Võrumaa kirjandusreisid

Võru maakonna emakeeleõpetajate ainesektsioon korraldas koos Võru Instituudiga ja Võrumaa Keskraamatukogu lasteosakonnaga 29. augustil 2016. a seitsmenda reisi vana Võrumaa kihelkondade kirjandusradadel, seekord Kanepi kihelkonnas.

SISUKORD
PILDIALBUM
Kanepi kihelkond
Põlgaste küla: Marko Kompus - Amanda Feigenbaum
Kaagna küla: Alle-Saija Teatritalu
Hurmi küla: Metsatöllu laulu "Küü" video võttekoht
Ihamaru teerist: Ihamaru kõrtsihoone - Mati Karmini skulptuur "Rändaja" - Ala-Musti põdrakivi - Rudolf Sirge - Viia-Jaani labürinditalu
Ihamaru (endine Karaski) küla: Tinno talu - Richard Roht - Valev Uibopuu - Karaski koolimaja - Heinrich Mark, Aksel Mark
Teel Ihamarust Savernasse: Jaan Kaplinski
Valgjärve vald: Georg Eduard Luiga, Elise Aun - Valdo Pant
Kaagvere küla: Epp Margna - Toomas Kalve - Kadri Kalve
Teel Kaagverest Kanepisse: Marje Ernits - Hinni rehetalu - Helin Vill - August Weizenberg
Kanepi alevik: Kanepi Jaani kirik - Johann Philipp von Roth - Georg Philipp von Roth - Kanepi köstrimaja
Kanepi Mäe kalmistu: Alfred Kongo - Ludwig Treffner - Hugo Treffner - Cornelius Treffner - Markade perekonna hauaplats - Gustav Raud - Rothide perekonnakalmistu - August Weizenbergi perekonna hauaplats ja skulptuur - Juhan Weitzenberg - David Roht - Ungern-Sternbergide perekonnakalmistu
Erastvere: Põhjasõja Erastvere lahingu mälestuskivi

Eesti kihelkondade kaart. Kaart valmis seoses ajalooliste kihekonnapiiride tähistamise projektiga kaardikirjastuse Regio, Eesti Rahva Muuseumi, Eesti Päevalehe ja GO Reisiajakirja koostöös oktoobris 2009.

PILDIALBUM
Kanepi kirjandusretke fotod on tehtud mitme inimese poolt 2016. aasta eelretkel, 29. augusti retkel ja 2016. a septembris
Kui soovite mõnest fotost saada originaalsuuruses faili või kui soovite, et eemaldaksime mõne pildi albumist, palun kirjutage See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

• Kirjandusretke teekond Kanepi kihelkonna kaardil Kirjandusretke teekond Kanepi kihelkonna kaardil
• Kanepi kihelkonnaga seotud kirjavara Kanepi kihelkonnaga seotud kirjavara
• Võrumaa emakeeleõpetajate ainesektsiooni juht Raili Leesalu tutvustab reisikava Võrumaa emakeeleõpetajate ainesektsiooni juht Raili Leesalu tutvustab reisikava
• Esimene peatus Põlgastes. Marko Kompus tervitab meid oma lapsepõlvekodu väraval. Esimene peatus Põlgastes. Marko Kompus tervitab meid oma lapsepõlvekodu väraval.
• 
• Marko Kompus loeb luuletusi Gustav Suitsu luulepreemia pälvinud kogust "Poeedinahk" Marko Kompus loeb luuletusi Gustav Suitsu luulepreemia pälvinud kogust "Poeedinahk"
• 
• 
• 
• 
• Kaagna küla, Alle-Saija Teatritalu Kaagna küla, Alle-Saija Teatritalu
• Alle-Saija teatrisuvi 2016 on väga tihe Alle-Saija teatrisuvi 2016 on väga tihe
• Ala-Saia talu peremees Aivo Kikermann tutvustab teatritalu tegemisi. Ala-Saia talu peremees Aivo Kikermann tutvustab teatritalu tegemisi.
• Talu õuel on selle suve vabaõhulavastuse "Kardemoni linna rahvas ja röövlid" lavakujundus. Talu õuel on selle suve vabaõhulavastuse "Kardemoni linna rahvas ja röövlid" lavakujundus.
• 
• 
• 2016. aastal valmis kõrvalhoones ka sisesaal 60-le vaatajale. 2016. aastal valmis kõrvalhoones ka sisesaal 60-le vaatajale.
• 
• Ingrid Ulst räägib äsjalõppenud teatrisuvest ja kohe algavast sisesaali hooajast Ingrid Ulst räägib äsjalõppenud teatrisuvest ja kohe algavast sisesaali hooajast
• 
• 
• 
• Need ei ole teatrikohviku küpsetised, vaid "Kardemoni" lavaloo rekvisiidid. Need ei ole teatrikohviku küpsetised, vaid "Kardemoni" lavaloo rekvisiidid.
• 
• 
• 
• 
• 
• Järgmine peatus Ihamaru teeristil Järgmine peatus Ihamaru teeristil
• 
• 
• Tiia Allas Võru Instituudist tutvustab Rudolf Sirget, kelle lapsepõlv möödus siin lähedal Kanepi ja Põlva kihelkonna piirimail. Tiia Allas Võru Instituudist tutvustab Rudolf Sirget, kelle lapsepõlv möödus siin lähedal Kanepi ja Põlva kihelkonna piirimail.
• 
• Mati Karmini teeskulptuur "Rändaja" on pühendatud Postitee 150. aastapäevale. Mati Karmini teeskulptuur "Rändaja" on pühendatud Postitee 150. aastapäevale.
• 
• 
• 
• Ihamaru (endise nimega Karaski) külas on Richard Rohu ja Valev Uibopuu lapsepõlvekodu. Ihamaru (endise nimega Karaski) külas on Richard Rohu ja Valev Uibopuu lapsepõlvekodu.
• 
• 
• Renoveerimise käigus on kadunud kunagine veranda, millel veedetud haiguseaastate ainetel kirjutas V. Uibopuu romaani "Janu". Renoveerimise käigus on kadunud kunagine veranda, millel veedetud haiguseaastate ainetel kirjutas V. Uibopuu romaani "Janu".
• 
• Tinno talu kõrval asub kunagine Karaski koolimaja, kus on õppinud mitu hilisemat kirjanikku ja poliitikategelast. Tinno talu kõrval asub kunagine Karaski koolimaja, kus on õppinud mitu hilisemat kirjanikku ja poliitikategelast.
• Eesti Vabariigi eksiilvalitsuse viimase taasiseseisvumiseelse juhi Heinrich Marga kodu. Eesti Vabariigi eksiilvalitsuse viimase taasiseseisvumiseelse juhi Heinrich Marga kodu.
• Saverna ja Valgjärve vahel asus kunagi Tamme koolimaja, milles sündis Valgjärve konstaabli poeg Valdo Pant. Saverna ja Valgjärve vahel asus kunagi Tamme koolimaja, milles sündis Valgjärve konstaabli poeg Valdo Pant.
• Pilt on tehtud 2016. a juunis, vahetult pärast suvist tormi. Pilt on tehtud 2016. a juunis, vahetult pärast suvist tormi.
• Valdo Pandil on Valgjärve vallas Pikajärve mõisa pargis teinegi mälestuskivi. Valdo Pandil on Valgjärve vallas Pikajärve mõisa pargis teinegi mälestuskivi.
• 
• Pikajärve mõisa majas on nüüd hotell Cantervilla loss. Pikajärve mõisa majas on nüüd hotell Cantervilla loss.
• Oleme jõudnud Kaagvere küla Hino tallu, kus meid tervitab kunstnik Epp Margna. Oleme jõudnud Kaagvere küla Hino tallu, kus meid tervitab kunstnik Epp Margna.
• 
• 
• 
• 
• Lisaks Epp Margna töödele-tegemistele tutvume ka tema tütre Kadri Kalve 8. klassi loovtööga, millest kasvas välja illustreeritud muinasjuturaamat "Kadunud leheküljed". Lisaks Epp Margna töödele-tegemistele tutvume ka tema tütre Kadri Kalve 8. klassi loovtööga, millest kasvas välja illustreeritud muinasjuturaamat "Kadunud leheküljed".
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• Kanepi lähedal Hinni rehetalus on olnud filmi "Suvi" Ülesoo talu võttepaik. Kanepi lähedal Hinni rehetalus on olnud filmi "Suvi" Ülesoo talu võttepaik.
• Praeguseks püsib Liivimaa vanim säilinud rehielamu püsti tugede najal. Praeguseks püsib Liivimaa vanim säilinud rehielamu püsti tugede najal.
• 1750. a esmamainitud talu on 1973. aastast riikliku kaitse all. 1750. a esmamainitud talu on 1973. aastast riikliku kaitse all.
• 
• Paraku peeti kolhoosiajal Hinni rehe all hobuseid edasi isegi siis, kui talu juba muinsuskaitse alla võetud oli. Paraku peeti kolhoosiajal Hinni rehe all hobuseid edasi isegi siis, kui talu juba muinsuskaitse alla võetud oli.
• Hinni reheahi. Hinni reheahi.
• Rehielamu elukambrid. Rehielamu elukambrid.
• Hinni kaev, suitsusaun ja laut. Hinni kaev, suitsusaun ja laut.
• Hinni ait, samuti "Suve" filmist tuttav. Hinni ait, samuti "Suve" filmist tuttav.
• Kanepi lähedal kunagises Ritsike kõrtsis on sündinud August Weizenberg. Kanepi lähedal kunagises Ritsike kõrtsis on sündinud August Weizenberg.
• 
• Kanepi Seltsimaja ees on August Weizenbergi mälestusmärk. Kanepi Seltsimaja ees on August Weizenbergi mälestusmärk.
• 
• 
• Kanepi Jaani kirik. Kanepi Jaani kirik.
• Kanepi kiriku torni tipus on Eesti kirikute ainuke aotäht (koidutäht, Petlemma täht). Kanepi kiriku torni tipus on Eesti kirikute ainuke aotäht (koidutäht, Petlemma täht).
• 
• Kanepi kiriku altarimaalil on võrukeelsed piiblisalmid. Kanepi kiriku altarimaalil on võrukeelsed piiblisalmid.
• 
• Kiriku kõrval ausambaplatsil on taastatud vabadussõja ausammas. Kiriku kõrval ausambaplatsil on taastatud vabadussõja ausammas.
• Teine mälestuskivi on pühendatud Kanepi ajaloo tähtsatele daatumitele. Teine mälestuskivi on pühendatud Kanepi ajaloo tähtsatele daatumitele.
• 2. maailmasõjas hukkunute ühishaua memoriaal. 2. maailmasõjas hukkunute ühishaua memoriaal.
• 
• Kanepi Gümnaasiumi taga on 1812-1813 ehitatud köstrimaja, milles on sündinud Hugo Treffner ja õppinud August Weizenberg. Kanepi Gümnaasiumi taga on 1812-1813 ehitatud köstrimaja, milles on sündinud Hugo Treffner ja õppinud August Weizenberg.
• 
• 
• 
• Siin puhkab Alfred Kongo, Kanepi kandist pärit kunstnik ja Tartu Kunstikooli õppejõud. Siin puhkab Alfred Kongo, Kanepi kandist pärit kunstnik ja Tartu Kunstikooli õppejõud.
• 
• Kanepi lähedalt on pärit teinegi kunstnik - Gustav Raud. Kanepi lähedalt on pärit teinegi kunstnik - Gustav Raud.
• 
• Perekond Markade hauaplats. Perekond Markade hauaplats.
• Kanepi kuulsa pastori Johann Philipp von Rothi suguvõsa kalmistu. Kanepi kuulsa pastori Johann Philipp von Rothi suguvõsa kalmistu.
• Johann Philipp von Roth oli Kanepi pastorite pikas reas "teistest pääjao üle", arvas M. J. Eisen. Johann Philipp von Roth oli Kanepi pastorite pikas reas "teistest pääjao üle", arvas M. J. Eisen.
• August Weizenbergi perekonna hauaplatsil on kuulsa skulptori loodud "Lootuse" kuju. August Weizenbergi perekonna hauaplatsil on kuulsa skulptori loodud "Lootuse" kuju.
• 
• 
• Samas üle tee puhkab Augusti lellepoeg Juhan, Laksi Tõnisele pühendatud luuletuse autor. Samas üle tee puhkab Augusti lellepoeg Juhan, Laksi Tõnisele pühendatud luuletuse autor.
• Kanepi kauaaegsest köstrist Ludwig Treffnerist ei ole palju mälestusi säilinud. Seda enam on rääkida tema kuulsaimast pojast - Hugo Treffnerist. Kanepi kauaaegsest köstrist Ludwig Treffnerist ei ole palju mälestusi säilinud. Seda enam on rääkida tema kuulsaimast pojast - Hugo Treffnerist.
• 
• Erastvere-Põlgaste teele me augustiretkel ei põika; selle lähistel toimunud veristest Põhjasõja-aegsetest võitlustest ja nende jälgedest rahvapärimuses räägime küll. Erastvere-Põlgaste teele me augustiretkel ei põika; selle lähistel toimunud veristest Põhjasõja-aegsetest võitlustest ja nende jälgedest rahvapärimuses räägime küll.
• 
• 
• 
•  

   
ÜLES
KANEPI KIHELKOND moodustati 1675. a Otepää, Urvaste, Võnnu, Põlva kihelkondade äärealadest ja on seega üks Vana Võrumaa noorimaid kihelkondi. Rootsi seaduste järgi pidi igast talust igal pühapäeval keegi kirikusse minema, isegi haigusega ei saanud end välja vabandada. Puudujad pidid trahvi maksma. Valgjärve mõisnik Benedict Johann von Berg tundnud oma alamatele pika ja raske kirikutee pärast kaasa ja palunud luba uus puukirik ehitada. Kuna ühel vallal läheks kirikuõpetaja ülalpidamine raskeks, palus ta ühtlasi luba ühendada uue kiriku alla ka naabervallad. Neist valdadest moodustuski uus kihelkond.

Võru Instituut: Ajaloolise Võrumaa kodulooline bibliograafia: Kanepi kihelkond

Võromaa kodolugu. Võru, 2004. Lk 58-82 Kanepi kihlkund

Hirvlaane, Milvi. Minu Kanepi: [kodulooliste kirjutiste kogumik]. 2009.

M. J. Eisen. Kanepi. Wiskeid kihelkonna ajaloost. 1925 

Eesti rahvaluule: väljaanded: e-väljaanded: ajalooline pärimus Eesti Kultuuriloolise Arhiivi kogudest: 
Ajaloolisi traditsioone Kanepi kihelkonnast 1927. ja 1928. aastal. K. Jerlov
Ajalooline traditsioon Kanepi kihelkonnast. Kogunud 1929. ja 1930. a suvel stud fil Helmi Preem-Aspel

Eesti mõisaportaal: Kihelkonnad: Võrumaa: Kanepi kihelkond

Lõuna-Eesti pärimuse portaal LEPP: Võrumaa: Kanepi pärimus

Kuiss vanal Võromaal eleti: Valimik korrespondentide murdetekste VI. 2005. 
ÜLES

Marko Kompus (1972)
Luuletaja ja kunstnik. Pärit Põlgastest.
Kui otsida kirjandusliku rühmituse Erakkond nimele elavat ja värvikat kinnitust, siis ehk sobib Kompus kõige paremini esindama eraklikku, uljalt ja hoolimatult oma teed kulgevat (elu)kunstnikku. Kompus on avaldanud mitmeid luulekogusid, tema laad sisaldab nii sürrealistlikke kui ka looduslüürilisi elemente. Samas paistab silma Kompuse mänguline suhtumine kõigesse vaimse eluviisiga seonduvasse – ta on loonud mitmeid tegelaskujusid nagu Ants Pasun, Max Rebu ja Uubunks, kes aeg-ajalt Kompuse tegemisi kas suunavad või asendavad – näiteks on Max Rebu avaldanud lausa raamatu Ants Pasuna järelejäänud materjalidest. Samuti kuulub Kompus Tartu Parmupillide Orkestrisse ja Teadmatuse Akadeemiasse. Jaan-Jürgen Klaus on teinud Kompusest portreefilmi “Erakpoeet Marko Kompus”.

R. Hanson. Värve asendab prügi ja pintslit klambripüstol. Tartu Postimees, 2007, 15. nov Osa tema maale koosneb põhiliselt pintsli ja värvirulliga peale tõmmatud värvist, tagumises saalis on aga suuresti sellised, millel värve asendavad värvilise olmeprügi tükid.
«Need on juba värvitud,» selgitas kunstnik. «Kui tahad punast laiku, siis lased punase klambripüstoliga kinni. See tükk on värv ja klambripüstol on pintsel. Põhimõte on vabaneda pintslist, aga mitte värvist. Ega me koerad ole, kes asju mustvalgelt näevad.»
Ühe sinise pildi servas on uksekellanupp. Kas see peabki toimima täpselt nii, nagu see toimib vajutamisel? «Ei pea, nupul ei ole mingit kindlat funktsiooni, näiteks võib teda kammina kasutada,» ütles Kompus.
Muu hulgas ei välista sürrealistist nupu kui teose osa kasutamist varguse objektina. «Pildid on samuti varguse objektid,» lisas ta. «Mõned mu pildid ongi kadunud. Ma loodan, et tulevikus pannakse neid pihta järjest rohkem.»

Marko Kompuse luulekogu „Poeedinahk“ sai 2015. a Gustav Suitsu luulepreemia.
töötan teekäijana luule alal
käian suuri maanteid et synnitada kogelusi
kogemata olen oma vere kõne-isik
(luulekogust „Poeedinahk“, 2014) 
Luulekogu „Poeedinahk“ esitlusel ütles autor, et remonditööde käigus oli tema käte nahk muutunud armiliseks ja see meenutas talle luuletust. (ERR uudised 30.09.2014)

Gustav Suitsu luulepreemia laureaat Marko Kompus oli külas Klassikaraadio "Delta" stuudios. 18.03.2015 
Saatejuhi Markus Järvi küsimusele, millist rolli mängib tema elus Suits, kas siis Gustav või mõni muu, vastas Marko Kompus, et suitsu ta ei tõmba, nooremana sai Suitsu loetud, aga enam pole isegi vaadanud, aga küll vanemaks saades tuleb Suitsu aeg ta ellu tagasi.
"Loen alati head luulet, nooremana sai loetud palju Hirve, Karevat, Alliksaart, Ennot," sõnas Kompus. "Eeskujude aeg on nüüd ehk möödas, aga eks mu sees on nad endiselt olemas." Lugemise avastas Kompus vanaisa kaudu, kel oli suur raamatukogu, samuti osteti koju ohtralt raamatuid.
Puudutati ka teemat, mida loevad tänapäeva noored, kui üldse loevad. "Tütre kõrvalt olen lugenud ka Harry Potteri sarja, loona on hea, aga lausestusena meeldib Kafka rohkem," muheles Kompus.
Kuidas Kompusest endast luuletaja sai? 
"Tundus, et mis paremaid ameteid veel saab olla kui luuletaja," lausus Kompus. "Luuletaja saab oma maailma luua. Mingis teises ametis tuleb kellegi teise maailmas olla."
Gustav Suitsu preemia toonud luulekogu "Poeedinahk" kohta ütles Kompus, et teatud vanuses tuleb endasse juba uskuda ja nii lähevadki luulekogud aina paremaks. Saatejuhi küsimusele, kuidas luuletajad tänapäeval hakkama saavad, kui luulekogusid müüakse heal juhul mõnisada eksemplari, vastas Kompus, et raha võiks ju kõigile rohkem anda, aga et igaüks peab ise hakkama saama ja kes hakkama ei saa, peab midagi muud tegema. "Luuletajaid kuidagi poputama ei pea," arvas Marko Kompus. "Muidugi võiks Šveitsi riik eestlased kinni maksta ja kõik luuletama panna, aga see tähendaks orjust ja ma arvan, et mina läheksin siis kraavi kaevama."

Evelin Fridolin. Marko Kompus. Poeedinahk. 2014. Katkend arvustusest. Värske Rõhk, 2015, dets
/---/ Kompus kui isamaa (ja emakeele) luuletaja ning ühiskonnakriitik
Juba Marko Kompuse varasemast loomingust leiab teatud laadi isamaalisust, näiteks luuletustes "Ärge Näppige Eestit" ja "stipendiumi nägu on kalašnikov". Ometi paistab just "Poeedinahas" autor varasemast selgemini olevat isamaa ja emakeele luuletaja. Seda temaatikat esineb umbes neljandikus "Poeedinaha" tekstides.
Kuigi Kompuse luules on kodumaa teema esitatud ebatraditsiooniliselt, on see siiski väga südamlik ning hingestatud: "ma olen isegi pesakast luulele luuletustele / ööle ja eestile selg vastu puud" (lk 76). Eriti südamelähedane paistab talle olevat emakeele küsimus. Omamoodi on ta nagu Kristjan Jaak Peterson, kelle tuntumad read võiks kompuslikus võtmes kõlada umbes nii: "suupillivaritsev kurgne lättevesi terita jõgede kalaluid / ja raiu emakeele koopasse laskeavad torni ja muusika poole" (lk 54). Kompuse rikas luulekeel on justkui emakeele elujõulisuse demonstratsioon.
Sealjuures just emakeelest rääkivatest luuletustest võib välja lugeda ka ühiskonnakriitilisi noote. Näiteks mõned read luuletusest "Seitsmele kirvevarrele": "saanud kalaluid palgaks eesti keelt rääkimise eest /omakorda ma palkan osade luude eest õunapuu mustas / kaarikus rändava nägemuse / palkan ja kui seda yksindusleket tullakse välja / juurima mu seest puu seitsmele kirvevarrele asetab oma sõrme" (lk 36). Kuigi selline sürrealistlik luule näib esmapilgul eiravat tänapäeva ühiskondlikku ja sotsiaalset olukorda, on tänapäev sinna ometi sisse kirjutatud.

Jan Kaus võrdleb Marko Kompuse ja Ilmar Laabani luulet: : „Laaban jätab Kompuse kõrval väga kontrollitud mulje, tema sõnad mõjuvad sürrealistlikest seostest hoolimata mõõdetult, sürrealistlik ütlemislaad ei jäta spontaanse ja intuitiivse palangu muljet, vaid avaldub nagu täpselt doseeritud meetodi praktiline väljendus. Kompus mõjub selle kõrval palju kaootilisemalt, katsetuslikumalt, haakudes vahetumalt André Bretoni esimese „Sürrealismi manifesti” (1924) puhta psüühilise automatismi ideega.“

KUULA Urmas Vadi intervjuud Marko Kompusega saatesarjas ELAMUS. 22.04.2013 Marko Kompus räägib sellest, mida tähendab tema jaoks „elamus“ ja kuidas elamusest luuletus vormub.

Sven Vabar. Intervjuu Marko Kompusega. Kirjandus- ja muusikaajakiri et. 1. jaan 2004
[---]
Sa oled ise ka maalt pärit?
Olen jah Põlgastest pärit, Kanepi vallast, Põlvamaalt. 
Sinu luuletused on ka ilmselgelt lõunaeesti luuletused. 
Ega ma mujal suurt ei käi ka. Kohad, kuhu ma satun, kipuvad ikka Põlgaste ja Tartu vahele jääma. Võrrugi olen harva juhtunud. Aga ei tahagi mujale minna, ma olen lausa territooriumi ära piiranud, kus ma liigun. Ma olen saanud aru, et need neli algelementi - tuli, õhk, vesi ja maa - on ju kogu aeg käe-jala juures. Tuleb neid ainult kogeda, läbi elada, siis nad teisenevad, muutuvad. Ja siis saab jälle kirjutada. 
Aga maakeskne, looduskeskne olen ma küll, looduses asuvad lihtsalt minu reaaliad. Kui ma praegu vaatan seda vahtrat, siis minu jaoks tema värvitoon õhtuvalguses, tema kollased õied on mu meelest ilusad ning muudavad selle vahtra minu reaaliaks – see tähendab, et ma pääsen talle ligi. Klubi ”Hollywood” ei ole minu reaalia, sest ma ei pääse talle ligi ja mind ei tõmba ka. Kui ma väiksest peale kuskil mujal oleksin elanud ja mind teistesse kohtadesse oleks viidud, siis oleksid võibolla hoopis teised reaaliad... aga praegusel juhul on minu reaaliad mul täiesti tasuta käes ja minu jaoks kõige võimsamad.
Mõned sinu tekstid pole üldse loodusluuletused.
Aga ega neis luuletustes Marko Kompusega midagi tegemist ka ei ole. Need on Max Rebu luuletused. Ja muide, alles eelmisel nädalal tutvusin ma veel ühe luuletajaga – tema nimi on Uubunks! Uubunks on selline urbaniseerunud, linnakiiksuga tegelane – friik, kellel on vahel kikilips ees või haikalanahast mantel seljas. Mingi looduseinimene ta ei ole. Uubunks käib kasvõi siinsamas Tartus ööd ja päevad kiirel sammul mööda linna ringi, kuid samas on vist peaaegu kõigi jaoks nähtamatu. Minu jaoks üldiselt kah. Aga vahel kui mina olen linnas, siis ta tuleb ja astub minu kehasse ja siis hakkan mina sihitult mööda linna ringi käima. 
Kas ta luuletab ka?
Vot point on selles, et ta ei ole oma luuletusi veel mulle näidanud. 
Aga loodad, et näitab?
Loodan, aga meie tutvus on alles värske. 
Kes on Max Rebu?
Ah, see on selline tegelane, nagu need sürripanejad Eestis ikka on. Ta on Kompusega ikka ka natuke seotud, kuigi rohkem tegutsejatüüp... 
Aga Ants Pasun?
Tema suri millegipärast ära. Kuid on võimalik, et ta tõuseb üles - viimselpäeval. Marko Kompuse viimselpäeval – siis, kui Kompus sureb – tõuseb Ants Pasun üles.
Mis sorti tegelane tema oli?
Tema oli selline ametnikutüüpi... Aga ma ei tea ka... Ei tea, sest ma olen ju Teadmatuse Akadeemia liige kah. Isegi seda eiteadmist on väga raske seletada.
[---]
Kes su esimese kogu, ”Koirohuseina” kirjutas? Ikka Kompus?
Jaa, ikka. Varajane, noor Kompus. Kuigi enne selle kogu esimeste luuletuste valmimist olin ma juba kuus aastat kirjutanud. Pärast neid aastaid hakkasin ma, võib öelda, oskama kirjutada. Varem olin ma maal ja üksinda ja õudne tahe oli kirjutada, aga mul ei tulnud välja kuidagi... Mul ei olnud sedasi, et ma kirjutasin algusest peale õudsalt andekaid luuletusi. Aga ma hakkasin kaheksateistkümneselt julmalt pihta ja nägin kõik need aastad vaeva, kuigi alguses ma olin ikka eriline diletant. Teised juba lõpetavad kaheksateistkümneselt! Aga vot mina tahtsin osata luuletada, luuletajaks saada. Praegu ma enam ei taha, sest kui sa oled juba saanud kellekski, siis mis siin enam tahta... Nii et mina kasvan nagu puugi aeglaselt. Ma olen üldse enese jaoks aegluse avastanud ja mulle see meeldib. Mul on aega küllalt, ma ei tahagi, et mulle kõik kiiresti kätte tuleks ja et ma ennast neljakümnendaks eluaastaks tühjaks pigistanud oleks.
”Koirohuseina” valmimisele aitas tublisti kaasa Doris Kareva. Tema toimetas terve kogu – mina andsin talle lihtsalt paki kätte ja ütlesin, et kõike võib teha, mida vaja on... Kareva on minust ja minu luuletamisevärgist ikka palju hoolinud. Kuigi näost näkku olen ma temaga ainult paar korda kohtunud.
[---]
Kas sa töötad kogu aeg?
Ei, luuletajal võib olla ka ühetunnine töönädal. Tema töötab selle ühe tunni jooksul siis lihtsalt intensiivsemalt. Tegelikult töötab ta ju ka muul ajal. Üks-kaks luuletust nädalas on täitsa paras, mina kirjutan isegi rohkem. Riik võib luuletajaid endale lubada küll, ta võib mind endale lubada. Aga ta ei pea seda tegema, kuigi võiks.
Varem ma ei osanud tööd teha, nüüd ma arvan, et oskan. Ma olen ajapikku pisut teistmoodi kirjutama ka hakanud. Näiteks mõned neist viimastest ”Sirbi” luuletustest tulid täitsa korraga kohe. Varem ma tihti ehitasin luuletusi üles. Korjasin sõnu ja tunde abil ehitasin... eesti mees peab ikka maja ehitama. Minu maja on üks kogu ja teine kogu ja kolmas kogu ja... nii edasi... mitu maja ehitatud juba.
[---]
Looduses näivad sulle mõned motiivid eriti meeldivat: tihased, tuul... 
Jah, kimalased, tihased, vahtraõied, kulupõld... Muide, mu luulekogu “Make love not love” kaanel on kujutatud kevadist kulupõldu. See raamat kohe kuulub, kulub sinna kulupõldu. Tegelikult sai kaane jaoks pildistatud vanakraamipoest ostetud taldriku põhja, aga see tuli natuke tuhmilt välja. Aga ma olen mõningaid kinkimiseks mõeldud kogude kaasi õlivärvidega üle ka värvinud ja sinna fotosid peale kleepinud.
Ja ülased! Tead, intervjuu võiks lõppeda sõnaga “ülased”. Mulle meeldiks. Mingi muu asi ja siis – ülased. Sest praegu on ülaste aeg. Täna tulin Moostest rattaga ja nägin, kuidas valge kass kõndis valgete ülaste sees. Võibolla sellest tuleb luuletus, võibolla mitte, aga sa saad aru, et midagi on sulle jälle näidatud. No ja tuul muidugi. Tema on ikka kõige tähtsam. Ta on minu sisse ka juba läinud. Või rohututt kuskilt asfaldist või puu müüri seest välja kasvamas... Õhtune valgus puutüve peal, eriti noortes kuusikutes... kui päike on hästi madalal ja punane. Või udu kuusikus... aga udu üldse. Mul on selline mõte, et võiks foto- või ka mingit muud sorti raamatu teha: “Eesti udud”. Ta ei pea üldse luuleraamat olema.
[---]
Räägi, mida sa õieti selle reaalia all mõtled.
Ma mõtlen mingit hetke või tunnet, mis puutub konkreetselt ainult minusse. Ma ei eeldagi, et keegi teine sellest aru saab. Kui ma loen kellegi teise hetkekogemust, siis ma ei saa muidugi iial tunda, mida ta täpselt koges, aga ma saan aru, et ta kas koges või ei kogenud midagi päriselt, ta kas oli või ei olnud selle elu keskel. Just see Kaplinskilik värk, ma olen viimastel aastatel Kaplinski abi sellisest tunnetusekirjeldamisest aru saanud.
Mehisel (Heinsaarel) on muuseas väga hea haiku, ma nüüd peast tsiteerin, ei tea, kas ta silbiliselt tuleb täpselt välja. Nad olid kuskil Viljandimaal ühe külapoe juures õhtu otsa veini joonud ja siis tekkis Mehisel selline haiku: ”vaadates kuud/kulus kolm korvi veini/kasu ei tuhkagi” või ”tühjagi”. Vot sellest haikust on võimalik aru saada, et ta on elanud seda, ta teab seda... 
[---]
Kuidas nüüd teha, et intervjuu ülasega lõppeks?
Kirjuta, et... “intervjuu lõppeb lihtsalt ülasega”... “viimane sõna, mida ta ütles, oli... “ülane””... Ei, nii ei kõlba. Võibolla ei peakski ülasega lõpetama... “Intervjuu ei saa kuidagimoodi ülasega lõppeda, aga siiski lõppeb ta sõnaga “ülane””.

Tartu Linnaraamatukogu lugemissoovituse blog, tutvustatakse Marko Kompuse luulekogu „Vallaliste jõgede tõkkejooksja“ (2006):
Muljet luuleraamatust võiks sõnastada nii: särav sõnavigurite kaskaad “ahhaa-ka-nii-võib-ja-miks-ka-mitte-efektiga”. Mõneti meenutab noore Contra sõnakasutamiskunsti, aga hulga-hulga sürrealistlikum, sest iva või point`i raske leida kui ise ei ole just sürrealismiga samal lainel. Laiale tarbijaskonnale see raamat soovitamiseks ehk ei olegi, pigem sürri-gurmaanile, seega mõjub raamatu esilehel toodud tekst „Ettevaatust, luuletused! EV Kultuuriministeerium hoiatab: luule võib kahjustada teie väikekodanlikku meelerahu!” täiesti asjakohaselt.
Ägeda kunstilise kujunduse – täiesti kooskõlas sisuga – on teinud Pille Niin. Õnnestunud kujundusega saab luuleraamat alati lisaväärtuse.
[---]

Klee, Liisa. Nipernaadi maagilised seiklused Põlvamaal. Sirp, 2001, 2. nov.
Arvustus raamatule: Marko Kompus. Make Love Not Love. Põlgaste-Soodoma-Kanepi, 2001.
Sõnakütt, maalija ja mugija M. K. on vist Tartu ainuke “täiskohaga” poeet. Teistel on ikka midagi muud selle kõrval, tema aga jätkab kompromissitu “luuletaja-töömesilasena”. Nii ta end kutsub. [---] 
Lisaks maal kasvamisele ja kõnekale loodustunnetusele on Kompus ka botaanikas pädev. Käis kunagi mingil üleliidulisel aineolümpiaadilgi. Ta teadmised rakenduvad just ainesega kohtumisel. Teadja märkab peenemaid nüansse. 
Eesti luulekaardile astuvad vaiksed külakotused Roosi, Uderna, Liismiti, Magari jne. Nad kõnelevad selle sürrealistliku varjundiga pastoraali läbi. Sest “kõik kokku on lõik ilma- ja maalaulu/ tikandist” (lk. 28). Et maad saab isiklikult ja elamuslikult hingestada, on mu meelest üks tähtis tõik. [---]

***************************************
Ärge Näppige Eestit
ärge näppige eestit
sest peale meid ei tulegi veeuputust
ohoi peenkoonkeel ja muskaatpyhak
ohoi sardelljuuksed
ohoi sina edukas tuul
puhumas rähnliblikat vastu laternaposti
ärge näppige eestit ja eriti ärgu
näppigu seda eestit kummutis oksendav läti
ega lampasspääsuke
ega roosi lõhn ega sõstar ega kohvik

sellepärast heidetagu äratusjutluse sisse rändlinnuõng
ja õngitsetagu inglistinana
kuupuhastuse tumedat rebu
sõrmes nahkhiiresõrmus
ja ärge näppige eestit
ehk olgu siis kui keevitusprillidega
kolmainsus kummardub inimkonna kohale
ja ta suu on iglusuu
mis imeb endasse iga rasvase vaglajälje
igaviku sisalikaknalt

ja sisalik ytleb järgmised sõnad
ärge näppige eestit
pyhapiltonu
ärge näppige eestit
selles lumememmkeepi mähkunud linnas

kuna liputaja ulm
maanteepakul näeb oma maharaiutud pead
kuna inglite odavad riided on välja peal müügil
jumala eest
ärge näppige eestit

11.10.2002

Silver Sikk. Sõit. Portreefilm Marko Kompusest. 2008  
ÜLES

AMANDA FEIGENBAUM (1929-2007)
Pedagoog, harrastusluuletaja.
Amanda (Issak) Feigenbaum sündis 1929. a Põlgaste vallas Sõreste külas Sikajala talus. Lapsepõlv möödus kodus karjas käies, nooremaid õdesid hoides ja talutööd tehes. Õppis Põlgaste algkoolis, Võru Keskkoolis, Tallinna Pedagoogilises Instituudis. Töötas 1951-1991 Põlgaste koolis mitmetel ametikohtadel: pioneerijuhina, õpetajana, õppealajuhatajana, direktorina.
Amanda Feigenbaumi luuletusi on ilmunud ajalehtedes, harrastusluule ja murdeluule koondkogudes. Tema värssjutustus „Kerikuhe“ sai murdeluule võistlusel 3. koha. Põlgaste kooli ajaloost on kirjutanud pika lustaka võrukeelse luuleloo „Nu ao om ammu, ammu müüdä lännü“.
Avaldas kaks luulekogu: „Karikakrad tuules“ (1997) ja „Olen teel“ (2001).  
ÜLES

ALLE-SAIJA TEATRITALU asul Kanepi-Varbuse tee ääres Kaagna külas. 
Teatritalu alustas tegevust 2014. a Aivo Kikermanni ja Ingrid Ulsti eestvõttel. Teatritalus toimuvad nii Alle-Saija Teatristuudio kui teiste harrastusteatrite suvelavastuste etendused. 2016. a kevadel valmis ka 60 vaatajat mahutav sisesaal. 2016. aasta suvel esitati 8 korda T. Egneri „Kardemoni linna rahvas ja röövlid“ (Alle-Saija Teatristuudio), kaks korda hilisõhtust sisesaali etendust „Proua Daam“ (Alle-Saija Teatristuudio); lisaks 8 etendust teiste harrastusteatrite esituses ja Tartu mustlasansambli Maljarka kontsertetendus. Uus hooaeg algas juba samal sügisel sisesaali etendustega.  
ÜLES

Kanepi-Varbuse tee ääres asub Hurmi küla, selle lähistel Hurmi järv. 

Ansambli Metsatöll plaadil "Ulg" on laul "Küü". Selle laulu video filmiti Põlvamaal Kanepi vallas Hurmi järve äärse Savi talu maadel. Süžee räägib lahingust naasnud muistsete kangelaste kojutulekust. Enam kui sajal Metsatöllu fännil oli võimalus kehastuda mütoloogilisteks olenditeks ning tervitada vallutusretkelt naasvaid vägilasi fantaasiamaailmas, kus valitsevad tuli, vesi ja äikesetormid. Kangelaste auks peeti pidu vee all. Massistseenid filmiti kolmel augustiööl Hurmi järve ääres, pillimängu stseenide filmimiseks jaoks uputati ühel ööl koos metsatöllidega Kalevi ujula basseini mitu tuhat eurot maksnud tuttuued pillid.

Video on osa Liina Paakspuu dokumentaalfilmist „Hundi süda sees“, mis vaatleb põhjamaiste ansamblite Metsatöll, Finntroll ja Tyr vallutusi.  
ÜLES

IHAMARU KÕRTSIHOONE asub Postitee ja Põlva-Saverna tee ristmikul.
Ihamaru kõrts tegutses arvatavasti 1916. aastani. Hiljem on endises kõrtsihoones asunud pood. 
Praegu on kõrtsihoone talliosa kasutamata, kõrtsipoolel tegutsevad toidukauplus ja külakohvik Pizza Olive. 

Richard Rohu mälestusteraamatus „Vana Võrumaa“ on kõrtsi nimeks Vihamaru. Pikalt on juttu kõrtsmik Mulderi naisest, Muldre-prouast, kes oli hinnatud tohterdaja ning ämmaemand mitte ainult ümbruskonna külades, vaid ka mõisates. Iga õnnetuse puhul oli esimene asi joosta Muldre-proua järele. Richardi vend laskis endal ükskord susspüssiga silmad segi. See juhtus karja juures. Vend jättis karja Richardi hooleks (kes noorema poisina oli sellal seakarjuse staatuses) ja ise kohe Muldre-proua poole. Proua pesi silmad puhtaks ja andis tilku. Ning vend pääses palja ehmatusega.
Legend rääkis, et kõrtsmik Mulder kosis oma naise asutusest, kus elavad daamid, kelle eluviise ei peeta just väga vooruslikuks. Sel juhul polnud see asutus talle küll kahjuks tulnud, sest Muldre-proua oli alati abivalmis, soliidne, auväärne ja külas igati lugupeetud.

Maalehe rubriigist Piibujutt: 1930-ndatel oli Ihamaru kõrtsihoones kauplus. Siin peatus Tartu–Võru liinibuss. Ühel ilusal suvehommikul, kui külarahvas ootas Tartusse minevat bussi, tuli Krootuse mõisast kahehobuse kaless, kutsar pukis. Kalessiga toodi bussile kirjanik Karl August Hindrey (1875-1947). Hindrey ja Krootuse mõisnik Johann Andreas Kurrikoff olid Abja külast pärit lapsepõlvesõbrad, mõlemad puhastverd eestlased oma ebaharilikule nimele vaatamata. 
Bussi veel polnud ja Hindrey läks poodi, ostis vesikringli ja jupi Võru vorsti. Tuli välja trepile ning seal seistes sõi kringlit ja haukas peale vorsti, suur reisipaun kõrval. Mees oli tuntud kirjaniku ja karikaturistina. Miks ta niiviisi esines? Vaevalt et ta kõht Krootuse mõisast tulles tühi oli, küllap tahtis olla rahvamees. 
P. S. Kurrikoffi tütar Evi, kes nüüd elab USAs, rääkis, et väikese tüdrukuna ta istunud Hindrey põlvel, kui mees maalis õlimaale, mida oli hulgaliselt Krootuse mõisa peahoone seintel. Kahjuks põles okupatsiooniajal häärber koos Hindrey maalidega. Kui ta Krootusele tuli, peatus seal ikka mitu päeva ja tühja kõhuga ei saadetud kunagi tulema.

Teine piibujutt Ihamaru kõrtsist: Pühapäeviti istusid Ihamaru kõrtsis külamehed, jõid õlut ja mängisid kaarte. Nii ka kaks Jaani – taluperemees Jaan ja küla puusepp Jaan. Peremees Jaan ei olnud suitsumees, aga puusepp Jaanil oli alati piip suus ja jutul mahorka hais. Peremees Jaan oli sellest tüdinud ja ütles: „Kui sa sööd oma piibu ära, saad minu talust kaks vakamaad, et endale kodu ehitada.” Ettepanek oli ahvatlev ja nii piibumees näriski oma suurt ja kõverat piipu, rüüpas õlut ja kugistas kõik alla, ka vaskrõngad. Sai maa, ehitas hooned peale ning kaks Jaani jäid sõpradeks elu lõpuni. 
Loo saatis Maalehte Aksel Mark, kelle vanaisa, Jaan Mark Otsa talust oli piibujutus kirjeldatud peremees Jaan.  
ÜLES

MATI KARMINI SKULPTUUR „RÄNDAJA“ 

"Rändaja" kujutab tõttavat meest, kel seljas postipaun ja käes tugev rännukepp. Kolme meetri kõrgune kuju koosneb metallplaatidest paksusega 3-5 mm, mis on tahkude kaupa vastavalt vormile kokku keevitatud. Skulptuuri autoriks on kunstnik Mati Karmin.
2012. a möödus 150 aastat Tartu-Võru postitee avamisest. Idee rajada Postitee piirkonda seda iseloomustav ning sellega seonduv kuju sai algtõuke asjaolust, et 1950-1960-ndatel aastatel ehtisid ristmikke ja teeääri paljudes kohtades üle Eesti betoonkujud. Need kujutasid nõukogude noori, loomi jms. Võru-Tartu vahelise Postitee ääres oli viis kuju (pioneer, hirved, sportlased) – kõik tänaseks hävinud. Need olid kohad, mis pildistamise kõrval pakkusid ainest ka rahvajuttudeks. Mälestused neist teekaunistustest on siiani paljudel nostalgiliselt meeles.
Postitee aastapäeva tähistamiseks otsustati Ihamaru teeristile püstitada toonase traditsiooni meenutuseks mitte Ukrainas masstoodanguna valmistatud betoonskulptuuri koopia, vaid luua uus, sümboolset tähendust ja kunstiväärtust kandev kuju. Nii sündiski Postitee tunnusfiguur "Rändaja". 
ÜLES

ALA-MUSTI PÕDRAKIVI 

Seal, kus Postitee ületab Hilba oja, on praegugi alles kunagise Ala-Musti kõrtsi hoone. Selle lähedal tee ääres on kivirahn, millel näeme hobuse kabjajälge meenutavat süvendit. Rahvajuttude järgi jättis selle Peeter Suure või Karl XII ratsu. Põdrakivina aga tuntakse rändrahnu hoopis sellepärast, et sel seisis 1950.-1960. aastatel tüüpiline nõukogulik teekaunistus – hirve kujutav betoonskulptuur. 

Ala-Musti kõrtsi lähedal asus eelmise sajandi algul Alamusti saeveski, kus elas lapsepõlves mõnda aega tulevane kirjanik Rudolf Sirge. 
ÜLES

RUDOLF SIRGE (1904–1970), elas lapsepõlves mitmel pool Kanepi-Põlva kihelkonna piirimail, õppis Karaski koolis.
Rudolf Sirge isa Johan töötas saemeistri ja sindlilõikajana ja seetõttu tuli pidevalt elukohti vahetada ning seetõttu pole Sirgel kindlat lapsepõlvekodu. Pärast noorema tütre sündi kolis pere 1908. aastal lõplikult maale Alamusti saeveskisse. Ka siit tuli veel kolida, kuid ikka sama paikkonna piires Põlva ja Kanepi kihelkonna piirimail – elati veel Asuvarikul (Varbusel), Tõdul, Karilatsis, Voorekülas. Sellest piirkonnast saigi Rudolf Sirge lapsepõlvemaa, millest ta kirjutas hiljem oma romaanides ja jutustustes. 
Huvi lugemise ja raamatute vastu sai ta kodunt kaasa. Vanematele meeldis lugeda ning nad tellisid „Postimeest“ ja „Lastelehte“. Ema kirjutas paksud kladed kuuldud laule täis. R. Sirge on meenutanud: „Isa tuli lauavabrikust, pesi tolmu ja nõe maha, sõi ning istus petrooleumilambi juurde lugema, teised kodakondsed kuulasid. Isa armastas lugeda, vahel ka loetut kommenteerida, ema kuulata ja naeru kihistada, kui lugu oli naljakas.“ Lastele loeti Lastelehte, mida ka Rudolf varakult uurima hakkas ning üllatas kuueaastaselt kõiki oma lugemisoskusega. 
1914. aastal sai aga muretu lapsepõlv järsku läbi. Saeveskid jäid alanud sõja tõttu seisma ning isa sai mobilisatsioonikäsu. Nüüd tuli emal ümberkaudsetes taludes töötades peret ülal pidada ja ka Rudolfil tuli hakata karjas käima. Esimesel sõjasügisel läks ta Karaski külakooli – kus õppis ühe talve. Koolitee jätkus Karilatsi vallakoolis. 
Hiljem, 1964. a on ta kodukohta meenutades kirjutanud: „Sündinud küll tsaariaegses Tartus, ei taha ma siiski linna oma päriskoduks pidada. Sest üles kasvasin ma hoopis maal. Nimelt Kanepi-Kambja-Põlva vahelises kolmnurgas, tol kaunil künklikul, orgudest lõhestatud metsarikkal alal, mida nimetatakse Otepää kõrgendiku idapoolseks eendiks. Keele poolest segunevad siin Tartu ja Võru murded nii huvitavalt, et ma tänapäevani ei tea, kummaks end rohkem pidada – kas tartlaseks või võrukaks.“ 
Siinne ilus loodus on jätnud ka märgatavaid jälgi tema loomingusse. Vabrikutöölise lapsena oli tal rohkem vaba aega kui talupere lapsel ja nii hakkas ta varakult käima kalal. Poisikesele pakkus huvi vabrikutööliste kirev seltskond nii keelepruugi kui kommete poolest.
1925. a sügis tõi Sirge ellu ootamatu pöörde. Masinistiabilisena rehepeksul talust tallu käies jäi ta ilma vasaku käe kahest sõrmest. Füüsiline töö ei olnud enam võimalik. Ta läks Tartusse, üüris seal toa ja lootis õpinguid jätkata. Ajalehtede kaastöö eest oli ta juba ka honorari saanud. Pärast iseseisvaid õpinguid õnnestus lõpetada Tartu Linna Õhtune Ühisgümnaasium. Ilmusid esimesed romaanid ja Sirge asus elama Tallinna. Tegutses ajakirjanikuna, reisis palju, kirjutas romaane. Olles juba loomuldasa vasakpoolsete vaadetega, püüdis ta end kohandada stalinistlike kaanonitega. Romaan „Maa ja rahvas“, oli aastaid kooli õppekavades, ehkki see oli esimene ilukirjandusteos, kus kirjutati küüditamisest.

1946. a oma eelseisva viisaastaku töökavadest rääkides teatas Rudolf Sirge, et kavatseb kaks aastat kulutada „romaani kirjutamiseks, mis algaks 1905. a järellainetusega ja lõpeks 1917. a revolutsioonisündmuste puhkemisega ühes Lõuna-Eesti metsatööstuses.“ Veel 1960. aastate keskpaiku käis ta korduvalt noorusmail Karilatsi kandis materjali kogumas. Kaua hinges kantud romaanist „Vinguvad saed“ jäi aga maha vaid 14 lehekülge väiksekirjalist käsikirja. 
Kalamehekirg saatis Rudolf Sirget elu lõpuni. Palju aega kulutas ta kalasportlaste tegevuse organiseerimisel, esines korduvalt looduskaitsealaste sõnavõttudega. 1970. a 24. augustil sõitis Sirge koos kaaslastega Paunküla veehoidlale kalale. Kalapüügil tabas teda atakk. Arstidel ei õnnestunud ta elu päästa. Rudolf Sirge maeti Metsakalmistule. 
ÜLES

VIIA-JAANI LABÜRINDITALU asub Ihamaru teeristi Põlva harul. Talu omanikud Aivar ja Terje Täpsi tegelevad energeetilise raviga (reiki, heliteraapia laulvate kristall-helikausside ja gongidega). Mõni aasta tagasi avastasid Aivar ja Terje enda jaoks labürindid. Neid iidseid sümboleid on kasutatud aastatuhandeid tervenemiseks ja iseenesega tegelemiseks. „Mida sa labürinti otsima lähed, seda ka leiad. Eelkõige iseenda. Soovitame Eestimaa aedadesse ja parkidesse rajada rohkem selliseid väekaid arhetüüpseid sümboleid, sest need on tõelised abivahendid maailma mõistmisel ja iseenese leidmisel. Meie oleme sünteesinud laulvad kristall-helikausid ja labürindid üheks labürinditeraapiaks, kus mingil eesmärgil labürindis liikuja saab peale kohaenergia mõjutatud ka tervendavate helide vibratsioonist.” Kõige rohkem on inimesed Aivari ja Terje juures muutunud aga sütelkõnni riitusel, kus toimub tõeline puhastumine ja väestumine. Peale selle on nad tegelenud ruumide ja paikade puhastamisega negatiivsest energiast. Talus korraldatakse labürindifestivale, 2016. a suvel toimus siin „Kolmapäevaste kohtumiste“ kontserdisari. 
ÜLES

IHAMARU küla
TINNO TALU – RICHARD ROHU JA VALEV UBOPUU LAPSEPÕLVEKODU
Keset kunagist Karaski, praegust Ihamaru küla asub Tinno (praegu Niiluse) talu – kirjanike Richard Rohu ja Valev Uibopuu lapsepõlvekodu. 
Karaski mõisa maadel asuva Tinno talu ostis Richard Rohu isa Johann Roht (1842-1931) 1882. a 3725 hõberubla eest. Ostuhetkel oli tal olemas vaid 10 hõberubla, talu ostuks tehtud laen olevat saanud tasutud alles 1930-ndate aastate lõpus. Talu uue elumaja olevat Johann planeerinud ise ja 19. saj keskpaiga kohta olnud see igati eesrindlik – mitte rehielamu, vaid suur elumaja õuna- ja lilleaiaga.
Tinno talu elumaja 1965. a

Richard Roht on aga lapsepõlvemeenutustes maininud, et isa, kes olnud varem Varbuse mõisa kärner, olla saanud talu mõisale tehtud teenete eest. Isa olnud kinnise loomuga kangekaelne ja väga vanameelne inimene. Ta sundis nii peret kui palgalisi karmil käel tööle, oli üle igasuguse piiri kokkuhoidlik. Kõiki vaimsed huvid (lugemine, koorilaul) olid tema arvates kuritegelik ajaraiskamine. Ta ei sallinud isegi jutukaid ja valjuhäälseid elurõõmsa olekuga inimesi.

Tööle aetud pere suvel kell kolm ja rühmati puhkamata kella kümneni õhtul. Päevalgi ei tohtinud puhata. Eriti ränk oli talu naispere elu, kes pidi nii öistest kui päevastest talutöödest osa võtma ja lisaks ka söögi valmistama. Talus olnud üksainus pliit, millesse müüritud kaks suurt pada – ja nendes pidi naispere tegema nii loomade kui inimeste toidu. Keedunõusid polevat talus rohkem olnud. Eriti keeruline olnud kohvikeetmine tallu tulnud külalistele. Siis puhastati pada lappidega ja keedeti kohvi, seejärel taas samas pajas supp ja hiljem seakartulid. Praadimiseks pliidil ruumi polnud, seda tehti pliidi all sütel. Peale selle pidid naised loomi talitama, koristama, ketrama – kui päeval üritati kasvõi pooleks tunniks puhkama heita, tulnud suur tüli ja pahandus ja peremees ähvardanud laiskleja tüdruku või isegi perenaise „talust välja ajada“! Sügiseti aeti kogu talupere lisaks öösel reht peksma, talvel aga linu ajama. Roht juurdleb, miks küll oli vaja seda öösel teha – hilissügisel ja talvel polnud päevad ometi nii tihedalt talutööd täis – ja järeldab: vist oli see jälle mõni vana traditsioon, mida ei julgetud muuta. Teoorjuse ajal tuli ju päevasel ajal teha mõisa tööd ja oma töödeks jäi ainult öö. Ja sellest kombest peeti kinni.

Richard Roht on selle halastamatu tööorjuse ja ülemäärase kasinuse kirjeldustele pühendanud hea hulga oma mälestusteraamatu „Vana Võrumaa“ lehekülgi. Eriti suure kaastundega kirjeldab ta oma vanema õe Liisa elu, kes pidi pärast nende ema varajast surma 17-aastasena perenaisekohustused enda õlgadele võtma. Liisa oli pehme loomuga ja vaimsete huvidega inimene, kes üritas isa keelust hoolimata salaja näpata mõned hetked lugemiseks, isegi oma luuletuste kirjapanekuks, valla laulukoori harjutustel käimiseks või lihtsalt naabertalude noorte poole küllaminekuks, ehkki nende pattude avastamisel isa poolt kohe karistus järgnes.

Lausa legendaarseks jutustab Richard oma isa kokkuhoidlikkuse. Pere toidulaud olnud väga vilets, piimatilka nähti harva. Talus olnud seitse lehma, aga need olnud nii viletsasti toidetud, et andnud kokku paar toopi piima päevas. Aastas tapeti üksainus siga, ehkki kartuleid olnud mitme nuumamiseks. Põhjus olnud lihtne: liha ja piim olevat luksus, söödagu silku ja jahust tehtud „jüvä“. Johanni varalahkunud naine Ann oli elus saanud ainult kaks korda raha oma käes hoida - ja mõlemal korral oli see lõppenud raha kaotamisega. Esimene kord sai ta raha laadasaia ostmiseks, teist korda pidi minema kauplusest petrooleumi tooma. Tütrele ei andnud isa isegi viit kopikat püksikanga lõnga värvimiseks. Richardi koolitee jäi mitmes koolis pooleli, sest isa ei raatsinud anda talle raha hädavajalikeks kuludeks - isegi siis kui ta oli juba Richardi edasiõppimisega nõustunud, sest hakkas aimama, et pojast võibki saada koolitatud tähtis mees. Aga ta lootis, et poiss saab kuidagi niisama, ilma rahata toime. Vanas põlveski, kui vastutus talu eest oli juba noorematele üle antud, istus isa õhtuti pimedas, sest „eli pole raisata“.

Võib-olla oli isa Johanni kokkuhoidlikkus põhjendatud, kui meenutada, et ta pidi kogu elu Tinno talu ostuvõlga tasuma? Võib-olla ei olnud ta ka kõige andekam põllumees, kui meenutada, et alustas mõisa kärnerina. Kindlasti aga oli ta oma kinnise iseloomu ohver, sest ei suutnud oma lastega kontakti saada ja peletas nad oma karmikäelisusega kodunt eemale kergemat elu otsima. 
Surivoodil manas Johann oma poegi karmilt: „Volli jätt maa ja läts sinnä Utitajale massinaluukõsi jürämä. Kas sääne mõni tego om. (Voldemar Roht, 1887-1973, üritas 1920-ndatel paar aastat Tinnol peremeheks olla, aga ei mahtunud isaga ühe katuse alla ja läks Utitale veskit pidama). Riidi – karglõs liinu müüdä ja tsurk papõrt... nüüd sai mis tahtsõ (1930-1932 istus Richard Roht vekslivõltsimise eest vangis). Ega Jaangi targõmb ei ole, läts Vinnemaale hääd ello otsma. A mis tä sai? Tull tagasi ku pallas konn, ja nüüd om kirutaja: kas tuu om mõni mehe tüü?! (Jaan Roht, 1880-1971, oli Moskvas suure asutuse raamatupidaja, nõukogude võimu tulles opteerus Eestisse ja oli vallakirjutaja). Kusta – sääne miljonäär, mis ta mullõ toonu om? (Gustav Roht, 1874-1948, edukas kirjastuse, trükikoja ja värnitsavabriku omanik, oli ilmselt oma isa kokkuhoidliku loomuse pärinud. Isa oli tema peale pahane, et poeg kodutalu ei toetanud, vend Richard oli pahane, et Gustav venna õpinguid ei toetanud).“
Tütred abiellusid samuti kodunt välja ja lõpuks ei jäänud Johannil muud üle, kui pärandada talu tütar Emiliele (1886-1965), kelle mehe punased 1919. aastal olid maha lasknud, nii et Emiliel ei jäänud muud üle, kui kolme lapsega (sh Valev Uibopuu) isakodunt ulualust otsima tulla. 
Raskest lapsepõlvest hoolimata oli kodutalu lastele ja lapselastelegi südame külge kasvanud. Võib-olla oleks järgmine põlvkond uuesti talu pidama hakanud, kui neid ei oleks mööda maailma laiali pillutanud sõda ja nõukogude aeg. Emilie elas Tinnol elu lõpuni, kuid pärast tema surma 1965. a tuli talu võõrastele müüa. Emilie järeltulijad kahetsesid seda otsust veel kaua, käisid aeg-ajalt kodu vaatamas ja saatsid teateid selle seisukorra kohta ka Rootsi Valev Uibopuule. 
1961. a tähistati Richard Rohu 70. sünniaastapäeva ka Karaski külas. Koolimajas toimus pidulik aktus ning kodumajal avati mälestustahvel. Teine mälestustahvel avati vanal Karaski koolimajal Richard Rohule ja Rudolf Sirgele, kes olid seal õppinud.
1989. a oli aeg juba nii palju muutunud, et oli võimalik meenutada ka teist selles talus kasvanud kirjanikku, kelle elu piiri taha viis - Tinno talul avati tahvel Valev Uibopuu Tinno-aastate meenutuseks.  
ÜLES

RICHARD ROHT (1891-1950)

Millisena mäletab oma kodutalu Richard Roht?
„Mu isakodu ümbrus on looduslikult vaene. Kui astuda õue, siis ei näe silm ligemas ümbruses muud kui talusid ja põlde. Metsi läheduses ei ole, järvi ega jõgesid samuti. Ainult läänes ja põhjas palistab vaatepiiri metsadeviir, muidu kaob taevaäärgi kuidagi ära kõiksugu külaelu sigrimigrisse, nii et väljavaated ei seo. 
Too jupike kidurat kaugust, mis avaneb mu kodutalu õuelt lääne ja põhja suunas, andis aga juba lapsepõlves mu kujutlusele tegevust. [---] Lääs ja põhi oma kaugete metsadega oli mu kauge imedemaa, muinasmaa, kus asus kõik see, mida suutis luua mu kujutlus ja mida mu ümbruses ei olnud. Juba esimesed nõia- tondi- ja hundijutud viisid mu sina metsadesse. Nendes metsades, jutustati, pidid kuskil veel olema kääpad, millesse maetud rootsiaegsed sõdurid kuulsast Põhjasõjast, kui Kaarel heitles Peetriga. [---] Aga on veel midagi, mis on jäänud mulle lapsepõlvest eluajaks. Õhtu taevas läänes. [---] Mäletan veel nüüd, et kui mõnikord õhtuti pisikese lapsena seisin toas akna all ja vaatasin sinna, kuhu loojenes või oli juba loojunud päikene: kui kummaline, täis saladusi, täis seletamatuid imesid oli õhtu taevas! Kuidas tõmbas mind sinna, kuipalju lubadusi oli seal! Millest kõik ei rääkinud lõkendavad värvid taevakaarel! See oli maailm, kus tahtsin elada, mitte aga see, kus elasin. Ja nii on see jäänud eluajaks.
Kuid mitte ainult kaugused ei huvitanud mind. Muidugi nad olid ja jäid mu elu pühapäevaseks palgeks. Aga oli ka äripäevasuses, selles, mis asus ligemal, mõndagi, mis tõmbas mu tähelepanu enesele ja sööbis mu meelde haruldusena, vähemalt huvitavana ja siduvana.“
Edasi kirjeldab Richard Roht koduküla popse ja sulaseid kui värvikaid, põnevaid isiksusi – Soru Jakob jutustas lõputult tondijutte, kergete elukommetega Soru Leena oli töökas ja lõbus nagu lõoke, Tinno sulane Vana-Aadam, kes polnud päevagi koolis käinud, oli kirglikem lugeja, keda Richard oli elus näinud. Aadam tundis kõiki külakoolmeistreid ja muid raamatumehi üsna laias ümbruskonnas ja teadis, kui keegi neist oli midagi uut saanud, mida lugemiseks laenata. Tänu temale pääses ka Richard raamatute ligi (sest isa ostis koju ainult keisripilte, aga mitte iial ainsatki raamatut või ajalehte. Talus oli ainult kolm raamatut: piibel, lauluraamat ja Kreutzwaldi „Kodutohter“). 
Ka hiljem oma romaanides oskas Richard Roht kõige usutavamalt ja meeldejäävamalt kirjeldada just popse, moonakaid, ametnikke ja muud lihtsamat rahvast.

Vanematest õdedest-vendadest talle mänguseltsilisi polnud, nii uitaski väike Riidi üksipäini ringi, vahtis loodust ja loomi ning unistas muinasjutulistest kaugustest. Kaua tal unistada ei lastud, sest seitsmeaastaselt algas seakarjuse põli, hiljem tuli lehmakarja minna. Lapsepõlve saatjaks oli suur unepuudus ja kui karjapoiss kogemata magama jäi, järgnes isa karm karistus. Koolitee algas kodu kõrval asuvas Karaski külakoolis. Juba seal jäi paljulugenud Richard hätta matemaatikaga. „Oksal istus 6 lindu, 4 lendas ära – palju jäi oksale?“ Karjas olles oleks see lihtne olnud välja rehkendada – oma silmaga nägid, et kaks jäi. Aga paberil või tahvlil oli võimatu aru saada, et number 6 tähendab kuut lindu ja number 4 nelja lindu… Tänapäeval öeldaks selle kohta, et düskalkuulia üks avaldumisvorme on numbriliste sümbolite mitteäratundmine ja see ei ole põhjustatud üldisest vaimsest mahajäämusest. Aga sada aastat tagasi sai poiss oma matemaatilise saamatuse pärast kõvasti pragada ja pilgata mitte ainult Karaski koolis, vaid ka hiljem Kanepi kihelkonnakoolis, Võru linnakoolis, Tartus Treffneri Gümnaasiumis ja Valga Reaalkoolis. Viimased kolm jäidki tal lõpetamata – mitte ainult matemaatika pärast, vaid ka rahapuudusel.
Tartus nälgides õnnestus Richardil esimesed jutukesed Postimehes trükis avaldada. Hiljem lõi ta kampa omavanuse Henrik Visnapuuga, kes oli mitmes mõttes tema sarnane - samuti Lõuna-Eesti maapoiss, vaesevõitu ja pooliku haridusega, kuid suurte kirjanduslike ambitsioonidega. Koos anti välja kaks õhukest mitme autori koguteost „Moment esimene“ (1913) ja „Roheline moment“ (1914). Viimane oli eriti sõjakas ja tekitas skandaalset tähelepanu, seda loetakse Eesti futuristliku kirjanduse esimeseks pääsukeseks. Muuhulgas hurjutati selles nooreestlasi, Eesti Kirjanduse Seltsi ja Eesti teatreid, jagati neile keelde ja käske. Roht ise on end neil aegadel kirjeldanud järgmiselt: „Mul oli pikk-kuub seljas, joonilised püksid jalas, lai must kaap peas ja kepp käes. Selline oli meie, „boheemlaste“ moekarje tollal.“ Umbes samal ajal hakkas Roht avaldama ka esimesi iseseisvaid proosakogumikke, aga need olid nõrgavõitu ja kirjaniku maine saamiseks läks veel kümmekond aastat ja kümmekond raamatut.
Esimene maailmasõja puhkedes tegi Roht läbi tsaariarmee ohvitserikursuse (sest tal oli tavaliste talupoegadega võrreldes rohkem haridust), oli tagalateenistuses, sõdis ohvitserina Rumeenias, hiljem osales ka Vabadussõjas. Sõjakogemusele toetudes kirjutas ta hiljem sõjateemalisi romaane ja mälestusi. 
Richard Roht 1915. a lipniku mundris
Visnapuu kaudu oli Roht seotud Siuru uljalt boheemliku noorte loomeinimeste sõpruskonnaga, kes nimetas end santlaagriteks ja kritiseeris oma vaimuaristokraatlikust kõrgusest stagneerunud kodanlust.
1918. aasta detsembris taganes vastloodud Eesti rahvavägi pealetungiva Punakaardi eest. Ühe Tartust lõuna poole liikuva hobuvankri peale korjati ka Siuru-sõpruskonna liikmeid. Vankri keskele kasukate sisse pakiti palavikuhaige Roht. Tee peal hakkasid nende hobust himustama samuti põgenemisteekonnal olevad valgekaartlased. Igaks juhuks küsiti siiski enne hobuse rekvireerimist, kes vankril sõidab. Roht ajanud end kasukate vahelt üles ja käratanud vilunud ohvitseritoonil: „Jedet pervõi vserossiiski siuruski santlagerski polk!“ Valgekaartlased pidasid paremaks nii tähtsat väeosa mitte röövida ja tartlased ei jäänudki õnneks keset tuisku tee peale.
Rohu ohvitserimunder oli Tartu kohvikutes muljet avaldanud ka „Vanemuise“ operetiprimadonnale Elli Põderile, kellega Richard Roht end 1919. a Kanepi kirikus laulatada laskis. Noorik oli pärit Karaski lähedalt Mustjärve talust. Suved Mustjärvel jätsid oma jälje Rohu loomingu looduskirjeldustesse. Iseloomude ja huvide erinevus ei lasknud abielul kauaks püsima jääda, lahutati 1928. Aastail 1921-1923 elas R. Roht Berliinis, kodumaale tagasi tulles elas kirjanikuna Tartus. 1922. a ilmus romantiline eskiis „Hümnid Paanile“ – lugu kunstnik Taavet Dreverkist, kes pöördub tagasi Berliinist ja veedab suve Lõuna-Eesti looduses, Oriku mõisa naabruses. Teos meenutab Friedebert Tuglase impressionistlikku romaani „Felix Ormusson“ (1915) - selle vahega, et Rohul on peategelane seotud eelkõige mõisarahvaga, kuigi mõisaelu vahele on põimitud värvikaid lõike külaelust. Romaani maastikuline taust on pärit Karaski ja Kanepi vahelistest metsadest ja järvedest. Hiljem järgnes paar novelli ja mitu romaani samade külaelanike edasisest saatusest, eriti Kriuka Kusta asunikutalu käekäigust (novellid „Viimne kevad“, „Kriuka Kusta armastus“, romaanid „Kurgsoo“, „Maa“, „Aeg“). Tsükliks kujunenud teostesarja on hiljem hakatud nimetama Kurgsoo-sarjaks ja seda peetakse Rohu loomingu parimaks osaks.

1920-ndate lõpus oli Roht juba oma arvukate proosakogudega ja paari romaaniga endale kirjanikuna nime teinud, ehkki ka kriitikutelt kõvasti sugeda saanud. August Alle: „Mõnikord kohtame Rohtil hingematvat maastikumaali – loodus elab uut elu Rohti käe all, võib-olla ei saagi maastikest teisiti kirjutada… Kuid juba on imeilus hetk armutult rikutud: metsamaja ees peatub must kaless, millest astub välja Rohti järjekordne kõrgeausus.“ 
Looduse ilu oskas Roht tõesti märgata ja sõnastada. Tema õepoeg Valev Uibopuu sõnul ei olnud onu pilk loodust vaadates kunagi tühi, ta nägi alati midagi. Kõik suved oli ta veetnud maal, looduse keskel. Nüüd oli kodutalu rendile antud ja Mustjärvel ei saanud pärast lahutust enam suvitada. Roht otsustas ehitada oma unistuste uhke romantilise 14 toaga suvitushäärberi pseudogooti stiilis Sangaste lossi taha. Paraku ei olnud tal ehitustööde korraldamiseks vajalikke majanduslikke oskusi, ehitusvõlgade protsendid kasvasid juba 16 pangas, kelleltki ei saanud enam krediiti võlgade tasumiseks ja ta võltsis ise vekslitele allkirju. 
Kui nende tasumise aeg kätte tuli, tunnistas Roht end ise süüdi, mõisteti pooleteiseks aastaks vangi ja Tammiku-nimeline asunikutalu läks Noor-Eesti kirjastusele. 
1934. a pärast vanglast vabanemist jäigi ta Tallinna elama ega käinud kodukandis isegi suvitamas. 1935. a abiellus Richard Roht Läänemaalt pärit Marta Teenusega (1902-1992). Sõjaeelsel kümnendil kirjutas ja avaldas ta endise hooga mälestusi ja reportaažlikke elukirjeldusi, katsetas erinevaid teemasid (maaelu, linnaelu, võitluslik ühiskonnakriitika, pessimistlikud ummikelu kirjeldused, lastelood, loomalood). Lõuna-Eesti lugejatele on sellest loomeperioodist huvipakkuvamad mälestusteraamat „Vana Võrumaa“, romaan „Ummiktänav“ (tegevuspaiga prototüübiks on Võru linn), romaan „Elutee“ (sauniku poeg töötab end haljale oksale kausisetu ametiga alustades), veel mõned taluelu kujutavad romaanid, mille maastikutaust on Lõuna-Eestist pärit (nt „Talulapsed“, „Kodutalu“).
Saksa okupatsiooni aeg möödus raskelt – sissetulekut ei olnud, süda oli haige. Sõjajärgsetel aastatel püüdis ta uue võimuga kohaneda ja repressioonide ohvriks ei langenud, kuid keskendus peamiselt poliitiliselt ohutumale lastekirjandusele. 
Tema lasteraamatute teemaks on peamiselt loodus, loomad või taluelu. Sealhulgas on:
• lugusid linnalastest, kes maaelu võlusid avastavad: „Suvised rõõmud“ (1936, 1994) – kahe poisi ja kahe tüdruku suvitusretk Lõuna- Eestisse; „Kaks poissi puhkusel“ (1949) – taas linnalaste maasuvi Lõuna-Eestis, seekord kolhoosielu-teemaliste traagelniitidega kohmakalt läbi nõelutud;
• allegoorilisi lugusid, mis loomade kaudu parodeerivad inimesi: „Laanekohus“ (1928) – metsloomadest, kes maksavad kätte salakütist metsavahile; „Jäneste pulmad“ (1946, 2002) – askeldused pulmarahva võõrustamisel;
• lugusid inimeste ja loomade suhetest: jutukogu „Väikesed rändurid“ (1934); „Noor elulaevnik“ (1934) – orvuksjäänud poisist ja metskitsest; „Väleküüs ja Tuhknai“ (1935) – koerast ja inimeste kätte sattunud rebasest; „Võrukael“ (1945) – rebasest, kelle vastu kodu- ja metsloomad ühisrinde moodustavad; „Kergeusklik tihasepoeg“ (1947) – tihasest, kes laseb küllusliku elu lootuses kanaarilinnul end puuri meelitada;
• lugusid loomadest, kes looduse eluvõitluses hakkama saavad: „Vetepojad“ (1934) – ahvena- ja havipoja rännak järvest ookeani ja tagasi; „Kodus ja metsas“ – kassist, kes suvel metsas inimese abita toime tulema õpib; „Ahnuse palk“ (1947) – saarmast Udrasest; „Mäger Urask“ (1947)
Erandlik Rohu lasteraamatute reas on „Noorte pere“ (1947) – sügavalt nõukogude korra ees kummardav lugu kolmest kalurilapsest, kelle isa sõdib Punaarmees ja ema istub fašistide vanglas.
Lastejuttudest mõjuvam on see osa, kus teemaks loodus ja loomad. Seda ainet tundis Roht hästi, lisaks kasutas teatmeallikana Brehmi „Loomade elu“. 
Parim valik on „Jutte loomadest“ (1951, 1962, 1978, 1983, 2007), mis püsib järjekindlalt koolilugemise nimekirjades. Selle kogumiku põhjal on Richard Roht mitme põlvkonna teadvusse kinnistunud kui looduskirjanduse klassik. 
ÜLES

VALEV UIBOPUU, Richard Rohu õepoja (1913 Õru, Karula khk – 1997 Lund) Tinno-aastad (1920-1936).

Karula Kihelkonnas Õru metsavahikohal sündinud poissi esmakordselt nähes olevat isapoolne tädi Aliide hüüdnud: “Oi kui valev!“ ja metsavahist isa Evald oli korranud „Valev, Valev“. Tinno talust pärit ema Emilie aga olevat tahtnud pojale hoopiski oma venna järgi Richard nimeks panna. 
Varajane lapsepõlv oli helge vaatamata sõdadele ja revolutsioonidele. Siis aga viisid enamlased isa Evaldi Võru vanglasse. 1918-1919 a talvel, Eesti Töörahva Kommuuni lühikesel võimutsemise ajal arreteeriti ja hukati Võrus hulk inimesi selle eest, et nad olid töörahva jaoks vale päritoluga, liiga jõukad või ebamugavad – või oli keegi oma vihamehe peale kaevanud, nagu Evaldi puhul. Evald lasti maha Kirumpää linnuse varemeis koos paljude teiste vahistatutega 26. jaanuaril 1919, mõni päev enne enamlaste pagemist Võrust. Sellega lõppes kogu pere õnnelik aeg. Lesel tuli koos kolme lapsega korduvalt kolida ühe sugulase juurest teise juurde. 
1920. a asus ema Emilie kolme lapsega Tinnole, oma lapsepõlvekodusse, kus elas ta isa Johann Roht. 1924. a pärandaski vanaisa Johan poegade soovitusel talu oma tütrele Emiliele. Isata ja koduta perele sai emakodu ainsaks kindlaks turvapaigaks. Seetõttu olid Valev Uibopuu muljed Tinnost hoopis erinevad onu Richardi pessimistlikest meenutustest: „Tegelikkuses oli Tinno meile suur ja huvitav uudis. Kõigepealt oli ju talu looduslikult vaheldusrikkas, võib isegi öelda, et ilusas kohas. See asus pealegi kesk küla ning kõrgemas kohas.“
Tinnost sai Valev Uibopuu päriskodu. Ka siit viis tee sageli kaugemale – koolidesse, ajakirjanikutööle Valka või Tallinna, kuid Tinno jäi ikkagi kindlaks varjupaigaks, kuhu tagasi tulla. Koolis käis Valev Uibopuu Tartus, Karaskil (3. klassis), Linnamäel, Kanepis, Otepääl.

Oma Tinno-aja on Valev Uibopuu kaheks jaganud, poolituskohaks ränkade tagajärgedega jalgrattasõit 1928. a, mis muutis elurütmi täiesti. 
Tinno-aja esimene pool oli väga rahutu, rohkete paiga- ja perevahetustega. Kohe Tinnole asumise järel algas karjapoisiaeg. Kaks talve sellest ajast - 1921/22 ja 1922/23 käis Valev Tartus Aia tänava koolis ja elas isa õe Anna juures. Mälestustest loeme: „Need Tartu talved aga muutsid tunduvalt minu kodutunnet Tinno suhtes. Nimelt tugevdades ja tihendades seda mitmel moel. Suved muutusid sellest ajast nagu helgemaks ja karjaskäik lõbusamaks. Juba talvel algas kevade ja kojusõidu ootus, mille tipuks kujunes teekond onu kõrval vankril, koos seljataha jääva linnaga ning eespoolt tuttavate teeäärsete maastikega.“ 
3. klassis õppis Valev üleaedses Karaski koolis. 4. klassis aga hoopis Linnamäe algkoolis, sest onu Voldemar läks Utitale vesiveskit pidama ja ema Emilie läks temaga kaasa perenaiseks (Tinno talu anti jälle rendile). 5. ja 6. klassis õppis Valev Kanepi kõrgemas algkoolis ja elas internaadis. Sel ajal tegeles ta väikestviisi juba kirjatööga - saatis Eesti Päevalehele kohalikke uudiseid. Otepää Gümnaasiumi edasi õppima pääses Valev (hoolimata rahapuudusest) tänu sugulasele, kes võttis ta oma tallu karjapoisiks.

1928. a sügisesel jalgrattasõidul Otepääl saadud põlvevigastusest kujunes raskekujuline luutuberkuloos, millest paranemine kestis tõusude ja mõõnadega umbes seitse aastat. Aeg-ajalt tuli kuude kaupa lamada või käia tugiaparaadiga. 
1930. a kutsus onu Richard põdura Valevi enda juurde Sangastesse (kus ta parajasti üritas talu rajada) oma sekretäriks. R. Rohul oli kehv käekiri, kirjastused aga nõudsid, et esitatud käsikirjad oleksid kergestiloetavas käekirjas. Valevi ülesandeks sai onu käsikirjade ümberkirjutamine. Koosveedetud aeg andis onule ja õepojale võimaluse lähemalt suhelda – vaevalt kahe samast kännust võrsunud ja sarnaselt kinnise loomuga inimese vahel muidu nii tihedat kontakti oleks tekkinud. Kirjanikust onuga suhtlemine, kirjandusteoreetilised arutlused nt novellitehnikast, onu meenutused oma kirjanikutee algusest ja tema värvikad looduse ning inimtüüpide kirjeldused olid Valevi jaoks ilmselt väga arendavad. Just sel aastal hakkas Valev Uibopuu ka ise ilukirjanduslikke katsetusi tegema. 
1932. a haigus ägenes ja suvi möödus taas Tinno talu verandal lamades - ajuti isegi surmamõtteid mõlgutades. Küllap masendas noormeest lisaks füüsilistele vaevadele ka see, et ta pidi kasutult lebama ajal, kui ema Emilie majandusliku kitsikuse kiuste püüdis talupidamisega toime tulla. 
Õnneks oli võimalik vähemalt lugeda. Tinnol muidugi raamatuid polnud, aga raamatukogu asus üle aia – tolleks ajaks suletud Karaski koolimajas. „Kaldun arvama, et oma haiguse ajal „neelasin alla“ kõik tolle raamatukogu riiulitäied, mida polnudki nii vähe. Samal ajal tekkis mul üsna positiivne arvamus meie rahvaraamatukogude tasemest. Tol ajal hoolitses juba haridusministeerium nende raamatukogude varustamise eest, koostades selleks erivalikuid, milleks raha saadi kultuurkapitali summadest. Sellega toetati niihästi kirjandust, kirjastust kui lugejaskonda.“ Loetu inspireeris ka Valevit kirjutama. Hiljem on ta öelnud: „ ....sain kirjanikuks lihtsalt selle tõttu, et ma millekski muuks ei kõlvanud“. 
Kui voodihaige juba liikuma pääses, pakuti talle Kõlleste Rahvaraamatukogu Seltsi näiteringi etteütleja ametit ja tasuta raamatukoguhoidja tööd üleaedses raamatukogus. See avardas taas maailma ja suhtlusringkonda. Suurt rõõmu pakkus isegi võimalus kirjutada laua ääres, mitte voodis. 
Tinnolt lahkus Valev Uibopuu 1936. a märtsis Valka ajakirjanikuks. Samal aastal ilmus esimene raamat - jutustus „Väravate all“. Vallaslapsena sirgunud poisi elluastumise loo aluseks olid haiguse ajal kirjutatud jutud „Arni“ ja „Suremine“ (inspiratsiooniks Otepää koolivenna elusaatus).
Valev Uibopuu

Mõned Valev Uibopuu kodukandist ainet saanud teosed (autor ise on seejuures hoiatanud, et „ei otsitaks liigset tõsielutäpsust isikukirjeldustes“): 
Sisuliselt kõige terviklikum lühiproosaraamat on kõige pikema kirjutamisajaga (1933-1939)“Viljatu puu”, mis sai raamatuks 1941. a jaanuari esimesel poolel, raamatus on küll kirjas 1940. Esimene pool honorarist oli makstud kroonides, teise poole sai autor rublades. Novellide teemaks on inimese üksiolek, abitus, väiksus eesti külaelu näidetel, ikka ja jälle elu ääremaa ja elu vaeslapsed. 
Novellikogu „Linnud puuris“ (1946) niminovellis kolib perest võõrdunud vana mees maale tühjaksjäänud koolimajja, mille prototüübiks on Karaski kool.
Novellikogu “Igavene küla” (1954) sai oma pealkirja reisilt, kus kirjanik sai võimsa elamuse, vaadates Baleaaride talupoegi korjamas oliive tuhandeaastastelt puudelt. See viis ta mõtted kaugele kodumaale, kus põld ja maa hoolimata kõigest saab ikka olema see, millesse klammerdunult meie rahvas elab üle pimeduse, mida käsilolev ajajärk endas kandis. Novellikogu lõpetamisel haarasid kirjanikku kahtlused, kas mitte pöörduda tagasi esialgu plaanitud pealkirja “Minu küla” juurde, kuna kõiki jutte ei saanud hästi uue alla koondada ja see tundus liiga pretensioonikana. Järgnenud kriitika näitas autori kõhkluste paikapidavust, A. Adson heitis ette liigse juhuslikkuse esinemist igaviku mõiste all. Kiita sai detailide mäletamine ja nägemine, mis kadunud maailma vähemalt kirjasõnas säilitab.
“Janu” (1957) on minavormiline olevikujutustus, ajas ja ruumis erakordselt keskendatud. Minajutustaja on raskesti voodihaige tütarlaps, kes üksnes kujutluspildis oma lamamispaigast pääseb. Paikkond ümberringi on ehtsate kohanimede järgi Võrumaa kaardil kergesti jälgitav. Karl Ristikivi arvates võis olla tegemist Uibopuu tippteosega.

Tinno jäi turvaliseks koduks rasketel sõjajärgsetel aastatel üksinda kodutallu jäänud Emilie Uibopuule. Ema, õe ja teiste sugulaste kirjade kaudu oli Valev Uibopuu Tinno uudistega kursis ka paguluses. „Ei Tinno ega kodumaa pole mu südamest aastakümnete jooksul kadunud. Olen ka võõrsil elanud nendes ja nendega. Võiks öelda, et Tinno ja kodumaa ei jätnud mind kunagi, kuigi mina neist lahkusin.“ 
Ema kirjutas pojale, et tal tuleb sageli ekskursioonidele oma vennast rääkida. 1961. a tähistati Richard Rohu 70. sünniaastapäeva ka Karaskis. Koolimajas toimus pidulik aktus ning kodumajal avati mälestustahvel. Teine mälestustahvel avati vanal Karaski koolimajal Richard Rohule ja Rudolf Sirgele, kes olid seal õppinud.
1964. a märtsis kirjutas ema Valevile mõneti ootamatult: „Mul tuli üks plaan, Maimul ja Martal ja meil kõigil. Sa tule õige ära Tinnole elama. Siin võid ka jutte kirjutada ja siia saaks sa ka kooliõpetaja koha, ka Malle saaks Põlvasse või Kanepisse töökoha. Sa võiks ka linnas elada. Tinnol oleks suvituskoht. Siis saaks minagi veel Tinnol maasikaid ja kurke kasvatada. Mõtle järele, mis sa sellest arvad. Enne ei müü Tinnot ära, kui Sa vastad.“ Muidugi ei saanud poeg tõde välja öelda: „Olen siin mõtelnud mitmesuguseid mõtteid, aga ei näe mingit lahendust. Ka plaan, mis minuga ühendatud, ei ole kuidagi viisi reaalne. Miks ja kuidas, seda ei ole siin lühikeses kirjas võimalik selgitama hakata, see vajaks rohkem aega ja ruumi, kuna on seotud keerulisemate küsimustega. Inimsaatused tänapäeval ei ole nii lihtsad ja mõnigi asi mitte omast tahtest juhitav.“ 

Tinno valuline müük ja ema surm 28. aprillil 1965 olid muutnud Valev Uibopuule Tinno tähendust: „Mis minusse puutub, siis kardan ma küll, et minu silmad enam iialgi Tinnot näha ei saa. Ning nüüd see polekski mulle enam mingi rõõm, kui ema ja vend on mulla all, vaid ainult valusate ja rusuvate mälestuste allikas. Ma ei ole sugugi kindel, kas ma seda üldse taluksin.“

1988. a tähistati Eestis kirjanik Valev Uibopuu 75. sünnipäeva. Räägiti raadios ja kirjutati lehtedes ning kodutalu seinale pandi tahvel. Enne tahvli panekut pöörduti ka Valev Uibopuu poole. V. Uibopuu ise kommenteeris sündmust: see tekitas nii rõõmu kui kurbust, vastasin, kuidas oskasin. Mälestustahvli avamise ajal pildistas Tinno talu Jaan Kaplinski ning läkitas need pildid Rootsi. Valev Uibopuu võis veel kord veenduda – kodutaluga on kõik hästi. Varade tagastamise ajajärgul kirjutas ka Valev Uibopuu taotluse Tinno talu maade tagasisaamiseks või kompenseerimiseks. Esialgu tagastamiseks seetõttu, et ehk keegi õe- või vennalastest tahab maad harima hakata. Ta ei tahtnud kompensatsiooni endale, vaid kinkis maa eest saadud raha õe ja venna järeltulijatele. 
ÜLES

KARASKI KOOLIMAJA Ihamaru (Karaski) külas
Koolihariduse andmise kohta Karaski külas on esimesed teated 1767. aastast. Selles majas õpetati lapsi 1874.-1930. aastani, mil valmis uus koolimaja endise Karaski karjamõisa maadele. Kooliharidust anti Karaski koolis 1. septembrini 1989. a. Siis valmis Krootuse asulas uus koolimaja. Muutus ka nimi - Karaski kooli asemel hakkas eksisteerima Krootuse Põhikool. 
Karaski külakooli (hiljem algkooli) esimeses majas on õppinud kirjanikud Richard Roht (aastatel 1899–1900, 8-aastasena), Rudolf Sirge (esimesel maailmasõja talvel 10-11-aastasena), Valev Uibopuu (1924-1925, 11-aastasena 3. klassis), poliitik Heinrich Mark (1920-1924, 9-12-aastasena) ning ajakirjanik ja poliitik Aksel Mark (1922-1924, 9-10-aastasena), haridustegelane Elmar Loodus jt.
Endise Karaski kooli maja 1960-ndatel

Richard Roht kirjutab mälestusteraamatus „Vana Võrumaa“ (lk 92-98) oma esimesest koolitalvest üleaedses Karaski koolis: „Üldiselt ei moodustanud külakool minu elus iseäralist ajajärku. Koolimaja oli ju otse meie talu kõrval, nii et õieti elasin rohkem kodus kui koolis, lipsates mõnikord koju isegi vahetundidel ja süües, magades ning õppides kodus. Selletõttu oli see talv, mille käisin külakoolis, õieti mu lapsepõlve harilik talv, kuna olin sama tihedasti seotud koduse eluga kui varemgi. Ka ei olnud külakooli õhkkond kuigi palju erinev harilikust kodu ning küla elust. 
Kuid lugu muutus kohe, kui mind järgmisel sügisel viidi „kihlkunnakuuli“. Vanem vend käis kihlkunnakoolis“ ja sellepärast pandi mind sinna aasta varem, sest kaht sinna sõidutada ja toita oli peaaegu sama, mis üht. Pealegi ma ise hirmsasti tahtsin „kihlkunnakuuli“, mis minu meelest au, ilu ja hiilguse ülim tipp. Aga…“
Karaski koolis õppimine läks Richardil muidu päris libedasti, kui välja arvata raskused matemaatikaga. Usuõpetus tundus ka liiga pealetükkiv. Pikemalt on juttu „koolikatsumistest“ – õppetöö kvaliteeti käisid kontrollimas nii rahvakoolide inspektorid kui pastor ja kui lapsed pidid selleks puhuks salme pähe tuupima ja närveerima, siis õpetajatele oli see ehk suuremgi eksam (ja majanduslik kulu).
Olmepoolelt on Roht meenutanud, et koolilapsed pidid kogu tema lapsepõlveaja käima vahetundide ajal oma häda õiendamas koolimaja aida taga, otse vastu Tinno talu õue ja ka küla läbivat maanteed. Peldik olevat maja külge küll kunagi ehitatud, kuid aja jooksul nii lagunenud, et sinna enam keegi minna ei saanud. Uut ehitamast takistasid küla vanameelsemad peremehed. Seda peeti mõttetuks, sest ka taludes ei olnud tol ajal kehakergendamiseks hooneid veel ehitatud. Jonnak-Liisu Alma tulnud Võrust hea teenijakoha pealt nuttes tagasi, sest tema ei olevat saanud toas asjal käia! Tinno tallu tulnud kord külla tähtis kuldpagunitega sugulane, vist ohvitser. Paraku ei jäänud temalgi muud üle kui aida taga kükitada nagu kõik teised lihtsurelikud. Richardi silmis langenud ta seepeale kõvasti. 

Valev Uibopuu õppis Karaskil oma kolmanda koolitalve. Hiljem luuturbekuloosi põdedes sai ta siit raamatuid laenata, sest tühjaks jäänud koolimajas tegutses (Valevi hinnangul väga hästi koostatud) külaraamatukogu. Kui haigus juba natuke taandus, oli noormees siin mõnda aega palgata raamatukoguhoidja.

Aksel Mark viidi Karaski kooli esimesest klassist pärast jõule kohe teise klassi üle ja kolmas jäi hoopis vahele, järgmisel sügisel läks terane poisinaaskel kohe neljandasse, kus istus oma kaks aastat vanema venna Heinrich Margaga ehk Heiniga ühes pingis.
Järgmised mälestuskillud Karaski koolist on Maalehe Piibujutu rubriiki saatnud Aksel Mark.
Maalehe rubriigist Piibujutt: Karaski kool
Vabadussõda oli lõppenud Eestile võiduga, aga rahvas oli vaene. Paljusid kaupu polnud või olid need kallid. Üks, millest taludes puudust tunti, oli suhkur. Seda püüti asendada ja üks viis oli sahhariin, mida, ime küll, oli saada. Karaski 4-klassiline algkool asus otse Kutsari talu väravas. Kutsari talu kaevust toodi klassi igal hommikul ämbritäis joogivett, mida lapsed siis juua said. Kümne-kaheteistaastased on alati virgad leiutama, nii ka seal. Toodi kaasa sahhariini ja visati ämbrisse ning vesi kogu aeg magus juua. Aga sellest ei jätkunud. Tekkis mõte, mis tehti ka teoks – iga laps pidi kaasa tooma sahhariini ja nii sai kokku suur peotäis magusat, mis visati kaevu. Aga vett oli palju, magusamaks see ei läinud. Peagi sai Kutsari talu peremees sellest eksperimendist kuulda ning teatas koolijuhatajale, et kui lapsed tema kaevu rahule ei jäta, siis ta koolile vett oma kaevust ei luba. Aegamööda tüdineti magusast veest ja elu koolis läks edasi vanas vaimus. 
Teine piibujutt Karaski koolist 
Karaski algkooli juhataja oli uuendusmeelne. Üks uuendus oli see, et ta korraldas oma õpilastele ekskursioone. Kord 1923. aastal viis tee Petserisse. Karaskilt Võrru hobuküüt, sealt rongiga Petserisse. Millised elamused noortele, 11–13a poistele! Petseris olid kirjude katustega kirikud ja maa-alused matusepaigad. Raudvest, mida üks preester kandnud salaja riiete all, kaal 20 naela, avastatud mehe surma järel. Tagasisõiduks pidid nad Võrus hobusemeest ootama. Teda aga ei tulnud. Marssisid läbi öö need 30 km Võrust koju. Teisel päeval tuli ka hobusemees tühjalt. Ta oli ekskursante oodanud turu asemel Võru raudteejaamas. Ikkagi oli see elamustega ekskursioon. 
ÜLES

Otsa talu asub praeguse Ihamaru (kunagise Karaski küla) põhjaservas. Talu perepoegadest on tuntuks saanud Eesti eksiilvalitsuse viimane juht Heinrich Mark ja eksiilvalitsuse poliitik ning ajakirjanik Aksel Mark.
Eesti Vabariigi juubeliaastal 2008 avati üle Eesti mälestuskivid Eesti Vabariigi varasematele riigimeestele, et austada nende mälestust ja ühtlasi tunnustada nende kodukohti. 2008. a oktoobris tähistati mälestuskiviga ka Heinrich Marga sünnikoht. 
Otsa talu rajasid vanaisa Jaan Mark ja vanaema Mari Mark. Pere oli rõõmsameelne, sõbralik ja humoorikas. Peres oli neli venda. Vanim vend Adolf suri 1947 Norilski sunnitöölaagris, järgmine vend Albert hukkus 1947 metsavennana.

Kolmas vend, poliitik HEINRICH MARK (1911-2004) sai hariduse 1920–1924 Karaski algkoolis, 1924–1926 Kanepi kõrgemas algkoolis, 1926–1932 Võru (hiljem Tartu) Õpetajate Seminaris, 1933–1938 Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas.
Venna Aksli sõnul oli Heinrich sündinud poliitik: “Meie kodus muust ei räägitudki kui poliitikast. Meid oli neli venda, igaüks ise parteist, saime väga hästi läbi, aga vaidlus oli alati kõva.“ 
Heinrich oli nii koolis, õpetajate seminaris kui ülikoolis aktiivselt tegev kõikvõimalikes organisatsioonides. Koos üliõpilaskorporatsioonidega käis 1936. aastal Berliini olümpiamängudel. “Ta oli natuke uhke selle üle, et kui Eesti meeskond ja kõik teised Hitleri eest mööda marssides tõstsid käe hitlerlikuks tervituseks, siis Eesti üliõpilased olid oma valged mütsid peast võtnud ja hoidnud neid Hitlerist möödudes lihtsalt südame kohal”. 
1940. aastal esimestel venelaste kontrolli all toimunud valimistel oli Heinrich Mark üks vastasrinna kandidaatidest. Tema ülesanne oli Võrumaale igasse ringkonda kandidaat leida, ta ise kandideeris Antslas. 1941. a küüditamisest pääses ta pärast seda tänu õpetajate seminari koolivennast Tartu miilitsaülemale. See helistas ja ütles, et kindlam on, kui sel ööl minu pool magad. Sakslaste ajal pandi talle omakorda süüks, et oli miilitsaülemaga suur sõber olnud. Halvemast pääsemiseks läks ta 1943. aastal Soome, hiljem Rootsi, kus hakkas kohe eesti koole organiseerima, oli juhtivatel kohtadel eesti organisatsioonides ja eksiilvalitsuses, lõpuks ka peaminister presidendi ülesannetes. 1992. aastal andis Heinrich Mark riigikogu ees esinedes oma volitused üle äsjavalitud president Lennart Merile ja kuulutas eesti eksiilvalitsuse töö lõppenuks. Ta suri 93 aastasena 2004. a Stockholmis ja tema põrm puistati Stockholmi Metsakalmistu mälestushiide.

Noorim vend, põllumajandusteadlane, poliitik ja kultuuriloolane AKSEL MARK (1913-2014) õppis Karaski algkoolis, Kanepi kõrgemas algkoolis, Võru Ühisgümnaasiumis ja Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskonnas.
Töötas agronoomi ja ajakirjanikuna, 1944. aastal põgenes Soome, sealt edasi Rootsi. Oli sealgi tegev oma erialal ja Eesti pagulaste poliitilises ja ajakirjandustegevuses. 
Üks Aksli esimesi lapsepõlvemälestusi (5. eluaastast) oli aknaruutude klirin ja Tilleoru lahingu kõma. 1919. a. jaanuari lõpul peeti 4-5 km kaugusel Tilleorus üht Vabadussõja otsustavat lahingut. Nõukogudeaegsed kooliõpikud seda lahingut ei maininud, sest Eesti vastloodud rahvavägi lõi siin Punaarmee taganema, mistõttu enamlased pidid Võrust 1. veebruaril 1919. a. põgenema. Tänu sellele ei jõudnud Eesti Töörahva Kommuuni Võru Sõjarevolutsiooniline Tribunal kõiki paari kuu jooksul vangiviidud kapitaliste (näiteks Juhan Jaiki) hukata. 
Varsti pärast seda oli Eesti Vabariigi esimene aastapäev ja Markade naabrimees heiskas sini-must-valge lipu. Otsa perenaisel lipuriiet ei olnud, aga tema andis poistele pühapäevariided selga ja sinisest-mustast-valgest lõngast tehtud rosetid rinda.
Aksli tütar Mai Mark Beijer on Rootsis andnud välja kaks väikese tiraažiga raamatut oma isast oma laste ja lapselaste jaoks – isa ja ema ja ema kirjavahetuse esimestel pagulusaastatel (2008) ja „Kõik algas Otsal: Mälestusi minu lapsepõlvest ja kooliaastatest“ (2011). Kahjuks pole kumbki raamat veel eesti keelde tõlgitud, ehkki pakuks huvi nii ajaloolastele kui koduloohuvilistele. Aksel Mark oli kõrge vanuseni (elas peaaegu 101-aastaseks) hea mäluga, rõõmsameelse ellusuhtumisega innukas lugude vestja. Tema lapsepõlvelugude raamat võiks Enn Nõu arvates eesti lugejale koguni etnograafiliselt huvitav olla (arvustus ajakirjas Akadeemia, 2012, nr 6, lk 1128-1131): „Aksli huumorimeelega edastatud mahlakaid talu- ja külaelukirjeldusi on mõnus lugeda. Juttu on Otsa talust Kõlleste (Krootuse) vallas Võrumaal ja selle omanikest, talu arendamisest, tööst ja pere saatusest, karjapoisiseiklustest, seentest, õuntest, lilledest, puudest, põõsastest, riietest, jalatsitest, saunast, koolis eluks õppimisest, koolireisist, õpetajatest, Kanepi koolist, Eesti Noorsoo Karskusliidust, Võru Gümnaasiumist, noorseppadest, Noorte Meeste Kristlikust Ühingust, võõrkeeltest, matemaatikast, joonistamisest, hommikupalvustest, teatrietendustest, koolipidudest, rattaretkest Suurele Munamäele, koolivendadest, ajakirjandusliku tegevuse algusest, leeriskäimisest, Karaski naabertaludest paljude nimedega, heast sõbrast Valev Uibopuust, popsidest, käsitöölistest, kingseppadest, rätsepatest, puuseppadest, arstist, Karaski poest, vaestemajast, meiereist, veskitest, pühadest ja pidudest, perekondlikest tähtpäevadest, toidust ja jookidest, lemmikroogadest, leivaküpsetamisest, emast, pruutidest ja armumistest.“
Aksel Marga soovil on ta põrm sängitatud Kanepi Mäe kalmistule vanemate ja vendade kõrvale.  
ÜLES

JAAN KAPLINSKI (1941)
Jaan Kaplinski suvekodu Vana-Mutiku talu asub napilt teisel pool kihelkonna piiri, Kambja kihelkonna alal.

Jürgen Rooste. Jaan Kaplinski: tarku valitsejaid on harva. Maaleht, 2012, 29. juuni
Rohkem olete siin maal suvel, või talvel ka?
Ma katsun siin olla nii palju kui võimalik. Jüri Mõis kunagi kirjutas – ta on selline lapsemeelne inimene –, et mis inimene tahaks elada Põlvamaal. Mina mõtlesin, et tont võtku, ma mujal ei tahagi Eestis elada. Siin elaks ja talvel paar kuud kuskil Vahemere ääres. Lõuna-Portugalis me olime ükskord, kui raha oli. Tegelikult on sääl elamise hind sama.
/---/
“Taivahe heidet tsirk” tuli nüüd täitsa lõunaeestikeelne – või on mingi parem, täpsem sõna selle kohta?
Suurem jagu on ikka võru keel, see, mis on esivanemate keel. Mõned tekstid on Tartu murde poole kergelt.
Ma kipun arvama, et nood raamatu lõpuosa vanahiina keelest tõlked võru keelde on küll esimesed omalaadsed.
Ma kardan küll, jah.
Võru keelt sellisel kujul ikka ju räägitakse?
Sugu iks kõneldas.
Kodus te mõtlete-kõnelete kirjakeele sarnases eesti keeles?
Mõtlemine on keelest ikka lahus. Vaata, kui sa võtad mingisuguse masinavärgi, uurid, kuidas seda lahti võtta ja kokku panna. Kui pää lõikab, teed sa selle ära, aga sa ei tea ühegi asja nime. Aga mõtled selle juures. Mis keeles?
Ei mõtle mingis keeles, lihtsalt, kuidas rattad ja kruvid käivad. /---/

Katkend vestlusest Jaan Kaplinskiga 26. juulil 2016. a Tännasilma külas Mikko talus  

ÜLES

Valgjärve vallast on pärit ajakirjanik ja luuletaja GEORG EDUARD LUIGA (1866 - 1936) ning luuletaja ELISE ROSALIE AUN (1863-1932). Georg Eduard Luiga oli Valgjärve range ja puritaanliku koolmeistri poeg. Tema naabritüdrukust Elise Aunast, kelle luuletused tänapäevaks paraku unustuse hõlma on vajunud, loodeti omal ajal koguni Koidula kandle pärijat. 

Mõlema viis elu varakult Võrumaalt ära ja sünnipaik nende loomingus eriti ei kajastu. Georg Luiga on 1896. a Venemaalt Elise Aunale koguni kirjutanud: „Koduigatsusest ei tea mina midagi, ei mõtle ka mitte kodumaale tagasi minna...“ Kuid kolm aastakümmet hiljem kirjutas just tema ühele Rootsis kuuldud laulule „Lapsepõlvekodu“ eestikeelsed laulusõnad, mis on tänini enamikule eestlastest nostalgilise koduigatsuse sümboliks: 
„Seal, kus rukkiväli lagendikul heljub,
kõrge kuusik kohab mäenõlvakul.
Väike majakene maantee ääres seisab -
lapsepõlvekodu oli seal kord mul.
Palju päikest oli seal ja palju lilli,
rõõmsalt mängisin ma lehispuude all.
Kallis mälestus, mis mul neist päevist jäänud,
püsib kustumata hinges sügaval.

Seal, kus sinijõgi mere poole veereb,
pajud põlvitavad selges kaldavees.
Laia luha kohal luigeparvi keerleb -
minu lapsepõlvekodu oli see.
Kodu kunagi ei lähe minul meelest,
kaitses mind seal isa-ema hool.
Julgel sammul läksin sealt ma eluteele,
õnne otsinud nüüd olen igalt poolt.

Seal, kus kitsas rada metsast läbi ruttab,
linnulaulu täis on vaiksed hommikud.
Iga paik on mulle kodune ja tuttav -
lapsepõlvekodu oli seal kord mul.
Palju olen ma nüüd elus läbi käinud,
olnud kaaslaseks mul rõõm ja kurvastus.
Kuskil pole aga kaunimat ma näinud,
kui mu koduküla neiu naeratus...  
ÜLES

VALDO PANT (1928-1976)
Raadio- ja teleajakirjanik. 
Sündis Valgjärve vallas Tamme koolimajas Valgjärve konstaabli kolmanda pojana. Mõlemad vanemad olid pärit Tartumaalt. Isa töö tõttu tuli perel sageli kolida. Algkoolis õppis Valdo Jõgevamaal Mustvees ja Sadalas, gümnaasiumi lõpetas Saksa okupatsiooni ajal taas Mustvees, õppis aasta Tartu Õpetajate Seminaris. 1944. aastal valetas end kaks aastat vanemaks, et pääseda Eesti Leegioni, langes vangi, astus Punaarmee ehituspataljoni, seal valetas, et on hoopis kaks aastat õpetajate seminaris õppinud ja sai tööle Kohtla-Järve kooli õpetajaks. Valdo Pant on keerulistel aegadel oma elulugu nii mitu korda kohendanud, et mõned faktid selles on praeguseni segased.
1948. aastast töötas Valdo Pant Eesti Raadios. Ta oli siis alles 20-aastane, kuid õppis ameti kiiresti selgeks ja sai peagi väga hea raadioajakirjaniku maine. Pandi nimega on seotud paljud Eesti Raadio selleaegsed õnnestumised – Reporteritund, Päevakaja, Rameto jt. 1966. aastal sai Valdo Pandist Eesti Televisiooni kommentaator. Vaataja-kuulaja pidas teda juba tunnustatud meistriks. Kõige suurem tuntus tuli saatesarjaga "Täna 25 aastat tagasi" (313 saadet). Saatesarja läbiv kujund – Teise maailmasõja rindejoonega kaart – on toonastele vaatajatele hästi meelde jäänud. Valdo Pandi teletööde hulka kuulusid veel otsereportaažid, sündmuste kommentaarid, õhtused mõtisklusminutid, meelelahutussaated, filmisaated, laulupeoreportaažid, olukirjeldusfilmid, dokumentaal-, anima- ja mängufilmid, näidendid.
Lisaks publitsistikat ajalehtedes ja ajakirjades. Valdo Pant valiti 1999. aastal 20. sajandi saja suurkuju hulka. Valdo Pandi nimelist Eesti Televisiooni publitsistikapreemiat antakse välja 1980. aastast alates. 
2013 püstitati Pandi sünnikohas Põlvamaal Saverna vallas tema auks mälestuskivi. Kivi asub Pandi sünnikodu, praeguseks lagunenud Tamme koolimaja ees. Mälestustahvli avamist plaaniti kohe pärast Pandi surma, aga kuna maja olnud õige räämas - seal elasid kohaliku kolhoosi abitöölised - siis laitnud tollane kultuuriminister mõtte maha.

Valdo Pandi mälestusmärk Pikajärve mõisa pargis rajati Pandi 70. sünniaastapäeval, 1998. aastal mõisa omaniku, ärimehe Relvo Värtoni poolt. 
ÜLES

Kaagvere küla, Hino talu. Kunstnikud EPP MARGNA, TOOMAS KALVE
http://www.hinokad.eu/ 

Silja Paavle. Küngaste vahel. “Sellises kohas elades võid rahulikult hommikul uksest välja astuda, ilma et kellelegi otsa komistaksid – ruumi on piisavalt,” räägib Epp Margna oma elust Lõuna-Eesti kuplite vahel. Maalilisse Hino tallu jõudis Lõuna-Eesti kunstnike paar Epp Margna ja Toomase Kalve 2000. aastal. Selleks ajaks oli neil tekkinud vajadus ruumi järele, mida saab pakkuda vaid maaelu. Linnaetapp elus oli seljataha jäänud. Mõnda aega elati küll Vastse-Kuustes üüritalus, kuid et iga koht tahab sättimist ja hoolt ning peremees ei olnud nõus sel hetkel talu müüma, tuli leida endale päris oma koht. “Siin oli algusest peale olemas kõik, mida tahtsime: kupliline maastik ja mitte väga pikk maa Tartusse,” lausub Epp. Tema on peres nimelt ainus autojuht, fotograafist Toomas käib Tartu kõrgemas kunstikoolis kord nädalas tudengeid harimas rattaga. Kõige otsemat teed pidi on Tartusse 45 kilomeetrit.

EPP MARGNA (1965) on vabakutseline kunstnik. 
Lõpetanud Tartu Kunstikooli 1984. aastal. Pärast lõpetamist töötanud Tallinnas Kunstikombinaadis ARS kirjakujundajana, kunstiõpetajana Vastse-Kuuste Põhikoolis, enne ja pärast seda vabakutselise kunstnikuna.
Personaalnäitusi teinud alates 1994. aastast. 
Haanjamiihi Nõukojaga koostöös valmis suuremahuline plankudele maalitud seeria Haanjamaa loomisest ja põlisrahvale olulistest väärtustest.
Illustreerinud mitmeid raamatuid. Aastail 2003–2010 uuris ja pildistas koos fotokunstnik Toomas Kalvega suitsusaunu üle Eesti. Sellest materjalist on välja kasvanud raamat Võrumaa suitsusaunadest.
Kõrvuti kunstiloomega algatanud mitmeid keskkonnasuunitlusega noorteprojekte.
Koostöös Tartu Keskkonnaharidusekeskusega kujundanud ja teostanud kiilideteemalise õppeekspositsiooni Alatskivi Loodusmajja „Vesineitsikul külas” ja linnaloodust tutvustava ekspositsiooni „Ma pole külaline, ma elan siin”. Keskkonnaametiga koostöös valmis 2010. aastal õppenäitus „ Eesti Looduskaitse 100 “. On kujundanud Võru Folkloorifestivalide sümboolikat.

Epp Margna tutvustab end Vana-Võromaa kunstnike ühisnäitusel „Siin ma olõ“ (2016): 
MINU LUGU
Ma ei saa pidada ennast võrokeseks, aga laiemas pildis võromaalaseks küll. Olen sünnilt tartlane, aga elu on mind järjekindlalt toonud ja sidunud Võrumaaga, olgugi, et mul siinkandis juuri pole. Minu iseseisva elu peamised kodud on olnud just Vanal-Võrumaal – alustades Karulast ja lõpetades Kanepiga. Kindlalt võin öelda,et oma maailmapildi juured kasvatasin endale alla just Võrumaa küngaste ja metsade vahel. Siin loksus paika elu ja ilma suhe, siin sain laiemas plaanis sotti oma juurtest ja sellestki, mis on minu jaoks elus üldse oluline. Võrumaal on kasvanud üles kõik minu lapsed ja Kanepi lähistele ostetud talukohas elan, töötan ja tegutsen praegugi. Tartu- Võru suund moodustabki peamise kultuuriliste liikumiste telje, mis minu elus täna oluline on.
Minu viimastel aastatel eksponeeritud pildid kuuluvad sarja “Mälukandjad”. Mälukandjaiks nimetan neid sellepärast, et suur osa pildiainest on pärit rahvapärimusest – s.o. rahvalauludest ja –lugudest, legendidest ja mõistatustest. Pildid on maalitud akrüülvärvidega puidule, eelkõige vanadele, juba oma elu tarbeesemetena ära elanud riiulijuppidele, uksepaneelidele jne . Meie neid lugusid enam tihtipeale ei tunne ega mäleta. Küll aga võivad mäletada need riiuli- ja uksejupid oma endiste perenaiste, -meeste laulusid ning lugusid. Kõige otsesemalt kajastavadki need pildid minu ellusuhtumist, kuulumist mitte kristlikku, vaid maausulisse kultuuri. Iga kivi, puu, küngas ja oja on endasse salvestanud eelnevate aegade lugusid, nad on hoomanud siitilma kaugelt enam kui üks inimene oma elueal seda haarata vast suudakski. Minu jaoks on see ammendamatu aines piltidele ja läbi nende piltide maalimise ka rajalhoidjaks teel, mida mööda oma elu käia.

Juune Holvandus. Epp Margna - Soomlaste lemmikkunstnik Eesti Päevaleht, 2005, 16. juuli. 
Epp Margna maalidel elavad Võrumaa ülemise, keskmise ja alumise ilma asukad. Võõrale on see tegelikult ainus võimalus nendega kohtuda, sest eks loodusvaimud näita end ikka vaid kohalikele.
“Kui ma poleks noorena sattunud elama Karulasse, keset metsa, palkmajja, kus polnud elektrit ja tsivilisatsiooni meenutas vaid transistorraadio, siis tõenäoliselt poleks ma see, kes täna,” arvab Epp. Karulas elades sai ta aru, et peab hakkama oma maailma tegelasi üles joonistama ja tegi söega esimesed katsed. Maalimine tuli hiljem.
Tegelaskujud Epu maalidelt on enamasti atraktiivselt jõulised, isegi kui nad magavad. Mõnel olevusel on aga pilk nagu vahe nuga, lausa näeb sust läbi. 
Sarnasel teemal on veel üks Epule praegu oluline maal ”Silmad kõnelevad, suud räägivad”. “Seda maalides ma mõtlesin, et tegelikult on ju kaks kolmandikku me kõnet silmades, ehk kolmandiku suudame ja tahame sõnadesse panna.“ Talumajapidamise kõikide uste kohale on maalitud majahaldjad kaitsevaimudeks, et nad ikka jälgiksid, kes ustest sisse-välja astuvad. Epp armastab maalida vanadele tarbeesemetele – pütikaantele, voodiotstele, kirstukaantele.
Epp ise ei armasta kodunt kaugele reisida, juba Soome minek on tema jaoks keerukas ettevõtmine, kõige paremini tunneb ta end kodus keset oma loodud elamist. Keegi sõpradest ütles, et harva kohtab nüüdsel ajal nii kodukeskselt ja maakeeli mõtlevat inimest kui Epp, tema vaimu pole mõjutanud ka ükski võõrkeel. Tema mõjutab hoopis teisi: nüüdseks on tema maalid juba eri riikide kodudes – ülemeremaades Soomes, Saaremaal, Saksamaal. “Just Soomes on meie esivanemate ilma ja uskumuste vastu suur huvi, samas meil, Eestis, on rohkemat säilinud nii pärimuse kui ainese kujul,” teab Epp seletuseks, miks just soomlased ta pilte palju on ostnud. 
ÜLES

TOOMAS KALVE (1965 Tartu)
Tartu Kõrgema Kunstikooli fotograafia õppejõud ja fotokeskuse meister.
Foto on valguse joonistus. Fotograafia on valguse graafika. Et seda veel rohkem rõhutada, kasutab Kalve vanaaegset fototehnikat, kus valgus tuleb läbi objektiivi otse kontaktplaadile ning sinna jäädvustatud kujutis kantakse vahetult, suurendust kasutamata, samade mõõtudega fotopaberile. Nõnda jõuab valguse jäljend vaatajani võimalikult moonutamata.
Toomas Kalve tutvustab end Vana-Võromaa kunstnike ühisnäitusel „Siin ma olõ“ (2016):
MINU LUGU
Minu tõsisem side Võrumaaga sai alguse kuskil 1996-97 aastal, kui koos Leelo ja Peeter Lauritsaga sai loodudud Valdur Ohaka endisesse suvekodusse Kütioru Avatud Ateljee. Olin seal asutajaliikmena tegev nii ateljee ehitamisel, majapidamise remontimisel, kui kõiges muus. Seal valmisid ka minu esimesed loodusega tihedamalt läbipõimunud fotoprojektid („Surnud lindude elu“). Mõned aastad hiljem soetasin endalegi Vana-Võrumaale, Kanepi kihelkonda talukoha, ehitasin ka sinna ateljee ja seal nüüd elan ja toimetangi. Maaelu on tasapisi minu fototööde vahele hakanud puutööd sätitama.- esialgu tekkis vajadus teha oma piltidele erinevaid pildiraame. Nüüd on minu fotoateljee arenenud tasapisi puutöö ateljee suunas. Viimaste aastate loomingulised projektid on seotud üraskimustriliste disainlampide valmistamisega. 
Ideed puust tarbeesemete loomiseks toob elu ja loodus ise mu ette ja kätte. Metsas käies leiab nii maast kui puust huvitavaid materjale ning kujundeid, millele tuleb mõnikord pisut ja mõnikord rohkem tööriistadega kaasa aidata, et saaks silmale kena ja elamises loodusesõbralik tarvilik asi.
Looduses naljalt kaht ühesugust asja ei leia ning seega pole ka minu tehtud esemed ühesugused.

Heli Järv. Kui Kalve Toomas kahe koerakuudiga Jõgevale jõudis. Vooremaa, 29. juuli 2008.
Toomas Kalve teeb oma pildid fotoplaadile fotograafia algusaegadest pärit aparaadiga. Kvaliteeti, mis sellisel viisil tehtud piltidel on, on tänapäevaste vahenditega saavutada võimatu. See on paras mässamine ja ajakulu, mida nende piltide tegemine nõuab. Negatiivi plaadile salvestades on pind, millele läbi objektiivi valgus langeb, väga suur. „Informatsioon, mille ma jäädvustan suurele negatiivpinnale, seda lihtsalt on rohkem, ma saan rohkem kätte sellest asjast, mida ma üles võtan, nii jääb mul üks vaheetapp ära, mis moonutab, suurendamine nimelt. Kontaktkoopiat tehes panen saadud tulemuse kohe otse vastu paberit ja vahepealsed etapid, mis sugugi lõpptulemusele kasuks ei tule, jäävad ära,” põhjendab kunstnik oma valikut.
Oma peret ta sel viisil jäädvustanud ei ole, kuid vanu fotosid uurinud küll. Tollaseid negatiive vaadates on talle silma jäänud, kui palju tegelikult portreefotosid retušeeriti. Mida noorem ja kenam oli jäädvustatav, seda enam nähti vaeva, et teda veel ilusamana näidata. Ja täiendused tuli teha muidugi negatiivis. Heledad põsed pidid saama lausvalgeks, nii et ei jääks näha ühtki plekki ega nahapoori – plaadile lisati siis paksult musta värvi. See oli fotograafi auasi, millist vaeva ta oma töö juures pintsliga veel lisaks nägi. „Koloreerimine on jälle teistsugune asi. Minu tööd on koloreeritud. See on veel peenem töö. Suur osa mu must-valgetest fotodest on peenikese pintsliga detail-haaval üle toonitud – kõik need vaibamustrid, puitpinnad, naha toon…” 
ÜLES

KADRI KALVE
Epp Margna ja Toomas Kalve tütre Kadri kunstihuvi realiseerus 8. klassi loovtöös. Töö teemaks oli kolme klassikalise muinasjutu ("Lumivalgeke", Punamütsike", "Uinuv kaunitar") illustreerimine ja raamatuks kujundamine. Autor uuris ka muinasjutusüžeede arengut läbi aegade, otsis internetist välja kõige vanemad versioonid ja tõlkis need eesti keelde. Töö käiku saab jälgida blogis "Kadunud leheküljed" http://kadriloovtoo.blogspot.com.ee/. Esialgu oli plaanis trükkida valminud raamatut paar eksemplari perekonnaliikmetele kinkimiseks, siis aga õnnestus Hooandja projekti abil leida piisavalt toetajaid, et anda raamat välja suuremas tiraažis. 
ÜLES

MARJE ERNITS (1948) Kirjanik, kunstnik. http://web.zone.ee/marje-ernits/
Elab Kanepi lähedal Karste külas. 
1948. aastal Tartus sündinud ja esimesed sammud Avinurmes astunud Marje Ernits veetis lõviosa oma lapsepõlvest Jõgeva külje all Kuristal, kus ta isa algul metsaülema ja hiljem metsamajandi direktorina töötas. Pärast Jõgeva Keskkooli õppis ta mõnda aega Tartu Ülikooli ajalooteaduskonnas ja seejärel lõpetas Tartu Kunstikooli. Pärast Jõgevalt lahkumist pühendus õpingutele, kunstile ja oma perele – kasvatas üles kaks poega ja tütre. Enne pensionile jäämist töötas Marje Ernits Võrus kunstiõpetajana. Elab Kanepi lähedal Karste küla metsatalus, tegeleb kunstiga, kirjutab.
Kunstnikuna on Marje Ernits viljelnud pastell-, akvarell- ja õlimaali ning esinenud näitustega nii Eestis kui ka kaugemal. Tema kunstiloomingu püsiekspositsioonina on Võru Jekaterina kiriku aias avatud pühakirja panoraam – 40 piibliteemalist pliiatsijoonistust (20 Vanas Testamendis ja 20 Uues Testamendis kirjeldatud sündmustest). Joonistused valmisid MTÜ Plaani sõbrad tellimusel kahe aasta jooksul ja olid mitu aastat eksponeeritud Plaani õigeusu kirikus. 2008. aastal söövitati need plaadile ja paigutati Võru Jekaterina Kiriku kõrval valminud teemaparki.
Luuletusi avaldab trükis alates 1984. aastast.
 
Marje Ernits ja tema joonistatud pühakirja panoraam Võru Jekaterina kiriku aias
Esimese proosaraamatu "Õpetaja, õpetaja" kirjutas Marje Ernits romaanivõistlusest ajendatuna 55-aastaselt. Teos jõudis äramärgitute hulka ja avaldati 2003. a. Autor oma hilisest debüüdist: "Ma ise arvan, et ma ei jäänud hiljaks. Kirjutamine on tegelikult vaid värvi vahetus paletil. Kui ma kirjutasin varem värvidega lõuendile, siis nüüd ma maalin sõnadega paberile."
Seni on ilmunud paarkümmend raamatut – enamik neist elulähedased romaanid, aga ka mõned noorteromaanid, kriminullid, ulmeromaan, autori pastellmaalide põhjal kirjutatud poeetilised muinasjutud ja paar autobiograafilise taustaga romaani. 
„Punane polügoon“ (2005) on autobiograafilise romaan, mis kujutab väikese Muheli sõjajärgset lapsepõlve mõisamajas – suured ümberehitustööd mõisas, mida kohandatakse sotsialistlikuks metsamajandiks ning sellega seoses sissekolivad võõrad, väikesed täitanud kotipoisid, sotsialistlike loosungitega marssimine koolis ja muud ajastuomased sündmused läbi lapsepilgu. Muheli tegelaskuju oleks nagu pärit samalt vanalt must-valgelt fotolt, millelt vaatavad lugejale otsa lapsed romaanidest „Seitsmes rahukevad“ (V. Luik) ja „Seltsimees laps“ (L. Tungal).
„Kui seda metsa ees ei oleks“ (2012) on metsatalus elava autori läbi-aasta-päevik. Mõtisklused, looduse- ja enesevaatlused on nagu sõnadega maalitud impressioonid, mis jagatud 12 kuu peatükkideks. Iga kuu mõtisklus algab meeleolusse sobiva haikuga.

Tiia Allas. Hingetoitu on Karstes küllaga. Koit, 2005, 3. sept
Kanepi valla Karste Klaveriküla sopis elab kunstnik ja kirjanik Marje Ernits, kes maalib aastas umbes 200 pilti, kirjutab ja illustreerib raamatuid. Teda ei kohuta see, et kauplusauto käib kaks korda nädalas suure tee äärde. „Mina apelleerin rohkem hingetoidule , mida siin on külluses,“ ütleb ümbritseva loodusega sarnaselt ürgset rahu kiirgav naine. [---]
„Vahepeal oli küll vilets , aga nüüd läheb elu ümbruskonnas järjest paremaks,“ leiab 1980-ndate keskpaigast aastat Karstes elanud ja töötanud Marje Ernits. 1985. a Tautsi tallu asudes oli elamise ümber pärnavõsa ja okastraataed, et Karste farmi umbes 400 lehma õue ei tormaks . Nüüd on eemalolevast farmist järel ahervaremed ja muidugi pole Marje Ernits enam kolhoosi kunstnik. See töö lõppes majandi laialiminekuga 1990. aastate alguses.
Seejärel õpetas Marje mõned aastad Võrus lapsi, nüüd on vabakutseline kunstnik. Valvab sõbra mesitarusid ja hoolitseb oma aia eest, kus pole midagi kunstlikku - kõik on ümbritseva hingematvalt ilusa loodusega kooskõlas. [---] Aga kuidas talvel saab? „Ega ei saagi. Talvel on teinekord lund viis meetrit . Vaatan neljast aknast välja ja ainult lumi ümberringi.“
[---] Kui ajad muutusid , näiteks varem kolhoosist saadud tehnikaabi põllutöödel asendus potipõllundusliku labida ja hargiga, tuli teha valik. Kas minna või jääda. „Ära me ei tahtnud kohta müüa - keegi pidi siia jääma. Leidsin, et olen ainuke, kes saab siin töötada oma elukutsele sobivalt.“ [---]
Sageli tulevad Tautsi õue peale kitsed, vana tamme otsas kesk õue elavad oravad. „Esimesel aastal siia tulles nägin ära punahirve. Keegi ei usu, aga nad on siinkandis olemas,“ teab Marje Ernits. Tema metsamehest isa õpetas, et metsas käies on kaks võimalust: kas tahad, et sind nähtaks ja kuuldaks, või ei. [---]
Raamatu „Võromaa kodolugu“ illustreerimine oli pikk töö. „Seda tegime vist neli aastat. Neid tekste lugesin enne, ja muidugi võru keeles. Joonistused pidid olema ajaloos õigel kohal, realistlikud ja lastele vastuvõetavad. Kui laps sellise raamatu kätte võtab, jäävad selle pildid talle terveks eluks meelde. Seepärast on lugu lapsele väga oluline,“ rääkis kunstnik. Ka raamatu Kanepi ja Urvaste kihelkonna loodusfotod on Marje Ernitsa tehtud. [---] 

HINNI TALU - vanim rehielamu Liivimaal
Eestis on säilinud ainult kaks rehetalu. Neist üks asub Läänemaal. Teine on Kanepi vallas Jõksi külas asuv Hinni talu, mis kuulub näitleja ja pedagoogi Tõnis Rätsepa perele. 
Hinni talu esmamainimise kohta on andmeid 1750. aastast, Rätsepate esivanemad ostsid talu päriseks 1872. a. 
Hinni oli filmide „Suvi ja „Sügis“ Ülesoo talu võttepaik. 

Kaadrid filmist "Suvi" ja hetk filmivõtetelt Hinni aida kõrval

Viive Kuksi graafiline leht (2012)
Esmapilgul õitsva ja hoolitsetud talu rehetare püsib praegu püsti vaid tugede najal. Talule sai saatuslikuks kolhoosiaeg, mil tallis ja rehielamus peeti Kanepi kolhoosi hobuseid. Kuna hoonekompleks oli sõjaaja ja kolhoosiaegse lagastamise siiski tervikuna üleelanud, võeti talu 1973. a kultuurimälestisena riikliku kaitse alla. See aeglustas küll hoonete hävitamist, kuid takistas juba siis talu arendamist. 1999. aastal tunnistati Hinni talu rehielamu, ait, laut, tall, saun ja kaev kultuurimälestiseks. Rangete muinsuskaitsenõuete tõttu ei saa omanikud tagastatud talu pehkivatel hoonetel ise pisemaidki hooldustöid teha. 2007. a hävis tall, mis oli filmi „Suvi“ katuselaastude löömise stseeni võttepaik.
Tõnise poeg Ott Rätsep võitleb praegu muinsuskaitse alla võetud, kui laguneva Hinni talu säilimise eest ja on liitunud ideevõistlusega „Teeme kingituse Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks" Hinni omanikud ja Jõksi külaselts (Kanepi vald) soovivad taastada talu Eesti juubeliaastaks ning avada talus muuseumi. Ideele otsitakse kaasamõtlejaid ning toetajaid, et päästa kultuurimälestis hävingust ja arendada Hinni talu Võrumaa väravaks, kus toimuvad (pärand)kultuuri-, keskkonna-, ja hariduse ja turismialased tegevused. https://ev100.ee/et/taastame-liivimaa-vanima-s%C3%A4ilinud-rehetalu-hinni-talu 
ÜLES

HELIN VILL
Kanepi lähedal Hino külas elab Võru vallast Tagakülast pärit Parksepa Keskkooli vilistlane Helin Vill, kes on avaldanud lasteluuleraamatuid ja tegutsenud harrastusnäitlejana Alle-Saija Teatristuudios.  
ÜLES

AUGUST LUDWIG WEIZENBERG (1837 Ritsike –1921 Tallinn) 
August Ludwig Weizenberg sündis Kanepi kirikuküla külje all Ritsike kõrtsis. 
Harrastusajaloolane Mati Laane on väitnud, et paljud eesti varasema kultuuriloo suurkujud võisid geneetiliselt olla baltisakslaste järeltulijad. August Weizenbergi puhul andvat sedalaadi kahtluseks alust tema enda väide, et ta on näinud kahte nüüdseks kadunud dokumenti – priiusekirja oma vanaisale, Erastvere mõisa kutsarile Andresele 1796. aastast (st paarkümmend aastat enne pärisorjuse kaotamist), samuti olevat Andres saanud perekonnanime ammu enne teisi Kanepi kihelkonna talupoegi. Viidatakse oletusele, et need hüved olid tasuks selle eest, et Andres võtnud naiseks paruni liignaise Katri (August Weizenbergi vanaema). Kuna Katri oli abielludes 30-aastane ja sünnitas kolmanda lapse Jaani (Augusti isa) 38-aastasena, on siiski äärmiselt ebatõenäoline, et parun Gustav Johann von Ungern-Sternberg Jaanile ja sealtkaudu Augustile oma geenid edasi andis.

Augusti sünnikodust Ritsike kõrtsist, kus ta esimesed viis aastat elas, pole midagi alles. Kohta tähistab 1964. a püstitatud mälestuskivi. Samuti on kadunud järgmine kodu - Naha külas asunud Jaani-Mihkli talu popsimaja. Sellest kodust on Weizenbergil kõige rohkem mälestusi. Isa töötas kingsepana. Kuidagiviisi tuldi toime, ehkki ikaldusaastatel nägid nälga nii talupojad kui käsitöölised. August mäletab lapsepõlvest laulu ja nalja, ainult siis oli valjemat häält kuulda, kui isa vahel kõrtsist tuli. Vanemad olid linna- ja mõisaeluga kokku puutunud ja nende kaudu tulid külasse mõned ennenägemata peenemad kombed: Jaani-Mihkli majal oli korsten, nende kodus ehiti jõulupuu rasvaküünaldega ja küpsetati jõulusaia. Neid imesid tuli kogu küla vaatama. Esimest kirjatarkustki õpetasid lastele vanemad. Paraku suri isa tüüfusse ja ema pidi laste toitmise-koolitamisega ise hakkama saama. Siiski oli ta nõus Augusti Kanepi kihelkonnakooli panema. 
Paariverstane teekond Naha külast Kanepi kiriku juurde tundus 9-aastasele Augustile ilmatu pikk reis. Koolitares tekitas uue õpilase ilmumine lõbusat elevust - ta oli oma vanuse kohta kasvult väga väike ja sai kohe perekonnanime järgi hüüdnimeks „Väitsepää“. Nädalamoonaks länikutäis pakse kapsaid, pool pätsi leiba ja mõnikord ka tükike liha, õppis August kihelkonnakoolis kolm talve.
16-aastasena sai osavate kätega Augustist tisleriõpilane. 20-aastasena osales ta omavalmistatud kunstipärase mitmest kohast avaneva nõelatoosiga Tartu põllu- ja käsitöönäitusel. Kiitusekiri ja 5-rublane preemia oli poisile oluliseks tõukejõuks kunstnikuks pürgimisel. August töötas neli aastat Erastvere mõisa tislerina ja temaga oldi igati rahul, aga teda hakkas kiusama mõte minna reisima, maailma vaatama ja ennast täiendama.
August Weizenberg

Reisil nähtu õhutas Augusti kunstihuvi ja ta õnnestus 1864 pääseda Berliini Kunstide Akadeemiasse. Järgnes kümmekond aastat õpinguid Berliinis, Peterburis ja Münchenis vaheldumisi katsetega leida tellimustööd, et õppemaksuks, materjalideks ja ülalpidamiseks raha teenida. Osaliselt iseõppijana tegutsedes juhtus ka äpardusi. Kord kasutas Weizenberg modellina lapsepõlvesõpra Juhan Elementi, kes Peterburis teenrina töötas. Ta tahtis sõbra lihaselistest käsivartest võtta kipsvormi, aga ei tulnud selle peale, et inimese ihukarvad peab enne maha ajama. Kipsi eemaldamine kätelt tõi mõlemale vee silma – Juhanile valust, Augustile hirmust. Selle vormiga valatud Parise kuju käed olid karvased ja professor ei olnud tööga sugugi rahul.
Järgnevaid aastaid kunstnikuna Roomas (1873-1890) ja Peterburis (1890-1914) on mälestustes kirjeldatud kui pidevat rabelemist selle nimel, et leida raha marmori ostmiseks, ateljee üürimiseks, tööde transpordiks. Weizenberg taotles stipendiume, palus laenu tuttavatelt ja sugulastelt. Mõnikord õnnestus üht-teist ka tagasi maksta, aga siis tuli jälle uus laen teha. Mälestused räägivad August Weizenbergi erakordsest visadusest, mis kaasaegsetele sageli ka pealetükkivusena tundus. Ukselt aeti ta oma teoste ja tahtmistega sageli minema, aknast tuli ikkagi sisse. Ta kasutas ka uusi tehnilisi võimalusi - lasi oma töid pildistada ja püüdis piltidega kataloogi võimalike ostjateni, näiteks keisriperekonnani toimetada. Kunstinäitusedki ei olnud tollal autorite jaoks esmajoones kunstisündmused, vaid võimalused oma töid võimalikele ostjatele-tellijatele reklaamida. Suure osa Weizenbergi loomingust moodustavadki portreebüstid ja hauaskulptuurid, st tellimustööd.
Parim aeg Weizenbergi kunstnikuelus oli Rooma-periood. Rahalisele kitsikusele vaatamata õnnestus tal oma ateljee asutada, endale nime teha ja tellijaid leida. Kodumaakülastused ja kohtumised ärkamisaja suurkujudega andsid mõtte raiuda marmorisse eesti muistendite ja „Kalevipoja“ tegelasi (Linda, Kalevipoeg, Koit, Hämarik, Vanemuine). Weizenberg oli esimene, kes seda ainest skulptuuris kasutas. Ta portreteeris ka tolle aja silmapaistvaid eestlasi - Fr. R. Kreutzwald, J. V. Jannsen, Fr Kuhlbars, J Hurt, L. Koidula, Anna Haava (viimasele pühendas Weizenberg ka tundelise luuletuse, kuid ei leidnud vastuarmastust). Seetõttu on teda nimetatud eesti rahvusliku skulptuuri loojaks.
Kõrvalharrastusena tegeles Weizenberg ka muusika ja kirjandusega – kirjutas õpetlikke näidendeid, luuletusi, arutlusi jmt. Kehva üldhariduse ja konservatiivse maailmavaate tõttu jäid kirjatööd tagasihoidlikule tasemele.
77-aastasena, vahetult enne I maailmasõja algust kolis vanameister Peterburist Tallinna. Linnavalitsus toetas kolimist ja ostis temalt skulptuure planeeritava kunstimuuseumi kogusse. Eesti Vabariigi ajal hakkas ta saama igakuist riiklikku toetust. Weizenberg jõudis ära oodata ühe kauaaegse unistuse täitumise – 1920. a pandi Tallinnasse Harjumäele pronksivalatud Linda kuju.
Kodukandis on August Weizenbergi mälestust jäädvustatud mitmel moel. Lisaks mälestuskivile sünnikoha Ritsiku kõrtsi asukohas on Kanepi seltsimaja ette 1936. a püstitatud Ernst Jõesaare loodud mälestussammas August Weizenbergi portreereljeefiga. Seltsimaja asub Kanepi peatänaval, mis kannab August Weizenbergi nime. Kanepi Gümnaasiumi logol on kujutatud Weizenbergi skulptuuri "Lootus" 
ÜLES

KANEPI
Alevik Tartu–Võru maantee lähedal Antslasse, Otepääle ja Põlvasse suunduvate teede lahkmel.
Esimene kirjalik mainimine Kanapieza külana 1582. Ants Kõivu sõnade järgi oli veel tema vanaema öelnud Kanepi kohta: „Läämi Kannapessä“.
Hilisematest kirjalikest allikatest on leitud mitmeid nimekujusid: Kannebkyllo, Kanapitsa, Kanepiste, Kannap, Cannapäh, Kanapää, Kanepi. Kanepi nimi valiti ametlikuks kohanimeks 1925. a rahvaküsitluse tulemustele toetudes. 
Hiieuurijate arvates oli küngas, millele Kanepi kirik ehitati, muistne hiiemägi. 1582. a mainitud Kanapieza küla võis asuda selle lähikonnas. 1674. a olevat uue kihelkonna kirik ehitatud asustamata künkale. Võimalik, et maausu pühapaik valiti kristliku kiriku asukohaks meelega. Alles seejärel tekkis selle ümber kirikuküla. 18.-19. saj vahetusel tegutsenud pastor Roth ehitas mitmeid hooneid ja andis väikesele kirikukülale juba kihelkonnakeskuse ilme.
19. saj keskpaiku sai kirikukülast alevik.  
ÜLES

KANEPI JAANI KIRIK
Kanepi esimene väike puukirik (kabel) ehitati juba 1674, st aasta enne kihelkonna asutamisakti allakirjutamist. 1737 ehitati uus, suurem puukirik. Praegune maakivist hoone valmis 1808 ja pühitseti sisse 1810. a augustis. Legend jutustab, et Kanepi kiriku ehitamine polnud meeldinud Vanapaganale ja ta kiskunud rajatud müüriosad öösel maha. Abi selle vastu teadnud Piigaste tark, kes soovitas seitse kanapoega kirikuseina müürida. Seepeale jätnud Vanapagan müürid rahule. 
Teise legendi kohaselt olevat kirik ehitatud kunagise kanepipõllu kohale. Mõlemad rahvajutud on ilmselt tulnud Kanepi kohanimest. Enne 1925. a kandis alevik dokumentides ja rahvasuus pigem Kanapää nime. Vaidlused õige nimekuju ja selle tähenduse üle on kestnud juba sadakond aastat.

1831. a sai kirik välgutabamuse läbi kannatada. 1838 taastati põlenud puitosad, kuid uus kirik ei olevat olnud enam sama kaunis, kui varem. Praeguse siseilme ja kuju sai Kanepi kirik 1877. a, mil tehti puidust külgrõdud ning kirikutorni paigaldati uus kirikukell. 
Tornikiivri algne tinatatud raudplekist katus oli sajandivahetuseks roostetanud ja korduvalt paigatud käepäraste plekitükkidega, ka pruugitud poesiltide ja reklaamtahvlitega. Paikade vahelt pääses vesi tornikiivri puitkonstruktsiooni määndama. 2002. a torn remonditi ja kaeti vaskplekist katusega. Kivikiriku valmides oli tornitippu paigaldatud raudplekist aotäht, mis ei pidanud roostele vastu ning kaotas osa oma kiirtest. 1893 kinkis Pikkjärve mõisnik von Stackelberg aotähe asemele kullatud risti, mis varastati 1961. Uus, kolhoosimeeste poolt valmistatud raudrist püsis torni renoveerimiseni 2002. Tööde käigus leiti kiriku lae pealt ajalooline aotäht, mille järgi tehti tornitippu uus maailma sümboliseeriv vaskne muna ja selle kohale Kristust tähistav 17 kiirega vaskne aotäht (ka hommikutäht, koidutäht, Petlemma täht). Teadaolevalt on see ainuke aotäht Eesti kirikutel. Aotähte on kujutatud ka Kanepi valla vapil.
Kiriku interjööris väärivad tähelepanu A. Baueri altarimaal „Kristus ristil“ võrukeelsete piiblitekstidega, neogooti stiilis altar (1877) ja orel (1902). Vabariikliku kaitse all on kaks puust küünlajalga (1810) ning 18. sajandist pärinev kasest tugitool.

Kanepi kirikut ümbritseb kirikuaed, kuhu maeti alates puukiriku ehitamise ajast ligi 100 aasta jooksul, kuni uute seaduste tõttu tuli kalmistu kirikust kaugemale asutada. Kunagised hauad on jäänud osaliselt praeguste tänavate alla ja tulnud välja teetööde aegu 1927. ja 2003. a praegustel Weizenbergi ja Kooli tänavatel. 

Praegu nimetatakse kiriku kõrval olevat kunagise puukiriku ja osaliselt ka kirikuaia alal asuvat haljasala Ausambaplatsiks. Sellel asul mitu monumenti: 
- Vabadussõja mälestussammas Kanepi kihelkonnast pärinevate I maailmasõja, Vabadussõja ja punase terrori ohvritele. Sammas otsustati valmistada kohalikust materjalist ja selleks valiti välja suur lame kivirahn kirikumõisa niidul. Samba kavandas ja raius kivist välja Vana-Piigastest pärinev skulptor Aleksander Jannes. Mälestussammas avati 1926, õhiti nõukogude võimu esindajate poolt 1946, taastati 1988.
- Mälestuskivi kirjaga „425 Kanepi esmamainimisest. 1582 Kanapieza küla. Kanepi kihelkond 4.08.1675. Kanepi vald 1.04.1939“ (püstitatud 2007)
- II maailmasõjas hukkunute ühishaua mälestusmärk. Memoriaal valmis 1984, arhitekt G. Valdre, skulptor J. Paberit.

Kirikuaia maakividest piirdemüür pärineb 1838. aastal valminud kiriku ehitusajast ja on püsinud suures osas muutumatu tänapäevani. Müüri välisküljel on säilinud raudrõngad hobuste kinnitamiseks.  
ÜLES

JOHANN PHILIPP VON ROTH (1754 Pärnu –1818 Kanepi) oli Kanepi kirikuõpetajate pikas reas „teistest pääjao pikem“, nagu märgib M. J. Eisen. Pärnu kreisirentmeistri poeg sai hariduse Saksamaal ja tõi sealt kodumaale naastes kaasa valgustusajastu vabamad vaated. Töötas 38 aastat Kanepi kihelkonna pastorina, elu lõpuveerandil ka kogu tartu-võru keeleala 17 kihelkonna praostina. 
Johann Philippi järeltulijatest 20 on õppinud Tartu ülikoolis. Tema ja ta laste eduka majandustegevuse tagajärjel kuulus eelmise sajandi alguseks von Rothidele 18 mõisat. 1918. aastal lahkus pea kogu suguvõsa oma mõisatest Saksamaale.

Johann Philipp von Roth oli väga tegus projektijuht ja majandusmees, missioonitundeline kultuuri- ja hariduselu edendaja, tulihingeline lõunaeesti keele pooldaja ning erinevalt oma ametivendadest julge talurahva õiguste kaitsja. 
Rothi poolt haritud Kanepi kandi rahvas võttis hiljem ärkamisaja liikumistest väga aktiivselt osa. Tema tegevus on jätnud jälgi, mis ulatuvad tänapäeva välja, kasvõi näiteks lõunaeestikeelsete omapäraste perekonnanimede näol.

Kui mujal Eesti hakati talupoegadele perekonnanimesid andma alles pärast pärisorjuse kaotamist (valdavalt 1923-1926), siis pastor Roth selgitas juba ammu enne seda oma kogudusele, et austada esivanema mälestust tema nime pärimisega on hoopis väärikam, kui saada nimetatud mingi juhusliku välise tunnuse järgi. Kogudus olnud sellega väga nõus ja kui pastor 1810. a hakkas nimesid panema, pidi ta kõvasti nuputama, et kõigile soovijatele ilusad maakeelsed perekonnanimed leida. Nimesid leiutati talusid, ehitisi (Kelder, Weski, Böning, Sann, Ait, Kool), teid (Teever, Ulitz), riike (Winne, Soome, Wirro), taimi (Mõts, Hõrak, Leht, Urb), elusloodust (Kaan, Sisask, Wästrik, Arrak), ilmastikku, aasta- ja päevaaegu (Wihm, Kewwai, Hommuk, Eespäiw, Reede), aineid (Kalk, Mesi, Tina, Mürk), ameteid ja seisusi (Parksepp, Rätsep, Soldan, Ori, Adel, Rütel), majatarbeid (Kirwes, Taba, Lännik, Rettel, Kramp), rõivaid (Rõiwas, Kasuk, Küppär), ehteid (Perli, Sõlg, Helme), toiduaineid (Jahu, Karrask, Leib, Wiin), liiklusvahendeid (Kelk, Jalas, Wanker), rahaühikuid (Thaler, Kroon, Mark), muusikat (Laul, Trumm), värve (Wärw, Must, Werrew), kehaosi (Kops, Ammas, Kõrw, Keel), omadusi (Armulik, Awwus, Helde, Tarkus, Tullus), määrsõnu (Edesi, Warjun, Rutto) ja isegi tegusõnu (Haarma, Lätz) tähistavatest sõnadest.

1804. a tõlkis praost von Roth Lõuna-Eesti murdesse Liivimaa talurahvaseaduse, olles nõnda esimeste eestikeelsete juuraterminite looja (näiteks sõna “omandus”)

Samal 1804. a asutas Roth Kanepis esimese eesti poiste kihelkonnakooli. Ta oli taasavatud Tartu Ülikooli koolikomisjonis osalenud uut tüüpi õppekava väljatöötamisel ja viis ise selle esimesena ka ellu. Teistes kihelkondades võeti selline koolitüüp kasutusele alles veerand sajandit hiljem. 
Kooli ülalpidamist toetasid kihelkonna mõisnikud, õpilaste vanemad tõid õppemaksuks rukkeid, tangu, juurvilja, lina ja küünlaid. Kihelkonna 13 külakoolist valiti välja paar-kolmkümmend andekamat poissi, kes õppisid koolis 3 aastat. Õpilased elasid kooli juures, lähemal elavad poisid tohtisid iga 2 nädala tagant kodus käia. Internaadielu korraldajad ja korra eest vastutajad olid õpilased 2 nädala kaupa kordamööda. Koolivaheaeg oli 4 nädalat (siis, kui praost oli ülemkonsistooriumi istungil). Ülalpidamine (va rõivad), õppevahendid ja arstimid olid kooli poolt. Haigete laste jaoks oli eraldi tuba. 
Esmakordselt kasutati Kanepi koolis vastastikuse õpetamise meetodit – vanemad poisid õpetasid nooremaid ja "priimus" täitis abiõpetaja ülesandeid praosti enda juhendamisel.
Talvel tegid poisid hommikupoolikul praktilist tööd – punusid korve ja nööri, treisid, köitsid raamatuid, õppisid ehitustööd mitmesuguste hoonete mudeleid valmistades. Valmistatud esemete müügitulu läks osaliselt kooli kassasse, aga osalt ka tegijatele. Pärastlõunal õpiti lugemist, õigekirja, peastarvutamist, maateadust, kodumaa taimede tundmist, usuõpetust, mitmehäälset laulmist (lauldi nii vaimulikke kui rahvalaule). Suvel töötati kooli põllulapil kell 5-8, 9-13 ja 15-20, töövaheaegadel harjutati jooksmist, ronimist, ujumist, keegli- ja pallimängu.
Õppeedukuse ja käitumise kohta peeti päevaraamatut. Eksimuste korral oli karistuseks laitus, häbistamine, taskuraha äraandmine kooli kassasse, kerge ihunuhtlus ja koolist väljaheitmine. Kiituseks kingiti raamatuid, kirveid, nuge, kaelarätikuid ja loodusloolisi pilte.
1811. a asutas Roth vaeste ja –tööstuskooli tütarlastele, kus õppisid 3 õppeaasta jooksul oktoobrist aprillini talutüdrukud, kelle vanematel ei olnud raha vallakooli jaoks. Õpiti usuõpetust, lugemist, laulmist, käsitööd ja majapidamist. Õppe- ja elukorraldus oli sama nagu poiste kihelkonnakoolis. Kihelkond andis koolile puid, muud kulud kaeti tüdrukute käsitöötuludest, peamiselt õlest punutud kübarate jmt müügist. Tung kooli oli nii suur, et tüdrukud õppisid vaheldumisi: kaks nädalat olid pooled õpilased koolis ja teised kodus, siis tehti vahetust.
Kanepi koolilaste teadmised kõigis õppeainetes, laitmatu käekiri ja osavus praktilistes töödes panid imestama ka kooliinspektoreid.

Eestikeelse kooliõpetuse andmine vajas samakeelset kirjasõna. Praost oli üks “Wastse Tarto-Ma-kele Laulu-Ramatu” (1802) ja “Wastse Tarto-Ma-kele Kässi-Ramato” (1803) koostajaid ja väljaandjaid, ta toimetas tartukeelse Vastse Testamendi ja kirjutas ise ka laulusõnu, mis hiljem viisistatutena praavuski laulude nime kandsid ja Kanepi kandi rahva seas väga armastatud olid. Laulusõnade autorsuse üle on vaieldud, nende autorina on nimetatud ka Rothi õemeest, Põlva pastorit Gustav Adolph Oldekopi, kes olla naisevenna kooli tarbeks tekste kirjutanud. 
Eesti lastekirjanduse antoloogia 2. köites „Kuule, kutsik, kuhu lähed?“ on valitud J. Ph von Rothi luulet esindama luuletus „Koduelajate tulu“, mis jutustab, kuidas Aadam ja Eeva pärast paradiisist väljaajamist olid mures sellepärast, et peavad hakkama enese toitmiseks üle jõu käivat tööd tegema. Aadama kurtmist kuuldes tulid järjest koduloomad - hobune, härg, lehm, lammas, siga, kana, koer, kass - ja lubasid talle tööde juures abiks olla. Aadam omakorda tõotas neile hea peremees olla, mitte ilmaaegu vaevata ja rohkesti toitu anda. Luuletus on ilmselt kirjutatud lastele koduloomade ja nendest saadava tulu õpetamiseks.

1806 andis von Roth koos oma Võrus tegutseva venna Carli, Tartus õppiva poja Georg Philipi ja õemehe Oldekopiga välja esimest eestikeelset ajalehte Tarto Maa Rahwa Näddali-Leht, mida ilmus 41+2 numbrit. Lehes ilmus teateid äsja troonile tõusnud Aleksander I kohta, kohalikke uudiseid ja korraldusi (nt manitsus neile, kes oma koertel teekäijate hobuseid lasevad kiskuda), ja isegi Euroopa uudiseid - niihästi inimeste igapäevaelust (viljaikaldus Rootsis) kui ka Napoleoni sõdade käigust. Viimane saigi ajalehele saatuslikuks. Ühe Austerlitzi lahingut käsitleva lookese pärast pani Rammato Kohhos (ehk tsensuur) lehe kinni, sest "rumalatel talupoegadel ei ole vaja teada, mis Euroopas toimub". Järgmised eestikeelsed ajalehed hakkasid ilmuma alles poole sajandi pärast. 
ÜLES

Pastor Rothi poeg GEORG PHILIPP VON ROTH (1782 Kanepi – 1817 Tartu), kes Kanepis üles kasvas ja tõenäoliselt võru keelt hästi valdas (arvatakse koguni, et maakeel oli Rothide kodune keel), koostas Tartu Ülikoolis eesti keele lektoriks olles lõunaeestikeelse aabitsa „ABD nink weikenne luggemisse ramat Tarto ma rahwa tullus“ (1814). Vajadus aabitsa järele võis olla tekkinud sellest, et tema isa oli selleks ajaks kogu tartu-võru keeleala kihelkondade praost, kes korraldas ka kihelkonnakoolide tööd. Eelmise kahe lõunaeestikeelse aabitsa ilmumisest oli möödas juba üle poole sajandi, raamatud olid kulunud ja vananenud. 
Aabits sisaldas „raamatukirja tähti“, „käekirja tähti“ ja „arvutähti“, veerimist alustati silpidega, seejärel loeti lühikest katekismuse õpetust ja palveid. Rehkendust õpiti korrutustabeliga. 
Tähestikus puudub veel õ-häälikut märkiv täht, mille kasutuselevõtu ettepaneku tegi O. W. Masing kaks aastat hiljem, 1816. a. 

Kanepi koolielust pärast praost Rothi surma.
Paraku püsisid praost Rothi asutatud koolid elujõulisena vaid tänu pastori entusiasmile. Pärast tema surma 1818 pandi koolid kinni. Koolimajad, mis olevat asunud pastoraadis, vahetasid omanikku ja 1843. a, kui köster Ludwig Treffner Kanepis taas kihelkonnakooli avas, olid Rothi-aegsed koolihooned juba hävinud. Seetõttu tegutses taasavatud kool Rothi poolt 1812-13 ehitatud köstrimajas. Kooli tarbeks remonditi ruumid, kus Roth varem õpetas leerilapsi. Maja on praegugi alles ja kuulub Kanepi kirikule. Köstrimaja on võetud muinsuskaitse alla kui XIX sajandi koolihoone. 
Kanapää alevik 1910-ndatel aastatel: kirik, uus koolimaja, leerimaja, köstrimaja
1880 ehitati köstrimaja ja kiriku vahele uus puust koolimaja, mis hävis tulekahjus 1927. Seetõttu andis köstrimaja taas peavarju koolilastele, kuni 1937 valmis Kanepi Kõrgema Algkooli uus hoone. See hoone koos 1968 valminud juurdeehitusega on ka tänapäeval Kanepi Gümnaasiumi koduks. 
Vt lisa Kanepi kihelkonnakool XIX sajandil

August Weizenbergi meenutusi köstrimajas asunud Kanepi kihelkonnakoolist.
G. Ph. von Rothi koostatud aabitsat kasutati veel kaua pärast autori surma. August Weizenberg, kes õppis Kanepi kihelkonnakoolis 1846-1849, kirjeldab mälestustes (A. Weizenberg "Minu elu" 2014), kuidas klassitäie poiste valjuhäälne koor veeris kümmet käsku, kusjuures kellelegi neist anti ülesanne hüüda õigel kohal vahele: „koma!“, „punkt!“
Kooliõpetajaks oli sellal köster Ludwig Treffneri vennapoeg Karl Treffner, kes olnud nii hea inimene, et kui ta mõneks ajaks Kanepist lahkus, nutnud kõik lapsed. Köstri-isand Ludwig Treffner ise käis koolilapsi vahel kontrollimas ja pidas piiblitundi. 
Köstrimajas asunud kihelkonnakooli olustikku kirjeldab Weizenberg: „Mulle muretseti tahvel, krihvel, paber ja pliiats – ning koolimaterjal oli käes, sest Uus Testament ja katekismus olid mul varemalt olemas. Esmaspäeva hommikul vara olid emal länikusse valmis keedetud paksud kapsad, tükikene liha ka ja pool pätsikest leiba – nädala moon oligi valmis. Esimest korda tuli ema mind kooli saatma. Tee kiriku juurde ei olnud pikk, ainult paar versta. Aga sel ajal, mil harva oma külast lahkusid, näis tee siiski kaunis pikk. 
Kui ma astusin koolituppa, naersid koolipoisid ja üks ütles „Nigu väitse pää!“ Sellest nimetatigi mind seal koolis „väitsepääks“, sest olin küll 9 aastat vana, kuid väga väikene. Asjad said pandud söögikambrisse, ka õlekott magamise tarvis. Mina asetusin laua äärde teiste juurde, kes veerisid kui ühest suust, kusjuures pidin loomulikult kisendama ühes. Peale sellist kära tuli vaiksem lugemine ja kirjutamine. Peale lõunat oli rehkendus ja laul, õhtul vaba õppimine. [---] Kirjutamises, eriti ilukirjas mul läks hästi, aga päheõppimises olin väga nõrk, nii et ükskordüks ei olnud õpitud ära mu elu kesteski. Ja kui ma aegapidi õppisingi, siis unustasin jälle. Siiski oldi minuga rahul, sest mul oli hea tahtmine ja ka edasipüüd ei puudunud. 
Koerustükkide poolest ma ei jäänud maha teistest, vaid mõnikord ületasingi neid Sel ajal elasid taludes vene sõdurid, kes laulsid, mängisid ja tegid kunsttükke. Neid aimasin koolis järele. Kord tegin teiste poistega koos toonekurge – kasukas pöörati ümber, varrukast kepp läbi, selle otsa kure pea ning nokk, ise kasuka sisse ja nokkima. Keegi võttis tugeva käega tagant. See oli koolmeister Karl Treffner… Kord Karl Treffner ehitas meile suure lumest inimkuju. Teinekord õnnestus ka minul ehitada suur lumemees, mis püsis kaua, sest ilm muutus külmaks. 
[---] Sagedasti tegi mulle muret, et vahest teistel pole kodus leiba. Sõin vähem kui soovisin, et võiks laupäeval viia midagi tagasi. Kool algas oktoobris ja kestis aprillikuuni. Kooli kursus vältas kolm aastat. Ka mina käisin köstrikoolis kolm talve. Suvel aga sai enamasti unustatud, mida talvel õpiti.“  
ÜLES

Kanepi Mäe kalmistu kultuuriloolised kalmud. 
Kalmistu peasissekäigust paremal on Erastvere hooldekodu (enamasti väljastpoolt kihelkonda pärinevate hoolealuste) ühesuguste hauatähistega tähistatud suurem ala. Hauatähised on möödunud sajandi esimesel poolel ühe kaupmehe poolt tellitud, platsi hooldatakse.
Kalmistu sektorite skeem:
E ←↑→ F ←↑→G
C ←↑→ D
A ←↑→ B 

Peatee ääres paremal B91:
ALFRED KONGO (1906 Lajavangu küla - 1990 Tartu). Maalikunstnik, Tartu Kunstikooli õppejõud.
Kasvas üles kiriku renditalunike 9-lapselises peres Jõksi järve ääres Järve talus. Õppis Urvaste algkoolis, Kanepi kihelkonnakoolis (kus tegi esimesed vesivärvipildid) ja Võru Gümnaasiumis, lõpetas 1927 Otepää Gümnaasiumi. Õpingud „Pallases“ kestsid 1929-1940, sest vahepeal tuli õppemaksuks raha teenida.
Alfred Kongo lõpetas Pallase kunstikooli viimase lennu 1940. aastal Ado Vabbe õpilasena. Sõja-aastatel pääses nii saksa kui nõukogude mobilisatsioonist, sõjajärgsel kümnendil ei saanud ametlikus kunstielus osaleda ideoloogilise surve tõttu. Teda on põhiliselt köitnud maastikumaal, natüürmort ja lilled. Inimesi maalis Kongo harva, pigem soovis ta edasi anda elava ja elutu looduse isikupära. Kongo maalid on jõulised, abstraheerivad, eesti maalitraditsioonis erandliku värvikäsitlusega. Tihti jätab autor isegi kujutatu nimetuse määratlemata, kuna olulisim on värvielamus. 1960-1980 oli Kongo dekoratiivmaali õppejõud Tartu Kunstikoolis. Esinenud ca 50 näitusel.

Peatee ääres vasakul oli varem neljale erikujulisele suurele kivile kinnitatud jämeda ketiga ümbritsetud plats, mille keskel oli küljeli maa sisse vajunud massiivne kivirist. Kiviristi ühe poole keskkohta on raiutud aastaarv 1869 ja teisele poole risti nurkadesse aastaarv 1820. Aastaarvude tähenduse kohta on tehtud oletusi (nt seostatakse aastaarvu 1869 esiese laulupeo toimumisega ja 1820 surnuaia asukoha muutumsega), kuid tõestatud andmed puuduvad. 1993. a kaevati rist kodu-uurijate poolt välja ja paigaldati taas platsile. Vana kivirist võidi siia tuua kirikut ümbritsenud esimese kalmistu maa-alalt.  
ÜLES

Peateest paremal D7:
Ludwig Treffneri perekonna hauaplats
Ludwig Treffner (1809 Sangaste – 1892 Kanepi), köster-koolmeister. 
poeg Moritz Treffner (1843-1853),
Ludwig Treffneri abikaasa Eleanore Jürgenson (1820 Sangaste khk - 1917 Tartu) on maetud poeg Corneliuse kõrvale Tartusse.
LUDWIG TREFFNER oli pärit Sangaste kihelkonnast Kuigatsi mõisa töölise perest. 1836. a valiti ta valiti Kanepi köstriks ja kihelkonnakoolmeistriks ning jäi sellesse ametisse surmani 1892. a ehk 56 aastaks. Ludwigi abikaasa Eleonore oli pärit Sangaste mõisa keldrimeistri perest. Kanepi köstrimajas sündis perre 5 last, neist 3 said kõrgema hariduse: Cornelius (1839-1917, vanade keelte ülemõpetaja, kooliinspektor), Hugo (1845-1912) ja Gustav ( 1848-1907, Tartu Ülikooli nõukogu sekretär). Hiljem Tartus tegutsedes vahendasid köstri pojad rahvusliku liikumise ideid ka Kanepisse.
August Weizenbergi koolimälestustest: „Köstri-isand Ludwig Treffner oli tubli kõiges, mida ta toimetas, aga ta oli ka vali. Tal oli meiega küll vähe tegemist, aga ta tuli sagedasti meid vaatama ja mõnikord pidas piibli-lugemist. Tuli ta koolituppa, siis poisid aina värisesid: ega ta armu heitnud, kui juhtus midagi, mis teda pahandas. Minu vastu oli ta veidi pehmem, kas seetõttu, et olin ta ristipoeg või seepärast, et olin väike ja rumaluke.“ 

 
Luwig Treffner (keskel) ja Hugo Treffner
HUGO HERMANN FÜRCHTEGOTT TREFFNER (1845 Kanepi - 1912 Tartu), koolijuht.
Sündis ja kasvas Kanepi köstri peres, sai isalt, saksastunud emalt ja õemehelt saksakeelset koduõpet, õppis Tartus ja Võrus. Rahapuudusel edenes tal hariduse omandamine visalt, vahepeal tuli pikalt eratundide andmisega elatist teenida. 1880 õnnestus Hugo Treffneril lõpuks ülikooli usuteaduskond lõpetada. Pastorina ta tööd siiski ei saanud, ehkki kandideeris mitmele õpetajakohale, käis proovijutlusi pidamas ja olevat koguni valimiskampaania ajal maal ringi sõitnud, külapidudel särgiväel tantsu löönud ja lastele kamaluga kommi jaganud. Konsistoorium ei nõustunud Hugo Treffnerit ühelegi õpetajakohale kinnitama. Põhjuseks arvatakse olevat asjaolu, et Treffner oli rahvusliku ärkamisaja õhinas tegutsenud mitmes eesti seltsis, ehkki tema tegevus neis alati positiivseid jälgi ei jätnud. Karl Ast on Treffneri rahvusliku tegevuse kohta öelnud: "Väärib meeles pidada, et Hugo Treffneri rahvusluse ja isamaalisuse mõiste oli võrsunud sakslusega väetatud taimelaval ning kandis isa Jannseni aegse kösterliku rahvusluse pitserit: muster talupoeglikult eesti oma, aga kirjalakk, mida pitserdamiseks kasutati, balti-saksa päritoluga — kadaklikult laialivalguv. Tulevasel pastoril oli raske köstrikodu mõjutustest vabaneda, kui ta seda tõsiselt oleks soovinudki."
Õpitud erialal tööd leidmata otsustas Treffner ära kasutada oma pikaaegseid koduõpetajakogemusi ja avada erakooli.

1883 saigi Treffner saksakeelse progümnaasiumi tegevusloa. Hiljem sai koolist venekeelne gümnaasium. Koolijuht ise rääkis nii eesti kui vene keelt kehvasti, saksa aktsendiga. Oma eestlastest õpilastele soovitas ta: „Emakeelt pidage kalliks! Aga kallist asja ei saa ju iga päev pruukida, sellepärast rääkige koolis vene keelt.“ Omavahel võisid poisid siiski eesti keeles rääkida – kroonukoolides oli see tol ajal rangelt keelatud. Enese kohta olevat Treffner öelnud: „Mina olen see mees, kes käib vene seltsis saksa keeles eesti asja ajamas.“

Kooli asutades pidas Treffner sihtgrupina silmas poisse, kes jäid mingil põhjusel kroonugümnaasiumide uste taha. Tsaari-Venemaa 6-klassiliste linnakoolide ja ministeeriumikoolide õppekavades ei olnud kõiki kroonugümnaasiumis vajaminevaid aineid ja selle lõpetanud poisid olid niikuinii gümnaasiumi või reaalkooli astumiseks liiga vanad. Nii anti lihtrahva arukamatele poegadele piisavalt haridust, et nad saaksid täita alama tasandi ametnikukohti, kuid püüti takistada neid kõrgharidust omandamast ja seeläbi ühiskonnas kõrgetele positsioonidele tõusmast. 
Treffneri kool oli erakool ja sellele ei kehtinud kroonukoolide reeglid. Sina võeti vastu kõiki huvilisi vanusest ja majanduslikest võimalustest hoolimata. Seetõttu istusid klassides kõrvuti väikesed poisid ja habemega täismehed. Koolivormi ei nõutud, mistõttu Treffneri poisid mõjusid kroonukooli ühevanuste ja ühesugustes mundrites õpilaste kõrval eriti kirju karjana. Õppemaksu oli vaesematel õpilastel võimalik katta ka kooli heaks töötades. Nii koosneski Treffneri kooli õpilaskond peamiselt eesti rahvusest ning talupoegade perekondadest pärit poistest, kes said pärast kooli lõpetamist võimaluse teha kroonugümnaasiumi juures vajalikud eksamid, et ülikooli pürgida ning panid nii aluse eestikeelse haritlaskonna tekkele. Hiljem oli nii mõnigi Hugo Treffneri kooli kasvandik olulisel kohal Eesti Vabariigi loomise juures. Konstantin Päts sõnas kooli 50. sünnipäeval: „Meie iseseisvuse sünd oleks ehk sootu teistsugune olnud, kui meil poleks olnud Hugo Treffneri kooli.“

Teisalt oli Hugo Treffner vastuoluline ja ekstsentriline isiksus, kellest tema kunagised õpilased mälestustes ka palju negatiivset räägivad. Kõige kibedamaid sõnu on kirja pannud Karl August Hindrey („Minu elukroonika II“, III peatükk), kes väidab, et talle see kool „kahjulikum on olnud, kui ükski teine mõjustus elus“. Ta kirjeldab mitmeid juhtumeid, kus koolijuht kohtles õpilasi nii teos kui sõnas inimväärikust alandavalt - peksis näkku, halvustas. Hindrey mälestustes on ka otseseid vihjeid poiste seksuaalsele ahistamisele: üks 10-aastane blond poiss kusagilt Lõuna-Venemaalt pandi internaadis elama teistest eraldi, Treffneri eluruumide lähedale. Vaevalt kuu pärast tulekut olid poisi silmad muutunud tuhmiks ja olek rõhutuks; kauaks ta kooli ei jäänud. 
Treffneri kahtlastele huvidele, mis tollal üldiselt teada olnud, viitab oma mälestustes ka Karl Ast (õppis Treffneri koolis 1901-1905). 
A. H. Tammsaare kirjeldab "Tõe ja õiguse" 2. osa VI peatükis, kuidas koolijuht Maurus (kelle prototüübiks oli H. Treffner) kutsub linnast hilja pansioni naasnud Indreku oma sängiservale, laseb tal endale kainust kontrollides näkku hingata, pajatab seepeale pikalt neitsi hingeõhust, silitab Indreku põlve ja kätt.
Hiljem, täiskasvanuna on Hindrey küsinud Oleviku toimetajalt Grenzsteinilt, miks ometi keegi häält ei tõsta Treffneri kooli taevani karjuvate iseärasuste vastu. Grenzstein olevat teinud tüüdatud näo ja heitnud käega: ei ole ju võimalik iga mustusega tegemist teha.

Ka piiskop Johan Kõpp (õppis Treffneri koolis 1893-1896) möönab oma mälestustes („Mälestuste radadel“ 1), et koolijuhile ja tema koolile tuli etteheiteid nii väljastpoolt kui õpilaste suust, kuid õigustab puudusi Treffneri keerulise iseloomuga ning raskustega hoida kooli vee peal majandusliku ja poliitilise kitsikuse kiuste.

Poliitik, ajakirjanik ja tõlkija August Hanko (õppis Treffneri koolis 1890-ndatel, kuid lahkus enne lõpetamist ja läks riigigümnaasiumi) kirjeldab Treffneri kooli olusid, õpilasi ja õpetajaid pikalt ning põhjalikult oma mälestuste teises raamatus "Oli kord... Mälestusi II: Hugo Treffneri esimesejärgu kool" (1941). Hanko meenutused koolist on valdavalt positiivsed. 

Nii August Hanko kui teiste kunagiste treffneristide mälestusi refereerib Raadio 2 saatesarja "Ajalootund" 2012. a 10. märtsi saates "Hugo Treffner ja tema I järgu kool" Hillar Palamets.

Pärast Hugo Treffneri surma 1912 ilmus Postimehes oletatavasti Tõnissoni sulest nekroloog, milles on muuhulgas järgmisi mõtteid: „Hugo Treffneri elu on täis iseärasusi olnud, mis mitmeti arusaamatuks on jäänud.
Rahvuselise ärkamise päevil ei sündinud meie avalikus elus palju midagi, kus mitte Treffner ühenduses ei oleks olnud. Teda sai igale poole – ja ometi ei ole see suur jõud midagi kestvat meie rahva elus suutnud luua. Palju on ta alustanud, paljusid asju katsetanud – lõpuni viia ei suutnud tema neid asju mitte. Loomulik siis, et Treffner avalikule elule varsti selga pööras ja oma terve olemisega sellele pinnale asus, kuhu elu teda otse vastu tahtmist oli tõrjunud – koolipõllule.
Et Hugo Treffnerit kui koolimeest ja nooresoo kasvatajat teravalt arvustatakse, ei saa me salata. Niipalju peab aga igaüks tunnistama, et Treffneriga huvitav inimene on meie hulgast lahkunud, kes oma ülekeeva elujõu varal väga palju on korda saatnud kui ka sealjuures palju eksimisi on teinud.“

Friedebert Tuglase noorusmälestustest, peatükk 33: „Kooli juhatajast - vanast Treffnerist - on juba seni palju head ja halba kirjutatud. Ning kirjutatakse vist tulevikuski, ilma et tema keerukast, võngeterikkast olemusest ometi tõepilti saadaks. Isiklikult pean teda põhimõttelagedaks, meie varasemale avalikule elule hädaohtlikuks sekeldajaks, kelle veidruste taga vaevalt mingeid rahvuslikke või muid veendeid oleks peitunud. Ta ei kõlvanud ei rahvajuhiks ega pedagoogiks. Kuid ühtlasi ei saa ka hetkekski unustada seda suurt kultuuritööd, mis sooritas tema kool nois otse võimatuis oludes. Vahest poleks tollal säärane kool mõne põhimõttekindlama mehe juhatusel üldse mõeldav olnud. Ja siis oleks ka meie hariduselu tunduvalt vaesemaks jäänud.“ Friedebert Tuglas õppis Terffneri koolis 1904-1905. 

A. H. Tammsaare on oma koolikogemuste põhjal (õppis Treffneri koolis 1898-1903) "Tõe ja õiguse" 2. osas Mauruse kooli ja selle ekstsentrilist juhti põhjalikult kirjeldanud. Lisaks direktorile võib reaalseid prototüüpe ära tunda teisteski tegelastes. 2. osa XXI peatükis on juttu Mauruse kooli uuest usuõpetajast, väikesest hallist vanamehest, kelle heietusi oli põnev kuulata, kuigi usuõpetuse kohta neist palju teada ei saadud. Koolipoiste poolt Kreskuks ristitud õpetaja prototüübiks oli Ludwig Treffneri vanem vend Cornelius Treffner. Cornelius Treffnerist, kellele poisid andsid pika valge habeme tõttu hüüdnimeks Jõuluvana, räägib oma mälestustes ka August Hanko. Muuhulgas on meenutab ta tunniplaaniväliseid loenguid, kus Cornelius Treffner luges ette "Kalevipoega" ja arutles loetu üle.  
ÜLES

Peateest paremal D18:
Markade perekonna hauaplats
August Mark (1883 - 1955), põllumees, omavalitsuse ja seltside juhtivtegelane, võidelnud Eesti Vabadussõjas, vangistatud Narva all, olnud Peterburi ja Moskva vanglates, vabanes Tartu rahuga. Elas Karaski (praeguses Ihamaru) külas Otsa talus. 
Augusti ja tema abikaasal Annal oli 4 poega:
Adolf Mark (1905 Karaski – 1947 Norilski sunnitöölaager), perekonna hauasambal on ka tema abikaasa Elsbeti nimi. 
Albert Mark (1907 Karaski – tapeti metsavennana 1945)
Heinrich Mark (1911 Karaski – 2004 Stockholm), poliitik, Eesti eksiilvalitsuse viimane Peaminister Vabariigi Presidendi ülesannetes, andis Eesti Vabariigi juriidilise järjepidevuse sümbolina 1992 oktoobris üle Vabariigi Presidendi institutsiooni President Lennart Merile. Põrm on puistatud Stockholmi mälestushiide.
Aksel Mark (1913 Karaski – 2014 Uppsala), ajakirjanik ja poliitik. Akseli soovil maeti põrm Kanepi Mäe kalmistule, hauale pandi mälestusplaat Akseli, tema abikaasa Anu, venna Heinrichi ja viimase abikaasa Alice´i nimedega. Plaadil on lause „Tõotan ustavaks jääda“ (Eesti eksiilvalitsuse ametivande algussõnad).  
ÜLES

Peatee ääres paremal D99:
GUSTAV RAUD (1902 Põlgaste – 1968 Tartu), Kanepi kooli kasvandik, maalikunstnik, kõrgema kunstikooli “Pallas” kasvandik, kunstikooli õppejõud, viljelenud maastikumaali, lillemaale, portreid. Hauasammas püstitatud kunstikooli kasvandike poolt. Tema kõrvale on maetud ka abikaasa, kirjandusteadlane Liis Raud.
Gustav Raud on tuntud nii portretisti kui ka maastikumaalijana. Maastikus köidavad teda pildi sügavusse minevad motiivid ning panoraamsed vaated. G. Raua maalimaneer on kiire, ta pintsel liigub hoogsalt lõuendil, kohati vibreerivalt, kohati nõtkete pikkade tõmmetega.
Liis Raud (1903 Tori – 1984 Tallinn), kirjandusteadlane, Gustav Raua abikaasa. On uurinud rahvusliku liikumise aja ja 20. sajandi alguse eesti kirjandust ja selle rahvusvahelisi suhteid (sh Kreutzwald, Vilde). Avaldanud autobiograafilise lasteraamatu „Metslapse jutud“ (1982). 

Peateest vasakul E9:
Rothide perekonnakalmistu. 
praost Johann Philipp von Roth (1754 Pärnu-1818 Kanepi), ja abikaasa Beate Catharine, 
praosti poeg Gustav David von Roth (1784-1878) ja abikaasa Charlotte, 
praosti pojapoeg kaardiväe ooberst Gustav von Roth (1825-1907) ja abikaasa Henriette, 
praosti pojapoeg Friedrich von Roth-Tilsit (1822 - 1885) abikaasa Minnaga ja nende tütar Erika, 
praosti vanemad: Samuel Philipp Roth ja abikaasa Catharina Maria. 
Sidemed Rothide järeltulijatega Saksamaal ja Rootsis taastusid 1992. Rothide Perekonnanõukogu on toetanud perekonnakalmistu renoveerimist ja hooldust.  
ÜLES

Peateest vasakul E10:
Kujur August Ludwig Weizenbergi perekond:
isa Jaan Weitzenberg (1806-1846) ja 
ema Liisa (1810-1880) ning 
õde Jula Catherine (1832-1833),
õde Jula Louise Julia (1834-1905), 
õde Mina, 
vend Daniel.

August Weizenbergi mälestuste kohaselt erineb tema perekonnanime kirjaviis ülejäänud perekonna ja suguvõsa nime kirjaviisist (Weitzenberg) seetõttu, et August kunstnikuna laiemalt tegutsema hakates kohendas oma perekonnanime saksa keele õigekirja järgi (Weizen=nisu).

Armastusest kodupaiga ja vanemate vastu tegi August Weizenberg vanemate kalmule pronksist hauakuju (1897), mille püstitamist aitas finantseerida Augusti lell (isa Jaani vend) Peeter Weitzenberg. August ise kirjeldas kuju:  „See oli minul mõeldud nagu üks ideaalkuju ehk saatuse ingel: naisterahva kuju, pahemas käes üle surnute üht lillepärga, paremas käes aga teist pärga kõrgel hoides.“ Hiljem sai kuju nimeks Lootus. 
Hauasambal on tekst: ”Elukroon on taevas tallele pandud. Siin ligidal elasivad Isa ja Ema, nad kandsivad rõõmu ning kurbtust kuni selle kohani. Siin ligidal oli ka minu õnn, minu ilm ning minu taevas ja siin suregu ka minu viimane mälestus. A. Weizenberg”. 

Kanepi Gümnaasium valis 2004 ”Lootuse” kuju kooli logole. 
ÜLES

Peateest paremal F1:
JUHAN WEITZENBERG (1838-1877)
August Weizenbergi lellepoeg (isa Jaani venna Gustavi poeg), luuletaja Juhan Weitzenberg sündis 1838 Kanepi kihelkonnas Erastvere vallas Mäe-Jakapi popsikohas kingsepa pojana.

Õppis Kanepi kihelkonnakoolis ja Tartu kreiskoolis, töötas 1855-1857 Tormas kooliõpetaja Adam Jakobsoni perekonnas Carl Robert Jakobsoni nooremate õdede koduõpetajana. Carl Robert õppis ise sel ajal juba Torma kihelkonnakoolis ja läks 1856 Cimse seminari õppima. Siiski on öeldud: „Juhan Weitzenbergi vaimuõite tolmu on ka Carl Robert Jakobsoni hinge langenud…“. 
Hiljem töötas Juhan Weitzenberg Alatskivil mõisa- ja vallakirjutajana ning Narvas ametnikuna. Reisis Saksamaal, Šveitsis, Austrias, Soomes ja Rootsis. Tegi kaastööd ajalehtedele Perno Postimees ja Eesti Postimees, osales aktiivselt Narva rahvusliku seltsi Ilmarine tegevuses ning kogus rahvaluulet.
Ta on kirjutanud ligi paarkümmend luuletust, millest rahvusliku ärkamisaja meeleoludes said eriti populaarseks mõisakriitilised rahvaluulelaadsed lugulaulud "Tönnis Laks ehk Eestlase Isamaa" (1862) ja "Vana hopmanni Nutu-laul Mõisavalitsust käest ära andes. Jüripäeval 1861" (1864). Mõlemas kujutatakse Weitzenbergile Alatskivi-päevilt tuttavaid reaalseid isikuid ja sündmusi, ent nende luuletuste variatsioone on üles kirjutatud üle Eesti. Eriti tuntud on Laksi Tõnise lugu. Tõnis olevat olnud üks eestvedajaid, kes õhutas Alatskivi talumehi mõisa teoorjusest ja mõisniku omavolist pääsemiseks Venemaale hingemaa otsingutele rändama. Nagu paljud tolleaegsed pered, müüs ka tema oma vallasvara maha (talu kuulus niikuinii mõisale), kuid Krimmi teekonnale asuda ei saanudki. Haigus murdis Tõnise enne maha ja tema igatsetud päris oma hingemaaks sai hoopis hauaplats Alatskivi kalmistul, millele tema 100. sünnipäeval (1908) püstitati mälestussammas. Tõnis Laksi (ja koos temaga kõigi oma maalappi ihkavate eesti talupoegade) tuntuimaks mälestussambaks on aga vallakirjutaja Juhan Weitzenbergi poolt Tõnise matusteks kirjutatud järelehüüe, mille lõpuread ütlevad: "Seitse jalga pikkusele/ neli jalga lai/ maatükk Laksi Tõnisele/ viimaks antud sai." 
Juhan Weitzenberg suri 1877 tuberkuloosi, maeti Narva Siivertsi kalmistule. Kui said teatavaks Siivertsi kalmistu sulgemise ja ümberkujundamise plaanid, maeti Juhan Weitzenbergi põrm Kanepi koduloolaste eestvõttel 1977. a ümber Kanepi-Mäe kalmistule.  
ÜLES

Peateest paremal J. Weitzenbergi sambast tagapool F11:
DAVID ROHT (1866 Kioma v - 1934 Kanepi), koolmeister, kirjanike Richard Rohu lell ja Valev Uibopuu vanalell.
David (Tawit) Roht õppis Võru linna algkoolis, Tartus Jüri kirikukoolis ja õpetajate seminaris. Töötas Kanepi kihelkonnakoolis (alates 1918 Kanepi kõrgem algkool) õpetajana ja koolijuhatajana 40 aastat (1887-1927). Nimetati 1904 kasuliku töö eest rahvahariduse põllul riigi aukodanikuks. Koolitöö kõrval mängis ligi kolmkümmend aastat 30 aastat Kanepi lauluseltsi orkestris muusikakooris, edendas aiandust ja mesindust.
Richard Roht mainib sugulust koolijuhatajaga oma kihelkonnakooli-mälestustes paar korda riivamisi, kuid ei kirjelda teda ega ühtki sündmust temaga seoses. 
Aksel Mark on meenutanud, et konservatiivsete vaadetega David Roht püüdis keelata Kanepi kooli karskusseltsi tegevust, milles vennad Margad eestvedajad olid. Heinrich Mark kaebas koolijuhataja peale Võru koolivalitsusse ja sai võidu. 

Peateest paremal F15:
UNGERN-STERNBERGIDE Erastvere liini perekonnakalmistu.
Perekonnakalmistu renoveerimist ja korrashoidu on toetanud alates 1996. aastast Erastvere mõisa liini viimane järeltulija Gerd von Ungern-Sternberg Saksamaalt. Nõukogude ajal purustatud ja prügimäeks muudetud Ungern-Sternbergide perekonnakalmistu korrastamist alustati talgutega Muinsuskaitse Seltsi poolt 1991. Järgmised talgud korraldas Kanepi kiriku kogudus enne Gerd ja Martha Ungern-Sternbergi külaskäiku 1996. aasta suvel. Kalmistu korrastati ja sinna paigaldati mälestuskivi nende toetusel samal sügisel. Kalmistu müür ja pinnasest leitud hauasammaste alused ja 2 tahvlit taastati nende toetusel järgmisel aastal. Ajalooarhiivist leitud andmete alusel koostatud tahvel kalmistule maetute nimedega paigaldati perekonnakalmistu säilinud värava sambale.
Erastvere liinist on pärit ka kurikuulus mereröövlina tuntuks saanud Ungru krahv, kes sündis Vana-Kuustes (tema vend Gustav (II) Johann Ungern-Sternberg on maetud Kanepisse).
Parun Kurt Adolf Benjamin von Ungern-Sternberg (sündinud 1878 Koorastes), ülemmetsaülem ja haagikohtunik, pandi Eesti Töörahva Kommuuni ajal Võru vanglasse, lasti maha 14.01.1919 Verijärve ääres koos paarikümne saatusekaaslasega ning on maetud Kanepisse.  
ÜLES

PÕHJASÕJA ERASTVERE LAHINGU paik tähistati mälestuskiviga 1966. aastal.
Vaevalt veerand sajandit pärast seda, kui Rootsi kuningas Karl XII Kanepi kihelkonna asutamise aktile alla kirjutas oli noor kihelkond Põhjasõja lahingute tallermaa. 1701-1702. aasta vahetusel sai ülekaalukalt suur Vene vägi Erastvere lähedal Rootsi väest jagu, tapeti ligi 2000 rootslast. See oli venelaste esimene suurem võit Põhjasõjas. M. J. Eiseni sõnul rõõmustanud Peeter I pärast võitu Erastveres: „Tänu Jumalale, nüüd oleme nii kaugele jõudnud, et kaks venelast võivad ühe rootslase lüüa. Veel mõni aasta edasi ja me võime mees mehe vastu võidelda.“
Erastvere lahing vene kunstniku M. Grekovi maalil (1914)
Pärast Erastvere lahingut olevat alanud Kanepi kihelkonna hädapäevad. Vene sõjamehed valgusid kihelkonda laiali, hävitasid ja rüüstasid, kinnistades sel kombel nostalgilist mälestust eelnenud "heast Rootsi ajast", mil valitses veel rahu. Veel paarsada aastat hiljem teadsid kohalikud inimesed rootslaste matusepaiku ja näitasid neid lastele: „Pojuke, saisa siin sirgelt, siin puhkab väega pallo häid inemisi!“ Karstes lohutati nutvat last, kel saunas seep silma oli läinud: „Ruutslase tulliva, veritse ja musta, mõnel es ole jalga, tõsel es ole kätt, aga kõik mõsksõva hinnast puhtas ja es ikõ!“
Richard Rohu lapsepõlves 19.-20. saj vahetusel oli ka Karaski (praeguses Ihamaru) külas veel Põhjasõja lugusid liikvel: „Juba tol ajal, varases lapsepõlves, puudutas mu südant miskipärast vägevasti too Põhjasõja eepos. Vähe kuulsin ma temast vanematelt inimestelt, aga sellestki, mis kuulsin, jätkus mulle kujutlusteks. Mõne vana sõjapildi abil, mis mulle kustki – mõne raamaturäbala lehelt või juhuslikult pakkimispaberina majja sattunud võõrkeelse ajakirja veerult – silma puutus, lõin ma oma pildid lahinguist, sõdureist, Peetrist, Kaarlist ja kõigest muust. Laagrituled suitsesid, tahmunud nägudega grenaderid puhastasid püsse, jõid viina ning laulsid. Lehvivate lippudega mindi võitlusse, granaadid plahvatusid, suured laiasuulised püssid paukusid ja Peeter ning Kaarel sõitsid kesk tuld ning suitsu täkkudel, kelle kapjadest lendasid sädemed. Ning õhtul korjati kokku hunnik inimkehi ja aeti suurde hauda, mille kuhilik kerkis kõrgele üles ja millele löödi suur rist. Selle kääpa ümber hakkasid siis vaimud elama oma elu. Sõdurid tulid hauast iga öösi. Nad mängisid kaarte, jõid viina ja laulsid. Aga kurvad olid nende laulud. Ja hirmsad olid nende vanded, mida nad vandusid, tume ja sünge nende laagritulede leek. Keskööks arenes vaimude prassing lööminguks, mõõgad särtsusid, täägid kõlisesid, lendasid koledad ähvardused ning needesõnad. Aga korraga kires kukk. Tõusis hiigellärm ja kisa, kuuldus müdinat, metallitirinat, relvade tärinat, appikarjumist ja oigeid – ning äkki oli kõik vait, surmarahu valitses jälle pimedas öös. Suured saladuslikud kääpad seisid mustade kohutavate küngastena musta metsa alla ja kõhnad pedajad kohisesid nendel haledas kaebes.“ (Vana Võrumaa, 2010, lk 53)
ÜLES