Adson, Arthur. Henge palango, 1920

• Võrukeelsed, hästi riimuvad ja südamlikud luuletused.

Under, Marie. Sinine puri, 1921

• Meisterlik sõnaseadja, kujundlikud väljendid, lembeluule tõeline tegija.

Tammsaare, Anton Hansen. Kaks paari ja üksainus, 1924

• Veenvad ja läbitunnetatud karakterid, mõtlemapanevad ja igihaljad teemad kuni praegusajani välja.
• Hea ülevaade elust maal enne Eesti riiki.

Jaik, Juhan. Kaamelid pasunapuhujatega, 1928

• Ka väikestest asjadest võib rõõmu tunda, lase fantaasial lennata ja kõik võimatu on võimalik.
• Rahvapärane fantaasia. Palju lugedes muutub tüütavaks. Vali õige doos!

Kärner, Jaan. Kadunud aegade hämarusest, 1935

• Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta. Raamat on mõnus pilguheit tagasi aegadesse, kus kõik oli algeline. Tagasivaade ja meenutused maatöö raskustele ja ots-otsaga toimetulemises.
• Memuaarteos keskendub lapse-ja noorukipõlvele isatalus.
• On mälestuskillud kirjaniku lapse- karjase- ja koolipõlvest, aastatest 1890 - 1906. Kirjeldused elust maal talus ja hiljem Udernas koolis, on ilmekad ning tundeküllased, kuid tõesed. Lugedes kujutad täpselt ette ja mõistad tegelaste lootusi, püüdlusi ja raskusi ning mõttemaailma.

Mälk, August. Ranna jutud, 1936

• Eestlasi peetakse mererahvaks, kuid sisemaalased ei mõista alati randlasi. See raamat annab rannarahva tõekspidamistest hea ettekujutuse.

Kangro, Bernard. Vanad majad, 1937

• Sisaldab noore luuletaja loomingut aastatest 1936- 1937. Luuletustes kumab tõsidust ja nukrameelsust. On oma koduvalla kirjanik!

Laidsaar, Eerik. Kiri noorusmaalt, 1939

• *Põnev, meisterlik, hoogsalt kirjutatud lugu!
• *Elust Tartus I maailmasõja ja Vabadussõja ajal, nähtuna läbi koolipoisi silmade.

Kivikas, Albert. Karuskose, 1943

• *Hea lugeda koos „Tõe ja õigusega“. Edulugu ja majandusaruanne mõlema loo kohta. Lisaks asunike tegemised, millest mul liiga palju teadmisi polnud. Natuke armastust ka, aga liiga vara sai aru, kuidas neil läheb.

Merilaas, Kersti. Kallis kodu, 1944

• Head kodulembesed luuletused, mis hästi riimuvad ja õhkuvad heatahtlikkust, rõõmu ning õnne.

Vahtra, Jaan. Noorusmaa, 1947

• *Meisterlikult ja lihtsakoeliselt kirjutatud jutud oma tegemistest noorusajal ja lapsepõlves.
• *Kaunis lapsepõlv, katsumused luuletajateel.

Hint, Aadu. Tuuline rand. 1, 1951

• Ei ole suhted ja asjaajamised suurt muutunud.

Roht, Richard. Laaned ja veed, 1959

• Mõnusad loomalood, hingega kirjutatud. Sobib igale vanusele.

Vahtra, Jaan. Valitud tööd : mälestusi, vesteid, artikleid, 1961

• Väga helged lapsepõlve- ja õpetaja-aastad. Tuglaslikud meeleolupildid Kasaritsast ja Taevaskojast.

Promet, Lilli. Meesteta küla, 1962

• Paljud eestlased pidid sõja ajal evakueeruma NSV Liidu tagalasse. See raamat jutustab ühe eestlaste grupi kohanemisest Tatarimaa kolhoosis.
• Trööstib naisi, kes on üksikuks jäänud. Samuti on tegu sõjaaegse pilguheiduga Nõukogude Liidu territooriumil elavate eestlaste ellu ja mõttemaailma.

Luik, Viivi. Pilvede püha, 1965

• Luuletused olid kui meenutused lapsepõlvest, eriti just suvist aega väljendavad luuletused.
• Hästiriimuvad luuletused, käsitleb looduseteemat mille väljendus on väga ergas.

Kiik, Heino. Tondiöömaja, 1970

• Põnevalt kirjutatud, hästi sõnastatud ja võtab kokku tolleaegse kolhoosielu.
• Raamat kirjeldab humoristlikus võtmes kolhooside asutamist Eestis. On palju värvikaid inimtüüpe ja vaimukaid situatsioone. Nostalgiline, eriti vanemale põlvkonnale.
• Muigamisi vormi valatud tõepärane lugu kolhooside algaastatest.

Viiding, Juhan. Ma olin Jüri Üdi, 1978

• Tema luule on mitmekülgne ja tihti muutuv. Ta võib keskenduda nii ühiskonna probleemidele kui ka kergelt mängelda.

Anniko, Silver. Rusikad, 1979

• Kaasahaarav raamat, kus kogu aeg elad kaasa tegelaste elu keerdkäikudele, elusaatusele. Tegevus hõlmab aastaid 1927. aastast kuni "punaste" võimu alguseni Eestis. Tegelased on ühiskonna erinevatest kihtidest.
• Väga ajastutruu tegevus, mõnus murre lisab vürtsi ja tekitab lausa raamatusse minemise tunde.
• Avab ilmekalt eestlase natuuri ja räägib asjadest nii nagu nad on.

Tuulik, Jüri. Külatraagik, 1980

• Humoorikad ja nukrad lood rannarahva tegemistest
• Kirjeldab elu meie väikesaarel Abrukal. Osalt mõnusas saare murrakus. Palju huumorit, naljakaid elujuhtumeid, aga ka traagikat. Soojad suhted: inimene loom, lind.

Tegova, Endla. Tunglejad, 1980

• Nõukogude Eesti algusaastate elu koolis ja omavahelised suhted.
• Maal elava kooliõpetaja elu ja armastuse lugu eelmise sajandi 50-ndatel aastatel Saaremaal.

Kaugver, Raimond. Vana mees tahab koju, 1983

• Kujutab mehi erinevas vanuses 80-ndate aastate haiglas toime tulemas raskete haigustega, jagades oma elusaatusi võõraste inimestega- palatikaaslastega. Väärtustab inimlikkust. Vastanduvad erinevate põlvkondade arusaamad, olud ja vajadused. Südamlik jutustus, mingil määral ka õpetus eluraskustega toimetulekuks.
• Mõtlemapanev raamat elu keerdkäikudest ja erinevatest inimsuhetest, katsumustest. Ajastu on küll teine, kuid selles osas pole palju muutunud…kahjuks.
• Nii see elu on.
• Ahistav ja mõtlemapanev lugu põlvkondade vahelisest vastuolust ja mõistmatusest, samuti vanadusüksindusest.

Uustulnd, Albert. Tuulte tallermaa. 1., 1985

• Nii tuntud ja tunnustatud romaan. Autor on tuttav ka populaarsete laulude kirjutajana.
• Paeluv noore pere hakkamasaamise lugu 19. sajandil ühel tühjal Sarviku saarel. Omaks sai perele saar ebausklike uskumuste ja suure töö ning vaeva kiuste. On tegelased, kellest on kirjutatud kaasakiskuvalt ja südamesoojusega.
• Saad teada 19.saj lõpu randlaste muredest ja rõõmudest.

Saar, Veera. Kraakuvi mägi, 1987

• Raske ja mõtlema panev raamat. Sain aimu eestlaste elust üheleluperioodil, millest ma ei teadnud midagi.
• 1917. a. väljarännanud eestlastest Venemaale, nende raskest tööst ja hiljem algavast sõjast ja sõjapõgenikest. Soovitan lugeda!

Traat, Mats. Minge üles mägedele, 1987

• Hea järg raamatule „Puud olid, puud olid hellad velled.“ Ei anna võrrelda praeguste valdade elu tolleaegsega.
• Suurepärase kirjaniku romaan. Kujutab ühe Lõuna- Eesti valla ja talu lugu- vaeva ja valu, uskumusi ning edasipürgimise soove 19. sajandil. Võib võrrelda positiivses mõttes Tammsaare romaanidega.
• Eestlase kujutamine maaelu ajaloo kaudu 19. saj, lõpus. Eestlane võib rikkust koguda, aga elu olemuselt kehvavõitu.

Park, Eeva. Tolm ja tuul, 1992

• Kui mõnikord on raske ja keeruline toimetulek, siis seda raamatut lugedes pole mu elul häda midagi!

Tode, Emil [Tõnu Õnnepalu]. Piiririik, 1993

• Nägemuslikes piltides kujutatud riikliku iseseisvumise aega nii läänes kui idas.
• Emotsionaalses vormis mina-tegelase jutustus oma kallimale. Voolavalt meisterlik esitus.

Vaino, Enn. Raketigarnison, 1998

• Haaravalt kirjutatud mälestused noorusajast ja õppimisest sõjakoolis Aluksnes
• Lõbus lugu eesti mehe karjäärist Nõukogude Armees. Autobiograafiline romaan jutustab armee totrustest ja varjukülgedest.

Laipaik, Herta. Ood litrilisele õhtukleidile, 1999

• Südamlik lugu inimsaatustest 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul. Tegelaste elusaatuste kaudu kangastuvad selle aja kombed, uskumused ja tõekspidamised taluelus ja mõisarahva seas ning ka kauges Peterburi linnas.
• Huvitavalt ja kaasakiskuvalt kirjutatud.

Ernits, Marje. „Õpetaja, õpetaja!“, 2003

• Minategelase eluseigad on oskusliku sõnaseadega paberile pandud ja panevad tahtmatult kaasa elama. Kõike pole siiski välja kirjutatud, paljut leiab ridade vahelt- see paneb aktiivselt kaasa mõtlema. Eriti huvitav on lugeda õpetajatel ja endistel õpetajatel.
• Kindlasti tasub lugeda ka raamatu kahte järge!

Aksli, Esta. Kodumurul kõndija, 2005

• Tundeerksa tüdruku teekond inimestest ja maailmast arusaamiseks.

Kivirähk, Andrus. Mees, kes teadis ussisõnu, 2007

• Hingekosutus ja äratundmine neile, kelle süda valutab nii Eesti kui ka Eesti külade pärast. Hea lugemine ka põhikooli-ealistele, kuigi päris ajalooõpikuna võtta ei tasu.
• Ulmeline raamat- metsarahva looduse mõistmine, teisel pool kristlik rahvas, kes olid enne metsaasukad.

Rakke, Kerttu. Küpsiseparadiis, ehk, Kaksteist kuud, 2009

• Esimene K. Rakke kirjutatud raamat, mida loen ja sain väga positiivse elamuse.
• Soovituse paigutaksin raamatu tutvustuse sõnadesse:"Kas hea ja õige peab alati olema igav?- Kui julgetakse ilma hirmuta iseendale otsa vaadata, tulevad ka vastused."
• Kajastatud inimeste lood ja käitumisviisid aitavad tuua välja mõttestampidest teiste inimeste kohta. Raamatu tegelased esindavad enamuses linna elustiili.
• Mõnus ajaviiteromaan, täielik naistekas. Leiab enda, leiab naabri, leiab sõbranna, leiab närvikõdi, leiab küsimustele vastused.

Kersna, Vahur. 7x7, 2011

• On Antsla kandi poisi kujunemislugu inimeseks, kelle töö ja elu ei ole jätnud kedagi külmaks. Raamatus on meenutavad- mõtisklevad lood sõprade, kolleegide ja töö kohta Vahurilt endalt ja "teekaaslastelt". On palju fotomaterjali.
• Annab paljus ülevaate ka nõuka-aja lapsepõlve kohta.
• Hea ja kerge üheraksuline lugemine. Üles ehitatud elu mõjutanud seikadele, mitte traditsioonilisele „sel-aastal-tegin-seda-ja-sel-aastal-seda“ süžeele.
• Raamat annab hea ülevaate Vahur Kersna olulistest eluetappidest ning erinevatest saadetest, kus ta kaasa on löönud.

Lember. Ira. Õde Veera, 2013

• Seda raamatut lugedes sain kinnitust oma vanaonu pagulaselule Ameerikas, kuidagi väga arusaadav ja mõistetav.
• Väga hästi ja ilmekalt hakkavad sündmuste pildid silme ees jooksma. Hea lugemine kõigile keda puudutab väliseestlaste teema.

Tohvri, Erik. Veel on aega, 2014

• Ladusalt kirjutatud mõnus lugemine. Positiivses võtmes lugu 75- aastaseks saava üksi jäänud memme igapäevaelu lugu vahele pikitud elatud elu meenutustega.
• Mulle meeldis peategelase optimism ja tasakaalukus. Ta püüdis ka keerulistes olukordades säilitada positiivsuse ja ei langenud masendusse.
• Kirjanik Tohvri raamatuid pole tegelikult vajagi soovitada. Neid tullakse raamatukokku ise küsima. Raamatud on elust enesest, lihtsalt kirjutatud, ilma liialt ülepaisutatud sõnavarata ja filosoofiliste arutlusteta. Lugejal on lihtne kas samastuda tegelastega, neist vähemalt aru saada või hoopis hukka mõista.
• Pakub äratundmisrõõmu vanemale põlvkonnale.
• Siit saab aimu sõjajärgsest seksuaalkasvatusest. Tean vaid üht ema Virumaalt, kes oma lugusid lastele räägib. Arvan, et me vajame selliseid lugusid.
• Raamat " Veel on aega" on läbilõige ühe inimese elust tütarlapseeast kuni vanaduspõlveni, kusjuures peategelast jälgitakse vaheldumisi nii noore kui vanana, mis loob hea võimaluse võrrelda, mis on ühe naise suurimad probleemid tema nooruses ja mis vanaduses. Raamatus on võimalus pilk heita ka ühte perioodi meie Eesti ajaloost. Tasub lugeda!

Pets, Helju. Meelespead, 2015

• Periood elust, millest paljud ei tea midagi.
• Sõja ajal vanemad kaotanud väike tüdruk on eriti vastuvõtlik stalinistlikule propagandale. Lugu näitab kui tundlikud ja vastuvõtlikud on lapsed.
• Helju Petsi raamatud on väga kaasahaaravad ja põnevad. Raamatu sisu kerge ja kiiresti loetav.

Ruitlane, Olavi. Vee peal, 2015

• Väga haarav, lihtsas keeles(kui oskad elementaarset võru keelt) kirjutatud. Soovitatav on alustada raamatu lugemist vabal päeval, sest enne lõppu on seda raske käest panna.
• Olles erakordselt kalanduskauge inimene, tekkis seda raamatut lugedes mul esimest korda tunne, et tahaks ka proovida. Samuti kiidaksin eraldi veel Ruitlase huumorit, mis on oskuslikult sisse põimitud.
• Kurbnaljakas või eluline raamat autori lapsepõlvest, 70-ndate võrust. Eriti põnev neile, kel on seoseid antud aja ja kohaga. Kalamehejutud veel pealekauba.

 

Läinud aasta lõpus ilmus väga ilus, aga samas väga kurb Nady Sprenk – Dorni koostatud raamat „“. Raamat on pühendatud Eesti Ratsarügemendi 100. aastapäevale ja on ühtlasi kingitus Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks. Seega väga sobiv teos avama juubeliaasta raamatututvustuste sarja.

Raamat räägib Boris Taari, Tartu Ratsarügemendi leitnanti elust, mis põimus Aino Sprenki eluga. Viimane õppis Võru Õpetajate Seminaris aastatel 1928-1930 ja ka seetõttu väärib raamat tutvustamist. See on autentne armastuslugu kahe inimese elust armastuses ja saatusest Eesti Vabariigis 1930 - 1940.

Esimene osa, „Kirjad kahe padja vahelt 1930–1940“ sisaldab 178 autentset armastuskirja oma väljavalitule Aino Sprenkile. Raamatu teevad väärtuslikud fotod ja dokumendid, näiteks tunnistus selle kohta, et Boris Taar võib kanda ratsarügemendi rinnamärki nr 910. Samuti postkaardid näiteks vaatega Kütioru veskile. Palju fotosid on Värska Põhjalaagrist, kus Boris Taar teenis ja Ainole kirjutas. Jaanipäevaeelsest kirjast 1937: „Laagris on praegu väga õudne, tolmutab õudselt, vihma ei ole siin sadanud juba Suviste pühade saadik, rohtu siin kusagil ei näe, kõik on ära põlenud; suur loenduse plats, kus harilikult kasvab ilus rohi, on täiesti kollane, mäe nõlvakud on kõik kollased – elavaid taimi ei näe kusagil, pääle järve.“ Ta oli osav ratsutaja, võistles oma lemmikratsudega Mazurka ja Morgan, kellest on ka fotosid. Veel 14. augustil 1939 lohutab Boris oma abikaasat: „Ainoke, mina ei mõtle sugugi sõjale – ole Sina ka rahulik!“. Viimane kiri kannab kuupäeva 11. oktoober 1940.

Teise osas, „§ 58, 1941–1992“ on kajastatud dokumendid Boris Taari arreteerimisest 1941 ja hukkamisest 1942 suvel Norilski vangilaagris. Tema saatus kajastub KGB arhiivimaterjalides.
Väljavõte ülekuulamisprotokollist 30. septembril 1941: „Mina kui Eesti sõjaväe ohvitser ja olles meelestatud rahvuslikult soovisin, et Eestis eksisteeriks kodanlik-rahvuslik kord. Lugesin seda poliitilist korda õigeks ja olin valmis seda, relv käes, kaitsma“.

Boris Taar kui poliitilise repressiooni ohver rehabiliteeriti 9. septembril 1992. Aino Taar lahkus 23.oktoobril 1990 ja ei saanudki teada, et tema abikaasa rehabiliteeriti 50 aastat pärast hukkamist.

Aino Taar pärandas 50 aastat peidus olnud Boris Taari kirjad koostajale 1990. aastal.  Seejärel olid nad veel ligi 25 aastat eraarhiivis. 2016. aasta sügisel tuli koostajale ja toetajale Heikki Boodele idee need väga isiklikud kirjad avaldada, mille eest väga suur tänu.

Inga Kuljus

Ajalooline raamat ühe eesti pere elust kolmel mandril

Selle raamatu autor, Eesti pikima ametiajaga aukonsul USAs Jaak Treiman on sündinud Võrus. Südamlikku kohtumist 7. veebruaril raamatukogus alustas ja lõpetas ta sõnadega “Nagu oleksin koju jõudnud…“

Ta kõneleb raamatu saamisloost nii. „Kui mu ema oli 93aastane, veensin teda osa võtma Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni Eesti Esinduse 2011. aastal korraldatud mälestuslugude konkursist „Elust uuel kodumaal“. 1918. aastal revolutsiooni tõttu Venemaal Tšudovos sündinud ema kasvas üles Võrus ja abiellus Teise maailmasõja ajal mu isaga. Eraldi põgenesid nad sõja ajal Rootsi, ema koos kolmekuuse minuga süles. Pärast kolme ja poolt aastat ajutist peatumist Rootsis suundusime Põhja-Ameerika kaudu Austraaliasse. Elanud neli ja pool aastat maakera kuklapoolel, sõitsime aurulaevaga Ameerikasse.

Ema mälestused ongi raamatu „Võlulehviku tuules“ selgroog. Kodus oli helilindil säilinud isa meenutusi, mu vanemad olid alles hoidnud dokumente ja kirju. Panin need kokku, lisasin vahetekstid ja hilisemast ajast ka mu enda mälestusi. Kirjutasin juurde peatüki, mis räägib sellest, kuidas Eesti tolle aja esidiplomaat Ernst Jaakson nimetas mind 1986. aastal aukonsuliks Los Angeleses. See ei ole üksnes meie pere lugu, vaid peegeldab usutavasti paljude Teise maailmasõja pagulaste mõtteid, hirme ja läbielamisi, mis on tuttavad tänaseski maailmas.“

Miks just võlulehviku tuules? Sest just need aitasid perel võõral maal hakkama saada. Kohtumisel rääkis Jaak Treiman, et aitas isal ärikirju koostada ja lõi igati pereettevõttes kaasa, elukutselt on ta jurist. Harukordses ettevõttes lõppes töö vabriku mahamüümisega.

Raamatu fotod on paljutähenduslikud ja liigutavad, eriti foto San Fransiscost „Laps, lilled käes, ootab haigla aia taga, et saaks ema vaatama minna“.

Raamat on suurepärane lugemiselamus, eriti nüüd, kodumaa 100. sünnipäevaks.

Inga Kuljus

Võrumaalt pärit teenekal kirjanikul, kahekordsel Võru Maavalitsuse Bernard Kangro kirjanduspreemia laureaadil Rein Põdral ilmus sel suvel raamat „Savimäe“, alapealkirjaga romaan ootamatust pärandist.

Pealinnas elav tõlkija Sven saab päranduseks Lõuna-Eestis asuva talu, mis esialgu näib see talle ja abikaasalegi igati sobivaks nii suvekoduks kui ka rahulikuks kirjanduslikuks tööks. Kuid varsti selgub, et koos pärandusega on Sven saanud kanda ühe talu minevikuga seotud mõistatuse, mille pärandaja on talle justkui edasiseks lahendamiseks ja kirjapanekuks usaldanud. Ent see pole veel kõik – talul on ka kaasajal üllatusi varuks. Ja need tulenevad tõsiasjast, et Savimäe talu asub otse järve ääres, kust kulgeb riigipiir Venemaaga.

Sellenimeline küla asub Võrumaal Misso vallas. Rein Põder: “Romaanis on ka pisut võrumaalikku elementi; see järv seal kauges Eesti sopis on enam-vähem sellisena olemas, ise ma muidugi seal pole käinud, tean vaid kaardi põhjal. Aga seda, kohalolu, autorilt alati ei nõutagi, Savimäe talu lugu on aga mujalt võetud, samuti  mõned prototüübid. Aga nõnda see kirjutamine ju käib.“

Raamat on põnev, sündmustiku arenedes oskab kirjanik pinget üles kruvida. Tegelasteks on ka kurdidest põgenikud, nii et sõndmustik on täiesti „elust endast“. Väga hästi ja haaravalt on märkmetena kirja pandud talu eelmiste elanike traagilised elusaatused.

Raamatus on Rein Põdra tõlgitud katkendeid Henry David Thoreau „Päevikutest“, sest ta on juba ülikooliaastatest peale viimase loominguga tegelenud.

Katkendeid H. D. Thoreau „Päevikutest“ Triin Jürimaa tõlkes on avaldatud aastatel 2011-2013 ajakirjas „Loodusesõber“. Rein Põder kiidab Erkki Sivoneni hästi tõlgitud „Waldenit“, mis on ilmunud aastal 1994.

Rein Põder on väga viljakas kirjanik, temalt on ilmunud seni 30 raamatut, „Savimäe“ on 31. Teose lõpus tutvustab autor ettevalmistamisel olevat romaani „Kivitok“, mille tegevus on Võrumaast kaugel, Põhja-Atlandi saarel.

Mõnusat suvelugemist kõigile!
Inga Kuljus