eng est

Võrumaal elanud kunstniku ja lastekirjaniku Edgar Valteri raamatutest alguse saanud Pokumaa teemapargis toimus 2008. aasta septembris Võrumaa lastekirjanduse päev. Sel päeval räägiti ajaloolise Võrumaaga seotud kirjanikest, kelle looming on jõudnud ka laste lugemisvarasse.

 (vt. http://www.pokumaa.ee/index.php?start=0&page=22 ; http://www.pokumaa.ee/index.php?page=20&id=29 ).

 

Ajalooline Võrumaa on kreis/maakond, mis loodi 1780. aastatel Tartumaa lõunapoolsetest aladest ja mille valitsemiseks asutati Võru mõisa aladele Võru linn. (Vt. http://www.wi.ee/ ; http://et.wikipedia.org/wiki/V%C3%B5rumaa ; http://www.mois.ee/voru/ ).

Maakonna järgi sai nime ka selle kaheksas kihelkonnas (Urvaste, Kanepi, Põlva, Räpina, Vastseliina, Rõuge, Hargla, Karula) kõneldav keel. Algses ulatuses püsis ajalooline Võrumaa 1920. aastani, hiljem on piire korduvalt ümber tõstetud.

Keel õnneks kaartidest ja piiridest ei hooli ja ühendab Kagu-Eesti inimesi tänini, kuid isiku Võrumaa päritolu mainides tuleb alati täpsustada, millise ajajärgu Võrumaad on silmas peetud.

Pealegi pillutab elu inimesi  sünnikohast siia-sinna halduspiiridest vähimatki hoolimata. Vanal Võrumaal Karula kihelkonnas sündinud kirjanik Jaan Lattik, kes elu lõpuni pidas oma (hilisema haldusreformiga Valga maakonna piiresse jäänud) kodukanti Võrumaa osaks, meenutab: „... Valka saab Karula kiriku juurest [...] kaks-kolmkümmend kilomeetrit, kuna Võrru on midagi viie-kuuekümne ümber. Keegi ei viinud siis oma last Võrru kooli, vaid valis ikkagi Valga koolitamise kohaks. Võrus oli meil kohus, seal võeti nekruteid, aga Valgas käidi laadal, osteti kaupa ja koolitati lapsi...“ Hilisem elu sidus Jaan Lattiku aastakümneteks hoopis Viljandiga. Valev Uibopuu, sünni poolest Vana-Antsla valla mees, on samuti elanud, õppinud ja töötanud mitmel pool praegusel Võru-, Valga-, Tartu- ja Põlvamaal.

Võru keele ja meele mõju oma isiksuse kujunemisele ning loomingule on tunnistanud siitkandist ammu mujale rännanud (vana)vanemate järeltulijad, kelle sünni- ja elukoht jääb Võrumaast hoopis eemale.

Teisalt on ajaloolise Võrumaa piirides, kuid praegusest Võru maakonnast väljaspool sündinud ja elanud nooremate inimeste kohaidentiteet Võrumaaga ilmselt üsna nõrgalt seotud.

Nii tulebki Võru maakonnal paljusid kirjanikke sõbralikult jagada naabermaakondadega, kus neid samuti täie õigusega omakandi inimesteks loetakse. Olgu nende looming siis meie ühine lõunaeestiline vaimuvara.

Võru kirjanduse määratlemisega on põhjalikult tegeldud Võro kirändüse kodolehel. Käsitletavate lastekirjanike esmane valik ongi tehtud selle veebilehe ja Võrumaa Keskraamatukogu Võrumaa kirjanike galerii põhjal. Koos mitmetest allikatest saadud täiendustega kogunes esialgu 27 autorit, hiljem sai nimekiri lisa. Ka edaspidi võib lisanduda nii varasemaid autoreid (kelle kohta oli esialgu vähem teada) kui kaasaegseid kirjanikke, kes uute teostega asuvad samuti lastekirjanike ridadesse. Ettepanekud autoride nimekirja täiendamiseks on oodatud aadressil See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

Iga autori kohta on antud põhiandmed elu ja (eriti laste lugemisvarasse läinud) loomingu kohta ning lühidalt käsitletud seoseid Võrumaaga ja nende võimalikku mõju lastele ja noortele kirjutatule. Järgneb valiknimestik autori lasteloomingust ja tema kohta kirjutatust.

Nimestiku valikupõhimõtteks on tekstide kättesaadavus, s.t. viidatakse eelkõige Võrumaa rahvaraamatukogudes ja veebilehtedel leiduvatele materjalidele. Sõjaeelsed ja välismaal ilmunud väljaanded on nimestikus ainult siis, kui käsitletava autori lasteraamatuid ei ole pärast sõda kodumaal avaldatud (näit. Valev Uibopuu, Peeter Lindsaar); kordustrükkidest on nimestikus ainult viimane jne. Uurijale, kes mõne autoriga põhjalikumalt tegelda soovib, on abiks viited raamatukogude veebikataloogidele ja veebis leiduvatele tekstidele.

Siinkäsitletud Võrumaaga seotud kirjanikud jagunevad kahte võrdsesse ritta. Ühes on tugeva võru identiteediga autorid, teises eelkõige eesti kirjanikena tuntud nimed, kes küll otse või esivanemate kaudu ajalooliselt Võrumaalt pärinevad või siin pikemalt elanud ja sellest oma loomingusse mõjutusi saanud.
Hoopis eraldi jääb Friedrich Reinhold Kreutzwald, kes oli Võrru tulles juba väljakujunenud isiksus. Ka Võrus veedetud aastakümnete jooksul ei kujunenud tal kohalike inimestega ilmselt eriti lähedasi vaimseid kontakte, igal juhul ei ole need tema loomingus tuntavalt kajastunud. Olulisimas laste lugemisvarasse läinud teoses – “Eesti rahva ennemuistsetes juttudes“ – võib aimata pigem Virumaa lapsepõlvest meelde jäänud jutuõhtute mõju ja kirjanduslikke eeskujusid. Kindlaid andmeid allikate kohta ei ole.
Siiski on Võru vaieldamatult nende lugude kirjapaneku koht.

Võrumaa kirjanikud

1. 1980. aastate lõpul tekkinud võru liikumise eestvedajad tegelevad võru keele ja kultuuri edendamisega teadlikult ja missioonitundest aktiivselt mitmel moel. Muu tegevuse kõrvalt on mõned neist leidnud aega ka lastele võrukeelseid jutte, luuletusi ja näidendeid kirjutada.

  • Jüvä Sullõv, tuntud eelkõige võru keele arendajana, on avaldanud ka raamatukese “Kahrukõsõ kuldavahr“.
  • Triinu Ojaril on ilmunud ja ilmumas mõned võrukeelsed lastejutud ja lühinäidend.
  • Jan Rahmani lasteloomingu nimekiri on samuti veel lühike, aga saab tasapisi lisa.
  • Kauksi Ülle on nii mitmekülgselt tegus, et seni lastele tervet raamatut avaldada ei ole jõudnud, küll aga kogumikes nii võrukeelset luulet, jutte kui näidendeid.

2. Osa autoreid on ajanud võru asja pigem vaistlikust loomusunnist kui teadvustatud sihikindla missioonitunde ajel. Kodukant ja kodukeel on nende identiteedi lahutamatu osa, nende loomingu näitelava ja väljendusvahend. 

 Neist ajaliselt esimene oli Jaan Lattik, päritolult Karula kihelkonna talupoiss, kes nii ajakirjanikuna, kirikuõpetajana, ministrina kui Eesti Vabariigi esindajana välismaal rääkis ja kirjutas uhkusega oma kodukandist ja võru keelest. Selles uhkustundes on koos südamlikku soojust, vastutustunnet kodu hea käekäigu eest ja valmisolekut selle nimel kõvasti tööd rügada, heatahtlikult (enese)iroonilist muiet võrokese omapära üle. Lugedes jääb mulje, nagu kuulaksid ladusa jutuga külameest. Ilmselt oligi hea kõneoskusega ja häälematerjaliga Jaan Lattik ise oma lugude kõige parem esitaja. 

Samasugune andekas jutuvestja oli kaasaegsete sõnul teine Võrumaa patrioot Juhan Jaik, kes pühendas kodukandile ülistuslaule, ballaade, jutustusi ja eriti ohtralt rahvalik-müstilis-fantastilisi pajatusi. Jaigi fantaasialugudest tulvab isevärki tegelasi ja ootamatuid käänakuid, neid on paberilt lugedes isegi raskevõitu jälgida. Kui aga kujutleda Jaiki ennast hoogsalt ja innukalt pajatama, hakkavad tema tondijutud hoopis uutmoodi elama. Naudime neid (nagu rahvaloomingutki)  pigem kuulajaga interaktiivselt suhtleva jutustamise protsessi kui lõplikult kirjapandud teksti kujul.

Samal kombel saavad õige elu alles autorite endi elavas esituses Olavi Ruitlase ja eriti tänapäeva rahvalaulikuks tituleeritud Contra luuletused.

 Milvi Panga ja Voldemar Raidaru viis elu küll noorpõlves Võrumaalt ära, kuid südantpidi on mõlemad jäänud sünnipaigaga seotuks ja seda igatsust ka oma võrukeelses loomingus väljendanud. Milvi Panga sobib omal kombel eelnevate rahvalaulikute rida jätkama: tema salmid on rahva sekka - ajakirjadesse, kogumikesse, laulikutesse, salmikutesse, õnnitluskaartidele - oma elu elama rännanud ehk sama tihti, kui Hando Runneli luuletused. Voldemar Raidaru on oma Võrus möödunud poisipõlve ainetel kirjutanud enamasti võrukeelseid mälestusi, jutustusi ja luuletusi.

3. rühma Võrumaa kirjamehi teatakse peamiselt mälestustel põhinevate jutustuste järgi. Tänu Jaan Vahtra, Julius Ungru ja Peeter Lindsaare memuaarilisele loomingule saame justkui ajamasinaga minna sajakonna aasta taguse Võrumaa eri nurkadesse, elada koos toonaste inimestega nende elu tänagi tuttavates paikades.

Eesti kirjanikud

Eelkõige eesti kirjanikena tuntud autorite reas moodustavad omaette rühma need, kes ei ole Võrumaal sündinud, kasvanud või pikemalt elanud, kuid kelle juured ulatuvad mitmele poole Kagu-Eestisse ja mõjutavad nende loomust ja loomingut. Mõnikord annab kõrvaltvaatamine ka teravama pilgu ja terviklikuma pildi.

Jaan Kaplinski lapsepõlvesuved Võrumaa sugulaste pool ja praegune elukoht ajaloolise Võrumaa serva peal on andnud vähem ainet tema lasteloomingule (paar võrukeelset luuletust ja juttu), kuid palju põhjust arutleda võru keele ja meele üle.

Hando Runneli vanemate Võrumaa päritolu on lasteluulesse jõudnud aimamisi, eelkõige mõne võrukeelse salmi kaudu.

Juhani Püttsepp on kasvanud Tartumaal, kuid suguvõsa kaudu on talle lähedane ka Mulgimaa ja Võrumaa; samuti on elu ja töö loodusajakirjanikuna teda sidunud mitmete siitkandi paikadega. Selle tulemusena võime raamatus “Veskitont Niglas“ rännata läbi konkreetse Võrumaa maastiku koos reaalsete tegelastega.

Võrumaaga tihedamalt seotud Hella-Mare Männamaa, Toivo Tootsen, Rein Põder, Richard Roht ja Grethe Rõõm on oma raamatute tegevuspaigad jätnud anonüümseks või kasutanud väljamõeldud kohanimesid, kuid ei ole ka varjanud, et kujutavad oma tegelasi liikumas lapsepõlvest või hilisemast kodupaigast tuttaval taustal.

Richard Rohu õepoeg Valev Uibopuu on kirjutanud mõned jutud maalaste elust, neist jutukestest mõjuvaim räägib uude kodusse kolimisest – ka Uibopuu ise pidi nii Võrumaal veedetud lapsepõlves kui täiskasvanuna palju kodusid maha jätma.

Asta Kassi lühijuttudesse on kohati peidetud Osula kandis veedetud lapsepõlve mälupilte.

Väimela vallast pärit, kuid hilisema elu Riias ja Tallinnas veetnud Hindrek Rikand kirjutas postitöölt pensionile jäädes paar rahvusromantilist muinasjuturaamatukest, mis ei ole Võrumaaga eriti seotud, aga avaldas perioodikas ka mõned võrukeelsed muinasjutud, mis seni kordustrükina pole ilmunud.

 Lembit Kurvits on Põlva lähedal sündinud ja kasvanud, kirjutanud ka mõned murdeluuletused ja ühe väikelasteraamatu Taevaskojast, aga ilmselt siiski tuntud pigem eesti kui (ajalooliselt) Võrumaalt mõjutusi saanud kirjanikuna.

Diana Leesalu noorteromaanide taustaks on seni olnud tudengielu kogemused Tartust (mõningate põigetega anonüümsesse väikelinna) – võib-olla räägib mõni tulevane raamat tema lapsepõlve Põlvast pikemaltki? 

Edgar Valter sobib seda Fr. R. Kreutzwaldiga alanud autorite rida lõpetama kahel põhjusel. Esiteks on ta tänapäeva eesti lastekirjanduses sama oluline nimi, kui Kreutzwald eesti kirjanduses. Teiseks ilmnevad kaht Võrumaale tulijat võrreldes eriti selgelt erinevused nende kohanemisvõime ja vaatamisoskuse vahel. Kreutzwald jäi Võrus elades mõtetega mujale ja ilmselt ei osanud siinsetes maastikes, oludes ja inimestes eriti palju huvitavat näha (või siis nähtut kirja panna). Edgar Valter seevastu jättis Võrumaale tulles Tallinna lõplikult seljataha. Tema oli kõigi oma meeltega siitkandi maastikel, oskas märgata isegi kivide, puude ja mätaste elu ning lugusid, kirjutas need üles ja õpetas seeläbi meidki vaatama oma kodus ringi värske pilguga. Sest ehkki Edgar Valter pole oma lugude toimumispaika nimepidi maininud, on Võrumaa enamikku neist tajutavalt sisse kirjutatud.

Nii on Võrumaa ka teiste siitkandist mõjutusi saanud autorite lasteraamatutesse jõudnud suuremal määral, kui esmapilgul arvata oskame. See tõdemus sunnib niihästi kirjanikke, raamatuid kui Võrumaad hoopis uue pilguga vaatama. Loodetavasti täieneb Võrumaa lastekirjanike ja nende loomingu nimestik jõudsalt.

Võru kirjandusest:

 

 

Võru maakonnast  1920.-1930. aastatel: