Läheneva Eesti Vabariigi 105. aastapäeva eel on hinge kosutav tutvustada AS Äripäeva kirjastuse imeilusat ja sisutihedat raamatut „Moodne joon: Eesti linnaelu 1920.-1930. aastail”. See on lugu Eesti ajaloo ühest kaunimast ajajärgust, kahest üürikesest aastakümnest, mil eestlane sai oma vaba riiki üles ehitada.
Esimese peatüki „Pisikesed puidust linnad, inimesed sees” autor on Ene-Margit Tiit, kes tõdeb: „Enamik linnu toimis kohalike keskustena. Neis paiknesid vabrikud ja töökojad, mis tootsid enamasti laiatarbekaupu kohalikeks vajadusteks”. Helene Graubergi südamlikku teksti „Linnalaste muretud mängud” on pikitud joonistusi ja fotosid. Karmen Trasberg iseloomustab hariduselu algusaastaid: „Eestikeelse ja -meelse hariduse ülesehitamist alustati iseseisvunud Eestis ahtalt pinnalt, ent rahvas janunes hariduse järele ning kesk- ja kõrghariduse saanute arv hakkas kiiresti kasvama. Siit sirgus ka riigi tulevane eliit”. Anna Rinaldo kirjutatud peatükis „Arstid võistlesid ravitsejatega” on juttu noore Eesti Vabariigi meditsiinikorraldusest. Saame teada, et Johannes Vares-Barbarus teenis arstina sama palju kui minister.
Peatükis „Kohtume kohvikus” meenutab Kristi Kultas-Ilinsky perekonnaettevõtet - kohvikut Kultas, kus tegutses ka tema Võrust pärit ema Agnes.
Usutavasti oli paljudes kodudes ja on praegugi veel Lutheri vabriku kohvreid, millest Kadri Bank jutustab peatükis „Puusärgivabrikust vineertööstuse tipptegijaks”. Praegugi leidub kodudes Lorupi klaasitööstuse toodangut: vaase, kausse, kanne jne. Muidugi ei saa linnaelust rääkides mööda minna moe temaatikast. Kai Saar kirjutab peatükis „Maailmamood jõuab Eestisse”, et Eesti esimesteks moekunstnikeks said teatrite kostüümikunstnikud nagu Natalie Mei, kes aastatel 1924-1925 töötas joonistusõpetajana Võru Õpetajate Seminaris.
Karula kandi talupoisist Mart Jänesest (1869-1933) pidi saama kiriku- või kooliõpetaja, aga elava loomuga noormees tahtis saada kaupmeheks ja nii läkski, tema rajatud kaubahoov oli Tartu sümbol. Oma tegevuse tutvustamiseks andis välja kalendreid M. Jänese Kirjastus, millest on mõned näidised ka Võrumaa Keskraamatukogus. Loomulikult heidetakse pilk spordi- ja teatrielule, millest viimane arenes eelkõige Tallinnas.
Raamatus on rohkelt fotosid. Kellel teksti süüvimiseks aega napib, saab ülevaate linnaelust ka fotode abil.
Head Eesti Vabariigi 105. sünnipäeva!
Inga Kuljus
Romaan „Idu“ tugineb autori mälestustele lapse- ja koolipõlvest Eesti NSVs Võru linnas. Omavahel põimub kaks teineteist täiendavat süžeeliini, mille autor on oskuslikult ühte liitnud. See on nii peategelase Tuuli suureks kasvamise lugu kui ka tüdruku isa ja tema suguvõsa lugu, mis on antud edasi isa mõtete ja tunnetena. Küüditamine, Siber, vangla-aastad, põgenemine läände, Ameerika unistus – kõik see paneb mõtlema meie rahva saatusele ja eksisteerimisele.
Jõuan äratundmiseni ja tõden, et autor lahkab tuttavaid sündmusi 1960.-1970. aastate eluolust, mis on eriti oskuslikult ja kaasakiskuvalt kirja pandud, pinge püsib raamatu lõpuni. Koolielu nõukogude režiimi ajal, tuttavad õpetajad, olukorrad, mängud, noorte seltsielu jne. Tekib mõnus äratundmine ja samastumine minategelasega. Meenub ka enda lapsepõlv nõukogude ajal, kui nii mõnedki olukorrad olid veidrad, arusaamatud, kuid lapsed ei tohtinud alati küsida ja ega täiskasvanutelgi vastuseid polnud. „Laps räägib siis, kui kana pissib.“ Lapsed lihtsalt kuulasid neid „suurte inimeste jutte“ ja imestasid.
Küsimusele, kes on meie juht, vastas Tuuli: „Onu Värdi.“ „Sain kõvasti riielda. Kõige suurem juht pidi hoopis Lenin olema. Kust mina pidin teadma? Olen siiani ainult onu Värdi villisega sõitnud. Ma isegi ei tea, millise autoga Lenin sõidab.“ Meenub ka enda vastus „Lenin“, kui minult küsiti lasteaias, kes on mulle kõige kallim.
Ka täiskasvanud inimestel oli tegemist nõukogude ühiskonnas valitseva ideoloogiaga hakkama saamisega, et mitte sattuda võimude hammasrataste vahele. Eriti läks mulle hinge igasuguste julmade võtetega komsomoliks sundimine. Tuuli isa mõte: „Pole vahet, kas tegemist on vangiga või lapsega, meetodid on neil samad. Tuleb üles leida ohvri nõrgad kohad: perekond või sõbrad ja siis on juba lihtne saavutada seda, mida tahad.“
Oskuslikult kasutab kirjanik võrdlusi, näiteks nõukogude inimese riided versus vangide kehakatted, komsomol versus sunnitöölaager, kirik versus punane ideoloogia, eriinternaatkool versus sunnitöölaager jne.
Tuuli lapsepõlvest lugedes meenus mulle väike Illimar oma lapsemeelsusega, isa tõe ja õigluse otsingud meenutasid mulle Vargamäe Andrese elu.
Tore oli lugeda ajastust, mis kõnetab paljusid eestimaalasi. Romaani sündmustik kajastab Võrumaa 20. sajandi ajalugu, kuid mitte ainult. Ütleksin, et tegemist on siiski kogu Eesti rahva ajalooga möödunud sajandil.
Signe Pärnaste
raamatukoguhoidja
2022. aasta esimeses pooles nägid trükivalgust kolme väärika härrasmehe elulooraamatud.
23. jaanuaril esitles Toomas Paur, Võru abilinnapea aastatel 2004-2005, oma elulooraamatut „Mees, kes aitas Arnold Rüütli presidendiks”.
Eessõnas kirjutab Toomas Paur:„Alguses oli plaanis üsna õhuke raamat ennekõike lugemiseks inimestele, kes mind teavad ja tunnevad: lähedased, sõbrad, tuttavad jne. Infot kogunes aga järjest juurde ja lugusid tuli meelde. Nii sai loomeprotsessi viljaks märksa priskem üllitis”. 288-leheküljelise raamatu koostaja on Jaan-Ivo Lukas ja toimetaja Ene Sööt.
Raamat algab meenutustega lapsepõlvest, järgnevad mälestused kooliteest – õpetajatest, keskkoolist Võrus. Värvi lisavad klassikaaslaste meenutused. Eesti Põllumajanduse Akadeemia aastatest on raamatus lai palett õpingukaaslaste meenutusi.
Loomulikult on juttu töö- ja pereelust. Mälestusi ja meenutusi on väga paljudelt inimestelt, nagu näiteks Raimo Aas, Märt Müür jt. Sõna on saanud mitmed Võrumaa inimesed: Vaike Pajupuu, Tõnu Kulla, Olev Kasak, Anneli Ott jt. Viimasele on pühendatud raamatus kaks lehekülge pealkirja all „Anneli Oti tee Keskerakonda”. Teksti ilmestavad paljud fotod.
Raamatust jutustab Toomas Paur oma aktiivsest poliitilisest tegevusest. Omaette peatükk on „Arnold Rüütli valimine presidendiks”.
Toomas Pauri elulugu on juba lühiülevaates muljetavaldav.
90. eluaastal ilmus Hillar Kaldal luulekogu „Mõtisklusi maast ja ilmast”, mida võib nimetada elulooraamatuks luule vormis. Taas imetleb allakirjutanu autori oskust luuleridu riimi seada. Siin näide paljukogenud inimese soovitusest luuletuses „Elurada”:
Elurajal ära tee kunagi kellelegi kurja
siis sinul ettevõtmised ja soovid ei lähe nurja
Sind hoitakse ja elurajal käia on kergem
ning Saatuse poolt antud eluaeg on helgem
Luuletuses „Vaikus” põhjendab Hillar Kalda maal elamist:
Mind on rõhunud kaasaegne linna kära
seetõttu kolisin maale linnast kaugemale ära
Tahan enne igavikku nautida metsa vaikust
istun kasetukas kus kevadel linnulaul kaikus
Luuletusi on loodusest: „Muld”, „Õun”, „Hõbekuusk”, „Esimene hall”, „Vesi”, „Pilved” jne,
sga ka elulistest asjadest nagu näiteks „Postipoiss”:
Oleks kahju kui vanamoodne side ära kaob
ja ajaloo prügikasti jäädavalt siis vaob
Säilinud postiteenus aitaks elu rikastada ka maal
olen kindel, et mustvalgeil kirjadel on eriline kaal.
Luulekogu lõpus on viis võrumurdelist luuletust: „Asi om hukah”, „Tsirgukõnõ”, „Avida minno”, „Vanarahva tarkus” ja „Uni lännu”. Luulekogu lõpetavad luuletused „Tänutunne” ja „Lugejale”.
Väga suur tänu ja õnnesoovid Hillar Kaldale!
23. märtsil kinkis Jüri Varik Võrumaa lugejatele unikaalse teose – oma elulooraamatu „Isepäine Jüri Varik – mees nagu orkester, õige Eesti asja eest väljas”. Raamatut on trükitud ainult 16 eksemplari, mistõttu kingitus on eriti hinnaline.
Tagakaanel ütleb Jüri Varik: „Oma väga seiklusrohkest elust mõningaid episoode paberile pannes olen eelkõige tahtnud iseenda jaoks selgusele jõuda, kas minuga toimunu on juhuslikult kujunenud või olen seda ka ise kujundanud”.
A4 formaadis 504-leheküljelises soliidses elulooraamatus on palju fotosid, dokumentide ja artiklite koopiaid. Lugemist hõlbustab suur tekst.
Raamat algab südamliku pühendusega abikaasale, poegadele ja sõpradele. Jüri Varik on sündinud Võrumaal ilusate Keema järvede vahetus läheduses ja õppinud Kurenurme koolis. Kohtumisel meenutas ta kooliaega suure soojusega. Tsitaat raamatust: „Teade Kurenurme kooli sulgemisest 2001. aastast kurvastas paljusid kooli vilistlasi ja külarahvast. Sai ju Kurenurme kool alles 70. aastaseks”.
1966. aastal lõpetas Jüri Varik edukalt neli aastat ja neli kuud kestnud õpingud Võru Tööstustehnikumis. Järgnesid tudengiaastad TPIs, praeguses Tallinna Tehnikaülikoolis. Värvikas peatükk on Eesti Üliõpilaste Ehitusmalevast kui tippjuhtide taimelavast. Siingi on mõnusaid jäädvustusi nii sõnas kui pildis noorusajast ja esimestest välismaa muljetest.
Jüri Varik meenutab: „Võrukeelse inimesena tunnetasin sageli raskusi emakeele kirjaoskuse pärast... Põlva rajooni ajalehe „Koit” toimetuse suunamiskirja alusel sai minust 1. septembril 1987. aastal Tartu Ülikooli žurnalistika eriala III kursuse tudeng”.
Pika ja vastusrikka tööelu kirjelduse on Jüri Varik koondanud peatükki „Töö võib olla nii lõbu kui põrgu”. Tema esimene töökoht oli teeninduskombinaat „Haapsalu” ja sealt edasi Põlva KEK (Kolhooside Ehituskontor). Eesti taasiseseisvuse eelsetel aastatel asutati Põlvas aktsiaselts A.O.IMBI – esimene eraõiguslik aktsiaselts Nõukogude Liidus ja Eestis.
Eraldi peatükk on pühendatud sõpradele – „Sõprust ei sõlmita, sõpradeks sünnitakse” – ja loomulikult perekonnale. Poegade tegemistest rääkis Jüri Varik kohalolijatele suure soojusega.
Aitäh kõigile autoritele, tänu teile ja teie tööle ongi Võrumaa vaim nii tugev!
Inga Kuljus