Võru maakonna emakeeleõpetajate ainesektsioon korraldas koos Võru Instituudiga ja Võrumaa Keskraamatukogu lasteosakonnaga 25. augustil 2015. a kuuenda reisi vana Võrumaa kihelkondade kirjandusradadel, seekord Hargla ja Karula kihelkonnas.
Vaata Hargla ja Karula kihelkonna kirjandusreisi pildialbumit Võrumaa Keskraamatukogu pildigaleriis.
Fragment seinakaardist "Võromaa aoluulidsi kihlkunnapiire perrä" (Võro Instituut, Regio 2006)
SISUKORD
HARGLA KIHELKOND --- MÕNISTE --- MUSTJÕGI --- MÕNISTE MÕIS JA PARK --- REIN PÕDER --- SULEV TAILO (TIITS) --- LUISA VÄRK --- SARU VALLAMAJA ja SARU KOOL --- RAIMOND KOLK --- INDA KÕIVA (KÄÄRMANN) --- MARJU KÕIVUPUU --- HARGLA (SARUPALU) RISTIMETS --- HARGLA --- HARGLA TAMMEKÜLA --- VARJE SOOTAK --- INDREK HARGLA (SOOTAK) --- HELI ILLIPE-SOOTAK --- MARKO ATSO --- ALFRED KÄÄRMANN --- HARGLA KIRIK --- WASSERMANNIDE HAUAKABEL HARGLA KALMISTUL --- HARGLA OHVRIMÄND --- ÜLO TONTS --- VALLI HELDE --- RAHVAARSTID SURID --- JAAK SARAPUU --- ASSE SOOMETS, TRIIN SOOMETS --- MIHKEL ZILMER --- KARULA KIHELKOND --- JAAN LATTIK --- ALEKSANDER LIPP --- ANNE VEESAAR --- LUISE VAHER --- EDUARD OLE --- JUHAN RAUDSEPP --- LÜLLEMÄE --- KARULA KIRIK --- ELEM TREIER --- MART JÄNES --- VALEV UIBOPUU --- AIN KAALEP --- NAVITROLLA --- METSAMOORI PEREPARK --- ÄHIJÄRV --- KAIKA KOOL, KIRIK ja KALMISTU --- KAIKA LAINE --- KAIDO KAMA --- CELIA ROOSE --- LEPISTU KOOL --- ALLEW MAGUSAMEISTER
Eesti kihelkondade kaart. Kaart valmis seoses ajalooliste kihekonnapiiride tähistamise projektiga kaardikirjastuse Regio, Eesti Rahva Muuseumi, Eesti Päevalehe ja GO Reisiajakirja koostöös oktoobris 2009.
HARGLA KIHELKOND
Hargla (võru keeles Harglõ, ajaloodokumentides ka Hargüla, Harjula, Harjel) on Eesti üks väikseimaid ja lõunapoolsemaid kihelkondi. Tema suurus on umbkaudu 350 ruutkilomeetrit. Kihelkonna 35 kilomeetri pikkune lõunapiir Peräjärve külast omaaegse Sete kõrtsini on ühtaegu ka Eesti-Läti piir. Eesti kõige lõunapoolsem punkt – Naha küla – asub samuti Hargla kihelkonnas. Praeguse aja haldusjaotuse järgi jaguneb kihelkond Võru ja Valga maakonna vahel – läänepoolsem osa jääb Valgamaale Taheva valda, idapoolsem Võrumaale Mõniste valda.
Hargla kihelkond moodustati 1694. aastal Koivaliina (Gaujiena), Urvaste ja Karula kihelkonna maadest. Koivaliina kihelkonna idapoolsema osa eraldumise tingisid keerulised loodusolud ning keelebarjäär. Koiva (Gauja) jõe ja Mustjõe kevadine ning sageli ka sügisene üleujutus muutis selle piirkonna inimeste jaoks ühenduse pidamise Koivaliinaga praktiliselt võimatuks ja eesti talupojad olid juba 1645. aastal nõudnud, et Tahevas peetaks kord kuus eestikeelseid jumalateenistusi.
Võru Instituut: Ajaloolise Võrumaa kodulooline bibliograafia: Hargla kihelkond
Võromaa kodolugu. (Võru 2004). Lk 146-180 Harglõ kihlkund
Eesti Rahva Muuseum: Avasta: Kihelkonnad: Hargla kihelkond
Eesti mõisaportaal: Kihelkonnad: Võrumaa: Hargla kihelkond
Lõuna-Eesti pärimuse portaal LEPP: Võrumaa: Hargla pärimus
Kuiss vanal Võromaal eleti: Valimik korrespondentide murdetekste VI. 2005.
HARGLA KIHELKONNA RAHVARÕIVAD
Hargla kihelkonna rahvarõivastel võib märgata lätipäraseid jooni: ilma õlaõmblusteta, pealeõmmeldud õlalappidega särk, pealisrõivaste kaunistamine kaaruspaeltega, punasest maagelõngast geomeetrilised tikandid. Hargla pidulikud rõivad olid heledad. Naiste pikk-kuued ja kampsunid olid kaunistatud peenikeste punaste ja roheliste nööridega, meestel mustade kantidega
HARGLA MURRAK
Siinne võru keel kuulub läänevõru murrakute hulka. Uurija Salme Nigoli järgi jaguneb Hargla kihelkond keeleliselt kolmeks: Mõniste, Taheva ja Koikküla keeleks. Mõniste keeles on olnud palju vanapärast, Koikküla keeles on rohkem mulgi mõjusid ning Taheva keelepruuk on nende üleminekuala. Keeles on palju läti laene, nt kibluk ’küüslauk’ ja sork’ rott’ ja mõned erilised häälikujooned, nt medä? ’mida?’, kona? ’kuna?’, konh? (’kus’), atr ’ader’, põtr ’põder’, lihm ’lehm’, leüdänü ’leidnud’ja juuskõnu ’jooksnud’. Olgu näiteks ka mõned erilised ütlused: tulkõga süümäde ’tulge sööma’ ja sisse sattõ, vällä uppu ’sisse kukkus, ära uppus’.
Raimond Kolk. „Võrumaalt Stokholmi. Tuulisui ja teised“ (Tallinn 1992): „Nagu ikka on üks osa kirjaniku noorusmaast üht- või teistpidi ta loomingusse mahutatud. Minu puhul kõigepealt murdekeele kasutamise näol. Võrumaa lõunapoolne osa oli üks neid paiku, kus peaaegu igas vallas – et mitte öelda külas – äratuntavalt erinevate joontega keelt räägiti. Minu kirjutatud Saru-Mõniste murdest arusaamine on seetõttu vahest lõunaeestlastelegi raskusi valmistanud. Mõned arvustajad on mind koguni murdekeele mitteoskamises süüdistanud.“
„Hipõ, tuu kipiga külmä vett, tätä om titi vällä palutanu!“ (
öeldi, kui isa või vanaisa väga kaua saunas oli). 19 sajandi keskpaigani olid Hargla kihelkonna levinuimad eesnimed Mehka ja Hip (Hipõ). Muistendi järgi pärinevadki kõik Mõniste kandi inimesed Hipist ja Mehkast. 17. sajandil, kui maad laastas katk, jäi Mõniste kant rahvast tühjaks. Ellu jäänud ainult üks Mehka-nimeline mees, kes ringi käies kohanud Hippõ nimelist naisterahvast. Mehka ja Hippõ alustanud tühjal maal kooselu ja kogu praegune Mõniste põlisrahvas olevatki nende järeltulijad ning maad kutsutakse Mehkamaaks.
Jaan Lattik. „Mõrsjapärg: Jutustusi ja mälestusi“. (Göteborg 1951). Lk 105 [Karula kihelkonnast Mäkistelt Koikküla või Laanemetsa kanti sõitmisest]: "Sinna Lätimaa kanti oli vähe käimist. Teine kihelkond, nimelt Hargla, rahvas ka teistsugune ja keelemurre neil nihuke, et kohe eemalt võisid ütelda: Hargla kihelkonna mees. Kuidas ta naljakalt räägib!“
MÕNISTE
Mõniste (Mendis, Monaste) ümbrus on piirkonna vanim asustuskeskus, kirjalik esmamainimine pärineb seni teadaolevalt aastast 1386. Siit on leitud tulekivitükke ja mitu kivikirvest. Omapäraseid ja Eestis üks väheseid leide jääajaeelsest loomariigist on mõned siit päevavalgele tulnud mammutiluud (Lõugas & Selirand 1989: 372).
Mõniste valla loodusliku ilme kujundavad eelkõige metsad ja jõed. Valda läbivad kokku viis jõge: Mustjõgi, Peetri jõgi, Vaidva jõgi, Ahelo jõgi, Peeli jõgi. Vallas on kolm paisjärve: Mõniste külas, Vastse-Roosa külas ja Veskijärv Saru külas ning ainult üks looduslik järv- Ubajärv.
Suuremad külad Mõniste vallas on Saru, Mõniste ja Kuutsi. Mõniste külas asuvad vallavalitsus, raamatukogu, arstipunkt ja hooldekodu. Mõnistet on esimest korda mainitud külana 1386. a. (Mendis). Kuutsi küla on ajalooliselt kujunenud piirkonna haridus- ja kultuurikeskuseks, kus asuvad lasteaed-põhikool, rahvamaja ja muuseum. Mõniste Talurahvamuuseum on vanim vabaõhumuuseum Eestis.
MUSTJÕGI
algab Karula kihelkonna Suurest Saarjärvest, teeb suure kaare kagusuunas läbi Rõuge kihelkonna, jõuab Varstu-Mõniste vahel Hargla kihelkonna alale ning suubub Eesti-Läti piiril Koivasse. Väikeses Hargla kihelkonnas on Mustjõgi koos lisajõgede Vaidava ja Peetrijõega mõjutanud suuresti looduskeskkonda ja seeläbi ka inimasustust.
Käänulise võrendikulise Mustjõe kallastelt on rahvaluulearhiivi jõudnud mitu näkilugu.
Lõuna-Eesti pärimuse portaal LEPP: Võrumaa: Hargla pärimus: Vanad jutud ja müütiline ajalugu: Mustas jões on suur võrreng. Külalapsed armastasivad seal ligi supelda. Korra soojal suvel suplesivad seal ligi hulk poisikesi. Kui poisid parajaste naljatavad ja oma ujumise kunsti näitavad, näevad nad korraga tundmata poisikest võrrengu kohal ujumas. Võeras poiss ujus osavaste ja kutsus ka teisi suplejaid sinna ujuma, usutades, et sügaval kohal palju kergem ja lõbusam ujuda. Keegi ei julgu minna. Poisid lõpetavad suplemise ja lähevad kodu. Teisel päeval kordub jälle seesama lugu. Võeras poiss kutsub ja meelitab, kui see ei aita, hakkas ta poisikesi narrima ja pilkama.
Lapsed lähevad koju ja räägivad seda vanaemale. Vanaema õpetas: "Tehke puust ristike, pange paela otsa ja katsuge seda võerale ujujale kaela visata." Poisikestel oli varsti ristike valmis ja pael küljes. Lõuna ajal, kui nad suplevad, tuleb jälle võeras poiss nende sekka. Varsti visati talle ristike kaela. Kuidas nüüd aga võeras poiss kisendas: "Võtke see neetud rist ära, võtke see neetud rist ära!" Teised poisid katsuvad, kuda kodu jooksta. Võeras poiss ikka nende kannul kisendates: "Võtke see neetud rist ära!" Külas tuli kisendajale üks vanamees vastu ja täitis tema palvet. Korraga oli võeras nagu tina tuhka kadunud. Sest ajast saadik ei ole keegi seda võerast poisikest enam näinud, kuid ükski õige laps ei julge võrrengu ligi ujuma minna.
Aime Maripuu. „Jõgi ei peatu kunagi“ (Tallinn 1984). Lk 8-15 „Ära otsi näkki“: „Mustjões, kui uskuda vanarahva tarkust, elavat kuldsete juustega näkk. Võib-olla elab ta Kõrgepalu kandis, aga vahest ka kusagil mujal allavett, sest Mustjõe tee Koivani on pikk ja varjulistes jõekäärudes on vesi hauakohtades must ja sügav, otsekui põhjatu, kui end vaatama kallutad“
Lugu räägib noorest Kristjuhanist, kes kalaretkel näeb vees voogavate juustega näki nägu, armub ja ei suuda end enam jõest eemal hoida. Varsti leitakse kaugel allavett tema tühi paat.
Raimond Kolk. „Võrumaalt Stokholmi. Tuulisui ja teised“ (Tallinn 1992). Lk 7: „Mustjõgi on kirjanduse kaudu mõnevõrra tuttavaks saanud. Juhan Jaik on Mustjõest kirjutanud, selle alguse müstilisemast poolest, nagu ka Gailit, kelle Toomas Nipernaadi muuhulgas Mustjõe luhale jõudis. Mustjõgi algab sügavatest Antsla metsadest, on seal suhteliselt kitsas ja sageli soiste kallastega, peitlike ja ootamatute võrendikkudega. Kuid just Saru vallamaja kohal muudab ta oma iseloomu Lätimaalt algava ja siin sissevoolava Vaidva tõttu, mis liiva kaasa toob. Siit edasi on Mustjõgi tunduvalt laiem, suuremalt osalt liivase põhjaga ja madal, rahulik ja kirgedeta keset avarat luhta, mis ainult suurvee ajal peaaegu kilomeetri ulatuses veega täitub. [---]
Alaküla kohal, kus vanad talud Mustjõe ääres reas seisid, oli see nagu mingisugune Niiluse org. Õued ja hooned olid tihedasti üksteise kõrval, kuna põllud kitsaste ribadena kaugele metsapiirini ulatusid.“
Lk 8: „Teatud lisasissetulekut nii maaga- kui maatameestele võimaldas veel metsatöö, olenevalt muidugi metsakaubanduse konjunktuuridest. Peale metsalõikuse, veotöö ja parvetuse andis tööd ka Saru saeveski, üks Lõuna-Eesti suuremaid. Tööstus oli õnnelikule kohale rajatud, just sinna, kus Mustjõgi, Valga-Mõniste kitsarööpmeline raudtee ja ja maantee lühikest aega täiesti kõrvuti jooksid.“
20. saj algul, 1907-1914 sai palgiparvetamine erilise hoo sisse selle tõttu, et 1905. a revolutsioonist hirmutatud Mõniste mõisahärra hakkas oma metsa lõikama ja Mustjõge ning Koivat pidi Riiga viima.
"Võromaa kodolugu". (Võru 2004). Lk 166 Palgiparvõq Mustajyy ja Koiva pääl (kodo-uurja Bruno Hanimäe perrä): „Palkõ vidi mõtsast vällä uma kandi talomeheq. Esikiq pühäpäävä es puhada. Vesi võidsõ kipõstõ alaq minnäq. Parv es olõssiq sis inämb ütestki ahtast kotussõst läbi päsnüq. [---]“
„Toomas Nipernaadi“ peategelane kihutab Eesti kirjanduslukku palgiparvel, mis on inspireeritud Mustjõe äärsetest metsadest talvel lõigatud palke kevadise suurvee ajal transportinud parvedest.
August Gailit „Toomas Nipernaadi“ esimene novell „Parvepoiss“: Mustjõgi vabaneb jää alt ning on oodata kevadisi parvepoisse. Jõekaldal asub jõukas Habahannese talu. kus parvepoisid tavaliselt peatuvad, nii et peremees saab oma jõuka talu ja tütrega uhkustada. Sel aastal aga kihutavad kõik palgiparved Habahannese talust mööda. Metsavaht Silver Kudisiim rõõmustab, sest kardab, et parvepoisid meelitavad tütre Loki endaga kaasa. Mõni päev hiljem ilmub jõekääru tagant veel üks parv. Kohmakalt ja oskamatult juhitud parv paiskub järsul jõekäänul kaldale. Parvetaja ütleb oma nimeks Toomas Nipernaadi…
„Jõe käärudes hakkasid tiirlema rägapardid. Soo poolt kostsid veetallajate kaeblikud huikamised. Saabus õhtu, tuhmund taevas süttisid tähed. Tuuled peatusid lõõtsutades, põõsad langesid longu, kostus vete müha ning lindude kirglik vile. Täisimbund iharaist mahladest, ajas maa enesest sirgu puid, põõsaid ning lilli, mis õitsmise läbematus ootuses täitsid õhku aroomise mürgiga. Saagisid ritsikad, sumisid sitikad, siisikeste sirinat olid täis metsad ja nurmed.
Toomas Nipernaadi lebas parvel, vaatles taevast ning kuulas öisi hääli. Edelast kerkisid üle metsade pilvede mustad karavanid, kuid taeva tõustes pudenesid lülidest lahti ning haihtusid kui suits. Suur Vanker helendus pää kohal, Linnutee kiirgas ja sätendas. Poiss lebas liikumata, igat häält ahnelt püüdes, otsekui elaks intensiivselt igale siristajale ning vilistajale kaasa.“
Pärast I maailmasõda palke Riiga enam ei parvetatud, aga Saru saeveskisse liikusid palgiparved veel pärast II maailmasõdagi:
Rein Põder. „Jahedad varjud“ (Tallinn, 1992). Lk 258: „Vaidva jõge [Mustjõe lisajõgi] kasutati tollal kevaditi palgiparvetuseks. See oli meeldejääv pilt, kuidas jõesäng ja üleujutatud heinamaagi oli männipalke täis, mis tundusid lapsele kui kummalised suured kalad.“
Juhan Jaik elas nooruses küll Rõuge kihelkonnas, kuid tema müstilised lood on ergutanud ka Mustjõe alamjooksul Hargla kihelkonnas elavate inimeste meeli. Neid on lapsepõlve lugemiskogemusena meenutanud Raimond Kolk, Rein Põder ja Marju Kõivupuu. Viimane on ühes intervjuus maininud: „Minu kodukandis on maagiline jõgi – Mustjõgi, mille ääres elas Juhan Jaik. Sealtsamast on pärit ka kõik mütoloogiaolendid nagu jõetõprad ja muud tegelased, kellest ta kirjutas.“
Juhan Jaik. „Võrumaa jutud“. (Tallinn 2008). Lk 65-72 „Jõetõbras“. 
Eduard Viiralt. Illustratsioon J. Jaigi jutule "Jõetõbras"
Lugu räägib veidrast eraklikust vanamehest Peedsust, kes elab Valgemäe talu maadel ja käib iga päev Mustjões kalal. Kalapüük ongi ainus asi, mida salkukasvanud ja mustusega praagatanud vanamees oskab: „Havikalad siledad kui sõdurid, laiad säinad kui nuumsead, libedad lutsud kui higised tantsijad, kõhnad särjedki kingsepad ja rätsepad, okkalised ahvenad ja kiisad kui linnasaksad, väikesed viidikad kui koolipoisid ja lollid maimud kui hällilapsed – noid oskas too vanamees ammutada jõest kaldale igal viisil ja palju. Ja kui too vanamees pervelt nägi kobrulehtede all havi suikumas, hüppas ta vette kui pomm ja tõi sutika välja, kes viskles ta küünte vahel kui siug“.
Igapäevaste kalakottidega tasub Peedsu peremehele oma elukoha eest. Vanamehe elu lõpeb dramaatilises heitluses kalamõrda kinni jäänud ametivenna ja konkurendiga kalapüügis – saarmaga. Peedsu murrab saarma kaela, saarmas pureb läbi tema käesooned. „Säält teda järgmisel hommikul karjapoiss leidiski. Riided olid verest punased kui mässajal. Kõrval oli tal katkine mõrd ja sealt päädpidi väljas verine loom – see oli jõetõbras, kalaudras, ilmatusuur saarmamait.“
Lugejate mälus on jõetõpra nimi kinnistunud hoopiski jutu peategelase, kalu jõest välja kühveldava isevärki vanamehe külge ja liitunud teiste Jaigi üleloomulike mütoloogiaolenditega.
Rein Veidemann. Üksildane Rein Põder kirjutab vanamoodsaid romaane. Postimees, 2003, 3. juuli Rein Põder oma teoste ainesest ja kirjanduslikest eeskujudest: [---] "Vastuvõtlikus lapseeas jäid mu mälusse mitmed Juhan Jaigi Võrumaa jutud. Palju-palju aastaid hiljem oli mul juhus olla Jaigi valikkogu „Kaarnakivi“ toimetaja. Ta on ka päritolult (Sadrametsa, Sänna) mu lapsepõlvemaale kõige lähem kirjanik. Arvan, et Jaigi müstilist-müütilist maailma on üksjagu eeskujuks võetud mu romaanis „Külmnäpp“."
Võru-Valga maantee ääres Mõnistes, teede kolmnurgas asub betoonist skulptuur: neli kännul turnivat karu, asetatud 4-nurksele betoonpostamendile, millel aastaarv 1953. See on üks kolmest Eestis tänaseni algsel asukohal säilinud stalinistlikust teeskulptuurist. Võeti 2003. a kultuurimälestisena kaitse alla. Restaureeriti 2009.
MÕNISTE MÕIS JA PARK
„Võrumaa mõisad“ (Tallinn 2012). Lk 181: „Mõniste mõisat on esmamainitud 1542. aasta (Hof Menzen). Mõis asus strateegiliste maanteede lahknemiskohas, kus Pihkva-Vastseliina-Riia tollaselt suurelt maanteelt keeras maha Valga haru. [---] Alates 1826. a kuni 1919. a riigistamiseni oli mõis von Wulffide omanduses. [---] Nende ajal, 19. sajandi esimesel poolel kerkis uus imposantne peahoone, mis oli Lõuna-Eesti üks luksuslikumaid klassitsistlikke mõisahooneid.Kõrgklassitsistlikus stiilis kahekorruselise hoone fassaadi kaunistas kaheksa paarikaupa rühmitatud neljatahulist joonia kapiteelidega sammast, mida kroonis kolnurkfrontoon. Tagakülje keskosa ilmestasid kuus samas stiilis pilastrit. [---] Mõisakompleks sai tugevasti kannatada Eesti Vabadussõja lahingute ajal 1919, eriti peahoone tagakülg sai suurtükitulest märgatavaid purustusi. Peale riigistamist mõisahoonele kasutust ei leitud. 1926. aastal otsustati vahepeal edasi lagunenud ja rüüstatud hoone ehitusmaterjaliks lammutada, mida ka tehti. Mõned kõrvalhooned - sh pilkupüüdev ait – säilisid veel mõned aastakümned, kuid peale teist maailmasõda jäid needki tühjaks ja muutusid varemeteks. 1950.-1960. aastatel enamik varemeid lammutati ja viidi pargist mööduva Võru-Valga maantee tammi täiteks. Mõisasüdames asunud ehitiste viimased maapealsed osad kadusid lõplikult 2008. aastal, kui korrastati paisjärve ümbrust.“
Nils Niitra. Uhkeid härrastemaju jääb aina vähemaks: [Eesti mõisahäärberite saatusest]. Postimees, 2015, 18. juuli.
19. saj oli Eestis ligi 1100 mõisa (sh väiksemad kõrvalmõisad). Praegu on umbes 200 härrastemaja püsti kas heas seisus või vähemalt taastatavana, umbes 200 varemetes. Esimesed häärberid said tuleroaks 1905. a. Pärast mõisade riigistamist lammutati 1920-30-ndatel paljud kasutuseta jäänud mõisamajad, osa hävis 2. maailmasõjas. Paljud kasutuseta seisvad majad lagunesid pärast sõda, ka pärast iseseisvuse taastamist.
Mõniste mõisa ehitamine. Kui sakslased meie maale tulnud, ehitanud nad endile lossid. Kellel olnud kõige ilusam, see olnud teistest tähtsam. Sel ajal lasknud ka vana Mõniste härra endale lossi ehitada. Et tema loss teistest lossidest ilusam saaks, selle tarvis lasknud ta igal oma valla peremehel iga päev kolm toopi rõõska piima tuua. Piimaga tehtud siis lubi, millega seinad valgeks lubjatud. Kohale, kuhu loss ehitati, kaevatud sügav haud, mille põhja pandud katlatäis raha. Töömehed pidanud aga ilma palgata tööd tegema, mõni saanud õhtul veel soolast. Siis täidetud haud tammepalkidega ja ehitatud loss peale. Lossi seinad saanud küll valged, aga akna piidad, mis pärastpoole tehtud, ei saanud nii valged kui seinad. Talv tulnud peale ja lehmad ei andnud enam piima, millega oleks saanud lupja valgeks teha. Mõnikord põleb raha lossi all ja ajab sinist suitsu välja. Mõniste mõisa ligidal olnud rahakelder. Keldri võti olnud härra kirjutustoa seina peal. Keegi aga ei näinud, et võti seal on. Ühele vaesele saunamehele, kellel midagi muud varandust ei olnud kui valge kits, kes tema igapäevane seltsiline olnud, näidatud kord unes: "Mine mõisahärra juurde tööd paluma! Vaata läbi vasaku kuuesiilu, siis näed ühte võtit. Võta see härra nägemata ära ja mine tuleva laupäeva öösel mõisast põhja poole metsa. Seal näed rahakeldrit. Keera uks lahti, siis võid raha võtta nõnda palju kui soovid. Kitse pead aga välja jätma, ja kui sisse lähed, ei tohi tagasi vaadata." Mees teinud nõnda, kuidas kästud. Saanudki siis ühe võtme. Laupäeva õhtul läinud ta oma valge kitsega juhatatud paika. Niipea kui mees metsa saanud, pragisenud maa ja suur kelder tulnud nähtavale. Mees keeranud keldriukse lahti ja, vaata imet, keldris olnud pütid raha täis, kõik ilma kaanteta. Vaadanud enne aga tagasi, kas kits on veel seal. Näinud, et suur hall hunt tulnud ja tahtnud tema kitse ära murda. Mehel olnud kitsest kahju ja läinud seda päästma. Niipea kui mees keldrist välja tulnud, läinud kelder kõlinal maa alla tagasi. Võti karanud kangest raputamisest eest ära. Mees võtnud võtme, heitnud selle ühe kase latva ja tulnud siis oma valge kitsega koju. Teisel päeval läinud võtit ära tooma, aga võtit ei olnud enam kaseladvas. Üksnes kask kasvab veel selle koha peal, mets on kõik maha raiutud. Võtit näikse ka mõnikord kaseladvas rippumas. Läheb keegi seda ära võtma, siis kaob ta jälle. EvV2 22/3. - Üles kirjutanud O. Leegen Rõugest, Kõrgepalu v-st.
Rein Põder. „Jahedad varjud“ (Tallinn 1992). Lk 74 [Endine mõisateenija Minna elab 1930-ndate algul peaaegu tühjalt seisva mõisamaja kasvuhoone kõrval olevas toas ja kurdab õde Miilile, et öösel on kasvuhooneklaas sisse visatud]:
„Ega ma triiphoonet üksi mõtle. Ma kardan, kas see ei ole kuidagi häärberi, terve mõisaga seotud.“
„Mine nüüd ikka,“ ei uskunud Miili.
„Aga mis sa arvad, kui kaua see suur hoone issanda hoiust ikka püsib! Peremeest tal pole, keegi maja eest ei hoolitse!“
„Äkki vald…“
„Vallal pole küll mingit huvi. Riik oma raha siia sisse panema ei hakka…“
„Aga ei saa ju, et nii suur ja uhke hoone…“ õigustas Miili ei tea kelle ees. Minna ei vastanud enam midagi. Raskus südamesse jäi alles.
Nad astusid triiphoone uksest mööda, tulid ümber häärberinurga ja jäid uuesti seisma. Lai trepp viis pilgu neljakandiliste sammaste vahele, mida ühendas metallvõre. Nad teadsid, et õigupoolest ei peaks häärberit nii ligidalt vaatama, seda peaks tegema pargiväravast või siis koguni jõesillalt… Sealt olid nad harjunud noorest peast teda imetlema. Tulid pesukorvi enda vahel kandes jõe äärest, valgekspestud tõlvad teises käes ja jäid ootamatult, nagu kokkuleppinult keset teed seisma – nagu valge imestus tõusis häärber keset rohelist pargilõhet, teispool Tsõõrikplatsi…“
Lk 84: „Mõisas kivi küllalt! – see va kerglase Juhani lausutu seal õunaaia väravas hakkas vägisi tõeks muutuma. Sest mõisa aiamüüri tekkis aina uusi auke, siis murenes juba pikemaid müürijuppe, kõik nagu iseenesest - nähtamatul käel ja nägematul ajal. Muidugi, aiamüürist oli kivi palju kergem võtta, kui seda ümbruskonna nurmedelt või metsaveerelt kokku korjata. Võis isegi kivide järjestuse ära nummerdada ja hiljem vundamendiaugus samapidi paika panna.
Aga jutud käisid omasoodu ja neid oli mitut laadi. Ühed teadsid, et ümbruskonna uustalunikud pöördunud valla poole paberiga häärber kooli heaks anda, teised jutud rääkisid, et mõned mõjukad mehed olla selle vastu – koolimaja valla teises servas ju olemas ja ei seda suurt maja jõuaks keegi korda teha. Seejärel, pärast väikest vahet oli kuulda, at vald tahab häärberi maha müüa – riigile või ükskõik kellele, aga on vähe lootust, et see korda läheb. [---]
„Häärber läheb lammutamisele, see antakse ehituskivideks,“ ütles vallasekretär Puusalu lõpuks välja selle, mida kõik inimesed ümbruskonnas peale Minna juba teadsid.
„Lõhkuma! Kivideks! Te olete hullud! Te tahate selle ilusa hoone niisama heast peast hävitada! Mehed, mis teil peas on!“ kriiskas Mina eneselegi ootamatu ägedusega.
„…aga ta on ju sakste aja märk. Ei seda ole vajagi hoida,“ kuuldus teiste selja tagant kellegi tarkus.
„Ah nii! Ei ole tarvis hoida! Aga kes selle maja ehitas? Kas saksad ehitasid või? Teie isad ja vanaisad olid need! Ja nüüd lähete nende töö kallale…“
Rein Põder. „Kivide aed: [proosakogu]“ (Tallinn 1986). Lk 28 „Triiphoone“: „Nägin häärberit ja triiphoone klaasmaja selle lõunapoolses otsas vaid oma vanaema, mõisa pesutüdruku silmade läbi, tema mäluvalguse vahendusel. Aga ma nägin sellest hoolimata kõike väga selgesti. Kui ma hiljem linnas esimest korda botaanikaaeda juhtusin ja suurde, palme ning banaane ja muid eksootilisi taimi täis kasvuhoonesse astusin, läbis mind mingi äratundmisrõõm – selline oli olnud toogi klaasmaja.
Ja mulle tuli taas meelde mu lapsepõlv vana mõisapargi naabruses. Tuli meelde kogu mu eelarheoloogia, mida ma seal häärberiasemel edendasin, kaevates välja ahjusimsitükke, marmortrepi poolikuid astmeid, ükskord isegi vasest loomapeaga ukselingi, mis oli ometi üks tõeline avastus. [---]
Triiphoone huvitas mind tookord peaaegu et kõigest kõige enam. Leidsin ta asukoha kergesti üles, sest triiphoone otsas kasvas pargi ainus seedermänd, ja puu oli alles, ainult et aegades kõvasti kannatanud, sest ümbruskonna rahvas kasutas puu pikkaokkalisi oksi juba aastakümneid matusepärgade valmistamiseks.
Raimond Kolk. „Väikemees, miks nutad?“ (1960). Lk 30-31 novellis „Mõtlematu vale“ lapse mõtted kodu lähedal asuvast mõisapargist: „Maantee ise oli üldse kodune ja tuttav, kuid võõrastust äratas kaugus, kuhu ta kadus. Juba Suitsmärdilt ja Lausikniidult mööda sõites muutus pilt teiselaadseks, natuke arusaamatuks ja ähvardavakski. Seal algas mõisa papliallee, mis viis varemete ja põlispargini. Ta oli seal ainult üks kord käinud, rahvapidu aegu. [---] Ta oli kuulnud sõnu nagu pesumaja, valitsejahäärber ja teisi sinna juurde, kuid oli näinud ainult varemeid. Kas oli seal kunagi ka inimesi elanud? Küllap vist oli. Talle meenus, et oli kuulnud mõisarahvastki räägitavat.“
Rein Põder. „Liesel“ (Tallinn 2015) Lk 275 [1919. a koos perega sõja jalust Saksamaale põgenenud mõisnike noorim tütar Elisabeth (Liesel) tuleb 1992. aastal 85-aastasena kunagist kodu vaatama]: „ Ent seal keskel, kus pidanuks helendama häärberi fassaad, oli vaid roheline tühjus. [---] Siis seisin juba pargiväravas, millest vasakul paistis üksildane ja madal puust bussipaviljon. Astusin veel mõniteist sammu edasi – ja mu ees avanes Tsõõrikplats, nagu mõisarahvas seda kutsus, ehkki häärberirahva jaoks oli see Ringplatz… Aga häärberit polnud. Mitte vähimatki jälge, et see oleks platsi taga kunagi seisnud.
Lk 287 [Liesel küsib kohaliku muuseumi juhataja Karoline käest, mis sai häärberi varadest.]: „Tema arvas, et küllap sattus kõik vähegi väärtuslik kohalike talumeeste kodudesse. „Ja muuseumi pole sellest midagi jõudnud,“ lausus ta ja lõpetas virila naeratusega, „alates häärberi kuulsatest ovaalsetest peeglitest ja lõpetades kaminasimssidega…“ [---] „Ma saan aru, et teid huvitab just Menzeni mõisa edasine saatus. See on tõesti kurb lugu. Mõis sai Vabadussõjas tabamuse, kuid see polnud selline, mida poleks saanud ära parandada. Aga pikkamööda mõis tühjenes. Ja häärber muutus hüljatuks ning külmaks. Saatuslik otsus sündis millalgi enne 1926. aastat. See sündis mingist kohalikust kitsarinnalisusest, et mitte öelda nõmedusest. Nimelt otsustati uhke häärber, mis oli kuus või seitse aastat pooltühjalt seisnud, ära lammutada… Jah, lihtsalt ehituskivideks.“
„Mida?“
Ma olin vapustatud ja keeletu. Mingil kombel olin ma küll juba häärberi hävimisega leppinud, ent ma ei kujutanud seda nõnda… nõnda nõmedal kujul, inimkäte läbi! Olin selle hävingu seostanud pigem Teise Maailmasõja sündmustega.
„Jah, ehituskivideks, nagu olnuks see hoone lihtlabane kivimurd. Olen koguni kuulnud mehest, vallavanemast või kes ta oli, kes olla kriidiga joonistanud seintele nelinurki, mida siis üks või teine taluperemees endale lõhkuma hakkas… Jah, just need, kelle maad jooksid mõisasüdamesse kokku, olid olnud kõige agaramad. Sest mõisa maad olid olnud selleks ajaks juba maareformis ära jagatud… Ma räägin ausalt, nii nagu olen seda mitmelt tunnistajalt lugenud või järeltulijatelt kuulnud, sest ma olen ajaloolane, mind on alati huvitanud tõde. Kuid mul on valus rääkida. [---] Ma julgen sellest teile rääkida sellepärast, et ma pole siit pärit ega ole otseselt kellegagi seotud. Ma rõhutan, et see on minu isiklik arvamus, aga ma panen selle siinsete meeste, nende kitsarinnalisuse süüks. [---] Olen aru saanud, et tollal käis omamoodi vägikaikavedu kahe asula vahel. See koht kus mõis asub ja mis on oma asendilt mitmel teeristil ju nagu loodud keskuseks, ja selle koha vahel siin, mis on ikkagi suhteline ääremaa. Ja kujutate ette, see siin jäi peale. Ning siia ehitati samal aastal, kui Menzeni mõisa peahoone maha lõhuti, uus koolimaja. Eks ole, mitte lihtne kokkulangemine, vaid… tölplus. Vana koolmaja oli nimelt Vabadussõjas maha põlenud. Milline raha raiskamine! Samal ajal kui mõisahoone… ah, rääkidagi sellest on kibe… [---] Mis selle taga veel võis peituda? Ma arvan, et kõige mõisnikega seotu vaikne, ent põhjendamatu vihkamine ja ühtaegu reaalsuse täielik eitamine. Ning ärge imestage, et ma sellest nii julgesti räägin. Ma ei ole siinne, ma olen siiatulnu. Kui mõni kohalik kuuleks ja aru saaks, mida ma teile selles teises keeles räägin, siis võiks mul tulla pahandust. Teate, inimlik nõmedus on väga visa taim. Seda välja juurida on peaaegu võimatu.“
Mõisast umbes kilomeetri kaugusel edelas on Wulfide suguvõsa kalmistu, rajatud 1843. a. Kalmistu on harvaesinevalt ringikujuline ning seda piirab madal kivimüür. Kalmistule maetute üldarv ei ole teada, praegu on kalmistu mahajäetud ja rüüstatud, kuid seda on hakatud korrastama.
Wulfide suguvõsa viimsesse puhkepaika on suguvõsa liikmeid maetud veel 1930-ndate aastate algul:
Rein Põder. „Jahedad varjud“ (Tallinn, 1992). Lk 78: Teade jõudis kohale. Omamoodi uskumatu teade. Ja tänu sellele oli nii palju inimesi pargiväravasse kogunenud. Kuid võttis palju aega, enne kui Arumõisa (=Sarumõisa) käänaku kohal kerge pilveke kerkis ja kurb killavoor paistma hakkas. Kui see ligemale jõudis, siis nägid kõik ootajad, et need olid kolm kerget troskavankrit, ja hobustel, kes ees, olid päitsete küljes mustad siidtutid, hobuste lakad olid siledaks kammitud, sabad pletitud; peale siidtuttide varjasid hobuste silmi mustad klapid, justkui hobused ei tohiks näha, kuhu neil need inimesed ja need kaks imelühikest musta kirstu tuleb vedada.
Minna oli kogu aeg kindel olnud, et troskad sõidavad otse edasi, teevad ümber Tsõõrikplatsi pooltiiru, peatuvad siis häärberi ees. Kuid seekord ta eksis – troskavankrid keerasid silla poolt tulles kohe paremale. [---] Nüüd tuli tal kõike seda ja veel palju muudki väikesele Elvile, kes ta käekõrval seisis, kannatlikult üle seletada.
„Need on saksad, kes siin mõisas vanasti elasid. Aga praegu elavad nad Saksamaal. Nüüd aga on noored parunid Max ja Arthur üsna ühel ajal ära surnud ja nende põrmud toodi siia ja maetakse täna Ristimäele.“ [---] Ja ta pidi seletama, et Saksamaa on väga kaugel, aga hobused laenatud linnast, raudteejaamast, kuhu saksad olid rongiga tulnud.“
Raimond Kolk. "Kui ajad muutuvad" (Lund 1989). Lk 23: "Kunagi suvisel õhtupoolikul, kui Eedi Ahkunal karja hoidis, oli kummaline mustas riides killavoor Ristemäele von Wulffide surnuaia poole liikunud. Kõik olid vana-aja riides ja mõnedel helkisid käes hõbenupuga kepid, kui nad oma aeglkasel sammul maantee tolmus astusid. Üksainus noorem poiss oli kaasas, ehk Eedi vanune, kes teistest tüki maad taga käis. See kõige noorem von Wulff oli Ladi poeski sees käinud, mõdu küsinud, aga Ladil oli ainult Saku õlut pakkuda olnud, sai Eedi pärast kuulda.
Ristemäe oli muidu paik, mis täiesti kõrvale jäänud. Vaevalt seal keegi käis. Metsaotsa Liine oli korra käinud ja endale elupuu oksi toonud, riidekirstu putukate vastu. Aga temagi oli seda öösel salaja teinud, kuigi oleks võinud ka päeval minna.
Rein Põder. „Kõige pikem suvi“ (Tallinn 1986). Jutustus „Mõisapreili“. Lk 121: „Kui jaanitule äärest eemale astusid ja silm juba pimedusega harjuma hakkas, võisid vidi vasemal näha Ristimäe kuuskede tumedat rühma. Seal oli teistmoodi matmiskoht. Nood puud seal seisid tihedasti koos nagu mõned valvurid. Kunagi pidi olema tervet kuuskederühma ümbritsenud aed, mida nüüd tunnistasid vaid varisenud, tellistest aiapostid. Enam polnud seal ei marmorriste ega mingeid kääpaid. Ainuke, mis endisel kohal püsis, oli tohutu püstjas kivirahn, või-olla nende kandi suurim – nii suur, et seda ei olnud ümber lükatud ega masinajõul kuhugi ära veetud kui vale aja jäänust. Kõrge kivi seisis kuuskedekobara keskel ja sealkohal lõppes lõhena kitsas teerada, mis kuuskederühma sisse tungis. Rahnu see külg, mis tulijale paistis, oli lihvitud, lausa peegelsile, ning sellesse siledusse olid lõigatud nimed, mis kõik koos ja igaüks eraldi rääkisid Wulfide suguvõsast, kunagistest kohalikest mõisnikest. [---] Kolmnurkse kivirahnu hingus oli külm ja ükskõikne, ja kui surusid mõlemad peopesad vastu lihvitud libedat kivipinda, tungis sinusse maasügavuse külm õud, mida kivi aitas pinnale tõsta. Koos sellega tundsid tähtede kaupa nende nimesid, kes lamasid kivi enda all või selle lähemas ümbruses, saja või vähema aasta raskuse all.
Nüüd pidi tahtmatult mõtlema nendele parunitele ja parunessidele, nende uhketele lastele, sugulastele ja koertele, nii nagu poisi vanaema, selle mõisa kunagine pesutüdruk, oli talle läbisegi jutustanud.
Rein Põder. „Liesel“ (Tallinn 2015). Lk 283 [Kunagine mõisapreili Elisabeth (Liesel) 85-aastasena oma suguvõsa kalmistul]: „Kusjuures tee ei saanud mulle mingil moel võõras olla, see parempoolne, mis viis muuseumi peale. [---] Jah, ma olin seda teed paaril kurval juhtumilgi käinud. Mäletasin mõnda neist nüüd ootamatult selgesti, nagu oleks seda mulle filmlindil silme ette lastud – umbes kilomeetri pärast keerab sellelt teelt omakorda ära väiksem ja seejuures liivane ülesmäetee, kus nii tõllarattad kui ka inimeste sammud sumbusid justkui iseendasse. See tee viis nimelt meie perekonna või tegelikult ju suguvõsa matusepaika, millel polnud omal ajal isegi nime. (Siis ma veel ei teadnud, et kohalikud olid seda kohta hakanud hiljem, p ä r a s t meid hakanud kutsuma Ristemäeks, ehkki riste polnud seal alles ju enam ainsatki, nagu ma varsti veendusin. Isegi mitte seda toredat marmorristi vanatädi Elisabeth Charlotte haual). [---] Jah, kalmistuaia kohtagi oli raske märgata. Sellest olid alles vaid vaevueristatavad muhud, telliskivipostide jäänused, sest kogu see territoorium oli raskesse tumedasse kuusemetsa kasvanud. Siiski võis veel aimata väravakohta ja sealt edasi viivat keskmist alleed, mida pidi ma olin kunagi lapsena arglikult kõndinud ja mis viis mind nüüdki eksimatult massiivse tumeda kivimüraka ette, mille päritolust ja sinnatoomisest polnud mul kunagi olnud vähimatki teadmist. Kas säärane võimas rahn võis olla meie mõisa väljadelt pärit või oli tiritud kusagilt kaugemalt? Rahn oli vägev, vähemalt kolme meetri kõrgune ja selle kallal polnud tõesti mingit töötlemist ette võetud, üksnes selle esipinna laik oli peegelsiledaks lihvitud. Ja sinna musta fooni oli sisse lõigatud meie suguvõsa vapp – too mõõka hoidev tagajalgadel hunt – ning alamal, juba tugeva samblikukorra all oli minu silmadele juba eristamatu tekst meist, nagu ma mäletasin.“
Wulffide perekonnakalmistu. Foto raamatust A. Särg. "Võrumaa mõisad ja mõisnikud" 2011
Mõniste mõisa parunessi marmorrist leitud. Võrumaa Teataja, 2012, 30. aug.
Laupäeva pärastlõunal sai Mõniste muuseum hoiule marmorristi, mis on pärit kunagise Mõniste mõisa
[---] Suure suguvõsaga Wulfidele kuulus palju mõisaid nii Eestis kui ka Lätis. Kogu suguvõsa matmispaigaks oli just Mõniste mõisa lähedal olev hauaplats. Vabadussõja algul anti mõisavalitsejale korraldus: sõjaaegsete rüüstamiste vältimiseks tuleb kõik hauakohad ära tasandada ja surnuaial olevad hauaplaadid Mõniste mõisa keldrisse varjule tuua. Parunid lootsid, et neil on sõja lõppedes võimalus mõisa naasta, kuid Eesti Vabariigi teke tõi sakslaste jaoks teistsugused tagajärjed. Maximilian von Wulf taotles küll mõisa tagasi, kuid see ei õnnestunud. Plaadid ja ristid, mis olid mõisa varjule viidud, jäid otsese hoolitsuseta, ja inimesed, kes pärast Vabadussõda kodusid taastama hakkasid, viisid need erinevate eesmärkidega minema. [---] Tanel Laas – mees, kes Paruness Elisabeth Charlotte von Wulfi marmorristi Mõniste muuseumile üle andis, sai peidetud „varandusest” teada umbes 25 aastat tagasi. Laasi vanavanaisa ja kunagine mõisatöötaja Juhan Rõõmus vestis jutu maha maetud esemest edasi oma tütrele Anita Rõõmusele. Umbes 25 aastat tagasi jõudis jutt Anita pojapoja Tanel Laasini. Viimane teadis vaid seda, et Kuldna talu sauna ette on midagi maetud. [---] Pärast leidmist viisid Laasid risti oma Tallinna koju, kus see seisis möödunud nädala reedeni, mil alustati teed Võrumaa poole, et tuua rist tagasi Mõnistesse. [---] Tulviste sõnul sai vallavalitsusega sõlmitud eelkokkulepe, mis seisneb selles, et järgmisel aastal jaanipäeva paiku saab rist endale korraliku aluse ja see pannakse tagasi oma algsele asukohale. Selleks ajaks püüab Tulviste ühendust saada ka Saksamaal elavate Wulfide suguvõsa järeltulijatega.
Mõniste park rajati 1840. aastatel. Vabakujulist parki täiendati 19.–20. sajandi vahetusel. Peahoone ees oli avar üksikute puudega esiväljak. Vaade loode suunas Mustjõe ürgorule oli avatud. Tagaväljakul oli keerukas vabakujuline teedevõrk ja dekoratiivpõõsad. Pargi oluline osa on ülespaisutatud 2,3 hektari suurune Mõniste järv. Härrastemaja juurest avanes maaliline vaade: puud olid istutatud värvilt ja vormilt kontrastsete rühmadena, tammed peahoonele lähemale, lehised järve poole. Tumedamad okaspuud – nulud ja kuused – olid istutatud üle järve asuvasse tiheda puistuga parkmetsa, et luua tausta veepeeglile. Mõisast lähtusid kolmes suunas tamme-pärna alleed. Lõunasse suunduv allee on osaliselt säilinud.
Parki rekonstrueeriti 21. sajandi algul: järve süvendati ja selle kaldaid puhastati, istutati juurde rohkesti puid ja põõsaid. Kunagise peahoone asukohal on avar aas. Pargi planeering ei ole hästi jälgitav, kuid ringikujuliselt istutatud tamme-, pärna-, nulu- ja lehisegrupid on osaliselt säilinud. [---]
Park on looduskaitse all 1958. aastast, selle pindala on 14,6 hektarit.
Mõniste järve tekkimine. Mõniste järv on kaevatud 1835. a. Seitse valda oli kaevamas seda järve. Järv kaevati Mõniste paruni käsul mõisa parki. Järv on praegu säilinud. RKM II 53, 110 (2) < Hargla khk. - Malle Reisma < Miili Tammepuu, s. 1890 (1956)
Mõniste järvel olevat mõõka käes hoidva hundi kuju. Sama kujutis on mõisnike Wulfide vapil (Der Wolf = hunt) ja nüüd ka Mõniste valla vapil. („Võromaa kodolugu“, lk 159)
Mõniste järv on leidnud mainimist mitmes Rein Põdra lapsepõlveainelises romaanis ja jutustuses, sh ka jutukogu „Kuldvits“ (Tallinn 1982) jutus „Jää“, kus kirjeldatakse talvel järvele tehtud jääkarusselli ja jääkuubikute lõikamist, mis saepuru all suveni säilisid ja aitasid soojal aial piima ja liha säilitada: „Mõnikord tuleb mulle ridamisi igasuguseid asju meelde sellest ajast, kui ma olin poisike. Kuidas see kõik mul veel meeles püsib, imestan ma. Ja siis ma saan aru, et need meenutused on nagu too jää. On midagi, mis ei lase neil ära sulada. Meenutused püsivad alles nagu nood talvised jääkuubikud seal saepuru ja laastukoorma varjus.“
REIN PÕDER (1943) 
M. Vannase illustratsioon Rein Põdra jutukogus "Kuldvits".
Kirjanik, kirjastustöötaja. Sündis Võrumaal, Mõniste vallas Tundu külas Uibumäe talus. Õppis Krabi, Saru ja Varstu koolides; lõpetas Tartu Ülikooli 1969. aastal geograaf-hüdroloogina; töötas Looduskaitse Seltsi instruktorina, ajakirjanikuna Noorte Hääles, Pioneeris ja Tähekeses, alates 1977. aastast kirjastuses Eesti Raamat.
Rein Põder Võrumaa Keskraamatukogu veebilehel Võrumaa lastekirjanike rubriigis: „Sõjajärgne lapsepõlv Mõniste kandis ja Krabil on Rein Põdra lühiproosat ja esimesi romaane varjamatult mõjutanud. Kohanimesid ei ole tekstides enamasti mainitud või on neid pisut muudetud (Mõniste=Melliste, Sarumõisa=Arumõisa, Hargla=Arula jne), ometi on kirjeldatud maastikud – mõisapark, alevik, meierei, kunagisest linaleotiigist tekkinud soolaukad, põlluküürud ja metsasiiludki – Võrumaa kaardil kindlalt paigas. Paljud lood on tõuke saanud autori enese kogemustest.“
Rein Põdralt on sageli küsitud tema tegelaste ja sündmuste prototüüpide kohta, eeldades, et ta autobiograafiliste sugemetega teosed on dokumentaalsed. Vastuseks on ta öelnud, et väldib kunagi kuuldud-kogetud lugude detailide ja faktide üleküsimist, eelistades meelde jäänud pidepunktide vahekohad täita oma mõttekäikudega.
Triin Marjapuu. Avatud meeltega Rein Põder. Eesti Naine, 2013, august
"Esimesed mälestused on Mõniste kandist Tundu külast (3 km Mõnistest), kõrgel oru veerel asunud Uibomäe talust. Sel majal ja vaatel oli mu hingelaadile ja küllap ka kirjutamisele teatud mõju. See vaade, mida olen kujutanud romaanis “Jahedad varjud”, oli mulle lapsena teleri eest igal aastaajal. „Jahedad varjud“ eelneb ajaliselt romaanile „Hilised astrid“, moodustades koos viimasega omalaadse suguvõsakroonika, kus mälestustel ja mulle kord edasijutustatul on tähtis roll.
Võiksin öelda nagu luuletaja Visnapuu: päike ja jõgi olid mu lapsepõlve põhisümbolid. [---] Me majast mõnisada meetrit edasi, järsaku jalamil, paljandus Devoni punane liivakivikalju, mu lapsepõlve esimene loodusesaladus, mis justkui teatas, et kõige nähtava all on veel mingi varjatud korrus. Looduse muutumine ja nende muutuste kajastus inimestes on mind alati huvitanud.“
Suguvõsasaaga „Jahedad varjud“ saab alguse Vabadussõja ajal 1918 vene sõjaväejooksiku Misha (autori vanaisa) saabumisega Uibumäe tallu. Romaani viimane osa toob Misha tütre Elvi taas Uibumäele, kus sünnib ja saab oma esimesed lapsepõlvemälestused Enno (autori alter ego).
Rein Põder. „Jahedad varjud“ (Tallinn, 1992). Lk 258: „Laps nägi esimest korda jõge ja jõgi voolas temasse ning jätkas oma olemasolu juba temas.
Hele orupõhjas looklev jõgi oli üks ta eredamaid pilte sellest ajast, kui elu ise tundus vaid tummade, ärkavate ning siis jälle kustuvate vaadete reana. [---] Aeg sulgus ja avanes, pildi ilmusid ja kadusid, aga jõgi jäi.“
Aastasena oli Rein koos vanematega jõeäärses järsuveerelises sälkorus sõjapaos olnud, kui lahingud neist üle lääne poole liikusid. Lk 216: „Elvi surus oma aastaseks saanud poega vastu rinda, tükkides vaistlikult üha kaugemale vankrikasti alla. Üle tema, üle nende kõigi peade käis tõeline põrgu. Näha polnud kedagi ega midagi, üksnes see ilge ja madal, puulatvu riivav mürskude vilin ning vahetpidamatu lõhkemine kord kaugemal, kord lähemal, nagu püüaks sõjaraev Eestimaad tükkideks käristada, pahupidi pöörata, nagu oleks see maa ja nemad, mõniteist ümberkaudset inimest siin ojajäärakus, selle lahingu ainus põhjus ja eesmärk.“
Rein Põder. „Kivide aed: [proosakogu]“ (Tallinn 1986). Lk 206-220 „Maret: [jutustus sellest, kuidas autor kohtub juhuslikult oma kunagise naabritüdrukuga ja läheb koos temaga vaatama esimest lapsepõlvekodu, milles elavad üürnikud]“: „Näib, et kuulen jälle ema hääletooni, kuidas ta mitmeidki kordi on mulle kinnitanud; „Sina sündisid tagatoas ahju taga meie kollases isa hööveldatud ja värvitud voodis. Sõda oli siis meist kõigist veel kusagil kaugel. Ta tuli hiljem…“
Ma peaaegu ei kuulegi teda, olen pilkupidi seinapapis, valge lubjakorraga palju kordi ülekäidud seinapapis kinni. Olen üles leidnud oma esimese kirjatöö, papi sisse kratsitud neli trükitähte, oma nime. Muidu kõik ilusasti, ainult N-il on ristjoon teisipidi tehtud. Libistan vargsi, Mareti nägemata, sõrmedega üle nende tähtede ja hetketi tundub, et mu sõrmed libisevad üle õrna kinni-silmadega lapsenäo, mu oma näo nende tähtede selgeksõppimise aegu.“
Rein Põdra järgmine kodu oli Krabil, ema venna peres. Krabi-elust ainet leidnud loomingust oli juttu Rõuge kihelkonna kirjandusreisil. (Suguvõsasaaga teise romaani „Hilised astrid“ (Tallinn 1984) esimene pool on Enno, lelle ja lellenaise vaatenurgast nähtud jutustus, lühemaid jutte ja mälupilte Krabi-ajast leidub lasteproosakogudes „Kõige pikem suvi“ (Tallinn 1986), „Kuldvits“ (Tallinn 1982).
Ilmar Palli. Rein tagurpidi N-ga. Maaleht, 2007, 10. mai. „Pärast isa Jaani surma 1950. aastal oli Rein lelle juures Krabil Tikutaja talus kasulapseks ja käis Krabi koolis. Lelle peres lapsi polnud. “Nelja aasta pärast elu neile lapse siiski kinkis, siis oli aga ka minu ema parema järje peale saanud ning võttis mu tagasi. Siis elasime me juba Mõnistes vanaema juures. Sealt käisin kuni VII klassini Saru koolis.““
Rein Põdra kolmas lapsepõlvekodu oli Mõniste mõisapargi servas, ristmikul, kust viisid teed Võru, Valga, Kuutsi ja Vastse-Roosa suunas.
Maja ehitamist enne II maailmasõda, vene baaside sissetoomise ajal kirjeldab romaanis „Jahedad varjud“ (Tallinn 1992) lk 125 autori alter ego Enno ema Elvi: „Nemad ehitasid viimaks! [---] Maja vahtvärk oli juba valmis ning sarikail roheline pohlavartest pärg, mille Lilly oli valmistanud. [---] Kõigist ümberkaudsetest alustasid nemad oma maja kõige viimastena, kuid mitte ühtki kivi ei olnud Mamma nõus võtma mõisast, ehkki seal oli varemejäänuseid ja mõnes kohas isegi lammutamata aiamüüri alles. Kõik teised tegid seda, aga tehku! Tema mitte!“
Rein Põder: „Mu lapsepõlve teine pool möödus vanaema majas, mis seisis ja seisab praegugi maanteeristil, ent ühteaegu ka Mõniste mõisa pargi servas. Olen seda parki pidanud oma lapsepõlve Eedeni aiaks. Seal olid mul head kaaslased, tegime sporti, ehitasime sinna isegi oma maja… Midagi sellest on ka mu juttudes kogumikus „Kõige pikem suvi“.
Rein Põder. „Kõige pikem suvi: [jutustused]“ (Tallinn 1986)
Lk 29-41 „Puulõhe“. Lugu poisist, kes ronib mõisapargi järve kaldal kasvava lõhestunud pärna otsa kinni jäänud õngekonksu alla tooma ja jääb lõhesse kinni põhineb autori isiklikul kogemusel: “Ronisin mööda tüve ülespoole, et õnge kätte saada ning panin põlve rumala peaga tollesse lõhesse. Ning jäin kinni! Küll püüdsid kaaslased mulle sinna õngelatte alla ajada ja muud. Polnud sest kasu ühtigi. Lõpuks siiski sain vabaks, ent elamus on hinge jäänud tänapäevani. Kirjutasin loo, kus poiss jääb lõhesse terveks ööks. Lasen siis kohaliku meierei kütjal puusse kiile lüüa ja poisi ära päästa.”
Lk 64-74 „Pardisaar“. Poiss avastab, et järvekaldal lukus olnud paat on kadunud, ujub järvesaarele oletatavat varast tabama ja satub peale hoopis armastajapaarile.
Lk 99-119 „Ilus kummaline naine“. Lugu alevikunaabrite tütrest, kes läks armastuse pärast segaseks.
Lk 120-131 „Mõisapreili“. Poiss läheb suveöös jaanitulelt koju, mõeldes kunagistele mõisnikele, kes mõisapargis olnud häärberis elasid. Pargi serval kuuleb ta laulu ja järgneb sellele puude vahele. Võõras ja millegipärast siiski tuttavlikuna tunduv saksa keeles laulev naine kutsub teda endale järgnema. Tänapäev ja minevik poisi peas segunevad. Ta on korraga hoopis mõisa aednikupoiss Timo, kes on tulnud mõisa õunaaeda valvamast ja läheb mõisapreili järel järve ääres valendavasse häärberisse, ronib trepist teisele korrusele ja… kukub läbi pehkinud trepiastmete tänapäeva tagasi. „Ning samas oli ta tagasi iseendas, oli see, kes ennegi – Enn Kõomägi, üks poiss, kes elas mõisapargi servas, kes oli tulnud jaanitule äärest, sattunud aga imelikul kombel siia vanasse mõisa aidahoonesse, mis seisis jumala tühjana; kuulu järgi olnud see hoone mõisa esimene häärber, kuni ehitati uus, kolmekorruseline, mida polnud enam alles; jah, ta lamas mingitel niisketel õlgedel, oigas valust, oli ihuüksi ja ta ümber oli selle ebameeldiva hoone rõske, rõhuv ja pelutav vaikus.“
2015. aastal ilmunud romaan „Liesel“ liitub tinglikult eelnevate suguvõsaromaanidega triloogiaks ja jutustab Mõniste mõisa viimase omaniku noorimast tütrest, Elisabeth (Liesel) von Menzenist, kes pageb lapsena koos perega 1919. a sõjasegaduste eest Saksamaale ja kannab oma lapsepõlvekodu kogu elu südames. 85-aastasena tuleb ta taas Mõnistesse ja on vapustatud sellest, et kodust pole enam midagi alles. Romaanis on korduvalt mainitud mõisa kunagist teenijat Minnat (Rein Põdra vanaema) ja lõpuosas laseb autor Lieselil kohtuda Minna järeltulijaga, lapseootel noore naisega.
Külalislahke vanaema nelja tee ristil asuvasse majja olid oodatud kõik teelised:
Rein Põder. „Hilised astrid“ (Tallinn 1984) Lk 197 „Täna enne kirikusseminekut oli vanaema Ennolt sõna võtnud, et ta kodunt kuhugi ei lähe, sest „maja ei tohi ju terveks pikaks päevaks üksi jätta“. Poiss teadis küll, mida need sõnad õieti tähendavad. Vanaema ei mõelnud seda maja üksijäämist mitte varastamise või muu sellise kartusest. Seda mitte. Kuid nad elasid teeristil ja nende juurde võis sisse astuda igasuguseid inimesi. Vanaema Miina, hea inimene, uskus kõigist teistestki ainult head, isegi päris võõrastest, ja harva polnud tal õigus. Mispärast üle vanaema ukseläve astuti, selleks võis olla palju põhjusi. Mõned tulid juua küsima, teised mõnda poe juurest ostetud asja hoiule tooma, kolmandad astusid sisse jalgu puhkama ja niisama rääkima. Võis tulla ka mõni sugulane, kelle käest ei sobinudki küsida, miks ta neile tuli. Seepärast pidi keegi alati kodus olema.
Veel käidi nende pool teed küsimas, ehkki siinsamas vanaema maja vastas, maanteeharu kohal seisis suunanooltega puust teeviidapost, teatades kõigest, mis vaja. Kuid inimestele meeldis vist rohkem kuulda ja uskuda elavat sõna. Ja öiti võis teeviita hoopiski mitte märgata. Siis prõmmiti uksele või koutati köögiaknale, olenevalt teeküsijast. Enno pelgas neid öiseid koputamisi. Aga vanaema ei kartnud midagi. Ta oli oma majas, ta elas küllalt kaua sellel maanteeristil. Mõnikord pidi vanaema uksetagustega rääkima teises keeles vene või läti keeles, ja oli õnn, et vanaema mõlemaid keeli oskas. Ent kunagi ei teinud ta välisukse suurt haaki lahti.“
Rein Põder. „Kivide aed: [proosakogu]“ (Tallinn 1986). Lk 30-34 „Themis“: „Ma näen teda veel praegugi mõnikord sellisena – pikakasvuline kuivetu vana naine valges ööhames seisab hämaras juuliöös majavööruses ning vastab kellelegi teisel pool hämarat ust. Ta räägib selle (või nende) nähtamatutega kaua ja rahulikult – ukse vastu prõmmimine lakkab, kõik jääb vaikseks. Meie, lapsed, aga tungleme köögiuksel, ei oska õieti üht ega teist – karta või elevil olla.
See oli vahetult sõjajärgne aeg – segane, alles kääriv, piirjoontetu, isemoodi sisemise seadustiku ning reeglitega. Just päev ja öö erinesid. Päeval võis elu kenasti sujuda, ent öösel juhtus ometi hirmsaid asju – keegi karjus südantlõhestavalt, kauplus rööviti tühjaks, meierei laost kadus võid.
Me maja, vanaema oma – suur raskepärane ehitis – seisis täpselt maanteeristil. Maantee hargnes maja kohal kolmeks, veidi enne seda oli eraldunud veel üks haru, seega neljas. Seal ristteel elamise tunne läbis tervet mu lapsepõlve – aeg-ajalt täitis see mind pelgusega, kuid samas pani vahet tegema küllaltki erinevate inimloomuste vahel, õpetades üheaegselt usaldust ning avameelsust. Ja maja tundus iseenesest millegi kaitsva, turvalisena.
Päeval oli teisiti, siis toodi vanaema õuele hoiule jalgrattaid, kärusid, isegi poe mant ostetud põrsaid ning jalgupidi kinniseotud kanu, ja vööruses tuli alatasa komistada mingitele kinniseotud pampudele; meilt tuldi ikka juua küsima, kellaaega pärima või isegi raha laenama. Meil käis mustlasi ning kotimehi, aga imelik – ei ühed ega teised ei tassinud meilt midagi ära.
Vanaema maja ei seisnud ühegi küsija, hädalise ees lukus. See kuldse südamega naine ei saatnud ühtki küsijat tühjalt tagasi ega pahandanud tülitamise pärast, ta polnud kuri ka mitte selle üle, et igal kevadel tallati üle ta värskeltküntud kartulimaa otsekäigu rada, mis algas meie õuest ning viis vanasse mõisaparki. See oli veel üks tee, mida inimesed vajasid ja mis ühines maanteeristi suurte harudega.
Ent kõige rohkem käidi meilt ikka teed küsimas – maja seisis just sellisel kohal, sõitjaile või astujatele kõige lähemal. Ometi oli suur vahe päevase möödasõitja ning öise uksele koputaja vahel. Mõnikord öösiti läks tundide kaupa autosid. Need võisid olla mingid ümberpaigutuvad väeosad, ent oma sügavamas tähenduses kujutasid need autokolonnid sõja järellainetust, mida vanaema oli läbi elanud, meie, lapsed, mitte. Mu nägemismälus on nii selgesti alles need mäest laskuvad autotuled, algul hääletud ja vargsed, see, kuidas toa sein sellest tummast valgusekinost nagu elustus: seinal õitsesid siis otsekui muutlikud veidrad valguselilled. Need lilled paisusid, puhkesid, ujusid seinapidi edasi – alles siis jõudis esimene auto kurvi ja samaaegselt kuuldekaugusse, ning minuti pärast vappus terve maja raskete veomasinate huugamisest ja ööd täitis madal pahaendeline huugamine.
Mõnikord see esimene auto pidurdas järsku maja kohale jõudes, sest tee ju lahknes… ja juba tõusis vanaema voodist, sest ta teadis kindlasti – nüüdsama kostab öiste teejuhatust vajavate sõdurite koputus.
Need tuled, see autokolonnimürin, olgu peale, et rahuliku aja oma, need koputused läbivad aina mu unesid ja poolunesid, ärevustades mu unesid veel nüüdki, nii palju aega hiljem [---]
Nüüd, palju hiljem tõuseb vanaema kuju minus millekski enamaks. Kas temas polnud midagi iidselt esiemalikku – hulk lapsi selja taga, seisis ta julgelt selle vastas, mis mitmekordselt ületas tema jõu. Ent ta kogemus teadis, peale füüsilise jõu on veel olemas hinge, veendumuse jõud.
Kas vanaema maja seal ristteel ei sisendanud minusse teadmist, et ristteel, igasugusel ristteel peab oskama elada, et iseendasse, oma elamisse sulgumise asemel osata hoopis avaneda, lootes seejuures usaldusele, olles ise ristteeõigluse looja ning alleshoidja. [---] Kõigest kõige kõrgem õiglus on see, kui igaüks võib elada iseenda järgi ja kui sinu kaudu ei sünni maailma uut ebaõiglust.
Rein Põder. „Salaarmastus: proosat 1985-1988“. 1990. Lk 131-137 „Must „Mercedes““. Keskkoolipoiss läheb hilisõhtul [Varstu] alevist saksa keele eksami konsultatsioonilt koju [Mõnistesse]. Teel jõuab talle järele minevikust väljailmunud Saksa sõjaväelaste auto. Teda (tegelikult tema isa) süüdistatakse teeristil vales teejuhatamises ja nõutakse õiget infot, mille andmisest poiss keeldub. Tema asemel juhatab sakslastele õiget teed keskkooli saksa keele õpetaja. Järgmisel päeval jääb saksa keele eksam ära, sest õpetaja olevat ootamatult surnud…
Ene Pilliroog. Valguskiir. Eesti Raadio 1992. 01.20: „Rein Põder: “Jahedates varjudes“ on üks lõik sellest, kuidas sakslased taganedes õhkisid Mõniste puusilla ja tahsid õhku lasta ka raudsilda, kust läks üle kitsarööpmeline raudtee. Varasemas proosakogus „Salaarmastus“ olen kirjutanud sellest raudsillast palju pikema loo. Sellest, kes silla sõja ajal päästis ja milliseks on sild saanud hetkel, kui novelli tegevus toimub. Pean seda novelli väga hingelähedaseks.“
Rein Põder. „Salaarmastus: proosat 1985-1988“. 1990. Lk 137-142 Novell „Sild“. Vana mees tuleb jõeluhale vaatama vana roostetanud kitsarööpmelise raudtee silda, mida mööda ei ole juba paarkümmend aastat ükski susla Mustjõge ületanud. 36 aastat tagasi sattus ta noore mehena nägema, kuidas taganevad sakslased sillale lõhkelaengu panid ja ujus süütenööri läbi lõikama. Sestpeale on ta iga aasta augustikuus käinud silla teist sünnipäeva tähistamas…
Suguvõsaromaani „Jahedad varjud“ peategelane, autori alter ego Enno Poodnek on ka Rein Põdra romaani „Juba olnud“ (2008) peategelane. Keskealine Enno Poodnek läheb maagilise realismi võtmes kirjutatud romaanis Kesk-Eestis toimuvale klassikokkutulekule, satub ajasilmusesse ja elab läbi kummalisi seiklusi.
Rein Veidemann. Üksildane Rein Põder kirjutab vanamoodsaid romaane. Postimees, 2003, 3. juuli
Indrek Hargla: „Rein Põderit julgeksin ma pidada tänapäeva Eesti üheks kõige olulisemaks romaanimeistriks, kelle loodud romaanivara kõlab ilmselt mõnekümne aasta pärast praegusest ajast kõige valjemini vastu. Põderil on ainulaadne süvenemisvõime tegelaste maailma; ta ei kirjuta mitte ümbritsevatest oludest ja endast, vaid tal on alati mingi kindel aines, mida ta käsitleb. Tihti mängib Põder ulmekirjanduse piiridel, aga päriselt neid ei ületa.“
SULEV TAILO (TIITS) (1920-2010)
Väliseesti kunstnik ja luuletaja
Sulev Tailo (kodanikunimi Sulev Tiits) sündis 2. dets 1920 Mõnistes jaamaülema pojana. 1942 lõpetas Valga Ühisgümnaasiumi, 1943 läks Soome, võttis osa Jätkusõjast eesti rügemendis. 1944 läks Rootsi, kus töötas mitmes ametis. Omandas Stokholmis kunstihariduse, täiendas end Pariisis. 1950-ndate algul asus elama Soome, kus omandas humanitaarkandidaadi kraadi, töötas koolides joonistamise ja kunstiajaloo õpetajana. Esines näitustel Skandinaavias ja Eestis (enam kui 20 isiknäitust). Oli kirjanikerühmituse "Turun Kirjailijat" liige.
Kirjutas artikleid ja arvustusi, avaldas luulekogud "Tormist kantud" (Stockholm, 1947), "Koidueelne" (Toronto, Orto, 1955), "Laul rannal" (Kangasala 1993) ja soome keeles "Laulu rannalla" (Kuopio 1970) ning "Unettomien unien lauluja" (Kangasala 1991). Eestikeelsetes kogudes on kujutamislaad sõja läbi teinud ja kaotuse üle elanud põlvkonnale pisut romantiline ja idealistlik; mälestused kodust on veel värsked ja põimuvad pagulaspõlve meeleoludega.
Juhatas Eesti Kultuuriarhiivi Eksiilis, mis tema vahendusel 2000. a Eestisse toodi
(Vikipeedia, Soomepoiste elulood. (Tallinn 2015) lk 399)
Paavo Annus. Kultuuriarhiiv kõneleb eksiilist. Tuna, 2006, nr 2. 1950-ndate alguses hakkas kunstipedagoog Sulev Tiits, kuuldavasti Jaan Lattiku innustusel, koondama Rootsis tegutsevate eesti seltside materjale. Hoolega korjati kaasmaalaste poolt. välja antud perioodikat ja fotosid ning jälgiti välisriikide reageeringuid sündmustele kodumaal. Alles hiljem sai arhiiv oma nime – Eesti. Kultuurarhiiv Eksiilis. Muu kõrval oli selle tegevuse sihiks ka noorema põlvkonna identiteedi hoidmine võõras ümbruses. Selleks korraldas S. Tiits 1953. a. oktoobris esimese loengu helisalvestamise, ettekandjaks oli Oskar Loorits.
Pagulaskultuuri arhiiv jõudis koju. Sulev Tailo-Tiitsu vahendusel on Eestisse 2000. a jõudnud Rootsi Eestlaste Esinduse arhiiv.Tailo-Tiitsi sõnul on osa korrastatud materjalidest antud Ajalooarhiivi. Näiteks mitu väärtuslikku helisalvestist: Oskar Looritsa sõnavõtud, Jaan Kõpu, Marie Underi esinemised. Omaette väärtus on tema sõnul Soome raadiomehe ja estofiili Oke Jokineni salvetused Johannes Laidonerist, ”Suurest Tõllust” ja ”Orzelist”.
Raimond Kolk. „Võrumaalt Stokholmi. Tuulisui ja teised“ (Tallinn 1992). Lk 29: „Ma käisin Valgas koolis ja eesti kirjandusele ligipääsemine minu koolipoisipäevil ei olnud sugugi lihtne. Keskkoolinoorus ei tohtinud avalikust raamatukogust raamatuid laenata. Segab õppimist. Need, kes olid linnalapsed, kellede vanematel oli raamatukogu lugejakaart, võisid raamatuid laenata oma vanemate nimel. Aga minusugune, kes oli maalt tulnud?
Mingi pääsetee leiab siiski alati. Mul oli klassivend Sulev Tiits, praeguse luuletajanimega Sulev Tailo, kellel elas täiskasvanud ja lugejakaardiga varustatud õde Maleva tänaval. Pärast õppetöö lõppu sügavas õhtuhämaras kohtusime temaga all kirikuplatsil raamatukogu ees. Tal oli õe kaart kaasas ja tema varjus ja kaitse all sain ka mina sisse astuda.“
LUISA VÄRK (1987)
Laulja, pärit Elvast. Luisa Värgi ema on pärit Mõniste külast Tuule talust.
Inno Tähismaa. Luisa Värgi Mõniste vanaema: „Taavi võib tagasi valida küll.” Võrumaa Teataja, 2015, 21. veebr. „Peaministriproua Luisa Värgi vanaema Koidu Sujev, kes elab Mõniste külas Tuule talus, kiidab oma lapselapse meest taevani ja kinnitab, et tema võib tagasi valida küll. [---] Vanaema rääkis, et noored käivad teda tihedalt, nii kord kuus vaatamas ja talviti eelistab ta olla tütre juures Elvas. Koidu ise on Mõnistes sündinud ja seal kogu oma elu elanud. Sealsamas Tuule talu sirelipõõsaste vahel mängides on oma lapsepõlve veetnud ka lapselaps Luisa.
SARU VALLAMAJA ja SARU KOOL
2011. a toimus kooli juures Saru kandi külapäev, kus tähistati 50 aasta möödumist Saru 7-klassilise kooli viimase lennu lõpetamisest. Saru koolis on õppinud nt Raimond Kolk, Rein Põder, Inda Kõiva (Käärmann), Marju Kõivupuu (Torp) jt. (vt „Saru küla lugu“ 2011, on ainult Mõniste raamatukogus!) Praegu erakätes oleva maja läheduses avati Saru kooli mälestuskivi.
Koolimaja ees oli kunagine laadaplats. Teisel pool platsi asub endine Saru vallamaja, mille seinal on mälestustahvel Raimond Kolgale. Laadaplatsi kolmandal küljel on Saru magasiait, kus 1940-1960-ndatel oli rahvamaja.
Raimond Kolk. „Lestakala ja teisi jutte“ (Lund 1987). Lk 168: "Luustoja vanaema seltsis olen ma korra andeksandmise ja andekssaamise sooja tunnet läbi elanud.
Ma olin väike poiss vallamajas, kui sugulastest koolitüdrukud suurel vahetunnil üle koolimaja õue meile tulid. Ema keetis neile sooja kakaod ja tegi võileiba juurde. Varsti algas ometi koolitund ja nad pidid tagasi minema. Läbi akna naersid nad mulle veel vastu ja tegid nägusid, mille peale ma oma lapserusikaga akna katki põrutasin. Sümpaatiast tüdrukute vastu ja protestist.
Karistuseks pandi mind keset valget päeva voodisse magama.
Kevadise õhtupooliku valgusse ja soojusse üles ärgates oli vahepeal Luustoja vanaema tulnud. Tema viis mu endaga kaasa, hobusega sõitma ja ära siit hirmsast kohast."
Raimond Kolk. „Võrumaalt Stokholmi. Tuulisui ja teised“ (Tallinn 1992). Lk 13: „Võrreldes kõikide teiste läbikäidud koolidega on mul Saru Algkoolist jäänud kõige paremad muljed. Mulle tundub, et õppisin just seal terve hulga põhilisi tarkusi ja seda mitte ainult aritmeetika alal.“
RAIMOND KOLK (1924-1992)
Kirjanik, kriitik.
Sündis 8. veebr 1924 Võrumaal Saru vallamajas vallasekretäri pojana. Õppis Saru ja Valga koolides ning Tartu Õpetajate Seminaris. Oli Kuldres algkooliõpetaja. 1944 põgenes Saksa mobilisatsiooni eest Soome, võttis osa Jätkusõjast eesti rügemendis. Pärast teenistusest vabastamist läks Rootsi. Töötas mitmes ametis, lõpetas Stockholmi Ülikoolis 1963 riigiteaduse, rahvamajanduse ja statistika eriala, töötas riigiametnikuna.
Kirjutama hakkas juba Tartus õppides. Rootsis liitus kirjandusrühmitusega "Tuulisui", osales väliseestlaste kirjandus- ja kultuuriajakirjade töös, avaldas võru- ja eestikeelseid luulekogusid, romaane, proosakogusid, memuaare, artikleid, arvustusi, monograafiaid. Kuulus väliseestlaste ja Rootsi kirjanike liitudesse.
Suri Stockholmis, maetud Lidingö kalmistule.
Raimond Kolk. „Võrumaalt Stokholmi. Tuulisui ja teised“ (Tallinn 1992).
Lk 7: „Olen sündinud ja kasvanud Saru vallamajas. [---] Minu isa oli Sarus vallakirjutaja, uuema nimetusega vallasekretär. Ka tema oli Saru valla lapsi, talulaps. Sündinud 1998, käis ta, pärast seda kui minu vanaisa noorelt oli surnud, Võrus linnakoolis ja Valgas pedagoogilisel kursusel. Nõnda sai temast alguses vallakooliõpetaja koduvallas. Vabadussõjast tagasi pöördunud, kutsuti-valiti ta Saru vallakirjutajaks, kellena töötas pensionileminekuni 1938. a. Oma viletsa tervisega (sisemine kasvaja) üritas ta sõja-aastatel ja pärast sõda veel kodutalu pidada, mis vallakirjutaja-aastatel rendil oli olnud. Mulle teadmata põhjustel küüditati ta 1949 ja suri Siberis 1956.
Minu ema häll on seevastu nii Sarus kui Mõnistes kiikunud. Ta isa Kusta Hanimägi Saru Leegustelt oli nimelt naiseks võtnud talu päriva tütre Mõniste Luustojalt. [---] Ema haridustee kulges mitmete erakoolide kaudu. Vabariigi alguspäevadel oli ta õpetaja Mõniste algkoolis. Peale abiellumist 1922 ei peetud sobivaks ega seaduse järgi võimalikuks, et ta oma tegevust õpetajana oleks Sarus jätkanud. Nõnda sai temast koduperenaine. Siberi-teekonna tegi ta kaasa, kuid sai võimaluse pärast isa surma Eestisse tagasi pöörduda.“
Lk 3: „Ma tean nii armetult vähe oma vanematest. Praktiliselt lahkusin ma kodunt 1937. a 13-aastasena kui ma Valka kooli läksin. Minu ainus ja kindel lapsepõlvekodu ja noorusmaa oli Saru vallamaja. Isakodus Tammil [Ala-Tamme talu] olin ma pärast lühikestel suvekuudel koolivaheaegadel. Veel mitte 20 eluaastat täis, ma lahkusin-põgenesin lõplikult. Täiskasvanud inimese tasandil, kus pilt niihästi nende elukäigust kui minu enda lapsepõlvest oleks võinud täieneda-selgineda, ei kohtunud me kunagi. Isa suri Siberisse 1956. a. Ema jõudis küll koju tagasi ja me kohtusime palju-palju aastaid hiljem, aga siis olid eeldused ja võimalused vanadest asjadest rääkimiseks hoopis teised.“
Lk 9: „Minu noorusmaal on olnud kaks nägu – vallamaja ja isatalu.
Maanteelt viis vallamajja ja sealt edasi koolimaja juurde suurte vanade kaskede palistuses tee. Neid jätkus õuegi ja mürakatest maakividest magasiaida juurde, mis haridusselts „Kalju“ eestvõttel magasiaidaks ümber ehitati. Suurte ja lopsakate varju andvate lehtpuude rohkus nii vallamaja juures kui isataluski ja üldse kogu ümbruses on üks minu noorusmaa esileküündivamatest mälestustest. Ma ei ole iial tahtnud lahtise päikese käes viibida.“
Lk. 12 „Saru vald oli ju nii väike ja ümbritsev maailm, mis ajakirjanduse ja raamatute kaudu end ilmutas, nii kutsuvalt suur. Vähemalt laada ajal oleks see suur maailma võinud rohkem kohale ilmuda, aga ikka ei tulnud. Saru vallamaja aia taga peeti laata kaks korda aastas: 15. aprillil ja 15. oktoobril, aga mõlemal korral oli ilm harilikult nagu äraneetult kas lumelörtsi või tavalist vihmasadu täis. Kaupmehi vorsti ja saia ja muu laadakaubaga tuli harilikult kolm, kui väga halvasti läks, siis kaks ja eriti heal korral ehk viis tükki. Mitte palju rohkem ei toodud kohale ka vasikaid, lehmi ja lambaid, hobustest rääkimata. Teine asi oli Mõnistes, ikka selles pagana Mõnistes, kus laata peeti kolm päeva, ilma et minul sinna vähematki asja oleks olnud. Millegipärast oli seesama vaevane Saru laat mulle tookord nii äraarvamatult tähtis.“
Lk 20: „Kohe vallamaja kohal maanteel oli kilomeetripost, mis näitas 43 km Võrru ja 43 km Valka. See oli nagu piir. Valga poole minna olid vanad talud, Võru poole minna asunikutalud. Valga poole talude taga algas ühetasane männimets, Võru poole – pärnad ja kased, mis mõisa puiestikuks üle läksid. Valga poole olid maanteel pehmed liivapunased kaldad, Võru poole rebisid kraavid savipinnase alt kruusa nähtavale. Ka Mustjõgi, mis manteega rööbiti voolas, muutus sama kilomeetriposti kohalt. Võru poolt tuli kitsamana, soomudasena ja võrendikulisena, Valga poole läks laiemaks, madalaks ja liivapõhjaliseks. Vaidva, mis siin sisse voolas, tõi Lätimaalt liiva.
Sellisel tee- ja veelahkmel seisis laps rahuliku ja saladusliku vahel. Valga poole minnes elas vanaema, Võru poole oli olnud mõis. Mõisa ei olnud enam, ka lossi mitte, mis oli viimse kivini ümber müüritud asunikkude majade seintesse. Mõis elas edasi inimeste juttudes, kuid sellest ei saanud täit selgust, missugune ta õieti oli olnud. Osalt seetõttu liitus suur osa lapsele arusaamatuks jäävast ja ähvardavast mõisaga, nõnda siis Võru-poolsega. Võru poolt oli tulnud ka sõda ja sinna jälle kadunud. On meeles, kuidas laps kord ei tahtnud osa saada koguni nii suurest lõbust, kui hobusega sõitmine, sest sõit läks piimameierei juurde ja meierei oli sinnapoole. [---]
Aga see muutus. Võru-poolne oli must ja Valga-poolne valge enne kooliminekut, umbes kooliminekust peale see muutus. Arusaamised suurenesid ja süvenesid, kodu ligem ümbrus võttis teise näo. Ähvardav kustus ja ainult osa saladuslikust jäi. Kasvas kiindumus Võru-poolsesse ja Võrumaasse. Mustjõgi, kust Juhan Jaigi jõetõbras „Võrumaa juttudes“ paljakäsi vastupandamatul hulgal kalu püüdis, sügavad metsad, kus vankrikägin suvises vaikuses liivaselt juuri täis metsavaheteelt marjalistele kätte kostab nagu linnu huige, savikruusased põllud, millede savi kuiva käes kamakateks lõhkeb. Vanalell, kes valla usaldusmehena hobusega linna sõitis koolimaja ehitusplaani esitama ja need plaanid Nursi kõrtsis kaotas.
Algkooli keskklassides muretsesin, kas ka teiste inimeste Võrumaa-tunne on sama tugev. Selleks oli ka oma põhjus. Valka viis kitsarööpmeline raudtee, Võrru omnibussiliin, mis ainult suvekuudel töötas. Rahvas sõitis oma sõidud seetõttu suurelt osalt Valka. Valgamaa oli väike maakond ja Valgas oleks hea meelega nähtud minu koduvalla ja naabervalla lahkulöömist Võrumaast. [---] Võtsin nõuks ringküsitlust korraldada. Et ma täiskasvanuid ei julgenud tülitada, siis küsitlesin lapsi, kes vallamajja tulid posti otsima. Vastused olid siiski rahuldavad. Võrumaa-tunne oli elav. Ja minu kartus oli asjatu juba seepärast, et Valgamaaga ühinemine oleks meile tähendanud kõrgemat kinnisvaramaksu. Seda kurja oskasid vallaisad isegi ära hoida.
Raudteeühendus tähendas ometi seda, et mind ennast Valka keskkooli viidi. Algus oli küll paljutõotav – isa käis Võrus direktoriga rääkimas, [---] aga kardeti toidumoona järelesaatmise raskust, kui rongiühendus puudub. Olin sügavalt õnnetu. Mõtlesin, et olen nagu Koidula, kes Kroonlinna sattus. Olin pealegi Võrus mitmel korral käinud, Lauluisa sammast näinud ja Tamula voogude kohinat kuulanud. Mul oli algkoolis armastatu olnud, kes oli minust vanem ja juba varem Valka kooli läks. Kavatsesin nüüd kättemaksuks armastuse uuesti üles võtta ja hukka minna. Minust ei saanud siiski hukkaminejat. Trotsisin Valga linna teisiti. Paar esimest aastat ei läinud ma kordagi „Säde“ teatrisse, vaatasin ainult Draamateatri ringreisietendusi.
Lk 19: „Lugemine võttis suuremat hoogu, kui kooliraamatukogu kapid avanesid. Ometi ei kestnud pidu kaua. Vanemad laimasid oma poega õpetajate ees ja palusid raamatute andmist piirata. Nad ütlesid, et laps lugevat juba hommikul üles tõustes, kui üks jalg püksisääres ja teine säärest väljas ja jäävad seepärast kooli hiljaks. Mulle anti edaspidi üks raamat nädalas ja seegi tõsiigav nagu Eerik Laiu „Eesti muinaslinnad“ või Hugo Raudsepa „Lääne-Euroopa sentimentalismist“. Distsipliin kestis mitu kuud, enne kui see unustati.
"Eesti kirjarahva leksikon". 1995. Lk 214-2015 O. Kruus. "Raimond Kolk": „[---] Kolga esimene luulekogu „Ütsik täht“ (Stockholm 1946) on kirjutatud võru murdes, mis domineerib ka järgmises kogus „Kõiv akna all“ (Lund 1952). Kolk arendab edasi murdeluule traditsioone, pakkudes pastelltoonides nostalgilisi külaelupildikesi ja mõtisklusi elust, sageli neid irooniliselt puänteerides. Murdekeel on taandunud hilisemates luulekogudes, mis peegeldavad maailma laiemalt. [---] Kolga luuleloomingu ülevaadet pakuvad „Võõral maal kirjutatud laulud“ (Lund 1984) ja „Ütsik täht“ (Tallinn 1989).
Esikromaan „Küla põleb kahest otsast“ (Lund 1955) näitab eesti üliõpilase kohanemist Rootsi oludega: noormees peab valima jõuka rootslannast vanapiiga ja probleeme tekitava noorpõlvearmsama, samuti Eestist põgenenud endise taluteenija Reegi vahel (ning valib lõpuks ikkagi majandusliku heaolu). Romaan ei ole autobiograafiline, kuid peategelase mälestustes kodutalust on tunda autori meenutusi kodukandist ja noorpõlvest – peenrale istutatakse kapsaloomi (´luum´ – võru keeles ka köögivilja v lille istik, taim), heina tehakse jõekäärus Konnakolga luhal jne.
Kolga parimaks proosateoseks peetakse romaani „Sulajää“ (Lund 1958), mis kujutab noore naise dramaatilist saatust Võrumaal kahe maailmasõja vahel. End moonakatütrest õpetajaks koolitanud Meeri Pärtin läheb pärast koolist vallandamist eluraskuste sunnil mehele vanale harimatule talunikule ega pääsegi enam vaimsete väärtuste juurde. „Sulajääl” on väljapaistev koht eesti taluromaanide seas.
Kodumaa temaatikat käsitleb ka triloogia „Vallavanema pärandustomp“ (Lund 1983), „Elu edeneb“ (Lund 1984) ja „Ajad muutuvad“ (Lund 1989)“ ehk Särmu-triloogia, mis jutustab Lõuna-Eestis Särmu (=Saru) vallas asuvast Ahkuna talust ja lähedalolevast piirilinnast aastatel 1933.-1941. Ühtlasi on romaanid selle ajajärgu kujutus ühe Lõuna-Eesti valla ja talu perspektiivist. Kolk jutustab inimestest ja sündmustest kergelt humoristlikult, üledramatiseerimata kujul.
Raimond Kolk „Vallavanema pärandustomp“: Särmu vallavanema äkiline surm kergitab üles mitte ainult pärandusküsimusi, vaid ka ootamatut infot kadunu elust. Aasta on 1933, maailmas kestab majanduskriis, mis ka Lõuna-Eestit puudutamata ei jäta. Eesti Vabariik on oma arengus jõudnud olulisse murdepunkti - vabadussõjalaste ehk vapside liikumise kulminatsiooni, mis toob kaasa Pätsi ja Laidoneri riigipöörde ning sellele järgnenud vaikiva ajastu.
Lk 187-188 Vabadussõjalaste valimiskampaania enne riigivanema valimisi Särmu(=Saru) koolimajas 11. märtsil1934: „Õue vallamaja ja koolimaja vahel ei tundnud ära, see kihas ja mustendas inimestest. [Vabadussõjalaste Liidu kohalike osakondade] lippude õnnistamine ja vandetõotuse andmine oli otsaga ka Särmule jõudnud.
Veel rohkemgi, ka ligem ümbrus oli kokku tulnud. Koolimaja poole teel seisid kümmekond veo- ja sõiduautot. Nagu vanaaja sõjaväljal lehvisid eri meeskondade lipud ja koolimaja akende ees ootas pasunakoor reas. Ühtekokku pidi viis kirikuõpetajat olema, ütlesid inimesed. Ja Tallinnast oli tulnud Artur Sirk ise ja veel mõned.
Et Särmu koolimaja oli nii väike, siis oli ruumiga raskusi [kool sai juurdeehituse alles 1938]. Rahvamajas, mis vanast magasiaidast oli ümber ehitatud, oleks ruumi paremini jätkunud, aga selle paksud raudkivist seinad olid seestpoolt veel lumises härmatuses, sest ahju seal ei olnud. Nõnda tuli siiski koolimaja võtta. Koolimaja pidu- ja võimlemisruumi etteotsa, kus harilikult laulukoor laulis, veeti ette jämedad koormaveo köied, et rahvas kõnemeestele peale ei trügiks ja koolimaja aknad lükati pärani lahti, et ka õues seisjad kuuleksid… [---]
- Paljud seisavad seal ja kuulavad pealt puhtast uudishimust, ütles kirjutaja, pühapäevane päev ja mis muudki teha. Aga paljud, õige mitmed seisavad selles äratundmises, et on väljas õige asja eest, ja nendest on tõeliselt kahju. Oma valla inimesed…“
Lk 195-196 [Järgmise päeva õhtul jõuab Särmu vallamajja teade Vabadussõjalaste Liidu keelustamisest ja kaitseseisukorra väljakuulutamisest]: Esmaspäeva õhtul, kui kirjutaja jõi teed nagu igal teisel õhtul, oli teade ja käsk tulnud. Telefon kõlises ja kui kirjutaja suurema osa kõnest oli üles kirjutanud, tuli ta kantseleist tagasi õige imeliku näoga. Vapsid nabitakse nüüd kinni, ütles ta naisele.
Esmaspäevast 12. märtsist kell 17 oli riigis kaitseseisukord välja kuulutatud, kindral Laidoner ülemjuhatajaks kutsutud. Kaitseseisukord, see on peaaegu sama, mis sõjaseisukord, ütles kirjutaja oma naisele. Lupa-Liisa saadeti vallakasakale järele, kuigi oli nii hilja. Et konstaablil endal telefoni ei olnud, tuli telefonogramm talle kätte viia.
- Ei tea, mis selle Särmuga küll on, ütles kirjutaja, kui vallakasak oli teele läinud. – Niikui miski asi siia pärapõrgusse jõuab, nii on sellega läbi. Alles see oli eile, kui Artur Sirk koolimajas kahekordsete köite taga rahvale kõnet pidas, ja praegu istub ta kindlasti juba puuris… Nõndasamuti oli kaheksateistkümnendal aastal kommuuna päevil, kui vennad Leegenid siin Särmul suurt rahvakoosolekut pidasid. Paari päeva pärast oligi otsas…“
Raimond Kolk „Elu edeneb“: Kriisiaastate järel toimub nobe majanduslik ja ühiskondlik stabiliseerumine. Uue poliitilise tegurina tõuseb esile Isamaaliit, aga ka vapsid lasevad endast veel kuulda. Tegemist on peaaegu idülliga. Teine maailmasõda oma sündmustega on veel kaugel ees. Raskete aegade tulekut ei oska keegi aimatagi.
Raimond Kolk „Ajad muutuvad“: Samal tegevusväli ja enamjaolt samad tegelaskujud Eesti saatuseaastatel 1939-1941. 1. septembril 1939 ärkab Särmu kandi rahvas hommikupoole ööd õhukaitse sireeni üürgamise peale. Noor valvekordnik on raadiost kuulnud, et Saksa väed ületasid Poola piiri ja kuulutab sireeniga sõja algust. Mis see meile korda läheb, nii palju maad on meie ja sõja vahel, arvab vanemkonstaabel ja paneb sireeni kinni. Ometi kuulutab see sireen ka siitkandi rahva jaoks pöördelise aja algust – ärevad sõjauudised panevad muretsema, juunipööre pöörab elu pahupidi ja sunnib inimesed üleöö värvi muutma. Romaani lõpus jõuab sõda ka Särmule, kust lähevad läbi Saksa vägede eest taganevate punaväelased ja toimub lahing hävituspataljoni ning metsavendade vahel.
Raimond Kolga lühiproosakogu „Lestakala otsimas ja teisi jutte: [ajalehes Teataja 1981-1987 ilmunud lood]“ (Lund 1987) esitab tähelepanekuid ja mõtisklusi noorpõlve Võrumaalt ja kirjutamisaja Stockholmist.
Lk 18 „Kevade lähenemine“: [---] All aianurgas, kus oli laos [taimelava], võrsusid kapsataimed nagu tihe roheline lina või mets. Sealt istutati nad siis edasi peenardele parajas hõreduses. Aga neid jäi ju järgi alati jäi järgi, võib-olla ka lapse pärast, ja nendest keedeti esimene värskekapsa supp tangudega. Sellel supil oli eriline värskekapsa ja suitsuliha segamini lõhn ja ta maitses natuke hapukalt.
Loomakesed, öeldi nende kapsataimede kohta ja see tähendas muidugi loomingut ja loomist. Kapsapea loomist. [---]
Lk 29 „Seened“: [---] Ma pääsesin seentele päris ligi ja juurde, kui ma Saksa okupatsiooni ajal Kuldres kolm kuud kooliõpetaja olin.
Kooliõpetajale tuli ju midagi süüa kaasa anda, sest raha eest seda kuskilt saada ei olnud. Me läksime kolmekesi metsa, ema, Liine ja ma ise. Võik ütelda, et palu, mis on ühetasane vaikne liivane männimets, helises vastu kõiges oma sügisvaikuses, kui me sääl käisime ja korjasime. Tulemus oli aukartust äratav. Ma sain kaasa suure savikausi täie. Kauss oli vähemalt pool meetrit läbimõõdus ja 30-40 sentimeetrit kõrge. Niisuguseid suuri savikausse leidus Võrumaal, mis oli ju Setumaa piiril. Ja sisu ei olnud ka ainult seened. Suitsutatud ja peeneks hakitud sealiha oli kaasas ja sibulat. Ka koort, et sousti sünniks. Ma sain endale toa Kreevaldide talu mansardkorrale. Toa kõrvale pööningule, kus oli parast jagu jahe, viisin nii seenesousti kausi kui kodutalu leiva ja või. Ma tegin külma seenesoustiga võileiba hommikul ja õhtul ja see kõik jätkus ja pidas vastu esimesed kolm-neli nädalat. Piima sinna juurde sain ma talust. Paremini polegi ma ehk oma elus, seente tõttu, kunagi söönud.
Mu kooliõpetaja karjäär toimus sõja ja selle hävingu äärel. Ei olnud suuremat seltskondlikku tegevust, nii et ma viibisin oma mansardkorral, ümberringi Uue-Antsla lausikmaa, sageli ka laupäevad ja pühapäevad. Lugesin, mis kooliraamatukogust leidsin, mida ei olnud enne veel lugenud. Ajakirja Noorusmaa vanad kokkuköidetud aastakäigud olid niisugused, mida siin oli ja mitte mu kodupaigas Sarus teispool metsa, Antslast natuke lõuna pool. Ja vahetevahel kirjutasin ise ühteteist sääl oma mansardkorral maa ja taeva vahel.
Lk 167 „Maasikad, koolilaste söögikord ja muud“: Ma ei ole siin Rootsis metsmaasikaid metsas aastakümneid kohanud. Teine asi oli omal ajal vanaema raiesmikkudel, kui mets 1930-ndate aastate kriisi päevil rahaks tehti.
Mul oli kaks vanaema. Üks [isaema] elas Mustjõe ääres lausikmaal kus ühtegi metsapuud ega metsamarja ette ei tulnud. Lehtpuud ainult, kased, vahtrad ja tammed. Koha nimigi oli Tammi. Jõe ääres lepad ja pajud.
Teine vanaema elas üle jõe ja sügavas metsas Luustojal. Koht oli kõrgel kuppelmaastikus. Vähemalt kolm sügavat ürgorgu käisid Luustojast läbi. Kalevipoeg oleks nagu ise just sääl kohal oma atra ringi keeranud.
Võib ette kujutada, kuidas metsmaasikad rõõmustasid, kui mets nõlvakute ja orgude külgedelt kadus ja nad põlluääre põõsaste alt raiesmikkudele välja jõudsid.
Raimond Kolga lasteraamatus „Vähikuningas“ (Lund 1957) aitavad sõbrad Eeri ja Peeter (hüüdnimega Terpee) teolt tabada ja külast minema kihutada vähkide kokkuostja August Sepiku, kes ostab seadust rikkudes ka alamõõdulisi vähke ja ohustab seega Kirjukannu järve vähkide juurdekasvu. Mõned raamatus kirjeldatud poiste mängud on ilmselt autori lapsepõlvest pärit.
Lk 10: „ Kui me kuulsime maanteelt mõne auto häält, siis kihutasime maantee poole, nagu jalad kandsid. Meie kirjutasime nimelt üles autode numbreid. Meil oli pliiats ja taskuraamat kaasas ja sinna kirjutasime üles. Mõnikord juhtus nii, et kihutasime koertega koos läheneva auto poole. Mõnikord jõudsime meie enne koeri, mõnikord koerad enne meid. Alanurme krants, see oli eriti väle lippama ja Alanurme kari polnud maanteest eriti kaugel. Krants jõudis mitu korda enne meid, aga sellest polnud kasu midagi, sest et numbrit üles kirjutada Krants ju ei osanud.
Aga meie kirjutasime õhtul taskuraamatust need numbrid ühte teise raamatusse, mida me kutsusime kassaraamatuks. Seal oli iga tähe jaoks oma lehekülg, sest auto number on ju täht ja number üheskoos. H oli Harjumaa ja J oli Järvamaa ja S oli Saaremaa. Aga O oli Võrumaa ja R oli Valgamaa ja see oli sellepärast, et V oli Virumaa ja V ei saanud enam Võru ega Valga olla. Aga T oli ikkagi Tartumaa, sest teist T-maad ei olnud. Ja A oli Tallinn ja B oli Tartu ja nemad olid aabitsa esimesed tähed sellepärast, et nad olid nii tähtsad, et nad olid peallinn ja ülikool.
Kui mõni auto teist korda mööda sõitis, siis tegime kassaraamatus tema numbri taha risti. Ega teised nii palju sõitnudki, ainult Kaaver ja Puhk ja pojad ja Saku. Kõige rohkem sõitis küll üks kruusaauto. Kõige lõpuks ei teinud me enam risti ka, sest see auto sõitis nii kole palju, et neid riste ei jõudnud ükski inimene enam teha.
Ja omnibussile ei teinud meie üldse risti taha, see sõitis kindlasti kaks korda päevas, ikka hommikul läks ja õhtul tuli. [---] Aga bussile vastu läksime ikkagi. Sellega tuli iga kord mõni inimene, kes oli linnas käinud. Ja kui buss seisis, siis oli hea sõrmedega üle porilaudade ja külgede libistada, neil oli säärane õhuke ja pehme tolmukord, kuhu jäid kõik jäljed ilusti peale. Mõnikord kirjutasime sinna oma nime ja kui buss kaua peatus, kirjutasime kõik nimed, mis meelde tulid. [---]
Aga harilikult seisime meie esimese porilaua juures, kust uks sisse läks ja kust bussijuht välja tuli posti ära andma. Me seisime seal sellepärast, et… Jah, kui bussijuhil oli väga rõõmus meel, siis ütles ta vahel, et noh, poisid, kas sõita tahate. Siis meie ronisime muudkui üles ja sõitsime poe juurde. Ainult et see oli nii lühike maa, oleks võinud palju pikem olla.“
Lk 37: „Taskulambi olin ma saanud mineval talvel oma isa käest kingituseks. Alguses proovisime sellega kino mängida, kuid see ei läinud hästi korda. Meie tegime seda nõnda, et torkisime ühes raamatus nööpnõelaga piltidele augud sisse. Kui pildil oli maja, siis torkisime nööpnõelaga augud maja ümber. Kui pildil oli hobune, siis torkisime hobuse ümber. Meie mõtlesime, et kui taskulambi paneme pildi taha, siis valgus läheb aukudest läbi, aga paberist ei pääse läbi ja et siis saam söögitoa valgele seinale maja ja hobuse pildi. Ja toa tegime pimedaks nagu päris kinos. Aga valgus paistis läbi aukudest ja paistis läbi paberist ja igalt poolt ja seinale ei saanud me mingisugust pilti.
Me olime ka seekord bussil vastas, kui see võõras mees August Sepik tuli.“
Stockholmi eestlaste kirjanduselu tutvustav mälestusteraamat „Tuulisui ja teised“ (Stockholm 1980) sai teises trükis „Võrumaalt Stokholmi. Tuulisui ja teised“ (Tallinn 1992) juurde lapsepõlve- ja noorusmälestusi kajastavad peatükid.
Maris Johannes. Ütsik täht: Raimond Kolk. Eesti Raadio 2003. Raimond Kolk - isiklikke mälestusi räägib Ain Kaalep. Tarmo Männard loeb Raimond Kolga võrukeelset luulet: I Ütsik täht, Ladvaupin, Vanalell, Ahuvalgõl. II Tühi õdak, Mina ihka, Uutmine, Rõõm tulõ sis, Heränemine. III Sõit, Luukambrõn, Haua pääl, Koraalilaul, Vasta pümmed mäke. IV Akõn, Pidul, Kahjutundmine, Hull ja halv. V Liide ja Maarja, Jumalõ tsirgõlõ, Kristuslats.
Mart Velsker. Raimond Mustjõe kaldalt ja Ain Haukamaalt. Nüpli II suvekool 2012. Raimond Kolk ja Ain Kaalep kohtusid Soome sõjaväes 1944. aastal ning jõudsid esineda koos käsikirjalises almanahhis „Quasi modo“. Mõnda aega hiljem kujunes kahe mehe tekstide kõige ilmekamaks haakumisalaks lõunaeesti kirjandus ehk siis Kaalepi terminoloogiat kasutades uandi kirjandus. Kolk oli kõige olulisem võrukeelne luuletaja paguluses, Kaalep võrukeelse luule esimesi elustajaid sulaaegses Eesti NSVs.
Lõunaeesti kirjanduses on luule olnud võtmelise tähendusega, võiks siis oletada, et ilma Kolgi ja Kaalepita oleks lõunaeesti kirjanduse saatus ja üldilme kujunenud 20. sajandi teisel poolel teistsuguseks ja palju problemaatilisemaks. Samas erinevad nende lähtekohad mitmeski mõttes: Kolk alustab spontaanselt kirjutamist emakeeles, Kaalep õpib võru keele ära võõra keelena ja hakkab seda värssides pruukima programmilise teadlikkusega. Uandi kirjanduse elluäratamine on Kaalepi üks eesmärke, samas kui Kolgi valikutes pole väidetavalt erilist soovi mingit traditsiooni jätkata või midagi reanimeerida. Kolgi loomingust kaob võru keel samm-sammult, nii nagu pagulasluuletajal elav keeletaust ajas järjest kaugeneb. Kaalepil alguses tausta peaaegu polegi, aga seda tuleb juurde. Ta avaldab 1962. aastal oma esimese (osaliselt) võrukeelse luuletuse, selleks ajaks on Kolgi võrukeelse loomingu põhiosa juba valmis kirjutatud. Kaalep ei unusta oma tõlkijarolli ka mitte võrukeelse autorina, Kolk tõlkijana tuntud ei ole.
INDA KÕIVA (KÄÄRMANN) (1947)
Muusik, laulikute koostaja. Sündinud ja kasvanud Saru külas, õppinud Saru koolis.
On koostanud mitukümmend rahvalike laulude kogumikku (sarjad „Laululust“, „Lustilaulik“ jt). Tuntud laulu „Mu latsõpõlvõ Võromaa“ viisi ja sõnade autor.
MU LATSÕPÕLVÕ VÕROMAA
Kis tiid viil ilman säänest uhkõt paika,
kos rüäpõld kündäs oru nõlvalõ,
sääl põllumiis piät kimmält atra hoitma,
et tuu ei lähäs vao päält kõrvalõ.
Küll uhkõ omma, Võromaa, su mõtsa
nuist läbi minnen kuuli käüdüs sai.
Ma mõnikõrd jäi saisma silla kotsil,
kos käänülise jõe mann kallu kai.
Võrumaa, Võrumaa, kõgõ ilusamp sa,
sinnu kitä ma egal puul ollõn.
Sükäv Ööbikuorg, korgõ Munamäe torn
minnu terütäs minnen ja tullõn.
Sääl karja lätsi läbi likõ haina,
kos ritsik tekse umma kurja häält,
is olõ aigu mul sis takka kaia,
kuis imä lehvit mullõ trepi päält.
Ku saas viil ütskõrd minnä latsõpõlvõ,
saas mürrätä sääl piinü liiva pääl,
saas käkki hennäst mõtsa samblõ hõlma,
sis kohegi es lännü ärä säält.
MARJU KÕIVUPUU (1960)
Eesti filoloog, folklorist, pärimuskultuuri edendaja.
Pärit Saru-Mäepõru külast.
Margit Kilumets. Jutusaade: Marju Kõivupuu. ERR 2013. Folklorist Marju Kõivupuu on Vikerraadio kuulajate jaoks peaaegu oma inimene. Hiljuti anti talle tiitel aasta kodanik 2013 ja nüüd avaneb jutusaatel võimalus paotada ust sellesse Marju maailma, millega me seni pole kokku puutunud. Teekonda juhib saate autor ja toimetaja Margit Kilumets. Muusika: Mari Kalkun.
Veel Marju Kõivupuu saateid ERR arhiivist
Kas eesti kultuuril on elujõudu? Eesti Loodus, 2012, nr 12
Olete palju uurinud võrukesi, olles ise üks nende hulgast. Kas see on teadustööd seganud? Kas olete nende teadusuuringute kaudu ka iseenda kohta midagi uut teada saanud?
Jah, kuigi elu on viinud mind Eesti peaaegu et lõunapoolseimast punktist (pikema vahepeatusega Tartus) enam-vähem täpselt Eesti teise serva, on Võrumaa, võru keel ja kultuur mulle oluline, osa minu identiteedist. Geograaf Edward Relph liigitab inimesi nende kohakogemuse sügavuse ja iseloomu järgi eri tasemel seesolijateks ehk kohalikeks ja väljaspool olijateks, kelle kohta ei kehti ega peagi kehtima kohalike jaoks vältimatud reeglid. Selle määratluse kohaselt pean ennast „ühe jalaga seesolijaks”: kuigi olen Võrumaal sündinud ja üles kasvanud, olen ma sealt piisavalt kaua eemal olnud. Käin kodukandis aeg-ajalt nagu rändlind.
Võrumaalt olen ammutanud parima osa empiirilisest ainest oma uurimusteks, mu päritolu on aidanud seda analüüsida ka kohaliku inimese mõttemaailma vaatevinklist. Võru keele ja kultuuriga tegelemise olen enda jaoks n.-ö. astendanud: nii nagu võru keel ja kultuur on väike ja marginaalne Eesti kontekstis, nii on eesti keel ja kultuur väike ja marginaalne maailma mastaabis.
Ei ütleks, et võrukeseks olemine on mind seganud, olen teadlikult püüdnud alati hoida võimalikult ranget distantsi iseenda ja uuritava valdkonna vahel. Kuigi argisuhtluses püütakse mind kui inimest sageli samastada sellega, millega ma tegelen: nõiun, tohterdan, matan surnuid ja korteri tagumises sopis pean lemmikloomana kratti või puuki, kes mulle projektiraha kokku tassib.
Äge kohalik lööb minus välja ainult siis, kui kõneks on minu kodukihelkonna Hargla kultuuripärandi kaitse.
Folklorist Marju Kõivupuu, rõõmus surmakultuuride tundja. KesKus, 2015, märts.
Juku-Kalle Raid (J-K.R): Sa ise oled pärit Võrumaalt, mingi kentsaka nimega küla oli – kunagi pajatasid sellest.
M.K: Ta ikka on jah selline. Selle nimi on Mäepõru. Selle koha külasid on esmalt mainitud aastatel 1300 pluss kopikad. Las ma mõtlen, mis aastal me tähistasime neid suuri numbreid... 1386 oli vist esmamainimine Mõniste ja selle ümbruse juures. Aga Mäepõru ei tähenda midagi muud kui kolgast. Sellist mägedetagust kohta. Sealne ümbrus meenutas minu lapsepõlves veidike Astrid Lindgreni Bullerby laste elu, seal oli selliseid väikesi majapidamisi, mõned olid neist ka pärast asunikutalud.
J-K.R: Sõna „asunikutalu“ kõlab väga pompöösselt, enamasti olid need mingid pisikesed kuubikud, Vabadussõjas võidelnutele antud. Mäletad, punapea Kiir tahtis ka Lutsu raamatus ühte...
M.K: (Noogutab) Seal oli ainuke loodusvara savi. Savised mäeküljed, täpsemalt. Kui mina 1960-ndatel laps olin, üritati neil mäekülgedel maisi kasvatada. Äge oli! Me mängisime seal maisi vahel peitust ja džunglit! Kui Hruštšovi eksperimendid üle läksid, siis koristati see mais ära ja aasta otsa ei kasvanud seal üldse mitte midagi. Lõpuks hakkas heina tulema ja siis lasti lehmad peale. Siis on seal selline maagiline jõgi – Mustjõgi, mille ääres elas Juhan Jaik. Sealtsamast on pärit ka kõik tema kirjeldatud mütoloogiaolendid nagu jõetõprad ja muud tegelased, kellest ta kirjutas.
J-K.R: (Rõõmsalt) Jaa-jaa! Minu absoluutne lemmik nende Jaigi hullude olevuste seas on Pudelitont Kiki!
M.K: (Vaidleb) Ei tea, Jõetõbras on ikka lahedam! Folkloor on üldse selline tänuväärt materjal, et sa saad kasutada selliseid toredaid elukaid. Minuga samast kandist on pärit veel selline kirjamees nagu Raimond Kolk. Siis veel Rein Põder. Mingisugune juurikas, emapoolne, ulatub umbes sinna kanti, kust on pärit ka väga lugupeetud vanema põlve kirjandusteadlane Ülo Tonts. Seal on selline kummaline kambavaim.
J-K.R: Kui sina väiksena maisi vahel ekslesid, kas siis räägiti külas veel ka rahvapärimusi – jõetõbrastest või muust sellisest?
M.K: Kõneldi ikka, kõneldi võro keeles. Kas just jõetõbrastest, aga võib-olla lauldi rohkem. (Meenutades) Eks vanaaja jutte pajatati ka, kiigel käimistest ja lõbutsemistest... Sellist müstikat ehk ivake vähem, küll aga kõigest, kuidas elati ja oldi.
J-K.R: Huvi rahvakultuuri vastu said sa laulu kaudu. No eks sa oled seda palju rääkinud.
M.K: (Abivalmilt) Seda võib alati üle jutustada! Kuskil 1950-ndate lõpust alates hakkasid kodukohta väisama rahvamuusikahuvilised Eesti Raadiost ja neil oli esimest korda selline korralik tehnika. (Teeb kiirpõike kõrvale, rõõmsalt) Praegu ma just ühe tudengi rahustasin maha, ta ütles, et ei tea, kas tal kõlbab käsitsikirjutatud teksti kasutada, peab olema ikka lindistatud, sest kas muidu on ikka relevantne. Mina ütlesin, et kallis laps, selline tehnika, millega saab pidevalt salvestada, on alles viimase 20 aasta teema. Meie kogu varasem kultuuripärand on käsitsi üleskirjutatud ja me peame seda vägagi relevantseks. (Jätkab vanast kohast) Kui ma olin veel tatikas kolhoosis 1960-ndate lõpul, hakati neid laule laskma raadios. Sellised asjad mõjutasid.
Marek Reinaas (M.R): (Unistavalt) Tol ajal oli raadio üldse ju ainuke tõeline meediakanal...
M.K: (Hüüab) Muidugi! Ja mõtleme nüüd muutuste kiirusele! Seesama Mäepõru sai elektri alles 1971. aastal. Varem oli palju külasoppe, kuhu Võrumaal liinid ei ulatunud ja ma tean väga hästi, mis asi on petrooliumilamp, ja mis asi on lambiklaasi puhastamine jne. Külaraamatukogust ema tõi mahakantud raamatuid, no mis keelati ära ja pidi katlamajja visatama, aga naised tassisid kodudesse laiali. Jaan Lattiku jutud võro keeles ja... Et kaaned olid ära tõmmatud, aga sisu ju ikka alles. Sellistes kolgastes väga ei kontrollitud ülesannete täitmist, kes see ikka nii väga kaebas.
M.R: Kas sina usud, et inimene on oma lapsepõlve peegel? Et mis seal juhtub, seda sa siis tassid kaasas kogu aeg?
M.K: (Noogutab) Jah, isegi kui seda päriselt ei teadvusta. Ma olen ikka seda ka öelnud, et kogukond laseb sul nina veriseks lüüa õpetuslikel eesmärkidel, aga ta tõstab su ka jälle püsti.
(Elavneb märgatavalt) Mäletan, kuidas loomaloendus käis. Sel ajal oli piir peal, mitu lehma tohtis olla. Üks nimelt. Ja nii-öelda üleliigsed loomad aeti loenduse ajaks teise majapidamisse. Ilma nendeta ei saanud hakkama, surid nälga. Siis käis luurekas, et kuhu poole parteisekretäri villis oma otsa keeras, et mitu lehma saab välja lasta. (Mõtlikult) Aga ega sel ajal ju ei mõelnud, et lapsepõlv on karm värk. Näljas ju ei olnud. Riie, mis oli, oli seljas. Ja pidevalt oli miskit teha. (Rõõmsalt) Õnneks ei olnud valmismänguasju ka, kõik tuli ise meisterdada ja valmis mõelda, asjadele tuli ise anda tähendus. Kahte-kolme kommisorti mäletan siiamaani, maitset ka mäletan! (Hakkab naerma) Kommiga seoses meenub, et mina kartsin näiteks hobust, ta oli selline suur loom ja mul tekkis umbusk, et see ei saa ikka õige asi olla. Kui isa tuli siis hobusega, pidi ta alati kommi andma, muidu oli paanika. Nii et ma võin öelda, et olen absoluutselt ostetav, kommi eest saab mind vabalt ära osta! (Kõik naeravad). [---]
Ülle Harju. Kõivupuu Marju: tiiä sääntsiid ummamuudu faktõ.Uma Leht, 2015, 18. mai
Harglõ kihlkunnast Saru kandist peri rahvaperimüse tundja, Tal’na ülikooli vanõmbtiidrü Kõivupuu Marju potsaht’ nigu valmis upin Eesti mälumängueliidi korvi. [---]
Kas tuust om sul mõnikõrd mälumängun kassu olnu, et olõt Võromaalt peri?
Õks om. «Mis? Kus? Millal?» saatõn sai kipõ vastussõ anda (26.04.2014, huuao finaalmäng, küsümüs: «Reheaho man oll’ sakõst üts istõ, milles oll’ inämbüisi suur lamõ kivi. Seo es olõ mõtõld mitte pererahvalõ, a määnestki sorti küläliisile. Kelle jaos oll’ mõtõld koldõ veeren olnu istõ?» – UL). Küsüti sandikivvi – tuu om tuu kivi rehetarõn reheahu ussõ iin, kost vallasandikõnõ kavvõmbalõ tarrõ es tohe tulla. Ma naarsõ, et olõ esi tuust Võro lugõmikun kirutanu.
Tõnõ kõrd ma ütli vastussõ ette (16.01.2015, päältkaejidõ abi võistkunnalõ, küsümüs: «Midä pruuksõva eesti miis-nõia kõgõ inämb tuus, et tõbi lihtsä vaivaga tõsõ talopoja kihä sisse toimõnda?» – UL), kon õigõ vastus oll’ «õlu». Talomehe kaibsi nõiakohtuhe, et näile om kõrtsin nõiutut olut sisse joodõt ja tuuperäst omma näil kõtun hussi, kunna vai kur’a vaimu.
Kas sul om umalõ Võromaa rahvalõ mõni sääne kavval, konksiga küsümüs «Kõivupuu avvohinna» pääle?
Ku olli lats, sis minnu saadõti naabridõ manu küsümä, et olõ hää, mine tuu Alma käest aialehti. Midä ma pidi tuuma?
Jaan Tootsen. Üks lugu: Marju Kõivupuu 2011.
Marju Kõivupuu meenutab oma Põhja-Tallinnas asuva kodu lähedal oleva kivist lehmaskulptuuri juures Võrumaa lapsepõlvekodu lehma.
Ulvar Käärt. Marju Kõivupuu – seoste looja inimese, looduse ja kultuuripärandi vahel. Horisont, 2014, jaanuar. Tegelikult mulle meeldib see maailm, kus ma toimetan. Just nimelt seetõttu, et see meenutab Lõuna-Eesti maastikku – siin on oma tõusud ja langused, käänud ja kurvid, ning iga nurga pealt avaneb uus vaade.
HARGLA (SARUPALU) RISTIMETS
Ristilõikamise traditsioon matusekombestiku osana on tänaseks säilinud vaid Kagu-Eestis ning Hargla ristimets on vana Võrumaa üks suurimaid
http://www.folklore.ee/tagused/nr1/puurist.htm Marju Kõivupuu: Ristipuude teemal on Valev Uibopuu mõtteid vahetanud Sarust pärit Raimond Kolgaga: Ma kuulsin hiljem, et ka siin all Harglas - kolleeg ja sõber Raimond Kolk on rääkinud mulle - nendel oli ka siin, see on hoopis Läti piiri pääl, samasugune komme. Ja nendelgi oli ristpalu nimetus sellel metsal, ristipalu. Ta jutustas mulle üks kuu aega tagasi Stokholmis, et kirjutab just romaani, mis algab niisuguse stseeniga, nende ristide lõikamise stseeniga, matustega ühenduses. (Virtaranta 1991: 50) Siinkirjutajaga samast külast pärit kirjanik Raimond Kolk lahkus igaviku teele 3.11.1992. Kas ja kuipalju jõudis ta oma plaane realiseerida, on mulle teadmata.
Marju Kõivupuu. 101 Eesti pühapaika. 2011.
Lk 20 Kagu-Eesti ristipuud ja ristimetsad. [---] „Kui matuserongiga jõuti Sarupallu, siis peatuti. Astus maha üks mees ja lõikas risti puusse. Siis võeti surnu mälestuseks samas kohas viina. Rist lõigati selleks, et surnu oleks rahulikult oma puhkepaigas ja ei hakkaks kodus käima. […] Lõuna-Eesti ristipuud markeerivad maastikus nähtavalt elu ja surma piiri. [---] Arvukad suulises pärimuses ringlevad usundilised hoiatuslood on seotus suhtumisega ristipuudesse kui pühapuudesse. Reeglina ei murta ristipuude oksi, neid puid ei langetata ega kahjustata ka mingil muul moel. Ristipuude ümbrusest ei ole kombeks korjata marju, seeni ega lilli. Kes nende reeglite vastu meelega või teadmatusest eksib, seda tabab väidetavalt mingi õnnetus, teisisõnu – surnud esivanemate saadetud karistus.
Ristilõikamine Raimond Kolga romaanis „Vallavanema pärandustomp“ (1983) lk 46:
„Ristipalus, kilomeetrit neli Ahkunalt, kus hallikirja samblal tihked soomännid kasvasid, peeti veel kinni. Kes kirstule lähemal sõitsid, astusid maha, et ka vallavanema mälestuseks risti soomänni tüvesse lõigata. Siin ei olnud palju niisugust puud ja tüve, mis oma koores korbatama löönud ja väljakasvanud risti ei oleks kandnud.“
Ristilõikamine vana Katri matustel Rein Põdra romaanis „Hilised astrid“ (Tallinn 1984) lk 33:
„Siis sõideti, kogu tee aeglaselt, läbi nende õue ja maanteelgi. Piirisilla kohal kasvas üks mänd. Seal peeti matuserong kinni. August ja veel üks mees lõikasid männikoorde värske risti. Teiste kõrvale, aga võib-olla ka peale. Puu kasvatas ruttu uut korpa, vanad ristid kadusid selle sisse.“
Ristilõikamine naabrimehe matustel Indrek Hargla lühiromaanis „Uskmatuse hind“:
„Üldse oli imelik, et mind naabertalu matustele kaasa võeti - tavaliselt sellekandi inimesed lapsi matustel näha ei taha. Alles aastaid hiljem sain ma teada, et minu ema oli põrutanud, et enne, kui ristimärki puu sees ei ole, tema lapsi üksi koju ei jäta.
Pettäi, nagu siin mändi kutsutakse, asetseb täpselt teeristil, paistab mõlemalt poolt tulles kaugele kätte. See on sedasorti mänd, mis ei kasva üles kõrgesse ja pikaks, vaid kidurdub jässakaks ning sitkeks metsahiiglaseks. Mäletan, et matuselised vaatasid isa tegutsemist vaikse huviga, keegi ei lausunud sõnagi, vaid viinapudel käis käest kätte ringi. Isa töötas kiiresti ja vilunult, ristikuju uurdus puusse üsna kiiresti. Minu isa oli põhjalik inimene, usun, et ta oli puuse risti voolimist varem kuuri all harjutanud. Kui puurist valmis sai, joodi veel lonks viina, midagi poetati ka puu alla. Kõik toimus iseeneslikult, vaikselt ja loomulikult. Vaevalt keegi eriti hingedesse uskus, aga vanu kombeid tuli täita. Ma ei teagi tegelikult, mida siin üldse usuti - kristlust segunenult rahvakommetega või vastupidi. Kuid millesegi tuli uskuda, miskisse õnnetoovasse ja kurja eemalepeletajasse. Elu on siin Läti piiri ääres alati raske olnud - et elus läbi lüüa, oli vaja õnne. Oma ja lähedaste õnnesse pidi uskuma. Uskmatuse hind oli ränk - halb õnn.
Ka nüüd oli rist alles. Mänd säilitab kaua ja ilusti oma pealispinda. [---]
«Risti lõikas isa puusse sellepärast, et onu Teodor ei saaks tagasi tulla.»
«Aga ta on ju surnud. Surrakse ju päriseks. Nagu Hallu eelmisel sügisel?» ei olnud ma ema juttu mõistnud. Hallu oli meie vana õuekoer, kelle isaga küüni taha matsime. Ilmselt siis, kui ma polnud veel nelja aastatki täis, mulle ka esimest korda surmast räägiti.
«Surnu hing tahab ikka kodu tulla. Ja ta tuleb seda sama teed, mida mööda ta surnuaeda viidi. Kui onu Teodori hing nüüd tahab kodu tulla, näeb ta risti puu peal ja edasi enam ei saa.»
«Aga miks ta siis ei või kodu tulla, kui ikka tahab?»
«Oh, kes neid surnu asju ikka täpselt teab. Aga surnu vaim võib mõnikord kuri olla ja on parem, kui teda koju tagasi ei lasta.»
«Kas onu Teodori hing on sellepärast kuri, et onu Teodor ise ka kuri oli?»
«Surnu hing võib kuri olla,» kordas ema. «Surnu koht pole kodus.»
Mäletasin neid sõnu hästi, sest kasvades tuli tihedamini matustel käia ning järgmisel korral, siis olin juba kümnene, seletasin ise õhinal sõpradele, miks matusevoor seiskus ja mehed puu sisse risti kukkusid õõristama. Surnu ei tohi kodu tagasi pääseda, olin üleolevalt asjatanud. Mind olid kuulatud suu ammuli ja ilmselt tundsin end tol hetkel väga tähtsana.
Lapsepõlvest olin talletanud teadmise puuristist ja selle tähendusest. Millegipärast tundsin, et see kehtis ainult maal. Ei kujutanud kuidagi ette linnasurnut mööda tänavaid uitamas ja kodu otsimas. Ometi olin ma ise, omaenese kätega samasuguse puuristi lõiganud ka siis, kui isa suri. Ma ei teinud seda kartusest isa vaimu ees, ei teinud rituaalisunnist. Ma ei pidanud matusevoori kinni. Läksin öösel, ihuüksinda ja purukainena (ma ei joonud matusest saadik mitu kuud mitte tilkagi) Pärnu kalmistule tagasi ja lõikasin risti noorde mändi, mis jäi maantee ja surnuaia vahele ja paistis kaugelt oma jändrikkusega silma. Ma ei tea, miks ma seda tegin, tundsin vaid, et tahan seda teha ja nii on õige. Ma ei uskunud ega kartnud tol hetkel midagi ega lootnud ka. Kummati tundsin seal puutüve najal, et minu mitteuskumine ei tähendanud siis uskmatust. [---]
Ristipuu Süvahavva talu lähedal metsas Indrek Hargla romaanis „Süvahavva. Esimene suvi“. 2013, lk 91:
„Mis asi on ristipuu?“
Siret astus puust isegi veidi aupaklikult eemale. „Vana komme,“ ütles ta vaikselt, „minu vanaema rääkis sellest kunagi. Et surnud kodukäijaks ei tuleks.“
Ja kui nad mööda metsarada eemale kõndisid, rääkis Siret sellest kombest pikemalt. Risti lõikamine puude sisse olevat siinkandis iidne komme. Seda tehakse siis, kui surnut kodust vankriga kalmistule viiakse. Rongkäik jääb siis seisma, tavaliselt on see mõni suurem mänd tee ääres, kuhu surnu kõige lähem sugulane lõikab risti ja siis võtavad kõik viina ja puu peale valatakse ka törts viina nagu ohverduseks. Seda tehakse vist selleks, rääkis Siret, et kui surnu hing igatseb koju tagasi, siis tuleb ta mööda teed ja jõuab ristini, aga sealt edasi ta ei pääse, sest rist kimbutab ta hauda tagasi. Siret oli ka ise lapsena ühte sellist ristilõikamist näinud.
HARGLA
Hargla küla asub Valga maakonnas Taheva vallas Hargla oja Mustjõkke suubumise kohas Valga-Võru maantee ääres.
Nimest: Hargla kiriku asemel laiunud vanasti küla, mille elanikud olnud arad, mispeale ümberkaudsed inimesed kutsunud seda küla Argkülaks. Sellest kujunenud Hargla nimi.
Ajaloolistes dokumentides on leitud nimevorme Hargüla, Harjula.
Kohalike inimeste hinnangul: „Taheva vallas peaks nime järgi ruulima Taheva küla, aga vallavalitsus asub Laanemetsa külas ja kohaliku elu keskpunkt hoopis Hargla külas.“
HARGLA TAMMEKÜLA
on varem olnud omaette küla, nüüd kuulub Hargla küla koosseisu.
Tammeküla tekkis Hargla kirikumõisa (?) popsikülana.
1939. aastal kirjutatakse Postimehes: „[---] Hargla alevikuga peaaegu vahenditus ühenduses on Tammeküla, kus seni elasid ainult käsitöölised ja muidu maatamehed. Nüüd tõusis Tammeküla kuulsus suuresti, kuna sinna asus endise Saru lauavabriku kaasomanik, kes peale lauavabriku riigile üleandmist üritab uut äri telliskivitööstusega. Ja ettevõte tõotab edeneda, sest nõudmine telliskivide järele ületab toodanguvõime. „Mis neil viga," kadestavad ümbruse elanikud, „Kuuse Pärnätil om vabrik ja Liiva Pärnätil savimägi, muudku lase kävvä!" Lugu seisab selles, et kohe tööstuse kõrval asub suur küngas head savi, mida kokkuleppel krundiomanikuga kasutatakse. [---]“
VARJE SOOTAK (1946)
Ajakirjanik, Tartu Ülikooli ajalehe kauaaegne peatoimetaja.
Sündinud Valgas, varajase lapsepõlve veetis ema sünnikodus Hargla Tammekülas Savimäe talus. Praegune suvekodu samas naabruses sai lapsepõlvekodu järgi nimeks Savimaa. Kooliaastad möödusid Kohtla-Järvel.
Eesti entsüklopeedia: Varje Sootak (aastani 1969 Varje Laats; pseudonüümid V. Paju, V. Savi; 12. II 1946 Valga), ajakirjanik. Lõpetas 1971 Tartu Riikliku Ülikooli eesti filoloogia ajakirjanduse eriharu. 1965–66 ajalehe Leninlik Lipp korrektor ja korrespondent, 1970–75 Rahva Hääle keeletoimetaja, aastast 1975 ajalehe Universitas Tartuensis (aastani 1989 TRÜ) toimetaja kohusetäitja ja korrespondent, 1977–2008 peatoimetaja, 1993–95 ajakirja Atleet toimetaja.
Varje Sootak. Meenutused ülikooliajast
[---] Kirjandus. Suhe kujunes kahesugune – positiivne ja negatiivne. Huvist sai joostud kohvikusse küünlavalgusõhtutele, mõnikord isegi Kirjanike Majja. Näiteks seminarkas istus sealsamas kusagil lähedal Jaan Kaplinski. Said silmast silma näha ja kuulata kassetiluuletajaid ja teisi, kuigi mõnedega olin ka varem kohtunud.
[---] Tartus söandasin algul mõne luuletuse Edasi toimetusse kultuuriosakonda Tõnis Lehtmetsa kätte viia ja mõni ka ilmus, kuid edaspidises elus jäid luuleread üksnes sahtlipõhja. Küllap osalt seetõttu, et olin äsja kaotanud ema, kolinud tagasi lapsepõlve Lõuna-Eestisse Harglasse vanaema-vanaisa juurde. Pidin Tartus õppima nii elama kui ka õppima, iseendaga toime tulema.
Noorte kirjandusringkonnadest jäin eemale. Kursusekaaslase Leelo Tunglaga olin küll tuttav juba Noorte Loomingu päevilt. [---]
[---] Väga populaarseks oli muutunud EÜE. Tahtsin minagi sinna suvel minna, aga vanaemal-vanaisal oli maal abi vaja. Nii lüpsin koos vanaemaga kolhoosi karjalaudas lehmi, tegin heina ja... need olid imeilusad suved. [---]
Taheva valla uudisteportaalis annab Varje Sootak teada, et on asunud Hargla Tammeküla kodulugu uurima: "Ootan lahket kaasabi endistelt ja praegustelt Hargla Tammeküla inimestelt, et jäädvustada küla ajalugu ja mälestusi (talude rajamine, ehitised, telliskivivabrik, elanikud, elu-olu, dokumendid, plaanid, fotod, päevikud, trükis ilmunud materjalid jmt). Koostöösoovidega lapsepõlve- ja suveharglalane Varje Sootak (Laats), tel 514 2300, e-post See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.."
INDREK HARGLA (SOOTAK) (1970)
Jurist, kirjanik, stsenarist.
Vikipeedia: Indrek Hargla (pseudonüüm, kodanikunimega Indrek Sootak) on eesti kirjanik ja stsenarist, Eesti tuntumaid ja viljakamaid ulme- ja krimikirjanikke.
Indrek Hargla on kirjutanud jutte, lühiromaane ja romaane. Ta on koostanud kogumikke ja antoloogia "Õudne Eesti". Hargla kasutab oma kirjutistes sageli õuduskirjandusele omaseid elemente. Mitu tema teost kuulub alternatiivajaloo valdkonda. Samuti on mitu tema teost kriminaalromaani vormis või sellest tugevalt mõjutatud. Ulmehuviliste seas on tuntud ja hinnatud Hargla fantastiline jutusari eksortsist pan Grpowskist ning koomiliste kelmiromaanide sari alternatiivajaloolisest Eestist (eelkõige Tartust), mille peategelasteks on suli French ja manatark Süvahavva Koulu. Laiema publiku tähelepanu pälvis ta 2010. aastal ajalooliste kriminaalromaanide sarjaga keskajal Tallinnas elanud apteeker Melchior Wakenstedest. 2012. aastal näidati televisioonis tema stsenaariumide järgi valminud telesarju "Alpimaja" ja "Süvahavva"; neist esimene kirjeldas dopinguskandaali kulgu Eesti suusatamises (ajakirjanduse hinnangul peegeldas sari mõningal määral Andrus Veerpalu dopinguskandaali), teise tegevus toimus Lõuna-Eestis ja oli esitatud etnoõuduse võtmes.
Hargla teoseid on tõlgitud saksa, ungari, läti, soome ja prantsuse keelde. Aastatel 2012-2015 kuulus ta Eesti Kirjanike Liitu, kust ta omal soovil välja astus.
Kirjandusliku tegevuse kõrvalt on Indrek Hargla võtnud ajakirjanduses sõna ühiskondlikel teemadel, esinedes tihti rahvuslike seisukohtadega. 2014. aasta Ukraina kriisi ajal teatas ta, et ei osta poest isegi Eesti tooteid, millel on venekeelsed kirjad.
Hargla lõpetas 1993 Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ja töötas kuni 2012. aasta aprillini Eesti Välisministeeriumis, viimasel ajal konsulaarosakonna vanemjuristina. Pärast "Alpimaja" stsenaariumi kirjutamist otsustas ta sellelt töökohalt lahkuda ja pühenduda ainult kirjutamisele.
Kagu-Eesti motiivid Indrek Hargla loomingus:
"Minu päevad Liinaga" ilmus esmakordselt ajakirjas Looming 2008 nr 8. Perekond sõidab Lõuna-Eestisse telkima: ""See koht oli seal, Karisöödi lähedal, Mustjõe käärus, kuhu viis ainult väike rohtukasvanud tee". Minajutustaja, pereisa Rainar Lepistu, kirjanikunimega Rainar Laanemetsa on siitsamast Laanemetsa külast pärit. Ta läheb lähedalasuvasse tallu mahaununenud söögikraami asemele toidupoolist otsima ja jääb majaperenaise Liina kummalise lumma köidikusse, mille oskab lahti sõlmida vaid appikutsutud vanamees Aat.
Kogumikus "Suudlevad vampiirid" (Tallinn 2010) ilmus "Minu päevad Liinaga" ja "Tema päevad Liinaga". Viimases räägib sama loo Raineri naine Kadrin ja valgustatakse mitmeid esimeses loos sürreaalselt hämaraks jäänud seiku. Selgub, et Liina on nõid, kelle jõud ja vägi on maas, kus ta elab: "Luigaste vägi toimib ainult seal, Mustjõe ääres, Karisöödi kandis, seal on nende puud ja maad, künkad ja samblased rajad, maja ja taimed ja mis kõik veel. Natuke on seda väge igas inimeses, kes on sealtkandist pärit ja Rainaris on ka. Liina tahab lapsi saada, ta tahab oma pärandit edasi anda. [---] ja siis näeb Liina omakandi meest metsa vahel luusimas..." Tahevalt pärit vana nõid Taga-Valga Aat leiab Liina kirju kleidivöö ja oskab selle abil sundida Liinat Rainarist lahti laskma. Aga miski pole enam endine...
Lühiromaanis „Uskmatuse hind” (1999, tekst http://www.obs.ee/cgi-bin/w3-msql/algernon/tekst.html?id=217 Vikerraadio järjejutt: Indrek Hargla. Uskmatuse hind. Loeb Andero Ermel. Eesti Raadio, 2006.) on kasutatud Hargla rahvapärimust ja ajaloolisi sündmusi. Hargla surnuaias asuva Wassermannide hauakabeli liivane pinnas ning muutumatu temperatuur on mumifitseerinud üheksa sinna maetud surnukeha. Autor on Hargla muumiate tekkele omamoodi seletuse andnud. Jutu tegevus toimub küll tänapäeval, kuid sündmused said alguse 1741. aastal, kui mõisasaksale oli silma jäänud nägus külatüdruk Madli. Kui mõisahärrad jälle prassinud olid, meenus Gerhardt von Bassermanile kaunis neiu. Seltskond ratsutas Savimäe tallu, sest „vägisi võetud rõõm pidi olema kõige magusam.” Tüdrukut hoiatati ja ta põgenes kohaliku nõia õuele. Nõid moondas neiu libahundiks, keda jälitajatel tabada ei õnnestunud. Vihased saksad matsid nõiamoori elusalt ja põletasid ta hüti. Sellest ajast peale hulgub libahunt ilma mööda ja otsib nõida, kes ta tagasi inimeseks muudaks. Et igavesti elada, sõlmis Gerhardt lepingu Kurjaga. Ta laskis oma surnukeha mumifitseerida ja musta Põrgukoerana valvab, et teda maamulda ei maetaks. Läbi sajandite libahundi või marutõbiste huntide kaela aetud veretööd ongi tegelikult Põrgukoera (=kurja mõisahärra) süü. Loo lõpus maksab libahundist Madli oma vaenajale kätte ja rebib Põrgukoera lõhki.
Indrek Hargla novelli „Koobassaare heinaküün” (Kogumikus Inderk Hargla. „Nad tulevad täna öösel“. (Tallinn 2000)) tegevus toimub Koobasaarel (küla Karula vallas Valgamaal) 1968. aastal. Noor rännumees läheb vihmasel jaaniööl Koobassaare heinaküüni ööbima. Tema juurde tuleb neiu, kes jutu minategelast oma peigmeheks peab ja veedab temaga öö. Hommikul põgeneb noormees küünist ja kohalik traktorist seletab hiljem, et see Rootsijaagu küün põles juba siis maha, kui tema isa poisike oli. Mõtsaveere-Els pani küüni põlema kui peremees seal teenijatüdrukuga maganud. Mees põlenud sisse, aga tüdrukut ei leitudki üles. Valga raudteejaamas leiab matkaja seljakoti rihmade vahele kinni jäänud naisterahva peapaela.
Valgamaa juurtega kirjanik pälvis Vilde kirjandusauhinna. Valgamaalane, 2012, 11. märts. Tänavuse Eduard Vilde nimelise kirjandusauhinna ja 640 eurot auhinnaraha pälvis Valgamaa juurtega Indrek Hargla.
«Minu ema on pärit Hargla kandist eesti-läti segaperest. Vanavanaisa tuli omal ajal Lätist Eestisse,» selgitas kirjanik mõne nädala eest Valga Keskraamatukogus lugejatega kohtudes. «Hargla kandis on meil siiani majakoht, kus suviti käime. Seal tekib eriline tunne.» Just viimati nimetatud asjaolu sai määravaks ka kirjanikunime valikul. Mälestusi on kirjamehel ka Valgast. «Olen Valgas vanavanaemaga turul mustikaid müünud,» tunnistas Hargla.
Inna Grünfeldt. Indrek Hargla otsib emotsionaalset tõde. Virumaa Teataja, 2012, 2. mai.
Küsimusele, miks kodanik Indrek Sootak kannab kirjanikuna nime Indrek Hargla, mehel läbimõeldud vastust polegi. “Kui esimese jutu kirjutasin ja saatsin avaldamiseks, mõtlesin, kas panen alla oma nime või mitte. Panin enam-vähem suvalise kohanime – see on koht Lõuna-Eestis, kus olen suvesid veetnud. Siin taga pole mingit valemit või pikemat mõttetööd. Lihtsalt panin ja nii ta jäi. Järgmise jutuga polnud enam probleemi, kas panna see või muu nimi. Nii ta läks ja nii on jäänud.”
Hendrik Alla. Indrek Hargla jaoks on kirjandus teraapia. Postimees, 2012, 30. jaan.
Mida ise loete ja mida soovitate lugeda nendel inimestel, kellele meeldib lugeda Harglat?
Eesti kirjanikest soovitan Rein Põderit, kes on viimase paari kümnendi kõige tugevam romaanikirjanik Eestis. Teda loen ma ise suure himuga.
Kriminaalkirjanduses on minu lemmik lapsepõlvest alates ja ilmselt lõpuni välja Agatha Christie, kellest paremat kriminaalkirjanikku pole ilmselt olemas olnudki, selles olen täiesti veendunud. [---] Ulmet ma üritan kah lugeda, niipalju kui jaksan. Eesti ulmes kirjutavad põnevaid asju minu meelest Siim Veskimees ja Maniakkide Tänav. Väljamaalt – kui mul oleks nüüd aega, siis valiksin mõne Stephen Baxteri viimase aja romaani.
Piia Salundi. Indrek Harglale meeldib lugudesse süveneda. Sauga Raamatukogu blogi, 2013, november
2013. aasta viimasel oktoobrikuu päeval Sauga raamatukogu külastanud Indrek Hargla peab ennast nii tavaliseks inimeseks, et ei oskagi endast ise suurt midagi rääkida või esile tõsta. Olnud palju aastaid välisministeeriumis "igaval kontoritööl" (Harglal on juristiharidus), otsustas ta möödunud aasta kevadel vabakutseliseks kirjanikuks hakata. Ja tööd siiani jagub - peale apteeker Melchiori neljanda juhtumi on valmis saanud kahe hooaja jagu seriaali "Süvahavva" stenaariumit (mida siiani peab aeg-ajalt ümber kirjutama) ja raamatki, peale selle kirjutab ta ajakirjanduses oma veergu. Ajakirjandus iseenesest ei olevat tema žanr, kuna seal lokkab Hargla sõnutsi pealiskaudsus ja süvenematus - on ju info vaja ilmutada võimalikult kiiresti. Hargla ise aga armastab süveneda, eeltööd teha, lugudesse sisse minna. Ajalugu on talle alati huvi pakkunud ja nii polegi ehk imestada, et seni ulmelugusid kirjutanud mees äkki keskaegseid krimiromaane meisterdama hakkab. Miks on keskseks tegelaseks valitud just apteeker? Hargla ütles, et apteeker tundus põnevam kui foogt või raehärra - apteegis käib linnarahvas rohtu otsimas nii ihu- kui hingehädade raviks, apteeker on lugupeetud mees, kellele pole häbi südant puistata või kuulujutte rääkida, pealegi tunneb ta hästi inimese anatoomiat, füsioloogiat ja mürke. Nii oligi loogiline, et just apteeker veriseid mõrvalugusid lahendama hakkab. Kuigi Melchior viimases raamatus juba üsna vana ja hädine on, ei välistanud Hargla, et tulemas on uusi kriminaalseid lugusid - apteeker võib ju terveks saada, või heidetakse valgust hoopis mõnele varasemale juhtumile.
Süvahavvat, mida mõned kohalolijad judinaid tekitavaks pidasid, ei arva Hargla ise üldse õudne olevat. Et seriaalis kaugeltki kõiki mõtteid teostada ei saanud ja loo taust avamata jäi, otsustaski Hargla Süvahavva välja anda raamatuna - et oleks selge, kes on arbujad, kes vaigutajad, ja tegevust ei takistaks etteantud napp eelarve. Inspiratsiooni on Hargla ammutanud Eesti klassikutelt ja pärimustest. Muide - tema koostatud on ka Eesti seni ainus jubejuttude kogumik „Õudne Eesti“.
Kui Jürgen Rooste on pühendunud luulemees, kelle jaoks proosa on raske töö, siis Harglaga on lugu pigem vastupidi - luuletused on tema sõnutsi märksa keerulisemad tulema ja seega jäävad need pigem kirjutamata. Samuti ei usu ta, et kunagi lastekirjandusse panustaks, aga see-eest on mitu lasteraamatut ilmutanud Hargla abikaasa, õpetaja Heli Illipe-Sootak.
Kirjandust hindab Hargla selle põhjal, et see peab inimest kuidagi mõjutama.
„Süvahavva. Esimene suvi“. 2013. Müstiline etnopõnevik perekonnast, kes kolib päranduseks saadud talusse Põlvamaal ja avastab, et majaga on seotud kummalised saladused – seda peetakse väravaks siin- ja sealpoolsuse vahel ja üks pereliikmetest peaks olema uus väravahoidja, arbuja.
Autor: „Telesarja stsenaarium ja raamat on täiesti erinevad vormid. Nende ülesehitus, tegelaste esitus ja asend loos on üsna erinevad. Põhilugu on üldiselt sama, aga kirjutamis- või loomismeetod on teistsugune,"
„Süvahavva. Teine suvi“. 2015 Noor neiu Arnika, kes peaks olema uus arbuja ja hakkama elavaid ja surnuid kokku viima, satub kahe vaenupoole vahele, kes mõlemad tahavad Süvahavva saladusi oma valdusse saada. Arnika peab tegema rasked valikud, kas valida ise oma saatus või järgida muistset ettemääratust.
Muudes tegevusliinides avaneb Süvahavva põnev ajalugu. Seigeldakse surmatagusel maal.
Üks tegevusliin viib ka Hargla kihelkonda, Mehkamaal (Mõniste kandis) elava nõia Võllamäe Tarmo juurde.
Indrek Hargla: „Süvahavva talu on küll väljamõeldud tegevuspaik, aga Taevaskoja, Põrguhaua, Meenikunnu soo, Paganamäe on Eesti kagunurga kaardil täiesti olemas ja meie rahvaluules ja rahvapärimuses oluliste kohtade jõuväljas või tõmbeväljas see kujuteldav Süvahavva talu on ja seal see tegevus enamjaolt toimub.
HELI ILLIPE-SOOTAK (1974)
Bioloog, lastekirjanik
Ühe Minuti Loengu sarja 13. videoklipis räägib Heli Illipe-Sootak sellest, kuidas iga arheoloogide poolt välja kaevatud savipotikild kannab palju rohkem teavet, kui esmapilgul paistab. Kiviaja toitumisvõimalustelt ja -harjumustelt aitab saladuskatet kergitada keemiline analüüs, mille abil saab uurida ajaloolistel leidudel olevaid erinevaid rasvamolekule. Moodsal teadusharul on põnev nimi - biomolekulaarne arheoloogia.
Ka Indrek Hargla abikaasa Heli Illipe-Sootak on kirjanik - ta on avaldanud lastejutte ajakirjades ja raamatutena ("Kuraditosin kratijuttu" (2005), "Kus on mütsil olla hea?" (2007),"Kiisu raamat" (2010), "Kiisu reisib"(2011), "Pörkölt" (2012) ja "Väike jope" (2013)).
MARKO ATSO (1973)
Hargla Tammekülas on ansambli Metsatöll trummari Marko Atso suvekodu Pihlaka talu.
Mari Peterson. Metsatöllu must maja. Maakodu, juuli, 2009.
Metsatöllu järgmise plaadi ideed küpsevad tänavu bändilaagris, mida töllud peavad trummar Marko Atso mullu suvel valminud suvemajas Võrumaal Harglas. Hevimehele sobilikult on nii palkmaja kui ait musta värvi, sama karva on ka arhailiselt viltu vajunud kemmerg puude vilus...
“Mul oli vaja kohta, kuhu ma saan niimoodi ära minna, et lülitan telefoni välja ja lihtsalt puhkan,” põhjendab Atso majaostu. Et muusikutel teatavasti raha just jalaga segada pole, jäi valikusõelale maja, mida esmapilgul võinuks peaaegu ahervaremeks pidada. Kuid et Atso on aastaid ehitamisega leiba teeninud ja käed on tal kuldsed, siis see oli küll kõige väiksem takistus.
“Mõtlesin, et iga eestlane võiks mingi tükikese Eestimaast korda teha. Algul oli kogu see krunt nagu peldikuauk. Majas polnudki väga hull, aga kui uksest välja läksid, tekkis selline masendus, et tahtsid tuppa tagasi minna ning õues mitte midagi teha. Kõik puha soo ja vesi. Alguses oli plaan, et teen maja korda, siis vaatan, et kui raha jääb üle, võtan hoovi ette. Aga kuna masendus oli ümberringi nii suur, et ei saanud seda vaadatagi, siis helistasin ja tellisin kopa ning panin tööle.”
Pinnast on Atso sõnul tõstetud mõnes paigas terve meetri jagu. Maja oli pisut kõrgema koha peal, selle järgi sai tulevase õuemuru kõrgus paika pandud. “Lähikonnas kaevati parajasti tiiki, sealt tuli pinnas niikuinii kuhugi ära sokutada,” räägib mees vedamisest, kuidas peaaegu poolmuidu sadakond autokoormatäit mulda tema õuele sõitis. Et aga paiguti maa ikka veel madal tundus, tuli ka oma hoovis kaevata – nii tekkis parajalt suur ja mõnusalt sügav tiik, mis nüüd kaldale sauna ootab.
[---] Millega saab maja mustaks? Selgub, et taaskasutus rokib – väga sobilik viimistlusvahend hevimehe majaseintele on kasutatud mootoriõli. Kokku kulus maja ja aida renoveerimiseks kaks kuud. [---]
Ain Mäesalu. Haruldane sõjanuiapea Hargla Tammekülast. Tutulus: Eesti arheoloogia aastakiri, 2012.
2008. aasta suvel leiti ansambli Metsatöll trummari Marko Atso Harglas Tammekülas asuva talu õuelt pronksist nuiapea, mille sarnaseid pole Eestist varem avastatud.
Haruldane nuiapea tuli päevavalgele maapinna planeerimistööde käigus mulla seest. Leiukoha ümbruses aga puudub arheoloogiline kultuurkiht, mis võiks jutustada selle salapärase relva lugu. Seetõttu tuleb eseme analüüsimiseks kasutada mujalt saadud teavet: sarnaseid nuiapäid, kunstiteoseid ja kirjalikke allikaid.
Venemaalt leitud seda tüüpi nuiapeade kohta märgitakse, et nende pronksist korpuse sisemus oli täidetud pliiga. Tammeküla eksemplar on siiski tühi, mistõttu ka suhteliselt tagasihoidliku kaaluga – vaid 184,7 grammi.
Löögijäljed Hargla Tammeküla sõjanuia suurtel nukkidel annavad tunnistust tõsiasjast, et seda kasutati ka relvana, mitte pelgalt võimusümbolina. Ebaühtlasemalt ja vähem on kulunud väiksemad nupud, mõnevõrra rohkem on kulunud suurtest nukkidest ühel pool asuvad nupud. Tõenäoliselt näitab see, kuidas asetses nuiapea 60–80 cm pikkuse puuvarre otsas. Kui nuiaga lõi peamiselt ratsanik ja esmajoones vastu jalameeste kiivreid, kulusid rohkem ülalpool asunud nupud. Kui aga nuia valdajaks oli jalgsi võitlev sõdalane, võisid tema antud hoopide tagajärjel kuluda enam hoopis alumised nupud. [---]
Naabermaade leidude dateeringute põhjal võib arvata, et Tammeküla sõjanui pärineb samuti 12. või 13. sajandist. Raskem on kindlaks teha eseme valmistamiskohta. Pronksivalamise asjatundjate hinnangul on selle teinud väga heade oskuste ja kogemustega meister. Kuna seda tüüpi nuiapäid on seni kõige arvukamalt leitud Venemaalt, võib esialgu oletada, et ka Tammekülast leitud eksemplar on seal valmistatud. [---] Sõjanuia Eestisse sattumise küsimuses saab välja pakkuda üksnes oletusi. Näiteks võis nuia kaotada keegi Vene ülik 12.–13. sajandil Kagu-Eestisse tehtud sõjakäigul või ehk pudenes see tema vöölt põgenemise ajal. Kui aga mõnel siinsel vanemal oli näiteks perekondlikke kontakte mõne Vene ülikuga, siis võis see nuiapea siia jõuda ka kingitusena. [---]
Põhjarannik, 2013, 14. aug. Marko Atso: Tõstsime pinnast ühest kohast teise ja nii see asi maapinnast välja ilmus. Objekt vedeles aasta aega, kuni üks ajaloohuviline hakkas midagi kahtlustama, viis selle ekspertiisi ja siis selgus, et tegu on haruldase leiuga, nuiapeaga 12.-13. sajandist, millist varem Eesti alal pole leitud. See võis kuuluda mahalöödud Vene väepealikule. Ese oli seal ja ootas, mil ta üles korjatakse. Annetasin nuiapea muuseumile.
Mõned Metsatöllu viimase aja plaadid on valminud Hargla Tammekülas:
Margus Haav. Hundikari veab ikka ise oma atra. Sakala, 2011, 14. dets.Lauri Õunapuu: «Ulg» (2011) sai salve Hargla kandis meie trummari suvemajas viimastel sellesuvistel soojadel päevadel ja öödel. Mõistagi on looduses ja loodusega lindistamine hoopis midagi muud kui stuudioseinte vahel salvestamine. Õhkkond oli vaba ning kui tundus, et miski vajab täiendamist või ümber tegemist, proovisime selle seal õunapuude ja kaskede all kohe järele. Vabas õhus on inimene ehk kaalutlevam — eriti kui teda ei sega rutiinne argipäev. Kui ei ole võimalust muusikast eemal olla, saavad albumi tahud tüsedamad.
Loodus mängis muuseas albumil ka ainukese külalisena kaasa: kandletaustale jäid oma elujaatavatel viiulitel musitseerivad ritsikad, kusagil kaugel räppiv külakoer ja ühes loos isegi kurepaari kurkluuks.
Katkend plaadi „Ulg“ nimiloost:
Ulg
Võtke kuulda mu kallimad kaimud
mul muistsed on pajata lood
võite saada sest ammusest aimu
kui veereni valatud toop
ja enne kui kallate mõdu
ja kibu on puudutand pard
ma kangemaist laulan teil lugu
viisi vägevaist vedada mald
täna katkusid kannelde keeli
vaen, viha ja veri ja surm
ja Ugandi uhkete meeli
kroonis purustet piikide turm
kabjaplaginaist värises Võnnu
ja raiutud raudmeeste väed
vestsid vahedad väitsad kui lõmmu
verest verevaks värvitud käed
alla vandus siis vastane vapper
kahja kallist kui kandis me murd
kaitsemärgi kui lõikas mu tapper
kuni miilavast lihast saab muld
[---]
ALFRED KÄÄRMANN (1922-2010)
Metsavend
Alfred Käärmann on sündinud Hargla kiriku lähedal kellamehe peres. Lõpetas Valga Tööstuskooli. Oli Kaitseliidu ja Omakaitse liige. 1944. aastal sõdis Narva rindel venelaste vastu. Pärast venelaste sissetungi hakkas end arreteerimise eest varjama ja läks metsavennaks. Sai 1945. aastal haarangul haavata, tal amputeeriti metsas käsi. Jätkas sõdimist ja punkrielu. Tegutses Hargla, Mõniste, Karula, Varstu, Ape kandis. Võeti mürgitatuna kinni 1952, mõisteti 25+5 aastaks vangistusse. Viibis mitmetes Venemaa vangilaagrites kokku 15 aastat, vabastati 1967. Elas Saru külas Mõniste vallas Võrumaal illegaalselt (sissekirjutuseta) 14 aastat, kuni 1981 sai lõpuks ametliku elamisloa Eesti NSV-s. 1980. aastate lõpus oli iseseisvusvõitluse aktiivsemaid mehi Võrumaal, võttis osa Kaitseliidu taastamisest ja valiti Eesti Kongressi saadikuks. Suri 2010, on maetud Hargla kalmistule. Tema poeg Asso Kond on oma Hargla külas asuvas Niidu-Konnu talus seadnud sisse väikese metsavendlusele ja isale pühendatud muuseumitoa.
Metsavenna-aastatel kogetu on Alfred Käärmann talletanud raamatusse “Surmavaenlase vastu” (Tallinn 1998). Elust pärast vangilaagrist vabanemist räägib meenutusteraamat „Vabaduse vaim“ (Tallinn 2000). “Metsavenna käsiraamat” (Tallinn 1999) ja „Sissitegevuse käsiraamat“ (Tallinn 2002) annavad näpunäiteid metsavennaeluks. Alfred Käärmanni juhendamisel on ehitatud ka Vastse-Roosas asuva Metsavenna talu punkrid
Jutustus “Udumäe Kodutütar: lugu metsavenna armsamast” (Tallinn 1998) räägib koha- ja isikunimesid nimetamata, poeetilise üldistuse vormis loo autori armastatu ja elukaaslase Kleina Kondi (1925-1992) saatusest.
Alfred Käärmann. „Udumäe Kodutütar: lugu metsavenna armsamast“:
Lk 18: Hallkülmal sügisööl sündis Udumäe tallu tütreke, kellele pandi haruldane kuuest tähest koosnev nimi, millist ei tunta Eestis ega mujalgi. [---] Ta kasvas Vabadussõja võidu vaimus ja algkoolis sai temast noore eestimeelse õpetaja Karini käe all vaimustatud Kodutütar. Mälestused Vabadussõjast olid veel värsked. Emalt kuulis ta, kuidas vanaisa langes Eesti vägede küüdimehena lahingus koduvalla vabastamisel, onu sai haavata koduküla kaitsel ja pisikese naabritüdruku laskis punaväelane kodutarre maha. Need teadmised määrasid Kodutütre meelsuse kogu eluks. [---]
Kodutütre ristiema elas suure kuusemetsa ääres soo serval, külast eemal, väikeses majakeses, mida luulelembeline Kodutütar oma päevikus Džunglilossiks nimetas. Seda lossi külastas pimedal ajal üks nimetu noor mees, kes tahtis ümbruskonna eluga kursis olla, muud tal sealt vaesest majakesest saada ei olnud. Ühel sellisel külaskäigul kuulis noormees Lossiproualt, et kuskil talus on üks vaikne tüdruk – Kodutütar, kes Eestile truu. [---] Ühel hästi pimedal ööl teatas Lossiproua: „Kodutütrel on täna sünnipäev, kedagi ei ole kutsutud peale minu. Kui tuled kaasa, teen teid tuttavaks.“
„Tulen.“ [---]
„Maja oli pime, ei ainsatki valguskiirt ega elumärki. „Kui nüüd on lõks!“ mõtles aias ootaja. Mõne minuti pärast tuli Lossiproua tagasi ja viis ta söögitarre, kus ootasid kaks naist – väikest kasvu Udumäe kuninganna eestiaegses peokleidis ja pikka kasvu nõtke Kodutütar.
„Metshaldjas,“ tutvustas Lossiproua.
Naiste silmist paistis ääretu imestus, nähes Kaitseliidu vormis ja relvis pikka noort meest. Ei põrmugi hirmu, mis sel õudsel ajal nii tavaline oli. [---]
Kohtumised Udumäe talutares kestsid. Iial ei küsinud Kodutütar Metshaldjalt, kus ta elab, kes on tema saatusekaaslased. Kummagi elu oli teise valduses. Üksainus mõtlematu sõna võis tuua huku mõlemale.
Saabus sügis, vihmad ei lakanud. Ühel ööl ootas Kodutütar Metshaldjat juba aias: „Ära täna sisse tule, külas hiilib Surm ringi. Sinu sugulaste pool peavad võõrad sünged mehed pidu, kolavad öösel teiste talude õuedel, neid on nähtud relvis.“
Lahkumisel hoidis ta Metshaldjat eriti kõvasti kinni ja ütles: „Me oleme siin nüüd juba kolmekesi…“ [---]
„Ühel päeval istusid kolhoosi naisorjad pika viljarõugu ääres reas, teistest veidi eemal Kodutütar. Kõikide pilgud olid pööratud tulijale, Prunksi Annale. Kiirest tulekust lõõtsutades ja tähtsusest lõhkeda ähvardades pahvatas see kommunistihing: „SEE on kinni võetud. Elusalt… Küll nüüd välja pekstakse, kes teda nii palju aastaid varjanud ja toitnud on!!!“ […] Kogu ümbruskond, nii kaugele kui Metshaldja käigud ja tutvused ulatunud olid, elas nüüd pideva hirmu ja pinge all. Keda ära viiakse?
Läksid päevad, nädalad, kuud… Ei viidud kedagi! Ajapikku jõudsid Metshaldja abistajad otsusele, et ta on surnuks pekstud, nagu tema kaaslane Leo kaks aastat tagasi. Ka tema jõudis vaikida, viis kõik saladused haua kaasa. [---]
Udumäe liivaaugus askeldava poisikese juurde astus magusa olekuga tädi, silitas pead, küsis imeõrna häälega: „Pojake, kes su isa ka on?“ Poisike ei osanud midagi vastata. [---]
Metshaldjat ei olnud enam. Temast oli saanud Gulagi Vang, numbriga AT-673 seljal ja põlvel. [---] Kaks aastat ei tohtinud ta saata ega saada mingit elumärki. Siis lubati saata isale esimene kiri – eesti keeles vene tähtedega, etteantud tekstiga: „Olen elus ja terve“. [---]
Samal kuupäeval nagu viisteist aastat tagasi seisis Udumäe aias jälle keegi, pilk suunatud kuupaistest valgustatud piimvalgele udulinikule, mis kattis heinamaad.
Udust kerkis pikkamööda kõrge kogu, tuli läbi sireliheki aeda ja ligines ootajale. Tulija samm oli kobav ja rinnalt ei paistnud enam relva raudset helki. Tulija ulatas käe, see võeti vastu, ootaja ütles:
„Sa tulid siiski…“
„Jah, hilinesin nii kaua.“ [---]
Aastad möödusid, Kurjuse Impeeriumis hakkas midagi pragunema [---] Aastakümneid kestnud orjaöös paistis saabuvat koidu kuma. Kuid orjatöö oli tapnud Kodutütre tervise. [---]
Kodutütre ja Metshaldja hauakivile said Leinakask ja Kuusk, kahe inimese purustatud elu kokkuvõtteks ainult kaks sõna:
„Elasime Eestile“.“
HARGLA KIRIK
on Hargla kihelkonna süda.
Esimesed jumalateenistused siinkandis peeti juba enne Hargla kirikukihelkonna asutamist kusagil Taheva küla rehes, hiljem 1667 ehitatud puukirikus. Kuna see kirik põles Põhjasõjas, ehitati Harglasse kõrtsi kõrvale uus puukirik, mis jäi aga kirikuliste hulgale kitsaks. Praegune künka tipul asuv kivikirik valmis 18. saj algul, kui Hargla kihelkond kuulus juba uue Võrumaa kreisi alla.
Tagasihoidliku sisustusega pühakoja peamiseks ehteks peetakse saksa akadeemilise kunstniku E. Jacobsi altarimaali „Ristilt mahavõtmine“.
Rein Põdra suguvõsaromaanis „Jahedad varjud“ abiellub Enno ema Elvi Hargla kirikus.
Rein Põder. „Jahedad varjud“ (Tallinn 1992). Lk 213: „Nii üksisilmi vaadates sattus ta pilk altarimaalile. Ja see talle ammu tuttav pühapilt täitus nagu alles praegu tõelise tähendusega. Kindlasti oma sada aastat vana maal, ehkki ta pind oli pragunemata, värvid nii värsked, nagu oleks pintsel need alles eile lõuendile kandnud. Maal kujutas Kristuse ristilt mahavõtmist. Jumalapoja lõtv vermeis keha lebas juba itkejate kätel, Maarja oli kõrval minestuses. Kõigi ilmeist õhkus sügavat kannatust. Kuid veel enam tundus seda tagaplaanile jäävas maastikus, mis polnud sugugi Juudamaa kuiv ja kõrbemisest haaratud ümbrus, vaid jahe ja roheliselembene põhjamaa maastik. See oli siitsamast kirikuakende tagant võetud vaade, vaid mõtteis sinna Juudamaale viidud. Mitte ainult maastik – kunstniku pintsel on maalinud ka siinse taevavaate, nii tuttava päeva loojaminekuaja, selle lootusetu punaka valguse, mis tuleb tumedate pilvede varjust. Sellesama valguse, selle varjudeaja, mis Elvi lapsepõlves nii palju kordi oli lõpmatult kurvaks teinud. Sest säärases loojakus peitus hoiatus – inimene ei tohiks üldse rõõmustada, sest kõik ilus on mööduv.
Raimond Kolk
LIIDE JA MAARJA
Säält talust pernanõ Liide
läts mõskma kerikut.
Üts ammune jouluriide,
ku mõsti kerikut.
Ta lugõsi meie-essä,
jäi saisma ussõ pääl.
Mii Esä taivan kis sa,
esi saisõ ussõ pääl.
Oll kerik külm ja tühi,
vällän suurmõid sadasi.
Seol puulpääväl enne pühi
lumõsuurmõid sadasi.
Ta mõsksõ põrmandult liiva,
mis pallõja kandanu,
käärkambrõst ja kerigu siivast,
mis kängä kandanu.
Ja sis sedä joulu puhtust
tull kaema keriksand.
Ta tundsõ seost tsipa uhkust,
et esi keriksand.
“Oh auline opetaja,”
ütel Liide timäle.
“Ma mõtlõ, et tuud om vaja,”
nii ütel timäle.
“Sääl altarin raami sisen
Maarja om põlvile.
Ta rõiva ni voldilise,
ku om sääl põlvile.
Et lähäs raputama
tolmu ta undrukust.
Nii õigõ vähä, siinsaman,
seost kallist undrukust.”
Sis keriksand esi näüdäs,
et Maarja om pildi pääl.
Kuiki illus ja ümärik näütäs,
timä siski pildi pääl.
WASSERMANNIDE HAUAKABEL HARGLA KALMISTUL
1781. aastal ehitati Hargla surnuaiale Laanemetsa mõisnike Wassermannide erahauakabel. Kabel koosneb kahest ruumist. Maapealses olid ilmselt kunagi altar ja kantsel, maa-aluses ruumis, kuhu viib üksnes luuk, paikneb üheksa kirstu, mis sisaldavad mumifitseerunud surnukehi.
Raimond Kolk. „Lestakala ja teisi jutte“ (Lund 1987). Lk 81-82: “[---] Ma juhtusin seda kõike lugema Helsingi ülikooli raamatukogus, kui ma hoopis teisi asju taga ajasin. Aga Hargla kirik ja tema muumiad hakkasid mind huvitama, nii et ma lugesin ja otsisin edasi ka selle kohta [---]
Luukamber, ütles rahvas. Ma olen koguni ühe luuletuse selle pealkirjaga kirjutanud, kuid ei läinud kambrit ennast kunagi vaatama. Mis läksid mulle kord vanad asjad, kui meil oli nüüd omaenese vabariik.
Seal nad siiski olid. Wassermannid ja Rikhoffid. Kõik hallika savi karva, kivistunud savi tugevuse ja kõlaga, jutustab vana ajaleht. Eriti hästi olid säilunud mõlema naisterahva näod. Värvilistesse siidkleitidesse riietatud ja korralikult friseeritud, jätsid nad mulje, nagu oleksid nad äsja maetud. Ligemal vaatlusel nägi ometi, et juus oli pea küljest täiesti lahti löönud. Laste laibad selle vastu olid peaaegu täiesti kõdunenud.
Arutati selle üle, kas laipade kivistumise põhjuseks ei olnud mitte äärmiselt kuiv liivane pind ja keldri isesugune ventilatsioon. Või siis balsameerimine. [---] Ka surnute rõivastus oli kõdunemisele hästi vastu pidanud, kuid seda rohkem kannatanud rüüstamiste all. Kirstud olid esimese maailmasõja ja revolutsiooni päevadel avatud ja surnutelt nähtavasti kõik ehted röövitud. Ka Georgi lindil olnud rist oli kadunud. Osalt oli see võib-olla ka hilisemate külastajate töö. Kõik huvireisijad tahsid midagi mälestuseks kaasa võtta. Nööbid ja muud lahtisemad ilustused rõivastel olid kõik kadunud. [---] Ühtekokku oli seal kaheksa kirstu ja kõige viimane kaheksas kirst oli 1935. aastal veel puutumata ja avamata. Gottlieb Ney haridusministeeriumist ja etnograaf LinnusTartust ruttasid kohale, et kabelit muinsuskaitse alla võtta ja muumiad klaasi alla panna. Kuidas ja kuivõrd need muumiad ka klaasi alla jõudsid, teise maailmasõja ja selle järelsündmused üle elasid, ma enam ei tea (1984)“
Piret Tali. Hargla kabeli üheksa 225-aastast muumiat. Eesti Päevaleht, 2005, 12. märts.
Valgamaal Hargla surnuaias asuva Wassermannide erahauakabeli liivakivist pinnas ning muutumatu temperatuur on mumifitseerinud üheksa sinna maetud kadunukest. Looduslike muumiatena on säilinud seitse 1780. aastatel maetud täiskasvanut ja kaks imikut. [---] Riikliku ennistuskoja Kanut osakonnajuhataja Heige Peets on tegelenud Wassermannide kabeli kirstude konserveerimise ning taastamisega seitse aastat. Tema arvates põhjustas kadunukeste hea säilimise eelkõige see, et aastakümneid kabelit üldse ei avatud. Liivakivipinnas säilitas ka palaval suvel küllalt muutumatu 14–17-kraadise temperatuuri. Samuti ei pääse maa all olevasse hauakambrisse päikesevalgust ega vett. “Ma ei usu, et kadunukesi oleks sisikonna väljavõtmise ja palsameerimise teel teadlikult mumifitseeritud, pigem tegi seda loodus,” sõnab restauraator. “Võib-olla oli mingi osa ka humalakäbidel ja taimedel, mis olid kirstudes puulaastude asemel ning padjatäiteks.”
Hauakamber oli konservaatorite saabudes troostitus olukorras. Enamik kirste oli lagunenud või lõhutud, ka muumiad olid räsitud ja röövitud, ootamatult leiti ka kaks imikumuumiat, mille olemasolust kellelgi aimu polnud. Kohalike sõnutsi olid muumiad lahtiselt õueski seisnud ning kellelgi ümberkaudu pidi alles olema ka röövitud ohvitserimõõk. [---]
20. sajandi alguseni oli kabel suletud. 1907. aastal oli köster Tamme andmetel kabel suletud, kõik hauapanused säilinud ja esemed puutumata. Isikute arvu ja nimesid toona ei fikseeritud. Nii Vabadussõja kui Teise maailmasõja ajal on muumiaid korduvalt õue toodud, rüüstatud ning ka väliskirste lõhutud. Kadunukesed on nimelt maetud kahekordsetesse okaspuidust kirstudesse. Enamiku muumiate nahkkindad on ilmselt sõrmuste otsijad lõhki lõiganud ning nende riided on segi pööratud. Ilmselt on ka välisõhu kätte viimine säilmete seisukorda halvendanud.
1935. aastal võeti kabel muinsuskaitse alla ja 1939. aastal alustati hoone remonti. Eesti ajal oli kogudusel plaanis eksponeerida muumiaid lahtistes kirstudes ning rajada ka ülemisse ruumi kihelkonna muuseum.
1999. aastal otsustas kohalik muinsuskaitse lasta kabeli restaureerida. Pilt oli trööstitu: kirstud segi pekstud ning ruumid vajasid remonti, ka katus jookseb läbi ning see võib muumiate olukorda halvendada. [---]
Muumiad on oma restaureeritud kirstudes kabeli maa-aluses ruumis. Isegi kirste ei saa eksponeerida. Maa alla viiv luuk on lihtsalt sinna ronimiseks liiga väike. Ka muudaks see stabiilset õhurõhku, mis ohustaks säilimist.
“Kõige parem oleks panna meie tehtud stendimaterjal niiskuskindlalt välja kabeli maapealses pooles, vedada kabelisse elekter ning eksponeerida kirste läbi klaasist põranda, ainult et summasid selle teostamiseks esialgu ei paista,” sõnavad restauraatorid.
Tuuli Jõesaar. Haruldased muumiad on rahapuuduse tõttu avalikkusele peidus. Eesti Päevaleht, 2013, 21. mai
[---] Kanuti ennistuskoda restaureeris kirstud juba seitse aastat tagasi ja plaani järgi võiks neid näidata läbi kabelisse tehtava klaaspõranda. Sinna tuleks ka stendid muumiaid tutvustavate fotode ja infoga. Paraku nõuab see kõik raha ja seda kabeli omanikul EELK Hargla kogudusel piisavalt pole. Abiks on Taheva vald, mille vallavanem Monika Robenbaum on aidanud kogudusel projektitaotlusi kirjutada.
Näiteks õnnestus 2012. a taotleda Eesti–Läti–Vene programmi projektist „Via Hanseatica” piisavalt raha, et tellida vähemalt kabelist näituseruumi tegemiseks vajalik projektdokumentatsioon.
Andres Mikkeri arhitektuuribüroos koostatud projekt on valmis ja nüüd on vaja raha ehitustöödeks. Sarkofaagide näitamine on planeeritud nii, et kabeli põrandasse tulevad karastatud klaasist põrandaosad, mis avavad vaated keldrikorruse ruumile, lisaks on vaja kabelisse tuua elekter.
See ongi kõige suurem komistuskivi. „Kabelisse elektri vedamise osa on ilmselt kõige kallim, kokku võib kõik minna maksma mitukümmend tuhat eurot. Eesti Energia lubas tuua ühenduse lähemale, aga kinnistu piirilt tuleks ise tuua,” ütles vallavanem Rogenbaum. Nii ei teagi, millal kabel lõpuks avalikkusele avatakse.
HARGLA OHVRIMÄND, PÜHÄ PETTÄI, PUUGIPETTÄI
Umbes 300-aastane mänd kasvab Hargla kiriku vastas teisel pool Valga-Võru maanteed. Noorpaarid, kes end Hargla kirikus laulatada lasevad, käivad mõnikord ohvripuu okste külge linte sidumas.
Ohverdamine on rituaalne tegevus, kus pakutakse üleloomulikele olenditele kingitusi, et saada vastutasuks õnnestumist mitmesugustes tegevustes. Ohverdamine leidis alati aset pühade paikade juures. Tavapäraselt on andidena viidud toitu, riideribasid (linte, paelu) ning raha või hõbedakaapeid.
Ohvripuud on kujutatud ka kunstis. 1959. aastast pärineb graafik Ott Kangilaski (1911–1975) kuivnõelatehnikas graafiline leht „Vana pedajas Harglas“."
Hendrik Relve. "Põlispuud". (Tallinn 2003)
„Hargla püha pettäi kasvab Taheva vallas Hargla külas Hargla kiriku lähedal maantee ääres. Männi praeguseks vanuseks on arvatud ligikaudu kolm sajandit. Pedaja võras leidub kuivi oksi, kuid üldiselt paistab puu olevat veel täiesti elujõuline.
Üksik jändrik ja madalakasvuline puu äratab kergesti möödujate tähelepanu. Pühapuu läheduses asuvad kirik ja kalmistu. Nüüdne kivine kirikuhoone on rajatud eelmise sajandi algul, kalmistu pärineb umbes 1770. aastast. Kindlasti on mõlema asemel samas piirkonnas olnud religioosne keskus juba muinasajal. Mujalgi Eestis on üsna tavaline, et hilisemad ristiusu pühapaigad märgivad kohti, kus varem olnud hiis või muu muinasaegne sakraalpaik. Kristuse tulekuga segunesid rahva teadvuses uue ja vana usundi elemendid. Austati osalt uusi, osalt vanu pühadusi. Nii oli ka Hargla rahva jaoks päris loomulik, et siin oli sajandeid asunud lähestikku kristlik pühakoda ja hoopis ürgsema usundi veendumusi kajastav pühapuu.
Hargla männi kohta on rahvasuust teada napilt pärimusi. Vastse-Roosa algkooli rahvaluule kogujad on 1939. a. ühe kohaliku inimese suust üles märkinud, et puud ei tohtinud keegi rikkuda, sest puu sees elavat puuk. Kes oli puuk? Praegu teame, et see on väike verd imev parasiit. Rahvapärimustes tähendas puuk sedasama, mis tulihänd või kratt. Kratt oli üleloomulik olend, kes tassis oma peremehele vara kokku. Iidsemas pärimustekihis tähendas puuk aga ka veel hingelooma, mõne surnud inimese hinge, mis võtnud looma või linnu kuju. Nii või teisiti pidi puugi elupaik asuma mõnes erilises paigas. Harglas ilmselt usuti, et puugi elupaik on pühapuus.
Meie päevil puu madalale ulatuvat võra uurides võib märgata okstele seotud valgeid riideräbalaid. Osa neist on uued, osa üsna luitunud. Tegemist on suhteliselt uudse rituaaliga. Noorpaarid, kes kirikus laulatatakse, sõlmivad pedaja oksale lindi. See pidavat abielupaari omavahel kindlalt ühte liitma. Niisiis on iidse pühapuu ja kirikuga seotud uskumused ja kombed taas kord ajaloo jooksul uudse vormi omandanud.“
Hargla kanti on ilukirjanduses kujutanud LUISE VAHER romaanitriloogias “Rindeõde” (Tallinn 1965), “Tormipöörises” (Tallinn 1982) ja “Põlev pärisosa” (Tallinn 1987). Teoseid ühendab tegevuse aeg ja koht - II maailmasõda ja sellele eelnenud ning järgnenud sündmused Hargula (Hargla) kandis ja Surakülas (Saru küla?). Väikelinn sarnaneb Valgaga. Kohalikku olustikku tundvad inimesed tunnevad ära tegelaste prototüüpe. Sõjasündmuste aluseks on Luise Vaheri laskurkorpuse-aegsetes päevikutes talletatud läbielatud ja teistelt kuuldud lood.
„Rindeõde“ algab 1941. aasta 21. juuniga ja kirjeldab (vaheldumisi pikkade tagasivaadetega eelnenule), kuidas Hargula ja lähedalasuv väikelinn võtavad vastu sõjasõnumi ja saabuvad segadused. Jõgiste peretütar Katri, kes töötab linna haiglas ämmaemandana, evakueerub koos haiglaga Venemaale ja otsustab minna rindele.
„Tormipöörises“ algab 1941. aasta juuliga. Vaheldumisi kirjeldatakse sakslaste võimu all olevat Hargulat ja sanitaarrongiga rindele sõitnud Katri saatust.
„Põlev pärisosa“. 1943. aasta sügisel planeeritakse Hargulas veel tulevikku Saksa võimuga arvestades, kui juba 1944. a algul jõuab taanduvate sakslaste kannul tulev rinne taas Eestisse. Augustis on teed taas sõjapõgenikest umbes. Mõned Hargula inimesed jõuavad Saksamaale põgenikelaagrisse, ida poolt jõuab koju Jõgiste peretütar Katri, kes läheb taas linnahaiglasse tööle. Metsades liiguvad metsavennad.
ÜLO TONTS (1931)
Kirjandusteadlane, kriitik.
Sündis Hargla kihelkonnas Laanemetsa vallas. Õppis Hargla, Laanemetsa ja Valga koolides. Kirjandusteadlasena on muuhulgas kirjutanud ka monograafia „Valev Uibopuu: elu ja loomingu lugu“ ning uurinud Jaan Lattikut.
VALLI HELDE (1925-2012)
Tõlkija, toimetaja.
Valli Helde (Noorkõiv) sündis Taheva vallas Koikkülas asuniku perekonnas. Kohaliku algkooli lõpetamise järel jätkas ta õpinguid Valga keskkoolis ja Tartu Õpetajate Seminaris. Lõpetas Tartu Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna 1951. aastal läänemeresoome keelte alal ja töötas kirjastuses Eeesti Raamat toimetajana üle 30 aasta.
Valli Helde peamiseks panuseks eesti kultuurilukku jäävad siiski põhitöö kõrvalt tehtud arvukad läti kirjanduse tõlked. Aastate jooksul on ta eestindanud mitmekümne läti autori teoseid, sealhulgas 21 lasteraamatut. Viimaste hulka kuulub näiteks ka läti rahvaeepose "Karutapja" lastele mõeldud ümberjutustus. Tema viimaseks tõlketööks jäi 1999. aastal tõlgitud liivi luulevalimik "Ma võtan su õnge, tursk", mis ilmus pärast pikka ooteaega 2011. aastal rahvusvahelise liivi keele ja kultuuri aasta puhul.
Valli Helde: "Ülikoolis kogunes üks väike seltskond, see oli Ariste rühm. Ta oli sihuke ladna mees, omaette isiksus. Üle kümne inimese kogunes läänemeresoome keeli õppima. Öeldi, et need peaksid ka läti keelt oskama, ja siis läksin Karl Abeni juurde läti keelt õppima.
Aristega käisime kahel suvel ülikooli ajal liivi külades Kuramaa rannas. Ta ajas ise korda kõik load, läksime terve rühmaga. Elasime kuu aega Liivimaa külades. Vanad inimesed veel rääkisid liivi keelt. Küsisime ka noorte käest, kas nemad liivi keelt oskavad, kuid need ainult naersid ja ütlesid, et liivi keel on hobuse keel. Nad käisid kõik läti koolis ja häbenesid liivi keelt rääkida.
Liivlastel olid väikesed põllulapid, mida nad harisid, kuid kala püüdsid nad ikka ka. Nad püüdsid siiga, siiakala oli väga pehme ja hea. Samuti püüdsid nad lesta, mida kuivatati. Mul oli ikka mitu kladet liivikeelset juttu üles kirjutatud. Meie rääkisime siis vanemate inimestega, kirjutasime kõik jutud üles. Saime liivi keelest päris hästi aru, liivi keel on lõuna-eesti murretega üsna sarnane. Seeläbi õppisime ka liivi keelt juurde muidugi."
Valli Heldega vestles 2. novembril 2011. aastal tema tütar, ajalehe Sirp keeletoimetaja Aili Künstler.
Rahvaarstid SURID
Marju Kõivupuu. „Rahvaarstid Võrumaalt : noor ja vana Suri Hargla kihelkonnast“.(Võru 2000)
Lõuna-Eesti 19.-20. sajandi tuntuimad külatargad Taitsid, Hargla kihelkonnas Taheva-Lannamõtsa-Koikküla kandis praegusel Valgamaal Koiva jõe kaldal elanud arstidünastia esindajad, said kuulsaks nime Suri nime all. Ravimisega tegelevaid isikuid tuntaksegi üldjuhul laiemalt mingi rahva antud hüüd- või peitenime (eufemismi) järgi (vt I peatükk), mida on suupärane kasutada. Suri-nimeliste rahvaarstide kuulsus ulatus kaugele üle kodukihelkonna piiride nii Setumaale, Põhja-Eestisse kui ka Lätimaale.
Enimtuntud ja populaarseim selle perekonna esindaja oli Vana Suri või lihtsalt Suri kodanikunimega Kusta (Kosma) Taits (1842-1921). Targa ja rahvaravijana jätkas tema poeg Anton (Ants) Taits (1902-1956), keda rahvasuus tuntakse samuti Surina või ka Noore Surina. Sõnatarga ja arstijana oli tegutsenud ka Kusta ema Liis Taits, kes elas ajavahemikus 1800-1870, tema täpsed eluaastad pole teada. Nimi Suri on Lannamõtsa ümbruses olnud laiemalt kasutusel perekonnanimena. Liis kandis ametlikult seda perekonnanime umbes viis aastat (1837-1842) - sellest kolm oli ta abielus Lannamõtsa (Laanemetsa küla) Veski talu sulase Mikk Suriga (Jaago 1994), paar aastat pidas lesepõlve. Interneti perekonnanimede andmebaasis esineb perekonnanimi Suri 14 korda. Et andmebaasi kasutajat hoiatatakse võimalike ebatäpsuste eest, on võimalik, et seda nime esineb rohkem.
Liisi esimese abielu järgne perekonnanimi on üks võimalusi seletada sõna suri päritolu. On ju senini säilinud tava kutsuda naist mehe nimega, kusjuures haruldane pole seegi, et naist jäädakse pärast teist korda abiellumist kutsuma esimese mehe perekonnanimega.
Miks on sõna suri muutunud Lõuna-Eestis arstimisega tegelevate isikute üldnimeks, sellele ei oska ma ühest ja lõplikku vastust anda. Ühe versiooni kohaselt laieneski perekonnanimi Suri rahvasuus rahvaarstide üldnimeks ja kandus sealt ametinimetusena üle teistelegi rahvatarkadele ja posijatele.
Valgamaal Laanemetsa-Koikkülas arvates ümber 100 aasta on püsivalt olnud ja lääb edasi nõidarstimine. Selle tegevuse algatajaks oli naesterahvas Taits, rahva kutses Suri, kes vanal päivil pimedaks jäi ja edasi arstis. Selle järele algas ta poeg ametid oma vanapäevadeni töötades ja viimasel ajal tema poeg noore mehena. Arsti võimu olla saanud algataja 7-ma Moosese raamatust ja järeltulijad õpetusest (ERA I 5, 64 < Hargla).
Enne surma oli Suri ütelnud, et tema on neljas põlv, kellel selline võim on. Ja viiendale põlvele läheb ka see võim edasi, aga siis enam ei lähe (RKM II 307, 474/6 (1) < Karula).
[---]
Kusta ja Anton Taitsi perekonnad on maetud Valga maakonda Lannamõtsa kalmistule, kus puhkavad nii õigeusklikud kui ka luterlased. Isa ja poja hauaplatsid asetsevad eraldi. Kusta Taitsi hauaplatsi ümbritsevad viis põlispärna. Säilinud on üks raudrist ja hauakivi, millelt puudub nimeplaat. Peeter Pettai sõnutsi on hauakivi püstitatud patsientide annetatud raha eest. Graniidist hauakivil on kujutatud musta pilve, kust sajab vihma kalmukünkale, millel seisab rist. Pilve kohal on kõikenägev ja -kaitsev ring, mis sümboliseerib silma, mille keskel oli kullatud rist.
Jaak Sarapuu laseb oma ajalooteemalises lasteraamatus Suri suguvõsal koguni kümnendasse sajandisse tagasi ulatuda (ehkki nimi `Suri` jõudis sellesse rahvaarstide suguvõssa alles 19. saj esimesel poolel).
Jaak Sarapuu „Imeuhmer: Jutustus nooremast rauaajast [10. saj lõpp]“ (Viljandi 1993) Uru ja Mehine on Imeuhmri (Sampo) otsingutel võtnud suuna Koiva jõe poole: „Nad kuulsid, et Koiva jõe ääres elavad üks väga kuulus nõid. „Nõia nimi on Suri, kes võib su hinge hea tasu eest kõikjale lennutada.“ Suri annab Mehisele taimedest keedetud jooki ja saadab ta hinge jõepõhja Imeuhmri kilde otsima.
JAAK SARAPUU (1939)
Õpetaja, kirjanik, kirjastaja.
Sündinud Hargla kihelkonna läänepiiril Lepa külas Asu talus taluniku peres. Õppis Lepa, Koikküla ja Valga koolides, lõpetas Tartu Riiklikus Ülikoolis ajaloo eriala. Töötanud õpetajana, näitlejana, muuseumi metoodikuna (enamasti Viljandi kandis). 1994. asutas J. Sarapuu Kirjastuse, mis on välja andnud peamiselt üldhariduskooli õppevahendeid. Avaldanud lühijuttude kogud „Austusavaldus“ (Tallinn 1974), „Kollendavate väljade vahelt: külajutte aastaist 1973-1977“ (Tallinn 1978), „Peremärgid“ (Tallinn 1990). Jutud kujutavad kirjutamisaja (=sovhoosiaja) külaelu. Mõne jutu tegevus on paigutatud lapsepõlvest tuttavale maastikule. Vilksatavad kohanimed Koivaküla, Mustjõgi, Aheru, Mudajärv, Lannamõtsa (Laanemetsa). Siin-seal pillab mõni tegelane paar lauset Hargla kandi võru keeles: „Ärke panke pahas, tirektur, et ma nõnna teid kinni pedäsi… Mul õks tuusamune ädä. Küll kõnele brigadiri vai osakonnajuhatajage – ei midagi. Karjamaa om väikõni. Eelmisel sügüsel künti kõik üles, sannatagune kah. Tohoh, ma käü egä päiv tüül ja ei saa luumi ka pedäde. Mul ju lehm ja õhvakõni. Nüüd mõtli, kõnele teile, enämb muu ei avite.“ („Kollendavate väljade vahelt“, jutt „Tavatu komandeering“). Mõnes loos on võrukeelset kõnet pikemaltki , nt „Engerahu“ kogumikus „Kollendavate väljade vahelt“, „Lõõtspillivälu“ kogumikus „Peremärgid“. Viimases loos istub vana Kusta linnas kortermajas, tõmbab lõõtspilli ja meenutab südamevaluga oma kodu, Asu talu, mida poeg ja minia alles hoida ei tahtnud.
Jaak Sarapuu ajaloolist romaani „Kuningas Lembitu elu“ (Tallinn 1993) peetakse nii ajaloolise tõe kui kirjandusliku kaalukuse poolest vaieldavaks.
Õpilaste ajalootunnetuse arendamiseks on Jaak Sarapuu kirjutanud jutustustesarja „Uru kummalised seiklused muistses Eestis“. 5. klassi poiss Uru Saaritera kohtub Viljandi järve kaldal kosmosetulnukatega, kes lubavad täita tema soovi. Ajaloohuviline Uru soovib reisida läbi aja. Läbi kuue raamatu seikluste käib ta läbi kuus etappi sama järveäärse paikkonna ajaloost ja elab igas ajastus ühe sealse aasta (mis tema kaasajas kestab ainult ühe tunni, seega jääb poiss kogu sarja vältel 12-aastaseks). Ta tutvub kohalike inimestega ja teeb koos nendega läbi kõik sündmused, mis selle aasta jooksul juhtuvad.
1. „Taevalindlased ja kirveslased: jutustus kiviajast [3. aastatuhande lõpp e.m.a.]“ (Tallinn 1980)
Uru võetakse vastu järveäärse hõimu liikmeks kui Pikse kojast saadetud Tulepoiss. Ta käib koos hõimlastega kalal ja jahil, kuulab pikkadel talveõhtutel kojas lõkke ääres nende lugusid. Pikemalt on juttu esimestest kokkupuudetest järvekaldale ilmunud võõra kirveslaste hõimuga (kohalike soome-ugri hõimude ja venekirveste kultuuri hõimude segunemisel kujunesidki hiljem eesti hõimud).
2. „Salakivi: jutustus pronksiajast [2. aastatuhande lõpp e.m.a.]“ (Tallinn 1983)
Pronksiaega jõudnud Uru näeb jõesuudmes kiviaja inimeste asulakohas vaid inimjälgedeta paksu metsa. Suitsu järgi leiab ta taraga ümbritsetud asula, mille elanikud annavad talle nimeks Päevapoiss, sest arvavad, et ta on saadetud püha Päikese poolt. Uru käib koos siuge austava Ussiveere rahvaga karjas, raiub kivikirvega alepõldu ja võtab ette pikki retki Emajärve (Võrtsjärve) ning mere äärde, et saada kätte tükk väärtuslikku salakivi (pronksi), mida vahetati mereäärsetelt hõimudelt nahkade vastu.
3. „Soovaimude laukast: jutustus varasest rauaajast [1. aastatuhande lõpp e.m.a.]“ (Tallinn 1987)
Rauaajas satub Uru Ussisoo serval Tarvala rahva juurde. Seekord arvatakse, et ta on Sooema saadetud Soopoiss, kes aitab Odel leida väärtuslikku rauda sisaldavat soomuda. Kui Ode rauda piisavalt kiiresti ei leia, põgenevad Ode, tema armastatu Lemmi ja Uru küla viha eest, jõuavad pärast pikka rännakut mereäärsesse Rebalasse, kus jätkavad raua otsinguid, teevad koos külarahvaga põllutöid ja käivad merel võõramaalaste laevadega kauplemas, talvel hülgejahil. Ode katsetusi kroonib lõpuks edu - ta mõtleb välja, kuidas soomaagist rauda põletada ja nad rändavad tagasi kodukülla.
4. „Imeuhmer: Jutustus nooremast rauaajast [10. saj lõpp]“ (Viljandi 1993)
Viljandi küla inimeste jaoks on püha tamme tagant välja astunud Uru Tammepoiss. Ode suguvõsa järeltulijad on sepaametiga rikastunud – külavanem Võttelile kuulvad kõik maad Viljandi järvest Karula järveni. Uru uue sõbra Mehise armastatu, Võtteli tütar Kaibo, ei taha enam vaesest kosilasest kuuldagi. Mehine otsustab Tammepoisi abiga leida Imeuhmri (salakirjadega kaetud uhmri, milles hõbedane nui, mis annab uhmris tampijale münte, ehteid ja muid rikkusi). Nad rändavad rahvajuttude ja külatarkade juhatuste jälil Harjumaale, sealt Saaremaale, pärast viikingite vangistusest pääsemist purjetavad laevaga Põhjalasse. Seal kuulevad nad, et imeuhmer, mida Põhjala rahvas tunneb Sampo nime all, on kotka küüntest kukkudes purunenud tuhandeteks kildudeks ja paiskunud üle maailma. Eriti palju väärtuslikke kilde olevat leida Koiva jõest. Koiva ääres otsivad rändurid üles vana Suri, kes ütleb Mehisele õpetussõnad: „Aeg on imeuhmri killud teradeks teinud ja tolmuks tampinud, mis vee ja maa kaudu on tasapisi laiali kandunud. Sa pead Imeuhmri pudenenud ivakesed kui mesilane aegamisi kokku koguma. Pea meeles, esimene ivake võib sul kõige lähemal leiduda.“ Mehine mõistab, et ta ei igatsegi enam Kaibo järele, vaid armastab hoopis nendega teel liitunud Saaremaa tüdrukut Meelit.
5. „Lembitu salakuulaja: jutustus 13. sajandi algusest“ (Viljandi 1995)
13. sajandi Viljandi külasse satub Uru hommikul pärast lahingut ristirüütlitega. Ta võetakse vangi, teeskleb lapsena eesti meresõitjate poolt vangistatud ja Eestis üles kasvanud saksa poissi. Saksa kaupmees arvab ta olevat oma kadumajäänud vennapoja Kuno ja võtab endaga kaasa Riiga. Koos temaga võetakse vangi ja viiakse piiskop Alberti lossi orjaks Leole vanema Lembitu vennatütar Virme, kes õhutab Urut põgenema ja viima Lembitule teateid piiskop Alberti plaanidest.
6. „Ohtlik rada: jutustus 14. sajandi algusest“ (Viljandi 1998)
14. sajandi Viljandi ehitatakse kivist ordulinnust ja asulas on parajasti käimas kevadlaat. Uru kohtub Hingevaldiga, kes peab turuplatsil sütitava kõne üleskutsega olla valmis tapreid haarama ja taastama muistne vabadus. Nad põgenevad ordusulaste käest ja rändavad ülestõusu õhutadesTartusse, sealt Tallinna ja Hingevaldi kodukanti Saaremaale. Ühel laevaretkel satub Uru vangi ja viiakse Viljandi ordilinnusesse ja teda ähvardab tuleriidal hukkamine. Viimasel hetkel päästab poisi Hingevald, kes jutustab, et saarlased on vahepeal ordumehed saarelt minema kihutanud ja Saaremaa on jälle vaba.
Aili Kokk. Mis mees on haigla esimene mees. Saarte Hääl, 2009, 30. nov
[Lapsepõlve Asu talus meenutab Jaak Sarapuu vend, Kuressaare haigla peaarst Viktor Sarapuu]:
„Viktor Sarapuu on pärit Valgamaalt Taheva valla Lepa külast. Peres oli kuus last, Viktor oli pesamuna. Isa, kes oli teeninud Eesti kaitseväe soomusrongis, saadeti 1947. aastal kümneks aastaks Siberisse. Ema jäi kuue lapsega üksi.
Viktor mäletab 1949. aasta küüditamist: Arvasime, et meil on nagunii minek, isa oli ju vangis… Aga ei viidud. Pärast selgus, et üks julgeolekutöötaja elas meie majas, ilmselt too halastas meie peale.”
Kooliteed alustas Viktor Sarapuu Lepa algkoolis, edasi tuli Koiküla 7-klassiline kool.
“Sinna oli 7–8 kilomeetrit jala minna, kolm kilomeetrit läbi paksu metsa. Hommikul pimedas kambas läksime, panime läkiläki sisse põleva küünla, et hunte eemale peletada… Taskulampe siis ei olnud,” meenutab mees.
Kui Stalin suri (5. märts 1953), tuli õpetaja klassi ja teatas kurbusega: “Lapsed, isa on surnud!” Poiss sai aru, et surnud on tema isa seal Siberi vanglas. Pastlad jalga, ja lidus kodu poole emale teadet viima. Õnneks selgus, et surnud oli see teine “isa”, Stalin.
Isa tuli koju tagasi 1956. aastal. “Mäletan, et läksime talle Valka vastu. Rongilt tuli maha üks vana ja väsinud mees puujala ja seljakotiga, puhvaika seljas… Täiesti venestunud, füüsiliselt kurnatud, kuid vaim oli terve,” meenutab poeg.
Lapsed imetlevad oma ema, kes mitmed aastad suutis üksi suurt peret ülal pidada. Riided, need läksid ikka vanemalt nooremale ja nii edasi, kuni päris ära kulusid. Ema ise kudus ja õmbles. Kõik Sarapuude pere kuus last on omandanud kõrghariduse. Perest on sirgunud ajaloolane ja kirjanik Jaak Sarapuu, ajakirjanik Asse Soomets (kelle tütar Triin Soomets on luuletaja), kaks inseneri ja ökonomist.“
ASSE SOOMETS (1941)
Ajakirjanik
Sama Lepa küla Asu talu kuuelapselise pere tütrena on üles kasvanud ka ajakirjanik Asse Soomets, kes on olnud muuhulgas ajakirja Eesti Naine osakonnatoimetaja 1988-1995: "Esiteks oli see võimalus senise päevakajalise kiire ajalehetöö asemel teha rahulikult üldhuvitavat ajakirja. Sinisukana õppisin selle aja jooksul juurde ilmatu palju pereemale igapäevaeluks vajalikke teadmisi, oskusi ja nippe. Olin pereelu osakonna toimetaja ja minu ülesanne oli hankida ka kõikvõimalikke nõuandeid, igasse numbrisse neli ajakirjalehekülge. Oli vaene aeg, poest polnud sageli saada isegi leiba, saati siis muud. Õppisin oskajatelt selgeks ja avaldasin, kuidas ise küpsetada leiba ning valmistada sellest juuretist, kuidas teha kodus pärmi, keeta suhkrupeedist siirupit, keeta-aurutada ületalve säilitamiseks hoidiseid. Õppisin lihtsate toitude valmistamist. Sageli võtsin toiduretseptide raamatud või käsikirjad hilisõhtuseks lugemiseks isegi voodisse kaasa. Tänu sellele süvenemisele jõudis aastate pärast lõpuks kätte hetk, mil oskasin ükskõik kui väikesest toidukraamist midagi head ja huvitavat kokata. Ilma naljata: see oli ja on elus oluline asi." (Aastad Eesti Naisega: [meenutusi ajakirja juubeli puhul 2009. a] )
Hiljem oli Asse Soomets ajalehe Videvik vanemtoimetaja kuni lehe sulgemiseni 2013.
Asse Soometsa tütar on luuletaja ning tõlkija TRIIN SOOMETS (1969)
MIHKEL ZILMER (1948)
Meditsiinibiokeemik, arstiteadlane.
Samuti üles kasvanud Lepa külas Asu talus. Kirjutanud enam kui 20 meditsiinilise (inimorganismi) biokeemia-alase ja tervisliku söömise alase õpikut ja raamatut (nt "Meditsiiniline biokeemia", "Vitamiinid", "Mineraalained", "Normaalne söömine", "Normaalse söömise kursuste käsiraamat,jt).
Ta on kuulunud Tartu tudengite kultusansambli „Rajacas“ koosseisu alates selle esimesest lainest 1966. Kirjutanud hulgaliselt laule nagu „Eestimaa (Tuhanded külad)“, „Armsas Tartus Vana Ülikool“ jt.
Mihkel Zilmer: õige toitumine ei hoia kindlasti ära kõiki haigusi, kuid kahandab oluliselt paljude haiguste riske. Sakala, 2003, 20. dets
Valgamaal Lepa külas väikeses Asu talus elas kaks peret. Johannes Sarapuu olid venelased Siberisse küüditanud ja tema naine oli kuue lapsega üksi jäänud. Oma kahe pojaga elas seal ka Johannese õde Liidia Zilmer.
Emad käisid olematu palga eest kolhoosis tööl, lapsi kantseldas vanaema, hea südamega, aga äärmiselt nõudlik ja korraarmastaja naine. Lastel ulakusteks suurt mahti polnud, sest õppimisest vabal ajal tuli tööd teha. Poistel juhtus siiski nii mõndagi. Kord sattus padrun "kogemata" pliidi alla ja kuul lendas läbi akna välja. Vanaema vitsa eest päästsid siis vaid väledad jalad.
Vanaema oli nooruses olnud mõisaperes lapsehoidja. Kui poisid pahandust tegid, hakkas ta nendega saksa keeles kurjustama. Seda kardeti millegipärast kõige rohkem, see oli tunduvalt hirmuäratavam kui eesti keeles pragamine.
On tähelepanuväärne, et seitse Asu talu last jõudis kõrgkooli, neist viis Tartu Ülikooli. Nii ei olnud noorimal, Mihkel Zilmeril pärast Valga 1. Keskkooli lõpetamist kuigi keeruline edasist teed valida — teised olid Tartus ees.
Ometi ahvatles ka muusika. Keskkoolipäevil asutas Mihkel koos sõpradega ühe Eesti esimestest kitarriansamblitest, mille põhiline esinemispaik oli paraku Läti Valkas. Ülikoolis sai temast legendaarse bioloogiatudengite ansambli Rajacas liige ja laululooja.Tagantjärele meenutavad nii tädilapsed kui vend, et kuigi Mihkel tegi nendega kõik tööd ja mängud kaasa, oli ta teistest erinev — talle meeldis juba varakult asjade kallal juurelda ja nähtuste põhjusi otsida.
Ülikoolis jagas andekas noormees ennast bioloogia- ja arstiteaduskonna ning tollal ülipopulaarse Rajaca vahel.
Nüüdseks on Mihkel Zilmerist saanud tippteadlane, Tartu Ülikooli professor ja Biokeemia Instituudi juhataja. Teised Asu talu lapsed pole teinud küll nii hiilgavat akadeemilist karjääri, ent nad on kõik ühiskonnas lugupeetud inimesed: Mihkel Zilmeri vanem vend Kaarel Zilmer, kauaaegne Eesti Suusaliidu president, on pedagoogikaülikooli õppejõud, Jaak Sarapuu kirjastaja, Viktor Sarapuu arst ja haiglajuht, Asse Soomets ajakirjanik, Roland ja Hans Sarapuu insenerid ning Helga Sarapuu raamatupidaja.
Oma lapsepõlve meenutades ei suuda nad tänase päevani aru saada, kust võtsid nende emad tollases vaeses ja ülekohtuses maailmas selle jõu, et kõigist lastest inimesed kasvatada ja neile korralik haridus anda.
[---]
Mihkel Zilmer: lõpetage söömisalane tõmblemine. Postimees, 2014, 22. juuni
Tartu Ülikooli professor, tuntud meditsiinibiokeemik Mihkel Zilmer kinnitab, et toitumine saab alguse mõtlemisest ning maailma enda jaoks paika panemisest. Tema sõnul on tänapäeval kõige suurem probleem see, et levib vastuoluline info ja kohati ei julgeta enam midagi süüa. «Minu esimene soovitus on, et lõpetage söömisalane tõmblemine, sest lühiajalise toitumiseelistuse puhul ei muuda te organismis tegelikult midagi,» sõnab Zilmer.
Endale tasub selgeks teha hoopis põhiasjad. Esiteks tasub toitumist järgides toimida inimorganismi ainevahetuse põhiselt. «Kui sööte korra valesti, ei jäta see mingisugust jälge. Kaua ja lõpmatult valesti toitudes tuleb see aga tõesti oma tervise hinnaga kinni maksta. Inimorganismil on võime pidada anormaalsele toitumisele vastu kuni poolteist aastat, seejärel hakkavad toimuma väikesed muutused. Seetõttu ei tasu veel pärast paarikuist dieedil olemist hõigata, et organism saab ilma vajalike toitaineteta hakkama,» lisab Zilmer. [---]
Ansamblist Rajacas:
http://www.rajacas.eu/
http://www.rajacas.com/
http://www.jukeboxalive.com/music_listen_2666781.html
Jaak Allik: “Rajacas” ei laulnudki, ei vallanudki sõna ega teinudki muusikat. Ta kõneles omavanustega just sellest, mis meil kõigil hinges oli. Ta rääkis meile meie oma elust nii üleilmses kui ka ühikatoa mastaabis. Laulud ja muusika olid “Rajaca” programmides üldse teisejärgulised, eelkõige oli see vaimukale lavalisele naljale ning napile, kuid täpsele sõnale rajatud punt. Kõik “Rajacas” osalenud oli targad poisid, seda näitab nende edasine elutee ning seepärast ei teinud nad ka kunagi lolli nalja.
Kultuur: Rajacas 40 aastat hiljem. Virumaa Teataja, 2008, 2. aug
Tudengiansambel Rajacas tuli kokku 1965. aastal ning aktiivselt tegutseti kuni 1970. aastani. Tegeleti lootuses, et nõukogude kord laguneb. Ehkki oldi julgeoleku teravdatud tähelepanu all, suudeti asju ajada nõnda, et esinemiskeelde ei tulnud ja kedagi kinni ei pandud. Küll aga olid ansambliliikmetele mõnda aega juhtivad töökohad välistatud.
Paroodiaansambel sai nime Vene raadiojaama Majak järgi. Parodeeriti raadiot, ajalehte, televisiooni, kõike, mis oli sel ajal aktuaalne. Ideoloogia sarnanes aastaid hiljem pead tõstnud punkarite omale, kuid muusika oli hoopis teine. Laulude vahele visati nalju ja see ajas rahva pöördesse. Põhiline naljamees oli Priit Pärn, kelle killud olid kiired, lühikesed ja tabavad. Rajacas lausa “tappis” inimesi oma naljadega. Ühest bändi esinemisest on ka film tehtud, kuid pilt hüppab pidevalt, sest filmimees vappus naeru käes oma kaameraga.
Rajaca üks tuntumaid laule, mis suisa rahvalauluks muutunud, on “Kuni su küla elab, elad sina ka”. Kes teab neid sõnu, teab ka, et laulu mõte on praegu aktuaalsem, kui kunagi varem.
KARULA KIHELKOND
Säilinud ürikutes mainitakse Karulat esmakordselt 1392.a. kui paroch. Ecclesia Carvele (kihelkonna kirik Karulas). Just siit said nime kihelkond ja hiljem tekkinud Karula mõis. See tõik seab omakorda kahtluse alla Karula nime seose karudega. Karusid ja suuri karulaani võis siin olla küll, ainult et karusid nimetati tol kaugel ajal Ugandis, seega ka Karulas ottideks. Just Ugandi tähtsaim linnus kannab lõunaeestilist nime Otepää, s.o. oti pää ehk karu pea. Kodu-uurija Helbe Merila-Lattiku arvates tuleneb Karula nimi pigem lõuna-eesti sõnadest karv, karvane, karune (Carvele), s.o karm, ebasõbralik. Sellisena võis see raskesti läbitav ja haritav maa uusasukale tõepoolest paista ja sellest ka nime saada.
Kui Rootsi aja lõpus 1694. aastal loodi Hargla kihelkond, võeti endise Karula kihelkonna küljest selle koosseisu Koikküla, Lannamõtsa ja Taheva piirkond.
Omapärane on Karula kõrgustiku saamislugu. Arvo Järveti andmetel põrganud suure jääsulamise ajal Otepää ja Haanja külgepidi kokku. Otepää jääd ja veed siirdusid edasi Võrtsjärve ja Soome lahe poole, Haanja omad Mustjõe kaudu Riia lahe poole. Põrkunud laamade kortsulükatud servad ongi Karula kuplistik. Tänu sellele kokkupõrkele võime nautida Eesti kõige liigestatumat maastikku ja kõige ilusamaid mäekupleid.
Toivo Kotov. Lüllemäe talimatk. Lüllemäe teeristis on kenasti näha Karulat läbiv veelahe. Kui pissid põhja poole, lähevad veed Tsira oja, Piirioja ja Vareseoja kaudu Väikesesse Emajõkke, sealt edasi, sealt edasi läbi Suure Emajöe, Peipsi järve ja Narva jõe Soome lahte. Kui pissid lõuna poole, siis lähevad veed Verioja kaudu karula keeles Kantsi järve, mehka keeles Suurjärve, kirjakeeles Aheru järve. Sealt edasi Mustjõkke, Mustjõest Koiva jõkke ja Koiva jõest Riia lahte.
Jaan Lattik. „Mõrsjapärg“ (Göteborg 1951). Lk 105: „Karula kuplistik igat sorti mägedega võis tõepoolest üht võõrast inimest, kes esmakordselt sinna valda juhtus sõitma, tuli too reisija Harglast, Sangastest või ka Urvastest või veelgi kaugemalt, võluda ja haarata oma künkaliste kätega sülle. Oma valla inimene loomukohaselt ei näinud midagi erilist Jumala ilusas loomingus. Arvas, et nii pidigi olema. Kui sõnnikukoorem järsu mäe kaldal ümber läks, siis kirus, et „misjaoss siia näid mäki nii pallu om visat“.“
Võru Instituut: Ajaloolise Võrumaa kodulooline bibliograafia: Karula kihelkond
"Võromaa kodolugu". (Võru 2004). Lk 116-145 Karula kihlkund
Eesti mõisaportaal: Kihelkonnad: Võrumaa: Karula kihelkond
Lõuna-Eesti pärimuse portaal LEPP: Võrumaa: Karula pärimus
"Kuiss vanal Võromaal eleti: Valimik korrespondentide murdetekste VI" (Tallinn, 2005)
KARULA KIHELKONNA RAHVARÕIVAD
Meeste rõivad: Hame (hamõ) oli kotiriide taolisest jämedast linasest kangast põlvini ulatuv rõivas, mis kinnitati kurgu alt väikese vitssõlega. Hamele tehti lai mahapööratud või madal püstkrae. Kirikuhame oli peenemast ja valgekspleegitatud riidest, igapäevarõivas õmmeldi labasest kangast. Käistele tehti värvlid ja õlgadele õlalapid ehk õlaletid.
Pihtsärgid, pikksärgid ja püksid kooti jämedast villasest kangast. Värv enamasti hahk – seda värvi lõnga saadi, kui lambavalgele villale kedrati hulka üksikuid lambamusti kiudusid. Hahk oli heledam kui helehall, aga mitte päris valge.
Pihtsärk ehk kuub oli Karulas tavaliselt hall, vahel ka must. Pihtsärgile õmmeldi kämblalaiune kliistriga kõvaks tehtud krae.
Vesti esiosa tehti villasest riidest ja seljaosa poeriidest või omakootud takuriidest. Püksid olid alguses täislakaga, hiljem poollakaga. Täislakaga pükstel käis lapp eest lahti ja kinnitati pükste kummalegi puusale õmmeldud nööbi külge. Et püksid lapi lahtivõtmise korral maha ei kukuks, oli pükstele õmmeldud värvel, mis eest nööbiga kinni käis. Sellele vaatamata tuli vahel ette, et meestel mõisahärra ees seistes püksid äkki maha kukkusid. Vanemal ajal ulatusid püksid poole sääreni, hiljem võeti kasutusele pika säärega püksid. Paksust kangast õmmeldud püksid ei andnud uutena põlvest hästi koolduma. Päris kimpu jäi vihmaajal, mil riie vett täis imbudes vildisarnaseks kõvaks läks, nii et jalgu vaevalt painutada sai. Suursärk ulatus peaaegu kandadeni. Krae oli samasugune kui pihtsärgil. Kirikusse minnes pidi suursärk tingimata seljas olema, sest muidu ei ole mees moodis, ehkki suursärk paks ja raske kanda oli. Kui talvel vooris käies suursärk märjaks sai ja ära külmus, siis pandi kõrtsi minnes püsti ja seisis kui mees. Talvel kanti lambanahkset kasukat.
Meeste suviseks peakatteks oli kõrge tasase põhjaga viltkübar. Kübaraserv tehti kämblalaiune või laiemgi, et päike silma ei paistaks. Kübarad olid nii paksud ja kõvad, et heinal olles võis söömise ajal nende peal istuda. Kübaraid olevat tellitud Mõniste valla kübarsepalt. Talviseks peakatteks oli lambanahkne müts.
Sukkadele või jalarättidele tõmmati otsa pastlad ehk tsuvvad või viisud. Hiljem, kui kingad ja saapad rohkem levisid, käidi kirikus ja külas kingade ja saabastega.
Naiste riided: alla põlve ulatuvad hamed õmmeldi valgest linasest riidest Kanti ka nn jakuga hamet, mille pihaosa oli peenemast linasest ja allosa takusest. Nooremad tüdrukud kandsid suvel palavaga ka ainult vöötatud hamet. Laste hamed tehti varrukavärvliteta (kui kari kargama nakas, sis ei higitse). Õlgadele õmmeldi õlalapid, mis kaunistati valge tikandiga. Naiste särgi õlalappide ja varrukavärvli püvisilmkirjas valge tikand on Lääne-Võrumaa särkide arhailisemaid elemente.
Naiste tavaliselt veidi allapoole puusa ulatuvad kampsonid õmmeldi keha järgi. Kampsuni rinnaväljalõige oli sügavalt välja kaarit. Alläärde tehti väiksed voldid ehk kimarused. Uhkematele kampsunitele õmmeldi eriti tihedad ja peenikesed voldid, millest tuli ka nimetus tuhandevoldiline. Viimast nimetust tarvitati üsna palju kampsoni asemel. Karula ja Kaagjärve vallas õmmeldi kampsunid kaua hahast või valgest kangast, Antslas hakati varem potisinist kandma. Kampsuneid kanti 1870. aastateni. Rikkamad kandsid kampsuni väljalõike kohal hame peal sõlge. Kõik sõlge muretseda ei saanud, sest need olid kallid. Hame kaelus kinnitati punase siidilindiga, mille otsad rippusid sõle südameni. Sõle hõbedane ja lindi punane helk andsid näole roosa ja klaari jume. Mõnel oli ka kaelaraha, mis käies vastu sõlge kõlksus.
Undruk, Karulas ka prunts, pronts, ündrik, oli 19. sajandi keskpaigani kas valge või hahk. Kanti ka küljelt kokku õmblemata seelikuid ehk pallapooli. 19. sajandi keskel läks moodi pikitriibuline ehk jooneline riie, 1875. aasta paiku ruuduline. Siis õmmeldi seelikud hästi õmmeldi laiad, kimarused ülaääres ehk ülevalt kortsu sisse pantu.
Suvel kanti linaseid atlasskoes undrukuid. Atlassriie oli enamasti valge põhjaga, millele olid sinised ja punased jooned sisse kootud. Suvel kanti ka üleni valget pallapoolt. See õmmeldi linasest riidest, allserv
kaunistati värvilise nööriga.
Vöö oli naisterahval lapsest saati ümber. Noorele tütarlapsele köideti varakult vööpeale, et poisi moodi ei kasvaks, vaid keskelt peenem
Naiste suursärk ehk pikk-kuub oli hahk ja taljesse töödeldud. Krae oli sõrmelaiune ning ümarate otstega. Suursärgi hõlmad kinnitati 3 paari haakidega, sest siis sõlg paistis iist vällä. Rõiva rinnaesine kirjati värviliste nööridega nii, et kahe punase vahel jooksis üks roheline või sinine. Nöörid ulatusid hõlma esiservas kaelusest vööni.
Ka naiste sukad olid valged või hahad ja ilma kirjadeta. Kingadega käies köideti need põlve alt kirjude säärepaeltega kinni, tsuvva ja viiskudega käies säärepaelu ei kantud.
Kodus töö juures oli kõigil naistel rätt peas. 19. sajandil oli see valgest omakootud kangast, mida hiljem kaunistati siniste ja punaste maagelõngaga sissekootud ristidega. 19. ja 20. sajandi vahetuse paiku levisid poest ostetud sitsist pearätid. Rätinurgad sõlmiti lõua alla, ainult heinaajal seoti need kukla taha. Kirikusse
ja külla minnes sidusid jõukamad pähe siidiräti. Linnas koolis käinud peretütred kandsid kübaraid.
19. sajandi lõpul kanti räti all valget linnast ostetud tanu, mille otsaesine oli kaunistatud pitsiga. Äsjaabiellunud naisele pandi peale laulatust tanu pähe. Pärast ta ilma tanuta enam kuskile ei tohtinud minna, seda loeti patuks. Kui üle toagi ilma tanuta läks, hoidis käe pea peal. Juhtus kiskudes üks naine teisel tanu peast ära tõmbama, loeti seda kõige suuremaks häbistuseks.
Suurrätt oli igal naisel. Tavaliselt olid need suureruudulised, tumedast lambavillast põhjaga. Ilusa ilmaga kanti suurrätti kokkupandult käe peal. Vaesematel naistel asendas suurrätt üleriideid.
„Karula kihelkonna vanem käsitöö = Karula kihlkunna vanõmb käsitüü“. Karula Hoiu Ühing, 2010. 48 lk+CD
Raamatusse koondatud pildid annavad läbilõike Karula kihelkonna käsitööst – riietest, vaipadest ja tekkidest, toidu- ja säilitusnõudest, ehetest ja tööriistadest. Osa neist pärinevad muuseumitest – Valga ja Eesti Rahva Muuseumi kogudest, osa kohalike inimeste käest.
KARULA MURRAK
„Võromaa kodolugu“. (Võru 2004). Lk 119: Sellest kandist on aja jooksul palju sõdu üle käinud. Tühjaks jäänud paikadesse on tulnud naabrid lätlased ja mulgid oma keelega. Mulgi keele mõju on Karula kihelkonnas tunda.
Mujal Võrumaal öeldakse:
oll, tull, võtsõ
mõisahe, Karulahe
tynõ, pernaanõ
latsõkõnõ, pinikõnõ
Karula kandis öeldakse natuke teisiti:
ollisi, tullisi, võttisi
mõisalõ vai mõisadõ, Karulalõ vai Karuladõ
tyni, pernani
latsõkõni, pinikõni
Jaan Lattik. „Kui meil veel püksa ei olnud“. (Tallinn 1998). Lk 234: „Niipalju ma sain aga juba siis aru, et Mõniste ja Saru rahva keelemurre oli teistsugune kui meil. Kui ma kodus Mõniste keeles katsusin rääkida, naersid teised ja ütlesid: „Poiskõni käve Mõniste laadan ja tsurk uma keele är´. Nu taht olla Mehka mis Mehka, ku naasõ võtt, sis um naasõ nimi Hipp“
Jaan Lattik. „Meie vanad“ (Tartu 2002). Lk 73: „Minu ema peatas mind kohe jalapealt, kui ma vahel jutu sisse mõne Tallinna murdest sõna lasksin kukkuda, et „kas sinnu tuu jaus kuuli saadõtõs, et sa uma keele är tsurgid ja inämb ei mõista inemise muudu kõnõldõ“.“
Siug sündü söödule: Karula kihelkonna laulud. CD. 2006.
Plaadil on Karula laulud „Väikse Hellero" ja „Liinatsurade" esituses, lisaks valik varasemaid rahvalaulikute salvestusi.
JAAN LATTIK (1878-1967)
Kirjanik, usu-, haridus- ja poliitikategelane.
Sündis Karula vallas Mäkiste renditalus. Õppis Karulas ja Tartus, lõpetas 1908. aastal TÜ usuteaduskonna. Kutsuti Viljandisse eestluse vaimu toetama, töötas 1944. aastani Viljandi maakoguduse pastorina, ajuti ka kooliõpetajana, kirjutas lühiproosat, oli aktiivselt tegev poliitikas (riigikogu liige, haridusminister, välisminister, saadik Leedus jm). Sõja lõpul põgenes Rootsi. Paguluses tegutses pastorina, reisis, avaldas memuaare ja jutlustekogumikke. Suri 1967 Stockholmis, 2008 maeti ümber Viljandisse.
Ilukirjandusega hakkas Lattik tegelema juba Tartus Treffneri koolis. Kittali varjunime all ilmus tema jutte eri väljaannetes. Tuntuks tegi Lattiku jutukogu „Meie noored” (1907), mille illustreeris K. A. Hindrey, kogust sai kiiresti üks populaarsemaid eesti lasteraamatuid. Lattiku enese lapsepõlve kirjeldavad ka hilisemad jutukogud „Minu kodust” (1921) ja „Mets” (1928). Külaelu ja maarahva hoiakuid 19. saj lõpul kunagises kodukohas Karulas annavad edasi peamiselt murdekeelt rääkivad lapsed. Põnevaid süžeesid pakub kogu „Surnu pruut ja katkised käed” (1924). Õpiaegadest räägib jutukogu „Koolipoisid” (1928). Lattiku reise kirjeldab reisiraamat „Lõunamaale” (1925), teoloogilisi vaateid ja pastoritööd kirjeldavad „Martin Luther” (1924) ja jutlustekogu „Elavad söed” (1932), riigimeheametit „Eesti Vabariigi iseseisvuse päevaks” (1935) jm kirjutised.
Paguluses kujunes Lattikust eesti memuaristika väljapaistvamaid autoreid. Ilmusid hilisemate jutustuste ja lapsepõlvemälestuste kogud „Räägi mulle üks jutt” (1946), „Mõrsjapärg” (1951) ja „Talupoja laul” (1953), mis sisaldavad ka Lattiku murdekeelset ja vaimulikku luulet. Pastoritegevust ja mälestusi täiskasvanueast kajastavad Lattiku kogud „Viljandi kirikumõis kõneleb” (1948), „Teekond läbi öö” I–IV (1951) ja „Minu album” (1960). Lattiku mitmest mälestustekogust ilmus paguluses ka kordustrükke. Valiku kolme lastekogu lugudest koondas Lattik paguluses raamatusse „Meie noored” (1952), lisaks ilmusid Lattiku jutlustekogu „Tulge vee juurde” (1961) ja eluõhtul armastusromaan „Teda ei ole siin!” (1964).
Kodu-Eestis on Hando Runnel koostanud Lattiku lastelugudest ja juttudest valikkogu „Kui meil veel püksa ei olnud” (1998), 1942–1961 avaldatud ajaleheartiklitest ja jutlustest valikkogu “Meie vanad” (2002), jutlustest, mõtisklustest ja reisikirjadest valikkogu „Õhtu ajal on valgus“ (2013). Lisaks on ilmunud kordustrükke laste-ja noortejuttude kogudest.
Jaan Lattik ei ole ise kirjutanud põhjalikku autobiograafiat, kuid pikemaid või lühemaid põikeid tema elulukku on mitmel pool tema arvukates kirjatöödes. Lüllemäe koduloolane Toivo Kotov on need katked Jaan Lattiku raamatutest välja noppinud ja ajaliselt järjestanud konspektiks pealkirjaga „Tiijuht“
Sünnikodu Mäkiste renditalu:
Jaan Lattik. „Mõrsjapärg: Jutustusi ja mälestusi“ (Göteborg, 1951). Lk 104: „Ma nimetan seda metsataluks. Lagendiku moodustas ainult oma talu põld. See oli puhtalt lausik maa. Mägesid ega künkaid ühtegi. Elumaja seisis veidi kõrgemal kohal metsa ääres, et oleks parem aknast vaadata üle põldude igale poole. Mets, mis talu põldusid piiras, oli kui suur pärg punutud talule iluks, rõõmuks, ka tormiks ja pisarateks, mida leidus inimeste silmis. Oli mõisa renditalu kuue-aastase rendilepingu alusel, mida korduvalt pikendati, antud ja võetud. Põld, heinamaa, samuti iga suur, ka vana puu ja karjavitski metsas härraste jagu. Tahtsid talu piiridest välja pääseda, üks ta puha, missuguse nelja tuule suunas, ole nii lahke, vähemalt kaks kuni kolm kilomeetrit läbi metsa.“
Jaan Lattik. „Minu album“ (Toronto 1960) lk 82: „Uus välimus ja kuju anti mu isa kodule juba alates 1890. aastast. Kadus vana muistne eestlaste kolmik – pikk õlgkatusega hoone elutare, rehetare ja rehealusega“.
Mäkiste talu jäi kõigile pere lastele eluks ajaks südamesse. Jaan Lattik „Meie noored“ (Tallinn 2009) lk 15: „Ma ei oska praegu mitte ütelda, miks ta mullegi nii armsaks sai. Midagi tal ei olnud, mis nii suurepäraline oleks olnud… aga kui säält ära tulid, siis oli iga kord see tulek nii raske, oleks tahtnud ikka veel kauemini jääda...“
Isa Davet Lattiku lapsepõlvest pajatas Jaanile ja tema õdedele-vendadele vanaema. Hälliga heinamaal puuoksa külge riputatud hälli all maas oli piimapudel külili kukkunud ja selle korgi vahelt tilkuvat piimaga maiustas suur rästik. Õnn, et pudel oli maas, mitte hällis, kuhu rästik oleks võinud piimalõhna peale ronida. (J. Lattik „Talupoja laul“, lk 11)
Isa oli noorena vaena maata sulaspoiss ja abiellus sama vaese, kuid väga musikaalse orvu Mata Ollmanniga, mispeale külarahvas naernud: „Nüüd Lattik pand naasõ värjetiteibahe laulma, ess mäng all viiulit ja tüü muku lätt!!“ (H. Merila-Lattik „Karm ja kaunis Karula“, lk 119)
„Minu isatalu kohta oli kuulda niisugust märkust, et noil Mäkiste rahval om laul õkva haiguses“. (J. Lattik „Talupoja laul“ lk 17)
Davet Lattiku teekond sulaspoisist pärisperemeheks sai alguse väikese tulutoova kõrtsi rentimisest Antsla valla piiril Tiksil. Seal teenitud rahaga sai rentida juba suurem talukoha – Taitse. Seal peatuti lühemat aega ja siis renditi metsade põue peidetud suurtalu Mäkiste, mis kujunes Daveti tegelikuks elutöö paigaks. Davet Lattik ei osanud karta, et ei saa talude päriseksostmise ajal osta 39 aastat peetud talu päriseks. Kuid Karula parunid ei nõustunud Mäkistet müüma. Lõpuks õnnestus Karula küngastiku südame kõige rahutumal maastikul asetsevVana-Mendo ehk Ala-Tinu talu päriseks osta. Tükk aega peeti korraga nii Mäkiste renditalu kui Vana-Mendo päristalu, kuid Mägiste rendilepingu lõppedes mõisnik uut enam ei sõlminud.
Jaan Lattik „Meie vanad“ (Tartu 2002) lk 84: „Kui minu isa pikkade aastate järel pidi rendikohalt lahkuma, olid kõik padrikud ja raiesmikud põlluks tehtud. Ja äraminev põllumees jättis sinna mõisa renditalu mullasse osa oma südamest. Olgugi, et läks oma päristallu, mille ta endale oli ostnud.“
Viimati külastas Jaan Lattik oma sünnikodu 1943. aastal: „Talu ennast ja talu põldu ei võigi nii kergesti ära tunda. Metsa on ümberringi palju maha võetud. Ühest renditalust on tehtud kogunisti neli talukohta.“ (Jaan Lattik „Meie vanad“, lk 123).
Õigeusk ja luteri usk Lattikute peres.
Kauaaegse karismaatilise luteri pastori Jaan Lattiku vanemad olid lapsena õigeusku ristitud, sest vanavanemad vahetasid hingemaa saamise lootuses usku. Paraku selgus, et maad ei anta ja luteri usku tagasipöördumine oli tsaaririigi seaduste kohaselt võimatu. Ka oma lapsi ei tohtinud õigeusklikud vanemad luteri usku ristida. Kui Jaan 1878. a sündis, olevat vene kiriku preestrid tulnud ise Mäkistele, et tuntud riigiusuvastaliste laps õigeusu rüppe päästa. Kuna isa Davet oli rajanud metsa taha jäävalt suurelt teelt taluni pika sirge sissesõidutee, märgati tulijaid talus juba kaugelt. Ema Mata haaras lapse sülle ja põgenes läbi kambriakna otse maja taga algavasse metsa. Korraldati kiire luterlik hädaristimine. Ristimissõnad ütles Mäkiste talu noor sulane Jaan Juul, kes ei peljanud võimalikku vangipanekut. Sulaselt saigi Jaan Lattik oma ristinime.
Kui samasugusel viisil ristiti pere noorim poeg Robert Moritz, viidi ema juba kreisikohtu ette ja päriti aru, kes teda riigiusu vastu õhutab. Ema võttis kogu süü enda peale: „Ma mõista ess uma pääga kah mõtõlda!“ Isa oli kokkuleppe kohaselt ristsete ajaks kodunt ära läinud, et talule peremees alles jääks. Pärast pikka kohtuprotsessi istus Mata Lattik Võru vanglas koos lastega ära mõnekuulise vanglakaristuse. Kui mehed vangla puutöökojas mängiva Jaani käest uurisid, mille eest ta kinni istub, vastanud poiss: selle eest, et ema mind Vissi ei viinud (Vissi õigeusukirik Karulas Pikkjärvel). (H. Merila-Lattik. „Karm ja kaunis Karula“, lk 117, J. Lattik „Õhtu ajal on valgus“, lk 25, J. Lattik „Minu album“ lk 91-92)
Sõnameistrina oli Jaan Lattik eelkõige üks Eesti paremaid kõnemehi, niihästi jutlustajana kui poliitikuna. Tema kõned külvasid vaimustust ja innustasid. Parlamendis oli ta tuntud vaimukate, tabavate ja teravate repliikide meistrina, kantslis rääkides oskas oma mõtteid väljendada lakooniliste tabavate kujundite kaudu, mis olid ühtaegu karmilt mehised ja samas peenetundeliselt mõistvad. Ka kibedatele etteheidetele järgnes tema jutlustes midagi lubavat ja lunastavat, katarsise kaudu puhastavat. Ka Jaan Lattiku kirjalike tekstide võlu pääseb mõjule õieti alles siis, kui neid valjusti esitatakse ja kõrvaga kuulatakse (J. Lattik. „Õhtu ajal on valgus“, Hando Runneli eessõna).
Jaan Lattikut kõnelemas saame kuulata tänu sellele, et Hargla kihelkonna mees Sulev Tailo-Tiits kogus Jaan Lattiku enda õhutusel Eesti Kultuuriarhiivi Eksiilis kõikvõimalikke dokumente ja korraldas 1953. aastast alates ka kultuuritegelaste avalikke loenguid, et nende esinemist heliplaadile salvestada.
1954. aastal rääkis 76-aastane Jaan Lattik Stockholmis oma Ameerika-reisist. KUULA: http://www.eeweb.ee/arendus/teejuhtjaan/randur-olulised-kohad-seoses-lattikuga/, vasakul sinisel taustal "Jaan Lattiku muljed reisist Ameerikasse". Helisalvestuse kestus 58 minutit.
Ettekanne annab hea ettekujutuse Jaan Lattiku kujundlikust, (enese)iroonilistest ja karismaatililisest kõnelemisstiilist ning laseb kuulda ka publiku sagedasi reaktsioone. Eriti elav reaktsioon tuleb ilmselt mõne üliinnuka päevapiltniku tegevusest põhjustatud vaherepliigile „Mina mõtlen, kas Jumal tõesti fotograafid on loonud?“, mispeale tuleb meenutus Kanada kirikus peetud jutlusest, kus kõneleja äkki märganud meest, kes roomab kõhuli maas ja suunab talle valguse näkku :-).
Jaan Lattik räägib selles ettekandes eestlaste ühistegevusest Rootsis, Ameerika ülikoolide tudengielust ja eestlaste toimetulekust Ameerikas, ameeriklaste loomusest. Rootsi eestlasi ja Ameerika eestlasi võrdleb ta järgmiselt: "Kui ma paneksin kõrva eestlase südame külge, ühe käega hoiaksin Ameerika eestlase pulssi ja teise käega hoiaksin Rootsi eestlase pulssi, siis Ameerika eestlase tuiksoon lööb kiiremini, nagu oleks ta trepist üles tulnud. Meil siin Rootsis lööb ta aeglasemalt. [---] Kui meie oleme siin nagu peremehed, siis nemad on nagu asunikud, kes alles ennast asutavad, suure jõu ja energiaga otsivad oma ala." Lisaks "lööb seal eestlasel oma isiksus välja", ta jälgib, mida teised teevad. "Ja kui teisel näiteks auto on - ega mina ka ei magaks ühtegi ööd, kui ma näeks, et teisel auto on ja mul ei oleks! Ehk ma lõhuks tema auto ära, siis oleks süda rahul! Ma laseks õhu välja sealt [kummidest]! Nii et see on arusaadav, et tuleb väike võistlus. [---] See meie and aitab läbi lüüa seal maal, kus maksab isiksus."
Lattiku kirjanduslikku stiili on omaaegsed arvustajad kõrgelt hinnanud, aga märkinud ka ära mõningast rabedust ja järelviimistluse puudumist. Lattik oli kiire kirjutaja, Raamatutes ja perioodikas pika elu jooksul avaldatud tekstide hulk on ülisuur. (J. Lattik. „Õhtu ajal on valgus“, Hando Runneli eessõna).
Jaan Lattik. „Õhtu ajal on valgus“ (2013). Lk 361: „Ma kirjutan kiiresti ja hästi suurte tähtedega. Enne töö algust ma ei tee märkmeid ega raiska ülikallist aega mõnesugusele algtekstile, et pärast kirjutan ümber… [---] Maha ma ei tõmba peaaegu midagi nimetamisväärset. [---] Elupõlved ei ole mul olnud kladet ega tšernovikku – nagu venelane ütleb. Ma tean küll, kuidas seda eesti keeles üteldakse, aga see mulle ei meeldi – meenutab kuidagi mustusemõttelist asja.“ Lk 417: „Kui ma loen õhtul või kirjutan käsikirja, kummardun töölauale ja ei näegi midagi muud kui raamatut, kirjaplokki ja lambivalgust. [---] Ma uinun, ma armun oma kirjutusse, ma elan ühes teises kuningriigis, [kujutluspildid vahelduvad] ilma tahtmata ja kutsumata. Niisuguse sukelduse juures juhtub, et unustad, kus kohal oled ja mida parajasti teed.“
Kust tulid lugematute kirjatööde teemad? Jaan Lattik. „Mõrsjapärg“ (Göteborg 1951) lk 15: „Nägin ja kuulsin, mida tegi ning rääkis kõik muu ristirahvas ja panin meelde paigale. Nüüd on tagantjärele sealt hea võtta. Et pühi kui salve põhjast. Ikka midagi seal leidub. Ei ole karta, et päris otsa saavad kõik viljaterad ühe Võrumaa inimese aidast.“
Jaan Lattiku välimusest: Juuksevärv olnud veidi punakas. näoovaal kitsas, silmad iroonilise, väljakutsuva vaatega. (J. Lattik. „Õhtu ajal on valgus“, Hando Runneli eessõna). Jaan Lattik. „Talupoja laul“ (Toronto 1953). Lk 189: „[19.-20. saj vahetusel] oli vunts üldine mood. Ja võib ütelda peenem ning „veinim“ kui habe. [---] Minul olid vurrud. Mis ma seda varjama hakkan. Juba üliõpilaspõlves hoidsin need au sees. Sest tol ajal leidus harva studenti lageda näoga. Ikka oli midagi nina all kasvamas, kas siis pikk või lühem iludus. Habet meie üliõpilased kandsid harva. See oli vene tudengite loomus.“
Jaan Lattik, Davet Lattik, Robert Moritz Lattik. Foto H. Merila-Lattiku raamatust "Karm ja kaunis Karula"
„Kõnetav kultuur : [artiklikogumik]“. (Tallinn 2011). Lk 81-100 Marju Kõivupuu. „Jaan Lattik - võru kirjanduse arhetüüp“ :„Küllap meil kõigil on jutustada lugu kohtumisest oma esimeste raamatutega, nii minulgi. Võrukeelse lapsena oli mul üsna varakult selge, et kirjakeel ehk raamatukeel on sootuks midagi teistsugust kui igapäevane kõnekeel. 1960. aastate alguses töötas mu ema Saru külaraamatukogus [endises Saru vallamajas] ja tõi sealt aeg-ajalt koju mahakantud raamatuid. Enamus neist olid lihtsalt räbalaks loetud, osadel aga kaaned ja tiitellehed millegipärast ära rebitud. Ühte sellisesse parajalt paksu kaanteta raamatusse olid kogutud umbes sedasorti jutud, nagu mu vanaema, mamma, mulle oli rääkinud ja minu suureks rõõmuks olid need osaliselt kirja pandud ka sellises keeles, milles inimesed minu ümber ja minugagi iga päev kõnelesid. Alles hulk aastaid hiljem sain teada, et selleks minu esimeseks „pärisraamatuks“ (kui nn „pärislasteraamatud“ välja arvata), mille enne kooliminekut kaanest-kaaneni läbi lugesin –kuigi kaasi sellel raamatul ju polnud! –, oli Jaan Lattiku „Meie noored“.“ [---]
Tänapäeval kõneldakse-kirjutatakse Lattikust kui Valgamaalt pärit kirja- ja riigimehest. Ise on ta mitmel pool rõhutanud, et peab end ainult ja ainult Võrumaa kirjanikuks. Kuulub Lattik ju sellesse põlvkonda, kelle jaoks Võrumaa moodustas administratiivse terviku: „Seaduste ja korralduste kohaselt asetseb Karula Valgamaal [alates 1920. aastast]. Aga ega see minule loe. Nad võivad selle paberi peal panna kasvõi Saaremaale, minu mõtetes, meeles ja südames on Karula lahutamatu Võrumaa osa ja vana Võrumaa piiritulp püsib ikka veel kuus kilomeetrit Valga linnast“ (Jaan Lattik. „Meie vanad“. Tartu 2002, lk 108). [---]
Nagu igal talulapsel, tuli ka Jaan Lattikul käia karjas. Selles ei olnud midagi erilist ei Lattiku poisipõlves ega ka järgmisel sajandil sündinud maalaste elus, kuid Lattiku elulookirjutustes tavatsetakse seda episoodi eriliselt rõhutada. Võibolla seetõttu, et karjapoisi-põli on Lattiku juttudes ja mälestustes üsnagi kesksel kohal. Vanemad aga said küllalt varakult aru, et sellest pojast maameest ega talupidajat ei saa. Nii kirjutab Lattik ise: „Et ma kooli peaksin saama, see oli isal ja emal selge. [---] Nad taipasid, et kuigi ma olen nende luu, liha ja veri – koos metsamaja elanikud, aga ma siiski ei lepi selle leiva ja leivakõrvasega, mis põllumehe hool annab“ [---]
Teravmeelsemad lood Lattikust kui kuldsuisest krutskimehest ringlevad tänini folklooripärimusena rahvasuus. Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves meenutas 2008. aasta 1. novembril Jaan ja Alice Lattiku ümbermatmistalitusel Viljandi Pauluse kirikus peetud kõnes Jaan Lattikut samuti kui sõnaosavat ja vaimukat kirikutegelast. Jaan Lattik, kes laulatas Toomas Hendrik Ilvese vanemad, ei suutnud piduliku talituse ajal kiusatusest võitu saada ja sosistas pruudile kõrva: „Loom sa oled ja loomaks sa jääd!“. Toomas Hendrik Ilvese ema neiupõlvenimi oli Rebane. [---]
Lattiku kui kirja- ja riigimehe ning vaimuliku puhul on rõhutatud tema ladusat jutuvestmisoskust, head huumorit ja tabavat keelekasutust. Ise on ta oma jutustamis- ja kirjutamisstiili kohta öelnud, et võib tarvidusel kasvõi tund aega telefonipostist rääkida ning joonistada „kirjasõnadega selle maalingu lugeja silme ette, et pilt saaks elavaks ja hakkaks kõnelema“ (Jaan Lattik. „Meie vanad“. Tartu 2002, lk 22). [---]
Argielust ja koduümbrusest inspireeritud lugude kirjapanekut alustas Lattik juba gümnaasiumiõpilasena, kui tema esimesed kirjatööd ilmusid ajalehes „Postimees" ja mitmes teiseski väljaandes. Kuid kuna kooliõpilastel oli toona igasugune ajakirjanduslik tegevus keelatud, siis kasutas ta pseudonüümi Jaan Kittal - lihtne ja kergesti tuvastatav anagramm noore autori perekonnanimest.
Laiemat tuntust ja tunnustust leidis tema ladusa sulega kirjutatud jutuke „Kui meil veel püksa ei olnud” [---]
Lattiku jutukogust „Meie noored” (1907), mille illustreeris Karl August Hindrey, sai aga üks populaarsemaid eesti lasteraamatuid. Hindrey-Lattik moodustasid õnnestunud kombinatsiooni. Mõlemaid peeti eesti kirjanduse ulakateks vembumeesteks. Lattiku järgmised jutukogud „Minu kodust” (1921), „Mets” (1928) ja „Koolipoisid” (1928) jätkasid „Meie noorte“ stiili ja toonase peaaegu olematu eesti lastekirjanduse taustal kujunes Lattikust (laste)kirjanik, kelle loomingust avaldati kordustrükke ning kelle jutte valiti kooliõpikutesse. [---]
Lattiku lapsed ja vanad kõnelevad Karula keelemurrakut – murdeuurijate seisukohalt tänuväärselt vanapärast, sest Lattiku lapsepõlves oli sealne asustus veel paikne ning lokaalsed erijooned keeles eriti hästi säilinud. Seetõttu on Lattiku kirjanduslikud tekstid leidnud kasutamist ka autentse ja usaldusväärse dialektoloogilise allikmaterjalina ning kaasaegse võru keele sõnavara rikastamisel. Teenekas dialektoloog Salme Nigol on heitnud mitmel pool Lattiku tekstide taastrükkide toimetajatele ette, et nad on julgenud Lattiku ilusat murdekeelt parandada. [---]
Niisiis on Jaan Lattik Karula kihelkonna kirjanik, ning seda rohkem kui ühes tähenduses. Tema juttude lokaalsus on peaaegu et dokumentaalne. Väga harva on ta kirjutanud ilukirjanduslikku teksti, mis kodukoha ja Karulaga seotud ei ole. Juba 1930. aastatel hinnati Lattiku noortejuttudes ja memuaristikas sisalduvat olustikulist teavet kõrgelt - oli see ju ka üks keskne osa toonasest rahvuskasvatusest: „Meil on vähe noorsooraamatuid, mis linnanoortele suudaksid isade ja isaisade aegseid maaolusid lähedale tuua; nende väheste seas on Lattiku omadel tänini silmapaistev koht olnud, – mitte juhuslikult pole „Meie noored” juba neljandat korda trükist ilmunud“ [---]
Kuivõrd aga Lattiku jutustatud lood on tänasele (noorele) lugejale sisuliselt arusaadavad, on omaette küsimus, sest Lattiku keeleline ja kultuuriline aegruum kaugeneb meist iga päevaga üha enam. Muuseas, juba 1950. aastatel kurdeti eksiilis, et „kahjuks ei ole murrak, eriti humoorikas võru murrak, pagulasnoortele enam nauditav. Teose ühe loo, „Imä, õeq, kirbu purõvõ!” puhul tekkis isegi pagulaslehtedes poleemika. Andres Laur kurtnud esimesena, et tema tütar ei saavat Lattiku raamatut lugeda, ta ei teadvat, mis on kirp: „Mu tütar on Rootsis kasvanud ja ei ole kirpu näinud…“ [---]
Tänapäeval on Lattiku-(maastiku)diskursuse võtmetekstiks kujunenud tema „Tiijuht“ (loos juhatab karjapoiss teed Karula kiriku juurde, seletades täpselt, kui mitmest talust tuleb teel mööduda, missugust karva on igas talus koerad ning kuidas neist koertest ohutult mööda minna) – laiemale lugejate ringile sümboliseerib see Jaan Lattiku paljutahulist rolli omaaegses Eesti kultuurielus. Kohalikele aga meenutab lisaks eeltoodule ka tuttavaid inimesi ja maastikke – seda küll paraku paljuski retrospektiivses võtmes, sest Karula kihelkond kannatas ajaloolisel Võrumaal küüditamiste ja repressioonide tõttu kõige enam ning tänaseks on paljudest põlistaludest säilinud maastikul vaid vaevumärgatavad jäljed. [---]
Lattikust endast on saanud Karula kihelkonna paigavaim, see tuttav ja ometi tundmatu Genius loci, kellga kohtumine inspireerib kohalikke ka tänapäeval oma kodu väärtustama, sest „lõppude lõpuks peab iga inimene teadma, kui sügavale kodumaa mulda ulatuvad tema elupuu juured ja kus kohalt õnnistab meid ammu ära läinud esivanemate verehääl. Minul on igakord selline tunne, kui ma sõidan või astun jalgsi üle oma koduvalla ja kihelkonna piiri, et nüüd ligineb keegi Karula talupoegi ja silitab salaja mu pead ja sosistab sõnu kõrvu, mida kõrv ei kuule, aga süda mõistab, umbes nii: „Olgu õnnistatud su tee“.“ (Jaan Lattik. „Meie vanad“. Tartu 2002, lk 28)
Ma olin lell Jaani ja isa käest küll kuulnud, et mõisnik oli kirunud [Jaan Lattiku vanavanaisa Tüüra Hansu, kes ei lasknud mõisnikul oma talu maid mõisaga liita]: “Tuu om mul niku luttik krae vaihel, kuiki ei saa täst valla!”, aga sisu omandas see avaldus alles siis, kui ma tegin ise uurimuse perekonnanimede panemisest Karula kihelkonnas. Selgus, et kõigi ilusate ja enamikus eestipäraste nimede hulgas, mis tänu Karula kirikuõpetajale, sügavale estofiilile Friedrich Ferdinand Meyerile Karula talupoegadele anti, on ka paar väga mõnitavat nime ja nende hulgas Tüüra Hansu poegadele pandud nimi “LUTTIK”. Sama uurimuse käigus selgus ka, et vastas tõele legend nime muutmisest “u” pealt kinnitõmbamise teel. Olen ise nüüd näinud nimekirja, kus musta tindiga kirjutatud talupoegade priinimede hulgas on u-täht nimes Luttik sinise tindiga pealt kinni tõmmatud [mida olevat teinud Hansu kirjaoskajast poja Juhani vallakirjutajast sõber] ja Hansu pojad võtsid naised juba Lattikutena.
Maris Johannes. Luuleruum. Jaan Lattik 130.
Marju Kõivupuu Jaan Lattiku edimesest armastusest Karulast ja võru keelest. Tekste loevad Merle Jääger ja Riho Kütsar. Jaan Lattik ise räägib oma 75. sünnipäeval. Saates vihje kirjaniku, kirikuõpetaja ja riigimehe 130. sünniaastapäeale. Toimetaja Maris Johannes, heli Külli Tüli. Valminud aastal 2003 Lõunaeesti programmi toel, sarjas Ütsik täht.
Mari Tarand. Keelekõrv. 463. saade. Jaan Lattiku loomingut loeb näitleja Tõnis Rätsep.
ALEKSANDER LIPP (1907-1989)
Radist, kirjanik.
Sündis Karula mõisas, hiljem elas Valgas ja käis koolipoisina suvel maale karjaseks. Töötas raadiotelegrafistina laevadel ja Tallinna lennujaamas ning pardaradistina lennukitel. 1949. a sai temast teine miljon kilomeetrit läbilennanud eestlane. Vanemas eas kirjutas ka raamatuid. Meenutusteraamat “Miljon kilomeetrit õhus” (Tallinn 1982) räägib lenduri elust Eesti Vabariigis ning Nõukogude Liidus. Suur rõhk on Teise maailmasõja sündmustel. Lapsepõlveaega meenutab “Karjapoiss” (Tallinn 1987). Oktoobrirevolutsiooni aegadel Petrogradis ja Tallinnas toimunud seiklustest jutustab “Suurupi aare” (Tallinn 1988) –hea näide omamaise põnevuskirjanduse võimalikkusest.
Aleksander Lipp. „Karjapoiss“ (Tallinn 1987)
Lastejutt kirjeldab Aheru järve kaldal asuvasse Karuski metsavahitallu karjaseks kaubeldud linnapoisi Sassi suve. Poiss, keda talus kutsutakse Jakupiks, õpib tundma oma karjamaade piire ja saab teada, kus tasuks end rästikute eest hoida, saab sõbraks talu krantsi Taksiga ja õpetab ta välja tubliks karjakoeraks. Temast saab osav kalamees, kelle püütud kalu jätkub naabripere laualegi. Ta ehitab suitsuahju ja õpetab ka siitkandi rahva kalu suitsutama. Ojast püüab vähki ja saadab linna emale, et see saaks vähke restoranile müües natuke lisaraha teenida. Kui poiss sügisel teenitud moona ja sajamargase palgaga linna tagasi sõidab, tunneb ta, et suvi on täie ette läinud.
Kohalikud inimesed räägivad raamatus võru keeles.
Lk 17: "Karuski metsavahikoht asus Aheru järve ääres väikesel kõrgendikul ja oli ümbritsetud suurte ning väikeste lehtpuudega. Hooned olid niisugused, nagu neid ehitati läinud sajandi teisel poolel - elumaja rehealusega ühe katuse all, põiki rehealusega paarikümne sammu kaugusel karjalaut, mille otsas väike ait. Suitsusaun asus paarikümne sammu kaugusel järvest. Sauna lähedusse järve äärde oli sigadele ehitatud väike laut, kuhu vabalt mahtusid ületalve peetud orikas ja kolm mõnekuust põrsast. Lauda ette oli rajatud väike koppel, kus kärssninad palaval ajal end muda sees püherdades väga mõnusalt tundsid. Ja kuna kopli üks ots oli järvepinnast veidi madalamal, oli see ühendatud järvega. Palavamatel aegadel, kui koppel kippus päris kuivaks jääma, tarvitses järve ühendavast väikesest kraavist ainult mõni labidatäis maakamarat välja tõsta ning õige pea oli notsudel jälle mudalomp külje all.
Elumaja läheduses asus väike puuviljaaed kuue õunapuu ja mõne marjapõõsaga. Nende keskel neli mesilastaru. Ei puudunud ka peenrad varase kartuli, porgandite, sibulate ja muu juurviljaga. Sigade koplist mõni samm järve poole oli kõrkjate vahele ehitatud nelja laua laiune paadisild. Selle küljes väike lamedapõhjaline paat. Sild oli hästi varjulises kohas. Peale kõrkjate piiras seda veel hõre pilliroog. Avaveepoolses küljes laius aga valgete vesirooside vaip. Selle taga uuesti hõre pilliroog. Ideaalne särjepüügi koht. Ja see toredus oli siinsamas, koduläve ees."
Unustatud raamat: Aarne Ruben valab kurbi pisaraid oma elus jäädavalt möödunud keskmise ja vanema kooliea pärast, mida kaunistas haruldane raamat “Suurupi aare”. KesKus, 2008, 5. juuni.
Raamatu autor Aleksander Lipp oli lendur, kes õppinud Valgas ja töötanud Tallinna lennubaasis. Ta oli tegev ja küllalt tuntud ka kirjanikuna. Aasta enne oma surma rabas Lipp Eesti üldsust põhiliselt 1917.-1918. aastast kõneleva romaaniga “Suurupi aare” (1988), mis näiliselt on mõeldud küll “keskmisele ja vanemale koolieale”, kuid on pannud seda epohhi armastama kindlasti väga paljud selle liigituse alla mitte mahtuvad lugejad.
Autor põlvnes ise Valgamaa põlislaanest, Karuski metsavahitalust, kust ta läkski noore mehena maailma vallutama. 1939. aastal näikse Lipp olevat olnud seotud Eesti luurega, kuna 1982. aastal ilmunud raamatus “Miljon kilomeetrit õhus” jutustab ta sellest, kuidas Kapa-Kohilas (tegelikult ei olnud see küll päris seal) avastati raadiosignaalide võltsijate kamp, kes lollitamise eesmärgil saatsid valekutsungeid, ajades sellega segadusse ümberkaudsete riikide vastuvõtjaid.
Loomulikult pole “Suurupi aardes” juttu ei raadiost ega lennundusest, ent võin liialdamata öelda, et tegemist oli siinkirjutaja nooruse lemmikraamatuga. Palavad sündmused on välja joonistatud sellise kirega, et teos kannatab ajaloolise plaani seisukohalt välja võrdluse kui mitte Tammsaarega, siis Aadu Hindiga vähemalt.
Blogi Kirjanduslik päevaraamat: Aleksander Lipp – „Suurupi aare“ (1988)
Aleksander Lipu romaan "Suurupi aare" kuulub kindlasti kategooriasse "Unustusse vajunud raamatud". Põhjus on lihtne - 1988. aastal oli inimestel lihtsalt musttuhat pakilisemat ja elulisemat asja, mille pärast oma peakesi vaevata. Ajaloolised murrangud ja seiklused ei leidnud aset enam raamatukaante vahel, vaid tänavail. [---]
"Suurupi aare" viib meid Oktoobrirevolutsiooni eelsesse Petrogradi, kus kõigil buržuidel, valgekaartlastel ja töörahva verd imevatel kapitalistidel on jalgealune üsna kuumaks läinud. Keiserliku Admiraliteedi mineerimisosakonna ülem Heinrich von Benhauseni otsustab osa rasvaseid hanesid haneks tõmmata, lubades neile ohutut põgenemisvõimalust meritsi välismaale. Kuid Benhausen põgeneb koos oma armukesega hoopis mõni öö varem Eestimaa suunas ning muidugi võtab ta oma "klientide" varandused endaga kaasa. Revolutsiooni tuuled jõuavad siiski ka Tallinna ning hirmust enamlaste terrori ees matab Benhausen aarde maha.
Esimene pool raamatust (aarde matmiseni) on väga tempos ja kaasahaarav. Autor on suutnud suurepäraselt edasi anda revolutsioonilist õhustikku nii Tallinnas kui ka Petrogradis. Konspiratsioonid, spekulandid, läbiotsimised, korruptsioon, liikumiskeelud, tagaajamised ja tulevahetused pimedatel linnatänavatel. Pinge püsib pidevalt õhus ning revolver peab alati vöövahel olema! Mis peamine: "Ära usalda kedagi!".
Lipu romaani kõige suuremaks plussiks on autori neutraalne suhtumine kõigisse "ajaloolistesse" osapooltesse. Ühelt 1988. aastal ilmavalgust näinud raamatult, mis räägib "Suurest Sotsialistlikust Oktoobrirevolutsioonist" on see üpriski üllatav joon. Romaanis puudub nii ülistuslaul revolutsioonilistele madrustele kui ka taasiseseisvumise käigus pead tõstnud laurivahtrelik hosianna Vabadussõja sündmuste kohta. Isegi raamatu teises pooles Kriegsmarine koosseisu kuuluva transpordilaeva meeskonda kirjeldab Lipp neutraalselt ja mitte "verejanuliste fašistidena". Ainsad teravamad torked on suunatud Esimese maailmasõja aegse Saksa okupatsiooni ja nende "Keelan, käsin, poon ja lasen!" valitsemisstiili aadressil.
Eesti küllaltki vaesel algupäraste seiklusromaanide maastikul on "Suurupi aare" kindlasti üsna ere täht.
"Miljon kilomeetrit õhus : Lenduri meenutusi". (Tallinn 1982)
Autor meenutab oma lennutee algust ja sellele järgnenud loendamatuid lende igasugustes tingimustes. Meenutused hõlmavad perioodi Eesti Vabariigi lõpuaastaist kuni 50-ndate aastateni Nõukogude Eestis.
ANNE VEESAAR (1957)
Näitleja.
Sündinud ja üles kasvanud Valgas, hiljem Tallinnas. Praegune suvekodu on Taheva vallas Ringiste külas, ema sünnikodu naabruses: „2001. a ostis Anne Lõuna-Eestis talu, oma lapsepõlvekodu üleaedse popsikoha. Ta mäletab üksikut naabrimemme, kes tatsus paljajalu punastest tellistest põrandal, pliidil soojas ilmatuma savikauss pakse pannkooke, teine õunasuppi, ja hõikas naabrilapsi sööma. Ja et ta pole enam eales midagi nii head söönud.“ (Anne Veesaar: Kõige tähtsam on armastus! 26.12.2002)
Jüri. Pino. Anne Veesaar: mul ei ole lihtsalt aega karjääri teha. SL Õhtuleht, 4. aug 2001.Oi, ma sõidan maale, teatab Anne Veesaar, ma pean ema aitama. Siis tuleb, ise rahulolev, teatab: järgmiseks jaaniks lepapuid tehtud, nii et mühiseb. Võsa raiusime. Ema raius, mina tassisin ära. Seal, Valgamaal.
Oledki sealt pärit?
Issand, ma olen seda sada korda rääkinud, et mu vanemad on sealt pärit ja kui nad Tallinna tulid, ei jäänud mul ka muud üle kui kaasa tulla. Aga mu hing on ikka Lõuna-Eestis.
Mis koht see sihuke on?
Karula.
Neid on Eestis sada.
Ta kuulub Taheva valla alla.
Mis kant see olemuselt on?
Koht on ilus, eriti suvel. Tegelikult ma ei olegi seal talvel käinud, ma arvan, talvel ei pääseks sinna ligigi, nii kõrvaline koht ja lumi arvatavasti taevani.
Saarlased, hiidlased ja setud on teada imelikud, mismoodi valklased veidrad on?
Tegelikult on minu esivanemad ka Setumaalt tulnud. Maad vähe, suured pered, tulid sealt ära.
Mis usku nad olid?
Õigeusku.
Aga sina?
Ka. Ma olen Nuia kirikus ristitud, kus mu vanaonu preester oli.
Aga kust külast su esivanemad tulid?
Kosselki või mingi selline...
Perä-Setust või, mis praegu venelaste käes on?
Jaa, see kant on praegu venelaste käes. Ma nii õudselt tahaks sinna minna.
Räägime veel Valgamaast.
Ilus. See on nii ilus. Eile ma käisin seitse kilomeetrit jala ja kohtasin selle aja peale ainult ühte inimest, jalgrattaga vanameest. Linnas kõnni kaks sammu ja sa põrkad kellegagi kokku, aga seal näed seitsme kilomeetri peale üht vanameest, üht koera, üht lehma. Vanamees ütles tere, koer ütles auh ja lehm tegi muu. Täiesti asustamata kant. Seal on talud kilomeetriste vahedega, suured põllud vahel, pooled harimata. Lepavõsa kasvab peale, meil tuleb ka varsti uksest sisse.
Keegi seal elab ka?
Meie talus ei ela talvel keegi, aga naabritaludes ikka elatakse. Peetakse karja. Piimast elavadki.
Saab siis elada?
Mina ei tea, rõõmsad nad on. Ju siis elavad. Leib, liha ja piim on laua peal, mis sa veel tahad. Viina võetakse ka, kui on kirmask. Tee nüüd nägu, et sa ei tea, mis see tähendab.
Tiia külh. Sa eiss ka kõnõlõt?
Veitkese õks kõnõlõ. Mu vanaima es kõnõlnuki kiräkiilt.
Tead, ma kuulsin jõle kihvti sõna eile. Minu vanapoisist onu õpetas, on sihuke sõna, mille tähendust ma ei teadnud, kas sina tead: kine?
Misasja?
Kine. Seda öeldakse seal kohas, kus me kasutame sõna tropp inimese kohta. Väga sobiv sõna, noh, inimese kohta, kes arvab endast palju aga tegelikult on... kine. Üldse oli väga mõnus onuga juttu ajada. Näitas mulle igasugu vanu asju, 1925. aastal lõigatud laudu, näiteks, mis siiamaani aida all kuivavad. Vot. Tasub vanade asjadega kursis olla.
[---]
Helen Eelrand. "Anne Veesaar: elus, see on kõige tähtsam!" (Tallinn 2009). Lk 10: „Lõuna-Eestiga, kust ma pärit olen, on mul seletamatult tugevad sidemed. Need on mulle andnud jõudu siis, kui ma seda mujalt ei leia. Kui vähegi võimalust on, kihutan nüüdki kohe kasvõi ainult nädalavahetuseks sinna.
Mu isa oli pärit Taageperast. Tema ema ootas teist last, kui venelased ta mehe kodust viisid. Tänaseni ei tea keegi, mis tast sai. [---] Emapoolsed vanavanemad on pärit Setumaalt. Mitu venda tulid oma naistega Eestisse, mis sealsete oludega võrreldes oli väga rikas riik ning hakkasid talu pidama. Mulle kohutavalt meeldivad setud, nende jonn ja vägevus… Loodan, et segatud veri annab mullegi erilise jõu.
Vanaemad olid väga erinevad. Taagepera vanaema oli mõisas elanud ja seal köögis töötanud, omandanud seal head kombed, mida ta mullegi õpetas. [---] Kui ta kattis söögitas laua meile kahele, siis näis see stseenina vanast Inglise filmist: tohutu pikk peenelt kaetud tammelaud – salvrätid, salatikausid, hõbedane noa- ja kahvlihoidja, mida tänapäeval isegi kõige glamuursemates kohtades ei näe.
Teine vanaema ei osanud lugeda. Läks juba 16-aastaselt mehele. [---] Alguses rügas oma suures peres tööd, siis tuli koos mehega Eestimaale Karula kanti ja hakkas siin kohe taluperenaiseks. See ei tähenda, et ta oleks olnud harimatu. Setu-vanaema luges mulle ette piiblit, aga omast peast – nii, nagu talle oli meelde jäänud.
Üks vanaisa vendadest oli õigeusupreester. See mõjutas kogu meie suguvõsa: nii mina, õde kui ka meie lapsed on ristitud õigeusku ja õigeusu kirikus käia on mul aeg-ajalt vajadus nüüdki.
Vanaisa ehitas oma Lüüdi talu Karulasse, seal asub praegu minu ema-isa suvekodu. Ostsin sinna kõrvale hiljem Saare popsikoha, nii et mu maakodu piir jookseb vastu ema-isa oma ja õde ostis ka samasse ühe maatüki. Nüüd on meil seal omamoodi setu maffia.“
LUISE VAHER (1912-1992)
Kirjanik.
Luise Vaher sündis 1912 Tõlliste mõisas (Sangaste kihelkonnas) vanas valitsejamajas aidamehe tütrena, 1914 kolis pere Karula ja Luke (Valga) kihelkonna piirile Kaagjärvele, kus isa oli algul mõisa aidamees, hiljem rentnik Ratsi talus. Õppis Valga II algkoolis, Võru Õpetajate Seminaris, Valga Tütarlaste Gümnaasiumis. Pärast gümnaasiumi lõpetamist 1932 töötas kodutalus, 1938-40 ametnikuna Karula vallamajas. Pärast Eesti okupeerimist 1940 asus Eesti sovjetiseerijate poolele. Töötas ajalehe Valga Enamlane toimetuse sekretärina, 1941 oli ka Valgamaa täitevkomitee sekretär, tegeles maareformi ja natsionaliseerimisega. Sõja algul astus hävituspataljoni, 1942-44 oli rindeõena Eesti Laskurkorpuses. 1944-45 oli üheaegselt Valgamaa TK haridusosakonna juhataja ja ajalehe Valga Kommunist vastutav toimetaja. Konflikti tõttu Valga parteijuhtidega vallandati ja asus elama Viljandisse. 1950 heideti kulaklikus päritolus süüdistatuna NLKP-st välja ja töötas linavabrikus. Alates 1960 kutseline kirjanik. 1989. a NLKP liikmelisus taastati. Suri 1992 Viljandis.
Ajalehe Valgamaalane juubelil meenutati Luise Vaherit, kes tegi esimest ajalehenumbrit 1944. a: Luise Vaherist räägitakse, et tema käinud, korv näpus, turul "tüüpe" otsimas. Tulnud siis tagasi ja istunud kohe kirjutama. 1970-ndatel aastatel diplomitööd kirjutavale tudengile jagatud suulistes mälestustes meenutas Luise Vaher sagedasi maalkäimisi. Ta oli tuline nõukogude korra pooldaja ja tegi selle kasuks kihutustööd nii isiklikel kohtumistel kui ka ajalehes. (Valgamaalane, 2004, 6. nov)
Luise Vaheri romaani “Emajõe jutustus” (1960) sündmused hargnevad Karula ja Laatre kandis. Romaanile annab pealkirja Väike-Emajõgi, mis teeb looke läbi Karula kihelkonna põhjaosa. Kohanimesid on raamatus muudetud (Karula=Narula jt)
Peeter Hein. Luise Vaher – 70. Eesti Raadio 1982.
Luise Vaher: „„Emajõe jutustust“ hakkasin paberile panema juba Valgas ajalehetoimetuse töö vaheajal. Romaaniks sai poolik käsikiri vormistatud romaanivõistluse jaoks. „Emajõe jutustuse“ sündmused toimuvad Valgamaal. Kuna mu vanemad pidasid Karula vallas Kaagjärvel renditalu ja ma ise töötasin mõnda aega Lüllemäel Karula vallamajas, olid sealsed1944. aasta sündmused tuttavad. Romaani süžee tervikuna on küll välja mõeldud, aga paljude sündmuste aluseks on mingi tegelikult aset leidnud juhtum – punavoori röövimine, tulekahju, Anneli isa mõrvamine sakslaste poolt, operatiivgrupi tulek jne. [---] Kõik mu tegelased on minu enda lapsed, mitte elust maha kirjutatud. Minult on küsitud, kas ma olen Anneli prototüüp. Ma arvan, et olen pigem Varblase Milda või Vivian Vilt. Nemad meeldivad mulle kõige rohkem.“
EDUARD OLE (1989-1995)
Eduard Ole sündis Karula kihelkonna läänepiiril Kaagjärve vallas taluniku kaheksalapselises perekonnas seitsmenda lapsena. Õppis Valga linnakoolis, 1918 lõpetas Venemaal Penza kunstikooli gümnaasiumi joonistamisõpetaja kutsega.Töötas kunstiõpetajana Rakvere reaalgümnaasiumis ja õpetajate seminaris, Tartus tütarlastegümnaasiumis, kommerts- ja kaubanduskoolis ning Hugo Treffneri gümnaasiumis, Tallinnas prantsuse lütseumis.
1941 päästis Ole end põgenemisega Nõukogude sundmobilisatsioonist. 1943 põgenes Soome ja 1944 siirdus edasi Rootsi, elas Stockholmis ja töötas Põhjamaade Muuseumis. 1939 oli Eduard Ole abiellunud inglise filoloogi Helmi Metsvahiga, kes 1943. aastal jäi Eestisse. Katse päästa oma abikaasat läände 1944. aastal ei õnnestunud. Eduard Ole kodumaal ei käinud, esimest korda pääses Helmi Rootsi alles 1990. aastal.
Ole oli üks kubistliku Eesti Kunstnikkude Ryhma asutajaid 1923, kuid polnud oma hilisemas loomingus järjekindel kubismi järgija. Teda teatakse enamasti hoogsate, romantiliste portreemaalide autorina, kuid hinnatavad on ka alates 1920. aastatest loodud eriliselt peenemaitselised, rikkaliku hallikate toonide skaalaga, harmoonilise sulava koloriidiga õli-, guašš- ja akvarellmaalid. Esimene näitus oli 1923 Võrus koos Jaan Vahtraga, sestpeale osales paljudel näitustel nii Eestis kui eesti kunsti näitustel Pariisis, Riias, Lübeckis, Helsingis, Kielis, Kaunases, Kopenhaagenis, Moskvas, Budapestis, Antverpenis, Roomas, Stockholmis jm.
Eesti kunstnikelt pärineb vähe silmapaistvaid memuaarteoseid. Jaan Vahtra noorusmaa-mälestuste järel teisena võiks nimetada Eduard Ole esmatrükis kaheköitelisena ilmunud mälestusteraamatut „Suurel maanteel” (Stockholm 1973), mis kordustrükina ilmus Eesti mälu sarjas 2010. Raamatu alguses leiame autori värske pagulasena Stockholmis. Järgnev rongisõit viib ta koos Eduard Wiiraltiga 1946. aastal Lapimaale. Siis naastakse Valgamaa lapsepõlve, võetakse ette kogu elukäik, et jõuda uuesti pikema meenutuseni samast Lapimaa-retkest. Teos lõpeb kunstikriitilise Stockholmi-kirjeldusega aastast 1970.
Eduard Ole sõjaeelse perioodi loomingust tuntakse ehk enim õlimaali "Reisijad" (1929), mis asub Eesti Kunstimuuseumis.
Sõjajärgset loomingut tuntakse Eestis lünklikult, kuivõrd suure osa sellest deponeeris ta Helsingi linna raamatukogule. "Autoportree" (1953) on valminud Ole sõjajärgses ekspressiivses esituslaadis. Ole esitab end elukogenud, ent raskest saatusest räsitud mehena, kes pöördub maailma poole küsiva näoilmega.
Eduard Ole venna pojapoeg on kunstnik KAIDO OLE. Annika Koppel. Kaido Ole kehalised katsed. Postimees 1998, 18. juuni. "Vanaonu Eduard Olest jäid Kaido Olele molbert, kakskümmend tuubi õlivärvi ja kümmekond pintslit. Ja muidugi kahe kunstnikust Ole võrdlemine, mille suhtes Kaido Ole on juba ükskõikseks muutunud."
JUHAN RAUDSEPP (1896-1984)
Skulptor.
Sündis 1896. a renditaluniku Juhan Raudsepa kuuest lapsest vanimana Lätimaal Luke vallas. 3.−13. eluaastani elas ema Elsa vanemate juures Rusi talus Pugritsa külas Kaagjärve vallas. Õppis Kaagjärve vallakoolis, Kraavi õigeusu kihelkonnakoolis ja Valga Linnakoolis.
Rusi Juku armastanud juba karjapoisina joonistada ning puust ja savist nikerdada. Hiljem kunstnikuna on ta joonistanud vanaisa talu ja Karula maastikku. Vanaisa Jüri Tuvikese e Rusivana portreekujuga (1927) sai Juhan Raudsepp esimese tunnustuse kunstnikuna. (V. Viilmann "Juhan Raudsepp" (Tallinn 1984))
Perekond Raudsepp 2011. a Antslas. Tulevane kunstnik seisab tagareas vasakul
Juhan Raudsepa skulptuur "Rusivana" (1927)
Juhan Raudsepp. Rusi XX sajandi algul (1966)
Rusi talu kujutaval pildil on taamal näha legendaarne "Totugõ pettäi" (tutiga mänd), omapärase kujuga puu, mida peeti pühaks, seda kardeti ja sellele ohverdati raha, helmeid, vöösid. Üks kirikuõpetaja olevat selle alla isegi potitäie kulda matnud. Rahvajutu järgi pidi puu vigastajat tabama karistus. Ometi lõikas üks mees 1953. a puu maha põhjendusega, et see olnud mäda, tegelikult ilmselt aga lootusega varandust leida: "Kuid seda peab ütlema, et puu saagimine oli väga raske, kõigele lisaks kuulsime puu tüvest ka mingeid hääli. Mahalõigatud männi kännul oli suur ja sügav auk. Urgitsesime ridvaga ja seal sees kõlises midagi, aga ainult ühe vöö saimegi kätte. Pärast ütlesid külainimesed mulle: “Selle eest, et puu maha lõikasid, läheb sul halvasti!” ja vanainimeste jutt oli õige: varsti põles rehi maha, peagi jäin talust ilma, siis jäi jalg haigeks ja olin palju aega haiglas. “Elu enämb es viä nii häste nigu inne”, lõpetanud jutustaja oma loo." (H. Laht, N. Raudsepp. Kaagjärve tottugõ pettäi. Põlvnemislugu nr 22, märts 2001)
Rusi talu viimasteks elanikeks olid Juhani onu ja tädid. 1967. a kingiti talu Vabaõhumuuseumile. Talu avati külastajatele 2002. aastal (Eesti Vabaõhumuuseum, Rusi ostutalu) Talu rehealuses on rohkesti tekste ja pilte Rusi talu elust ja inimestest. sh Rusi pere sugupuu ning skulptor Juhan Raudsepa elulugu ja suur foto. Maja kõrvale istutati kaks õunapuud - oli ju talu kunagine peremees Rusivana rajanud kunagi kõigi laste nimelistest puudest õunapuuaia. (Naata Raudsepp. Rusi talu uus elu Rocca al Mares. Kultuur ja Elu, 2002, nr 3)
Eesti Vabaõhumuuseum: panoraamgalerii Rusi talu õuest, rehetarest ja kambrist
Kunstihariduse omandas Juhan Raudsepp Pensa kunstikoolis (kus samal ajal õppis ka koolivend Valgast Eduard Ole). Seejärel tegutses kunstiõpetajana Tallinna ja Tartu koolides. Alates 1929. a. tegutses vabakunstnikuna.
1920. aastate keskpaigas abiellus Haapsalust pärit Elfriede Randfeldiga. Haapsalus oli skulptoril lisaks suvekodule ka ateljee. Haapsallu on Raudsepp loonud skulptuurid "Kepimurdja", mis paiknes sanatooriumi aias ning Rootsi turu haljasalal seisva linnakaevu "Poiss kalaga".
1930. aastate keskpaigas oli Raudsepa looming väga hinnatud ning talle esitati suuri tellimusi. Valmisid Tallinna Tornide väljaku purskkaev "Naine vaagnaga" (1936), Tallinna Kunstihoone dekoratiivfiguurid "Ilu" ja "Töö" (1935).
Pärast II maailmasõda jätkas Raudsepp riigipoolsete tellimustööde valmistamist.
Juhan Raudsepp on loonud mitmeid tuntud mälestusmärke, avalikke hooneid ja avalikku ruumi kaunistavaid teoseid, portreeskulptuure (Ants Laikmaa, Nikolai Triik, Eduard Vilde, Friedebert Tuglas jt), samuti hauamonumente Tallinna, Tartu, Rakvere, Haapsalu, Karuse jt surnuaedadesse. Tuntud on Signe Tiedemanni hauamonument Käsmu kalmistul.
LÜLLEMÄE
Küla Valga maakonnas, Karula valla keskus, ajaloolise Võrumaa Karula kihelkonna keskus.
Lüllemäe nimi tuleneb võrumurdelisest sõnast lüll, mis tähendab kiriku juures asuvat võllast või karistuskohta. Seni lihtsalt üht mäeküngast tähistanud Lüllemäe sai aleviku nimeks nõukogude ajal, mil varem kasutusel olnud Karula kirikuküla arvati ideoloogiliselt sobimatuks.
Karula kirikuküla 1906. a. Foto H. Merila-Lattiku raamatust "Karm ja kaunis Karula".
Ajalooline traditsioon, kogutud suvel 1927. aastal, Karula kihelkonnas, Valga maakonnas. Oskar Vares. Tartu 2006. Aristova talu vanaema Marie Treieri (68) jutustus teoorjuse ajast: „Nagu mujal, valitses ka Karulas tütarlaste vastu, kes väljaspool abielu emaks saanud, lihtrahva hulgas põlgus ja mõisa ning kirikuvalitsuste poolt vali karistus. Karistamine sündis nn häbipostis - Karulas oli see rahva hulgas tuntud Lülli posti nime all. See Lülli tulp oli asunud praeguse Karula luteri kiriku juures, kust ta alles hiljuti koristatud. Sinna köideti oma au kaotanud tütarlaps kinni, kus siis kaks meest keppidega peksid, kuna herra seisis kõrval ja luges hoopisid.“
KARULA KIRIK
Karula Maarja kiriku ajaloost: Karula Maarja kiriku täpne ehitusaeg pole teada. Teadmata on ka Karula kihelkonna asutamisaeg. Üldiselt on ajalooallikate põhjal arvatud, et see toimus keskajal, hiljemalt 15. sajandil, ühe kirjaliku viite põhjal võib arvata, et kirik oli Karulas olemas juba 1318. aastal.
[---]
Karula kirik on sajandite jooksul sõdades väga palju kannatanud, sest siitkaudu läksid läbi kuplitevaheliste vagumuste muistsed sõjateed. Jaan Lattik kirjutab sellest nõnda: "Läbi Karula on liikunud väga sageli sõjaväed. Venelased tulles Pihkvast ajasid alati oma sõjasihid- ja sarved Karula suunas. See on ka kõige otsem tee Valka. Ei ole midagi imestada või hakata vastu rääkima, et kui kõik need võõrad ei puistanud mitte ainult tolmu oma jalgadelt Karula pinnale vaid jätsid sinna ka veriseid jälgi, jätsid varemeid ja purustusi... Ajalooraamatud võivad sellest jutustada kui palju kordi on näiteks venelased kõndinud mööda Karula teid, mida kõike on nad seal rüüstanud ja purustanud. Kiriku mahapõletamine oli see kõige pisem asi. Üks Põhjasõja veriseid lahinguidki löödi Karula kiriku juures." (J. Lattik "Räägi mulle üks jutt" Stockholm 1946).
Nähtavasti kogu 17. sajandi oli kirik enamjaolt varemeis.
[---]
Haruldane ja imeliselt kauni kõlaga oli Karula vana kirikukell. Kella valmistas Riias 1700. aastal Gerhard Meyer ja raha selle jaoks annetasid kirikule Sangaste, Vana-Antsla ja Iigaste talupojad. Kiriku omapärase tuulelipu järgi sai ilma ennustada, kui see pööreldes krigises, oli vihma oodata.
1934. aastal asus kogudust teenima noor ja tubli õpetaja Karl Kiisk. Lühikese ajaga õnnestus tal koguduse elu viia tõusuteele. Viimasest remondist oli möödas 100 aastat. Kirik oli räämas, katus tilkus läbi. Õpetaja ettevõtmisel teostati põhjalik remont ja kirik pühitseti uuesti 23. augustil 1936. aastal.
1944. a augustis süütasid sakslased kiriku, mis nagu küünal maani maha põles ning on sellest ajast kuni tänaseni seisnud varemetes, aasta-aastalt järjest enam lagunedes.
1992. a. oktoobris võttis vastu kutse alustada Karula koguduse taastamist diakon Enno Tanilas. 5 aastat peeti jumalateenistusi Lüllemäe kultuurimajas. Kiriku taastamine ei tulnud koguduse väiksust arvestades kõne alla. Sobiv tundus endine kirikumõisa ait-kuivati, mida aastaid oli kasutatud loomalaudana. Puutöö tegid kohalikud meistrid, toetajate hulgas olid praegusted ja kunagisted koguduse liikmed, sõpruskogudused. Karulast pärit peaministri Tiit Vähi abiga saadi toetust EV reservfondist. Dolores Hoffmanni vitraaži kinkis mõisa pärishärra pojapoeg Heinrich von Grote. Püha õhtusöömaaja laua ääres istujatel olevat kohalike inimeste näod. Kirik pühitseti 1997.
Marge Konsa, Tõnno Jonuks. Valgamaa Karula kiriku kiviraiendid. Tartu 2010
Karula kiriku seintes on mitu raienditega maakivi. Kiriku loodenurgas maapinna lähedal on kivi, millesse on raiutud ring ja selle keskel punkt. Rahvapärimuse järgi kujutavat see ankrut ja viitavat legendile, mille kohaselt rajasid kiriku kaupmehed tänuks jumalale merehädast pääsemise eest. Tegu võib olla isegi muinasaegse peremärgiga, mis valiti nurgakiviks just oma kujutise tõttu.
Lõunaseina alaosas on seitse ristikujutistega kivi ja portaali kohal kaheksas. Idaseinas on ühel pool ust kaks ristikivi, teisel pool ust kivi kaljujoonise taoliste mehe ja naise figuuridega. Viimatimainitud kiviraiendit oli juba 2004. aastal märganud Pikne Kama Karula rahvuspargi Madsa talust, kes koolipoisina maalilaagris kirikiut joonistas. Oma tähelepanekust andis ta teada tuttavale arheoloogile Gurly Vedrule, kelle kaevamistel oli Pikne aastaid osalenud.
Ristimärgid Karula kiriku välisseinte kividel on ilmselt tehtud individuaalselt, kas siis õnnistuseks, mälestuseks või kaitseks. Oletamisi võiksid ristid kuuluda katolikuaegsesse traditsiooni, kuigi kindlaid pidepunkte nende ajaliseks määratlemiseks ei ole. Igal juhul on Karula kirikus ristide tegemise ajal olnud kivid krohvivabad. Võibolla tehti ristid aegadel, mil kirik seisis lagunenult ja selles ei toimunud püsivaid jumalateenistusi. (nt 17. sajandi algul). Lõunaportaali kohal olev rist võis aga olla tehtud ehitamise või ehitustööde ajal.
Inimfiguuridega kivide puhul on kõige tõenäolisem, et joonis on tehtud kiriku seinas olnud kivisse, kuid raiutud mitmel etapil. Esmalt on kivisse raiutud ristid, mida hiljem on täiendustega muudetud inimkujutisteks (ristid 15. saj II pool-17. saj; ristide täiendamine 1830ndad või 1944-2004).
Margit-Marian Koppel. Karula kiriku saaga. Kultuur ja Elu 2003, nr 2.
Karula valla raamatukogu kauaaegne juhataja, põline karulane Etna Ansi oli sõja ajal veel koolieelik, kuid tema vanem õde käis juba pühapäevakoolis. 1944. a suvel, kui õde jälle pühapäevakooli minekut asutas, oli Etna palunud, et tema tahab ka minna vaatama, mida kirikus tehakse. Ema pannudki Etna riidesse ja õpetanud, et käitu kirikus korralikult. Ja kui midagi pakutakse, siis võta viisakalt. Kirikuõpetaja proua pakkuski suuri aiamaasikaid. Etna kodus neid ei olnud. “Võtsin viisakalt, aga üks tütarlaps võttis peoga. Mõtlesin, et näed, ema ei õpetanud talle, kuidas võtta. Siis lausus õpetaja Kiisk prohvetlikud sõnad, mis kohe meelde jäid: “Kelle silmad seda kord näevad – selle kiriku altari asemele saab kasvama kask.” Katsusin altarit, oli kõva ja ilus, katus peal. Läksin koju ja ütlesin emale, et kirikuõpetaja valetas, et altari asemele pidada kask kasvama. Ema kohkus: “Või Jummal! Sõda! Kas meie kirik tõesti maha põleb?” ja jäi nii mõttesse. Augustis kirik põles. Kui 1970ndate aastate alguses siia tööle tulin, läksime koos kodu-uurija Peeter Puuderselliga varemeid puhastama. Ja ma küsisin, et kas mäletad, kus see altar siin oli? Peeter vastas, et miks ei, vaata see siin. Rääkisin siis need sõnad ja jätsime sinna väikese vitsa kasvama, millest ongi sirgunud puu. Aga vanarahvas kõneleb, et sellest kasest saab kunagi uuele kirikule rist.”
Rahvapärimuses on korduvalt varemetesse jäänud kiriku kohta sarnaseid jutte varemgi räägitud: „Aga rahva kätte om jutt jäänu et nuh müürü mittu ja mittu kõrda omma sõatuld nännü ja suure-tükkü looti olev mittu kõrda säält akna mulgest läbi käünu, ja tedä olev ka mõtsa sisest löüvetud, üts kõrd olnu suur tamme puu altari ist üles kasunu.” (H III 30, 897–901 (1) < (1902))
KARULA MARUTÕBINE HUNT
1821.a lõpul pures Karula kihelkonnast läbitormanud marutõbine hunt mitukümmet inimest, kes suleti taudi hirmus kirikumõisa rehte, lastes neil koledates piinades surra. Neile, kes veel elus, viidi süüa. Paljud piinelnud nädalaid, ajanud käsi ukse alt välja ja anunud, et neil veresooned läbi lõigataks, et surm kiiremini tuleks. „Maruinimesed“ maeti Lüllemäe vana kalmistu nurka. Tragöödia elab rahva mälus tänaseni.
Sellest sai inspiratsiooni samast lähedalt Urvaste kihelkonnast pärit Bernard Kangro, kes kirjutas paguluses näidendi "Hunt": Rahvas räägib, et ümbruskonnas ringihulkuv ja kõike elavat ründav marutõves hunt on hiljuti surnud kuri mõisaproua Margret, kellest on saanud libahunt. Aheru talu minia Hebo saab pureda. Hebo mees Annus annab ta mõisameestele üles ja Hebo aetakse koos teiste puretutega mõisarehte surema. Annuse isa päästab Hebo rehest ja nad põgenevad.
Näidendi tõlkis võru keelde Kauksi Ülle ja 1995 lavastas Ain Mäeots selle „Vanemuises“.
Bernard Kangro. „Merre vajunud saar: viis näidendit : Hunt. Üle jõe. Eelpost. Linnuaiad. Merre vajunud saar (Lund 1952)
Bernard Kangro. „Susi: [näidend]“ (Võru 1991)
Katkend näidendist „Susi“ „Võro kiränduse kodolehel“
Helgi Laht. Talujutud IV. Põlvnemislugu nr 11. 1999 mai.: "Jutukas memm tuletas meelde ühte vana lugu marutaudis koerast, kes oli siin ümbruses paljusid inimesi hammustanud. Need inimesed olevat pandud ühte küüni, küüniuksed löödud väljastpoolt laudadega tugevasti kinni, et marutaudi nakatunud (oletatavasti nakatunud) küünist välja ei pääseks. Nende omaksed tõid neile süüa ja lükkasid toidu ukse alt kausiga sisse, ajasid nendega juttu läbi ukse, kõnelesid kodu-uudiseid ja kuulasid, kuidas nendel seal küünis läheb. Sellest küünist olevat kostnud karjeid, oigamist, nuttu, oli viseldud maas ja aetud suust valget vahtu, kuni lõpuks saabus vaikus. Siis olevat küün põletatud. Lapsena kujutasin seda õudust väga eredalt, sest loo ettekanne oli meisterlik. Veel rääkis ta, et ühest perest oli pereliige saanud ka selle marutaudis koera poolt hammustada ja oli juba aastaid tagasi selles küünis surnud. Sel päeval, kui ta koeraga kohtus, oli sel inimesel olnud seljas uus ja ilus kasukas, mida ei oldud raatsitud ära visata, ikkagi uus ja kallis asi. Nüüd oli peresse toodud rätsep riideid õmblema. Perenaisele tuli meelde, et uus kasukas seisab niisama, laseks ümber teha. Rätsep tore mees istunud laual jalad ristis ja teinud ka selle kasuka parajaks. Paari nädala pärast rätsep marutaudis, sest eks ta näppinud marutaudis koera puretud kasukanahka – venitanud, silitanud ja niisutanud nahka süljega siit ja sealt.
Sellele marukoera jutule olen leidnud hiljem seletuse. 9. veebruaril 1821. aastal oli marutõbine emahunt (mitte koer!) hammustanud 32 inimest umbes 12 tunni jooksul. Hunt tulnud Sangastest Karulasse ja jooksnud ringi Kaagjärves, Pikkjärvel, Karula kirikumõisas ja selle ümbruses. Siis olevat õnnestunud hunt maha lüüa. Esimene haigestunud inimene olevat surnud kahe nädala pärast. Enamus hundi ohvreid suri kas haavadesse või marutõppe. Hundiohvrid eraldati tervetest inimestest. Olen lugenud, et Kaagjärves olevat eraldatud selleks mõisa rehehoone, teisest allikast lugesin, et see rehehoone asus Karula kiriku lähedal ja olevat pärast viimase ohvri surma põletatud. Usun viimast versiooni.
Marju Kõivupuu. Marutõbi rahvapärimuses. Terviseleht 2010, veebr.
[---] 1820. aasta talvel sõitnud minu, nende ridade kirjutaja, vana isadeisa Daavit Vallner linna (Valka). [---] Kubija poolt kuulnud minu eel-vanaisa Daavit Vallner tol öösel suurt kära ja karjumist. Keegi karjunud appi. Valgast tagasitulekul kahjatsenud mu esivanaisa, et ta ei ole mõttele võtnud linna-minekul Kubijale sisse minna kisa pääle, sest too Raadi Daavitil olnud püss linnaminekul alati reel. Isegi lauakirikusse minekul võtnud Daavit püssi kaasa, lootes kohata jõuproovile kriimsilmaga või karuga või kohata ilvest või muud kallist karusmantliga "meest". Tol öösel olnud Kubijal ristsed. Marususi hakanud üht ristsel olevat vanameest räsima, Vanamees karjunud rehetares olevaid ristserahvast; "Tulge appi - susi murd mu ärh!" Toasolijad arvanud, et vanamees liiga rohke ristseviinast niivõrra purju jäänud, et näeb mõnda viirastust, või petab pidulisi sarnase loriga õue. Omakorda hüüdnud ristserahvas appikarjuvale vanamehele vastu: "Las murda!" Viimaks ajanudki hunt pää rehetare pajast sisse. Siis saanud ristserahvas aru, et vanamees tõelikult soega oli maadelnud. Susi tükkinud vanameest purema, kuid vanamees kangis talverõivis, ei ole jõudnud marususi rõivist läbi pureda. Vanamees olnud soe ilaga üleni märjaks aetud. Niivõrra jõudnud ta ennast ära kaitsta, et mitte ühtki kriimustust külge ei saanud, ja marutõbi ei tabanud tood vanameest. [---]
Marususi murdnud Karulas lõpmata.[---] Ohvrid panti Karula mõisa kivirehte kinni, kus korraldus tehtud marusoest purtude käte veresooned katki lõiku. Kurb ja hirmus olnud too surmamõistetute traagika: ükshaaval pistnud hukkamõistetud käsi rehepajast veresoone katkilõikajale välja. Inimesed hulunud, vandunud, palvetanud, ahastanud ning suurem jagu otsinud troosti jumalasõnast ja vaimulike kirikulaulude laulmisega läinud valmistama endid surmale vastu. Aga säälsamas, kui maruhäda peale tulnud, karjunud metsikult ja jooksnud reheparsi mööda, katkilõigatud veresoone tee tagant nirisenud.
Tol päeval, kui kümmekond Karula inimesi marusoest hammustud-kistud, sõitnud Karula kihekonnas Vana-Antsla Lilu peremees Teoviil oma poja Kasperäga Haruküla maale heinu tooma. Saanud Karula kirikust umbes 10 versta ära sõita Keevaseere kõrtsi lähedale, märkanud vanamees, et susi tormab tagant. Isa hõiganud pojale: "Kasperä, sõida sa mu hobõsõst mööda, susi tulõ rekke!" Nii toiminudki. Isa Teoviil Vallner, praeguse Lilu talu peremehe Iisak Vallner'i vanaisa, lasknud kummagil hobusel enesest mööda sõita, jäänud teele soe kohalejõudmist ootama, vabastades selleks reelt heinakoorma poomi, ja virutanud oma kohale tormava kallaletuleva marusoe poomiga maha. Nii päästis kuulus Teoviil Vallner Karula rahva hirmu ja õudsuse soe hirmust. Teoviilil ise häämeel, et nüüd saab toreda hundinaha, mida ta kodus ilusti sellelt ära "koorib." Visanud looma rekke, Säält veel mõni kilomeeter oma heinamaale, - säetud isa pojaga hobusele koorem pääl. Tapetud susi jäänud ree pääle koorma alla. Koormat õhtupoolikul või õhtul tagasi pöördes läinud vana Teoviil poja Kasperäga Karula kirikukõrtsi tapetud soe liiku jooma. Kuid äpardust! Vahepääl olnud juba mõisast korraldus tehtud ja kuulda saadud, et Lilu Teoviil on marusoe ära tapnud. Korralduse põhjal käsutud hobune koorma eest lahti rakendada ja põletud taudi kartusel koorem ühes ree ja marusoega tükkis kirikumõisa nurmel ära. Mõningate kuulduste põhjal olla Teoviilile 9 rubla kahjutasu makstud. Marusoest purtude ja Karula mõisa rehes veresoonede katkilõikamisel surnud niinimetud "maruinemese'" olla maetud Karula surnuaja Saarlase talu vastas oleva madalama nurka, milline sõtkutud. Künkaid kutsub rahvasuu "maruinemeste matusõ'."
ERA II 180, 503/517 (6) < Karula khk., Karula v., Väheru k. - August Vallner < Juhan Vallner, 93 a. (1938).
Indrek Hargla. „Uskmatuse hind“. Algernon, 1999, aprill
"[---] Marutaudis hunt on haruldane nähtus. Ma ei teagi, millal siia kanti viimati oli põiganud marutaudis hunt. Kuid ühte juhtumit teadsin ma surmkindlalt, see oli juhtunud kunagi 18. sajandi esimesel poolel. 15. sajandil ehitati Karulasse, Harglast vast kümmekond kilomeetrit põhja poole kirik. [---]
Karula kirik ise tehti Vene vägede poolt Põhjasõjas maatasa ja kuna uut selle asemele ei ehitatud, jäid varemed pikaks ajaks kohalikele omalaadi kultuspaigaks, kus sakste võimu peale põlastamas käidi. Mis sest, et parunid edasi valitsesid, põletatud kirik oli ikkagi sümbol -- see, mida ei suutnud maarahva vägi -- tegi teoks võõrvõim. Kuid kirikuvaremete kõrvale jäi alles vana reheahi. Suur kivist hoone, mil pajatuste järgi olid tugevast tammepuust uksed, koledate rauast tabadega.
Palju neid seal suri...? Kirikuraamatud on sõnaahtrad. Veel suurema kurja ärahoidmiseks lukustati marutaudis hundi poolt hammustada saanud inimesed reheahju hoonesse. Rahvapärimus hoiab siiamaani alles mälestust mitmekümnest inimesest, kes elusalt müüriti. Mäletan, et vanaema rääkis, et kunagi olla siin olnud komme õitsiajal minna reheahju varemeile ja laulda seal lahkunud hingedele. Ka siis ei olevat keegi teadnud, kust hunt tuli. Võsavillem olnud kurjast vaimust vaevatu, kes tormanud läbi Hargla ja Karula, purenud tee peal kõiki, kes ette jäid, jätnud endast maha vaid veriseid jälgi ja kadunud metsasügavustesse. Puretud ja abi otsima tulnud inimesed, kes kõik kummalisel kombel osutunud neiks, keda pühapäeviti kirikus kõige harvemini näha saab, aeti loomakarjana reheahju kokku. Ja tammest uksed pandi lukku. Seniks, kuni kiviseinte tagant enam ühkti häält ei kostnud... Laibajäänused põletati. Keegi ei tundnud huvi, miks ja kuidas. Räägiti, et on öid, kus rehe all surnud hinged kokku kogunevad ja võikalt häälitsevad. Nad pidavat jahti kirikumõisa pastorile, kes neid reheahju kokku ajanud... [---]
ELEM TREIER (1927-2012)
kirjandusloolane, teatrikriitik, näitekirjanik ja stsenarist.
Elem Treier sündis Valgamaal Karula vallas raamatupidaja pojana, sai alghariduse Valgas ning keskhariduse Tartus. 1953. aastal lõpetas ta Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna loogika-psühholoogia osakonna. Ülikooli lõpetamise järel asus Elem Treier tööle Eduard Vilde Memoriaalmuuseumi ja oli 1971. aastast kuni 2003. aastani Eduard Vilde ja A. H. Tammsaare Memoriaalmuuseumi direktor.
Elem Treieri elutööks oli A. H. Tammsaare loomingu ja isiku uurimine. Lisaks oli ta näitekirjanik ja terava sulega teatrikriitik.
MART JÄNES (1869-1933)
Suurkaupmees, majandustegelane
Sündinud Iigaste vallas Saare talus. Tema isa Juhan lootis pojast koolitada kirikuõpetaja-rahvavalgustaja, kuid poissi huvitas kaupmehe elukutse. Õppis Karula valla ja Hargla kihelkonnakoolis ning Valga Peetri koguduse kirikukoolis. Oli aastast 1885 Valgas ja Tõrvas kaupluseõpilane ning aastast 1894 Tartus E. Solovjovi riideäris sell, ostis 1899 oma peremehe abikaupluse ja alustas iseseisvat äritegevust, mis edenes hästi.
"Tal olid niisugused sidemed kangatootjatega, et ta sai igasugust kangast vastavalt tellija soovile ja vastavalt tellija maksejõule," rääkis ajaloohuviline Kalju Leib, kelle sõnul sobis maamehele üks riie, linnamehele teistsugune ning pulmaülikonnaks hoopiski kolmandat sorti riie. Leib kinnitas, et Jänes võis alati teha ka teatud piirides hinnaalandust, tulles omadega välja ja sellest jäi ülegi.
"Nii kaugele, kui tema jõudis, ei jõudnud keegi teine ei enne ega pärast teda," ütles Kalju Leib, kelle sõnul peab kaubelda oskama ja peab olema ärisoont, et ära tunda, kuna on tarvis koomale tõmmata ja millal on tarvis ostjale järele anda. Tema arvates see on suur kunst ja seda kunsti ta õpetas oma müüjatele, mille tulemus oli see, et Jänes oli tehtud mees ja tal oli käsi kullas.
Paraku tõid sõjad ja revolutsioonid tagasilöögi. Pooleteiseks aastaks tuli uksed hoopis sulgeda. Vabadussõja ajal avati need aga uuesti ja Mart Jänes tegi rindemeestele tõhusaid annetusi. Eesti iseseisvuse ajal Jänese äri õitses ja ajakirjanduse andmeil polnud firmal riidekaupluste seas suuruse poolest võistlejaid ei Baltimaades, Soomes ega Poolas.
Jänes andis igal aastal välja ka kalendri, et kunded teaksid, kuidas äri on edenenud ja mida uut on eelolevalt aastalt oodata. Kalendris ilmus jutukesi, värsse ja päevakohaseid vemmalvärsse. Jänese kalendrid olid 20. sajandi algul paljudes peredes kalendriinfo ja rahvakirjanduse allikaks. (ETV saatesari Ajavaod. Ärimees Mart Jänes jõudis riideäriga nii kaugele, nagu keegi pole enne ega pärast teda jõudnud. 29. märts 2015)
VALEV UIBOPUU (1913-1997)
Kirjanik, keeleteadlane.
Sündis 19. oktoobril 1913. a Karula kihelkonna põhjaservas Vana-Antsla vallas Anne külas Õru metsavahitalus. Isa suguvõsa oli pärit Sangaste kihelkonnast, ema Emilie Roht, kirjanik Richard Rohu õde, pärines Kanepi kihelkonnast.
Isapoolse tädi Anna Pärsimäe mälestuste järgi oli kirjanik saanud oma eesnime välimuse järgi. Tädi Aliide olevat vastsündinut nähes hõiganud: “Oi kui valev!“ ja isa Evald oli korranud „Valev, Valev“. Ema olevat tahtnud pojale hoopiski oma venna järgi Richard nimeks panna.
„Minu noorusmaa: koguteos 24 autorilt“ (Lund 1964) Lk 269-286 Valev Uibopuu. „Eelmaailm“: „Iga väikese lapse jaoks luuakse maailm uuesti, see koorub nagu kanapoeg munast ja laieneb lõppematult, otsekui koonilised udukogud mingis maailmaruumi sünniteoorias. Ja enne iga lapsega koos sündivat ja avarduvat maailma on olemas olnud veel üks maailm, mis elab jutustuste kaudu ja on loomulikult niisama elav nagu on olnud nende jutustuste hing. See on kahtlemata rebu sellele maailmale, mis koos iga lapsega korduvalt luuakse. Õrust, oma sünnikodust ei mäleta ma midagiega saagi mäletada, sest kui kolisime Iigastesse, olin ma anult aasta vana. Ometi elab Õru mu mälestustes pidevalt, sest see on olnud rebu, millest sündis mu hilisem maailm.“
1914 asuti elama Iigaste külla, kus isa sai metsnikukoha Väike-Emajõe ääres, Tiri karjamõisa maal. Siit pärineb Valevi esimene mälupilt endast ja isast õngelatiga jõe ääres.
Alanud maailmasõja tõttu pidi isa siirduma Saaremaale kindlustustöödele ja sealt Tallinnasse riigikaitselise tähtsusega töödele, et mobilisatsioonist pääseda. Ema kolis lastega Iigastest Haabsaarde, kus elas vanaisa Johann Uibopuu tütardega. Vanaisa, kes venestamise ajal vene keele mitteoskamise tõttu Mändiku koolmeistri kohalt lahkuma sunniti, oli nüüd Haabsaare lauavabriku ja veski juhataja. Valev mäletab vanaisa rõõmsameelse mehena, kes osales muusika- ja laulukooris, ristis lapsi ja oli surnute kirstupanijaks. Oli üks lugupeetumaid vanema aja kooliõpetajaid ja seltskonnategelasi.
Kui isa 1918. a koju tagasi tuli, võttis ta oma isalt ameti üle. Kahjuks lõppes õnnelik lapsepõlv peagi. Evald Uibopuu arreteeriti punaste poolt 7. jaanuaril 1919 valekaebuse põhjal ja viidi Võru vanglasse. Valev Uibopuu mäletab tädi linnaskäiku, mille järel räägiti, et isa olevat habemesse kasvanud ja kõhn, pidavat sööma kartulikoortest suppi. 26. jaanuaril, vahetult enne Eesti vägede eest põgenemist lasksid enamlased vangid ilma kohtuta Kirumpää linnuse varemeis maha. Kuu aja pärast tõid omaksed Evald Uibopuu ühishauast ära ja matsid Karulasse.
Isata jäänud pere lahkus Haabsaarest. See aeg oli kõigi pereliikmete noorusmaa lõpuks. Valev Uibopuu edasised rännakud kulgesid väljaspool Karula kihelkonda, kuid tema soovil toodi põrm viimsesse puhkepaika isa kõrvale Karula kalmistule.
Valev Uibopuu lastejuttude kogu „Metsamajake“ (Tallinn 1940). Lihtsad lapse argielu kirjeldused on ilmselt paigutatud autori lapsepõlvest tuttavasse keskkonda. Elamuslikult mõjuvamates episoodides kumab läbi kirjutaja mällu sööbinud isiklikke kogemusi, näiteks loos, kus poiss peab koos perega kolima veskitallu ja jätab hüvasti vana koduga: „Anti aga ei kärsinud kambris istuda. Ta astus välja aeda, tegi mitu tiiru ümber hoonete, kõndis kaasikus ja põikas karjamaa servale ning vaatas üle kõik vanad mänguplatsid. [...] Süda kippus järsku valutama, vaadates vanu suuri kaski, mille krobelised tüved olid selgi kevadel tilgutanud mahla, kadakaid all soo ääres, mille vahel lambad vihma ajal seisid, või pikki roigasaedu, mis viisid karjatarast kaugele põldude vahele. Praegu see kõik oli pidulik ja kaunis, nagu ta seda kunagi enne ei olnud märganud“.
Lastejutus„Hõbedane õng“ (Tallinn 1941) portreteerib Valev Uibopuu südamlikult Haabsaare vanaisa Johanni.
Valev Uibopuu kohta on põhjaliku monograafia kirjutanud Hargla kihelkonnast Laanemetsa külast pärit kirjandusteadlane Ülo Tonts:„Valev Uibopuu: elu ja loomingu lugu“ (Tallinn 2004). Välis-eesti kirjandusega põhjalikult kursis olev Ülo Tonts on raamatu koostamisel kasutanud Valev Uibopuu arhiivi Eesti Kirjandusmuuseumis ning olnud kirjavahetuses autori enda ning hiljem tema abikaasa Malle Uibopuuga. Uibopuu kirjandusliku loomingu analüüsi kõrval on antud ülevaate kirjaniku tööst ajakirjaniku, kirjastaja ning keeleteadlasena, lisaks muud ühiskondlikud tegemised. «See raamat on küll üsna nimme niiviisi kirjutatud, et inimene loomingu taga ja sees nähtaval oleks,» ütleb autor. Raamat on illustreeritud rohkete fotodega Valev Uibopuust ja tema kaasaegsetest.
AIN KAALEP (1926)
Luuletaja, näitekirjanik, kriitik ja tõlkija. Sündinud Tartus, elab Elvas. Suvekodu on abikaasa isa kodukandis, Karula kihelkonnas Mähkli külas Sora (Kaalepi) talus.
Ain Kaalepi huvi võru keele vastu pärineb juba lapsepõlvest.
Ain Kaalep. „Haukamaa laulu´“ (Tallinn 1999). Autori järelsõna lk 45-48: „Raske on öelda, millal ja kus on algus „Haukamaa lauludel“. Võib-olla isegi aastal 1931, kui juba mõnda aega lugeda osanud poiss luges läbi elu esimese raamatu, milleks oli Jaan Lattiku „Meie noored“ ja oli lausa vaimustunud võrukeelsetest dialoogidest? Kodu oli tal küll ju kirjakeelne – aga seda enam! Võrumaast sai talle midagi erutavalt teistsugust, mingi romantiline unistuste riik, mida veel eriti ilmekalt hakkasid sisustama seitsmeaastaselt loetud Juhan Jaigi „Võrumaa jutud“. Hiljem, kui ta juba täiskasvanuna Võrumaaga lähedalt tutvus, ei vähenenud selle hõllanduslik võlu sugugi. Ta õppis isegi ära võru keele, ta hakkas võrukeelseid värsse kirjutama, leides, et niimoodi saab ta väljendada midagi niisugust, mida kirjakeeles ei saaks.
Mis siis, et ta kord Ähijärve ääres juhtus kaugelt läbi erakordselt selge suvehommiku pealt kuulma kahe sealse mehe vestlust – üks ütles: „Taa miis kõnõlas kah võru kiilt, a tartu aktsendiga!“ Eks olnud Artur Adsoni keelega ju ka midagi selletaolist: ega Sänna kandis päris niimoodi ju räägitud… [---] Kui minu keelekuju ka ühegi puhta murrakuga ei kattu, nii et seda võib-olla Lääne-Võrumaa murrakute seguks nimetataks, ei tunne ma end väga suure süüdlasena. Kas tohin oma keelekuju nimetada lihtsalt „Haukamaa keeleks“? (Hauka on Antsla vana nimi.)“
Ain Kaalepi abikaasa Astridi isa Karl Julius Luik (Tartu linnapea 1920-1934) oli sündinud Hargla kihelkonnas Taheva vallas Koikkülas, hiljem päris Mäekonnu talu Karula kihelkonnas Antsla vallas, mille enne sõda ära müüs. Kaalepid ostsid suvekoduks samas lähedal Rebasemõisa külas asuva Sora talu.
Foto Sora talu häärberist e-kultuuripärandi lehel
Harju Ülle. Kaalepi Ain: Olkõ rahul, et meil uma riik om! Uma Leht 2009, 11. aug.
Kuis seo talo ti umas sai?
Taa om ostõtu. Mis aasta taa oll’... Naist om vaia... (Hõikas Astridit, kiä tiid täpsele, et nä osti 1908. aastal ehitedü tühä talomaja 1970. aastal kolhoosi käest: «Peremiis Viilupi Juhan jõudsõ inne är koolda, muidu olõssi kõrraga är kiudutõt. Siist viidi kõik är – talu olli suurõ, kõik iks üle saa hektäri.»).
Mullõ nakas’ Võrumaa miildümä ja esieränis võro kiil. Minu kiil om Karula ja Urvastõ vahepääline.
[---]
Midä huvitavat om tiika Karulan juhtunu?
Ku mi naasõga edimäst kõrda päält sõta, 1960. aastil tullimi seod kanti kaema, sis Vana-Hauka talu muru pääl olli maamehe. Et sääl talun oll’ telefon, sis küssemi, kas võimi telefoniga kõnõlda. Mehe hiitü nii är: nimä olli minemän Linnajärve pääle nuuta tõmbama, a tuu oll’ kõvastõ är keelet. Näile oll’ selge, et mi katõkõistõ olõmi inspektri ja olõmi tulnu näid kinni võtma.
Ku tull’ vällä, kes mi olõmi ja et mu naanõ om kunaginõ Mäe-Konnu talu perretütär, sis ollimi kõrraga hää sõbra. Tõmbsimi nuuta kuun ja nä tõiva koskilt ka handsapudõli vällä. Miihi hulgan oll’ ka kohalik hää süämega partorg, Priimets oll’ nimi, must tsipakõnõ vanõmb oll’. Ildampa kiäki kaivas’ tä pääle, et tä oll’ saksa sõaväen olnu ja sis suurõ käräga visati tä parteist vällä!
Võrokõisi sõbõr Kaalepi Ain 85. UMa Leht, 2011, 31. mai
Elleri Kalle: [---] Et Ain om Elvan kasunu, sõs om tä latsõst kuuldnu tarto kiilt.
Ku nüüt Aini pernaanõ om peri Karulast, oll’gi köüdüs Võromaa ja võro keelega olõman. A päämidselt opp Ain kõkkõ õks raamatist, selle et taa miis om täüs ja otsani raamaduinemine. [---] Omma sõs õga suvõ nimä sääl Karula Soral ja küländ pall’o Eesti kiränikke ja muid inemiisi om sääl külän käünü.
Kuuba Rainer: Kuis lehm Kaalepil külän käve
Kolhoosiao lõpun juhtu kõrd sääne lugu, et Mähkli külä mehe Purlau Jüri lehm oll’ kuikina toki maast vällä tõmmanu ja üten ketiga roitma lännü.
Lehmä otsmisõ käügin oll’ kokku trehvät Kaalepi Astridiga, kiä puulnall’atõlõn oll’ märknü, et näil om nüid kah lehm. Jüril oll’ edimäne mõtõ, et no sõs ei piä Sora rahvas inämb timä man piimä perän käümä. A sõs tull’ mõttõs, et tuu või hoobis timä ärkaonu lehm olla. Vas’kan oll’ tä jo Soral kasunu. Astrid kõnõl’, et kuuliva üten perrega, et Aini tüütarõst määndsegi pragina ja astmisõ kuulda omma.
Lännü kaema ja kos sõs suur täüssöönü lehm oll’ saisnu kirotuslavva kõrval ja kaenu perrerahvalõ ummi suuri silmiga otsa. Kaalepi Aini tüütarõl om eräle uss, katõ poolõga, ja säält oll’ sõs lehm tarrõ saanu nii, et kiäki näe es. Kas lehm Kaalepi lavva päält määndsegi kirätükü kah är sei, tuud Jüri es tiiä.
Mari Tarand. Keelekõrv. 330. saade. Ain Kaalep. Eesti Raadio 2000. Ain Kaalepi mõtteid eesti kirjakeele ja murdekeele vahekorrast ja sellest, mida murdekeel pakub luuletajale.
Ain Kaalep. „Muusad ja maastikud“ (Tallinn 2008).
Lk 136-137 Ähijärve laulud 2:
Pole kuulda muud,
kui madarate õitsemise rabinat
põllupervedel.
Vaikne lõunatund
Võrumaa rõhtjoonteta maastikus,
kus ka puude püstjooned on küsitavad.
Mööda kuivanud saviteed
viin endaga oma südant,
mis tuksub
sada korda,
tuhat korda,
kümme tuhat korda,
enne kui võib märkida,
et mõte sai valmis.
Nüüd logiseb kaugel üks vanker.
Süda loeb aega.
TERE
TERE
Külamees Sokratese näoga
sõitis mööda.
Vaevalt-vaevalt virvendab rukis.
Nüüd logiseb kaugel üks vanker.
Süda loeb aega.
TERE
TERE
Külamees Platoni näoga
sõitis mööda.
Pilverüngad saadavad mind
ja varjavad vahel päikese.
Sada korda,
tuhat korda,
kümme tuhat korda
tuksub süda,
enne kui võib märkida,
et mõte sai valmis.
Ma jään ootama ristteel
kolmandat vankrit,
et teretada möödasõitvat külameest
Aristotelese näoga.
NAVITROLLA
Kunstnik
Mäekonnu vaatetorni lähedal, Astrid Kaalepi lapsepõlvekodu Mäekonnu kõrval on Vana-Hauka talu, Navitrolla suvekodu.
Nataly Koppel. Navitrolla: elamine maal õpetab kannatlikkust. Õhtuleht, 2014, 22. sept.
Kunstnik Heiki Trolla jaoks oli kümnekonna aasta eest Võrumaale ostetud vana ja ülestöötamist vajav talukoht armastus esimesest silmapilgust
"Saatusesõrm halastas mulle – järsku ilmus välja see Vana-Hauka koht. Läksin sinna, nägin neid puid ja sain aru, et mitte ühtegi puud ei ole võimalik ehitada mingi raha eest.
Peale selle oli seal sõnulseletamatu tõmme ja siis oli juba kerge otsust langetada," ei ole kunstnik Heiki Trolla ehk Navitrolla oma kümnekonna aasta eest tehtud otsust maale kolida kahetsenud siiamaani.
"Kui ma selle Vana-Hauka talu ostsin, oli siin ainult võsa ja lagunenud maja," meenutab kunstnik, missuguses seisus oli tema 2003. aastal soetatud talukoht. "Esimese suve elasin siin telgis. Järgmisel suvel elasin ka telgis. Neid hooneid – aita, sauna, palkmaja, rehielamut – ei olnud, elumaja oli kokku kukkunud. Umbes kolm-neli aastat läks, kuni sai esimese ulualuse. Alguses oli üks tuba valmis, siis teine tuba, siis kolmas…"
"Ja nii sa näedki seda, kuidas üks asi viib teiseni. See, et sa istutad sügisel maha kümne õunapuud, ei tähenda seda, et saad järgmisel aastal tonni õunu, vaid et avastad talvel, et mügrid on pooled ära söönud, pooled on ära külmunud ja puud ei anna veel ühtegi õuna ka," naerab ta.
"See on elulaad – valmisolek olla kogu aeg loodusega dialoogis ja aeg-ajalt ka väikestes nagistamistes. Meie asi on loodusega kohaneda, mitte ülbitseda ja nõuda, et nüüd tahan, et oleks nii ja naa," leiab Navitrolla, kes on laastatud ja võssa kasvanud talukoha nullist üles ehitanud.
Miks ta maale kolis, kas kunstnikul ei ole igav keset metsa elada?
"Ma olen elanud paljudes linnades – Pariisis, Londonis, Lissabonis, Berliinis –, kuid mingi hetk tundsin, et ma ei suuda linnas olla. Mõistsin, et mul on vaja olla maal. Ja siis hakkasin maakohta otsima," tundis Navitrolla, et linnaelu ei tee teda päriselt õnnelikuks.
[---]
Kui mõnel kuningal on olnud ihukunstnik, siis temal on olnud ihuehitaja.
"Pean talle suure kummarduse tegema," on Navitrolla oma vennale ülimalt tänulik. "Kuna vend armus samuti sellesse maakohta, siis juhtus niimoodi, et kõrvaltalu oli saadaval ja temast sai minu naaber. Ja selle kõrval asuva taluhoone ostis õde. On juhtunud, jah, selline lugu, et tahtsime teha kohanimede registrile taotluse, et see koht tuleks ümber nimetada Vastse Trollaks, sest siin on juba Trollasid rohkem kui kus tahes teises maailmapaigas," naljatab kunstnik.
"Lisaks sellele meie ema elab siin – päris lõbus kooslus on tekkinud. See ei ole mitte sellepärast nii, et keegi käskis siia tulla, vaid see koht lihtsalt paneb ennast armastama!" selgitab Navitrolla.[---]
ESIMENE KUJU VÕRU LINNA: «See on toorik, mille peab katma tsemendiga. Üles on mul plaanis teha sellised kohad, kus kasvavad lilled, need vajuksid üle kübara alla ja lisaks tuleksid kinnitused, millel lapsed saaksid ronida ja oma sportlikke võimeid arendada,» on Navitrolla esimese kuju, mis võib tulevikus koha leida Võrus Koreli oja ääres, plaan valmis. Projekt, mille käigus pidi valmima kümmekond skulptuuri, on praegu rahastamisprobleemide pärast pausil. (Foto A. Luud)
METSAMOORI PEREPARK
on Kaika kuppelmaastikul asuv talude ühendus, mis pakub erinevaid võimalusi looduslähedaselt tervislike eluviisidega ja rahvaraviga tutvumiseks.
Taluprogrammides saab tutvuda taimeravi, mesilaste ja seente võluriikidega, tunnetada loitsude ja mediteerimispaikade mõju. Suvelaagrites õpitakse umbrohutoitude, koduleiva, ürdiravimite valmistamist ja tervistavaid loodustarkusi.
Praegu kuuluvad pereparki Veetka talu (Metsamoori kodu), Järvemäe talu (Metsamoori kivi-seenekoda)
Koidu Lainevee (Metsamoori Nukumamma), Tuhka talu (Metsamoori suitsusaun), Värtemäe talu (Metsamoori mesila)
Perepargi eestvedaja, Veetka talu perenaine Irje Karjus on avaldanud mitu taimeraamatut ja korraldab loodusteraapia koolitusi (vt Tervise Kodu)
ÄHIJÄRV
Johann Voldemar Eisen. „Esivanemate varandus“. (Tallinn 2000)
„Antsmõisa härra“: „[---] Vana-Antsmõisa härra Leemistein (Löwenstern) lasknud kord jälle kutsari-Jüril oma aastase varsakese vankri ette rakendada ja sõitnud Ähijärve äärde Karula härraga järvepiiri õiendama. Selle pärast olnud neil juba ammugi suur pahandus.
Jällegi hüpanud Jüri käskimata vankri või troska päralaua peale. Tal olnud ikka tahtmine oma härra ligidal olla ning teda kõige õnnetuse ja kahju eest kaitsta. Aga juhtunud mehel sel korral ise õnnetus ja surmgi.
Ähijärve äärde jõudes olnud Karula härra juba enne seal ja tüli kohe lahti järvepiiri pärast. Üks ütelnud: "Siit kohast läheb piir!" Ja teine ütelnud: "Ei mitte siit, vaid sealt mäerõuna kohalt."
Pea oleksid nad kui õppinud rüütlid mõõga peale läinud, kui Karula härra poleks kartma hakanud. Ta oli üksi, teisel kutsar ligi.
"Mis ma teie kahe vastu hakkan!" - "Kuis kahe vastu," ütles Antsmõisa härra, lõi silmad tagasi ja nägi Jürit. "Ah, armas Jüri, sina ka siin! Hoia, et sa tagasi ei vaata, ma tahan selle põrsaga ühes üle järve sõita. Saab näha, kas ta ka seda võib."
Seepeale kihutas ta oma varsaga järvele (see oli just enne jaanipäeva) ning käskis Karula härrat järele sõita. See ei tahtnud teisest alam olla ja sõitis oma hobusega ka järve ning uppus varsti.
Antsmõisa härra sõitis edasi ning ütles Kutsari-Jürile: "Ära vaata tagasi!" Aga see uudishimuline tahtnud vaadata, kuidas Karula oma ka järele sõidab, kukkunud sisse ja uppunud ära.
Suveaegadel, kui vesi väga madal on, nähakse äärest kaugel musta nuppu vee seest välja paistvat. Seda on palju inimesi näinud ning ütlevad selle Jüri pea olevat. [---]
Vana-Antsmõisa Leemistein sõitnud ilma õnnetuseta üle ega saanud ta rattadki märjaks. Need vankrijäljed olevat praegu veel Ähijärve peal tunda, Karula ja Antsmõisa piiriks, et enam piiri pärast vaidlust ette ei tuleks.“
Ain Kaalep. „Muusad ja maastikud“ (Tallinn 2008).
Lk 135 Ähijärve laulud 1:
Tõenäoliselt on Ähijärves näkke.
Millest muidu see nukker iha
rajakartlikke radasid kõndides,
läbistades aerulahkeid laineid!
See nooruke kalamees,
kelle põhjaõnge külge ühel varahommikul
jäigi näkk,
ei levitanud leiuteadet laialt.
Ta viis niiske neitsi koju,
pakkus talle värsket piima
ja tutvustas teda oma emale,
väärikale vanaperenaisele.
Vanaperenaine küsis, kas külalisel pole külm,
kui üll pole hilpugi.
Noormees mängis paar lugu lõõtspillil
ja pajatas ääri-veeri oma poissmehepõlvest.
Ei tiiä´ütles näkk,
kui sa üsässit mu jälleki järve,
sõs olõs vast parõmb.
Kuiviisi ma saa sinnu viiä´,
ütles noormees,
ku päiv om joba korgõn
ja inemisi kõik kotusõ´ täüs?
No ma sõs ooda õdaguni´,
ütles näkk,
ku pümmes lätt, sõs na ei vahi´,
kui sa mu viit.
KAIKA KOOL, KIRIK ja KALMISTU
1890-ndatel aastatel ehitati Kaikamäele Peterburi kaupmehe Fjodor Nikolajevi rahaga vene õigeusu Püha Kolmainu kirik. Kogudus tegutses 1962. aastani. Kirik on lagunemise lõppfaasis, kiriku juures paiknev surnuaed on korrastatud ja kasutusel.
Kiriku juurde ehitati 1897 venekeelne õigeusu kihelkonnakool, mis alates 1920 tegutses eestikeelse Kaika Algkoolina. Kaika kool töötas 1982. aastani, siis suleti ning avati 1988. aastal. Kool suleti Kaikal taas 1999. aastal, koolihoone on praegu kasutusel küla seltsimajana.
Kaika koolimaja on Võrumaa suveülikoolide häll. 1989. a toimunud esimese suveülikooli järgi nimetatakse kõiki järgmisi kokkusaamisi toimumiskohast olenemata Kaika suveülikoolideks. Kaikal on suveülikool toimunud veel 1999. ja 2008. aastal.
Seltsimaja kõrval suure tamme all on saatesarjas „Iga pink räägib loo“ Kaika Lainele pühendatud pink.
LAINE ROHT (1927-2013)
KAIKA LAINE
Rahvaravitseja. Sündis ja elas kogu elu Karula kihelkonnas Antsla vallas Kaika külas Püssitalus. Õppis Kaika koolis (ühes klassis Elmar Susiga, kes pensionipõlves kaanidega ravitsejana tuntuks sai), töötas 30 aastat postiljonina. 29-aastasena kandis kohaliku ämmaemanda ja ravitseja Kadi Aabi matustel risti, mis ravitseja sõnul olnud märk inimestele, kes tema ametit jätkab. Seepeale hakati Laine juures abi otsimas käima ja temastki kujunes tuntud rahvaravitseja.
Saatesari "Iga pink räägib loo", 9/12 (ETV 2012), saade Kaika Lainest.
Reet Kudu. „Kaika Laine – sajandi naine“. (Tallinn 2009) Elulooraamat.
Einar Ellermaa, Inge Pitsner. „Kaika Laine inimesed: naisest, kes suutis lugeda eluraamatuid“. Tallinn 2013. Kaika Laine läbi temaga suhelnud ja temalt abi saanud inimeste lugude.
Juhani Püttsepp. „Veskitont Niglas“. (Tallinn 2001). Lastejutt Kütioru veski poisikeseohtu astmahaigest tondist, kes koos talumees Jaaniga Kaika Laine juurde abi otsima läheb. Selle häda puhul annavad maarohud küll leevendust, kuid tõhusamat ravi saama minnakse Tartu kopsuarstide juurde.
KAIDO KAMA (1957)
Poliitik. Pärit Viljandist. 1990-st aastast on tegutsenud poliitikas, 1997-2004 oli Võru Instituudi direktor. Elab Karula rahvuspargis Liivakingu talus.
Kaido Kama. „Ümbreilma reisikirä´“. (Tallinn 2001) Võrukeelne reisikiri ümbermaailmareisist purjelaeval „Lennuk“.
Kaido Kama. „Kihelkonnatunnetus elab kindlasti edasi". Go Reisiajakiri 2009, juuni.
Eesti Rahva Muuseumi eestvedamisel ja maanteeameti abiga tähistatakse üle kogu Eesti kihelkonnapiirid kõigi suuremate teede ääres. Kaido Kama selgitab, miks kihelkonnad tähtsad on.
"[---] Kihelkond on tänini eestlaste piirkondliku identiteedi aluseks, kogu meie vanem kultuurikiht jaguneb kihelkondade järgi. Rahvalaul, rahvarõivas ja keelemurre on mingi kihelkonna omad, mitte valla või rajooni või kolhoosi omad. Võru keelt räägitakse kaheksas kihelkonnas, mulgi keelt viies kihelkonnas.
Siinjuures võib nüüd küsida, et kumb oli enne. Kas ühesuguse keele ja kultuuriga inimesed hõivasid omale mingi maaala? Või käisid ühes kihelkonnas elavad inimesed pühapäeviti koos kirikus ja kõrtsis ja hakkasid siis ühtmoodi rõivaid kandma ja ühtmoodi rääkima? Arvatavasti on need protsessid olnud mõlemapidised – rahvas liikus ühest kohast teise koos oma keele ja kommetega, uus ümbrus hakkas aga omalt poolt keelt ja kombeid mõjutama.
Nii või teisiti on ka tänapäeval asi nii, et kui kantakse rahvarõivaid, siis on need mingi kihelkonna rahvarõivad, kui räägitakse murdekeelt, siis on see mingi kihelkonna keel. Kihelkondliku printsiibi järgi on üles ehitatud ja korraldatud kõik Eesti Rahva Muuseumi, Kirjandusmuuseumi ja muud taolised kogud.
Mingit pidi elab see kihelkonnatunnetus meis edasi ka siis, kui me ise seda enam ei teadvusta. Näiteks minu kodukohas Karula kihelkonnas (Karula kihelkond on jagatud tänapäevaste Võru ja Valga maakondade vahel) teab külarahvas naaberkülade kohta oma kihelkonna piires täpselt, kes millises külas elab, kes on kellega sugulane ja muud taolist.
Sama kaugel asuvate naaberkülade kohta teisel pool kihelkonnapiiri seda ei teata. Ja üks väga oluline asi on veel tänase päevani säilinud. Kuna kirikute juurde tekkisid koguduste surnuaiad ja see asendas aja jooksul külakalmistute süsteemi, siis maetakse inimesed tänini kihelkonna surnuaeda, sealsamas käiakse ka omaste haudadel küünlaid põletamas.
Seega tähistatakse kihelkonnasiltidega eelkõige meie ajaloolisi kultuuripiirkondi. Et kui lapsed laulavad koolis oma kihelkonna rahvalaulu, siis teaksid nad ka seda, kust nende kihelkond algab ja kus lõpeb ja mis on nende naaberkihelkonna nimi. Et teaksime Eestis ringi liikudes alati, millises kihelkonnas me parasjagu oleme. Et siit sildist alates maetakse inimesi ühte surnuaeda, aga teiselt pool silti teise. Et saaksime paremini aru sellest, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu läheme.“
CELIA ROOSE (1964)
Pärimusmuusik, muusikaõpetaja. Töötab TÜ VKAs pärimusmuusika õppejõuna ja Lüllemäe Põhikoolis muusika- ja kooriõpetajana. Osaleb ansamblites „Suurõ’ pilvõ’”, „Sannalise’” ja „Arrotajad”, on löönud kaasa Tormise-Jalaka-Kaljuste projektides „Eesti ballaadid”, „Eesti naiste laulud”, „Eesti meeste laulud” jm. Celia Roose suvekodu on Karula kihelkonnas vaarvanematele kuulunud Pirrupuusaare talus.
Betty Ester. Folklaulja Celia Roose – kaasaja metsaeit. Õhtuleht, 2000, 8. märts
Karula kihelkonnast läbi Rõuge kihelkonna Võru poole sõites jääb teele
LEPISTU KOOLIMAJA (1881-2008)
Antsla vallas Roosiku külas asuv maja ehitati Tsooru Ministeeriumikooli jaoks. Tuntud inimestest on seal õppinud Juhan Jaik ja Vello Helk.
JUHAN JAIK sündis 13.jaanuaril 1899. aastal Võrumaal, Rõuge vallas, Sännas mõisatöölise pojana, kasvas üles Tsooru vallas Roosiku mõisas ja Luhametsas, õppis Sänna ja Tsooru koolides. Pärast Tsooru Ministeeriumi lõpetamist ei olnud võimalik edasi õppida. Kaks kooliaastat Tsoorus ja hilisem iseseisev enesetäiendamine jäidki Juhan Jaigi lünkliku haridustee kõige olulisemateks etappideks.
Perspektiivitusest trotslikud Tsooru ja Luhametsa poisid asutasid 1913. aastal ministeeriumikooli õpetaja, hilisema kommunisti Karl Rimmi õhutusel riigikukutajate salaseltsi „Komorra“, tõukeks rahvusromantiline kirjandus ja „muidugi ka see üldine tarve vabamate rahvuslikkude elutingimuste järele, mis selgus omal teel isegi meile, kauge metsakuru poisikestele. Siht oli lüüa välja siit maalt kõik venelased ja sakslased ja luua iseseisev riik.“ Paar aastat hiljem leidis Haki talu peremees Schmidt oma keldrist kivi alt kommikarbi salaseltsi allkirjastatud vandetõotustega. Rimm olevat osanud salaseltsi tegevuse 13-14-aastastele poisikestele põnevaks teha, nii olid vandetõotused lisaks allkirjale ka verega kinnitatud. Schmidt hävitas tuttavatest peredest pärit poiste paberid, samuti nende omad, kelle pered olid talle võlgu. Teised vandetõotused, nende hulgas ninatarga Juhani oma viidi Võru sandarmeeriasse. Veebruaris 1915 otsiti Möldreoja talu läbi ja Juhan viidi koos teiste vandeseltslastega Võru vanglasse. Kuna Juhan oli selleks ajaks juba mõned Võrumaa jutud paberile pannud, tuli käsikiri ülekuulajatele vene keelde tõlkida. Poisid väitsid, et seltsi eesmärk polnudki riigikukutamine, vaid teatritegemine, selleks ka näkkidest ja kodukäijatest pajatavad kirjatööd. 16-aastasena saadeti Jaik Vologda kubermangu asumisele.
Peatselt puhkenud revolutsioonisegadust ära kasutades tulid poisid koju tagasi suurte lootustega – salaseltsi eesmärk sai ju täidetud ja tsaar kukutatud! Selgus aga, et Eestis 1917. a sügisel võimu võtnud kommunistid olid veel hullemad kui tsaari sandarmid. Eriti paistis silma kommunistidest Leegenite pere. Juhan Jaik ja Jaan Oja tegid 1918. a Tsooru haridusseltsi peol Leegenitest laulumängu, mis pälvis suure publikumenu, kuid viis autorid taas vangi, kus neile teatati, et nad on surma mõistetud. Juhan Jaik pääses napilt hukkamisest tänu sellele, et võim linnas vahetus taas ja punased tõrjuti Võrust välja. („Sada aastat Lepistu koolimaja“. (Antsla 2014) )
Lepistu koolimaja köögis tehti vahetult enne sulgemist kapitaalremont. Nüüd on seal oma tootmise sisse seadnud käsitööšokolaadi tootev perefirma
ALLEW MAGUSAMEISTER
Kalle Nurk. Vändra metsast Pärnumaalt. Külaleht: Tsooru kandi rahva teabeleht. 2015, 12. veebr.
Aivo Alev on sündinud Tallinnas, pidanud alates 2004. aastast Pärnus kohvikut ning kaheksa aastat tagasi kolis Vändramaale. „Elasime perega metsa sees, ümberringi läheduses polnud inimhingelistki. Roosikule elama asumine on meie jaoks kui tagasi inimeste sekka kolimine.“ Nii tutvustab Aivo põhjust, miks pühapäeval astus läbi endisest Lepistu koolimajast. Esmaspäeval oli ta taas platsis koos tuttava ehitusmehega, et üheskoos punase kivimaja teise korruse sööklapealne tiib ette valmistada pere sissekolimiseks. Aivo ja ta abikaasa Merikese perre kuuluvad praegu neli poega, ning viies, seekord tütar, on sündimas aprilli alguses. Tööd on palju, kuid enne kevadet loodetakse uude koju sisse kolida. Seega võib vanas koolihoones peagi kuulda iga päev laste kilkeid.
Aivo tutvustab ka lähituleviku plaane. Tema jutust saab teada, et perekonna kasutusse saab ka endine koolisöökla osa. Siinsetesse ruumidesse kolitakse Aivole ja Merikesele kuuluv pisike pere-ettevõte [Allew Magusameister], mis tegeleb käsitööšokolaadide tootmisega. Tegu on 100% mahetoodetega, kus enamus tootmistöid tehakse ära peresiseselt. Võrumaal on hetkel nende tooteid võimalik osta Sänna Mõisapoest. Tuginedes eelolevale jutule, on Roosiku küla peagi seitsme liikme võrra rikkam. [---]