibli ja lauluraamatu maha ning ütelnud: „Jumalaga köster ja kellamees, teie pärast pean mina põrgu minema.“
Siga oli päeval pärast rahva äraminekut uksed lahti olles kirikusse pääsenud ja nüüd jooksis ta suure hirmuga, õpetaja seljas, kodu poole läbi küla, kuidas jalad võtsid. Üks vana naine istunud akna all ja näinud, et hommikul vara keegi tuleb, ütelnud siis oma mehele: „Oi heldekene, üks mees läheb juba nii vara põllule ja veel pooljoostes, harkader seljas.“
Siga viis õpetaja enese lauta, kuhu õpetaja langenud maha poolminestunult. Üles ärgates tahtnud õpetaja laudast välja tulla, sel silmapilgul tuli peremees sealauda juurde, nähes õpetajat tänas ta teda, et õpetaja võttis vaevaks tema siga tulla õnnistama. Õpetajal olid silmad häbi täis ja ta ei julgenudki otsa enam kaua kellelegi vaadata.

ERA II 160, 533/4 (43) < Vastseliina khk., Vastseliina v., Illi as. < Vastseliina khk., Morosuu-Tsäpsi k. - Ija Daniel < Jakob Kalder, s. 1868 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, redigeeris Maarja Oras
Kes tahtsõ äkki rikkas saia, äkki raha saia, sõs tuu võtt musta kassi, kellel üttegi valgõt täppi es olõ.
Üts tegi nii. Pandsõ musta kassi kotti ja sõlmas 99 sõlmõ kotisuu ette. Sõs käve üts kõrd ümbre keriku. Ku käärkambri ussõ mano sai, sõs hõigas, et: "Köstre, tulõ vällä!" Es tulõ kiäki. Käve viil üts kõrd ümbre keriku. Ku käärkambri ussõ mano sai, sõs jäl hõigas köstret. Es tulõ kiäki. Nii käve kolm kõrd. Kolmas kõrd tul´l miis väl´lä. Sõs ütel, et: "Mul om kodojänes müvvä." "No pal´lo tahat?" Sõs ütli sa nii pal´lo, ku ütli, õks masti vällä. Nigu raha kätte sait, nii pidit pagõma, nii ruttu ku saat. Kui jo nelädast ristist üle sait, sõs ollit päsnü. Tuu vanakuri nakas sõlmi vallalõ tegemä, et kaes, määne tuu kodojänes om. A ku sada sõlmõ ette tegit, sõs naka õs sõlmama - kaksas. Ku inne nelädät risti su kätte sai, sõs kaksas pää otsast är. Tuud pidit õks neläpäävä õdagu tegemä.

ERA II 245, 87 (5) < Vastseliina khk., Vastseliina v., Illi as. - Edgar Saks, Väimela Põllunduskeskkooli õpilane < Helene Saks, 51 a. (1939) Redigeeris USN
Kuradi kirik
Vana-Saaluse vallas Andrimäe külas Võrumaal on Lätsuu mägi; mäe otsas olevat suured kivid kokku kuhjatud. Kivid on neljanurkselt seatud. Jutustaja seletas, et igal jaaniööl olevat seal sinine tuli, mõned olevad seda tuld näinud. Kivid oli sinna kandnud vanakurat püksisäärega. Ta oli tahtnud ehitada kirikut, kuid püksisäär oli läinud katki ja vanakuratil ei olevat enam millegagi kanda ja oli jätnud kiriku ehitamise pooleli.

ERA II 247, 69 (1) < Vastseliina khk., Lasva v., Sooküla k. - Erich Hütt < Frits Vislapuu, 36 a. (1939) Sisestas USN
Kellahelin Kirikumäe järves.
Vastseliinas asub Kirikumäe jalal Kirikumäe järv. Vanasti olnud Kirikumäel kirik, mida kord tulnud venelased rüüstama. Röövretkel olijad tapsid ära kiriku- ja surnuaia vahi ning viisid kaasa kirikukella. Kellaga üle järve sõites olla kell järve kukkunud. Nüüd on pimedatel ja tormistel öödel kellahelinat järvest kuulda.

ERA II 247, 331/3 (1) < Vastseliina khk., Vastseliina v., Sandi k. - Johannes Saarniit < Peeter Saarniit, 65 a. (1939) Sisestas USN
Kuidas "Linnasjärv" sai nime.
Põhjasõja ajal laastati Vastseliina valla külasid hulkuvate röövsalkade poolt. Mauri küla aga, ümbritsetud suurtest soodest ja metsadest, jäi puutumata. Seal elasid jõukad ja tugevad mehed, kes panid väikestele röövsalkadele vastu. Röövlid katsusid siis kavalusega küla oma võimu alla saada ja hakkasid külaelanikega sõbrustama. Nii on keegi "Linnase"-nimeline röövlipäälik tulnud ühe Mauri peremehe poole ristsetele. Röövsalgal oli kavatsus ristsete ajal küla oma kätte võtta, maha põletada ja paljaks riisuda. Sellest saanud aga külarahvas teada. Ristsesöömingu ajal pandi "Linnas" istuma rehetoa paja kohale ja joodeti purju. Parajal hetkel visati õuest läbi paja röövlipealikule silmus kaela, tõmmati hing kinni, viidi ligidalolevale järvele ja tõugati jääauku. Linnas katsus kätega jääservast kinnihoida ja palus:
"Vater, vater, leotagui' mu valget kasukat är'!"
Palveist hoolimata tõugati ta jää alla. Sestsaadik kutsutakse Mauri küla all olevat väikest järvekest "Linnasjärveks".

EKRK I 21, 418/22 (5) < Vastseliina khk., Misso v. - M. Sakkis < Olev Kiudsoo (1958) Sisestas Salle Kajak 2008, kontrollis Salle Kajak 2008
Hino ja Mustjärv.
Hino ja Mustjärv on lahutamatud kaksikud. Seal, kus on juttu ühest, ei saa vaikides mööduda ka teisest. On nad ju teineteisele nii ligidal, olles pealegi ühendatud vuliseva veesoone ehk kraaviga. Rahvasuu nimet. neid sageli Valgeks- ja Mustaks järveks. Selles nimetuses peegeldub nende omapärane looduslik erinevus. Valge- ehk Hino j. on kaunis suur, üle paari kilomeetri pikk, omades keset oma vahutavaid laineid ka rohelisi meelitavaid saarekesi. Teda ei saa nimetada sügavaks järveks. Järv on kallastelt õhuke liivase põhjaga, pakkudes suvel päevapalavusest väsinud inimestele soodsaid suplemisvõimalusi, kuid Mustjärve tumedaisse voogudesse võib laskuda vaid see, kel on tõesti ujumiskunst käes. Mustjärvega on seotud vanarahvajutt:
Vanasti, kunagi olnud Mustjärve kaldal kirik ilusate helisevate kirikukelladega. Kiriku kõrval mäe kingul, seal, kus praegu kohisevad suured ja tugevad puud, olnud surnuaed. Põhjasõja ajal kirik hävines, kuid preester lasknud juba varem kirikukellad maha võtta ja peitnud need Mustjärve varjavate lainete alla, kus nad pidavat olema praegugi.
Nüüdsel ajal, kui ilmad tõotavad muutuda, kumisevat järvepõhjas need kirikukellad. Jaaniööl pidavat nad kord südaöötunnil isegi kaeblikult helisema, rääkides nagu kurba juttu minevikust, nagu tahaksid ka nemad kord vabaneda saladuslikkude lainete kütkest. Et Mustjärve kaldal olnud kord kirik ja surnuaed, selles ei tarvitse kahelda. Alles praegugi on tunda kõrgemaid kohti ühel mäekingul, kus on olnud kääpad ja ristid. Aastat mõnikümmend tagasi tuli kündmisel välja luukere, rist kaelas. Oli muidugi mõne kirikuisa oma, kuna kolbal olla säilinud kirjud riideräbalad, mis sarnanesid preestri peakattele.

Maripuu, Aime. Jäljed ümber järve: [muistendeid  Eesti järvedest A. Maripuu töötluses, lisaks mälestusi ja meeleolupilte]. Tallinn, 1978. 48 lk http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=60865
Lk 3-4 Kuulata Hinot: [jutt]:
Kui ma Hino äärde minema hakkasin, teadsin kõigest kõike ühtainukest muistendit Hinost. Ja seegi oli kentsakalt lühike. Nimelt pidi Hino järv sõdade eeli ohkama. Vanasti ennustanud rahvas selle järgi verd ja hukatust.
Otsekui oleks suur järv kõike ette aimanud ja rahva mured omadeks muredeks teinud. Ning siis ei saavat järv enam oma suurt vaikust pidada. Hino ohkavat.
Võib.olla sellesama kummalise muistendi pärast oli minulgi pisut kõhe Hino äärde minna.
Oli öö.
[...]

JAAN SANDRA (1862-1925)
Rätsep, taluperemees ja rahvaluulekoguja Jaan Sandra (kirikuraamatutes Sander) sündis Rõuge kihelkonnas Saaluse mõisavallas Rauba külas Mihkli talus, kasvas üles Vastseliina vallas Joora külas, oli väikekohapidaja Vastseliina vallas Viitka külas.

Palgi, Liina, Palgi, Piret. 150 aastat rahvaluule suurkoguja Jaan Sandra sünnist. Võrumaa Teataja, 2012, 28. aug

Rahvajutte Vastseliina kihelkonnast. Tallinn, 2991. 91 lk http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=32490
Katkendeid kogumiku koostaja Kristi Salve saatesõnast (vt ka http://www.rahvakultuur.ee/?s=503):
[...]
Eesti rahvaluule vabatahtlikest kogujaist on varasemal ajajärgul ülemaaliselt viljakaim olnud just Vastseliina kihelkonna mees Jaan Sandra. See külarätsep, kes pidas ajuti ka kooli- ja isegi leerikooli õpetaja ametit ning oli seega omaaegses mõistes juba haritlane, sai vanemate vaesuse tõttu külakoolis käia vaid paaril talvel. Nagu ta aga ise Jakob Hurdale kirjutas, saanud ta keskmisest omaaegsest koolipoisist veidi rohkem teadmisi tänu oma lahtisele peale ja koolmeistrile, kes andeka poisiga oma heast tahtest pisut enam tegeles.
Rahvaluulekogumises leidiski juba täismeheikka jõudnud J. Sandra oma vaimsetele huvidele rakenduse. [...]
Kahjuks ei saa me J. Sandra kohta siiski ainult tunnustussõnu öelda. Üks asi, mida tema kirjapandud jutte lugedes kohe märkab, on see, et enamasti pole nende stiil eriti rahvapärane, vahel on aga ilukirjanduslikud liialdused lausa võimust võtnud.
[...]

Kivisilla, Veronika. Jaan Sandra panus Eesti kultuurilukku. Sirp, 2004, 12. nov:
[...]
1888. aasta Olevikus nr 8 avaldas Hurt „Paar palvid Eesti ärksamatele poegadele ja tütardele“, mis vallandas üldrahvaliku rahvaluule suurkogumise. Kolm-neli talve Tsäpsi külakoolis haridust saanud külarätsep Jaan Sandra ei olnud esimesi, keda üleskutse oleks sütitanud. Alles 1894. aastal, pärast seda, kui Vastseliina kihelkonda oli korduvalt kogumisaktsioonis mahajääjate hulka arvatud, lähetas Sandra Hurdale oma esimese saadetise. Kuni Jakob Hurda surmani 1906. aastal oli Sandra tema usinaim ja ustavaim kaaskoguja: vanavara saatnud 77 korral, kokku 8700 lehekülge, sealhulgas rahvajutte, rahvalaule, mänge, vanasõnu, kõnekäände, mõistatusi, uskumusi ja kombeid, kultuuriloolisi ja etnograafilisi kirjeldusi.
[...]
Tegemist oli mehega, kel küll vähe haridust, kuid tubli annus kirjanikuindu või isegi -andi. Naiivse püüdlikkuse ja emotsionaalsusega, mis kannab veidi „Wagga Jenowewa“ laadis „wägga halledate ja armsate luggemiste“ pitserit, arendas ja paisutas Sandra lugusid omalt poolt märgatavalt. Ilmselt paelusid teda kuuldud muinasjutud niivõrd, et ta ei suutnud oma sulge ohjeldada ja hakkas tahtmatult kaasautoriks.
[...]

Kahrukõrvaga Ivvan: valimik setu ja Vastseliina muinasjutte Jaan Sandra kirjapanekutest. Tartu, 2004 http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=64862
Eessõna: Paul Hagu. Jaan Sandra jälg eesti kultuuriloos: „[...] Rahvaluule kogumiseks olid temal [rätsepa]ameti tõttu head võimalused, nimelt käis ta talvel Setumaal kui ka Vastseliina kihelkonnas talust tallu töödel, kus võimalus oli pikkadel õhtutel, olles ise hea jutustaja, ka teistelt midagi kuulda. Kõik kirjutused on ta kirja pannud öösiti peale 14-15-tunnist harilikku tööd [...]“
Järelsõna: Risto Järv. Jaan Sandra isikupärased muinasjutud.
Setu muinasjuttude kõrval on kogumikus ka neli Vastseliina vallast üleskirjutatud lugu: Kuninga vahtsõnõ vägimiis, Ennemuististest jõumeesest, Huu poig, Tütär Tuhkapuskja.

HINDRIK PRANTS rahvaluulekogujana

Rahvajutte Vastseliina kihelkonnast. Tallinn, 2991. 91 lk http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=32490
Katkendeid kogumiku koostaja Kristi Salve saatesõnast (vt ka http://www.rahvakultuur.ee/?s=503):
[...]
Väga häid tulemusi saavutas rahvaluule kogumises J. Hurda stipendiaadina tegutsenud Vastseliina kihelkonnast pärit, hiljem ajakirjanikuna töötanud Hindrik Prants. Paraku pani ta J. Hurda soovil kirja rohkem setu laule ja jutte kui kodukihelkonna omi. Samuti on kahetsetav, et ta pole kõiki oma jutukirjapanekuid teinud kodumurdes. Mõni sisult ja stiililt ehtne rahvajutt on käesolevas kogumikus temaltki, paraku küll ainult osa Vastseliina murrakus, teine osa aga põhjaeestilises kirjakeeles.
[...]

Prants, Hindrik. Minu elukäik: mälestusi ja pärimusi. Tallinn, 2010, 160 lk. (Eesti mälu) http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=119130
[Mälestusi rahvaluule kogumisretkedest Vastseliina kihelkonnas ja Setumaal]:
Ikkagi juhtus nii, et ma sattusin veel korraks kodukohale asuma. [...] 1887. a kevadel tundsin end haiglasena ja [...] tuli minna maale tervist kosutama. [...] Saatsin kolmele Tartu ajalehele kaastööd, [...] jäi mahti katsuda mängida [...] esimesi näidendeid paaril korral Vastseliina ja kord Misso mõisas. Sellised olid siinpool täiesti tundmata ja paljudele oli võõras näidendi mõistegi. [...] Hoopis rohkem ja mõjukamaid jälgi jättis mu kolmas tegevusharu Vastseliinas ja Setumaal: rahvamälestuste (vanavara) kogumine. [...] Tõepoolest leidsin Satserinnas hea lõikusmaa. Sääl asus muuseas ka laialt tuntud „lauluema“: Hilana külas elutsev Taarka-nimeline isik, kellelt sain suure kogu laule ja muinasjutte; ligi nädalapäevad kulus üleskirjutamiseks.

Suureks tõkkeks oli mul esialgu asjaolu, et kogu mu ettevõttele vaadati kahtlaselt ja umbusklikult. Ei suudetud aru saada, milleks teen oma üleskirjutusi. [...] [Ehkki] setukesed üldiselt, eriti naised, oma rahvuslikku vaimuvara [...] tarviliselt kõrgeks hindasid, ei suutnud nad mõista, mis huvi võis olla „maapoole“ [Eesti] „targemail inimestel“ [...] nende laulude ja juttude vastu. [...]
Nii sain siis lauluoskajaid naisi aegapidi meelitada etteütlemisele, päälegi kui neile lubasin tasuda viidetud aja eest. [...] Et aga üleskirjutuses võis tulla vääratusi, lugesin pärast, kui laulu kirjutamine oli lõpul, kirjutatud laule kontrollimiseks ette, et laulik võiks mõnda kohta õiendada, kui vaja. Seejuures tuli ilmsiks setukeste naiivsus kirjaoskuse suhtes. [...] „Näe no imet – timä muudku kaes paprilõ ja kõnõlas pääst, nigu papp.“ [...] Suuresti aitas kaasa, et võisin setukestega läbi käia täiesti nende oma keeles, millega olin tutvunud juba lapseeast saadik. [...] Endastmõistetavalt oli mul esijoones tegemist vanemate inimestega, eidekestega, kellel etteütlemiseks rohkem aega ja ka tarvilist tuju. Sest nooremad inimesed, eriti „kabõhisõ“, naitumatud tütarlapsed, olid võõra vastu õieti tagasihoidlikud. [...] Kuna mul nõnda ülesande teostamine läks väga libedasti, hakkas mind segama vilu vahekord setu meestega. [...] Kuulsin neilt, kuigi naljatoonil, etteheiteid, ma käivat nende maal ümber „naisi petmäh“. [...]
Teadsin, et Hurt ei kogu mitte ainult vanavara, vaid ühtlasi keeleteaduse täiendamiseks kogu eestlaste alalt täpselt rahvasuust kirjapandud keelenäiteid. [...] Seetõttu asusin ma kirja panema oma kodumurdes, mis tunduvalt erineb naaberkihelkondade omast, sest et on rohkesti mõjutatud setulistest ollustest mõnesuguseid rahvamälestusi endistest aegadest, osalt neidsamu, mis leiduvad käesoleva teose algul, pääle selle vanasõnu, mõistatusi ja muud säärast, mis oli rahvasuus liikumas.
[...]

VASTSELIINA KOOLIHARIDUSE KESKUSENA

Hindrik Prants õppis Vastseliina kihelkonnakoolis 1873-1874.
Prants, Hindrik. Minu elukäik: mälestusi ja pärimusi. Tallinn, 2010, 160 lk. (Eesti mälu) http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=119130
[Mälestusi Vastseliina kihelkonnakoolist]:
[...] Kusagile pidin ma  ikkagi minema, sest olin koolikohuslik. Et mul Loosi [mõisakooli] minna [enam] ei tarvitsenud ja linna kooli saatmine käis ülejõu, tuli isal mõte panna mind lihtsalt kihelkonnakooli (meil öeldi köstrikooli). [...] Nagu üldiselt kihelkonnakoolides, olid ka Vastseliinas õpilased enam arenenud ja ma võisin ennast nende hulgas tunda hoopis kodusemalt kui Loosil. Õpilaste arv oli minu õpiajal üle kolmekümne, neist muidugi osa teist ja kolmandat aastat koolis. [...] Õpetuseandmine köstrikoolis toimus endastmõistetavalt eesti keeles. Saksa keele õpetamiseks olid eri tunnid. [...] Vene keelt küll kooli õppekavas ei olnud, aga hääsoovlik köster püüdis selle eest hoolitseda oma vabal ajal, õhtutundidel, kui kool teda ei nõudnud. [...]
Eriliseks huviks köstrikoolis oli mul kahe õpiaine juurdetulek, mida Loosi koolis polnud: ajalugu ja maateadus. Algteadmised neis õpiaineis olid mul iseõppimise najal käes. [...] Kolmandaks uueks õpiaineks oli looduslugu ja neljandaks orelimäng. Usuõpetuses, kirjutamises ja arvutamises polnud mul suurt juurde õppida, siiski kuulasin häämeelega köstri sellekohaseid õpetussõnu. [...] Korrapidamine oli köstrikoolis kindel – kindlam kui Loosil. [...] Kuigi ka köster ei pooldamine ihulikku karistust – ta sai eesmärgile mõjuka noomitusega ja „kinnijätmisega“ – polnud vitsakimp meie koolis siiski olematu. [...]
Kuna sisemisest küljest köstrikooli elu oli meeldiv ja häid mälestusi jättev, ei saa seda öelda välise külje kohta. Seepoolest viibiti isaisade oludes. Kuigi koolimaja – ühtlasi köstri eluhoone – hüüti küll „uueks“, polnud ta seda siiski, sest ehitis oli väga vanamoeline. Köstrikoolis tuli magada mitte just avaras koolitoas ja et sääl öömajaliste arv oli suurem kui Loosil, oli raskem magamiseks kohta leida. Tuli magada õige tihedalt, mistõttu toa õhk läks ka üsna „paksuks“, Et siin õpilaste magadiskotid sahvrisse ei mahtunud, tuli neid hommiktui pööningule kanda, kust neid õhtuti mõni jõuküllasem õpilane maha pildus. Sellest hunnikust pidi igaüks oma välja otsima, mis viitis aega ja tõi sekeldusi. – Palju halvem oli, et hommikuti näopesemiseks puudusid kohane ruum ja korraldus. [...]
Ka valgustusega oli lugu halb. Muidugi ei põletatud koolimajas enam talu kombel peergu, vaid selleks olid küünlad. Kihelkonnakonvent oli määranud küünalde eest kuluraha aga napilt, nii et õpilased pidid rahulduma 5-6 kohta ühe küünla valgustusega. Kaugemailistujail oli väga raske lugeda. Hoolega valvati, et küünlad ei põleks asjatult. Oli määratud tund käes, ilmus köster koolituppa ja kamandas: „Magama minna!“ Ja jalamaid tuli küünlad kustutada. [...] Et „põhku pugedes“ uni kohe peale ei tulnud, saadeti aega mööda mitmesuguste juttude vestmisega. Selles oli mul etendada lõviosa, sest oskasin juba kodutalus palju eesti muinasjutte ja pääle selle olin rohkesti lugenud, millest maksis pajatada. [...]
„Pääkooli“ [leerikooli] lõpetamise järel (nov 1874), millega kiriku poolt olin tunnistatud täisealiseks, ei tulnud enam kõne allagi mu kooliskäimise jätkamine. Seda ei nõudnud ka kooliseadus ega lubanud kodused asjaolud. Oln juba selles eas, et ka talveti jääda koju tegevusse ja asuda „tööpoisiks“. [...] Nüüd algas mu pikem õppimisajajärk: enda edasiharimine omal käel, iseõppimise teel, mis on kestnud mitmel kujul eluaja läbi.
[...]

Karl Ast õppis Vastseliina mõisakoolis 1896-1898.
Ast Rumor, Karl. Aegade sadestus I-III. Tallinn, 2010, 512 lk (Eesti Mälu) http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=123460
[Mälestusi Vastseliina mõisakoolist]:
[...] Isa osavõtul kaaluti täbarat küsimust: mis minuga peale hakata, milline kool oleks mu võimetele ja aastatele kohane. Leiti, et Petseri ministeeriumikooli astudes kaotaksin ma vene keele oskamatuse tõttu kaks aastat: mind ei ei võetaks mujale vastu kui esimesse klassi. Üldteadmiste poolest oleksin kõlvanud vähemalt kolmandasse. Kihelkonnakool laideti hoopis maha. [...] Isa kartis kulusid, mis Tartu saatmine kaasa tooks. Veeretades küsimust edasi ja tagasi peatusid kõigi osavõtjate näpud sõtsepoeg Peetri peal [Vastseliina mõisakooli õpetaja Peeter Horn]: tema peab mu Petseri kooli jaoks küpseks praadima, nii et ma neljandasse klassi pääsen. Peeter ise arvas, et mõisa poolt ei tule takistusi, sest tal olevat ka nüüd valdadest õpilasi; mina pealegi ta lähem sugulane. [...]
Vastseliina mõis kuulus Võrumaal toekamate ja kaunimate hulka. Jõgi lõikas mõisa maa-ala kaheks, mitte küll võrdseks pooleks. Koolimaja asus jõe vasakpoolsel küljel, lageda kalda ees, kus tol ajal polnudki muud hoonet kui saun – endine koeramaja. Sealt paremale moodustasid veskile kuuluvad hooned ja vanad moonamajad omaette keskuse. [...] Koolihoonega peaaegu külitsi koos nähti kaht näotut puumaja, kus asusid moonakate perekonnad. Edasi sulges mets nähtavuse. Võõras ei võinud arvatagi, et sinna oli peidetud Piusa org. [...] Kõik see oleks võinud maaliline ja võluv olla, kui seal vähegi korda oleks peetud. Orukallakuid kattis kõdunevate murdude räsu ja tihe puhmastik. [...] Võis nentida, et hoolimata kauneist looduslikest eeldusist asus koolihoone näotus ning rõõmuta ümbruses.
Valdavam osa mõisale kuuluvaist ehitistest oli paigastunud oru parema külje veerudele, kuhu tungis üht hõlma pidi ka mõisapark. [...] Minu ajal oli park suur ning sume. [...] Võrrelduna meie tavalise metsaga jättis park lõunamaise mulje. [...] Mina veetsin seal veetlevaid tunde, kujutledes, nagu viibiksin kusagil argipäevast kaugenenud küllusmaal. [...]
Vastseliina mõisakool polnud parem ega halvem tavalistest vallakoolidest. Ruumikas klassituba võttis enda alla tubli kolmandiku hoonele kuuluvast aluspinnast. Lapsed pärinesid enamasti moonakate peredest, olid halvasti kooli jaoks ette valmistatud, kommetelt tahumata. Koolmeistri tööd kergendas asjaolu, et õpilaste arv ei tõusnud kunagi üle kolmekümne. Viimase talve kasvandikele määratud pingil istusid üksikud poisikesed mõisa „paremiku“ kodudest. [...]
Õpetaja pidi igal koolitööpäeval vähemalt kaks tundi selleks raiskama, et sundida õpilasi järgmiseks päevaks määratud ülesandeid õppima. Moonameeste kodud olid nii kitsad ja valgustuse poolest nii hämarad, et õpilastel seal võimalik polnud end koolitundideks ette valmistada. Sel põhjusel pidid lapsed pärast õhtusööki klassi tagasi tulema ja igaüks oma kohale asuma. Kõnelemine, sosistaminegi oli keelatud. Koolmeister istus oma kateedril, jälgides, et mõni laps tukkuma ei jääks või mõttetult silmi ei jõllitaks. [...]
Esimesel Vastseliina talvel oli mul kaks kolleegi, samavõrdselt edasi jõudnud kui ma ise. Teisel talvel jäin üksipäini erakuks. Siis ei saadud mind enam õpilaseks pidada, pigem koolmeistri käealuseks. [...] Õhtune valve laste õppimise üle pandi minu peale. [...]
Mis oli minul Vastseliina koolist ja mõisast kaasa viia? Kool andis palju vajalikku õpingute jätkamiseks. Olin nüüd vene keele grammatika lihtsustatud kursuse uletuses endale selgeks teinud  [...]. Samuti jõudsin aritmeetikaga põhikursuse lõpuni. [...]
Mõisaelu jäi mulle võõraks. Härrasrahvast ma ei näinud, sest Vastseliina häärberisse ilmusid nad heal juhul vaid paariks suvekuuks. [...]
Minu suhted piirdusid koolivendadega, st moonatarede poistega. Külastasin kõigi nende kodusid, kuid ei osastunud nende ellu. Talu õhkkonnast tulnukana osutus mõisa miljöö mulle tagasitõrjuvaks: tundus kui astuksin avarast õuest tülpinud tuppa. Vaesust olin ma popsimajakestes arvutult näinud, kuid vaesuselgi on oma hõng, mis ei mata hinge. [...] Moonamajade perekonnad vahtisid üksteise poole imeliku vaenuga. [...] Seal, kus enam midagi kadestada ei olnud, kadestati ikkagi. Mõis oli nende jaoks Paali tempel, mida orjati ja vihati. Töörõõmu ei paistnud ühestki näost, ei avaldunud ühestki liigutusest. [...] Ma ei tea, ei või seda kinnitada, aga ma kardan, et samasugune mentaliteet valitseb ka kolhoosides ja sovhoosides. [Karl Asti mälestuste esmatrükk ilmus Rootsis 1965]

GEORG GOTTFRIED MARPURG (1755-1835)
Kirikuõpetaja, vaimulike ja kooliraamatute autor

Eesti vanema kirjanduse digitaalne tekstikogu EEVA: Georg Gottfried Marpurg:
Vaimulikuna Vastseliinas (1782–1811)
[...] Aastad 1782–1811 veetis G. G. Marpurg Liivimaa vaiksel piirialal, Vastseliina (Neuhausen) kiriku õpetaja ametikohal [...] Ühtlasi teenis ta aastatel 1782–83 ning 1791 luteri kogudust Pihkvas (Псков, Pleskau) Venemaal ja aastatel 1795–98 ka Võrus (Werro).
Kirikuõpetajana pööras G. G. Marpurg algusest peale palju tähelepanu haridustöö korraldamisele. Tema eestvõttel kerkis rahvakoolide arv Vastseliina kihelkonnas peagi kolmelt kaheksale, tõusid koolmeistrite palgad ja paranesid ka teadmised, sest noor pastor rajas kirikumõisas kooliõpetajate ettevalmistamiseks „seminari“. Lisaks usu-, lugemis- ja lauluõpetusele lasi G. G. Marpurg õpetada Vastseliina kihelkonnakoolis ka kirjutamist, mis oli kaasaegsetes eesti koolides üsna erandlik.
Ehkki rahvahariduse mõttes oli see tänase Eesti ala kagunurk Baltimaade ärksamaid piirkondi, kus tegutsesid niisugused silmapaistvad kirjamehed nagu Gustav Adolph Oldekop (Põlvas / Pölwe) ja Johann Philipp von Roth (Kanepis / Kannapäh), tähendas külavaimuliku elu Liivimaa äärealal siiski süvenevat isolatsiooni. Olulistest liiklemisteedest kõrvale jääv Vastseliina andis haritumaks suhtluseks vähe juhust. Nii palus Marpurg peagi, juba 1791. aasta sügisel, tulutult kindralsuperintendent C. D. Lenz`i, et too paigutaks ta sellest „pärapõrgust“ Tartu lähedale Võnnu (Wenden) kihelkonda. [...]
Eluõhtu harduskirjanikuna Rõuges (1811–35)
19. sajandi algul Vastseliinas puhkenud talurahvarahutuste tõttu tekkisid G. G. Marpurgi ja talupoegade vahel vastuolud. Nii lahkus Marpurg, kes oli üritanud talupoegade ja mõisniku vahelist vaenu lepitada, Rõuges 1811. aastal vabanenud kirikuõpetaja kohale. [...] Saksakeelses pressis ilmus tema sulest mitmeid artikleid ning eesti keeles jõudis trükki kaks pietismivaimust kantud usulist teost. Suuresti olid need sündinud kokkupuutest kirjaniku ja prohvetimainega usuindleja Juliane von Krüdener`iga. [...]
G. G. Marpurgi tegevus koolikirjanikuna
Vastseliina aega langeb intensiivseim periood G. G. Marpurgi kirjanduslikus tegevuses. [...]
1802. aastal ilmus G. G. Marpurgi sulest esimene ilmalik raamat. Kooliraamat „Könne Jutto nink Jutustamisse“ sisaldas vestluse maakerast, selle kujust, päikesesüsteemist, päikese ja planeetide kaugusest, elementidest, jutu vana talumehe ja Venemaale põgeneva külapoisi vahel, väikese varguseloo, lõikuselaulu ja valmi „Kaks Ma-Rotti“. See 1000 eksemplaris trükitud teos, mis tutvustas muide esmakordselt eesti keeles heliotsentrilist maailmasüsteemi, ei ole säilinud.
Säilinud on kolm aastat hilisem „Weikenne oppetusse nink luggemisse Ramat Tarto ma-rahwa kooli laste tarbis“ (1805), ilmselt samas laadis kirjutatud teos, mille käsikiri pälvis auhinna Liivimaa Üldkasuliku Tulundusühingu (Livländische Ökonomische Sozietät) võistlusel ning 1804. aastal Tartu ülikooli juurde loodud koolikomisjonilt soovituse koolides kasutamiseks.
[...]

„Weikenne oppetusse nink luggemisse Ramat“ oli esimene universaalne kooliõpik-lugemik. Lisaks mitmekülgsetele teoreetilistele ja praktilistele teadmistele annab raamat ka ka juhtnööre koolitöö ja õppetundide korraldamiseks: sissejuhatuseks on jutustus sellest, kuidas „se hä külla Koolmeister Andre omma Koolmeistre Ammetit ärrätallitap, kigille ma-Koolmeistrille Eenkojos“.
Õpiku esimene osa tutvustab koduümbruse loodust. Teadmised antakse edasi koolmeister Andre vestlusena lastega. Koolmeister julgustab lapsi arutlema ja küsimusi esitama  - „se läbbi tahhab Koolmeister neid latsi perrämõtlemise pole ärrätädä nink harjotada“.
Teises osas antakse ülevaade Liivi- ja Eestimaast ning Vene riigist. Siin tutvustatakse ka maailmajagusid ja tähtsamaid Euroopa riike ning selgitatakse inimest ümbritsevaid loodusnähtusi (tuul, pilved, vihm, lumi jne.).
Kolmandas ja neljandas osas õpetab hää koolmeister Andre numbreid ja arvutamist e rehkendamist („räkendamine“: „kokko-arwaminne“, „mahhatõmbminne“, „kõrrateggeminne“, „ärräjaggaminne“). Antakse ka ülevaate Venemaal kasutatavatest mõõtudest ja rahasüsteemist.
Raamatu viimases osas on juhtnööre põllu väetamiseks, loomade ravimiseks ning arstimite valmistamiseks, propageeritakse tol ajal alguse saanud kartulikasvatust. Raamatus leidub õpetlikke jutukesi, mõistatusi ja vanasõnu (näit „Inniminne lät vannambas, tõbbi lät norembas“, „Kes koera ei söda, se södap varrast“, „Kes wannambide sõnna ei taha kuulda, peap vassika nahka kuulma“), aritmeetika algkursus ning kirjanäidis.
Esiletõstmist väärib proosapala „Se Nekrut, Külla Andressi poeg Iwan“, mis ilmus ka 1806. aasta „Eesti-Ma-Rahva Kalendri“ kirjanduslisas (1805). Jutus kohtab esimest vapra eesti sõduri kuju, kelles võiks näha Luige Laose eelkäijat Suve Jaanil (1843).
Et raamatus leiduv „Se köt nink ihho luliikmisse“ on esimene säilinud eestikeelne värssvalm, siis võib G. G. Marpurgi pidada ka eesti värssvalmi algatajaks Reinhold Johann Winkler`i kõrval.
Loe Marpurgi lugemikku Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis DIGAR

Prants, Hindrik. Minu elukäik: mälestusi ja pärimusi. Tallinn, 2010, 160 lk. (Eesti mälu) http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=119130:
[Isakodu raamaturiiulil leiduvast kirjavarast]:
[...] [„Weikenne oppetusse nink luggemisse Ramat Tarto ma-rahwa kooli laste tarbis“] kujutas enesest üldteaduse-raamatut miniatuuris, sest sinna oli paigutatud tolleaegsete harilikkude õpipalade kõrval ka algteateid ajaloost ja maateadusest, mida koolis ei õpetatud.
[...]

OLEV REMSU (1947)
Kirjanik, dokumentaalfilmide režissöör ja filmidramaturgia õppejõud.
Olev Remsu lapsepõlvesuved möödusid emapoolsete sugulaste juures Vastseliina linnuse lähedal

Remsu, Olev. Kagunurgas on endiselt vaikne. Sõnumileht 1996, 25.mai, lk.20-21:
[…]
[Vastseliina ja Vahtseliina -] paljudel eestlastel pole aimugi, et need on kaks eri kohta maamunal. Olen kirjutanud loo, milles hoolikas korrektor on kõik h-d ilusti s-ideks parandanud ning nõnda see ilmuski.
[…]

Remsu. Olev. Kohanev Eesti. Õpetajate Leht, 2002, 1. veebr:
[…]
Mul elavad Võrumaal tädid, nende nimed on Laine ja Helju, nende nüüd juba tagastatud talu on üpris Setumaa piiri lähedal. Kohta on mõnisada aastat kutsutud Vahtseliinaks, kirjapildis sai see 1930. aastail nimeks Vastseliina, vastavalt võru keskmurde hääldusele. Vastseliinasid sai kaardile üsna lähestikku koguni kolm – ajalooline Vastseliina oma piiskopilinnusega, am¬musest ajast küll selle varemetega, Vastse¬liina alev ning Vastseliina kiriku ümbrus. Segaduste vältimiseks pandi Nõukogude ajal bussipeatusele nimeks Lossivaremed. Ja ehkki see on pisiasi, väljendus siin ometigi Tartus asuva transpordifirma hoolimatus kohaliku ajaloo ja kultuuri vastu. Rahvas jäi rahule, harjus ja võttis Lossivaremed bussipeatuse nimena pikapeale omaks. [...] Lossivaremetega kohanes rahvas ka põhjusel, et sellel oli visuaalne kate – varemed on kaugele paista, nende fotosid võib näha paljude väljaannete kaanepildina, inimesed tulid ja tulevad sinna kanti just neid vaatama.
1990. aastail püüti teha lõpp ülekohtule, nii võru keskmurde keelesurvele äärealade üle, kui Tartu Autobussipargi omaloomingule, piiskopilinnuse varemed nimetati Va-h-tseliinaks. Ent nüüd külvas arusaamatusi kohanimede ainult ühehäälikuline erinevus – alev ja kirik olid Va-s-tseliina, lossivaremed Va-h-tseliina. Õiglus oli majja toodud, ometi kirjutati aadressid kirjadele valesti, inimesed eksisid teelt. Rahvas ei kohanenud tõega, vale oli harjumuspäraseks kodunenud.
Viimaste jõulude ajal tädidel külas käies märkasin üle Piusa jõe silla sõites teepervel täiesti uut ja ootamatut silti – Vana-Vastseliina. Välja on tulnud tore ja ilmekas segapuder, meie, see on tallinna keeles, kirjakeeles tähendab toponüüm Vana-Uuslinna. Seni ei ole seda kohapeal omaks võetud, mu tädid ei teadnudki, et nende eluasemele on uus nimi pandud. Kas taas kord on tegemist administratiivse survega?
Jääb vaid lisada, et nii Vastseliina kui Vahtseliina puhul on tegemist mugandunud tõlkelaenuga eesti keele idavõru murrakusse võõrvallutaja pandud toponüümidest – Novum Castrum, Neuhaisen, poola keeles koguni Nowogrodek. Paiga ürgeestikeelse nime – Valgatabalve – on meieni säilitanud ainult ristijate vägitegusid ülistav Henriku kroonika, ja seda ei tea peale ajaloolaste keegi. Vastseliina, nüüd siis Vana-Vastseliina kandis oli üks Ugandimaa kihelkondi, mis vapralt allutajate vastu sõda pidas, kuniks sõdijaid jätkus.
Ilmselt oleks meile ajalooliselt ja rahvuslikult kõige põhjendatum nimekuju tundunud ka taluvuspiire ületavalt veider, pealegi on Valgatabalvest endale nime saanud tükk maad eemal paiknev Eesti–Läti piirilinn Valga.
Eluaeg ustavad
Nüüd tädidest. Nad on juba üle 70 aasta vanad ja üksikud, päris kurb on neid näha, aga nad on teineteisele toeks ja kahekesi on neil kergem. Nende mõlema nn poisid olid pärast Teist maailmasõda metsavennad, tädi Helju oli oma peigmehega koguni kihlatud. Valdeko – nõnda oli metsavennast peiu nimi – olevat tõotanud kõik punased ja tiblad Eestimaalt välja peksta, pulmad pidid toimuma ainult vabas Eestis. Juhtus teisiti. Nii Valdeko kui ka Endli võtsid NKVD-lased kinni ja mõlemad kadusid teadmatusse, ilmselt surid kuskil Siberis või kohapeal NKVD tapakeldris. Tädid olid oma poistele siiski truud, ei võtnud endale uusi peigmehi, ehkki mõned kosilased olevat ikkagi uksele kolkinud, viinapudel põues.
Tädide Laine ja Helju ema, minu vanatädi Emilie, käis oma tütardele peale: mis te enam oma Valdekost ja Endlist kinni hoiate, poisid ammu mulla all, ja kindlasti poleks neil midagi selle vastu, kui te mehele lähete ja lapsed saate. Suuri sõnu ei pruugitud, rahvuse kategoorias, eestlaste väljasuremisohust ei räägitud, mõeldi elu loomulikkuse peale – et oleks inimesi, kes loomi talitaksid ja põllud künnaksid, kes maja korras hoiaksid, näiteks aukliku katuse parandaksid, et oleks lapsi, kes kilkaksid õues. Ent tädid ei kuulanud manitsusi, ei murdnud truudust, jäid ustavalt vallalisteks ja praegu elavad kahekesi lagunevas talus, kust piiskopilossi varemed on paista.
[...]

Olev Remsu lapsepõlvefoto Õpetajate Lehest 2005, 25. nov

Remsu, Olev. Kuidas rikkuda piiri?: artiklikogumik. Tallinn, 1997. http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=9736
Lk 9-17 intervjuu „Piirist piirini üle piiride“: [reisimisest, ka lapsepõlvereisidest Vastseliina]:
[...] Kui olin väike poiss, siis sõitsin ikka Tartu ja Vastseliina vahet, alul vanaema, hiljem vanatädi ja tädide juurde. Ema pani mu Tartus bussi peale, sugulased võtsid Lossivaremete peatuses maha. Minult küsiti kohe: „Kas memm midagit kaasa kah pandse vai?“ Need midagit olid õuhkapudelid, mis olid kenasti mu kotis. „Pandse, pandse,“ vastasin mina. Erinevalt võrokestest naabritest ja veidi kaugematest setodest tarvitati minu sugulaste peres õukat ainult välispidiselt. Maatädid määrisid valutavad kohad õukaga kokku ja heitsid lesole pikali. See oli kõige parem rohi radikuliidi vastu. Mina sõitsin maale karja, minu valvata oli lehm, mullikas ja kümmekond lammast.
[...]
lk 161-163 artikkel „Jumalaema loss Lõuna-Eestis“

Olev Remsult vahva lugemine: [raamatuarvustus: Olev Remsu. Supilinna poisid. 2012]. Postimees, 2012, 23.apr:
Just nimelt vahvat lugemist leiab Olev Remsu uusimast romaanist. [...] Remsu elustab 1961. aasta kevade, mil kosmosesse lendas Juri Gagarin, Supilinna tänavad ujutas üle Emajõgi ja ühe tavalise poisi hülgas tema isa. [..]
«Supilinna poiste» peategelaseks on üks täiesti tavaline 15-aastane poiss, nimeks Nikolai Mjarg, hüüdnimega Kolla, kehvematel hetkedel Tillu ja Pissu. Poiss, kes vahel end tunneb Mowgli, Tom Sawyeri, Pavlik Morozovi, Robin Hoodi, Oleg Koševoi, krahv Athose, Gagarini ja Antonionena, elab Supilinna tillukeses kööktoas koos aednikust ema ja vedurijuhist isaga. Kuna isa joob kogu oma üsnagi kopsaka palga maha, siis pole Kollal hommikusöögiks (aga ega vist ka õhtu- ja lõunasöögiks) muud kui praekartul, tema ainsaks õueriideks on isa vana, maani ulatuv khakivärvi raudteelasesinel.[...] Koolis on ta õpetajate silmis klassi must lammas, võrokesest ema on veendunud, et kiitmine rikub lapse ära
[..]

Hanson, Raimu. Kirjanik rikastab tartlaste mälu: [raamatuarvustus: Olev Remsu. Musketäride muundumised. 2009]. Postimees, 2009, 5. veebr:
[...]
Pärast suuri keerutamisi olen tabanud lihtsa tõe – kõige õigem on ammutada kirjutusmaterjali sellest, mille sa ise oled läbi elanud, läbi tunnetanud. Kõik on olnud mälus tallel. Võibolla hoiti seda ajus just selleks, et ma kunagi paneksin kirja... [...]
Kui palju on "Musketäride muundumistes" autobiograafilist ollust?
Las lugeja arvab seda ise!
[...]

Remsu, Olev. Päevalill, viis meetrit kõrge: [jutt]. Sirp, 16.06.2006:
[…] Sirp kuulutas lähiajaloo mütologiseerimiseks välja jutuvõistluse “Kuritöö”, et tuua teemat veel enam ilukirjanduse ja müütide maailma. […] Auhind läks jagamisele: au ja 5000 krooni kuuluvad Olev Remsule (“Päevalill, viis meetrit kõrge”) ja Aarne Rubenile (“Kaks prohvetlikku anonüümkirja”). Head lugemist!
Puhtaleiva talu oli meie külje all, heinamaakünka taga, Puhtaleiva omad käisid meilt, Jaanikselt, ikka piima toomas. Puhtaleiva Priidu, vibalik ja pikk nagu taevatala, keera või keskelt kokku, vuhistas vana Rootsi jalgrattaga allamäge mööda heinamaarada värava vahelt meie õuele, pidurdas vändakaevu juures, nõnda et jutt maas ja sangapidi juhtraual rippuv tühi piimamannerg kolksatas vastu rattaraami. Siis väntas Priidu kaevuvänta, vinnas veest välja külma pandud piima ning valas meie mannergust oma mannergusse viie liitri jagu. Kui muidu asja ei olnud, ei hakanud Priidu meile tuppa tulemagi, pani raha, olid need siis sendid, ostmargad või kopikad, kahe punase telliskivi vahele – et tuul ära ei viiks – kaevukattel ja pressis  künkast üles tuldud teed tagasi.
Juba paar kuud oli Piima-Priidu hakanud käima kahe mannerguga juhtraual, ja kes tal topeltpiima keelas, kuna mees maksis samuti topelt, ikka sularahas, mida  toona mujalt said nagu vähilt villa. Mu isa ja ema naersid – Mõnda on ainus, kes majja raha toob, teised rügavad heamehe poolest, normipäevade eest. Mõnda oli meie lehm, ainus, keda pärast kolhoositegemist lubati pidada.
Piima-Priidu ametlik nimi oli Priidu Puhtaleip, ta oli Vahtseliina 7-klassilise kooli ajaloo- ja konstitutsiooniõpetaja, mina, Heimar Paulus, keda koolis ka Aina-Sauluseks kutsuti, olin siis tolle kooli seitsmenda klassi pioneer. Ja teie pange hästi tähele – kui ma räägin Vahtseliinast ja Vastseliinast, siis ma ei väärahta, esimene on asundus lossivaremetega, Tartu piiskopkonna idakindlusega, teine kuus kilomeetrit eemal alev ja toonase rajooni pealinn keskkooliga.
Päev enne 1951. aasta jõuluõhtut sain ma koolist lahti varem, kuna ajalootund ning koolilaval Vladimir Majakovski 21. surma-aastapäevaks  lavastatud näidendi “Elekter tuleb” eelviimane proov jäid mõlemad ära, sest lavastaja, seesama Piima-Priidu ise ei olnud sel päeval kooli ilmunudki.
Läks alles pimedamaks, kui ma, näpus kulunud seanahkne kahe lukuga portfell, millega oli koolis käinud juba minu isa, koolikaaslastega kampas mööda Petseri maanteed kodu poole larpasin. Lumi krudises, lossivaremete järel tuli Piusa ürgorg, rääkisime elektrist, mis teinekord pidi majad põlema panema.
Mina pöörasin kolmanda-neljandana suurelt maanteelt põlluvaheteele. Tuul vihises hämaral väljal, külm näpistas nina ja ma katsin näo vaba käe kindaga.
Kui ma koju jõudsin, kruttis isa elutoas, kõrv vastu patareiraadiot, meie rohelise silmaga RETi, mida oli kaks korda keelatud – nii Saksa ajal kui kohe pärast lahinguid. Isa otsis pikalt lainelt Soomet, ema oli õlilambi endale lähemale toonud, istus sohval, valge suurrätt ümber õlgade, kaharad, tumedad vesilokid uhkelt suurrätil.
“Kae kuradit, venelased kargavad Jugoslaavia säärde. Siis on kaks kommunisti karvupidi koos,” rõõmustas isa, hõõrus peopesi kokku. Tema oli oma masinamehe kaheksakantnokatsist nii kõvasti sisse võetud, et jättis mütsi koduski pähe.
“Pidit täämbä ildampa tulõma. Õkva naka süvvä’ tegemä,” sõnas ema.
“Piima-Priidu näidendi proov jäi ära,” teatasin ma põhjuse, ise veel ukse ees seistes.
“Täna ei ole piima ka võetud. Ei ole raha ka pandud. Rattajäljed on maas, otse kaevu kõrval,” lausus isa, hääles nõutus, kratsis mütsinokka.
Läksime kööki, emal õlilamp käes, nagu pühatuli nunnal rändkino trofeefilmides. Mu ema nagu polekski olnud võroke, teised naised ümberringi olid valget vuhti, minu ema oli otsekui Lydia Koidula, sügavpruun juuksepuhmas ehtis ta ilmet. Ometi oli ema oma mis oma, terve meie emapoolne suguvõsa oli pudenenud siia-sinna ümber lossivaremete. Ema võttis pliidi kuumkapist välja kartulipudru rasvakõrnetega, pani võitüki silmaks ja tõstis taldriku minu ette lauale.
“Puhtaleival oli uks pärani lahti, maja tühi, kõik kadunud nagu tina tuhka. Lembitu ja Helju kah,” arutas isa minuga asja nagu täiskasvanud mehega.
Loe edasi Sirbi paberlehest või veebilehelt!

AGO RUUS (1949)
Filmioperaator, filmirežissöör, fotograaf Ago Ruus on pärit Vastseliina vallast, Kirikumäe külast.

Vikipeedia: Ago Ruus

Eesti suuremate raamatukogude elektronkataloog ESTER: autoriotsing: Ruus, Ago

Teinemaa, Sulev. Kirjutab valgusega lindi peale: [Ago Ruus 50]: Eesti Päevaleht, 1999, 4. aug :
[...] Fotohuvilisena teadis Vastseliina poiss juba keskkoolis, et temast tuleb filmioperaator. Enne Tallinnfilmi ja Moskva filmiinstituuti õppis ta aga paar aastat Tartus geograafiat. Igatsus kaugete maade järele on jäänud siiani ning filmitöö viinudki teda Arktikasse, Siberisse, Tonga saarele. […]

Jürgen, Madis. Nopri Tiit ja Ruusi Ago teevad hirmus palju tööd. Teater. Muusika. Kino, 2004, nr 2 : [Ago Ruus on teinud dokumentaalfilmi Nopri talust „Kaheksa päeva nädalas“]

Võrumaa Keskraamatukogu: Eesti film Võrumaal 1958-2012: kirjandusnimestik

Ruusa rahvas: Vastseliina kihelkonna Ruusa suguvõsa meenutuste kogumik. Tallinn, 2007 http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=115194  

TRIINU GUERRIN (1974)
Elab Vastseliina vallas, Külaoru külas. Tõlkija, pärimuskultuuri (kohalikud toidud, lood ja laulud) edendaja (MTÜ Piiri Köök).

Triinu Guerrin on tõlkinud prantsuse keelest ja/või koostanud järgmised kogumikud:

Bretooni muinasjutud ja muistendid. Koostanud ja prantsuse keelest tõlkinud T. Guerrin. Tallinn, 2010. 151 lk http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=126001
Selle kogumiku eesmärk on lugeja viia üle pooleldi unustusse vajunud nähtamatu ilma läve. Üleloomulikud võimed, ebatavalised muundumised, mõõtmatud rikkused, haldjad, kodukäijad ja kummalised ööolendid iseloomustavad bretooni rahvajutte.

Prantsuse muinasjutud ja muistendid. Koostanud ja prantsuse keelest tõlkinud T. Guerrin. Tallinn, 2010. 175 lk http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=122381
Raamatus tutvustatakse lugejale erinevatest Prantsusmaa piirkondadest pärit omapäraseid ja vähem levinud jutte. Olgu need kummarduseks prantslaste nautlevale ja leidlikule meelelaadile, väsimatule jutusoovile ning iluarmastusele.

Lugudega läbi Euroopa: 27 rahvajuttu. koostajad Piret Päär ja Triinu Guerrin. Võru, 2010. 150 lk http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=122805 
Enne reisile minekut uurime tavaliselt, mis meid võõrsil ees ootab. Mis kõik maksab, missugused on kombed, kuhu minna, kellega kohtuda, mida süüa… Haruharv on ilmselt juhus, kui keegi enne kaugele teele asumist sihtkohamaa rahvajutte loeb. Ometi võivad ka need anda tunnistust sellest, kuidas inimesed mõtlevad ja mida tunnevad.
Pealegi võivad muinasjutud meid kõige kergemini viia rännakule nii ajas kui ruumis. Ja alati midagi rohkem inimeseks olemisest teada anda…

PIIRI KÖÖK
MTÜ Piiri Köök, Vastseliina Piiskopilinnuse koostööpartner toitlustuse alal

Vastseliina Piiskopilinnus: külastuskeskus: Piiri köök:
Nii nagu Piiri kõrts paiknes erinevate kultuuride ja kaubateede ristmikul, nii on ka Piiri köök segu erinevate ajastute, kultuuride ja ühiskonnakihtide maitsetest. Meie toidud on pärit keskajast ning keskaja ja kaasaja piirimailt, Euroopa õukondade, kloostrite ja talutarede köökidest. Püüame pakkuda ajaloolisi roogasid ehedal kujul, võimalust mööda kohalikke aia- ja metsaande kasutades ning aastaaegade rütmi järgides.
Põnevaid maitseelamusi soovides,
Kadri ja Triinu

Vastseliina Piiskopilinnus: külastuskeskus: Piiri köök: temaatilised menüüd

Piiri Köök Facebookis

Piiri Köök esitleb: Keskaegne pidusöök-lavastus MARDILEIB
Etenduste reklaam linnuse külastuskeskuse veebilehel 
Etenduste reklaam Facebookis
Etendused 9. nov, 10. nov, 24. nov, 10. dets, 11. dets, 19. dets 2012. a
Lisainfo: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud. 

Piiri Köögi Võrumaa toitudest koosnev lõuna reisiseltskonnale:
karask kanepitembi ja ahjus hautatud lihaga, värsked porgandid, herned, kohupiima-tomati vorm, munakook, tee, kohv

EDUARD PÜTSEP (1898-1960)
Olümpiavõitja. Sündis Illi külas

Vikipeedia: Eduard Pütsep

Eduard Pütsep. Tallinn, 2011. 119 lk. http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=129731

AAVO PIKKUUS (1954)
Olümpiavõitja. Sündis Kapera külas.

Press, Gunnar. Aavo Pikkuus: kurat rattasadulas. Tallinn, 2012. 224 lk http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=134697

Elvet, Malle. Rattalegend Aavo Pikkuusi värvikas elu talletati raamatuks. Lõunaleht, 2012, 23, veebr:
1954. aasta 23. novembril Võrumaal Vastseliina lähistel Kapera külas setu peres sündinud Aavo Pikkuus tuli koos vanematega Tartusse elama, kui oli viiene. [...] Pikkuusi emal olid kodus setu rahvarõivad ja vanemad rääkisid sageli setu murdes. „Oi ma olin uhke, kui ema rahvarõivad selga tõmbas ja memmedega laulu lahti lõi! Jätkus neil aga häält!“
[...]

ELSA MAASIK (1908-1991)
Ooperilaulja. Sündis ja kasvas Kaagu külas.

Elsa Maasiku sünnikohas on püstitatud mälestuskivi

Vastseliina valla veebileht: persoonid: Elsa Maasik

Saatesari "Kui ma olin väiksekene: Elsa Maasik". Eesti Raadio 1970.
Laulja Elsa Maasik jutustab oma lapsepõlvest, elust Siberis, tagasipöördumisest kodumaale, kokkupuudetest muusikaga.
Kuula saadet "Kui ma olin väiksekene" ERR arhiivis

Saatesari "Legend: Elsa Maasik". ERR, 2009.
Lisaks paljudele muusikapaladele kõlavad saates ka katkendid Ivalo Randalu 1968. aasta intervjuust Elsa Maasikuga, kus lauljatar räägib oma käidud eluteest ja rollidest, meenutab kodu ja lapsepõlve aegu ning õpinguid Tenno Vironi ja Aleksander Arderi juures.
Kuula saadet "Legend" ERR arhiivis

Saatesari "Rahvakunstnikud: Elsa Maasik". ETV 1987.
Elsa Maasiku loometööd tutvustav saade. Pikk tee, mida lugupeetud lauljatar saates meenutab, algas karjalapse lõõritustest vanematekodus Võrumaal ja jätkus tähtrollidega meie esindusteatri ooperilaval.
Vaata saadet "Rahvakunstnikud" ERR arhiivis

JAN RAHMAN (1975)
Kasvas alates 4. eluaastast Loosi vallas Sute (Sutte) külas, õppis 1982-1990 Loosi 8-kl Koolis

Vikipeediä: Rahmani Jan

Võro-seto tähtraamat, vai, Kallendri 2003. aastaga pääle, 2002, lk 33 http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=45934
MU IMÄ [jutt]:
Üte kõrra, ku ma uma imäga jäl kokko sai, oll täl mullõ üts põnnõv lugu seletä. Nääq olliq käünü Rolli puul kassipoiga katussõ otsast maaha avitaman, sääl ollõv hirmsat rüükmist ja tralli olnuq…
[…]

Võro-Seto tähtraamat vai kallendri 2004. aastaga pääle, 2003, lk 25-28 http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=54218
LINDORA LAADUH
[…]
Kuulmeistre, olõ-õiq täpsehe meeleh
a mu meelest Helge
[…]
kiildse är laatu minegi
ütel, et ku tunniq läbi, sys minkeq

Ma olli kotoh
vineerisaega kaalamärgiq vällä lõiganu
ja palotusaparaadiga kõvõra käega
risttii pääleq palotanuq
ja uma kehvä käekiräga LINDORA LAAT
[…]
ma tahtsõ ärri tetäq
umma käsitüüd müvväq
ma olli hulga aigu ette märknü
kuis ma laaduh müü ja rikkas saa ja nüüd
tulõ kuulmeistre ja ütles et saaki-õiq minnäq
[…]
Loomulikult lasimi miiq
Prät`o poisiga jalga
[…]

LINDORA TEERIST ja poolteist sajandit simunapäeva laatasid

Vikipeediä: Lindora laat

Eesti vaimse kultuuripärandi nimistu: Lindora teerist:
Kirjalikest allikatest on teada, et 19. sajandi lõpul on Lindora kõrtsi lähedal laata peetud, kuid rahvapärimus kõneleb veelgi kaugemast ajast. Pärimusel, mis räägib Lindora laada „igipõlisest" pidamisest, võib siiski mõningane tõepõhi all olla. Nimelt olla keskajal tulnud kaubalodjad Pihkva järvelt mööda Piusa jõge kuni Tamme veskini. Edasiliikumist takistanud kärestike tõttu laaditi kaup seal vankritele ja regedele ning viidi edasi Vastseliina. Kuna Lindora asub siin lähedal, mitme (kauba)tee ristumiskohas, kujunenudki sellest hilissügisene laadapaik.

Harju, Ülle. Riidi om Lindora laat. Uma Leht, nr 88, 2005, 25. okt:
«Mu esä olõsi parhilla 106-aastanõ, ku tä pois'kõnõ oll', joba sis käve vanõmbidõga Lindorra laatu,» kõnõlõs Truija Maimu (80) Lindora lähkült Tabinalt. Timä mäletämist piten olõ-i Lindora laatu tuust aost ütelgi aastal pidämäldä jäetü.
Tä mäletäs, kuis lihonigu osti laadu päält kokko lambakar'a, 100-200 lammast kar'an, ja lätsi jalaga Võrolõ. Määg'mist oll' terve tii täüs.
«Tõnõ kari läts' takah, sis tulli õhva,» seletäs tä. «Juht' oll' iih ja kae, kos jõudsõ är hoita, et kari kohegi talomehe moro sisse es lää, ilosahe tiid piteh lätsi!»
Ku Maimu oll' tütär'lats' ja elli Loosi külän, joba sis oodi noorõ väega taad laatu ja laadu pääl peeti kõvva pito. «Oll' eski tsirkus, kahru ja ahvi olli!» seletäs tä.
«Õdagu oll' pido rahvamajan, orkestri oll' vällä kutsut ja pito peeti piaaigu hummoguni vällä! Oi, rahvast oll' laaduh pall'o, taa oll' nii murdu täüs! Tiiät, ku uhkõlõ kõik' rõivih olli! Nii tähtsä oll' taa laat seo nuka rahvalõ!» mäletäs Truija Maimu.

Eesti vaimse kultuuripärandi nimistu: Lindora laat:
[1930-ndatest aastatest on] laadapäevaks simunapäev, 28. oktoober. Nõnda on see olnud tänaseni, hoolimata sellest, milline nädalapäev juhtub olema. [...] Pärimuse järgi kaubeldi Lindoral algul peamiselt koduloomadega. Lihunikest ülesostjad muretsesid laadalt hulgem lambaid - sellest tuligi lambalaada nimi. Hiljem kaubeldi ka muu kraamiga. Rahvast meelitati laadale tsirkuse ja mustkunstnike ülesastumistega. Kauplemine olevat alanud varahommikul ning kestnud õhtuni. [...]1980. aastatel paistis, et Lindora laat on samuti hääbumas. Laadapaika seadsid simunapäeval sammud vaid mõned vanemad Tammõ, Tabina, Soena ja Morkornulga mehed, kellel lammas oheliku otsas, kellel mõni korv müügiks. Pillimees tuli ka ja nõnda siiski peeti laata vana tava järgi.
[...]
Ajal, mil laadalisi oli vaid kümmekond, asusid kohalikud võro ja seto kultuuri edasikestmise eest muretsevad inimesed Lindora laata toetama, tulles nii simunapäeval laadale ja kui ka sellest kõneledes-kirjutades. Aktiivsemad laadatraditsiooni kaitsjad olid Kalle Eller, Aare Hõrn, Kaido Kama ja Lindora kohalik mees Osvald Liivik. Ka sotsiaalmajanduslikud olud olid soodsad: talusid taastati ning kauplemine ei olnud keelatud. Võro Keele ja Kultuuri Fond hakkas alates 1989. aastast välja andma Võro-Seto tähtraamatut - raamatkalendrit, mille esmaseks levitamise kohaks kujunes just Lindora laat. Lindoral toimuvast on kirjutatud luuletusi ning jutte, milles antakse edasi laada meeleolu ning sündmusi. Etnoloog Mare Piho on laadast teinud filmi «Küll me Lindora laadal näe...» (1998).
[...] 1990. aastate lõpus oli Lindora laat nii populaarseks muutunud, et kaugemalt tulevad müüjad hakkasid juba eelmisel õhtul kohalike kauplemiskohti ära võtma.

Eesti vaimse kultuuripärandi nimistu: Jutte ja luuletusi Lindora laadast

Saatesari "Elolinõ: Lindora laat". ETV, 26.05.2012
Lindoras peetakse isevärki laata, mida keegi ei korralda, aga mis toimib kui kellavärk. Igal simunapäeval koguneb rahvas Lindora teeristile, et laadamelust osa saada, tuttavatega trehvata ja uudiseid kuulda. Contragi oli laadal õige varakult platsis, aga kopsakamad põrsad olid siiski juba uue peremehe leidnud. Vaata saadet "Elolinõ: Lindora laat" ERR arhiivis

Saatesari "Niimuudu om. 10. saade: [Lindora laat]".
See pole tavaline laat, vaid endiste ja praeguste Lõuna-Eesti inimeste tähtis kokkusaamise koht. Valmistume laadaks koos Nutovite perega. Vaata saadet "Niimuudu om: 10. saade: Lindora laat" ERR arhiivis

Eesti vaimse kultuuripärandi nimistu: Lindora laat:
Laada omapäraks ja tugevuseks on olnud see, et Lindorale tulevad oma kaupadega nii võrokesed kui setod, sest laadapaik jääb kahe rahva piirialale. Igapäevaselt  ei ole võrokeste ja setode vahel varemalt suurt läbikäimist olnud, kuid simunapäeva laadal sai naabrite isesuguseid kaupu ja ka teist laadi tavasid oma silmaga näha.

SETUMAA JA SETUD, Vastseliina kihelkonna piiritagused naabrid

Prants, Hindrik. Minu elukäik: mälestusi ja pärimusi. Tallinn, 2010, 160 lk. (Eesti mälu) http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=119130
[Setudest, nende kommetest ja uskumustest]
[...]
Oma esivanemate vaimuvarast pidasid setud suurt lugu. See oligi nende au ja uhkus, mistõttu nad omateada seisid ees ja üle ümbruskonna venelastest, kellel ei olnud niisugust vaimuelu väljendust. Oma esivanemailt päritud vaimuvara kui ka ilusate rahvarõivaste tõttu pidasid setud ennast nagu enamaks ka paremaks, mingiks paremaks tõuks, kui seda olid „vinläse“.
Sellel vaatel päämiselt põhjenebki imelikuna tunduv asjaolu, et setud ja venelased ligikaudu tuhande aasta kestel koguni ligistikku ja tükati segamini asudes (mõnes külas oli osa peresid setu, osa vene soost) enamasti alal hoidsid oma rahvusluse. Peaaegu mitte sugugi pole nad segunenud venelastega, vaid mõlemad rahvused on hoidnud enda tõuliselt puhtana. Segaabielud setude ja venelaste vahel on üldiselt olnud haruldased, kuigi ühine usk ei teinud selleks takistusi, ja kui seda sündis, avaldasid setud asja kohta põlgust ja võõrastust. Läks mõni setu tüdruk venelasele mehele, ei teinud sugukond temaga tegemistki, vaid lausus põlastavalt. „Timä läts ärh vinnes.“
See vaateviis kaitses ja hoidis setukesi mitmekümne inimpõlve kestel venestumise eest. [...]
Teadagi ei jätnud venelased sellele omaltki poolt vastust võlgu. Nad kutsusid setukesi halvustava nimega „poluvernikuteks“ (pooleusulised), sellega mõista andes, et setud oma venelastele võõrana tunduva omapärase rahvaluule tõttu polnud sellise väärtusega „õigeusklikud“ kui nemad. See vaade oli sisuliselt küll väär, sest setud ei jäänud oma ametliku usus tundmises ega selle kommete täitmises venelastest sugugi maha. [...] Võib arvata, et nad veel kauaks jäävad „pravoslavnikuiks“ väliselt [...] [aga sisemiselt] pole riigiusk tunginud kuigi sügavale setukeste hingeellu, kus on rahulikult püsinud põlised esivanemate vaated.
Kujukalt valgustab seda nähtust [järgmine] juhtum [...]. Kellelgi setu peremehel oli majas Püha Nigula kuju, keda ta eriti austas. Kui ta poeg haigestus, palus ta härdalt Püha Nigulat, et see haiguse paranemisks kaasa mõjuks. Ei aidanud aga midagi – laps suri. Peremees vihastus „Püha Nigula“ saamatuse üle. Meelepahas haaras ta õuest kirve ja läks sellega tuppa. Kartes, et pühak vahest asjalugu märkab ja end kaitsema hakkab, hoidis ta kirve ühe käega selja taga, kuna teise käega agaralt risti ette lõi ja pikkamisi lähenedes pühakut sõnadega meelitas. Alles siis, kui ta oli üsna pühakuju ees, haaras ta kirve ja purustas sellega oma „jumala“ tükkideks.
[...]

Ast Rumor, Karl. Aegade sadestus I-III. Tallinn, 2010, 512 lk (Eesti Mälu) http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=123460
[Päevakeste talu suhetest piiritaguste naabrite setudega]
[...]
Tsaaririigi ajal märkis Mädajõgi oma paarikümneverstalisel jooksul kõige põhjapoolsemat piiripala Liivimaa ja Pihkva kubermangu vahel, iseseisvunud eestis – sama piiripala Võru ja Petseri maakonna vahel. Ikka ta eraldas ja eraldab kahe kultuuri külgnemist sel ajaloolisel siirdealal. Jõe vasemal kaldal, kus metsade taga loojub päike, näeme Kahkva ja Räpina raskepäraseid põllumaid ning jõukaid talusid. Teisel küljel – lausa nagu varjundatul, olgu küll et päikesetõusu kaarel – narmendavad liivaleetesed nõmmed ja kadarbikupalud ning asuvad setude kehvavõitu külad.
Ent just sellel Setumaa kiilul on elanike meelsus tunnustatavalt vastuvõtlik kõigele võrumaiselt eestilikele mõjudele, eeskujudele ning mentaliteedile. [...] Setudel puudus eluline huvi järve vastaskaldaga suhtlemiseks. Polnud neil sinna kaupa viia ega sealt saaki tuua. Hoopis ahvatlevamaid võimalusi pakkusid setudele Võrumaa vallad: sealvajati palgalisi, seal leidus vahetuskaubaks leivavilja.
[...]
Ühenduses ettevõtlikkuse harunemidega tungisid Päevakeste huvid järjest enam ida poole - Petserisse, setude eluruumi, Pihkva järve kallastele. [...] Päevakeste suhted setudega tihenesid ja põimuseid vastastikuse sõltuvuseni; need olid igapäevase elu tallatavad suhted – töös, talitustes. Kalavenelased setude taga olid meile majanduslikult hinnatavad; meie ellu ei ulatanud nad tungima.
Päevakeste jaoks ei eksisteerinud räbala- ja potisetusid; neid nimetusi kuulsime küll, aga nad lendasid meie kõrvadest mööda, sest setud olid niisama head kui meie üleaedsed, meie põlised naabrid, keda pidasime enestega üheväärseiks. [...] Päevakeste põldudel ja heinamaadel polnud peolaiust lappi, mida poleks tallanud setu jalatallad. Mitmed setu kombed pugesid meie ellu; mõned setu road said suupäraseiks meie toidulaual. Setude huumorimeel nakatas [...]. Oli võimatu setusid mitte usaldada, sest nende ausus ja heatahtlus kõndisid nendega kaasas. [...] Meie kõnekeelgi oli liugunud võru murrakute põhivaralt setu murrakute kallakule.
[...]
Setu mees ei teinud küsimust, mis endale ihukatteks haarata; kanti nii eesti pintsakuid kui kalavenelaste joppe. Naised seevastu olid ikka mingil määral ehitud: vähemalt pikk kuub, enamasti valge; kirjud sukad ja tore vöö, mitmekordselt ümber keha. Laadale ja kirikusse minnes löödi sõled rinda ning litritega keed ümber kaela. Särgi- ja jakivarrukad olid setu noorikutel ilmtingimata väljaõmblustega. Hallilt ning kaunistusteta tuldi ainult päevilisteks tallu töödele, siiski veel kompsuke nägusamate riietega kaasa võetud.
Kodukaunistamise iha polnud setu naistel sugugi nõrgem kui eesti omadel; võimalused aga olid väiksemad, sest setu kodudes valitses enamasti haletsemisväärne vaesus.
[...]
Kokkuhoid oli setu elulaadi ülimaks käskluseks. [...] Setude majanduslikku kehvust põhjustas rahva kuhjumine vähese kandejõuga eluruumi ning võimatuseni narr maakasutamise moodus. [...] Tundes eesti talude majandamist olid setud külaviletsuse põhjustest kõigiti teadlikud, aga ei suutnud olude muutmiseks põhjapanevaid uuendusi teostada: vanad traditsioonid ja kehtivad seadused seisid nagu kivimäed liikumatult.
[...]
Ülalkirjeldatu põhjal on arusaadav, miks setud väljaspool oma kodu olid sunnitud tööd hankima ning igast hangeldamise võimalusest kinni haarama. Sealt – olude vintsutusest – pärines üldiselt tuntud tüüp: potisetu, kaltsukorjaja, harjusnik, piilupartsnik jne.Tavalise eestlase silmale oli ta võõristatav, pügatav, vahel põlastatavgi. Setu veider murrak, lustakas kõneviis, kohtlane kaubapakkumise mood ja tühine teesklemine jätsid mulje, nagu oleks tegemist veidriku ning totakaga. Setu külades aga nägime tõsidust, asjalikkust ning eluvõitlusse süvenemist.
[...]

Eesti mõisaportaal: Kihelkonnad: Kihelkondliku haldusjaotuse tutvustus: [Setud siin- ja sealpool piiri läbi ajaloo]:
Vana-Liivimaa idapiir esialgu vastu Pihkva vürstiriiki, seejärel aga vastu ühtset Vene riiki kujunes välja 1260-70tel aastatel ja püsis pea muutumatuna 650 aasta ringis kuni Esimese maailmasõjani. Põhja pool Peipsi järve kulges ta mööda Narva (vahel nimetatud ka Narova) jõge. Peipsil poolitas nimetatud piir Piirisaare. Lõuna pool Peipsit kulges Liivimaa idapiir praegusest Eesti-Vene piirist veidi lääne pool, jättes Pihkva vürstiriigi (ja hiljem ühtse Vene riigi) alla suurema osa praegustest Mikitamäe, Värska ja Meremäe valdadest ning idapoolse nurga praegusest Misso vallast (Luhamaa ja Kriiva külad koos lähema ümbrusega). Nimetatud kolme valla alad, mida nimetatakse Setumaaks, olid asustatud küll eesti päritoluga rahvastikuga, kuid ühendati ülejäänud Eestiga alles seoses Eesti Vabariigi tekkimisega 1918 ja sellele järgnenud 1920. aasta Tartu rahulepinguga.

Tali, Ene-Maris. Tähtraamat. Aastaring Maarjamaal. Tallinn, 2001. 227 lk. http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=36138
Lk 130-135 Setu talu, setu toidud, setu saun, setu laulud, setu naise ehted

Seto aabits. Obinitsa, 2011. 52 lk  http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=134848:
Esimest korda seto kultuuriloos ilmavalgust näinud aabits on mõeldud aabitsakogu liikme Aare Hõrna sõnul nii Setomaa koolilastele kui mujal elavatele seto lastele, aga ka suurtele, kes seto keelest ja kommetest lugu peavad. Aabitsas on igal leheküljel vanad tarkused ja kombed käsikäes tänapäevase moodsa maailmaga.
Aabitsa koostas aabitsakogu koosseisus Nele Reimann-Truija, Evar Riitsaar, Kauksi Ülle, Terje Lillmaa, Aare Hõrn, aabitsa kunstnik on Toomas Kuusing.
Seto aabits jõudis koolidesse: Peale tähtede õpetab aabits ka mõne niisuguse sõna, mis on praeguseks kõnepruugist kadunud. Lisaks on aabitsa koostajad pannud iga tähe juures olevast sõnaloendist kokku hulga vahvaid ütlemisi, mis käivad kokku kõrvaloleva pildiga.
"Selle jaoks, et tase ei langeks ja et ka tulevikus saaks keegi kõrgkultuurilise teose improvisatsiooniliselt seto keeles ära laulda, tuleb seto keele õpetamisega tegeleda ja aabits on kindlasti abiliseks," ütles kirjanik ja aabitsakogu liige Kauksi Ülle.

PIUSA

Piusa koobaste külastuskeskus

Tali, Ene-Maris. Tähtraamat. Aastaring Maarjamaal. Tallinn, 2001. 227 lk. http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=36138
Lk 136-143 Muuseumikoobas: [Lugu Piusa liivakarjäärist ja poistest, kes lähevad öösel koobastesse seiklema]

Maripuu. Aime. Jõgi ei peatu kunagi: [Jõeteemaliste muistendite töötlused ja jutud kaasaja jõgedest]. Tallinn, 1984. 96 lk http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=15890
Lk 30-33 Lugulaul kolmest ratsanikust: [Taplusest haavatuna põgenevad mehed ööbivad Piusa kaldal ja kuulevad jõeluha udust kummituslike hobuste hääli]
Lk 34-50 Need mäed seal Piusa taga: [Lugu jahiorja Maidu ja mõisapreili Walborga keelatud suhetest]:
[...]
Walborga ajas end sirgu ja astus sammukese talle lähemale. „Mait,“ ütles ta selgesti ja sirutas oma mõlemad käed välja.
Mait-Matthias ei lasknud ennast puutuda. Ta põrkas kolm sammu tagasi ja vaatas näljase hurda silmadega preilile näkku.
„Ära puutu kahejalgset koera,“ ütles ta. „Koerad võivad hammustada!“ Ütles nii ja pöördus minekule.
[...] Selsamal ööl põgenes kuulus „nõidkütt“ Matthias oma senise omaniku juurest teadmata kuhu.
Paljud arvasid, et sinna, kus metsik, uhke ja üksildane jõgi Piusa rajab endale teed järskude punasest liivakivist müürimägede vahel, puutumatu mets ümberringi.
[...]

Põlvamaa muistendite kartoteek: Külmaoja ehk Kuninga kraav Piusal:
Piusa ja Tuderna vahel, raudteega paralleelselt, kulgeb metsa ja soise heinamaa vahel kraav, milles on pruun soovesi. Kraavi suubub ka allikaid. selle tõttu on vesi kraavis küllaltki külm. Eks siis kraavi sellepärast Külmoja kraaviks kutsutaksegi. Kuid selle kraavi kohta pajatab rahvasuu veel järgmist:
Rootsi sõja ajal olnud ka Rootsi kuningas ise Piusal koos sõduritega. Olnud äge lahing. Et oli suvine palav keskpäev, siis hakkas võitlejaid vaevama janu. Aga metsaalune on selles paikkonnas kuiv ja liivane. Kust saada vett? Kuninga käskjalg pidi otsima kohta, kust saaks janu kustutada. Kes otsib, see leiab. Varsti sõdur leidiski kraavi ja teatas sellest kuningale.
Kuningas ratsutaski kohale (ta olla teinud enda jaoks kõik ise) ja hakkas kraavi kohale kummardades ahnelt vett jooma. Peas olnud temal kuldkiiver. See kukkunud joomise ajal peast kraavi ja vajunud mürinaga sügavale, sügavale. Peale lahingut olla kogu rootslaste sõjasalk otsinud. Mis kadunud, see kadunud. Eks hiljem ole seda kiivrit veel otsinud, aga kiiver kadus nagu “tina tuhka”. Sellest ajast peale nimetatakse kraavi ka Kuninga kraaviks (E. Kõlli meenutused). 1958.a. kirja pannud Helve Lübeck.

LEO KUNNAS (1967)
Reservkolonelleitnant ja kirjanik. Kirjutab romaane, arvamusartikleid.
Pärit Orava vallast Kliima külast, Pura talust. Õppis Hanikase 8-klassilises Koolis ja Vastseliina Keskkoolis, Eesti Humanitaarinstituudis; ühe semestri Helsingi Ülikoolis ajalugu ja filosoofiat, sõjalise kõrghariduse sai Soome riigikaitse kõrgkoolis.

Saatesari "Tähelaev: Leo Kunnas". Eesti Televisioon, 26.02.2012. Tema elu kulgeb läbi raamatute. Ta on kirjutanud eesti pärjatuma ulmeromaani "Gort Ashryn". Ta on olnud vang ja sõdur. Täna on ta kirjanik, ajakirjanik, strateeg ja kolonelleitnant reservis.
Vaata saadet "Tähelaev: Leo Kunnas" ERR arhiivis

Saatesari "Kirjanduse tähestik": Peeter Olesk ja Mart Ummelas Leo Kunnasest. Vikerraadio, 21.02. 2010.
Kuula saadet "Kirjanduse tähestik: Leo Kunnas" Vikerraadio arhiivis

Võrumaa raamatukogude elektronkataloog RIKSWEB: vabasõnaotsing: Leo Kunnas

Jaakson, Eve. Leo Kunnase kolm armastust: perekond, kodumaa ja raamatud. Naisteleht, 30. jaanuar 2009:
Leo kasvas Põlvamaal väikeses maakohas. Koolis oli ta tubli õpilane, kirjandeid kirjutas isegi klassikaaslaste eest.
Tema 73-aastane ema elab praegugi sealsamas Kliima külas, isa suri juba 15 aastat tagasi. "Nagu keskmine eesti mees ikka, väga vanaks ei elanud," tõdeb Leo. Ehkki isaga, kes "topsipõhja just ei sülitanud", oli Leol noorena ka konflikte, ei pea ta nende läbisaamist halvaks. Isa viinalembusel on suur osa aga selles, et poeg ei võta tilkagi alkoholi suu sisse. [...]

Kunnas, Leo. Drillitud eliit ja tühi maa. Eesti Päevaleht, 2009, 18. dets:
[..] Kui kolmkümmend neli aastat tagasi läksin väikesesse Hanikase kooli Kagu-Eestis, ei osanud ma veel lugeda. Õpetajad rääkisid veidravõitu keeles ning värsket koolipoissi pani suuresti imestama, et inimese neljajalgne sõber ei olegi pini, vaid hoopiski koer, muudest kummalistest asjadest rääkimata. Mäletan, et sadadesse ja tuhandetesse ulatuvad arvud, korrutustabel ning igasugused ajaloosündmused huvitasid mind enne kooli hoopis rohkem kui tähtede kokkuveerimine. [..]

Post, Eda. Leo Kunnas ehitab uut maailma. Päevaleht, 2007, 20. okt:
[...] Kirjutamist pole Kunnas õppinud, kuid elu jooksul on ta läbi lugenud kümneid tuhandeid raamatuid, peamiselt lapsepõlves. Lastekirjanduse osa jäi selles aga pisikeseks. “Ma ei osanud kooli minnes veel lugeda ja kuna kodus rääkisime Võru murret, pidin esimesena ära õppima võõrkeele. Kui töövihikus oli koera pilt ja ma kirjutasin sinna “pini”, siis õpetaja tõmbas selle maha – valesti tehtud.”
Varsti pärast lugemaõppimist hakkas ta eelistama lasteraamatutele seiklusjutte ja sealtkaudu jõudis 12–13-aastaselt ulme juurde – näiteks on meelde jäänud Boriss ja Arkadi Strugatski, Stanislaw Lemi ja Isaac Asimovi looming, samuti kogumikud “Diogenese latern” ja “Lilled Algernonile”, mille süžeed on Kunnasel siiani peas. Järjejutuna ilmus ajakirjas Pioneer ka vendade Strugatskite “Asustatud saar”, mida ta iga kord ootas ja kust leidis toetust tundele, et Nõukogude ühiskonnas on midagi mäda.
Kui aega jagub, tahab ta pärast ulmeromaani lõpetamist kirjutada veel ühe realistliku sõjaromaani, kus saab kasutada juhtumisi oma elust. Endast oleks siis ka kõik kirjutatud, mis kirjutada on. [...]

Post, Evar. Täna räägime sõjast. Pere ja Kodu, 2008, august:
[...] Romaanis "Sõdurijumala teener" on üks vana mees, keda kutsutakse Kapteniks ja kellel on suur mõju peategelasele. Selline inimene oli ka teie elus.
Ta oligi endine nõukogude õhudessantvägede kapten, eestlane, kes elas Petseris (Leo Kunnase lapsepõlvekodu on Petseri ligidal, Vene piiri ääres Orava vallas). Ta käis Orava sovhoosis raha teenimas. Ma olin siis teises või kolmandas klassis, kui me kohtusime ja hakkasime suhtlema. Ta rääkis mulle esimesena, 80ndate alguses, et Nõukogude Liit variseb kokku. Mul jäi suu lahti, et keegi ütleb, et see riik ei saa kesta.
Kokkupuude temaga määras teie vaated elule ja see viis ka põgenemiskatseni riigist.
Jah, nii see on. [...]

Post, Eda. Leo Kunnas ehitab uut maailma. Päevaleht, 2007, 20. okt:
10. oktoober 1984 Ukraina NSV-s piiriäärses Tšernovtsõ oblastis. Vastseliina Keskkooli 10. klassi õpilase Leo Kunnase seljakotis on maakaardid, kompass, kaustik, pliiats, kaks teelusikat, pudeliavaja, konserviavaja, konservid, suitsuvorsti, purk mangodžemmi, neli pakki küpsiseid, eesti-inglise sõnaraamat ja kaks romaani ning peas otsus Nõukogude Liidust lahkuda.
200 meetri kaugusel Rumeeniast pidasid piirivalvurid ta kinni ning kohus saatis seni heade vaimsete võimete ja õppeedukusega silma paistnud 16-aastase poisi kasvatusliku töö kolooniasse. Raamatud sai ta koos söögiriistade, küpsiste ja moosiga tagasi. Kunnase mäletamist mööda olid tal peale sõnaraamatu kaasas Erich Maria Remarque’i “Läänerindel muutuseta” ja Bruno Traveni “Surmalaev” – sest need on inimestest, kes peavad väga rasketes olukordades hakkama saama ning ühtlasi üsna väikeses ja kerges köites. Sellest, kuidas teda vanglas “ümber kasvatati”, kirjutas Kunnas ise hiljem ehedat vägivalda, masendust ja ellujäämistahet täis jutu “Kustumatu valguse maailm”.
Kunnas meenutab, et umbes 12-aastaselt hakkas tal murenema illusioon, et nõukogude ühiskonnakorraldus on õige. Arusaamine, et see kord pole talle vastuvõetav, viis põgenemiskatseni, sest selle vastu võitlemiseks polnud ta veel valmis. Vanglas sai ta hüüdnimeks Poliitik (“Kustumatu valguse maailmas” jagas Kunnas oma kogemused kahe tegelaskuju – Poliitiku ja Metsavenna – vahel.)
Ei joo ega suitseta
13–14-aastaselt võttis ta ühe tuttava setu päritolu endise Nõukogude dessantvägede kapteni eeskujul omaks sõjaväelase mõtlemise ja suhtumise, et oma nõrkustest tuleb üle saada. Tollal otsustas Kunnas sedagi, et ei hakka jooma ega suitsetama, ning on sellele kindlaks jäänud.
Keskkooliaastad Eesti ja Venemaa kinnipidamisasutustes tugevdasid veelgi arusaamist, et elu selgroog on tugev tahe. Pärast vabanemist palus Kunnas end võtta vabatahtlikuna Nõukogude Liidu armeesse ajateenijaks. Juba aastaid sidus ta oma tulevikuplaanid sõjaväega. Esialgu tahtis ta minna õppima Venemaale Rjazani või Moskva sõjakooli, ent pärast kriminaalkaristust polnud see võimalik. “Praegu  võin öelda, et võib-olla mul läks isegi hästi ja sattusin vangi õigel ajal – minust ei tulnud komsomolitegelast või pagan teab keda. Sattusin õigel ajal õigele poolele,” sõnab mees. Lapsepõlve lõpust, vanglast ja ajateenistusest jutustab tema romaan “Sõdurjumala teener”, mille ta kirjutas kokku enda ja veel kahe mehe elulugudest.

Jaakson, Eve. Leo Kunnase kolm armastust: perekond, kodumaa ja raamatud. Naisteleht, 30. jaanuar 2009:
[...] Kui Leo pärast kaheaastast ajateenistust tagasi Eestisse tuli, olid ajad juba ärevad. Aeg oli küps hakata looma Eesti riigi kaitseväge. Kaitseliit alustas tegevust tükk aega enne taasiseseisvumist ning 1991. aasta augustiputši päevil oli Leo koos patriootlike kamraadidega valmis oma riigi nimel kas või lootusetusse võitlusse minema. Õnneks polnud tarvis seda teha ja taassündinud Eesti vabariigis pühendus Leo kaitseväe arendamisele.
[...] Tütar Grete Laura oli kahene ning poeg Karl Rudolf vaid pooleaastane, kui isal tuli minna Iraaki missioonile. Leo sealsetest kogemustest saab lugeda raamatust «Viiv pikas sõjas». Pool aastat äraolekut ja hilistesse õhtutundidesse veninud tööpäevad kodumaal tekitasid laste ees suure võla, mida ülemöödunud aastal reservi läinud Leo nüüd hoole ja rõõmuga kompenseerib.
[...] Isa lakkamatut tähelepanu ootavad ka Karl, kes veel lasteaias ei käi, ning üheksakuune pesamuna Astrid Julia. Nii jääbki Leo kirjutamisaeg õhtutesse-öödesse ehk tundidesse, mil lapsed on abikaasa hoole all või juba magusalt magavad.
«Kirjutamine on kümme protsenti annet, 40 protsenti tööd ja 50 protsenti distsipliini,» kinnitab Leo. Tema puhul tähendab see seda, et kuna arvuti taga istumiseks ei jää aega just palju, mõtleb ta päeval lastega tegeldes järgmised peatükid valmis ja õhtul trükib koondatud mõtted lihtsalt sisse.
[...]

Vastukajasid Leo Kunnase raamatutele veebilehtedelt ja blogidest:

Portaal Raamatumaailm: Leo Kunnas

Blogi Sehkendamine: raamatust "Kustumatu valguse maailm": [...] Kohtudes kirjanikuga selgus ka, et ta on seda raamatut umbes kolm korda kirjutanud. Esmalt kaustikusse, mille andis sõbrale lugemiseks – sõber aga kaotas ära. Siis pani uuesti kirja – ja mõnes mõttes saavutas uuesti kirjutamisega teise tasandi, mõned asjad said kirjanduslikumalt paremini paika. Ja nüüd siis mingi teose jaoks kord veel läbi kirjutanud-lühendanud. [...]
Blogi Sehkendamine: raamatust "Sõdurjumala teener"

Teder, Tarmo. Eesti samurai tundekasvatus: [raamatuarvustus: Leo Kunnas. Kustumatu valguse maailm. 2001]. Eesti Päevaleht, 2001, 30. nov:
[...] “Sõdurjumala teener” on mõjuvõimas säsi autori karmist eluteest  [...]
Põhiromaaniga samade kaante vahele ette liidetud lühiromaani “Kustumatu valguse maailm” (Loomingu proosapreemia 1991) tegevustik pragiseb noortevangla suletud müüride vahel, jõhkras ja nõmedas õhustikus, kus pole nagu mingit võimalust enda tõekspidamistele truuks jääda. [...]
Vaatamata vägivaldse keskkonna äärmuslikule survele suudab Kunnase kangelane hambad ristis säilitada poisipõlves juurdunud moraali, tahte ja kohusetunde ning leida sisemise, pisarateni kirgastuva vabaduse.
“Ta teadis ka, et tegelikult jääb kustumatu valguse maailm alatiseks temaga. Aga see ei saa kunagi võimu tema üle.” (lk. 88) [...]
Halastamatu võitlus nii iseenda kui ümbritseva maailmaga jätkub “Sõdurjumala teenris”, mis pälvis 2000. aasta romaanivõistlusel teise auhinna. Arenegu- või kujunemisromaani vapper peategelane olevat sünteesitud kolmest tõsielulisest tüübist. [...]
Peetri vapper ja vapustav kannatuste rada on kui XX sajandi lõpu samuraiks saamise lugu. Kuid peremees, isand, keda vaimselt ja ka füüsiliselt omandatud sõdalase filosoofilise koodeksi järgi oma parimas äratundmises ja taktikas teeniti, oli abstraktne – iseseisev Eesti vabariik. [...] Sõdurjumala teener ehk laitmatuks saada püüdev sõdalane Peeter on totaalne inimene, tõeline, oma ego alistanud patrioot. Tema loo lugemine peaks igale kaitseväelasele olema väike auasi.

Nõo Keskkooli korraldatud veebipõhiste õppematerjalide konkursi "Kirjandusraal 2010"  võitis vanemas kategoorias Nõo Reaalgümnaasiumi õpilane Siim Uhtjärve veebileht "Leo Kunnas".

Kressa, Kaarel. Kaja Kunnas tuli aastaks, jäi mitmeks. Eesti Päevaleht, 2006, 28. okt
Kaja Kunnas töötab alates 2002. aastast ajalehe Helsingin Sanomat Tallinna korrespondendina. “Kui tulin, siis mõtlesin, et ühe aasta pean ilmselt võõrsil vastu ning seejärel vaatan, mis edasi saab,” [...]
[Kaja] Kunnasel on niihästi Eesti kui ka Soome kodakondsus, kuna tema isa on eestlane – seejuures kuulsa Eesti luuletaja Villem Grünthal-Ridala poeg. [...]

EVALD LOOSAAR (1910-1979)
Pärit Orava vallast, Vivva külast, Tika (praegu Lepiku) talust.

Loosaar, Evald. Eesti mehe lugu. Mälestused 1937-1971. Tallinn, 2006.  http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=79571
Mart Laari järelsõnast: Evald Loosaare mälestused on ühtaegu nii usaldusväärsed kui põnevad ja ühe mehe elukäigus peegeldub paljuski kogu Eesti saatus. Seda enam, et saatus paiskas mälestuste autorit rahvakeeli öeldes läbi paksu ja vedela. Ta näeb Punaarmee sissemarssi Eestisse 1940. aastal, ebaseaduslikke valimisi sama aasta juulis, elab üle maareformi ning Eesti majanduse hävitamise, 1941.aasta küüditamise, rinde ülemineku ja punase terrori 1941.aastal, astub Omakaitsesse ning osaleb haarangutel, näeb lähedalt natslikku terrorit, töötab oma talus saksa okupatsiooni ajal, mobiliseeritakse 1944. aastal saksa sõjaväkke ja põgeneb sealt, mobiliseeritakse Punaarmeesse ja saab haavata Sõrve sääre lahingutes, teenib tööpataljonis, püüab päästa hävingust kodutalu, kirjeldab metsavendade lootusetut võitlust ja uut terrorit, töötab kolhoosis, arreteeritakse ning istub pikemat aega vangis ning asumisel, pöördub tagasi kodumaale ja alustab kõike taas otsast peale.

Kulli, Jaanus. Raamat - Eesti mehe tavaline ja traagiline lugu: [raamatuarvustus: E. Loosaar. Eesti mehe lugu. 2006]. Õhtuleht, 2006, 26. aug:
Ühtepidi on see ühe tavalise mehe tavaline lugu. Tavaline sellest mõttes, et Evald Loosaare taolisi mehi (ja muidugi ka naisi-emasid), kes Eestit ja eestlasi tabanuid vapustusi ja kataklüsme pärast 1940. aastat on pidanud omal nahal tundma, on sadu ja tuhandeid.
Teistpidi on see vapustav lugu, mida ühel inimesel on tulnud üle elada ja kuidas üks inimene on suutnud sõja-, vangi- ja küüditamisaastad üle elada ja mitte alla anda. [...]
Vapustav elulugu, millele paneb ilusa punkti 1971. aastal valminud uus maja, mis ta suures osas oma kätega üles ehitas. «Ainult murdumatu visadus, tohutu töötahe viisid mind eesmärgile,» kommenteerib ta maja katuse alla saamist. [...]
Juba kooliajal olid Evald Loosaare kirjandid äratanud õpetajate tähelepanu. Ta hakkas ka varakult päevikut pidama, mis kahjuks on hävinud. Igatahes on ta ka need mälestused osanud väga haaravalt kirja panna.

VENNO LOOSAAR (1968)
Näitleja. Pärit Orava vallast Vivva külast Lepiku talust, kasvanud Loosaare talus. Õppis  Hanikase 8-kl Koolis. Lõpetas näitejuhtimise eriala Tallinna Pedagoogilises Ülikoolis. Eesti Nuku- ja Noorsooteatri näitleja.

NUKU: Teater: Näitlejad: Venno Loosaar

Loosaar, Venno. Mull ja mull: 20 luuletust väikestele, 20 luuletust suurtele. Tallinn, 2002. 44 lk http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=41138

Minul on: Venno Loosaare laulud lastele. CD. 2009 http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=130834

Mürakarud: Venno Loosaare lastelaulud. CD. 2006 http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=130830

Pöial-Liisi: Venno Loosaare muusikaline kuuldemäng lastele H. C. Anderseni armastatud muinasjutu põhjal. CD. 2010 http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=131832

Märgotus. Uma Leht, 2001, nr 8, 6. paastukuu päiv:
Loosaare Venno käü kodo Võromaalõ harva
Latsi sõbõr telekast (Otto-Triin ja von Timberhoff-Tibu) Loosaare Venno om üles kasunu Võromaal Oraval, kohe om põraq jäänüq imä-esä kodukotus. Venno trehväs kodo käümä harva, vast nii kõrra katõ kuu takast, niguq tä esiq arvas`. A tuu iist kynõlõs Venno imä-esäga võro kiilt. "Tal`nan tüküs kiil` meelest minemä, olõ joba kiräkeelega ärq harinu," vaband` Venno. Et Vennol latsilõ tsirkust teken õks võrokiilseq lausõq jutu sisse juhtusõq, tuud panõ-i vembumiis` esiq tähelegi. [...]

Lukjanov, Getter. Venno Loosaare 2+1 last. Kroonika, 2011, oktoober:
„Ühel päeval läksime sovhoosi autoparki ja lõhkusime kõigil autodel klaasid ära. Seal oli üks suur kollane buss, sellel viskasime ikka kõik aknad kildudeks. Ma ei oska öelda, miks, aga mulle meeldis selline lõhkumine ja klirina kuulmine,” räägib rõõmsameelne ja energiline Venno Loosaar oma lapsepõlvest.
Jääb mulje, et vahetevahel oli ta päris paha poiss, kes mängis tikkude ning muu keelatuga, ajades mõnigi kord vanematel harja punaseks.
“Ma sain mõne korra ka naha peale. Lõpuks tuligi see, et jätsin mitmed lollused tegemata, sest kartsin karistust. [...] Olen pärit kodust, kus olid reeglid paigas ja piirid kehtestatud. Lisaks oma õigustele oli mul lapsena teada ka oma vastutus ja kohustused. Arvan, et kannan seda enda perekonnas edasi. [...]
“Mu ema on selline pannkoogivanaema, kes on Johanni ja ka mu teised lapsed täitsa ära hellitanud,” muheleb mees. “Tal on alatasa kingitusi ja ta küpsetab pühapäeva hommikuti pannkooke. Lisaks pannakse meile sageli suur koorem toidupoolist kaasa.” [...]
Venno on rahvale teada-tuntud kui ääretult positiivne ja energiat täis inimene, kes tõepoolest sobib lastega tegelema. Siiski vajab ka tema oma aega ning naudib vahel iseendaga olemist:
“Me kõik vajame üksiolemise aega. Mulle meeldib väga lugeda, kuigi see käib perioodide kaupa. Praegu on aeg, kus võin nädalas mitu raamatut läbi lugeda.”
Venno raamatulembust reedab ka toakõrgune ja seinalaiune raamatukogu. Raamatuid on kogutud tema peres juba kolm põlve – nii vanaisa, isa kui ka tema ise on olnud suured trükikunsti austajad. [...]

KORDO
Rahvapärimuses tuntud nõid ja Kagu-Eesti kuulsaim ettekuulutaja.
Pärisnimi Jaan Valge, elas Orava vallas Vivva külas 19. sajandi esimesel poolel, oli Tika talu pops.
(POPSID – maaelanike kiht, kel on võõra maa peal eluase ühes väikese põllumaalapi kasutamise õigusega või ilma selleta.)

Eesti rahvaluule: väljaanded: Mäetagused (hüperajakiri): Nr 8: Salve, Kristi. Kordo – nõid ja/või prohvet:
[...]
Vivva Kordo on olnud imetletud ja kardetud, kuid tema üle on ka muiatud. Suuline pärimus on elanud nii tema kodukihelkonnas kui selle naaberaladel veel rohkem kui sada aastat pärast ta surma, ja see on juba tähelepanuväärne saavutus, milleni on küündinud vähesed.
Kuigi varaseimad kirjapanekud Kordost on tehtud juba möödunud sajandi lõpul, pärineb suurem osa lugudest tema kohta siiski alles käesoleva sajandi 30-ndatest ja 80-ndatest aastatest. [...]
Mida kindlamat, poeetilisest fantaasiast sõltumatut võib väita inimese kohta, kellele oli teadmatutel asjaoludel antud hüüdnimi, mille tähendus on vähemalt vaieldav (ühe seletuse järgi, mida küll Eesti Keele Instituudi murdearhiivi andmed ei kinnita, tähendab "kordo" väikest plekk-kruusi; ilmselt on tegu deminutiiviga). Hüüdnime Kordo taha kadunud mehe tõeline nimi oli Jaan Valge ning ta elas möödunud sajandil Kagu-Eestis Vastseliina kihelkonnas Orava vallas Vivva külas. Küla nime järgi ongi sageli kõneldud Vivva Kordost, valla nime järgi aga Orava prohvetist. Ta oli saunamees (teda on küll ka vabadikuks nimetatud) ja rahva mälestuste järgi "elli vaest ello" (RKM Mgn II 3507 (18) < Vas).
Üheks ülalpidamise teenimise vahendiks on talle olnud peakarjuse ehk hobustevahi amet, s.t ta vastutas hobuste ja õitsiliste eest öisel karjatamisel. [...]

Alustame sellest, mida mäletatakse Kordo kui prohveti kohta. [...] Mida siis Kordo ette kuulutas? Tugevasti üldistades võib öelda, et tehnilisi uuendusi, muutusi ühiskonnakorralduses ja elulaadis ning lõpuks inimeste meelelaadi pidevat halvenemist ning viimsepäeva lähenemist.
•    Tulevikus hakkavad vankrid ilma hobuseta edasi liikuma (ERA II 245, 572/3 (16) < Räp < Plv; Väike majake liigub maanteel, neli ratast all. [Lapsena esimest korda autot nähes mõistis jutustaja, mida see tähendas.] (RKM Mgn II 3751 (23)< Vas).
•    Raudlind hakkab lendama taeva all ja maha ei kuku. [Jutustaja seletuse järgi tähendab see lennukeid.] (RKM Mgn II 3751 (23) < Vas).
•    Suur tigu roomab maad mööda ja keerab sarvi - aga siis ei ole enam häid aegu maa pääl. [Jutustaja väitis, et mõistis selle ettekuulutuse tähendust siis, kui nägi 1939. a. baaside lepingu alusel Eestisse toodud Vene vägede tanke. Teatavasti järgnes aga sellele 1940. a. Eesti annekteerimine ja poolesajandiline okupatsioon.] (RKM Mgn II 3751 (23) <Vas).
•    Raha hakatakse vakaga mõõtma, aga leivast saab suur puudus olema (H lll 29, 642/5 (6) < Vas (1901); Tuleb aeg, et raha saab olema kui metsa all puulehti. [See pidi jutustaja arvates tähendama Vene tsaariraha väärtuse kadumist] ERA II 174, 692/4 (4) <Se; Raha saab olema nagu lehti puudel (ERA II 247, 247 (8)).
•    Mõisa härrastemajad jäävad rottidele joosta (ERA II 174, 692/4 < Se); Mõisa jaotadas ära, aga piirikivid ei saa veel sammelduma, tuleb jälle muudatus (RKM Mgn II 3523 < Vas); Maad saab igaühele, aga piirid on väga kitsad (RKM Mgn II 3521 (7) < Vas).
•    Tuleb aeg, kus ilma mööda saab käima otsekui inimese vaim - nii ruttu, ja talitab kõik asjad. [Vist on siin telegraafi mõeldud] (H III 29, 642/5 < Vas (1901)); Tulõ aig, kus te saate linnast linna rääkida (RKM Mgn II 3523 < Vas).
•    Tuleb aeg, kus hakkate ühest ahjust leiba sööma [s.t mitte kodus küpsetatut, vaid tehasetoodangut Jutustaja rõhutas seda kui veel üht omal ajal uskumatuna tundunud, aga nüüdseks täitunud ettekuulutust] (RKM Mgn II 3523 < Vas).
•    Tuleb aeg, kus tuleb veepuudus, nii et mujalt ei saa joogivett kui Irboska lättest ( RKM Mgn II 3521 (7)) [Irboska (vene Izborsk) asub Orava vallast u 30 km kaugusel] (ERM 102, 8/11).
•    Kord saab aeg tulema, kui ametmehi on nagu aiateibaid, aga õigust ei saa ilmas olema (ERA II 247, 247 (18)). Tuleb aeg, millal kõik kohad - linnad ja külad ja külatänavadki saavad kohtuid täis olema, aga õigust ei saa inimene kuskilt (H III 29, 642/5 (6)). Viimane ennustus kordab peaaegu sõna-sõnalt Tohkri Tanno oma ja mõlemad toetuvad Piiblile.
•    Pange tähele, pojad, tuleb aeg, kui hakatakse maa peale rauast teid tegema. Maa tehakse neid risti-rästi täis. Viimaks hakatakse rauast teedele klaasist, vasikanahast ja vaskplekist katuseid peale ehitama, aga seda ei jõuta kõigile peale ehitada, sest enne tuleb lõuna poolt "raudhammas", kes kõik rahva raudtee peale korjab ja viib ära Põhjamereni [ilmselt on Põhja-Jäämerd mõeldud] Siis tuleb viimnepäev ja ilma ots (H III 29, 642/5 < Vas (1901)). Sel ajal veel raudteid Eestimaal ei olnud. Tema ennustanud, et raudteed saavad olema. Pärast pidavat raudteedele hakatama katuseid peale ehitama, kuid see töö jääb pooleli ja siis tuleb maailma lõpp (ERA II 247, 247 (17))

Üldiselt on rõhutatud seda, et Kordo ettekuulutused on hilisemal ajal täitunud.
[...] Kordo kohta on kinnitatud (ja seda muide ka talle lähedaste inimeste ja kaasaegsete poolt), et ta oli hoolas piiblilugeja ja tundis seda põhjalikult. Rahvasuus oli juba ilmselt Kordo eluaegu levinud kumu, et tal on 7. Moosese raamat, s.t eriline Piibel, kus rahvusvaheliselt levinud uskumuse järgi oli lisaks viiele tavalisele, mustas kirjas Moosese raamatule veel kaks, mis olid trükitud punaste tähtedega. Mõni jutustaja on väidetavat üleloomulikku raamatut nimetanud lihtsalt "punase kirjaga Piibliks" või jälle "mustaks Piibliks". Selle abil on väidetud võivat teha head ja halba. "Nõiatükkidest", mida selline Piibel teha aitas, on konkreetselt nimetatud huntide väljakutsumist ja nekrutipüüdjate silmade moondamist [...] Kordo kohta on väidetud sedagi, et tal oli Piibel alati kaasas ja et ta oli Piibli kolm korda läbi lugenud. Viimases seoses peab aga meenutama laialt levinud (argi)arvamust, mille kohaselt inimene polevat pärast seda enam normaalse mõistusega: ta minevat peast segi. [...]

Inimeste suhtumine Kordosse on, nagu ilmselt juba tema eluajal, veel kaua pärast ta surma olnud ambivalentne. Ühelt poolt on teda imetletud seda enam, kui jälle üks või teine ta ettekuulutustest näis täituvat, teiselt poolt on temasse suhtutud hirmu ja hukkamõistuga; ühelt poolt kõneldud sellest, kuidas ta Piiblit uuris ja eriti oma elu lõpupoole vahetpidamata palvetas, teiselt poolt peetud võimsaks, mõnigi kord pahatahtlikuks ja ohtlikukski nõiaks või poolnõiaks.
Oma nõiavõimeid pole Kordo siiski kuigivõrd inimeste kahjustamiseks kasutanud, vaid on rakendanud neid enesekaitseks, aga ka lihtsalt kahjutute tempude tegemiseks või isegi inimeste aitamiseks.[...]

[...] Kordo sõnal usuti (ja usutakse siiamaani) olnud väge. Näiteks ütelnud Kordo kahele poisile, kes teda kivikeste ja puutükkidega pildusid: "Oh, te oravapojad!" [...] Poisid hakanud sellestsamast hetkest orava kombel mööda puid ronima, minemata söögiajakski koju. [...] Silmamoondamisvõime kasutamine inimeste abistamiseks tuleb esile loos sellest, kuidas Kordo päästab noormehed nekrutipüüdjate eest. [...] Korra tahtnud mõisahärra kaht viinaköögi poissi sõjaväkke anda. Poisid saanud kutse mõisasse ilmuda. Poisid aga pistsid läbi viinaköögi akna paljajalu läbi lume Kordi poole põgenema. Seletanud Kordile asja ära ja see käskinud neid pingi pääle istuda. Jälgi mööda läksid tagaajajad Kordi poole. Otsinud maja läbi, kobanud pingid ja pingi alused, kuid pole leidnud kedagi. Poisid aga istusid rahulikult pingil. (ERA II 247, 247 (17)).
[...] Arvatavasti on 20. sajandi lõpu uusnõiduse buum põhjuseks, miks viimasel aastakümnel ja eriti noorematelt informantidelt kogutud materjalis on tugevnenud Kordot eeskätt nõiaks pidav käsitlusviis. [...]

Rahvaprohvetlus ja prohvetid üleüldse, Kordo kaasa arvatud, peaksid huvi pakkuma mitmete teadusalade esindajatele. Kindlasti kuulub mitmekülgne ja rikas Kordo-pärimus teiste kõrval ka folkloristika pädevusse.

Eesti rahvaluule: andmebaasid: Lõuna-Eesti pärimuse portaal LEPP: Vastseliina: targad, nõiad, prohvetid:
[Vana Kordost]:
RKM II 439, 544/51 < Vastseliina khk.,Orava v., Vivva k. - Venno Loosaar < Evald Loosaar, s. 1910 (1990) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2009
Tika talu koplis elas 19. saj omapärane vanamees keda külarahvas kutsus ja teadis vana Kordo nime all. Tal oli nõia või selgeltnägija-ennustaja kuulsus. Rahvapärimusse on jäänud temast palju ütlemisi-ennustusi ja müstilisi legende. Toon siin mõned, mis on enam-vähem teada Kordo ennustustest. Vana Kordo oli ennustanud: Lapsukesed tuleb aeg, kui hakatakse üksteist nägemata linnast-linna kõnelema. Taeva all lendavad teraslinnud. Maa peal aga sõidavad ilma hobuseta vankrid. Raha saab niipalju olema nagu haava lehti. Lapsed mängivad nendega, neid pole kellelegi vaja. Tuli ja mõõk saab siit mitu korda üle käima.
Tartu-Petseri raudtee kohta ennustas ta samuti, et Vivva külast saab läbi minema raudruun.
Mõisnikude ja mõisate kohta ennustas ta samuti. Tuleb aeg, kus mõisnik põgeneb oma mõisast. Tema hooned jäävad tühjaks huntide ja karude jooksta. Igast mõisamaast ja metsatukast hakkab suitsu tõusma, kuid nendegi iga ei saa olema pikk. Eesti Vabariigi kohta ütles ta niipalju: et Eestimaa saab mõisnikudest vabaks ja iseseisvaks, kuid tema iga ei ole rohkem kui nooremehe iga so. 20 a. Siis pannakse punased või vasksed ahelad kaela, millest pole pääsu. Jätke leivad ahju ja põgenege ära. Inimesed jäävad maa külge nagu särgisiilu pidi kinni. Tuleb aeg, kus hakatakse ühest ahjust leiba sööma. Kirikud jäävad tühjaks ja usk võetakse inimestelt ära. Usuraamatud need jäävad teile passiks.
Siis ennustas ta veel väga kaugesse tulevikku, et vesi kaob ära. Vett ei saa mujalt, kui Irboska lättest. Piusa jõgi kuivab samuti ära. Vene riik aga jäävat nii väikeseks, et valitseja näeb oma asukohast riigi piiri ära. Hakatakse tuliste vankritega taeva sõitma ja maa peal saab olema tark, kuid kuri rahvas.
Tema nõia või müstilisest tegevusest on jäänud rahvapärimusse ka mõned lood. Kord läks naine tema keelust hoolimata Marga koolimaija minema, kuid eksis oma kopli äärde võssa ära ja ei saanudki sellest võsast välja. Alles lõuna ajal hoikas Kordo, et Mari tule ära kodu, lehm tahab lüpsta. Siis alles pääses Mari nõidusest lahti ja leidis kodutee.
Samalaadne lugu juhtus ka mõisa kupjaga. Kordo oli metsas oli oma paarilisega puid lõikamas. Kubjas tuli metsa ja ei olnud rahul puuriitadega, mida Kordo oli üles ladunud. Kubjas lükkas mitu riita ümber ja käskis paremini laduda. “Hüva poeg, sa täna õhta kodu ei lähe” ütles Kordo tasa endale. Ja tõesti, kubjas ei saanud kodu. Ta eksis tihedasse võssa ära. Rähmles kogu öö võsa mööda. Rebis omad riided okstega lõhki ja alles hommikul kui valgeks läks ning ta oli väsimusest nõrkemas pääsesid tal nagu silmad lahti ja siis ta nägi, et oli oma kodu lähedal võsas ekselnud.
Kord oli keegi poisikene narrinud Kordot, et auh-auh Kirde-Korde vana torde. “No noh, poeg, sa hakkadki varsti haukuma ja päris sopas sumama” oli vastanud Kordo. Ja tõesti mõne aja pärast jäigi poisike rumalaks ning hakkas koera moodi haukuma ja päris sopas jooksma. Seda poissi nägi minu vanaemagi, kui poiss oli juba vanamees. Ta oli täitsa hull ja teda kutsuti Raha Peedi Orava külast.
Kordo oli lugenud mingit raamatut, inimesed kutsusid seda mustaks piibliks. Kord oli ta seda lugenud ja jätnud raamatu lahti, ise aga läinud sauna ja öelnud naisele, ära sa seda raamatut puutu ega teist lehte keera. Naine aga mõelnud, mis sellest ikka tulla võib, kui ma raamatul teise lehe keeran, ega vanamees seda ei tea. Ja ta keeraski raamatul teise lehe, kuid nüüd oli tare musti mehi täis tulnud. Kordo aga, kes oli Juhan Hirvega saunas ütles äkki: „Tares on midagi halvasti“. Ruttu pani riidesse, läks tare juurde ja keeras ruttu lehe tagasi. Kohe olid ka mustad mehed kadunud. Naist aga tõreles, et tema käsust üle astus, need mehed oleks võinud sinu ära kägistada.
Kord tuli Kordo Juhan Hirve juurde ja küsis, sul peremees olid sõnnikuveo talgud, vast jäi sul natuke viina üle. Anna mulle üks naps. Hirvel muidugi oli viina ja andis Kordole priske napsi viina. Kordo jõi selle ära ja siis koputas oma kõhule: “Madu ära tee liiga.” Hirv imestas ja Kordo kutsus ta kõrvale. Kükitas maha ning siis nägi Hirv, kuidas suur rästik tal tagant välja tuli ning minema läks. Hirv hüüdis Kordole, et tapa madu ära, kuid Kordo vastas, et las läheb, ära teda puutu. Seda lugu oli Hirv tihti rääkinud ja seda rääkis ka minu ema Leena Lepikov, kellele Juhan Hirv oli vanaisa, Kordo aga oli rääkinud, et tema oli metsaääres mättal maganud ja näinud und, et oli pika sõõmu külma vett joonud. Siis oligi vist madu ta sisse roomanud.
Kordo oli kaks korda surnud. Kui ta oli pestud ja lautsile pandud ning valvaja rahvas ta juures laulsid hakkanud Kordo äkki suurt varvast liigutama ja peagi ka üles istunud, öeldes ehmunud valve rahvale: “Ärge kartke, ma magasin pikka und. Reisisin väga kaugele, nägin palju, kuid mul keelati sellest kellelegi rääkida.”
Kordo elas peale selle veel 5 aastat ja jäi täitsa pimedaks, kuid liikus igal pool nagu nägija inimene. Kui tema käest küsiti, et kuidas sa pime inimene näed nii hästi käia, siis vastas ta, et temal käivat viies number ees, mis juhatab tema liikumist. Need viis aastat, mis ta peale surma elas, ei tegelenud ta enam nõidumise ega ennustamisega. Peaaegu kogu aja palvetas. Ei söönud peale mõne klaasi piima ja tüki leiva midagi. Kordo suri 1860. a. paiku. Kuhu jäi tema must raamat ja kepp, ei teata.
[...]
KKI 66, 68/70 (26) < Vastseliina khk., Loosi v., Tabina k. - Tiina Vahtra < Aino Puusepp, 60 a. (1975) Sisestas Eveli Jõgi 2007, kontrollis Mare Kõiva 2010
Minu emä emä vend ennusti kõik ette.“Onu on loll“, oliva kõik kutsunu. Aga ta es olnt loll. Ta uuris häste pallu piiblit ja sai kõik selgess. Onu oll ütelnu, et aeg saa olema, kui raudruun söö tuld ja vett juu. Keegi ei uskund. Onu ütli veil emäle, et „Sa tuleta seda meelde, kui igä päev küpsetä leibä“.(Jutustaja seletab, et sõja ajal ehitasid poolakad raudteed ja emal tuli tõepoolest müügiks iga päev leiba küpsetada. Raudruun tähendas muidugi rongi.)
Onu ütli veil, et tule aeg, kui raudtsirk lendä taevas ja maha ei kuku. Ja nüüd ongi lennukid! Onu ütli sedä üle kolmekümne aasta ette! Ja ta ütli, et siis on halb aeg maa peal, kui tsiatigo keerd pead siia sinnapoole. Sellega ta mõtli tankisi. Ja ütli, et traate viitass kõik kohad täis. Ja sõjaajal oli meil küünis ja aidas ja igal puul traadikerasi. Sedä ta ütli ka, et vesi kao ära; nüüd ongi veekriis igäl puul maailmas, raadio kõneli.

KKI 66, 70/1 (27) < Vastseliina khk., Loosi v., Tabina k. - Tiina Vahtra < Aino Puusepp, 60 a. (1975) Sisestas Eveli Jõgi 2007, kontrollis Mare Kõiva 2010
Onu nimi oll Kordo. Ta naene ütskord luges piiblit, siis läks palvetundi. Kordo luges piiblit edäsi.Ta ütli naesele, et mis sa lähed, niikuinii sinna ei jõua. Naine läts, ja häste ligidale oll minna, ainult lepavõsa oll vahel. Naene ei osanu kuidagi minna, käind nii kaua kui teised tagasi tulid. Eksis ära. Oligi onul õigus.

KKI 66, 72 (29) < Vastseliina khk., Loosi v., Tabina k. - Tiina Vahtra < Aino Puusepp, 60 a. (1975) Sisestas Eveli Jõgi 2007, kontrollis Mare Kõiva 2010
Onu ütli, et mõisamaa jaotatasse ärä nagu mängukaardilehe, ega tuu es püsü kaua. Aga tuu püsü kaua, kui kupitsa pandse maja nurga juurde. (Jutustaja ise tunnistab seda õigeks; pärast esimest maajagamist jaotati maa uuesti)

KKI 66, 71 (28) < Vastseliina khk., Loosi v., Tabina k. - Tiina Vahtra < Aino Puusepp, 60 a. (1975) Sisestas Eveli Jõgi 2007, kontrollis Mare Kõiva 2010
Onu ütli viil, et midägi muud ei jää majast järgi pärast surma kui kuurivare ja pihlakapõõsas. Minä pole ise vaatamas käind, aga inimese kõneli, et see tõsi on.

Rahvajutte Vastseliina kihelkonnast. Tallinn, 2991. 91 lk http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=32490
Kordo on olnud kindlasti Kagu-Eesti populaarseim ettekuulutaja. Lähiminevikus kirja pandud lühisõnumid tema kohta on esitatud koos 90. jaotuse all.

Reimann, Meeta. Kassipalo, Reimann, Nele. Lugusid Vana-Kordost. Viluste, 2003. http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=56327
Nele Reimann: Vana-Kordost rääkis mulle, kui ma veel kooliski ei käinud, emapoolne vanaema, kellel tol ajal vanust juba üle kaheksakümne. [...] Nõnda me siis kahekesi – üks väga vana ja teine veel liiga noor – arutasime üheskoos ikka ja jälle Kordo tegemisi. Kõige sagedamini tema ettekuulutusi selle kohta, mis nii Orava vallas kui laias maailmas võib juhtuda. [...]
Kas see on kõik, mis Vana-Kordost ja tema ennustustest teada on? On need rahva poolt unustatud ja kas on uue aja jutud asemele tulnud? Nii küsis eelmisel sügisel üks kena noorepoolne naine, Orava inimene: „Vana-Kordo? Kahjuks ei tunne? Kui vana ta peaks praegu olema?“ [...]
Küllap valetaksin, kui ütleksin, et teadmised Kordost on päriselt hävinud. [...] Tänagi võib mõni Vana-Kordo tarkus kellegi peas veel elus olla. Viimasel ajal olen saanud neid Kordo pajatusi ka paberilt lugeda ja mõni ettekuulutus on isegi internetti pääsenud. Nii jõuab ühe ja teist Kordo kohta aja jooksul kirjandusmuuseumi kokku kogutud tarkustest ehk jälle teisipidi tema koduvalda Oravale tagasi. [...]

KARL AST RUMOR (1886-1971)
Kirjanik ja poliitik. Sündinud ja kasvanud Orava vallas Päevakeste talus. Õppis Kahkva ja Lokuta koolides, Vastseliina mõisakoolis, Hugo Treffneri Gümnaasiumis, Petseri Ministeeriumikoolis.

Vikipeedia: Karl Ast

Eesti biograafiline andmebaas ISIK: Karl Ast

Võrumaa raamatukogude kataloog RIKSWEB: vabasõnaotsing „Karl Rumor“

Kreutzwaldi sajand: Eesti kultuurilooline veeb: kogud: isikud: Karl Ast: [fotosid Karl Astist, tema perekonnast, kodutalust]

Minevikumälestusi: Põlvamaa kodulookogumik. Põlva, 1998. Lk 105-109 Marko Dolgošev. http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=26624
Karl Ast-Rumori kodust ja lapsepõlvest:
[...]
Pervekõivust tee poole kasvas pärnapuu, mille otsas Karl Ast armastas istuda. Sageli pidas ta väiksematele lastele puu otsast „jutluse“, mis tavaliselt oli jumalavallatu lorijutt. Üldse olnud Karla lapsepõlves suur ronija. See „Karla pärnapuu“ seisab veel praegugi uhkes üksinduses keset põldu. Tollal peeti Päevakeste talu jõukaks, kuid sellele vaatamata oli rahapuudus alaline. Selles olid süüdi kehvad liivased ja leetepõhjalised põllulapid. Peamiseks sissetulekuallikaks olid palgimets ja lina. Talus oli 3-4 hobust, 8-10 lehma, lambad, sead.
[...]
Majas oli kaks tuba: „suurtarõ“ ja „kambrõ“. Esimene neist oli avar ruum, milles paiknes suur leivaahi. Seal olid ka laud ja pingid. Laua taha mahtus paarkümmend inimest. Talvel „kahanes“ ruum veelgi, sest tuppa toodi kangaspuud ja vokid. Kambriruum oli eelmisest pisut väiksem, kuid väga puhas. Sinna kutsuti ainult väärikaid võõraid. [...] Kambris paiknes ka lai soemüür – „lesanka“. Selles ruumis kasvasid ka toalilled (enamasti mirdid) ja suur viigipuu. Nurgas oli seinakell suure kapi sees. Peale kahe eluruumi asusid majas veel esik, sahver ja köök. Köögil oli kivipõrand, kaks pliiti ja suur karjakatel loomasöögi keetmiseks. Välisukse lähedal õues oli kooguga kaev, mille juures kasvasid kolm vahtrat.
[...]
Lapsepõlves olnud Karl suur rüblik. Suviti armastas ta varakult tõusta ja kuhugi kaduda. Tema otsimisele ja kutsumisele kulutati alati palju aega. Tihti käis Karla (nii nimetati teda kodukandis kogu elu jooksul) jalutamas koos koeraga. Üldse armastas ta loomi, kuid oma sümpaatiat avaldas ta erilisel moel. Näiteks kiusas seapõrsaid, vedades neid jalgupidi mollist eemale. Samuti aitas Karla kassil keldris piimavargil käia.
Üldiselt arvas pereisa iga talus kordasaadetud koerustüki kohta: „See on Karla temp.“
Veel mõned mälestused Karla lapsepõlvetempudest. Kord surnud lammas ja Karla organiseerinud talle pidulikud matused, mängides ise kirikuõpetajat. Teine lugu seondub jälle Karla ronimisharrastusega. Vanasti oli talu lauda taga suur virtsahaud, mille vahetud läheduses kasvasid puud. Parajasti olid vanemad läinud Kahkva koolimajja jumalateenistusele ning Karla otsustas nende äraolekul puude otsa ronida. Kukkus siis virtsaauku. Poisil leidus niipalju taipu, et riided ise ära pesta ja kuivatada. Vanemate kojutulekuks olid riided puhtad ja poiss ise süütu kui talleke. Kord jälle, kui naabritel olnud sügisel kasin õunasaak, otsustanud Karla oma aia saagiga naabriperet rõõmustada. Toppinud siis pealmised püksid (mis tollal olnud laiade säärtega) üleni õunu täis, sidunud sääreotsad nööriga kinni, läinud Raudseppade poole ning „tantsinud“ külakosti püksisääri avades köögipõrandale. [...]
Karla armastas väga õitsil käia, noorematele improviseeritud lugusid jutustada. Olnud väga liikuv ja osav poisike. [...]

Raudsepp, Ida. Luule. Mälestused: [kaanepealkiri: Mälestused ja luuletused]. Tartu, 2003 http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=53143
[...]
Supelda polnud ojas võimalik, sest põhi oli porine ja roostene. Ainult Karla-onu, kui juhtus heinal olema, mõõtis ikka ära pori sügavuse, hoolimata sellest, et ise oli siis üleni roostes ja porine.
[...]
Kui lastel läks müra ja kära liiga suureks, siis [Marie, Ida vanaema ja Karli ema] võttis ahju pealt pirru, koputas vastu lauda [...]. Endal aga kaval naeratus näol. Meie siis jooksime laginal laiali. Poeg Karla vahel ikka sai ka pirruga mõne laksu, sest tolle poisi koerustel polnud piiri.
[...]

Kõlli, Friedrich. Meenutused naeratusega. Humoreske ja jutustusi. Tallinn, 1976. http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=15125
Vestlus „Iskra“ levitajaga: [jutt: Päevakeste tallu kasulapseks-sulaspoisiks võetud Mihhali meenutused Karl Astist]:
[...]
Noorem [perepoeg] aga oli igavene vigurivänt, õppis Treffneri juures, temaga olime sõbrad. Ta jutustas huvitavaid lugusid, kuid valetas pööraselt, ja kui ma sellest aru sain ning teda keelasin, siis pahaks ei pannud. Ta käis Venemaal Volga ääres sedasama ajalehte levitamas, kuid mulle ütles, et ta on kirjanik ja statistik. Tagasi tuli nagu pätt, peaaegu paljajalu.
Kui karjas käisime – siis ta veel Treffneri juures ei õppinud – sai ta näiteks niisuguse tembuga hakkama. Üks lambatalleke oli surma saanud. Perenaine käskis maha matta. Kaevasime õunapuuaeda augu. Tema läks tuppa, tõi isa lauluraamatu ja hakkas oinakest kiriklikult matma. Mina ja teised lapsed seisime ringi ümber haua. Ta ajas suust välja igasugust loba, ütles siis lauluraamatust salme ette ja laskis meil laulda. Naabri tütarlapsed ja tema oma õetütar, kes matmas olid, nutsid, nii et silmad tilkusid.
[...]

Ast Rumor, Karl. Aegade sadestus I-III. Tallinn, 2010, 512 lk (Eesti Mälu) http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=123460
[Mälestused sünnikodust]:
Võrumaa idapoolsel veerul, vastu Setumaa kaelakujulist pikendust Peipsi suunas, venib lõunast põhja lausik soomaa justkui pikergune liud, ulatudes Orava metsadest kuni Võhandu jõe suudmeni.
[...] Mudasegune aeglaselt voolav jõgi jagab selle soostunud vaagna kaheks võrdseks pooleks. Sood hüütakse Mädasooks, jõge - Mädajõeks. Kumbki neist ei vääri tõeliste omaduste poolest neile omistatud nime. Eestis leidub hoopis tümamaid lausikuid kui Mädasoo, ka jõgi pole teistest soojõgedest «mädam». Olgugi loikane ja hõljuv, ei varja Mädasoo kusagil jäägitult neelavaid laukaid. [...] Veel möödunud [19.] sajandi keskpaiku loeti seda kohta metsade üksindusse ununenuks. [...] kuid too tsaariaegse Pihkva kubermangu unarusse kiildunud Võrumaa sopp polnud sugugi nii inimtühi nagu muistne rändaja ehk arvata oleks võinud. [...]
Vaieldamatu tõik on, et juba enne Liivimaa talurahva vabastamist asus seal kolm renditalu. [...]
Keskmine noist taludest tuli käesoleva mälestuste raamatu kirjapanija sünni- ning kasvukoduks. Mu isa Vidrik Ast, Lasva mõisa öövahi poeg, omandas selle [19. saj 50-ndatel] tolleaegselt suurfeodaalilt v Liphartilt. [...]

Kui ma [...] sünnikodule mõtlen, siis näen seda täies tervikluses ja kõigis detailides, mis ma endale lapsepõlves mällu olen talletanud. [...] See haarab ühteainsasse fookusse kogu talu olemuse: selle hooned, künni- ja söödimaad, metsad koos raiestikega, lausmikud soosaartega, kopli oma võimsate kaskedega, maismaised allikad nng mudajõekesed metsades; liidab samasse tervikusse veel naabertalugi hooned ning selle heinamaise kopli ilukaasikuga sooveersel künkal. [...] Näen inimesi nende igapäeva askeldusis, näen, kuidas käitusid loomad. Oleks kui sekundi murdosasse mahutatud poolteist tosinat aastaid, millesse kuulub ka mu enda isik irdamata osana.

Pilt on seda sugestiivsem, et järgnevate aastakümnete voor on tükeldatud sektoreiks nii ajas kui ruumis. Seal rändan ma kui ühest näitusehoonest teise. Igale paviljonile kuulub eri värving. [...] Vaadeldes üht maalingut, pean teised oma vaatefookusest kõrvaldama. Võib-olla tuleb see sellest, et mu ränd on olnud siksakiline: sattusin elama mitmetes maades, pidamata ühtki neist oma püsivaks asupaigaks. Nad kipuvad mu mälus tuhmuma, taandudes iga uue kohavahetusega järjest kaugemale. Püsima on jäänud vaid Päevakeste lähedus ning hingelisus. [...] Sest kodu asub meis enestes. Temast väljuvad meie maailma tunnetamise alged; ta on meie areng ja meie isiksuse kujunemine.
[...]
Olen kirjutanud Päevakeste sugestioonidel novelli „Kuldlind“. [...] Friedebert Tuglas külastas Päevakestet hulk aega hiljem, mil mind seal enam polnud. [...] Talu õitseng oli tollal pudenevatest õitestki paljas. Ometi väitis Tuglas, et ta veetnud seal paar päeva „Kuldlinnu“ meeleoludes. [...]

Rumor, Karl. Peeglite vahel: [novellid]. Tallinn, 1991, 368 lk (Eesti novellivara) http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=10480
[Novell „Kuldlind“ – talus valmistutakse matusteks, vanaperenaine leinab äsjasurnud vanaperemeest, meenutab kooselatud elu ja talu arengut]:
[...]
Pereema tuksatas unne. Nägi heledat suvepäeva. Mingi kuldne lind või viirastus hõljus üles-alla sinises õhus. Tema kannul lendlesid pääsukesed läbi kergete suitsurõngaste, mis tärkasid iseendast, kuid võttes vaevalt kuju, kadusid jälle. Kõik ilm oli täis magusat helinat. Ta ise – naine – oleks kui kõrgel mäel seisnud. Sealt nägi ta oma talu ja sinist metsade raami selle ümber. Kui ta siis tahtis mõne sammu edasi astuda, oleks nagu maa ise ta jalge all libisenud. Nägematud tiivad kandsid teda igale poole ja ta keha oli kaaluta just kui mõte. Ent kaugemale omast talust ta siiski ei saanud ega tahtnudki. Muudkui imelik oli too talu: ka kuidagi õhku tõstetud ning õrnalt helisev.
[...]
Viiskümmend aastat tagasi, kui nad Haukasaarele asusid, ulatus mets õueni. Nüüd venisid viljaväljad ja heinamaad nii kaugele, kui vanad silmad ses liigses valguses näha jaksasid. Põllud olid kolmekümnekordseks kasvanud. Niidud – oh, kes neid mõõtis! Veel praegu hariti rabade lõppu ja torutati soo käest kistud heinamaid. Kuidas kõige sellega hakkama jõuti, teadis taevaisa paremini kui majapidajad ise.
[...]
Ei sallitud nende peres tuimalt istujaid ning mõrudate mõtete mõlgutajaid. [...] Ikka tuldi lauluga heinatöölt ning vallatusega kodustelt talitustelt. Ei saanud tüdrukud kilkamata olla rehalas ega poisid lorijututa parsil.
Laupäevaõhtutel vuhises kiik karjamaa kingul, pühapäeviti löödi sõõri ja veeti vägipulka. Jaanipäeval põletati jaanituld, jõuludel lasti reega mäest alla. Alati vaheldus töö naljaga. Ei veetud ühtki koormat sõnnikut, ilma et poleks kastetud talgulisi. Ei pääsenud ükski tüdruk päevatöölt, enne kui Haukasaare poistele oli valmistanud naeruga heameelt.
Talu õnn – kus see on? Seal, kus hääled heledad, kus süda lustiline.
[...]
Kõike seda aimas vanaperenaine, kui seisis mõtisklemisi aiaväravas. Ja ta meel sai härdaks, süda lahtiseks. Vaatles suure armastusega oma talu. Soovis, et see püsiks kaua veel ning tooks paljudele põlvedele õnnistust.
[...]
Ettevalmistused peiedeks olid võtnud lõpliku kuju. Valmistati toitusid võõrastele ja peeti aru, kuidas ning kuhu neid mahutada. [...]
Pereema huvitas peamiselt küsimus, kas Sulev – too kõige noorem ta lastest, viimne pesamunake, kes viibis kaugel kodumaalt, kuski võõrais riiges, teadis juba isa surmast ning kas ta jõuab matmispäevaks tagasi.
[...]
Miks mõtles ema just tolle lapse peale erilise härdusega? Äpardunud oli too – sellepärast. Ei osanud tabada lähedat õnne, otsis kauget ning kättesaamatut. Oli lapsepõlves juba erinev õdedest-vendadest. Unistas, luuletas, pidas jahti tühjade pettekujude ning kujutelmade peale. Ei omanud praktilist taipu igapäevase elu jaoks. Sattus enne meheks saamist veel mässuorganisatsioonidesse. Vangistati, anti kohtu alla. [...]
Ema mäletas nüüdki veel haletseva meelega, kuidas ta [...] koju tuli: kõhnaks ning vanaks jäänud, imelik nukrus tarkades silmades ja kibedad jooned suu ümber.
„Mis sa nüüd peale hakkad?“ pärisid teised. „Kas võtad talu enda kätte?“
Naeratas vaid, raputas eitavalt pead: ei võta. Tema juurte jaoks olevat too pott liiga kitsas. [...] Praegu seisis diplomaadina riigiteenistuses ja külastas valitsuse ülesandel mitmesuguseid võõrasmaid, mille nimedki emal ununenud. [...]

Sinijärv, Karl Martin. Sotsialisti meenutused: [raamatuarvustus: Karl Ast Rumor. Aegade sadestus I-III. Tallinn, 2010]. Eesti Päevaleht, 2004, 30. apr
Karl Ast-Rumori mälestusteraamat on mõnus üllatus neile, kes muidu eriti mälestusteraamatuid ei armasta.
Isegi asusin ta kallale pisut pika hambaga ja ega ma algusest alustada julenudki. Pikk-pikk algus on pühendet autori lapsepõlvele, aga lapsepõlvede suhtes on va Tuglas mitu põlvkonda eestlasi oma jabura Illimariga allergiliseks teinud. Nõnda kruttisin minagi paksu teose esmalt sinnamaale, kus kirjutaja juba Tartusse ja Treffneri kooli läheb. No säältmaalt jäi veel kõva kolmpoolsada lehekülge lõpuni minna. Need kulusid ludinal!
Mitmes mõttes põnev oli ja kui raamat naksti otsa sai – sest kolmandama osa kirjutamise ajal (1971) heitis Ast lusika nurka – tuli algusest uuele ringile kobida. Au ja kuulsus, respekt! Ei mingit tuklamist, puhas tunamineva sajandi lõpu Eesti elu. Selge olukirjeldamise eest tulebki seda raamatut kiita, siin ei ole mitte mingit vanainimeslikku noorpõlveilustamist või ilma-asjade ilmaasjata ümbervaatamist ühe või teise ideoloogilise nuka päält. Suur osa kirjapandud ajalugu, memuaarika kaasa arvatud, kipub ju ikka ja alati kujutama asju, nagu nad pidanuksid olema, mitte nii, nagu nad olid. Asti kirjutatus luiskamise lehk puudub.
[...]
Ast-Rumori mälestused aitavad paremini mõista, miks ajalugu siis ja hiljem just nõnda kulges, nagu ta kulges. [...] – ka Nõukogude Liidu hullude sigaduste mõistmine on palju lihtsam, olles tutvunud kas või põgusalt tsaariaegse revolutsionääri hinnanguvabalt kirja pandud kogemustega. Vene keisririigi karistusmasinaga seestpoolt vägagi tuttavad enamlased said selgelt aru, et kui nemad säält puhta nahaga välja jalutasid, oli masin vilets. Ehitasid vägevama. Ja juhuslikult, igas suunas peksva. Kui keegi millestki aru ei saa, ei saa keegi ka vastuhakku plaanida. Ja et omakorda sellest aru saada, tasub lugeda Asti, kes annab vastuseid, kuigi kirjutab hoopis muudest asjadest. [...]

Undusk, Jaan. Eesti Mälu: Karl Ast Rumori „Aegade sadestus” vaatab maailma sotsialisti pilguga: [raamatuarvustus]. Eesti Päevaleht, 2010, 26. juuni
Sarjas „Eesti mälu” täna ilmuvas raamatus võtab Karl Ast Rumor lugeja kaasa oma eluteele, mis kujunes peaaegu seiklusromaaniks.
[...] Karl Ast on mõnes mõttes selle sotsiaaldemokraatliku seltskonna kese: oli ta ju võrdselt nii poliitik (nimega Ast) kui ka kirjanik (nimega Rumor) ning suhtles ladusalt mõlema kogukonnaga. Ta võis oma truuks sõbraks nimetada nii hilisemat riigivanemat Reid kui ka kirjanik Tuglast, kes juba 1930 avaldas revolutsiooniaegsest seltsimehest lühimonograafia. Ja küllap käis just särtsaka iseloomuga Ast kõige agaramalt läbi noorte naissotsialistidega, kelle seast ta endale ka esimese elukaaslase valis. [..]
Sotsialisti teravdatud pilk võimaldab Astil anda suurepäraseid „füsioloogilisi” kirjeldusi 20. sajandi alguse Tartust, kus Emajõe Ateena fassaadi taga vohas palju ainelist viletsust. [...]

Poliitik Karl Ast ja kirjanik Karl Rumor:

Ast Rumor, Karl. Aegade sadestus I-III. Tallinn, 2010, 512 lk (Eesti Mälu) http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=123460
[Treffneri  Gümnaasiumis õppimise kõrvalt uue ajalehe „Uudised“ toimetuses tellimuste vastuvõtjana töötades] olin ka pegasuse turjal istunud ja proovinumbrite jaoks kolm „luulendit“ häälestanud. Nüüd ei julgenud ma neid isiklikult ära anda, vaid saatsin nad postiga. Seda suurem oli mu õnnesklemine, leides „Uudistes“ nr 1 silmapaistvas paigutuses oma tormtungleva laulu. [...] Õhtul tuli vend. Muheles ja küsis pisut irooniliselt: „Kas ma tohiksin tutvuda härra Rumoriga? Soovin uuele luuletajale õnne.“ [...] Tollest ajast [1903] kannan ma topeltnime. [...]

Rumor, Karl. Kui Saara naerab: [novellid]. Pärnu, 2008, 215 lk http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=109685
Kvell, Kalevi. „Kui Saara naerab“ ja Karl Ast Rumor – elumerel seilaja ja poliitiline löömamees: [järelsõna novellikogule „Kui Saara naerab"]:
Karl Asti pseudonüümil Rumor on nagu hoopis teine tähendus kui teiste kirjanike varjunimedel, mis olid rohkem võetud ilutsemiseks ja mulje avaldamiseks. Asti puhul peitunuks ühes inimeses tõesti justkui kaks isikut.
Friedebert Tuglas nimetab teda koguni Siiami kaksikuks. Tuglas kirjutas 1930. aastal: „Rumori kirjanduslik looming on võinud süveneda ainult neil vaheajul, mil Asti poliitiline tegevus on pidanud jääma tahaplaanile või olnud üldse võimatu.“
Ja veel: „Rumor pole võinud kunagi süveneda täielikult kirjanikukutsesse, sest poliitiline löömamees nõudis oma õigusi.“ [...]
Karl Ast osales poliitikas noorusest saadik, sukeldudes tormiliselt 1905. a revolutsiooni; ta oli sotsiaaldemokraatide esindajana Eesti Vabariigi sünni juures, kuulus kõikidesse riigikogudesse ja eemaldus poliitilisest tegevusest vaid vaikivaks ajastuks. Pagulasena esindas Ast Eesti Vabariigi järjepidevust Brasiilias. Tema dokumentaaljutustused on praegu laialt osundatav ajalooallikas.
Rumori ilukirjandusteosed on kirjutanud tõepoolest justkui teine inimene. [...]

Tonts, Ülo. Reisikirjeldus läbi oma elu: [raamatuarvustus: K. Ast Rumor. Maailma lõpus. Eesti mõttelugu, 74. Tartu, 2007]. Keel ja Kirjandus, 2007, nr 10, lk 833-855
Karl Rumor oli kirjaniku nimi, aga mitte ainult ja tavalises tähenduses. Kirjutatu kaudu omandas nime omanik isikulise olemise. Toda loomingust sündinud konkreetsust täiendasid omakorda intrigeerivad teated loomingust väljapoole jääva inimese, tema kunagise käekäigu ja tegevuse kohta. [...] Esile tõusid kirjaniku ja poliitiku suhted, oluliseks põhjuseks kirjaniku ilmne tõrjutus kogu elu kestnud rollimängudes.
[...]
„Üldse on mu kalduvused mind ikka ilukirjandusse kiskunud, kuid produktiivselt tegev olla sel alal suudan ma üksnes kõigist teistest ülesannetest prii olles. Sellega on ka seletatav mu toodangu vähesus.“
[...]
„Iseenda kohta olen veendumuses, et minu õige kutse kirjaniku kutse oleks pidanud olema. Sain aga olude sunnil poliitikuks, mis mulle lõppude lõpuks hoopis võõras ala.“ [...]

Rumor, Karl. Peeglite vahel: [novellid]. Tallinn, 1991, 368 lk (Eesti novellivara) http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=10480
Tonts, Ülo. Peeglite vahel ja liivakella all: [järelsõna novellikogule]:
[...] Jonas Meeliste [novellis „Peeglite vahel“] on poliitik, parteimees, kihutuskõneleja valimiseelsel ringsõidul [...] oma kodukihelkonnas. [...] [Vanemate haual] ei ole enam võimalik pikkamisi küpsenud enesetundekriisi vaos hoida.: „Ta oli kahtlemata halvemaid poegi ja suurimaid pillajaid pärijate hulgas. Niivõrd kindel ja korralik kui oli ta vanemate pikk tööpäev, niisama kirjud ja heitlikud olid nende poja senised elupäevad. Kogu ta elu möödus nagu rändav tsirkus, nagu värviline kaleidoskoop.“
[...]
Mida arvata Karl Rumori ja Jonas Meeliste vahekorrast? Nende lähedane suhe, aga ka „Kuldlinnu“ pihtimuslikkus ei ole kunagi kahtlusi tekitanud. Lähtutakse sellest, et Karl Rumor kuulub nende autorite hulka, kelle looming on tavapärasest enam seotud kirjaniku isikuga. Kirjanik ise ei püüdnud neid suhteid peita. Novelletis „Uned unetuses“ on Jonas Meeliste samasus autori endaga varasemast veelgi selgem . [...]

FRIEDRICH KÕLLI (1901-1978)
Ajakirjanik, tõlkija, joonestaja, maamõõtja, raudteeametnik
Karl  Asti õe Anni poeg. Sündis ja kasvas Päevakeste talus.

Alma Ast (K. Asti abikaasa), Friedrich Kõlli (K. Asti õepoeg) ja Karl Ast
Foto: Kreutzwaldi sajand: Eesti kultuurilooline veeb: kogud: isikud: Karl Ast: [fotod perekonnast]

Eesti biograafiline andmebaas ISIK: Friedrich Kõlli

Eesti suuremate raamatukogude kataloog ESTER: autoriotsing: Kõlli, Friedrich

Ast Rumor, Karl. Aegade sadestus I-III. Tallinn, 2010, 512 lk (Eesti Mälu) http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=123460
[Friedrich Kõllist]:
[...] Õepoeg Frits lõpetas Venemaal põllutöökooli ja oleks võinud talu pärida, kuid ei soovinud. Oli boheemlike kalduvustega noormees. Töötas ajalehtedele ja kirjutas Pearu Orava varjunime all groteskselt lõbusaid lookesi à la Žoštšenko. [...]

Kõlli, Friedrich. Meenutused naeratusega. Humoreske ja jutustusi. Tallinn, 1976. http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=15125
Humoreske: [Pearu Orava vested]; Vanaonu lood: [lood vanaonust Jaan Tähest]; Õe jutustusi: [lookesed Ida Raudsepa Siberi-elust]; Minevikupildikesi: [lood lapsepõlvest, sugulastest ja tuttavatest] ; Ühe sulase lugu: [jutt]
[Lapsepõlvest, lugemisest]:
[...]
Lapsepõlves mul mänguseltsilist ei olnud. Vennake suri sarlakitesse ja teda ma ei mäletagi. Mul oli kaks õde, üks minust kümme aastat vanem, teine kümme aastat noorem. [...] Olin jalus vanematel inimestel, segasin nende tööd ja tegevust, kuulasin nende jutte ja lõõpimisi ja panin kõrva taha teadmisi, mida vaja ei olnud. Isa ei lubanud küll suurtel poistel minu kuuldes ropendada. Aga või`s tema igale poole jaole sai.
[...]
Õnneks õppisin varakult lugema. [...] Mu silmaringi laiendasid Jakobsoni koolilugemik ja teised head raamatud, muinasjutte asendasid Uue Testamendi lood. Hakkasin ka aegsasti tööle: karjatasin kesanurmel sigu ja hanesid. Nii ma arenesin, ei läinud raisku, õppisin enda eest seisma, tõtt ja nalja mõistma, ka vanemate inimestega juttu ajama. Koolis hakkasin käima alles üheksa-aastaselt.
[...]
Teate, missugused olid tolleaegsed lugemisringid? Ei tea... Vaadake, raamatud olid siis kallid. Kui jõudsid oma kokkuhoitud veeringute eest aasta jooksul osta kolm, neli raamatut, oli juba hästi. Avalikke raamatukogusid ei olnud. Kihelkonna- ja ministeeriumikoolis oli oma väike kogu, mis sai juba koolipõlves läbi loetud. Siis hakatigi asutama lugemisringe, sinna kuulus tavaliselt kümmekond inimest, võis olla ka vähem. Meil oli külas kuueliikmeline ring. Ma olin veel poisike ja võtsin ringist osa „jänesena“, st kui naabri perepoeg Peeter [Raudsepp] mõne raamatu läbi sai ja ta võis seda veel enda käes hoida, andis ka mulle lugeda. Aasta jooksul ostis iga ringi liige kolm raamatut ja luges selle aja jooksul läbi – kolm korda kuus – kaheksateist raamatut. Lugemine käis nagu konveiersüsteemil. Oma raamat, millele oli nimi sisse kirjutatud, tuli kindlaksmääratud ajal tagasi.
Mäletan, kui naabri perepoeg – mina olin ta kannupoiss – kündma läks, võttis ikka raamatu põllule kaasa. Luges hobuse seljas põllule ja koju sõites. Aga kui ta kündis, lugesin mina. Nii tutvusin ma Oskar Lutsu „Kevadega“ – oh sa mu meie! Aga vanemad inimesed hurjutasid, et me raiskame lugemisega kallist aega ja põletame petrooli.
[...]

IDA RAUDSEPP (1892-1969)
Karl Asti õe Anni tütar. Sündis ja kasvas Päevakeste talus. Õppis Kahkva koolis, Hanikase Ministeeriumikoolis, Vastseliina kihelkonnakoolis. Abiellus naabertalu perepoja Peeter Raudsepaga, oli Raudsepa talu perenaine,1949-1956 Siberis.

Jaan Kaplinski: Elukäik: Jaan Kaplinski lapsepõlv:
[Sugulastest Ida ja Peeter Raudsepast]:
[...] Idal nagu Karlilgi oli kirjanduslikke huvisid ja annet, ta on kirjutand luuletusi ja mälestusteraamatu. [...] Raudseppadel läks Siberis suhteliselt hästi: Peetrist sai sovhoosi (kolhoosi) mesinik - mesinikuanne on vist neil geenides, mesilaga tegeles palju ka minu vanaisa - Peetrist sai tööeesrindlane, Siberis kogutud rahaga õnnestus neil ehitada Sakus maja, kus nüüdki elab Ida õde Marta Mälberg oma poja Tooma perega. [...]

Raudsepp, Ida. Luule. Mälestused. (Kaanepealkiri: Mälestused ja luuletused) Tartu, 2003 http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=53143
Kirjastaja eessõna:
[...] Ida Raudsepa mälestustes ja luuletustes Siberi-ajast pole kibestumist, kuigi põhjust oleks küllaga. [...] Peale Siberi-aegade kirjutab ta ka sellest, kuidas möödus aastaring eesti talus, milliseid töid tehti ja kuidas hakkama saadi. [...]

Raudsepp, Ida. Luule. Mälestused. (Kaanepealkiri: Mälestused ja luuletused) Tartu, 2003 http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=53143
Vanu aegu mälestades panen kirja mõned read. 1964. a.
[...] Tahan kirjutada oma lapsepõlvekodu ajalugu, niipalju kui see mul korda läheb, sest ei ole ju kutsutud niisuguse tähtsa töö jaoks. Olen väikese haridusega taluinimene, kes pole kirjatööga tegelenud ja kellel pole ka vastavat haridust. Ühtlasi põimin siia ka oma isikliku eluloo kirjelduse, sest [...] oma 73 eluaasta jooksul olen kaunis palju läbi elanud, mitmed valitsused, mitmed sõjad ja hädad üle elanud. Praegu on veel tervist ja jõudu selleks, et natukene ajaviiteks sulge liigutada. Need read pole mitte avalduseks, vaid rohkem enda rahulduseks. [...]

Kõlli, Friedrich. Meenutused naeratusega. Humoreske ja jutustusi. Tallinn, 1976. http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=15125
Lk 91-103 Õe jutustusi: [Ida Raudsepa jutustatud murdesegused mälestuskillud Siberis kohatud loomadest]:
Olin hädän oravaga. Neid om Siberi metsaden väga palju. Na´ omma küll ilosa´, kuid väga ulaka loomakese´ [...] „Ah sind, ulakat!“ ütlesin ja ähvardasin tedä luvvaga. Ja siis pani ta üle hainamaa metsa poole juuskma. Ma jäin talle järele vahtima, kuid kohkusin kõvasti ära: läbi hainamaa kõrge kuivanud rohu tuli nagu ratsavägi suur kari oravaid, saba seljan ja lahkseva´ minu ulakale oravale järele. Ma naksi pelgämä ja joosi ärä tarre.
Rahvas hiljem rääkis, et nee´ olliva´ rändorava´. Olli´ ujunu üle Kitoi jõe ning lännu´ jõetagustesse metsadesse, vastsetele söödamaadele käbisid korjama ja seeni kuivatama.
Aga too orav, kellega ma maadlesin, olnud piilur või luureorav. Nii arvasid naabrid, aga ma sedä hästi ei usu.

KAHKVA KOOL
Kahkva kool. Valgus: Orava valla leht. 2010, nr 4, august:
Kahkva kool on üks vanimaid koole Orava vallas. Esmakordselt mainitakse Kahkva kooli 1766.a kirikukatsumise protokollis. Tänase päevani säilinud koolihoone ehitati 1880. aastal. Kuni aastani 1921 töötas kool ühe klassikomplektiga, kolm klassi õppis koos. Aastal 1931/32 istutati ümber koolimaja kuusehekk ja alustati kooliaia rajamisega. Koolil oli lugemis- ja loodusring, laulukoor, tegutsesid noorkotkad ja kodutütred.
Kahkva koolis on õppinud teadurid Heino Kesli, Vilmar Kraak, Kalju Kannel; õppejõud Kalju Help ja Reiu Laaneots; moekunstnik Zoja Järg ja kirjanik Karl Ast-Rumor.

Ast Rumor, Karl. Aegade sadestus I-III. Tallinn, 2010, 512 lk (Eesti Mälu) http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=123460
[Mälestusi lugemaõppimisest ja Kahkva kooliaastatest 1893-1895]:
[...]
Aabits ise oli õhuke raamatuke, täis salapäraseid märke, milliseid kutsuti tähtedeks. [...] Läksin küsitlema Iidast õde. [...]
„Kas sina hakkad mulle koolmeistriks?“
„Miks mitte... Seda arvas emagi, et pean su käsile võtma. Vaata siia: a, b, d. Ära korda peast, vaid vaata tähti... vaata, kuidas nad välja näevad. Hüva. Nüüd vastupidi: rea lõpust tagasi.“
[...]
Nii see algas... ja lõppes trükimusta kuritarvitamisega: mõtete kirjapanemisega paberil – ajalehtedes, raamatutes, kaebe- ja kihutuskirjades, tõdedes ning võltsis, kõiges, mille poolest inimelu on äraandlik.
[...]
Kahkva küla koolimaja oli silmapaistvalt suur hoone lavaliselt laia trepiga ning umbes paariteistkümne aknaga. Hoone vaatas avarale õuele, mille kergelt kallakulist pnda ümbritses lattidest püstaed. Ühel õueküljel asus rattaga kaev, teisel – turnimisvõllas: jämedad postid raudkangidest õrtega. Õue pääses kahe sõidu- ja ühe jalgvärava kaudu. [...] Ebameeldivalt riivasid silma vaid kaks torukorstnaga putkat, kuhu õppetunni vaheaegadel tekkis ootajate saba, poisid tüdrukutest muidugi eraldatud. Koolimaja tagasein piirdus aiamaaga, põõsaste ning õunapuudega. Võrrelduna ümbruskonna teiste koolimajadega tuli Kahkva koolimaja lugeda korralikuks ning moodsaks. [...]
Siis algab õppetöö. Mingeid kaustikuid meil pole. On vaid natuke raamatuid ja kivitahvel. Õpetaja kateedri kõrval seisab pukkidel suur puutahvel, selle alumisel randil kriiditükid. Kuni meie hinge- ja ihuisand kateedris viibib ja lühikese hommikupalvuse loeb, laseme meiegi pead longu. Siis aga peab teritama silmi ning kõrvu: kes küllalt kärme pole sõna kuulama, saadetakse nurka. Keskmise talve õpilased peavad, krõbistades krihvlit, kirjutama sõnu ja lühilauseid, mis neile õpikust kätte juhatatakse. Viimase talve tarkadele kirjutatakse klassitahvlile rehkenduse ülesanded, mida nad vaikselt omaette peavad lahendama, Koolmeister ise paneb kõige nooremad lapsed – poolenisti „kapsaussid“ – veerima ja lugema. Harva jääb ta kellegagi rahule. [...] Juba on jännijääja kõrvalest õpetaja pihku sattunud; venitades seda just kui tahket kummi juhatatakse süüdlasele suund nurka asumiseks kätte. Pooled õpilased jäävad katsest välja, hingavad kergendatult. Meister ise asub rehkenduse kallal piinlejaid kontrollima. Seal on ta valjusel äkilisemad siksakid. Tõbras, sa ei oska seitsmeteistkümnest viitteist maha arvata! Õpilase juuksetuust peab aru andma, miks kolp selle all nii tühjalt kumiseb.
[...]
Minu olukord koolis oli, niisama kui pärastiseski elus, teatud piirini erandlik. Istudes kõige nooremate hulgas polnud mul midagi õppida. Lugemine oli selge, numbrid mõistetavaks saanud. Harjutasin kolme tehingut – liitmist, mahaarvamist ja korrutamist; jagamine käis veel üle jõu. Ajal, mil teisi pinniti ja trünniti, tuupisin mina „viit peatükki“. Igav oli see, hullem kassi suremisest, aga päästis mu liinealiga mõõduandmisest. Ei saanud vist kordagi lüüa; nurgas käisin koeruste pärast.
[...]

Raudsepp, Ida. Luule. Mälestused. (Kaanepealkiri: Mälestused ja luuletused) Tartu, 2003 http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=53143
[Mälestusi Kahkva koolist]:
Loen oma elluastumise päeva sellest, kui ema mu 8-aastaselt Kahkva küla kooli viis. Kool asus meist versta kaugusel. [...] Eksamiga võeti vastu, lasti lugeda ja tahvlile ka numbreid ja tähti joonistada. [...] Muidugi oli kõige enne palve. [...] Kooliõpetaja maalis meile suure tahvli peale kirjatähti ja numbreid, mida meie pidime oma tahvlile kritseldama, oli tüütu töö. Siis ta kirjutas tahvlile suure arvu 1900, ise rääkis suure pika jutu, millest mina küll põrmugi aru ei saanud.
[...]
Muidu oli kool nagu kool ikka, õpetati lugema, kirjutama, maateadust, rehkendust, vene keelt oli ka mitu tundi nädalas. Suurt rõhku pandi usuõpetusele ja laulmisele. [...] Oli veel ilukirja ja joonistustund. Lõunatund oli pikk, siis sai väga palju mänge mängitud. Koolipäev oli hommikust õhtuni, sügisel pimedani. See oli vist sellest, et ühel õpetajal oli kolme klassiga palju tegemist.
[...]
Magamiseks oli „magamistare“. Voodeid seal polnud, ööseks pandi põhukotid põrandale ja lapsed kõik siruli. Seda hullamist ja naeru oli seal üleliia. Ma olin väga õnnetu, miks mulle kotti ei toodud, et koolis ööbida võiks. [...]
 
JAAN KAPLINSKI (1941)
Kirjanik ja tõlkija. Emapoolne suguvõsa on seotud Karl Asti perekonnaga (Asti õetütre Ida mees Peeter Raudsepp oli Jaan Kaplinski vanaisa lellepoeg). Lapsepõlves suvitas sugulaste juures Raudsepa talus ja Kisandi talus (K. Asti teise õe peres).

Jaan Kaplinski: Elukäik: Jaan Kaplinski lapsepõlv:
[...] Meie sugulastest viidi Siberisse ka vanaisa lellepoeg Peeter Raudsepp koos abikaasa Idaga, kirjanik Karl Asti õetütrega Päevakestelt Orava lähedalt, kus lapsena veetsin ühe suve, see oli vist aastal 1945.
[...]
Peale Orava Päevakeste olin ühe suve Räpina ja Võõpsu vahel kaugete sugulaste Kisandite talus. [...] Kaks suve veetsin vanaisa sünnikülas Eostes. [...]
Tammiku talu Pindis oli aga üpris eriline paik ja temal on mu elus suur tähendus. [...] Nii Eostes vanatädi juures, Räpinas kui Tammikul rääkisin peamiselt võru keelt, mille niimoodi päris korralikult selgeks sain. [...]

JAN TAMMIK (1970)
Kunstnik, Päevakeste talu praegune peremees

http://www.e-kunstisalong.ee/?e=teosed&a=79 : Jan Tammik on sündinud 1970. aastal Rakveres. Tema isa on tunnustatud maalikunstnik Rein Tammik, kes elab ja töötab praegu Prantsusmaal. Just isalt on Jan Tammik saanud ka oma kunstipisiku ning tema mõjutusel asus poeg õppima Tartu Kunstikooli. Jan Tammik maalib põhiliselt natüürmorte ja merevaateid, kuid ka maastikke. Ta hindab klassikalist maalikooli ning on pühendunud traditsioonilisele maalilaadile. Jan Tammik on osalenud näitustel lisaks Eestile ka Soomes, Rootsis, Saksamaal ja Prantsusmaal.

E-kunstisalong: teosed: autorid: Jan Tammik
maal „Päevakese teel“
maal „Päevakestel“
maal „Solda järv“
maal „Peetri heinakuhi Pääväkesel"
maal „Suitsusaun Pääväkesel“ 

TOOMAS HELP
Keeleteadlane. Isa lapsepõlvekodu Pääväkese küla Palo talus.

Raudsepp, Ida. Luule. Mälestused. (Kaanepealkiri: Mälestused ja luuletused) Tartu, 2003 http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=53143
[Pääväkese küla taludest]:
Kolmas talu oli natuke kaugemal, Palo talu, seal elas noor lesknaine oma kolme väikese tütrega. Keskmise tütrega olime ühevanused, ühel päeval ristitud ja ka ühed nimed. Mina olen Ida Rosalie, tema aga Ida Karoline. Küll meil oli hea mänguseltskond! Mina kodus ei püsinudki, olgugi et selle eest vahel külma sauna sain, aga mäng nii sobis, et selle eest võis kõik ära kannatada. [...]
Ida Karoline jäi talupidajaks ja tema nooremast pojast sai keemiainsener. [...]

Help, Toomas. Seto Kuningriik on väga tõsine asi. Sirp, 2000, 2. apr:
[Lapsepõlvemälestused isa kodukülast Pääväkeselt]
Orava valla kõrval huvitab mind mu meeles veelgi rohkem isa koduküla Pääväkese. Pääväkesel on kokku kolm talu. Astilt on pärit Karl Rumor-Ast ja proletaarne kirjanik Friedrich Kõlli, Raudsepalt ülikooliprofessori ja dekaani Jüri Alliku ema ja Palolt minu isa.
Pääväkeselt pole Mädajõeni, Setomaa piirini, kilomeetritki. Lapsepõlve suvistest Võromaa käikudest mäletan suurt pähnapuud, mille alt kiigelt paistsid üle soo Setomaa metsad. Need tundusid tollal väga jubedad eriti all soo peal vanas suitsusaunas käies ning seda mitte ainult augustialguse kuratlikult mökitavate metskitsesokkude tõttu.
Õigupoolest läks asi veidi õudseks juba siis, kui hommikune Tšaika oli Emajõest üle jõudnud: isa lõpetas siis rääkimise ja hakkas kynalamma, sest Tartus käisime alati külas minu kahe sõtse juures. Nojah, jutust sai kuidagi aru ja ümber oli linn. Kui me aga õhtuse, pärast Põlvat üha enam tühjeneva Petseri rongiga Oravale ja sealt läbi õhtuhämuse metsa Pääväkesele saime, ootas meid ees Mamma Iida. Tema ainult kynalj ning valvas Mädajõge, mille taga elasid väikese poisi jaoks juba tõelised peninukid, mingid müstilised setoq [...]

Haabsaar, Enn. Kas võru keel või keeled? Haridus, 2005, 4, lk 6-8
[...] Esimene nn uusvõrukeelne tekst ilmus 1989. aastal, kui filoloog Toomas Help tõlkis eesti kirjakeelest võru keelde Agu Visseli Kaika suveülikoolis peetud ettekande Võrumaa kellade kohta. [...]
Toomas Help ise on kirjutanud mamma Idast, keda poiss Oraval suviti külastas: “Huvitaval kombel hakkas ta aga ühel kindlal juhul ka päris hästi rääkima: siis kui mina üritasin midagi võro keeles vastu purssida. Nähtavasti just mamma Ida mõjul saatis mind selline ära-puutu-mind-sa-niikuinii-ei-mõista-kummastus võro keele ja Võrumaa suhtes kogu sealoleku aja: sugulaste juures Kahkvas ja Petseris, Vastseliina surnuaial ning isegi Munamäe tornis, kus me igal aastal käisime. (Võru linnast sõitsime muide alati kaarega mööda).” Täismehena külastas Toomas Help mitu korda Võru linna, portfellis võru kirjakeel. Võrulaste suhtumine sellesse sarnanes mamma Ida omaga. Nad eelistasid temaga suhelda senises ja mitte uues kirjakeeles. Murrakuinimesed ja haridusametnikud ei võtnud kultuuritooja keelt vaimustusega vastu. Nad käitusid ehk nagu mamma Ida, ei talunud vale keelt. [...]