eng est

Nüüd ma siis hakkasin. Raamatut kokku seadma. Raamatukogutädi ütles ka, kipub väheks jääma. Häid lasteraamatuid. Paremad tassitakse laiali ja ei tooda tagasi. Mõni laguneb lehtedeks. Muist on hoopis kirjutamata. Selline lünk lastekirjanduses tuleb likvideerida.
Toivo Tootsen. Jõhvi Joosepi juturaamat. Tallinn, 1983, lk. 3.

tootsen
TOIVO TOOTSEN
17.06.1943 Võrumaa, Rõuge

TOIVO TOOTSEN sündis 17. juunil, 1943. aastal Võrumaal Rõuges, millest sõda oli hiljuti ühtpidi üle käinud ja polnud veel jõudnud teisipidi tagasi tulla. Õppis Rõuge ja Võru koolides, töötas ajakirjanikuna televisioonis, ajalehes Säde ja Eesti Raadio meelelahutussaadete toimetuses RAMETO, õppis Tartu Riiklikus Ülikoolis, sai 1979. aastal Tallinna Pedagoogilisest Instituudist lavastajadiplomi. 1993. aastast on aktiivselt tegev poliitikas.

Toivo Tootsen on avaldanud reisiraamatu (koos Ülo Tootseniga), naljaraamatu, intervjuude- ja mälestustekogumikke. Lastele on kirjutanud kuuldemänge ja Sädeme päevil alustatud lõbusaid koolilugusid Jõhvi Joosepist.

Kergemeele 8-kl Kooli õpilane Jõhvi Joosep on Agu Sihvka mõttekaaslane. Ta kirjeldab oma jooseptootsilikku rähklemist Nõukogude Eesti väikeses maakoolis sellise süüdimatu siiruse ja täpsusega, et tema pihtimuste põhjal õpetatakse tänapäeva lastele tolleaegset elu-olu:

"Pajuviidika - poiss ütles, et rühmadevahelises võistluses annab isetegevus niisama palju punkte, nagu timurlaste töö ja oktoobrilaste juhtimine kokku. Sellepärast ei tohtivat me ennast killustada. Vaid pidavat nagu üks mees hakkama näitemängu õppima.Vastutajaks määrati Elle - Vaike. Tema on neli korda teatris käinud ning nende perel õnnestus tellida "Sirp ja Vasar".
Ülesanne: Uuri vanemate inimeste käest järgi, mida tähendab lause "nende perel õnnestus tellida "Sirp ja Vasar"". (NB! on 70-ndate aastate algus).

Jõhvi Joosepi jutud on alates 1975. aastast erinevates kombinatsioonides ilmunud viie raamatuna, kahes viimases on lisandunud tänapäeva koolielu temaatikat poja Tõnis Tootseni kaasabil: “Juunior on seeniori loomingut kaasajastanud ja mõningate värvikate lehekülgedega täiendanud.”

Toivo Tootseni lauseid mälestustest ja kirjast:

 … “Üldse rändan ma tihti tagasi lapsepõlve. Mitte niipalju seikadesse, mida siis sai läbi elatud, või paikadesse, kus sai kagarapõlves käidud, kui just toonastesse tunnetesse ja tundmustesse.”

..."Mäletan, et kui esimeses tunnis anti ka kodutöö – kaks esimest aabitsalehekülge – siis olin kimbatuses, mida ma pean tegema? Need leheküljed pähe õppima või??? Sest lugemine oli mul juba ammu selge, arvutamise algus ka. [...]"

… “Kirjutamine on mul lapsest saadik veres olnud. Meie kandis öeldi, et parim kink on raamat. Püüdsin siis ka ühe sellise kokku saada juba kuueaastaselt – õele sünnipäevaks. Mäletan, raamat algas nii: “JÄNKU ISTUS KUSE AL…” Ei tea, kuhu mu esimene teos aegade keerises kadus, kuid siiani on meeles elevus, millega lugejad selle vastu võtsid.”

..."Lugemiskirg on mind enda kütkes hoidnud sellest peale, kui tähed selgeks sain. Alatasa oli mul raamat nina all, ka süües, mis mu emakest eriti pahandas. Kui sugulastele külla läksime, takseerisin kohe sealse kirjavara üle ja kui leidsin midagi huvitavat, kukkusin kohe lugema. Taas sain pahandada, et mis sa seal raamatus tuhnid, tule aja ometi ka juttu! [...]

Mul on vedanud õpetajatega – kõik nad õhutasid lapsi lugema, iseäranis Julius Pajumäe, kes oli vanemates klassides eesti keele õpetaja. Kui ilmus mõni uus raamat, tõi ta selle tundi kaasa ja laskis mõne katkendi ette lugeda ning tutvustas seda  teost lähemalt. Kohustuslike kirjanditeemade kõrval andis ka üsna palju nn „vabu” teemasid, harjusime oma mõtteid kirjas väljendama.

Rõuge raamatukogu sai üsna varsti läbi loetud – ei väida, et kõik köited, aga need küll, mis tundusid huvitavad olevat. Klassivend Juhtsalu Aldo ütles kord, et Koke raamatukogu on palju huvitavam, läheme sinna, tema olevat juba käinud. Kokele on meie juurest neli-viis kilomeetrit, võtsimegi siis selle teekonna ette. Ega see raamatukogu Rõuge omast suurem olnud, oli tegelikult palju väiksem, aga mingi ime läbi olid seal säilinud Nobeli preemia laureaatide hõbedased köited, Põhjamaade romaanisari ja muu selline lugemiskraam, mis Rõugest oli ära korjatud. [...]

Aldoga kahasse hakkasime ka ise kirjutama. Loomulikult kriminaalromaani. Tema kirjutas ühe jao ja jättis meie aia taga olevasse peidukohta, mina kirjutasin järgmine kord oma osa ja jätsin samasse peidukohta temale. Meie kaks selle teose ainukesed lugejad olimegi, teistele ilmselt häbenesime lugeda anda."

… “Rõuge kooli 7. klassis õppides osalesin ajakirja "Pioneer" omaloomingu võistlusel ja sain II preemia olukirjelduse “Minu suvepraktika” eest. See kirjatükk ilmus suuresti tänu vend Ülole, kes mind ärgitas kirjutama meie suvisest rännakust mööda Eestimaa järvi. […] Preemiaks oli kümme raamatut sarjast “Seiklusjutte maalt ja merelt”. Hindamatu väärtusega auhind mulle, kes ma olin paras lugemishull…”

… “Jõhvi Joosepi jutte hakkasin kirjutama, kui olin lastelehe „Säde“ kirjanduslik kaastööline aastatel 64-67. Käisin siis väga palju koolides, kohvilauas õpetajatega kuulsin palju naljakaid juhtumeid, millest sai mõnegi loo kirjutamise impulss. Aga kõik see poleks siiski ilmselt tõhusalt toiminud, kui mul poleks olnud suhteliselt värsket oma koolielu kogemust, oma Rõuge ja Võru koolide atmosfääri ja neid kaasõpilasi, kes mul seal olid."

..."Ühelgi tegelaskujul kindlat prototüüpi pole. Aga Elle-Vaike sai nime keskkooli klassikaaslase järgi. Usun, et mõnigi jooneke on just temalt pärit. Tundevarjundid, mida Joosepil võib Elle-Vaike suhtes märgata, on pärit samuti oma esimestest tundmustest Rõuge ja Võru koolide klassiõdede vastu."

..."Oma kooliaja killukesi olen kasutanud raamatus “Jõhvi Joosepi  jututuba”. Selles raamatus on üheks tegelaseks Joosepi vanaisa, ja eks see vanaisa olen muidugi  mina ise."

..."Nii tibake, kui lugudes on looduskirjeldusi või kohakirjeldusi, siis eks ma ikka kirjutades hoidsin mõtteliselt tegevuse oma kõige tuttavamas keskkonnas – Rõuges. Minu peas toimetasid Joosep ja Pajuviidikas ja Kivinõmme Kusta ja Elle-Vaike ikka seal, kus ma ise olen koolipõlves tegev olnud. Loomulikult võib mõni lugeja mõnegi asja puhul öelda, et Rõuges ju seda või teist kohta, maja või mida muud polegi – aga jutt ongi siin ju tegevustiku põhiruumist. Kõik see on tegelikult ainult kirjutaja pinnas, tema näitelava ja kulissid, mis lugejale ei pruugi eriti nähtavad ollagi. Aga kirjutamise ajal tegelased liiguvad kindlas keskkonnas, autoril on oma kujutluses selle kohta üsna konkreetne pilt – ja minu jaoks oli selleks tegevusväljaks Rõuge.“

..."Nüüd, kus ma olen üsna palju ringi rännanud, võin tõdeda – Rõuge on üks maailma kaunemaid paiku."

..."pidasin Ööbikuorgu osaks meie kodust. Juba väga väikese lapsena armastasin seal kolada, kooli ajal oli mul kena vaikne nurgakene ojakese käärus, kus kevadel oli mõnus veevulina ja linnulaulu saatel õppida eksamiteks või lugeda juturaamatut."

… “Minu mälestuspildid ei pruugi kattuda teiste omadega samadest juhtumistest. […] Sellisel juhul saan ma ainult öelda: tegelikkusest on saanud kirjandus…”

TOIVO TOOTSENI LOOMINGUT LASTELE ...

... RAAMATUNA

 

Jõhvi Joosepi jutupaun. Tallinn : Eesti Raamat, 1975. 64 lk 

 

Jõhvi Joosepi juturaamat : [raamatus “Jõhvi Joosepi jutupaun” ilmunud ja uued jutud]. Tallinn : Eesti Raamat, 1983. 97 lk

Jõhvi Joosepi jutud : [valik raamatus “Jõhvi Joosepi juturaamat” ilmunud jutte]. Tallinn : Meelejahutaja, 1996. 32 lk (Meelejahutaja raamatukogu, 1996, nr. 5-6)

 

Jõhvi Joosepi jututuba : lustakat lugemist kogu perele : [valik raamatus “Jõhvi Joosepi juturaamat” ilmunud ja uusi jutte, kirjutatud koos 12-a Tõnis Tootseniga]. Tallinn : Ivo Parbus, 2001. 108 lk

tootsen-j-j-koolijutud

Jõhvi Joosepi koolijutud : [valik raamatus "Jõhvi Joosepi jututuba ilmunud ja uusi jutte, kirjutatud koos Tõnis Tootseniga]. Tallinn, TEA Kirjastus, 2009. 121 lk. (TEA lasteraamatute varalaegas)

... KUULDEMÄNGUNA

... KOGUMIKES

... AJAKIRJADES

  • Hea Laps, 1998, nr. 6, lk 24 : Jõhvsõnastik ehk Jõhvikon.

TOIVO TOOTSEN RAAMATUKOGUDE KATALOOGIDES

TOIVO TOOTSENIST JA TEMA (LASTE)LOOMINGUST ***