Võrumaa Keskraamatukogu

eng est

Edgar Valter

Nii Puuko kui ka pokud tahtsid näha, kuidas nende kodu kasvab metsa sisse. Nad olid kogu suve kõndinud ümber tare ja püüdnud kogu oma hingejõuga õhutada võrsete sirgumist.
Saabus sügis. Metsatalu rahva püüdmisi oli saatnud õnnistus. Tare oli vaevu aimatav – niivõrd oli ta kasvanud väätidesse ja okstesse. Puuko oli lõplikult ühendanud oma elu pokudega ja sulanud ühte loodusega.
Edgar Valter. Pokuraamat. Tallinn, 1994, lk 139-141.


EDGAR VALTER
21.09.1929 Tallinn - 4.03.2006 Tartu

EDGAR VALTER sündis 21. septembril 1929. aastal Tallinnas. Õppis Tallinnas, töötas mitmes ametis, töö kõrvalt õppis omal käel kunsti. 1950. aastast vabakutseline kunstnik. Viimased poolteist aastakümmet elas Edgar Valter Võrumaal, kus hakkas ka lasteraamatuid kirjutama. Pälvis nii kunsti- kui kirjandusloomingu eest mitmeid tunnustusi. Edgar Valter suri Tartus 4. märtsil 2006. aastal ja on maetud Metsakalmistule.

Edgar Valter tegutses maalikunstniku, graafiku ja karikaturistina, tegi plakateid, filmi- ja lavakujundusi, illustreeris ajakirju ja mitusada raamatut, niihästi ilu-, aime- kui tarbekirjandust, enamasti aga lasteraamatuid. Sipsiku, Krõlli, naksitrallide, Kunksmoori, Aatomiku ja veel mitme eesti lastekirjanduse klassikaks saanud tegelaskuju juurde kuulub Edgar Valteri loodud visuaalne kujutis sedavõrd lahutamatu osana, et võiks rääkida isegi kaasautorlusest tegelaskuju väljamõtlejaga.

1987. aastal tuli Edgar Valter Võrumaale Urvaste valda Koigu külla. Esialgu oli ta Pöörismäe talus suvitaja, mõne aja pärast aga juba pärisperemees. Võrumaa maastikud lummasid põlist põhjaeestlast vaheldusrikkuse ja arhailisusega, linna pidetu rutt jäi pikkade kruusateekilomeetrite taha: „Tasapisi hakkasid teemad muutuma. Linn taganes ära kuhugi kaugele.“

Mõte lisaks joonistamisele ka kirjutada tekkis Edgar Valteril juba Tallinnas elades. Ta hakkas üles märkima laste omapäraseid mõttekäike ja ütlemisi ning kavatses neid edaspidi lasteraamatu kirjapanekul kasutada. Siiski kulus aastakümneid, kuni Võrumaal see soov tugevamaks muutus. Linna pealiskaudsetest askeldustest vabana sai Edgar Valter võimaluse süveneda loodusse ja oma tähelepanekuid pildis ja sõnas jäädvustada.

Lisaks pidevalt jätkuvale kunstiloomingule (maalid, illustratsioonid) valmis Pöörismäe-aastatel 15 lasteraamatut autori illustratsioonidega.
„Ahaa, kummitab!“ (1995) ja „Ikka veel kummitab!“ (2005, sisu: "Ahaa, kummitab" ja uus lugu "Ikka veel kummitab!"; samad lood kordustrükina ühiste kaante vahel pealkirjaga "Ahaa, kummitab!" 2016) on saanud inspiratsiooni Tallinna-päevilt, kunagisest ateljeest Pika Jala väravatornis.
„Lugu lahkest lohe Justusest ja printsess Miniminnist“ (1995, 2013) on mõtteliseks jätkuks Tallinna-päevil tehtud karikatuuriseeriale printsessidest ja lohedest.

Teised raamatud on nii või teisiti saanud ainet, tegelasi ja tegevuspaiku Võrumaalt.
Pöörismäe kass Sooru tõi pähe loo „Kassike ja kakuke“ (1995, 2006, 2021).
Talulähedases kruusakarjääris ehitavad vanakraamist hubast kodu „Pintselsabad“ (värsslugu 1995, jutustus 1998, 2006, 2021).
Metsast koju toodud juurikatest ja talukraamist meisterdatud kratt tegutseb „Isand Tuutu ettevõtmistes“ (1997, 2014, 2021).
„Kullast vilepill“ (1997) räägib idülliliste metsamaastike taustal areneva looduslapselikult puhta armastusmuinasloo.
„Iika, nii noor, aga juba nõid“ (1998, 2013) leiab pärast õpirännakut kodu Lõuna-Eestis ja saab kaaslaseks süsimusta kassipoja Neeguse (päriselus Sooru tütar).
Maa-aluste mehikeste Kikertoki ja Nipinäpi korraldatud maagiline fantaasialoomade võlumise lugu „Metsa pühapäev“ (1999) toimub nii ilmselgelt Võrumaa põlismetsas, et raamat on ka võru keelde tõlgitud ("Mõtsa pühäpäiv", 1999). 
Loodusraamatus „Kuidas õppida vaatama?“ (2000) jagab autor lugematute metsarännakute jooksul omandatud oskust näha põnevaid lugusid, mida jutustavad põneva kujuga kivid, juurikad, pilved ... Peaaegu kõik kirjeldatu pärineb Võrumaa metsatukkadest, heinamaadelt, kruusakarjääridest.
Teatud mõttes õpetavad vaatama, nägema ja fantaseerima ka „Natuke naljakad pildid“ (2003), kuhu on kogutud näpu- ja mõtteharjutustena valminud vigurpildid, millele iga vaataja saab oma loo juurde mõelda.

Kõige laiemalt teatakse Edgar Valteri „Pokuraamatut“ (1994, 1995, 2001 + juurdetrükid, 2019), „Pokuaabitsat“ (2002 + juurdetrükid, kordustr 2019 + juurdetrükk) ja „Pokulugusid“ (2004 + juurdetrükk, 2019). „Pokuraamat“ ja selle jätkulood on ilmunud mitmes kordustrükis, kuulamisraamatutena, värvimisraamatutena, tõlgetena; pokud on andnud inspiratsiooni lavastusteks ja saanud üldtuntud tegelasteks. „Pokuraamatu“ esimese trüki kirjastaja Ulvi Kuuse ideest algatatud ja Võrumaal Urvastes kodu leidnud Pokumaale tullakse otsima soojust ja salapära, mida Edgar Valter oskas siinsetes maastikes märgata, ühtlasi aga õpitakse tähelepanelikku hoolivust ja lugupidamist kõige elava ja elutu suhtes, mis meid ümbritseb.

Aastakümneid varem mereäärses suvekodus kirja pandud märkmed kunstniku ja kahe lennuka fantaasiaga naabrijõnglase vahelistest vestlustest said Merle Leppiku abil ja Jüri Mildebergi illustratsioonidega raamatuks "Noodaspea luiskelood" alles 2011. aastal. 

Edgar Valteri lauseid intervjuudest ja autobiograafiast:

... “Mulle meeldis joonistada nagu kõigile lastele. Aga koolis sain selle õige joonistamispisiku külge. Seal liikusid käest kätte ajalehest väljalõigatud koomiksid. Joonistasin neid palju maha. See oligi mu esimene kunstikool. Muidugi püüdsin ka ise pildiseeriaid välja mõelda – kosmoseseiklusi või indiaanlasi kahvanägudega hirmsas tulevahetuses. Algused olid hoogsad tulema, aga lõppudega kippusin kimpu jääma… Õppimine käis üle kivide ja kändude. See-eest olid kõik vihikud joonistusi täis.”

...  “Muidugi ei läinud kunstnikuks saamine libedalt. Pärast 7. klassi lõpetamist tuli tööle minna. Oli raske sõjajärgne aeg. Kõhtu oli vähe panna, selga-jalga samuti. Proovisin mitmeid ameteid.  Aga väike joonistusplokk oli mul alati kaasas. Joonistasin igal vabal hetkel – tänaval, parkides, toas. See oli mu kunstikool. Kuni ühel päeval märkasin, et ajalehtedes ning ajakirjades avaldatud karikatuurid ja illustratsioonid mind toidavad.”

... “Mu esimesteks modellideks olid kolm nooremat õde ja väikevend, mu mängukaaslased, koerad-kassid. Nii jäidki lapsed ja loomad mulle kuidagi omasemaks. Olin hulk aastaid lasteajalehe Säde ja lasteajakirjade Täheke ning Pioneer kaastöötaja. Ja kui jõudsin raamatuteni, siis mis te arvate, mida mulle illustreerimiseks pakuti? Muidugi lasteraamatut.”

... “Kõige paremini sujub mul raamatute illustreerimisel koostöö kirjanik Valteriga. Ma võin talle kõik näkku öelda, tema käsikirjast pikki lõike maha tõmmata ja ise juurde kirjutada, vaielda, toriseda...”

... “Lapsena pettusin alati, kui kunstnik oli raamatupildi sandisti teinud Kord oli mehele niisugune püss kätte joonistatud, millega ei saanud eest ega takka lasta. Siis mõtlesin: kuidas saab niisuguse loksu inimese kätte anda? Võib-olla sealt saingi hoiatuse, et lastele tuleb joonistada nii, et kõik asjad oleksid õiged. Hobuse rakendan pildil ikka õigesti ette. Ja püssi joonistan sellise, mis pauku ka teeb.”

... “See oli 1987. aasta kevadel, pojengide õitsemise ajal. Olime sobivat suvekodu otsides jõudnud ringiga Lõuna-Eestisse. Ostsime teel ajalehe ja sattusime kuulutusele, kus pakuti maamaja. Kui Pöörismäele jõudsime, valdas meid pokude kombel suur äratundmise tunne. Ja suvekodust sai õige ruttu päriskodu.”

... “Tõsi – vahel tunned end muust maailmast äralõigatuna. Inimesed, kellega varem tihedamalt sai lävitud, on jäänud kaugele. Paljud kunagised sidemed ja töösuhted on katkenud... Aga ometi – maa tõmbab. Ja siin oled oma aja peremees. Ei mingeid killustatud päevi. Sundsuhtlemist.”

... “Kas maaelu on loomingut soodustanud või seganud? Omakirjutatud lasteraamatud said sündida ainult maal. Kummaline – et lastega jutusoonele sattuda, selleks oli mulle vaja Pöörismäe orgu.”

... “Esimestel aastatel, kui Tallinnast siia Võrumaa metsa tulin, olid need mättad mulle võrdlemisi tülikad – ei lase vikatil käia! Umbrohu lööd maha, aga vaat sellest mättast vikat läbi ei lähe! Siis hakkasin neid vaatama. Kui nad alles alustavad mingi maa asustamist, siis on neid 5-6 tükki, eri vanuses, üks suurem, teine väiksem, üks paksem, teine saledam mättakene. Jääb mulje, et see on mingi perekonnanõukogu, nad praegu ajavad juttu ja on hetkeks peatunud, kuna ma neid vaatan. Küll nad siis lähevad edasi, kui on oma jutu lõpetanud või kui mina ära lähen.
Naersin ja raputasin neid vaadates pead. Raputasin, aga enam peast välja ei raputanud. Koju tulnud, võtsin puhta paberi ette ning katsusin pokut ilma tema rohukuueta kujutada. Üritasin mitut moodi. Lõpuks jäi peale suuresilmne, küllalt suure naeruhimulise suu ja õige kobeda ninaga väike sasipäine tegelane. Kuidagi märkamatult said olevused nime. Siis panin poku uuesti "riidesse" ja liikuma. Kujutasin paberil erinevaid situatsioone, hingelisi seisundeid ... Jutt hakkas hargnema iseendalegi üllatusena. Tasapisi kujunes välja pokude suur teekond, uue kodu leidmine. Kõndisin nende kannul, kirjutasin ja visandasin kohe pildid ka teksti juurde. Nii olid nad mul kogu aeg elavalt silma all.
Enda väljamõeldud tegelased saavadki nii lähedaseks, et pole raske ära arvata, mida nad ütlevad või teevad.”

... “Ma olen märganud, et kui ma joonistan ühte habemega meest, siis kipub kangesti oma nägu tulema ... Paratamatult kandub midagi [tegelasele] üle, eriti kui oled ise kirjutanud ka. Kuidagi kogemata ronid ise sisse, tahad või ei taha. Ikka oma mõtted annad talle ja mõned ütlemisviisid. [...] Kõigi mu juttude tegelastes on tegelikult midagi ka minust endast. Puuko, kunstnik Kukkel, isand Tuutu – nendes ehk kõige rohkem. Puuko, näe, tõmbab piipu; nii Puuko, Kukkel kui isand Tuutu on kõvad kohvijoojad. Ja kodused vahel itsitavad, kui ma midagi Pöörismäe majapidamises parandama asun: kae, pintselsaba nuputab!”

... “Muide, Pöörismäe koertest-kassidest on nii mõnigi mu raamatutesse sattunud. Puuko koera Eku prototüübiks “Pokuraamatus” oli tegelikult meie "trotuaari" tõugu Pätu. Sääraseid häid krantse enam ei tehta ... Pikakarvaline kassipapa Sooru on samuti “Pokuraamatus”. Tema oli mulle taganttõukajaks ka “Kassikese ja kakukese” kirjutamisel. Kui Sooru istudes tõsiselt ringi vaatas, näis vahel, nagu keeraks ta oma põskhabemega näo päris selja taha. Seda oskab teha ainult kassikakk. Ja kaku moodi ta, kelm, oligi. Siis ma mõtlesin ta kakuks. Ja kaku kassiks. Ja lugu hakkaski hargnema. Sooru kaasa Truuta oli kunstnik Kukkeli kaaslaseks raamatus “Ahaa, kummitab!” Truuta ja Sooru tütar, süsimust Neegus sattus nõiaplika seltsiliseks raamatusse “Iika: nii noor, aga juba nõid!”. Iika ise ei ole küll välimuselt minu moodi, aga neid tempe, mida ta teeb, teeksin meelsasti isegi.”

... “Kord, kui rahanappus kõvasti näpistama kippus, valmistasin endale krati. Rattarummust, puupakust ja paarist kõverast oksast. Seisab teine praegugi toas, suur puukulp kullakühveldamiseks valmis. Aga ei tööta, paraku. Tõsi küll, ma pole neljapäeviti ristteel käinud ega seal vanatühja hõiganud. Krati töö on ju puistata naabrite aitasid ning sealt oma peremehele head-paremat koju kanda. See mulle ei meeldinud. Siis jõudsin isand Tuutuni, kellel oli kena idee, kuidas panna kratt teisipidi tööle. Ja sealt hakkasid “Isand Tuutu ettevõtmised” tasapisi tulema.”

... “Juba lapsepõlves juhtusin vahel pilvi vaatama ja jälgima, kelle või mille kuju nad võtsid. Hiljem tekkis komme metsast leitud huvitavaid kõverikke koju kaasa vedada. Huvitava kuju või mustriga kivid on mind alati paelunud. Aga raamatut "Kuidas õppida vaatama" ajendas kirjutama ikka Võrumaa. Peaaegu kõik kirjeldatu pärineb siinsetest metsatukkadest, heinamaadelt, kruusakarjääridest.”

... “Tõsi – pokusid võib leida paljudes paikades üle Eesti, aga millegipärast hakkasin neid märkama just siin, soistes lohkudes metsaste mäeküngaste vahel. Tundus, et siinkandis ongi nende õige koht – on piisavalt avarust, on varjulisust, ümberringi vaid loodushääled … Seepärast pidi minu meelest Pokumaagi paiknema kusagil Lõuna-Eesti vaheldusrikka maastiku keskel.
Aga selle päris õige paiga otsingud kestsid üsna pikka aega. Sai sõidetud mööda Võru-, Põlva- ja Valgamaa käänulisi teid, peatatud iga suurema või väiksema järve ääres, vaadatud üle nii mõnigi mahajäetud taluase metsa või raba serval. Ikka jäi nagu millestki puudu või oli midagi, mis ei tahtnud Pokumaaga kokku sobida.
Ühel ilusal sügispäeval pöörasime tuttava külamehe soovitusel maanteelt rohtukasvanud metsateele. Mõnesaja meetri järel ilmus me silme ette metsavälu ja endine taluase. Sellest andsid tunnistust pehkinud palgid toekate põlispuude ja metsistunud heki varjus. Kõik kokku mõjus kuidagi ligitõmbavalt. Tajusime pokude kombel, et äratundmishetk on kätte jõudnud. Et just siia sobiks Puuko oma majapidamise, Eku, Sooru ja muidugimõista pokudega.“

... “Kui ma olen oma peas veeretanud mõnd lastejutu mõtet ja ühel heal tunnil asun seda kirjutama, siis on see nagu ukse avamine teise maailma. Lahkun täiskasvanute asisest ja tihti mõistetamatust maailmast ning kutsun lapsi kaasa väikesele jalutuskäigule. Ja kui jõutakse tagakaaneni, siis võib sellesse maailma tagasi tulla natukene rõõmsamana”.

EDGAR VALTERI LOOMINGUT LASTELE ...

 ... RAAMATUNA (kõige uuemad trükid ilmumise järjekorras)

Pintselsabad : [värsslugu]. [Tartu] : Elmatar, 1995. [10] lk.
Kullast vilepill. [Tallinn] : Ulvi Postkaart, 1996. [19] lk.
Metsa pühapäev. [Tartu] : Elmatar, 1999. 64 lk.
Mõtsa pühapäiv. [Tartu] : Elmatar, 1999. 64 lk.
Kuidas õppida vaatama? : [oskusest näha huvitava kujuga looduslikes objektides fantaasiaolendeid]. [Tartu] : Elmatar, 2000. 60 lk.
Natuke naljakad pildid : [pildiraamat]. Tartu : Elmatar, 2003. [88] lk.
Pokuraamat : [kuulamisraamat : loeb Lauri Saatpalu ; muusikaline kujundus Dagö]. Tartu : Elmatar, 2005. 1 CD (1 tund 11 min) + 1 voldik.
pokuloodcd1-2 Pokulood. 1-2 : [kuulamisraamat. Loeb Lauri Saatpalu]. Tartu : Elmatar, 2008. 2 CD-d (1 tund 21 min) + 1 voldik
CD 1: 1. Kust see tuli küll alguse sai. 2. Puuko mõlgutused. 3. Kasemahl. 4. Ritsiklind. 5. Konnade armastus. 6. Heal lapsel mitu nime. 7. Jumalavallatud jutud. 8. Egiptuse nuhtlus.
CD 2: 1. Sääsed. 2. Lillede keel. 3. Kui kiiresti keegi lendab. 4. Päike, maa ja taevas. 5. Hea on teada. 6. Atlas. 7. Jäälõhkuja. 8. Miks haavalehed värisevad.
pokuloodcd3-4 Pokulood. 3-4 : [kuulamisraamat. Loeb Lauri Saatpalu]. Tartu : Elmatar, 2010. 2 CD-d (39 ja 44 min) + 1 voldik
CD 1: 1. Kiilassilm. 2. Milleks põdrale sarved. 3. Mutid. 4. Eku ja vares. 5. Udu. 6. Karihiir. 7. Tuhkur. 8. Ohakaliblikas. 9. Mastimänd.
CD2: 1. Mägralinnak. 2. Kohtumine tagauksel. 3. Tindikud. 4. Oja. 5. Suitsupääsuke. 6. Puugipask. 7. Igal oma pesa. 8. Ümin.
pokulood-3cd-2009 Pokulood [kuulamisraamat : "Pokulugusid" loeb Peeter Tooma ; loodushääled Fred Jüssi kollektsioonist] : Elmatar, 2009. 3 CD-d (3 tundi 36 min) 12 cm.
pokuvagi-cd2010 Pokuvägi : [kuulamisraamat : "Pokuraamatut" loeb Peeter Tooma ; loodushääled kogus Fred Jüssi ; muusikaline kujundus Tõnu Raadik]. Tartu : Elmatar, 2010. 2 CD-plaati.
edgar-valter-noodaspea Noodaspea luiskelood : [jutud] / ill. Jüri Mildeberg. Tartu, Elmatar, 2011. 64 lk.
valter iika Iika : nii noor, aga juba nõid! 2. tr. [Tallinn] : Ajakirjade Kirjastus, 2013. 87 lk.
valter lugu lahkest lohe Lugu lahkest lohe Justusest ja printsess Miniminnist. [Tallinn] : Ajakirjade Kirjastus, 2013. [56] lk.
valter ahaa kummitab Ahaa, kummitab!. [Tallinn] : Tammerraamat, 2016. 84 lk.
Sisu : Ahaa, kummitab! ; Ikka veel kummitab : [jutud].
Pokulood. Kordustr. [Tallinn] : Rahva Raamat, 2019. 180 lk.
Jahikoera memuaarid : [karikatuurid]. Kordustr. [Urvaste] : Pokumaa, 2020. 96 lk.
Pokuraamat. [Tallinn] : Rahva Raamat, 2021. 144 lk.
valter kassike ja kakuke Kassike ja Kakuke. [Tallinn] : Rahva Raamat, 2021. 48 lk.
Pintselsabad. Kordustr. [Antsla] : Pokumaa, 2021. 96 lk.
valter isand tuutu 2 Isand Tuutu ettevõtmised. Kordustr. [Antsla] : Pokumaa, 2021. 168 lk.
Pokuaabits. [Tallinn] : Rahva Raamat, 2022. 160 lk.

...KOGUMIKES

  • Tublid on kõik taluloomad : eesti lastekirjanduse antoloogia. 14. köide. Tallinn : Steamark, 2004. 456 lk.
    Lk 399-402 E. Valter. Pokuraamat : katkend.
  • Laste rõõm. 2. osa : Eesti lastejutte ja luuletusi koos piltidega 1980-2010. [Tallinn], 2013.
    Lk 139-147 E. Valter. Katkendid raamatutest "Pokuraamat" ja "Pokulood".

EDGAR VALTER RAAMATUKOGUDE KATALOOGIDES

  • Eesti suuremate raamatukogude e-kataloog ESTER : autoriotsing, märksõnaotsing: Valter, Edgar
  • Eesti artiklite andmebaas ISE (kuni 2016) : autoriotsing, personaaliaotsing: Valter, Edgar
  • Eesti artiklite portaal DIGAR (alates 2017) : täistekstiotsing : "Edgar Valter"
  • Eesti Lastekirjanduse Keskuse e-kataloog RIKSWEB : vabasõnaotsing: Edgar Valter
  • Võrumaa Keskraamatukogu e-kataloog RIKSWEB : vabasõnaotsing: Edgar Valter

EDGAR VALTERIST  JA TEMA (LASTE)LOOMINGUST

***