eng est

Igatahes, pigem jõuline sündmustele orienteeritud tempokas teemakäsitlus kui pikk ja igav tegelaste sisemonoloog. Äkki tuleks kõigepealt alustada sellest, mis on praegu ning alles seejärel minna ja vaadata, mis oli varem?

Siis kui elasid Andres ja Pearu või see paganama veider kuningas Oidipus?

Ah, kurat seda teab.

Peaasi, et igav ei oleks…

Diana Leesalu. Mängult või päriselt? // Raamat : Eesti Kirjastuste Liidu ajaleht, 2006, 26. okt

 
DIANA LEESALU
1.11.1982 Põlva

DIANA LEESALU sündis Põlvas 1. novembril 1982. aastal. Õppis Põlva ja Tartu koolides. 2008. aastal lõpetas cum laude Eesti Maaülikooli loodusvarade kasutamise ja kaitse erialal, 2012. aastal lõpetas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Lavakunstikooli XXV lennu.Töötab Tallinna Linnateatris lavastaja-dramaturgina.

“Kolmeaastaselt, kui minu vend läks esimesse klassi, õppisin tema selja tagant raamatusse piiludes lugema.” Koolipõlves tegutses Diana Leesalu aktiivselt mitmel alal: tegi sporti, laulis, näitles, osales õpilasomavalitsuses, korraldas üritusi, andis välja koolilehte. “Lapsepõlves olin ma suhteliselt rahutu hing. […] Üks minu suurimaid hobisid on siiski kirjandus. Olen juba lapsepõlvest saati armastanud kirjutada kõikvõimalikke jutukesi.[…] Alustasin oma esimesi “suurteoseid” viie-kuueselt. Päris naljakas on neid praegu lugeda.” Ta osales edukalt kirjanduskonkurssidel, tööd ilmusid koolialmanahhides, Põlva ja Võru lehtedes, Spordilehes ja noorteajakirjas Marker. Hiljem on Diana Leesalu avaldanud kaks noorteromaani, pikema lastejutustuse, lisaks jutte ja arvustusi kirjanduslikel veebilehtedel ning perioodikas.

"“Kaks grammi hämaruseni” kirjutasin ma esialgu ainult oma sõpradele.” 2005. a. ilmunud romaani sisuks on narkootikumide tõttu vanglasse jõudnud tüdruku meenutus lapsepõlves ja teismeeas läbielatust. Kirjatöö sai alguse keskkoolipäevil, jõudis lõpuni ülikooli teisel kursusel ja avaldati Doris Kareva kaasabil. “Lugu ei räägi minust, kuid räägib ühest tüdrukust, kelle sees on üsna palju mind. […] Mõned selle loo juhtumistest on aset leidnud minu endaga, mõned minu kaaslastega, mõned täiesti võõraste inimestega. Aga kõik raamatus on puhas reaalsus.”

Teine romaan, “Mängult on päriselt” (2006, 2011), noorsooromaani võistluse võidutöö jälgib paralleelselt ühiselamus elava õe ja isaga koju jäänud noorema venna ekslemist elu sihi ja inimliku mõistmise otsinguil. Kummalgi on oma probleemid lahendada, tuge ei leita lähedastelt ega ka teineteiselt, lõpplahendus on traagiline.

“Mäng tuli siis, kui igavaks läks ja mitte halligi polnud nendel pimedatel õhtutel ühikas teha. Ja te ei kujuta ette, mida üks koduse distsipliini ja täiskasvanud inimeste haardest välja pääsenud noor mõistus suudab genereerida, kui tekib reaalne oht igavuse käes otsad anda. Hulluks läksid asjad siis, kui vahe reaalsuse ja mängu vahel hakkas aeglaselt, kuid üsna järjekindlalt ära kaduma. Ja mingil hetkel oli mänguasju juba täiesti võimatu päästa... Ma oleks selle loo kirjutanud varem või hiljem niikuinii. Aga tundus, et just praegu on õige hetk. Kas või pelgalt sellepärast, et praegu ma veel tean ja oskan. Ma ei ole veel suureks kasvanud.”

"Mahajäetud maja" (2010) on fantaasiamaailma põikav lugu viienda klassi lastest, kes leiavad suvelaagri lähedalt metsast salapärase põhjatu keldriga maja. Nad satuvad kadunud tüdrukut otsides kummalisse maailma, kust polegi nii lihtne välja pääseda.

Diana Leesalu lauseid autobiograafiast, intervjuudest ja blogist:

… Olete pärit väikelinnast Põlvast. Kas elukoht on oluline, kui tahad raamatut kirjutama hakata? “Mõtlesin kunagi, et raamatuid kirjutatakse kuskil teistel planeetidel või vähemalt Tallinnas. Tõestasin iseendale, et nii need asjad ei käi. Tõsi küll, ma kolisin pärast seda Tallinna.”

… “Põlva […] Seal ma elan siiamaani, siis kui ma lõunaeestimaale satun. Kodu. Ema. Muud polegi vaja öelda ju :)”

… “Mõtted tekivad mul kogu aeg, aga iga hetk pole kirjutamiseks sobiv. Kõige rohkem peavalu tekitabki mulle vaba aja leidmine. Mingil hetkel tuleb mul surin peale. Seda põhjustavad emotsionaalsed laksud kas reaalsest elust või mõnest filmist, mida just vaadanud olen. Või siis mõnest raamatust või muusikast... Mitte et saaksin sealt sündmustikku või ainest, aga nad suudavad mind mingisse emotsionaalsesse seisundisse viia. Ja kui lisaks sellele seisundile on ka algidee, siis nii ta tuleb.”

… “Leian, et raamatu kirjutamine on parim viis öelda seda, mida mul öelda on. Ja lootus, et see lugu kasvõi natukenegi kedagi mõjutab, oli piisav ajend.”

…”Ma lihtsalt kirjutan, need lood on mu peas. Neis on palju mind ennast. Samas on mul alati võimalik öelda, et see on ilukirjanduslik tekst, kui miski mulle ebameeldiv tundub. Inimesed, kes neist sündmustest on osa võtnud, teavad, millised need päriselt olid.”

… “Raamat on hea, kui suudab tekitada lugemise ajal jõnksu ja pärast lugemist järellainetuse. Olen üritanud oma raamatuid kirjutada nii, et pärast nende lugemist värin sisse jääks.”

… “Mul oli tohutu hirm, et jäängi ühe-raamatu-kirjanikuks. Et olen enda tühjaks kirjutanud. Teise raamatu järel oli samuti tühi tunne, aga hirmu enam mitte. Kirjutan veel.”

DIANA LEESALU LOOMINGUT NOORTELE ...

... RAAMATUNA

  Kaks grammi hämaruseni : [noorteromaan. Luige (Harjumaa)] : Verb, 2005. 168 lk.
leesalu-mahajaetud-maja Mahajäetud maja : [lastejutustus]. Tallinn : Pegasus, 2010. 285 lk.
 leesalu-mangult Mängult on päriselt : [noorteromaan]. Tallinn : Tänapäev, 2011. 279 lk. (Tänapäeva noorsooromaan)

 ... AJAKIRJADES

  • Värske Rõhk, nr 4, 2006, aprill, lk 62-67 Värin : [jutt].
  • Värske Rõhk, nr 14, 2008, mai, lk 32-37 Mis on teie reisi eesmärk? : [jutt].

DIANA LEESALU RAAMATUKOGUDE KATALOOGIDES

DIANA LEESALUST JA TEMA NOORTERAAMATUTEST

***