eng est

Püüan lapselikkust, selles peituvat head, viia teiste inimeste – minu meelest liiga täiskasvanulikku – kulgemisse. See ehk ongi mu kirjutamise mõte. Et ei kalestutaks, et süda oleks kogu aeg lahti.

Juhani Püttsepp
Siimets, T. Sõnad kui nahkhiire tiivalöök // Pere ja Kodu, 2003, nr 6, lk 67


JUHANI PÜTTSEPP
17.02.1964 Tartu

JUHANI PÜTTSEPP sündis 17. veebruaril 1964. aastal Tartus. Õppis Tartus, lõpetas 1989. aastal Tartu Ülikooli bioloogia erialal. Töötas Zooloogia ja Botaanika Instituudis, Tartu Ülikoolis, Tartu Lasteteatris, ajakirjanikuna mitme väljaande juures. Praegu töötab Eesti Maaülikoolis loodusteaduste koolis, tegutseb (loodus)ajakirjanikuna, kirjutab lasteraamatuid.

“Esimene iseseisev lugemine oli seitsmeaastasena “Lumekuninganna”. Läksin kööki, kus ema-isa juttu ajasid ja teatasin: “Nüüd lugesin raamatu läbi.” Peagi veetis Juhani pikki õhtuid, sahvrist näpatud moosi kõikvõimalikele hirmhuvitavatele raamatulehekülgedele tilgutades, siis hakkas ise jutte kirjutama. Õpetaja toel jõudsalt arenenud kirjandushuvist hoolimata tuli koolis tehtud mässumeelsete tempude tõttu 1980-ndate aastate Eesti NSV kõrgkoolis edasiõppimiseks valida võimalikult poliitikakauge eriala – loodus. Edasine tee viis läbi mitme vahepeatuse lõpuks ikkagi ka kirjutamise ja ajakirjanikutööni.

Tartu Lasteteatri päevil ilmusid ajakirjades esimesed artiklid ja lastejutud.

Esimene lasteraamat, “Kunstnik Johannese kummalised lood” (1994), sündis joonisfilmi ideevõistluse ajel. “Mõtlesin oma kunstnikust vanaisale Juhanile ja teisele, pasunamängijast vanaisale Johannesele. Tegingi kahest kokku kunstnik Johannese.” Johannese maalitud eidekesed koovad oma külmetavale kunstnikule soojad sokid. Kümme aastat hiljem ilmunud “Kunstnik Johannese üpris kummalistes lugudes” (2004) ärkavad ellu narmendava tapeedi varjamiseks seinale maalitud luiged: “Toaseinad näevad pärast luikede lahkumist välja üpris kummalised. Näib, nagu oleks uudishimulik Kuu taevast tuppa tulnud värviplekke oma kuuvalgusega puudutama. Sein sai küll uhke, mõtiskleb Johannes. Huvitav, mis pruut sellest arvab.”

"Kirsiõiedetsember: jõulujutt õhtuseks lugemiseks" (1995) oli kõigepealt Rakvere teatri repertuaaris ja jäi ka raamatuna näidendilaadseks novelliks. “Musta habemega kapten” (1998) jutustab poeetilisi muinaslugusid tähtkujudest. “Anni rännuteel” (2005) sai alguse Lasteteatri nukknäitlejast, kes sõitis 2002-2004 koos Raido Rüütli ja teiste “veerevate eestlastega” ümber maailma. Raamatus pajatab Anni lastele reisimuljeid. Lasteteatris kohtus Juhani Püttsepp ka hiljem lavastatud ja kogumikus avaldatud näidendi “Kärt” prototüübiga. Annit ennast kohtame taas jutukogus "Toad täis nukkude juttu" (2011) mis koondab seitsmeteistkümne ühte perekonda sattunud nuku "elulugusid".

“49 aastaaega” (2003) on valitud hetked aastate jooksul kogutud kohtumistest loodusega. Proosaluuletusi meenutavad miniatuurid pildistavad meeleolusid ühe aastaringi jooksul ja sobivad igas vanuses lugeja emotsioone käivitama. “Kui järele mõelda, siis leidub meil isegi rohkem aastaaegu kui neli. Vaatame kevadesse. Seal on varakevad, päriskevad, hiliskevad. Päriskevades omakorda märtsikellukeste aeg, sinilillede aeg, nurmenukkude aeg. Nii palju aastaaegu, kui sa vaadata oskad. […] Siin raamatus on 48 pilguheitu, mängu, hetke. Ja neljakümne üheksas ka. See, mis on looduses just praegu. Oma värvi, lõhna või valgusega, veel üks aastaaeg.”. Nii selle raamatu pildid kui ka 2009. aastal ilmunud "Lauajupi Madonna" pildid joonistas autor kunstnikust vanaisalt päritud sulgedega. "Lauajupi Madonna" on ebatavalise kirjasõpruse lugu. Pudelipostiga Saaremaa randa jõudnud kirjadest arenev kirjavahetus seob eesti kirjameest Juhanit saksa poisi Yanniku ja rootsi tüdruku Martinaga.

Ajakirjale Lemmik kirjutatud loomalugudest sai kogumik "Portreed Tallinna loomaaiast" (2008).
"Väikese hundi lood"
(2009) annavad väikelastele aimu sellest, mille poolest on loomalapsed ja inimlapsed sarnased ning mille poolest erinevad.
"Minu vanaema Kirjak" (2011) on Eesti Maaülikooli loodusteaduste kooli tööst välja kasvanud lugu Miiast, kelle seltsis satub lugeja karjamaale vanaema lehma valvama, koos tulevaste loomaarstidega anatoomialoengule, moodsasse katselauta ja vanasse küüni vasikat ilmale aitama. Miia kogemuste kaudu saavad lapsed teada, kuidas jõuab piim meie toidulauale.

Juhani Püttsepa suguvõsa juured on saanud toitu mitmelt poolt Lõuna-Eestist – Tartumaalt, Mulgimaalt, Võrumaalt. “Latikad Emajões tulevad alati tagasi sinna, kus esimest korda kudesid. Mina pole latikas, aga tugev kokkukuuluvus on Lõuna-Eestiga, kust on pärit kõik mu vanavanemad. […] Olen vanaema poolt Hargla kihlkonnast. Mu keel on võro, seto ja mulgi solk.”

Päritolu, kirjanduse-, rännu- ja loodusehuvi on paljudes Juhani Püttsepa tegemistes kokku saanud. Tulemuseks on mitu artikli- ja saatesarja Lõuna-Eesti loodusest ja inimestest. 1999. aastal kohtus ta Postimehe ajakirjanikuna Kaika nõiaga. 2001. aastal ilmus “Veskitont Niglas”, lugu Kütioru veski poisikeseohtu astmahaigest tondist, kes koos talumees Jaaniga nõid Laine juurde abi otsima läheb. Selle häda puhul annavad maarohud küll leevendust, kuid tõhusamat ravi saama minnakse Tartu kopsuarstide juurde. Võrumaa lugeja elab kaasa Niglase saatusele, tunneb ära olustiku ja tegelased. Astmahaiged lapsed saavad lisaks tuge ning õpetust oma tõvega võitlemiseks.

Juhani Püttsepa lauseid intervjuudest:

… ““Pimeda kotka üksildane hüüe kandub üle pimeda kuristiku. Must mets ägab ja oigab, see on tema viimane päev. Unustatud luukerede karavan läbib sel viirastuslikul ööl musta kõrbe tumeda oru.” See on katkend raamatust "Tume org", mille kirjutasin 7. klassis ja lugesin klassivendadele ette Tartu 1. Keskkooli poistekemmergus. See oli nii jube, et enesel hakkas ka hirm.”

... “Istun laua taga, vasakul pool põleb küünal, valin muusika, vaatan ilma, kõik pakiline peab olema tehtud, ning alles siis kirjutan.”

… “Kirjutamine on ränk töö, võrreldav maalimisega. Esmalt on visand, siis läheb see lõuendile. Panen värve ja kraabin maha... seitse kihti ülestikku. […] Pole suuri sähvatusi. On nagu pidev vaikne kellahelin, mida tuleb kuulatada. Või lugu, mis on kuskil olemas ja mille ma pean liiva ja rooste alt välja kraapima. Ettevaatlikult, et see katki ei läheks.”

… “Eesti autoreil on vähe lootust paksude kaantega, värvilisi ja libedal paberil raamatuid avaldada. Kultuurkapital võib kolm korda toetust anda, ta ikka ei jõua sellist raamatut kinni maksta. […] Aga on olemas üks viis seda algupärase kirjanduse puudujääki täita. Tuleb rääkida lastele lugusid. Ette lugeda, lihtsalt rääkida. Minu ema luges mulle ette Jaan Vahtra "Mälestusi noorusmaalt" ja kui ta ei jõudnud lugeda, jutustas lugusid oma noorusmaast Mulgimaal Helme kihelkonnas.”

… “Mu laste loodusesolemisest on juttu raamatus “49 aastaaega”. Vanem poeg Tõnn võib istuda tunde sipelgaid vaadates ning korraldada ettevaatlikult nende radu ja ehitisi. Tegelikult on lastel mu lugudesse sama suhe nagu mul endalgi… selline kerge muigega.”

Mida ise külla minnes kostiks võtate? “Alati on kiusatus kinkida oma raamatuid, aga ei mäleta alati, kellele mida kinkisin. See kannustabki uut kirjutama.”

JUHANI PÜTTSEPA LOOMINGUT LASTELE ...

... RAAMATUNA

49 aastaaega : [lühijutud]. Tartu : J. Püttsepp, 2003. 78 lk.
Anni rännuteel : [reisijutt]. [Türi] : Saara Kirjastus, 2005. 48 lk.
Kirsiõiedetsember : jõulujutt õhtuseks lugemiseks. Tartu, 1995. 21 lk.
Kunstnik Johannese kummalised lood : [jutt]. [Tartu] : Juhani Püttsepp, [1994]. [15] lk.
Kunstnik Johannese üpris kummalised lood : [jutt]. Tartu : Juhani Püttsepp, 2004. [18] lk.
Lauajupi Madonna : Jutustus sõprade leidmisest pudelposti abil. Tartu : Hermes, 2009. 103 lk.
puttsepp-minu-vanaema Minu vanaema Kirjak : tarkuseteri Eesti Maaülikoolist. Tartu : Eesti Maaülikool, 2011. 19 lk.
Musta habemega kapten : [muinasjutud]. [Tartu] : Elmatar, 1998. [24] lk.
Portreed Tallinna Loomaaiast : [ajakirjale Lemmik kirjutatud lood]. Tallinn : Eesti Ekspressi Kirjastus, 2008. 151 lk. (Lemmikraamat).
puttsepp-toad-tais Toad täis nukkude juttu : [jutud]. Tartu, J. Püttsepp, 2011. 128 lk.
Veskitont Niglas : jutt lastele, kes põevad astmat, ja nendele, kes hoiavad pöialt, et lapsed terveks saaks. Tartu : Ilmamaa, 2001. 64 lk.
puttsepp-vaikese-hundi Väikese hundi lood : [jutt]. Tallinn : Päike ja Pilv, 2009. 32 lk.

 ... KOGUMIKES

... AJAKIRJADES

  • Põmmu, 1994, veebruar, lk 6-7 : Pilvelambad : [jutt].
  • Põmmu, 1994, märts, lk 25-29 : Hütsi talveseiklus : [jutt].
  • Põmmu, 1994, aprill, lk 26-27 : Savanni sahinad : [jutt].
  • Pere ja Kodu, 1994, nr 4, lk 42-43 : Kotkaste pulmareis : [jutt].
  • Pere ja Kodu, 1994, nr 12, lk 38-39 : Jaan Suure imeline jõuluõhtu : [jutt].
  • Pere ja Kodu, 1995, nr 2, lk 49 : Teatrijutt : [jutt].
  • Pere ja Kodu, 1995, nr 6, lk 38 : Suure Jaani jaaniõhtu : [jutt].
  • Pere ja Kodu, 1995, nr 11, lk 46-47 : Jaan Suure sügissümfoonia : [jutt].
  • Täheke, 2000, nr 1, lk 7 : Kohtumine taevasillal ; Talve vemmeldamine ; Veemustrid : [jutud].
  • Täheke, 2000, nr 2, lk 1 : Jää all voolab jõgi ; Lumelaterna loomine ; Metsasümfoonikute kuulamine ; Neli teerada veebruaris ; Pusade otsimine : [jutud].
  • Täheke, 2000, nr 4, lk 1 : Kivi muljumine ; Konnakontsert ; Maailm männi otsast ; Neli naljategu aprillis ; Tee läheb ära : [jutud].
  • Täheke, 2000, nr 5, lk 2 : Nurmenukuristsed ; Ojahetked ; Pisikeste teretamine ; Rohu kasvamise hääl ; Viis kohtumist mais ; Väikesed tuulelohed : [jutud].
  • Täheke, 2000, nr 7, lk 2 : Kolm pilku juulisse ; Partide keel ; Pokude kammimine ; Sääsed-parmud : [jutud].
  • Täheke, 2000, nr 8, lk 5 : Herneste hirmutamine ; Järvepeeglid ; Neli armast augustiviivu ; Põdramäng ; Seene selgitamine : [jutud].
  • Täheke, 2000, nr 9, lk 1 : Kuhu lähed, sipelgas? ; Kured hüüavad nägemist ; Pihlapuu põues ; Pilvekarjused ; Potsatusekuulatajad ; Seitse septembrimängu ; Takjaüllatus ; Vananaiste suvi : [jutud].
  • Täheke, 2000, nr 10, lk 1 : Kuus kiusatust oktoobris ; Lehepüüdmisemäng ; Poriloigutantsud ; Viimne kompott ; Ämblikurojud ; Ämmatossu lepitamine : [jutud].
  • Täheke, 2000, nr 11, lk 1 : Esimene käbla ; Koltunud kõrred ja kuivanud oksad ; Küüslaugumusid ; Mulkude juures ; Varese lohutamine ; Viis uinumist novembris : [jutud].
  • Täheke, 2000, nr 12, lk 4 : Kallistuspuu ; Kingitus jänesele ; Kolm kingitust detsembris ; Lumi krae vahel : [jutud].
  • Täheke, 2002, nr 12, lk 2 : Sügise õunad : [jutt].
  • Täheke, 2003, nr 1, lk 1 : Lume saabumine : [jutt].
  • Täheke, 2003, nr 4, lk 3 : Suvepalavus : [jutt].
  • Täheke, 2005, nr 2, lk 8 : Kus mu hundid on : [jutt].
  • Täheke : [võro keelen], 2005, nr 2, lk 8 : Kon mu soeq ummaq? : [jutt].
  • Pere ja Kodu, 2005, november, lk 43 : Lindude kaubakeskus : [jutt].
  • Täheke, 2006, nr 5, lk 7 : Metssigu vaatamas : [jutt].
  • Täheke : [võro keelen], 2006, nr 5, lk 7 : Mõtsatsiku kaeman : [jutt].
  • Täheke : [võro keelen], 2008, süküskuu, lk 11 : Vereviide põskiga pini : [jutt].
  • Täheke, 2008, nr 10, lk 13 : Punaste põskedega koer : [jutt].
  • Loodusesõber, 2011, nr 4, aug, lk 59 : Kaks suvelõpusoovitust : [loodusjutt].
  • Täheke, 2012, nr 6, lk 6-7 : Jõgi, vii kiri Kadile! : [jutt].

JUHANI PÜTTSEPP RAAMATUKOGUDE KATALOOGIDES

JUHANI PÜTTSEPAST JA TEMA (LASTE)LOOMINGUST

***