Tänavune kevad, mil elavat muusikat kahjuks nautida ei saa, on Eesti muusikaelus juubeliterohke. Sünnipäevi tähistavad inimesed, kes on meid rõõmustanud oma imeliste lauludega aastakümnete jooksul. Järgnevalt väike tutvustus mõne juubilari kohta, lähem tutvumine jäägu lugejale.
21. märtsil 1920. aastal sündinud Georg Otsa väärikas 100. sünniaastapäeva tähistamine jäi eriolukorra tõttu ära, aga suur tänu Klassikaraadiole, kes pühendas palju eetriaega armastatud laulja meenutamisele. Võrumaa Keskraamatukogu näitusel „Georg Ots 100” olid raamatute ja helikandjate kõrval eksponeeritud museaalid Eesti Ajaloomuuseumist ja Võrumaa Muuseumist.
Kulle Raig kirjutab oma raamatu „Saaremaa valss” eessõnas: ”Georg Ots oli legend juba eluajal eelkõige tänu oma mitmekülgsusele ja suurele andele.” Raamatus rullub peatükkidena lahti Georg Otsa elu- ja loometee algusest kuni hüvastijätuni Metsakalmistul 10. septembril 1975. aastal. Raamatus on hulgaliselt fotosid. Samuti rõõmustavad lugejat tema akvarellid, sest Georg Ots oli arvestataval tasemel kunstnik. Raamatu lõpus küsib Kulle Raig: ” Mis jääb meile?„ ja vastab samas ise: „Eelkõige tema unustamatu hääl”.
31. mail tähistas Eesti estraadimuusika maailm legendaarse muusiku Uno Loobi 90. sünnipäeva. Kuuldes tema nime, hakkab kindlasti meist paljudel kõrvus helisema laul „Mis värvi on armastus?” Uno Loobi aukartusäratavast pikast loometeest – rohkem kui 60 aastat laval - on põhjaliku elulooraamatu kirjutanud Enno Tammer „Uno Loop: läbi elu”. Jutud on räägitud põhiliselt aastatel 2006-2007. Fotosid on raamatus rõõmustavalt palju, et lugeja saaks jälgida muusiku elurada.
Jaanipäeval, 24. juunil möödub 88 aastat armastatud estraadilaulja Heli Läätse sünnist. Temaga peetud vestlused elust, lauludest ja kaasteelistest on südamlikuks raamatuks „Heli Lääts. Armastusega” vorminud Hille Karm 2017. aastal. Eesti estraadimuusika grand old lady lahkus meie seast 16. veebruaril 2018, nii et ta sai oma elulooraamatut ise lugeda. Raamatus mõtiskleb Heli Lääts karjääri, abielu ja laulude loojate üle ning teost ilmestavad hästi valitud fotod.
Eelpool juttu olnud Eesti muusika suurkujude kontserttegevus oli nende hiilgeaegadel mõeldamatu ilma Emil Laansoo ansamblita. Sellepärast väärib siinkohal märkimist Siiri Talli raamat „Minu isa Emil Laansoo” (2017). Oma isa portreteerides ei ava Siiri Tall mitte ainult üht olulist osa Eesti levimuusika ajaloost, vaid puudutab ka mitmeid peatükke Eesti ajaloost üldse.
Et Siiri Tall on kirjutanud sõnad Jaak Joala hitile „Naerata”, ongi õige hetk siirduda lauljat tutvustavate raamatute juurde. Jaak Joala oleks tänavu 26. juunil saanud 70-aastaseks. Mõlemad tema elulooraamatud – Paavo Kanguri „Jaak Joala: ka unustuse jõel aeg kord silla loob” ja Margit Kilumetsa „Jaak Joala: kuulsuse ahelad” ilmusid aasta pärast laulja lahkumist 2014. aastal. Meenutada aitavad ka neis raamatutes olev rikkalik fotomaterjal.
See oli väike valik muusikute elulooraamatutest, aga suurem ja laiem valik ootab lugejat Võrumaa Keskraamatukogu raamaturiiulis. Samuti saab koju kuulamiseks võtta helikandjaid. Nii raamatute kui heliplaatide kohta leiab infot e-kataloogis RIKSWEB : https://vorumaa.webriks.ee/
Helisevat suve muusikaraamatute seltsis!
Inga Kuljus
Aasta algus tõi lugemislauale imelise raamatu „Pühäsenulgad” Tiia Puustusmaalt, Võrumaalt pärit autorilt. Tiia Puustusmaa kirjutab raamatu eessõnas: „Selle raamatu kaudu on teie ees setod, Setomaaga seotud inimesed, nende kodud ja nende pühim paik tares. Need head inimesed avasid mulle oma kodu- või kirikuvärava ning pühasenulkade kaudu ka oma südame”....Iga ikooninurk siin raamatus kõnetab isemoodi. Iga lugu, millesse mind pühendati ja mida teiega jagan, on ainukordne ja peegeldab ikooninurga looja vaimuruumi, esteetilist taju, aga ka sidet vanavanemate ja küla pärandiga.” Raamat on illustreeritud rohkete paljutähenduslike piltidega. Tiia Puustusmaa: „pildistamise juures sai lähtepunktiks ka asjaolu, et ikoon ei ole pelgalt staatiline pilt nurgas, vaid astub inimese soovi korral temaga dialoogi”. Värskas elava sootska Ahto Raudoja kodus on Nikolai Kormašovi restaureeritud ikoon. Viimase pojalt, Orest Kormasovilt, on raamatus artikkel „Elu näoga Jumala poole”. Nüüd kahjuks enam ei pääse nii Venemaale kui ka Petseri kloostrisse ilma viisata. Raamat aga toob meile kilukese Petserist preester isa Jevgeni kaudu, kes on teeninud seal 44 aastat. Imetleda saab Palo Olgale kuulunud lehtkullaga kaetud kaheosaline pulmaikooni. Raamatust leiame ülemsootska Rein Järvelillele kingitud Maarja Magdaleena ikooni. Imetlust väärib Sagorja kõlas Uibo talus olev kolmeosaline fooliumkattega ikoon, kus on esindatud Kaasani Jumalaema, Kristus Kõigevalitseja ja Püha Jüri.
21. septembril tähistavad kunsti- ja raamatusõbrad Edgar Valteri 90. sünniaastapäeva. Sel puhul raamatukogu tegemistest tema eluajal ja sünnipäevasügisel.
Armastatud kirjanik ja kunstnik Edgar Valter elas aastetel 1987-2006 Võrumaal Pöörismäe talus, imetabases ja müstilises paigas. Nagu ütleb Merle Leppik. „Pöörismäe ei olnud pelgalt suvekodu, vaid pikka aega aastaringne elupaik keset vaheldusrikast loodust”. Avatud Eesti Fondi toetusel toimus 28. aprillil 2004. aastal heategevuslik “Suure Kevadvuntsimise Päev Pöörismäel”. MTÜ Järjehoidja liikmed, Võrumaa rahvaraamatukogude töötajad, korrastasid Edgar Valteri kodutalu: riisusid ümbrust, põletasid prahti, panid puid riita jne. Korrastuspäev oli kingitus kunstnikule 75. sünnipäevaks.
Sel aastal ilmus väga eriline ja imeline raamat ”Aastatsõõr pokudõga. Aastaring pokudega” - mõtterännakud Edgar Valteri radadel. Fotode ja tekstide autor on Külli Leppik Järelsõnas kirjeldab Merle Leppik: „Fotojäädvustused, mis pärinevad Pöörismäe lähiümbrusest või ringsõitudelt mööda ajaloolist Võrumaad koos Edagr Valteriga, on talletatud kunstnike pilgu läbi, mitte professionaalse fotograafi ega loodusuurija poolt nähtuna.”
Edagr Valteri pokud on „ühel või teisel viisil või kujul on leidnud koha ka selles raamatus, vahendades kunstniku mõttelaadi” (Merle Leppik). Raamatu kujundaja on Erki Rammo.
Võru inimeste rõõmuks jõuab raamatukokku oktoobris näitus „Edgar Valteri imeline pokumaailm”.
4. detsembril kogunes Kella Kahe Kirjandusklubisse kohtumisele Ursula Zimmermanniga soe ja sõbralik kirjandussõprade klubi.
Ursula Zimmermann tutvustas oma kevadel kirjastuses Pilgrim ilmunud raamatut „Armastuse aastaring”. Ta oli väga rahul Külli Tõnissoni kujundusega –raamat kui kevadine vahtraleht ja samuti keeletoimetaja Inge Pitsneri tööga.
Autor luges alustuseks raamatu avaloo „Tuulelohed” ja viimase loo „Tänu”. Kahe loo vahele rääkis Ursula, et saksa keele filoloogina töötab giidina ja saab turistidelt kiita, et räägib nagu šveitslanna. Ursulat innustas saksa keelt õppima esimene saksa keele õpetaja, kes tellis talle Soomest Saksamaal välja antud saksa keele õpikuid. Teiselt poolt on side Saksaamaga perekondlik.
Klubiliikmed küsisid tasakesi maakodu kohta. Vastusena luges Ursula loo „Akud ja taasleitud igatsus”, milles oli kõigile maa- või suvekodu omanikele palju äratundmist.
Looming sünnib ikkagi siis kui on aega – olude sunnil ooodates midagi või kedagi. Igapäevases rähklemises ei jää vabale mõttele aega ja looming ei sünni.
Lõpetuseks luges Ursula Zimmermann kogust „Armastuse aastaring” südamesse mineva loo „Laeva voolimine”, mille lõpulaused iseloomustavad kohtumise emotsiooni „Kui kerge oleks jätta kõik sinnapaika. Kui raske oleks kahetseda, et jätsin õmblemata meie purje”.
Olgu kahetsust uuel aastal vähem!
Inga Kuljus
Mitmete heade asjaolude kokkulangemisena sündis 13. juunil Kella Kahe Kirjandusklubis üritus „Mittekadunud Petserimaa”.
Ilmar Vananurm esitles menukalt oma vene keeles kirjutatud luulekogu „ Зов зовы за рекой” mais Petseri Rajooniraamatukogus. Võrumaa Keskraamatukokku Baltimore Eesti Seltsilt saabunud raamatuannetuses leidus Esimese Eesti Vabariigi aegne „Eesti teede kaart”. Need asjaolud kokku andsid põhjuse korraldada Ilmar Vananurme poolt pealkirjastatud üritus „Mittekadunud Petserimaa”.
Ilmar Vananurm, kellelt on ilmunud kolm köidet „Petserimaa külad”, on kandnud Petserimaa saatust oma südames juba 30 aasta ja on senini parandamatu optimist, lootusega Petserimaa kord Eestile tagasi saada. Publik sai osa tema põhjatutest teadmistest Petserimaa kohta, mis 1991. aastal lõigati Eesti küljest ära. Aga lihtsalt kuulajana ei lastud olla – osaleti viktoriinis , mille parim vastaja sai auhinnaks raamatu „Mu Petserimaa” koos autogrammiga. Praegu käib luuletaja kultuuriviisaga seal ühel korral aastas.
Teisel pool piiri on palju lahkunute – sugulaste haudu ja siit ka viisade teema – ilma viisata ei saa käia oma sugulaste haudu hooldamas. Võrumaa Arenduskeskuse kaudu saab taotleda kompensatsiooni Vene viisa taotlemiseks.
Luulekogu „ Зов зовы за рекой” valmis kahe aasta jooksul ja autor luges mõne luuletuse ette.
Kohtumise lõpetuseks mängis Ilmar Vannaurm karmoškal omaloodud „Petserimaa valsi”. Laulu loomisele kulus ligi aasta, sest oli vajal leida sobivad riimid. Siin keegi kaasa ei laulnud, küll aga lauldi Petseris kaasa.
Eesti teede raamitud kaart on kõigile huvilistele uudistamiseks mõttetoas. Ilmar Vananurme teoste näitus on eksponeeritud kojulaenutuses.
Inga Kuljus