Eesti kihelkondade kaart. Kaart valmis seoses ajalooliste kihekonnapiiride tähistamise projektiga kaardikirjastuse Regio, Eesti Rahva Muuseumi, Eesti Päevalehe ja GO Reisiajakirja koostöös oktoobris 2009.
Võru Instituut: Ajaloolise Võrumaa kodulooline bibliograafia: Räpina kihelkond
Võromaa kodolugu. Võru, 2004. Lk 266-296 Räpinä kihlkund
Eesti Entsüklopeedia: Räpina kihelkond: Räpina kihelkond hõlmas Võrumaal ligikaudu nüüdse Meeksi, Räpina ja Veriora valla ning Räpina linna. Muinasajal kuulus Räpina kihelkonna ala Ugandisse. 1224 sai ta Tartu piiskopkonna osaks, 1558 läks Venemaa ning 1582 Poola võimu alla. 1582 asutati Räpinasse riigimõis. Rootsi ajal, 1630. aastail eraldati Põlva ja Võnnu kihelkonnas Lämmijärve-äärne ala Räpina kirikukihelkonnaks. 1700. aasta paiku töötas Räpina lähedal rauatehas. Üle Lämmijärve suheldi elavalt Venemaaga, kus Remda (Rämeda) poolsaarele ja mujale rajati Räpinast väljarännanute asundusi; sealtpoolt asus Räpinasse vanausulisi feodossejevlasi, 1709–22 tegutses Räpinas isegi nende klooster. 1784 puhkes Räpinas (Alamõisas) Puuaiasõjana tuntud talurahvaülestõus, rahutusi oli ka 1819. 19. sajandi keskpaiku siirduti hulgaliselt õigeusku, 1833 valmis uus õigeusu kirik (varasem, 1752 ehitatud puitkirik oli 1813 maha põlenud) ja avati venekeelne kihelkonnakool. Ajuti (eriti pärast sõdu) elavnes üle järve sisseränd Venemaalt, rannaküladesse asus vene kalureid.
Eesti Rahva Muuseum: Avasta: Kihelkonnad: Räpina kihelkond
Eesti rahvaluule: väljaanded: e-väljaanded: ajalooline pärimus Eesti Kultuuriloolise Arhiivi kogudest: Ajalooline traditsioon Räpina kihelkonnast Räpina ja Kahkva valdadest. Miralda Ehrlich.
Ajaloolist traditsiooni Räpina kihelkonnast Meeksi, Veriora ja Toolamaa valdadest 1931 a. suvel. Erika Sepp
Räpina radadel: [koduloolisi artikleid]. Tallinn, 1984
Eesti mõisaportaal: Kihelkonnad: Võrumaa: Räpina kihelkond
Lõuna-Eesti pärimuse portaal LEPP: Võrumaa: Räpina pärimus
Räpina kihelkonna rahvarõivad
Eesti rahvarõivad: Lõuna-Eesti: Räpina: Naine, neiu, mees
Võru instituut: Räpina kihelkond
Raidla, Heli. Kanepi, Põlva ja Räpina naise rahvarõivad. 2002
Perekonnanimede panek Räpina kihelkonnas
Eesti rahvaluule: väljaanded: e-väljaanded: ajalooline pärimus Eesti Kultuuriloolise Arhiivi kogudest: Ajalooline traditsioon Põlva kihelkonnast Räpina ja Kahkva valdadest. Miralda Ehrlich.
Varem nimetatud talupoegi talu ja ristinime järele. 1822. a. sügisel aetud vallarahvas kokku ja küsitud igalt, missugust nime ta omale soovib. Suurem jagu said talu nime järele omale perekonnanime. Kes midagi soovida ei ole osanud, sellele pannud saksad oma äranägemise järele nimed. Üldse on tarvitatud imelikke lõppe nimedel, peale saksa -son ja -mann lõppude ja vene -ov lõppude on huvitav ära märkida, et Räpinas peaaegu domineerivaks ja sellele nurgale iseloomustavaks jäävad -osk, -sk, ja -ing lõpud. Näiteks: Kirotosk, Kiudosk, Narusk, Zernask, Musting, Ritsing, Holsting, Otsing, Hering, Jaanikesing ja Kaarotsing.
http://merge.starman.ee/genea/panekust.htm: Kui 19. sajandi alguses pandi talupoegadele perekonnanimed, sündis Räpina kihelkonnas omamoodi rekord - enam kui 4/5 antud nimedest olid unikaalsed ehk sellised, mida mujal Eestis ei esinenud.
http://eestielu.delfi.ee/eesti/harjumaa/joelahtme/elu/kust-kohast-on-parit-meie-perekonnanimed.d?id=68323949&com=1&no=0&s=1 Räpina kihelkonnas oli jäme ots kohaliku kirikuõpetaja käes, kelleks oli tol ajal pastor Heller (on peetud väga laia silmaringiga meheks). Nimed tehti nii, et perenimedele (talunimedele) pandi taha mingi saksapärane lõpp -mann -son, -ing, -berg, -ur, or jne . Teine variant oli liita mehe ja naise endised talunimed (nt Siilivask – Siil+Ivask). Mõned talunimed jäid perekonnanimena täpselt samaks.
LEEVI KÜLA
Põlva maakonnas, Veriora vallas, Võhandu jõe ääres, Võru-Räpina teed mööda 20 km Võrust. Alates 17. sajandist paiknes praeguse küla territoorium korraga kolmes kihelkonnas: Rõuge (Leevi mõis), Põlva (Vastse-Koiola mõis) ning Räpina (Palomõis).
AKSEL TAMM (1923-1987)
Sündis Pindi vallas Leevi külas tisleri pojana, õppis Leevi algkoolis. Pärast sõda tegutses ajakirjanikuna, osales lühijutuvõistlusel. Realistlik noortejutustus „Leiva pärast“ ilmus raamatuna pealkirjaga „Kevadäikese eel“. Hiljem oli elektrik. (Eesti Kirjanike Leksikon, 2000)
Viluste kooli õpetaja Aasa Liiv soovitab lugeda: Aksel Tamm. Kevadäikese eel.
Autobiograafilise jutustuse on kirjutanud Koolmajärve külast pärit Aksel Tamm. Juttu tuleb Leevi, Viluste ja Veriora ümbruse olustikust ja sündmustest viimastel nõukogude võimu eelsetel aastatel. Paljud nimed on küll muudetud, kuid vanemad inimesed oskavad öelda, kellest on jutt. See ei ole dokumentaaljutustus, kus kõik on tõene, vaid ilukirjanduslikult töödeldud materjal, mida lugedes saab siiski aimu tollasest elust-olust.
Peategelane Andu õpib Leevi algkoolis, kus õpetajateks on härra Mänd, preili Talfeldt ja vasakpoolse ilmavaatega Ruut Riiv. Räägitakse suurest Leevi kevadlaadast, Andu karjapoisielust kitsi ja karmi peremehe juures, tööst Veriora saeveskis. Raamat lõpeb helge nõukogude võimu saabumisega. Asutatakse Viluste 7-klassiline kool, kuhu pääsevad edasi õppima ka kehvikute lapsed, teiste seas Andu.
Aksel Tamm. Kevadäikese eel. 1950
Lk 17: Laata peeti Leevi alevis kaks korda aastas, kevadel ja sügisel. Siin müütasid mitmesugust kribu-krabu peamiselt rändkaupmehed, pakkudes suure kisa ja kära saatel sukanõelu, hambaharju, jootmistina, rinnasõlgi ja muid pisikaupu. Mõni helistas isegi kellukest või puhus pasunat, et tõmmata endale tähelepanu. Kunagi ei puudunud ka Võru lihunike vorstimüüjad. Mitmesugused palaganimehed esinesid oma viguritega, kusjuures peamiseks trikiks oli kroonise raha ärakaotamine pihust ja selle jälleleidmine kellegi vestitaskust või habemest. Leidus ka neid, kes pakkusid vankrirattaid, vokipoolisid või hobuselookasid. Üksikud talupojad olid toonud laadale lehma või mullika. Paar vanakest kõndis laadal ringi, seljas virn luudasid ja karukoldadest punutud jalamatte. Kogu alevivaheline plats oli õhtuni rahvast täis, toimus elav sagimine, tõreldi hobustega, käratseti.
KATRIN TAMMIK (1945-1999)
Harrastuskirjanik, kultuuritöötaja. Sündinud Võrus, õppinud Tartus, vanavanemate kaudu seotud Viljandiga. Elas pikemat aega Leevil. Avaldas kaks luulekogu - "Ussihari" (1990) ja "Nõiutud armastus" (1990), lisaks luuletusi kohalikes ajalehtedes. Kirjutas ka romaane, mis jäid lõpuni viimistlemata ja avaldamata.
Oskar Kruus. Mälestusi kirjanikest: Katrin Tammik. Videvik, 2000, 21. sept
Kogust „Ussihari“:
KALMETEMÄEL
Vaid seda, et me seiskasime aja,
ma mäletan.
Ja hapraid valgeid kaski.
All Uku koopa vaikselt laulis vesi
ning tuulgi ladvus hingas tasakesi.
Üks viivitus seal aimata meil laskis,
mis elab läbi mitme aastasaja
See kõrge kallas, liiv ja kalmukünkad.
Kaht keha ühte pühitsev ürgrahu.
Jõe laulust tummad taevaskojaseinad.
Teelehed, tõrvalilled, väriheinad.
Iidsina läbi iga Aja tahu.
Ja päikene ja tuuled, pilverünkad.
TOOLAMAA NÕID
Ballaad [katkend algusest]
Minu vaarema ema,
nagu teab veel mu taat, oli nõid.
Ja et ravinud tema
mitmed tõved, mis lokkama lõid,
sellest praegugi vestab
vanarahva suus säilinud jutt.
Kuni kumu veel kestab,
mul on teilegi rääkida rutt…
EHA VALGE
Harrastusluuletaja. Pärit Leevi külast, elab Tartus. Avaldanud luuleraamatud „Mõnikord mõttesse jäädes“ (1992) ja "Luule 1972-2011“ (kaanepealkiri „Ehavalgel ootas koitu“, 2011)
Nüüd lumepilvedesse
loojang vajub
ei ole vahet
päeval ega ööl
ja lobjakas ja
pikad vihmasajud:
need aastalõpu
viimsed meistritööd.
Pilk eksleb
hingesoppe pidi
ja silme ees on
läinu panoraam:
on omajagu
samme tehtud tagurpidi
nii mõnes asjaski
on muutund arusaam.
Kui tasakaalus
üldse olid kaalud?
Mis trikke vahel tegi
heitlik meel?
Kes ära kadus ja kes
ikka kõndis
me kõrval pisut
konarlikul teel.
See aastalõpu
kerge raskus
ja unistus,
mis ootab ees…
Ei saa ju öelda
nagu kõigel oleks
minna lastud,
ei saa ju öelda
nagu ainult
umbes olnuks teed.
Ja tuleb uus
ja valikuid on jälle sadu,
kui oskaks hinnata,
kui süda teaks…
Üks selge vaid,
et keset kasvamist
ja kadu
me hingesädet
elus hoidma peaks.
KIIRI SAAR
Kirjanik. Pärit Leevi külast, lõpetanud Viluste Põhikooli, elab Kärdlas. On avaldanud lasteraamatuid ("Keteriin salaaias 1", "Keteriin salaaias 2"), fantaasiasugemetega romantilisi noorteraamatuid ("Ruubeni liblikad: Kirsipiia", "Ruubeni liblikad: Jordan", "Martin Greeni juhtum" ja ajaviiteromaane täiskasvanutele ("Lepatriinupüüdja", "Punamütsike kakssada aastat hiljem". Jutte ja luuletusi on ilmunud ajakirjas Saladused (alates 2013. a lõpust Saatus&Saladused)
Kiiri Saar. Ajaveeb Kes ma olen? […] Vahel kipume end defineerima läbi selle, mida me teeme. Selle definitsiooni järgi võiksin olla pedagoog, loominguliste huviringide juhendaja, asjaarmastajast loodusfotograaf, bibliograaf, luuletaja, kirjanik. Kõige lihtsam oleks ehk öelda nõnda - olen inimene, kes tegeleb sellega, mis talle üle kõige meeldib - kirjutamisega. Teen kaastööd meediaväljaannetele.
Miks ma kirjutan? Kirjutamise geen pesitseb minus arvatavasti lapsepõlvest saati. Kasvades üles kirjandusõpetajast ema käe all, ümbritses mind lapsest saadik raamatute turvaline ja fantaasiaküllane maailm, millesse ajuti end meelsasti unustasin.
Mu kõige esimene kirjanduslik katsetus pärineb teisme-east, mil panin ühe suvise maal veedetud nädala jooksul uitmõtte ajel kirja ühe seiklusrikka koomiksi, mille mu õed suure huviga läbi lugesid ja sellele lisa nõudsid. Mõtteni aktiivsemalt proosat viljelema asuda jõudsin aastal 2011, kui selleks tekkis meeldivalt palju vaba aega ja tahtsin selle mõistlikult ära kasutada.
Üle paljude aastate viibisin taas Viluste Põhikoolis.Sedapuhku küll mitte õpilasena, vaid kooli vilistlasena ja noortekirjanikuna. Tutvustasin kooliperele oma värskelt ilmunud loomingut, meenutasin kunagist kooliaega ja sellega seonduvaid eredamaid sündmusi ning rääkisin oma praegusest elust Hiiumaal. … Minu klassijuhatajaks oli Salme Randmaa ning kirjanduse õpetajaks Meeta Reimann, kes julgustas mind kirjutama. Polnud sugugi erandlik juhus, kui ta vahel mõnda mu kirjandit ette luges.
Napi tunni aja sisse püüan mahutada ülevaate oma looduslähedasest lapsepõlvest kodukandis, peatun kodust kaasa saadud lugemisharrastusel, tänu mu emakeeleõpetajast emale. Järgnesid õpingud Tartu Õpetajate Seminaris, kus omandasin algklasside õpetaja hariduse, räägin elukäänakutest, mis viisid mind peale õpingute jätkumist Tallinna Ülikoolis ja elu Tallinnas lõpuks elama Hiiumaale.
Rohelisem elu – väärtused ja edulood: [artiklikogumik] (2011)
Lk. 51 Kiiri Saar: Pole ilmselt eriti lihtne kirjeldada tunnet, mis valdab mind siis, kui näen taas tuttavlikku Kagu-Eesti kuppelmaastikku, kahel pool teed laiuvaid sirgetüvelisi männitukkasid, silmates mõne aja pärast kodumaja tuttavat katust, olles taas üle hulga aja Põlvamaal, paigas, mis on minu aiaäärne tänavas.
[…] Kõik kodukandis näib elavat ja hingavat märksa rahulikumas rütmis, kui mujal. Võib-olla on siin isegi liiga vaikne? Mine tea. Kinoauto käis toona, mu lapsepõlves, iga nädal ja viiekopikalise pileti eest sai lunastada poolteist tundi põnevust alailma puupüsti rahvast täis kultuurimaja jahedas puidulõhnalises saalis. Nii koolimaja kui kultuurimaja kihas tegusast elust ja sagedastest lõbusatest seltskonnaüritustest. Kohalikus algkoolis möödus mu kolm esimest õppeaastat. Minu klassis käis kõigest kolm õpilast.
Praegu seisab põhikooli maja tühjana, kuid […] koolimaja hoovile on rajatud nägus Võhanduveere vabaõhukeskus, kus toimub aeg-ajalt endiselt üritusi, kasvõi suve lõpul aset leidnud järjekordsete kodukandipäevade näol. Küla raamatukogu töötab, rahvamaja on hoolikalt restaureeritud, isegi nägusa juurdeehituse saanud, küla läbiv maantee katab värske asfalt, siin-seal märkab silm uusi korda tehtud maju. Mu aktiivsed pedagoogidest vanemad on algatanud kodukandis mitmeidki ärksaid ettevõtmisi, sealhulgas ka küla ajaloo uurimusprojekti. Au sees hoitakse ka kohaliku võru murraku kui kultuuripärandi säilitamist. […]
Küla läbiv Võhandu jõgi oma tumeda voo ja veetaimede lõhnaga mõjus toona ja mõjub mu meeltele siiani kuidagi ligitõmbava ja kutsuvana. Jõe ürgorg on kaunis ja hinnatud vaatamisväärsus nii kohalike seas kui ka kaugemalt tulnuile. Suvel sai selle kiirevoolulises vees küllastumiseni supeldud, talvel koolimaja mäelt kelguga suure hooga alla, jõejääle triivitud. Iga kevad mu lapsepõlves algas alati sinilillede otsimisega kõrgetelt jõeäärsetelt kaldapealsetelt, männiokaste ja lehepuru vahelt […]
Vahel meenub mulle mu kunagine koolimaja, kodukandist mõniteist kilomeetrit Räpina pool asuv Viluste kool, kus ma oma kooliteed jätkasin. Kuigi maja ennast pole seesugusel, vana tumekollase, pisut kooruva värvikihiga kaetud kujul enam ammu olemas, on mul endiselt selgelt meeles selle hoone ruumide ainuomane lõhn, suurte suleseppade mustvalged fotod kirjandusklassi seinal tahvli kohal rippumas, naksuvad puutrepid, mis viisid üles teise korruse sööklasse ja internaadi ruumidesse. Meeles on kirjandusõpetaja Meeta Reimann, kelle tunnid mind alati paelusid ja kes mind tihtipeale kirjutama julgustas ja innustas. […]
Millegipärast igatsevad sisemaa inimesed sageli just mere äärde, aga praegu, juba hulga aastaid mereäärse asukana elanud, tõmbab mind endiselt järvede poole. Ilmselt seostuvad need pehmeveelised, vesikuppe täis külvatud veekogud mu mõtetes kuidagi ühe lahutamatu osana kodupaigast. Ma ei lahku Põlvamaalt kunagi, ilma et oleksin kasvõi korragi Paidra järves ujumas käinud. […]
OTT KILUSK
Üles kasvanud Meremäe külas, vanavanemad pärit Viljandist ja Leevilt. Õppinud raamatukogundust, töötab Vanemuise teatris. Avaldanud luulekogu "Oktoobrikuine tuuker" [2010) ja autobiograafilise lapsepõlvemälestuste romaani "Veidrikud ja võpatused" (2012) Viimases on põgus põige ka vanavanemate kodukülla Leevile.
Lk 56: Onudega oli mul üldse vedanud. See oli klaar. Ja onu Juhanit, seda halastamatu enesedistsipliini ja räige huumoriga lendurit võis sageli kohata isapoolsete vanavanemate juures. Väikeses majapidamises ühes Võhandu-äärses külas. Taevakarva villis ja beež Volga sõidutasid meid sinnagi. Ja ka sääl rõõmustati iga kord, kui meie seltskond autouksi paugutades õuele maandus. [...]
Tartu Linnaraamatukogu lugemissoovituse blog: Noore autori proosadebüüt on jutustus lapsepõlvest, mis möödus kusagil ENSV ääremaa Peipsiäärses ridakülas Vene piiri ääres umbes 80-ndatest kuni 90-ndate alguseni. See on raamat, mille ma paneksin samasse ritta Hvostovi "Sillamäe passiooniga”.
VILUSTE KÜLA
Viluste (kohalik hääldus Viruskülä) on küla Põlva maakonnas Veriora vallas, Võru-Räpina tee ääres, 9 km Leevilt.
MEETA REIMANN
Viluste Põhikooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja 1946-1997, koduloolane.
Koostanud kodukandi kohamuistendite kogu „Veriora kandi vanarahva jutuvara“ (2000).
"Kokkosäädjä luut väega, et juttõ uma kandi kotusõnimmi kotsilõ lugõvaq nii kohaliguq inemiseq, kiä naist paigost sagõhõhe müüdä kääväq ku ka võõraq, kiä tulõva miiq ilosat kanti edimäst kõrda kaema," ütles Meeta Reimann kogomiku alostusõs. Jutuq ommaq nii kiräkeelen ku võro keelen, selle massa ei kelgi arusaamatust pellädä.
Jutukõnõ "Pahtpää külä nimest ja Hargipalost" lõpõs synnoga: "Umaq kombõq olliq tõistõhki vannoh sjoo kandi küllih. Nuuri kohusõs olõssi noidõ kotsilõ vanno käest perrä küssüq, et tuu, mis kunagi olnu om, lõpligult ei häössi."
NELE REIMANN-TRUIJA
Osalenud paljude võru keelt ja kultuuri käsitlevate trükiste koostamisel, sh
„Võromaa kodolugu : koolilatsilõ ja suurilõ luudusõst, aoluust ja teedäq inemiisist“ (2004).
„Taa kodoluu-raamat om lugõmisõs kyigilõ, kiä tahtvaq Võromaa luudusõst, aoluust ja inemiisist rohkõmb teedäq ja arvo saiaq, kuvõrra üts vai tõnõ Võromaa kant esiqmoodu om.“
ILUMETSA
Meteoriidikraatrid Põlva maakonnas, Orava vallas, Rebasmäe külas.
50-80m läbimõõduga Põrguhaud, Kuradihaud ja Sügavhaud, meteoriitika-alane väljapanek.
Ilumetsa, kuhu umbes 6600 aastat tagasi langes meteoriit, on Eestis üks kuuest teadaolevast taevakeha maandumiskohast. […] Hõreda asustuse tõttu pole Ilumetsa meteoriit jätnud erilisi jälgi rahva ajaloolisse mällu. Legendid kuradite kodust on saanud jätku tänapäevaste puuskulptuuride näol.
[…] Ilumetsas paikneb terve rühm meteoriitse päritoluga lohke, millele rahvasuu on pannud nimeks Põrguhaud, Sügavhaud, Kuradihaud. […]
LEGENDID: Paigas, kus täna turistid Põrguhauda käivad vaatamas, olevat vanasti asunud kirik, kuhu ühel päeval sisenenud kolm jumalakartmatut venda. Kirik vajunud seepeale mühinal maa sisse, jättes endast vaid suure lohu. Kohalik rahvas teab rääkida, et öösiti on kraatri ümber tihti valgust näha ning seal askeldavad kuradi teenrid, kes tema kulda läikima peavad hõõruma. Iga matkaja peaks meeles pidama, et sarviku nime nimetamine ning vandumine selles kandis on rangelt keelatud. Kes keelust üle astub, sellest saab sarviku uus teener. […]
KIKKA KÜLA
Põlva maakonnas, Veriora vallas. Külas asub Ilumetsa rongipeatus.
AILI PAJU (1938)
Meditsiiniprofessor, loodusravitseja, kirjanik. Aili Paju maakodu on Veriora vallas, Kikka külas.
Sirle Sommer-Kalda. Aili Paju: loodusravi läheneb inimesele kui tervikule. Põhjarannik, 2005, 31. märts Otsisin endale palju aastaid maakodu. Juhtus nii, et üks inimene tuli tänaval vastu ja ütles: "Kuulsin, et sa otsisid maakodu. Sain päranduseks talu Tartust 30 kilomeetrit eemal, kas sa ei taha osta?" Läksime seda kohta hurraaga vaatama. Kuus maja, kõigi hoonete katused lasksid läbi, mõnel polnud katust ollagi, aed ümber kukkunud, õunapuud ära järatud... Aga ostsin selle kaadervärgi pikemalt mõtlemata ära. Koju jõudes mõtlesin, et issand, millega ma nüüd hakkama sain. Aga praegu on kõigil hoonetel katus peal, kaks korda olen juba aia ümber teinud ja mulle on olnud väga suur rõõm suhelda elava loodusega.
Aili Paju. Kotkas, mu päevade suvi: ühe suve vinjetid. 1996
Arstist ja loodusravijast autor mõtiskleb oma maakodus elu ja looduse, inimese ja tema probleemide üle. Mõtisklused vahelduvad kirjeldustega suvisest loodusest, aias pesitseva linavästrikupere elust ja naabruses toimetava kotkapere tegevusest.
Aili Paju. Need päevad on minu: Ühe kevade ja suve vinjetid. 2001
1. Linavästrik ja teised lähedased
2. Kotkas, mu päevade suvi (ilmunud eraldi raamatuna 1996)
Ühe lugemisblogi muljetest: „Autor räägib sellest, kuidas ta veedab aega maal oma ajahambast puretud vana tare juures ja jälgib lindude elu. Silme ette tekivad rahustavad looduspildid. Need lood lindudega on aga tõesti paeluvad! Ma ei oleks elu sees uskunud, et mina sellist asja kunagi loen ja veel naudin ka. Kuidas linnud solvuvad või tulevad vahekohtunikku otsima, kuidas nad kirjanikku testivad, kuidas usaldust avaldavad jms.“
Lk 117: Mäletan hetke, mil esmakordselt tabas mind igatsus olla oma maakodus. Seisin auditooriumis akna juures, kordasin tudengitele üht loengulauset ja pilk langes Toomemäe nõlvale. Hommikupäikese kiired paitasid vahtrapuid, kuhu iganes päikesekiir langes, muutusid kuldsed vahtralehed väikesteks sätendavateks laternateks ja pildusid oma sära ka kõige hämaramasse mäenõlva nurka. Pilk sulas sellesse imelisse valgusesse ja tundsin, et just praegu peaksin olema maal.
Lk 131: Näis, et kogu eelnev elu oli valmistanud mind ette maakodu pidamiseks. Sõprade murest, et maa ja talu võivad mind alla neelata, võis esialgu isegi aru saada. Tulla vanasse lagunenud majja, söötis maa, ümberkukkunud aia ja põtrade näritud õunapuudega tallu näis mõnelegi ülepakutud veidrusena. […] Kui astusin esmakordselt üle vana palkmaja ukseläve, paelus mind hoone imeline lõhn. Laboris treenitud nina eristas siin rikast buketti lõhnu, millega nüüdseks olen küll harjunud, kuid esimest tunnet mäletan hästi. Siin lõhnas koduselt õunte, mee, suitsusingi jahu ja millegipärast lambavilla järele. Üle kõige aga hõljus kasepuusuitsu hõng. Hiljem sain teada, et maja on kokku pandud vanaaegse aida ümberlaotud palkidest.
Lk 141: Esimestel aastatel polnud lootust, et kotkapere maakodu lähedusse pesitsema asuks ning mul avaneks võimalus nende toimetamisi lähemalt jälgida. Liiga mürarikkalt kulges siinne elu. Talu kõpitsemisele kulus kolm aastaringi, sada viiskümmend meetrit uut aeda, kuus läbisadanud katusega hoonet nõudsid uut peakatet. Naabrite ja sõprade heatahtlik abi kulus väga ära. Siinset sagimist ja kopsimist võimendas metsakaja veel mitmekordselt. Kuid nüüd, juba mitu aastat on talu ümbritsenud vaikus ja rahu.
Lk 85: Siin aias on kõik õpetlik. Kui oleksin taolistest juhtumitest varem lugenud, siis oleksin paigutanud lood ulme valdkonda, ent maal tuli mul enesel need sündmused läbi elada.
Lk 120: Hoolimata mu aeglusest, lennuvõimetuse puudumisest, soovimatusest putukaid ja tõuke süüa respekteerivad mu maakodu aeda pesitsema asunud laululinnud mina nagu pereliiget või vanemat õde. Alati läks mu tuju heaks, kui leidsin mõne uue linnupere oma aiast. Kui teile tundub, mõtlesin, et see koht on teie jaoks kõige õigem, siis palun väga. Võidelge ise välja oma elamisõigus, nautige looduse poolt antud tillukese keha suuri rõõme. kasvatage üles tublid, korralikud lapsed. Ma toimetan siin teie kõrval, tegelen oma asjadega, ärge laske end sellest segada, nagu mina ei lase end segada teie tegemistest.
Muidugi teadsin ma, millises põõsas või hoones paiknes linnupesa, kuid kordagi ei läinud ma nii hasarti, et oleksin hakanud pesades mune üle lugema või linnupoegi rõngastama. […] Usalduslik vahekord laululindudega hakkas mu suhtlusringi laiendama. Märkasin, et metskits eelistab poegida sauna juures tihedas põõsastikus. Ja kui metsas pauguvad jahimeeste püssid, ruttavad sinnasamma suured ja väikesed metssead. Mitte kordagi pole nad oma kärssa löönud mu tillukesse kartulipõldu, otsekui oleks meie vahel sõlmitud vaikne kokkulepe. Nad isegi ei trambi üle põllu, kui kiire neil ka poleks. Kindlasti nõudis see neilt eneseületamist, kuid ka usaldust, mida ma kõrgelt hindan ja mille üle tunnen siirast rõõmu. Kuid tippsündmuseks on vana mägra külaskäigud, kui ta tiigi juures maiustamas käib. Kunagi ei unusta ta aia taha tulla, et sõbralikult röhatada ja vudida siis metsa poole.
Aili Paju. Seda kuuske peab kuulma. 2007
Mõtisklused ja meenutused autori kohtumistest inimeste ja loodusega erinevatel eluetappidel paralleelselt loodusfotograaf Arne Aderi piltidega.
Lk 18: Ühel palaval päeval kuulsin õues pääsukeste ägedat sädinat. […] Pääsukeste perekond – kõik kuus – tiirles kirsipuude ümber, samas põikas neist mõni aeg-ajalt lehtede varju. Ja kõik käis suure lärmiga.
Pole võimalik, oli mu esimene mõte, kes on seda varem kuulnud või näinud, et pääsukesed sööksid kirsse… Rohkem ei jõudnudki mõelda, kui põõsastest lennutati vups ja vups välja need, kes väga armastavad kirsse… Karmiinleevike, pruunselg-põõsalind, aed-põõsalind. Pääsukesed peletasid marjamaitsjad kirssidest eemale. Seejärel lendasid nad sädistades üksteise järel minu poole, põigates osavalt viimasel hetkel kõrvale. […] Ilmselt olid pääsukesed märganud mu varahommikust aias kõndimise rituaali, kirsside noppimist ja maitsmist, ning olid otsustanud kaitsta pererahva vara.
Aili Paju. Et meil oleks hea olla. Ühel augustikuu varahommikul nägin maakodu aknast lummavat pilti. Koristatud odrapõldu olid tulnud üle vaatama paarkümmend, täpselt üle lugedes 23 sookurge. Et Mikitamäe kandis on nad aastakümneid pesitsenud ja siingi, Kikka külas, ergutavad nende hüüded tihti kõrva, siis võinuks pidada seda pilti tavaliseks. Üllatas aga see, kuidas muidu aravõitu linnud käitusid.
Metsaservas lainetas veel hall udusein, põllul aga toimetasid tõusva päikese kiirtes roosakaks värvunud linnud. Üks neist, kõige suurem, liikus teiste ees maja poole, teised, küll mitte lausa rivis, aga igaühel nokk maas, töötasid omal rajal. Aeg-ajalt heitis eelkõndija valvsaid pilke ümbrusele. Huvitav, kui julged te ikkagi olete, et astute vapralt, vaat, et otse mu õue? Kümmekond meetrit majast, seal, kus lõppes põld, pöördus juhtlind pilkugi majale heitmata tagasi, elegantse kaarega sammusid teised tema järel. Vaatasin heldinult sookurgede kaitsetuid kummargil selgi, nende usaldus selle maja ja inimeste vastu oli ilmne. Oldi kindlad, et siitpoolt miski ei ohusta.
Riina Mägi. Betti Alveri toel eestlaseks: [Aili Paju raamatust "Betti, kibuvits õitseb"]. Vooremaa, 2006, 20. märts
Aili Paju kohtumised Betti Alveriga said alguse 1975. aastal, mil Edasi keeletoimetaja Helju Vals ta ükskord poetessile külla suunduva kirjaniku ja tõlkija Leo Metsariga kaasa sokutas. Järgnes neliteist aastat üsna tihedat suhtlemist — kuni Alveri surmani. "Ma ei läinud kunagi Bettile külla omal algatusel, vaid siis, kui ta kutsus," ütles Aili Paju. Lisaks näost näkku peetud kõnelustele oli neil ka hulk telefonivestlusi. Päevikusse talletama ei hakanud Aili Bettiga räägitud jutte üldsegi mitte selleks, et need kunagi raamatuna välja anda, vaid selleks, et külaskäigul kogunenud emotsionaalsest pingest vabaneda: kohtumised Alveriga andsid Pajule nimelt erilise laengu, mida maandamata polnuks võimalik uinudagi.
Alles 1991. aastal, mil oli lähenemas Betti Alveri 85. sünniaastapäev, tekkis Aili Pajul mõte kirjutada mõnele kultuuriajakirjale oma kohtumistest poetessiga. Ent sama aasta oktoobris — just siis, kui Eestit külastas dalai-laama — "unustas" Paju end maakodus viibides terveks nädalaks kirjutama ja nii sai paberile hulga rohkem, kui ajakirjaartikliks vaja. Unustanud kirjutatu vahepeal mitmeks kuuks, nägi ta järgmisel kevadel unes Betti Alverit, kes talle täiesti ebaalverlikult algelises värsivormis ütles: "Aili, ära tee nalja, lase raamat välja!" Ning Paju laskiski...
"Minult on palju küsitud, miks raamatul selline pealkiri on," ütles Aili Paju. "Sellel on aga oma lugu. Ühel viimasel külaskäigul Betti koju oli meil juttu minu maakodust ning Betti küsis, missugusel aastaajal seal kõige ilusam on. Vastasin, et kibuvitsa õitsemise ajal, ning kutsusin teda koos sõbranna Renate Tammega oma maakodusse külla. Betti lubaski tulla, ent peatselt, 1989. aasta veebruaris sattus ta haiglasse ega naasnudki sealt enam. Mõni kuu pärast Betti surma, 1989. aasta oktoobris läksime Renate Tammega kahekesi maale ja leidsime mu aias kasvavalt kibuvitsapõõsalt marjade vahelt ka ühe õie: pikal soojal sügisel tuleb sellist asja vahel ette. Ütlesin Renatele, et näe, kibuvits ootab ikka veel Bettit. Sealt siis see pealkiri." […]
RAHUMÄE KÜLA
Tuntud ka kui Priitholmi küla (Friedholmi mõisa järgi). Asub Võru-Räpina tee ääres 5 km enne Räpinat.
ESKO LEPP (1906-1977)
Kunstnik
Esko Lepp sündis Rahumäe mõisa sepa peres. Tal tuli maast madalast teha rasket tööd. Õnnetuse tagajärjel kaotas vasaku käe sõrmed. Ometi õppis ta Tallinna Riigi Kunsttööstuskoolis graafikat ja tarbegraafikat.
II maailmasõja ajal oli Tšeljabinski tehases joonistaja ja õppis Moskvas graafikat. Pärast sõda oli Tallinna Riikliku Kunstiinstituudi õppejõud, hiljem vabakunstnik. On loonud erinevates graafikatehnikates, peamiselt küll puugravüüris, sõja- ja tööstusteemalisi töid, hiljem keskendus maastikule. Teinud nii tarbegraafikat ja raamatuillustratsioone, 1970-ndate keskel ka akvarelle. Oli tuntud ekslibrist.
LOKUTA
Karl Ast Rumor: Lokuta polnud küla. Selle nime all tunti üksikult omaette asuvaid talusid Räpina mõisa ning Võõpsu alevi vahelise maantee külgedel.
KARL AST RUMOR (1886-1971)
Kirjanik, poliitik. Pärit Orava vallast Põlva kihelkonnast.Õppis ühe talve Räpina kihelkonnas Lokuta külakoolis.
Pärast kaht talve Orava valla Kahkva külakoolis saadeti Karl edasi õppima Räpina-Võõpsu vahel asuvasse Lokuta külakooli, sest sinna oli suunatud senine Kahkva kindlakäeline koolmeister Kaiv ja samas lähedal elas ka õde Iida, kes oli abiellunud jõuka talunikuga.
Karl Ast Rumor. Aegade sadestus I-III. 2010
Lk 135: […] Õe talu kutsuti pererahva väärnime järgi Kisandi taluks. […] Ühelt küljelt piiras põlde maantee, teistelt külgedelt mets ja võsastik. Karjamaa liitus otse põldudega – rõske ning lage. Loomade toitmine toimus peaasjalikult kodus. Seetõttu oli talu õu virtsane, vihmaaegadel paras porikast. Ilust polnud seal vist kunagi hoolitud, rühiti rikkuse poole ja uhkustati varaga. […] Kommertsvaim ja pisimagi teene arvestamine rahasse oli mulle vastumeelne. Nägin esmakordselt, et leivapala eest võetakse raha. Rahvast rändas aga rohkesti – alevikehvikuid, Räpina vabrikutöölisi, venelasi. Vastavalt rahahuvidele toimusid ka kõnelused talus. Visati kõrgi ja pilkava tooniga nalja. […] Üldine talu laad meenutas ju mõneti Päevakestet ning oleks pidanud mulle meeldima. Ometi tekkis minus hingeline kontrovers: pidasin nii õemehest kui ta vennast nende taibukuse ja korralikkuse pärast lugu, aga südames asus halvustamine. […]
Lokuta koolimaja asus teispool maanteed peaaegu Võhandu kaldal. […] Paistsid varem Kahkva kooliski jõukuse ja vaesuse vahed silma, aga mitte nii teravalt kui nüüd Lokutal. […] Jõukate taskust või kompsust tulid isuäratavad võileivad, kotletid ja keedetud munad nähtavale. Vaesed närisid häbelikult leivakontsu ja külmi kartuleid. […] Olin alles lapsearuga ühiskondlike nähtuste mõistmiseks. Kujutlesin, nagu langeks minulegi ebamäärane osa viletsuse põhjustest. Tegin endale etteheiteid: miks olen ma teistega võrreldes eelistatud olukorras? […]
Õpetaja Kaiv polnud enam too meeski, keda tundsin Kahkva koolist saadik. Kõrvakiilude jagamine ning liinealiga viibutamine ei kuulunud enam tema karistuste hulka. Õpilasi kõnetati karmi viisakusega, raskeimaks trahviks oli nurkapanek. Põhjus seisis kahtlemata Räpina rahva eneseteadvuses. Kujutlen, kuidas Räpina talunikud upsakalt võisid arutleda: Kes on üks tühipaljas koolmeister, et kätt mu lapse külge panna või teda sõimata? […]
Õieti oli Lokuta koolitalv mulle piinapõlveks.
JAAN KAPLINSKI (1941)
Kirjanik. Veetis ühe lapsepõlvesuve Räpina ja Võõpsu vahel asuvas Kisandi talus, samas, kus poole sajandi eest emapoolne sugulane Karl Ast.
Jaan Kaplinski: Elukäik. Peale Orava Päevakeste olin ühe suve Räpina ja Võõpsu vahel kaugete sugulaste Kisandite (vanaperenaine Kisandi Liisa oli vist minu vanaisa Jaani sõtsetütar) talus. Seal ei olnd mul mängukaaslasi, puutusin kokku aga Peipsiääre inimeste, nii eestlaste kui venelaste eluga, milles oli palju arhailist ja mida nõukogude korra tulek oli vähem vapustand. Mäletan, et talu köök oli täis prussakaid, kellest kubisesid kõik varjulisemad kohad.
Talus oli vaid tosin raamatut, mida hoolega lugesin. Mäletan Lutsu "Tagahoovis", veel enam aga Vahitorni piibliseltsi poolt välja antud ja levitatud raamatukesi, kus piiblilugusid püüti omal kombel teaduslikult ära seletada. Vahitornlaste poolt pakutud teooria sellest, et maad oli enne veeuputust ümbritsend atmosfääri kohal asuv vee sfäär, jättis mulle sügava mulje. Selles oli midagi tolkienlikku, midagi, mis meenutas ameerika science fictionit.
Räpinas kuulsin esimest korda ka, kuidas mehed omavahel naistest rääkisid nii, nagu olin arvanud rääkivat vaid poisikesi. Üks pere väimeestest ütles vist teisele "Naasel piat rinda ja putsi olema". Sellised kogemused lõid esimesed mõrad minu arusaamadele meest ja naiste vahekordadest ja kõigutasid mu usku sellesse, et kodus omandatud naiste maailma väärtused laiemas maailmas ka naiste jaoks kehtivad.
KRISTJAN VÕSOBERG (1924-2001)
Harrastusluuletaja. Pärit Räpina vallast Lokutalt. Avaldanud luulekogu „Hobusehein“ (1991)
KÜLÄ ÕTAK
Päiv nigu häbüst madalahe vaoss.
Viil kae ta viimätsehe tullõ ma.
Nüüd taha jäijä veidikeses aoss
niisama moro peale kullõma.
Kui valgõ piim iks udu orgu saistus,
mis udaraist küll õtak tedä nüss?
Ja läbi timä kodokülä paistus
Ku meelist kahanõja mälehtüs.
Om külä paljo vagatsõmb kui inne
Ja vagatsõna aig ta ütskõrd matt.
Võit kuulda õnnü harva haukjit pinne.
Kas haukva tulõjat vai minejat?
Ei putu pini tutvat ega umast.
Tuud küll, kes võõras ja kes võõrass jääss:
kes läts, es hooli kodoakna kumast,
es võta inämb midagi siin hääss.
Jäll pini hauk. Kas mõni siin näist käve?
Nii nõud jo muud ja käsk iks laulusalm.
Mis tost, et malts är varjas majaläve
ja om seo paik kui unarusõh kalm.
SÜLGOJA KÜLA
3 km Räpinast Võõpsu poole, Räpina-Võõpsu teest paremat kätt.
RICHARD RITSING (1903-1994)
Koorijuht, helilooja. Pärit Hani-Peetri talust Sülgoja külast. Alustas kooliteed Suure-Veerksu külakoolis ja Räpina kihelkonnakoolis.
Kirjutamata memuaare 3. 1989
Lk 166-175 Maestro noorusmaalt.
Muusikamehe seisukohast oli algus üsna õnnetu. Nimelt juhtus sedaviisi, et kaotasin nelja-aastaselt trauma tagajärjel kõnevõime. Käidi kõik arstid läbi. Käisime Tartus, külaarstide ja imetohtrite juures. Kõigi ühine otsus oli, et poiss kõnelema ei hakka. Eluaegne tumm. /---/ Aastad läksid, vaja kooli minna. Ema-isa võtsid mind käekõrvale ja viisid Räpina arsti juurde. Poiss varsti juba üheksane. /---/ Doktor Kangro oli paisjärve ääres. Kui vabriku juurest minna, siis üleval mäe otsas vastu paisjärve. Ilm oli kole, paha ja tormine. […] Mind jäeti arsti eestuppa, vahtisin mässavat loodust ja vahutavat paisjärve. Just sellel momendil, kui heitsin pilgu kirikule, siis kukk keeras. Karjatasin ehmatusest ja ütlesin kodumurdes kaks sõna: "Kikas käändse!" […] Ja olukord paraneski, kõnevõime taastus ja varsti läksin kooli. Esimesel aastal olin hädas laulmisega, sest olin laulmise unustanud. […] Kui ma kihelkonnakooli läksin, kõnelesin juba täitsa normaalselt, hakkasin ka laulma ja musitseerima. Ja ma tunnetasin, et minust s a a b muusikamees. […] Isa oli viiulimängija ja vanaisa samuti. Ema oli rahvalaulik. Õed laulsid ja kodus sai tehtud muusikat. Külas oli igas talus mingi instrument: kellel kitarr, kellel viiul, kellel kannel. Vahel helises terve küla kohe. See on siis Sulgoja küla Võhandu jõe ääres. Küla ligidal olevat kunagi olnud oja, mis mattus liiva alla – oja sulgus. Rahvas kutsus küla kodumurdes Sülgäjä. […] Kodutalu nimi oli Hanipeetri, aga rahvas kutsus Ritska, sest oleme pärit Ritskade suguvõsast ja tulnud Toolsest. Isa oli külasepp, aga tegi ka põllutööd.
VAATA: Rahvakunstnikud: Richard Ritsing. ETV, 1985. Portreesaade Richard Ritsingust. Käisime portreteeritava lapsepõlvekodus Räpinas, Tartus vaatasime kodust kollektsiooni. Kõrgest east hoolimata oli maestro kõigi oma kolme koori ees ka dirigendina. Autor ja saatejuht Lembit Lauri.
OSKAR URGART (1900-1953)
Kriitik, kirjandusteadlane, bibliograaf ja tõlkija. Pärit Sülgoja külast, alustas kooliteed Suure-Veerksu külakoolis ja Räpina kihelkonnakoolis
Töötas Eesti Bibliograafia Asutises. Oli 1940–41 kirjastustöötaja ja EK(b)P Keskkomitee instruktor, sõja ajal viibis NSV Liidu tagalas, oli raadiotöötaja ja Eesti Nõukogude Kirjanike Liidu organisatsiooni sekretär, töötas Sirbi ja Vasara ning Loomingu toimetuses. Urgart oli 1920.–30. aastate viljakaimaid kirjanduskriitikuid, käsitles uurimuslikult mitme Eesti kirjaniku loomingut. Pärast sõda tõlkis vene kirjandust.
Daniel Palgi. Murduvas maailmas: mälestusi I-III. 2010
Lk 240: Mind üllatas paari koolivenna punaseks muutumine [1940. a]. Neid ma tundsin hästi ja mõlemad paistsid olevat mugavkodanlikud. Üks oli Oskar Urgart. Oleme temaga ühes koolipinki nühkinud, seigelnud, koos töötanud, palju rääkinud, olime lihtsalt sõbrad. Ta abiellus Šveitsi sakslaste kena tütrega ja see perekond oli läbini kodanlik. Pärast abiellumist muutus Urgart mugavaks, pidas kommetest kinni, jälgis nagu mingit peenemat joont. Temas torkas silma just mingit kodanlikku idealismi. Ja selgus, et ta oli punaste tulekul üsna punane. Teda viis punaseks idealism, parema ja suurema taotlus. Ta jäi üldiselt tagasihoidlikuks ja ka punasena idealistiks.
VÕÕPSU
1. Alevik Räpina vallas Võhandu vasakpoolsel kaldal, 5 km Räpinast.
2. Küla Mikitamäe vallas Võhandu parempoolsel kaldal.
Setomaa.ee: Võõpsu Praegusele Võõpsu alevikule pani 19. saj keskel aluse Räpina mõisnik maanõunik P. A. von Sievers, kes asutas kõrtsi, kus peatusid peamiselt kaupmeeste voorid. Laevade peatuskoht oli tol ajal Võhandu jõe suus Salusaare (Salo saare) kohal, reisijad viidi sinna venedega. Hiljem kolis sadam Võhandu jõe vasakule kaldale Võõpsu küla vastu.
Võõpsu asula oli tähtis sadama- ja kaubanduskeskus II maailmasõjani. Elanikud olid peamiselt käsitöölised ja põllutöölised. Nii tekkis siia asula, sest arenev sadam vajas tööjõudu. Ühendust kahe küla vahel peeti parvega.
1920 sai Võõpsu alevi õigused. Võõpsu oli tuntud kuulsate laatade (5 korda aastas), sadama, potitehase, mootorveski ja nahaparkimis-ettevõtetega ning oli peamiselt (käsi)tööliste elupaik. “Potisetode pealinnast” Võõpsust ulatusid pisikaupmeeste retked üle poole Eestimaa. Sadama tõttu oli Võõpsu tähtis lüli Peipsi-Emajõe laevateel […] Võõpsu oli Ida-Võrumaa ja Põhja-Setomaa ärikeskus.
Võõpsu püsis alevina 1938. aastani, mil haldusreform tegi alevist aleviku, sest sadama osatähtsus aina vähenes. Viimase hoobi Võõpsu elujõule andis 1939. a. tulekahju, mille käigus põles maha kokku üle veerandi asulast. Selle tagajärjel pidurdus kogu asula areng. 1946. a. ehitati küla ja alevi vahele sild ning parveühendus lõppes. Peale sõda lõppes ka laevaliiklus Võõpsu sadamast.
[…]
Võõpsu küla mainivad kroonikad esmakordselt 1428. a. Võõpsu küla on kujunenud Võhandu jõe parempoolsele kaldale tänavkülana ühe kilomeetri pikkusel joonel olles justkui värav Setomaa piiril. Võhandu on pikka aega olnud kogu piirkonna jaoks väga oluline liiklustee olles laevatatav kuni Räpinani, st 12 km ulatuses. Võõpsu küla arengut soodustas ka rikkalik kalasaak Võhandu jõest ning Peipsi-Pihkva järvest. […] Külakogukonna traditsiooniline pühakoda, migulapäeva tsässon asutati arvatavasti 13. sajandi lõpus või 14. sajandi alguses Püha Nikolai auks. Tsässona lähedal asub muinsuskaitse all olev arheoloogiamälestis maa-alune kalmistu.
Võõpsu küla on arenenud isepäi erinevalt Võõpsu alevist ning on aastasadu olnud tuntud sadamana ning Pihkva ja Liivimaa kubermangude vahelise kauplemise kohana (Võõpsut läbis Pihkvasse suunduv kaubatee).
Pärast viimast haldusreformi jäid Võõpsud eri omavalitsustesse, mis tekitab kohalike seas nurinat, kuna Võõpsut on traditsiooniliselt käsitletud ühtse tervikuna.
Daniel Palgi. Murduvas maailmas: mälestusi I-III. 2010
Lk 8: Võõpsu elas sajandivahetusel kuni Esimese maailmasõjani tõusuaastaid. Asutatud 1850. a mõisaomaniku initsiatiivil, kes sai kehva maa ehituskruntidena rahaks teha ning lahtised inimesed keskusest kaugemale nihutada, oli Võõpsu esialgu ainus alevik Räpina kihelkonnas. Proletariseerunud perekonnad ei asunud Räpinasse, vaid eeskätt Võõpsusse. Nii koondus siia käsitöölisi, nende kilda varsti kaupmehi, töötatöölisi jne. Mälu põhjal otsustades olid krundid väikesed, nii et ainult mõnede viljapuude, põõsaste ja aedvilja kasvatamine tuli arvesse. Maa harimine oli väike osa üldisest tööalast. […] Käsitöö võimaldas leiba, sest tellijaid oli üsna kaugelt. […] Ka kauplusi oli üsna palju, igatahes rohkem, kui võõpslased vajasid. Ostjaid tuli küladest ja ka üle Peipsi Venemaalt. […]
Suur kauplemine käis kevadel kalastuse hooajal ja laadapäevadel. Küllalt pikk jõerannik oli tihedasti kalapaate täis, müüjad olid kalavenelased, kes lahkusid poodidest ostetud kaupadega. Peamised kalaostjad olid lähedaste valdade talupidajad, kes laadisid tublid koormad peale. Peamine huvi käis särgede ja latikate järele, mida osteti massiliselt. Põhjus: need kalad soolati ja kuivatati tuule ja päikese käes ning tarvitati sel moel toiduks. Särjed tavalise tööaja roaks, latikad pidulikumaiks juhtudeks.
Leida Toots-Pärnaste. Wabariigist vabariiki. 2007.
Lk 13: Kevaditi sõideti minu ristiema Leeni hobusega Võõpsu sadamasse latikaid ja särgi tooma. Kalad puhastati ja soolati ja lükiti nööri otsa. Latikad kahekaupa, särgi aga pikem nööritäis. Siis asetati kuuri räästa alla pikale puuridvale pandult päikse kätte kuivama. Ema tegi latikamarjast häid pannkooke, mille kõrvale anti pohla-õunamoosi. Kuivatatud särgi keedeti koos kartulitega, see oli tavaline toiduvaheldus. Latikad olid muidugi maitsvamad. Neid keedeti ja siis kas praeti või valati keedetult kastmega üle. Puhastamise ajal oli palju latikapäid, need lõigati enne kuivatamist ära. Pead keedeti koos kalatilli ja -marjaga ja see oli väga maitsev toit.
Oli õnn, kui võeti Võõpsusse kaasa. Sinna oli 4-5 kilomeetrit, juba ainuüksi hobusega sõitmine oli vahva. Sadamas käis kalade müük-ost, oli palju rahvast.
Daniel Palgi. Murduvas maailmas: mälestusi I-III. 2010
Lk 9: Võõpsu elanikud olid valdavas enamikus eestlased, kuid oli ka sakslasi ja venelasi. […]
Lk 10: Võhandu lahutas Võõpsu alevit setu külast (Lõbovka). Peab ütlema, et setudega oli imestamapanevalt vähe suhtlemist. Üks põhjus oli see, et jõe ületamine toimus parvel, ei olnud hõlbus ega vaba. Peamie põhjus aga oli see, et setud olid veneusulised ja hoidusid luterlastest eemale. Kõnekeel ei teinud suuri raskusi, kuigi teatud raskusi ju oli. Setude murrakus esines tihti vene laene, millest tavaliselt ei saadud aru. Ei mäleta suuri pilkamisi ega mingit vaenu, setudega saadi hästi läbi. Ometi oli läbikäimist vähe. […] Muide, setu naised mõnel suvisel õhtul laulsid kooris üsna häälekalt, nii et üle jõe oli lahedasti kuulda. Siis öeldi: hakkab vist sadama, setukesed laulavad. Sihuke ennustus tikkus täide minema.
Lk 26: Setud on selgesti ka Võrumaa eestlastest erinevad. Räpina kihelkonna elanik sai vabalt setuga rääkida, kui see tuli kausse või vihtu müütama ja mul oli ka tutvust setu murdega, aga kui juhtusin Setumaal setuga rääkima ja tema seletas midagi veidi kiiremini, siis oli väga raske kõigest aru saada. Kõnemeloodia on hoopis teine, palju on venepärasusi, palju on tundmatuid sõnu, on omapäraseid üleminekuid ühelt sõnalt teisele, on täiesti võõras hääldamine. Väga raske on pikemast ja kiiremast kõnest aru saada.
Setud olid ka välimuselt eestlastest erinevad. Paljud naised kandsid rahvariideid, käitumine, teistele inimestele lähenemine, hoiak kõneluse ajal, kõik oli tugevasti omamoodi.
Setu on kavalam, on valmis ninapidi vedama, teeb end rumalaks, kuid sealsamas veab sind alt. Mees ei hooli, et ta on räpaselt riides, meelega teeb end vaesemaks ja viletsamaks, et sel teel teisiti jälle kasu saada. Setu ei pidanud end eestlaseks. Nemad on ikka vene värki. Kirik oli tol ajal setude hulgas väga tähtsal kohal, see oli peaasi, sugulus eestlastega oli hoopis kõrvaline ja kauge asi. Setu pidas end eraldi venelastest, kuid veel rohkem tegi vahet eestlase ja enda vahel. Venelasega sidus teda usk, eestlasega ainult keel.
Setud olid arenemises kuidagi seisma jäänud. Majanduslikult tegi ta veitsiviisi sehvti, müütas ja ostis laadal, käis närtse korjamas ja potte müümas eestlaste hulgas, kuid kõike seda tegi ainult kopika saamiseks. Midagi suurejoonelisemat ei püüeldud.
Põllupidamine oli vene hingemaa süsteem, mis püüdis liita külarahva kollektiivseks, andis igaühele kitsakese põlluriba siit ja sealt, mida siis veel vahetati, et keegi paremat ei saaks. See põllumajandussüsteem surus inimesed vaesusse. […]
Haridus oli setule suletud riik, kuhu ta võis ainult uksest vaadata. Ta võis ju vene keele lugemise ja kirjutamise ära õppida, kuid kui ta tahtis veelgi kõvemat haridust saada, siis pidi venestuma. Eesti koolidesse minekut takistas usuline kuuluvus. Oli mõeldamatu õigeusulisel minna luteri kooli.
Setu hoidis visalt kinni vanast, endistest kommetest ja harjumustest, hoidis kinni setupärasest, et mitte rahvuslikult kaduda. Ta oli muutunud igapidi väikeseks, kuskilt ei avanenud kaugemat perspektiivi.
Aapo Ilves. Wõõbsu palas! Pääaigu aoluuline näütõmäng kateh jaoh. Suvitsel aol Wõõbsu liinah pritsikuuri iih mängimises. 2002
Priitahtlike pritsimeeste huvitav ning paiguti jabur elu umbes aastal 1914.
Võõpsu on näidendi esitamis- ja tegevuskohaks valitud õnnestunult. On see ju üks kummalisema ajalooga kohtadest Eestis. Aastasadu sadama ja Pihkva ning Liivimaa kubermangude vahelise kauplemise keskkohana tuntud alev hakkas alla käima Eesti iseseisvumise järel 1918. Viimase hoobi Võõpsu elujõule andis 1939. aasta 12. mai tulekahju, mille käigus põles maha 31 elamut ja 47 kõrvalhoonet ehk üle veerandi asulast. Niisiis on tuli Võõpsu ajaloos tähtis tegur ning sobib näidendi teemaks. Koguteosest “Setumaa läbi sajandite” võib koguni lugeda (jutt on Setumaa-poolse Võõpsu ehk Ljubovka tuletõrjest): “Vanemate tuletõrjeühingute hulka kuulub ka Võõpsu küla Vabatahtlik Tuletõrje Ühing. (- - -) 27. III 1915. a. tulekahjus põles sisse prits, vankrid, reed jt.”
Aapo Ilves, Olavi Ruitlane. Pristan. näitemäng 2 vaatuses ja 10 pildis. 2008
Etenduses (2008) näidati esimesele maailmasõjale eelnenud Liivimaa, Peterburi ja Pihkva kubermangude vahelise liiklemise-lotjamise kõrghetke, millest lodi kandis näidendi tegelased, nende unistused ja armastuse vanade ja uute aegade veelahkmele ja sealt edasi. Teekond läbi maailmasõja ning iseseisvuse tuleku oli nukker, lustakas ning põnev.
Teatrisaaliks oli Võõpsu, iidne kaubasadam – priistan – Tartu-Pihkva veeteel. Lavaks Võhandu, tema kaldad ning maailma ainuke hansalodi Jõmmu, liigutamas inimsaatusi riikide, sadamate ja ajastute vahel. Sisuks pildikesed elust, langusest ja hiilgusest, milles armastusel ja surmal on tõrva lõhn.
Kaks kohalikku pärimust edasi kandvat vanameest, rahvaluuletudeng ja armastajapaar olid «Pristani» tuumik, kes lavastust kord päri-, kord vastutuult edasi vedasid.
VAATA hetki suvelavastusest "Pristan"
DANIEL PALGI (1899–1988)
Kirjandusteadlane. Sündis Võõpsu alevis puusepa pojana, õppis Lokuta algkoolis, Raadama ministeeriumikoolis ja Räpina kõrgemas algkoolis. 1917 omandas algkooliõpetaja kutse, töötas õpetajana Saarekülas ja Petseris. Õppis Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas, sai filosoofiamagistri kraadi tööga „Eduard Vilde „Mäeküla piimamehe” stiil” Alates 1924. aastast töötas Tartu kirjastustes ja Eesti kirjanduse seltsis. Võttis osa Akadeemilise Kirjandusühingu tegevusest ja oli üks eluläheduslaste rühmituse Kirjanduslik Orbiit peamisi ideolooge. 1933–1940 ajakirja Eesti Kirjandus abi- ja tegevtoimetaja. Eesti Kirjanduse Seltsi teenistuses olles kureeris raamatusarjade „Elav teadus”, „Suurmeeste elulood” ja „Maailmakirjandus” ning sõnaraamatute ja kolmanda köitega pooleli jäänud „Eesti ajaloo” ilmumist.
1947-1950 oli ENSV Teaduste Akadeemia keele ja kirjanduse instituudi direktori kohusetäitja, vallandati ja oli põlu all kui „poliitiliselt ebakindel element”. 1951–1959 Tartu riikliku ülikooli teenistuses esialgu laborandina, alates 1953 aspirantuuri juhatajana, kuid täitis ajuti ka prorektori ülesandeid ja võttis osa õpetatud nõukogu tööst.
Daniel Palgi. Murduvas maailmas: mälestusi I-III. 2010
Autentsed memuaarid esimese iseseisvusaja kirjanduselust hakkavad paratamatult otsa saama koos ühe inimpõlve kadumisega. «Murduvas maailmas» on arvatavasti üks viimaseid ehtsaid «pealtnägija tunnistusi». Mälestuste kirjutamist alustas D. Palgi 1954. aastal. Lõplik redaktsioon valmis 5. detsembril 1965. Käsikirjas ei ole ridagi mugandatud tollaste tsensuurinõuete kohaseks, nii et mälestused said ilmuda alles vabas Eestis. Kui avaldamise tegi võimatuks tsensuur, siis ohtlikuks võis saada isegi ausameelsete mälestuste sahtlisse jäädvustamine. Seda väärtuslikumad on need harvad meie ajani säilinud ülestähendused, mida autor on riskinud teha ka raskematel aegadel.
Lk 522 Tiit Hennoste. Järelsõna. Daniel Palgi, eluaegne eluläheduslane.
Kes oli Daniel Palgi? Kultuuriametnik ja toimetaja, ideoloog ja uurija. Mees, kes oli aastakümneid eesti kirjandus- ja hariduselu oluliste otsuste tegemise juures. […] Kirjandusinimesed on kirjutanud palju mälestusi. Kuhu kuuluvad Palgi omad? Need on korrektse ja täpse, isegi pedantse inimese kained, kindlad ja faktikesksed märkmed, pandud kirja tihti vahetult sündmuse järel, iseenda jaoks ja nõukogudeaegseid avaldamisvõimalusi arvestamata. Tänu sellele leiab neist väga usaldusväärset materjali.
Lk 7: […] …ei ole ehk ainult enese tähtsaks tegemine, kui kirjutada mälestusi. Ka väikesed mälestused on edaspidi ajaloo subjektiivseks tunnistajaks, mis on mõnest seisukohast ehk olulisemadki, kui suurte pitseritega riigiaktid, lepingud või ametlikud kõned. Igal asjal oma koht.
Teiseks on tarvis südant kergendada.
[…] Minu lapsepõlv möödus kuni 9. eluaastani põhiliselt Võõpsus, siitpeale hakkasin aga emapoolse vanaisa talus Tooste külas suviti töötama algul karjasena, hiljem tööpoisina. See kestis kuni 17. eluaastani.
Lk 9: Koolis käisin Lokuta külakoolis, vahemaa oli umbes 2 km. Sügisesel hommikul läbi pori minna, see ei olnud naljaasi. Valgustust mingit ei olnud ja ei mäleta, et keegi oleks laternaga käinud. […] Talvel lumega polnud viga, hangest läbiminek oli üksnes pingutuse küsimus ja lume sai koolimajas välja raputada.
Lk 12: Lõpuks veel väike 1905. a revolutsioonisündmuste kajastus. Ühel sügispoolsel päeval muutusid suured inimesed ärevaks: karistussalk tuleb! See oli tõepoolest põnev lugu, aga meile poisikestele aeti hirm nahka ja tänavale ei lubatud surma ähvardusel minna. Mäletan, et siis kahe-kolmekesi peitsime end hoonete taha kartulisse ja hüüdsime mitmel korral: nii-pikk-kui-lai! See pidi minema pilkena keiser Nikolai II pihta. Pärast sihukest riigivastast aktsiooni sain siiski võimaluse oma silmaga vaatama minna, mis soldatid teevad. Läksime jõesadama poole ja ennäe! vana kõrtsi juures olidki rivistunud soldatid, terve pikk rida. Räägiti inimeste kinnivõtmisest. Aga mina seal küll midagi põnevat ei näinud.
Kolm aastat koolis käia, see oli iseenesestmõistetav – lugemine, kirjutamine, aritmeetika alged, piiblilood ja kirikulaulud pidid ikkagi selged olema. Ent kooliteed edasiminek polnud enam kõikide jaoks. Ometi olukord kannustas kooliskäimise võimalusi otsima. Nimelt maal elades oli harilikuks elatusviisiks maaharimine, kuid ainult siis, kui elati taludes. Muidu mitte: popsipõlve ei ihaldatud ja ka sulase-teenijatüdrukupõlve mitte. Oleks läheduses olnud mõni käsitööalane töökoda, kus oleks olnud võimalusi meistri teeotsale pääseda, siis see muidugi oleks olnud meelitav võimalus. Paberivabriku tööliseks või veskipoisiks minek ei olnud mingi elulahendus. Säärases olukorras oli just koolitee ainus, mis tõotas välja viia kuhugi paremale tööalale.
Minu koolivaliku [Räpina kihelkonnakool Köstrimäel või Raadamaa ministeeriumikool] otsustas asjaolu, et ministeeriumikool asus Tooste küla ja vanaisa talu lähedal, otsemat teed vahest kilomeeter-poolteist. Niisiis suvel olin nii või teisiti tööle rakendatud vanaisa talus, talvel käisin lähedal koolis. […]
Ministeeriumikool oli kroonukool ja seisis venestamise teenistuses. Õpilastelt nõuti omavahel vene keeli rääkimist, kuid meie sellest ei hoolinud. Ka teised õppejõud [peale koolijuhataja] ei pannud sellele rõhku. […] Üldiselt oli õppimiskäik nõudlik ja ministeeriumikooli kolme aastaga sain kooliharidusele teatud ümmarguse aluse. […] Väljaspool klassi programmi õpetajad meiega ei tegelnud. Ei olnud ainustki ekskursiooni, ei ainustki spordiüritust. […]
Just ajal, mil lõpetasin ministeeriumikooli, alustas Räpinas tegevust Räpina Kõrgem Algkool, mis öeldi vastavat linnakoolile. Isal ei olnud kerge laste mul koolis käia, sest tal oli haiguse tõttu invaliidistunud teine käsi. Kuid ta toetas mõtet, et läheksin uude kooli. […]
1916. a kevadel lõpetasin kooli. Olin majanduslikult väga kehval põhjal ja pidin hakkama iseseisvale tööle mõtlema Õiendasin Tartus algkooliõpetaja kutseeksamid. Ja sattus nii, et kui minul kõik eksamid õiendatud, puhkes Venemaal maailma suurim revolutsioon.
Janika Kronberg. Eesti Mälu: Daniel Palgi „Murduvas maailmas. Mälestusi” I–III. Eesti Päevaleht, 2010, 19. nov
[…] Palgi mälestuste varasem osa annab usaldusväärse pildi eelmise sajandi alguse Petseri elu- ja koolioludest, libiseb üle Esimese maailmasõja ja Vabadussõja Tartu ülikooli ja noore riigi kujunevasse akadeemilisse ringkonda ning annab ülevaate Eesti kirjanduse seltsi tollal elavast kirjastustegevusest, mis koondas eri valdkondi.
Omaette väärtuslikud on tollaste teadlaste ja kultuuritegelaste tabavad portreed-vinjetid, mille kõrvale on kiusatus tuua ka iseloomustus Daniel Palgi enese kohta. Selle on andnud Palgi ülikoolikaaslane Elsbet Parek oma mälestusteraamatus „... ja põlvest põlveni kajab”, kus ta kõneleb kahest vastandlikust üliõpilasnatuurist: „Daniel Palgi oli Adamsile absoluutne vastandtüüp: asjalik, realistlik, mõistlik. Erilist espriid tema juures ei märganud. Aga ta oli töökas, järjekindel ja metoodiline. Tema ei sööstnud kunagi impulsside mõjul vaimustusse. Tema vaimsus oli kainelt raamitud ja teatav puudujääk tekkis ehk fantaasiast, originaalsusest ning sügavamast esteetilisest tajust. [---] Oma enesekindluse ja rahulikkusega imponeeris ta neile, kellel olid kalduvused samalaadseks kriitikaks. Tol ajal oli ta nägus tumedajuukseline tõmmu noormees, kelle võru murrak murdis läbi kirjakeelest.” Siinse tsitaadi väljajättesse lipsanud faktivea, nagu uurinuks Palgi Visnapuu luule stiili, on Palgi ise oma memuaaride esmatrüki joonealuses kommentaaris tagasihoidlikult korrigeerinud, tunnustades ühtlasi Pareki mälestused muidu tabavaiks ja põhjendatuiks. Mälestuste nüüd esmakordselt ilmuvad osad käsitlevad visandlikult okupatsiooni- ja sõja-aastaid, keskendudes kirjastamistegevusele, ent andes ka laiemat tausta. Põhjalikumalt on juttu tööst Tartu Riiklikus Ülikoolis. […].
OLAVI RUITLANE
Kirjanik. Elas 2006-2010 Võõpsus
Olavi Ruitlane. Naine. Romaan. 2009
Lk 23: Lollide Maainimeste alevisse Naise juurde kolimise ajaks oli luuletamisest saanud minu põhitöö. Ma olin Luuletaja ja see kõlas Maainimestele piisavalt lollakana, et mind omaks võtta. Lollidel Maainimestel ei olnudki enda kõrvale muud vaja, kui kedagi endast veel lollimat…
Lk 35: Naist ajas tema lapsepõlvekodu sõna otseses mõttes oksele. Seesama väike alevik paarkümmend kilomeetrit linnast väljas, kus ma omi ogaraid ellujäämisakte harrastasin. […] „Ükskõik kuidas, aga me peame siit Lollide Maainimeste juurest minema saama,“ ütles ta alatasa. […] Mind tegid Naise äraminekuplaanid kurvaks. Mina olin Lollide Maainimestega sõbraks saanud. Mängisin koos Lollide Maainimestega rahvateatris, käisin koos nendega rabas päikeseloojangut vaatamas, kalal… ja kuna Lollid Maainimesed ei olnud eriti edasipüüdlikud, oli neil vähe autosid, mistõttu sai vahepeal sündinud Laps õues vankri sees puhtalt ja rahulikult magada.
Ma armastasin väga seda kohta. Mina oleksin heameelega igaveseks Lollide Maainimeste juurde jäänud.
Kalev Kesküla. Avameelselt abielust: Olavi Ruitlane, "Naine" Vikerkaar, 2009, nr 12
Üks võimalus on lugeda raamatut kui sotsiaalpornot, täpsemalt selle üht allžanri – abielupornot. Juba tegevuspaik kusagil lõunas, Võõpsu-Värska-Räpina mail, vabariigi äärel, viitab ehedatele ja rämedatele tüüpidele. Sealne olustik pakub tublile pealinlasele uut teavet. Teisalt võib vaadata teost kui suhteraamatut, aga suhtelugude järele on meedia tekitanud tarbijale juba paraja sõltuvuse. Ruitlase uuendus on siin see, et suhte-story’t ei esitata mitte tavapäraselt naise, vaid hoopis mehe vaatepunktist. Kui tavaliselt on suhte-ohvriks naine, siis Ruitlase raamatus on ohvriks mees. See on oluline uuendus (peenemalt öeldes: kirjanduslik novaatorlus) – mehele suunatud suhtekirjandus. Mees on naise labasuse, rumaluse, alkoholismi ja isegi seksuaalse ründe ohver!
Aapo Ilves. Obstsöönne lugu. Vikerkaar, 2011, nr 12
Olavi suus elas palju toredaid roppe sõnu. See oli kirju ja auväärne seltskond. Nende ülesanneteks olid emotsioonidele ja mõtetele kaalu lisamine, enesetunde parandamine valu, viha ja kurbuse leevendamise teel, keele rikastamine ning kultuurilise mälu kandmine. Sõnad jagunesid mitmesse üksteisega seotud alamgruppi. Paljud neist vihjasid sugulisele vahekorrale või väljaheiteprotsessile, nii mõnedki olid seotud religiooniga, kuid leidus ka üsna abstraktseid, mille päritolu ja algne tähenduski olid aegade hämus kaotsi läinud. Paljude suguvõsa ulatus väga iidsetesse ugriaegadesse, aga oli ka nooremat rahvast ja võõrsilt tulnud kraami. Mõne puhul oli suisa raske mõista, miks ta just sellesse seltskonda on sattunud, aga Olavi suus ei põlatud kedagi ära ega jäetud kasutult nurka vedelema. Roppudel sõnadel oli väga palju tööd, sest Olavi keelekasutus oli mahlakas ja tabudevaba.
Kui parajasti väga palju tegemist ei olnud, lösutasid vägi- ja vandesõnad üheskoos vulgaarsuste ning solvangutega mõnusasti suunurgas ja mängisid kaarte. […]
RÄPINA LINN
Vallasisene linn Põlvamaa idaosas, Räpina valla halduskeskus.
Eesti entsüklopeedia: Räpina. Paikneb Võhandu jõe alamjooksul, mis linna kohal tammiga tõkestatuna (18. sajandist) moodustab Räpina paisjärve. Räpina mõis (Rappin) asutati 1582 riigimõisana, selleaegseis Poola aktides on mainitud ka Räpina küla (Repin). 18. sajandil rajati sinna telliselööv ning jahu-, sae- ja paberiveski. Räpina koolielu algas arvatavasti 17. sajandi lõpus, 1693 oli olemas ilmselt Räpina köstrikool. 1848 asutati õigeusu ning 1854 luterlik kihelkonnakool. 1917-31 oli Räpinas reaalgümnaasium, 1924 hakati andma aiandusalast haridust. Aleviks sai Räpina 1945, linnaks 1993, 1950-61 oli ta samanimelise rajooni keskus. Räpina vald ja linn ühinesid 2002. aasta sügisel.
Leonhard Lapin. Avangard. 2004
Lk 28: Minu sünnipaik Räpina on kaunis kunstkoskedega ja parkidega väikelinn paisjärve kaldal. Järve krooniva poolsaare-pargi ehteks on suurejooneline Sillapää loss. Pargile andis 19. saj lõpul viimase, juugendliku kujunduse W. v Engelhardt, kes ilmselt ehitas sinna ka klassitsistliku paviljoni – „musitempli“. Oli kirjutamata seaduseks, et kõik noored armunud pidid kasvõi korrakski selles armastuse templis musitamas käima.
Lapsepõlves jätsid mulle pargis suure elamuse lossi jõepoolset fassaadi ilmestavad pöetud elupuud – silindrid, koonused ja kerad. Nüüdseks on nad paraku hooletusse jäetud ja lossi arhitektoonikat toetav oluline haljastuselement puudub. […]
Eesti mastaabis on Räpina tähtsaim ettevõte ja sümbol paberivabrik - esimene 1735. aastal rajatud paberimanufaktuur Eestis. Tsaariajal oli see riigi rahapaberi vabrik, viimase tsaari kujutisi võis veel 1960. aastatel paberivõllil näha, kuigi hea paberi asemel tehti siin odavat kaltsupappi.
Leida Toots-Pärnaste. Wabariigist vabariiki. 2007.
Lk 79: Paberivabrik oli üks tähtsamaid Räpina ehitisi. […] Toodeti isegi rahapaberit, samuti paberit albumite, diplomite ja muu trükkimiseks. Vabrik oli üks tähtsamaid Venemaal, kuigi toodang oli väike. Eesti Vabariigi ajal käisid külades ringi nn potisetud, kes savinõude ja piilupardi-pillide vastu vahetasid vabrikule toormaterjaliks kaltse. Kui olin veel väike, kingiti mullegi üheks sünnipäevaks piilupardi-pill. […] Lapsed kutsusid neid enda pandud nimega: portso-pill. Eks seegi part oli saadud kaltsude eest.
Lapsena tundus vabrik salapärase ehitisena, sest maantee poolt varjas teda kõrge plankaed laiade väravapooltega, mis avati ainult selleks, et hobuseid või autosid hoovi lasta.
Kui toormaterjaliks hakati kaltsu asemel kasutama vanapaberit, leidus selle hulgas väärtuslikku kirjandust. See oli nõukogude ajal, kui vabrikusse käis tööle meie naabripoiss Rööpmani Olev. Ta tõi mulle eestiaegseid raamatuid, mis olid tol perioodil keelatud kirjandus – päris uued või korralikult hoitud, raamatukogude templitega varustatud raamatud. Veel tõi ta mitu aastakäiku ajakirja Eesti Naine, mis oli perenaistele mõeldud kuukiri, väga sisukas ja kasulike õpetustega, paljude retseptide ja riidemoodidega. Kõigi nende raamatute hävitamine tundus lausa kuriteona.
Leonhard Lapin. Dokument ja loovus: artiklite kogumik. 2005
Lk 133 Põranda alt eliittrükistesse: Mäletan ka suuri Vene paberrahasid, miljoneid rublasid, mida poisikesena sai kasutatud kaardimängus panuste tegemisel. Neid oli veel sel ajalgi saada tehase toormelaos, nagu kaunist eestiaegset kirjandustki, mida raamatukogudest Räpinasse alatasa juurde veeti.
Oli ju Räpina paberivabrik seegi koht, kuhu tuhanded keelatud raamatud nii Tartu Ülikoolist kui mujaltki hävitada toodi ning kus teosed enne masinasse söötmist kirvega pakul tükkideks raiuti – nagu meie ajalugugi. Ometi oli ka vabrikutööliste hulgas arukaid inimesi, kes üht-teist hävitamisele määratust kõrvale panid, ning seepärast võisin oma lapsepõlves käes hoida ning lugeda väga häid ja kõrgekvaliteedilisi teoseid.
Hea raamatu tunne on mul lapsepõlvest saati käes ja nüüdki läbib mu sõrmi teatav erutav värin, kui sõrmitsen mõnd väärtteost.
Ardo Kaljuvee. Leonhard Lapin — multiplitseeritud inimene. Eesti Päevaleht, 2007, 17. november
Mulle rääkis Villem Ernits – karskustegelane, legendaarne kuju, õppejõud, kes käis peaaegu kaltsudes ringi – loo, et ülikooli õppejõude sunniti viima raamatuid Räpinasse hävitamiseks. Autod sõitsid tollal aeglaselt. Nad valisid välja kõige unikaalsemad ja paremad raamatud, ja kui auto võttis kurvi, viskasid neid teepervele. Kui tagasi sõitsid, olid kõik ära korjatud. Eestlased armastasid raamatuid. Räpina ja Tartu vahelistes taludes võib olla väga korralikke raamatukogusid.
Räpinas lõhuti neid kirvega pooleks. Aga ega seal ei töötanud ka lollid. Räpinas olid väga head koduraamatukogud, kus oli ka keelatud kirjandust. Mäletan, et üks jõukam kaupmees, kes 1949. aastal Siberisse saadeti, oli kogunud kuuri – müstiline suur kuur seisis lagedal väljal – otsast otsani raamatuid täis. Mussolini elulugu ja mis seal kõik oli. Rääkimata Voldemar Vagast. Õppisin isegi gooti kirja ise ära. Kõik see andis mulle sellise haridusliku baasi, mille Tallinnas oleksin saanud ainult valitud seltskonnas, intelligentide kodudes.
Jürgen Rooste. Leonhard Lapin: Parem olla kunstnik kui ärimees. Maaleht, 04. mai 2012
Paberivabrikusse saadeti kord hävitamiseks SS-mundrid, me panime Mutso vendadega need selga ja patseerisime päev läbi ringi, kuni miilits võttis kinni. See oli Aapo Ilvese isa. Väikestes kogukondades toimisid teised printsiibid, ta käitus meiega korrektselt, aga oleks võinud ka vangi panna, et me nõnda mundris ringi marssisime. Tema ajas asja viisakalt, lasi meil need lihtsalt ära visata. Nagunii oleks läinud masinasse.
Räpinas üks isemõtleja leiutas tollal isegi raamatute lõhkumise masina. Raamatutega on ju muidu raske hakkama saada.
Räpina puuaia sõda 15. juulil (vkj 4. juulil) 1784
1784. a toimus Räpinas pearahamaksu kehtestamisest ajendatud talurahvaülestõus. Alamõisa õues ja viljapuuaias pidasid teivastega relvastatud talupojad neid vaigistama toodud soldatitega lahingu, mis nõudis viie talumehe elu. Amortiseerunud Alamõisa häärber lammutati 1980. aastatel. Kogu viljapuuaia maa paikneb praegu Räpina paberivabriku territooriumil. 1974. a püstitati sinna mälestusmärk, lihtne neljast suurest kivist koosnev grupp. Viiendale, teiste peal asuvale kivile on raiutud tekst „Puuaia sõda“ ja daatum. Sündmuse 200. aastapäevaks püstitati
Räpina Paberivabriku endise peasissekäigu vastas üle tee asuvasse parki Puuaiasõdalane, ajaloolise Puuaiasõja mälestusmärk (autor Riho Kuld, 1984), mida kohalik rahvas kutsub Raudmeheks.
Eesti rahvaluule: väljaanded: e-väljaanded: ajalooline pärimus Eesti Kultuuriloolise Arhiivi kogudest: Ajalooline traditsioon Põlva kihelkonnast Räpina ja Kahkva valdadest. Miralda Ehrlich. Rahvarahutused teoorjuse ajal. Parun Lövenwolde ajal olid kolm ärksamat talupoega Riiga sõitnud kuberneri käest teoorjuse kergendust ja priiust paluma. Kui nad aga Riiast peaaegu sama targalt tagasi tulnud, nagu nad sinna läinud, hakanud nad rahva seas mõisnikkude ülekohtust rääkima ja õhutanud sellega rahvast mässule. Parun Lövenwolde saanud Riias käimisest teada, ning kartes suuremat talupoegade vastuhakkamist lasknud ratsasõdurite salga Räpina tulla, et siis vastuhakkajaid ja Riias-käijaid karistada. Parun lasknud kogu valla rahva kokku kutsuda ja nõudnud, et Riias-käijad välja antaks, kuid keegi ei ole neid üles andnud. Aetud siis kõik talumehed Alamõisa puuaeda, kuni mintud nõu pidama, mis mässajatega teha. Nõupidamisel olnud ka köster, kes olnud rahva sõber. Ta ütelnud rahvale: “Kui ma välja tulen ja kõrvatagust kratsin, siis on asi halvasti, kui ma aga pääd silitan, siis on asi hästi ja teil ei pruugi karta.” Köster tulnud aga välja ja kratsinud kõrvatagust. Rahvas saanud aru, et asi halvasti, lõhkunud aia maha ja tunginud välja. Sõjavägi tulnud siis rahvast taga ajama ja lasknud, kes ees juhtus olema. Tol ajal saanud siis 5 talupoega surma, ka haavatuid olnud. Tol ajal kui sõjavägi mässajaid taga ajanud, olnud naised kirikus, sest olnud pühapäeva hommikupoolik. Üks mees jooksnud sisse ja öelnud: “Inimesed kõnnivad soolikad süles, teie veel vahite kirikus.” Suure hirmuga pistnud siis kõik naised koju jooksma. See olnud suurem räpinlaste vastuhakkamine. (Raudsepp, Johannes, 62 a.)
Lk 37-39:
Mõisahärra: See Puuaiasõda jälle – mis sõda see selline on? Ma saaksin aru, et raudaiasõda või kiviaiasõda…
Oss: Minu Kronikas on olemas. (hakkab kaustikut lehitsema)
(tulevad Kärumees ja Luuamoor)
Luuamoor: Puuaiasõda? Määnest vai mihandest puuaiasõta ti märgütät? Üle-eelä oll Võõbso kõrtsi man üts, sääl lüüdi kats pääd lahki, mineva nädäli oll Friidholmih vai Rahomäel üts, sõs oll viil…
Kärumees: Ull, sa-õi tiiä, tuu oll iks tuu sõda, ku mõisan pääraha nii suurõs aeti, et tull soldanitega pääle tulla.
Luuamoor: Küll ma tiiä, ti olõt siin kõik säändse soldani ja admirali, ku tsilga võtat, sõs naadaski aiasaibaga pääle.
Kärumees: Midä sa tiiät? Inemise es taha pääraha massa ja paar miist lätsivä Riiga kaibama, et Räpinäh lasta-õi ellä. Ja mõis sai tuust haisu nõnna ja naati uurma, kiä naa kaibaja olliva.
Luuamoor: Ja sõs võeti nõna täüs ja lätski sõda vallale. Küll ma tiiä!
Kärumees: Talomehe aeti aida kokko, panti püssümehe väräti peale saisma ja naati küsümä. A kiäki es kõnõlõ.
Oss: Minu Kronikas on kõik kirjas!
Mõisahärra: (haarab raamatu) Anna siia! (hakkab lehitsema)
Kärumees: (jätkab): Naa liinahkäüjä olli vast tuu ao peale jo Vinnemaalõ är pagenu, midä sa iks kõnõlõt, ku midagi üldä olõ-õi.
Luuamoor: Olõki-õi – midä sa iks hürrät – ku iks mõis sund, tulõ massu är massa, tarõ peale korstna püstü lüvvä, tendroni aida istutada, tuu om jo vanast aost teedä.
Kärumees: Midä sa vanast aost tiiät? Tuud sõta es olõs valla lännügi, ku määnegi su muudu paaba es olõs aia vahelt tsurkma nakanu.
Luuamoor: Mu muudu!?
Kärumees: No määnegi samasääne kaatsatis! Et kuismuudu ti, mehe, laset hinnast hauku?
Oss: Jajah, minu Kronikast saab lugeda, et pesunaised andsid aia vahelt kaks toobripuud meestele ja siis läkski lahti.
Luuamoor: (Kärumehele): ma sullõ tii! Mu muudu! Hindäle sullõ tulõs toobripuuga är panda!
Mõisahärra (publikule): See on halb raamat! Siin on kõik kirjas!
Kärumees: Toobripuuga läts vallalõ jah! Perän kakuti aid kah lakja.
Luuamoor: A tuu muud om täämbä kah. Nigu midagi om, õkvalt saivas peio ja vasta pääd.
Kärumees: Peris paar tükkü lüüdi maahha. A no soldani saiva iks kah ilosahe!
AAPO ILVES (1970)
Luuletaja, prosaist, näite- ning ajakirjanik, kunstnik ja muusik. Kirjutab eesti, võru ja setu keeles. Pärit Räpinast, mis on tema kodulinnaks praegugi.
http://et.wikipedia.org/wiki/Aapo_Ilves
Mitmekülgsest loomingulisest tegevusest on enim tunnustust pälvinud laulusõnad:
„Eesti eurolaul 2004“ võidulaul „Tii“ (ansambel "Neiokõsõ")
Raadio 2 aastahitt 2005 „Kuu on päike“ (Tanel Padar & The Sun)
Vahel mulle näib see, kuu on õige päike.
päeval tõsta silmi töölt ei saa.
Isegi võib väita, alles öösel käima
lähen ja koidikuni uinun ma.
Ref:
Alati ikka peale tööd,
koju ei läe, ei risti ette löö.
Aeg alles algab ju!
Elada vaid, et käia tööl,
töötada võib, et lahti saab lasta vöö.
Valgusest valge kuu.
Raadio 2 aastahitt 2006 „Võta aega“ (Tanel Padar & The Sun)
Võta aega veidi ringi vaadata
veel ei ole hilja jõuab elada
ava silmad mõtle peaga küll sa näed
leiad rõõmu elus olemise väest
Uma laul 2008 peapreemia lauludega „Lodi tuu ja lodi vii“ (sõnad ja muusika) ja „Pristan“ (sõnad koos Triin Tõemäega, muusika)
Uma laul 2010 peapreemia „Valgust henge“
Kuldne plaat 2011 „Süte peal sulanud jää“ (Ott Lepland)
„Eesti laul 2012“ võidulaul „Kuula“ (Ott Lepland)
„Uma laul 2013“ tekstipreemia „Kodasse pesä“
Populaarseks on saanud ka "Üle ilma" ja "Maailm heliseb" Curly Stringsi esituses
Mati Palmeti intervjuu Aapo Ilvesega. 2007, juuli
Oled põline lõunaeestlane?
Ma olen täiesti algupärane Räpina mees. Räpinas sündinud ega viitsi ma sealt mitte ära minna.
Kuidas Sinust kirjamees sai? Oli selleks ka mingit kooli vaja läbi käia?
Mul oli kohe selge, kui ma lugema õppisin, et kunagi tuleb kirjanikuks hakata. Eks ma ole Räpina keskkoolis käinud ja rohkem ma ei viitsinud. Sai küllalt. Mulle ei meeldi koolis õppida, mulle meeldib kogu aeg õppida. Elada tuleb!
Mis tung või tahtmine Sind kirjutama ajab?
Luuletustega on selline asi, et luuletused kirjutuvad ise. Ja siis peab nad kirja panema. Värsid tuleb raamatusse elada, või laulu. Sellest ei pääse. See on selline taak, mis tuleb välja kanda. […]
Kas muusika on Sinu jaoks pigem luule võimendamise vahend või elavad laulud mingit oma elu?
Kui ma kunagi kirjandusse kukkusin, siis avastasin, et mul on luuleõhtutel igav olla. Kui kirjutada rütmilist-riimilist luulet ja seda ette lugeda, on see ühtepidi publikule mõttetult kaugele vastu tulemine, sest põhimõtteliselt võiksid nad ju seda ise lugeda. Ja teistpidi on tegemist pooltootega, sest kui juba rütmilist-riimilist asja ajada, võiks viisi kah taha tõugata.
Tuntuim Sinuga seotud heliteos on üks laul, mis kenade noorte piigade esituses Eurovisioonil ära käis. Kui palju see laul lõpuks seda nägu oli, nagu Sina teda tahtsid näha?
Noh, heliloojate, lauljate ja minu töö sai väga korralikult tehtud. Iseteadvus võitis ja võro keel sai tähelepanu. Ja see laul ei kao kuhugi nagu ka võro keel.
Kas on mingi põhjus, et rohkem eestlasi võiks seda keelt tunda ja tajuda?
Kahtlemata, sest hõimukeel annab mõtlemise ja mul endal näiteks on lapsest saadik kaks erinevat süsteemi olemas.
Kas tahad öelda, et kui võro keeles mõtled, oled üks teine Aapo, kui siis, kui mõtled n-ö koolikeeles?
Sama Aapo, aga tävveste tõistmuudu.
Mis iseloomustab võro keeles mõtlevat inimest?
Paljud probleemid muutuvad olematuks, kui lülitad mõtlemise võro keelele ümber. On üks näitlejanna, kes vahel helistab ja kurdab, kui on muresid, ja siis ma ravin teda sellega, et hakkan talle võro või seto keeles vastu rääkima, ja ta saab kohe aru, et „olõ-õi taah hätä midä“.
Kas peaksid vajalikuks, et teatavas piirkonnas Lõuna-Eestis oleks see keel ametlikult üldkasutatav ametiasutustest kuni koolini välja?
Mõnes kohas õnneks ongi nii.
Seda hirmu ei ole, et Võromaa koolilaps hiljem suuremas linnas raskusi tunneb?
Ei ole. Ma just hiljaaegu aitasin koostada ühte trükist teemal, kuidas lapsed arenevad rohkem ja kiiremini, kui saavad võro keelt ja kirjakeelt võrdses koguses. Kirjakeelega pole raskust – seda tuleb igast kuramuse august, televiisorist ja ajalehest. Aga võro keelt peab kõnõlema. Ja kui need mõlemad on käes, siis tulevad kõik teised keeled ka paremini kätte. Olen võro keele najal käinud väga palju reisimas ja esinemas, tunduvalt rohkem, kui enamik eesti inglise keelse muusika tegijaid.
Kas oled pidanud elus muud tööd ka tegema?
Ma kirjutan nii kirjakeeles kui ka võro keeles ja see annab mulle laialt tööd. Siis on poplaulude sõnad – mul ju kaks „aastahitti“ juba käes sõnade autorina. Siis trehvan väga palju vabakutselist ajakirjanikku tegema. Ja siis veel plaatide-raamatute kujundamine-kirjastamine …
Kas ise mäletad, millal Sinu sõna esimest korda ära trükiti?
Ei mäleta. Mingisse koolialmanahhi on minu mingi varajane üllitis varastatud. Aga see mulle ei meeldinud, sest oli selline „neljas b“ ja ma ise olin juba kuskil kahekümnene, kui see jura ilmus. […]
Maalid ka?
Jah, ma olen näiteks paar aastat kunstistuudiot pidanud ja kunstinäitusi teinud. Rohkem küll möödunud sajandil, aga praegugi on mul ka Kloostriaidas näitus üleval, mis enne seda oli Pärnus, Võrus ja Tartus. Ja graafikat olen teinud ja raamatuid illustreerinud.
Kas Tallinnasse magusama leiva peale üle kolida pole tahtnud?
Selline linna põgenemine näitab mingit nõrkust. Mina olen ennast ära kehtestanud just sellega, et elan Räpinas ega pea vastu võtma suvalisi pakkumisi. Kui inimene tahab Ilvese tehtud asja, peab ta pöörduma näoga Räpina poole, kui tahab suvalist junni, siis selle võib teha keegi teine.
Kuidas Sul kodukandi rahvaga side ja kontakt on? Kas külameestega poetrepil õlut jood?
Õudselt tore on see, et käidud on üsna kaugel ja kõrgel ning sellepärast ma teangi, kui hea on külameestega poetrepil õlut juua. Võib-olla need külamehed ise ei teagi, sest nemad on kogu aeg seal trepil olnud. Aga kuna mina olen palju hästi rumalatel vastuvõttudel viibinud, siis ma võin neile ju rääkida. Ja ehk nad usuvad ka mind.
Kas kirjamees sealt inspiratsiooni ka saab?
Absoluutselt! Kui minna näiteks Võõpsusse ja seista tunnike kalamehe kõrval, kes paadimootorit remondib … See on nii kuramuse ehe, mis toimub, et kui viitsiks kirja panna, siis Nobel terendaks kogu aeg. […]
Aapo Ilves. Spordipäev rikkuski mu ära. Õpetajate Leht, 2012, 27. aprill
Oi, see 1987. aasta soe kevad! […] Algamas oli Linte kultuurimaja kärerokkansambli Mõra kontsert.[…]
Lavale oli neljanda bändimehena riputatud Räpina keskkoolist prügimäele saadetud luukere, kitarr käeluudel ja kolba asemel lillepott. Volitatud isik võngutas lava taga köit, et kontmees rütmis püsiks. Teismeline siinkirjutaja lasi pilli mängides silda, puudutas tolmust lavapõrandat Nõukogude koolinoore kohta liiga pikkade juustega, venitas oma kõhetu ihu püsti tagasi ning suudles lavaäärele nõjatuvaid viieteistaastaseid neidiseid. Ärge pange seda pahaks, ma ise olin neist ju ainult aastakese vanem.
Ning siis see algas – minu esimene enda loodud ja lauldud muusikapala. Mürr! Hoogsa punkrokiloo sõnad olid ajastukohaselt ühiskonnakriitilised, riivasid Afganistani sõda – „Kojugi saad rutem, kuigi tinast kirstuga...” –, haridusprobleeme ja töökultuuri, õigemini selle puudumist. Refrääniks kõlas meeltessesööbiv „Hea on elada me maal!”. Täismahus mulle tekst ei meenugi, võib-olla kunagi suudan vanade kassettide rahulast salvestuse leida ja ehk tihkan digiteeridagi, eks näis.
Järgmisel hommikul lonkisin mööda Räpina keskkooli staadionit, tuulutasin udust pead, vaatasin keni nappides spordirõivastes tüdrukuid ja teesklesin, et võtan spordipäevast osa. […] Ja siis taipasin, mida ma igalt poolt kuulen! See, mis kostis kõrgushüppealalt, jooksuradade juurest ja selle nurga tagant, kus lapsed suitsetamas käisid, oli minu laul! Minu laul!
Eks see elamus mu ära rikkuski. Nüüd, pealt paarkümmend aastat hiljem, kohtate ilvesepunki raadioedetabelites, laulupidudel, noorteläbudel ja Eurovisioonil. Oh seda spordipäeva küll!
ELU24: Boheemlasest luulesepp Aapo Ilves elab autoritasudest. 2013, 31. juuli
Aapo Ilves on mees, kelle loomingut teab vist iga eestlane. Kuid nii on see olnud vaid vähem kui 10 aastat, mil Võromaa pärapõrgus elutsev luuletaja ja laulumeister sai valmis oma esimese hiti, millega kenad neiukesed laulsid kohaliku Eurovisiooni lauluvõistluse finaalis võrokeelset «Tii»-d, kirjutab Eesti Autorite Ühingu uudiste leht.
Tänaseks on hea vaistuga sõnasepast Aapol ette näidata juba üle 80 estraadipala, 18 koorilaulu ja lisaks veel kümnelaulu kantaat. Ning isegi ooper. Aapo ei salga, et muusikasse kirjutatud sõnad on talle kena sissetulekuallikas. Nii umbes poole oma elatisest saab ta autoritasudest! Pole siis ime, et Aapo Eesti Autorite Ühingu juhti Kalev Rattust ikka siin-seal naljatades oma leivaisaks nimetab. […] Aapo ei hiilga just tagasihoidlikkusega, kui kinnitab, et tema elulooliste andmetega sööks ta juba mõnes suuremas kultuuriruumis ammu kulbiga kalamarja, kuid ega ka seto, võro ja eesti keeles kirjutades nälga jää. […]
Aapo Ilves on ehk oma otsekohesuse ja tahumatusega jätnud osadele inimestele piipuimeva ja päevast päeva õlut tinistava boheemlase mulje. Kuid see on petlik. Tegelikult töötab ta sihikindlalt oma uute projektide kallal sisuliselt 24/7.
Aapo: Aju väljalülitamine on keeruline ja tervistkahjustav. Teen tööd ja puhkan samaegselt kogu aeg, Tavaliselt on ka reisidel alati arvuti kaasas. Näiteks eelmisel aastal tegin sõnad Estonia ooperile Prints ja Kerjus, kokku 60 lk. Selleks, et Mark Twain lauldavaks muuta, tõusin 4-5 kuud järjest igal hommikul väga vara, läksin magama hilja õhtul ja käisin kodust väljas vaid poes. […] Suurima aja võtab hetkel Ameerika-eestlaste laulupeole vahetekstide kirjutamine, laua peal ootavad oma järge muusikal, filmistsenaarium ja ports estraadipalu. Lõpusirgel on ka võrokeelne autoriplaat.
Kaupo Meiel. Aapo Ilves: Kõik saavad kõverpeegliga lahkesti näkku. Pärnu Postimees, 2011, 27, juuli.
[…] Oled mitmekülgselt andekas looja, kirjutad luuletusi, näidendeid, nagu kõneks oli, joonistad pilte, mängid kitarri, laulad, teed lastele munarestidest hiiri – nagu tõeline renessansiinimene, kui munarestidest hiired kõrvale jätta. Kas paljuks ei lähe?
Läheb küll paljuks, selles mõttes, et tahaks veel palju rohkemat teha, aga konjunktuur kipub aja ära sööma. Õige mitu nn oma asja on taamal hetke ootamas ja kui ma kõik tellimused vastu võtaksin, peaks mind neli olema. Vähemalt. Olen jube vilets ei-ütleja. Nukker parafraas ühest Veiko Märka luuletusest: “Ükskord saab meinstriim su kätte / ja lööb sulle papiga pähe ...” […]
Milline ala sulle kõigist ülal loetletutest kõige südamelähedasem on, pakkudes sulle ühtaegu loomingulist eneseteostust ja ehk äraelamiseks sissetulekutki?
Laulude ja laulutekstide tegemine on väga huvitav. Poplaulude tekstid oma raamidega, lauldavuse printsiip, sihtgrupi ja solisti erisuste adumine. No ja südamehobi on võrokeelsete koorilaulude loomine, raadiopopp maksab selle missiooni kinni. Aga muinasjuttude kirjutamine ja kas või meisterdamisküljed Tähekesele on samuti väga huvitav teema. Kuni ma teleseepi ei kirjuta, on kõik hästi. […]
Vaapo Vaher. Kikilipsuta Ilves (Aapo Ilves: „Tulen öösel sulle koju. Valik tekste 1996—2009”.). Looming, 2009, nr 8
Aapo Ilvese uudiskogu on jõudnud kriitikat ärritada oma luuleheaduse ehmatava ebaühtlusega (Jürgen Rooste jt.). Ühtede kaante vahele on kriitikameeleta puistatud nii terasid kui selgeid sõklaid. Printsiibilt olen ärritunutega enam-vähem ühel meelel. Kuulutatagu pealegi vana tõde, et luulekogu peabki olema kvalitatiivselt reljeefne. Et tipud ergumalt mõjule pääseks. Kuid see ei tähenda, et pärleid tuleks eksponeerida prügi foonil. […]
Ausalt öeldes üllatas mind Ilvese vastse luulekogu tulek ülepea. Sest ta eelmine, rohkem kui aastakümme tagasi ilmunud debüütraamat jäi üsna väetiks, mis autori edasist avaldamishasarti ei pidanuks õhutama. Lõuna-Eestis, „müstilisel mägede ja orgude maal” (Teede) askeldava peiarina, musamehe, kunstniku, juhuluuletajana jne […] on Ilvese tegevuse amplituud ulatunud külasimmanist Eurovisioonini. Arvasin, et ta oma rahvalikes vemmalvärsistamistes ei pürgi ajakestvat, trükitavat luulet looma. Nüüdne luuleraamat kinnitab mitmeti, et pürgib küll. Esiteks ei väsi ta äraspidist kõrgendatud fraseoloogiat pruukides end ise pärispoeediks kutsumast:
justkui leekiv lumehelves
eesti igikülmas talves
küünal meie sugupõlves
luuletaja aapo ilves!
Teiseks on nüüdses raamatus siiski ka luuletusi, milles autor suudab tõepoolest olla kirjanduslikult artistlik, vallata vaimukalt ja plastiliselt keelt, rütmilisi konstruktsioone ja mõjuda sugestiivselt.
Kolmandaks valab Ilves ühes vulgaarsuse piiril vankuvas luuletuses välja käreda solvumise Asta Põldmäe peale, kes, nagu ilmneb, ei võtnud teda „Loomingus” avaldada. Järelikult oli luuletajale Kirjanike Liidu ajakirjas trükkimine emotsionaalselt tähtis.
Ilvese luule stilistikat kannavad triviaalse postmodernismi tendentsid. Otsesiirus on mage, poeedisõnumit peab kontrollima irvitus ja ilk. Kunagi nägi romantiline kaanon ette, et poeet ei tohtinud ööpäev läbi väljuda luulelisest ekstaasist, ta silmad pidid permanentselt hullumeelseina hõõguma. Nüüd peab luuletaja klišee järgi püsima väsimatult irooniline ja itsitav, huultel groteskne grimass. […]
Ropp romantism (Aapo Ilves. Tulen öösel sulle koju). Kronotoop: [lugemisblogi]. 2010, 18. august. […] Võib-olla on asi selles Võhandu deltas kinni. Äkki esindab kikilipsuta Ilvese lüüriline mina ka natuke seda Vellot, kes poe juures juua tavatses (lk 25). Vello sõimab ükstaspuha millist riigikorda, sest nii on lihtsalt kombeks. Ta ei salli linnavurlesid, sest viimastel tundub temast rohkem raha olevat, kuigi ega ta ise seda väga ihaldagi. Uuendused maailmaasjades jõuavad Velloni teleka, Õhtulehe ja külajuttude vahendusel ning tema loominguline vaim väljendub rõvetsemises. Kui Vellod luulet loeks, siis oleks osa „Tulen öösel sulle koju” tekste neile ehk täitsa meelelahutuslikud. […]
TIINA ILVES
Lasteaiaõpetaja, kirjanik. Elab Räpinas. Kirjutanud näidendeid lastele ja harrastusnäitlejatele, avaldanud ajakirjas Eesti Naine jutte ja raamatutena kohalikust elust inspiratsiooni saanud jutustusi.
Tiina Ilves ehk Krunks teeb hibi-hibi. Naised, 2010, 9. sept.
Indrek Sarapuu. Tiina Ilvesel ilmus kolmas raamat. Koit, 2014, 12. juuni.
[Tiina Ilves on lasteaiaõpetajana üles jäädvustanud laste mõtteid ja pajatusi, kirjutanud ja dramatiseerinud lasteaiapidudeks näidendeid, pälvinud auhindu Eesti Naise jutuvõistlustel (jutud ilmusid Anita Sommeri varjunime all). Õpetajate teatrifestivalil Viljandis esitas koos kolleegidega omakirjutatud näidendeid, mis pälvisid auhindu.
Kui jutte ja näidendeid juba rohkem oli kogunenud, koondas nende materjali jutukoguks „Augustihambad“. Aasta pärast pidi Tiina Ilves pikka aega murtud jalaluud kokku kasvatama ja revideeris oma kirjasalve. Selgus, et sinna oli taas kogunenud näidendeis ja jutte, millest sai teine raamat – „Viis viimatist“. „Ainet tuleb kogu aeg elust juurde,“ arvab Tiina Ilves. „Tuleb käia lahtiste silmade ja kõrvadega. Siis kuuleb ja näeb imeasju.“ Väga palju ainest on kogunenud tööst lasteaias. Nii nägi ilmavalgust kolmas jutustus „Varesed, need valged.“]
Kristel Kossar. Suurim kingitus emalt. 2014.
Lk 60-65 Aapo Ilves. Minu Emailves.
Päris algusest peale mäletan tema erakordset ilu. Atraktiivne, poolde selga ulatuva blondi juuksepahmakaga narvalanna, Veriora kapelli kontrabassimängija, kelle riiklik töölesuunamine ning armumine toonasesse Vene sõdurisse, hilisemasse miilitsakunni ja sellele järgnenud abielu Lõuna-Eesti väikelinna lasteaiakasvatajaks istutas. […] Kuigi lasteaiakasvatajana terve väikelinna vaieldamatu lemmiku staatuses, ei võtnud ta kasvatajatööd koju kaasa ning olen talle tänaseni tänulik, et ta mul sedasi omaette kodus nokitseda lasi. […]
Ükskõik, kui kõvasti ma ka punki ei paneks, on ema mind alati toetanud – olgu see siis kooliaegne uitmõte Tartusse Elleri kooli muusikat õppima minna või mõni muu saatuse keerdkäik. […]
Suur raamatusõber, nagu ta on, hakkas ema hilisemas eas ise kirjutama. Kord leidsin mingist ajakirjast trobikonna lühijutte. Sirvisin neid, mõeldes: jama, jura, no mis see veel on, kuni pilk jäi pidama kellegi Anita Sommeri kirjatööl. „Ohhoo, huvitav, päris äge, vaat kus,“ mõtlesin, kui silmadel üle ridade joosta lasin, teadmata, et Anita Sommeri pseudonüümi taha on varjunud kõrvaltoas toimetav Emailves. Praeguseks on minust kui kirjanduslikus mõttes vanemast kolleegist saanud ema raamatute toimetaja ning ka väljaandja. Juba esimene raamat rokkis täiega, teise tarvis polnudki enam eriti palju soovitusi vaja anda ja nüüd on nõnda, et kui mina millalgi pärastlõunal silmaluugid lahti löön, on ema arvutis juba hea tükk aega vaikselt kolmandat kirjutada nahistanud. Igatahes minu soovitustega ta arvestab, ilmselt seetõttu, et kokkuvõttes olen ma ju tema looming ning seetõttu mul lihtsalt peab õigus olema.
Vastutasuks sätib Emailves korda mu koduse arhiivi ehk sorteerib korralikult ära ja paneb tallele ajaleheväljalõiked, kus mu looming sees või kus minust ja mu tegemistest juttu tehakse.
Mina oma valmimisjärgus kirjanduslikke või muusikalisi katsetusi talle näitama ei kipu, sest eks see iga, kus iga joonistust pidi jooksma emmele näitama, on ümber saanud. […]
Raju Emailvest võib ka autoroolis kohata. Mõni aeg tagasi ostis ta endale sportliku kabrioleti ja kimab sellega nüüd ringi, nii et tulejutt taga […]. Kõige selle kõrval jõuab Emailves veel saja asjaga tegelda: käis varem flamenkotrennis ja teeb nüüd kantritantsu, huvitub esoteerikast ja tegeleb alternatiivmeditsiiniga, on kirjutanud ja lavastanud kuus lühinäidendit ning üleriigilistel õpetajate teatrifestivalidel auhindugi saanud, nii stsenaariumi kui mõlemast soost peategelaste kehastamise eest. […]
Tarmo Teder. Külma aja laudasoojus. Sirp, 2009, 30. juuli: „Viis viimatist” kirjeldab pensionieelikust lasteaiakasvataja viit viimast detsembripäeva kusagil Eesti väikelinnas või asulas. Uusaastal saab peategelasest tegus daam 60-aastaseks, autor vaatleb ja kirjeldab Eerikat ümbritsevat elu ja inimesi. Vahest võiks seda liigitada belletristiliselt laiendatud piiluvaks päevaraamatuks, mida ei panda kirja tagantjärgi fikseerides ega iluledes, vaid ollakse nagu jooksvalt ja jälgivalt protsessis, eluliikumises ja päevakäikudes. Autor on Eerikas näiteks vannitoas, voodis ja mujalgi privaatsfääris nii kinni, empaatiliselt sees, justkui oleks ta puhuti ise Eerika. Aga autorit ja peategelast päris samastada muidugi ei maksa, see on libe tee. […] Intellektuaalsuse asemel domineerib praktiline elukogemus, ollakse kahe jalaga maa peal, jätkub argiseid emotsioone ja sotsiaalset meelt nagu ka voorimeeste ja turunaiste suhu passivaid seksualisme, metafüüsikast ei hõngukestki. Kummitama jääb asise-tegusa Eerika põgenemine vananemise ja miks mitte ka surma teema eest. Neist ju otsesõnu pea kordagi juttu ei tehta. […]
ALEKSANDER KURTNA (1914-1983. Kuni 1935. a-ni Aleksander Kursson)
Tõlkija. Sündis Räpinas mõisavalitseja pojana, Lapsepõlve veetis Räpinas ja Tuula kubermangus.
Alates 1954. aastast tegutses tõlkijana. Kurtna tõlkest on ilmunud 24 romaani, germaani ja slaavi keelest üle 90 raamatu, lisaks on ta eestindanud 145 näidendit ja kuuldemängu. Pälvinud tõlketegevuse eest mitu rahvusvahelist preemiat. Aleksander Kurtna nimelist auhinda antakse antakse näidenditõlgete eest, millest vähemalt üks on ka samal hooajal lavastatud.
Aleksander Kurtna kasvas üles eesti-vene segaperekonnas. Ema ja lapsed olid õigeusku, isa luterlane.
Kurtna õppis vaimulikus seminaris sooviga saada õigeusu preestriks, hiljem astus rooma-katoliku usku. Arvatakse, et Kurtna viibis 1939-1942 Vatikanis. Pekka Erelti andmetel oli Aleksander Kurtna Teise maailmasõja ajal Vatikanis elades algul Nõukogude Venemaa, seejärel aga Saksa spioon. Pekka Erelt: "olles mitme isanda teener, pettis ta tegelikult neid kõiki. Võib arvata, et ta omamoodi nautis seda suurt kombinatsioonide mängu". Kassi-hiire mäng mitme riigi luurega lõppes Aleksander Kurtna jaoks Siberis vangilaagris. Peale vangistusest vabanemist pühendus Kurtna tõlketegevusele. Aleksander Kurtna on tõlkinud eesti keelde arvukalt kirjandusklassikat, nii proosat, draamat kui ka luulet. Kurtna tõlgitud autorite hulka kuuluvad Friedrich Dürrenmatt, Luigi Pirandello, Dante Alighieri, Boleslav Prus, Sławomir Mrożek, Giordano Bruno, Eugène Ionesco, Miguel de Cervantes Saavedra jpt. Kurtna valdas juba noorena suurepäraselt vene, ukraina, poola, saksa, itaalia ja ladina keelt ning mõistis prantsuse, inglise, uuskreeka ja soome keelt. Mõningatel andmetel mõistis ta 26 keelt.
Leonhard Lapin. Major Rausi lahkumine. Looming, 2010, nr 7
Nii saingi pan Kurtnaga, kes jõi peamiselt konjakit, ent kunagi purju ei jäänud, päris heaks tuttavaks. Selgus, et ka tema on pärit Räpinast ja sealt Petseri kaudu lõpuks Vatikani siirdunud. Leppisime siis naljatades kokku, et kuna mina olin Räpinast Tartu kaudu Tallinna õppima ja looma läinud, austagu Räpina rahvas meid peale surma mälestusmärkidega. Võhandu jõest Võõpsu poole jääv mälestusmärk kuulugu Kurtnale ning Tartu poole jääv minule. Oli ju nii, et kohalike arvamust mööda kulges piir Võrumaa ja Setumaa vahel Võõpsus, mis asus Räpinast kuue kilomeetri kaugusel idas, mööda Võhandu jõge. Seepärast nimetati seltskondlikus lõõpimises neid, kes jäid Räpinas jõest Setumaa poole, setudeks, meie, Tartu-poolsed olime aga võrukad. Mingit Põlvamaad ju varem polnud, see on uuema aja sigitis, kui Setumaa on Eesti silmakirjalike võimumeeste poolt Vene hõlma unustatud. […]
Nimetatud mälestusmärkide kokkulepe pan Kurtnaga oli aga tühipaljas seltskondlik nali. Usun, et parim mälestusmärk pan’ile on tema tõlked, sest minu pihku pole juhtunud veel ühtki Kurtna tõlgitud teost, ka sotsialistlikelt autoreilt, milles poleks mingit iva. Ja kui neid raamatuid uuesti kirjastatakse, pühitakse pan Kurtna võimsalt monumendilt aastate paatina ning see hiilgab taas oma aus ja uhkuses.
LEONHARD LAPIN (1947)
Kunstnik, arhitekt, luuletaja (nimetatud ka meie avangardistliku kunsti isaks ja kompromissituks kirstunaelaks, kes on samas enim eksponeeritud ka välismaal.) Pärit Räpinast, lõpetas Räpina Keskkooli.
Kirjutanud Albert Trapeeži nime all luuletusi (osa neist on väidetavalt kollektiivne looming)
Leonhard Lapin. Avangard. 2003
Lk 5: …olen oma temperamendilt, kunstniku- ja mõtlejatüübilt ikkagi rohkem Lõuna-Eesti mees, oma sünnilinnast Räpinast pealinna siirdunud vaimne pagulane.
Lk 19: Minu ema oli Sofia Lapin, sündides Sõrmus, ema esivanemad olid pärit Rõuge kandist, mitmeid lähisugulasi elas Võrus, Vastseliinas, Kanepis. […] Mu emapoolne vanaisa Juhan rändas 19. sajandi lõpukümnendil Eestist välja Venemaale, Tveri kubermangu, kus kauplemisega edukalt tegeldes ostis kokku hulga maad ja kinnisvara, mille revolutsiooni järel mõistagi kaotas. […] Mu ema väitel mina pidin olema kangesti tema moodi: võtan nagu temagi palju erinevaid asju energiliselt ette. […] Minu isa oli Rudolf Mõttus. Nõukogude armees muudeti nimi Mettuseks, ent hauakivil Räpina surnuaias taastasin ta algse nime.
Emapoolne vanaisa Peeter oli 19. sajandi lõpus samuti Venemaale välja rännanud. Ta oli ametilt rätsep, ka vanavanaisa oli rätsep ning mu isa oli rätsep. […] Kui mu isa 1996. a Räpinas suri, pärandas ta mulle paki kenasti hoitud lõikelehti. Kui ma kunstikooli õppima läksin, soovitas isa mul perekonna rätsepaameti järjepidevuse hoidmiseks (mu emagi oli sellal õmblustöökoja juhataja) õppida moekunsti. Seda ma muidugi häbenesin teha, kuna meessoost moekunstnikke peeti tollal „lilladeks“. […] Saanud päranduseks lõikelehed, mõistsin äkki, et just need abstraktsed struktuurid olid minu esimesteks õpetajateks sedalaadi kunstis, mitte aga abstraktsionismi klassikud. Neilt leidsin ma iseenda juurtele tee, mis oli vahepeal lihtsalt rohtunud. Vanemate mälestuseks ja iseenda avastamiseks alustasin uue pildisarjaga lõikelehtedel, millele panin nimeks „Müütide sünd“, sest mäletasin, kuidas lapsena lõikelehtedest lõikeid välja vedades hakkas liikuma mu abstraktne meel. […]
Mu vanemad elasid Venemaal eesti külades, kus eestikeelne kool ja kirik toimisid kuni 1937. aastani. Kõneldi võru keelt. Siis hävitas Stalin kõik lokaalsed kultuurikolded, saatis paljud täiskasvanud mehed vangilaagrisse ja pered asumisele. Mu ema oli juba 16-aastaselt abiellunud naabruses läti külas elanud Rudolfs Lapinsiga, kes 1938. a viidi Siberi vangilaagrisse, kus ta hiljem suri. […] 1945. a tulid mu ema ja isa esimesel võimalusel tagasi Eestisse, kõige vaiksemasse ja kõrvalisemasse kohta aga ikkagi Võrumaale – Räpinasse, kuhu 1950. aastaks ehitati oma maja, kus perekond elas ema surmani 1996. a detsembris. Sealtpeale on mu veresidemed Räpinaga katkenud ja käin vaid surnuaial esivanematega mõtteid vahetamas. Et mu ema pidi oma Siberis surnud mehe asjus veel 1960-ndail KGB-s kõnelustel käima, ei julgenud ta Rudolf Mõttusega – kes oli pealegi Stalini ajal keeldunud koostööst KGB-ga – abielluda, et mitte uuesti koos külmale maale sattuda. Mu vanemad registreerisid oma abielu ametlikult alles siis, kui ma olin juba 25 aastat vana. […] Nii sain ma oma perekonnanime lätlastelt.
Ardo Kaljuvee. Leonhard Lapin — multiplitseeritud inimene. Eesti Päevaleht, 2007, 17. november
[…] Mu vanemad otsisid pärast sõda kohta, kuhu elama minna. Mu ema vanemad olid maaomanikud. Nad elasid Venemaal eesti külas ja tulid koos emaga pärast sõda Eestisse. Vaatasid kaardilt, kus oleks kõige vaiksem koht ja ei kiusataks taga. Eestisse tulles kõnelesid nad ju võru keelt (Võrumaalt pärit), ega ema kirjakeelt osanud.
Räpina oli küll kõrvaline maanurk, aga seal oli paberivabrik, kuhu toodi hävitamiseks eesti kirjandust. Tartu ülikoolist
Teine asi oli see, et Räpinast käisid läbi palverändurid. Igasuguseid erilisi inimesi liikus seal. Minu ema töötas kaupluses ja võttis neid meile öömajale.
Muuseas, mu pinginaaber oli Lembit Ulfsak. Tema isa oli Räpina rajoonis suur parteitegelane, ja niikaua, kui see rajoon seal kestis, seitsmenda klassini, püüdsime me Lembituga koos istuda. Pidevalt meid lahutati, sest me tegime tuhandeid vallatusi. Olime parajad pujäänid. Esimesed seiklused tütarlastega ja esimesed napsuvõtmised…
Lembit läks ära Tallinna ja hakkas mulle ärevaid teateid saatma: kui uhke elu seal on. Üks suvi tuli külla ja laulis kõiki biitlite laule. Mu hing täitus ahastava kadedusega, unistasin ainult, kuidas saaks pillid kotti ja kiiresti ära. Kui ma keskkooli lõpetasin – oli pidu nagu ikka, võeti napsu ja kabistati tütarlapsi –, siis hommikul auto ootas ja venna sõber viis mu Tallinna. Ülejärgmisel päeval joonistasin juba ERKI ettevalmistuskursustel akti.
Leonhard Lapin. Dokument ja loovus: artiklite kogumik. 2005
Lk 117 Kunst ja skandaal: Eesti Kultuurfilmi 1990. aastal loodud filmis „Lapin“ hüütakse: „Lapin on skandaal!“ Ja tõesti, palju kordi on minu loomulikku eneseteostust peetud skandaaliks, kuigi ma ei ole seda õieti mitte kunagi ette kavatsenud ning ega nõukogude aja tsenseeritud ajakirjanduses olnudki võimalust avalikkuse tülitamisega tuntuks saada. Möödunud okupatsioonis skandaali ei kuulutatud, teda sosistati. Ta ei levinud kulutulena, kuid kõrvast kõrva liikudes oli ta palju veenvam ja püsivam, sest sõnumina kulgeminegi võttis rohkem aega. Pealegi töötas veel kaasa telefonimänguefekt, kus inimringi alguses öeldud „kägu“ muutub ahela läbimisel „seaks“. Seetõttu kuulsin aastaid hiljem oma skandaalikestest selliseid fantastilisi lugusid, mida kuuldes jäi kõnelejale vaid kaasa noogutada, sest oli lihtsalt kahju petta publiku ettekujutusi kahvatumate lugudega. Kardan, et ajalukku ja minu lastele üllatusena nende isa erakordsusest jääb nii mõnigi müüt, milles minu isik on vaid olnud tagasihoidlik taganttõukav jõud.
Ometi olen ka ise ajalukku poetanud nii mõnegi nime, kes ajalises elus elanudki pole. Minu poeedist teisik Albert Trapeež on neist ehk kõige reaalsemgi […]
Jürgen Rooste. Leonhard Lapin: Parem olla kunstnik kui ärimees. Maaleht, 2012, 4. mai
[…] Milline oli teie noorus Räpinas?
Väga ilus!
Praegu räägitakse depressiivsetest väikelinnadest ja maaelu kadumisest.
Tegelikult see elu seal oli nii ilus tollal. Mis siis et oli stalinismiaeg. […]
Kuidas juhtus, et läksite väikelinnast pealinna kunstnikuks ja arhitektiks õppima?
Ema jutu järgi olin juba viieaastaselt teatanud, et tahan kunstnikuks saada. Kui kooli lõpetasin, transporditi mind Tallinnasse, ja mu vend, kes juba seal ees oli, ütles: need kuradi kunstnikud käivad mu käest kogu aeg raha laenamas, mine parem arhitektuuri õppima. Olen vennale selle soovituse eest väga tänulik. Finantseerisin oma arhitektitööga kunstitegemist kuni aastani 2008. Nüüd mul see enam võimalik pole. Poeesiaga või? Hah, naerame koos!
Kas Eestis on raskem olla kunstnik või kirjanik?
Eestis on kõige raskem olla ärimees, lüüakse maha lihtsalt! Ise tead, mis me elus praegu toimub. Parem on olla ikka kirjanik või kunstnik, olgu see elu, milline ta on. Olen ka mõelnud, et lapsed oleksid võinud olla pankurid või midagi... aga ei tule sest välja – üks kütab kitarri, teine õpib vabasid kunste. Paljud kindlasti ei mäleta, kuidas sündis poeet Albert Trapeež – nõukogudeaegne dissident, mässuline luuletaja, keda ju ei avaldatud ametlikult kuskil. Ei avaldatudki algusaegadel.
Oli Trapeež samasugune paralleelne nähtus nagu Priidu Beier ja Matti Milius Tartus?
Ei, absoluutselt mitte. Mogucist polnud juttugi siis, kui mina alustasin. Ma arvan, see oli aastal 1967. Nimi sündis vene kultuuri laenu või mõjutuse tõttu – trapeža on püha õhtusöömaaeg.
Mul ilmub kohe veel üks raamat [„Albert Trapeež, tema sõbrad, sugulased ja tuttavad“, 2012], milles üks hea sõber pani mõned mu tekstid vene keelde ka... […]
Mis see uus-vana Trapeeži raamat on, ma saan aru, et üks nendest käsikirjadest, mis ka nõukogude ajal ei ilmunud?
Tsensor keelas ära aastal 1982. Pakkusin seda Loomingu Raamatukogule. Jumal temaga. Aga kui loed oma vanu tekste üle, on need nii põrguhuvitavad, seal on nii palju tollaseid sõpru-kangelasi sees.
Teine osa on “Kogu tõde Albert Tapeežist”, kuhu on kirjutanud essee Ott Arder ja Toomas Vint ja Tiit Kändler...
Kas Trapeežil Nõukogude ajal üldse ametlikult midagi ilmus?
Vladislav Koržets, me kuulus loodussaadete mees, tema avaldas Pikris mõned palad siiski. Veel enne perestroikat. Takkajärele on ilmunud nüüd – koos selle viimase raamatuga – viisteist Albert Trapeeži teost.
Kõige kuulsamaks sai see poeedikuju tänu Propellerile. Kuidas nii juhtus, et Peeter Volkonski hakkas Trapeeži lavakujuks, raius ta värsse oma laulude vahele?
Ott Arderi juures kohtusime igasuguse põneva seltskonnaga, ja eks ma Volkonskit nägin ka seal. Kõige suurem elamus sellega seoses oli, kui ma sõitsin ükskord bussiga Tartusse levimuusikapäevadele ja kuulsin, kuidas noored tsiteerisid Trapeeži. Küll veidi valesti, aga see oli ikkagi nii ilus. Tartus siis läks lahti, Volkonski luges lavalt ka mu tekste.
Viimastel aastatel on mul tunne, et Trapeeži kõrval on luuletama hakanud ka Leonhard Lapin.
Kahjuks küll, jah.
Praeguseks hetkeks viimane, uusim, ka uute tekstidega raamat “Armastades” ilmus ikkagi veel pseudonüümi all, aga tegelikult on seal kõnelejahääleks rohkem Lapin.
Seda küll, aga ma ei tohtinud niimoodi serveerida. Tegelikult võib-olla oleks õigem olnud oma nime all avaldada. […] Ma arvan, et see on seni mu parim luulekogu. Kuigi Trapeežil tekib ikka mõne aja takka värsse.
Üle-eelmine raamat oli ju tegelikult kahe autori ühiskogu: Leonhard Lapini “Isiklik” ja Albert Trapeeži “Üleüldine”.
See isiklik pool oli lahkuminekust oma naisest. Kui kellegagi üheksateist aastat koos elad, siis see puudutab ikka. See on Lapini tekst. […]
VALLI OLLI (VALENTINA LAPIN) (1938-200?)
Harrastusluuletaja. Üles kasvanud ja õppinud Räpinas.
Avaldanud kolm kohati kaunikesti šokeeriva sõnakasutusega luulekogu, mille puhul on ka kahtlustatud venna Leonhard Lapini autorlust.
Leonhard Lapin. Avangard. 2004
Lk 25: Minu [emapoolne] poolõde on Valentina Olli (1938), kes oli veel emaüsas, kui tema isa vangilaagrisse viidi. Ema kõneles, et sai sellest teada jõe kaldal, kust ta šokiseisundis jõkke kukkus ning äärepealt oleks uppunud. Kõik toimunu jättis ränga jälje mu õe psüühikasse. Nooruses oli ta lõbus, ent ajuti hüsteeriline, üliõpilasena 1960-ndate aastate alguses Tallinnas Moemaja ja „Silueti“ tuntud modell, seltskonna hing, paljude noorte andekate meeste muusa. […] Kolmekümneselt hakkas Valli Olli aga tegema kummalisi käike, seni varjatud vaimuhaigus süvenes ning elust muserdatuna viidi ta 2000. a hooldekodusse. Ometi avaldas ta oma helgemail hetkil kolm luulekogu – „Laulev pensionär“ (1995), „Väga hää“ (1998) ja „Jeesuse surm ristil“ (1999), mida on ekslikult arvatud minugi loometööks. Mina olen need vaid koostanud ning mõnevõrra toimetanud, igatahes palju vähem kui Tuglas Oksa viimast kogu - vaid ühe sõna osas!
Enn Adermann. Professor vaidles Tartu vaimuga. Õhtuleht, 2001, 22. veebr. Kui kunstnik, arhitekt ja literaat Lapin jõudis oma avaloengus teemani “Kes ma olen - Lapin?”, rääkis ta muu hulgas oma õest Valli Ollist. Professor nentis, et pidi pensionärist õe viima eelmisel aastal hooldekodusse, sest tema vaim oli hämardunud. Enne seda oli Lapin toimetanud trükikõlbulikuks kolm õe luulekogu. Professori sõnul on nii mõnedki pidanud Valli Olli luuletusi Lapini enda loominguks. Seesugust arvamist on põhjustanud asjaolu, et Lapin on varem luuletanud Albert Trapeeži nime all.
“Olen surmkindel, et viimane Valli Olli kogu on sinu enda kirjutatud!” hüüdis loengut kuulanud Milius vahele.
“Mina jälle olen surmkindel, et muutsin selles vaid ühe sõna,” summutas Lapin lektoripuldi tagant vahelehüüde.
VOLDEMAR LAPIN (1937)
Filosoofiadoktor, keemik, ärimees. Üles kasvanud Räpinas.
Leonhard Lapin. Avangard. 2004
Lk 24: Poolvend Voldemar Lapin oli edukas õppur ning saadeti Tallinna Polütehnilisest Instituudist Moskvasse orgaanilist keemiat tudeerima. Ta oli aastakümneid kondiitrivabriku „Kalev“ peatehnoloog ja osales kõigi viimaste aastakümnete maiustuste loomisel. Tema tähelepanuväärse saavutusena tõstaksin esile fakti, et 1960-ndate aastate algul leiutas ta Nõukogude Liidule uuesti närimiskummi, mida tollal peeti lausa nõukogudevastaseks teoks, kuigi kümnekonna aasta pärast hakati seda kõikjal Liidus tootma. Esimese partii keelatud maiust pidi meie suguvõsa ise läbi nätsutama, sellepärast on närimiskummi mulle eluks ajaks vastumeelne.
Krister Kivi. Teisitimõtleja Lapin. Eesti Ekspress, 1997, 31. jaan
[…] Kalevi noore töötaja idee hakata iiriskommiliinidel nätsu tootma ei leidnud kohe heakskiitu. Lapinit süüdistati ameerika igandite juurutamises elutervesse nõukogude ühiskonda. Moskva asjameeste ees tuli tal endale tuhka pähe raputada, tegelikult närimiskummiga tegelemine aga jätkus. Otsustavaks läbimurdeks osutus endaleiutatud kummi pakkumine kosmonautidele. Nimelt pidid algeliste rakettidega õhku tõusvad kosmonaudid kogu aeg midagi närima – ülekoormus ähvardas kõrvade lukkumineku ja teadvusekaotusega; närimine parandas aga aju verevarustust. Kosmonaudid avastasid, et maasika- või piparmündimaitseline närimiskummi maitseb paremini kui tükk kummivoolikut ning sellega oli nätsu võidukäik võimalikuks saanud. Rahvamajandussaavutuste näituse kuldmedal anti Lapinile kaheksakümnendate algul.
Praegu “kustukummitüüpi” nätsu enam ei toodeta, osa Lapini juurutatud maiustest rikub aga endiselt inimeste hambaid. Näitena võib tuua šokolaade Kalevipoeg ning Kalev ja kompvekke Tuljak ja Merevaik. Kõigi nende maiustuste peale on Lapinil olemas autoritunnistused.
LEMBIT ULFSAK (1947)
Näitleja. Elas lapsepõlves Räpinas.
Reet Made. Lastetuba: Lembit Ulfsak. Eesti Raadio 2002. Lembit Ulfsak räägib oma lapsepõlvest Räpinas. Vanemad, sõbrad, muusika, esimene kokkupuude kinoga, kooliaastad Tallinna 7. Keskkoolis, näitlejatee algus rahvateatris (Oliver Twist).
Maris Balbat. Lembit Ulfsak: vastutan oma perekonna ja töö eest. Elukiri, 2009, 10.juuli
Teie vanemad olid Siberi eestlased.
Jah, nende vanemad olid 1904. aastal Eestist välja rännanud. Ema ja isa elasid üks Tomski, teine Novosibirski oblastis, kuid nende külade vahe oli ainult neli kilomeetrit, koolis nad tutvusidki. Need olid eesti külad, neil oli seal eesti kool. 1920. aastatel tegid nad mingi katse Eestisse tagasi tulla, aga see ebaõnnestus. Tagasi tulid nad 1947. aastal, terve minu suguselts tuli siis Eestisse. Mina sündisin 1947. aastal juba Eestis, Koerus, aga valmis olen ma tegelikult tehtud Siberis. Õde Liivi on minust noorem, ta on abielus arhitekt Vilen Künnapuga. Vanemad on nüüd surnud.
Elasite lapsena algul Tallinnas?
Jah, enne kooli elasin ma Draamateatrist saja meetri kaugusel, Müürivahe tänaval kino Sõpruse kõrval. Tookord Sõprust ehitati, olen selle ehitamist algusest lõpuni pealt näinud. Mängisin sealsamas muusikakooli hoovis. Kuna aga isa suunati Räpinasse, läksime sinna terve perega. Räpinas lõpetasin ma seitsmeklassilise kooli. Sain hiljuti Tartus etendusepäeval kokku oma esimese klassi õpetajaga, kes oli minu elukäiku jälginud ja keda ma ei olnud näinud üle viiekümne aasta.
Teie isa oli ametiühingute liider.
Ta oli seal juht jah. Aga ma absoluutselt ei saanud aru, millega ta tegeleb. Ta käis tööl ja vahel oli pilt lehes, ma sain aru, et ta on tähtsa koha peal. Aga sellele ei pööranud tol ajal keegi tähelepanu.
Kas Räpina suhtes on mingeid nostalgilisi tundeid?
Loomulikult. Ma läksin esimesse klassi 1953. aastal, pärast Stalini surma. Räpina oli veel üles ehitamata, minu silmade all hakkas väike alev tasapisi kasvama: ehitati koolimaja, tegutses paberivabrik. Igav ei olnud meil absoluutselt: oli kalalkäimine, poistega sporditegemine. Nagu iseenesest tekkis mingi kultuuritegemine - laulsime poistekooris, mu pinginaaber Leonhard Lapin joonistas. […]
AIN PROSA (1967)
Teatrilavastaja, filmirežissöör. Sündinud Räpinas, lõpetas 1986. a Räpina Keskkooli.
Lavastanud Rakvere Teatris, Eesti Draamateatris, ETV-s jm, laiemalt tuntud telesarjad „Õnne 13“, „Ohtlik lend“, „Kättemaksukontor“, „Tuulepealne maa“.
Kassetis „Noored autorid“ ilmus 1993 luuleraamat „Viimased naeratused Alice´ile“.
Raamatu annotatsioon: „Ain Prosa on käesoleva luulekasseti väljakujunenuim autor. Tema luuletekstid pärineksid justkui Maagilise Teatri lavalt, kus autori luulemina ja Alice (kes on sugulane Imedemaa tegelasega) osalevad mingis Elu-mängus.
Lk 9:
kas mäletad veel alice kuis me suveaias
tol varahilisõhtul jõime hiina teed
ja nagu ikka äkki algas padu
ja justkui äkki ikka algas vihm
ning oma nukraid noote kallas tassidesse
Gerda Kordemets. Persona grata Ain Prosa. Teater. Muusika. Kino, 1998, detsember.
Perekonnanime Prosa juured ulatuvad Aini-nimelise kandja teada Eestis XVII sajandisse. Nimi ise peaks olema rootsi päritolu — esimene Rootsi kuningas oli Birger Brosa — B-ga. Kõige vanema selle nime Eesti-poolse kandjaga puutus Ain kokku, kui käis oma diplomilavastuse “Tuli sinu käes” (ETV, 1996) võttepaiku otsimas. Saha-Loo kabelis on Hans Prosa hauakivi aastast 1615. Akadeemik Ariste väitnud aga filoloogiatudeng Ain Prosale, et nimi tuleb Ambrosiusest ning pärineb seega XIII sajandist.
Prosade suguvõsas sündis poisslaps, kes sai nimeks Ain, 7. oktoobril 1967 Räpina alevis. Vanemad olid teenistujad — kui nõukogude mudeli järgi võtta. Kui Ain peaks valima kõige tähtsama asja, mis vanemad on ellu kaasa andnud, oleks selleks iseenesega toimetulemise oskus. Arvab, et ei liialda, öeldes, et tema lapsepõlv ei olnud kerge. Enne kümnendat eluaastat sõitis koos vanematega, kes on elu jooksul pidanud mitmesuguseid ameteid ja kellest ühte ei ole enam, õnne otsingul seitse Eestimaa kohta läbi. Suurt üle poolteise aasta ühe koha peal ei peatunud.
Räpina kooli läks kolmandasse klassi. Tunneb, et see maakool andis hariduse, mida võib julgelt Eesti esikümnesse arvata.
Lapsepõlves unistas dirigendi või pasunapuhuja ametist, sest teadis juba siis, et on loomuldasa laisk. Dirigent tundus lihtne amet olevat: natuke aega vehid ja võtad lilled vastu. Pasun tundus viiuli kõrval, mida õpetada üritati, väga lihtsa pillina. Erilisi muusikalisi andeid siiski ei ole.
Vist umbes viieselt hakkas lugema Naumovi “Selgroogsete zooloogiat” — telliskivipaksust ja hästi suurt raamatut ning tundis teises klassis loomade siseehitust peaaegu nagu täiskasvanud veterinaar. Kuni keskkoolini teadis täpselt, et saab zooloogiks. Siis hakkas millegipärast juristiks tahtma. Advokaadiks, mitte prokuröriks. Kui ameti tagamaadest hakkas aru saama, enam ei meeldinud.
Lavakasse üritas esimest korda astuda XIV-sse lendu ja lendas viimases voorus välja. Et nii kaugele üldse jõudis, oli üllatus, sest proovima läks ilma sissesaamise soovita. Seda enam, et tol aastal võeti vastu näitlejaks, kelleks kohe kindlasti saada ei tahtnud.
Umbes samal ajal mõtles minna Venemaale kinorežiid õppima, aga ei jõudnud. Kui lavakasse ka sisse ei saanud, läks Tartusse, eesti “filli”, sest seal olid kõige lihtsamad eksamid. Oli aasta sõjaväeni ära, tagasi pöörduda ei kavatsenudki.
Kui poleks pärast sõjaväge kohe telesse tööle sattunud, oleks ikka vaadanud Venemaa poole. Ja kui lavakas poleks tulnud lavastajate kursust, poleks ka sinna läinud, sest laval ennast oma elemendis ei tunne. Kaamera ees olla on teistsugune tunne.
Sulev Teinemaa. Vastab Ain Prosa. Teater. Muusika. Kino, 2008, nr 6
Lähme nüüd aastakümneid tagasi. Oled maapoiss, sündisid Räpinas 1967.aastal.
Ma olin eeskujulik laps, kes pärit suhteliselt probleemsest perest. […] Sündisin Räpina haiglas, õppisin Räpina keskkoolis, olen nii Lembit Ulfsaki kui ka Leonhard Lapini koolivend. Vahepeal hakkasid mu vanemad õnne otsima, me sõitsime päris pikka aega ringi, kolmandas klassis saabusime tagasi sinna, kus varem elasime.
Ütled, et õppisid kolmeaastaselt lugema — seega tõeline imelaps. Kes sind õpetas?
Selleks ajaks olid minu vanemad oma elukohta vahetanud juba paar korda. Mul ei olnud sõpru, ma ei käinud lasteaias, olin üksinda kodus, kui ema tööle läks. Mul polnud midagi teha ja ma tüütasin kõiki küsimustega, et mis täht see on. Mul ei jäänud midagi muud üle kui lugema õppida, ei olnud muud meelelahutust peale teleka, aga sealt ei tulnud midagi huvitavat. Seega ainult igavusest õppisin lugema, tänapäeval ei ole see midagi imelikku, minu arvates loevad juba kaheaastased.
Sul ei olnud sõpru?
Muidugi oli mul sõpru, ma ei ole ilma nendeta olnud. Ma ei ole lihtsalt selline tüüp, kes teise üle nuusutab ja sõbraks tunnistab. Sõpru oli alati, iga kord, kui kuskile jõudsime, sain kellegagi sõbraks, kuid mure oli selles, et kohe tuli ära minna järgmisse kohta. See hakkas ilmselt hiljem määrama, et sõnaga „sõber” käin väga ihnsalt ümber. Ütlen ka praegu, et mul on ainult üks sõber. […]
Millega keskkoolis tegelesid?
Keskkoolis olin korralik nõukogude noor. Lõpetasin hõbemedaliga, kehaline kasvatus oli neli. Kakskümmend aastat hiljem ütlen ikka veel, et õppisin väga heas koolis, Räpina keskkool oli suurepärane kool. Klassijuhataja oli Olga Kodussaar ja direktor oli tollal Oskar Tuvik, keskkoolist on mul tõesti head mälestused. Nüüdseks olen ma paadunud parempoolne, kuigi võiksin olla just vasakpoolne ja rääkida, et praegu ei ole maalastel selliseid võimalusi, nagu minul olid. Ma reisisin lapsena väga palju, käisime igal pool Baltikumis ja mujal Nõukogude Liidus, ma olin Artekis ja Saksamaal. Olin väga tubli pioneer, kaks aastat olin kooli ideoloogiasekretär, viimane aasta aga komsomolisekretär. Tartu Ülikoolis olin teaduskonna komsomolisekretär. Peaksin olema korralik kommunist. Kogu keskkooli aja kandsin aga sõrmes sinimustvalget sõrmust, ostsin selle Tartus ühe joodiku käest kolme rubla eest. Ainult üks kord Tallinnas oli selle sõrmuse pärast ütlemist. Sõitsin trammis ja üks meestuli juurde ning ütles, et kui siin sedasi käid, siis keera sõrmuse kivi sissepoole. Kui veel Räpina keskkooli headusele rõhuda, siis see annab lootust, et maakoolides on olemas kõik võimalused. Ainuke konflikt oli, et kool peab olema parem Põlva keskkoolist, ja olime.
LEIDA TOOTS-PÄRNASTE (1928)
Sündinud, üles kasvanud ja koolis käinud Räpinas.
Põhjaliku detailitäpse mälestusteraamatu „Wabariigist vabariiki“ (2007) autor. Raamatus on juttu 30.-50.-ndate aastate elu-olust Räpinas, pere hilisemast elukäigust Vasulas ja autori kaasaelamisest tütre Eve Pärnaste osalemisele vastupanuliikumises 1970-ndate lõpust Eesti Vabariigi taasiseseisvumiseni.
Lk 4: Pärast pensionile jäämist tundus elu lootusetult tühjana […] Võtsin siis kätte ja hakkasin vanu aegu meenutama ja kirja panema.
Lk 6: Sündisin 1928. aastal Räpinas. Räpina oli siis alevik, 1945. aastal sai aleviks, 1993. aastal aga linnaks.
Lk 16: Algkoolis käisin ma kolme erineva valitsuse ajal. Kooli läksin kaheksa-aastaselt 1936. aasta sügisel eesti Vabariigi ajal, 1940.-41. aastal olin viiendas klassis Vene ajal, algkooli lõpetasin Saksa ajal 1942.
Lk 18: Laadaplats oli vast poole kilomeetri kaugusel alevi ääres põllul. Küll sääl oli põnev vaadata, missugune kaup oli lettidel! Maalt tulnud lapsed ja noored olid maiad limonaadi, magusate saiakeste ja vorsti peale. Seda ju muidu ei saanud kui laadapäevadel. […] Kõige huvitavam oli aga tsirkusetelk ja see, mis seal sees toimus. Juba telgi ees tegid „tsirkusetolad“ oma vigureid ja reklaami, et publikut sisse meelitada. Oli õnn, kui anti raha, et vaatama pääseda. […] Praegu on laadaplatsi kohal juba ammu ilusad elamud oma kaunite aedadega. Tänavale on antud nimeks Võõpsu maantee.
Lk 28: Minu nooruspäevil olid Räpina tähtsamad ehitised kirik, loss ja paberivabrik. Kirik on üks ilusamaid, mida olen elu jooksul näinud.
Lk 38: Alevi keskel kiriku lähedal oli Vabadussõjas langenute mälestussammas, mille ümbrus hoiti alati korras. Kiriku poolt viis sinna noorte kaskede allee. […] Kogu see plats, mis ausambast eemal laienes suureks muruplatsiks, oli meie perekonna hooldada. Selle eest saime oma lehmale heina varuda. Isa niitis vikatiga samba lähedase muruplatsi, kaugemalt põimasid ema ja vanaema sirbiga.
Lk 66: Ühel vaiksel suvehommikul seisin ausamba juures karjas olles kividel ja lugesin. See oli 14. juunil aastal 1941. Järsku kuulsin automürinat, laste kisamist ja nuttu. Siis jõudis minu kohale Meeksi poolt sõitev veoauto. Nägin, et auokastis istusid üksteise lähedale surutud inimesed, keda valvasid kolm püssidega sihtivat sõdurit. Autosolijatest tundsin habeme järgi ära kapten Jakob Mähari ja minu ristiema Leeni […]
Lk 76: Seoses raamatute keelustamisega meenub 1941. aasta 1. mai. […] Vallamajas asus ka raamatukogu, kust käisin minagi endale lugemismaterjali otsimas. Sellel 1. mail viidi mitu vankritäit eestiaegseid raamatuid hobusega meist mitte kaugele üle tänava karjamaale. […] Eks meie, lapsed, olime uudishimulikud, tahtsime teada, mis seal küll sünnib. [...] Üks võõras mees, ilmselt Võrust, pidas mõneminutilise kõne ja süütas põlema kõige enne [raamatuhunniku keskele toki otsa pandud] presidendi pildi, selle järel raamatutest väljarebitud lehed […] Pärast seda meil enam raamatukogu ei olnud, ju siis hävitati ära ka lastekirjandus, polnudki midagi lugeda.
Lk 69: Siis levis teade, et mineeritakse paberivabrik, sild jõel, vallamaja ja veel mõned tähtsamad asutused. Kuna elasime kohe vallamaja kõrval, siis oli arvata, et ka meie kodu saab purustatud. Korjasime kärule söögikraami ja mõned vajalikud asjad ja läksime alevist kaugemal elava vanaema õe Juula poole. […] Kuid kummaline küll, kõik jäi vaikseks, ei lennanud taeva poole meie kardetud õhkulastud majade palgid ja kivid. […] Vallamaja kõrval seisis punane tuletõrjeauto, mille juures askeldas paar meest. […] Nad jutustasid, et olid toonud Võrust sõjaväelasi, kes pidid mineerijad olema. Kuskil metsavahel olevat hakatud tulistama autokastis olevaid sõdureid, kes kõik saanud surma. […] Siis ühel päeval ilmusid vallamajja kaitseliitlased oma vormis ja käesidemetega. […] Olid juulikuu alguspäevad, ilmad ilusad ja päikesepaistelised, nagu suvi ikka. Kodus oli tavaline suvine askeldus ja töö: loomade söötmine ja peenarde kitkumine. Lisandunud oli ainult ootusärevus – mis edasi juhtub.
Lk 101: Sõja ajal, kui nahk oli defitsiit, valmistati suvel kandmiseks puukingi. Meie isa tegi need õele ja mulle ise. Puust tallal oli ka madal konts, nagu tänavakingal. Et tald liikumisel painduks, lõigati see jalamõhna kohalt katki. Pooled ühendati kokku paksema naharibaga, mille jaoks mõlemale poolele lõhiku kõrvale oli tehtud süvend, et nahk oleks tallaga ühekõrgune. Nahariba kinnitati puu külge väikeste naeltega. Pealseteks kasutati naha- või riideribasid, isegi rahvariietega kantavaist vöödest paelu. Meie heegeldasime endale taldade jaoks linasest lõngast moodsad pealsed, mis käisid kanna tagant kinni. Nagu päris kingad! Häda oli aga nendega omajagu, sest pikemat maad käies tikkusid naelad, millega tallanahk oli kinnitatud, välja lipsama. Siis pidi otsima kivi või mingi metalleseme, et naelu tagasi koputada. Nii kandsidki naised käekotis parajat kivi.
Lk 109: [Räpina Aianduskoolis õppides] oli aiatoimkonna ülesandeks peale lava ja kasvuhoone hooldamise ka tomati-, kapsa-, kaali- ja peeditaimede müük. Kord tuli minu juurde tüdruk, kes oli pandud müüjaks. Olin toimkonna vanem. Tüdruk ütles, et ta ei saa aru, mida üks naine osta tahab. Läksin siis appi. Asi oli väga lihtne. Naine tahtis osta „eläjäpeedi luumõ“. Tüdruk oli linnast ja ei saanud meie murdest aru. Taheti loomapeedi taimi.
Lk 164: [Pärast sõda] tuli Võrust poliitloengupidaja, keda pidime minema kõik kuulama. Ka tema oli Venemaalt tulnud eestlane ja pidas loengut meie ajaloost. Ta seletas: „Vesi voolas, voolas ja nii jõgi sai. Ei saa üle jalaga, hobesega ega velosipeediga. A jeesti rahvas, tark rahvas, vot silla ehitas. Ja nüüd saab üle jalaga, hobesega ja velosipeediga! “Oma kõne lõpetas ta vägeva tõega: „Mii ja mii armii, mii võidime saksa armii!“
Lk 166: Talvel 1949 hakkas meie näitetrupp õppima Maksim Gorki näidendit „Põhjas“. […] 24. märtsil tulime kõik kultuurimajja näidendi harjutusele. […] Siis aga sõitis maja ette mitu veoautot, kust hüppasid maha relvastatud Vene sõdurid. Tuli partorg ja ütles, et tänane proov jääb ära.
Kuna oli minu sünnipäev ja pidime pärast proovi tunnikese minu pool istuma, läksimegi kõik meile. Kuid mingit tuju kellelgi ei olnud, sest olukord oli väga ärev. Poisid läksid kambaga minema, neil tuli koju minna läbi alevi. […] Hommikul, 25. märtsil 1949, kui hakkas valgenema, tõmbasin aknal kardinad eest. Ja mis me nägime! Just meie maja eest möödus püssimeeste saatel Roosa Aino oma ema Alma ja venna Johannesega. Üks võõras mees juhtis hobust, mille reel olid kompsud, ilmselt selle pere asjad. Parajasti möödus ka auto, kus püssimeeste vahel istusid mehed ja naised. Nüüd oli selge, et nad kõik viidi kultuurimaja saali, mida valvati. Hiljem selgus, et meie poisid olid kinni võetud ja hommikuni staabis hoitud. Kontrolliti, kas mõni neist on ka küüditavate nimekirjas. […] Hiljem Aino rääkis, et kui nad asju kokku pakkisid, soovitas üks Vene sõdur kaasa võtta õmblusmasina, et seda läheb seal vaja. Ta aitas ka masina lahti võtta ja ära pakkida. Aino ema oli talle selle eest kogu aeg tänulik.
KERSTI DENNIS ehk AMIRA
Kõhutantsuõpetaja. Sündinud Kiviõlis Räpina-setu päritolu ema ja Piirissaarelt pärit vene rahvusest isa tütrena, üles kasvanud ja kooliteed alustanud Räpinas (neiupõlvenimi Korotkova). Elab USA-s Las Vegases.
Kaja Roomets. Eesti tantsijanna Ameerikas: Värskasse ma ei kõlvanud, Las Vegasesse küll! Õhtuleht, 2013, 6. sept.
[…] "Juba lapsena nautisin tähelepanu ja unistasin laval esinemisest. Haarasin kinni igast võimalusest, oli see siis koolinäidend, luuletuse esitamine, plokkflöödi mängimine või kontserdi teadustamine. Ainult sport ja tantsimine käisid minust ringiga mööda, need polnud minu jaoks." Kergejõustikutrenni tüdrukut ei võetud, kuigi ta käis palumas: "Sina, Kersti, mine õpi parem klaverit edasi!" Tantsimiseks polnud maakohas eriti võimalusigi, kuid 23 kilomeetri kaugusel Värskas hakkas tegutsema peotantsuring, kuhu kutsuti uusi huvilisi. "Olin muidugi kohe platsis! Lugupeetud õpetaja proua Suurmets tiris aga mind kättpidi rivist välja ja tembeldas kõigi ees peotantsu jaoks liiga paksuks." Kersti sõnul läks ta alandusest hoolimata tagasi. "Palusin õpetajat, et kui ma tõesti võistlema ei sobi, lubatagu mul saali taganurgas samme õppida – niisama, enda jaoks. Kuid karm pedagoog kupatas mu saalist välja, keelates tagasi tulla. Minu 11-aastane väike süda sai täiesti murtud."
Nüüd, kus Las Vegase lavad on Amirale avatud juba rohkem kui kümme aastat, tundub Kerstile uskumatuna, et kui ta polnud piisavalt hea Värska jaoks, kuidas sobis ta siis Las Vegasesse? Muusika- ja meditsiiniharidusega naine on aja jooksul pidanud mitmesuguseid ameteid, ent ometi on leidnud end just tantsu läbi. Lihtsast maatüdrukust metropoli tantsijannaks saanud naise elu meenutab nii Tuhkatriinu kui inetu pardipoja lugu. Oma loo on ta kirja pannud raamatusse "Minu Las Vegas".
Räpinas üles kasvanud Kersti, tantsijanimega Amira (araabia keeles: printsess) sattus Las Vegasesse lapsehoidjana.
Tantsijaks saamise juures etendas olulist osa tema abikaasa Mark, on ta oma raamatus kirjeldanud. "Kui tahad kõhutantsijana töötada, tee seda. Kes sind takistab?" ütles Mark lihtsalt. […] Peale mõningaid avalikke esinemisi läks kõik Kersti elus justkui lahti. "Enne kui arugi sain, hakkas telefon helisema ja mind kutsuti araabia ööklubidesse, erapidudele, sünnipäevadele, pulmadesse, firmapidudele ja bar mitzvah’ pidustustele esinema. […] 2004. aastal ilmus Amiral esimene kõhutantsu-DVD, õpetus algajatele tantsuhuvilistele. […] Tal on ka oma trupp ja stuudio, kus ta kõhutantsu õpetab.
Setu-vene juurtega Kersti, kes läbis enne suurt armastust Las Vegases tõelise ellujäämiskursuse, kohtus iiri-mehhiko päritolu Markiga ühe kasiino baaris, kuhu ta oli läinud kurbuse lohutuseks klaverimängu kuulama. […] 2001. aastal käis Mark Eestis Kersti isalt tütre kätt palumas. Enne seda oli Mark oma Moldovast emigreerunud sõbra abiga mitu kuud õppinud, kuidas seda vene keeles teha, kuna vene keelt mõistab Kersti Piirissaarelt pärit isa kõige paremini. […]
Kersti Dennise esikraamatu "Minu Las Vegas" esitlus Räpina Muusikakoolis (Sillapää lossis) 28. augustil 2013
"Minu Las Vegase" autor Kersti Dennis Kuku raadios
VOLLI ÄMARIK (1937)
Harrastuskirjanik. Pärit Setumaalt, Lädina külast. Elab Räpinas.
Mirjam Matiisen. Paljude haigustega võitlev Volli leiab elurõõmu kirjutamisest. September 2010
“Kui tuleb mingisugune tahtmine kirjutada, tuleb mingi mõte, siis ma pean selle kindlasti ära kirjutama, kas luuletuse või jutuna. Siis saan ma sellest lahti,” räägib Räpinas elav Volli Ämarik, kes peab end hobikirjanikuks. “Teisiti ma sellest mõttest lahti ei saa. Ta piinab mind nii kaua, kuni olen ta paberile või arvutisse ära kirjutanud.”
Põhjalikumalt hakkas mees kirjutamisega tegelema siis, kui haigused enam muid töid teha ei lasknud. Volli sulest on 2008. aastal ilmunud setukeelne lühijuttude kogumik. Teine samasugune ootab kirjastamist – veidi raha vaja veel juurde leida. Arvutisse koguneb aga materjali iga päevaga üha juurde, sest praegu paneb ta kirja enda ja oma pere mälestusjuttude raamatut.
“See kirjutamispisik on mul ammu sees. Siis juba, kui ma Ukrainas elasin, saatsin Komsomolskaja Pravdale luuletusi,” jutustab Volli. “Nii et ma kirjutan vene keeles ka. Kasahstanist muidugi, sealt saatsin samuti. Ma läksin ju esimese ešeloniga kunagi uudismaid üles harima Eestist. Sealt sai siis tagasi tuldud. Teine kord läksin kohe komsomoli lähetuskirjaga Ukrainasse kaevandusi ehitama. Sealt ka tagasi tuldud. Ja siis töötasin siin Põlva rajooni rannakolhoosis kogu aeg. Kuna ma jäin haigeks, grupi peale, siis olid rohkem sanatooriumid ja haiglad. Aga seal – mis seal teha, kisub vahel jälle luuleliseks selle meeleolu.”
[…] Ühest küljest on kirjutamine Volli jaoks ajaviide, teisalt aga soovib ta oma kirjatöödega ka midagi tulevastele põlvedele pärandada. “Lihtsalt tahaks jätta midagi endast siia ilma ka, kui ma ükskord ära lähen. Ei tahaks niisama ära minna. Võib-olla keegi tuletab meelde, kui loeb midagi. Ütleb, et näed siuke loll, kes kirjutas meie jaoks ka,” muigab Volli.
Harju Ülle. Ämariku Volli: taast luust tull’ kõva jant! Uma leht, 2007, 4. dets
Timahavadsõ Uma Lehe jutuvõistlusõ võitja ja kõgõ parõmbas hinnadu nal’ajutu kirotanu Ämäriku Volli (70) om peri Setomaalt, a eläs Räpinäl. Et täl om juhust kõgõ sekeldüisi sisse trehvädä, sõs olõ-i vaia juttõ jaos matõrjaali kavvõst otsi.
Kas tuu surnukuuri-lugu teküt’ Räpinä pääl larmi?
Iks teküt’. Kes minno näivä, kõnõli umilõ tutvilõ, neo umakõrda umilõ ja sis käändügi tuu jutt nii kavvõlõ, et ma es mõista inämb midägi üteldä. Kõnõldi, et mul oll’ pantu koolnu istma sinnä lavadsi pääle, koolnul kah kaardi käeh ja mina mänge kaartõ timäga! Õgaüts pand’ mano jo, kes midägi mõtõl’ vällä! Ja mis viil – viinaklaas oll’ kah koolnu kõrval olnu ja mina ollõv kokko löönü tuu klaasiga! […]
Kirotit võistlusõlõ hää unigu nal’ajuttõ, kuis sukka kõik aig säändsit asjo juhtus?
Vanaimä, imä ja inemiisi käest olõ kah juttõ kuulnu, neo tulõ kõik kirja panda. Ma olõ jo pall’o käünü väega: piaaigu Vaiksõ ookõani veereh är käünü. Tuudaigu oll’ Vladivostok kinnine liin, sinnä ma es päse. Tuulaiga sai vagunit laati jaamah, et rahha tetä ja sis jälleki edesi sõita.
Ku uudismaad naati harima, kos sa hukah, propagandat tetti kõvva ja vaim oll’ valmis minemä. Kasahstanni. Imä haigusõ peräst tulli ma säält är. Peräh sai mintüs Ukrainahe kaivanduisi ehitämä.
Volli Ämarik. Surnukuurih: [jutt]. Uma Leht, 2007, 4. dets
Võlsi-Juss ja joodik lehm. Setu vigurijutte. 2008
Raamatun om vana-ao vigurijuttõ, midä autor om kuulnu uma vanaimä käest, latsõ-iän juhtunuisi asjo sõa-aost vai päält sõta ja Vinne ao nall’o kah.
Raamatun om 41 juttu, noidõ siän Uma Lehe jutuvõistlusõ võidujutt «Surnukuurih», viil saa lukõ tuust, kuis Eesti aigu põdraga paadisõitu tetti, kuis Ämarik mõtskuldiga seeneh käve, Stalini aol peetüst hans’a-jahist ja pall’ost muust esierälidsest.
Lätś nigu lätś! : tõtestõ sündünü jutu' Setomaalt, Räpinält ja muialtpuult. 2012
Teos sisaldab ebatavalisi, naljakaid ja traagilisi juhtumisi nii autori enda kui tema tuttavate elust Setumaal, Räpinas, Tallinnas ja isegi Usbekistanis, kus Volli nooruses uudismaal töötas. Lugude pealkirjad „Kuis kuulja ello tull’”, „Praaditu kass”, „Miilits kardsuh” jne räägivad ise enda eest.
Raamatu „Läts’ nigu läts’!” kujundas samuti räpinlane: noor kunstnik Marja-Liisa Plats.
Kunstnik, fotograaf. Pärit Räpinast, lõpetanud Räpina Ühisgümnaasiumi 2003. a.
On illustreerinud üle 30 raamatu (http://liiso.planet.ee/index.php?/illustrations/book-gallery/ ), saanud mitmeid auhindu lasteraamatupiltide eest.
Nils Niitra. Lapselaps pühendas aasta vanaemale. 2012, 12. mai
Käisin Räpinas uurimas, miks läks noor kunstnik vanaema juurde elama, miks ta teeb vanaemast ohtralt pilte ja peab vanaema blogi.
«Tulin maale elama. Vanaema juurde. Aastaks,» alustas Marja-Liisa Plats (27) jaanuari algul oma vanaema blogi. «Kas sobib, ma jään pikemaks?» küsis Plats vanaemalt. «A esi tiiät,» kostis vanaema. Algul lubas vanaema Renate ajakirjaniku eest päris peitu minna, aga uudishimu saab temast jagu ja ta seisab elutoa ja köögi vahel ning kuulab, mis ma tema tütretütrega räägin.
[…]
Marja-Liisa, kuidas see juhtus, et te aastaks vanaema juurde otsustasite kolida?
Jõululaupäeval mõtlesin, et võiks tulla. Olen aastaid mõelnud, et tahaks vanaemaga rohkem aega koos veeta. Nüüd tundus, et on õige aeg käes. Seda ei saa ju ka edasi lükata lõputult...
Vaatasin blogist, et vanaema sai juba 86-aastaseks. Kas see tulek on natuke ka soov haarata oma vanaema endasse nii palju kui võimalik, seni kuni veel võimalik?
Võib-olla küll. Väga paljud sõbrad kurdavad, et «nii kahju, et ma ühtki lugu ei mäleta ega midagi vanaema-vanaisa jutust üles ei kirjutanud». Mina ei taha sama juttu rääkida.
Mis te siis teete siin, istute õdangul koos, vanaema räägib ja teie kirjutate üles?
Ma salvestan, ma väga ei kirjuta. Vahepeal ma küsin temalt küll igasuguseid küsimusi, ta võtab esimese lause minu küsimusest, aga siis ta hakkab ikka rääkima seda, mis tal endal tegelikult südamel on. Praegu kogun materjale, aga ei tea veel päris täpselt, mis sellest sünnib.
[…]
Vikerraadio õnnesoovisaade valmistab nooremale põlvkonnale võib-olla veidi nalja, aga vanaema jaoks on see vist väga oluline?
Marja-Liisa: Hirmus oluline. Tema vanuses inimesed ei saa ju enam kokku. See on sidepidamise ja meelespidamise vahend. Suhtusin vanasti väga kriitiliselt teleseebikatesse, aga nüüd ma näen, kui tähtis see on. See seebikaperekond on nagu üks teine perekond, kelle tegemiste ja elu kulgemise juurde saab minna iga päev tagasi ja kaasa elada.
Renate: Sa nagu kõneleks kellegagi ja kuuleb inimesi kõnelemas.
Marja-Liisa: Ja veel kirume me postkasti topitavaid reklaamlehti, aga minu vanaema loeb neid huviga. Selle järgi ta oskabki endale poest süüa tellida. Ta kirjutab ka üles, mida tal on näiteks aia- ja ehituspoest vaja.
Neid niinimetatud vana kooli vanaemasid kaldutakse pidama lõputult armastavateks ja isetuteks, sellisteks, kes on kogu aeg ainult teistele andnud. Stereotüübi järgi võib tekkida mulje, nagu vanaemal ei olekski mingit iseloomu. Kui te nüüd siin juba kauem olete olnud, siis ilmselt märkate, et vanaemalgi on iseloom ja tujud.
Marja-Liisa: Külas käinud sõber ütles ka, et minu vanaema on ikka tõeline karakter. Lapsena ei peagi elama väga kaasa oma vanemate ja vanavanemate probleemidele, sest see käib lihtsalt üle jõu. Praegu täiskasvanuna näed, et vanaemal on ka mõni päev lihtsalt paha tuju. […]
KALJU AHVEN (1921-1946)
Sündis, kasvas ja õppis Räpinas. Õpetajate seminar jäi pooleli Saksa üldmobilisatsiooni tõttu. Saksamaal sõjavangilaagris haigestus kopsutuberkuloosi ja suri. 10 aastat hiljem avaldati Stockholmis Kalju Ahvena luulekogu "Kas mäletad?" (1956)
Lk 52
OLLI KÕRD...
...üts poisikõnõ hellepää ja väiku nigu mätäs,
es püsü timä paigah, ainult ringe aie.
Mis sest, et selle iist tä imält pessä saie -
kas ilmah veedü viletsüst: kes ikke jõvvap hätä!
Es sõsarat es üttegi, neid vellesid oll´ neli
kõik tõõsõ vanõmba ja hindä meelest targa´!
Kui mängupoodist ostõh essüt mõnõ marga,
sis tuhat häbü tetti sullõ, häbü, väiko veli.
Kuit tiidse varste väiku pää, et miljonil kuus nulli
ja ütskõrdüts oll plekist pinali päält selge.
Kui Raigla Juhanson sis tedä puuti tellse -
viis marka poja pejjo sai - ja vastus õigõ tulli.
Ta mänge tahap pritsimiist - tuu ilmah uhkõmp amõt,
sest kullast kiivre pääh ja kirves terräv peoh;
vai kindralit vai laivamiist vast linaleoh -
vai - jummal tedä tiiäp - kanda kohtohärrä hamõt.
Kui vanõmb veli koolist tull´, uut pallo-pallo kõnõl:
opp rehkendämist, laulmist, kõkkõ, midä vaja.
Kas väikol kullõldõh es südä üle aja -
muud kõnõlõmist es olõki nüüd pääväl mõnõl.
Nii kirätähe´ armsambas kui mängoasja´ saiva´ -
iih raamat alate - es olõ aiga süvvä.
Es taha välläh joosta ega "perrä" lüvvä´ -
ja nukka jäivä Juudas, Mikk ja kaardi´, paprõlaiva´.
Kõrd pekres saia´ tahtse, et saas süvvä pallo sia -
nüüd suurõmb suuv om saia kuulsas kirämehes!
Ta nimme rahvas loep sis egäst ajalehest,
ta kirotanu´pallo tarka, nännü ilma laia!
Tuu poisikõnõ hellepää ja väiku nigu mätäs,
täl pää täüs küsümist ja tahtmisi oll suuri.
Kas jõvvap kõik, kas jõvvap kõkkõ ärä uuri -
misperäst ilmah viletsust ja egäsugust hätä?
---------------------------------------------
Olli kõrd...
...üts rikas pere: esä, imä, olli neli velle,
oll armas tütürlats, kes süämele kallis.
Nüüd, ütsindä, om maailm jäänü nõnna hallis -
vast ainult unõnäoh om vahel jälki helle.
...üts poisikõnõ hellepää ja väiku nigu mätäs -
kes laia ilma tükse, kõkkõ nätä tahtsõ.
Nüüd suurõs saanu´, nüüd om tahtmisõ tal vahtsõ´:
nüüd tahas kodo, kodo - nüüd om tunnu mõnda hätä.
KÖSTRIMÄE
Küla Räpina-Rasina tee ääres. 3 km Räpinast
Räpina kihelkonnakool Köstrimäel
Köstrimäe kui paiga nimetus on otseselt seotud köstri elupaigaga. Selle kohta loeme 1885 a. Olevikust:
"Kaks wersta kirikust on köstre maja, kelle maa pääl 1878. aastal ehitatud kihelkonna koolimaja seisab. Ta on küll suur aga nagu kõik Räpina kihelkonna ehitused, ilma ühegi plaanita, halwaste ehitatud hoone. […]
Köstrimäel on senini säilinud vana koolimaja varemed.
Kooli kohta väidab A. Grenzstein 1885. aastal: "Räpina kihelkonna noorsoo kallal töötavad praegu 20 – ehk kui meie Taga-Peipsilased ka nende sekka arwame – 21 Lutheri usu kooli. Nendest on 19 algusõpetuse andjat või külakooli ja kaks kihelkonnakooli, millest üks Räpina poegade ja tõine tütarlaste tarwis on. Poisslaste kihelkonnakoolis töötawad praegu kolm kooliõpetajat ja siiski ei taha ega taha õppijate arv suurduda, sest mullu käisid seal ainult 30 poisikest koolis."
Räpina kihelkonnakoolis on oma kooliteed pärast vallakooli jätkanud teiste hulgas Jaan Ainelo (lõpetas 1898), Jaan Vahtra (lõpetas 1899), Friedrich Puksoo (lõpetas 1901), Richard Ritsing (lõpetas 1915), Oskar Urgart (lõpetas 1916) jt
Jaan Vahtra. Minu lapsepõlve kodud. 1982.
Lk 77 Köstrimäel… Ei olnud seal küll minu kodukoht, kuid enam kui kolm talve elasin ma seal ja enam kui ei kuhugi mujale olen ma hiljem ikka sattunud tagasi sinna, Köstrimäele, kauge koolipõlve mälestustemaale. Seitse vana alatirohelist mändi kohises seal ning kõrge kahekordne punane telliskivimaja seisis uhkesti mändide rohelisel foonil, paistes kaugele üle väljade, üle madalate talude ja külade.
Seal, Köstrimäel, tolles punases kivimajas asus Räpina kihelkonnakool, see lähema ja kaugema ümbruse haridusallikas, kuhu minagi kord nii väga püüdsin.
Tulin sinna kord sügisel, kui olin 14-aastane [1896], tulin isa seltsis, kaenlas raamatukimp ja vankripäras suur puukast, kus olid leivakott ja muud.
Päratu kõrge näis olevat too punane koolimaja, ning kõik oli mulle uus ja huvitav. Aga kui ma vankrilt maha tulin ja korraga kari võõraid poisse mu ümber kogunes mind igast kandist silmitsedes ning üks neist päris kõvasti ütles: „Küll sel poisil on hirmus suured kõrvad!“ siis läksin ma vist näost punaseks kui vähk.
Isa viis mu kohe kooliõpetaja juurde ja kui astusime üle õpetaja toaläve, hakkas mul millegipärast kange hirm. Õpetaja ajas isaga sõbralikku juttu ja laskis mul lõpuks lugeda ühest venekeelsest raamatust. Lugesin kiiresti ja vist õigesti, sest õpetaja ütles isale, et kõik on korras. Läksime isaga jälle alla ühte suurde tuppa, mis oli muidu lage, ainult ümberringi seinaääri mööda seisis hulk puukaste ja kastikesi, suured rippuvad lukud ees. Seda tuba nimetati mingipärast „töötareks“ ja kastid olid koolipoiste omad, milles igaühel oli oma väike varandus. Tõstis isa minugi suure puukasti vankrilt maha ja viis töötarre ning asetas teiste kõrvale ritta. Omaks kohkumiseks nägin alles nüüd, et minu kast oli kõige suurem ja inetum kogu kastide reas. Poisid, kes vaatlesid seda toimingut pealt, pistsid jälle pead kokku ja muhelesid. Kuulsin, kui keegi küsis teiselt: „Ei tea, mis nii suures kastis küll peaks olema?“ millele teine naeru kiskudes vastas: „Vakk kartuleid, nuumsiga ja ahjutäis rosinatega saia…“
Aga hiljem, kui poisid all töötares igasugust janti tegid, olin minagi juba teiste seas täieõiguslik kambamees.
Lk 81: Üks omapärasemaid poisse oli Paul Parind Toolamaalt. Igavene vigurimats, nägu alati kavalalt naerul. Tema oli suurim tembumees õhtul magamistoas. […] Parind ütles, et tema seadvat õhtul magama heites püksid kahe voodi vahele nii rippuma, et kui hommikul äratuskell heliseb, kargab ta voodist otsekohe pükstesse. […] Parind istus voodis kui kukk, püksid ripnesid tal kahe voodi samba vahel. Poiss surus pea põlvedele, viskas osava kukerpalli ja oligi järgmisel keerul vilksti! pükstes. […] Teisel hommikul leiduski poisse, kes Parindi kunsti katsusid järele teha. Kuid tulemused olid kurjad: mina ja üks teine poiss kargasime oma püksid lõhki ning meie kõige suurem poiss Viido Kliimann oli oma pükstega nii läbi, et ei saanudki magamistoast välja: tegi poiss end haigeks ja sel ajal, kui teised tunnis olid, istus Kliimann voodis ja parandas vahvasti pükse.
Richard Ritsing 80. 1983.
Lk 4: Kihelkonnakoolis õppivale pojale kinkis isa oma viiuli ja juba mõne nädala pärast esines noor viiuldaja kodurahvale omapärase kontserdiga. See oli 1914. a kevadel.
Lk 21: See oli 1915. a, kui R. Ritsing õppis teises klassis Räpina kihelkonnakoolis Köstrimäel. Kukkus õues nii õnnetult, et tekkis sügav haav vasaku jala põlve. Mõne tunni pärast valud ja paistetus. Räpina arst konstateeris raskekujulist veremürgitust. [Arstid soovitasid jala amputeerida, vanemad andsid nõusoleku, aga haige ei olnud nõus: „Parem surra, ku lasta jalg ära lõigata“. Varsti hakkas sinkjasmust paistetus justkui mööda säärt allapoole vajuma, nagu läheks kuri häda läbi varvaste välja. Jalg sai terveks]
JAAN AINELO (1882-1941)
1922 aastani Jaan Bundberg. Kooliõpetaja. Pärit Räpina kihelkonnast Räpina vallast Raadamaa külast. Kooliteed alustas Raadamaa vallakoolis ja Räpina kihelkonnakoolis. Oli Suure-Veerksu vallakooli ja Räpina Kihelkonnakooli juhataja, hiljem õpetaja Tartus. Kirjutas koos Henrik Visnapuuga kirjandusõpiku „Poeetika põhijooni“. Küüditati koos perega, suri Sosva vangilaagris.
Jaan Vahtra. Minu lapsepõlve kodud. 1982.
Lk 78: […] [Jaan Vahtra koolivennast Räpina kihelkonnakoolis, Jaan Bundbergist (Ainelo)] „Kae, too poiss on meil kõige targem, teda pandi priimuseks, temal on nimi Punpärk, ehk nagu poisid ütlevad, Undsõ Jaan! Tema paneb kõik need poisid kirja, kes koerustükke teevad, ja neil läheb siis juba räbalasti: priimus annab nimekirja kooliherra kätte ja too juba kas paneb su nurka seisma või jätab lõuna ajal söömata või viib enese juurde tuppa seisma […]
Õhtul kui istuti „õppimistunnil“ klassitoas lambi valgel ja valmistati järgmise päeva tundide vastu, pidid kõik olema vagusi kui sukk. Niipea kui keegi juttu ajas või muidu müra tegi, tõusis Punpärk püsti, vaatas teravasti mürategija suunas ning hõikas siis vene keeles teravasti „tiisse!“
R. Lotman, M.-K. Lotman. Eesti poeetikast. Vikerkaar, 2008, nr 6: […] Jaan Bergmanni sulest pärinev esimene eestikeelne poeetika tegeles ainult luulevormidega. Ainelo ja Visnapuu on aga Tomaševski eeskujul määratlenud poeetika valdkonnana ilukirjanduse (“poeesia ehk luule selle sõna laiemas mõttes”) ning esitanud poeetika ja retoorika ühendatud käsitluse: see on poeetika, mis käsitleb ilukirjanduslikke tekste kõige üldisemas mõttes. Ning sealtpeale ongi eesti kirjandusteadvuses juurdunud see laiem arusaam poeetikast. […] Jaan Ainelo kirjutatud osad on pigem neutraalselt kirjeldavad, püüdes anda erinevatest stiilivõtetest võimalikult põhjaliku ülevaate, Henrik Visnapuu meetrikapeatükid aga väljendavad tema enda valikuid luuletajana. […] “Poeetika põhijooni” oli kirjutatud eelkõige kooliõpikuna ja lisalugemisena võib seda õppetöös kasutada ka tänapäeval. Ettevaatlik peab olema küll definitsioonidega ning kohati ka terminitega. […]
MEELVA KÜLA
Räpina-Rasina teest vasakul, 7 km Räpinast
HANDO RUNNEL
on sündinud Järvamaal Võrumaalt Räpina kihelkonnast Meelva külast pärit vanemate peres.
Läbi äreva vere. 1999. Lk 470: Meie perekond oli sinna [Järvamaale] tulnud Võrumaalt, me erinesime ümbruskonnast keelelt ja kombeilt. See ahendas ja avardas maailma mõistmist ühelisi. N-ö võõraina suhtlesime ümbrusega mõnevõrra vähem kui ümbrus omavahel – meil puudusid ju ümbrusega sugulussuhted. […]
Hando Runneli isa kodutalu Meelva järve lähedal taastavad praegu Hando Runneli pojad.
https://docs.google.com/document/d/1yIqIlQ0r9vCp0bAH-V67mHdw40HokX6l6VcTGlbxpOY/edit :
Videofilm "Meelva katused". Henn Runnel. Eesti Maaülikool.
Filmi "Meelva katused" ("Roofs of Meelva", 2007) näol on tegemist Eesti Maaülikooli 3. kursusel "Maastikuarhitektuuri ajaloo" raames tehtud ettekandega, mille eesmärgiks oli kajastada mõne maastiku muutumise, transformeerumise lugu. Autor leidis, et ka selline igapäevane lihtne nähtus nagu hoone katus ja selle saatus peegeldab ajastute ja tõekspidamiste muutusi ja üleminekuid.
Antud lühifilmis on vaatluse all üks saja-aastane Lõuna-Eesti talu, kus miskipärast askeldavad ringi neli venda. Linnast pärit poisid teavad, et olgu hoonete konstruktsioonid värsked või väsinud, aga nende säilimise võti on terve katus. Originaalis olid kõik taluhooned kaetud uhkete laastukatustega, ent nõukogude- ja vabariigi-aegsed parandus- või hädaabitööd tõid uued materjalid - eterniidi ja pleki. Eklektiline välimus peegeldab hästi nii ajas muutunud materiaalseid võimalusi, omanike maitse-eelistusi, aga ka ajastute ja ideoloogiate vahetumist.
Paar kuud pärast filmi valmimist asusid vennad kohaliku meistrimehe kaasabil elumaja korrastama. Aprillis 2008 tööd käivad ning suitsusaun ootab oma järge. Vennad on rõõmsad ja optimistlikud...
Filmi pikkus 9'16''. Keel: eesti / inglise
TOOSTE
Küla Räpina-Aravu tee ääres, 5 km Räpinast
PAULOPRIIT VOOLAINE (1899-1985) Kuni 1920. aastani Paul Friedrich Pedmanson
Rahvaluulekoguja, raamatukoguhoidja ja koduloolane.
Sündinud Räpina vallas Tooste külas Loomuse talus viienda lapsena, õppinud Raadamaa ministeeriumikoolis ja Räpina Kõrgemas Algkoolis, hiljem Tartus.
Vaimuanded päris emapoolselt vanaemalt Helsilt, kes oli rahvalaulik, teadis palju regilaule ja vanasõnu.
Uuris eriti Lutsi keelesaare ja setu keelt ning pärimust. Oli setu eepose „Peko“ kaasautor. Setu lugemikke koostades ja toimetades hakkas missioonitundest ka setukeelseid luuletusi kirjutama. Avaldas arvukalt artikleid, luuletusi ja näidendeid.
Lutsi muinasjuttude veebiväljaanne „Pühakud ja vägimehed“ (250 muinasjuttu) põhineb peamiselt Paulopriit Voolaine kogutud pärimusel.
Seto luulõ antoloogia. 2014
Lk 188 Paulopriit Voolaine:
[…]
Kiil, inne põlat, pilgat, näägut, naarõt,
om eloõigusõga ilma astno´,
om kahtlõjil nüüd silmä´ selges kastno´,
hahk undsõn härm om näil nüüd silmist haarõt.
[…]
KÕNNU KÜLA
Räpina-Rasina ja Räpina-Aravu teede vahel, 7 km Räpinast.
HERMANN JULIUS SCHMALZ (1870-1945)
Kirjanik, muusik. Laulude "Sauna taga tiigi ääres" ja "Setokõsõ sõitsiva" autor. Sündinud Kõnnu külas, Räpina vallas.
Marju Kõivupuu. Sauna taga tiigi ääres... ehk ühest unustatud laululoojast ja mõnda tema vennastki Hermann Julius Schmalz sündis 6.04.1870 Räpina kihelkonnas Kõnnu külas Maltsa talus Võru- ja Setumaa piiril. […] Kõnnu külas olla teda lihtsalt Malzi Härmaks kutsutud. Nende kodu asunud mäe peal. All koplis tiigi ääres olnud laste meelispaik, kus Hermann vanema venna Arthuriga mängida armastanud. Isa tahtnud viia poisse enda juurde Karksi ja kooli panna, kuid ema Marie seisnud sellele plaanile vastu. Kui isa hakanud ära sõitma, põgenenud poisid rukkisse pakku. Isa hüüdnud vihaselt üle kogu küla: «Kõnnu mehed, hoidke, Malzi emand kasvatab hobusevargaid!» […] Noorukina õppis ta mängima viiulit, klaverit, kitarri ja mitmeid rahvapille, samuti noodikirja tundma. Luuletaja enda sõnutsi polevat ta päevagi koolis käinud, vaid saanud kooliharidust (sealhulgas saksa keelt) ema käest, koduõpetaja toel ning iseõppimise teel.Perepärimuse kohaselt olevat ta siiski Tartu reaalkoolis õppinud. Tartus elanud ta kahekorruselise maja teisel korrusel. Kord puhkenud kõrvalmajas tulekahju ja kui Hermann ärganud, olnud tema tuba heledat valgust täis. Üleelatud traagiline seik mõjutanud noormehe vaimset tervist niivõrd, et ta pidi kooli pooleli jätma ning psüühilist tasakaalu ei saanud ta kogu elu jooksul päriselt tagasi. Emakoju Kõnnu külla naasnuna huvitus noor Schmalz peaasjalikult luulekunstist ja muusikast. Pärast ema surma asus Schmalz elama Tartusse, kus asutas 1879. aastal viieliikmelise setu meeskoori. Setu rahvarõivastes esineti Tartus «Vanemuise» ja Tallinnas «Estonia» peoõhtuil. Kavas olid laul, tants ja pillimäng. [Schmalz värbas truppi ka Jaan Vahtra, kes oskas setu keelt]. […] Oma memuaarid Hermann Julius Schmalzist lõpetab Jaan Vahtra sõnadega: „Ta katsus end muusikast elatada, elas suures viletsuses, oli boheemlane ja vagabund, geniaalne ja trotsiv. Aga ta ei osanud või ei suutnud oma geeniust välja arendada. Sünnilt sakslane, saanud saksa hariduse, oli ta ometi jäänud eestlaste hulka kõigi oma huvide ja tööga, teenides viletsaid kopikaid õilsa kunsti abil, mida aga tol ajal hinnati «haritlaste» hulgas eitavalt, mahategevalt. Et sakslane olla, selleks oli ta liiga «mats», et eestlane olla, selleks oli ta eesti «intelligentidele» liiga diletant. Ta elas kogu oma eluaja vaese rahva hulgas, õpetas neile muusikat minimaalse tasu eest, mängis, kirjutas väikesi laule ja muusikapalasid, mida laulis ja mängis agulirahvas, kuni tuli ta üle suur hämarus...[---] On vist täiesti hukkunud Schmalz'i väikeste helitööde käsikirjad ja suurem hulk rahvalauluviise, mida ta üles kirjutas ja ümber komponeeris. Mitmed neist on meie päevil saanud kõikjal lauldavaiks rahvalauludeks ning mõnigi agar helilooja on võtnud ja teinud neid omakorda ümber, lugedes Schmalzi loomingut rahvalauluks, mida õigus on võtta...Tervitusi sulle, sa vaene õnnetu bard! Minus elab rida helgeid mälestusi meie ühistest kontsertreisidest“ (Vahtra 1935)
Hermann Julius Schmalzi viimaste eluaastate kirjeldamiseks tsiteerin jälle Friedrich Zupsmani mäletusi, mis on üles kirjutatud Heli Noorkõivu poolt 1966. aastal ja talletatud Kultuuriloolises Arhiivis: Ümbruskonna rahvaga sai ta väga hästi läbi, sest ta oli äärmiselt heatahtlik. Ta armastas isegi niisuguseid väikseid loomi nagu: ämblikud, konnad ja mardikad, ta ei sallinud, kui keegi neid piinas või haiget tegi.
Ta oli pikakasvuline. Kandis kinnise kaelusega kuube ja pikki pükse. Kuub tuletas meelde sõjaväelase sinelit. Püstkrae oli väljaõmmeldud nagu seda olid omal ajal tsaari kaardiväelastel. Rind oli alati täis igasuguseid aumärke, suurema jao oli ta saanud neid oma vennalt Arthurilt, kes oli tsaari kaardiväes teeninud. Iga medali või aumärgi kohta oli tal vastav omatehtud dokument. Küll neid oli Saksa ja Prantsuse valitsuselt ning igalt poolt üle maailma. Peas kandis ta aasta läbi võrdlemisi korralikku kaabut. Palitut ei pannud ta kunagi teiste inimeste moodi selga, vaid viskas selle lihtsalt õlgadele. Üldiselt tema riietus oli puhas, katkised kohad korralikult kinni nõelutud.
Mingisuguseid andeid ta vastu ei võtnud, ainult tasuna muusikatundide või mängimise eest. Kutse lõunasöögile või kaasapandud võileiva - need võttis küll vastu. Süües tarvitas Hermann alati nuga ja kahvlit nagu viisakas inimene kunagi.
Algul, kui võõras temaga rääkima hakkas, ei saanud arugi, et ta ei ole normaalse mõistuse juures. Hiljem, kui ta ennast ülistama hakkas, selgus tõde. Tal oli kombeks ennast igasugusesse kõrgesse seisusse tõsta. Nimetas ennast ilmatargaks, kuningate kuningaks, rüütliks, jumala asemikuks jne jne.
Kuna tal oli nii kõrge tiitel, uskus ta surmkindlalt, et oma viiulimänguga on võimalik põllumeestele vihma välja mängida või siis jälle vastupidi. Ta ei hoolitsenud üksi eesti rahva eest, vaid kogu maailma rahvastele tahtis ta head, sest ta oli ju maailma valitseja, mõttetark ja Balti riikide ainuvalitseja.
Sageli rehkendas ta rahaks ümber, kui palju ta kogu maailmale kasu toob, kui ta oma viiulimänguga tellib vihma või hoiab ära põua läbi tekitatud kahju. Olgu muuseas öeldud, et ta teatud määral ikka tundis, millal vihmasadu lakkas või jälle sadama võis hakata, siis nendele tähelepanekutele vastavalt ta seadiski oma mängu.
Mis ma veel tema kohta võin öelda, et külma see mees küll ei kartnud. Iialgi ei maganud ta toas, sest ta kartis, et toast võib öösel tuli lahti pääseda. Harilikult magas ta küünis või saunas. Kord talvel oli -20 külma ja Hermann magas minu saunas. Hommikul, õige vara, tahtsin teda vaatama minna, kartsin, et nüüd on ta ära külmunud. Vaevalt olin saanud ennast riidesse, kui Hermann tuligi tuppa, ise valjusti hõisates: »Ma olen kõige õnnelikum inimene maa peal!» Minu imestustel polnud piiri.
Tavaliselt magas ta oma ustavate sõprade pool, harva ka kodus, sest vennanaine Johanna ei sallinud teda. Võõras kohas ta ei ööbinud, sest ta kartis ka vaenlasi.
Inimestega, kes püüdsid teda pilgata, ta ei rääkinud. Neile keeras ta põlgavalt selja, sest ta pidas neid alaväärtuslikeks ja häbituteks.[…]
Kirjandusse tuli Schmalz järelromantilises laadis luuletuskoguga «Ööpik Võhandu kaldalt ehk Üürikese aja laululind» (1894), mis sisaldab 33 luuletust. Suuremat menu saavutas ta siiski setuaineliste naljalaulude ja lugudega.
Schmalzi kirjutatud «Tiigi ääres» on avaldatud 1901. aastal «Nalja laulikus» ja koosneb algupäraselt 11 nelikvärsist [...] Rahvalauluna on suhteliselt populaarne ka Schmalzi «Setukõsõq sõitsiva Võõpsust potikuurmaga», mille tekst on aja jooksul püsinud suhteliselt autentsena, sellisena, nagu Schmalz ta omal ajal kirjutas. [...]
Schmalz oli esimesi eestlasi, kes naabruses elades setu folkloorist vaimustununa püüdis seda nii oma loomingus jäljendada kui ka eestlastele tutvustada. Oma setu kooriga oli ta vaieldamatult ka üks esimesi folklooriansambli loojaid ja ellukutsujaid mitte ainult Kagu- vaid kogu Eestis ning seega selles valdkonnas oma ajast tublisti ees.
Leida Toots-Pärnaste. Wabariigist vabariiki. 2007.
Lk 61-66 Sellel poliitiliselt keerulisel suvel [1940] ilmus meile kummaline mees - Hermann Julius Schmalz. […] Schmalz oli pärit Kõnnu külast, kust olid pärit ka minu vanaema ja tema vend Jakob. Tema vanemad olid saksa soost, nii et neil kodus kõneldi mõlemat, eesti ja saksa keelt. Vanaema rääkis, et kui nad oma kolme õega suvel aidas magasid, nagu vanasti oli kombeks, olid Schmalzi ehk Maltsi poisid käinud neil ehal, laulnud ja mänginud pilli ukse taga. Tüdrukud aga ei teinud ust lahti, räägiti niisama. Siis olid poisid pahaseks saanud, ütelnud: „Keda te veel siis sisse lasete, kui mitte saksu?“ […] Ta tõi oma pillid meie juurde hoiule, käis tihti mängimas. Ema pakkus talle alati süüa, mille eest ta oli tänulik. Üldse oli ta viisakas ja intelligentne.
Tema vaimseks eripäraks oli see, et ta uskus endal olevat võime ilma muuta ja viiulimänguga vihma „tellida“, kui oli põud. Nägin tihti, kuidas ta süvenenult viiulit mängis, vihma tulekuks. Enne seda eelmisel päeval seadis viiuli seinale ja palus seda mitte puudutada, kuna tema tahab vihma tulekuks mängida. Ja kui juhtuski sadama hakkama, siis läks ta välja trepile ja laskis paberile sadada. Toas luges üle, mitu piiska oli minutis sadanud. Keegi meist ei naernud sellepärast tema üle, võtsime kui õnnetu saatusega inimese käitumist, kes ei olnud võimeline oma elu juhtima. Paljud ei osanud temaga suhelda, läksid vaidlema tema võime üle ilma muuta. […]
Veel oli üheks tema omapäraks, et ta pidas ennast suurte tegude tegijaks, maailma presidendiks ja kuningaks. Ta kandis musta kõrge kaelusega kuube, mille ette oli kinnitatud igasuguseid tema enda sõnul aumärke. […] Tema jaoks olid need ehtsad ja ta oli nende üle uhke ja õnnelik. […] Külmade ilmadega oli tal seljas pruun mantel, mida ta kandis õlgadel, varrukad rippusid tühjalt. Nii paistsid ta aumärgid ka talvel kuue pealt silma. Kuna taskute voodrid olid katki, olid kaasaskantavad asjad mantli allservas, mitte taskutes.
Kui hiljem sõja ajal oli Sillapää lossis sakslaste laatsaret, kus raviti rindelt tulnud sõdureid ja kus nad ka puhkasid, käis Schmalz tihti nendega vestlemas, sest valdas saksa keelt perfektselt. Tema üle ei naerdud, vaid mängiti kaasa tema erineva käitumisega. Ta tutvustas sõduritele end kui ilmameistrit ja looduse üle valitsejat. […] Kord nägime, kuidas sõdurid olid rivistatud lossi ette ja Schmalzile andis üks Hollandi printsiks nimetatud brünett sõdur üle ordeni. See oli ketiga kaelaskantav mingi läikivate kivikestega kaunistatud ehe. Schmalzile aplodeeriti ja lauldi. Kõige selle üle oli ta väga uhke ja õnnelik, kui kodus aumärki näitas.
Kui Schmalz oli haigeks jäänud, saatis ema talle sooja sööki. Leidsin ta lamamas põrandal mingil põhukotil. Küsisin, miks ta voodis ei maga, oleks ju soojem. Ta vastas, et niimoodi on tal maaühendus, mis on vajalik vihma tellimisel ja ilma muutmisel. […]
Ta tundis hästi noodikirja. Tihti kandis kaasas noodipaberit ja kui „vaim“ peale tuli, süvenes viiulimängu, samal ajal noodistades loodud pala. […]
2000. aastal peeti Kõnnu küla päevad just Maltsi talus.
Aapo Ilves. Ööpik Võhandu kaldalt: Lustakas ja filosoofiline näitemäng suvisel ajal ja vabas õhus rahvanäitlejate trupiga maha mängimiseks. 2002
Näitemäng Herman Julius Schmalzi elust ja sellest, kuidas Vanapagan Räpinas pastoriks oli.
Jaan Vahtra mälestuste ning novelli «Vanajumal ja vanapagan», Herman Julius Schmalzi elukäigu ja loomingu, samuti mitmete uurimuste ja artiklite järele omatahtsi kokku seadnud Aapo Ilves. Maailma-esietendus toimus 13. juulil 2002 Räpina linnas. Lavastaja Raivo Adlas, osades Räpina harrastusnäitlejad. Lisatud laulud ja kommentaarid.
NAHA KÜLA
Räpina-Aravu tee ääres, 9 km Räpinast
FRIEDRICH PUKSOO (1890-1969) 1935. aastani Friedrich Puksov.
Raamatuteadlane ja bibliograaf.
Pärit Naha külast Meeksi vallast. Alustas kooliteed Naha külakoolis ja Räpina kihelkonnakoolis. Oli Tartu Ülikooli Raamatukogu direktor 1920-1944, Eesti raamatukogundusteooria arendaja ja raamatukoguhoidjate kutsehariduse algataja. Pani aluse eesti rahvusbibliograafiale. Tõlkis antiikkirjandust.
1934. a ilmus sarjas „Elav Teadus“ Friedrich Puksoo „Raamat ja tema sõbrad: pilte raamatu ja kirja ajaloost, raamatu tehnikast ning raamatuharrastusest“.
Kaika suvõülikuulõ kogomik 9-11. 2003
Lk 32: Paulopriit Voolaise luuletus Friedrich Puksoo mälestustahvli avamise puhul Nahal 13.04.1980
Oll kõrd meil Peipse lähkon pesä,
Meid ligi Lintet saatus sääd´.
Su esäst kõnõl mino esä:
„Oll vanast Puksast pallo hääd.“
Kuts´ kokko külä laulukoori
nink mängomiihi ütte vei.
Sääd rahva seltsi vanno, nuuri,
nii süäme´ rõõmutakti lei´.
[…]
Sul oll küll kodo jätta hallõ,
kui päiväpaistõl Peipset kait.
Ent lätsit paika valgõmballõ,
kos mäepääl vaimuvarra ait.
[…]
Sa raamatite teädüst uuret
nink tarrõ pallo tarkust tõit.
Teit uurimata ilma luuret,
sis tuhat vahtset lehte lõit.
[…]
KALLE MÄLBERG (1948)
Kalle Mälberg. Perävald. Maailm omaette. 2004
Autor pakub ajalooallikatest ja kohalikest loodusoludest lähtudes oma tõlgendusi ja kujutluspilte sellest, mis toimus viikingiaegadel Lämmijärve läänekaldal.
Lk 37: Kirjanik ja kunstnik Jaan Vahtra […] on kasutanud oma kirjatöödes mitmel korral mõistet „Perävald“.
Räpina rannas asuv liivane kõrgendik Lämmijärve veerel kannab nime Peräsuumõts. Põhja poole, otse Naha küla alla jääb endine piirivalvekordoni ase nimega Saareperä. Mehikoormast Meerapalu poole jäävad veeäärsed külad Jõeperä ja Laaneperä. Talu, kus mina Naha külas sündisin, on Kaldaperä.
Kui nõnda palju „perämistest“ asjadest kohapeal räägitakse, siis peaks ju kogu see ala, mida läänest ääristab suur Miilva-Määrastu-Rasina soo, põhjast ja lõunast piiritlevad Ahja ja Võhandu jõed ning idast loomuliku tõkkena kõigusoe Lämmijärv – üks kauge ja tagumine kant – Perävald olema. Paremat määratlust muinasaegsest kohanimede analüüsis ei leia. Sobiv ja suupärane on Perävald samuti, kõrvuti Vesivalla ja Maavallaga.
Lk 125: Ühel pool suur soo, teisal järv, mille vastaskaldal võõras usk, keel ja vene valitsus. Isoleeritus, sissepoolepööratus, omaetteolek, umbusk – need tänase Räpina mentaalsed arhetüübid on pärit sajanditepikkusest inimkogemusest ning looduslikest ja ajaloolistest iseärasustest.
Lk 95: Teed ja allikad võivad jälgidasuulikule paljutki jutustada. Minugi lugu ei saa olla ainuvõimalik.
MEHIKOORMA
Alevik Tartu maakonnas, Meeksi vallas Lämmijärve ääres,
Peipsi-Pihkva järve kõige kitsama osa ääres, 17 km Räpinast.
Mehikoorma on keskne Lämmijärve-äärne asula mitmeski mõttes. Ta on elanike arvult suurim, eesti-vene segarahvastikuga kaluriküla, asub tõesti umbes keskpaigas, ja siit Kõrdsinõnalt tuletorni juures, avaneb vaade tervele Lämmijärvele Piirissaarest kuni Salo saareni. Ka siinne ajalugu on ühtlasi Lämmijärve ajalugu. Mehikuurma nime kõige tõenäolisem seletus on tema tuletamine sõnadest Mehitse (mesilase)-kurmu, kus kurm tähendab soppi, nurka, ka järveabajat. Praeguseni tuntud venekeelne küla nimi Izmenka on tagasiviidav Jäälahingu aegadesse, 1242. aastani. Too lahing peeti nähtavasti kusagil kirde pool. Lämmijärve idakalda läheduses.
31. maist 1704 alates kolme päeva jooksul seisid aga 4 Rootsi sõjalaeva siin, Mehikuurma kohal, vastu enam kui saja väiksema, Pihkva poolt tulnud Vene aluse rünnakule, kuni olid sunnitud taanduma. Nii hoiti poliitilisi piire. Kuid teine lugu on rahvuspiiridega. Ümberasumine üle Lämmijärve on toimunud mõlemas suunas. Läände põgenenud vanausulistele liikusid vastu mõisaorjuse käest pagevad eestlased. Võimalik, et nad leidsid idakaldalt eest veel vanema läänemeresoome asustuse. 19. sajandil, juba pärast pärisorjuse lõppu, kulges üle Mehikuurma itta uus väljarändajate laine, mis kujundas laialdase eesti asustuse kuni Peterburini välja.
Eestlased sunniti Lämmijärve idakaldalt lahkuma 1944. aastal rinde lähenedes. Kuid ka nõukogude ajal püsis läbikäimine teise kaldaga. Ligemate ülejärve-külade vene lapsed käisid Mehikuurmasse kooli, ka lähim kauplus sealse rahva jaoks asus siin. Lämmijärve kitsaimas kohas (2,8 km) paistab üle järve Haniva (vene Pnevo) küla, kus elanikke on väheks jäänud, aga elu hoiavad püsti jõukad suvitajad. Nii on ühe Smolenski ärimehe rahadega pandud püsti väike puukirik.
Mehikuurma tuletorn on ehitatud 1938. aastal ja on nüüd jõudnud ka Eesti tuletorne tutvustava seeria postmargile. Siinsamas, piirivalvekordoni naabruses seisab mälestusmärk eesti meestele, kes Teises maailmasõjas lõid 1943/44. aasta talvel Lämmijärve läänekaldalt tagasi Punaarmee dessandi. Eestlased võitlesid Saksa armees, neid juhtis aga eestlane, Harald Riipalu. 1944. aasta suvel tungis Punaarmee (sealhulgas Eesti Laskurkorpus) siiski üle järve ja lõi siin sillapea. Neid mehi mälestab tahvel tuletorni seinal. Seega saame siin avaldada austust kõigil pooltel hukkunud sõjameestele. Mehikuurma luteri kiriku juures seisab mälestuskivi ka Vabadussõjas langenuile, kes pärinesid Meeksi vallast.
Ajaloolist traditsiooni Räpina kihelkonnast Meeksi, Veriora ja Toolamaa valdadest 1931 a. suvel. Erika Sepp Peipsi olla vanasti Mehikoorma alt nii kitsas olnud, et eesti taluperenaisele kes Vene külast leiva labidat küsinud, see üle kraavisarnase veekogu ulatatud. […] Mehikoormas elavad eestlased venelastega segamini. Juba orjaajal elatasid eestlased end põllutööst, vähesed ka kalastamisest. Igal oli oma põllulapike, mille eest mõisale päevi tehti. Venelastel polnud maad, nad elasid kas juhuslikust tööst, (müüritöö jne) või kalastamisest. Kalastamise õigus oli vanasti täiesti mõisniku päralt. Ainult mõisniku loal võisid kohalikud rannaelanikud kalu püüda, kusjuures pool saagist tuli mõisale anda. (Anna Stepanovna, 73 a.)
URMAS KALLA (1970)
Bioloog, rahvamuusik, võru keele ja kultuuri spetsialist. Pärit Mehikoormast.
Raimu Hanson. Harrastusnäitleja Urmas Kalla tuleb ääre pealt. Postimees, 2005, 11. juuli
Küsimustele vastab filosoofiaga abielus olnud bioloog ja laulja Urmas Kalla, kes astub Tiigi seltsimaja kõrval vaatajate ette vabaõhunäitemängu «Sanna takah tiigi man» peaosas.
Miks alustasite eelmist nädalat Mehikoormas, Tartumaa ääre peal?
Mehikuurmas on mu kodu, Tartus ainult korter.
Mida tähendab teile ääre peal olemine?
Äär on ju alati kahe asja vahel. Mõlemale poole avatud, aga ise kinnine. Nii minagi. Mehikuurma on lausa nelja ilma ääre peal. Vanasti oli Võrumaa, esimesel Eesti ajal liideti Tartumaaga. Üle järve paistab Venemaa ja jupike Setumaadki. Küla ise on segaasustusega - mine uuri veregrupi järgi, kes meist on eestlane, kes venelane!
Kellena te ennast tunnete - setu, tartlane, eestlane, venelane või hoopis keegi muu?
Ega kogu aeg ei peagi seda teadvustama. Keele järgi olen kõige enam ikka võrokõnõ. […]
Miks te laulate maailma ainukeses setu meeskooris Liinatsuraq ja võrukeelses popbändis Lõkõriq?
Ükski hõim ega rahvas pole teisest parem. Nad pole võrreldavadki, sest igaühele neist avaneb maailm omas keeles. Ma imetlen kõigi rahvaste muusikat ja luulet. Aga võrukesed ja setud on mulle lihtsalt omad.
Setus on vana rahvalaul püsinud, Võrumaal on ta hääbunud. Laulan setu laule nagu omi ja kujutan selle järgi ette, kuidas lauldi Võrumaal, ka minu kodukandis. Sealtki on vanu üleskirjutusi, aga mitte enam kooriga laulmisest.
Lõkõritesse kutsuti mind keeleoskuse ja rahvalaulude tundmise pärast. Eks ma ole seal rohkem äärepealne laulja. Meestelaule võtan eest ka. Lõkõrites on hea koos olla ja ilma näha.
Miks teile meeldib mängida harrastusteatris?
Panin enda juures tähele kahte asja, mis viitasid, et võiksin olla näitleja.
Esiteks - olen tundliku loomuga. Tunnen inimesele, olgu või võõrale, mures kaasa, aga see kaastunne on viljatu; ma justkui satun samasse seisundisse nagu see muretseja, ja kui tema ei näe väljapääsu, siis ka mina mitte.
Teiseks - mul pole selgeid seisukohti poliitikas. Kes viimasena kirjutas, paistab mulle enamasti kõige õigem olevat. Ehk näitab see tahtmatut ümberkehastumist... Eks proovime siis järele, kas õnnestub ka tahtlikult ümber kehastuda! Ja tulingi teatrisse. […]
Kuidas tunnete ennast luuletaja ja omal käel muusikat õppinud Herman Julius Schmalzi osas Aapo Ilvese näidendis «Sanna takah tiigi man», mille lavastas Raivo Adlas?
Mitmekesiselt. Schmalzi elukäik näitab, et alguses oli ta lustlik noormees ja pööras mingil hetkel ära. Näitemängus on võimalik näidata tema arengut. […]
Uma Laul 2013 peapreemia – „Mõtõq Võromaast“ . Viis ja sõnad Urmas Kalla, esitab Urmas Kalla
MADIS KÕIVU vanavanemad Jakob ja Kristiina olid pärit Räpina kihelkonnast Mehikoormast, kust nad asusid ümber Põlva kihelkonda Kähri külla Pekri tallu.
Madis Kõiv, Studia Memoriae II. Kähri Keriko man Pekril. 1999
Lk 9 [Vanavanemate päritolust]: Ilma Räpina kerkoraamatildaki om teedäq, et edimädsel lehekuu pääväl,1830 sünnüs Kiisla talon poiskõnõ, kiä nimes saa Mikk ja kiä katsakümne nelä aasta peräst matõtas Põlva surnuaialõ, kurra kätt kabõlihuunõ nuka taadõ.
Seosama Mikuga naaski tuu, millest meil tan Kähri kerko alan elämisest kirotamist om. [...] Vanavanaesä Mikust hindäst olõ-i külh pallo joht kõnõlda, [...] tiiä õnnõ tuud, et Jakob Kiisler, mu vanaesä tä Mehikuurmast Kähri üten oll toonuq ja olnuq suuri habõniga miis. [...] Jakob Kiisler [...] murd hinnäst vaesõst kalapoisist rikkas peremehes ja majaumanigus vällä. Tuu self-made-miis om ütel hääl pääväl üten uma vana esäga ja noorõ naasõga jo Põlva kihlkunnan, naasõ nimi om Kristina.
ARAVU KÜLA
Räpina-Aravu tee ääres. 19 km Räpinast.
VAINO VAHING (1940-2008)
Psühhiaater, prosaist, näitekirjanik. Pärit Aravu külast Meeksi vallast. Maetud Mehikoorma kalmistule.
Teoseid: jutustused "Lugu" (1970) ja "Sina" (1973), novellid "Kirjanik" (1979) ja "Machiavelli kirjad tütrele" (1979), näidendid "Suvekool" (1972), "Pulmad" (1976), "Testament" (1983), päevikud "Päevaraamat" I ja II (2006 ja 2007), koos Madis Kõivuga romaan "Endspiel. Laskumine orgu" (1988), okumentaalnäidend "Faehlmann. Keskpäev. Õhtuselgus" (1984) jt.
Tarmo Teder. Ahistatud Vahing. Kriitilisi tundmusi kirjaniku päevaraamatuid lugedes. Sirp, 2008, 25. jaan.
Hõbelusikas suus, ta ei sündinud, aga Aravu külas luges poiss nimega Vaino kõike, mis kätte sai („Üliõpilased”, „Vaikne Don”, Tšehhovi näidendid! jne). Kuid kukkus kogemata läbi jää, oli surmasuus pikalt palavikus ja jäi seetõttu klassikursust kordama. 1954. aastal tuleb isetegevusteatrit teinud setupoiss Tartusse meditsiinikooli, magab kitsas korteris esialgu koos koeraga laua all. Viis aastat kulub peamine aur õppimisele ja spordile. Siis tuleb ülikool, uus lugemishaigus, uued tuttavad ja pärast ülikooli lõpetamist hakkab Vahing päevikut pidama. (Neid varasemaid, aastatest 1963–1968 kokku murtud ja täis kirjutatud koolivihikuid kirjastaja Joel Sang millegipärast avaldada ei võtnud.) Belletristika kirjutamine aga ei edene, Vahing õpib oma põlvkonna kuldpeadelt, ka Tšukovskilt ja Paustovskilt, ning 1968. aastal ilmuvad Nooruses esimesed Vahingu jutud. Ta käib juba 1960. aastate keskel meeletult, hooti lausa maniakaalselt palju teatris, eelistades millegipärast etendusi Moskvas. Ja teatriga jääb ta seotuks pikkadeks aastateks, nagu psühhiaatriagagi, mille vallas kaitseb 1971 mittestatsionaarselt ja aasta enne tähtaega (!) meditsiiniteaduste kandidaadi kraadi. Palju rohkem aga pakub huvi kirjandus, hulluarsti amet annab vaid hädapäraselt närust leiba.
Rein Veidemann. Lõppmängu lõppmäng – in memoriam Vaino Vahing. Postimees, 2008, 24. märts.
Rabelev, neurootilis-hüsteeriline fragmentaarsus ongi Vahingu kirjanduslik käekiri. […] Isiklik impulss, mure, kannatamine, mis vajasid registreerimist, otsekui laseks hulluarst oma patsiendil end tühjaks rääkida, kirjutada – see oli suuresti ka Vahingul kirjutamise ajendiks.
Sageli tunduski mulle, et meie, ta lähedased, kaaslased, sõbrad, oleme potentsiaalsed patsiendid. Ja seda on ka Vahing iseendale. Ent loomulikult oli Vahingu loomeenergia allikaks enese piiritu ebatäiuslikkuse tunnetus. Mida tuli kompenseerida lakkamatu lõpuniminekuga.
Vahingu kannatamine oli kuhjuv ja ekspansiivne. «Alasti habemenuga» – selliselt on iseloomustatud tema loomingumeetodit – lõikas ajuti meisse kõigisse. Loetagu tema «Noort Unti» (2004) ja «Päevaraamatuid» (2006 ja 2007). Talutavaks muutis selle absurd ja totaalne mängulisus.
Vahingu esinemistes oli lakkamatult provokatsiooni, aga need olid ka eneseiroonia ja iseäraliku huumori peod. Kus oli Vaintsa – nii teda omade keskel kutsuti –, seal jagus kirge, fantaasiat, jutustamise mõnu. Kirjutan teadlikult «meie», sest Vahing oli kuuekümnendate põlvkonna vaimsuse ja hinge peegel. Unt, Runnel, Valton, Saluri, Tooming, Hermaküla, Kangilaski, Kaplinski, Rähesoo, Lauristin, Maimu Berg, osalt ka siinkirjutaja – need on Vahingu kaaslased ja ühtlasi tegelaskujud tema eludraamas. Või absurdidraamas? Tragöödias? Või tragikomöödias?
Raimu Hanson. Kirjanik päästis surmast ja hapendas kurke. Tartu Postimees, 2011, 26. okt.
Vaino Vahing ja tema abikaasa Maimu elasid alates aastast 1969 Tartus Nõva 15a–4. See nelja korteriga maja kuulus Raimo Kangro isale. Mälestusteraamatus on mitu Vahingu eluteelist meenutanud sealset nn salongi kui Tartu kultuurielu üht keskust. […] «Salong tegi ka väljasõite, mis olid lähikonnale harivad seminarid,» meenutas Maimu Berg. «Kogunesime maakodudes, kord Valtoni juures Suure-Jaanis, siis Vahingu juures Aravul, ka Kaplinskite talus Mutikul.» Seminaridel esinesid loengutega nii salongis pidevalt käijad kui ka näiteks Marju Lauristin, Peeter Vihalemm ja Jaak Kangilaski. Salong soikus 1970. aastate keskel.
Aravu. Sirp, 2002, 27. sept.
Mobiilside siin ei levi ja autosid ning inimesi näeb harva. Avalikke asutusi (isegi poodi) ei hakka silma. Siia on ilma eest varjule põgenenud legendaarne psühhiaater-kirjanik Vaino Vahing. […] Pöördvõrdeliselt küla tühjusega pakatas Vahingu elamine ja pea kultuuriloolistest legendidest, alates Jaan Vahtrast kuni Undi, Kangilaski ja Arrakuni. Kunstitööd kaunistasid kogu maja. Isegi magamistoas voodi kohal rippus mõni pilt. Majaperemees tegi meie kunstitoimetajale väikse eksami. Reet Varblane arvas ära maja seinu ehtinud tööde autorid ning läbis katsed seega auga. […] Kuuekümnendatel Tartu intellektuaalide kaevatud tiik oli pea täiesti rohtu kasvanud; Tõnu Tepandi olnud kõva kaevaja, aga Unt vaadanud enamasti siidikinnastes pealt. Peale pangetäit ärajäratud voblat ning imelist hakklihakastet ei viitsinud aga meiegi kätt töö külge panna. Läksime hoopis Meeksi vallamaja kaema, kus Jaan Vahtra sajandi alul kirjutajaks olnud, ning kiikasime Mehikoormas Venemaad. Suur oli. Ja ilus.
Raimu Hanson. Kirjanik Vaino Vahing peab silmas igavikku. Tartu Postimees, 2002, 23. okt.
[…] Suvel tegi ajalehe Sirp toimetus reisi Lõuna-Eestisse ja külastas teid Aravu külas. Miks te seal olite?
See on mu sünnikoht. Kui isa-ema Aravul elasid, olin ma nende juures siis, kui mul oli vaja kirjutada. Nad tagasid mulle söögi, toa ja muu hoolitsuse. Seal kirjutasin ma, muide, ühe kuuga «Suvekooli». «Potteri lõpp» on samuti Aravul kirjutatud - umbes pooleteise kuuga. Aga siis ma olin ka 31-aastane ja see ei valmistanud mulle mingeid raskusi.
Aravu asub Tartust 50 kilomeetrit Mehikoorma poole. Seal on elumaja ja uus võimas saun. On ka laut, mis tuleb lammutada, ait ja kuurid ja kultuurilooline tiik, mille üks suuremaid kaevajaid oli Tõnu Tepandi.
Kui suure osa aastast te Aravul viibite?
Pärast seda, kui mu vanemad 1999. aastal surid, käime Aravul Ele Süvalepaga. Mina elan seal märtsi lõpust oktoobri lõpuni. Eks ma kirjuta seal ka, aga mu põhitöö on põllutöö - kurgid ja kartulid ja mahl. Saan sealt hea vaimse ja füüsilise vormi - lõhun puid ja kaevan maad ja tõstan kartulikotte.
Raimu Hanson. Kultuuritiik, mille kaevamine võttis võhmale. Postimees, 2013, 15. juuni.[…] Nii et see tiik, mida Vahingu näidendis «Suvekool» on mitmel korral nimetatud, pidi olema Undil seda Karepal lavastades silme ees, ja küllap ta itsitas mõnigi kord, kui näitlejad pidid ütlema oma repliike tiigi kaevamisest.
Pildid sahtlipõhjast
[…] Paar kuud tagasi leidsime toimetuses ühest kõrvalisest sahtlipõhjast paki vanu fotosid, millest suurema osa on Vahing ise pildistanud. Mõned neist on ta üles võtnud Aravul.
[…] Tõnu Tepandi sai pildid, kaevas mõned päevad oma mälus ja rääkis siis, et fotodel on kaks erinevat tiigi kaevamise faasi. Esimene on jäädvustanud selle aja, kui Vahing aina rääkis ja rääkis, et vaja tiiki ja tiiki on vaja. «Seesama ideoloogia, mis läheb «Suvekoolist» läbi. Et kui maja põlema läheb, saab sealt vett võtta,» lisas Tepandi. «Eks see jutt tiigist käis ikka alatihti. Ma ei jõudnud enam jorutada, ma ütlesin, et lähme ja kaevame selle tiigi siis valmis.»
Tepandi tundis ühel pildil ära lisaks Undile iseenda, ta kaevab parajasti paremal. Vasakul on Vahingu isa Artur, kes juhtis tööd, kalda ääre peal on Tiiu Tepandi, Tõnu Tepandi tollane naine, tema kõrval labidaga laulja ja näitleja Mare Puusepp, tookord Undi abikaasa.
«Me kaevasime heinamaal, ja töö oli väga ränk,» lisas Tepandi. «Unt ka töötas, aga Vahingut polnud eriti kaevamas. Me olime minu meelest täiesti kained seal – selle pärast, et naised ka kaasas ja nõnda edasi. See oli üks igavene rassimine, Unt pidi vahepeal otsad andma, aga siis puhkasime ja siis jälle kaevasime.»
Päeva lõpuks võttis labidatöö võhmale ja entusiasm kadus ära. «Ja sinna ta siis jäi. Üks või teine kaevas seal vist hiljemgi, aga ma ei ole päris kindel. Vaintsa isa tõi lõpuks seltsimehe kohale ja see siis kopaga tegi tiigi lõpuni valmis,» rääkis Tepandi. Tiigis solberdamise fotod võisid tema arvates olla tehtud järgmisel või ülejärgmisel aastal.
[…] Maimu Bergi arvates sobis tiigi kaevamine kogu omas õhinas ja absurdis oma aega. «Varsti kolisid ka kogred sisse ja kõik oli nagu peab. Pärast seda tiik enam elevust ei tekitanud, happening oli ju toimunud ja tõtt-öelda edukalt...» lisas ta.
Praegu kuulub Aravu majapidamine Vahingu viimasele elukaaslasele Ele Süvalepale, kes on Tartu Ülikooli õppejõud ja käib seal põhiliselt suviti. Tiik kuulub teise kinnistusse, aga Süvalepal ei ole keelatud sealt vett võtta, kui suvel on tarvis taimi kasta.
Sealsamas lähedal, vähem kui kümne kilomeetri kaugusel asub Mehikoorma surnuaed, kus puhkab oma viimset und Vaino koos vanematega. Vainot ja tema isa Arturit meenutas kruusateel kohatud lodumütsiga külamees rõõmsal meelel. Ja tiigi kaevamist ja Tõnu Tepandit, kes ei peatunud Arturi tehtud õunaveini mekkides enne, kui 20 liitrit oli otsa lõppenud.
Vaino Vahing. Suvekool: telelavastus. 2005 VAATA
Mida suuremaks muutub maailm, seda väiksemaks kahaneb inimene seal sees. Lõpuks muutub maailm nii suureks, avaneb igasse külge ja ühtäkki kaotab inimene mõtte. Siis astub mees oma naise saatel kodust välja, et jõuda tagasi isakoju. Kuigi teda seal oodatakse, saab suve jooksul segi pööratud nii maa, elu mõte kui ka veresidemed. Kõige taga on mees labidaga. Telelavastus Rakvere Teatri etendusest "Suvekool". Autor Vaino Vahing, Mati Undi viimaseks jäänud lavastajatöö. Osades Üllar Saaremäe, Marika Vaarik, Kais Adlas, Piret Rauk, Tõnu Tepandi. Režissöör Tarvo Mölder.
Andres Laasik. Vaino Vahingu maailm ja mõnda, mis sealt seest leida oli: Spiel, Jung, teater, viin, kliinik, Unt, ülikool, Aravu, päevad ja raamatud. Ja nii lõpuni. Eesti Päevaleht, 2008, 27. märts.
Tõnu Tepandi, teatrimees: Saab rääkida Vahingu paradigmast. Kaevasime Vahingu ja Undiga Aravul tiiki. Jäin õueväravale seisma. Vahing karjus: “Just! Just! Nii ma seisin, nii ma seisin!” Väike Vahing pidi Mehikoormasse kooli minema. Sügis oli. Väike Vahing ei tahtnud kohe kuidagi minna. Ja siis ema ütles: “Kui sa praegu kooli ei lähe, ei lähe sa siit kunagi, kuhugi.” Ja väike Vahing ikka läks ja ikka läks, kuni jõudis vana Vahingu paradigmasse, Vahingu mõtteviisi, Vahingu maailma.
Peeter Tulviste, psühholoog, poliitik: Vaino nn Spiel’idest meenutaksin üht tema sünnipäevapidu. Poole öö ajal otsustasime seltskonnaga sõita Tartust Aravule, tema lapsepõlvekoju. Leidsime takso, mida polnud tollal igakord lihtne leida. Maanteel oli meeletu tuisk. Kui kohale jõudsime, ei suundunud Vaino mitte tuppa, vaid sauna. Vile oli tal kaasas nagu alati. Ta ütles: nüüd vilistame, siis tuleb isa vaatama, kes saunas vilistab. Aega natuke läks, aga isa tuli. Ja pidu läks muidugi edasi. Unustamatu oli see, kui teda oli vahepeal vallanud kiindumus kirjutusvahenditesse, seejärel artiklite separaatidesse, mille kaudu teadsime, mis maailmas teaduse vallas sündis. Ta kandis aastaid portfellis žgutti ja muid abivahendeid – arst peab alati olema valmis inimesi aitama. Ja lõpuks juhtuski nii, et buss sõitis Tartu ja Tallinna vahel kraavi ning Vaino võttis portfellist esmaabivahendid ja asus tööle. Ta võis tühiasja ülendada sündmuseks ja ilmselgelt meelevaldset väidet endastmõistetavuse pähe serveerida. Teise inimese esimene reaktsioon oli väga tihti “EI! SEE POLE NII!”. Aga tema naeris ja jätkas, kuni teine hakkas kaasa mängima.
Andres Ehin, luuletaja: Vahingu näidendites on palju nüansse ja pean ütlema, et kuigi Mati Unt oli väga hea lavastaja, ei küündinud temagi autori mõtte tasemeni. Vahingu looming on psühholoogiliselt süvitsiminev ja palju võimalusi pakkuv, normaalsuse ja hulluse piiri on võimalik tugevamalt edasi anda. Nii et tema näidendite lavastamisel pole jõutud kõige kõrgemate oksteni, pole saavutatud seda ehedust, mis ajaks kananaha ihule.
Aga Vahingule alla jääda pole häbiasi.
Leonhard Lapin. Major Rausi lahkumine. Looming, 2010, nr 7
Kogu minu pere oli mingit moodi seotud Vahinguga, kuna mu sünnikoht Räpina pole kaugel Aravust, õieti põimuvad seal kandis Võrumaa ja Setumaa, nagu ka keel, olmeelu, toidud ja rituaalidki. Nii tundis minu ema Sofia Lapin Vahingu ema, vend Voldemar olevat poisipõlves Vahinguga kakelnud (mida ka Väints ise hiljem veidi kibestunult mäletas: ilmselt sai vastu tatti) ning minu õde Valli Olli põrutas ühel järjekordsel hulluse- ja joomaperioodil doktor Vahingu juurde Tartusse „ravile“. Nad tegid koos terve nädala aega parajaks (kuna Väints olnud noorpõlves tema Räpina-ilust kõvasti sisse võetud), nii et ema palvel end karmiks vorminud Voldemar tõi laastatud õe lõpuks Tallinna Seevaldi. Väints olevat õde ka haiglas külastada püüdnud, ent tugeva eetrihaisu tõttu ei lastud teda kallima palatisse. Sedamoodi puruneski armulugu minu õe Valentina ja Vaino vahel, mis heiastus nii mõneski sõtse hilisemas luule¬tu¬ses, mis aga minu kui tema tekstide karmi toimetaja käe läbi olid tuleroaks määratud. Nüüd on mõlemad armastajad teisel pool vett, ehk mingis uues vormis seltsilisedki. Tõsikristlane ütleks küll, et ikka Põrgus…
Ometigi köitsid nad mõlemad end intensiivselt minu ellu. Ja mis oleks see ilma paljude selliste meeldejäävate suheteta olnud — looma elu…
LEEVAKU KÜLA
Võhandu jõe kaldal Põlva-Leevaku-Räpina maantee ja Tartu-Räpina maantee ristmikul, 9 km Räpinast.
Leevaku hüdroelektrijaam
20. sajandi algul oli Leevakul jahu- ja saeveski ning villavabrik. Veejõudu on kasutatud siin alates 1835. aastast. Samuti tehti siin savinõusid. Plaanist ehitada Leevakule tellisetehas räägib 1923. a. valminud kõrge korsten.
Kuulus on Leevaku hüdroelektrijaam, mis II Maailmasõja ajal hävis. 1947.a taastati elektrijaam Võrumaa noorte ühistööna. Ehituse algatajaks oli tollane ELKNÜ Võru Maakonnakomitee sekretär Feliks Pärtelpoeg, töid juhatas Andres Ojasoo. Kirjanduslikult tegi tollaste kommunistlike noorte löökehituse tuntuks Juhan Smuul poeemiga "Järvesuu poiste brigaad". Ehitusel töötas ka hilisem poeet Paul Haavaoks, kes kirjutas jaama taastamisest raamatu "Eelkarastumine" (1974). 1962.a pandi elektrijaama hoonele mälestustahvel. Jaam töötas 1968. aastani, 5 aastat hiljem lõhkusid tulvaveed tammi. Tamm on praeguseks taastatud. Praegu saab elektrijaamas tutvuda nii jaama enda, Leevaku ajalugu tutvustavate stendide kui nõukogudeaegsete elektrimõõdikutega. 2007. aasta suvel lavastas Raivo Adlas Jan Rahmani stsenaariumi järgi ning Räpina ümbruse harrastusnäitlejate kaasabil 1947. aasta Leevaku hüdroelektrijaama löökehitusest näitemängu "Jõujaam", mida mängiti Leevaku elektrijaama juures.
Kokkuleppel elektrijaama omanikuga hoiab Leevaku küla seltsing elektrijaama uksed suvekuudel külastajatele lahti.
JUHAN SMUUL
Lembit Remmelgas. Juhan Smuul unustas “Poeemi Stalinile” käsikirja Moskva rongi. SL Õhtuleht, 2000, 11. august.
“Järvesuu poiste brigaad” olevat Smuulil ka kuidagi juhuse läbi valminud. Tegelikult olevat miski ajaleht komandeerinud Smuuli Leevakule olukirjeldust kirjutama. Nii päevaks-kaheks. Kangelaslike ehitajatega tekkis aga hea läbisaamine ja Juhan palus ajapikendust. Muidugi koos komandeeringurahadega. Siis veel ja veel. Lõpuks jõudis ta ikkagi Tallinna tagasi, aga plaanitud olukirjelduse asemel oli tal valminud võimas poeem.
Juhan Smuul. Järvesuu poiste brigaad. 1975 Poeem Leevaku hüdroelektrijaama taastamisel töötanud tublidest Setumaa Järvesuu küla poistest ja teistestki komsomoli löökehitusele sõitnutest.
Lk 12
Tuul keerutas liiva, viis lehti puust.
- Varasügise hommik oli,
kui noorte brigaad lahkus Järvesuust.
Vähe oli neil kompse ja koli:
paar pesu ja sokid ja nõel ja niit,
tüse leivakott igal mehel.
Kaks lõõtsa ja timmitud mandoliin,
virn juttusid „Päevalehest“
Neid Järvesuu poisse on kokku kaksteist,
kuus neist – kommunistlikud noored.
Ja vähesed maailma näinud on neist,
pääsnud ema ja isa hoolest.
Lk 22
Kas te tunnete Andrus Ojasood?
Ta on ehitustöödel üks ülem.
Vaikne, lokkispäine ja väga noor,
hästi valitseb enda üle.
Sa vaata ta siniseid silmi, kus
mõni „patune“ näeb nagu hauda.
Neis on nooruse tohutut tõsidust
ja nii palju rõõmu ja rauda.
Ta teab, mida tahab. Mida tahab – ta saab.
Ehtne kommunist – õiglane, visa.
Noored kõikidest valdadest Võrumaalt
teda austavad nii nagu isa.
1977 esietendus Gennadi Tanieli rokkooper „Valus valgus“, mille stsenaariumi aluseks oli J. Smuuli „Järvesuu poiste brigaad“
Viimased monoloogid: [Juhan Smuuli mälestussaade]. Eesti Raadio, 1971.
Juhan Smuuli meenutavad ka Leevaku-kaaslased Feliks Pärtelpoeg, Andrus Ojasoo ja Paul Haavaoks. [Väike olustikudetail: Küljealuste põhkude katteks toodi Räpina paberivabrikust toorpappi. Smuuli idee oli panna õhtul püksid kahe papikihi vahele, et hommikul oleks sirgeks viigitud püksid võtta.]
PAUL HAAVAOKS (1924-1980)
Sündinud Petserimaal Järvesuu vallas, töötas pärast sõda komsomoli lähetusega Leevaku, Vastse-Nursi ja Saesaare elektrijaama ehitusel, oli üks Juhan Smuuli poeemi „Järvesuu poiste brigaad“ tegelasi. Juhan Smuul, kellega Haavaoks Leevakul tutvus, õhutas teda luuletusi edasi kirjutama ja otsis esimesi avaldamisvõimalusi. Alates 1955. aastast oli Paul Haavaoks kutseline kirjanik Räpinas, suved veetis kodutalus Värskas.
Juhan Smuul. Järvesuu poiste brigaad. 1975
Lk 41
Paul Haavaoks. Tüse. Pikk – jalga kuus.
Kui sa kuuled ta tugevaid samme,
vaatad vägevaid õlgu – ei kujutle muud
kui lagedal kasvavat tamme.
Ta on raske ja vaikne kui meri või mäed.
Kurvavõitu ja sinised silmad,
kindlad, uurivad. Näib, et meist läbi ta näeb,
kui ta nendega vaatleb maailma.
[…]
Kümme õhtut ma uurisin kõigest väest,
mida Haavaoks kujutab endast.
Kuid ikka ta vaikis ja libises käest,
nagu kuskile kaugele lendas.
Ja viimati ometi kätte sain talt
katkend kaantega „Laulude vihu“!
Jonn, uskuge mind, ei vea kunagi alt!
- Paul Haavaoks oli mul pihus.
Paul Haavaoks. Eelkarastumine: [dokumentaaljutustus Leevaku HEJ taastamisest ja taastajatest]. 1974
Lk 57 [Paul Haavaoksa ja Juhan Smuuli kohtumine]: „Tõin teile külalise,“ sõnab Ojasoo tulnukat ettepoole surudes ja sõnu rõhutades: „Ta on kirjanik, hakkab meil elama…“ […]
Naridel algab nihelemine. Naridelt allakaranudki nihelevad. Mida see siis tähendab? Kirjanik… ja külapoiste hulka?! Kus see kõlbab! Kes seda enne kuulnud on!
„Nii,“ ütleb kirjanik. „Kes teist pani laulu seinalehte?“
Vaikus. Täielik vaikus. Seda süüd ei taha keegi omaks võtta. Nad muidugi teavad, kes selle laulu tegi, ja see kõigi hämmeldunud vaatamine tema peale on nii ilmeksimatu süüdistus, et tõsine kondikas poiss muldmadalaks vajub.
„Jaa, taipan. Kas sul rohkem ka neid laule on?“
Kõnetatav on vajunud maa sisse – rohkem kui kümne sülla sügavusse Leevaku mulda, mitmekihilisse Eestimaa pinda – ja kuskilt sealt köhatab ilmetu vastus: „Ei ole…“ […]
„Poisid, kui teil midagi selle vastu ei ole, võtke koomale! Sina sealt ja tema siit, vahest ma mahuksin vahele… Jah, nii, nii!“
Suur poiss väänleb oma süngestuvate mõtete käes, sest koht leitakse just tema kõrvale. […] Ja ometi valgub südamesse pisihaaval ka uhkustunnet, et koht just tema kõrvale leiti…
Lk 5: Paul Haavaoksa saatesõnast: Ma ei teinud endale ülesandeks ehitustööde käigust terviklikku ülevaadet anda. Need on vaid mällusööbinud detailidele tuginevad laastud, mis võib-olla ei kajastagi niivõrd ehitustööde hoogu, kuivõrd tüüpilisemaid olukordi ja noorte meeleolusid.
Leida Toots-Pärnaste. Wabariigist vabariiki. 2007.
Lk 151: 1947. aasta juunis tuli mul hakata käima Leevaku hüdroelektrijaama taastamisel, mis oli sõja ajal puruks pommitatud. Olin just enne seda apteegist koondamisega koju jäänud. Igal perel oli kohustuslik teha viiskümmend tundi, et hiljem sealt elektrit saada, sest paberivabrik, mis seni valgust andis, lõpetas selle. Meid viidi igal hommikul lahtise veoautoga tööle, õhtul toodi tagasi.
Paar päeva tegin koos teistega ehitusel koristustöid, siis pandi mind telefonivalvesse. Ruumil oli tahmane ja suitsunud lagi, sellele oli joonistatud profiilis mehenägu. Küsisin, kes see kunstnik siin on? Vastati, et see on Pärnaste Valdo, temal on kunstniku käsi, see pilt on tehtud luuaotsaga tahma sisse. Pintsliga teeb ta meile loosungeid. Järgmisel päeval nägin kontoris Valdot kuulutust maalimas, tekstiks oli „Täna õhtul on Leevakul tants“. [… ] Nii tutvusimegi.
Küla korstna ja jõe vahel: Lugusid Leevakust [mälestusi Leevaku küla ajaloost ja hüdroelektrijaama ehitamisest]. 2007.
Lk 30-31: Jan Rahman. Leevaku inemisist ja „Jõujaamast“
Ma es tiiä Leevakust midagi. Esiki tuud es tiiä, koh tä om ja arvada ai ma tedä segi säändse kotussõga nigu Leevi.
Jah, kuigi peris nii kah olla ei saa. Ma olli Leevakult pallo kõrdi läbi sõitnu, niisamate Leevilt ja tuud ma õks pidi tiidmä, et na omma eri kotussõ ja eri paigun.
A sis tetti mullõ pakminõ kirota elektrijaama ehitamisest näütemäng. Alostusõh es mõista midagi kosta, loi kipeste läbi Smuuli poeemi „Järvesuu poiste brigaad“, a õks es saa targõmbas. Leevaku kotussõ päält.
Selgembäs läts asi sis, ku paiga pääl käve, jaama ja inemisi näi. Kotus oll tutva, olli tah kunagi kooliekskursiooniga käünü. Ja inemise olli kah nigu tutvidõ nägodõga. Kõnõliva tutvat kiilt ja naarativa.
Niimuudu jõudsõgi mu pää sisse tiidmine: Leevaku om üts kinä küläkene vana Võromaa Räpinä kihlkunnah. Leevakult juusk läbi seosama jõgi, miä juusk läbi pallodõst Võromaa kotussist, mu kodo mant kah. Kuigi tä om Leevakul hulga suurõmb ja tege kõvva hellü, ku jaama tammist läbi lätt.
Leevaku inemise esi arvas, et näil om kats asja, midä küläliisile näüdada: pikk korstna ja elektrijaam. Mu meelest om kolmas asi viil, noist katõst hulga tähtsämb. Tuu om Leevaku inemine, kiä kõnõlõs vähä, a tege hulga, om sõbralik ja naarudsõ näoga. Näütemängun „Jõujaam“ näid pallo ei näüdädä, jäti võimalusõ Leevaku inemisil hinnast esi tutvusta. Nigunii ei olõs ma mõistnu tuud õigõhõ tetä.
Heimar Lenk. Leevakul tantsiti ja tehti kõvasti tööd! Kesknädal, 2007, 11. juuli
"Täna õhtul on Leevakul tants!" Nõnda hüüti üle Leevaku küla kuuskümmend aastat tagasi. Samamoodi kõlas ergas tütarlapsehääl Võhandu jõe kaldal jaanipäeva eel, kui vabaõhulavale jõudis lustakas lavastus Eesti esimesest komsomoli löökehitusest – Leevaku hüdroelektrijaamast. [...] Üle saja kohaliku isetegevuslase ja veel hulk külarahvast lõi kaasa suures teatritükis „Jõujaam", milles meenutati 1947. aasta sündmusi kodukohas. Tollal taastati ühistöö tulemusel Leevaku hüdroelektrijaam, mille saksa sõdurid 1944. aastal taganedes õhku lasid. Komsomoli esimese löökehitusena sai Leevaku tuntuks üle kogu Eesti.
Smuul kirjutas Leevaku ajalukku. Suurema kuulsuse tõi Juhan Smuuli kirjutatud poeem „Järvesuu poiste brigaad", milles ehitusele sõitnud noored omaenda nime all ajalukku jäädvustati. Brigaadi kuulus ka hiljem luuletajana tuntuks saanud Paul Haavaoks. Tema kirjutas ehitusest jutustuse „Eelkarastumine". Need kaks raamatut kokku annavad värvika pildi sõjajärgse Eesti noorsoo elust ja unistustest. Nii nagu tänased noored, ihkasid nemadki uut ja põnevat. Brigaadi poisid sõitsid kodukülast kolmekümne versta taha ja leidsid enda jaoks uue maailma.
Lavastuses on Järvesuu poisid värvikalt välja mängitud. Tööd nad suurt ei oska, kuid tantsivad hästi. Krahmavad tüdrukuid ja käivad saunas, võtavad viina ja peavad elu üle aru. Huvitav, et koju tagasi nad ei kippunud. Nii väga meeldis külapoistele suurehitus ja maailma nägemine. Etendus lõpebki nukra stseeniga, kus Järvesuu poisid autokasti ronivad ja teele asuvad – komsomoli kutsel uuele löökobjektile. Nad sõidavad Harjumaale, ehitama Laitse raadiojaama, mille mastist kogu sõjajärgse aja Eesti Raadio kesklainesaatjat kuulsime. Üks tollastest sõitjaist, brigadir Viktor Kaarna, oli ka etendust vaatamas. Leevakul elas ta Smuuliga ühe katuse all, seejärel sõitis Laitsesse. Ehitas raadiojaama valmis ja jäigi sinna saatjamastide kõrvale elama.
Elavad kangelased esireas. Väärikamad neist istusid punase loosungiriidega kaetud pinkidel. Nemad tulid vaatama iseennast. [...] Näiteks Leevaku löökehituse legendaarne juhataja Andres Ojasoo, üks etenduse peaosalisi, jälgis näitemängu suure huviga, kord sündmuste käiku rõõmsa naeratusega heaks kiites, kord tegelikult juhtumata juhtumite üle pead vangutades. Kas oli siis nii, nagu laval mängiti? Ojasoo vastas mulle, et mõnda asja olevat päris täpselt näidatud. Tema arvates oleks võinud tööd rohkem näha olla, sest seda tehti Leevakul kõvasti. „Tsementi oli vähe, ei jätkunud," meenutas ta. „Õpetasin siis poistele vana tarkust, et mida rohkem segad, seda kõvem segu tuleb, ja tuligi." Tõepoolest, voolujaama seinad on tänini uhkelt püsti ja ootavad uute turbiinide sissetoomist. Viinavõtmist olevat tükis jälle liiga palju. Niisugust joomist nagu tänapäeval siis Leevakul ei teatud, muhelesid lavatüki-kangelased omakeskis. [...] Partorg Haugas olla prototüübist natuke sõjakam, töödejuhataja Ojasoo jälle pehmem välja kukkunud. [...] Nüüd, kuuskümmend aastat hiljem kõlas jälle partorg Haugase vali käsk: „Litsu nuppu!" Ja töödejuhataja Ojasoo litsus. Iljitši lambike süttis Leevakul uuesti – jaam andis taas elektrit. [...]
Ilme Post. Kuulsal Leevakul ehitati taas, sedapuhku “Jõujaama”. Virumaa Teataja, 2007, 11. juuli
[...] Laval on palju ajaloost pärit tegelasi: setupoistest ehitusmehed, metsavennad, talumehed, külatüdrukud, pillimehed, töödejuhataja, partorg.
Leevaku külaselts eesotsas kunagisest virumaalasest Vello Kasearuga on hoolitsenud selle eest, et atribuutika ehe oleks: vanad autod - krusa, villis; ehitajate tööriistad, metsavendade püssid. Heinamaale, peoplatsile, on üles pandud ehtne saun, korstnast kord heledamat, kord mustemat suitsu tõusmas. [...] Stsenaariumi kirjutaja oli kogunud mälestusi ja kohtunud veel elus olevate kunagiste elektrijaama ehitajatega. Nii selgus seegi, et komnoorte toitmiseks oli kulaku käest pull ostetud. Viimane saigi näitemängu sisse kirjutatud, kus sa pääsed - külarahvas mäletas.
Ka lavastaja Raivo Adlas soovinud, et etenduses oleks rohkem liikumist ja elevust. Kuid isaslooma kangemate loomuomaduste tõttu ei saadud puhkivat pulli lavastusse tuua, kuigi korra prooviti. Toodi tubli lüpsilehm Maasik. Nagu me tänapäevalgi näeme, on igas olukorras kõige tähtsam siiski poliitiline otsus, samuti siin: pärast Maasiku anatoomilisi vaatlusi otsustas partorg - pull mis pull.
Stiilipuhtalt oli etendusse toodud kirjanik Juhan Smuul - pikas heledas mantlis, kaabu peas ja Kazbeki karp pakkumiseks alati valmis. Põristas smuulilikult r-tähte ja jutt oli saarlaste moodi, ilma “õ”-deta. Hooti deklameeris ta publiku suunal katkeid oma tulevasest poeemist “Järvesuu poiste brigaad”, ja nagu nüüd moes - isegi räppis.[...]
Lavaloos oli palju tantsuõhtuid, kus tüdrukud valgetes sokkides ja hambapulbriga valgendatud tennistes, seljas ajastutruud kleidid. Oli armumisi, südamevalu. Kas Leevaku kandis keegi sel aastal ka täpselt 60aastaseks sai, sellest ajalugu vaikib.
Kohalikud mäletavad, et ega komnoored nii väga tööd teha ka ei rabanud - tööoskused olid kasinad ja suur osa ajast kulus pidude peale. Oluline hulk tööst jäeti ümbruskonna talumeeste hooleks. Nii pidi iga talupere, kes jaamast voolu oma tarre tahtis saada, tegema 50 - 60 töötundi, lisaks lõikama ise elektripostid ja need oma maa piires üles panema. Sõda oli lõppenud, maal mehi niigi vähe, sügistööd kukil – aga kes julges löökehitusele mineku asemel oma põllul rassida, kuulutati kohe kulakuks.
Etendus kulmineerub, kui kulpi lüües võetakse vastu jõujaama avapidustusele saabunud mustas nahkmantlis NSVLi kangelane Arnold Meri. Kõned. Publikusse jõuab tunne, et nemadki on justkui avamisele kutsutud – elatakse toimuvale kaasa. Lõpustseenis lahkuvad säärsaabastes Setumaa karjatsurad Leevakult: kes tagasi koju pruudi manu, kes uutele ehitustele.
Vaheajal söödi endises elektrijaama masinaruumis hernesuppi ja jalutati Leevaku kõrgel sillal. Võhandu vetekohin oli fooniks kogu etendusele, andes aimu looduse üleolekust nii sõdadest kui silla õhkulaskjatest.
LIANE NARUSKI-PALDROCK (1934)
Harrastusluuletaja, elab Leevaku külas. Avaldanud luulekogu „Hingepildid“ (2004).
Kahekesi seisatada
suruda õlg
vastu koduukse piita
kuulata aiast
tuttava linnu
heledat häält
ja tajuda
kodu ei lahku meist
hetkekski
ka mitte aegade
tuiskliivas
VÕUKÜLA
Küla Pusta-Ruusa tee ääres, 13 km Räpinast
Võuküla asub maalilise Võhandu, Voo ehk Võu jõe ürgoru veergudel. Küla on esmakordselt mainitud 1582. aastal, tollal nimetati Woia ja külas olnud seitse talu. Võuküla linnamägi Kindralihaud asub külasüdamikust ligemale kilomeetri allavoolu Võhandu kõrgel vasakkaldal. Linnuseõu on ümbritsetud poolkaares valliga ning külgneb jõe poolt Võhandu varisenud kaldajärsakuga. Välisilme järgi on teadlased linnuse dateerinud II aastatuhande algusesse ja nende arvates on pigem tegemist viikingiaegse väikelinnusega kui hilisrauaaegse kaitserajatisega, sest kultuurkiht on õhuke või peaaegu olematu. Vanarahvas pajatab linnamäele sängitatud Rootsi kindralist Kolbergist, kellele olevat hauda kaasa pandud uhke kuldmõõk. Teise pärimuse kohaselt avaneb nelipüha öösel kell kaksteist maapõu ning pääseb suure varanduse juurde.
JAAN VAHTRA kirjutab 1937. aastal „Metsajärves" Võu-lellest ehk oma ema lellest, kes elas Toolamaa vallas Võukülas. Tema nimi oli Kaarli Konsand, kutsuti Kondsa-Kaarliks. Võu-lell olnud kakskümmend viis aastat Venemaal soldatiks ja käinud Türgi sõjas, mõistis kõnelda võõraid keeli, oli pool maailma läbi käinud ja tal oli palju raamatuid.
Jaan Vahtra. Metsajärv. 1982
Lk 5. Metsajärv. Võu-lell:
“Oh-oh! Milline suur poiss sa oled! Kas oskad ka juba lugeda?”
“Jah,” vastasin mina ja Võu-lell silitas mu pead.
Ta oli kõrget kasvu, pikkade valgete juuste ja samasuguse habemega, seisis sirgelt, tõmbas suurt piipu ja kõneles valju, selge häälega.
Lk 7: Lell jutustas väga imelikke, meile ennekuulmatuid lugusid. Istusime pikkadel õhtutel meie kitsas kambris kõik koos väikese tuhmi lambi valgel. […] Meie, lapsed, saime siis eriti ärksaks, kui lell hakkas kõnelema imelisi jutte vanapaganatest, vaimudest, nõidadest ja soenditest ehk libahuntidest.Kuulasime hinge kinni pidades ja iga lelle sõna jäi unustamatult meelde. […] Vana hea Võu-lell! Ta puhkab juba ammu Räpina surnuaial oma pikast seiklusrikkast elust. Aga ta toredad jutud on jäänud elupäeviks meelde kui nägemat, nõiduslik maailm, täis õnne ja õnnetust, täis rõõmu ja kurbust.
Lk 7 Tonditants. Võhandu kaldal Leevakul elas kord kange sepp Ants. Rahvas kutsus teda Ootsi-Antsuks, sest ta sepikoda asus Ootsi talu maade peal.
[Lugu räägib sellest, kuidas jumalakartmatu sepp läks pulmast torupilli mängides koju otse läbi Leevaku laane, ehkki teda hoiatati, et seal on lausa juudapesa. Kuradid sundisid seppa endale pilli mängima ja kaasa tantsima kuni kukelauluni. Seepeale müünud sepp torupilli maha, plevat enam kunagi vandunud ega kõrtsi läinud.]
Lk 37: Õnnekepp. Seal, kus Räpina maanteelt pöördub tee Võuküla poole, asus teelahkmel, Võhandu kaldal, juba vanasti sepikoda. [Lugu räägib Andresest, kes kuuleb sepikojas vana lugu lähedalasuva linnamäe põhja vajunud uhkest mõisast ja õnnekepist, mille abil saab endale kõike soovida. Andres läheb õpetuse järgi nelipüha öösel tornikellade helina ajal avanenud maapõue õnnekeppi otsima, kuid jääb sealseid imeasju vahtima ja ei pääsegi enam tagasi.]
RUUSA KÜLA
Põlva maakonnas, Räpina vallas, Pusta-Ruusa tee ääres, 17 km Räpinast.
Ajalooallikates on kirjas, et feodaalajal pidas siin üks vaene Krussi nimeline sakslane mõisat – sellest ka nimi Krusa Moysa.
Jaan Vahtra kirjutab 1937. aastal lühijutus „Kuldlind" ("Metsajärv", 1982, lk 13):
Ruusa mõisa ligidal metsas, peaaegu Võhandu kaldal, seisab suur kivi. Rahvas kutsub seda Põrgukiviks.
[Lugu räägib vaeslapsest Peetrist, kes mälestab ainsa leinajana surnud külanõida, mispeale tuleb unenäos kuldlind, kes õpetab, kuidas toimida, et tal elus hästi läheks ja mida teha, kui abi vaja on. Peetrist saab eduka talu peremees, aga kade Jüri üritab teda tappa. Kuldlind viib Peetri koos perega taevasse, talu ja kadeda Jüri asemele tekib suur Põrgukivi.]
22.-27. 06.2013 mängiti Ruusa vanas raudteejaamas Jan Rahmani näidendit „Kuurort Ruusa“.
1930. aastate algus. Ruusa mõis Räpina kihelkonnas vanal Võrumaal. Kuigi kunagi varem pole siin nii hea elu olnud, hakkavad siiagi jõudma jutud majanduskriisist. Ja mitte ainult jutud: mõnigi on kaotanud varasema töö ja peab mõtlema, kuidas edasi elada.
Kuid äkki muutub kõik. Valmib Tartu-Petseri raudteeliin, tööd lõpetatakse Ruusa ja Holvandi jaamade vahel ning mõisa ja jaama ümbruse ostab ära Eesti rikkaim perekond - Puhkid. Varem veidi uimane tundunud külaelu saab nüüd sisse uue hoo. Kõigele lisab vürtsi Puhkide idee kujundada Ruusa piirkonnast välja suvitusala ehk sisemaa kuurort. Inimesed saavad tööd, mõisarahvas toob kaasa suurilmakombeid, on tunda, et Ruusat ootab ees suur tulevik.
Kuid suvitusala, kuurort Ruusa, ei saa valmis. Aeg tormab halastamatu kiirusega ja ongi kätte jõudnud 1940. aastate algus. Eesti Vabariik okupeeritakse, elu muutub kardinaalselt ja Ruusast ei saa plaanitud sisemaa kuurorti.
Nende sündmuste taustal jälgime Ruusa inimesi, harilikke maainimesi. Kas nad ongi nii tavalised? Kas ja kui palju ümbritsev keskkond ja selle muutumine muudab inimest? Või on maainimene oma juurtega nii tugevalt sünnimaas kinni, et ei lase end suure ilma rumalustest eriti mõjutada? Või veidi ikka laseb? Hoolimata kõigest ümbritsevast säilib siiski tegelaste lustakus, uhkeldav südikus ja uljas ettevõtlikkus.
Vaata fotosid etendusest "Kuurort Ruusa"
2014. aasta juulis etendus Ruusa keskuses endise töökoja hoovil Jan Rahmani näidend „Kaalukoda“, mis rääkis elust ja armastusest sovhoosiajal. Ruusa sovhoosi loomisest möödus 2014. a 70 aastat, see oli üks esimesi sovhoose, mis Eestis loodi.
Autor Jan Rahman võtab näidendi sisu kokku järgmiselt: „Maailm on üks hiigelsuur taevase laega kaalukoda. Inimene ikka kaalub ja kaalutleb, nii sünnivad otsused, suhted ja kõik muu. Aeg aga liigub omasoodu, ilmapilt uueneb, muutub. Võib juhtuda, et tagantjärgi, hiljem, aastate pärast näitab seesama kaal midagi muud. Nii võibki inimene elu lõpusirgel leida end oksjonilt, kus kaalul on tema elu jooksul kogutud vara, mälestused. Elatud elu hinnatakse ümber, kuid tagantjärele pole elu võimalik uuesti elada. Ja polegi tarvis, sest kõigil meil on üks elu. Üks elu ja noorus, see kõige ilusam aeg.“
Pulga Jaan. Kaalukoda ja muu sääne: [arvustus]. Uma Leht, 2014, 29. juuli
SÜVAHAVVA KÜLA
Põlva maakonnas, Veriora vallas.
Süvahavva küla esindab ühte Lõuna-Eesti 21st avastamist väärt paigast, mis on tähistatud National Geographicu kollase aknaga ning mille külastamist kultuuri- ja loodushuvilistele soovitatakse. Kohanime on kuulsaks teinud teleseriaal “Süvahavva“.
Alla poolesaja elanikuga küla asub kahel pool Võhandu jõge. Kohanimi olevat tulnud ümberkaudsetest sügavatest orgudest (süvä´ havva´). Aastatuhandete jooksul on Võhandu jõgi siin liivakivisse sügava sängi uuristanud. Paarisaja meetri kaugusel külast on Vőhandu kaunimad paljandid ja koopad. Põnevamad paljandid on Kalmatemäe, Sõjatare ja Viira veski juures. Siit saab teha paaritunnised rännakuid loodusevaatlusteks. Viia vesiveski on rajatud ajavahemikus 1900-1915. Vanas veskihoones asub nüüd külakoda. Valges kivihoones tegutseb Eesti vanimate seadmetega villavabrik. Läheduses asub Süvahavva loodustalu, kus kasvatatakse üle 40 liigi ja kultuuri tee- ning maitsetaimi. Küla lähedal asub väike Süvahavva soo.
Elina Allas. Süvahavva talu rahvas: sugulased lahkasid, kas ikka on meie maja. Lõunaleht. 2012, 11. okt
Kanal 2 telesari, müstikast ja salapärast pakatav „Süvahavva” on toonud hulga tähelepanu nii Põlvamaa Süvahavva külale kui ka sealsele Süvahavva loodustalule. Talu perenaine Reet Pettai ütles, et alguses, kui sarja näitama hakati, lahkasid isegi sugulased, kas filmis näidatav talu on ikka nende oma.
Reaalne Süvahavva talu paikneb Süvahavva külas Veriora vallas. Telesarja Süvahavva talu asub stsenaariumi kohaselt aga väljamõeldud Värravi alevikus kusagil kunagise Rõuge kihelkonna alal Põlvamaal, selgitas sarja stsenarist kirjanik Indrek Hargla. Filmitud on lugu hoopiski Järvamaal Ambla kandis.
Indrek Hargla põhjendas filmitalule nimepanekut lihtsalt: talule oli kirjutamise ajal vaja mingi nimi anda ja hiljem kleepus see kogu sarja külge.
„Ilmselt kõlab hästi ja põnevalt, muud midagi,” sõnas Hargla ja viskas õhku salapära noodi: „Õigupoolest on seal lähedal ka Ilumetsa Põrguhaua kraatrid, aga siit edasi ei saa praegu rääkida.”
Süvahavva nime on Hargla oma loomingus ka varem kasutanud – romaanisarjas „French ja Koulu” kannab üks tegelane nime Süvahavva Koulu. Ka selle sarja tegevus toimub osaliselt Põlvamaal.
Hargla, kelle esivanemad on pärit Valgamaalt, ütles, et Põlvamaaga omab ta olulist sidet. Kui tal tekkis võimalus kirjutada telesarja, tahtiski ta seepärast, et tegevus toimuks maal ja just Põlvamaal, sest linnalugusid on eetris olnud juba küll ja küll.
Dokumentides Süvahavva talu tegelikult ei eksisteeri. Talu nimeks on hoopis Pusa-Mihkli, ökoturismiga alustades aga valiti Reet Pettai selgitusel talule Süvahavva küla nimi, sest just see talu on küla süda ja seal on olnud ka küla kõige vanem asustus.
[…] Tähelepanu on Süvahavva ja sealse samanimelise loodustalu rahvas tänu sarjale igal juhul saanud nüüd rohkem kui küll. Pettai ütles, et viimati, kui Tallinnas laadal käidi, siis enamik inimesi muigas talu nime nähes ja pooled tulid ka sellest juttu tegema. Ka talu kodulehekülge on pärast sarja eetrisseminekut senisest sagedamini külastatud, kohe pärast esimest osa lausa 300 korda. […]
SÕJATARE MÜÜR
Koopad Sõjatare müüris. Võhandu oru koobastest kõige kuulsam asub Sõjatare müürmäes, kus on ligi 13 m kõrgune liivakivipaljand. See asub Viiralt Süvahavvale viiva maantee lähedal jõe vasakpoolsel kaldal, Savioru suudmest 300 m allavoolu. Kõrgelt oruveerult pääseb paljandi juurde ja jõe äärde mööda kaht treppi, mis on ehitatud turistide tarvis. Ülemine trepp viib müüri poolitavasse sälkorgu ja alumine sealt edasi jõe äärde Uku koopa juurde. Sõjatare müüris on käesoleval ajal kaks koobast – Uku koobas, mida on ekslikult hakatud nimetama Sõjatareks, ja Väike-Sõjatare.
Suur-Sõjatare on sisse langenud arvatavasti juba möödunud sajandi lõpul. Selle asukoha märgib ülalnimetatud sälkorg , mis on kitsas ja sügav ning tekkinud koopa sisselangemisest. Langatusoru mõõtmete järgi otsustades oli Suur-Sõjatare siinseist koopaist kõige suurem. Oru pikkus ulatub üle 20m.
Sisselangenud Suur-Sõjatare kõrval asub Uku koobas. Selle ava on kuni 7,5 m lai ja ligi 3m kõrge ning asub mõne meetri kaugusel jõesängist. Koopa pikkus oli 1984.a suvel 14,5 m ja laius kuni 11 m. Kõrgus väheneb tagapool, nii et 6-9 m kaugusel avast saab edasi kummargil, veelgi kaugemal vaid käpuli. Tagaseina lähedal on koobas kohati veel vaid 0,3 m kõrgune. Siin näeme kaht laia ja madalat soppi, kusjuures ühe sopi keskel on sammas. Koopa külg- ja tagaseina ääres esineb palju allikaid, mis annavad alguse veenirekestele. Liitudes moodustavad need oja. Uku koopa allikavesi on väga rauarikas. Allikate rohkuse tõttu suureneb Uku koobas kaasajal nii sügavuti kui laiuti kiiresti. Seejuures muutub koopa kuju. Uku koopa eesosa varises 1983.a.kevadel sisse , millest teatas J. Vananurm ajalehes “Koit” (1983). Õnneks ei olnud sel ajal kedagi maa all. Allikoja ja suurvee ajal kaljuseinani ulatuv jõgi on nüüd sellest varingust tekkinud liivakuhja koopa eest ära kandnud. Tee koopasse sai vabaks. Koht on ammusest ajast väga populaarne. Igal suvel käib koobast vaatamas palju ekskursioone.
Rahvajutu järgi olevat Uku koobas muistne ohverdamise koht ja Sõjatare muistne pelgupaik, mis kaevati Rootsi sõja ajal. Koobas olnud seest palkidega vooderdatud, kitsas varjatud ava asunud jõe ääres. Siin peetud sõja ajal isegi pulmi. Kord jooksnud maa all paos olnud inimeste juurest kass välja. Vaenlased näinud seda ning leidnud nii pelgukoopa kätte. Nad tapnud seal kõik inimesed , vaid pruutpaar pääsenud salateed mööda Volba saarele ning sealt edasi. Räägitakse, et Sõjatares tapetud eestlased on maetud Kalmetumäele.
Koopa kohta on ka Vanapagana-muistend, mille järgi seal olevat Vanapagana ema kangast kudunud. Kord näinud seda karjalapsed ja hakanud kividega pilduma. Põrguline pahandanud karjalaste peale, läinud läinud hoopis ära ja sestpeale pole teda nähtud.
Väike-Sõjatare asub umbes 20 m Uku koopast allavoolu . Siinne allikakoobas on 8m pikk ja ava kohal 1,8m kõrge ning 2,5 m lai. Koobas kulgeb sirgelt ja on peaaegu horisontaalse põhjaga. Alates avast see madaldub ja aheneb; lõpus on laiust 2 m ja kõrgust 0,6 m. Tagaseinas esineb 2 soppi , kus on allikad. Koopast voolab välja ojake. Väike-Sõjatare kõrval paikneb kitsas orusopp pikkusega 10 m. Sopp on tekkinud koopa sissevarisemisest, mida kinnitavad peaaegu püstised nõlvad ja aluspõhjapaljand selle lõpus.
Ühe vanajutu järgi on Väike-Sõjatare taga käik, mis lõpeb rauduksega. Sealt tulevad kord aastas välja kaks kuradit.
Aime Maripuu. Jõgi ei peatu kunagi: [kohamuistendite töötlused ja autorimõtisklused Eesti jõgedest]. 1984.
Lk 22: Sõjatare legend. [Lugu pulmapeost, mille ajal toodi teade sissisalga lähenemisest. Küla kari viidi süvalaande ja inimsed peitsid end Suurde Sõjatarre.]
See pelgupaik oli vaarisade leitud ja kohendatud ning isade tahutud palkidega vooderdatud. Seest nagu tare kunagi, ainult et hulga suurem ja sootuks akendeta. Puuvõserik all kaldaribal ja mets ülal järsakul varjas koopasuu kenasti ära. Sissepääs oligi jõe salakäärus ainuüksi vee poolt ja poolpalkidest lükandukski sissetungijate takistamiseks varuks. Mitte keegi peale omakülarahva ei võinud Suurest Sõjatarest teada. Jõekäär ja kaldapuud varjasid võlvsuud ka juhuslike sõudjate eest, kes oma paatidega mööda Võhandut tulid. Pealegi asus püha Uku koobas just sellessamas müüris, punakas liivakivivõlv julgelt vastu jõge avali. Peidurahvas pidi end Suures Sõjatares küll õige kaitstuna tundma.
[Pruut Eesi võttis peidukoopasse kaasa oma valge kassipoja, kes lipsas röövlisalga nähes koopast välja ja reetis nii sissepääsu. Pulmarahvas tapeti ja koobas langes selle veretöö peale kokku.
Lk 16: Võhandu, püha jõgi. [Lugu Aagest, kes läks mehele vanemate keelu kiuste ja neeti selle eest ära. Kui põua-aasta toob ikalduse ja nälja, on Aage kindel, et Võhandu, püha jõgi maksab sellega kätte just tema sõnakuulmatuse eest. Ta läheb kodukülla Süvahavva vana targa Uinti juurde küsima, millega saaks Võhandu viha lepitada.]