Võrumaa Keskraamatukogu

eng est

Peeter Lindsaar

Ikka oli Kõrb see, kes läbi poriste ja põhjatute sügiseste teede või külmade talvetuiskude ise üleni porisena või külmahärmatises meile linna toidukoorma järele vedanud oli. Koos isaga tõi ka tema meile kodutalu tervitusi. Aurava hobuse higilõhna ja heinakarsist leviva kuiva ristikheina või peene aasaheina aroomidega, hobuseriistade ja isa saabaste tökatilõhnaga oli meile viivuks osa kodutalust linna järele tulnud.

Hobusehigi järele lõhnav kirju talutekk vankri istmekotil rääkis meile oma tummal, aga väga selgel keelel seda, kuhu meie kuulume. Linnaelul oma ahvatluste ja meelitustega polnud sellele midagi samaväärset vastu panna.

Peeter Lindsaar. Vana hobune. Sidney, 1950, lk.110


PEETER LINDSAAR
12. 07.1906 Võrumaa, Urvaste kihelkond, Vastse-Antsla vald – 6.09.1990 Austraalia, Sydney.

PEETER LINDSAARsündis 12. juulil 1906. aastal Võrumaal, Vastse-Antsla vallas, Kassi külas, Hansi talus. Õppis Vastse-Antsla (Kuldre), Nuustaku (Otepää) ja Valga koolides. Tartu Ülikoolis õppis filosoofiat ja õigusteadust. Lõpetas 1931. aastal Tondi sõjakooli ja jätkas armeeteenistust Võrus ja Petseris. Sõja ajal oli nii vene kui saksa sõjaväes, sattus sõjavangi, siis põgenikelaagrisse. 1948. aastal läks Austraaliasse, kus töötas algul kojamehe ja sanitarina, hiljem ajalehetoimetuses ja raamatukogus. Peeter Lindsaar suri Sydneys 6. septembril 1990. aastal.

Peeter Lindsaar oli pärit vaimsete huvidega suguvõsast, juba vanavanemad tellisid talusse ajalehte, kodus oli ka raamatuid. Mälestustes on juttu sellest, kuidas lapsed loodavad raamatutarkuse abil haiget hobust ravida: „ Tõsisema häda puhul luges ema loomadele „Loomatohtrist“, inimestele „Röitsvaldist“ ja tõi nendega linnast apteegist rohtugi. Raamatud olid õige kuulsad. Neid käisid meilt vahel naabridki endale laenamas ja tõid tagasi, raamat jälle mõne lehe võrra vähemaks rebitud. Eriti „Röitsvalti“ peeti au sees. [...] „Taa Kreutzwaldi raamat om üts ää raamat,“ ütles korra üks linnamoelise riietusega külamees raamatut tagasi tuues. Mulle ei meeldinud põrmugi, et see linnamoeline mees meie tähtsat „Röitsvalti“ nii imelikult võõrapäraselt hääldas. Mees muutus mulle sestsaadik vastumeelseks.“

Eeltoodud katkend on pärit jutukogust „Vana hobune“ (1950), mille Peeter Lindsaar pani kirja Saksamaa-aastail. Kogumiku avaloos jutustab väike poiss äsjasündinud varsast, kes pakub isale ja külameestele palju rohkem kõneainet, kui äsjasündinud õde. Lõpulugu aga räägib vanast Kõrvist, kes toob vahepeal suureks sirgunud ja linna läinud perepojale viimase toidukoorma ning müüakse odavalt vanadusorjusse. „Isa ei pidanud Upatsi Kotre viisil hobustele vanadekodu. Ta koolitas selle asemel meid. […] Tahtsin Kõrbi endale osta, talli panna ja talle elu lõpuni armuleiba anda. Kuid mul polnud isegi seda väikest raha, mida tema eest nõuti.“ Nende kahe jutu vahele mahub mälestuskilde kodutalust, loomadest (hobustest, ikka hobustest!), lopsakas võru keeles pajatavatest külainimestest. Tsiatsurad kasvavad tööpoisteks, hakkavad tüdrukuid tantsitama, käivad kooliteed, jõuavad nekrutiikka.

Käsikiri sai Saksamaal korraldatud eesti noorsookirjanduse võistlusel kolmanda koha (lapsepõlvemälestusi ei loetud päriselt lastekirjanduse hulka kuuluvaks). Hiljem Peeter Lindsaare kirjastuses Luuamees ilmunud raamat oli esimene eestikeelne juturaamat Austraalias. Jutte Urvaste kandi elust leidub ka kogumikus „Koduküla“.

Lisaks on Peeter Lindsaar kirjutanud esseid, artikleid ajakirjanduses, sõjaväeromaane kasarmuelust Võrus ja Petseris, reisikirja, uurimuse eestlastest Austraalias.

Peeter Lindsaare lauseid mälestustest:

…”9-aastasena kooliteed alustades olin “Mai Roosi” ja veel paar raamatukest läbi lugenud. Suur sõda taples juba teist aastat. Kohe vene keelega alustades tuupisid koolipreilid ettenägelikult meile pähe vastused võimalikele küsimusile ja ühtlases kooris vene keeles tervitamise.”

… “Jõulupühade eel hakkas vanem koolipreili meile Kunderi ümberjutustatud “Laste Kalevipoega” ette lugema ning me ootasime seetõttu eesti keele tundi alati suure kärsitusega. Muinasjutumaailm, kuhu lugu meid viis, oli omane, lähedane ja huvitav.”

…”Veel põleva suure sõja “tules ja tões” alanud oma riigi sünnitusvalud elasin kaasa Nuustaku progümnaasiumis. […] Saksa okupatsiooni ajal ei muutunud koolis midagi. Kevadel aiapeol deklameeriti vaimustatult Suitsu ja esitati laval katkendeid Lattikust ja Lutsust. Tundus, et midagi hõljus õhus.”

… “Varsti tähistati Vabariigi esimest aastapäeva alevi kolme kooli ühise rongkäiguga Eesti lippude all ja aktusega meie koolimajas. Korduvalt kuulsime nii aktusel kui ka hiljem klassis õpetajailt, et nüüd on see aeg käes: piirud kahel otsal lõkkele löönud, Kalev koju jõudnud ning lugulaulu lõpul antud tõotus täitunud.
Sündmusi jälgides veendusime isegi, et nood ei olnud tühised sõnad, vaid saatuse kindel ja tõsine leping meie rahvaga. Vastse-Antsla vallakoolist alguse saanud tunne aina süvenes ning “Kalevipoeg” sai ja jäi mulle alaliselt selleks raamatute raamatuks, mida elamusega kaasuva erutusega kätte võtan.”

PEETER LINDSAARE LOOMINGUT LASTELE...

... RAAMATUNA

 

Vana hobune : [jutud]. [Sydney] : Luuamees, 1950. 112 lk.
Sisu : Laadahobused ; Varsa sünd ; Sälu rakendamine ; Looma vaist ; Musta haigus ; Jõhvuss ; Kosjasõit ; Musta surm ; Luupainaja ; Tänulikud silmad ; Loomapiinaja ; Hipodroomitraavel ; Kotre hobusekasvandus ; Päevatööline ; Emaarmastus ; Vanda mälestus ; Vana hobune ; Vana Kõrvi müük    

... KOGUMIKUS

PEETER LINDSAAR RAAMATUKOGUDE KATALOOGIDES

PEETER LINDSAAREST JA TEMA (LASTE)LOOMINGUST

***