3. aprillil esitlesid Contra ja Guntars Godinš Võrumaa Keskraamatukogus Contra lätikeelset luulekogu „Tik grūti ir būt latvietim” - „Nii raske on olla lätlane”. Väga soliidse ja ilusa luulekogu andis välja kirjastus Pētergailis Eesti Kultuurkapitali toel. Raamatu on illustreeriunud Elīna Brasliņa.

Raamatu eessõnas tutvustab Guntars Godinš Urvastest pärit luuletajat. Esitlusel meenutas ta lõbusalt, kuidas ta esimest korda oli teel Urvastesse ja teed küsides teati kohe – selge, olete teel Contra juurde!

Luulekogus on osa luuletusi Guntars Godinši tõlgitud, aga et Contra läti keele oskus on juba nii hea, siis on seal ka tema enda läti keeles kirjapandud luuletusi. Guntars Godinš tõdes, et nii Contra ise ja kui tema looming on Lätis väga populaarne. Nad lugesid publikule ette luuletusi mõlemas keeles.

Guntars Godinš tutvustas oma suurt tööd – lätikeelset „Kalevipoega”, mille eest ta pälvis 2018. aastal Dr. Fr. R. Kreutzwaldi mälestusmedali. Suuremeelselt kinkis ta sini-must-valgete servadega eepose ühe eksemplari raamatukogule.

Nad tutvustasid oma tulevikuplaane: Contral on kohe-kohe ilmumas luulekogu „Olkõ vakka”. Ta nõustab Edgar Valteri 90. sünniaastapäevaks ilmuvaid lätikeelseid „Pokulugusid”.

Guntars Godinšil on samuti mitmed tõlked käsil – lisaks „Kalevipojale” on ta varasemalt tõlkinud läti keelde ligi 50 raamatut, sest tema jaoks on eesti keel imeilus keel. Seda on tore kuulda eriti tänavu, eesti keele aastal.

Head luulekevadet!

Inga Kuljus

Võru linna 234. sünnipäeva eel on hea meenutada, et vanimaks trükiseks Võru linna kohta on Võru pastori Heinrich Strucki Zum Gedächtniss der Feier des 100-jährigen Bestehens Werro´s (Dorpat, 1884). Autor alustab linna asukoha kirjeldamisega, mille hindab heaks: kaugeleulatuvad piirid, Tartu-Pihkva maantee, kaks järve, läbivoolav jõgi – lühidalt nii mõndagi tulevastele sisserändajatele. Edasi kirjeldab H. Struck Võru rajamist, toetudes arhiivimaterjalidele, seadusandlikele aktidele ja mälestustele.

Võru linna 150. aastapäeva tähistamiseks anti 1934. aastal välja põhjalikum ajalooline käsitlus: Võru linn 150-ne aastane : lühike ajalooline ülevaade Võru linna asutamisest ja ta arenemiskäigust, mille koostajateks olid toonane linnapea Fritz Suit ning jurist Heino Melesk (Võru, 1934). Samal aastal ilmus teinegi raamat: Võru 150 aastat. Koguteos Võru linna 150 aasta juubeliks, mille toimetas Karl Ehrmann.

Põhjaliku ülevaate Võru ja selle piirkonna ajaloost koostas linna 200. aastapäevaks Raimo Pullat. Tema raamat Võru linna ajalugu (Tallinn, 1984) vaatleb kõiki linna elu puudutavaid tahke – majandust, ajalugu, haldust, elanikkonda, tervishoidu, haridust ja kultuuri.

Tulles tänapäeva on hea tutvustada nägusat väljaannet Vana Võru : ehitised ja inimesed (Tallinn, 2007), mille on koostanud Siiri Toomik. Raamat sisaldab hulgaliselt fotosid ja postkaartide reproduktsioone Võrumaa Muuseumi ja Dr. Fr. R. Kreutzwaldi Memoriaalmuuseumi kogudest. Fotodel on kujutatud Võru linna ja tema elanikke nii nagu see oli 19. sajandi lõpul ja 20. sajandil enne Teist maailmasõda.

Eelmisel aastal ilmus kirjastuse Tänapäev sarjas Kadunud vaated Aare Olanderi koostatud mahukas album Võrumaa kadunud vaated (Tallinn, 2017). Autor on kogunud muuseumidest, arhiividest ja eraisikutelt sadu huvitavaid vaateid Võru linnale, Rõugele ja Haanjale. Vanadele fotodele on ta lisanud võrdluseks tänapäevaseid vaateid. Fotod on dateeritud ja varustatud kommentaaridega, mis avavad hoonete ja sündmuste tausta. Raamat sisaldab ka ülevaate Võru linna ajaloost.

Võru linna elu-olu on jäädvustanud oma raamatute lehekülgedel mitmed Võrumaa kirjanikud. Oma kooliaastate Võrust (1901-1907) on kirjutanud Artur Adson põhjalikult teoses Väikelinna moosekant (Vadstena, 1946). Autor maalib lugeja silme ette Võru tänavad, majad ja värvikad karakterid nii nagu need meenusid talle aastaid hiljem. Oma kodulinna 1920. aasta paiku kirjeldab Voldemar Raidaru seikluslikus poisteloos Poisid tänavalt (esmatrükk 1956).

1980ndate Võru linna agulisse ja Tamula järvele viib meid Olavi Ruitlane raamatuga Vee peal (Tallinn, 2015). Kirjanik on öelnud: „Olen saanud Võrust ilusamad ajad oma elust“ (LõunaLeht 2015, 17. sept.). Vee peal on ühe teismelise poisi suureks saamise lugu Võru agulis. Üks reaalsus teoses on kohati masendav agulielu oma inimsuhetega, kuid olulisem reaalsus poisi jaoks on Tamula järv, mille jääl või vee peal ta kirglikult kala püüab. Võrulased leiavad tuttavlikku peaaegu igalt leheküljelt. Kuid neilegi, kes Võruga seotud pole, toob see raamat meie linna lähemale. Nii on kirjanduskriitik Jaanus Adamson öelnud: „ Alles nüüd, pärast Vee peal lugemist ma näen Võru linna või vähemalt on mul tunne, et ma oskan Võru linna vaadata. Ja alles nüüd ma üldse tahaksingi Võru linna vaadata – päriselt , koha peal. [---] Isegi naljakas on seda öelda, aga vaatama lugude tegevuspaiku, peaasjalikult siis JÄRVE, Tamula järve.“

Kõiki eelpool tutvustatud väljaandeid saab Võrumaa keskraamatukogus lugeda.

Lõpetan lootusega, et ühel heal päeval on meil lugemiseks pakkuda raamat pealkirjaga Minu Võru...

Aili Järv

2018. aastal ilmus Raimond Kolga luulekogu „Peo pääl elu hõpõ”, mille on kogunud ja koostanud Õnne Kepp ning koos Tiia Allasega on nad raamatu toimetanud. Samadelt tegijatelt ilmus 2014. aastal Artur Adsoni luulekogu „Varjuliste puie all”. Mõlemad võru kirjanduse väärikad esinduskogud on olemas tänu kultuurkapitali toetusele kõigis Võrumaa rahvaraamatukogudes.

Toimetajate eessõnast: „Raamat koosneb kahest osast. Esimeses pooles on ära toodud Kolga kolme luuleraamatu „Ütsik täht”, „Kõiv akna all”, „Müüdud sõrmus” tekstid ja neljanda kogu „Kiri” kolm peamist tsüklit ning koondkogus „Võõral maal kirjutatud laulud” osaliselt avaldatud varasemad, 1940. aastate esimeses pooles ja keskpaiku kirjutatud värsistused. Teine raamatu osa on koostatud seni ilmumata või sõja-aastail perioodikasse ning koguteostesse laiali pillatud luuletustest.”
Raamatu kõitvad ja kirjaniku loomingut analüüsivad järelsõnad on kirjutanud samuti Tiia Allas ja Õnne Kepp. Seda lugedes saab ülevaate Raimond Kolga elu- ja loometeest.

Inga Kuljus

Ajaloohuviliste rõõmuks täienes Võrumaa Keskraamatukogu kogu  kodulooliste raamatutega teeneka võrulase Johann Semmi (1882-1942) sulest. 

Johann Semm alustas J. S. Paniuse nime all memuaaride avaldamist raamatuga „Kodus ja võõrsil“ (Võru 1930; Võrumaa ja Kaunase oludest). Kaunasesse viisid J. Semmi kaubanduskursused ja töö ametnikuna aastatel 1905-1909. 

Jaan Vahtra kaanekujundusega raamatus räägib J. Semm tööst  kirjatoimetajana ja seejärel Kaunase aastatest, kus ta sai töökoha  Schraubneri vabrikusse tööandja soovitusega:  „siis tööd ja hoolt, siis tööd ja hoolt – muidu võite uppi lennata!“

Kaunases toimus miiting miitingu järele, aga kedagi ei tulistatud, sest  kuberner Verevkin, hilisem Eestimaa kuberner, hoidis ära verevalamise. J. Semm tutvustab leedu ajalugu ja kultuuri. 1909. aasta suvel, kui J. Semm oli ametis Koiola vallakirjutajana, peatus tema juures Helsingi Ülikooli professor Heikki Ojansuu (1873-1923) eesti murrete uurimiseks. „Nagu nirk on ta kuulamas vanakese kõrval, pää kõverdi, kõrv kõneleja suu lähedal, väike, kõhetu kogu küürus paberi kohal“. 

1912. aastal saabus J. Semm Võrru :  „Joodikute jorutuste keskel ja lutikate kaasabil saadan mööda jälle hulk uneta öid ühes kitsas hotellitoas, et rajada ettevõte, millel ei puudu omad teened Võru linna ja maakonna kultuurilises elus ja rahvuslikus arenemises“.  Sellises mahlakas kõnepruugis rääkis ta kirjastuse „Täht“ loomisest.  

1933. aastal ilmus J.S. Panius-Semmiste nime all „Sõja ja revolutsiooni keerises“, alapealkirjaga „Meelolulisi mälestusi 1914.-1920.a.“ Raamat on illustreeritud fotodega. Autor kirjeldab raskeid hetki sellest, kuidas Võrus mehi sõtta saadeti ja sõja-aastate sööginappusest: „Võrumaa valitsus hoiatab rahvast, et Eestimaa seisab nälja eel ja kohustab iga kodanikku muretsema tagavarasid“.

J. Semm kirjutab piiritusevabriku rüüstamisest vene sõdurite poolt, mis päädis äritegevusega ja kirjeldab keiser Nikolai manifesti trükkimist trükikojas. Loomulikult keerulistest 1917. aasta sündmustest  ja huvitava faktina toob välja, et veebruaris 1918 kuulati Võrus turuväljakul esimest raadiot.

Raamatu järelsõnas ütleb autor: „Ei ole tahtnud anda üldpilti tollest ajast ja tegelasist, vaid ainult läbilõiget noist sündmusist, kus ma ise sees või lähedal olin, seega neid küllaldaselt võisin tähele panna“. Ajakirjas „Sõdur“ nr.1/2 1934 ilmunud retsensioonist: „Eriti huvitavalt on toodud esile Eesti Rahvuskogu ja Maapäeva koosolekud Tallinnas, Liivimaa vallavanemate ja rüütelkonna esindajate koosolek Riias hertsogiriigi loomiseks ja rida momente Vabadussõjast“.

1935. aastal ilmunud „Sõja tagalas“ alapealkirjaga Memuaare Vabadussõjast“ on esitatud pealtnägija muljeid Tartu tagavarapataljoni rahutustest 1919. aastal. Raamatu kaane ja joonistuste autor on Jaan Vahtra. Väljavõte Võru Teatajast 3. oktoobril 1934: „Kuna autor on kirjutanud need memuaarid oma päeviku põhjal, siis on need selletõttu eriti olulised, täpsed ja õiged. Kõigile, kes eelpoolset ajajärku lähemalt tundsid ja tolleaegseid toiminguid teadsid, on „Sõja tagalas“ otse sensatsiooniks, kuna ei puudu ka seni avalikkusele teadmatute asjaolude päevavalgele toomine“.     

Head jätkuvat Eesti 100. juubeliaastat ja rõõmsat kodulinna sünnipäeva -  ikka kirjasõna seltsis!

Inga Kuljus