Koostanud Ago Ruus, väljaandja Võru Instituut
Väga suure aukartusega hoian käes - õigem oleks öelda laual - Ago Ruusi aastatepikkuse uurimistöö vilja – suursugust väljaannet „Vana - Võromaa päevapiltnikud”. Loomulikult võtab ligi 400 leheküljelises raamatu tekstide lugemine ja fotode vaatamine tunde, aga siinkohal jagan teiega esmamuljet.
Saatesõnas kirjeldab Ago Ruus oma esimest kokkupuudet vanade fotodega ja tutvustab raamatu koostamise ideed, et jäädvustada Võrumaa fotograafia ajalugu. Loomulikult on iga Võru ajalugu käsitlev teos seotud Dr. Fr. R. Kreutzwaldiga - Lauluisa saadab 1845. aasta Das Inlandi 17. numbrisse sõnumi, et esimene fotograaf jõudis Võrru ehk „lasi päikesel varjundada”.
Aastatel 1845-1900 jäädvustasid tollast elu-olu fotodele Wilhlem Staden, Mary von Harder ja Gustav Mikkelsaar. Raamatus leiame lisaks Dr. Fr. R. Kreutzwaldile fotojäädvustusi Võru kreisiarst Dr. Pouletist ja Hindrik Prantsust. Valikust ilmneb, et juba tolla tehti pilte koduloomadest - näeme Dr. Fr. R. Kreutzwaldi koera Hektorit, lisaks veel kaht kassi ja suurt musta kana.
Teises peatükis käsitleb Ago Ruus perioodi XX sajandi algusest kuni iseseisvuseni, mil „fotograafia jätkas võidukäiku” ja päevapiltnike nimekiri on mitu korda pikem. Siin meenutab oma suhet fotograafiaga Albert Ivask, keda usutavasti vanemad võrulased mäletavad. Raamatust leiame fotosid vanadest aparaatidest, näiteid reklaamidest, omaniku käekirjadest jms. Juba on fotod muutunud ilmekamaks ja rohkem on grupifotosid. Hästi armsad on Anna Suderi „Kahekesi kalal” ja Kristjan Kooskora poja Haradi foto. Suur rõõm on näha koolipoiss-moosekant Arthur Adsonit Aleksander Zippi kaunilt raamitud fotol. Hea tuju garanteerib Emar Kalda väsinud Võõpsu müürimehe vaatamine. Johannes Pajo „Talitee algus Tamula järve kaldal Võrus” aastast 1923 oleks nagu tänavune jäädvustus, kui hobused välja arvata.
Peatükk iseseisvusest II maailmsõjani on jagatud alapeatükkideks. Eraldi on juttu kutselistest fotograafidest, kiirfoto tegijatest, küla- ja harrastuspiltnikest. „Võru vaieldamatult tuntuim ja produktiivsem meister fotograaf oli Gustav Zopp”, kes reklaamis oma tööd uhkelt lehtedes ja kellelt näeme raamitud fotot Jaan Vahtra perekonnast. Imeilus on Jaan H. Variku noore naise koloreeritud portree.
Kiirfotograafide juures sai foto kätte 10-15 minutiga. Väljaandes saame imetleda Aleksander Kepniku kollaži kiirfotodest Kreutzwaldi ausamba juures, mille avamisest möödub tänavu 95 aastat.
Külapiltnike peatükis saab lugeda Vastseliina kihelkonna päevapiltnikust Mihkel Timmost, kelle reklaam oli „Pildid saad Sa head, kui Sa Timmot tead!”. Temalt näeme romantilist fotot „Kahekesi”. Tänu külapiltnikele on jäädvustatud ajalukku Võrumaa erinevaid kohti: Rõuge, Nursi, Vana-Roosa jne.
Tänuväärne roll meie ajaloo jäädvustamisel on harrastusfotograafidel, kelle nimekiri on muljetavaldavalt pikk. Näiteks Aleksander Roop, kelle Obinitsa-perioodi kirjutas Kauksi Ülle näidendisse „Obinitsa” ja kellelt on raamatus imelised loodusfotod. Alfred Hollolt on raamatus ainsad värvilised fotod diapositiividelt. Johannes Urtson on jäädvustanud kunstnikud Ernst Hallopi, Eduard Rüga ja Hans Metsa Kasaritsas maalimas. Arnold Aleksa foto Haanjamaa talupere suvel lõunalauas annab tunnistust, et juba tollal söödi ilusa ilmaga väljas, sest talutares niigi pikk talv üle elada.
Väga suur tänu Ago Ruusile Võrumaa ajaloo jäädvustamise ja ülestähendamise eest!
Inga Kuljus
6. novembril esitleti helges meeleolus Tallinna Võru Seltsi initsiatiivil raamatut „Tallinna Võru Selts 30”. Teose, mille kaanepilt on rahvusvaheline – Londoni pilved Suur-Munamäe kohal - avab Triinu Laan.
Võrukese
soe süda ja juured sügaval
need kannavad läbi elu
killukest Võrumaast
igal pool kus on
võrukesed
Tallinna Võru Seltsi juhatuse esimees Külli Müürsepp tutvustas raamatut, mille saamisloo on ta kirja pannud eessõnas, aga vahetult ja võru keeles mõjus muidugi meeldejäävamalt. Selles põhiliselt fotoalbumis on tekstid kolme värvi lehekülgedel, mis annavad seltsi „kolmest vaalast” ülevaate. Rohelistel lehekülgedel on juttu käsitööringist Nopõnäpo`. Nime pani ringile elupõline käsitööõpetaja Valve Pruuden, kes juhtis ringi aastatel 1998-2015. Imetleda saab näiteks Eva Metsalliku lapitehnikas tekki ja nõelviltimistehnikas pilti lapsepõlvekodust ning Vastseliina rahvariideid ja palju muud imeilusat käsitööd.
Raamatu sinistel lehekülgedel - valitud suvise vormi järgi - rullub lahti lauluansambli Liiso lugu. Ansambel nägi ilmavalgust 6. oktoobril 1966. Kõik lauljad on pärit Võrumaa erinevatest paikadest ja repertuaar peaaegu kõik võrukeelne. Seega on Liiso väljaspool Võrumaad võru keele ja kultuuri tutvustaja ja edasikandja. Fotodelt vaatab vastu kirev seltsielu: esinemised, reisid jne. Vaimukad on fotomälestused kontserdist Pütaljärve lainetes ja Võrumaa Toidukeskuse ees Oskarit tänamas...
Kollastel lehekülgedel – tulega seotud – on juttu teatritrupist Hüdsi/Tungõl. Siin kirjutab koostaja: „ Asi sai 1999. aastal alguse Ants Kõivust, kes tahtis seltsi 10. aastapäevaks (08.04. 2000) näitemängu lavale tuua. Ta rääkis sellest vend Madisele, kes esmalt küll lubas, aga unustas ära ja nii tuli Antsul endal kirjutada näidend „Viiekõistõ rüänurmen”.
Külli Müürsepp tutvustas Tallinna Võru Seltsi 30. tegevusaastaks juhatuse liikme Helbe Liini kujundatud postmarki.
Riigikogu liige Ivari Padar raamatu väljaandmise toetajana mõtiskles võrukeste identiteedi ehk hindätiidmise üle. Ajaloolasena vaatas aegade taha 80. aastatesse, avaldades tunnustust tollal tegutsenud Võru raadiole ja alguse saanud Võru Instituudile. Europarlamendi saadikuna õpetas ta Brüsselis Eesti ametnikele võru keelt. Ta lõpetas tõdemusega, et keel, eriti paikkonna keel, on vaimu kandja.
Kohtumise lõpetas meeleolukalt Janis Valgu film „Tallinna võrukesed”, mis andis kohalolnutele ülevaate seltsi tegevusest kolme aastakümne jooksul. Nii filmi kui kohtumist saatis väga hea tuju ja suur ühtekuuluvustunne.
Inga Kuljus
Iga uus ja asjalik raamat rõõmustab lugejat. Võrumaa Kutsehariduskeskuse raamatukogu juhataja Ülle Pungitsa koostatud „100 aastat kutseharidust Võrumaal“ rõõmustab aga kindlasti kõiki neid inimesi, kes on õppinud Võrumaa erinevates kutseõppeasutustes, millest raamatus juttu tuleb. Imeilusa 355 leheküljelise raamatu eessõna on kirjutanud Võrumaa Kutsehariduskeskuse direktor Tanel Linnus. Raamatut ilmestavad unikaalsed fotod, mis on pärit arhiivides, muuseumidest ja erakogudest.
Ajaraamatu esimene peatükk hõlmab Väimela põllumajanduskooli ajalugu 1920-1999. „Võrumaale määrati põllutöökooli asukohaks Põllumajandusministeeriumi poolt 1919. aastal riigistatud Võru linna ligidal asuv Väimela mõis ühes maa, inventari ja hoonetega.“ Kool alustas tööd Võrus, Väimelasse koliti 1922. aastal. „Kõik, kes kord käinud ilusas ja külalislahkes Väimelas, kogesid üht - tööd on tehtud siin armastusega“, kirjutas Postimees 1930. aastal.
Nõukogude okupatsiooni ajal nimetati kool ümber Väimela Põllumajandustehnikumiks. Õppetöö katkes, kui algas sõda. Nendest sündmustest kirjutab oma mälestustes Helmi Lätt. Kooli juhataja aastatel 1923-1944 Peeter Kitzberg oli kodumaalt lahkudes pisarsilmil öelnud: „kõik mu elutöö tehakse maatasa, aga ma õnneks ei näe seda.“ Pärast sõda oli raske õppida – polnud õpikuid, kõik tuli konspekteerida. Ajaraamatus on juttu tehnikumi reorganiseerimistest, ümbernimetamistest ning uue hoone valmimisest. Ja kui paljud üldse teavad, et koolimaja ees seisis Jossif Stalini monument, mis võeti maha 1959. aasta kevadel. 1964. aastal loodi Eesti Loomakasvatuse Instituudi süsteemis Väimela Näidissovhoostehnikum, mida hakkas juhtima Heino Kuusik. Kuni 2018. aastani ainsana seni ainsana Võru maakonnas 25 meetri pikkune bassein avati 13. märtsil 1970. 1. septembril 1999 asutati Võru Tööstustehnikumi ja Väimela Põllumajandustehnikumi baasil uus õppeasutus – Võrumaa Kutsehariduskeskus. Juhi Mait Klaasseni sõnul: „algas uus ajaarvamine – Võrumaa Kutsehariduskeskuse nime all.“
Ajaraamatu II peatükis rullub lugeja ees lahti Võru tööstuskooli ajalugu aastast 1925-1999. Enam tuntud on õppeasutus 1964. aastal saadud nimega Võru Tööstustehnikum. Fotodelt saab näha eelmise sajandi esimesel poolel valminud saali, söögi- ja magamistoa mööblit. Põnevust pakub asjaolu, et koolis ehitati „tubli omnibuse“. Aastatel 1923-1949 tegutses Võrus Naiskutsekool. 1. septembril 1966 koliti peahoonesse Võru linnas Koidula 26.
Ajaraamatu III peatükk annab ülevaate Vana-Antsla Põllumajanduskooli tegevusest aastatel 1928-2012. Kooli, mis asus väga uhkes mõisa härrastemajas „Das Baltische Herrenhaus“, võeti õppima tüdrukuid, kes olid vähemalt 17. aastased. Pärastsõjajärgset aastad olid koolielus rasked, õpilaste hulgas oli neid, keda uus võim ei usaldanud ning toimus mitmeid arreteerimisi. Suurt tähelepanu pöörati eriala praktikale – küll puhastati maisitõlvikuid, oldi linapõllul, rukkikoristusel jne. Koolis oli traditsiooniks saanud looduskaitsepäeva tähistamine ja 1975. aastal rajati sõpruspark. Õppeasutus liideti 2012. aastal Võrumaa Kutsehariduskeskusega, mille tegevusest on juttu ajaraamatu IV peatükis. 2001. aastal sai Võrumaa Kutsehariduskeskuse direktoriks Tanel Linnus. Kooli prioriteediks sai puidutehnoloogia alase parima hariduse võimaldamine noortele.
Ajaraamat annab tunnistust sellest, et Võrumaa Kutsehariduskeskus on hea kooli kogu eluks.
Inga Kuljus
Hillar Kaldal, Võru Rajooni Keskhaigla peaarstil aastatel 1959-1986 ilmus luulekogu „Mõtisklusi pandeemia ajal”. Avaluuletuses ütleb autor:
„Oma kirjutistes olen talletanud tegevusi ja mõtteid
on olnud mõistlikke, aga ka murjunud ettevõtteid
Eakana praegu, kui tegevusel on piirid peal,
on hea mõtiskleda, mis oli kord siin või seal.
Raamatus ongi palju mõtisklusi olnud aegadest. Tore on lugeda korralikus riimistuses loodusvaatlusi („Lumikelluke”, „Kuldnokk”). Nii mitmeski luuletuses tänab Hillar Kalda oma kaasteelisi, kellega kokku puututud elu jooksul. Südantsoojendav on luuletus „Raamat”.
Nagu pealkirigi ütleb, on luulekogu on jäädvustus kevadest 2020.
„Kuri tõbi”
„Ole ka sina hoolas, vähenda reisimise lusti
siis ei ole ees sul mitmeid päevi musti
Kui tegutseme koos ja üpris targalt
saame jagu sellest ähvardavast tervise vargast”
Kohtume raamatukogus!
Inga Kuljus