Võru maakonna emakeeleõpetajate ainesektsioon korraldas koos Võru Instituudi ja Võrumaa Keskraamatukogu lasteosakonnaga 24. augustil 2011. aastal teise reisi vana Võrumaa kihelkondadesse. Kui eelmisel aastal käidi Urvaste kihelkonna kirjanduslikes paikades, siis seekord otsiti Rõuge kihelkonna paigavaimu.
Rõuge kihelkonna kirjandusreisi pildialbum : http://lib.werro.ee/index.php/pildigalerii/category/60-2011-kirjanduslik-rouge.html
Kaile Kabuni reisikirjeldus "Paigavaimu kannul mööda Rõuge kihelkonda" http://www.kylauudis.ee/2011/08/30/paigavaimu-kannul-mooda-rouge-kihelkonda/
Rõuge kihelkonna kohta loe:
• Võru Instituut : Ajaloolise Võrumaa kodulooline bibliograafia : Rõuge kihelkond. http://wi.werro.ee/bibliograafia/index.php?p=10
• Eesti mõisaportaal : Rõuge kihelkond. http://www.mois.ee/kihel/rouge.shtml
• Lõuna-Eesti pärimuse portaal LEPP : Rõuge kihelkond (koguteosest „Võrumaa“) http://www.folklore.ee/lepp/rouge/tutv.php
• Lõuna-Eesti pärimuse portaal LEPP : Rõuge pärimus. http://www.folklore.ee/lepp/rouge/
• Rõuge kihelkond : paigad ja pärimus. Tartu, 2001, 210 lk. http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?9770 ; http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=38926
• Kajak, Salle; Kõiva, Mare. Ajaloolist traditsiooni Rõuge kihelkonnast : Nursi, Kasaritsa, Saaluse ja Pindi vallast : [võrguteavik]. Eesti Kirjandusmuuseum, folkloristika osakond. http://www.folklore.ee/pubte/ajaloolist/rouge
• Pettai, Karl. Rõuge kihelkond. Rõuge vald : fragmente ja vahelugemisi ajaloost, loodusest ja inimesest : [võrguteavik]. Tihemetsa, Rõuge 1997. http://www.rauge.ee/?id=pettai
• Võromaa kodolugu. Võru, 2004. 328 lk. http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=67268
• Adson, A. Kadunud maailm : pilte kaugemast ja lähemast minevikust. Toronto, 1954. http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=1474 . Lk 97-228 Pilte vanast kenast Võrumaast : Kui Tsooru mehed laulupeol käisid ; Sänna-mail ; Suures-Rõuges ; Köster Assor ja tema Tootsid ; Seitse kirikuõpetajat
RÕUGE KIHELKONNA KIRJANDUSREIS
• Võru linnas suundub Rõuge kihelkonna poole Kreutzwaldi (kunagine Riia) tänav
V. Raidaru. Tähevankrin : [luuletused]. Võru, 2001. http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=36858 , lk 14-19:
RIIA UULITS
Voldemar Raidaru
Ma môtlô vahel tuust aost takast perrä,
ku Vôron olli saksa rahvas herrä’.
Sôs imä minno Tsirgu kuuli pandsô.
Tull’ ütest liinaveerest tôistô vantsi.
Ma talvôl jalavarjos tsuugô kandsô,
lunt pään, sai vahel külmä peräst tantsi.
Oll’ kooli kôrval igävene majapôrak –
sääl tsaariaigu elli soldat-turak.
Nä päivi viisi hoovin at-tvaad leivä’
ja lôunas lörri kapstasuppi seivä’.
Om aig nüüd käändnü tôsô lehe,
noist ussist käävä’ eesti mehe’.
Sôs tull’ üts uhkô maja – renterei,
kos rikka’ hôpôt, kulda kokko tôi’.
Kôik tähtsä’ paprô’ sinnä’ pakit,
raudkastô sisse ärä käkit.
Oll’ vangimajagi tan lähkün,
tuust müüdä lätsimi iks kähku.
Kas paistsô päiv vai puhksô talvôtuul –
iks ussô iin oll’ karauul.
Kiä uhkit majjo edesi sääl nätä’ luutsô,
tuu essü, tull’ üts väiku saiapuut,
kon elli Lubja mamma ja tä säitse poiga.
Sa ohka ônnistuse man vai oiga –
taht egä suu sääl süvvä’, iho katta!
Juusk’ imä nigu orrav rattan.
Tä Tsirgu kuuli saiu tôi,
ja uma lahvka püstü lei.
Oll’ vanômp poig sääl peren Manivaldô,
kiä keelemehe kanti kaldô.
Tei eesti kiilde uusi sônnu
ja hindäle tuust tundsô mônnu.
Tan Katariina nuka pääl –
oll’ tantô Lilla trahter sääl,
kos kaubaherrä’ jôiva’, seivä’
ja kokko leppen kässi kokko leivä’.
Kel himo oll’, ots’ üles separee,
et kôrtsipreilnal kaala panda kee.
Ku hummogu sôs kodo tull’,
sai piä teedä’: asi hull!
Sôs üles löüti tohtre Piho,
kiä ravits herrä raison iho.
Oll’ pargi veeren vana koolimaja.
Taad veidü’ kohendada olnu vaja,
a olô-ôs mi liinal tuu jaos raha,
miä koolimajja matta maha’.
Nüüd ohvitsiire jaos kasiino tan
ja voorimiis uut ussô man.
Jo Tarto uulits. Nuka päält
oll’ Vana Apteek löüdä’ säält,
kos rohtô tegi tark proviisor.
Noid osta sai nii Mart ku Liiso.
Herr Haavist veidü’ allpuul elli,
kiä oll’ uurmahôr, möie kelli.
Tä üle liina kuulsas sai,
ku vend Vahindra siiä tôi,
kiä Kandlô büünel kuradit ai kotti.
Päält kaiôn saa-ôs suurt tuust sotti.
Herr Haavist oll’ jo taara usku,
a vend Vahindra buda usku –
no kuis noid asju kokko klappi,
oh jummal, tulô esi appi!
Sääl tôsôl puul oll’ Steinmanni maja.
Tuud lähkümbält om kaia’ vaja.
Steinmannil olli poja’, Riks ja Sass,
kiä umavahel kakliva ku pini-kass.
Nä môlômba mu koolivelle’,
näist mälestüs om mullô hell.
(Riks opsô pastoris, a Sass oll’ laadaparistaja
ja esä raha mahalaristaja.)
A imä-esä pidi’ sakstô puuti,
kos ilmatuma pall’o kaupa tuudi.
Oll’ poodi akôn süllävôrra lai
ja tônô samapall’o korgust sai.
Säält egäütel hää oll’ sisse kaia’
ja kaupa nätä’, midä osta vaia.
Sääl Vabadusô nuka pääl oll’ klempner,
üts juut, kel nimes Isak Gätner.
Tä tegi pangô, nüssikit ja tuupô,
and’ muudki hüvvä nôu, ku sisse astsôt huupi.
A puulpäiv oll’ täl hengämisepääväs antu
ja Jahvest tôstamenti kirja pantu.
Tuust üle tii oll’ hotell ,,Esperanto’’ –
kae, määne vôôras nimi pantu!
Herr Zopp tan pääväpilte tegi
ja tuuga hulga rahvast meelüt ligi.
Nüüd kurra kätt jäi Kreutzwaldi maja –
tuust olôss kônôlda jo rohkômp vaja.
Oll’ Käsitüüliste Selts sääl paiga saanu’,
kel kuulsan majan kôrtsi pitä’ voli jäänü’.
Hantvärgi’, ôllôkôtu’ iin, tan jôiva’, seivä’
ja muidu aoviites lulli leivä’.
A olliva jo kôrd ka sändse ao’,
miä kellegil ei meelest kao’,
ku Reinhold rahvajutu’ kirja pandsô
ja eesti rahval eeposô andsô…
Mi Kiräneitsigi tan ikkô sai,
ku majaprovva tedä vällä ai.
Sa môtlô, et viil tohtri vanno igi
nii perätümät häppü tundma pidi!
Hääd kätt säält edesi oll’ vist üts baroness.
Es tiiäki mi ôigôlô, et kiä vai kes.
Tä tohtri perelgi oll’ külän käünü’
ja noide ello lähkült nännü.
Tuu baronessi läve ette
oll’ trotuaari pääle tettü
kats saina katussôga – kasti muudu kanti –
ja pôrmandki viil alla pantu.
Sôs tôllast vällä astôn es piä kängi määrmä
vai jupkat serväst üles käärmä.
Aig kaonu käest, tull’ minnä’ edesi,
kôik tii pääl nättü kinni’ pidäsi.
Üts nôglapuut oll’ Liiva nuka pääl –
sai niiti, nôklu osta säält.
Tuu oll’ mi kodolô jo peris lähkün,
sääl imä vahel ärä’ käve ôigô kähku.
A üle tii oll’ kartsôri – ja politsei,
kiä kôik pasatski’ sinnä’ kinni vei.
Sai lihuniku Zihri aian
kurja kul’o lähküst kaia’.
Ku vilistit, oll’ lott täl verrev,
ai hanna sulô’ pistü – suur ja kirriv!
A poodin tsiisikesi tetti
ja ostjal anti üle leti.
No Petseri uulitsa nuka pääl –
ku pinil kirpô, puute sääl!
Oll’ leeväpuut Jupets, säälsaman Tiiviir
ja üle tii Judeikin viil.
Tan kaubôlnu ka Tiganik,
tuust aost om müüdä igävik.
Sääl kôrval nätä’ vôisô linaaita.
Taad uhkôt hoonôt saa-ôs kiäki laita.
Ja maja iin jäi silmä lasipuu,
miä kôvvôr nigu taivan kuu.
Oll’ Pajo nuka päälgi môni majaubrik,
a kôrval uhkô kivist viinavabrik.
Kolm korstnat nigu taivatukô
oll’ vällä ajaman sääl suitsu, nôkô.
Ja oll’gi käen jo Piirisild,
hääd kätt tuust läükse järvekild.
Ja kurra kätt üts tiikene maja mano läts:
kats rattaroobast haina seen
ja kunna’ kôrval kraaviviin.
Oll’ samblast katôt laastukatus
ja kaartô alt hall palksain paistu.
Viil saiba otsan tsirgupuur
ja ümbre nuka puukuur.
A maja takan nakas suu,
kon nätä’ môni mättämuhk,
ja siin-sääl ütsik pajopuhm.
Päält Piirisilda nakas kivitii,
miä kaarôn Suurôkôrtsi mano vei.
(Tammula järve otsa mant
oll’ kivitii veidü’ vinklihe pant.)
Sai kôrtsi mano hobôst varjo ala aia’
ja hindälegi päävarjo kaia’.
Viil versta puul ja saitki arvu,
et kivitii lätt kattô harro.
Üts harotii vei Riia liina,
a tônô haro Vastsôliina
ja harkôvaihôlô jäi Matussôpalo.
Tuu takan järve’, nurmô’, vana’ talo’.
Nii Riia uulits läbi mälestüste liina vei.
Küll latsôlô tii paistu pikk ja lai!
(Nüüd om tä tohtre Kreutzwaldi nime saanu’ –
ja tundus nigu ahtambaski jäänü’…)
Oll’ Vôro liinan muudki kaia’, nätä’ –
tuu tulô tôsôss kôrras jättä.
• Nursi metsavendade mälestuskivi
Metsavendade mälestuskivi meenutab möödujale vabaduse hinda. Lõunaleht, 2009, 7. juuli. http://www.lounaleht.ee/index.php?page=1&id=3366 ;
Aarop, K. 10. Roheline Partisanide Pataljon. Kultuur ja Elu, 2007, nr 3. http://kultuur.elu.ee/ke489_metsavennad.htm
• 18. saj ehitatud Vastse-Nursi vesiveski asus Võrust 12 km kaugusel Kahrila järvest väljavoolava Ajo jõe ääres. Eesti Vabariigi ajal ostis veski Karl Gailit. Suviti viibis tema juures sageli kirjanikust vend August Gailit. Kohalike andmetel pärinevat 1928. a ilmunud romaani “Toomas Nipernaadi” mõnede lugude motiivid Nursi kandist. Pettai, K. Rõuge kihelkond. Rõuge vald : võrguteavik. http://www.rauge.ee/?id=pet13
http://kultuur.elu.ee/ke489_metsavennad.htm : Nursi mölder Karl Gailit ja Sänna mölder Jaan Kaska varustasid Nursi metsavendi leivajahuga.
• Sänna mõis
Eesti mõisaportaal : Sänna mõis. http://www.mois.ee/voru/sanna.shtml : Sänna mõis (saksa k Sennen) asutati 1586. aastal. Varem kuulusid Sänna ümbruse alad Vastseliina linnusele, mõisa asemel oli Pärlijõel paiknev veskikoht. Alates 17. sajandist kuni 1836. aastani oli mõis von Budbergide omanduses. Siis siirdus mõis von Vietinghoffide valdusse. Alates 1889. aastast kuni 1919. aasta võõrandamiseni kuulus mõis von Fuchside aadliperekonnale.
Von Vietinghoffide ajal ehitati 1875. aastal mõisa puidust historitsistlik peahoone. Hoone on keskelt ühekorruseline, fassaadil tugevalt eenduvad tiivad aga kahekorruselised. Hoone oli kaetud erakordselt rikkalike puitpitsidega.
Hoone on säilinud enamvähem algkujul, kaotades vaid mõningaid puitpitsilisi kaunistusi. Alles on ka hulk kõrvalhooneid, sh peahoone esist auringi ääristavad ait ja tall-tõllakuur. Mõisahoovi külje alt ajalooliselt kulgenud Võru-Valga maantee paikneb teeõgvenduste tulemusena kilomeetri jagu kagu pool. Samas on läbitav ka vana tee, mis ületab Pärlijõe ajaloolises veskikohas.
• Juhan Jaigi sünnikodu mälestuskivi Sänna mõisa kunagise moonamaja asukohal.
Valper, L. Mälestusmärgid Juhan Jaigile http://www.sirp.ee/archive/1999/06.08.99/Uudis/uudis1-1.html :
15. juulil [1999. a] tähistati Võrumaal Juhan Jaigi 100. sünniaastapäeva. Sänna mõisa moonakamaja, Juhan Jaigi sünnikodu asukohta tähistab nüüdsest mälestuskivi. Sündmuse puhul olid Võrumaale sõitnud Juhan Jaigi kolmest lapsest kaks – tütar Ilo Jaik Riedberg Prantsusmaalt ja poeg Koit Jaik Saksamaalt. Nad istutasid kivi kõrvale oma isa mälestuseks elupuu. Õhtul avati Rõuge pargis Juhan Jaigi 100. sünniaastapäeva ürituste sarjas kirjaniku loomingule pühendatud sammas “Kaarnakivi”. Jaigi looming on tihedalt seotud tema sünnikohaga. Kirjaniku teoste paremikku kuuluvad rahvapärimuslikud “Võrumaa jutud”, tema üks tuntumaid tegelasi on Kaarnakivi. Ööbikuorus mängis Eesti Näitejuhtide Teatritrupp Kaarel Kilveti lavastatud etendust “Kaarnakivi ehk Esivanemate kuld”. Viitina suvekoolis nädalaga valminud vabaõhutüki kujundas muusikaliselt Peeter Konovalov, kunstnikutöö tegi Hardi Volmer.
VÕRUMAA
Juhan Jaik
Mu hällipaik, mu kodu, Võrumaa,
Sa mägede ja laulu kodupaik,
Mu laul on sulle, teisiti ei saa!
Me jääme ühte - Võrumaa ja Jaik,
Seks orge põhjast pidin tulema,
Et laulda ilole, mis unustusse jäet,
Kun sinikupulised kummad mäed.
Kun sinikupulised kummad mäed,
Mis eksitavad pilvi taeva lael,
Neid käänden tagasi, kui rada säet
Neil läbi mägitippe. Põhjanael
Suur Vanker, Taevasõel sääl hõõguvad kui söed
Mäelt käe ulatvel. Maa seot taevaga,
Mu laul on sulle, teisiti ei saa.
Mu laul on sulle, teisiti ei saa,
Mu mäed, kun metsatuken kotkad teevad pesi
Ja laotavad tiibu üle taevaraa.
Kun järved hiilgavad kui silmavesi,
Kui silmavesi selged, puhtad ka,
Kun kullendaman liivanõlvi näed
Ja kohinaga jooksvad pärlijõed.
Kun kohinaga jooksvad pärlijõed
Ja kivilt kivvi kosed löövad vahtu,
Kuna mustad kuristikud keset paed
Ja kevad sädelev ei eal jahtu,
Kun rohelisin lehin puiekäed,
Kun alati ja ilmalõpmata
On aasanõlvad tikit lillega.
On aasanõlvad tikit lillega,
Neid tervitelleb päike võrratumi,
Kui aost punasena tõuseb ta,
Et särab Munamäel igavene lumi,
Mis vahetelleb pilke kauge merega.
Maa, täidet kiriküüte lauluga,
Jää puhtaks luuletempliks igavesti sa.
Jää puhtaks luuletempliks igavesti sa!
Laul kostku ikka sääl kui mühav laan,
Ja kohal Munamäe ja Võrumaa
Veel lehvi, Vanemuine, nagu aeroplaan.
Vaid sääl, vaid sääl on laulu kodumaa,
Ta sama jäädavast on põimit iloga,
Kuis olen kasvand sulle, Võrumaa,
Kuis olen kasvand sulle, Võrumaa,
Ju ajast toost, kui esimest kord nägin
Su pilku minu pääl ma viibima,
Säält üle sinimetsi kauge Munamägi.
Sest ajast hinge jäänd sa asuma,
See eest mu laul on sulle tänuand,
Et lauluküllust hinge oled istutand.
Mu hällipaik, mu kodu, Võrumaa,
Kun sinikupulised kummad mäed,
Mu laul on sulle, teisiti ei saa!
Kun kohinaga jooksvad pärlijõed
Ja aasanõlvad tikit lillega, -
Jää ikka puhtaks luuletempliks sa,
Kuis olen kasvand sulle, Võrumaa.
Nurk, K. Hele-Maret Tamm Möldreoja talust ja seal elanud inimestest. - Külaleht : Tsooru kandi rahva teabeleht nr. 31, 2008, 1. aprill. http://tsoorukant.planet.ee/kylaleht/kylaleht_31.pdf : Juhani isa Mihkel (1860-1932) töötas puusepana algul Sänna mõisas, hiljem Roosikul. Ta tegi vankreid, regesid ja ehitustöid. Ema Liisa Laur töötas mõisas toateenijana. Peres kasvas viis last - Pauline Amalie (1894-1974), Johanna (1895-1991), Juhan (1899-1948), Lilli (1900-?) ja Emilie (1903-1979). Pere unistas oma kodust. Kui Tsooru mõisniku võlgade katteks müüdud metsamaa jagati talukruntideks, ostis Mihkel 1908. a tuttava maatüki, kus sai noorena hobustega õitsil käidud. Möldreojal oli tõenäoliselt ka enne Põhjasõda talu olnud. Sellest andsid tunnistust vana palkidega vooderdatud kaev, maa seest leitud savinõude tükid, nuga ja kivikirves. Pere kolis esialgu hädapärasesse varjualusesse. Sügiseks sai valmis saun, kus veedeti esimene talv. Lapsed magasid saunalaval. Järgmisel aastal sai valmis elumaja. Juhan ja Lilli hoidsid karjas käies kodul silma peal ja kui nägid sarikatele riputatud kuusepärga, hakkasid kahehäälselt laulma: „Vaikne kena kohakene...“. Kogu pere laulis ja mängis pilli. Talus oli klaver, raadio ja korralik raamatukogu. Lapsed õppisid Tsooru ministeeriumikoolis.
Kultuurimälestiste riiklik register : Tsooru ministeeriumikool. http://register.muinas.ee/?menuID=monument&action=view&id=5698 .
Asundustalu rajamist kirjeldab Juhan Jaik lasteraamatus „Pombi ja siukuningas“ http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=11291 .
Tsoorus õppides asutas Juhan koos sõpradega riigikukutajate salaseltsi „Komorra“, tõukeks rahvusromantiline kirjandus ja „muidugi ka see üldine tarve vabamate rahvuslikkude elutingimuste järele, mis selgus omal teel isegi meile, kauge metsakuru poisikestele. […] Siht oli […] lüüa välja siit maalt kõik venelased ja sakslased ja luua iseseisev riik.“
1920–24 - Eesti Kirjastusühing
1926–27 - Kaitseliidu ajakiri Kaitse Kodu
1926 - Eesti Kirjanike Liidu liige
1927 - abielu Wilhelmine Kanarikuga. Perre sündis neli last: Peep, Ilo, Koit, Säde
1928–35 - Postimees, Tallinna toimetus
1935–36 - Eesti Raamatuaasta peasekretär
1934–38 - Eesti Autorikaitse asutajaliige ja tegevuse korraldaja
1941 – lühikest aega Võrumaa Teataja toimetaja. Esimesel sõjasuvel Võrumaal sugulasi külastades provotseeris hobuvankrite võidukihutamise ja sai avariis peatrauma.
1944 – põgenes koos perega üle Saksamaa, Austria ja Prantsusmaa Rootsi. Rootsis kirjutas põgenemisteekonnast mälestusteraamatu, mille käsikiri avastati alles 50 aastat hiljem: Veidemann, R. Veel üks tähis eestlaste exodusest. http://www.epl.ee/news/kultuur/veel-uks-tahis-eestlaste-exodusest.d?id=50767128 "Tiroliaana" ilmus esmatrükis 1999: http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=17591
1948. a 10. detsembril suri Jaik peatraumast arenenud ajuvähki
1990. aastast puhkab Tallinnas Rahumäe kalmistul.
Mehis Heinsaar. Mustlaslaager läheb Võrumaale : [ Juhan Jaigi romaanist „Kättemaks“ ] .- Vikerkaar, 2008, nr 7-8. http://www.vikerkaar.ee/?page=Arhiiv&a_act=article&a_number=4789 : Juhan Jaik on pajataja. Pajataja jutupaja taga. Või pigem küll podiseb see jutupada tema enda sees. Ja kui Jaik oma jutupajale kord tule alla paneb, ega see siis enne pidama ei saa, kui asi igatepidi ära pajatatud on, ning harvad pole ka korrad, kus jutupaja sisu lausa üle serva hakkab keema, nii et pajatusel enam otsa ega äärt pole. Jutupada, mis Juhan Jaigi sees podiseb, on justkui kaarnakivi ise. Kaarnakivi on võlukivi, mille leidmise juurde kirjanik ikka jälle tagasi pöördub ja millest ta palju lugusid on vestnud. Kirjanikus oleks see kaarnakivi siis võtnud just nagu jutupaja kuju, mis hakkab sedamaid podisema, kui kirjanik seda ise vaid tahtma peaks. Aga et inimloomus (eriti kirjanike inimloomus) ikka pigem nõrk kui tugev kipub olema, ei saa Jaikki kiusatusest sageli võitu ning kibeleb kasutama oma hinges pesitsevat (või lapsena kaarnapesa serval allakugistatud?) kaarnakivi tihti rohkem kui vaja. Ja kivikese liigtarvitamise tulemusel on ta loomingus sündinud ka asju, mis leemelt üsna lahjad lugeda on. Säärased lood ja raamatukesed on siis sellised “viiendat sorti kivikesed” (samanimeline jutustus raamatus “Hõbedane karjakell”, 1933) või kivikesed, mis kulla asemel toovad lagedale hoopis elavhõbedat, nagu juhtus loos “Pidu pahandusega” (“Võrumaa jutud 2”). Aga et see omal ajal allakugistatud kaarnakivi Juhan Jaigi sees ikka õige ja mitte mõni naljakivi pole, sellest annavad omakorda tunnistust esimese sordi jutud kogudes “Võrumaa jutud 1” (1924), “Kaarnakivi” (1931), “Võrumaa jutud 2”(1933) ning Pombi-lugude triloogia (1932–1934).
Sommer, L. Räestu raamat. Tallinn, 2012. 272 lk
Lk 171-226 Jaikiaana: Ta oli samavõrd jutustaja kui kirjanik. Ta lugusid kuulsid kymned ja kymned lapsed ja täiskasvanud. Rääkis pehmelt, rahva ees kõneldes aeg-ajalt jalaga takti lyyes ja tehes jutu sisse manamisi selliseid tontode hääli. [...] Jaik oli selline muinasjutuvestja, kesvanad ja natuke puised motiivid tegi suupärasemaks, pani elama siin ja praegu, mõistis neid edasi arendada ja kokku köita. [...] Jutud olid muistne kino, internet ja teater ja eks igaüks kujutas kuuldut omamoodi ette.
Võrumaa Keskraamatukogu : Võrumaa lastekirjanikud : Juhan Jaik. http://lib.werro.ee/index.php/juhan-jaik.html ;
Võro kirändüse kodoleht : Juhan Jaik. http://www.wi.ee/voro/index.php/kiraenigu/juhan-jaik ;
Eesti kirjanduslugu tekstides 1924-25 (ERNI) : Juhan Jaik http://www.kirmus.ee/erni/autor/jaik_b.html
• Sänna kultuurimõis. http://kultuurimois.kultuuritehas.ee/ : Sänna Kultuurimõisa tegevuse printsiibiks on kultuuri- ning loometegevuseks soodsa keskkonna rajamine ja selle hoidmine. See tähendab kaht võrdväärset suunda mõisa tegevuses: kestvaks loometööks vajaliku, inspireeriva ja rahuliku keskkonna hoidmist residentidele ning samalt baasilt võrsuva loomingu eksponeerimist koos külalisesitustega.
Sänna Kultuurimõis pole mingil juhul kinnine asutus, kuhu külalisel või kohalikul asja pole. Mõisa olemuse võtmeks ongi avatus – seda nii erialaste avatud ateljeede, töötubade, kursuste, seminaride ja koolituste kaudu kui ka läbi kontsertide, teatrietenduste, filmiõhtute ja pidude, mille publikuks on võrdselt oodatud nii majalised kui külalised lähikonnast, mujalt Eestist, välismaalt.
Sänna Kultuurimõis kuulub ühte võrgustikku koos Kultuuritehastega Polymer Tallinnas ja Noor-Eesti Loomekeskus Tartus.
• Sänna Taevarada. http://kultuurimois.kultuuritehas.ee/taevarada.html : Sänna Taevarada on matkarada, kuhu on paigutatud päikesesüsteemi mudel mõõtkavas 1:1 miljard (1 mm = 1000 km või 1 m = 1 milj. km). Päike ja neli esimest planeeti paiknevad mõisa vahetus läheduses, järgmised planeedid asuvad Pärlijõe orus Sänna ja Hurda külade vahel. Matkarajal liikudes on võimalik saada aimu meie planeedi suurusest/väiksusest, valguse kiiruse suurusest/väiksusest, näha mateeria ja tühjuse vahekorda kosmoses, saada teaduslikku laadi infot planeetide ja Päikese kohta ning saada aimu Sänna piirkonna kultuuripärandist. Taevaraja juhendatud ekskursioonid ja õpitoad aitavad sügavamalt mõista meie kosmilise keskkonna olemust.
Loe lisa : http://www.facebook.com/pages/S%C3%A4nna-Taevarada/199285060105683
• Artur Adsoni lapsepõlvepaigad Võrumaal Rõuge ja Urvaste kihelkonnas
Artur Adson (1889-1997) sündis Tartus, elas lapsepõlves mitmel pool Võrumaa sugulaste juures (Sänna koolimajas, Tsooru tuuleveskis, Sõmerpalu vesiveskis, Osula vesiveskis, Sänna vesiveskis, Võru linnas).
Adson, A. Neli veskit. Väikelinna moosekant. Ise idas – silmad läänes. Tallinn, 2010. http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=119114 , lk 323: Sellest väikesest ringkonnast [Sänna koolimaja ümbruses], vaevalt poole tosina talude piirkonnast, on tõusnud kirjamehi, või siis ütleme kogunimetusega literaate kui seeni: allakirjutanu – Sänna Trubaduur; siis Ploomipuude talust, varjunimega Elmo Ellor, külateatritükkide autor ja Võrumaal hästi tuntud mees; edasi Ala-Heedu Tedre tütrepoeg Endel Loide, sündinud Rätsep, suurte värssdraamade tundmatu autor; Kaugu-Jäneste sugukonnast kooliraamatute autor direktor Henno Jänes [...] ja eks Jakob Teder kui Võru Kreutzwaldi muuseumi juhataja ja seega kirjamehe maise pärandi valvaja kuulu ka siia. Ja loeme oma mesti ka Juhan Jaigi, kelle kätki kiikus vaid paari kilomeetri kaugusel Sänna mõisa peretares. Sünnilt võib teda lugeda küll mõisapoisiks, kuid kirjalaadilt kõige ehtsam maarahva liige.
Muru, Toomas. Sänna mees Artur Adson : Järelsõna mälestusteraamatule Adson A. Neli veskit. Väikelinna moosekant. Ise idas – silmad läänes. Tallinn, 2010. http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=119114 , lk 507 : Karl Arthur Adson sündis vallaslapsena Tartus, kus ta ema töötas majateenijana. Tollal valitsesid ühiskonnas vägagi karmid väärtushinnangud ja lapsega teenijatüdrukule vaadati päris viltu. Väike laps oleks olnud töökohas tüliks ja seetõttu viidi poiss Võrumaale Sänna kooliteenijast tädi kasvatada. [...]
Lapsepõlve Võrumaa olustik ja inimesed andsid Artur Adsoni isiksusele põhilaadi ja toetuspinna ning väga olulised väärtused said paika juba maast madalast. Ta kasvas tugevate patriarhaalsete traditsioonidega tädi perekonnas, mille „maavillane mentaliteet“ oli konservatiivne ja ka religioosne. Iga õiget inimest kaitses 19. sajandi lõpu Võrumaal veel kindel kord, mõistete püsivus ja seaduse varjavus. [...]
Adsoni mälestusteraamatute leheküljed viivad meid tihti turvalisse aega, suure suguseltsi toimetamiste keskele, mille üle paistab hele päike ja mille tausta etendab ehe loodus. See on terviklik suletud maailm, mida ajaline vahemaa veel omakorda võimendab ja mälu retušeerib. Adsoni loomingu alustalaks on õigustatult peetud idülli, kus valitseb soe valgus ja pastelsed toonid ning mida läbib igatsev meeleliigutus. Iseloomulik on tema tähelepanek karjasepõlvest: „Lammastest tuli siiski see kasu, et nad arendasid oma süütuma olemisega minus õrnu tundeid, mis väga sobivad tulevasele luuletajale. Ja nende üpris armsad talled oma kepslemise ning poksimisega tegid mulle teatrit – mis jälle valmistas mind ette tulevaseks teatriarvustamiseks.“
Võrumaasse juurdumist kinnistab ja toidab võru keel, mille tähendus ja kasutamisulatus oli tollal hoopis suurem. Võru murre on Adsoni tegelik emakeel, kodupaiga keelele toetumine on nagu „palla käe maaühendus“ ja „maale sala tenujutt“ – maa annab jõudu. Asi ei ole mitte murdepärases arhailises stilisatsioonis, vaid selles, et keele kõla, sõnavara ja grammatiline struktuur loob kõneleja identiteedi. Sänna Trubaduur kirjutas kõik oma üheksa luulekogu murdes, sest just see pani ta sule jooksma, võimaldas loomulikult väljenduda. [...] 25. septembril 1917 toimus Estonias Siuru kõige tuntum kirjandusõhtu, kus Adson kandis ette oma programmilise murdekeelse pöördumise „Proloog“, mis autori enda üllatuseks väga soojalt vastu võeti.
[…Ah, linnada ja kihuta, et oimo tuikva:
iks raamat raamatulle järgi, mano –
tuust huulmada, kas aava rahva suikma,
vai sajatama – niida palap jano…
…om himo laulda tuust, mis süä lõi –
„Siin saisami nink tõistviisi ei või!“…
…Nüüd lindami, kõik meele´ kütten,
ke noore, siivolise´, tulgu üten!
Adson, A. Väike luuleraamat. Tallinn, 1990, lk 19-23]
Vaevalt mõjuks tänapäeval selline murdekeele kasutamine sama võimsalt, tollal aga kõneldi ja mõsteti veel võru keelt ka suures linnas. Igatahes näitas Adson, et kuulub täisväärtusliku loomeinimesena Siuru ridadesse. Ta oli eesti kirjanduses esimene, kes nii järjepidevalt murdeluulet viljeles. Hendrik Adamson ja tema Mulgimaa tulid paar aastat hiljem. [...]
Adsoni luule- ja mälestusteraamatute vahel on tihe seos, need moodustavad teineteisesse pööratud tervikpildi. Tõsisemal huvilisel oleks mõistlik lugeda tema värsiraamatuid ja memuaare kõrvuti, sest siis võib märgata, kui üksüheselt luulekujutis ja mälus settinu kattub. Sündmuste kude ja isikud on enamasti reaalsed, elus kunagi kogetud ja kohatud. Kirjakeelsed mälestused on kommentaar murdekeelsele luulele. Veelgi enam, neid võiks võtta kui rännakut värsiloome tagamaadele, võimalust näha kõike seda, mis on jäänud ridade vahele.
Sommer, L. Räestu raamat. Tallinn, 2012. 272 lk
Lk 145-169 Arthur: Tema luule eeskujuks polnud mitte kohalik, vaid pigem tartumurdeline lauluraamatute keel, mis riimisunduse tõttu vahel lausa kirjakeeleks üle läheb. [...] See hoidev soojus, leebus ja maavillasus, mille pärast kyynikud Adsonit kyll palju pilganud ja karikatuuridele kägardanud, on midagi haruldast ja siinsele rahvale väga omast. Selle jälg on ka kohalikus murdes, juttu pudenevate deminutiivide hellitlevas rohkuses. Ja see tipneb jäägitus, ennastohverdavas ja toetavas kiindumuses, millega Adson ymbritses eeti luule kaanetydrukut Marie Underit.
Adson, A. Neli veskit. Väikelinna moosekant. Ise idas – silmad läänes. Tallinn, 2010. http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=119114 , lk 8 : Sinna turvalisse aega, ta lahedaile rahumaadele ning heledaisse paikadesse seadis saatus mu lapsepõlve ja poisikese-ea mängurikkaimad ning huvipakkuvaimad päevad. Nois paikades viibisin ma suveti ja mulle on jäänud neist mälestus nagu igavesest suvest. Ja nad kumendavad mulle veetlevaina veel seetõttu, et viibisin seal külalisena.
Päriskodu mul ei olnud, viibisin ikka kellegi juures, kuid mainitud ja allpool kirjeldatavate paikade näol tasus saatus mulle heldesti mu kodutuse eest. Neli veskit oli mu toonaste erakordsemate päevade asualadeks. [...] Selle kadunud maailma esiletoomisega võidan ma ta viivuks elule tagasi.
Lk. 147: Ei ole ma ses mälestusteraamatus esitanud suuri sündmusi, tähtsaid isikuid ega laiu panoraame. Nii mõnigi raamatu käestpanija ütleb ehk: hulk üksikasju, kitsad piirid, väik-elu virvendused, vaikeluline seisak. Olgu. Kuid see kitsus on ühtlasi soojus, vaik-elu tähendab rahu, väik-elu kätkeb muretust ja üksikasjad – need teevad elu koduseks. [...] Nii suured-tähtsad kui ka igapäevased inimesed – nad kõik on elanikud maa peal. Neid õpitakse hindama seda rohkem, mida hõredamaks jääb ümbrus kaasaegsetest.
Lk 126 [Sänna vanakoolitare]: Sänna ju mu vana kodupaik, st peaaegu nagu päriskodupaik. Kõige varajasemad mälestused on mul siit, vanakoolitarest. Sänna veski läheduses seisis too madal kivikatusega, esiküljega sireleisse uppunud hoonekene. Selles sain ma tunda oma tädi Rosi esimest emaarmu. [...] Majas oli väike köök ja paar kambrikest. Uskumatu, et sinna kord terve kool oli mahtunud. [...] Minu aegu mahtus sinna koolitarre nii palju kooli, et olin seal ainsaks õpilaseks. Mu tädi, ta kaks tütart ja vahel veel mõni juhuslik kohalviibija õpetasid ja kasisid mind jõudu- ja tarvidustmööda ... See eelkoolikene läbi, siirutati mind Tartu „pudrukooli“, kus käisin viiendast eluaastast peale kuni kaheksa läbi. Too läbi tehtud, toodi mind jälle lõunasse, siis aga juba Vastse-koolitarre, kuhu tädi oli ümber asunud koolmeistri majapidajannaks. Ses majas vallakool põhjalikult läbi tehtud, astusin teatavasti Võru linnakooli.
Lk 331 [Sänna vastse-koolitare]: Kogu me kolmetalvine koolisolu ja õppimine, ajaviitmine ja magamine toimus kõik ühes ja samas klassiruumis ja üheainsa koolmeistri all. Ukse juurest viis otse nagu hea ja kurja vahetegemise tee suure kaarakna alla, kus asus poodium koolmeistri lauaga ning Rõuge meistri Kriisa tehtud väike orel. Vasakut kätt istusid oma pikis pinkides tüdrukud, paremat – poisid; selle erinevusega, et poiste pikad pingid olid läbiselt täis täkitud.
Lk 129 Elamisepoolel vurises ilmast-ilma õmblusmasin, saadetuna täditütarde lakkamatust laulust. Laud oli täis šnitte ja külanaiste pooleliolevaid vallalisi ning ligipiha-jakke ja tädi ühes tütardega aina töötasid.
Lk 322 Kirikulisi vahtisin ma meie trepilt iga pühapäev. [...] Kui jalakäijad läinud, hakkas voorima hobusõidukeid. Ikka ühes suunas, ikka kuralt heale. Mitte kunagi ei liikunud keegi vastupidi. Kõik meie kandi vallad toimetasid üksmeeles tõttamist Rõuge kirikusse. See lõi Rõuge ümber niisuguse kujutluse, et see on tähtsaim koht üle laiade alade.
Pettai, K. Meenutavad Artur Adson ja Juhan Jaik (mälestusi Sännä koolist). Sännä album III. Sännä 2000. http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=30166 , lk 26-27 :
Oma õppimist Sänna koolis 1908.-1909. aasta talvel on kirjanik Juhan Jaik aga meenutanud nii: „Kui saatus minu kolmekuiselt Sänna mõisast ära viis, siis ta pärast vist leidis, et ei toiminud õigesti. Arvas, et minusugune vajab rohkem Sänna kosutavat õhku. Ning siis ta korraldas asja nii, et sain üheks talveks jälle oma sünnipaiga elanikuks. Minust sai Sänna vallakooli õpilane. Sellest koolitalvest kujunes aeg, mis on jätnud väga palju ilusaid mälestusi. Olin üks neist, kellele õpetaja Jaan Küünal õpetas piiblisalme ja koraale ja kui aega sai, siis vahel natuke muud kah. Olin enne käinud juba talve Lepistus ministeeriumi-koolis, kus seda usuasja oli ainult üks raasuke selle kõrval, millega kostitati Sänna koolis. Mina ise arvasin, et see asjaolu on tingitud sellest, et Sänna on Rõuge kirikule lähemal. Seega ka kiriku asjad rohkem esiplaanil. [...] Külmadel päevadel jäid paljud ööbima kooli juurde, ning siis käis igal õhtul suur tantsupidu. Pidu jätkus veel pärastki, sest poiste ja tütarlaste magamistoad olid kõrvuti. Mõnikord läks kära nii suureks, et maja värises käes. Tegin need käigud vahvasti kaasa. [...] Kevadel, kui säält koolist lahkusin, kirjutasin oma nime pööningule viiva trepi alla.“
Kultuurimälestiste riiklik register : Sänna külakooli hoone. http://register.muinas.ee/?menuID=monument&action=view&id=5728 : Sännas on antud kooliharidust alates 1735. a. Karaskil valminud koolimaja oli Võrumaal üks esimesi spetsiaalselt koolimajaks ehitatud hooneid. Selle koolimaja viimane säilinud osa lammutati 1960. aastal, kuid elab siiski edasi samas asuvas talunimes Vana-Koolitare. Praegune, alates 1970. aastast kasutamata seisev koolimaja valmis 1875. a.
Tsooru tuuleveski. http://tsoorukant.planet.ee/kylaleht/kylaleht_48.pdf : Tsooru tuuleveski on rohkem kui sada aastat vana. Enne sõda tehtud pildil on selgesti näha, et tuuleveski müüride ümber oli teise korruse kõrgusel puust galerii. Sealt oli hea vaade ümbrusele, polnud ju sel ajal maastik võsastunud nagu praegu. Muidugi polnud see laudpõrand tehtud ilusa vaate nautimiseks, vaid viljakottide mugavamaks veskisse toimetamiseks. Tsooru tuuleveski parimad aastad olid siis, kui möldriametit pidas Constantin Rudolf-Villem Adson, kes oli kirjanik Artur Adsoni onu.
Adson, A. Neli veskit. Väikelinna moosekant. Ise idas – silmad läänes. Tallinn, 2010. http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=119114 , lk 11: Tsooru tuuleveski asus seal, kus maapind oma Sänna mõisa lähedalt saanud kõrgenduse äkitselt kaotab ja langeb Tsooru mõisa lohukatlasse. See kahe mõisa vaheline lausik männimetsaga kaetud kõrgend on andnud omal ajal nime tervele väikesele Kõrgepalu vallale ühes mõisaga. Nüüd peab ta aga korraga lõppema. Enne põhjaminekut teeb see pind veel viimasel katse tõusta ülespoole, võtab kukile suure tuuleveski, et taevas paremini näeks, mis saatuslikku siin kohe sünnib, ja alistub siis. Meeleheites viib ta ägeda kukkumisega ka maantee alla [...] Toona sai sealt veskigaleriilt ainult vaadatud, nüüd tean ma peaaegu igasse sealtvaadatud suunda midagi sisse mõtelda ja mälestada, sest peaaegu igas suunas võis leida tükikese minu enese sisaldumist või ka õigegi palju mu hõimude olemist. [...] Tsooru mõisa tiigi ääres asus kord väike aednikumaja. Sinna olin ma kunagi – kodutu lapsena – mõneks ajaks hoole alla antud [...] Üle tiigi, mõisahäärberipoolsel kaldal seisab kivist sepikoda. See peaks praegugi helisid täis olema, sest sepa korteris olevat kord sündinud Tsooru pasunakoor. [...] See olnud üks esimesi Eestis ja kõige esimene Võrumaal. Tolles kooris on mänginud minu vanaisa, minu ristiisa, selle isa, minu onu ja mõni teinegi sugulane. [...] Mõisahäärberis on teeninud minu vanaisa ja samas abiellunud ning laulatatud. Ja mõisas on mu vanaisa ka mõisakohtu ja valla vaestekassa kirjutaja ametit pidanud.
Edasi paistab versta-paari tagant Lalli koolimaja ühes taluga, kus sündis mu ema ja neli temast vanemat venda-õde. Edasi Hirremetsa suurtalu, kus valitses mu suguseltsi üks haru. Veel paremale ja kümne versta taha – seal on Sänna mõis, kus mu ema saksu oli teeninud. Ja edasi, kuid verstade poolest lähemal – Kõrgepalu mõis, kus mu ema kammerneitsi ametit oli õppinud.
Adson, A. Kui Tsooru mehed laulupeol käisid / Adson, A. Kadunud maailm. Toronto, 1954. http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=1474 , lk 99-112 :
Ergas vaim ja hea patrioot nagu seda kadunud Juhan Jaik, meie fantaasiarikas Tsoorust pärit kirjanik oli, armastas ja oskas ta jälgida meie isade ja vanaisade elusündmusi ning inimtüüpe ja võis alati su kodukihelkonnast midagi head, kena või erilist pajatada. Ta tõi sellest kõigest oma teenistusvalmis mälus häid annakuid pagulusse kaasa. […] Mul oli hea tunne viia kõnelused koduradadele Võrumaal. Just kui ukse oleks Juhan mulle sinna avanud. Kuna meil oli ettevalmistusel eesti laulupidu Stokholmis, siis tõi Jaik tolleks puhuks oma mäluvarakambrist välja ilusa ning elava pildi sellest, kuidas Tsooru pasunakoor, kuhu kuulus kord ka mu vanaisa, esimesele laulupeole sõitis. Sellest pajatas ta 1939. aastal Sänna mõisas ühel pidulikul päeval oma kõnes, ise healmeelel näost muheledes, ja avaldas oma teatmed siin paguluses. Seda jutustust on kahju jätta unustusse ja nii olgu see siin ära toodud.
„[…] Orkester asus teele kahel kahehobuse-plaanvankril, millel kokku istunud 12 peotegelast. Mõisa poolt antud kaasa õlled, viinad ja nädala toidumoon, peale selle olid kaasas paruni soovituskirjad kõigisse teeäärsetesse mõisadesse iga vajaduse puhuks. Esimene peatus tehti Võru turul, kus pandi pillid hüüdma. Mängiti koraale ja see tõmmanud palju linnarahvast kokku, sest muusikahelid olid tookord harulduseks isegi väikelinnades. Järgmised peatused muusikaga peetud Põlva ja Kambja kiriku ees, kuhu pillihääled lähedusest rahvast kokku tõmmanud vaatama, kuidas moosekandid Tartu laulupeole sõidavad. Nii polnud see sõitmine mitte tavaline linna poole rühkimine, vaid omamoodi propagandasõit, et ka maakohtades laulupeo elevust luua.
Pasunakoore oli esimesel laulupeol kokku neli ja Tsooru oma oli ainuke Võrumaalt. Vanad pilliveteranid meenutasid uhkusega, kuidas […] nad Jannseni pool kodus käinud. Ka Koidulat olid nad näinud ja mul on veel kõrvus, kuidas Hans Hain seda kokkupuutumist või nägemist iseloomustas: „Küll tuu Koidula om illus inemine, tuuperäst vast timä lauluki omma nii ilusa.“
[…] Tagasisõit laulupeolt olnud hoopis „ilmalikum“. Peatuti jälle kirikute juures ja lasti pasunatel kõlada, aga peale selle olid mehed kutsutud mitme mõisaomaniku poole oma kunsti näitama. Käidudki mitmes mõisas sees oma repertuaari esitamas. Olnud ka kõikides teeäärsetes kõrtsides prii söömine-joomine […] Suurem osa rahvast kuulis esimest korda vaskpillide mängu, millest siis ka tulnud, et lapsed […] harilikult jooksu pistnud, vanemad inimesed kahvatanud näost ja võbistanud põlvi ja kelle hobused olnud kartlikud, sõitnud ka ettevaatuse pärast minema.
Niiviisi valgus osake suurest laulupeost üsna aeglaselt Tartust Võru poole. Võrus endas oli laulupeolisi juba oodatud, ja kui kiriku ees hakkas kostma tagasijõudnud pillimeeste mäng, jooksnud pool linna kokku. Teiste hulgas tulnud ka Lauluisa Kreutzwald laulupeo uudiseid ja muljeid kuulama. Kuulsin seda räägitavat, kuid Kreutzwald oma kirjas Koidulale ei maini pillimehi laulupeouudiste toojana. Võimalik, et mehed momendil ei vastanud Lauluisa karskusenõuetele.
Siis viimane sõidujärk koju ja möödas olidki peopäevad, milledest meestel jatkus rääkida kuni uue kogunemiseni Elüüsiumi väljadel.“
Sellega lõppes Juhan Jaigi tiivustatud jutt.
Kultuurimälestiste riiklik register : Tsooru mõisa tuuleveski. http://register.muinas.ee/?menuID=monument&action=view&id=14058
Adson, A. Neli veskit. Väikelinna moosekant. Ise idas – silmad läänes. Tallinn, 2010. http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=119114, lk 66:
[Sõmerpalu vesi]veski paiknes Püha Võhandu jõe vasakul kaldal kõrge mäejärsaku varjus, ja oli omaette maailm [...] Veski asukoht oli valitud haruldaselt sobilik. [...] Suurest posti- ja mõisamaanteest asus veski ainult kiviviske kaugusel. Nii lähedale sõitis suur tee tema ette, andis siis nagu lahke käeulatamisena enesest välja lühikese harutee veskile juurdepääsuks ja käänas ise aupaklikult kõrvale, mõisa poole [...] Nüüd siis embas jäsk kallak peaaegu poolringikujuliselt veskit paremalt poolt, kaitstes teda tuulte eest, andis kogu asundusele varjuloleku tunde ja kupatas ühtlasi tagaõue alla parajasse paika palke, otse saelõikusse viiva raudteekese otsa.
Lk 68: Sõmerpalu veski olnud laias ümbruskonnas väga otsitav: siin tehtud nii peent püüli, et selle jahvatamise järjekorraks tulnud vahel kuni kolm kuud ette sisse kirjutada. Aga peamine tõmbavus olnud siin möldri läbine ausus. [...] See mölder oli minu ristiisa ja ühtlasi minu ema tädipoeg Karl Maltenek.
Lk 111: Osula vesiveskile oli kolinud mu onu [Constantin Adson] Tsoorust. See veski asub Võhandu jõel, paar-kolm versta Sõmerpalu veskist üleval. [...] Suur kahekordne puust veskihoone asetses omaenda tee ääres, mis hargnes siia lähimast maanteest. Maja trepilt avanes lahke vaade kaugele üle jõekäärude ja lõppes vasakpoolsel kaunil kõrgendikul. Paremat kätt andis aga vahtida viljapõlde ja taluelamuid. Lähemad silmaeelsed hooned majatrepilt vaadatuna olid pood ning apteek – ja üks mahajäetud kõrts. [...] Lisaks veel, natuke vasemal, hea kiviviske kaugusel suviselt tühi koolimaja oma pikas uinakus. Ja teiselpool veskit mõne vajamaa tagant kerkiv kõrgmets – seegi suurendas ümbruse rahu.
Lk 124. Veskikene püüdis küll, mis jaksas, aga kolme lapse linnaskoolitamist ta pikemat aega ei jaksanud. Onu kolis Osulast ära [Sänna veskisse].
Lk 125 : Sänna vesiveskisse sai Võrust 21 versta ehk 22 ja pool kilomeetrit. Seda maad olen käinud [Võru linnakoolis õppides] palju kordi oma jalgel. [...] Samme tuli versta peale oma 1200. [...] Vara üles, kopikane sarvesai püksitaskusse, jalad selga ja Sänna poole. Linna piiril saapad maha ja edasi nagu vaene-hoolas kirikuline: jalatsid käeotsas, kehas rutt ja silmis igatsus. Miks need silmad siis ei pidanud igatsema, kui sihtkohal seisis üks suur kõrge ning lai valge hoone. [...] Ta asus just Pärlijõe ürgoru sel kohal, kus oru kõrged kaldad üle mõne aja üksteisele jälle lähemale on nihkunud, jättes eneste vahele parajasti niipalju lahedat maad, et veski seal end mugavasti tunda võib: tare saab kätte päikesevalguse ning ühtlasi tõhusa tuulevarju. Ja kaugvaadete harrastaja ei tarvitse muud, kui tõusta mööda mahedat ning munataolist mäge üles, mis oma alguse võtab siitsamast veski õunaaia kõrvalt, ja tunda end viivuks silmakuningana. Hoone tuli maanteele kõrge treppehituse kaudu ja teispool teed virvendasid päikesekiired liivapõhjalises jõekäärukeses. Kaugem majaesine oli üksainus roheline muruheinamaa, mida jõgi igal kevadel üle ujutas. Selle tagant tervitas hoonet jubeäkiline Ihandukalda hele järsak. Selle all tegi Pärlijõgi niisuguse toreda kauge kaare veski ette, mis tundus nagu suur aupakkumise liigutus.
Kultuurimälestiste riiklik register : Sänna mäeveski : http://register.muinas.ee/?menuID=monument&action=view&id=14091
Artur Adson Võrumaa Keskraamatukogu e-ektronkataloogis RIKSWEB : http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=300 autoriotsing, märksõnaotsing : Adson, Artur
Eesti kirjanduslugu tekstides 1924-25 (ERNI) : Artur Adson : http://www.kirmus.ee/erni/autor/index.html
• Räestu talu, kohtumine Lauri Sommeriga
http://www.wi.ee/voro/index.php/kiraenigu/lauri-sommer-
http://et.wikipedia.org/wiki/Lauri_Sommer
http://www.jcirapla.ee/luulefestival/index.php?categoryid=9&p2_articleid=18
Sommeri Lauri. Latsõpõli Sännäh. – Peko Helü, 2006, nr 1, lk 22-24; nr 2, lk 28-30 : ...Mino elo om ar´ määränü´ kats paika – edimält, Viländi küle alonõ Jämmejala uma aia ni pargiga. Sääl ma elli neli edimäst eloaastakka. Ja tõsõs, Võromainõ Sännä, koh olli latsõpõlvõh 70ndite lõpu ni 80ndite suvõ´ ni mõnõ´ koolivaheao´ ni nädälivahetusõ´ muiel kuil.
Lõuna-Eesti ilmaga isk minno kokko võrokõsõst imä Leeni ni timä hõim. Mu imä esä nimi om Teodor (vai Höödor) Rehe ja vanaimä uma oll Praskovja vai Patsi. [...] Nä lätsi´ paari Setomaal 1934. aastagal. 1938 ost Eesti Kaitsõjõudõ Lõunalaagri vanavanõbidõ külä maa´ ar´. [...] Uus talokotus löüti nii kavvõst kui Võromaa keskelt Sännäst. Ku müük tetti, suuv Räestu (Räästo) Hansu talo ülestehitäjä, inniskine peremiis Samarüütel näile kõikõ hüäd ni ütel, et tah om sääne kotus, koh inemise´elässe kavva. [...] Mi talo om õigõlõ Võro-Mõnistõ tii päält paar kilomeetrit mõtsa sisse sõita Viru küläh. [...] Vana kumbõ perrä istutõdi mullõ sinnä´sausanna lähkühe ka hingepuu – tamm. [...]
...Viirdüväl päiväl oll aiga valgusta´ puid ni maasigapindrit aiah, minol oll aiga kuuri pääle kardohkakastõst ni kotõst tett pikutamiskotsi pääl „Pikrit“ lukõ´, lauda iih vai puukuuri man esihindägä sulgpalli mängi, lüvveh palli kaldu eterniitkatussõ pääle ni lastõh tuul ala´tagasi sahisõda´. Võisõ ka mäekülgi päält kruusi sisse ni kõrsi otsa mõtsmaaskit korjada ni näid tarõh tsukru ja piimäga süvvä´. Võisõ mõskmiskivi pääl istõh ni jalgo mõstõh kaia´, mis sünnüs. Säändse´ raholidsõ´ kaitstoolõki tundõ´ saaki-i meelest minnä´. [...] Latsõpõlvõ suurõmba esi ette võetu´ reisu´ olli´rattaga Ala-Sännähe posti perrä ja vaest ka poodi mano.
... Sännä uma õhostiguga luu müstilidsi vai tõispuulsit kujotuisi. Sääl kuuldas õks aig-aolt seletämäldä helüsid vai kopsmisi. Unu surma aigu linnanu üükull aiasaibahe. Värmilidse´ kujotusõ´, täüdeminevä´ unõ´ ni arńägemise´ olli´ tutva´ mõlõbalõ mu vanavanõbalõ´. Kui kiräsõnast rüüpmit otsi, sis löüd noid muidoki umakandimehe Jaigi juttõst.
Latsõpõlvõ saaki-i ar´kirota´, tah lõpõssõ´kõgõst njoo´ mälehtüse´... et ummamuudu jakkuda lugõja pää siseh.
Sommer, L. Räestu raamat. Tallinn, 2012. 272 lk
Ma ei kuulu tänaste setode hulka. Seal on oma lahedus ja jändamine ning mängud, mida mina kaasa ei tee. Aga selle mineviku kuma aitab mindki, kui olen nagu poollahustunud seto saareke siin võro meres. Maastiku järgi võroke kyll, aga meele poolest ikkagi mujalt. [...]
[Adsoni ja Jaigi] saatuseks oli siit lahkuda, võttes "võro varanduse" enda sees kaasa. Minu oma oli tulla ja seda siit otsida. Mu tee on läinud näiliselt neile vastassuunas - alul käid suvitamas, siis oled ära sõjaväes ja mõne aja pärast pakub Vanaisa Sulle talu. Natuke isegi ehmud sellest. Õpid, aga ei unusta. Lähed siit vahivara bussi peale suurkooli loengusse, hakkad aina rohkem käima, kuni oled koha peal. Eks see ole vajadus, mis elu jooksul selgeks saab.
Sommer, Lauri. K. L. ja N. Räestu, 2008. http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=106847 :
***
Magasin flöödisalus, kõrvaklapid peas
ja väljas vihm nuttis tagasi mu lapsepõlve,
puud trügisid valguse eest ära,
kasemahl voolas ja uputas purjus punasipelgaid,
yha järgmised sõbrad ja tydrukud,
kellest mõelnud liigpalju,
ajupyynised ja õnnestav tarkus tahtmatult segi,
ykshaaval taandusid.
Läbi kirsipuuvaigu päiksesse
piilus lapsesilm,
ikka oli too kollane õhtu
kui kuuri peal lugesin „Pikreid“,
kui jalad olid märjad metsaveerest tulles
ja kõrred täis lükitud maasikaid,
ikka tulin vaiksesse kööki
ja panin need suhkrupiima sisse ujuma,
ikka rõõm sellest heast, mida kaugelt toomas käidud,
otsitud ilmanukast.
Ja see, mida ytles päike,
kui ta läks vaikusse looja, selle laad
on sama nyydki, kui ärkan
väändund ja mõlkis unistuste keskele
ja näen ehakumas tooli laugjalt kaarduvat varju
***
Magasin yksinda metsatalus.
Vahel ikka kõhelen, kui öövaikusse
ilmuvad seletamatud hääled,
akustilised torked ja võbinad.
Selle alustas surnu koputus lapsepõlves.
Hirm millegi ees, mille teadet ei taipa, mis
on sygavamal, kui
praegu ulatun, suigatus.
Nägin unes, et keegi tahtis tulla majja, ei teadnud, kes.
Kolistasin ja karjusin ning iga hääl
kajas väljast veidra toonimuutusega vastu.
Tundsin, et ust surutakse lahti,
hirmust lämbudes korisesin:
„Kes Sa oled?“
„Ma olen Su sõber,“ vastas keegi.
Lykkasin ukse avali
ja haarasin pimeduses
yhe varikuju ymbert kinni,
et ta ei lahustuks ega aheldaks mind,
ärkasin, tundes,
et olin kohtunud oma avastamata
tumeda poolega,
kallistand hirmude allikat.
***
Kui pika ringi pealt
ykskord mäeküljele ilmub
on lavka see, mis kyla veel kokku toob.
Kõik uudised jõuavad peatusse
vanadel jalgrattakäuladel, karkudel või
viinastand tunkedes
ja vähe on sellist murret ja nii tervet nalja
kui nende suudel.
Väiksesse bussikoridori
mahub korraga 6-7 inemist,
kes seal mõtlikult uurivad
mida võtta kaasa poole nädala jaoks.
Kassamammi mustvalge kass
istub vorstiriiulil
ja soovitab poolihääli yht-teist, mis värske.
Juhi ronk kõõlub armatuurlaual
ja lööb kokku nende elubilansi –
kellel veel palju talvesid tulla
tuisuse teega, koeri käänule ootama jättes,
kellel see viimane kevad komberdada
enne tagatoa voodit (või vanadekodu
sest mõnel ei olegi omakseid)
ja kõigile kirstu.
ERR : Arhiiv : Lauri Sommer : Lõuna-Eesti lapsepõlv : Sännä. 17.05.2006 http://arhiiv.err.ee/vaata/lauri-sommer-louna-eesti-lapsepolv-sanna Arhiivi kasutajaks registreerumiseks on vajalik ID-kaardi või Mobiil-ID olemasolu. Peale esmakordset sisselogimist ID-kaardi või Mobiil-ID abil on võimalik Digiarhiivis ennast edaspidi tuvastada ka e-posti aadressi ja parooli abil. Parooli saamiseks tuleb avalehe ülal parempoolses servas oma nime peale klõpsata ja täita väljad.
Lauri Sommer Võrumaa Keskraamatukogu e-ektronkataloogis RIKSWEB : http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=300 autoriotsing, märksõnaotsing : Sommer, Lauri
• Enn Vaino ja Varstu. Enn Vaino (1939) on sündinud Tartus, üles kasvanud Otepääl ja Tõhelas (Pärnumaal). Pärast 7-kl kooli lõpetamist läks õppima Varstu Keskkooli. Kooliaastad Varstus on kirja pandud mälestusteraamatusse Vaino, E. Raketigarnison 1. Tallinn, 1998. 394 lk. http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=13236
• Tee Sännast Krabile viib läbi Olavi Ruitlase metsavennadraama „Volli“ tegevuspaikade
Valper, V. Ruitlasõ Olavi: «Volli» hirmsa as'a omma tõtõstõ sündünü! Uma Leht, 2004, 3. aug. http://www.umaleht.ee/index.php?leht=209&keel=6 : Taa om perekonnatükk', vanaesäst ja tä elust ja miä Varstu vallan 1940.-1950. aastagil juhtu. Algusõn olõ es nigu määnestki ideed, a tull' vällä, et üts' mu sugulaisi om kogunu mu vanaesä Volli kottalõ matõrjaali. Sääne avvukartust herätäv 10 tsendimiitre paksunõ virn KGB toimikit, ülekullõmiisi, lahutusaktõ ja muud säänest. Ja ku lehitsemä naksi, sis löüdse, et mul sääl midägi tetä ei olõki, lugu om olõman ja väega hää lugu. [...] Kõik' ei saaki olla täpselt elust, seo om ilukirändüs. A põhisündmüse omma periselt olnu ja nuu hirmsa as'a, miä sääl seen omma. [...] Tuu tegevüs käve sääl Varstu, Krabi, Matsi, Mõtstaga vaihõl. Pähni mõtsan vanaesä surma saigi.
Võrumaa Keskraamatukogu : RIKSWEB : Ruitlane, O. Volli. http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=116131
Võru Linnateater : lavastused : Volli. http://www.vorulinnateater.com/lavastused/volli/
• Rein Põdra lapsepõlve Krabi-aastad
Palli, I. Rein tagurpidi N-ga. Maaleht, 2007, 10. mai. http://paber.maaleht.ee/?page=&grupp=artikkel&artikkel=8478: Rein oli pärast isa Jaani surma 1950. aastal lelle juures Krabil Tikutaja talus kasulapseks. Lelle peres lapsi polnud. “Nelja aasta pärast elu neile lapse siiski kinkis, siis oli aga ka minu ema parema järje peale saanud ning võttis mu tagasi. Siis elasime me juba Mõnistes vanaema juures. Sealt käisin kuni VII klassini Saru koolis.
[...] Aasta enne minu kooliminekut Krabil oli Siska-nimeline õpetaja seal otse laste silme all ära uppunud. Oli kehalise kasvatuse õpetaja, julge ja hakkaja mees, kes ujus väga hästi. See koht oli tähistatud puust mälestusmärgiga. Pärast seda pole ma kunagi püüdnud selles järves ujumas käia. Selle juhtumi põhjal olen kirjutanud jutu “Sügavik”.”
„Minu kirjanduslikud kujud on valdavas enamikus kujutluslikud. [...] Raskem on ligidalseisjatega, kes arvavad väljamõelduski juhtunud ära tundvat. Imelik, ka prototüübid hakkavad seepeale uskuma, et üks või teine sündmus aset leidis. Lõpuks ei ole kirjutajagi enam endas kindel. [...] Ometi, ma pole oma lähedastelt kunagi spetsiaalselt uurinud, kuidas üks või teine lugu täpselt oli, rääkimata tunnetest.“
Rein Põdra omaeluloolise taustaga romaanisarjas on Krabi-aastad andnud pikemalt ainet romaanile Põder, R. Hilised astrid. Tallinn, 1984. http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=58712
Võrumaa Keskraamatukogu : Võrumaa lastekirjanikud : Rein Põder. http://lib.werro.ee/index.php/rein-poder.html
Rein Põder Võrumaa Keskraamatukogu elektronkataloogis RIKSWEB : http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=300 autoriotsing, märksõnaotsing : Põder, Rein
• Krabi veski – Julius Ungru lapsepõlvekodu
Julius Ungru mälestusteraamatutest Minu lapsepõlve Paganamaa. Tallinn, 1987. http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=56688 ja Paganamaa mehe mälestusi. Võru, 1996. http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=5063 :
...Meie pere elas Viitinas Pärlijõe ääres Korgeperve kandikohas. [...] Krabi mõisnik August Hammer otsis meistrimeest, kes jahvataks veskis vilja ja teeks puutöökojas vankreid ning regesid. Isa oskas möldri- ja puutööd. Koliti Krabile [Kolga karjamõisa moonamajja]. 1910. a 15. märtsi ööl oli suurvesi Krabi Veskiojal nii suur, et viis Kolga sillal palgid pealt ära. Paigale jäid ainult talad. Minu isa jalg otsis sellel ööl külmas vees neid talasid, kui ta läks Löhtsusse ämmaemanda järele, kes aitaks minul ilmale tulla.
...Kolisime Kolga moonamajast Krabi veski juurde. Veski ja piiritusevabrik olid ühe katuse all. Majal olid kõrged maakivist seinad. Meie tuba asus teisel korrusel. Akna all lainetas Veskijärv.
...Koolimajas sees polnud ma veel käinud. Vanemad inimesed rääkisid, et vits teeb lapse targaks. Arvasin, et vitsad ripuvad koolimaja seinal. Koolmeister annab nendega lastele vitsa. Nii tehaksegi lapsi targaks. Läksin alati koolimajast suure kaarega mööda.
...Krabi mõisa maad jaotati kruntideks ja anti peredele. Meie isa sai krundi Lutsuhända [...] Meie kolmas kodu Krabil oli Lambri silla juures. Siin oli [Eesti-Läti] piiripunkt.
Võrumaa Keskraamatukogu : Võrumaa lastekirjanikud : Julius Ungru. http://lib.werro.ee/index.php/julius-ungru.html
Julius Ungru Võrumaa Keskraamatukogu elektronkataloogis RIKSWEB : http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=300 autoriotsing, märksõnaotsing : Ungru, Julius
• Saarlase küla kaudu (Kauksi Ülle lapsepõlvekodu) Viitinasse
Kauksi Ülle. Vanaimä helde, lahkõ : [lapsepõlvest Saarlase külas, Palu talus] / Vanaemade lood. Tallinn, 2007. http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=101958 ;
Kauksi Ülle. Vanaimä helde, lahkõ : [lapsepõlvest Saarlase külas, Palu talus] / Saarlase küla läbi sajandite. Austus, ajalugu, pärandkultuur, inimesed. Saarlase, 2011. Võrguteavik. http://issuu.com/martinmark/docs/saarlase-ajalugu , lk 157-161 :
...Tuukõrd oll illos latsõpõli mäekünkide, hainamaalilli, hainateo, lilliaia, marjamõtsu, jõõtsuklustõ, ja küläpidodõga. Vanaimä om väega armastõt ja avvustõt inemine. [...] Latsõpõli oll mul sääne, et õigõt murdõikagi es olõ. Es olõ kellegagi tüllü kisku. Mina ütli, et lää pidolõ, mamma et mis kell tulõt. Mina et kell viis hummogu, mamma et hää külh. Ja sis pidi kell viis kotoh ka olõma. Sõnna pidi pidämä. Vanaimä võtsõ mu käest ausõna, et teku ma mis ma tii, ärku inne proosat kirotagu. Avaldi edimädse novelli küläelost, miä pahand nii naabrid, et nuuq mammalõ traktoriga kartulivirksid es ajaq...
Kauksi Ülle Võrumaa Keskraamatukogu elektronkataloogis RIKSWEB : http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=300 autoriotsing, märksõnaotsing : Kauksi Ülle
Võrumaa Keskraamatukogu : Võrumaa lastekirjanikud : Kauksi Ülle. http://lib.werro.ee/index.php/kauksi-uelle.html
• Viitina mõis. Mõisaproua Barbara Juliane von Krüdener ja Kauksi Ülle/Sven Kivisildniku näidend „Tandsja pühälik“
Eesti mõisaportaal : Viitina mõis. http://www.mois.ee/voru/viitina.shtml : Viitina mõisat (saksa k Kosse) on esmamainitud 1542. aastal. Alates 16. sajandi lõpust kuni 1782. aastani kuulus mõis von Vietinghoffidele, kust tuleneb ka mõisa eestikeelne nimi. [...] Mõisa 1896. aastal valminud peahoone on kahekorruseline historitsistlik kiviehitis, mille esimene korrus on krohvitud, teine korrus aga puhta vuugiga tellisladu.
Rõuge vald : Turism : Vaatamisväärsused : Viitina mõis. http://www.rauge.ee/?id=vm6is Vietinghoffide suguvõsa käes oli mõis 1782. aastani, mil läks tütre kaasavarana von Kruedener'ile (Krüdener'ile). Viitina mõisaproua Barbara Juliane von Krüdener (s. Vietinghoff, 1764-1824) oli tookordse Euroopa tuntud suurilmadaam, kelle sulest ilmus mitu Euroopas toona väga tuntud teost, sensatsiooniliseks kujunes kiriromaan "Valérie" (1803). Barbara elas seiklusrikkalt, tegutses Šveitsis ja mujal Euroopas rändjutlustajana, oli seotud vennastekogudusega. Keiser Aleksander I soosikuna mõjutas viimast Püha Liidu rajamisel. 1818.a. tuli Viitinasse tagasi, kus pidas järvetagusel Meegomäel valgustuslikke jutlusi külarahvale. Kuulajatele jagati hiljem mõisaköögist tasuta süüa. Valgustuslikest ideedest kantuna püüdis anda talulastele kooliharidust, kehtestas laupäeval poolepäevase tööaja, nõudis talunaistelt aluspükse kandmist.
Kauksi Ülle. Kivisildnik, S. Tandsja pühälik : [Näidend Barbara Juliane von Krüdeneri tegevusest Viitina mõisas]. Vikerkaar, 1996, nr 11-12, lk 41-60.
Krüdener, B. J. von. Valérie. Tallinn, 2003. http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=57921
Valper, L. Viitina parunessi menuteos ilmus eestikeelses tõlkes. http://www.virumaa.ee/2004/04/ve-von-krudener-barbara-juliane-viitina-moisaproua/
Kauksi Ülle. Viitenä mõis ja pühä liit. Uma Leht, 2005, nr 92. http://www.umaleht.ee/index.php?leht=1246&keel=42 : Viitenä mõisan võinu olla väiku muusõumitarõ timäga köüdetüist asjust, raamatist ja muust säändsest. Niisama võinu kasvai video päält kaia timäst kirotõt näütemängu «Pühäk», midä mängiti 2001–2003 aastal Vanemuise tiatrin. Aigaolt võinu tuud näütemängu püüne pääle tuvva ja mängi ka Viitenän. Niisama olnu hää mõtõ timäst üten Vinnemaa, Prantsusmaa, Veneetsia, Taani ja Saksamaaga filmi tegemine. Noidõsammu maiõga turismi edendämise man saanu tedä pruuki mi kandi tutvastegemises.
• Tiiu Kirsipuu skulptuur „Kaarnakivi“ Rõuge mõisa pargis
• Ilme ja Riho Kulla skulptuur Eesti Ema
• Jaan Krossi mälestused sõja algusest Rõuges, kuhu ta läks pärast 1941. a juuniküüditamist koos ülikoolikaaslastega igaks juhuks peitu.
Kross, J. Mesmeri ring. Tallinn, 1995. http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=726 , lk. 277 : Mida ma sealt Rõugest õieti mäletan? Haljast küngasmaastikku, lehtpuusalusid, järvesilmi. Hajusat värvimatushallide või kollaseks värvitud hoonetega alevikku. Kirikut. Maalinna-aset. Ja ootamatult suurt, arvatavasti sajandi lõpust pärinevat tumepunasest telliskivist koolimaja, kuhu me kõigepealt läksimegi. Sest sinna oli Tallinna Kunstiinstituut seks suveks oma õppebaasi ulu alla sokutanud. [...] Meie plaan oli hajuda siin paarisaja enam-vähem meievanuse tudenginäo sekka, ilma et me ärataks selle kirju kamba seas liigset võõrastust või tähelepanu...
• Julius Ungru mälestused Rõuge koolist.
Ungru, J. Paganamaa mehe mälestusi. Võru, 1996. http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=5063 : Esimesel koolipäeval kogunesid siinsed õpilased minu ümber ja küsisid: „Kust sina tuled?“ „Paganamaalt,“ vastasin julgelt. „Siis oled sina ka paganaid näinud või ehk oledki pagan,“ lausus üks poiss ja soris sõrmedege minu juustes, otsides sealt vanapagana sarvi. „Teie olete siin Rõuge kiriku külje all. Kindlasti olete ingleid näinud või oletegi inglid,“ vastasin ma ja tõmbasin käega üle ta selja, nagu otsiksin sealt ingli tiibu.
• Toivo ja Ülo Tootseni lapsepõlvekodu Rõuge koolimaja kõrval
Toivo Tootseni kirjadest:
...Mu isa oli fotograaf. Algul elas ja tegi pilte riidevanutusvabrikant Mulla majas surnuaia juures, kui aga valmis Rõuge rahvamaja, siis sai sinna korteri ja oli selle tasuks ka veel majahoidjaks. Paar aastat enne sõda ostis enampakkumisel pankrottiläinud Rõuge Ärikoha. See suur maja pommitati sõja ajal maha, nagu ka kolm järgmist maja, kaasa arvatud Mulla maja. Isa ehitas samale kohale väiksema, selle kollase ja praegu enamasti tühja maja (see on mu õetütre Kersti suvekodu). Kuna meil olid kõigil pered, siis tegin endale sinna maja juurde sauna lähedale ja koolimaja aia vastu suvilakese, vend Ülo aga pani hiljem püsti suvila sinna, kus praegu ongi mu Jaanitõnise. Kuna tema tahtis, et ta elamine oleks siiski üheskoos, siis vahetasime suvemajakesed ära. Kolm aastat tagasi soojustasin Jaanitõnise - seal saab nüüd ka talvel elada - ja laiendasin pisut töötoa ja saunakese võrra. Jaanitõnise sai nimeks poegade Jaan ja Tõnis tõttu; loometalu on, sest me oleme seal üsna palju loominguga tegelenud
...Jõhvi Joosepi jutte hakkasin kirjutama, kui olin lastelehe „Säde“ kirjanduslik kaastööline aastatel 64-67. Käisin siis väga palju koolides, kohvilauas õpetajatega kuulsin palju naljakaid juhtumeid, millest sai mõnegi loo kirjutamise impulss. Aga kõik see poleks siiski ilmselt tõhusalt toiminud, kui mul poleks olnud suhteliselt värsket oma koolielu kogemust, oma Rõuge ja Võru koolide atmosfääri ja neid kaasõpilasi, kes mul seal olid. Kirjutamise ajal tegelased liiguvad kindlas keskkonnas, autoril on oma kujutluses selle kohta üsna konkreetne pilt – ja minu jaoks oli selleks tegevusväljaks Rõuge.
...Oma kooliaja killukesi olen kasutanud raamatus “Jõhvi Joosepi jututuba”. Selles raamatus on üheks tegelaseks Joosepi vanaisa, ja eks see vanaisa olen muidugi mina ise.
Tootsen, T. Saksa ajal sündinud ehk Kuidas ma kasvasin. Mõtteid ja meenutusi I. Tallinn 2010. Käsikiri :
... Mu esimesed mäletatavad mänguasjad olid sõjalise päritoluga: šrapnellikuulikesed, paar mürsukesta, katkine käärpikksilm, püssilukk. Mitte too, millest pauku tehes vanem vend Ülo oma käe katki lasi – minu püssilukk oli kelleltki millegi vastu vahetatud. Mina kartsin lõhkeaineid. Kui karjamaalt lepapõõsast leidsin lõhkemata miini, ei julgenud ma seda puudutadagi, vaid jooksin kohe emale leiust teatama. Miilits tuli siis ja viis tolle surmakülvaja minema.
...Mällu on sööbinud päev, mil istusime pimedas toas, kuigi oli päevaaeg. Aken oli tekiga kinni kaetud, võimalikult vähe püüti väljas liikuda. Küüditamine, või nagu meie kandis öeldi – “kiudutamine”. Piilusime tekiserva vahelt välja, kui kuulsime automürinat. Ei, meile järele ei tuldud. Milleks? Vaesed inimesed, isa esimesel rahusügisel mõrvatud… Aga hirm oli ikka.
...Õppimisega mul raskusi polnud. Mäletan, et kui esimeses tunnis anti ka kodutöö – kaks esimest aabitsalehekülge – siis ma olin kimbatuses, mida ma pean tegema? Need leheküljed pähe õppima või??? Sest lugemine oli mul juba ammu selge, arvutamise algus ka.
...Laupäevad olid üldise koristamise päevad. Ilmtingimata pesti põrandad ära (“võeti põrmandu üles”). Laste ülesanne oli maja ümbrus raudrehaga ilusti puhtaks riisuda, samuti sauna juures olev “puie alunõ” – pärnade alune lehtla – puhtaks teha. Lehtla ja maja kõrval olev ala tuli ka liivatada ja siis liivale rehaga ilusti jäljed teha. Ilusat punast liiva saime surnuaia juurest liivahavvast. Seal oli lausa minikaevandus, kust viidi liiva hauaplatsidele. Nüüdseks on see liivavõtmine sealt lõpetatud ja ka liivakaevandid kinni aetud. Iga laupäev tuli ka surnuaial meie plats korda teha; kui vaja, liivahavvast pangedega värsket liiva tuua, ilmtingimata aga ära riisuda. Hauaplats oli nagu üks tuba, mis tuli laupäeval ära koristada. Meie matuseplats on just surnuaia meie kodu poolses servas, koduuksest on sinnani ainult sadakond meetrit. Laupäeviti vahetati kottides põhk ja pandi vooditesse puhas voodipesu. Suvel toodi vahel ka kased tuppa – ja mitte ainult suvistepühal. Kased andsid hea lõhna ja tegid elamise kuidagi pidulikumaks. Laupäeva õhtupoolikul, vist kell seitse, lõi kirikukell laupäevarahu. Selleks ajaks pidid tööd tehtud olema ja võis rahus hinge tõmmata.
...Esimene Võrus käimine oli hobusega. Kaariku või saaniga käisime ka sugulastel külas. Meeles on, kuidas jõulude ajal sõitsime onu Augusti poole. Minu onu ja ristiisa Hani August elas Krabil, kus vanaema varem oli elanud. Ta oli uue maja valmis saanud ja me sõitsime soola-leivaga. Pikk ilus talvesõit oli. Meeles on, ema oli eriti õnnelik, et sai onu Autsile toreda kingituse teha – raadio! Ristiisa oli väga teadmistehimuline mees, ajalehed ja raadio ning raamatud pakkusid talle väga suurt huvi.
Vähemalt kord aastas käisime vanaemaga sugulastel külas. Lähemate sugulaste juurde läksime jala, kaugemate juurde sõitsime hobusega, hiljem ka bussiga. Kõige lähemad sugulased elasid Viitinas ja Nursis, need olid mu isa õed Variku Roosi ja Raudsepa Selma. Kummalegi poole oli viis kilomeetrit, nii et paras kena matk. Külla minnes võeti kaasa külakosti, kas siis sõira, mõni muna või mis iganes. Külas pakuti kindlasti esimese asjana süüa. Tavaliselt toodi sahvrist piima, sinki ja leiba. Külast lahkudes pandi alati kaasa ka külakosti – singitükike, võikausike või midagi muud.
Teine ja pikem küllamineku suund oli Vana-Roosasse Raudsepale. Sinna sai Rõugest 15 kilomeetrit. Raudsepal elasid vanaema poeg Leo ja tema talust pool kilomeetrit edasi ilusas orukeses tütar Minna.
... Meie maja on pea Ööbikuoru serval ja kui saime omal ajal juurdelõike, ulatuski meie krunt Ööbikuoruni. Aga too maareformiga „põliseks kasutamiseks antud” kolm hektarit võeti kolhoosi minekul taas käest, nii et meie ja Ööbikuoru vahele tekkis siiluke kolhoosipõldu. Mina pidasin siiski Ööbikuorgu osaks meie kodust. Juba väga väikese lapsena armastasin seal kolada, kooli ajal oli mul kena vaikne nurgakene ojakese käärus, kus kevadel oli mõnus veevulina ja linnulaulu saatel õppida eksamiteks või lugeda juturaamatut. [...] Kui ma käisin juba Võru koolis, siis nädalavahetusel koju tulnuna jooksin kohe orgu, tegin seal oma tavapärase ringi. Alles siis tundsin, et olen kodus.
Võrumaa Keskraamatukogu : Võrumaa lastekirjanikud : Toivo Tootsen. http://lib.werro.ee/index.php/toivo-tootsen.html
Toivo Tootsen Võrumaa Keskraamatukogu elektronkataloogis RIKSWEB : http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=300 autoriotsing, märksõnaotsing : Tootsen, Toivo
• Kohtumine Grethe Rõõmuga Rõuges Tindi külas Vahtra talus.
Grethe Rõõmu kirjastus Mugul, blogi Mõttemugulad ja fotostuudio Fotomugulad. http://www.mugul.ee/ : Enamasti ma kirjutan. Vahel tähendan üles teiste inimeste, vahel enda lugusid. Esimestest saavad artiklid, teistest mu lasteraamatud. [...] Aga vahel ma tähendan aega üles teisel moel: pildistades. On ütlemata armas mäletada hetki, ja fotod on lisaks kirjutamisele võimalus, kuidas hetk peatada. [...] Kirjutan praegugi, sest lugudega on ikka nii, et hakkad kirjutama üht ja juba tiirutab peas uue loo idee."
Grethe Rõõm Võrumaa Keskraamatukogu elektronkataloogis RIKSWEB : http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=300 autoriotsing, märksõnaotsing : Rõõm, Grethe
• Rõuge-Haanja tee ääres Kokemäe külas on orelimeistrite Kriisade esimese põlvkonna kodu, Miku talu.
Alo Põldmäe. Oreliehituse suurmeister Tannil Kriisa. http://www.eestikirik.ee/node/1969 : Võrumaal Haanjas tegutses aastail 1886–1942 vendade Kriisade orelitööstus. Kolme venna, Juhani, Jakobi ja Tannila orelitööstuse ainulaadsus seisnes ainuüksi selles, et ta asus Haanja ümbruse 8 km raadiuses asetsevas kolmes külas – Kokemäel, Meelakul ja Tautsal.
Kõik orelid, nii väikesed koolide positiivorelid kui ka kirikuorelid, valmisid meistrite erinevates talumajades. Kui pillide osad olid valmis, viidi need vankritel Võru raudteejaama ja sealt erivaguniga sihtkohta, kus monteeriti kokku. Erinevates kohtades valminud oreli osad klappisid alati hästi kokku, mis tõendas vendade Kriisade viimistletud töö kõrgtaset.
Rõuge vald : Turism : Vaatamisväärsused : Orelimeistrite Kriisade mälestuskivi. http://www.rauge.ee/?id=kriisad
Orelimeistrite naabrusest, Kokemäe külast Kusma talust on pärit koduloolane Enno Piir. http://et.wikipedia.org/wiki/Enno_Piir
Piir, Enno, Sikk, Heino. Orelimeistrid Kriisad Kokemäelt. Võru, 1994. http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=8843 : ...On üsna tõenäoline, et Jakob ja Juhan nakatusid orelivalmistamise pisikust oma noorimast vennast Tannilast. [...] Naabrimees Tannil Kriisa seletas mulle, noorele ajalehe kaastöölisele, oma noorpõlvest ja üksikutest mälupiltidest, mis seotud "hõrilahaigusõga". "Ma olli vaest viieaastanõ. Tõõsõ´ lätsi´ kerikohe, minno üten es võeta. Mullõ latsõlõ tuudi külä päält üts vana lõõts mängmises ja kaemises, et ikäv olõsi-es. Minno köüdeti kablaga jalga piten sängüjala külge, et muido või lats minnä´ järve viirde ja pahandus tulla´. Tõõsõ´ tulli´ kerikost kodo, a poissi õlõ-ei kohki. Nakati otsma, kohe Tannil lännü om. Löüti tarõ takast lepistigust küll poiss, a pilli olõki-es inäp - perrä oll jäänü´ unik vaskkeelekeisi ja lõõdsanaha jupikõisi. Küsüti: "Mille sa nii tei´?" - Ma otsõ säält pilli seest tuud helütegijat hinnäst. A löüdmäldä jäi. Tei hulga tüüd ja sai viil tõrõlda kah."
Teine mälupildikene on hilisem, kui Tannil oli umbes kaheksa-aastane karjapoiss. Sellest rääkis meister nõnda: "Ma käve edimäst aastat lehmäkarän. Imä lask lehmä´ lõiast vallalõ ja ai ussaiast vällä, andsõ vitsagi mullõ kätte, tõistõ korvikõsõ maaskidõ korjamises, esi kõnõl: "Hoia sa eläjid häste, söödä´ lehmil kõtukõsõ täüs ja tuu´ korviga marju kah kodo!" Ma´ ai lehmä´ Märdimäele võssu, kos oll pikk põlvini hain ja kasvi´ pässäotsa-suurusõ´ marä´. Esi´ lätsi sändsele paika, kos kasvi leppi puhmaviisi, kats leppä painudi tõõnõ tõõsõ jala ala´, kolmandast hoitsõ käega kinni´; noid jalaalutsit leppi ma sõksõ vaheldamisi, õkva nigu kellämiis Rõugõ kerikun hõrilalõõtsa, esi´ ai suuga jorro, nigu hõrrilgi tege. Imäle jäi´ maaska´ korjamalda, a tuu iist sai mehe muudu pilli mängitüs..."
Eve Timmi mälestuskild Meelaku külas elanud Jakob Kriisa järglastest:
Minu isakodu Haanjas Meelaku külas asub otse orelimeistri Jakob Kriisa talu kõrval, neid eraldab ainult külatanum ja kõrge kuusehekk. Nii lähestikku asumine tingis tihedat naabritevahelist läbikäimist. Mitme põlvkonna jooksul on kahe talu lapsed enam-vähem ühel ajal sündinud ja koos üles kasvanud. Ühistest koerustest ja seiklustest võiks pajatada kümneid lugusid.
Meelaku külla koduväiks tulnud Jakob Kriisa ehitas üles heal järjel oleva talu ja valmistas seal orelite metallosi. Talu päris Jakobi ainus poeg August, kes minu mäletamist mööda innustus pigem põllust ja mesilinnukeste pidamisest. Nii naabriperemees August kui perenaine Johanna ehk Judse olid mõlemad lühikest kasvu ja vähese jutuga. Judse kandis alati valget rätikut ja põlle, nagu suure talu perenaisele kohane. Peremeest võis näha siin-seal toimetamas, kaabulott peas ja piip suunurgas. Mesilindudega oli nii sõber, et ei kandnud nende juurde minnes kunagi mesiniku peakatet. Kui läks meevõtmiseks, siis kutsuti alati kõik külalapsed kokku. Sai lutsutada nii palju kärgesid, et terveks aastaks oli meeisu läinud. Mesi seisis suurte savikaussidega alati ka talguliste laual. Külas oli ainult seitse peret ja kõiki suuremaid töid tehti naabrite abiga. Külanoored tegid Kriisade kuusetukka tantsuplatsi, kus lustisid koos ümberkaudsete külade noored. August Kriisa valmistatud külavanema keppi oli õigus enda käes hoida küla kõige vanemal elanikul.
Naabrite elumaja suures toas roosilise sihverplaadiga kappkella kõrval seisis orel. See oli vendade Kriisade esimene, Pressi kooli jaoks valmistatud pill. Ei mäleta, et keegi naabriperest oleks orelit mänginud. Vahel lõi paar akordi Augusti poeg Helmut, minu isa lapsepõlve lahutamatu mängukaaslane (nigu püksi´ ja perse, ütles mu vanaema). Helmut mängis küll akordioni ja kannelt ja oli külas hinnatud pillimees. Naljalt ei jäetud vahele ühtki külapidu. Laupäeva õhtul mindi pill õlal ja laulud suul külatüdrukute südameid murdma.
Korra suve jooksul võis külarahvas siiski ka orelimängu kuulda – kui Kriisadele saabusid külla Toonekure-nimelised sugulased Saare- või Hiiumaalt. Minu, viieaastase plikatirtsu jaoks oli see põnev. Vaimusilmas kujutasin ette saledaid, pikkade jalgade ja kaeltega Toonekure-tädisid mööda naabri marjaaeda kõndimas. Suur oli mu pettumus, kui selgus, et tädid olid väikesed ja ümmargused, üldsegi mitte toonekurgede moodi. Õhtul aga teatas vanaema, et täämbä ei saa varra magama minnä, naatas hõrilit mängmä. No seda kunsti oskasid nad küll. Terve küla helises, oli imelikult ärev tunne ja uni ei tulnudki veel kaua.
Praegu elab naabertalus Jakobi lennukate mõtetega pojatütrepoeg Aivar, kes on tööka naise Tiiu abiga teinud korda kõrvalhooned ja loonud kauni Kriisa Puhkemaja http://www.kriisapuhkemaja.ee/. Käesoleval ajal on käsil elumaja renoveerimine.
• Suur Munamägi
Kolk, T. Funktsionalismi Lõuna-Eestis: Suure Munamäe vaatetorn. http://www.ap3.ee/?PublicationId=31503ED6-39D4-4163-9D98-74AA1E3959CE&code=3540/new_eri_artiklid_354011 : Esimese, triangulatsioonitorni ehitas mäele 1816. aastal tuntud astronoom ja geodeet Friedrich Georg Wilhelm Struwe Liivimaa mõõdistamiseks. 1870. aastal püstitas 8 meetri kõrguse vaatetorni Haanja mõisa kõrtsmik Tuul, järgmised puidust vaatetornid aga kohalik rahvas (1890. aastal 12-meetrise ja 17-meetrise 1925. aastal). Metsa kasvades hakkasid puuladvad vaadet varjama ning Võru maavalitsus otsustas ehitada korraliku kivist torni. 1939. aastal valminud 25,7 meetri kõrguse silmapaistva funktsionalistliku raudbetoon-tellishoone projekteeris Artur Jürvetson. 1967-1971 müüriti Toomas Reinu kavandi kohaselt kinni torni rõdu kumer osa ning täideti tühjad aknaavad akendega. Tornile ehitati peale ka uus akendega vaatekorrus ning tõsteti lahtist vaaterõdu. Seetõttu sai torni ülemise vaaterõdu põranda kõrguseks 29,1 meetrit. Toomas Reinu järgmise projektiga sai ehitis 2005. aastaks tänapäeva nõuetele vastava kohviku, sanitaarsõlmed, ventilatsiooni ja tuletõrjesignalisatsiooni. Vaatetorni tagaküljele integreeris arhitekt klaasist ja terasest liftišahti, kus liigub 12-kohaline klaasitud välisseintega liftikabiin.
• Kunderi kivi Munamäe torni kõrval.
EELIS (Eestimaa looduse infosüsteem) : Ürglooduse objektid : Juhan Kunderi kivi. http://loodus.keskkonnainfo.ee/webeelis/infoleht.aspx?obj=yrg&id=599401651 : Kunderi kivi (rändrahn) asub Suure Munamäe nõlval, vaatetornist 50 m lõunas. Põhiplaanilt on ta ristkülikukujuline ja teravaharjaline. Kivi suurim kõrgus on 1,3 m, pikkus 3 m ja laius 1,7 m. Kivi on nime saanud pedagoogi, loodusõpikute autori ja luuletaja Juhan Kunderi (1852-1888) järgi. Temale, kes on tuntud laulu "Munamäel" sõnade autor, olnud kivi meelispaigaks. Kunderi kivi on üks viiest Võrumaal kaitse all olevast rändrahnust.
Laigna , K. Juhan Kunder – mitmekülgne kultuuritegelane. Tallinn, 1959. http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=28599
Juhan Kunderi esikkogu ilmus 1873, teine luulekogu „10 laulu“ 1876, selles avaldati esmakordselt ka luuletus „Munamäel“.
Järelikult on luuletus kirjutatud ca 1874-1875, kui Kunder oli 22-23-aastane Tartu Õpetajate Seminari õpilane. On võimalik, et tulevane õpetaja külastas kodumaa kauneid paiku, ronis Haanja kõrtsmiku Tuule ehitatud 8-meetrise torni otsa, vaimustus avanevast vaatest ja kirjutas lähimale kindlale objektile (ehk sobiva suurusega rändrahnule) toetudes:
Kui siit pilve piirilt alla vaatan
üle õitsva Eestimaa,
rõõmulaulu siis maailma saadan,
hüüan valju häälega:
Siin on ilus elada!
Kullalaineil väljad valendavad,
järved hõbe ehavad;
kaugel lehemetsad haljendavad,
kõue kombel kohavad:
Siin on ilus elada!
Lääne piiril mürab mere lagi,
viskab vahu pilev pool`,
läbi lille`hoovab hõbejõgi,
lainetelles laululool:
Siin on ilus elada!
Õitsval Eesti vainul käivad neiud,
leelutavad lille`seas;
lõhnvas orus hüüdvad eesti peiud
eesti õilmis puie seas:
Siin on ilus elada!
Kõrged pilved nagu luiged lendavad
üle maa ja mägede,
päike, kuu ja koidutähed rändvad
lauldes üle jõgede:
Siin on ilus elada!
Siin on enne suurem sugu eland,
rõõmsam rahvas rännanud;
siin on võidulaulu viisid kõland,
mehed kõne kandanud:
Siin on ilus elada!
Võiksin vetelained kinni püüda,
püüda tuult ja linnuhäält:
siit neid laseks üle ilma hüüda,
halja mäeharja päält:
Siin on ilus elada!
Võiksid taevavõlvi kirjutada
hele` välgu valgega:
sinna tahaks siis ma tunnistada
paistma ime palgega:
Eestis ilus elada!
• Juhan Jaigi lugu vanapagana põletamisest Munamäel : „Jaaniöö“ http://www.ms.ut.ee/mart/raamat/jaik1.htm: Ammu-ammu oli too imelik jaaniöö. Nii ammu, et ka see saja-aastane vanamees, kes elab otse Munamäe kõrval neljakandilises onnis, et ka tema selle sündmuse üle järelepärijale peab vastama: "Ei mäleta, mitte ei mäleta."Aga et see lugu tõesti sündis, selle tunnistuseks on too must kivi Rõuge kiriku seinas, mille aga sõjaajal suurtükikuul lõi välja. Too kivi muutus just tollel jaaniööl mustaks, kui sündis Munamäel see õudne lugu...
• Kunstnik Navitrolla lapsepõlvepaigad. Suure Munamäe külje all Trolla külas möödus 1970. a. Võrus sündinud Heiki Trolla lapsepõlv. Parbus, I. Navitrolla. Kunstnik Navilt ja Trollast. Tallinn, 2005. http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=70201 : „Tornivaht oli minu sõber, kuna Munamäe jalamil leidus ainus koht, kus selles kolkas jäätist müüdi. Kui jäätiseauto saabus, kihutasid kõik kohalikud tatikad iseleiutatud tõuke- ja jalgratastega kohale. Kuigi jäätis oli tavaliselt sulanud, tundus see väga maitsvana. Vanaema ja vanaisa elasid Haanjast kahe kilomeetri kaugusele jäävas Trolla külas. Kui isa kõrgendatud meeleollu sattus, laulis ta vahel Trolla küla laulu, mis jutustas seitsmeteistkümnest töötavast vesiveskist, vägevatest ehitistest ja rikkusest. Praeguseks on Vaskna järvest alguse saavale ojale jäänud vesiveskitest alles mõned lagunenud tammid. [...] Olin seitsme-kaheksa-aastane, kui Navi külla [ema sünnikoju] kolisime.“
Võru keskkoolis õppides omandas tulevane kunstnik Viive Kuksi juhendamisel joonistamise algtõed. Esimese näituseni jõudis 1989-90 Tartus. Selle perioodi näitustest kirjutades kasutas Kauksi Ülle noorkunstniku kohta nimetust Heiki Navi Trolla (võrdle Leonardo da Vinci) ning sai sellega Navitrolla (Trolla Navi külast) ristiemaks.
• Haanjas on üles kasvanud õpetaja ja kirjamees Enn Tuuling (1906-1981; aastani 1937 Meinhard Aleksa), tuntud luuletuse „Vana sann“ autor. Valper, L. „Sa saisat alan lohon, lumbi veeren...“. Lõunaleht, 2011, 21.juuli. http://www.lounaleht.ee/index.php?page=1&id=7580 : "Sann" on ka kirjutajale väga südamelähedane olnud, ta on seda korduvalt viimistlenud. Nii võib luuletust kohata erinevais variantides. [...] 1939. aastal on tehtud foto Enn Tuulingust oma luuletuse "prototüübi" taustal. Pildi järgi näib, et saun ei asunud Haanja rahvamajast kaugel. Praegu ei tasuks vist selle sauna asetki otsida. Aga ta püsib luuletuse ja lauluna, samuti kunstnik Günther Reindorffi loomingus.
VANA SANN
Enn Tuuling
Sa saisat alan lohon, lumbi veeren,
mi küürüvaonu, laonu vana sann.
Mu, latsõ meelest nigu mere veeren,
ku üsän sanna veie imä Ann.
Ma pelksi sinno, toda joht ei salga,
ku olli suur, või-olla´ aastat kolm.
Sõs ega kõrd säält püüdse laskõ jalga
ma tarõ mano nigu tuhk ja tolm.
Es miildü mullõ sis nuu´ sannapäävä´,
sest sannan mõnikõrd oll väega kuum.
Ma tahtsõ sanna sis, ku poisi´ käävä´,
ku tossu täüs es olõ sannaruum.
Nii saiõ minost tillo poisimolu,
kel miildümä jo nakas inämb sann.
Sis mõsksõ ma jo poiste seltsin kollu,
es vii´ no sanna inämb imä Ann.
Sis sannan kävven saiõ pallo nalla,
ku soputimi, loputimi viin.
Ka lumpi suvõl joosi, kindsu´ palla´
ja kaalani ma olli jahhen viin.
Ka mõnikõrd sääl vihakandsu saiõ,
ku midägi sääl kurja, koerust tei,
ma puhta hammõ kuuma vette aiõ -
vai seebi kereselle kuuma vei.
Nüüt ammu müüdä armsa´ ao´ lännü,
om pallalt mäletüs noist päivist häist!
Ma olõ joba pallo sannu nännü,
kuid rahuldust ei olõ tundnu näist.
Ku tulõ suvi, saa ma jälki kodo,
sis kütä sinno jälki, vana sann.
Tuu halla viha hindäl mõtsast kodo,
tuu ao seen sanna vii vii imä Ann.
Sa hoia´ uma´ saina´ seeni pistü,
ka katust visaku-i ärä päält!
Mis tuust, et sammõl sainu vahelt kistu -
tuu noorõlt suitsuhädän võetu säält!
(Luulekogust "Tulease", 1931)
Kuula: http://www.viguana.com/vana-sann-vid_skY4HKKLjw8.html
• Räpo külast on pärit Jaan Räppo, laulu „Kasaritsa/Haani miis vidi lubjakivve“ autor
Pettai, K. Rõuge kihelkond. Rõuge vald : võrguteavik. http://www.rauge.ee/?id=pet13 : Räpo külas sündis hilisem Ukraina NSV teeneline kultuuritegelane Jaan Räppo (1880-1958). Ta õppis Peterburi Ülikoolis hommikumaa keeli ja hiina filosoofiat. Esines 1905. a. töölismiitinguil, sattus politsei kätte. Tsaarinna õuedaam, prantslasest inseneri Thibault-Brigneli abikaasa päästis Räppo sellega, et valetas ta oma kasupojaks ja sokutas vene diplomaadi sekretäri ja tõlgina 1908. a. tsaarivalitsuse Hiina-missioni kooseisu. Räppo oli abielus ukrainlannast kirjandusteadlase Anfissa Hromõhhiga. Esimese Maailmasõja puhkedes koliti Ukrainasse. Koos abikaasaga tõlkis Räppo ukraina keelde Kalevipoja. Nooruses avaldas võrukeelset luulet ja tõlkis eesti keelde vene klassikalist luulet (Lermontov, Puškin, Fet). (Ploom, E. Tuntud Eesti ja Ukrainas : Jaan Räppo 100. - Sirp ja Vasar, 1980, 11. apr). Maailmakultuuri rikastamise eest tähistati Jaan Räppo 100. sünnipäeva 1980. aastal UNESCO otsusega ülemaailmselt (enne teda oli eestlastest sama au osaliseks saanud vaid A. H. Tammsaare) (Edasi, 1980, 22. apr).
Mäetagused : [ võrguajakiri ] : nr 10 : Kõivupuu, Marju. Ühest unustatud laululoojast ja tema vennastki. http://www.folklore.ee/tagused/nr10/schmalz.htm : Kagu-Eesti autorilauludest on kogu eesti rahva hulgas siiani populaarsemad «Haanja miis», […], „Sauna taga tiigi ääres“ ja „Setokõsõ sõitsõva“. „Haanja mehe“, võrupäraselt küll „Haani mehe“ ja originaalis hoopiski „Kasaritsa mehe“, kes „vei lubjakivve kats kõrd päiväl Võrolõ“, autoriks on meie jaoks vähetuntud Ukraina poliitik ja kultuuritegelane Jaan Räppo, kes kirjutas selle laulu Võru linnakooli õpilasena 1897. aastal, kui Võrus oli tõepoolest olemas Tiganiku pood. Räppo olustikuline värssjutustus vaesest Kasaritsa mehest on palju pikem kui 14-realine tudengilaul. Selle originaali säilitatakse Võrumaa Koduloomuuseumis Räppo käsikirjalises värsivihikus, kus ta kannab pealkirja [„Kasaritsa mehe kurbdus ja rõõm“].
Lõuna-Eesti Pärimuse Portaal LEPP : Võrumaa : Vastseliina : Uued laulud. http://www.folklore.ee/lepp/vastse/?sel_id=4 : "Haanja miis" - oll juttu, et Räppo oll tennü tolle laulu uma isa kohta. Tuu oll maru joodik. Üüse kündse laternaga. Toda nägi ma esi. Kivve ta vidi küll. Vanast panti kivi tii viirde kubrikuhe. Vanal Räppol oll kolm last. Jaan olli Vinnemaal, Kusta oll nooremb, ta oll ka kooliõpetaja, ka kirjandushuviline. Tütar Miili oll kotoh. Neil oll katehobese talu. Vana Räppo ütel: "Kurat! Poig Jaan diplomaat, tütar Miili - tsuvva jalah!" [...] RKM II 364, 204/5 (1) < Vastseliina khk., Vaarkali k. < Rõuge khk., Kasaritsa v., Tootsi k. - Kristi Salve < Endel Hallop, s. 1910 (1980)
Adson, A. Neli veskit. Väikelinna moosekant. Ise idas – silmad läänes. Tallinn, 2010, lk. 252 http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=119114 : [Vana Räppo] oli oma kuulsa poja kõigile tuntud isa. Seda tublit poega võis tõepoolest harulduseks pidada, sest ta tudeeris – kuigi verivaese väiketaluniku pojana – Moskva idamaade keelte instituudis hiina ja teisi keeli, temast pidi tulema diplomaat. Nagu hiljem kuulsime, ei teostunud see ilus lootus: noorele Räppole oli antud vaid tolliametniku koht kusagil Lääne-Poola piirilinnas. Siis tuli Esimene maailmasõda ja noorest Räppost ei kuuldud enam midagi. Vist jälle neelas täitmatu Sarmaatia ühe andeka eesti mehe. – Seni aga, kui see sündis, võis vana Räppo ilutseda ja Võrus oma poja hiilgava tuleviku peale liiku tegemas käia. Ja siis ta jauras, nii et Jüri uulitsa nooblim ülaosa vastu kajas, kui kokku juhusime. Ikka: „Kuule, nuur!“ ja „Kuule, nuur!“ Nii krapsas ta minu-noore käest kinni ja hakkas väga valju häälega midagi segast seletama. Lugupidamisest ta poja vastu ei tõmmanud ma kohe kätt ära, tema aga sai sellest nii aru, et nüüd võib selle käe endale pidada, - ja ta südamepuistamine läks lahti. Aga ikka nii, et ma sellest aru ei saanud. Ühed tema armastatuimad sõnad olid „vüüsika“ ja „vüsioloogia“, nende ümber armastas ta oma sõnu segada. See kõik kõlas nii kõvasti, et mul lõpuks piinlik hakkas ja kuidagi oma käe jälle enese valdusse sain ning lahkesti minekut tegin. Räppo aga lentsis edasi ning jätkas oma taltsutamatut jutukõminat. Veel praegu näen ta kitsast kõhna pruuniks põlenud ja paljaks aetud nägu. Midagi kurvameelset tundus selles roopast välja sattunud mehikeses, kuigi avalik arvamine pidas teda naljakaks.
Jaan ja Anfissa Räppo mälestuskivi Vastseliina tee ääres http://www.visitvoru.ee/?id=623
Võro kirändüse kodoleht : Jaan Räppo. http://www.wi.ee/voro/index.php/kiraenigu/jaan-raeppo
• Räpo külast pagenud järve on kohta räägitud rahvajutu on ümber kirjutanud Fr. R. Kreutzwald:
Kreutzwald, Fr. R. Paigast läinud järvekene / Kreutzwald, Fr. R. Paiklikud ennemuistsed jutud. Tallinn 2003. http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=52099 , lk. 11-14 : Võru linnakesest Pihkva poole minnes seisab seitsmenda verstasamba taga maanteest pahemat kätt sügavas kitsas orus väike järveke sõmerliiva küngaste vahel. Pool versta kaugemat, libamisi mööda mäge üles kõrgemale minnes, seisab niisamuti pahemat kätt teest ümmargune väike org sõmeraküngaste keskel, mis põhja poolt servast selgesti tunnismärki annavad, et veelained sealt ükskord läbi minnes künka seina maha on kiskunud. [...] Sinna tähendatud paika viivad meid vanaaegse jutu jäljed, kellest alamal sedamaid saame kuulutama, mis rahva suu räägib...
Rõuge kihelkond : paigad ja pärimus. Tartu, 2001. http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?9770 ; http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=38926 , lk. 86: Vahtsõnõ järv om Võrolt katõssa kilomeetrit Vahtsõliina poolõ. A Roodsi sõa aigu oll tä viil Räpo külä man. Sääl om järve asõq viil parhillaki nätäq. Sõs ütele roodsi sõamehele nakas säält Räpo küläst üts tütärlats väega miildümä ja nääq saivaq iks sääl järve veereh kokko. Sõs nakas tuu sõamiis väega tuud tütärlast tahtma. Tütärlats ai külh vasta, et sa läät minemä ja unõhtat mu ärq. A tuu sõamiis ütel, et innemb minku seo järv ärq paigast, ku ma su är unõhta vai maaha jätä. A ku tuu piäs johtuma, sõs minku järv siist minemä. Sõameheq lätsiq Räpolt ärq ja läts mõni aig müüdä. Ja ku sõs üte hummogu inemise üles tulliq, es olõki Räpo külä man inämp järve. Järv oll ärq paenu. Ja järve nakatigi kutsma Vahtsõs järves vai Paenu järves.
Veel Paenujärve muistenditest : http://www.folklore.ee/era/nt/PF7/7Potter.htm
• Fr. Tuglase mälestuskivi Puigal.
Alljärgnev on kokku pandud järgmiste allikate põhjal:
Olesk, P. Friedebert Tuglas ja Puiga. Võru Valla Teataja 2006 http://voruvald.ee/dmdocuments/vvt_4lk.pdf ja Friedebert Tuglase elu ja töö Puigal : [ Infotahvel Puigal kunagise Erlemannide talu maadel ] (stend sai kannatada 2011. a suvises äikesetormis ja oli meie augustireisi ajaks veel taastamata):
Friedebert Tuglase isapoolsed esivanemad on pärit Võrumaalt. Tuglase vaarema Katsu elas Vastse-Kasaritsas, hiljem koos Tuglase vaarisa Avi Paabuga Vaskna järve põhjakaldal. Sealt mindi Tartumaale, kust Tuglase isaisa läks omakorda Ahja jõe äärde. Nii oli Tuglas sünnikoha ja varasema lapsepôlve poolest Pôlva kihelkonna päritolu. Mônda aega pidasid ta vanemad kôrtsi Tamme mõisas Valgjärve kandis (Kanepi kihelkonnas).
Suvine Tartu on pôudne ja linnast mindi maale vôi mere äärde. Ka Tuglas tuli 1921. a aprillis Kasaritsa suvituskohta otsima. 2. mail kolis koos abikaasaga Puigale, Erlemannide veskitallu. Kuna suur elumaja oli juba suvitajatele välja üüritud, asuti elama ojaäärsesse majakesse. Omaette vaikne töötuba oli Tuglasel Veskijärve kaldal taluteenijate mansardkorrusega puumajas. Linna tagasi mindi alles septembri lõpus. 1921.-1922. aastal viibiti Puigal kokku 9 kuud.
Tuglas tuli Puigale tegema loomingulist tööd. Ta lôpetas novelli „Rändaja“, töötas „Marginaalia“ kallal ning alustas loomingulise autobiograafia „Teoste sünnilood“ kirjutamist, tõlkis A. Kivi „Seitse venda“ ja A. Kallase „Võõra vere“. Siin toimetas ta ka kirjanduse ja kunsti ajakirja Ilo ja alustas ajakirja Tarapita asutamist. Nende kahe suve jooksul külastasid Tuglast paljud nimekad kirjandustegelased. Koos peeti edasisi plaane, tekkis ajakirja Looming idee ja tehti ettevalmistusi Eesti Kirjanikkude Liidu asutamiseks (asutati 1922. a oktoobris Tallinna Raekojas). Korralduslikud küsimused nõudsid Tuglaselt sagedasi jalgsirännakuid Võrru posti tooma ja viima ning rongisõite Tartusse.
Kunagisest neljast Puiga talust on praeguseks säilinud kolme hooned, Viktor Erlemanni suurest veskitalust on aga alles ainult ojaäärne suvemaja, kus Tuglased 1921-1922 elasid. Tuglase kunagise töötoa asukohta Veskijärve ääres tähistab praegu mälestuskivi.
Vahtra, J. Kui Tuglas suvitas Kasaritsas / Vahtra, J. Valitud tööd. Tallinn, 1961. http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=18157 , lk. 321-328 : Mind kätte leides seletas Tuglas, et tal on kavatsus sel suvel Võrumaale suvitama tulla ja nimelt Kasaritsa, kui võimalik. […] Kuskil Kubia järve kandis saatsime voorimehe tagasi ja algasime rännakut jala, läbi Kubja männiku, lähemate külade ja talude suunas. […] Tuli pühkida higi mööda mäekülgi üles ronides ja puhata kuskil künkakallakul, et imetleda toredaid vaateid alla Võru suunas, kus linnake paistis unelevat sumedas, virvendavas kevadõhus nagu õrnsinises looris. Usutlesime läbi kõik onnid ja talud Meegomäe kandis, samuti „Kose pääl“, kuid sobivat ulualust ei leidnud. Mis kuidagi kõlbas, see oli juba ära antud. Kõndisime higi pühkides edasi ja jõudsime viimaks Puigale, Erlemannide tallu, kus leidus sobiv onn.
Puiga - see on huvitav romantiline talude rühm - arvult kolm talu, kõik üksteise kõrval, - väikese kiiresti voolava ojakese kaldal, kesk ilmatu laia metsikut viljapuuaeda. […] Puigal elasid kuulsate Kasaritsa Erlemannide järeltulijad. Talu, milles Tuglas sai korteri, oli suurem ja tähtsam kahest teisest, sest tema peremees oli olnud oma aja kohta haritud mees. […] Kuna suur elumaja oli juba suvitajatele välja antud, sobis Tuglase jaoks väike eraldi majake teisel pool oja, talu elumajast mõnikümmend sammu eemal. […] „Päris õnn, et selline leidus! Olin juba lootuse kaotanud, et üldse kuhugi saab,“ kõneles Tuglas, kui rõõmsalt kõndisime mänglevaid mäenõlvakuid mööda vaevalt tuntavail teeradadel alla Võru poole. […] Algasid minu sagedased rännakud Võrust Kasaritsa Tuglastele külla. […] Ilusail suvepäevil kõndisime tihti üles Härrmäele, Puigalt umbes kilomeeter põhja suunas. See oli siin kandis kõrgeim mäeselg, kust avanes tore vaade läände, üle Tamula ja Vagula järve, üle Võru linna kaugele maa ja taeva piirile […] Seal Härrmäel istusime Tuglasega sageli palaval keskpäeval suurte kõrgete mändide vilus ja nautisime vaikides imeilusaid kaugusi.
Adson A. Fr. R. Kreutzwald / Adson, A. Kadunud maailm. Toronto, 1954. lk. 59-62. http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=1474 : Minul oli juhus kohata Kreutzwaldi viimast patsienti. Külastades Tuglast ta suvitamisel Kasaritsa Puiga talus aastal 1921, ajasime juttu ka selle talu elatanud ja lahke perenaise, emand Erlemanniga. Ta rääkis: ta olnud päris nooruke tütarlaps, kui pidanud Võrru minema tohtri juurde oma silmavea pärast. Olnud just parajasti Kreutzwaldi Võrust lõpliku lahkumise päev. Kraamikoorem seisnud tohtrimaja ees juba ärasõiduvalmina, kui tütarlaps linna jõudnud. Tohtrihärra aga võtnud ta siiski veel vastu ja [kirjutanud rohuretsepti õues, kraamikasti kaane peal].
• Voldemar Raidaru emapoolsed juured on Kasaritsa kandis.
Raidaru, V. Mo süämen ja meelen. [Tartu, 1996]. http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=4626 , lk. 32-39 : Mino imä Mai Varik om sündünü 1868. aastal Vana-Kasaritsa vallan Vadsa külän Vadsa talon. […] Külärahvas pidäsi Vadsa talo inemisi igätpiten kõrralikes ja jumalakartlikes. A õnnetuse lää es tuuperäst talost müüdä. Ütel suvõl lei pikne elohuunõ palama. Kõik palli maani maha. Ait ja laut jäivä ainukõsõna perrä. Tuukõrd ollu sääne usk, et piksest palama lännü hoonõt es tohiki viiga kistutada, tuud võisõ inne piimäga tetä. A kost sõs tuu piim võetas, millega majja kistutada. Nii es oleki abi koskilt võtta. Mis palasi tuu palasi. Mu imä pelläs tulõkaho tuuperäst eloaig.
Võrumaa Keskraamatukogu : Võrumaa lastekirjanikud : Voldemar Raidaru http://lib.werro.ee/index.php/voldemar-raidaru.html
Raidaru, V. Tähevankrin : [luuletused]. Võru, 2001 http://lib.werro.ee:8080/index.asp?action=102&tid=36858 :
MÄLESTÜS
V. Raidaru
Ku Vähämäest mi üles sai’,
sôs ollimi piä peräl.
Viil veidü’ môtsatiid
ja lepävôsast läbi kurra kätt –
sääl paistu Vadsa,
mu imä kodotalo.
Takanpuul viil Alatarô
katussô’ ja korstna’.
Nüüd rüäpôllu veerest
perimäke alla.
Ketipini nakas kurjalt haukma –
oll’ meid jo ärä’ silmanü.
Sôs Katrigi tull’ läve pääle,
käe’ käkit lämmä pôllô alla.
Ku värti mano jôudsômi,
tä meile hôigas rôômsalt:
,,Kae’, koh no tulôva’!’’
Mi tarrô lätsi’.
Sääl panti lavva pääle piimäkauss
ja leevä mano singitükü’.
Tuust hüäst roast sei sôs kôtu punni
ja piimä pääle helpse.
Ai imä pikkä juttu Katriga,
tull’ Idagi viil köögist kullôma
ja Leeni juusksô laudast
tsôtsôl käega patsi lüümä.
Sôs minno kaeti üle, silitedi hiussit.
Jaan jôudsô kodo mano
kartult muldamast.
Ma hiilse hilläkôstô tarôst vällä –
mul upinaida asja oll’.
Sääl haina seest ma hindäl maiust löüdse,
sei kôtu ubinitôst kasvai haigôs.
Sôs perän, ôdakpoolô,
tull’ minnä’ aita üten vanaimäga.
Sääl kräginägä kergütedi kirstukaast
ja vanaimä näüdäs ummi rôivit,
miä tälle tulô sälgä panda,
ku Liiva Hannus ütskôrd perrä tulô.
Mul nakas hallô toda juttu kuuldôn.
Ku päivlik joba alla tullôn
puie latvu kullas,
sôs panti meile kostikotti
tuud ja tôist
ja kimmähe iks kutsuti
viil küllä tulôma.
Jaan hobôsô vei lombi mano juuma,
sôs pikävankriga meid kodo tôi.
Oh ônnis aig,
oh ônnis aig.