Võrumaa Keskraamatukogu

eng est

Jaan Lattik

Joonistan kirjasõnadega selle maalingu lugeja silme ette, et pilt saaks elavaks ja hakkaks kõnelema.
Jaan Lattik. Meie vanad. Tartu, 2002, lk. 22

Foto: http://www2.kirmus.ee/nooreesti/?id=1269&sub=260
JAAN LATTIK
3.11.1878 Võrumaa, Karula vald – 27.06.1967 Rootsi, Stockholm

JAAN LATTIK sündis 3. novembril 1878. aastal Võrumaal, Karula vallas, põlismetsa varjus asuvas Mäkiste renditalus. Õppis Karulas ja Tartus, lõpetas 1908. aastal Tartu Ülikooli usuteaduskonna kandidaadikraadiga. Kutsuti Viljandisse eestluse vaimu toetama, töötas 1944. aastani Viljandi maakoguduse pastorina, ajuti ka kooliõpetajana, kirjutas lühiproosat, oli aktiivselt tegev poliitikas. Sõja lõpul põgenes Rootsi. “Mu halb nimi ja minevik: mitmekordne minister, välissaadik, kirjanik, ajakirjanik ja vaimulik, kapitalist – see kõik ei kannatanud välja Stalini päikest.” Paguluses tegutses pastorina, reisis, avaldas memuaare ja jutlustekogumikke. Jaan Lattik suri 27. juunil 1967. aastal Stockholmis, 2008. aastal maeti ümber Viljandisse.

Gümnasist Lattiku esimesed jutud ilmusid ajakirjanduses Kittali varjunime all. Noor-Eesti 1. albumis avaldatud jutt „Kui meil veel püksa ei olnud“ äratas tähelepanu ja 1907. aastal ilmunud jutukogu „Meie noored“ sai üldtuntuks.

Tänapäeval ei olda ühel meelel, kas lapsepõlvemälestused tuleks liigitada lastekirjanduse või memuaristika valdkonda. Tolleaegse peaaegu olematu lastekirjanduse taustal võeti Lattiku koduainelised jutud rõõmuga vastu kui oluline täiendus noorsoo (=laste) lugemisvarasse ja avaldati peatselt mitu kordustrükki. Lattiku laadi eesti lastekirjanduses jätkas hiljem Jüri Parijõgi. Hando Runnel on nimetanud Jaan Lattikut üheks eesti lastekirjanduse kolmest vaalast Karl August Hindrey ja Oskar Lutsu kõrval.

Lattik kirjeldab pealtnäha lihtsameelses, juhuslikke elukatkeid üksikasjalikult kujutavas laadis taluelu 19. sajandi lõpu Karula kihelkonnas. Lattiku juttude lapsed on hakkajad rüblikud, täiskasvanud teevad südamega tööd, aga oskavad ka laulust ja pillimängust rõõmu tunda ja vahel krutskilist juttu ajada. Kõik nad on uhked oma kodukihelkonna ja murdekeele üle. „Minu ema peatas mind kohe jalapealt, kui ma vahel jutu sisse mõne Tallinna murdest sõna lasksin kukkuda, et „kas sinnu tuu jaus kuuli saadõtõs, et sa uma keele är tsurgid ja inämb ei mõista inemise muudu kõnõldõ“.“ Kõige olulisemaks tegelaseks Lattiku lühiproosas on kodu: „...ma ei oska praegu mitte ütelda, miks ta mullegi nii armsaks sai. Midagi tal ei olnud, mis nii suurepäraline oleks olnud… aga kui säält ära tulid, siis oli iga kord see tulek nii raske, oleks tahtnud ikka veel kauemini jääda...“

Hiljem ilmunud „Minu kodust“ (1921) ja „Mets“ (1928) jätkavad sama laadi. Pärast sõda ilmus Stockholmis kõigist kolmest kokku pandud valikkogu „Meie noored“ (1952, 2009). Valik neist juttudest on läinud ka kogumikku  „Kui meil veel püksa ei olnud“ (1998), lisaks sisaldab see ka jutte ja mõtisklusi sõjaeelsest ja -aegsest perioodikast ning pärast sõda välismaal ilmunust.

Noorsoo kirjavara hulka loeti ilmumisajal ka mälestusteraamat "Koolipoisid" (1928), mis kordustrükina on küll ilmunud Loomingu Raamatukogus (1988, nr 37).

Jaan Lattik oli loomuliku andega jutuvestja, kes oskas kirjeldatu lihtsate sõnade ja selgete kujunditega ellu äratada. Tema lugudes vahelduvad emotsioonid – õrn sentimentaalsus vaheldumisi karmi mehisusega, tabav situatsioonikoomika kõrvuti harda ülevusega – hoiavad lugejat jutu kütkes. Kaasaegsete sõnul lisandus pajatamisoskusele ka sugestiivne hääl, mis tegi Jaan Lattikust oma aja karismaatilise juhtfiguuri nii pastorina rahva hulgas kui poliitikuna kõrgemates ringkondades.

Jaan Lattiku lauseid raamatust „Meie vanad“:

... „Peab asju nii hindama, nagu nad olid ja üles tähendama seda mu kodust, mis sääl sündis ja mis sinna elu tõi.“

... „Seaduste ja korralduste kohaselt asetseb Karula Valgamaal. Aga ega see minule loe. Nad võivad selle paberi peal panna kasvõi Saaremaale, minu mõtetes, meeles ja südames on Karula lahutamatu Võrumaa osa ja vana Võrumaa piiritulp püsib ikka veel kuus kilomeetrit Valga linnast.“

... „Varemalt oli meil viisiks, et igal linnal oli oma vaim. […] Minu kodumaa linn Võru näiteks oli uhke oma kahele järvele, mis ta külje all lainetasid.
    „Ka kun um vesi, kae, kuis tiä lainid pild!“ ütles võrulane ja näitas käega mässavale veekoondisele. Istus siis pingile ja lisas veel, et: „Ka kun um park ja kae noid puid! Inäbusi Katariina-aigsõ.“
    Muidu meie, Võrumaa inimesed ei ole suurelised. Teame isegi, et meie mäed, orud, järved ja metsad on ilusad. Ei hakka seda igaühele meelde tuletama. Olnuks meie kaunis loodus mõnes teises maakonnas, need inimesed seal puhuksid pasunaid ja kutsuksid vaatama ja ikka vaatama kas või kogu põhjamaad, et tuldagu aga ja aetagu suud-silmad laiali.
    Toon ühe näite kaugemast ajast, kuidas siis juba Lõuna-Eesti inimestes elas alandlik ja leplik meel. Üliõpilasena olin kord Võru linnas ja habemeajaja juures. See ametimees oli oma töös väga osav ja jutus lahke ning sõbralik. Ta ütles kunnidele, et ajagu nad raseerimise ajal põsk õhku täis, siis minevat väits nagu Munamäge pidi alla ja üles ja saagivat kõik puud ja põõsad maha.
    Et minu välimus ja müts Tartust tulnud inimese mõõdu välja andis, siis kõnetas ta mind töö juures kogunisti võrumurdelises saksa keeles, kui ta ütles: „Blasen sie auf, dann jeht messer wie längst Munamägi erunter.“ Ma siis ka ajasin põse õhku täis ja meie mõlemad Võrumaa mehed tundsime, kui väike võib olla siiski meie uhkeim ja toredaim mägi – põsk täis õhku. Seesugune võrdlus on alandlik.“

... „Oleks tuliselt kahju, kui murre kaob. Ei leia siis ka lapsed, linnud, loomad, puud ja veed enam nii kergesti ühist sidet [...] Minule aga on mu koduvald ja kihelkond ikka muinasjutumaa ...“

... „Lõppude lõpuks peab iga inimene teadma, kui sügavale kodumaa mulda ulatuvad tema elupuu juured ja kus kohalt õnnistab meid ammu ära läinud esivanemate verehääl. Minul on iga kord selline tunne, kui ma sõidan või astun jalgsi üle oma koduvalla ja kihelkonna piiri, et nüüd ligineb keegi Karula talupoegi ja silitab salaja mu pead ja sosistab mu kõrva sõnu, mida kõrv ei kuule, aga süda mõistab, umbes nii: „Olgu õnnistatud su tee“.“

JAAN LATTIKU LOOMINGUT LASTELE ...

... RAAMATUNA

lattik-koolipoisid  Koolipoisid : [jutud]. Tallinn : Perioodika, 1988. 72 lk. Loomingu Raamatukogu, nr 37
Kui meil veel püksa ei olnud : [valikkogu juttudest]. Tartu : Ilmamaa, 1998. 256 lk.
Sisu : Jenoveva ; Kodu ; Ema ära karda ; Teejuht ; Mägede varjus ; Kaks järve ; Üks ainus koht oli siiski vaba ; Mälestused ; Kui meil veel püksa ei olnud ; Tali ; Miku haigus ; Üts kõrd üts ; Käskjalg ; "Müü mulle oma esimese sündimise õigus ära! ; Kuidas Ruudi koolist koju sõitis ; Karjapoiss on kuningas ; Juku ; Esimene armastus ; Unistused ; Pisarad ; Jaani kiri Liisale ; Noorte soovid ; Patt ; Neid oli kaks vallatut poissi ; Esä ; Tõusik ; Kosjasõit ; Rahamees ; Jahimehed ; Imä õe! ; Kronksu pesa ; Pilved ; Sügis ; Suvi ; Kevade ; Külalised ; Kannel ; Vana sõber ; Mustlase armastus ; Luuletus ; Mu esä talun ; Pidusöögil ; Palanu soo ; Uss ; Hunt ; Surija ; Elevant ; Kass ; Koer ; Siga ; Hobune ; Olõs mul üts väigo veli : [luuletus] ; Viimne muinasjutt ; Teine ja kolmas armastus ; Minu esimene laadalesõit ; Vile ; Mardik ; Mure, muud midagi, kui mure ; Päevatööline ; Rukkilõikajad.
lattik-meie-noored Meie noored : valimik jutukogudest "Meie noored", "Mets" ja "Minu kodu". Tallinn : Canopus, 2009. 216 lk.
Sisu : Noorte soovid ; Kodu ; Kass ; Koer ; Hunt ; Siga ; Hobune ; Uss ; Mardikas ; Mägede varjus ; Esimene armastus ; Kui meil veel pükse ei olnud ; Karjapoiss on kuningas ; "Kronksu" pesa ; Käskjalg ; Külalised ; Palanu soo ; Teine ja kolmas armastus , Patt ; Tõusik ; Teejuht ; Imä õe! ; Rahamees ; Joodikud ; Pidusöögil ; Ema, ära karda ; Kuidas Ruudi koolist koju sõitis ; Pisarad ; Jahimehed ; "Müü mulle oma esimese sündimise õigus ära!" ; Üts kõrd üts ; Jaani kiri Liisale ; Õnnetus ; Luuletus ; Unistused ; Pühapäeva hommikul ; Esä ; Mälestused ; Kevad ; Suvi ; Sügis ; Talv ; Palve ; Jällenägemine.

... KOGUMIKES

  • Võrokiilne lugemik : Lugõmise-raamat koolilatsilõ ja suurilõ, kost või lukõq rahvaluulõst, kunstkirändüsest, ao- ja luuduluust. Võru : Võro Instituut, 1995. 324 lk.
    Lk 158-161, 164-168, 183-186, 198, 212-215 Imä, õeq! ; Esä ; Üts kõrd üts ; Pisaraq ; Joodiguq ; Edimäne armastus ; Nuuri sooviq.
  • ABC kiräoppus ja lugõmik algkooli latsilõ / Jüvä Sullõv, Kauksi Ülle, Marju Kõivupuu Nele Reimann, Paul Hagu. Võru, Võro Instituut, [1998], 160 lk.
    Lk 60 J. Lattik. Esä : [jutt].
  • Hundil on need hullud jutud : eesti lastekirjanduse antoloogia. 3. kd. Tallinn : Steamark, 1998. 240 lk.
    Lk 171-188 J. Lattik. Esimene armastus ; Kui meil veel püksa ei olnud ; Imä ôe!; Teejuht : [jutud].
  • Ime kütken tähe poole kist : eesti murdeluule antoloogia. Viljandi : S. Kärner, 2002, 411 lk.
    Lk 55-58 J. Lattik. Olõs mul üts väigo veli ; Mu esä talun ... : [luuletused].
  • Vanad aabitsajutud : [aabitsajutte ja lugemikupalu aastatest 1795-1940]. 2.tr. [Tallinn] : Tiritamm, 2007. 319 lk.
    Lk 196, 222-224, 255-260 J. Lattik. Kuidas ma esimest korda hunti nägin ; Kodu ; Imä õe : [jutud].

...AJAKIRJADES

  • Pioneer, 1988, nr 3, lk 24-25 : Esimene armastus ; Ema, ära karda : [jutud].

JAAN LATTIK RAAMATUKOGUDE KATALOOGIDES

  • Eesti suuremate raamatukogude e-kataloog ESTER. : autoriotsing, märksõnaotsing: Lattik, Jaan
  • Eesti artiklite andmebaas ISE(kuni 2016) : autoriotsing, personaaliaotsing : Lattik, Jaan
  • Eesti artiklite portaal DIGAR (alates 2017) : täistekstiotsing : "Jaan Lattik"
  • Eesti Lastekirjanduse Keskuse e-kataloog RIKSWEB : vabasõnaotsing : Jaan Lattik 
  • Võrumaa Keskraamatukogu e-kataloog RIKSWEB : vabasõnaotsing : Jaan Lattik

JAAN LATTIKUST JA TEMA (LASTE)LOOMINGUST

***