Looduskaitsekuul on kohane tutvustada 2016. aastal ilmunud koduloolist väljaannet „Võromaa loodusmonumendid”, mille on koostanud Martin ja Kalle Suuroja. Fotode autorid on lisaks koostajatele veel Kristel Vilbaste ja Tõnis Saarde. Raamat ilmus sarjas „Eesti loodusmonumendid”.
Sissejuhatuses antakse ülevaade Võrumaa loodus- ja ajaloost, tsiteerin: ”Võru keel ja võru meel - need on kaks toekat vaala, mis aitavad võrumaalastel oma identiteeti leida ja nii eristuda teiste oma eripära otsivate Eesti maakondade kirjuvõitu perest”. Loodusmonumentidest antakse ülevaade valdade kaupa tähestikus.
Kõigepealt on juttu ja pilte Vana-Antsla mõisast ning muidugi Karula rahvuspargist. Allakirjutanut paelus saksa literaadi, estofiili ja õpetaja Christian Hieronymus Justus Schlegeli katkend kümneköitelisest teosest „Reisen in mehrere Russische Gouvernements”, kus ta tõdeb, et kiikumine on eestlastele ürgselt omane: „Hing satub uinutusse ja ja ta unustab seejuures mõneks ajaks oma viletsuse. Mis on värav idamaalasele, seda on kiik sellele rahvale. Noor ja vana tulevad siia kokku; isa tunneb rõõmu oma poegadest, ema tütardest. Kõneldakse uudiseid, tuuakse kaasa toidupoolist”. Autorid tutvustavad matkaradu, sh Rebase maastikurada, mida peetakse Eesti kõige ilusamaks matkarajaks.
Haanja valla territooriumist kuulub üle poole Haanja looduspargi koosseisu. Viimast on pikalt kirjeldatud ning on ka seda väärt. Sümpaatne on tähelepanu pööramine Enno Piirile, Haanja raamatukogu juhatajale aastatel 1933-1944.
Lasva valla territooriumile jääb Haanja looduspargi kirdeosa, kus asub Kütiorg, mida vanemad inimesed ja kunstieliit mäletavad kui legendaarse kunstniku Valdur Ohaka suvekodu asukohta.
Meremäe valla suursugune sümbol on Seto lauluema kuju Obinitsa paisjärve kaldal. Selles peatükis saab lugeda, et piirijõe Piusa nimi tuleb lõunaeestikeelsest sõnast piune „pikkune”. Kirjanikest on ära märgitud Ilmar Vananurm ja saab lugeda tema luuletust „Olõ vihm”.
Misso valla, nagu iga valla puhul on toodud rahvapärimusi: „Hundid ajasid noort põdrapulli taga. Talvel oli jää järve peal nõrk, pull kukkus sisse ja uppus ära, hunt ei uppunud. Siis saigi järv nimeks Pullijärv. Algul olnud veel nimi Põdrapullijärv.” „Mõniste vald väga vaheldusrikas looduskeskkonna poolest”, ütlevad raamatu koostajad. Peetri jõe ja Koiva-Mustjõe maastikukaitseala oma iluga mõjutasid kirjanike Rein Põdra ja Raimond Kolga lapsepõlveaastaid. Viimase sünnikodu juures on nii Võrumaa kui raamatukogurahvas kaugemalt käinud austust avaldamas.
Rõuge valla territooriumil on muljetavaldavaid kauneid kohti: Pähni ja Timmase looduskaitseala, Luhasoo maastikukaitseala, Rõuge jõe ja Pärlijõe hoiuala. Sännas on sündinud müstilise kirjanduse rajaja Juhan Jaik ning Rõuges on temale pühendatud „Kaarnakivi” mälestusmärk.
Kahest mõisast - Linnamäe ja Järvere - on loodusmonumentidena juttu Sõmerpalu vallale pühendatud lehekülgedel.
Urvastet tutvustades ei saa üle ega ümber Tamme-Lauri tammest. Samuti on pühendatud ruumi Marie Heibergile, kelle luulekogu „Rändaja tütarlaps” ja proosakogumik „Õnnetäht” nägid äsja trükivalgust. Siin suvitas armastatud lastekirjanik ja kunstnik Edgar Valter, kelle kodutalu korrastasid Võrumaa raamatukoguhoidjad 2004. aastal Avatud Eesti Fondi toetusel „Suurel kevadvuntsimise päeval Pöörismäel”.
Varstu vald ja Paganamaa on sünomüümid, aga siin asub ka Pähni ja Mõisamõtsa looduskaitseala ning väike osa Karula Rahvuspargist. Pagnamaalt on pärit Julius Ungru, raamatu „Minu lapsepõlve Paganamaa” autor.
Vastseliina kohta saab teada samuti palju huvitavat. Autorid kirjeldavad Piusa jõe ürgoru kaitseala ja Kirikumäe maastikukaitseala. Loomulikult on juttu piiskopilinnusest, mis peaaegu 300 aastat seisis varemetes ja nüüd saab järk-järgult uue hingamise.
Võru linnast on juttu ja pilte, kirjutatakse ajaloost ja tänapäevast. Kogumiku lõpetab ülevaade Võru vallast, kus on juttu ja pilt on Väimela mõisast. Verijärve maastikukaitsealast rääkides tuuakse ära legende Verijärve nime päritolu kohta.
Võrust ja Võrumaast pole ju palju raamatuid koostatud, seega on eespool väga põgusalt tutvustatud raamatu ilmumine ülimalt tänuväärne. Kevadel ja suvel on parim aeg Võrumaa loodusmonumendid oma silmaga üle vaadata. Head lugemist ja avastamist!
Inga Kuljus
22. märtsil oli Kella Kahe Kirjandusklubi külaline Katrin Johanson, raamatute „Läbikäidavad toad” ja „Atlantis abajas” autor.
Samahästi oli see kohtumine sarjast „Sündinud Võrus”, sest ta meenutas tähenduslikke kohti lapsepõlvest. Suurt äratundmisrõõmu valmistas Olavi Ruitlase raamat „Vee peal”. Katrin Johanson oli agar lasteraamatukogu külastaja – esmaspäeviti ja kolmapäeviti kunstiringis käies astus sisse kultuurimaja II korrusel asuvasse raamatuvaramusse, sest sai sealt palju lugemiselamusi. Loodustunnetus aga tekkis vanaema juures Setumaal.
Katrin Johansoni esimesena ilmunud raamat „Läbikäidavad toad” on seotud perekonnaga. Lapsena vanaemalt kuuldud perekonnalugu jäi meelde, aga raamatus on tegelikkusest ainult episoodid, prototüüüpe ei ole. „Atlantis abajase” idee on koolist, kus oli tegu šamaani haiguse sümptomitega, kus kahesse õpilasse oleks nagu kuri pesa teinud.
Vahepeal ajalehe „Sakala” juures leiba teenides jäi romaan pooleli, aga õpetajana töötades jätkas kirjutamist. Saades endiselt töökaaslaselt teada romaanivõistluse toimumisest, mõtles, et mis siin enam oodata ja kirjutas teise romaani veel ning saatis mõlemad käsikirjad ära, just tagasisidet soovides, mitte niivõrd auhinda. Esimese raamatu kirjutas Katrin Johanson südamega, teise mõttega.
Kartin Johanson rääkis oma kogemusest seoses toimetaja tööga. Esimesena ilmunud raamatul oli väga hea toimetaja, pani kõik komad paika jne. Küll ta aga soovitas välja võtta „selgeltnägemise” koha, kus vanaema nägemise peale leidis mehe, aga see juhtus tegelikult ja autor seda välja ei jätnud. Teise raamatu toimetaja Jan Kaus andis samuti head nõu. „Atlantise abajas” ei armasta ta ühtegi tegelast, olgu märgitud, et allakirjutanu ka mitte.
Lugejad leidsid kaks faktiviga ja palju abi oli „Kultuuris ja Elus” ilmunud artiklist salastatud vangilaagritest.
Küsiti ka Podoolia ja Kreeka kogemuse kohta ja selgus, et Podoolias käis Katrin Johanson koos Võru matkaklubiga. Kohtumise lõppedes sai kirjandusklubi seltskond teada, et kolmas raamat on kirjutamisel, mida jääme suure huviga ootama. Koosolijate rõõmuks musitseeris kitarril Kaur Pai.
Katrin Johanson ise on tänulik igale lugejale, kes on pühendanud tema loomingule oma aega, lugejad on aga temale tänulikud suurepäraste raamatute eest. Soovitan kõigile Võrust pärit autori raamatuid lugeda!
Inga Kuljus
Jaanuaris saavad Võrumaa Keskraamatukogu külastajad nautida näitust „Elada, unistada, hõljuda – Tove Jansson (1914–2001). Tove Jansson on tuntud soomerootsi lastekirjanik, keda enamus inimesi teab kui muumitrollilugude autorit. Tegelikult on Tove kirjutanud raamatuid ka täiskasvanutele ja ise peab ta ennast eelkõige kunstnikuks.
Näitust on parem nautida eelteadmistega, selleks tahan teile tutvustada Tove Janssoni elulugu, mis eesti keeles ilmus 2014. aastal kirjaniku sajanda sünniaastapäeva puhul. Kirja on selle pannud soome kunstiajaloolane ja kirjanik Tuula Karjalainen. Raamatu pealkiri tuleneb Tove Janssoni exlibrise tekstist: „Tee tööd ja armasta”. Eestlastele meenuvad muidugi kohe Tammsaare kirjaread : „Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus”. Väga töökas oli Tove kahtlemata, nii palju ja nii edukat loomingut on vähestel ette näidata.
Tove Jansson sündis tuntud soomerootsi kunstnike perekonnas ja õppis juba päris pisikesena ema kõrval joonistama. Kooli Tove vihkas, võrreldes seda vanglaga ning oli matemaatika tundidest suisa vabastatud. Muumisõbrad kindlasti mäletavad, et Muumiorus kooli ei ole. Nii jättis Tove 16-aastaselt kooli pooleli ja keskendus hoopis kunstiõpingutele. Joonistas karikatuure, illustratsioone ja kaanepilte ajakirjadele, esimese isikunäituseni jõudis ta 30-aastaselt. Esimene muumilugu „Väikesed trollid ja veeuputus” ilmus 1945. aastal. Kirjastaja keeldus sõna „muumid” pealkirjas kasutamast, sellepärast „väikesed trollid”. Muumid sündisid Tove katsest põgeneda sõjakoleduste eest väljamõeldud muinasjutumaailma. Algselt olid muumid palju saledamad, pikkade kõrvadega ning peaaegu mustad.
Kolmandast muumiraamatust „Võlukübar” sai alguse ülemaailmne muumivaimustus. Muumid sattusid teatrisse, nende seiklusi hakati tõlkima paljudesse keeltesse, müügile ilmusid muumitemaatikaga tassid, t-särgid. Veel suurem kuulsus saabus 1952. aastal, kui Briti ajalehtedes ilmusid Tove joonistatud muumikoomiksid. Aina rohkem pühendus Tove kirjutamisele, tema sulest ilmusid ka täiskasvanutele mõeldud raamatud. Eesti keeles on ilmunud autobiograafiline teos „Kujuri tütar”, „Suveraamat”, „Aus pettur”, „Reis kerge pagasiga” ning jutukogu „Sõnumid”. Praeguseks teavad Tove Janssoni muumilugusid peaaegu kõik lapsed üle kogu maailma tänu multifilmidele.
Piir Tove Janssoni lastele mõeldud ning täiskasvanutekirjanduse vahel on imeõhuke. Juba esimeste muumiraamatute puhul tekitas segadust, et need sobisid nii täiskasvanutele kui ka lastele. Muumisid kritiseeriti täiskasvanuliku kõnepruugi pärast. Ka koomiksid olid mõeldud pigem täiskasvanutele. Tove täiskasvanutele mõeldud lood on lakoonilisema ja lihtsama stiiliga kui lasteraamatud, kuid samuti peene huumoriga.
Mulle isiklikult on alati meeldinud muumide filosoofilised mõtisklused:
Kui kedagi väga imetleda, ei saa olla vaba. Ootaja pole kunagi vaba, sest igatsus on vaimne vangla (Nuuskmõmmik).
Igaühel on õigus vahel vihastada (Väike My).
Kõik tuleb endal avastada ja kõigega tuleb ise hakkkma saada (Tuu-Tiki).
Tove Janssoni biograafia pole mingi kuiv teos, vaid raamat täis kunsti ning põnevaid seiku Tove Janssoni elust, sisaldab palju fotosid, maale ning joonistusi. Näiteks fakt, et kunstnik (ja samas ka kirjanik) on muumimaja joonistamiseks saanud ideid Helsingi Katajanokka juugendarhitektuurist. Järgmine kord Helsingit külastades tõstan vähemalt mina pilgu tänavasaginast kõrgemale, et omapäraseid torne ja katuseid imetleda. Samuti on hea teada, et Muumioru jaoks on Tovele inspiratsiooni andnud lapsepõlve suvesaared Pellinki saarestikus oma rahu ja eraldatusega. Igas Tove raamatus ja pildis on killuke autori elust. Paljud tema teosed on autobiograafilised, ka muumipere sisaldab sarnaseid jooni Tove perega, näiteks südamlik ja kindel Muumimamma, seiklusi otsiv Muumipapa, sõber ja elukaaslane Tuuliki Tuu-Tikina.
Tove Janssoni on nimetatud ka vaikseks mässajaks, kes proovis piire nihutada nii oma loomingus, kui ka isiklikus elus. Jagas ta ju aastaid oma elu naisega - kunstnik Tuulikki Pietiläga. Sellepärast peavad paljud kriitikud ka Muumitrolli ja Nuuskmõmmiku vahelisi suhteid armastuseks, mitte sõpruseks. Aga kõike ei tahaks ära jutustada, jätan teile avastamisrõõmu.
Häid lugemiselamusi pikkadeks talveõhtuteks!
Merle Pindis
Võrumaa Keskraamatukogu
2016. aasta novemrikuu rõõmustas Võrumaa raamatuhuvilisi meie oma grand old lady Marje Metsuri elulooraamatuga tuntud raadio- ja teleajakirjaniku Ave- Marleen Rei sulest: „Rästiku pihtimus. Marje Metsur”.
Raamat annab põhjaliku ülevaate näitlejanna olulisematest rollidest ja nii isiklikust kui ka teatrielust tema enda ja ka lähedaste meenutuste põhjal. Kohustuslik lugemisvara kõikidele teatrisõpradele.
Kindlasti kõnetab mälestusteraamatus kirjeldatud etendustest mõni meist igaüht, olenevalt vanusest ja ka elupaigast. Esimene pool raamatust on Tallinna-kesksem, edasi rohkem Kagu-Eestiga seotud.
Marje Kanepist pärit vanaisa asus Tveri oblastis õllepruulijaks ning seal 1941. aasta 27. juunil, mõned päevad pärast sõja algust Marje sündiski. Ta sai vene-poola päritolu isalt perekonnanimeks Mihhailova. Ka Marje eesnimi oli paberites esialgu Maria, sest vene ametnikud ei osanud enda jaoks võõrast nime teisiti kirja panna. 1946. aastal pärast II Maailmasõja vintsutusi ning isa langemist sõjas, saabus Marje ema koos kolme tütrega Võrumaa sugulaste juurde, leides elupaiga Erastveres. Marje õppis Võru keskkoolis ning osales Võru kultuurimaja näiteringi tegevuses. Panso kooli ehk lavakusntikateedri 2. lennu lõpetamine oli nii aktiivse ja seltskondliku tüdruku puhul juba haridustee loomulik jätk. Koos oma lennuga asutati Noorsooteater ehk praegune Tallinna Linnateater, mis jäi näitlejanna tööpaigaks 44 aastaks.
Lavastuste nimekiri, milles Marje Metsur on mänginud, võtab enda alla lehekülgi. Raamatus on need kronoloogiliselt välja ka toodud. Lisaks osalemised filmides, telelavastustes, kuuldemängudes. Mina mäletan teda lapsepõlvest Mary Poppinsina ja telelavastusest „Kriminaaltango” (1981) täiesti unustamatu Sekspommina. Marje on kehastanud näiteks „Buratinos” rebast, „Libahundis” Tiinat, „Kajakas” Niinat, „Kapsapeas” Elisabeti, „Pygmalionis” Elizat. Üks näitlejanna olulisemaid rolle oli Olga Zotova osa „Rästiku Pihtimuses” (1979), millest tuleb ka elulooraamatu pealkiri. Selles etenduses sündis kogu Nõukogude Liidu esimene alastistseen teatrilaval. Marje Metsur on öelnud: ”Kui end laval alasti võtsin, oli saal alati haudvaikne”. Rästiku kestavahetus ehk pulmakleidi seljast võtmine näitas uue eluperioodi algust, Marje vahetas laval kostüümi, kuid publikule oli valgustuse tõttu näha ainult alasti naise siluett. Marje sai kaasa teha ka 2016. aasta „Rästiku pihtimuse” uusversioonis „Rästik”, mis põhines samuti Tolstoi novellil "Siug".
2009. aastal koondati Marje Metsur Tallinna Linnateatrist. Sellest sündmusest võitis palju Kagu-Eesti teatripublik. Näitelajanna mängis Ain Mäeotsa setuteemalistes etendustes „Peko”, „ Obinitsa” ja „Taarka” ning ka filmis Taarka ema, Tartu Hansahoovis „Puut/Laat”, samuti mitmes Võru Linnateatri lavastuses nagu „Haigemaja” ja „Tõeline Lääs”. Paljud teavad Marje Metsurit Aliidena etendusest ning filmist „Puhastus”, Leilina seriaalist„Õnne 13” või telesarjast „Tagametsad”.
Näitlejanna isiklikust elust räägitakse raamatus vähem. 1. aprillil 1967 abiellus Marje kettaheitja Kaupo Metsuriga, sellel aastal siis kuldpulmad. Taolise saavutusega ei saa just paljud kiidelda. Näitlejale meeldib oma pere ja õdedega koos olla, Kubija metsas jalutada. Marje armastab väga koeri, lausa nii palju, et Jaan Tätte olevat kord tema jutte koertest kuulates ohanud: „Jumal küll, kuidas ma tahaks olla Marje Metsuri koer”.
Lähedased ja kaasnäitlejad on raamatus jaganud Marje kohta ainult kiidusõnu. Lahedaid iseloomustusi ja seiku tema kohta peate ise lugema, kõike ei saa ümber jutustada. Mulle jäi eriti meelde näitlejanna ütlus, et kahju oleks hea tervisega hauda minna. Samuti tema abikaasa Kaupo sõnad, mille järgi Marje on pisike, aga iga sentimeeter temast on dünamiit.
Raamatu autori Ave Marleeni kokkupuutest Võrumaa teatrieluga mainiksin veel, et tema abikaasa Leino Rei sai 2012. aastal Võru Linnateatri juhiks.
Toredaid lugemiselamusi!
Merle Pindis
Võrumaa Keskraamatukogu
Eesti arhitektuuriajaloolase Ants Heina sulest ilmus 2016. aastal Õpetatud Eesti Seltsi Kirjade XI raamat „Stenhusi`id, arx`id, torne`d. Eesti mõisaarhitektuuri vanim kihistus“. Kõigil on võimalus minna vaatama, mis on praegu neist kohtadest järel. Nii kaob maailma hiilgus…
Raamatus tutvustab autor maakonniti Eesti alal keskajal eksisteerinud kivimõisaid ja väikelinnuseid. Veel üsna hiljutise arusaama järgi võis neid siinmail 16. sajandi keskpaiku leiduda ainult paarkümmend, kuid nüüdseks on selgunud, et tegelikult oli neid mitu korda rohkem. Ants Heina raamat on põhjalik eriuurimus Eesti mõisaarhitektuuri kõige varasematest mälestistest.
Raamatu algusosa hõlmab saatetekst, mis annab üldistava ülevaate Liivimaa keskaegsetest kivimõisatest ja väikelinnustest, teose põhiosa on aga kataloog, kus on kirjas 84 mõisa- või linnusekohta, sh 59 kindlat ja 25 oletatavat. Võrumaalt on kirjeldatud kuut: Vana-Antsla, Mõniste, Sõmerpalu, Tsooru, Vaabina ja Vana-Roosa.
Schloss Anzenit on esimest korda mainitud sellisena aastal 1376. Aprillis 1602 ründasid linnust rootslased, sellest ajast on see seisnudki varemeis. 1627. aasta lõpul koostatud revisjoniprotokollis on Antsla mõisahoonet kirjeldatud kui „lusthausi, millest on püsti üksnes põlenud müürid ja kuus korstnat“ ning mida ümbritses veskitiik.
Mõniste- Menzen on praeguses asukohas mainitud esimest korda alles 1529. aastal. Arvatavasti paiknes Mõniste väikelinnus sealse hilisema, 1919. aastal põlenud ja nüüdseks täiesti hävinenud härrastemaja kõrval.
Schloss Sommerpahlen linnuse varemetest on raamatus joonistus, praegu on seal ainult puudega kaetud küngas.
Tsooru – Ferienhofi on küll mainitud 1516. aastal, aga praeguseni on keskaegse hoonestuse asukoht mõisasüdames täpsemalt kindlaks tegemata.
Vaabina mõisa kohta leidub teateid aastast 1522, aastal 1591 mainitud kivimajana, millest olid järel vaid paljad müürid.
Vana-Roosa Rosenhof oli arvatavasti mõisana olemas juba 15. sajandi lõpul. Saanud oma nime Rosenite perekonna järgi, kelle valduses püsis 1794. aastani.
Inga Kuljus