Vastse-Antsla vallast pärit romaanikirjanik

MALL KÜNNAPUU 100

Läidame küünla. On taas põhjust meenutada : 100 aastat tagasi sündis Võrumaal Vastse-Antsla vallas Miku talus 19. jaanuaril 1913. a. eesti kirjanduselu kolme romaani võrra rikastanud tulevane naiskirjanik Mall Künnapuu. Tookord kandis ta küll nime Miili Kre(e)vald, mille hiljem Kuldre koolijuhataja Richard Melts Milliks ristis. Selle nime muutjaga Milli 1933. a. abielluski.

Suure talu tütrena oli Milli kursis maaelu ja talutöödega. Lõpetanud Kuldre algkooli, asus ta õppima Väimela põllutöökooli, et ette valmistuda perenaise ametiks. Saatus aga määras talle teistsuguse elutee. Koos mehega olid nad mõnda aega Kuldre kooli õpetajad. Nende lapsed Milvi ja Riho jooksid kooliõues ringi. Andekas Milli oli tegev kohalikus kultuurielus ning kes teab, milliseks oleks ta elu kujunenud kodusel Võrumaal, kui tema noorust ei oleks varjutanud sõjasündmused ning võõrvõimude vahetumised. Perekond jättis 1944. a. kodumaa. Algas pagulaselu. Esmalt Austrias, seejärel Lääne-Saksamaa põgenikelaagris, kust 1950. a. siirduti USAsse, kus samal aastal ilmus Torontos ta kaheosaline romaan "Südamel on omad mõtted".

Loe edasi: Metsaallikas Milli

2012. aastal ilmus postuumselt Hans Sissasi raamat „Monumendi Eesti Ema lugu 2004-2010“.

Seda raamatut lugedes kuulen kogu aeg nagu autorit seda lugu vestmas. Ausalt on räägitud esimesest konkursist, mida jäi saatma P. Leibocki „Pung“, mis lõpuks sai asukoha promenaadile silla lähedusse.

Lahti on räägitud monumendi asukoha lugu, mille kohta ütles Jaak Soans: "Kui te seda monumenti linnaruumist välja ei vii, ei saa see kunagi monumendiks eesti emale, rahvas ei võta seda lihtsalt omaks“. Lõpuks püstitati monument Rõugesse - Hans Sissasi lapsepõlvemaale.

Hans Sissas kirjutab: „Selles raamatus konstanteerin ainult fakte läbi aastate kuupäevalises järjestuses, kuidas monument emale seitsme aasta jooksul sündis, mida tehti, kuidas ja mida üks või teine lepingupartner rääkis, missuguseid süüdistusi üksteisele esitati, millest kirjutati. Aeg ja faktid on selles raamatus tõesed, tuginevad dokumentidele, saadud kirjadele, päevikusse kirjutatule ja enda tähelepanekutele. On viiteid ajalehtede artiklitele".

Kirjeldatud on skulptorite ja kiviraidurite tööd ja suhteid: "Kahjuks ei saanud ma alguses aru, õieti ei tahtnud uskuda, kui kadedad ollakse üksteisele raha pärast, valmis kas või teisele kallale kargama. Kõik unustasid lepingus kirjas oleva, millal on rahvaalgatuslikus korras tehtava töö puhul tasu maksmise viivitus õigustatud. Olin sellega pidevalt hädas ja sain teenimatult kuulda halvustavaid sõnu... Minu jaoks tähendas selle töö juures raha ainult seda, et oleksin saanud lepingupartneritele õigeaegselt tasu maksta, et ei tekiks võlgnevust".

Hans Sissasi raamatu lõpusõnad on: "Armsad emad, võtke see teile määratud kingitus vastu. Monument Eesti Ema kutsub teid!"

Nüüd kutsub ka raamat.

Inga Kuljus

Mutt, Victor Johann

Võru alt Jakobstadti : (27. V-5.VII 1919). Tartu : [s.n.], 1927. 116 lk.. 11 murtud l. skeem.

Ühe meie raamatukogu 85 aastat tagasi kirjutatud, tagasihoidliku kujundusega raamatu leidmine rabas mind ootamatu leiuna. Raamatus asuv lilla tempel kirjaga Sydney Estonian Society Library viitab annetusele. Raamat on teinud läbi kahekordse tee Eestist Austraaliasse ja tagasi. Raamatu autoriks on Mihkel Muti vanaisa, kõrge sõjaväetegelane, kolonel Victor Johann Mutt (25.05.1886-30.04.1942), kes osales Vabadussõjas ja kuulus koos Ants Piibu ja Jaan Poskaga 1919. a. Tartu pantvangikonverentsil Eesti delegatsiooni ja oli sõjalise eksperdina Tartu rahu konverentsil 1920. a.

Tema ehedalt ja tõetruult Vabadussõja üht 1919. a. sõjakäiku kirjeldav raamat „Võru alt Jakobstadti“(Tartu, 1927) on minu ees. See on harras tunne, kui avan raamatu lõpus asuva skeemi nr. 2 „Sõjategevus Võru-Marienburgi sihil 27.V.1919“ ja näen, kus tookord paiknesid meie ja kus vaenlase väed (skeemidel on kohanimed märgitud saksapäraselt).

Pihkva linn on 25. maist Eesti vägede käes, Narva liinil liiguvad Eesti ja Loodearmee väed Petrogradi suunas, 24. mail on Riia linn enamlastelt ära võetud ja osa Kuramaad on von der Goltzi Saksa Rauddiviisi, Balti Landeswehri ja Andreas Needra Läti valitsuse käes. Vihane vaenlane on aga veel Eesti lõunapoolseis, Võrumaa piirides. Ülekaalukal vaenlasel on hetkel 8300 püssi, 230 mõõka, 185 kuulipildujat, 20 suurtükki ja 2 soomusrongi.

Loe edasi: Vabadussõja ühe sõjakäigu kirjeldus

"MINU HÕIMLANE" KARL PÄRSIMÄGI

Nii kõneles maalikunstnikust Võrumaalt pärit professor Evald Saag (1912–2004), mees, kellel oli pühapäevamaalijana silma kunsti ja kõrgetasemelise teoloogina empaatiat inimliku ebatäiuslikkuse suhtes. Mees, kes viibis periooditi Pariisis aastatel 1933-1940, kus ta kohtus nii Pablo Picasso kui helgete meeleolude maalija, 11. mail 1902 Urvaste kihelkonnas Vana-Antsla vallas sündinud Karl Pärsimäega.

„Tema nimetas oma kunsti nägemuseks...Suur jutumees ei olnud. Aga ta lasi sul vaadata kui ta töötas...Tantsis pildi ees, kui ta midagi tegi. Vaatas nii, vaatas teise rakursi alt...Ta tahtis maalida „nii nagu tuu järv om". Mõnikord oli mul kahju, kui ta jättis maali pooleli ja ütles: „Aig om käe' ära mõske"... Pärsimäe töödes ei lõhene värv. Värvi peab segama pikka aega, kui sa tahad niisugust mahedat tausta saada... Tal ei olnud raha lõuendi ostmiseks...Ta tahtis võrdlemisi minimaalsete vahenditega saavutada elamuse. Aga mõnele pildile elas ta väga kõvasti sisse. Ja seal ta töötas. Ega ta päeva jooksul väga palju ei jõudnud. Ta polnud selline, kes labidaga paneb peale värvi. Asjalik töömees...materialist ta polnud. Pärsimägi oli kunstnik, väikese sõrme otsani." (H. Treier „Pärsimägi.Võrumaa.Tartu-Pariis", lk 87–89)

Saatus ei olnud Pärsimäele armulik. Kui sakslased 1940. a Pariisi okupeerisid, ei tundnud kunstnik suurt ohtu, kuna pidas vallutajaid kultuurrahvaks. Võib-olla said talle saatuslikuks tema oletatavad suhted juuditariga, tema enda juudiks arvamine või kuulumine vastupanuliikumisse? Ta arreteeriti. 27. juulil 1942 suri ta vang nr 41043. Auschwitzis.

Loe edasi: Minu hõimlane - Karl Pärsimägi