Võru maakonna emakeeleõpetajate ainesektsioon korraldas koos Võru Instituudiga ja Võrumaa Keskraamatukogu lasteosakonnaga 27. augustil 2013. a neljanda reisi vana Võrumaa kihelkondade kirjandusradadel, seekord Põlva kihelkonnas.
Vaata Põlva kihelkonna kirjandusreisi pildialbumit Võrumaa Keskraamatukogu pildigaleriis
SISUKORD
Põlva kihelkond. Põlva kihelkonna rahvarõivaid. Põlva maakonna ajaloost. Põlva maa, keel ja meel. Põlva kihelkonna folkloorist. Postitee. Kirumpää linnus. Esimeste väljarändajate mälestuskivi Väimela teeristil. Hengo Tulnola. Jüvä Sullõv. Navitrolla. Enn Kasak. Arvi Leosk. Ivari Padar. Hindrek Rikand. Vallo Patrason. "Naerata ometi" Tilsis. Tilleorg. Aivo Lõhmus. Rudolf Sirge. Leila Holts. Madis Kõiv. Ants Kõiv. Albert Ivask. Lembit Kurvits. Põlva Maarja kirik. Gustav Adolph Oldekop. Johann Georg Schwartz. Diana Leesalu. Enn Esko. Sirje Vill. Jakob Hurt. Jaan Kaplinski Eostes. Mooste mõis. Vaike Pilvistu. Karl Pilvistu. Jaan Vahtra. Johannes Käis. Rosma ristimets. Vana-Koiola mõis. Valve Raudnask. Legend Tsolgo Maarjast. Ave Mattheus. Nikolai Aju. August Teppo.
Eesti kihelkondade kaart. Kaart valmis seoses ajalooliste kihekonnapiiride tähistamise projektiga kaardikirjastuse Regio, Eesti Rahva Muuseumi, Eesti Päevalehe ja GO Reisiajakirja koostöös oktoobris 2009.
Võru Instituut - Ajaloolise Võrumaa kodulooline bibliograafia - Põlva kihelkond
Põlvamaa looduse radadel: [looduskaitsealad, maastikukaitsealad, pargid, looduse üksikobjektid]. Põlva, 2001
Võromaa kodolugu. Võru,2004. Lk 232-265 Põlva kihlkund
Eesti Entsüklopeedia: Põlva kihelkond
Põlva kihelkond hõlmas Võrumaal Laheda ja Põlva valla ning osa Kõlleste, Mooste (nüüd Põlvamaal) ja Võru vallast; 17. sajandini kuulus Põlva kihelkonda ka osa hilisemast Kanepi ja Räpina kihelkonnast. Põlva kihelkonda on seostatud Ugandisse kuulunud Valgatabalve muinaskihelkonnaga. 13. sajandi alguses oli sellel alal tihe asustus (linnus Rosmal ja Kauksis). Feodaalse killustumuse ajal kuulus Kirumpää, hilisem Põlva kihelkond Tartu piiskopkonda; kirikukihelkonda on esimest korda mainitud 1452. Enamik külasid kuulus keskajal Kirumpää linnusele, selle juures oli arvatavalt piiskopimõis. Poola võimu ajal kuulus Põlva kihelkond Kirumpää staarostkonda. 1784 asutati Põlva kihelkonna lõunapiirile Võru linn, sellest alates kuulus kihelkond Võrumaasse. Talusid hakati päriseks ostma 1846, seda hoogustas 1860. aastail linakasvatusest saadud tulu. Rahvuslikus liikumises osaleti agarasti. Välja rännati 1855–59 ja 1908–09 Samaara kubermangu, Vologdasse ja Siberisse. 1850 valmis Kähris õigeusu kirik, selle algne puithoone asendati 1899 nüüdse ehitisega. Õigeusu kogudus tegutses aastani 1964, 1989–99 oli hoone Maarja kiriku filiaal. Aastast 1999 kuulub kirik Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Põlva Peaingel Miikaeli Kogudusele. 1897–1916 oli Põlva lähedal Puuril Võru kreisi kurttummade kool.
Eesti Rahva Muuseum: Avasta: Kihelkonnad: Ainelise vanavara kogumisretkedest Põlva kihelkonnas 1920-ndatel
Helen Valdma: Vanavarakoguja Paul Reim tegi oma teadusliku rännaku Põlva kihelkonda 1920. aastal. Ta kogus sealt esemeid, kirjeldas väga detailselt oma päevikutes töösid ja tegemisi ning lisaks käega katsutavale, pani kirja ka oma emotsioonid ja muljed Põlva kihelkonna elanikest: „21. mail sõitsin Tartust välja Põlva kihelkonda vanavara korjama. Alguses arvati, et üksinda suudan selle tööga valmis saada, kui 3 nädalat peale minu väljasõitu saadeti Muuseumi poolt veel teine korjaja Gustav Praggi samasse kihelkonda. Kokkusaades temaga jagasime omavahel kõike kihelkonna korjamis piirkonna ära. Minule jäi korjata Põlva kihelkonna Lõuna ja õhtu poolne osa.“ (TAp 223:1).
[...] Paul Reim [...] põlvalaste sisemaailmast: „Mis puutub kihelkonna elanikkonda, siis on väga raske nende kohta üht tüüpi kirjeldada, mis võiks kõike seda suurt trobikonda peegeldada /--- / On ju nad kõik isemoodi. /---/ Natuke teisiti on lugu sisemise inimesega. Argselt võiksin ütelda, et mul on ettekujutused olemas Põlva endiste praeguste inimeste kohta, kui pean rõhutama sõna argselt.“
Paul Reimi võlus ära põlvalaste huumorimeel, mida ta leidis nii naiste kui meestega suheldes: „Kõik ilmaelu on ainult nali. Seda kergem on sul ilmas elada, mida paremini sa seda nalja igalt poolt otsida ja leida oskad. Kui aga otsida, leiad tingimata“.
Kui vanaeitede ja meeste puhul paelus teda huumorimeel, siis hoopis teisiti nägi ta nooremaid inimesi, kes tema arvates olid pisut laisavõitu ning kellel hakkab selge siht silme eest kaduma: „Tühi on praeguse Põlva kihelkonna elaniku hing. Ta ei saa aru, ehk temal puudub igasugune arusaamine elu mõttest. Kõik näib talle sihituks rabelemiseks olevat /---/ Rikkus ja vara on kättesaadav ja osalt juba kättesaadud, kuid temas ei ole midagi sellist suurepäraliselt ideaalset, milleks rahvas teda mõnekümne aasta eest pidas /---/ Temas on ilmsiks tulnud laiskleja loom, kes ainult oma ihu eest hoolitseb. Hingele ei ole temal kusagilt midagi saada ja selle tõttu on hing jäänud kõrvale.“
Samas toob ta siiski välja, et põlvalased üksteist austavad – eriti austatakse perekondades „vanaeitesid“ ja üldiselt on põlvalane oma loomult sümpaatne ning lihtne inimene: „Neid inimesi ei piira või takista ümber käimises võerastega veel viisakuse kommete kitsas piir, mis kõiki sunnib meelitamiseks valetama ja salgama oma puudusi /---/ Lihtsus paistis igalpool silma. Ja kõige selle elu kooshoidjaks, elu tsentrumiks, olid, nagu mulle näitas, samad vanaeided“
Eesti rahvaluule: väljaanded: e-väljaanded: ajalooline pärimus Eesti Kultuuriloolise Arhiivi kogudest: Ajalooline traditsioon Põlva kihelkonnast Kähri, Kioma, Karilatsi, Koiola, Moisekatsi vallast. Korjatud 1927. a. suvel. A. Madiberg. Tartu 2007
Eesti mõisaportaal: Kihelkonnad: Võrumaa: Põlva kihelkond
Põlva kihelkonna rahvarõivaid
Eesti rahvarõivad: Lõuna-Eesti: Põlva kihelkond: Naine, mees, neiu, laps.Võro Instituut:
Võru keel ja võrukesed: Rahvakultuur: Põlva kihelkond.
MUIS: Eesti muuseumide veebivärav: Rõuge (mees), Räpina (mees) ja Põlva (naine) kihelkonna rahvarõivad (ERM EJ 415:8); Eesti Rahva Muuseum.
MUIS: Eesti muuseumide veebivärav: Põlva naise rahvariided ERM-i püsinäitusel. Üldvaade mannekeenile eest., ERM Fk 2887:630, Eesti Rahva Muuseum.
MUIS: Eesti muuseumide veebivärav: Naine, sõba õlgadel. Põlva , ERM Pk 1:1/280, Eesti Rahva Muuseum.
Põlva maakonna ajaloost
Pärast viimast jääaega oli tänane Põlvamaa esimene piirkond praegusest Eestist, mis vabanes mandrijääst. Seega võib Põlvamaad pidada kõige vanemaks ja ajaloolisemaks paigaks Eestis.
Muistses Eestis kuulus praegune Põlvamaa Ugandi maakonda. Ugandi maakonna kihelkondliku jaotuse kohta andmed puuduvad. Siiski nimetab Läti Henriku kroonika üht Ugandi allosa, mida võime pidada praeguse Põlvamaa eelkäijaks.
Kroonikas esinev "Walgatabalwe" ehk "Walgatapalwe", kus Henrik 1221. aastal ise paganaid ristimas käis, viitab hilisemale Põlva kihelkonna alale. Nime Põlva võime lugeda vanadest dokumentidest sageli järgmiselt: Polves, Põlvis, Polwesz, Polwitz, Pelwes, Pelwa. Praegune Põlvamaa kuulus keskaegse riigi Tartu piiskopkonna koosseisu.
Esimesed kirjalikud ülestähendused Põlva kihelkonna kohta võime leida aastast 1452. Liivi sõja käigus jäi Põlvamaa Poola riigi valdusse, 1629. aasta Altmargi rahulepinguga läks aga Rootsi kuningriigi koosseisu.
Põhjasõja tulemusel läks kogu tänane Eesti ala Vene impeeriumi koosseisu. Keisrinna Katariina II ajal väljatöötatud asehalduse korraldusega loodi teiste muudatuste seas 1783. aastal uus Võru maakond, mis hõlmas praeguse Tartu, Võru, Põlva ja Valga maakonna alasid. Uus maakond koosnes Urvaste, Kanepi, Karula, Hargla, Vastseliina, Põlva, Räpina ja Rõuge kihelkonnast.
Maakonnalinna esimeseks asukohaks määrati Põlva kihelkonnas Vana-Koiola kroonumõis, kuid peatselt otsustati kihelkonna piiril asuva Võru mõisa kasuks. Setude asuala kuulus aga jätkuvalt Pihkva kubermangu koosseisu.
Eesti Vabariigi perioodil (1919-1940) jagunes tänane Põlvamaa Tartu, Petseri ja Võru maakondade vahel.
Enne Eesti NSV rajoonideks jagamist kuulus valdav osa praegusest Põlvamaast Võrumaa koosseisu. 1945. aastal likvideeriti Petseri maakond ja Võru maakonnaga liideti endise Petseri maakonna Mäe vald tervikuna ning Saatse ja Järvesuu valdade osad.
Põlva rajoon moodustati 1. oktoobril 1950, see hõlmas Ahja ja Kiidjärve valla tolleaegselt Tartumaalt ning Kanepi, Kõlleste, Laheda, Mooste ja Põlva valla Võrumaalt. Rajoon koosnes kahekümnest külanõukogust, rajoonikeskuseks oli Põlva asula.
3. maist 1952 kuni 25. aprillini 1953 kuulus Põlva rajoon Tartu oblasti koosseisu.
1959. aastal liideti Põlva rajooniga endise Otepää rajooni idaosa (Kooraste, Valgjärve ja Veski külanõukogud) ning 1961. aastal endise Räpina rajooni kesk- ja lõunaosa (Alaküla, Leevi, Linte, Mikitamäe, Satserinna, Suuremetsa, Veriora, Võõpsu ja Värska külanõukogud).
1. jaanuaril 1990 nimetati Põlva rajoon ümber Põlva maakonnaks. Loomise ajal oli maakonnas 15 omavalitsust. 2002. aastal ühinesid Räpina linn ja Räpina vald.
Aastal 1993 said Põlva ja Räpina alev linna õigused.
üles
Põlva maa, meel ja keel. Jaan Kaplinski. Eesti Loodus 2010, nr 6/7:
Meenub üks Eesti rahamees, kes leidis, et vaevalt ükski inimene tahaks elada Põlvamaal. Ma ise eriti mujal ei tahagi elada.
Ma ei saa veel võtta päris tõsiselt sõna „Põlvamaa”. Ning just selletõttu, et mu eestipoolne suguvõsa on säält pärit. [...] Ent keegi meie sugulastest ei rääkinud kunagi Põlvamaast. Meie juured olid ja on Võrumaal, oleme võrukesed ja kõneleme, niivõrd kuivõrd, võru keelt. Põlva keelt pole olemas. On Põlva murrak, mis sai mulle Eostes vanatädi Marta juures oldud suvedel selgeks. Keel, mida sääl kõneldi, oli väga lähedane Vastseliina murrakule, mis oli mu teiste sugulaste kodukeel, nii et sain võru keelt igal suvel paar kuud harjutada.
Tegelikult on võru keel üks rühm vana Lõuna-Eesti, Ugandi ja Sakala keele murdeid. See keel ja eesti keel olid esialgu eri keeled: mõned nende grammatilised erinevused on väga vanad. See, mis eesti keeles kõlab „Poiss, ära karju nii kõvasti!” oleks võru keeles „Poiskene, rüüku-iq nii kõvva!” Mu ema täditütar, kes kasvas Vastseliina lähedal, mäletas, kuidas tema lapsepõlves, aastat sada tagasi, vanemad inimesed kasutasid veel oma sõnu, mis hiljem eestipärastega asendati. Lina asemel öeldud vanasti pallai, sokid olnud kapetaq.
Miks just „Põlva”? Õigupoolest pole ka Võrumaa algul olnud Võrumaa. Võru linn ise on ju üsna noor, asutatud alles 1784. Kuidas kutsuti seda kanti siis varem? Erinevate võimude ja valitsejate ajal eri moel, ühe kõige vanema nüüdse Kagu-Eesti nimetuse − Valgatabalve − leiame Läti Henriku kroonikast. Seda sõna on tõlgendatud mitmel moel. Algul seostati seda Valga ja Põlva nimedega, mis on aga üpris kahtlane. Keeleteadlased Gustav Must ja Julius Mägiste on aga päris veenvalt näidanud, et Põlva nimetus on seotud sõnaga põlv, mis võib tähendada igasugust käändu või kurvi, ja mis ilmselt kõigepealt märkis käänukohta Ora jõe orus, kus oli ilmselt juba muiste asula ning kuhu 13. sajandi keskpaiku ehitati Maarjale pühendatud kirik. Et asustus siin kandis on väga vana, tunnistab ka see, et juba nimetatud Eoste külas on leitud neoliitilise asula jälgi.
Läti Henriku Valgatabalve aga on vana Lõuna-Eesti sõna, mis nüüdses keeles oleks Valgepalo, 13. sajandi keeles aga oli umbes Valgedapalvo. Sellist kohanime olevat leitud ka vanadel kaartidel kuskilt Kütioru kandist. Ent Valgepalu nimi sobib hästi Kagu-Eesti nõmmemännikute kohta, mida siinses keeles paludeks kutsutigi. Botaanikud nimetavad nüüd palumetsadeks teistsuguseid metsi, ent võru keeli on isegi nõmmemännikute karakterliigi põdrasambliku nimi palokobrik.
Nii pole Palumaa sugugi halb nimi Kagu-Eesti aladele, kus valdavad nõmmemännikud. Mis omakorda tuleneb siinsest pinnasest, mis mõnel pool on üpris liivane ja kus meie esivanemad oma alepõllundusega juba ammustel aegadel õrna huumusekihi hävitasid, luues sel kombel keskkonna, kus saavad edukalt kasvada vaid männikud, pedastikud. Mänd on ju võru keeles pettäi, omastavas käändes pedäjä. Mis tähendab, et Pettai-nimeliste inimeste juured peavad olema kuskil siin, vana Võrumaa liivases maas. Nagu nendegi juured, kelle nimi on Kattai või Jallai.
Mu nüüdne kodupaik, Veski-Prangli kant oli kunagi Kambja kihelkonna viimane serv, siin räägiti Kambja murrakut. Ent Eoste, esivanemate küla ei ole siit kaugel, meie Leevi ojagi voolab teispool Karilatsit Ahja jõkke ja Ahja jões õppisin ujuma. Säälsamas, kus õppisin ära ka võru keele. [...]
üles
Põlva kihelkonna folkloorist
LEPP: Lõuna-Eesti pärimuse portaal - Võrumaa - Põlva kihelkond
Põlvamaa muistendid. Põlva, 2003
Põlvamaa radadel: [Põlvamaa legendid]. 2002
Eesti Rahvuslik Folkloorinõukogu: Uudised: Põlva Käsitööklubi tikkis maakonna vaibale. Rivo Veski.
Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuse salongis avati 2010. aasta lõpul Põlva Käsitööklubi seinapannoo. Kunstiteose peategelasteks olid Põlva kihelkonna muistendid ja legendid.
Sellele, et Põlva kihelkond üks ütlemata kirev paik on, andsid kinnitust Põlva Käsitööklubi valmistatud seinapannoo mosaiigid, mida lähemalt uurides sai selgeks, milline töö ja vaev iga detaili taga peitub. Kihelkonnast pajatamine läbi kujutava kunsti pole kaugeltki mitte lihtne ülesanne. Sellele eelnes kõva kavandamistöö.
Idee valmistada tervik tekkis tagasisõidul Vastseliina käsitööklubi külastuse järel ning ühised mõttetalgud süstisid motivatsiooni töödega detsembriks valmis jõuda. Jõutigi.
[…]
Legend ükskõik mis kujul peaks kõnetama selle kuulajat/vaatajat. Kui vanapagan tahtis Põlva kiriku valmimist mitmel korral häirida ning n-ö tõrva meepotti tilgutada, siis ülla eesmärgi teostumisele aitas kaasa Põlva vaimu sünnitanud idee müürida neitsi Maarja kirikumüüri sisse. Seda peetakse üheks kuulsamaks legendiks, millest arvatakse ühtlasi tulevat ka Põlva linna nimi, kuna tütarlaps põlvili müüri sisse laskunud.
Vast ehk see legend on võtmeks, rääkides religiooni, kunsti ja kultuuri seostest tänapäeva kontekstis. Eestlase paganlus peegeldub ju legendis selgesti - isegi vaieldamatult religioosse sündmuse, kiriku rajamise loo, suudab folkloor muuta süngeks, soome-ugrihõnguliseks legendiks, kõneldes müstilistest tegelastest - vanapaganast, Maarjast ja kukest. Loodetavasti jäävad käsitööklubi visuaalsed lood samuti veel mitmeidki põlvkondi kõnetama, just nagu legendid, mis kireva kihelkonna kultuuriliselt üheks liidavad. Valminud pannoo plaanitakse nimelt ümber paigutada Jakob Hurda sünnitallu.
Kõige tähelepanuväärsem pannoo valmimise juures on selle pärandiline väärtus. Teostus jääb kätte ka tulevastele põlvedele, kel on võimalik seeläbi tutvuda nii tehnika, legendide kui ka meie oma linna käsitöövaimuga, mis nende vaipade nõelapistetes selget eluvaimu ka kümnendite pärast avaldavad.Vaata kõiki valminud vaipu ja neil kujutatud muistendeid: http://www.folkloorinoukogu.ee/sisu/454_1189_38_vaibad_ja_muistendid.pdf
Rehepapp: Rahvausundi ja muistendite andmebaas - E 5033/6 (1) < Põlva khk. - Johan Keerd (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 Vanast lännuvä üte suurõ küla õõtsilise vasta jaanipäiva tol üüsel ütte perätühe paika õõdsiga, kost uma kolm vai neli virsta küllä saanu, sääl ei olõ kah lähketsih üttegi talo ei kodapoolitsõ tarrõ olnu. Tol kõrral tulnu õõdsivahil ja ka õõdsilisil tuu õnnetus ette, et kelgi tuliriisto ütteh es' olõ saanu, ei olõ tuureräst kah õõdsituld saanu üles tettä. Pidänüvä hulgahna nõvvo, kuismuudo tuld saasõ, ajanuva iks üts üte tõnõ tõist kottost tuliriisto otsma, a kiaki ei olõ julgunu minna, üü olnu undsõh ja pimme nii kuu kott. Tuudviisi olnu õigo tükk üüd är lännu, ku mõnõl miilde tulnu puu otsa kaema minnä, et vast koh tõsõ õõdsituld nätta um, nännüva kah puu otsast, et arvada puul virsta kaugoh üts tuli palas ja inemise ümbre tulõ kõndva, naanuva jälki üts üte tõõnõ tõist sinna tuld otsma ajama, a kiski ei olõ iks lännü, olnuva kõik ütesugutsõ õigusega. Mõtõlnuva liisko heitmä naada, nii tulnu kah üte vaesõ mehe poig uma kõhna hobõsõkundiga õõdsi manu. Tuu olliva tii pääle maha jätnuva, ei olõ hobõnõ jõudnu tõsõl tol õdagul sukkugi sõita. Tuu saanu hobõsõkundi kammitsahe är panda, nii olnuva tõsõ õõtsilise mangi, näütännuva, kos tuli um ja käsknüva õigõ ruttu säält tuld tuuma minnä. Vaese mehe poig annu küll vasta, a pidinu iks minema. Tõsõ õõtsilise ähvardännüva tälle kõiksugutsit tempa tetta, tuud naanu tõõno pelgämä ja lännu sinna tulõ poolõ minemä.
Lännu ja iknu, tuli olnu küll õigõ lähkäsih nätta, a ei olõ mano saanu. Lännu viil õigõ kibõõhe hää tükkü aigu, nii olnu pia tulõl man, jäänu puhmu taadõ kaema, kas um õõtsituli vai mõni muu tuli. Puhma takkast nännu poiskõnõ, et suur hunik hütsi, arvada haanarua suuru, palanuva ja kats väega vanna halli miist segänüva raudorrõga hüdsehunikot tõnõ tõsõlt puult. Poiskõnõ naanu väega pelgäma, tõotanu(?) tagasi minema naada, siis ol tõnõ vanamiis sälä taadõ kaenu, nii rõbahtanu kah poiskõist puhmu taadõ, üttelnu tõsõlõ vanalõ mehele mõnõ sõna, mis pääle tuu niisama mõnõ sõna kostnu. Poiskõsõlõ olnuva vanno meeste sõna nii esieräliku ja võõra, et midagi arvo ei olõ saanu. Pääle tuu üttelnü edimäne vanamiis, kes poiskõist edimält nännu: "Hää poig, ärä peläku midägi, tulõ siia tuli viirde, seledä meele är, kuis sa siia johtud ja mis asa peräst, mii olõmi küll juba pallo väega pallo aastaigo ega aasta sel üül siin tuld tennu, a ütski maapäälne ei olõ viil siin käänu!"
Poiskõnõ seletanu asa alostusõst lõpetusõni vanolõ meehile är, naanu esi ikma ja tuld pallõma. Vanamiis võtnu tuu pääle kõrvalt üte raudkühvli ja üttelnu: "Võta ta särgisiil üles, ma heedä sullõ neid hütsi siilo pääle, muud tuld meil sullõ anda ei olõ."
Poiskõnõ naanu vasta pallõma ja ikma: "Pai vanaesa, tsirgu vanaesa, seo um mu esa kerigosärk, muud särki meil ei olõki, kuu seo är palas, siis ei saa esa inäp kerkohe minna."
Vanamiis naanu poiskõist trööstma: "Toho juttu, usu minno, su särgisiilolõ ei saa midägi vika, võta üles ja ma heedä hüdse pääle, et minema saat, tõso õõtsilise uutva sinno tulõga õõtsi manu." Tuu pääle võtnu poiskõnõ särgisiilo üles ja vanamiis heitnu kolm raudkühvli täüt hütsi siilo pääle ja üttelnu esi viil: "Naka nüüd ruttu minemä, muudo tulõ valgõ kätte ja siis ei olõ su tulõst inäp midägi hääd!" Poiskõno tenänu vannomiihi tulõ iist ja lännu õigo ruttu minemä, et inneba tõistõ mano tagasi saasi.
Inne õõtsi mano saamist kõnõlnu poiskõno esi ütsinda: "Odoot, maa kae ummoht, mis imeliku hüdse neo umma, mida vanamiis mullõ särgisiilo pääle heite, ei paloda viil särgile mulkugi sisse ja umma kah väega rassõ."
Kaenu siilo sisse, ei olõ ütte hüstki nännu, siil selgit rublitükkä täüs. Poiskõno mõtõl veetkese aigu, valanu ruublitükku üte suurõ kadaja puhmu ala maaha ja lännu esi tühält õõtsi mano, päiv naanu kah pia üles tulõma ja tõõsil olnu pia kodo minek. Tõõsilõ õõtsilisile seletänu asa hoobis tõõsildõ, ku oll olnu, nuu usknuva kah, ja jätnüvä tõsõ trahvmada, võtnuva hobõsõ kinni ja tuhatnelja kodo minema, jätnuvä jälki vaesõ mehe poja ütsindä uma hobõsõ luuga õõtsi platsi.
Tuu ei olõ kah sukkugi rühknügi, lännu mõtsa, ajanu hammõ säläst, ammutanu ruublitükku sisse ja lännu siis tassakõtsi kodo poolõ minemä. Ku kodo ol saanu, seletänu üüsetse tulõotsimise luu esäle otsast otsani är ja annu kah hammõga raha esä kätte. Rahha olnu nii pallo, et ol saanu esa iias ja poja põlvõs häste ellä ja kaunihe karada.
üles
Postitee
Postitee: Vaatamisväärsused: Puskaru-Võru: Võru postijaam. [...] 18. sajandi lõpul moodustati Võru kreis ning samanimelisele mõisakeskusele anti linna õigused. Esimese postkontori sai Võru aastal 1790. Sideolud olid aga linna algaastakümnetel viletsad. Algul postimaantee noort kreisilinna ei läbinud. Lähim postijaam asus 10-15 versta kaugusel Haanjas. [...] 11. septembril 1818 anti välja keisri ukaas, mille kohaselt tuli alustada uue postijaama ehitamist Võrru. Sama ukaasiga nähti ette ka uue postitee rajamine Tartust Võrru, kuid rüütelkonna vastuseisu tõttu jäi see teostamata. 1820. aastal oli Võru postijaama hoone valmis ning postijaam alustas samal aastal tegevust. Tartu–Võru postitee avamisega 19. sajandi keskel sai Võru postijaamast kahel maanteel asuv vahepunkt.
Riia–Valga–Vastseliina–Pihkva postimaantee tegutses kuni Valga–Pihkva raudteeliini valmimiseni 1889. aastal. Uue raudteeliini avamise järel otsustas Liivimaa kubermanguvalitsus Valga–Võru–Pihkva maantee postiveo lõpetada. Nii säilitas Võru postijaam oma staatuse nüüdsest ainult Tartu ja Võru linna vahel, kuni 1918. aastal kõik Eesti- ja Liivimaa postijaamad tegevuse lõpetasid. 1921. aastaks suudeti Võru postijaam taas avada. Paraku lõpetas postijaam üsna pea oma tegevuse. 1922. aastal avatud autobussiliin Tartu ja Võru vahel ainult kiirendas seda protsessi .
1930. aastate lõpus toimusid Võru endise postijaama krundil suured muutused. Nimelt otsustati postijaama ühele küljele ehitada uus Võru maavalitsuse hoone. Kavandis sulatati vana postijaamahoone uusehitisega oskuslikult kokku. Kolmekorruseline esinduslik hoone valmis 1938. aastal.
1960. aastate alguses toimus maavalituse hoone edasine laiendamine, Nüüdses hoones on Võru postijaama peahoone vaid aimatav.
üles
Kirumpää linnus
Võrumaa mõisad. Tallinn, 2012. 319 lk. Lk 16: 1220-1230-ndatel aastatel ehk üsna kohe peale muistse vabadusvõitluse lõppu püstitati Tartu piiskopkonna aladel Otepääl ja Tartus kunagiste muinaslinnuste asemele kivilinnused. Piiskopkonna kolmas oluline linnus Kirumpää kerkis hilisemale Võrumaale. Linnus püstitati strateegilisse paika, kus Tartust Pihkvasse suundunud kaks ajalooliselt tähtsat maanteed – esimene otsetee üle Varbuse, teine tee üle Otepää ja Kooraste – said enne Võhandu jõe ületamist taas omavahel kokku. Praegu asub Kirumpää linnus (linnuseküngas) Võhandu jõe lõunakaldal ehk Tartu poolt vaadatuna vastaskaldal, tollal seisis ta aga arvatavasti jõesaarel. Millal linnus rajati, pole täpselt teada, kindlad andmed ta olemasolu kohta pärinevad 1322. aastast (Kirimpe), väga kaheldav teave mainib esmaasutamisajana juba 1226. aastat. Tõenäoliselt toimus see 13. sajandil.
http://www.visitvoru.ee/wp-content/uploads/2011/10/Reisiv%C3%B5rud-EESTI.pdf Võru-Tartu postiteed sõites jäävad vasakule Võhandu (Voo) jõe äärde Kirumpää piiskopilinnuse varemed, paremale Leerimägi (sõjaleeride peatuspaik). Rootsis, Stockholmi Sõjaarhiivis oleva plaani kohaselt oli Kirumpää linnus laagerkastelli tüüpi (põhitunnuseks üldine ringmüür) tornlinnus, mille tornimaja asus kirdenurgas, kabeli asukohta näitab allesjäänud kõige suurem müüriosa. Pealinnuse ühe külje pikkus oli umbes 45 m, eeslinnus asus jõekäärus. Linnuste ümber kujunesid alati suured kaupmeeste ja käsitööliste asulad. Kirumpää asula on olnud omalaadsete seas üks suuremaid. Esimesed kirjalikud allikad on teada 1322. aastast, mil Leedu vürst Gediminas selle hävitas. Linnus taastati
1369.a. XV sajandil ehitati juurde suurtükitorn. Lõplikult hävis linnus Vene-Rootsi sõja ajal 1656. aastal ja jäi varemetesse. 17. sajandi lõpust on linnust kirjeldatud juba varemetena, kust ümbruskonna mõisnikud murdsid oma uusehituste ja talupojad oma ahjude tarvis kive. Kive kindluse varemetest kasutati ka Võru linna ehitusel, sellepärast ongi müüridest ja ehitistest nii vähe säilinud.
Voldemar Raidaru. Hõbelusikad. Võru, 1998, 64 lk.
Lk 36 (Niki otsib panipaigast isa vanu kalapüügiriistu ja meenutab, kuidas isa olevat nendega Võhandul Kirumpää kantsi all välja tõmmanud roostetanud mõõga):
„Õnnestunud otsinguga rahul, loobus Niki kastis edasisest tuhnimisest, sulges kaane ja ruttas tuppa.
Kui nöör hasplilt maha keritud, tuli nähtavale pikergune pisut kummis paraja särje suurune vaskplaat, mille siseküljele oli tinutatud tugev, praegu küll üsna roostes raudkonks. Konksu ots oli aga praegugi nõelterav – küllap seda enne plaadi külge tinutamist oli vajalikult karastatud. Vasklandi taga oli tükike traati, enne kui nöör algas.
„Ah sõs seoga ollgi papa saanu katskümmend katõssa purikat üte pääväga ja rüütlimõõga viil päälekauba,“ mõtles Niki.
Jutt roostetanud mõõgast, mis Kirumpää kantsi all jõel isa sleperi konksu otsa oli hakanud, ergutas poisi kujutlusvõimet.
„Viimäte tiid mamma tuud kah, kos tuu mõõk om. Kuhvrin es paistu joht olõvat. Ku mamma Steinmannide puult kodo tulõ, sõs õkva küsü. Kae, tuu olõs vahva, ku mul olõs peris rüütli mõõk! Küll sis olõs hää tõistega mõõgavõitlust pitä, olõssi-es vaia nakata puust mõõka tegemä ja muido kah iks ilmatuma vahva.“
üles
Esimeste väljarändajate mälestuskivi Väimela teeristis
Väljarändamine Samaarasse 10. mail 1855. Esimene väljarändamistuhin ulatus Lõuna- ja Kesk-Eestisse 1830. aastate lõpul. Märksa ulatuslikumaks muutusid ümberasumismeeleolud 10 aastat hiljem just Räpina kandis Lõuna- ja Kagu-Eestis. Nendele, kes omavoliliselt lahkujatest kätte saadi, anti avalikult peksa.Lahkujate soov oli leida mujalt vaba maad, sest Eestis kuulus maa mõisnikele ning isikliku vabaduse puudumine andis mõtte otsida maad või elukohta mujalt. Samuti ootasid Vene impeeriumiga liidetud alad asundamist ning seda mõtet toetas tsaarivalitsuse asundamispoliitika.
Eesti ümberasumisliikumisele aluse panijate rühm asus teele 10. mail 1855 Väimela Kirumpää kõrtsi juurest. Väimelast lahkus 16 meest ja 14 naist. Naabervallast Joosult 1 mees ja 5 naist, ning Põlgaselt 3 meest ja 1 naine. Lahkuti Saraatovi linna ja teekond kestis 3 kuud ning 20 päeva.
Sinna jõudes sai aga selgeks, et Saraatovi ümbruses vabu maid enam ei ole. Ümberasujad leidsid endale peatuspaigaks saksa asunduse Krasnojaris, kust suunduti hiljem ka Samaara kubermangu ja asutasid seal 1858. aastal Lifljandka asunduse. Nii tekkis vanim eesti asundus Samaaras 1858. a. Sel ja järgmisel aastal võttis ümberasumisliikumine võimude meelest juba ähvardava ulatuse: peaaegu kõik seitsme Võrumaa mõisa talupojad soovisid ümber asuda Samaarasse. See õnnestus ainult 63 perekonnal.
Mälestuskivi 1855.a. väljarännanud esimestele eestlastele asub Kirumpääl, vana Võru-Tartu tee ääres, Võhandu jõe kaldal.
Tee ellujäämisele. Taaralase Hengo Tulnola elu ja võitlus. Võru, 2005
Lk. 20-21: [...] Oma maalapi muretsemise toimingute seas on eraldi silmapaistvaks sündmuseks isa reis Kesk-Aasiasse, Karagandasse. Kodumaal valitseva maapuuduse tõttu võeti siin tõsiselt kuuldusi, et Kesk-Aasias olevat päris hõlbus maad saada. Oli sinna välja rännanud Väimela ümbrusest perekondi. Need olid oma sugulastele kodumaale saadetud kirjades kujutanud säälseid elutingimusi soodsamatena kodumaistest ja niiviisi andnud hoogu juurde väljarändamise õhinale. See õhin kihises üle kogu Eesti 1855. aastast saadik, mil kümmekond Väimela perekonda Saraatovi poole väljarändamise teele olid asunud.
Et oma silmaga näha tõelist olukorda, seks otsustas isa sõita maakuulamisele Siberisse. Isaga seltsis veel viis Võru valla meest, kellest Annom oskas mõne sõna vene keelt ja esines siis teejuhina. Isa ja teised neli reisikaaslast ei osanud sõnagi vene keelt, kui mitte arvestada tervitussõnu „trastu“ ja „präsäi“. Pääle selle oli isa, Vene asutustele tõestamaks, et maapuuduse pärast kodumaal ähvardab suurt perekonda nälgajäämine, ära õppinud lause: „Tessat poiga, kussat netu“. [...] Mõnekümne kilomeetri kaugusel Koktshetavist leiti asukatena endid kuidagi sisseseadnud, varemini Väimela kandist väljarännanud mõned perekonnad ja jäädi nende juurde peatuma. Nende kehvad muldonnid paiknesid kirgiiside küla läheduses. Kirgiise iseloomustati metsiku rahvana, küllap vist päris loomuliku vaenu pärast, mida nad avaldasid nende maale võõratõuliste sissetungijate vastu. Kirgiiside metsikuse tõestuseks juhtus isa säälviibimise ajal põrutav lugu, et kirgiisi lapsed olid ära tapnud eestlase lapse, kes nende seltsi mängima oli läinud.
Metsa puudusel tarvitati kütteks ja toidukeetmiseks kuivatatud lehmasõnnikut ja õlgedetaolist stepirohtu. Muude iseärasuste seas meenutas isa muiates nähtust, kuidas sääl rikkalike soolajärvekeste ärakuivades eriliste roopide abil kokku aetud soolaunikute vahel käisid loomulikke asju toimetamas nii inimesed kui loomad. Sool koos selle mustusega kühveldati kottidesse ja saadeti turustamisele ladudesse.
Varsti pärast Koktshetavi päralejõudmist, olles põgusalt tutvunud elamistingimustega, põllu- ja karjamaadega jne, jõudis isa kiirelt otsusele, et see koht ei ole ihaldatav elamiseks ja töötamiseks. Kodunt ära sõites oli emaga kokku lepitud, et kui isa leiab soovitud maa, siis jääb kohe sinna ja hakkab oma uut kodu rajama. Ema aga likvideerib kodus majapidamise ja sõidab mõne aja möödudes koos lastega (Alli ja mina) sinna järele. Olles nüüd päris pettunud võõrsil elamise tingimusist, kirjutas isa emale ajaviitmata kirja, milles seletas, et ei saa asja väljarändamisest oma kodumaalt oma rahva hulgast. Ärgu ema müügu ühtegi tööriista, looma ega majapidamise tarvet, ka ulaseisvaid metsasaage ja püttsepa tööriistu mitte.
Isa saabus Siberist koju sügisepoole. Ehkki maakuulamiseks kulutati sääste ja nahka pandi ilusa suve tööaeg, ei kahetsetud kodus seda õppereisi. Enda ja ema lohutuseks lausus isa: „Noh, nüüd um vähetegi asi teedä, tõnekõrd tiiämi esi targemba olla ni tõisi kah hoiatada tuuleperi tormamise peräst, ole-ei kavvembil midägi parembat kui kodomail“ [...]
Mu esimesist eluaastaist on ema seletuste järgi teada, et pooleteise-aastasena, isa Siberis-käigu ajal olen küsimusele, kus isa on, kähku vastanud: „Edä Dibelin“, so „Esä Siberin“.
üles
HENGO TULNOLA (1897-1986)
Arhivaar, ohvitser, ajakirjanik, kultuuriloolane, aktiivne ühiskonna rahvusliku arengu ergutaja ja eestvedaja.
Hengo Tulnola nimega seotud teavikud Võru maakonna raamatukogude e-kataloogis RIKSWEB: vabasõnaotsing: Hengo Tulnola
Hengo Tulnola (1922. a-ni Hugo Tschuhna, 1922-1936 Hugo Tulnola) sündis Võru vallas Saava renditalus ja kasvas üles Väimela (Aleksandri) vallas Tulno (Tulgo) talus. Õppis Väimela Rammuli vallakoolis, Võru Poisslaste Algkoolis ja Võru Linnakoolis (Võru Kõrgemas Algkoolis). 1916. a mobiliseeriti tsaariarmeesse, kus läbis lipnike kooli. 1918. a algul õnnestus tal kavaluse ja julgusega hankida sõjaväe vabastuskiri. Pärast töösuve kodutalus astus mobilisatsiooni kutsel Eesti Rahvaväkke ja võitles Vabadussõjas, sai teenete eest vabadusristi ja kuulus ka nende hulka, kellele annetati maad. Pärast sõda siirdus koos polguga Pärnusse. Abiellus, perre sündis poeg Valdur. 1927. aastal lõpetas Hengo Tulnola ohvitseride kursused. 1928. aastal viidi tööle Tallinnasse Vabadussõja Ajaloo Komiteesse, kus asus dokumenteerima Vabadussõja sündmustikku. Tallinnas tutvus taarausulistega ja oli üks Hiie usuühingu asutajaid ning juhtivaid liikmeid kuni riigipöördeni. Sõja algul saadeti Punaarmee kosseisus rindele, langes Saksa sõjavangi, sealt vabanedes hakkas Tallinnas taas ajaloodokumente ja mälestusi koguma. 1944 vangistati ja määrati 10 aastat laagrit, kust pääses 1956. aastal. Elas Kose-Uuemõisas, tervise tõttu pensionile jäädes tegeles kodu-uurimisega. 1964. aastal hakkas kirja panema oma suguvõsalugu ja mälestusi.
Tee ellujäämisele. Taaralase Hengo Tulnola elu ja võitlus. Võru, 2005
Lk 30: Minu vanemad töötasid Võru valla Saava talu rentnikena, kui ma sääl 1897. aasta 4.(16.) oktoobril sündisin. […] 1900. a enne jüripäeva Tulno tallu elama asudes viisid vanemad minu 2 poole aastase poisikesena kaasa […] Elutoaks Tulnol oli kamber rehetoa lõunapoolses otsas, alguses aukliku ja pärastpoole sileda savipõrandaga, mille pind oli umbes 3 korda 5 meetrit. […] Suvel oli kamber tarvitusel ainult söögiaegadel ja ööpuhkuseks. Talvel aga koondus kogu pere elamine ja töötamine tuppa. […] Suure pere suupalade jätkutamiseks pidid ka lapsed õige noorelt jõudumööda osa võtma abitöödest. Hooaegadel olid lastegi tööd päris väsitavad ja tundusid teinekord vägagi rasked olevat.[…] Et laste vaimne areng olkes kooskõlas kehalise osavusega, seks käisid kõigi tööde koostisosadena lõbusad võistlused arvutamise, silmamõõdu, töövõtete mõistlikkuse küsimusis, mis oli enamast isa osa. Ema aga õhutas ja kiusas mõistatuste mõistatamisega ja lõbusate lookestega loomade ning taimede elust.Lontruseks jäämine oli häbistav. Laste uudishimu rahuldajaks oli vanaema, kes pärastpoole, kui juba vastamisega võlgu jäi, soovitas lõpliku selguse saamiseks isa poole pöörduda. Isa teadis kõike. Kuid tema nõudis, et küsimus poleks mõttetu lobisemine. […] Näiteks küsimusele „esä, mis sa tiit?“ vastas „ma tii küsija persse-pulka“.
Kuueaastasena algas laps karjasepõlve, esiteks aasta-teine seakarjas ja siis mitu aastat „suures karjas“ lehmi-lambaid hoidmas. Karjahoidmine arendas ja karastas tähelepanu ja kohustetunnet. [järgneb pikem kirjeldus karjapoisi kohustustest ja ajaviitetegemistest, inimestest ja sündmustest].
Minu lapsepõlve koduks oli Tulno Vanapaik 1900. a varakevadest kuni 1907. aasta suveni. […] Siis kolisime Kitsepaiu mäele, kus oli katuse alla saamas talu esimene hoone – rehi. […]
Olin 7-aastane ja Alli [õde Alide] 9-aastane, kui 1905. alguses meile hakati tutvustama raamatutähti ja numbreid. Igasugused arvutused kümne piires olid meil siis juba pääst selged kui vesi. Talvel pandi meid juba laua taha istume ja sunniti „Kikka aabitsast“ sõnu, silpe ja lauseid õppima […] Siis osteti meile 120-leheküljeline Tartu-Võru murdeline „Kodolaste raamat“ Mõne nädala pärast lugesin kaunis sellest ladusalt isale ja emale ette tükikesi. Järgmisel sügisel hakkasin koolitarkusi õppima Väimela Rammuli vallakoolis. [järgneb esimese koolipäeva kirjeldus] Õppeaeg kestis ainult nende kuude jooksul, kui kari laudas oli.
Lk 42: Kuis ma, kümneaastane poiskene esi uma ihosilmiga vanakuradit vai tonti näie, tahassi siin peris tuuaodse Väimälä keeli seletä. [Järgnev on lühike kokkuvõtte pikemast jutustusest: talve külmemal ajal jäid lapsed terveks nädalaks kooli ja kui õhtusel õppimisajal koolmeistrit ligi ei olnud, räägiti igasugu jutte ja tehti tempe]: Olõ-õi mul üttegi tõist nalja nii häste miilde jäänü. Tuu vigurine viperus vanakuradiga juhtu paar nädälit pääle Talsipühhi. Sattemi tondijutte võhlu. Ütel õige külmal ja tuisutsel õdagul olliva kuulmeistril külälise ja tiä es tule umast tarest mi sekkä terve innesöögine aig, es tsuska no nõnnagi usse vaihelt sisse. Ja kae, õkva tuuperäst mi pidimigi tuukõrd kuradi kätte jõmmelduma. Tuu õdagu oll meid, latsi sääl klassin üle paari tosinitsa. Päält kavvõmbide ka tastsamast koolimaja mant valla vaestemajast Soe Liisi. Liisi käve miika üten oppma selle, et täl, vaesekesel oll koton veidse ruumi ja viil veidsem lambiõlli. Tiä es lääki õdagide inne kodo, ku vaestemaja Karla klassi akna taade tull ja läbi akna tähend, et Liisil um paras aig süümä tulla.
Et kuulmeistret man es ole, ega meil sis kah oppmisest asja joht es saa. Kõgehuvitavamba olliva iks mustidse tondijutu. Noid seletedi nii suure tuhinguga, et kullejide silmi iin naksiva nigu elämä ja trikatjalga laskma egäsugumadse rihepapi, juudalidse, tsordsilase, kotonkäüjä, petjä-antsu, puugi, näksi, soendi, tondi ja vanakurat esiki.
Kiäki meist oll parhide lõpetanu hirmsa tondijutu. Tonti saavat vällä kutsu, ku no õnnegi julgust jakkus tedä roio kaia. Tuujaos ei olevatki suurembat kunsti vaja, ku keisri pildi ette kura käega kolm risti heitä, ja – vanakurat tule õkva esi vällä kas peräpõrgust vai ei tiiä kost maa-alt. Kuradi ärajamises um vaja jälki heitä tuusamadse keisri pildi ette hää käega kolm risti ja vanakurat kaos nigu loogaheitja vette, net täst inämb höüdügi ei ole nätä. Mugu mõnikõrd jäävät juudalisest perrä veidükene sinist savvu ja kärdhaisu. Ollimi no kõik kül koton ja küläpääl väega pallo kuradi rintseldüisist kuulnu. Mugu kiäki meist es olõ viil tedä hinnäst nännü. [..] Klassin istsemi näoga suure otsmadse akna poolõ, kost sügüse oll hää Jõõrdemäe pedäjät ni Ridali suuretiid vahti. Kummalgi puul aknat olliva ilmatusuure habeniste vinne keisride pildi. [...] Akna oll välästpuult täüs tuisat ja seestpuult härmä lumitunu ni iän nii paksult, et õnnegi mõne ülemädse kruudi keskkotsilt oles võinu läbi nätä.
Ollimi nigu tulitside hüste pääl rahudu ja karglimi nigu kirban pini. Tsütsütedi ja utsitedi ütte ja tõist, et kes julgusi minnä risti heitmä. Äkki, jutumulina ja tsäägätämise siän karas Hinda Peti pingist vällä ja juuskse [...] kurapoolidse keisri pildi ette [...], saistas pingi pääle, küünüt kura käe üles keisri rinna korguhe, tõmmas ruttu tsiuh-tsäuh! kolm risti keisri rõnna ette ja karas maha, et umma pinki lipata! Õkva tuulsamatsel silmapilgul [...] kuuldu akna takan nigu kuradi kabja krõbsaust vai sõra klõbsaust. Ja – ai sedä hirmsat heidingit kül! Terve suure akna tagone oll äkki risti ja piuta täüs vanakuradi hindä näko! Näije no ma esi ja näivä kõik tõse latse peris selgede, kuis vana tikõ esi pulstunuhabenidse vanamehe muudu akna takan hõljo, pini vai soe muudu hambit näüdäs, näko kirmist ja hirmsade silmi jõllit mi poolõ tuu kruudi kotsilt, kon klaas härmäldä oll ja läbi paistse. Silmi ja kõrvo vaihõl näie ma täl tilbelevät pallo väikeisi inemise sõrmõ suurutsit sarvekeisi, minka kurat liigut nigu suuri vakluga. Küll oll ilodu! [...]
Nigu taktipulga pääle pässi laste suust vallale ilodu rüükmine, kiuhkmine, kirsmine ja appitänitamine.Es saa inämb jutuski tulla, et kiäki viil julgunusi minnä kuradi ärajamise riste heitmä. [...]
Tõse hummogu [...] seletimi mõisalatsile ja tõisile, kiä hummogu kotost kuuli tulliva, kuis mi õdagu kuradi mutinguhe nilvestumi ni põrehõltki peris päsnü ei ole. Sai tõne, roisk, vällä kutsutus, jäi tagasi ajamalda ja mugu võhlitses edesi. Kes tiid, kost nuka takast tiä sulle uma kägistamise küüdse külge tsuskas! Säändse hirmu ja häü jutu aigu libsaht ussest sisse ka Soe Liisi. Edimäne küsümine uma pingikõrvmadse tütärlatse käest oll Liisil: „Mille ti õdagu nii hirmsahe tänitäma nakside, ku ma kodo minemä lätsi ni klassist vällä joosi?“ --
No muidoki... Mi uma rummal arvamine olgi tennü hääst inemisest hirmsa tondi! [...] Vaestemaja Karla oll juhtunu Liisi kodokutsmises saistama akna kotsile vihmalavva pääle õkva tuulsamatsel silmäpilgul, ku Hinda Peti oll keisri pildi man kuradit kutsman. Liisi uutse üten tõistega kuradit ja es rõppa Karlat nii kähkude, minkperäst Karla pidi tükk aigu vasta lambivalget kässi sarviliste sõrmiga silmi ette säädmä ja ütest ni tõsest klaasimulgust hinnäst Liisile näütäma.[...] --
Veidükese ao peräst oll eeläne kurat nii häönü, et tiäst es ole inämb höüdü ega sinist savvugi perrä jäänü. Õnnegi kärdhaisu asemel üteldi üte poiskese pöksest tunduvat õdagudse hirmu kuionut pluhti. [...]
Lk 50: Kui Väimela koolis kolm jaoskonda lõpetanud olime, jäi õde Alli lõplikult koju talituste abiliseks, nii-ütelda taluteenijaks. […] Mind otsustati linna kooli panna. Panin paremad rõivad selga, ema kamassid jalga (endal veel saapaid ei olnud ja pasteldes linnaminekut ei peetud sündsaks) ja sõitsin isa seltsis Võrule, Karja tänavas asuvasse poisslaste algkooli eksamile. Sääl aga selgus, et mõnes aines ei piisa minu oskusist teise klassi pääsemiseks. Nii jäin veel üheks liigseks talveks Rammuli kooli. Korrates eriti vene keelt ja võttes saksa keele eratunde olin 1910 kevadeks küllalt kõva, et pääseda Sirgu kooli teise klassi. Isa saatesõnad: „Poig, püvvä no iks edesi, opi hoolega ja ärä unehtagu, et nii pere kehvüs ei lupa ilmaasjalda kuluta õnnegi avvu peräst.“ Onu aga kõneles rõhutatud pidulikkusega : „[…] Võta hindäle iinkujos Hurta-Jakobsoni, kes uma rahva käest saiva väega veidü, mugu uma rahvale anniva tagasi mitmekümnekõrd rohkemb.“ […]
Õppisin kaks aastat Sirgu koolis („Tsirgu koolin“), kus üldse oli kolm klassi. Oma püsivuse ja hoole tõttu olin kogu aeg klassi parimate õpilaste hulgas. 1912. kevadel tehti katsed. Mind loeti algkooli lõpetanuks ühes õigusega ilma eksamiteta astuda edasi õppima Võru 4-klassilise linnakooli 1. klassi. Minu sääl õppimise ajal 1913. a nimetati Võru linnakool ümber „Õnnistatud imperaator Aleksander I-se Võru Kõrgemaks Algkooliks“. [Lk 60-66: pikemalt tsaariaja lõpu venestussurvest ja koolipoiste riugastest sellele vastuhakkamisel.
Lk 67-68: 1915. a kuulutati välja mobilisatsioon, kuid õppuritele anti siiski ajapikendust kooli lõpetamiseks 1916. a kevadel.]
üles
JÜVÄ SULLÕV (1969)
Filoloog, kirjanik
Sulev Iva (Jüvä Sullõvi, Jüvä Sulevi) nimega seotud teavikud Võru maakonna raamatukogude e-kataloogis RIKSWEB: vabasõnaotsing: Jüvä Sulev, Jüvä Sullõv.
Eesti Teadusinfosüsteem: Sulev Iva
Võrumaa Keskraamatukogu: Võrumaa lastekirjanikud: Jüvä Sullõv :
JÜVÄ SULLÕV (kodanikunimega Sulev Iva) sündis 3. oktoobril 1969. aastal Võrus, õppis Võrus ja Tartu Ülikoolis. Koostas “Võru-eesti sõnaraamatu” ja kaitses 2007. aastal väitekirja “Võru kirjakeele sõnamuutmissüsteemist”. 1995. aastast on töötanud Võru Instituudis spetsialisti ja teadurina, Tartu Ülikoolis 2006 teadurina, 2008 erakorralise lektorina ning alates 2010. aastast täiskohaga teadurina. Tegeleb võru keele uurimise ja õpetamisega, kirjutab võrukeelseid luuletusi, jutte jm. (ka Härmä Härbä nime all). Lastele on raamatuna ilmunud värsslugu “Kahrukõsõ kuldavahr” (2002), lugu karust, kes sai käpa ümber kuldse võru.
On üks võrukeelse Vikipeediä eestvedajaid ja võru keele veebisõnastiku arendajaid.
R2 KOOLIS. Jüva Sullõv ja Mariko Faster. Autor: Madis Ligema. Eesti Raadio, 2006. 50 minutit. Eetris 09.03.2006. KUULA Võru koolitund: Mariko Faster ja Jüva Sullõv. Salvestatud Tartu stuudios. Kuidas kõlab võru keel, kus see elutseb ja palju seda räägitakse? Selles koolitunnis õpime lühidalt tundma võrukeste hääldusreegleid, kultuuripilti, kirjakultuuri. Kaarel ja Madis proovivad lugeda tekste ning kõnelda võru keelt. Muusika: 1. Tii- Neiokõsõ. 2. Ummamuudu - Kõnõtraat. 3. Siidilugu. 4. Aapo Ilves - Võro kiil.
üles
NAVITROLLA (1970)
Kunstnik
Raamatud ja artiklid Navitrollast, Navitrolla illustreeritud raamatud jm Võru maakonna raamatukogude e-kataloogis RIKSWEB: vabasõnaotsing: Navitrolla.
Vikipeedia: Navitrolla: Navitrolla (kodanikunimega Heiki Trolla; sündinud 10. augustil 1970 Võrus) on eesti maalikunstnik.
Lapsepõlves elas ta Navi külas, millest tuleb ka tema kunstnikunimi. Noorena õppis kohaliku graafiku Viive Kuksi juures joonistamist ja maalimist. Aastal 1993 alustas ta tegevust professionaalse kunstnikuna. Aastail 1997–2001 tegeles Navitrolla aktiivselt galeriide pidamisega nii Tallinnas kui ka Tartus [...]. Praegu asub ainuke ametlik Navitrolla galerii Tallinna vanalinnas. Navitrolla ise elab ja töötab Lõuna-Eestis. [...] Navitrolla kunsti on liigitatud küll naivismi, küll sürrealismi äärealadele. Nii nagu tänapäeval kõik seguneb ja nivelleerub, nii on ka Navitrolla kunst omapärane segu minevikust, tänasest ja üldisest globaliseerumisest. Sagedaseks motiiviks on mitmesugused loomad nende jaoks harjumatus keskkonnas ja unenäoliste maastike taustal (nt troopilisele Aafrikale omased loomad põhjamaises looduses). Navitrolla on öelnud, et kõige suurem mõte, mida ta vaatajatele edastada tahab, on see, et maalides on ta õnnelik ja selle läbi on ta muutnud maailma ühe inimese võrra õnnelikumaks.
Kolm erinevatest allikatest pärit mõjutajat tema töödes:
1. Visuaalselt ja maalitehniliselt meenutavad Navitrolla maalid omaaegset madalmaade talupojakunsti. Lihtsad olustikulised motiivid, peenelt väljatöötatud detailid ja miks ka mitte teataval määral kompositsiooni ülesehitus.
2. Zen-budistlik kunstikäsitlus. Piltide süžee vihjab, et kunstnik on selle mõtteviisiga kursis, sest piltidel tihti korduvaid stseenid, kus peamine idee, mis pildile mõtte ja ka pealkirja annab, on tavaliselt kusagil nurgas või esmapilgul märkamatu. Navitrolla piltide pealkirjad on orgaaniliselt kujutatuga seotud, et kui üks teisest eraldada, muutub kõik mõttetuks ja looja sõnum kaob (sama võtet on kasutanud jaapani kui hiina budistlikud maalijad).
3. Tänapäeva koomiksikunst – kuna koomiksikunst eeldab iseenesest lühikest lugu, mis lõpeb ootamatu puändiga. Navitrolla on koomiksirea lühendanud ühele pildile, samas on talle iseloomulik rahvastevahelisi piire murdev huumor endiselt alles.
Ivo Parbus. Navitrolla - kunstnik Navilt ja Trollast. 2005.
Lk 28-29: Sündisin Võrus. Peagi kolis pere Haanjasse. [...] Olin seitsme-kaheksane, kui Navi külla kolisime.
Lk 77: Navi on miniatuurne Võrumaa mudel ja Võrumaa on omakorda maailma mudel. Siin on kõik olemas – järved, jõgi ja ojad, kust saab igas asendis kala püüda, künkad ja kruusakarjäär. Väikese poisina võtsin tihti pambu selga ja tegin ümbruskonnas lühikesi matku – see oli oluline. Alatiseks jäävad meelde karjapoisi pikad ja rikkad päevad. Kõik see kasvab hinge külge kinni ja jääb elus saatma.
Navist saab rääkida vaid ülivõrdes. Kooliajal tähendas Navi mulle vabadust metsas luusida või järve ääres kala püüda. Suviti olen alati rohkem väline inimene, kes ei malda toas istuda. Kui talvel päevad lühikeseks ja ööd pikaks kisuvad, siis meeldib mulle toas raamatuid lugeda. [...] Lugemus ja sellega seonduv uudishimu aitasid mul avastada sellise maailma, kus Eesti maastikel tegutsevad täiesti enesestmõistetavalt eksootilised elukad. Minu lemmikraamatute hulka kuulusid sarja „Maailm ja mõnda“ teosed, samuti „Seiklusjutte maalt ja merelt“. Neist raamatutest sain teada, mis laias maailmas toimub. Identifitseerumine kunstnikuna läbi erisuste otsimise ja leidmise lõppes arusaamaga, et vahvad loomad piltidel võivad pakkuda põnevust. Esialgu kombineerisin veidrad loomad piltidel Lõuna-Eesti maastikesse nalja pärast. Ühtäkki taipasin, et selline unenäoline ja segane maailm peitub kõigis inimestes.
Intervjuust: Kuidas on lapsepõlvekodu teie loomingut mõjutanud? Noh, tööd ma teha ei viitsinud. Kui vähegi võimalik oli, ronisin õppimise ettekäändel heinamaal heinakuhja, lugesin raamatut ja vaatasin pilvi.
Navitrolla onu on eesti teadusfilosoof Enn Kasak.
üles
ENN KASAK (1954)
Teadusfilosoof
Enn Kasaku nimega seotud teavikud Võru maakonna raamatukogude e-kataloogis RIKSWEB: vabasõnaotsing: Enn Kasak
Vikipeedia: Enn Kasak: Enn Kasak (sündinud 24. septembril 1954 Navi külas Võrumaal) on eesti teadusfilosoof. 1981 lõpetas Tartu Ülikooli teoreetilise füüsika eriala ning töötas seejärel teadurina Tartu Observatooriumis, kus uuris galaktikate füüsikat ja kosmoloogiat. 1990. aastal kaitses Kasak füüsika-matemaatikakandidaadi kraadi.
1981–1995 töötas Kasak Tartu Observatooriumis. Aastatel 1995–1997 oli Võru Instituudi direktor, 1998–2007 Tallinna Ülikooli dotsent, aastast 2008 TÜ õigusteaduskonna teaduse metodoloogia dotsent; ta loeb juristidele üld- ja õigusfilosoofilisi ning filosoofilise loogika kursusi.
Enn Kasak on avaldanud astroloogia ja astronoomia vanemat ajalugu käsitleva raamatu "Iidne tähetarkus" (2003) ning romaani "Vaba pattulangemise seadus" (2009), samuti artikleid füüsikast, teadus- ja müüdifilosoofiast, astronoomia ja astroloogia ajaloost, rahvaluulest ning võru keelest. Ta on tegelnud teaduse populariseerimisega, pidades ülikoolitöö kõrvalt loenguid AHHAA keskuses, Budismi instituudis, Eesti Raadio Ööülikoolis, Kaika suveülikoolis jm. 2003. aastal tegi Kasak Vikerraadio saatesarja "Ma-ilm ja mõnda" raames koos Roomet Jakapiga kaheksaosalise saatesarja "Makrokosmos" (toimetaja Maris Johannes).
ERR Arhiiv: Kultuur: Ütsik täht: (sari lõunaeesti keelest ja kultuurist): ENN KASAK. Eetris 19. nov 2003 KUULA: Filosoof Enn Kasak võru keelest, perifeeriast, tähtedest, astroloogiast, Euroopast, Madis Kõivust jm. Riho Kütsar loeb Enn Kasaku jutte „Mu kadonu elu“ (isast), „Mu kadonu tii“ (emast). Helirežissöör ja muusikaline kujundaja Külli Tüli. Toimetaja Maris Johannes.
Üks lugu: Enn Kasak VAATA
Enn Kasaku loengud Ööülikoolis.
üles
ARVI LEOSK (1941-2008)
Haridustegelane
Arvi Leoski nimega seotud teavikud Võru maakonna raamatukogude e-kataloogis RIKSWEB: vabasõnaotsing: Arvi Leosk
Johannes Käis : virtuaalne teabevärav
ARVI LEOSK 02.06.1941 – 10.12.2008
Jõulukuu kümnendal päeval lahkus meie hulgast pedagoog, haridustegelane, Johannes Käisi Seltsi asutajaliige ja seltsi juhatuse kauaaegne esimees, Eesti Hariduskorralduse Nõukoja asutajaliige Arvi Leosk.
Arvi Leosk sündis Järva-Jaanis ja alustas õpinguid sealses koolis. Pärast Tallinna Kinotehnikakooli lõpetamist mõjutas huvi keele ja kirjanduse vastu Arvi Leoskit astuma 1963. aastal Tartu Riiklikku Ülikooli, kuid eesti keele ja kirjanduse õpetaja diplomi sai ta alles 1981. aastal Tallinna Pedagoogilisest Instituudist Eesti keele ja kirjanduse õpetajana on Arvi Leosk jätnud oma jälje Retla, Mikitamäe, Palamuse, Tallinna koolidesse. Direktorina töötas ta Mustvee 1. Keskkoolis aastatel 1982–1987, seejärel viidi tolleaegse korra kohaselt üle Võru Rajooni RSN TK haridusosakonna juhataja ametikohale. 12 aastat Võrumaa haridusjuhina töötada keerulisel üleminekuperioodil ja taasloodud vabariigi haridussüsteemis ei olnud lihtne. Ometi jäävad sellesse perioodi Arvi Leoski mitmed tänaseni püsivad algatused Võrumaa haridus- ja kultuuriloos – esimesed haridusalased välissuhted Soome ja Rootsi koolijuhtidega ning hilisemad õpetajate koolitused välismaal; aastal 1987 ilmunud esimene võrukeelsete õpilastööde kogumik Mino Võromaa, võrukeelne Artur Adsoni etlemisvõistlus ja sellele järgnenud läbirääkimised ministeeriumidega Võru Instituudi asutamiseks 1990. aastate alguses. Arvi Leosk ei püüdnud iga hinna eest silma paista, ta eelistas oma ideid märkamatult ellu viia, ise tähelepanuta jäädes. Pühendunud eestimeelse pedagoogina hindas Arvi Leosk kõrgelt Johannes Käisi pedagoogilist pärandit ja levitas aktiivselt Käisi ideid, olles Johannes Käisi Seltsi asutajaliige 1990. aastal ja alates 1994. aastast seltsi juhatuse esimees. Arvi Leosk oli ka Eesti maakondade haridusjuhtide ühenduse, Eesti Hariduskorralduse Nõukoja asutajaliige. Temalt ilmus tuumakaid kultuuriloolisi kirjutisi.
üles
IVARI PADAR (1965)
Poliitik
Ivari Padari nimega seotud teavikud Võru maakonna raamatukogude e-kataloogis RIKSWEB: vabasõnaotsing: Ivari Padar
Vikipeedia: Ivari Padar
Ivari Padar (sündinud 12. märtsil 1965 Navil) on Eesti poliitik.
Haridus
1984 Võru Tööstustehnikum
1991–1995 Tartu Ülikool, filosoofiateaduskond (ajalugu)
Teenistuskäik
1984 Võru Piimatoodete Kombinaadi transporttööline
1988–1990 Võru Remondi- ja Ehitusjaoskonna puusepp
1990–1991 Võru 2. 9-klassilise Kooli õpetaja
1993–1994 Võru abilinnapea
1994–1995 Võrumaa Talupidajate Liidu tegevesimees
1995–1997 Rahandusministeeriumi kantsleri abi
1997–1999 ASi HT Hulgi peadirektor
1999–2002 põllumajandusminister
2002–2003 AS Tallink Duty Free nõunik
2003–2007 X Riigikogu liige
2007–2009 rahandusminister
alates 2007 Põhjamaade Investeerimispanga aktsionäride nõukogu esimees
alates 2009 XI Riigikogu liige
alates 2009 Euroopa Parlamendi liige
üles
HINDREK RIKAND (1874-1940)
Postitegelane, esperantist, lastekirjanik
Hindrek Rikandi nimega seotud teavikud Võru maakonna raamatukogude e-kataloogis RIKSWEB: vabasõnaotsing: Hindrek Rikand.
Eesti biograafiline andmebaas ISIK: Rikand, Hindrek: Pojad Endel (1906-1944, laskesportlane, langes Narva rindel), Olev (1907-1942, telefonimehaanik), Ilmar (1908-1981, õigusteadlane, pärast sõda elas Rootsis), Heino (1917-?). Tütar Vellamo suri lapsena.
Võrumaa Keskraamatukogu: Võrumaa lastekirjanikud: Hindrek Rikand
Filateelia.ee: postiajalugu
Pekka Erelt. Eesti Posti lillemustriline esiklaps.
HINDREK RIKAND sündis 22. detsembril 1874 Võrumaal Väimela vallas Tagakülas Alarebo talus, õppis kohalikus külakoolis, Kanepi kihelkonnakoolis ja Võru linnakoolis. 1892-93 valmistus Võru postkontoris posti-telegraafiametniku kutsetööks. 1893-1917 töötas postiametnikuna Riias. Energiline ja kultuurihuviline Hindrek Rikand oli aktiivselt tegev Riia eestlaste seltsielus, muuhulgas juhtis laulukoore ja lavastas näidendeid. Juba 20. sajandi algul avaldati mõned tema koostatud või tõlgitud laste jõulunäidendid trükis.
1917-18 töötas Tallinna postkontori ülemana. Saksa okupatsioonivõimu lagunemine ja Vabadussõja algus andsid võimaluse hakata looma uue riigi asutuste loomisele, üks esimestest oli Eesti Postivalitsus. Jaan Poska andis 10. novembril 1918 senisele Tallinna postkontori ülemale Rikandile korralduse asuda EV postitöö organiseerimisele ja Tallinna postkontori ülevõtmise ettevalmistamisele. 13. novembril 1918 kogus Hindrek Rikand kaheksa vanemat postitöötajat nõupidamisele eesmärgiga asuda Postivalitsuse moodustamisele. See kuupäev on ka Eesti Posti ametlik sünnipäev.
Hindrek Rikand ise meenutab: "Olin põranda alla pugenud ja see oli koht, kus langesid esimesed salaja sosistatud sõnad Eesti Postist, telegraafist ja telefonist. Ma olin äratundmisele jõudnud, et lähemal ajal meil kindlasti oma Eesti posti loomisega tegemist tuleb teha, hakkasin ma tasapisi teateid koguma Eesti piirides elavate endiste postiteenijate kohta. Tuli seda teha isikute ja tutvuste kaudu, kuna kirjateed kasutada ei võinud, ehk kuigi vahest, siis äärmiselt mõistukombel. Ühtlasi oli tarvis välja töötama hakata vajalisi esialgseid korraldusi, määrusi ja takse, et kui aeg saabub, siis võimalikud eeltööd tehtud oleksid".
Oli ilmne, et eeltööd olid hästi tehtud, eelnimetatud juhtkond asus otsekohe tööle, et taastada Saksa okupantide poolt lõhutud postiliiklus ja luua vajalikud eeldused ning alused iseseisva riigi postiametkonna tegevuseks. Kuigi Eesti Vabariik kuulutati välja juba 24. veebruaril, sai riik oma margid alles kaheksa kuud hiljem. Süüdlaseks oli Saksa okupatsioon, mis katkestas iseseisvuse. Ometi ilmus esimese Eesti postmargi ehk lillemustrimargi prototüüp just Saksa okupatsiooni päevil. Hiljem kasutati ära kevadiste saksa maksumarkide klišeed ja nii sarnanevadki neli esimest Eesti postmarki kujunduselt väga kahe saksa tempelmargiga.
Ka Vene ajast oli Eesti postkontoritesse järgi jäänud palju marke. Kevadel 1919 otsustas Eesti Posti Peavalitsus need tagavarad posti huvides ära kasutada. 5. mail anti Tallinna postkontorile korraldus teha nende käes olevaile Vene markidele ületrükk "Eesti Post". Käsitsi trükiti üle 19 erinevat marki. Väike trükiarv ja kollektsionääride suur huvi tegi "Eesti Posti"-ületrükiga markidest ühe võltsituima margiväljaande.
24. novembril 1918 saatis vastloodud Eesti Posti Peavalitsuse ülem Hindrek Rikand oma perele (abikaasale, poegadele) ja Eesti Rahva Muuseumi Tallinna osakonnale postkaardid vaimustatud teatega: "Esimesed Eesti postmargid lähevad käima. Elagu Eesti post, Eesti riik ja rahwas!" Postkaardid oli frankeeritud roosaka hammastamata 5-kopikalise postmargiga, mis oli värskelt trükipressi alt tulnud.
1920. aastal koostas Hindrek Rikand telegraafi tööpõhimõtet selgitava lendlehe „Välguvaimukesed“, mille eesmärgiks oli edendada noorsoo teadlikkust ja vähendada vandaalitsemist sideliinde kallal, kus igal aastal tuli asendada suurel hulgal purustatud portselanisolaatoreid. Lendlehte levitati Haridusministeeriumi korraldusel kõigis koolides. Andres Jaaksoo on nimetanud seda esimeseks eesti autori aimetekstiks lastele. Haridusministeeriumi 1930. aasta ringkirjast selgub paraku, et valged isolaatorid telegraafipostidel jäid õpetustest hoolimata karjapoiste täpsusvisketreeningute lemmiksihtmärkideks.
Hindrek Rikand oli ka keelemees, just tema tõi eesti keelde sõna ringhääling ja virgats. Pensionärina tegeles esperantoga, koostas esimese eesti-esperanto sõnastiku. Suri Tallinnas 27. aprillil 1940. aastal, maeti Metsakalmistule. AS Eesti Post asetas 27. 04. 2001.a H. Rikandi hauale graniidist mälestussamba.
1935. aastal korraldas kirjastus „Loodus“ lastekirjanduse võistluse, eesmärgiks saada uusi positiivseid kodumaise ainestikuga lasteraamatuid. Hindrek Rikandi rahvusromantiliste kunstmuinasjuttude kogu „Rahvavanema lapsed“ (1935, kordustrükk 2004) sai teise preemia ja ilmus sarjas „Looduse lasteraamat“. Jüri Parijõgi nimetas seda kümnendi parimaks kunstmuinasjuturaamatuks. Hiljem ilmus veel muinasjutt „Hirmutekitav auto“ (1937) sarjas „Kuldne kodu“ (raamatus on autori nimeks ekslikult trükitud Rekand) ja luuletusi ning võrukeelseid muinasjutte ajakirjades.
Üks muinasjutt kogumikust "Rahvavanema lapsed" on tänaste laste lugemislauale jõudnud ka eraldi raamatuna: "Püha mardikas" (2010). See on lugu kuningatroonile nikerdatud skarabeusest, kes riiki ähvardava hädaohu peale ellu ärkas ja kuningat hoiatas.
Raamatublogi „Tütarlaps linnast“: katkendeid ja illustratsioone muinasjutukogu „Rahvavanema lapsed“ sõjaeelsest väljaandest
Grafo: Haruldasi trükiseid Eesti Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogu fondidest: Hindrek Rikand. Hirmutekitav auto [digiteeritud]
üles
VALLO PATRASON (1955-1986)
Pärit Tilsist, kirjutanud võrukeelseid luuletusi, millest mõned on avaldatud. „Nõnda lauluga ma lähä“ viisistatud ja lauldud Uma Pidol 2013.
Nõnda lauluga ma lähä. KUULA Muusika: Sangaste ja Räpina kihelkonna rahvaviiside järgi Koit Kirber. Seade: Alo Ritsing. Sõnad: Vallo Patrason. Laul 2013. aasta Uma Pido nais ja meeskooride repertuaarist.
Tilsi lastekodu – filmi „Naerata ometi“ võttepaik
Põlva Kultuurikeskus: Filmi „Naerata ometi“ taaslinastus. Kohtumine tegijatega. 7. sept 2012.„Naerata ometi“ filmiti 1985. aasta kevadel ja suvel peamiselt Tilsi lastekodus ja selle ümbruses, võtted toimusid ka Põlvas, Võrus ja Tallinnas. Filmi stsenaarium on kirjutatud Silvia Rannamaa omal ajal väga menuka noorsooromaani „Kasuema“ ainetel.
Silvia Rannamaa romaani peategelasest Kadrist on filmis saanud Mari. Filmis on sündmustik toodud 1960. aastate algusest 1980.aastate keskpaiga Eestisse.
Mari isa on pärast abikaasa surma andnud tütre kasvatada lastekodusse. Kuigi Mari põgeneb lastekodust tagasi Tallinnasse üsna varsti, peab ta siiski juba järgmisel päeval lastekodusse tagasi pöörduma.
Leida Laiuse ja Arvo Iho film „Naerata ometi“ on väga valus lugu vanemateta kasvavate laste endaga ja ümbritseva maailmaga toimetulemisest. Film pälvis omal ajal suurt huvi niihästi Eestis, Nõukogude Liidu kinodes kui ka välismaal, seda näidati Prantsumaal, Soomes, Saksamaal jm. 1986. aastal kinodesse jõudnud noorsoofilm pävis ka riikliku kultuuripreemia.
Filmi peaosas, Marina näeme Põlva koolitüdrukut Monika Järve, teist peaosa filmis, Robit, mängib Hendrik Toompere Jr.
Malle Elvet. „Mina olen see väike tüdruk Kerttu, kes jäi publikule meelde jubedast pesumasinastseenist”: [Filmi taaslinastusest, osalejate meenutusi võttepäevist]
Katrin Sipelgas. Kelleks kasvab lapsnäitleja? Toona 15aastane Monika Järv õppis Põlva keskkoolis. Ühel päeval eksitas nende keemiatundi võttegrupp Tallinnast, kes otsis osatäitjaid kavandatavasse filmi. Klassist valiti välja neli kandidaati "lastekodu-Mari" osasse.
Monika, kes luges parasjagu Salingeri, võttis kogu üritust põneva mänguna. Konkursi korras paluti tüdrukutel teha etüüde ja valmistada ette paar luuletust. Monikale sattus kätte üks Doris Kareva luulekogu. See otsustas asja. Nagu ilmselt ka asjaolu, et muidu ambitsioonikas noor daam oli hiljaaegu väljunud mõtlikust ajavahemikust oma elus. Just selline tüdruk sobis mängima lastekodutüdrukut nimega Mari.
Filmivõtted tähendasid pingelist aega. Isegi õudset, sest Monika polnud kunagi varem üksi Tallinnas käinud. Aga nüüd tuli minna ja vaatamata orienteerumisvõime puudumisele mitte ära eksida.
Kuna põhiosa filmist võeti üles Tilsi lastekodus, sai Monika elada kodus. Selline oli ka lavastajate soov: hoida Mari teistest lastest eraldi. Nõnda nõudis roll.
Raske oli eelkõige hingeliselt. Monikalt oodati mõtlikke pilke ja vaikseid ohkeid. Kuna tegijad nägid sündivat teost vaimusilmas erinevalt, ajas see peaosatäija segadusse. Oli hetki, mil tüdruk üritas kogu hingest mõista, mida talt nõutakse. Lõpuks enam ei püüdnudki. Pinget maandasid teised veel lihvimata teemandid, kes filmis kaasa tegid. Vastupidiselt stsenaariumile said kõik osatäijad omavahel väga hästi läbi.
Kui Monika nägi nii-öelda filmi mustandit, kehitas ta õlgu. Käis sügis otsa ringi, kahtluseuss südames. Kartis saada haiget, jääda kriitikalaviini alla. Alles Lepo Sumera muusika, mis sidus hakitud materjali tervikuks, veenis, et film õnnestub.
üles
TILLEORG
Hea raamat. NAK (Noorte autorite Koondis). Tartu, 1988
Lk 74-75 Jan Rahman. Tilleoro lugu: Tuukõrd ku ma jälqki sõidi tuu bussiga, istõ mu iih inglise keele oppaja Maila Vilu. Mullõ olõ-i tä midägi opanu ja minno tä tunneqki-i, a ma iks kiroda timäst. Minkperäst kiroda ma väega sakõstõ inemiisist, kedä ynne näoperrä tiiä?
Ma ei tiiä, kas tuuperäst, a arva et kimmähe ka tuuperäst, et Maila Vilu mu iih istõ, tulli mulle Tilleororst läbi sõitõh imeliguq mõttõq päähä. Mõtli, et olõ tiijuhis suurõlõ vällämaa ekskursioonile ja seledä näile tuud Tilleoro luku. Ja joba ma saisigi oroh kurvõ pääl ja seledi:
„Juu aa siiing hie ää haus. In long taim ägõu voos hie ää õuld littl foresthaus. In thätt haus voos living ää õuld menn, ää veri õuld menn.
Vans teer voos ää mototsikelmenn veri spiid traivin taun thiss vei. Änd hiis mototsikel stopers meikn nott vöök. Änd hii voos veri spiid traivn insaid thätt haus.
The õuld menn insaid the haus voos sliiping. Hii ständ veri spiid app. The mototsikelmenn voos trinkn änd hii seid: „Vatt vei iis tu Tartu kõuing?“
The õuld menn seid: „Töön hie…“
Kuiss om ahi inglise keeleh. Mitte ei tiiäq. Nii jääski mul turistele kynõlõmada naljakotus „käänäq säält aho takast“.
Veel Tilleoru kandi legende
Raamatust Põlvamaa muistendid. Põlva, 2003:
Rootsi kuninga tamm. Kunagi ammu jäänud siinkohal Rootsi kuningas lahingute vaheajal linnulaulu kuulama. Mõtteist virgudes löönud ta oma jalutuskepi maasse ja sõnanud: “Kui see puu kasvama läheb, saab ümberkaudne maa Rootsi riigile!” Praegu kasvabki sel kohal suur tamm.
Merioone allikas. Varbuse oja (ka Kaderna oja) paremal kaldal püstloodis paljanduvat roostepunast liivakivikaljut ja selle alt välja voolavat kristallselget Merioone allikat võib õigustatult pidada kaitseala pärliks. See on siinsetest allikatest üks veerohkemaid: vooluhulk võib eri aastatel ja aastaaegadel olla 16–23 liitrit sekundis.
Selline müstilise ilmega paik on loomulikult innustanud inimeste kujutlusvõimet ja seega on paigaga seotud hulk legende, mis allika omapärast nime seletavad. Rahva arvates võib ainult merest nii palju vett välja voolata, sellest ka nimi – Meriooni allikas (oon on kohalikus murdes kalda sisse uuristunud koobas, millest väljub allikas) ehk Merioone. Teise pärimusloo kohaselt olevat allikast kunagi mingeid võõraid kalu välja tulnud ja rahvas arvanud, et need on merekalad. Kolmanda legendi järgi aga olevat ülekohtuselt süüdistatud ja piinatud mõisavaht saanud põgenema ja kaljuni jõudes palunud, et meri teda neelaks. Nii läinudki. Üks joon on kõikidel enim tuntud legendidel ühine: arvatakse, et käik kulgeb mereni. Tegelikult on käigu pikkus aga alla viie meetri.
Postitee reisijuht. 2009. Lk 43: Tilleoru betoonpioneeri lõpp.
Tilleorgu kaunistanud pioneeripoiss trummiga kadus sealt üsna juhuslike asjaolude kokkulangemise tõttu.
1971. aastal mõtlesid Varbuse küla noormehed Sulev ja Heini kohalikku tütarlast Kerstit üllatada. Üllatuseks oli Tilleorust pärit betoonkuju, mille poisid oma Voshodi mootorrattal Kersti värava taha viisid.
Hommikul nägi kuju esimesena Kersti ema Ella, kes pidas valgeks lubjatud pioneeri oma vanameheks. Mõtles veel, et Alfred päris hulluks läinud, sedasi pesuväel värava taga. Hakkas tõrelema, aga värava taga seisja ei teinud väljagi. Ella läinud tuppa, äratanud tütre ja kurtnud, et vanamehega ei ole vist kõik korras. Alfred, kuulnud seda juttu, vihastanud ja andnud Tilleoru pioneerile kere peale nii, et tükid taga.
Praegu saab Tilleoru puhkeala koopiat koos betoonpioneeriga näha Eesti Maanteemuuseumis.
üles
TILLE VESKI
Ahja jõe suure languse tõttu Tilleoru piirkonnas oli siinkandis lähestikku rohkesti veskeid – Vedela, Kaska, Roti, Liismiti, Vaigu ja Tille. Rahvasuus tekkis veskitesse jahvatusjärjekorra saamise kohta järgmine salm:
Kui Vedelal korda ei saa, siis kao Kaskale.
Kui Kaskal korda ei saa, siis roni Rotile.
Kui Rotil korda ei saa, siis litsu Liismitile.
Kui Liismitil korda ei saa, siis vao Vaigule.
Kui Vaigul korda ei saa, siis tilgu Tillele.
üles
AIVO LÕHMUS (1950-2005)
Ajakirjanik, kirjanik, tõlkija
Aivo Lõhmuse nimega seotud teavikud Võru maakonna raamatukogude e-kataloogis RIKSWEB: vabasõnaotsing: Aivo Lõhmus
Aivo Lõhmus sündis 21. juulil 1950 Põlva mail Ahja jõe ääres [Varbuse külas Tille möldri peres]. Ta oli lõunaeestlane, kes debüteeris värssidega juba 14-aastaselt. Ühelt poolt polütehniline haridus, teiselt poolt Tartu ülikoolis omandatud eesti filoloogia alased teadmised kujundasid Aivo Lõhmusest tundliku ja samas mitmekülgse praktiliste oskustega humanitaari. Kümmekond aastat töötas ta ameti poolest ajakirjanikuna, kõige kauem, tosina aasta jagu, korraldas Aivo Lõhmus Kirjanike Liidu Tartu osakonna majapidamist. See oli tema, kes algusest peale pooldas Kirjanduse Maja tagasitoomist kirjanduse kätte ja tegutses selle nimel, et kirjanduslikul ühistegevusel oleks Tartus oma kodu. Koguni mitu kodu, sest Aivo Lõhmus oli ka üks kirjastususaldusühingu Ilmamaa asutajaliikmeid.
Ealdasa ja Tartu ülikooli kasvandikuna kuulus Aivo Lõhmus noorte kriitikute põlvkonda, mis tõusis esile umbes kolmkümmend aastat tagasi. See oli radikaalide põlvkond ilma anarhiata. Nõudlikuks nii teiste kui ka enese suhtes Aivo Lõhmus jäigi, piirdumata aga üksnes kriitikaga. Tema neli luulekogu, romaan „Alla orgu ja üle jõe“ (1988) ning koos Madis Kõivuga kirjutatud näidend „Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl“ (1987) annavad tunnistust omapärasest ja mitmekülgsest, hea keelevaistuga kirjanikust. Aivo Lõhmuse rohketest artiklitest ja arvustustest annab ülevaate omaette raamatuna ilmunud valik „Võim ja vari“ (2002).
Aivo Lõhmus oli ka innukas tõlkija, kes eriti vahendas soomlasi meile, kuid ka meid soomlastele, ning on avaldanud soomekeelse luulekogu „Kysymyksiä presidentille“ (1991). Tema viimaseks lõpetatud tööks jäi Aleksis Kivi „Seitsme venna“ uus tõlge, mille peatset trükis ilmumist ta kahjuks enam ei näe. Olles küll ühe kultuuri patrioot, oli ta niisiis ka sillamees kultuuride ja kunstialadegi vahel. Itaalias veedetud kuude järel rõõmustas ta paljude vaatajate silmi oma fotonäitusega antiikse Latiumi maastikest. Ilumeel oli Aivo Lõhmusel veres, selle läbi aga ka usk maailma paremaks ja õiglasemaks muutmise võimalusse. Seetõttu pole sugugi juhus, et Aivo Lõhmuse alati tugev sotsiaalne närv kerkis esiplaanile Eesti Vabariigi taasiseseisvumise murrangulistel aastatel avaldatud kirglikus ja sageli poleemilises publitsistikas.
Vikerraadio: Luuleruum 21.07.2010 KUULA Luuleruumis loeb oma luuletusi ja mõtiskleb Aivo Lõhmus, kellel täna 60. sünniaastapäev, toimetaja Mari Tarand, operaator Urve Marka, saade aastast 1990, korrigeeritud võte K. Valdma
ERR arhiiv: Eesti luuletajad esitavad oma loomingut. Aivo Lõhmus. 1990 KUULA
Aivo Lõhmus. Aastarangid. 1976 Lk 64:
Olen maalt pärit
ja üdini maamulla sosinaisse põimitud,
mu naba lõhnab õitsitulede järgi,
jõeluha jahe udu
voolab üle mu varvaste,
austan hiietammede tarkust
ja tööd,
mille piirid
õhtuhämaras laiali valguvad,
üht taret mäletan
kus keegi ei elanud,
aga ometi
lihtsate inimeste eluaset tunnen,
söömaaegade rahu ja vaikust.
Põlvamaa luule: antoloogia. 1999 Lk 41-42 Aivo Lõhmuse luulet.
Nahk nii helle ja sille
iho nii muhhe ja mahhe
tissi nii ümärigu
egält puult muialt
kah illos ja õrn
kõgõ ilosamb
kõgõ õrnõmb
säält
kohe kõgõ rohkõmb
tahassi kaija
ja kaotsihõ minnä.
KODU AHERVAREMETE
alla maetud kodumurre,
vangun üle kooljavete mööda kitsast kehva purret.
Kõigi jaoks siin ilmas liisku
ükskord tõmbab toonekägu.
Udu tõstab jäiseid piisku
juba riivama mu nägu.
Samm, veel samm. Ah, purre nõtkub,
öömust pagar all peab vahti.
Samm, veel samm. Küll varsti sõtkub
ta mu liha luudelt lahti.
üles
RUDOLF SIRGE LAPSEPÕLV PÕLVAMAAL
Postitee: Rändurid Postiteel: Ihamaru ümbrus – nelja kirjaniku kodu: Rudolf Sirge Rudolf Sirge sündis Tartus 1904. aasta 30. detsembril saeveski töölise pojana. Ta isa Johan oli kandimehe pojana tulnud juba noore mehena Kastrest Tartusse. Ta ema Pauline-Marie Klaos sündis Tartu külje all Lohkvas. Peagi pöördus isa parema toimetuleku huvides maale tagasi, kuid mitte maaharijaks. Ta töötas saemeistri ja sindlilõikajana ja seetõttu tuli pidevalt elukohti vahetada ning seetõttu pole Rudolf Sirgel kindlat lapsepõlvekodu. Ema suri 1919. a ning pärast seda püüdis tädi Emilie Luht toetada õelapsi, sealhulgas Rudolfit. Tädi ainuke poeg oli langenud Venemaa Kodusõjas Perekopi all. Temast sai kuni surmani R. Sirge perekonna liige. Oma iseloomujooned päris Rudolf pigem rahutu ja ettevõtliku loomuga isalt kui leebema loomuga emalt. Isa töötas suviti maal ning talvel linnas, aga pärast tütre Elfriede sündi kolis pere 1908. aastal lõplikult maale Alamusti saeveskisse. Pere elukoht muutus küll pidevalt, kuid sama paikkonna piires – elati veel Asuvarikul (Varbusel), Tõdul, Karilatsis, Voorekülas.
Sellest piirkonnast saigi tulevase kirjaniku lapsepõlvemaa, millest ta kirjutas ka oma romaanides, jutustustes... Ka elu lõpuaastatel käis ta korduvalt kodukandis – kalavetel, sugulasi vaatamas, kadunud vabrikuohti uurimas. 1953. a suvel kirjutas ta Karilatsis Kruusimäe talus õe pool romaani „Maa ja rahvas.“ Õde töötas Karilatsis rahvamaja juhatajana. Kaua aega kandis ta meeles lapsepõlveaastatega seotud romaani „Vinguvad saed“, millest ta jõudis kirjutada vaid mõnikümmend lehekülge. Hiljem, 1964. a on ta kodukohta meenutades kirjutanud: „Sündinud küll tsaariaegses Tartus, ei taha ma siiski linna oma päriskoduks pidada. Sest üles kasvasin ma hoopis maal. Nimelt Kanepi-Kambja-Põlva vahelises kolmnurgas, tol kaunil künklikul, orgudest lõhestatud metsarikkal alal, mida nimetatakse Otepää kõrgendiku idapoolseks eendiks. Keele poolest segunevad siin Tartu ja Võru murded nii huvitavalt, et ma tänapäevani ei tea, kummaks end rohkem pidada – kas tartlaseks või võrukaks.“ Siinne ilus loodus on jätnud ka märgatavaid jälgi tema loomingusse. Vabrikutöölise lapsena oli tal rohkem vaba aega kui talupere lapsel ja nii hakkas ta varakult käima kalal. Kalamehekirg jäi teda saatma elu lõpuni. Posikesele pakkus huvi vabrikutööliste kirev seltskond nii keelepruugi kui kommete poolest.
Huvi lugemise ja raamatute vastu sai ta kodunt kaasa. Vanematele meeldis lugeda ning nad tellisid „Postimeest“ ja „Lastelehte“. Ema kirjutas paksud kladed kuuldud laule täis. R. Sirge on meenutanud. „Isa tuli lauavabrikust, pesi tolmu ja nõe maha, sõi ning istus petrooleumilambi juurde lugema, teised kodakondsed kuulasid. Isa armastas lugeda, vahel ka loetut kommenteerida, ema kuulata ja naeru kihistada, kui lugu oli naljakas.“ Lastele loeti „Lastelehte“, mida ka Rudolf varakult uurima hakkas ning üllatas kuueaastaselt kõiki oma lugemisoskusega. 1914. aastal sai aga muretu lapsepõlv järsku läbi. Saeveskid jäid alanud sõja tõttu seisma ning isa sai mobilisatsioonikäsu. Koju tagasi saabus ta alles 1918. a lõpus, pärast Saksamaa vangilaagris virelemist.
Nüüd tuli emal ümberkaudsetes taludes töötades peret ülal pidada ja ka Rudolfil tuli hakata karjas käima. Esimesel sõjasügisel läks ta kooli – Karaski külakooli – kus õppis ainult ühe talve. Koolitee jätkus Karilatsi kolmeklassilises vallakoolis, mille ta 1917. a kevadel lõpetas. Seejärel läks ta Tartusse tädi juurde kooli, kuid revolutsiooni- ja sõjasündmuste tõttu oli sunnitud maale tagasi tulema. Karilatsi vallakool oli juurde saanud 4. klassi ja nii ta lõpetas selle 1919. aastal. Hoolega luges ta valikuta kõiki kättesaadavaid raamatuid, kusjuures lemmiklektüüriks said romaanid Buuri sõjast. Edasiõppimist takistasid perekondlikud põhjused. Isa tuli küll sõjast tagasi ning perre sündis veel tütar. 1919. a detsembris suri aga ema ning isa abiellus peagi uuesti. Peres oli nüüd neli last, ka võõrasema tütar. Isal tööd jätkus, ta ehitas asunikele maju ning ka poeg aitas jõudumööda kaasa. Edasiõppimise soov aga jäi. Koduste teadmata õnnestus tal 1920. aasta sügisel pääseda Tartu Õpetajate Seminari, kuhu tasuta õppe pärast oli suur tung. Puuduliku hariduse tõttu jäi tal siiki seminari astumata. 1921. a sügisel oli ta taas tädi juures Tartus ning alustas õpinguid seminari juures töötava algkooli 5. klassis. Võideldes majanduslike raskustega lahkus ta kooli lõpetamata. Sageli tuli 35 km pikkune jalgsimatk koju ette võtta, et toidukraami hankida. Kooliaastatel lõi ta kaasa kooli orkestris ning „Vanemuise“ ooperikooris, Karilatsi näiteringis. Esimesed kirjanduslikud katsetused ilmusid kooli ajakirjas, kuid pole kahjuks säilinud. Kirjasaatjana hakkas ta kirjutama „Postimehele“ ja „Võru Teatajale“. Tema Karilatsi sõnumid ilmusid „Võru Teatajas“ Sur´i varjunime all. Vallaametist vallandamise põhjuseks saigi tema kirjasaatjategevus - ta kirjutas ka Karilatsi vallaisade patukestest. Nagu Sirge hiljem on meenutanud, kirjutati tema kohta koguni kaebus Võru prokuratuuri, kus teda kui häbematut noormeest oma ülemate vastu süüdistati kommunistlikus kihutustöös. Kaebus jäi tulemuseta, kuid töö vallavalitsuses lõppes siiski. Karilatsis osales ta aktiivselt seltsitegevuses, eriti näitemängus.
1925. a sügis tõi R. Sirge ellu ootamatu pöörde. Masinistiabilisena käis ta rehepeksul talust tallu ning vigastas vasakut kätt. Füüsiline töö ei olnud enam võimalik. Ta läks Tartusse, üüris seal toa ja lootis õpinguid jätkata. [...]
üles
LEILA HOLTS (1981)
Kiä ma olõ? Võromaa tütrik Inglüsemaal Vahtsõliinah (Newcastle). Kantsõlda uma miist, kampa poissmiihi ja musta kassi. Käü tüül. Tii süvväq. Kirota luulõtuisi, laula ja tii nalja, kui vaja.
Leila Holtsi nimega seotud teavikud Võru maakonna raamatukogude e-kataloogis RIKSWEB: vabasõnaotsing: Leila Holts.
Võro kiränduse kodoleht: Leila Holts Holtsi Leila sündü 14. elokuu pääväl 1981 (14.08.81). Tä kasvi üles Põlva vallan Kähri külän Laane talon mitte väegä kavvõl Kõivo juttõst tuntu Kähri kerikost. 1988. aastagast 2000. aastagani käve tä Põlva Ütisgümnaasiumin ni ast’ 2000.aastaga sügüse Tarto Ülikuuli. Sääl oppõ tä eesti kirändüst ni eesti kiilt. Jo inne lõpõtämist nakas Leila kiilt toimõndama Põlva maakunna aolehe Koit man, koh tüüt’ 2005. aastaga lõpuni. Sis kolisi tä Inglüsmaalõ Newcastle’ihe, kohneläs ka parhillatsõl aol.
Kirändüslik tegevüs
Holtsi Leila nakas kirotama jo koolih kävven, ku tä edimädseq luulõtusõq kirja pand’. Kirändüsoppaja Pintsoni Merle käe all sai timäst gümnaasiumi lõpus nuur kiränik, kelle luulõtusõq ilmusivaq nii ütisgümnaasiumi almanahhin „Põlvepõllud“, kohaligun aolehen ni saivaq häid kotussid opilaisi luulõvõistluisil.
Ülikoolin luulõt’ Leila edesi. Kotost kavvõl ollõn nakas’ tä võro keelen kirotama. Nigu Kauksi Ülle ütel’, nii ka läts – et võro kiräniguq nakkasõ uman keelen kirotama kotost kavvõl ollõn. Üts suur mõotaja oll’ rahvalauluansambli Sinimaniseele, kon nuur kiränik tei lähkümbät tutvust Eesti vanõmba rahvalauluga. Oma osa Leila loomingun oll’ ka Tartu Ülikooli Lõuna-Eesti keskusõl, Tarto tandsuklubil ni Võro Instituudil.
Inne Inglüsmaale kolimist avald’ Leila oma edimädse luulõkogo „Põimaja kuu all“, mis oll’ läbilõigõq timä luudust inne ja peräst ülikuuli. Viil om tä avaldanu umma loomingut aokirän Täheke (võrokiilsin), nuuri kirändüsaokirän Värske Rõhk ni täl om ka uma võrokiilnõ luulõ aoveeb Aotsibõnaq
Smithsoni (Holtsi) Leila: Mu süä om kato kodomaa vaihõl! Küsse Rahmani Jan. Uma Leht, 2010.10.19
Kas võõral maal võrokõnõ olla ja võrokõsõs jäiä om rassõ vai kerge? […] Mul om iks meeleh Kauksi Ülle jutt võro kiränigest. Et võrokõnõ nakkas kirotama sis, ku tä kotost vällä lätt vai piät ärä olõma. Ja et uma kodomaastigu pidä tä meeleh kõik aig. Ma naksi võro keeleh tiidsähe kirotama sis, ku Tartohe ülikuuli lätsi. Nüüd om mu kodotsõõr lihtsäle laemb ku Tarto. Umah keeleh mõtlõminõ ni kirotaminõ avitas mul ummi juuri ni miilt alalõ hoita. Egä kõrd, ku kinkagagi koditsist kõnõlõ, astu nigu umaette tarrõ, kohe ütski inglanõ mullõ perrä tulla ei saa. Nii et mullõ om võrokõsõs olõminõ vällämaal lihtsä – ma ei piä hindäle määnestki võlsshindätiidmist kõlge puukma.
Määndse omma su suurõmba saavutuseõ kirändusõn? Kõgõ suurõmb saavutus om vast seo, et ma anna võrokiilsele kirändüsele umalt puult veidikene mano ni näüta, et vägevä võro miihiväe kõrval om mõni naanõ kah. Sis muidoki Adamsoni-preemiä (2010), „Põimaja kuu all“ ni avaldõt luulõtusõ Võro Tähtraamatuh, Värskih Rõhuh, Tähekeseh ja muial.
[…]
Maris S. Kaasik. Lauluks saanud luulel on võimas vägi. Lõunaleht, 2009, 7. juuli
Leila (24) kasutab oma luuletuste kohta sõna regivärss ja on mõnevõrra üllatunud, kui palun mõistet täpsustada ja vastsest raamatust mõne näite tuua. „Ega regivärss pole mingi surnud keel – sa võid regivärsis rääkida ükskõik millest, vaata või Kauksi Üllet!“ viitab võro keele sees üles kasvanud Leila, kõrgharidusega eesti filoloog. […]
Laul sai saunalaval väe. Luuletuste sünd algab Leilal peas kummitama hakanud mõnest reast, mis pärast paberile ülesmärkimist jätku saavad, või hakkab Leila neid lihtsalt laulma ja tekst voolab (see ei käi muidugi vabavärsi kohta, mida Leila varasemas loomingus oli rohkem kui hilisemas). Kahe laulu viisid on ta enda omad. „Ühe kohta ütles plaadi helimees Taisto, et see on nagu „Laanetaguse suve“ filmist – ja mina olin arvanud, et see on mu enda oma...“
Leila räägib, et sõpradele meeldib väga ta „Jõuloits“. „See sündis niimoodi, et mul oli üsna raske aeg. Ükskord hakkasin kodus üksinda suitsusaunas laval laulma, tundes, et mul on jõudu vaja. Saunalaval on regilauluga nii, et hingamisrütm muutub – laulsin, laulsin, laulsin, kuni katus sõitis natukene ära.
See laul on nagu kontsentreeritud positiivne mõtlemine, mis sugereerib ja teeb tugevaks. Sõbrad naersid, et kui seda mitu korda laulda, siis pole narkotsi vajagi, lähed pilve.“
Regilaul muudab inimest. Leila ütleb, et kui rahvalaulu vaikselt või ka „ette“ lugeda, võib tekst jääda võõraks ja kaugeks, aga kui kuuled seda lauluna või ise laulad, hakkab see elama. „Kui ütled sõna kõvasti välja, saab see nagu teise tähenduse, millest saad paremini aru.“ Isegi üksi- ja kooslaulmise mõju on erinev: Leila sõnul on koos parem, see annab kaasahaaramise-efekti.
„Publikul on regilauluga kaks võimalust – kas kuulab ja igavleb või laulab kaasa ja elab kaasa.“
Leila arutleb, et on Sinimaniseelega nüüd koos laulnud kaks-kolm aastat. „Tead, regilaul muudab inimest. Pikapeale see tarkus, mis lauludes on, läheb ka sinu sisse, su maailmapilt muutub. Pärimus saab osaks sinust. Ma olin varem hoopis teistsugune inimene. Elasin enne Tartusse ülikooli tulekut 19 aastat kodus Laanel nagu teismeline ikka – kaasaegne muusika ja huvid jne.
Aga regilauluga tuli kuidagi oma ja juurte tunnetamine. See viib tagasi väga kauge aja taha, hakkad märkama ja väärtuslikuks pidama vanu kogemusi ja tarkusi, nende järjepidevust. See hõlmab kõike, praktilistest töödest unenägude seletamise ja ennete tähenduslikkuseni.“
Leila kinnitab veendunult: „Ma olen tänu rahvalaulule saanud teistsuguseks, sügavamaks. Ja samuti süvendab see loomulikkust ja naiselikkust, selle hindamist. Enne ülikooli ma peaaegu ei kandnud seelikuid ja kleite, aga nüüd tunnen end kõige paremini pikkades seelikutes, mulle meeldib kanda rahvariideid ja linast...“
[…] „Mida ma võrokeelse raamatuga tõestada tahtsin, on see: võro kiil on loominguks sama hea keel kui iga teine, selles võib kirjutada proosat, vaba-, riim- ja regivärssi – kõike! Aga regivärssi kirjakeeles teha ei anna.“
Aotsibõnaq
28. mai 2013
kai
uma kallisasjo karpi
sääl kaalakeie
ni sõlgi vaihõl
oll’ üts tutva võti
vana puitsõ hoitja küleh
nigu väits
tsusas’ hõlahus
süämest õkva läbi
seo võti
oll’ kodovõti
miä nii pallo aastid
muqka alati üteh om olnuq
Põlvah, Tartoh, Vahtsõliinah….
olõ-iq inämb ust
mille mano tä käve
maq esi kavvõl
noq iks hõngas võti
kodolämmit
ja rõõmu.
Kribõnid 2007 – 2009
külh näq küsüväq
kost maq tulõ
lasõ neil arvada
seod ja tuud
Poolat ja Prantsust
Vinnemaad ja Valgõvinnet
Soomõt ja Skandinaaviat
ja sis maq ütle, et ei
olõ peri väikust Eestist
Võromaalt.
*
muq kässi pääl
om tsesnoki ja loomaliha hõng
nii uma ja hää
nii kodonõ
bussih, miä haisas
saja lõhnavii, alkoholi, aolehti
huulmada olõmise ja ulluse perrä.
*
barbarissi kompvek
tuu miilde lämmä suvõ
vihmalikõ hummogu
hainategemisõ
latsõnaaru
ikmisõgi
latsõpõlv üteh karamellih.
*
unõnäoq
ommaq ummamuudu ilm
olnuq ja ollõv
lännü ja tulõv
saavaq kokko egä üü
erineväq kotussõq
Põlva ja Vahtsõliin
kats eri kotust üteh
katõlt eri maalt.
*
kullõ Lindpriide plaati
Kalda Indrek laul
luku kavvõst kodomaast
ni soldanist, kiä kord jõudaq taht.
silmävesi
nigu perli põski pääl
ku mõtlõ, et esä kullõs samma laulu
just parhilla
tõsõh ilma otsah.
*
miq ao märk –
pallo värviliisi raamatit
naastõ ikuraamadit
tapulugusid,
söögiraamadit
elo- ja olõmisõ kirändüst
hindäavitamisõ oppusi
ilosidõ suuri piltega
tsillokõsõ jutuga
sest inemisel ei olõ aigu
istu ni raamadu sisse minnäq.
kiirsüük ni kipõ lugõminõ
hummogunõ aoleht
olku iks olõmah
egä päiv
üles
MADIS KÕIV (1929)
Kirjanik, füüsik, filosoof
Madis Kõivu nimega seotud teavikud Võru maakonna raamatukogude e-kataloogis RIKSWEB: vabasõnaotsing: Madis Kõiv
Vikipeedia: Madis Kõiv
Tartu sai uued aukodanikud: MADIS KÕIV. Sündinud Tartus 5.12.1929. 1936–44 käis Valgas koolis, 1948. aastal lõpetas Tartu I keskkooli. 1953. aastal lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli füüsikuna. Füüsika-matemaatikakandidaat aastast 1961. 1953–61 Tallinna Polütehnilise Instituudi õppejõud, 1961–91 Eesti Teaduste Akadeemia füüsikainstituudi teadur. Aastast 1989 ajakirja Akadeemia toimetuskolleegiumi liige. Avaldanud uurimusi väljade kvantteooria ja elementaarosakeste füüsika alalt. Madis Kõivu tegevus on mõjutanud oluliselt nii nüüdisaja Eesti teadust kui ka kunstielu. Oli kunstiühingu Pallas taasasutajaid 1988. aastal. Ta on Tartu Ülikooli ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia audoktor aastast 1999. 1994/95 oli Tartu Ülikooli vabade kunstide professor. Madis Kõivu maalidest on koostatud mitu isikunäitust.
Ta on kirjutanud nii romaane, näidendeid, kuuldemänge, esseid kui filmistsenaariume, on koostanud võru keele lugemiku.
Kõivu töö on pälvinud rikkalikku tunnustust: Friedebert Tuglase novelliauhind (1991, 1993 ja 2005), Riigivapi IV klassi teenetemärk (1999), Eesti Vabariigi kultuuripreemia (1994 ja 1998), Eesti kultuuriauhind Suur Vanker (1995 ja 1997), Eesti Taassünni auhind (1997), Tartu Kultuurkapitali aastapreemia (1998), Eesti Rahvuskultuuri Fondi tänuauhind (2002) ja Eesti Vabariigi kultuuri elutööpreemia pikaajalise väljapaistva loomingulise tegevuse eest (2008).
Võro kirändüse kodoleht: Kiränigu: Madis Kõiv. MK om sündünüq 5. joulukuu pääväl 1929. a Tartun. Timä vanõmbaq olliq koolioppajaq (esä ka koorijuht´) Tõrvan. Majanduskriisi aastil jäiväq nääq ilmä tüüldäq. Tüüots´misõ ja -opmisõ aigu eläti sugulaisi man mitmõl puul´ Võromaal (pms imä sugulaisi puul Tännässilmän) ja muijal Eestin. Kotussid, kon MK latsõna elli, om olnuq palló ja kotust, kotussid om MK pidänuq hindä jaos tähtsäs myistõs. A om ka ütelnüq, et koton tund tää hinnäst katõ Imäjyy ja Peipsi vaihõl.
1936-44 opse MK Valga koolin. 1944., ku säeti Rootsi pagõma, jäi MK veli rassõst haigõs ja nii jäi imä latsiga Eestile. Ynnõ esä oll´ iin ärq lännüq ja pere jäi esäldäq. 1948 lõpõt´ MK Tartu I Keskkooli ja 1953 TRÜ füüsika eriala. Pääleq ülikuuli oll´1961. a-ni TPI-n füüsika lugõja, pääleq toda om tennüq teedüst Tartun Füüsika Instituudin, pidänüq ülikoolin füüsika loengit. [...] MK om kõvva ka maalnuq.
Pensionil ollõn om MK nakanuq uma kirätöid ka rohkõmb avaldama. Esihindä jutu perrä nakas´ MK kirändüst tegemä poiskõsõnaq. Nuuq papreq olõ-iq inämb alalõ. Tuuiist ollõv alale taad “pahna” midä MK om paprilõ pannuq 1964-65 a talvõst pääleq. Ilmuma nakas´ timä töid 20 a hildamb - edimält näütemänguq ja jutuq, mis ommaq kirótet üten Hando Runneli, Aivo Lõhmusõ ja Vaino Vahingugaq. Peränpoolõ om MK tunnistet Eesti kyvõmbas näütekiränigus ja prosaistis. Võro keelen ommaq näütemängüq „Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl“ (MK & Aivo Lõhmus) ja „Omavahelisi jutuajamisi tädi Elliga“. Tõisingi näütemängen kõnõlõsõ !lihtinemise“ mõnikõrd võro kiilt. Juttõn om võrokiilsit lausit vai pikembitki juppe, tävveligult võrokiilne om Võromaaga seot mälestüisi raamat „Kähri ker´ko man Pekril“. [...]
ERR Arhiiv: Metafüüsiline luul. Madis Kõiv. Esmaeeter – 1993. VAATA Tänapäeva inimene tahab enamasti ühel alal kaugele ja kõrgele jõuda. Madis Kõiv on füüsik, filosoof, kirjanik ja näitekirjanik. Saate salvestamise ajal oli Tartus üleval tema maalide näitus. Mis paneb ühe inimese nii mitmes suunas tegutsema? Või on see üks ja sama asi, mida ta alati taotleb? Saates räägib Madis Kõiv Priit Pedajase ja Peeter Tulvistega. Režissöör Indrek Kangur, toimetaja Katrin Seppel.
Raadioteater 2002 – Luuleruum: Madis Kõiv – „Meil aiaäärne tänavas“ Essee esitab Aarne Üksküla. KUULA Kirjanik ise on seda Üksküla interpretatsiooni väga kõrgelt hinnanud. Nii õige ja täpne oli see lugemine olnud, et Kõiv soovis pühendada Aarne Ükskülale ühe oma näidendi - „Lõputu kohvijoomine”. Režissöör Astrid Relve, heli ja muusika Külli Tüli, toimetaja Maris Johannes.
Raadioteater - Kuuldemäng: Madis Kõiv ja Taago Tubin «Ennola». KUULA: Kuuldemäng Madis Kõivu näidendi “Las olla pääle” põhjal. Stsenarist ja lavastaja Taago Tubin. Helirežissöör Külli Tüli. Muusikaline kujundus: Toivo Sõmer ja Taago Tubin. Tõlked Lõuna-Eesti keelde: Jaak Peebo ja Võru Teatriateljee. Korrektor Sulev Iva (Võru Instituut).
Osades: Ernst Enno – Tarmo Tagamets. Ella – Ülle Lepp. Liki – Liis Otsatalu. Ema – Heli Teedla. Vanaema – Meinhard Uiga. Jankel – Glen Kelp. Literaadid ja kaarnad – Agu Trolla ja Mart Usin. (Literaatide tekstis esinev Enno luule kriitika pärineb Gustav Suitsult ja Friedebert Tuglaselt).
Madis Kõiv ja Liinakuru. Füüsikust kirjanik Madis Kõiv on Liinakuru kevadkooliga seotud mitmeti. Aastal 2010 olid kõne all tema näidendid ning tänavu on oodata sissevaadet Kõivu varajastesse romaanidesse. Lisaks eelmainitule on huvitav märkida, et Kõivu praegune [2012] aastaringne kodu ei asu Liinakurust just eriti kaugel. Tema Kurenuki talu paikneb Uhtjärve ääres looduskaunis kohas. Mitmel pool Urvaste kandis tavatsesid Kõivud üürilistena viibida aastakümneid tagasi varemgi, enne kui nad omandasid Taevaskojas ühe vana savitarekese suvilaks. Urvaste kirik ning selle ümbrus on inspireerinud füüsik-kirjanik Kõivu pintslit haarama ja nähtut lõuendile jäädvustama. Vahepeal nimetati tema stiili naivismiks. Olgu siinkohal kevadkoolilastele vaatamiseks välja pandud Madis Kõivu maalitud pilt Urvaste kirikust.
Maiste, V.-S. Kõivu nimi. Postimees : Arter, 1999, 4. dets
Priit Pedajas, lavastaja: Kõiv on eesti teatrit väga oluliselt mõjutanud ja jääb tükiks ajaks mõjutama, kuigi ta ise vaevalt selle peale tuli, kui näidendeid kirjutama hakkas. Suurem osa tema näidendeist on sündinud tema enda vajadusest asju selgeks mõelda või oma ängid mõttes korrastada, ja mitte teatrile ning selle vajadustele mõeldes.
Madis Kõiv isa sünnikodust Valgas.
Madis Kõiv. Studia memoriae I: Rännuaastad. 1994.
Lk 150-151: [...] selles linnas oli mõndagi, mis meile – minule ja emale (ma ei räägi isast ja Antsust) ei kõlvanud. Meie olime siin võõrad. Ja mida kaugemale aeg edenes, mida enam me oleksime pidanud kohanema, seda võõramaks muutusime, ehkki teiselt poolt, just see aeg [pere elas Valgas viimastel sõjaeelsetel aastatel] on, ja igast punktist vaadatuna, parim aeg, mis lõppes nii täielikult ja nii järsku, et me olemegi jäänud lõigatud ajaga inimesteks. [Igivõõristuse võimalikest põhjustest]: Või oli küsimus hoopis p u u d u v a t e s inimestes? Sest väga väheseid inimesi ma üldse mäletan, täiskasvanuid, peale kooliõpetajate ja sugulaste peaaegu mitte kedagi. Neid ei ole, või jäid nad eemale ja rääkisid kõrvale ja mööda ja teisiti. Ma ei ühine nendega ühes keeleuniversumis, nagu me kindlasti, vähemalt mina, ühineme nende teistega seal Kähri kiriku lähemas naabruses, kes oma sõna ja intonatsiooniga hõivasid mu mälu tagakambrid.
Lk 160-163: Me läheme summutatud häälte ja mõõdetud sammudega mööda surnuaia liivast rada ja jõuame halli tagaaiani, näeme, kuidas Tartu maanteel veerevad vankrid ja kolistavad kabjaraudadega hobused, ja otse kitsa jalgvärava taga on onu Danieli ühekordne palkmaja vakamaasuuruse aiaga. Siin surnuaia taga nad elavadki. Siit on nad pärit, selle maja ostis vana Jüri Kõiv oma äiapapalt, siia linna asutas ta ennast oma perega laagrisse. [...] Kuulduste järgi tuli Jüri Kõiv Karula kihelkonnast. [...] Kuulduste järgi on Liisu sepa tütar ja maja sepa maja. [...]
Tume – juustelt, silmadelt ja palitult – vanaema elas oma tumedas üksikkambris; juustelt, silmadelt ja küllap ka palitult hele vanaisa istus heledal diivanil heledas toas ja puhus heledaid suitsurõngaid valgekslubjatud lakke. [...] Vanaema ümbritses tõepoolest hämar ja tume aura, ta o l i must ja võõras, nii välimuselt kui ka temperamendilt. Legendid rääkisid perekonda infiltreerunud mustlastest, mis on tõenäolinegi, kui ma pean silmas iseennast ja oma isa; räägiti vanaema [...] introvertsusest, mis vastandus täiesti vanaisa lahtisele otsekohesusele. Mingi eesti Yin-Yang kõigi sinna juurde kuuluvate ilustustega.
Ja ongi selles perekonnas kaks selgelt lahknevat joont, hele ja praktiline, tume ja teoreetiline. Hele, kes oskab laulda, pilli mängida, meisterdada ja, mis peamine, hoiab oma asju korras. Seevastu tume ja teoreetiline, kelle võimuses on asjad viimseni segi paisata, ära kaotada, ripendama jätta, kõvasti ja väga valesti laulda.
Hele pool, kelle esindaja istub onu Danieli kollasel diivanil ja puhub suitsuringe lakke, on minust paraku mööda läinud.
Madis Kõiv Võrumaast, Põlvast, võru keelest, Pekri talust, perest, sugulastest.
Madis Kõiv. Studia memoriae I: Rännuaastad. 1994.
Lk 50-51 [Eestikeelsete Valga-mälestuse vahele meenub võrukeelne mälupilt Pekri talust ja vanaisast]: Aga see oli Pekri pool Kähris ja sellest ei saa ma senises poolkeeles rääkida. Vanaesä ütel: seo rattaga mi sõidami hummogu Põlvahe. [...]
[Mälestuskild vanaisast lõpeb tõdemusega]: Kuid hüva, Põlvast me ei räägi, see on elu teine pool ja seda ei tohi siia segada, temal on teine keel ja meel.
Lk 122: Kolmekümne kaheksanda Eesti südasuvi on aga midagi muud, midagi, millest ma siin rääkida ei saagi. See on Põlva suvi ja kuulub mujale, teises keeles ja meeles rääkimiseks, vähe on ühist meie linnal [Valgal] ja Põlval, nagu oleks kusagil teel, nende vahel üle- või läbikäik, mis seljataguse kustutab. Üks Eesti Styx, kusagil Urvastes, Uhtjärve jätkuna.
Raadioteater: Luuleruum: Madis Kõiv „Kähri kerko man Pekril”. KUULA
Katkendeid filosoofi ja kirjaniku Madis Kõivu mälestustesarjas „Studia memoriae” ilmunud võrukeelsest lapsepõlveloost „Kähri kerko man Pekril”. Teksti esitab Merle Jääger, kõneleb Madis Kõiv, arvab Enn Kasak, kujundab Külli Tüli, toimetab Maris Johannes. Raadioteater 2002.
Madis Kõivu ema Adele ja isa Nigul olid poja sünni ajal Tõrva Gümnaasiumi õpetajad. Majanduskriisi ajal toimusid muutused ka hariduselus, õpetajatelt hakati nõudma pedagoogilist eriharidust. Kuna kummalgi vanemal seda polnud, pidid nad õpetajakohalt lahkuma ja Madis elas esimesed 6-7 aastat sugulaste juures, peamiselt ema sünnikodus Pekri talus.
Madis Kõiv: „See oli õieti ainukene koht, mille kohta ma mingisugusel määral võin ütelda, et see oli mu kodu. See talu jäi alles ja meie pärastsõjaaegne elamine sõltus täielikult sellest talust. [...] Me rääkisime omavahel võru keelt kuni ülikooli lõpuni. Ema oli mures: „Te peate kirjakeelt ka rääkima, te ei saa inimeste hulka minna!“ Alles ülikooli lõpetamise järel [...] läksime üle kirjakeelele. 80-ndate keskel tuli vana võru keel tagasi [...]
Saatejuht: „Madis Kõivu loomingu üle on arutanud targemad ja rumalamad. Ja arutama on nad jäänudki.“
Madis Kõiv, Studia Memoriae II. Kähri Keriko man Pekril. 1999
Lk 9 [Vanavanemate päritolust]: Ilma Räpina kerkoraamatildaki om teedäq, et edimädsel lehekuu pääväl,1830 sünnüs Kiisla talon poiskõnõ, kiä nimes saa Mikk ja kiä katsakümne nelä aasta peräst matõtas Põlva surnuaialõ, kurra kätt kabõlihuunõ nuka taadõ.
Seosama Mikuga naaski tuu, millest meil tan Kähri kerko alan elämisest kirotamist om. [...] Vanavanaesä Mikust hindäst olõ-i külh pallo joht kõnõlda, [...] tiiä õnnõ tuud, et Jakob Kiisler, mu vanaesä tä Mehikuurmast Kähri üten toonuq ja olnuq suuri habõniga miis. [...] Jakob Kiisler [...] murd hinnäst vaesõst kalapoisist rikkas peremehes ja majaumanigus vällä. Tuu self-made-miis om ütel hääl pääväl üten uma vana esäga ja noorõ naasõga jo Põlva kihlkunnan, naasõ nimi om Kristina.
Lk 50: Nüüt nä juuskvaq, Ferdi [Madise ema vanem vend Ferdinand] iin ja Alli [vend Aleksander] takan. Vankri krudisõs müüdä ruusatiid aigupite takan
Tilloimä [Madise ema Alide] om no vast jälq üles virgunu ja kase poiskõisilõ perrä, uikaski või-ollaq, ja Jakob: „Kuis sys nii, poisiq!“
A imä Kristina, Mehikuurma pekrimeistre tütär: „Olkõ noh, as juuskva!“Ja juuskva, ja tõsõq tulõva takast.
Lk. 28-29: [Jakob] pand kraami maaha, kaes tarõ ja maa üle ja tege kygõ suurõmbahe tarrõ röögädü leeväaho ja nakkas tan saiu ja vesikringlid küdsämä. Naataski külän talokotust Pekris kutsma. [...]
Pekrile tulõkist mälehtä-i imä midägi. [...] Ummõhtõgiq om Jakob Kiisleri edimäne perälejõudmine legenden häste alalõ hoiõtu: Tulõ Jakob Kiisler hobõsõ päält maaha, piitsk viil käen, lätt läbi katõ tarõ kolmandahõ, Holdsitarrõ, nigu tuud perän kutsma naatas, tund jo tullõn, et takantarõn midägi juhtus, jõud läve pääle ja näge: kats külämiist ammõtin aho maaha lahkmisegaq, panõ-i tähelegiq, et vahtsõnõ peremiis jo ussõ pääl, piitsk peon. Küsüs: „Mis nüüd tan tetäs?“
Heitüseq meheq ja kaesõq üles: läve pääl musta pääga ja vuntsõga miis, piitsk peon. Mõista-i meheq edimädse huuga muud kui: „Ahjo lahumiq.“
Ku jõudvagi taad üteldä, inne ku piitsk nõsõs ja tarõ hämärän huugu võtt, a kohes sa päset, ku piitsk jo ving ja piidsamiis ussõ pääl sais.
Lk 24-25: Tuldas sys uma vanakraamiga, uma vanalegendega, uma keele ja meelega külä veere pääle, a küllä yks – paistus jo tastsamast talliküüni nuka mant Kähri kerko rohilanõ sipul ja naabri ussaia mano jääs maad vast kiviga visada, ku kõva viskaja olõt ja värjide mant joosuga huugu mano võtat.
Kraamist ja legendest ja keelest ja meelest taa „esiq“ kokku pandaski.[...] Ja ommaki naaq Kiisleriq nomaadiq mis nomaadiq ja nii näid kaetas – juudõs vai mustlaisis peetäs, ku osa, näet, hüdsimustõ hiusside ja silmiga – ja tuuperrä nä esiki küllä võtva ja kaesõq.
Lk 36: Külä vyyrit ei salli ja jätä ei tuud tulõjilõ näütämäldäq joht. Aholahkmine Holdsitarõn olõ-es määnegi juhus. Külä om vana, umavaihõl läbikasunu, sugulasõq kyik, tiid mis põlvõst joq, väärnimmigi om suurõ külä pääle kats vai kolm .[...] Ja vyyras na jääseq, na vanaesä umaq, ja vyyras nä hinnäst hoitva; olõ-i rahvamiis Jakob Kiisler.
Lk 53: Külä kaes ja märk – näüs, mis naist pekriandsakist tan talo maa pääl saama nakkas. Hää tuugi, et talo om külä veere pääl, päse-i tõsõq ussist ja aknist sisse kaema, ussaidagi om kavvõst kõõrita.
Lk 159: Alli piät naasõ võtma tastsamast küläst, et ütskõrd naaq vana asjaq külägä ütele poolõ saasiq. Ja võttki, õkva kerko hindä küle alt, võtt vana Köönä edimädse naasõ tütre. [...] Köönä veri, miä Tännässilmä veri jo kah om, lepütäs.
Lk 185 [Pekri-raamatus räägib autor endast kolmandas isikus, räägib „poiskõsõst“]: Sys ku poiskõnõ „viil väigokõnõ oll“, oll 1930. aasta, oll 1931., 1932., 1933., 1934. aasta. Pallo aastit oll ja ku peris õigust kynõlda, tiiäki-ei poiskõnõ täpsehe, miä tä nail aastil tegi ja kon oll. Hää no külh, 1929. aasta detsembrin ta sünnüs Tarto liinan. [...] Tartost viiäs tä nädäli-paari peräst Tõrva liina – taagi asi om selge.
Tuvvas keväjä Pekrile ja jäetäs. Sügüseni? Tuvvas talvõs Tõrva tagasi. A om sys jo 1930. aasta käen ja ja taa suur vallalõlaskmine ja poiskõsõ esä ja imä piät Tõrvast ärq minemä – müüdä ilma vahtsõt tüüd otsma ja opma. Kohes na poiskõsõ veevä? Vidävä hindäga ütest paigast tõistõ üten? Pallo nail aastil kuun, pruuv uma käe pääl kumbki otsa pääle saia. Külh sys poiskõnõ Pekrile pandas vai jäetäs jo 30-nda sügüse.
Neli edimäist aastat eläs sys poiskõnõ suurõmbalt jaolt Pekril, Emma [ema Alide noorem õde] ja vanaimä ja vanaesä hoolõn, tan poiskõsõlõ kiilgi suuhtõ pandas, kaivõtas pääluu sisse. Poiskõnõ tiiäki-i, määndse keele pääl tä kynõlõma nakas – võro vai eesti. Vai nakas kõrraga mõlõmba pääl, vai nakas inne võro, sys eesti? Poiskõnõ mälehtä-iq, et olõs ütte vai tõist opnu, et es olõs mõistnu.
Lk 136: [Pärast talu ruumide ja last ümbritsenud asjade kirjeldust]: Kygõ taa üle ja kotsil, taa ärseletämaldäq Pekrilõhn, taa edimäne, miä ilmaalostusõst vällä ja valla lüü, et perän ummakõrda lakha vaoda – kuionu puu, mii, leevä, linadsõ rõiva ja jummal esi tiid, mis asju lõhnus.
Nii eletäs ja luvvas taa substratum, kohe muu pääle kasutõdas.
Lk 140: Poiskõnõ tege kaossõ põha pääle üte asja tõsõ perrä, üts valmis, sada vahtsõt otsa, tuhat tükkü mano.
Madis Kõiv. Studia Memoriae V. Poisid ja tüdrukud.
Lk 453-454: [13-14-aastase Madise pikkadest rattasõitudest koos isaga ca 1943. a Valgast üle Urvaste Kährile ja sügisel tagasi Võrru Valga rongile]: „[...] Alles pärast lõunat jõudsime Urvastesse. Jälle tundub valgus olevat õhtune, kui järve otsa juurest üles mäkke kiriku poole rühime, rattad käe kõrval. [...] Mägi on nii järsk, et üles pressida nagunii ei oleks jõudnud. Pakkidega päälegi. Niisiis tuleme üles ja millegipärast näen seda ülestulekut kõrvalt või ülevalt, näen, kuidas me tuleme, kuidas isa inglise ratta leistang läigib, tuleme ja tuleme, päike on poolviltu ees, igavene õhtune mäkketulek, mis kunagi ei lõpe. Ikka näen meid tulemas, ikka näen isa ratta leistangi päikesevalguses läikimas. Isa ja ta ratas kuuluvad kokku, jäävadki kokku igaveseks, ikka üles Urvaste kiriku poole rühkimas mööda kruusast maanteed, kollast.
Ma ei taha sellest sõidust muud rääkida. Ainult see igavene ülestulek jäägu. Kõik muu segaks.
Tagasi sõites, sügisel Võrru, näen meid jälle, seekord hommikupoole, Väimela järvest mööda sõtkumas, järve ja koolimaja vahelt. See on märk, et Võru linn hakkab lähenema. Ferdile [vanem vend] võis ju olla Võru väike, vilets ja tige linnake, võis pidada temaga oma vekovaja vražda´d, see on tema asi, kui ta seda oma vendadele ja õdedele sisendab – emale, Allile, Emmale, Valterile. Minule ei ole ta seda sisendanud. Võib-olla sellepärast, et lamab Põlva surnuaial, Emmi, ta naise pandud graniitsammas pääkohal, ja rääkida enam ei saa. Minule oli tookord Võru suurejooneline linn. Ma panin ainult seda tähele, mis ta suurejoonelisust toonitas, mis mulle suurejooneline ja tähendusrikas näis, ja just see koht, kuhu me praegu jõudsime, on niisugune. Maantee läbi Väimela, koolimaja ja järve vahelt, tumedad, pügatud kuusehekid kahelpool teed, sügishommiku helekollase taustal. Ma ei tea, miks see koht mulle ülevaid tundeid sisendas, ise ülevana tundus, aga tundus, niisama nagu need kaks või kolm maja sissesõidul linna, praeguse bussijaama kohal. Puumajad päratult pikkade ja kõrgete ja teravate katustega, kolmveerand maja katuse sees. Ma pole seesuguseid kusagil mujal näinud. Tol ajal olid nad veel suhteliselt uued, puhtad ja värvilised. Suursugusus, millesse Väimelas sisenesime, süveneb siin ja heidab oma varju kogu linnale. Tollal. Nüüd on majad bussijaama kohal kadunud ja Väimelagi on kuskile ära peitunud ja maantee ei lähe enam järve ja koolimaja vahelt. Ja ka koolimaja on nad vist ümber nimetanud – kui ma õigesti aru saan, on see nüüd hoopis Parksepa. Väimela ise on kolinud päris uue koha pääle. Olgu, mis see minu asi on. Mina sõidan ikka endist teed, endiselt järve ja koolimaja vahel ja tunnen Võru linna suursugust värskust, sest ikka on hommikupoolik, enamasti sügisene või hilissuvine, kui ma säält läbi sõidan, aga jäängi sõitma.
Lk 622: [Pärast õnnestunud gümnaasiumi sisseastumiseksameid tagasi Kährile jõudes]: [...] ... peaasi, et ma olin nüüd maal, Kanepi-Põlva kruusateel, ja tundsin seda õndsalt magusat Kähri-Tännassilma lõhna, mida mitte kusagil maailmas tunda ei ole, mis saabumise esimestel minutitel oopiumina pähe lööb.
Madis Kõivu «Elli»: Võrumaa-tükid said tervikuks. Postimees, 1998, 18. detsember
Ain Mäeotsa juhatamisel mängiti lühikokkuvõtet Madis Kõivu näidendist «Omavahelisi jutuajamisi tädi Elliga» [hiljem kordustrükis: ´tädi Emmaga´] kümnendas Kaika suveülikoolis Põlgastes - esmakordselt kahel õhtul. Osades Merle Jääger, Riho Kütsar, Margus Jaanovits ja Ao Peep. Sama aasta [1998] detsembris esietendus näidend Vanemuises.
[...] «Elli» on raske näidend, leiavad nii näitlejad kui lavastaja. Nagu Kõivu näidendid ikka. Merca arvates sobiks see filmistsenaariumiks. Või kuidas saabki laval ellu viia autori remarke «vananeb kahe lause jooksul silmnähtavalt» või «tuul kannab sõnad laiali»? [...]
Lavastaja määratleb «Ellit» fragmentaariumina, mille taga oli esialgu raske tervikut näha. «Tundsin teksti süvenedes, nagu oleks mulle hakatud ükshaaval puzzletükke andma. Neid kogunes ja kogunes, ma mõtlesin, kuidas neid ühendada. Kuni ühel hetkel sain aru, milline võiks valmis pilt välja näha. See oli mulle väga ootamatu pilt.»
«Elli» on väga isiklik näidend. Lugu Madis Kõivu enda lapsepõlvekodust, kirjutatud 1993. Nii isiklik, et mõned reaalselt eksisteerivate tegelaste nimed tuli lavavariandis ära muuta. Aga Madis jäi autori nõusolekul ikka Madiseks.[...]
Tiia Allas. „Mis diagnuus taa sääne om: kotussõvaimust vaivatu?“. Madis Kõiv ku Võro kultuuriluu kirjapandja. - Väikuq keeleq mitmõkeelitsen ütiskunnan. Võro Instituudi toimõndusõq 24. Võro 2010, lk 11-29
Madis Kõiv lugemisest, raamatutest, raamatukogust.
Madis Kõiv. Studia memoriae I: Rännuaastad. 1994.
Lk 74-75 [Enne iseseisvat lugemahakkamist lugesid vanemad pikka aega Madisele raamatuid ette]: Me jõudsime „Kevade“ I osaga lõpuni enne kooli ja isa tõi Tartust „Kevade“ II osa, ja see oli välimuselt palju hallim, kui esimene, sest esimene oli uus väljaanne Romulus Tiituse piltidega, mille järgi ma praeguseni näen Arnot, köstrit, Tootsi, kes endiselt elavad Põhja-Tartumaa tumedapalgilise toa hämaruses [isa oli sel ajal Koosa kaupluse juhataja] ja isa hääles ja intonatsioonis.
„Kevade“ II miljöö on hõredam, ehk sellepärast, et me ei jõudnud temaga Põhja-Tartumaal lõpuni ja jätkata tuli Kagu-Eesti lääneservas, ehk sellepärast ka, et Romulus Tiituse pildid puudusid või ei ole teine ise enam see, mis esimene.
Esimese maastikud sündisid sealsamas, Koosal, väljusid raamatust, piltidest ja üleüldse igasugustest mõõtmetest. Neid maastikke tunnen ma praegugi paremini, kui Tartu Toomemäge või Karlova linnaosa – jõgi ja koolimaja, ja Lible jõe ääres ja parv jõe peal ja põhjas, ääretud Koosa oja hüpertrofeerunud lagendikud, lõputu heinamaa, mille taga kauge kirik, ja Liblel annab jõe äärt mööda kilomeetrite kaupa vantsida.
Võimalik ka, et „Kevade“ II muljetele sõitis otsa „Tom Sawyer“ ja ujutas tolle oma Mississippi voogudesse. Igatahes sündis see uputus juba linnas, Aia tänavas ja ehk sügavaim kõigist raamatuhoovustest, nii enne kui pärast. Ka siin mängisid pildid kaasa, ka raamatu lehtede värv, paksus ja kare pehmus, Karin Lutsu kandiliste peadega poisid nad olid ja selleks jäid. [...] Vanade raamatutega on üldse see häda, et tegelased tükivad muutuma tõelisemateks, kui tõelised ise.
Madis Kõiv. Studia Memoriae IV: Kalad ja raamatud. 1998.
Lk 128-129 [Ema luges ette Ch. Dickensi „Oliver Twisti“]: Ei saaks ütelda, et ma Dickensi lause mikromaailma päratut rikkust oleksin osanud tookord õigesti hinnata – ma ei saanud tast õieti arugi. [...] Ma ei tahtnud ju seda lugu kuulata, ma oleksin hea meelega ta ees kõrvad kinni pannud, aga ta põletas ennast kuidagiviisi hinge (vaimu?) sisse nii, et tast lahti ei saanud ja ikka pidid laskma ennast uuesti kõrvetada.
Lk 95-97: [...] Ma ei tea, millal ma lugema õppisin; millal lugema h a k k a s i n, arvan teadvat, sest see oli nii hilja. [...] Teisest klassist alates ei viitsinud proua Aaremäe pikalt kuulata meie veerimist ja rohkem käskis meil jutustada – pidas seda meie arengufaasis millegipärast tähtsamakski, arvas vist, et küll lugema inimene ikka kunagi nii-ehk-nii õpib, aga jutustama ilma eeltreeninguta mitte iialgi. [...] Emale hakkas pikapeale silma, et ma oma lugemikutükke enam üldse enam ei vaata. [...] Mõtlesin välja muinasloo kangest soovist ise raamatuid lugeda ja seletasin emale, (et ta mu hinge rahule jätaks), et loen praegu ühte paksu juturaamatut ja tal pole vaja end mu lugemisharjutustega vaevata – ma loen i s e. Paksu r a a m a t u t pealegi.
Raamat, mis pettust katma pidi, oli M. Sillaotsa „Trips, Traps, Trull Haapsalus“. [...] Ma ei tea, kuivõrd ema mind usaldas; kardan, et ei usaldanud üldse, nii et pidin seda raamatut ikka sekka lugema ka, ja siis juhtuski see imelik asi – kusagil veerandi peal tundsin äkki, et ei saa lugemist enam peatada ja nii olingi – ilma vähemagi kavatsuseta raamatut läbi veerida – äkki tagumise kaane juures.
See asi ehmatas mind tõsiselt ära, aga ma ei heitnud sugugi meelt, võtsin järgmiseks pettusekatseks Stevensoni „Röövitud poisi“ – nüüd juba raamatu välimuse ja pealkirja pärast ja mängisin selle lugemist. Ja jälle, mingist kohast alates ei saanud enam pidama ja leidsin end (jälle) mõne aja pärast tagumist kaant vahtimas. Seejuures – veider asi – ei saanud ma jutust eriti aru, aga lugemist ei pidurdanud see üldse. Kaldun tagantjärele arvama, et see tõukas pigem tagant. [...]
Pärast „Röövitud poissi“ oli kurat näpu kaudu terve käe võtnud ja mina olin samahästi kui kadunud hing. [...]
Madis Kõiv. Studia Memoriae IV: Kalad ja raamatud. 1998.
Lk 140-141 [2. klassi lugemiku lugemispalu aastakümneid hiljem üle lugedes]: Vanad verised ja higiga kaetud lahingutandrid, imelik tunne oli neil nüüd uuesti kõmpida ja neid uuesti vaadata. Ja kui palju muudki ma oleksin pidanud mäletama, kõiki neid alandamise ja ülendamise paiku ja kindlusi. Nüüd tuletasid need mulle mind ennast meelde. Ja imelik lugu, mitte midagi sarnast ei juhtunud kolmanda klassi lugemiku juures. Ainult paar tükki sellest, mis üldse tuttavad tundusid [...] - jah, kolmandas ma juba mõistsin lugeda. [...] Siin aga – iga teine on tuttav ja minu higi ja vaev tema sees. Mõne loo puhul tulid isegi kaugemad vastuhõiked kuuldavale [...]. „Minu esimene ratsasõit“ – see, kuidas ma 1944. aasta suvel kihutan perutama läinud hobuse seljas mööda Pääbu talu kesa metsa suunas ja ei saa hobust pidama, ei püsi enam seljas, aga ei kuku ka ja mets ja oksad tulevad järjest lähemale ja meelde tuleb teise klassi lugemik ja „Minu esimene ratsasõit“, ja siis ma teen nagu säälgi tehakse – viskan ennast hobuse seljast maha.
Lk 219: [Raamatute „virtuaalelust“ ja päriselust]: Peaaegu kõiki raamatuid oleme pärast järele teinud – järele mänginud ja ümber mänginud ja teisiti mänginud (see oligi võib-olla üks põhjusi, miks ema raamatuid kartma hakkas ja ei tahnud, et mul neid ülearu palju käepärast oleks, või et ma üleliia kinos käiks, sest ta hakkas kartma, et ma jäängi nendesse, ei tulegi enam välja, ei saagi enam aru „kus ma olen“ ja „mis tegelikult juhtub“
Lk 208: [Kui Madisest oli saanud innukas lugeja ja raamatukaupluse sage külastaja]: Niisiis, raamatutega tuli leida teine lahendus. Isa ise leidis selle lahenduse ja ükskord, pärast Lepiku kaupluses käimist, ütles: „Kule, nii me jääme pankrotti, sa võta parem raamatukogust raamatuid!“
Lk 213-214: See oli saatuslik eksitus – isa ei oleks mind tohtinud raamatukokku saata (viia tegelikult, sest üksi ma ei läinud ja isa pidi kaasa tulema, kuna ei tahtnud pankrotti minna). Nagu tuhanded teised isad, kes poleks tohtinud oma poegi kõrtsi viia.
Sedalaadi kohad on ikka kardetavad ja võivad kergesti osutuda saatuslikeks.
Me läksime ja kõik muutus teiseks.
Lk 225-227: [...] Otsekohe vajume üheksa-aastase perspektiivi tagasi. Kaelakõrguse leti taga viis uks raamaturiiulitega siseruumi, kuhu me kunegi ligi ei pääsenud, mille riiulite vahesid ma ainult osaliselt nägime, ja pr Ojakääru, kui ta sääl seisis, meie nimekiri näpu vahel ja otsis raamatut. [...] Ja meie ootasime et ta et ta uuesti nähtavale ilmuks, ärevusega hinges, kas tal on raamatud kaasas, või tuleb kogunisti tühjade kätega tagasi, meie nimekiri näpu vahel.
Nimekirja peale kirjutame tulbana üksteise alla numbrid, mis märgivad raamatuid, mida me võtta tahame: mida me väga tahame võtta, mida me lihtsalt tahame võtta, mida me just eriti võtta ei tahagi, mille kohta me midagi ei tea – lihtsalt proovime uudishimust.
Raamatukogu on nagu järv – sääl käiakse püüdmas, minnakse hasardiga ja pannakse söödad välja, heidetakse õnged sisse ja ja oodatakse, mis näkkab, mis otsa hakkab ja kuidas välja tuleb. Siin on oma kunstid ja strateegiad, tuleb ilma tunda ja kohti. Tuleb teada, mida nimestikku kirjutada ja millal, missuguses järjekorras kevadel, missuguses järjekorras sügisel.
[...] Jah, oli neidki raamatuid, mida ma tühjalt – lugemata – tagasi vedasin, mitte just palju, kuid siiski. [...] Peaaegu kõik h e a d ja targad raamatud, õpetlikud ja kasulikud kuuluvad nende hulka, peale „Quo vadis-e“ „Pompei viimased päevad“, „Vaarao tütar“, „Viiburi plahvatus“, „Veealune maailm“, „Kurgedega Aafrikasse“, isegi „Seiklused Tiibetis“ jäävad pooleli, kuigi esimeste peatükkide kindlused on läbi murtud. Jäävad, sest kaua ei saa raamatut kodus hoida, mitte sellepärast, et tähtajad lõpevad, vaid sellepärast, et uusi on vaja, neid, mida ühe sõõmuga saab läbi lugeda. Raamatud, mis kannatust nõuavad ja mille lugemine aega võtab, peavad taanduma, nad reedetakse, viiakse pooleldi loetuna tagasi, küll ma teinekord uuesti..., aga harva neid uuesti võetakse, tõrkuma hakkavad raamatud, millel on poolelijäänu märk küljes, mingi eeltüdimus tuleb peale. [...]
Koduste raamatutega on ses suhtes palju parem lugu, nemad võivad oodata ka pooleli jäänuna, ikka tuleb aeg, kus nad välja otsitakse ja läbi loetakse, peaaegu igaühe jaoks neist.
Raamatukogu raamatud voolavad jõena, jõevooluna läbi, neil ei ole pidamist, neid ei loeta ka mitu korda, või kui, siis harva. Ainult koduseid raamatuid võib kümme korda, kaksteist korda, viisteist korda, lugematul arvul kordadel uuesti lugeda; lõpuks kasvõi ainult sellepärast, et neid o n juba niipalju kordi loetud – vanad head tuttavad seisavad kapis, piinlikki oleks neid sinna pikemaks ajaks üksi jätta – tuleb külla minna ja juttu puhuda nagu oma tänava poistega. [...]
Madis Kõiv. Studia Memoriae III: Kolm tamme. 1995.
Lk 31: Raamatukogu[hoidja] pr Ojakäär oli väga sümpaatne, nagu ta raamatudki ja ma käisin sääl ülepäeviti, vahel mitu päeva järjest. [...] (Pr Ojakäär oli ema käest ükskord küsinud, kas ma neid raamatuid vahel loen ka, mis ma sealt ülepäeviti koju vean. Ema ütles: neelab kõik viimseni alla; ja pr Ojakäär selle peale: oh taevane arm!)
Madis Kõiv. Studia Memoriae V: Poisid ja tüdrukud. 2010.
Lk 566-567: [Raamatute välimus – paber, kujundus, pildid – kujundab suhtumist sisusse]: Lehitsen LUBi kollast vihikut Vahva sõduri Švejki juhtumused maailmasõja päevil, ma ei tea mitmendat osa. Mina seda lugenud ei ole, kuigi paaril korral alustanud; LUBi kollased raamatud ei lähe mulle kuidagi, ma ei saa neist ühtegi loetud, kaanekujundus ise paneb raamatud minu ees lukku, rääkimata siis ebameeldivast trükipildist ja paberist. [...] Ning mina mõtlen, et seda raamatut ei loe ma kunagi.
Ma lugesin ikkagi ja just nendessamades LUBi väljaannetes, kokkuköidetuna siiski, nii et kollased kaaned nähtavale ei ilmunud, aga see oli hiljem, Tartus. [...]
Madis Kõiv isa muusika-, teatri-, kunsti- ja kirjandusharrastusest.
Madis Kõiv. Studia Memoriae IV: Kalad ja raamatud. 1998.
Lk. 207-208: Nimelt oli isa siis, kui mind veel ei olnudki, või kui olin nii väike, et midagi ei taibanud, olnud teatritegemisega kõvasti ametis. Oli Tõrvas juhatanud gümnaasiumi sümfooniaorkestrit (!), oli [...] käinud näitlejatega laval rääkimas ja seletamas, mänginud koguni ise ja seadnud tükke mängimiseks. [...] Minu ajaks olid kõik need tegevused juba näiliselt unustatud. [...] Mõnikord rääkis isa mingitest oma joonistustest niisuguse häälega, nagu kõik peaksid teadma, misasjad need „tema joonistused“ on, aga mina ei teadnud. [...] Ema, ma panin tähele, oli sellistel jutuajamistel vait ja kuulas pealt kuidagi eriti kinnise näoilmega.
Noh, ja siis, kui me emaga pärast sõda rääkima hakkasime, [...] selgus isa süü kogu oma ränkuses: ta mitte ainult ei lavastanud näitemängutükke ja operette, vaid o l i n e i d k a i s e kirjutanud. Sellepärast ema kinnine ilme. Isa oli kirjutanud näitemängutükke ja e m a l o l i o l n u d v ä g a p i i n l i k! [...] Miks ema sellest üldse rääkis - nii kaua hiljem, kui kõik see oli ammugi oma tähenduse kaotanud? [...] Küllap oli ema näinud vedelema jäänud paberitükke, mille mina olin täis kirjutanud ja tundis, et t o n d i d t u l e v a d t a g a s i. Ema pidi nüüd rääkima meie perekonna häbist ja mind hoiatama!
Ema tahtis, et must saaks aus inimene ja et ma ennast narriks ei teeks! Ta ei tahtnud vana piinlikkustunnet veel teravamal ja põletavamal kujul üle elada.
Ta pääses sellest. Ühtegi oma kirjutustest (peale erialaliste) ei ole ma enam nii vedelema jätnud, et nad ema silma alla võinuksid sattuda. Ta ei saanud midagi teada ja lahkus kerge südamega.
üles
ANTS KÕIV(1935)
Teadur, Tallinna Võru Seltsi liige
Ants Kõiv. Viiekõistõ rüänurmõn: [näidendid]. Võru, 2013.
Sisu: Viiekõistõ rüänurmõn; Perändüs; Mõtsavele sõsar; Velle'; Puss; Ketäs
Lk 103 autorist: Ants Kõiv (Kõo Ants) om sündünü 1935. aastal Talnan gimnaasiumioppajide perren. Ku Ants oll´ üteaastanõ, kolisi pere Valga liina, kon eleti ja opiti, kooni vindläse vahtsõhõ (1944) sisse tulli´. Kats kätt karmanin pagõsi´ na säält, et mitte kunagi inämp tagasi tulla´.
Sõakeeridsen jäi esä kaonus. Järgmädse´kuus aastat tull´edimält Raplan, perän vaheldumisi Põlva vallan ja Tarto liinan ellä´. 1950. aastal läts Ants imäga Talnahe, Tuust pääle sai timäst tävveline liinamiis. Talnan eläs tä seenimaani.
Põlva olõ-õs sukugi tundmada: sääl vanaesä koton Tännässilma külän Pekri talon uno ja Naadimõtsan Viirapääl tädi man käüdi ja oldi joba inne suurt sõta egä suvi, ku kostki Narva-Jõõsuust vai muialt suvituskotsilt aigu üle jäie.
Sõa aigu ja päält sõta elli Kõiv päämiselt maal – käve karan, kats talvõ Kiuma koolin (4. ja 6. klass) ja peränpoolõ tüül nurmõ pääl. Inneki kolm talvõ sai tä perre man Tarton koolin kävvü´.
Liinamehena käve tä viil mõnõl suvõl maal tädi man kolhoositüül, a ku ütstõsõ perrä tädi ja uno kuuliva ja näide latsõ´ lakja lätsivä, sõs oll Võromaaga lõpp. Jäädvält.
Talnan nakas Kõiv 1953. aastal ravvakoolin elektret opma ja kui seo inämb-vähämb selges sai, sõs tudõngit oppama ja veitühaaval tiidüst tegemä. 40 aastat murdsõ tä sääl kontõ ja pääd – eski mõnõ´ kulina´riüutadi taa pikä ao joosul kaala.
Ku Eesti Vabariik vahtsõhe tetti, kääneti kõik pää pääle: tiidüse tegemist taheta-es inämp, a tsukruvatti külh. Tsukruvatti tetä´ ja müvvä´ Kõiv es mõista´. Inertsist masti tuu aastakõnõ külh palka edesi, a 1992. aasta lõpus oll´ ots.
Kõiv, nigu üldü´, midägi mõistlikku tetä´ es mõista´ ja jäi õks uma mano, tuu tähendäs, et opas ja sehkend viil kolmõn ülikoolin kooni aastani 2006, ku pensile jäi.
Nigu piiblen, jälki 40 aastat läts müüdä, võrokõsõ´ kogunõsi´ Kaikalõ ja liinamiis Ants Kõiv uma võro keelega kah. Tuust sai vastnõ algus. Talnan tetti Võro selts, Kõiv oll´ kah sääl asjamiis man, eski esimehes tull´ naada´. Tä avit üten Kirberi Koiduga lauluansambli Liiso luvva´, tekk näüteringi Hüdsi, kirot toolõ võrokiilsit näütemänge ja sehkend´muido sääl uma säitsetõistkümmend aastat. Avvuesimehes tetti kah. Ja ku Kõiv põrõht koolnu´ei olõ, eläs tä viil täämpägi.
Tiia Allas. Võrokeelitside näütemänge kogo. Uma Leht. 19.02.2013
Kõo Antsu (Ants Kõiv) vagivahtsõ näütemängõ kogomiku «Viiekõistõ rüänurmõn» tükü pasva mängmises külätiatrilõ.
Kõo Antsu võro kuraasiga näütemängest saa hää pildi Võromaa elost-olost edimädse Eesti Vabariigi lõpust nikagu täämbädse pääväni. Kirotõdu omma neo Tal’na võrokõisi seldsi näütetsõõri jaos, a suuperätsit ja mahlakit tükke om hää ka tõisil mängi.
Teema omma talodõ käestvõtminõ 1940. aastil (tükk «Perändüs»), mõtsavelli aig («Mõtsavele sõsar»), koloosõ algusaig («Viiekõistõ rüänurmõn»), mõtsavargidõ ja maa inemiisist tühäs jäämise aig («Puss»), Vinne sõaväest kõrvalõhoitmisõ aig («Velle»).Taan kõgõn avit’ ello jäiä võrokõisi kuraas ja nal’asuun.
«Kõik naa omma õkva ku uma latsõ. Mõista-õi ütte tõsõst süämelähksempäs pitä,» ütel’ Kõo Ants. «Ku, sõs vast «Rüänurm». Taa oll’ edimäne ja ma kiroti taa õkva elost maaha – Ants sääl sehen olõ ma esi. Kõgõ inämp om mängit «Perändüst»: Tal’nan, Villändin, Võromaal, Haapsalun ja eski Prantsusõmaal. Tollõ tükü man avit’ minno Jaigi Juhan, mu latsõpõlvõ meelüskiränik.»
Kogomikun «Viiekõistõ rüänurmõn» om ka üts Antsu vele, tunnõdu kirämehe Kõivu Madisõ näütemäng «Ketäs».
Antsu tükü «Mõtsavelle sõsar» ja «Viiekõistõ rüänurmõn» tävvendäse-jakkasõgi Kõivu Madissõ võrokiilset Pekri-talo saagat («Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl», «Kähri kerko man Pekril», «Omavahelisi jutuajamisi tädi Emmaga»).
«Viiekõistõ rüänurmõn» andsõ vällä Võro instituut, tugõsi Eesti Kultuurkapitaal. Kogomigu saava kingis vana Võromaa rahvaraamadukogo ja rahvamaja.
üles
ALBERT IVASK (1906-1995)
Pedagoog, loodusesõber, kirjanik, ajakirjanik, fotograaf, kalamees.
Albert Ivaski nimega seotud teavikud Võru maakonna raamatukogude e-kataloogis RIKSWEB: vabasõnaotsing: Albert Ivask.
Vikipeediä: Ivaski Albert Ivaski Albert (Albert Ivask) oll' Põlva kihlkunnast peri oppaja, kirä- ja kalamiis. Saanuq kuulmeistri paprõq Võro oppajidõ seminärist, oll' tä oppaja ni kuulõ juhataja kokko 40 aastakka mitmõn paigan Võromaal.
Albert oll' kõva kalamiis ja luudushuvilinõ. Tä oll' väega uhkõ, et sai kätte ja and' 1935. a. Tarto Zooloogiamuusõumilõ lubivalgõ must-hähnä. Haruldasõ tsirgu vasta ollõv huvvi tundnu es'ki Briti Muusõum. […] Kirot' mitmit raamatit rändäjile Võromaa paiko kotsilõ. Viil kirot' tä aolehele Töörahva Elu juttõ luudusõ kaitsmisõst, kalavaru suurõndamisõst, rüüvpüüdjide nuhklõmisõst jne. Niisamatõ jagi tä ummi suuri kogõmuisi aastagil 1959-1973 ilmunun kalamiihi välläandõn "Õngemeeste meenutusi" […] 1972. aastagal ilmuq Põlva rajoonilehen Koit timä võrokeelidseq jutuq. […]
Haridus
1913-1915 Mammastõ algkuul
1915-1921 Põlva kihlkunnakuul
1921-1926 Võro oppajidõ seminär
Tüükotussõq
1926-1940 Karilatsi, Tsolgo ja Adistõ algkuulõ oppaja
1941 Moostõ algkooli juhataja
1941-1942 poliitvang, tüüt' Ellamaa turbaraban
1942-1944 juhutüüdel
1944-1948 Põlva Mittetävveligu Keskkooli direktri
1948-1950 Võro maakunna haridusosakunna juhataja
1950-1966 Võro õdagukooli direktri
Looming
Uma hää sõbra Vahtra Jaaniga oll' täl plaan vällä andaq "Lõuna-Eesti monograafiad". Valmis sai õnnõ edimäne jago "Taevaskoda ja Valgemetsa", midä tävveligult inämb ärq trükki es joudaq - riigikõrra muudatus 1940 suvõl tull' vaihhõlõ. Trükiti 1962, 1976 Talliinan.
"Haanjamaa", 1964, neli trükkü
"Rõuge-Haanja-Vastseliina", 1963
"Võru", 1971, neli trükkü
"Piusa kaitsealal", 1976, Talliin, üten Hillepi Eugeniga
"Põlva rajoon", 1975, Talliin
"Haakristi haardes", 1979, Talliin
Mõttit
Kaeq, opsõ oppamist 40 aastat, a ku selges sai, saadõti pinsi pääle.
Kõgõ ohtlikumb om vägüsi targas tett ull.
Olõ-i nii halva kuuli, kon hää opilanõ oppi ei saaq.
Umapüünet kala ja umalast jänes ommaq kõgõ makõmbaq.
Minevikumälestusi: Põlva kodulookogumik 3. 2005
Lk 81-83 Liina Kähr. Albert Ivask koolmeistrina Adistes: Albert Ivask kirjutas ise: „Sündisin sajandi esimesel dekaadil maailma kaunimas paigas Suur-Taevaskoja kalju servalt umbes üks kilomeeter lõuna suunas Võidra-Lutsul ehk lihtsalt Lutsu kolkas Võrumaa-Tartumaa piiril, milleks Ahja ehk Taevaskoja jõgi. Suured kroonu ja mõisate metsad laiusid loode, põhja ja kirde suunas.“
Albert Ivask sündis 15. septembril 1906. aastal kolmanda lapsena Koiola vallas Võidra-Lutsul (Taevaskoja raudteejaama lähedal) peenkäsitööliste peres [isa Jaan oli tisler, pottsepp, fotograaf]. 1926. a Võru Õpetajate Seminari lõpetamise järel töötas koolimehena mitmel pool. 1966. a jäi pensionile ja jätkas aktiivset ühiskondlikku tegevust. Suri 27. dets 1995, puhkab kodukalmistul Põlvas.
Prohvet ei olevat kunagi kuulus omal maal, ometi valiti Albert Ivask 1929. a oma koduvalla Adiste Algkooli juhatajaks. Siin oli ta ka praktikal olnud seminaris õppimise ajal. Adistes töötas ta kuni 1940. aastani, mil suunati tööle Mooste Algkooli. […] Tollastel Adiste kooli õpilastel on temast ainult head mälestused: väsimatu loodusesõber, töökas, sõbralik, põhjalik koolmeistritöös, tõeline maa sool. Endel Talve meenutas: „Albert Ivask pani koolis ja külas uued moodsad tuuled puhuma. Kõik piigad olid temasse armunud. Õpetaja Ivaskil oli tähtis koht külaelus. Oma teadmistega oli nõuandjaks paljudele. Koolimaja Adistes oli sama tähtis koht nagu kirik Põlvas.“
[…] Tänu Albert Ivaski kiindumusele loodusesse muutus koolitöös palju, õppetunde seostati loodusega ja kõiksugu toimuvaga ümbruskonnas. Koolis alustas tegevust loodusring. Ringis tegeldi koduloo uurimisega, õpiti tundma taimi-linde ja loodusnähtusi. […] Isegi võimlemistunnid sidus õpetaja Ivask loodusega. Käis õpilastega metsas jooksmas-mängimas ja sealjuures kasutas võimalust loodussaladuste tutvustamiseks. Innukalt hakati sporti harrastama, rajati spordiväljak. […] Poiste tööõpetusele pööras õpetaja Ivask suurt tähelepanu. […] Tegutses näitering. […] 1931. a alustati kooliaia rajamisega. […] Vanemate poistega käis õpetaja Ivask pühapäeviti kalal ja jahil. Poistele ostis õnged ja õpetas „ussikest leotama“. Jänesejahil olid poisid jahikoera eest. Ka kalal- ja jahilkäigud olid seotud looduse tutvustamisega. Taevaskojas uuriti koopaid, loomi, linde, taimi ja looduse seaduspärasusi. […] Koolil oli raamatukogu, kust laenutati raamatuid õpilastele ja külarahvale. Õpetaja Ivask ostis kogule odavad pehmes köites raamatud, nii sai rohkem osta. Poiste abiga köitis raamatud kõvasse köitesse. Oli arhiiv õpilaste parematest töödest: kirjandid, luuletused, joonistused jne. Saabus saatuslik 1940. aasta: õpetaja Ivask oli sunnitud hävitama arhiivi ja raamatukogust paljud raamatud. Ado Keerd meenutas: „Õpilastööde ja raamatute hävitamist teostasime meie (suuremad poisid) koos õpetaja Ivaskiga. Masendav oli. Õpetaja andis meile mälestuseks hävitamisele määratud õpilastöid ja raamatuid.“
Võro-Seto tähtraamat 2006. aastaga peale. 2005.
Lk 34-37 Liina Valper. Albert Ivask - kooli-, kirä- ja kalamiis: Minu edimäne tiidmine Albert Ivaskist tull´ puul´ aastasata tagasi, 1956. Aasta sügüse, ku olli Võrusuu koolist keskkuuli lännü. Mi klassi oll´ oppjit tulnu ka Võru 1. 7.-klassilidsest koolist, parhillaq tunnõtust kerigukoolist Seminari platsi veeren. Näile oll´ eesti kiilt opanu Albert Ivask. Nuur ülikoolist tulnu eesti keele oppaja Ilmar Reiman oll´ pistü hädän kerigukooli poiskõisiga. Eesti keelega oll´ kõik kõrran, tuu oll´ Ivask latsilõ selges opanu. A tä oll´ poiskõisilõ selges opanu ka kalapüüdmise nipiq. Reiman kaivas mitu kõrd ildambki, kuis nuuq Ivaski man opnu poiskõsõq umin kirätöi´in kiroti mugu kalalkäümisest, a timä, Reiman, es tiiä kalapüüdmisest midagi.
Lähkümbalt opsõ ma Albert Ivaskit tundma sis, ku olli lännü tüüle aolehe Töörahva Elu toimõndustõ. Ivask astsõ sakõstõ toimõndusõst läbi. […]
Ummi kirätöie mano paksõ Albert alati mõnõ pildi. Pilditegemise oll´ Albert selges saanu joba poiskõsõn. Timä esä Jaan, hantvärk vai peenükese käsitüü tegejä, oll´ muidõ ammõtiidõ kõrval viil küläpiltnik. Või ette kujotaq, kuis esä ja poig müüdä põh´aldaq külatiid rännäsiväq, kõik tuu pilditegemise perätült rassõ tavaar sälän… Noil rännäkil sündü nõõro Albõrti edimäne laulukõnõ, miä alas sõnnuga: „Lähme nüüd, lähme nüüd, lähme lauluga…“ […]
Kirätüüga puttõ Albert kokko joba oppajidõ seminaarin ollõn. Timä edimäne luulõtus ilmu almanahhin Tõrvik. […] Pilditsiksmise aparaat kõtu pääl, silmäq naarulidsõq, suun nal´ajutuq – nii tulõ miilde Albert Ivask. Vahel võisõ tedä nätäq tõttaman müüdä uulitsat, tormihõlst sälän, pikä seerega kummisaapa jalan ja õngõlatt ligi võet. […] Alberti mahlakat juttu jahist ja kalalkäümisest võisõq söömäldä kullõlda. Üts Alberti kuulsambit ütlemisi oll: „Üts päiv kalavetel võrdus katõ nädäliga kuurordin.“
Ivaski Albert 100 Uma Leht nr. 111, 2006
Esko Enn. Taivaskua miis.
Valpri Liina. Hädä: opilasõ kirodi mugu kalapüüdmisest!
Partsi Elmar. Magasi eski telefonitoro otsan.
Ivaski Albert. Taivaskualõ: [1939. a kirjutatud jutt]:
«Imä, mi läämi Taivaskualõ kaema, kuis nuu liinamehe naidõ õngitsõmisõ massinidõga kallo püüdvä!»
«Ah tsusku teid kõiki ummi massinidõga – kas lehmähaina umma otsidu ja tsiakartohvli tsaedu?»
«Imä, vanatsõdsõ lubas’ täämbä esi haina tuvva ja mi olõmi tagasi nigu ütskui hüdsi õnnõgi!»
«Imä, mi käümi iks kõrra tsuklõmah kah – jõõh um vesi joba lämmi nigu sann!»
«Kaegõ, et ti karja aos tagasi olõt! Lehmä tulõva täämbä väläh nüssä ja teid olõsi vaia tsämbläisi kaitsma. Juhan, peräpõrgolinõ, tsusksõ süümaigu hüürläisi pessä – nuu no kah nigu maruh, ei piä eski eläjit paigah. Vas’k, peräpõrgolinõ, karas’ki jo üle aiamulgu kapstaluumõ sisse ja sõksõ kõik ütte rukka – kos ti ollit, et eläjä nii ummapääd jätit? Ku esä kah lupa, sõs võiti kävvü!»
«Esä, imä kässe meil Taivaskualõ kaema minnä, kuis nuu liinamehe naidõ õngitsõmisõ massinidõga kallo püüdvä, et mugu ajava õnnõgi vändäst ümbre ja viputasõ vapa ja õng aja kalla jõkõ piteh takah niikavva ku kätte saa. Kas sa kah lupat, esä?»
«Tohoh mulkus, tuu no mõni jutt! Aiah olõsi ka jo vaia midägi tetä, a tii aelõt ümbre nigu mõtsalise. Kaegõ, et ti prohvusõ mul säändse hulkmisõ perämädses jätät – ja ku vesi külm um, ei tohe tsuklõma joht minnä!»
«Hääkülh, hääkülh – mi tulõmi õkva väega ruttu tagasi!»
«Osvalt – uu, Krõstjan – uu, mi jo läämi Taivaskualõ!»
üles
Vikipeedia: Lembit Kurvits
Võrumaa Keskraamatukogu: Võrumaa lastekirjanikud: Lembit Kurvits
Võro kirändüse kodoleht: Kiränigu: Lembit Kurvits
Lembit Kurvitsa nimega seotud teavikud Võru maakonna raamatukogude e-kataloogis RIKSWEB: vabasõnaotsing: Lembit Kurvits
Põlvamaa luule: antoloogia. 1999
Lk. 29: Lembit Kurvits sündis Põlva lähedal Mammaste külas kolhoosniku pojana. Õppis Mammaste algkoolis 1961-65, Põlva keskkoolis 1965-67, Pärnu lastekodu kasvandikuna Pärnu 5. 8-kl koolis 1967-70, Põlva kaugõppekeskkoolis 1975-78 ja Tallinna Pedagoogilises Instituudis 1978-79. Töötas abitöölisena Põlva Piimatoodete kombinaadis 1970-71, mitmel pool elektrikuna 1971-75, Taevaskoja raamatukogu juhatajana 1977, Põltsamaa kutsekeskkooli kasvatajana 1978-80, Tartu Etnograafiamuuseumis nooremteadurina 1981, EPA kirjastusgrupis vanemkorrektorina 1985, ajuti olnud vabakutseline, 1986-88 TRÜ teenistuja, hiljem lühiajaliselt mitmel pool. Kirjanike Liidu liige 1991.
Kirjanduslikku tegevust alustas 1970. aastail, esimesed värsid Põlva ajalehes Koit 1977. […] Kurvitsa luulet iseloomustab tõsine suhtumine ellu, sellest aimub isiksuse olemisvaevu, keerulisi olusid, raskeid psüühikamaastikke. […]
SOOJUST MA OTSINUD OLEN
Soojust ma otsinud olen,
küsinud siit ja sealt.
Mõnikord olen end leidnud
peaaegu poole pealt…
Poole soojuse pealt,
Mida veel ihkad, hing,
lõdvesta väsinud jalad
ja lõpeta maine ring…
Ent kutse on soojus, ja sellest
ma ära öelda ei tea –
õnn ongi, et otsima peame
homset, kus panna pea.
INTERVJUU: Peeter Sauter küsitleb Lembit Kurvitsat. Eesti Ekspress, 02. veebruar 2001 12:07
[…] "Kas teil oli oma kooli bänd, et pidudel mängida ja raha teha?"
"Ei, me mängisime asutustes. Tantsuõhtutel ja tasuta. Ainult ühel korral, Kiuma rahvamajas, saime raha. Me mängisime entusiasmist. Ainult atestatsioonikomisjonist pidi läbi käima. Siis anti niinimetatud grupp - A või B."
"Mis selle Põlva bändi nimi aastal 70 oli?"
"Ei olnud meil nime. Meid kutsuti - Piimakombinaadi ansambel. Ma olin kõige noorem. Teised olid üle 20, ma olin 16."
"Pikad juuksed ja alt laiad püksid?"
"Jah. Ja me leppisime kokku - rütmimees, soolomees, trummimees ja mina -, et ostame kõik ühesugused pintsakud. Sellised sinised. Ja õmblusateljeest tellisime alt laienevad püksid. Põlvest 19 sentimeetrit, alt 24."
"Mis lugusid mängisite?"
"Kõike segamini. Omi lugusid, rahvalaule ja küllaltki palju Creedence'ite lugusid. See oli Creedence Clearwater Revivali hiilgeaeg. Kõik tantsusaalid möllasid nende järele - Lookin out my back door ja Bad moon risin'.
Me õppisime lindi pealt. Mul lindimakki polnud, vanematel poistel olid. Kaks aastat mängisin, kuni 72 võeti Nõukogude armeesse. […]
"Millal sa kirjutama hakkasid?"
"Ma kirjutasin päris palju, kui ma olin Pärnu lastekodus. 13-16 aastani. Isa-ema panid. Meid oli viis last ja ema väitis alaealiste asjade komisjonile, et perekond ei jõua viit last toita. Kolm venda pandi ära lastekodusse. […]
Teine kuningas. Jutt [Lembit Kurvitsast]. Mart Kivastik. Postimees, 1997, 7. dets
[…] Kui Kurvits oma esimese kogu kirjastusse viis, siis ta jalad värisesid. Ta ei teadnud, kas teda üldse sisse lastakse, ja kui lastakse, kas teda üldse loetakse, ja kui loetakse, siis ei saada aru, kui hea luuletaja ta on ja talle näidatakse viisakalt ust nagu tuhandetele teistele poeedikspürgijatele, kes oma käsikirjadega toimetusi ummistavad. Kuid siis ühel päeval sai Kurvits millegipärast lugeda üht kirjastuse siseretsensiooni, mille oli kirjutanud Mats Traat. Ja Mats Traat kirjutas lause, mis muutis Lembit Kurvitsa elu täiesti, või hoopis lause, millest Kurvitsa biograafia algab. Lause ise kõlas nii - KAS TÕESTI ON SÜNDINUD UUS JUHAN LIIV!?
Ma ei tea, mida Lembit tundis, kui ta seda luges, aga ma kujutlen, kuidas need sõnad tema kõrvadest ajusse pugesid, alateadvuses kinnistusid, mööda selgroogu alla kihutasid, varvastes kummitasid ja nina sügelema ajasid. Mõte, et TEMA ONGI JUHAN LIIV, ei jätnud Lembitut enam maha. Ta ei maganud ega söönud. Ta pillas kanderaami käest, sest oli keset tööd mõtlema jäänud, ta kõndis öösiti toas ringi ja ei laskunud Priscillal, Babettel, Anettel ja Laural ega ühelgi teisel armsamal magada ja seletas, et ta ongi Juhan Liiv, ta on taaskehastunud!
[…] Ja jälle aastaid hiljem, kui kõigist meist, kes olid tollal kartulipõllul luuletusi lugenud, ei olnud ühtegi luuletajat võrsunud, lugesin ma «Postimehest» Kurvitsa luuletusi. Nad olid vaiksed nagu sosin. Nad olid vaoshoitud ja kurvad. Need olid segatud Rilkest ja Kaplinskist ja alles tol korral sain ma aru, et Mats Traadil oli olnud väga õigus, kui ta kirjutas selle lause siseretsensiooni. Ainult... kas ta oleks pidanud selle välja ütlema? […] Millegipärast ei ole poeedid ise sama kaunid, kui on nende surematu luule. Kurvits nägi just selline näss välja, kellest võis juba kaugelt aimata luuletajat. Ta mökitas ja latsutas huuli, ta ajas purjus joga ja räuskas. Temast püüti eemale hoida. Ta oli üsna kulunud riietes, sest kiirabi teda enam tööl ei hoidnud. […] Mida viletsamaks muutus Kurvitsa väljanägemine, seda kaunimalt kõlas ta looming. Kurvits on kirjutanud luuletusi, mis jäävad igaveseks olema osaks kogu maailma kunstist. […] Mis oleks saanud, kui Mats Traat oleks oma saatuslikud sõnad Juhan Liivist enda teada jätnud? […]
Ta esines «Illegaardi» õuel. Oli kevad ja Kurvits ronis umbes meetri kõrgusele trepile ja luges oma luuletusi. Ma ütlesin juba, et ta latsutab huuli ja pritsib sülge ja seetõttu hakati itsitama, kui Lembit pjedestaalile turnis. Kuid kui ta kõnelema hakkas, jäädi kuulama. Kui ta oli ära öelnud esimesed sõnad, lõpetasid mehed õllejoomise. Ta esines, ja me hoidsime hinge kinni ja püüdsime mitte liiga välja näidata, kuid me ei saanud endale tunnistamata jätta, et ta oli suurepärane. Ta esines ehk pool tundi, kuid keegi ei lällanud, hoovis oli haudvaikus. Siis ronis ta postamendilt maha ja läks. […]
Kurvitsa parem mina peitub tema raamatus. Aivar Kull, Postimees. 18.05.2004
Luulet, miniatuure ja mõtisklusi esitav mõõdukas mahus valikkogu «Tõrvalill» loob selle autorist Lembit Kurvitsast üllatavalt selge, poeetiliselt mõjusa tervikpildi. Kurvitsa varasemad kuus luuleraamatut jätsid mulle mõneti ähmase ja visandliku mulje. Mitmed Loomingus ja Postimehes ilmunud head luuletused – ja neid polnud sugugi vähe – kippusid kogudesse koondatult muu kesisema materjali varju jääma.
Sellist hästi koostatud ja autori tugevaid külgi esile toovat valimikku nagu mullu ilmunud «Tõrvalill» on aga oma 50. sünnipäeval ette näidata vaid vähestel eesti luuletajatel.
Raimu Hanson. Luuletaja peab loomingulist pausi. EPL 30.12.2011
[…] Tartus veel neli aastat tagasi paljudele silma hakanud boheemlasest poeet on kõik need aastad elanud laiema avalikkuse eest varjul hooldekodus. Tema praegune eluase on mõne kilomeetri kaugusel samast kohast, kus 30 aastat tagasi sai alguse tema loometee.
Ja nimelt – tema esikkogu kandis pealkirja «Väike-Kamari õhtud» (1981). «Seal ma kunagi elasin,» ütles Kurvits. «Ma olin siis Põltsamaa kutsekoolis kasvataja.» […]
üles
Ilmselt oli kirik algusest peale kiviehitis ja praegune kirik asub vanal vundamendil. Vanades ürikutes nimetatakse Põlva kirikut Maarja kirikuks, vahel Kirumpää kirikuks ja vahel ka Maarja kirikuks Põlva juures. On üsna tõenäoline, et kirik ehitati varasema eestlaste püha ohvripaiga või hiie kohale.
Põlva kirik on olnud emakirikuks paljudele Võrumaa kirikutele. Nii mainitakse juba 1316.a. Vemela, praegust Väimela abikirikut. Põlva kihelkonda kuulus varasemal ajal ka Räpina kihelkond, pool Kanepi kihelkonnast ja osaliselt Võnnu ning Urvaste kihelkond ning Võru vald. Võru kirikut on Põlva õpetajad teeninud selle asutamisest 1789. a kuni 1805. a, mil Võru kirik sai omale õpetaja.
1613. a põlesid sõjakeerises maha kirik ja kõik kirikule kuuluvad hooned. [...] Kiriku ehitus algas uuesti 18. mail 1649. [...] [Mõni aeg hiljem] hävisid Kirumpää kants ja Väimela kirik. Viimase varemete jäljed on veel praegugi näha kõrgel Väimela Alajärve lõunakaldal, koolimaja trepilt vaadatuna otse üle järve. Seal on näha ka kaks kraatrikujulist keldriaset ja suuremõõdulist telliskividest ja maakividest alusmüüride jäänust. […] Kullatud kuke sees olevatest paberitest nähtub, et 1726. a kinkis sellesama kuke ja muna, mis praegugi torni otsast vaatab, Põlva kirikule Peter Weiso Väimelast. [...] Aastatel 1781-1819 oli õpetajaks luuletaja ja kirjamees Gustav Adolf Oldekop.
üles
GUSTAV ADOLPH OLDEKOP (1755-1838)
Vaimulik, luuletaja, ajakirjanik.
Vikipeedia: Gustav Adolph Oldekop
Gustav Adolph Oldekopi nimega seotud teavikud Võru maakonna raamatukogude e-kataloogis RIKSWEB: vabasõnaotsing: Gustav Adolph Oldekop
Põlvamaa luule: antoloogia. 1999
Lk 45-46: G. A. Oldekop sündis Haapsalus sakslasest linnakooli rektori ning sekretäri pojana. Õppis Tallinna toomkoolis ja Halle ülikoolis. Pastor Põlvas 1781-1820, seejärel elas Tartus.Oli kaks korda abielus. Esimese abikaasa Dorothea (1762–1804) vend oli Kanepi Jaani koguduse õpetaja Johann Philipp von Roth. Teine abikaasa oli Dorothea Jürgens (1785–1853).1822 kandideeris edutult Tartu ülikooli eesti keele lektori kohale. Suri Tartus 1838, maetud Põlva kalmistule.
TALVELAUL
See talv, see kange talv
ei ole joht nii halv,
kui mõni rahvas mõtleva,
kes külmahõngu pelgava.
See talv, see kange talv
ei ole joht nii halv.
Kui ilm, kui kõik see ilm
ka tänitap: Voi külm!
siis meie, poisid, kargame
nink hammeväel me mängime.
Kui ilm, kui kõik see ilm
ka tänitap: Voi külm!
[…]
Eesti vanema kirjanduse digitaalne andmekogu EEVA.
Gustav Adolph Oldekopi kirjanduslik tegevus, nii vähe kui sellest autori elu ajal väljapoole ka märgata oli, pakub huvi vähemalt kahel põhjusel.
Esiteks ja eelkõige on G. A. Oldekopi näol tegemist ilmselt väljapaistvaima eesti luuletajaga enne Kristian Jaak Peterson`i. Põlva pastori luuleloomingut on peetud „[parimaks], mis teatava luuleandega muulane võis sel alal pakkuda“ (Vinkel 1985). Sarnaselt K. J. Peterson`i loominguga jäi suurem osa G. A. Oldekopi luuleloomingust aastakümneteks, peaaegu kaheks sajandiks käsikirja.
Teiseks oli G. A. Oldekop eestikeelse ajakirjanduse rajajaid, esimesi eesti „lehemehi“. Suuresti tema toimetatud nädalalehte Tarto maa rahwa Näddali-Leht (1806) võib lugeda maailma üheks esimeseks regulaarselt ilmuvaks talurahvaleheks üldse. Tarto maa rahwa Näddali-Lehe näol oli tegemist ühtaegu esimese (lõuna)eestikeelse kohaliku ajalehega.
Lisaks tuleb G. A. Oldekoppi pidada ilmaliku luule pioneeriks lõunaeesti keeles – eelnevast ajast on teada ainult Käsu Hansu kaebelaul. Niisugusena on G. A. Oldekopil kahtlemata eriline koht ka nüüdisaegses võrukeste liikumises. Teiselt poolt on lõunaeestikeelse kirjanduse mandumine nn „murdekirjanduseks“ kahandanud tagantjärele ka G. A. Oldekopi kui sestpeale „ainult“ murdeluuletaja positsiooni eesti kirjandusloos tervikuna.
Minevikumälestusi : Põlvamaa kodulookogumik. 1998
Lk 26-29 Tõnu-Andrus Tannberg. Esimese eestikeelse ajalehe sulgemisloost: [1806. aasta sügisel algas Venemaa järjekordne sõda Napoleoniga. Muuhulgas otsustati igaks juhuks, võimalik ka, et kellegi kaebuse peale sulgeda sama aasta kevadel asutatud maakeelne ajaleht Tarto maa rahwa Näddali-Leht, sest] „isegi juhul kui sellistel väljaannetel ei ole mingeid varjatud tagamõtteid, ei saa antud juhul olla kasulik talupoegade koormamine neile täiesti kõrvaöliste asjadega“. […] Väljaande numbrid konfiskeeriti ja hävitati. 1994. a leiti 10 numbrit Venemaa Riiklikust Ajalooarhiivist. Need on nüüdseks tallel Eesti Kirjandusmuuseumis.
Gustav Adolph Oldekop. Suve õdang. 1985.
Lk 7- 17 Aarne Vinkel. Eessõna: Eluajal anti tema loomingust autorinime all välja ainult neli luuletust. […] Tegelikult pääses Oldekopi laule tema kaasajal küll rohkem trükki, aga anonüümselt. […] Ilmselt oli [naisevennal, Kanepi pastoril Rothil ja Eesti esimese kihelkonnakooli asutajal] puudus lastele sobivast lauluvarast ja siin tuli appi luuleandeline õemees Põlvast. […] Tänapäeval on täiskindlalt Oldekopile kuuluvaid laule teada 42 (algupärandeid 20, tõlkeid 22). Oldekopi loomingu laadi on määranud esmajoones kooli vajadused.
[…] 1820. aastal oli Oldekop sunnitud Põlvast lahkuma. Põhjuseks kujunes asjaolu, et pärast oma naise surma 1804 oli Pastor Oldekop lähenenud kirikumõisa majapidajannale ning oma emata jäänud laste hooldajale Dorothea Jürgensile, kes oli ilmselt vabakslastud pärisori. Ajavahemikus 1809-19 sündis D. Jürgensil seitse vallaslast. Tolleaegses seisuslikus ühiskonnas sai Oldekopi uus abiellumine võimalikuks alles pärast pastorikohalt lahkumist.
Tartu asunud Oldekop leidis esialgu tööd 1819. a talurahvaseaduse lõunaeesti keelde ümberpanijana. […] Oldekoppide suur pere pidi Tartus puudusega võitlema. […] Perekond püüdis end vee peal hoida üliõpilaste kostil pidamise, hiljem roogade (lõunate) müümisega. Aga mõnedki üliõpilased jätsid korteri ning toidu eest tasumata, politseivalitsus aga keelas söögimaja pidamise.
[…] 1838. a surnud Oldekop maeti Põlva kalmistule. 1930-ndate aastate keskel tehti vahepeal unustusse vajunud haud jälle kindlaks. Praegune rist ja nimesilt pärinevad 1950-ndate algupoolelt.
Sirje Vill. Näitemänguraamat: Põlvamaa paremad pojad. 2009
Lk 3-15: Sirje Vill. Saatusliku kiindumuse lugu: dokumentaalnäidend kuues pildis. [G. A. Oldekopi armulugu virtina Dorotheaga. Esietendus 6. detsembril 2000 Põlva Kultuurikeskuses].
üles
JOHANN GEORG SCHWARTZ (1793-1874)
Vaimulik, koolikirjanik. Põlva kirikuõpetaja pärast G. A. Oldekopi Tartusse-minekut.
http://www.eelk.ee/~elulood/schwartz1.html
Sündis 13. juunil 1793. a Riias, isa oli orbudekodu sekretär, hiljem raehärra. Õppis Toomkoolis, Riia Ringkonna gümnaasiumis, teoloogiat Tartu Ülikoolis. 1820 saadeti pastor Gustav Adolf Oldekopi adjunktiks Põlvasse (Oldekop asus elama Tartusse). Teenis Põlvas 1868. a-ni. Oli koolirevident, kuulus Eesti Õpetatud Seltsi liikmeskonda, oli 1849-1852 Võru praost.
“Edimene Varts” ehk “Vana-Varts”, oli suur inimesearmastaja ja kohusetruu hingekarjane, koolikriitik ja innukas rahvaluule ning eesti keele sõnavara korjaja Faehlmannile, Kreutzwaldile ja Wiedemannile. Oli Kreutzwaldi parimaid sõpru ja nõuandja „Kalevipoja“ kirjutamisel.
Levitas Kreutzwaldi mõjul ja nõuandel südilt karskusideid: asutas Põlvas 1840 esimese Eesti karskusseltsi nimega “Kasinusselts”, mille liikmete arv tõusis üle tuhande. Põlvas tõotas 1036 inimest karskust; neist ainult 16 olevat sõna murdnud. Vana-Varts noomis ja sajatas joomareid nimepidi nii külateel kui kantslist.
Koostas ja andis välja seitsmeosalise õpikusarja “Koli-ramat”, millesse kirjutas ise I osa [õigekirjaõpik], VI- VII osa [füüsika] ja VIII osa [ajalugu]. Viimase vaimutööna, luigelauluna ilmus koolidele eestikeelne lugemik “Eesti laste sõbber” Tartus 1873.
Vahetult enne J. G. Schwartzi ametisseastumist oli Liivimaal kaotatud pärisorjus. Nüüd pidid endised orjad saama perekonnanime (rahvasuus prii-, liig- või väärnime), mis esialgu paljudele priikssaanutele talu- ja ristinimede kõrval harjumatult liigsed ja väärad tundusid. Perekonnanimede registreerimist korraldasid peamiselt pastorid. Põlvas soovitas ja kinnitas talupoegadele hulga perekonnanimesid J. G. Schwartz. Näiteks mõned neist: Armulik, Hiir, Hurt, Jahu, Kahre, Kanarik, Kiisk, Kurvits, Käis, Käo, Lepp, Lutsuveer, Muld, Mõtus, Nilbe, Piho, Pikk, Ratas, Retel, Savi, Sibul, Semm, Sõlg, Sokk, Tamm, Ubin, Vahtra, Zopp jne. […]
J. G. Schwartzi ja köster Adolf Matthissoni õhutusel ja korraldusel toimus Põlvas esimene kihelkondlik laulupidu 1858, so tervelt 11 aastat enne esimest Eesti üldlaulupidu Tartus. […]
Pärast Johann Georg Schwartzi teenisid Põlva kirikus tema poeg ja pojapoeg. […] Ta on maetud Põlva kalmistule.
Minevikumälestusi : Põlvamaa kodulookogumik. 1998.
Lk 49-52. Miili Valner. Kuidas meile perekonnanimesid pandi.
Lk 88-90 Miili Valner. Koolide arengust Põlva kihelkonnast.
Rein Kaldma. Põlva kui eelärkamisaja vaimne keskus.
Aastatel 1852 - 1861 suutis J. G. Schwartz toimetada sarja „Koliramat" ning see oli esimene katse ilmaliku kallakuga õpikute väljaandmiseks maarahvale ja seda nii lastele kui täiskasvanutele.
Tõsi, toimetaja pidas küll eeskätt silmas ellukutsutavate kreiskoolide varustamist õpikutega. Olid ju seesugused õpikud lausa hädavajalikud valla- ja mõisakoolide maameestest koolmeistritele ja maarahva lastele. Toonased õpetajad vajasid ka ise oma hariduse täiendamist.
J. G. Schwartzi toimetamisel ilmus sarjas „Koli-ramat" seitse õpikut Neis anti maakeelseid algteadmisi mitmes aines: õigekiri, aritmeetika, bioloogia-zooloogia, tervishoid, geograafia, ajalugu ja füüsika. […]
Koostajad on püüdlikult seletanud selliseid teadusi nagu geograafiat ja füüsikat lihtsas maakeeles. […] Näiteks üks peatükk kannab pealkirja „Jäädwausse wäggi" ja selles peatükis selgitatakse üht katset järgmiselt: „Wiska ümmargust kivvi ehk putükki möda maad, siis jookseb temma esmalt ruttuste, pärrast pitkamisi, wimaks jääb seisma. Temma höörub ma-pinna vastu ja se höörumine on temma joksmisse kinnipiddaja..." jne. Teise peatüki pealkiri on „Taggasi-kargamisse wäggi".
[…] Sisaliku kohta on öeldud: „Seda olleme kõik näinud ja kui ussin temma on. Sööb paljo kahjolikkuid ussa; agga kel mesipuud, se hoidko ennast. Sissalik sööb seäl sees, nago tuddent suhkro-paggari poes." Samas loomade õpetuses on võõramaade loomade kirjeldamisel koostajad tekitanud ka põnevust, nt öeldakse krokodilli kohta: „Söwad kallo, lambaid, härgi, inimessi, ka kiwwigi neelavad alla. Mönne aasta ees tappeti ühhe ja temma kehha sees leiti poisi, naese ja kitse kehha, mis ta kahhe päeva sees olli alla neelanud." […]
Esimeses raamatus jagati õpetust kirjaoskusest. Selles raamatukeses esinevad näiteks määrangud pehme „b" ja kõva „p", mis keelepruugis esinesid üsna kaua. Hilisemad keelepruukijad nimetavad neid häälikuid nõrgaks „b"-ks ja tugevaks „p"-ks. Seevastu „küssimisse märk" ja „juttomärgikessed" on püsima jäänud, küll on aga „õhkamise märk" ajapikku asendunud hüüumärgiga.
[…] Tänu Schwartzile said kihelkonnakoolid seitsme õppeaine täieliku komplekti. Schwartz ise kirjutas järgmised osad: I (õigekiri), VI (füüsika) ja VII (üldajalugu), tema kõrval olid teisteks autoriteks Kreutzwald (IV, tervishoid), Friedrich Ferdinand Meyer (II, matemaatika), Eduard Friedrich Lossius (III, loodusteadus) ning Moritz Georg Kauzmann ja Ernst Wilhelm Woldemar Schultz (V, geograafia).
Õpikud olid populaarsed ja kordustrükke ilmus mitmeid, näiteks 1880. aastal VII osast juba neljas väljaanne. Olgu lisatud, et õpikute I, II ja V osa olid algselt koostatud lõunaeesti keeles, kuid õpiku osi täiendasid ja tõlkisid põhja-eesti keelde mitu estofiilset pastorit.
Sarvik surnuaian. Nõlviku Juhani jutu perrä Rootammõ Rein. Uma Leht, 2004, 13. apr
Põlva surnuaia lõunapuulsõn külen elli ütsik naistõrahvas uma pujaga, kiä oll’ vas’t 12-aastaganõ.
Naasõl oll’ kari lambit, kedä pois’kõnõ käve hoitman mõtsan ümbre surnuaia. Pääle lambidõ oll’ viil suur’ mitmõaastanõ sarviga oinas. Oinas oll’ ketin, lamba kõnd’sõva niisama ringi. Pois’kõnõ oll’ väikot kasvo ja tälle miildü oina sälän ratsuta – hoitsõ sarvist kinni ja ratsut’. Tõnõkõrd, ku lambakari oll’ surnuaiast põh’a puul külen mõtsan, sõs pois’kõnõ es naka ringi minemä ja ai lamba kodo õkva, läbi surnuaia.
Põlva pastor’ oll’ vana Varts. Tälle miildü mõnikõrd õdagu vai üüse surnuaian ringi kõndi. Pois’kõnõ kaiõ egä kõrd perrä, inne ku lamba mõtsast kodo ai, kas Varts om surnuaian vai ei. Ku õhk oll’ puhas, sõs aiõ lamba õkva kodo. Üts’kõrd vana Varts näkk’, et määndsegi sõrajäle omma surnuaian. Tä es mõista tollõst midägi arvada ja küsse köstre käest, mis asi tuu om. Köstre, vana vänt, mud’oki tiidse väega häste, mis asi tuu om. Varts ja köstre lepsevä üts’kõrd õdagu kokko, et üten kaema minnä. Nii nä lätsivägi. Pois’kõnõ kai, Varts ja köstre kõnd’va surnuaian, lambit õkva kodo aia ei saa. A oinas oll’ jo harinu õkva minemä. Pois’kõnõ uutsõ kooni pümmes läts’, sõs inämp kavvõmp uuta es saa, jätse oina ketti ja aiõ lamba ringiga kodo. Imä pistse rüük’ma: «Kos sa oina jätit?!» Poiss’ läts’ tagasi, arvas’, et Varts ja köstre omma joba är lännü. Tä pästse oina vallalõ, karas’ säl’gä ja tuu pand’ õkva läbi surnuaia ummi armsidõ lambidõ poolõ juuskma. Ku köstre kuuldsõ, kuis maa müdises, jõudsõ tä iist är karata, a Varts es jõvva. Oinas pand’ õkva Vartsilõ takast säl’gä. Varts sattõ maaha, a pois’kõnõ jäi oinalõ säl’gä ja pand’ edesi.
«Kes minno leie? Kes minno leie?» küsse Varts, ku hinnäst üles aiõ. «Tuu oll’ vanasarvik,» ütel’ köstre. «Sõs oll’ iks suur’ ja karvanõ külh,» ütel’ Varts. Pääle tuud Varts inämp õdagu vai üüse surnuaian es käü.
üles
DIANA LEESALU (1982)
Kirjanik, dramaturg, lavastaja
Diana Leesalu nimega seotud teavikud Võru maakonna raamatukogude e-kataloogis RIKSWEB: vabasõnaotsing: Diana Leesalu
DIANA LEESALU sündis Põlvas 1. novembril 1982. aastal. Lõpetas 2001. aastal hõbemedaliga Põlva Keskkooli. 2008. aastal lõpetas cum laude Eesti Maaülikooli loodusvarade kasutamise ja kaitse erialal, 2012. aastal lõpetas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Lavakunstikooli XXV lennu.Töötab Tallinna Linnateatris lavastaja-dramaturgina.
“Kolmeaastaselt, kui minu vend läks esimesse klassi, õppisin tema selja tagant raamatusse piiludes lugema.” Koolipõlves tegutses Diana Leesalu aktiivselt mitmel alal: tegi sporti, laulis, näitles, osales õpilasomavalitsuses, korraldas üritusi, andis välja koolilehte. “Lapsepõlves olin ma suhteliselt rahutu hing. […] Üks minu suurimaid hobisid on siiski kirjandus. Olen juba lapsepõlvest saati armastanud kirjutada kõikvõimalikke jutukesi.[…] Alustasin oma esimesi “suurteoseid” viie-kuueselt. Päris naljakas on neid praegu lugeda.” Ta osales edukalt kirjanduskonkurssidel, tööd ilmusid koolialmanahhides, Põlva ja Võru lehtedes, Spordilehes ja noorteajakirjas Marker. Hiljem on Diana Leesalu avaldanud kaks noorteromaani, pikema lastejutustuse, lisaks jutte ja arvustusi kirjanduslikel veebilehtedel ning perioodikas.
"“Kaks grammi hämaruseni” kirjutasin ma esialgu ainult oma sõpradele.” 2005. a. ilmunud romaani sisuks on narkootikumide tõttu vanglasse jõudnud tüdruku meenutus lapsepõlves ja teismeeas läbielatust. Kirjatöö sai alguse keskkoolipäevil, jõudis lõpuni ülikooli teisel kursusel ja avaldati Doris Kareva kaasabil. “Lugu ei räägi minust, kuid räägib ühest tüdrukust, kelle sees on üsna palju mind. […] Mõned selle loo juhtumistest on aset leidnud minu endaga, mõned minu kaaslastega, mõned täiesti võõraste inimestega. Aga kõik raamatus on puhas reaalsus.” Romaan oli Betti Alveri debüüdiauhinna üks nominentidest.
Teine romaan, “Mängult on päriselt” (2006, 2011), noorsooromaani võistluse võidutöö jälgib paralleelselt ühiselamus elava õe ja isaga koju jäänud noorema venna ekslemist elu sihi ja inimliku mõistmise otsinguil. Kummalgi on oma probleemid lahendada, tuge ei leita lähedastelt ega ka teineteiselt, lõpplahendus on traagiline.
“Mäng tuli siis, kui igavaks läks ja mitte halligi polnud nendel pimedatel õhtutel ühikas teha. Ja te ei kujuta ette, mida üks koduse distsipliini ja täiskasvanud inimeste haardest välja pääsenud noor mõistus suudab genereerida, kui tekib reaalne oht igavuse käes otsad anda. Hulluks läksid asjad siis, kui vahe reaalsuse ja mängu vahel hakkas aeglaselt, kuid üsna järjekindlalt ära kaduma. Ja mingil hetkel oli mänguasju juba täiesti võimatu päästa... Ma oleks selle loo kirjutanud varem või hiljem niikuinii. Aga tundus, et just praegu on õige hetk. Kas või pelgalt sellepärast, et praegu ma veel tean ja oskan. Ma ei ole veel suureks kasvanud.”
"Mahajäetud maja" (2010) on fantaasiamaailma põikav lugu viienda klassi lastest, kes leiavad suvelaagri lähedalt metsast salapärase põhjatu keldriga maja. Nad satuvad kadunud tüdrukut otsides kummalisse maailma, kust polegi nii lihtne välja pääseda.
Diana Leesalu lauseid autobiograafiast, intervjuudest ja blogist:
… Olete pärit väikelinnast Põlvast. Kas elukoht on oluline, kui tahad raamatut kirjutama hakata? “Mõtlesin kunagi, et raamatuid kirjutatakse kuskil teistel planeetidel või vähemalt Tallinnas. Tõestasin iseendale, et nii need asjad ei käi. Tõsi küll, ma kolisin pärast seda Tallinna.”
… “Põlva […] Seal ma elan siiamaani, siis kui ma lõunaeestimaale satun. Kodu. Ema. Muud polegi vaja öelda ju :)”
… “Mõtted tekivad mul kogu aeg, aga iga hetk pole kirjutamiseks sobiv. Kõige rohkem peavalu tekitabki mulle vaba aja leidmine. Mingil hetkel tuleb mul surin peale. Seda põhjustavad emotsionaalsed laksud kas reaalsest elust või mõnest filmist, mida just vaadanud olen. Või siis mõnest raamatust või muusikast... Mitte et saaksin sealt sündmustikku või ainest, aga nad suudavad mind mingisse emotsionaalsesse seisundisse viia. Ja kui lisaks sellele seisundile on ka algidee, siis nii ta tuleb.”
… “Leian, et raamatu kirjutamine on parim viis öelda seda, mida mul öelda on. Ja lootus, et see lugu kasvõi natukenegi kedagi mõjutab, oli piisav ajend.”
…”Ma lihtsalt kirjutan, need lood on mu peas. Neis on palju mind ennast. Samas on mul alati võimalik öelda, et see on ilukirjanduslik tekst, kui miski mulle ebameeldiv tundub. Inimesed, kes neist sündmustest on osa võtnud, teavad, millised need päriselt olid.”
… “Raamat on hea, kui suudab tekitada lugemise ajal jõnksu ja pärast lugemist järellainetuse. Olen üritanud oma raamatuid kirjutada nii, et pärast nende lugemist värin sisse jääks.”
… “Mul oli tohutu hirm, et jäängi ühe-raamatu-kirjanikuks. Et olen enda tühjaks kirjutanud. Teise raamatu järel oli samuti tühi tunne, aga hirmu enam mitte. Kirjutan veel.”
Olulisimad tööd Linnateatris
dramaturgina: "Pál-tänava poisid" F. Molnár / M. Koldits, esietendus 2013
"Kolm vihmast päeva" R. Greenberg, esietendus 2013
"Lantimiskunstnikud" Näidend ja lavastus kahasse P. Piigiga, esietendus 2012
"Vaata, ma kukun" J. Emanuelsson, esietendus 2011
"Suur mees juba" K. B. Väljamäe / D. Leesalu, esietendus 2010
Olulisimad tööd väljaspool Linnateatrit
aktsioon "Batuudimees" koostöös Paavo Piigiga, esietendus Kinoteatris 2012
"Liblikapüüdja" J. Fowles, dram. D. Leesalu, esietendus VAT Teatris 2012
“Püstijalukomöödia” Kinoteater, esietendus 2011
Preemiad
Voldemar Panso nimeline preemia, 2011
üles
ENN ESKO (1933)
Ajakirjanik, kodu-uurija
Enn Esko nimega seotud teavikud Võru maakonna raamatukogude e-kataloogis RIKSWEB: vabasõnaotsing: Enn Esko.
Põlvamaa luule: antoloogia. 1999.
Lk 13-14: Enn Esko: Olen sündinud mardijooksmise päeval Vana-Antsla riigimõisas karjaravitseja peres esimese lapsena. Kuna minu vanemad olid sünnilt pärnakad, siis olen ka mina Võrumaal migrant ja võro keele eksam senini tegemata. Õppinud olen Kohilas, Jänedal, Leningradis, Võrus ja Tallinnas ning diplomi saanud agronoomia, sõjanduse, metallide lõiketöötlemise ja ajakirjanduse alal. Leiba olen teeninud mõisa seakarjas, rehapoisina, agronoomina, ehitustöölisena, klaasipuhujana, ajakirjanikuna, ajalehe Koit peatoimetajana, kinojuhina, Karilatsi muuseumi direktorina.
Kust on pärit sõnaseadmise tahtmine, ei tea, ju vist mardisantidelt, kes mõni tund pärast minu sündi külastasid meie kodu ja olid väga ilusasti laulnud. Kahjuks mina seda ei mäleta…
Enn Esko on Põlva kodu-uurimise eestvedaja ning juht. Koostanud Põlvamaa piirkondade reisijuhte (sarjas „Enne Pariisi käi Nuustakul“ ilmunud „Ahja, Mooste, Räpina“, „Karilatsi, Taevaskoja, Põlva“, „Veriora, Orava, Värska“), avaldanud Põlvamaa koolide ja Võrumaa kolhooside ajalugu käsitlevad kogumikud. Kahe luulekogu autor.
SIRJE VILL (1951)
Sündis Põltsamaal, õppis eesti keelt ja kirjandust ning näitejuhtimist. Töötanud Põlvamaal ajakirjanikuna, inglise keele õpetajana. Harrastusluuletaja, kodu-uurija. Kirjutanud lastenäidendeid kooliteatritele ja koduloolisi näidendeid omaasutatud Põlva Harrastusteatrile
Johannes Käisi preemia pälvisid Sirje Vill ja Kaja Lepik.- Koit, 2010, 5. jaan
Sirje Villa nimega seotud teavikud Võru maakonna raamatukogude e-kataloogis RIKSWEB: vabasõnaotsing: Sirje Vill
üles
JAKOB HURT (1839-1907)
Rahvaluule- ja keeleteadlane, vaimulik ning ühiskonnategelane.
Jakob Hurda nimega seotud teavikud Võru maakonna raamatukogude e-kataloogis RIKSWEB: vabasõnaotsing: Jakob Hurt
Jakob Hurt sündis Põlva kihelkonnas Himmaste külas Lepa talus. Tema isa oli mitmekülgne ja lugupeetud mees, pidas möldriametit, oli käsitööline ja külakoolmeister. Kodust sai Hurt kaasa tugeva religioosse vaimsuse ja huvi hariduse vastu, samuti rahvusliku kasvatuse. Tõsimeelsest hernhuutlikust perekonnast pärit protestantliku pastorina, kes andis eestlastele tagasi nende paganliku “vanavara” ja rahvusliku eneseväärikuse, on Jakob Hurt küllap üks eesti identiteedi võtmefiguure.
Vikipeedia: Jakob Hurt
Õppis Himmaste küla- ja Põlva kihelkonnakoolis, Tartu Kreiskoolis ja gümnaasiumis ning usuteadust Tartu Ülikoolis; sai 1886 Helsingi Ülikoolis dr. phil. kraadi. Oli 1865–66 Hellenurmes A. T. von Middendorffi perekonna koduõpetaja, 1868–72 Kuressaares ja Tartus gümnaasiumiõpetaja, 1872–80 Otepääl ja 1880–1901 Peterburis eesti Jaani koguduse pastor. Osales juhtivalt eesti rahvusliku liikumise suurüritustes. […] Taotles emakeelset kooli ja rahvahariduse edendamist. Taandus 1880. aastate alguses ühiskondlikust tegevusest ja pühendus teadusele.
Keeleteadlasena propageeris Hurt uut kirjaviisi ("Lühikene õpetus kirjutamisest parandatud viisi", 1864) ja korraldas tagajärjekalt eesti kirjakeelt, […] Ajaloo alal avaldas "Pildid isamaa sündinud asjust" (1879), milles on kasutanud rohkesti rahvaluuleainest.
Hurda peateened on eesti rahvaluule kogumine ja teadusliku publitseerimise algatamine. Ise alustas ta kogumist 1860, saanud äratust kodukohast ja "Kalevipojast". […] Aastast 1871 avaldas ajalehtedes 11 põhjalikku juhendavat üleskutset, 1888 ilmus "Paar palvid Eesti ärksamaile poegadele ja tütardele", milles ta selgitas rahvaluule žanreid ja kogumise tehnikat. Kogumist õhutas ta ka kalendreis ja erakirjades. […]
Publitsistikast on postuumselt avaldatud "Jakob Hurda kõned ja avalikud kirjad" (1939, toimetanud H. Kruus), "Kõned ja kirjad" (1989, koostanud Mart Laar) ja "Mida rahvamälestustest pidada" (1989, koostanud Ü. Tedre). Hurda kogumistöö pälvis nii ulatuselt kui ka metoodikalt rahvusvahelist tähelepanu juba tema kaasajal. Aastast 1992 antakse Jakob Hurda rahvuskultuuriauhinda.
Mart Laar. Raamat Jakob Hurdast. 1995
Lk 17 : Meenutustes lapsepõlvest on Hurt üles tähendanud järgmised märksõnad: „Karja vastal käümine. Hainah käümine. Tsuklemine. Küllä tükmine. Uah käümine. Noore uibo-ubina. Keldre kaivmine. (---) Void-leib, mis anti ja söödi (pudi). Lell Peeter ja tema nikerdamise tüö. Magamine lellega ja sute undamine.“ Talu käsutuses oli küllalt palju maad, kuid see oli kehvapoolne, nii et toiduse hankimiseks tuli rakendada kogu pere tööjõudu. Väike Jakob võeti juba paaripäevasena kaasa heinakaarele, seejärel viljalõikusele.[…] Hurt: „Kõrged ja kaugeleulatuvad taotlused ei ääristanud mu lapsepõlve, aga teda ei rõhunud ka vaesus ja toidumured. Rikaste laste mõnusid pole ma kunagi maitsnud, küll aga olen ma vapralt talulastega taluõuedes, maanteedel, põldudel ja metsades ringi jooksnud, kurni mänginud ja koldesse tuld teinud, heina kokku võtnud ja koldesse tuld teinud, heina kokku võtnud ja körti keetnud.
Teisalt erutasid vaikse ja vahetevahel kaaslastest veidi eemalegi hoidva lapse fantaasiat Põlva hernhuutlaste palvemajas peetud jõuluõhtud oma küünaldesära ja koorilauluga. […] Hernhuutluse kõrval elas konservatiivse ja alalhoidliku vaimuga Põlva kihelkonnas edasi ka vana lauluvara, mõjutades oma salapärase vaimuga tugevasti noore Hurda mõttemaailma. […] Nende emotsionaalsete mõjutuste kõrval oli Hurda lapsepõlv täidetud ja teistlaadi mõjutustest. Kihelkonna alalhoidlikku vaimu mõjutasid järjest tugevamini moodsad valgustusest kantud ideed. Hurda isa oli ja ikkagi ka edasipüüdlik koolmeister, kelle kodus vaimuliku kirjavara kõrval liikus ilmalikkegi raamatuid. Koolituba oli väiksele Jakobile mänguruumiks ja õppetoaks, isa õpilased esimesteks mänguseltsilisteks. Varakult, lausa märkamatult õppis Jakob lugema ja luges varsti kogu perele õhtutundidel raamatuid ette. Eriti on talle tollasest lugemisvarast meelde sööbinud vaga Jenoveeva elukäik.
Hurda kasvuaastad olid ühtlasi murranguliseks aastakümneks Eesti ühiskonnale. Need „murrangulised neljakümnendad“ ei saanud jälgi jätmata mööduda ka Hurda lapsepõlvest. Nii leiame tema meenutustest märksõnad: „Vaene aig. Pallo sante. Orjuse aig. Nälä aig. (---)Voori pääl käümine. Väeteenistus (Pika Piedre Mammasteh: ragi uma päkä är, sai 40 huopi)
Minevikumälestusi: Põlvamaa kodulookogumik. 1998.
Lk 7-17 Liina Kähr. Jakob Hurt sugulaste mälestustes.
Minu esimene kokkupuude oma sugulase Jakob Hurda luuletusega „Karjapoiss“ oli 1952. või 1953. aasta suvel, kui koos vanaisa Maks Hurdaga [Jakob Hurda õe Eva poeg] karjatasime oma pere lehma ja kolme lammast Lepa talu metsamaadel. Vanaisal oli hea lauluhääl ja ta laulis ikka:
Tulge kokko külälatsõ,
karjankäüjä kasvulatsõ,
taha teile lugu laulda,
imeasju avalda.
Karjapoiss om kuningas,
suurõ valla valitseja,
palljo pere pidäjä.
[…]
Hurda talo vahtsõnõ elo Harju Ülle Uma Leht, 2010.10.19
24. hainakuu pääväl peeti Põlva küle all Himmastõn pito suurmehe Hurda Jakobi kodotalo kõrda tettüisi huunidõ (ait, sann ja keller) avvos. «Väega illos, niivõrd sarnanõ vanaga!» kitt’ huunidõ vahtsõt vällänägemist Hurda Jakobi sugulanõ, kodo-uurja Kähri Liina. «Ei tiiä, kas ka maja vahtsõst ehitämises väke om, tuu oll’ iks väega suur hoonõ, a alalõ om õnnõ lävepakk.» Elotarõ palli maaha 1975. aastagal, vanno pilte ja Kähri Liina mäletämise perrä om parhilla tettü tuust vahtsõ joonissõ.
Hurda Jakobi Lepä sünnütalo umanik Põlva rahvaharidusõ selts ostsõ talo 2008. aastagal Ludvi Aaro käest. […] Huunidõ vallategemise pidol anti üle ka timahavadsõ Hurda Jakobi nimelidse rahvuskultuuri avvohinna. […] Põlva rahvaharidusõ selts jagi Hurda-avvohindu joba 19. kõrda, tuud om tettü 1992. aastagast pääle.
Sirje Vill. Näitemänguraamat: Põlvamaa paremad pojad. 2009
Lk 16-31 Sirje Vill. Jalutuskäik Jakobiga: Vabaõhuetendus kolmes osas Põlva kirikuaias, Himmaste Algkooli juures ja Hurda sünnikodu Lepa talu õuel. Esietendus Põlva Harrastusteatri esituses 22. juulil 2001.
Rahvas tervitab kirikuaias Põlvasse tulnud Jakob Hurta. Hurt läheb kodutallu omakseid külastama. Hassi Liisale kangastub unenäos pildike Jakobi lapsepõlvest.
Lk 32-48 Sirje Vill. Kas karjapoiss jääb kuningaks?: Paar pilti Jakob Hurda elust: Vabaõhuetendus kahes vaatuses Põlva kalmistu jutluseplatsil ja Himmastes Hurda sünnitalu õuel. Esietendus 12. juulil 2003 Põlva Harrastusteatri esituses.
Põlvalaste seas on põlvest põlve levinud üks ilus lugu. Oli aasta 1864. Põlva kiriklasse oodati pikisilmi Võru tohtrit Friedrich Reinhold Kreutzwaldit kui head sõpra ja väärilist malemängupartnerit. Kreutzwaldil oli omakorda just Põlvasse kokku lepitud kohtumine kuulsa kunstniku Johann Köleriga ja hiljuti Tartusse naasnud kirjaneitsi Lydia Jannseniga, et ühiselt teekonda Võrru jätkata. Juhtumisi trehvati Jakob Hurdaga, kes kiirustas isa kalmule. Noortele omase tormakusega arutati isamaale tähtsaid asju ja peeti tulevikuplaane…
Lk. 65-71 Sirje Vill. Jumalaga, härra pastor!: Kammernäidend. Esietendus 3.novembril 2007 Põlva Harrastusteatri esituses.
See lugu viib vaataja ajas tagasi. On aasta 1885, mil Lydia Koidula teeb oma viimase külaskäigu Jakob Hurda poole Peterburi, kaasas tütred Anna ja Hedda…
üles
JAAN KAPLINSKI EOSTES
Põlva maa, meel ja keel. Jaan Kaplinski. Eesti Loodus 2010, nr 6/7
Vanaisa Jaan sündis Eoste külas mõned kilomeetrid Põlva raudteejaamast Räpina pool, päris selle paiga lähedal, kus Ahja ja Ora (ehk Põlva) jõgi kokku jooksevad. Veel lähemal Põlvale on Himmaste, kust on pärit Jakob Hurt. Himmaste Hurtadega oleme mitme abielu kaudu ka seotud.
Jaan Kaplinski: elukäik: : …kahel vanaisa sünnikülas Eostes veedetud suvel. Tädi Marta oli oma kodust Soodla talust välja aetud ja elas Kahu talus, kust pererahvas oli küüditatud. Kahul oli Marta ka kolhoosnik ja tema hooldada oli kolhoosi kanala - selles töös ma abistasin teda natuke, millest samuti on kirjutatud juba mainitud raamatus "Kust tuli öö". Seal on juttu ka mu sõprusest naabrilaste - Mati ja Mallega. Tädi Martale ei olnd jäänd kuigi palju lugemisvara. Olid vaid mõned aastakäigud "Maretit", "Ajakirja Kõigile" ja paar kanakasvatuse käsiraamatut, mida lugesin hoole ja huviga, tehes mõttes oma kanala asutamise plaane, mis on küll siiani teoks tegemata. Eostes jooksevad kokku Põlva (Ora) ja Ahja jõgi, esimene tasase voolug a ja mudase põhjaga, teine liivapõhjaga ja kiire vooluga. Ahja külmas vees tegin algust ja esimesed edusammud ujuma õppimisega. See oli üks pöördepunkte mu elus: enne umbes 11 aastaseks saamist ma kartsin vett ja keeldusin suplema minemast rohkem kui paar korda suve jooksul, kuigi ema oli viind mind Pärnusse mere äärde ja Elvasse järve äärde. Eostes aga sain veekartusest (keegi arvas, et see algas sellest, et ema mind titapõlves üritas külma veega "karastada") jagu ja pärast seda ei ole ma enam külmetushaiguste käes kannatand. Kui enne olin haiglane ja kidur, muutusin nüüd terveks ja pole seni tunnud suuremat põhjust tervise üle kaevata, olles selkombel ühtaegu nii hoiatav kui julgustav näide külma vee mõjust noorele organismile.
Nii Eostes vanatädi juures, Räpinas kui Tammikul rääkisin peamiselt võru keelt, mille niimoodi päris korralikult selgeks sain.
Põlva maa, meel ja keel. Jaan Kaplinski. Eesti Loodus 2010, nr 6/7
Mälestustest kirjutades nõuab võru keel oma õigust.
Kävemi mõnikõrd Taivaskoan. Mi pere mälestuisin ommaki tsitaadi võrokiilse*. Vana möldri Muuga, kedä kutsuti vanas Porgandis (tiiä-i, mille Porgandis, om jo võro keeli porgand ‘põrges’) olli kõva tehnikamiis, ehiti veskile elektrijaama ja vei küllä ka elektri. Olli vanalelle laudan ka elektrit pandnu, võtnu kastist pirne, kaenu, ütelnü „Kae, kärblase rõipe omma tõse täüs sittunu,” lakatanu sis keelega pirni puhtass ja keeränü pessä. Üts tiijuhatamise jutt olli mi perepärimusen ka. Umbes nii: „Mine siist toda kõverat kõivo piten, sis pöörä tast sepä perse takast kura kätt ja tansamatsen mõtsa takan ta omgi.” „Sepä perse takast” tähend sepikoa takast.
Ku ma lats olli, es kõnela Eosten kiäki eesti kiilt, inne võro kiilt. Prõlla om Põlvan võro kiilt veedü kuulda, turul saa iks kõnelda, a poodin suurembalt jaolt müüjä kõnelase eesti kiilt. Ku küsüt võro keelen, vastatas inämbält jaolt eesti keelen: peräkõrd nimä pelgäse, et piä võro keele kõnelejat matsis, kiä mõista-i eesti kiilt ...
Võro liin om viil võro keele viimäne kants, saa nätä, kas tä pidä sääl vasta vai ei. Väega kaho olessi, ku tuu esivanembide kiil vällä koolessi. Timägä üten häädüssi tükükene umma elo, umma kodotunnet. Nii pallo om kaonu tuust aost, ku külälatsiga jõõ veeren joosi, tsukleman käve ja ilma asju aroti. Kävemi mõnikõrd Taivaskoan läbi kroonumõtsa, nigu imä toda vanna mõtsa kutse. Taivaskoa all olli viil alale Saesaare kärestik ja jõen olli hulga palke, näide pääl sai turnigi. Ja päiv muku paistu, imelik, et mälestüisin iks paistus päiv, vihmätsist ilmust jää-i pallo miilde. Saesaaren holisi Ahja jõgi kivve vaihel ja päiv helksi lainitsäbärilt vasta. Sääne pilt om mul meelen, püsüs surmani vist.
Võrumaa mõisad. Tallinn, 2012. 319 lk. Lk 174-179 Mooste mõis
üles
VAIKE PILVISTU (1926-1993)
Harrastusluuletaja
Vaike Pilvistu nimega seotud teavikud Võru maakonna raamatukogude e-kataloogis RIKSWEB: vabasõnaotsing: Vaike Pilvistu
Nasta Pino. Kusagil kõrval. Sirp, 2006, 13. okt.
Kusagil kõrval on veel üks kirjandus. Selle teevad autorid, keda kunagi ei arvustata, kelle nimesidki teavad vähesed, sest nende raamatuid ei tutvustata ajakirjanduses, ei esitleta seltskonnas. […] Põlvamaal Moostes elas haige naine Vaike Pilvistu. Tööõnnetusest jäänud vigastuse tõttu ei pääsenud see inimene aastaid kodust välja. Ta ei langenud masendusse, ta hakkas luuletama. Trükkipääsemiseks üsna keerulisel ajal ilmus temalt kolm kogu: “Hingeaken” (1982), “Käed” (1985) ja “Suur tee kõliseb kõrva” (1987). Naiseliku tundlemise kõrval on neis kogudes ilusat looduslüürikat ja ehedat elusolemise rõõmu...Vaike Pilvistu suri 67-aastasena, täna mäletatakse teda vaid kodukülas.
Vaike Pilvistu. Suur tee kõliseb kõrva. 1987.Lk 15:
Ajast aega jooksevad
rahvalaulikute
sõnasipelgad
selgroogupidi
tänasesse tuhandesse,
tulevasse uude.
Kas keegi mäletab
saja aasta pärast
tänaseid toredaid,
aga naised astuvad
rõhude kõrinal,
kaelarahade tärinal
uhkelt ette
ja laulavad nendest,
kes elasid südamesse.
KARL PILVISTU (1923-2008)
Aiandusagronoom, Mooste külateatri Virvendus kauaaaegne juht. Avaldanud trükis aiandusraamatu, luuletusi, näidendeid, humoreske.
Karl Pilvistu nimega seotud teavikud Võru maakonna raamatukogude e-kataloogis RIKSWEB: vabasõnaotsing: Karl Pilvistu
üles
JAAN VAHTRA (1882-1947)
Kunstnik, kunstiõpetaja, kirjanik, ajakirjanik.
Jaan Vahtra nimega seotud teavikud Võru maakonna raamatukogude e-kataloogis RIKSWEB: vabasõnaotsing: Jaan Vahtra
Vikipeedia: Jaan Vahtra
Jaan Vahtra sündis Võrumaal Moostes Kaarukülas Kitse talus talurentniku peres. 11-aastasena läks Jaan Vahtra Vanaküla vallakooli. 1896. aastal jätkas õpinguid Räpina kihelkonnakoolis.
Töötas Võrumaal talusulase ja Räpinas ning Meeksis vallakirjutaja abilisena. Aastatel 1901–1909 oli kooliõpetajaks Parapalus ning Põlvas Peri-Metste vallakoolis. Oli 1909–1911 ajakirjanik Viljandi Teataja juures. Just Viljandis nägi tollal juba 29-aastane tulevane kunstnik Vilhelms Purvītise maastikumaalide näitust "mille mõju oli nii rabav, et otsustasin minna õppima joonistust ja maalikunsti". 1911. aasta sügisel sõitis Vahtra Riiga ning õppis 1912–1913 Riia linna kunstikoolis Purvītise juures, tehes samal ajal kaastööd ajalehtedele ja joonistades karikatuure läti pilkelehele.
1913–1916 jätkas õpinguid Peterburi Kunstide Edendamise Seltsi joonistuskoolis. [...]
Mobilisatsiooni tõttu 1916. aastal õpingud katkesid. Rindele saatmist õnnestus Vahtral vältida. Ta viibis oktoobrirevolutsiooni aja Peterburis ning võttis osa Talvepalee vallutamisest 24.-25. oktoobril 1917. [...]
Järgmisel aastal kutsuti Vahtra Võrru joonistusõpetajaks. Kunstiakadeemia jäi lõpetamata. Eestisse naasnuna töötas ta 1918–1924 Võrus ja aastail 1924–1926 Tartu gümnaasiumides. 1926–1933 oli Tartu Kõrgema Kunstikooli Pallas õppejõud. 1923. aastal sai Vahtrast tookordse Eesti avangardseima kunstirühmituse Eesti Kunstnikkude Rühma asutajaliige. [...] 1935. aastal jäi kunstnik pensionile ning oli 1935–1940 kirjastuse "Noor-Eesti" kunstiline konsultant. Sellesse aega jääb viljakas periood raamatuillustraatorina.
Nõukogude võimu kehtestamisel Eestis 1944. aastal asus Vahtra Võrru, kus võttis osa ajalehe "Töörahva Elu" organiseerimisest ning oli kuni 1945. aasta märtsini selle peatoimetaja.
Jaan Vahtra suri 1947. aastal. Ta on maetud Põlva surnuaiale.
Looming kirjanikuna:
Võimeka kirjamehena on ta kirjutanud noorsoojutte, jutustusi, noorusmälestusi. Jaan Vahtra jutud lastele ja noortele põhinevad suures osas rahvapärimustel ja autori enese lapsepõlvemälestustel. Tema tondijutud ja muud muinaslood keskenduvad eetilistele probleemidele – inimeste heade ja halbade omaduste kaalumisele. Aastatel 1933–1940 avaldas ta kaheksa kirjanduslikku teost, nende hulgas suure autobiograafilise teose "Minu noorusmaalt" I-III ja põhjaliku "Joonistamisõpetuse".
Enn Tuuling (Jaan Vahtra kolleeg „Töörahva Elu“ päevilt) on 1969. aastal kirjutanud: „Eesti uuemas kultuuriloos on Jaan Vahtra nimi kunstniku ja kirjanikuna hästi tuntud. Eriti lähedane on ta meile, võrulastele, kuna olles ise päritolult võrumaalane, on ta elurännakud teda sageli tagasi toonud oma kodupaika, mida ta siiralt armastas. Paljud vanema põlve võrulased mäletavad veel praegugi Jaan Vahtra imposantset kuju: peas laiaäärne kunstniku-kaabu, suus sirge pika varrega piip tormamas...“
Võrumaa Keskraamatukogu: Võrumaa lastekirjanikud: Jaan Vahtra
[...] Jaan Vahtra koolitee jäi rahapuudusel lühikeseks, oma kirjanduslikke ja kunstikalduvusi arendas ta esialgu iseseisvalt. Tema luuletusi ja jutte trükiti alates 1900. aastast ajakirjanduses, sealhulgas ka Lastelehes. Pikapeale sai kunst ülekaalu ja jäigi Vahtra põhialaks, kuid selle kõrval tegeles ta pidevalt ka ajakirjandusliku tööga, tõlkis ilukirjandust eesti keelde, kirjutas jutte, rahvajuttude töötlusi ja mälestusi.
Lastele on Jaan Vahtra kirjutanud lapsepõlvemälestustel põhinevad jutukogud „Kuldne laev“ (1938) ja „Metsajärv“ (1940) ning jutu “Õngitsemas“ (1946). Hiljem on laste lugemisvarasse läinud ka mälestuste lapsepõlve ja kooliaega kujutav 1. osa.
Rahvajutte ja kodukandi loodust kirjeldab Vahtra kuivavõitu sulega, kuid mälestused karjapoisipõlve tempudest ja neil põhinevad lastejutud on visandatud elavalt ning meeldejäävalt. Neis juttudes ärkab ellu 19. sajandi viimaste kümnendite Põhja-Võrumaa külaelu lapse nähtuna. Jutus „Õngitsemas“ (1946, 1992) annab Jaan Vahtra vana kalamehe suu läbi edasi oma kogemusi kalavetelt – algaja õngemees saab seeläbi palju kasulikke näpunäiteid.
Valik Vahtra tondijutte, lastejutte ja lapsepõlvemälestusi ilmus pärast sõda kogudes: „Metsajärv“ (1982) ning „Minu lapsepõlve kodud“ (1982).
Jaan Vahtra lauseid mälestustest ja juttudest:
… „Aga meie, lapsed, saime siis eriti ärksaks, kui lell hakkas kõnelema imelisi jutte vanapaganatest, vaimudest, nõidadest ja soenditest ehk libahuntidest.“
… „Kord, 1899. aasta algul lugesin „Olevikust“, et lehe toimetaja A. Grenzstein hakkab koguma mitmesugust materjali rahva minevikust ja olevikust oma „Kirjakogu“ jaoks. […] Kirjutasin üles, mis ma olin kuulnud räägitavat mõisnikkudest, kirikuõpetajaist, mõnest iselaadi talumehest, ning teateid muinasajalooliste kohtade ja kohanimede kohta. See oli minule huvitav tegevus ja vist minu esimene kirjanduslik tegevus üldse. Aga „Olevikus“ leidus ka rohkesti jutte ja üsna tihti luuletusi. […] …nende mõjul hakkasin ka mina „luuletusi“ sepitsema.“
… „Ühest küljest oli ajalehetöö mulle siiski väga õpetlik: ma õppisin oma mõtteid lihtsamalt ja selgemalt paberile panema.“
Jaan Vahtra. Minu lapsepõlve kodud. 1982
Lk 5-18: Seal hõljusid laiad rukkiväljad, oli külatänav ja vana haraline pajupuu kasvas Vainuoru veerul, üle madala keldri õlgkatuse. [...] Võrumaal Mooste vallas Kaarukülas Kitse talus oli mu sünnipaik, oli mu lapsepõlve kodu. Pikk, madal õlgkatusega rehetare seisis seal, otsakambriga ja laia muldveerega. Lai ja ruumikas oli õuemuru, ta ümber madalad hooned: suvine suitsukoda, laut, küün, aidad, tall tallipealsega, kuhu meie, lapsed, armastasime redelit pidi ronida, sest sealt võis näha kaugele – üle küla, üle Anooja või Kauksi jõe luha, koguni kaugele Anooja taha, kus sinetas kõrge-kõrge mets – Anooja palu.
Aga kesk õuemuru seisis valdaskaev kõrge kaevukooguga, kus sageli istus valta tipul suur must vares ja kraaksus kurjasti kraak, kraak! Viltu roodjas-aed piiras kõikjal õue ja tänavaid. [...] Kulges lai külatänav läbi küla,ühel pool tänavat talud ja teisel pool laiad-laiad viljapõllud. [...] Külatänav – see oli suvel meie mängumaa. [...] Ühel märtsipäeval läks isa kodust, jäi mitmeks päevaks ära, ja kui ta tagasi tuli, siis kuulsin, et ta emale kõneles: „Leidsin viimaks ühe kohakese, kus saab elada. Too on Koiola vallas Holvandi küla tagamaadel Kivijärvel. Sain osta seal majakese ja sinna juurde ka maad rentida.“ [...] Laaditi regedele terved koormad kraami ja ema ütles meile: „Lapsed, nüüd ruttu riidesse. Meie peame siit talust lahkuma, sest vanaisa on lubanud talu lellele.“ [...] Maha jäi kodutalu, külatänav, Anooja valendav luht ja kõrge sinetav Anooja palu. Maha jäi kõik, mis oli olnud seal armas, - kadus jäädavalt mu esimene lapsepõlve kodu.
See oli hoopis väike majake, õlgkatusega, seal sügavas Võrumaa nurgas [...] Kivijärve kaldal, kuhu olime elama tulnud siis, kui olin kaheksa-aastane. Kesk metsasalusid, lagendikke, võsastikke ja sookolkaid seisis too onnike, madal ja inetu, kaugel külast ja teistest onnidest. Vähemalt paistis see mulle nii, sest tee külast sinna näis olevat lõpmata pikk. [...] Aga kui hakkas paistma kevadpäike ja punetama hakkasid lepavõsad, kasetukad ja kuuskede tipud; kui isa laskis kaskedest mahla ja metsad hakkasid kajama lindude laulust, siis ununes peagi kadunud sünnikoht ja siinne elu muutus huvitavaks.
[...] Talve tulekul koondus kogu elamine onni. Isa oli toonud laadalt aabitsa, mille kaanel oli suur punane kukk, kes seisis ühe jala peal - teise jala varvaste vahel hoidis ta lahtist raamatut. […] Ema võttis mind voki juurde käe kõrvale, näitas aabitsast tähti ühekaupa ja nimetas nende nimesid. Hoidsin õlekõrre abil tähtede rea käes, hüüdsin emale valjusti järele, - ja vaata imet: jõuluks olid kõik tähed selged. [...]Ja kui huvitav: raamatuis oli lugeda väga imelikke lugusid, sääraseid, mida ei rääkinud ei isa ega ema. Isa kapis leidus isegi sellisedi raamatuid, kus oli lugeda tontidest ja vanapaganatest. Lugesin sääraseid juudajutte ahnelt, kuid pärast seda ei julgenud ma enam üksipäini pimedasse tuppa jääda või õhtul välja õue minna: mulle näis, et pimedas võivad olla vanapaganad. Veel hullemaks muutus lugu siis, kui mõnikord mõni võõras tuli ja rääkima hakati tontidest, pealegi kui kinnitati, et tonti olevat alles hiljuti seal ja seal nähtud. Kuulasin põnevuses ema selja taga neid õudseid jutte ja jäin uskuma, et küllap need juudad ikka tõepoolest on olemas: tontidest on lugeda raamatus ja räägivad neist ka suured inimesed... [...]
Lk 26: Kord pühapäeva õhtul istus meie väikeses kambris koos mitu meest. Olid tulnud meie poole juttu vestma mõned lähedaste metsaonnide mehed. Minu isa oli suur jutumees, noores eas palju käinud ja palju raamatuid ning ajalehti lugenud. [...]
Korraga ütles Vinne-Juhan: „Ega see Kivijärvgi ilma vanapaganateta ole. On neid siingi ja on neid ka nähtud. Kui mina noomees olin ja siia tagamaadele onni hakkasin ehitama, siis ütles Tanno talu vanamees kohe, et muidu on siin kõik hästi, aga järve ei või suplema minna – võib ära uppuda. Siia on nii mõnigi oma elu jätnud...“ [Järgnevad Kivijärve kandi rahvajutud]
Lk 37-38 Oli meid hulk karjapoisse ja mõned tüdrukud. Nii mitmelgi seisid järgmisel nädalal koolipäevad ees ja sellepärast püüti kasutada viimaseid vabaduspäevi nii hästi kui võimalik. Olime teinud maha hiigeltule, olime kaevanud koristatud kartulipõllul mahajäänud kartuleid, küpsetasime neid, paugutasime rängasti tulipüssi.
Viimaks, kui sellest kõigest küll, külitasime mõnusalt käsipõsikil heleda tule ümber ning vestsime kõiksuguseid juudajutte, mis keegi kodus vanainimestelt oli kuulnud. Vestsime järgimööda, keegi ei tohtinud vahele jääda. No olid need alles jutud, üks õudsem ja kummalisem kui teine. Mina olin poistest kõige väiksem, kuid siiski samuti kuraasikas kui teisedki.
Lk 41-46 Seal kus Koiola valla Kiisaküla tagamaad ulatuvad välja mudase Lutsuoja äärde ja otse kõrgekaldalise Vanaküla alla, seisi tol ajal liivanõmmeline männimets – Vanaküla palu. [...] Elasime tol korral Kiisakülas, Oro talus, kuhu minu isa oli tulnud Kivijärvelt Oro talu rentnikuks. Oli Oro talus kaks teist minuealist poissi – Kusta ja Saamuel, Oro peremeeste pojad. Käis kogu talu kari ühes ja meie, kolm vahvat selli olime agarad karjakuningad. Rändasime tihti oma ühise karjaga Vanaküla pallu. [...] Aga talvel, siis vadisime kõik kolmekesi koos Vanaküla kooli. Tuli nii, et koolis tõusin ma esimeseks poisiks ja istusin esimeses pingis, kuna mu vahvad karjasõbrad pidid leppima kohtadega kaugel tagapool. See asjaolu minu karjasõpradele hästi ei meeldinud, kuid tüliküsimust sellest ei tehtud, - jäime sõpradeks ikka, kuni oli karjaskäimist ja koolipõlve, kuni mind viidi sõpradest lahku – Räpina kihelkonnakooli, kuhu ma nii väga ihkasin.
Lk 85-86: Kauksi-Peravald – see on Mooste valla viimane sopp Põlva ja Räpina kihelkonna piiril. [...] Neis taludes rändas aastail 1897-1899 minu isa, kaasas neljaliikmeline perekond. Rändas talusulasena, aastast aastasse, nii, kuidas leidis kasulikuma kauba. [...] Oli meil Peravallas seesugune „kodu“ 1897-1898. aastal Põdra talus ja järgmisel aastal Visaku talus. Olid need aastad rasked meile, raskemad, mis üldse elatud. [...] Kuid siiski käisin ma talviti Räpina kihelkonnakoolis. [...] Seal Visaku talus oli meil korteriks kojakamber, vaevalt rohkem kui süld lai ja pikk, väikese neljaruudulise aknaga. Minu kraami jaoks oli antud vankrikuur, mis saigi minu täielikuks suvikorteriks.
Lk 108-109: Kevadel koolist lahkudes kõndisin Kauksi-Peravalda, kus mu vanemad olid töölisteks Visaku talus juba teist aastat. Algas suvi, nagu eelminegi oli olnud: tegin isa seltsis talu nurmedel tööd, kõndisin pühapäeviti ümbruse sookäärudes ja metsasaludes ringi, õngitsesin kaugel suures soos väikesel Rihajärvel musti ahvenaid. Aga vahetevahel istusin kuskil põõsavilus ja lugesin mõnda raamatut, mille kas isa käest või mõnest naabertalust olin saanud. Ja selle kõrval tegin tihti joonistuskatseid: läksin kuhugi kõrgema koha peale ja katsusin pliiatsiga üles joonistada mõne hoone, puu või koguni ümbruse. Neist katsetest aga ei tulnud kunagi midagi välja – ikka tuli pilt teistsugune, kui ümbrus või asi tegelikult oli.
Paha ilmaga – siis istusin ma oma vankrikuuris ja kirjutasin. Olin ette võtnud kirjutada koguni suurt romaani, milles tahtsin käsitleda põhiainena „Räpina mässu“, millist lugu ma olin rahvasuust kuulnud. Aga kui mõni kaustikulehekülg oli täis kirjutatud, siis oli minu jõud ja oskus korraga otsas ja romaan jäigi kirjutamata. Kuid luuletaja olin selle eest kõva.
Allas, T. Jutu periselost lämmistäse hinge. Uma Leht, 2009, 1. dets
[...] Mälehtämise püsümisele, avitas üten ka Ostrovi Marju hobi: laonuist talokotussist pilte tegemine. Näütüses kiränik ja kunstnik Vahtra Jaan (1882–1947) elli üten vanõmbidõga Kauksi-Perävallan Visaku talon aastil 1898–1899. Vahtra nimmas’ taad Visaku talos selle, et sääl ellivä Visaku-nimelidse inemise, ammõtlikult oll’ taa Koosa talo. Parhilla om taa kotus Kanasaarõ külä ala pant. Vahtra vanõmba olliva Visaku talon tiinmän.Vahtra elli seo vankrikuuri häädkätt otsan, miä om maa päält kaonu. Sääl oll’ ka mälehtüstahvli Vahtra avvus, mink võtt’ hindä kätte lähkül elläv kodoluulanõ Pintsaarõ Asta.
Sirje Vill. Näitemänguraamat: Põlvamaa paremad pojad. 2009
Lk 72-91: Sirje Vill. Kuldne laev: [näidend Jaan Vahtrast 6 pildis proloogi ja epiloogiga, esietendus Põlva Linna harrastusteatri esituses 28. juulil 2007 Põlva Intsikurmus]
http://www.kesknadal.ee/g2/uudised?id=9208
Põlva harrastusteater tegi vabaõhuetendusega „Kuldne laev" tänukummarduse nii Jaan Vahtrale kui ka tema loodud Põlva Rahvahariduse Seltsile. Etendus toimus Intsikurmus. Just Vahtra avastas Põlva lähedal Intsikurmus kena kohakese, kuhu soovitas laululava püsti panna.
Kireva loo kuulsa kaasmaalase noorusest kirjutas ja lavastas Sirje Vill. Dokumentaalnäidendis „Kuldne laev" elustuvad pildid läinud sajandi alguse Põlvast ja selle lähiümbrusest. Puruvaesest saunikupojast Jaanist sirgub tõeline härrasmees, kelle sihiks saavad Peterburi ja Pariis ning keda kutsub vastuvõtule Tartu linnapea isiklikult. Ümbruskonna tüdrukud lähevad tema pärast armuvalust hulluks. Kuid üle kõige armastab noormees raamatuid, ning need koos pintslite ja värvidega jäävad talle truuks elu lõpuni. Vahtra on nõudlik oma sõprade suhtes – need peavad olema intelligentsed ja vaimukad. Ta aitab esimese palve peale küla vaesematki elanikku.
Lavaloo sündmustik algab ja lõpeb Intsikurmu lauluväljakul.
üles
JOHANNES KÄIS (1885-1950)
Pedagoog ja kooliuuenduslane.
Johannes Käisi nimega seotud teavikud Võru maakonna raamatukogude e-kataloogis RIKSWEB: vabasõnaotsing: Johannes Käis
Vikipeedia: Johannes Käis
Johannes Käis: virtuaalne teabevärav 26. detsembril 1885. aastal sündis Võrumaal Rosma külakooliõpetaja Peeter Käisi peres tulevane pedagoog ja kooliuuendusliikumise juht Johannes Käis. Oma õpinguteed alustes Johannes isa käe all Rosma külakoolis, aastatel 1897-1899 jätkas õpinguid Põlva kihelkonnakoolis ja 1900-1903 Võru linnakoolis. 1903 sooritas Johannes Käis Pihkva gümnaasiumi juures kreiskooliõpetaja kutseeksami ning asus tööle Lätimaale Limbaži linnakooli (1903-1906). 1904. aastal lõpetas Käis eksternina Peterburi Õpetajate Instituudi. Järgnes töö õpetajana Valmieras ja Riias. Johannes Käis pani aluse Eestis loodusõpetuse metoodikale ja propageeris kooliaedade kujundamist. 1918. aastal lõpetas ta Petrogradi ülikooli füüsika-matemaatikateaduskonna 1. järgu diplomiga. 1917-1919 oli Käis Vologda Õpetajate Instituudis geograafia ja loodusõpetuse õppejõud ning direktor, 1919-1920 Pihkvas Rahvahariduse Instituudis lektor ning kubermangu haridusosakonna instruktor.
Johannes Käis naasis 1920 Eestisse. 1920-1921 töötas ta Haridusministeeriumis riigikoolinõunikuna (osales avalike algkoolide seaduse elluviimises ja algkooli õppekavade koostamisel).
Vastuolude tõttu uue haridusministriga lahkus Käis ministeeriumist 1921. aastal ja palus end määrata äsja avatud Võru Õpetajate Seminari direktoriks. Käis töötas Võru Õpetajate Seminari direktorina aastail 1921–1930. Tema juhtimise all kujunes seminarist uuendusmeelsemaid õppeasutusi Eestis, kus rakendati ja propageeriti reformpedagoogika põhimõtteid. Paljudest seminari kasvandikest kujunesid silmapaistvad pedagoogid ja kooliuuenduse pooldajad. Võru Õpetajate Seminar suleti seoses muutustega Eesti hariduspoliitikas 1930. aastal.
[...] Johannes Käis suri 29. juunil 1950.
Rosma ristimets
Eesti vaimse kultuuripärandi nimistu: Rosma ristimets
Ristipuud on ristimärke kandvad teeäärsed üksikud puud või ristidega puud metsas. Ristipuud kuuluvad vanasse matusekombestikku, mida tänase päevani on järgitud Kagu-Eestis, ennekõike Vanal Võrumaal. Ristipuid ja metsi võibki tänapäeval näha vaid Kagu-Eestis.
Siinse traditsioonilise matusekombestiku üks rituaale on risti puusse lõikamine lahkunu viimsel teekonnal kodust surnuaeda. Risti lõikab reeglina lahkunu meessoost sugulane. See omanäoline toiming on seotud ürgvana uskumusega puust kui hinge asupaigast. Nelja Kagu-Eesti maakonna teedel on välja kujunenud oma traditsioonilised ristilõikamise kohad, kas ristimetsad, küla ristipuud või individuaalsed (pere)puud.
Rosma mets oli ja on kohaks, kus peatuvad toimingu läbiviimiseks Põlva surnuaiale kihelkonna lõunapoolsest osast liikuvad matuserongid.
Ristide lõikamise komme on on paljudes suguvõsades katkenud, kuna seda toimingut on nõukogude võimu ajal halvustatud ning ka keelustatud, samuti ei ole päris paljud kirikuõpetajad ning ilmalikud matjad matusetoimingute läbiviimisel sellega arvestanud.
Siiski on ristimetsades ja -puudel näha ka värskelt lõigatud riste, seega kombe kadumisest ei saa kõnelda. Rosma ristimetsas 2005 aastal juhtunud lugu, kus teelaiendustööde käigus raiuti maha palju põliseid ristipuid näitab, et inimeste (sh ka kogukonna liidrite ning ametnike) teadmised ristipuude tähenduse kohta on kadunud. Kogukonna pahameel ning nõutus oli suur, kuid tehtut heastada enam võimalik pole ning juhtunut tähistab metsa ääres seisev mälestuskivi. Pärast Rosma ristimetsa raiet hakati ristimetsade asukohti üles märkima ja kaardistama, piirkonna ametnikele korraldati teabepäevi ning ringi rändab ristipuude traditsiooni tutvustav näitus.
Ajalooline taust
Traditsioon on ilmselt jätkuks omaaegsele hiite kui matusepaikade kultusele. Ristiusu maaletoomisel hävitati pikapeale järjekindlalt hiied ja surnuid kästi matta pühitsetud mulda ehk siis surnuaedadesse. Kagu-Eestis vahetus hiitesse matmise komme umbes 17-18 sajandil. Ristipuudes ning -metsades elab vana traditsioon edasi, kohanedes võimu poolt kehtestatud usuga.
Rosma küla juures Võru-Põlva suurtee ääres olevatest ristimetsast pajatavad Põlva legendaarse kirikuõpetaja Johann Georg Schwartzi (1820-1868) ürikud. Ja see on ka usutav, sest 2005 aastal teetööde käigus langetatud vanimad puud olid aastaringide järgi otsustades umbes 180 aasta vanused. Traditsioon antakse edasi põlvest põlve matuserituaali käigus.
Marju Kõivupuu. Hinged puhkavad puudes. Tallinn: Huma, 2009. Lk 75-84. Kümme korda mõõda, üks kord lõika: [Rosma ristimetsa raiest 2005. aastal]
Vana-Koiola mõis
Võrumaa mõisad. Tallinn, 2012. 319 lk.
1710. aastal läks Liivimaa eestlaste ala, millesse kuulus ka Põlva kihelkond, kaksikmaakonna Tartu-Võru koosseisu, olles seal 163 aastat. 7. oktoobril 1783 ilmus Venemaa valitsejanna Katariina II ukaas kubermangu või nn asehalduse korraldamiseks, mille alusel tuli sisse seada Tallinna ja Riia asehalduse korraldus. Liivimaal oli seni olnud 4 kreisi, mida keskvalitsuse nägemusel oli vähe ning kreiside arvu tõsteti kaheksale, et hõlbustada sellega kogu maa ja sealhulgas Balti kubermangude valitsemist.
Üks uutest maakondadest oli Võrumaa (Võru kreis), mis kujunes praeguse Tartu ja Valga maakonna vahele. Võrumaa koosseisu kuulusid Urvaste, Kanepi, Karula, Hargla, Vastseliina, Põlva, Räpina ja Rõuge kihelkonnad. Kuna uuel kreisil keskus puudus, siis määrati maakonnalinna esimeseks asukohaks Põlva kihelkonnas 07. oktoobri 1783. aasta dekreediga Kirumpää-Vana-Koiola kroonumõis. See valitsuse ukaasiga määratud uus maakond sai esialgseks nimetuseks Vana-Koiola kreis ehk maakond. Sellise seisukoha oli võtnud tollane Riia kindralkuberner George von Browne isiklikult, sest tema oli Venemaa valitsejanna volitatud isik, kes pidi uue kreisi asukoha kindlaks määrama. Browne esimeseks valikuks oli Vana-Koiola mõis.
Kuid uuel kreisil ehk maakonnal puudus oma maakonnakeskus, s.o linn. Kindralkuberner määras oma 7. oktoobri 1783. aasta publikaadiga vastasutatud Vana-Koiola maakonna kavatsetavaks linna asupaigaks ala, mis oli Vana-Koiola mõisa maadest välja mõõdetud. Uus rajatav linn pidi hakkama kandma mõisast tulenevalt nime Kirrumpäh - Koiküll (saksa k., R. K). Uue maakonna rajamine keskusega Vana-Koiolasse pandi kohe käima. Kindralkuberneri eelnimetatud publikaadis oli öeldud, et soovijate vahel võib kohe välja jagada 40 ehituskrunti ja igale uusasukale võimaldatakse lisaks 9 vakamaad põldu.
Valitsejannale saadetud kirjas oli kindralkuberner rõhutatult märkinud Vana-Koiola suurepärast sobivust kreisilinnaks. Ent peagi muutis Browne oma vaateid Vana-Koiola sobivuse kohta. Ta soovitas Katariina IIle loobuda antud kavatsustest ning teatas, et kreisilinnaks kõlbaks veel paremini Võru mõisa territoorium. Browne põhjendas, et seal olevat kaks järve (Tamula, Vagula) ja jõgi (Võhandu) ja sellest paikkonnast kulgevat läbi tähtis Tartu-Pihkva maantee. Võru mõisa kohta selgitas Browne, et sellel polevat puudust headest karja-ja heinamaadest, seal olevat avar härrastemaja, kuhu esilagu oleks hõlpus ametiasutusi paigutada.
Tegelikult olid Võru mõisa põllud savised, palju oli ka liigniiskeid maid, millest loomulikult polnud keisrinnal aimugi. Ja Katariiina II arvestas Browne'iga. Ta saatiski 6. juulil 1784 kindralkubernerile korralduse hoolitseda isiklikult Võru mõisa omandamise eest. Ostutehing sõlmitigi. Parun Mengden, kui mõisa omanik, sai valduse eest tolle aja kohta ülemäära kõrge hinna - 57 000 rubla. Miks maksti valduse eest sellist ülemäära kõrget hinda, pole teada, kuid olevat liikunud kontrollimata kuuldusi, justkui olnuks Browne asjast isiklikult huvitatud.
Tollased sündmused uue kreisi osas arenesid jätkuvalt Browne 8. augusti 1784. aasta korraldusega, millega uue kreisi kohtuasutused, rentmeister ja politseimeister, kes olid asunud juba Vana-Koiolasse, pidid nüüd üle tulema Võru mõisa. Eelnimetatud dokumendi jätkuks oli Riia kindralkuberneri patent 10. augustist, mille alguses on öeldud: „Et Tema Keiserlik Majesteet kõige armulisemalt on suvatsenud ära osta Võru mõisa sinna kreisilinna ehitamiseks; samuti teinud korralduse härra politseimeistri, kreiskohtu, kreisirentei ja alammaakohtu ümberasumiseks uude paika; teeb Asehaldurkonna Valitsus igaühele, kel tegemist nimetatud ametnikkude ja asutustega, teatavaks, et nad pöörduksid nüüdsest peale sinna, kuhu vaja; aga ka seda, et ehitama hakatav linn ega kogu kreis enam ei kanna mitte Vana-Koiola, vaid Võru nime..."
On kindlaks tehtud, et ametkonnad asusid Vana-Koiolast lõplikult Võru mõisa härrastemajja 27. augustil 1784. Seega kestis tolle uue maakonna, mis kandis juba nime Vana-Koiola maakond, iga vaid 7. oktoobrist 1783 kuni 10. augustini 1784. Vastloodud Võru maakonna alla läks ka Põlva kihelkond ja püsis seal kuni 1950. aastani, mil maakonnad likvideeriti ja nende asemele moodustati maarajoonid.
1925. aastal oli Põlva kihelkonnas 109 küla, 40 mõisat (neist 19 pea- ja 21 karjamõisat), 2544 talu, 39 kauplust, 24 rahvakooli, 94 seltsi ja ühingut, 1 postkontor ja 3 postiagentuuri, 1 telefonikeskjaam.
Vana-Koiola kandist on teada teisigi äpardunud linnaehitamise lugusid:
Põlvamaa muistendid. Põlva, 2003. 115 lk. Lk 94: Vanapagana linn Vana-Koiolas.
Kuidas Vanapagan pükstega ja ninarätikuga kiva kandis. Põlva kihelkonnas Pragi vallas Koiola külas Ivani talu põllus on kolm kivivaremat, millest rahvajutt nõnda pajatab. Kord võtnud Vanapagan omale nõuks Koiula küla ligidale nurme peale ühte templit või linna asutada, kus ta kõige oa sugukonnaga võiks elada. See koht olnud kahe soo vahel ja sellepärast temale väga meeltmööda. Läinud ka siis teine mehike ehituseks kiva tooma, aga et tal paremat kividevedamise abinõu pole olnud, siis võtnud ta püksid jalast ära ja ajanud mõlemad sääred kiva täis. Aga siiski arvanud Vanapagan, et see koorem ühes korras viia veel liiga vähene on. Võtnud siis oma ninarätiku ka taskust välja ja on selle kiva täis ladunud, otsad kokku sõlmanud ja siis need nagu pähklikesed käe otsa võtnud, püksid ka kividega õlale visanud ja sammunud siis õige tuliselt Koiula küla poole. Saanud ta parajasti Ivani talunurme peale, laulnud juba küla kuked. Vanapaganal prahvatanud püksisääred lõhki ja kõik kivid langenud suure mürinaga kahte hunnikusse maha, kuna ninarätikust maha kukkunud kividest kolmas hunnik saanud.Sestsaadik ei ole Vanapagan sinna enam tahtnud templit ehitama hakata. Need kolm kivivaret on sääl nurme pääl veel näha, aga muidugi teada ei ole need muud, kui vanad kivikalmed. Sarnased jutud on ikka kivikalmete kohta.
VALVE RAUDNASK (1936)
Ajakirjanik
Sündinud Võrumaal Aleksandri vallas Joosu külas.
Valve Raudnaski nimega seotud teavikud Võru maakonna raamatukogude e-kataloogis RIKSWEB: vabasõnaotsing: Valve Raudnask
Valve Raudnask. Inimesed ja ilmaelu. Tallinn, 2009.
Lk 214: Mina olen oma sirgjoonelisuse kodust ja kodukülast kaasa saanud. Ja siin on vist mingil määral ka meie talule kuulunud hektarite hulk taga… Suures talus ei saanud keegi võtta hoiakut, et mina midagi ei tee, mina millegi eest ei vastuta. Kui mina ei tee, kes siis teeb? Lehmad ei saanud lüpsmata jääda, hommikul pidi ikka keegi tule pliidi alla tegema, keegi pidi seakarja minema, keegi põllule.
Seda olen ma kogu elu teadnud – et pean ise oma tegude eest vastutama.
Valve Raudnask. Kõik, mis on juhtunud: [mälestused]. Tallinn, 2011
http://pood.rahvaraamat.ee/raamatud/k%C3%B5ik-mis-on-juhtunud/815672
Tuntud ajakirjanik Valve Raudnask kirjutab oma raamatu kohta: „Ma ei tahtnud teha raamatut, kus viimane kui asi, mis hinge taga on ja meelde tuleb, saab kirja pandud. Avameelsus on ju tore, aga ainult sellest ei piisa. Midagi peab ka öelda olema. Pealegi arvan ma, et kui eluloojutustaja end päris alasti kisub, hakkab tal endal ehk kergem, aga lugejal võib-olla hoopis piinlik.
Algul arvasin, et oma lapsepõlvest ei kirjuta ma midagi. Ometi pole inimene lapsepõlveta arusaadav. Seetõttu viin lugeja kõigepealt Võrumaale Krantsi tallu.
Ema või isana ei taha mitte keegi teist olla minu asemel. Kaotasin oma ainukese poja, ta hukkus Nõukogude Armees.
Lapsepõlvest sai talutütar selgeks sellegi, kuidas ja millise töö ning vaevaga jõuab toit lauale. Et kui ei külva, siis ei lõika, ja kui ei anna ikka lehmale süüa, siis ei ole midagi lüpsta. Ega siis olnud peeni kasvatusteooriaid, talupojakeskkond ise kasvatas.
Kui 1949. aastal küüditamise eest napilt pakku saadi, tuli perel Raasikul ema venna juures nullist alustada. Isa muutus suure talu peremehest üleöö liinitööliseks, aga ta kohanes sellega väga väärikalt, mingit virisemist Valve ei mäleta. Mällu jäi hoopis see, et isa tõrjus minevikuvalu tegutsedes.
Lk 11: Esimesed kümme eluaastat arvasin, et Võrumaa on maailma keskpunkt, et kuidas üldse keegi tahab kuskil mujal elada. […] Mõistagi ei arva ma enam, et Võrumaa ja minu Krantsi kodutalu on maailma keskpunkt, aga minu maailma kujunemise keskpunkt küll. Nii heas kui halvas, nii sügavuses kui ka piiratuses.
LEGEND TSOLGO MAARJAST
Aime Maripuu. Paganamaa legend. Tallinn, 1980. 84 lk. Lk 49-55 Tsolgo Maarja (legend kaunist Tsolgo Maarjast, kes naistevõrgutajast Vanajuuda paljastas).
üles
AVE MATTHEUS (1971)
Filoloog, kirjandusteadlane
Eesti Teadusinfosüsteem: Ave Mattheus:
Töökoht ja amet
2000 - ... Tallinna Ülikool, Eesti Keele ja Kultuuri Instituut; Lektor
1992 - 2003 Ludwig-Maximiliani nim Müncheni Ülikool, soome-ugri instituut, eesti keele ja kirjanduse õpetaja (lepinguline kaastööline)
Haridustee
1999 - ... Ludwig-Maximiliani nim Müncheni Ülikool, doktoriõpe uuema saksa kirjanduse ja üldise kirjandusteaduse erialal
2008 - 2012 Tallinna Ülikool Eesti Humanitaarinstituut Kultuuride Uuringud, eesti kirjanduse ja kultuuri suund
1992 - 1998 Ludwig-Maximiliani nim Müncheni Ülikool, üldine ja võrdlev kirjandusteadus, uuem saksa kirjandus, üldine psühholoogia
1989 - 1991 Tartu Ülikool, eesti filoloogia
1986 - 1989 Fr. R. Kreutzwaldi nim Võru I Keskkool
1978 - 1986 Parksepa 8-kl kool
Ave Mattheuse nimega seotud teavikuid Eesti Lastekirjanduse Keskuse e-kataloogis RIKSWEB: vabasõnaotsing: Ave Mattheus, Ave Tarrend.
http://koolielu.ee/info/readnews/202656/ave-mattheus-uuris-eesti-laste-ja-noortekirjanduse-kujunemist Ave Mattheus kaitses doktorikraadi 2013. aastal, (juh Piret Viires, Reet Krusten). Teema: Eesti laste- ja noortekirjanduse genees: küsimusepüstitusi ja uurimisperspektiive.
Töö eesmärk on laiendada eesti laste- ja noortekirjanduse piire ajas tahapoole, tutvustada mõningaid tekste ja žanreid, mida olemasolevad lastekirjanduse ajalood ei maini ning näidata, et vanem eestikeelne lastele ja noortele suunatud kirjandus, on nii teemade, vormide, tekstide kui autorite poolest rikkam kui seni arvatud.
Uurimuse teema on ühelt poolt aktuaalne seetõttu, et viimastel aastatel on Eestis hoogustunud uurimistöö, mis tegeleb vanemat eesti kultuuri mõjutanud tegurite analüüsimisega, ja teiselt poolt seetõttu, et eesti laste- ja noortekirjanduse varane ajalugu on veel suuresti läbi uurimata.
Ave Mattheus: Tõuke sellise teemaga tegelemiseks andis tähelepanek, et eesti vanemas kultuuriloos on terve rida lastele ja/või noortele suunatud tekste, mida senised (laste)kirjanduse ajalood ei ole käsitlenud. Vaatluse alt on välja jäänud terved valdkonnad, nagu näiteks vaimulik kirjandus oma mitmekesistes vormides (piiblilood, usuõpetusraamatud, lastepalved), samuti mitmed ilmaliku kirjanduse žanrid, nagu näiteks pedagoogilised robinsonaadid, moraliseerivad näidislood, tüdrukuteraamatud, vanemlikud nõuanded jpt. Vaid pisteliselt on vaadeldud laste- ja noortekirjanduse suundumusi suurte ja mõjuvõimsate kultuurilooliste muutuste taustal (reformatsioon, valgustus, rahvuslik ärkamine jt). Mõne olulise varase autori laste- ja noortekirjanduslikku loomingut on uuritud osaliselt (nt O. W. Masing, G. A. Oldekop, J. W. L. v. Luce), teised on veel praktiliselt avastamata (F. W. v. Willmann, C. M. Henning, J. R. Masing, P. H. v. Frey, H. G. Lorenzsonn jt). Senistes ajaloolistes käsitlustes on väga vähe tähtsustatud baltisaksa literaatide tegevust, kes tegelikult panid aluse eestikeelsele laste- ja noortekirjandusele. Minu doktoritöö võttis kõik need eesti laste- ja noortekirjanduse kujunemisega seotud küsimused põhjalikuma vaatluse alla ja arutles selle üle, milliste meetodite abil oleks selle geneesi võimalik uurida. Töö viis lähteülesannet: vaadata kriitiliselt läbi kasutatavad mõisted, teadvustada eesti laste- ja noortekirjanduse geneesi eripärad, visandada historiograafia põhistruktuur, mõtestada ajaloo kaardistamiseks sobivaid uurimismeetodeid ja likvideerida varase eesti laste- ja noortekirjanduse valgeid laike.
LOE TÄISTEKSTI
NIKOLAI AJU (1928)
Pedagoog
Alates 1966-st aastast töötas ligi kolmkümmend aastat Väimela, hilisema nimega Parksepa koolis eesti keele ja kirjanduse õpetajana ning direktorina. Kirjutas romaani „Luikede päev“ (autobiograafiline teos inimlikkusest ja oma ajast neile, kes veel mäletavad, et olid lapsed). Käsikiri märgiti ära 1990. a romaanivõistlusel, ilmus 1997. Elab Põlvas.
Nikolai Aju nimega seotud teavikud Võru maakonna raamatukogude e-kataloogis RIKSWEB: vabasõnaotsing: Nikolai Aju
üles
AUGUST TEPPO (1875-1959)
Pillimeister
August Teppo nimega seotud teavikud Võru maakonna raamatukogude e-kataloogis RIKSWEB: vabasõnaotsing: August Teppo
Mälestuskivi pillimeister August Teppole avati 1971. aastal. Kivi juurde kogunevad igal aastal lõõtspillimängijad, kes osalevad Võru rahvusvahelisel folkloorifestivalil. Asub Võru-Väimela tee ääres, Loosu külas, August Teppo kodutalu väravas.
Eesti vaimse kultuuripärandi nimistu: Teppo tüüpi lõõtspilli valmistamine ja mängimine