Olavi Ruitlane

oh mu esä majakõnõ
hapupiim ja kama

vahest miildüt mullõ – vahest
ajat ossõndama

Olavi Ruitlane. kaera jaan ja mister proper. Võru, 1999, lk.9
KUULA autori esituses

OLAVI RUITLANE
1.07.1969 Tartu

OLAVI RUITLANE sündis 1. juulil 1969. aastal Tartus Võrumaalt pärit vanemate lapsena, kasvas üles Võrus. Õppis Võrus, on töötanud mitmetel ametikohtadel. Alates 2002. aastast on vabakutseline kirjanik. Kirjutab nii võru kui eesti keeles luulet, proosat, näidendeid, stsenaariume, artikleid, arvustusi, laulutekste jm. On avaldanud luulekogusid, romaane, näidendeid.

„Kui olin 1992. aastal Tartusse elama läinud, tekkis mul palju vaba aega. Kirjutasin halbu luuletusi.” "Mingi algne tase tekkis aastaks 1997. Siis, kui ma enam ei visanud kõiki oma luuletusi minema, kui neid kaks nädalat pärast kirjutamist uuesti lugesin. Sel ajal liitusin Tartu NAK-iga ja avastasin, et peale minu on veel luuletajaid, väga šeffe tüüpe." Esimese luulekogu (“Inemise sisu” 1998) ilmumisest peale on Olavi Ruitlase looming äratanud tähelepanu ja tekitanud vastakaid reaktsioone, niihästi autori elavas esituses kui trükis avaldatuna.

Jaak Urmet kirjutab Ruitlase esimese proosateose (“Kail”, 2000) arvustuses: “Kellena me teame Olavi Ruitlast? Me teame teda kui rübliklikult sõjakat luuletajat, kes röökides-räusates purskab publikule näkku värsse... [...] Ja nüüd siis äkki nii? [...] ...ei mingit ruitlasetegemist. “Kail” on kirja pandud läbinisti lapselikus, helges-helesinises toonis”.

"Mulle tundus tol hetkel, et minu lapsepõlvelugemisest oli selline asi puudu. Tagantjärele vaatan seda kui testraamatut - õppisin, kuidas pikka teksti kirjutada."

Lastele kirjutatud fantaasiaromaani “Kail” nimitegelaseks on 9-aastane poiss, kes pärast surma siirdub muinas-Eestiga sarnanevasse paralleelmaailma, saab eriväljaõppe kurjusega võitlemiseks ja asub teismelisena oma missiooni täitma. “Romaani "Kail" kirjutasin arvestusega, et see oleks vastuvõetav nii kooliealisele kui lapsemeelsele täiskasvanule nagu ma isegi. Raamatu 192-l leheküljel saab järjekordse lahenduse inimkonna üks vanemaid küsimusi - kas surm on lõplik ja kui ei - mis saab minust pärast seda?”

Kogumikus “Kuldmuna” (2007) ilmus võrukeelne lühinäidend „Kommigripp“.

Eapiire ületavaks populaarseks lugemisvaraks kujunes autori lapsepõlvemälestustel põhinev romaan „Vee peal“ (2015, 2021), mille tegevuspaigaks on Võru linn aastatel 1981-1982. Romaan maalib tõe- ja ajastutruu pildi agulielust nõukogudeaegses väikelinnas. Murdeikka jõudev peategelane püüab argireaalsusest pääseda igal võimalusel kalavetele põgenedes: "Kuidas sa elada ei taha, kui kala võtab, võimatu on mitte tahta!"

Loost sai MTÜ Müüdud Naer suveteatri lavastus ja Peeter Simmi lavastatud mängufilm. Filmi stsenaariumi autor on Olavi Ruitlane: "Kirjutasin raamatu mitu lugu üheks pikaks looks, panin siduvat materjali vahele, vähendasin kalalkäikude osa, muutsin natuke lõppu. Kõik, mis oli raamatus oluline, saab olema ka filmis." Film esitati kandideerima 2022. a parima võõrkeelse filmi Oscari nominendiks. Loo autor tunnustab filmi, mis nüüd, mitmekordse peegeldusena kunagistest sündmustest, ei ole enam tema lapsepõlve lugu, vaid üldisemalt suureks kasvamise lugu. Samuti on ta nõus väitega, et selles filmis ei ole kõrvalosatäitjaid - kõik rollid on mängitud suureks.

2018. a ilmus Helen Tartes-Babkina koostatud lasteraamat "Mida isa vajab". Psühholoog-kunstiterapeudina tegutsev koostaja kogus laste lugusid ja joonistusi oma isadest, nende lugude põhjal kirjutas luuletused Olavi Ruitlane, illustreeris Monica Meius.

Olavi Ruitlase lauseid intervjuudest ja esinemistelt:

... “Legendi järgi olla ma suutnud lugeda kolme ja poole aastaselt bussist kokku sildi „Tartu Leivakombinaat“, nelja-aastaselt olevat lugenud vanaemale ette surmakuulutusi, kus olid ka väikesed tähed. Ise ma seda aega ei mäleta. Aga esimene raamat oli tavaline “Karu-aabits”, kust said tähed selgeks. Ja kah neli pool või neli või niimoodi – mind pandi mingi kuriteo eest järjekordselt nurka ja see raamat jäi mul kätte. Suurest igavusest ma lugesin natuke rohkem ja sain aru, et sõna pluss sõna pluss sõna pluss sõna annab kokku hästi palju infot. Olin sellest jahmunud, lugesin korraga kaks-kolm lehekülge, ma ei tulnud nurgast väljagi enne. Ja sellest peale hakkas minu aktiivne lugemisperiood."

... "Meil kodus ei olnud raamatuid. [...] Kui kolm aastat vanem õde sai raamatukogust laenamise õiguse, siis tema sabas kandsin sealt raamatuid ära ikka nii palju, kui kanda jõudsin. Lugesin meeletult."

... Läksid pärast põhikooli lõppu hoopis Võru Tööstustehnikumi õppima? "Tol ajal valitses arusaam, et kool lõpetatakse ära, siis hakatakse tööle, siis tuleb ei tea kust perekond ja ülejäänud elu kulub selle perekonna toitmise peale. Enamus inimesi minu ümber tegid tööd ja virisesid, kui raske ja vastik see on - igal hommikul tõusta ja tööle minna, õhtul tulla. Mõtlesin, et jube küll - kool saab läbi ja ma pean ka hakkama virelema nagu kõik ümberringi, kuni surmani välja pean rabama tööd, kuna nii on lihtsalt kombeks. Proovisin väga erinevaid töökohti: olin treial, maaler, katlakütja. Tundsin õudusega, et ükski asi ei sobi mulle: kõik, mis ma ette võtan, on nädala pärast vastumeelne. Arvasin, et autojuht on lahe elukutse - vaatad aknast välja ja näed ilma. Sain nädala sõita ja ei tahtnud enam ilma näha ega seda rappuvat ja haisevat asja enda all tunda. Mõtlesin, et olen vist natuke haige, ma ei ole nagu teised. Kui ma pean surmani nii tööd tegema, siis juhtub minuga midagi.
See läks üle alles aastaid hiljem, kui hakkasin kirjutamisest ära elama. Praegu ma ei tunne oma töö suhtes vastikust."

... Kuidas kõige esimene luuletus sündis? „... Võron ollimi ja üts plika oll ... kuikimuudu es võta jutule, ma olli viisteist vai neliteist. [...] Võtsõ julguse kokko, pandsõ ülikonna sälgä ja punatse lipsu ette, võtsõ lille ja lätsi tütrikule kodo. Luulõtus oll kah paprõ pääl ... maru hallõ armastuslugu oll, ma ei mäletä sõnna kah säält inämp. Lille lüüdi ussõ vahele ja luuletust es loe kiäki ...“

... „Luuletusi kirjutan ma sellepärast, et mulle meeldib keelega mängida. Leian mingi seose ja vormin seda. Niisugust luulet on ka vaja.”

... „Kui ma „Kaili“ kiroti, sis ma kiroti hindäle. Ma mõtli hinnäst latsõs ja usksõ kõkkõ toda teksti algusest lõpuni. [...] Ütskõik, mis sa tiit, tulõ heng sisse panda. [...] Kui puul raamatut valmis oll, sis ta käve nigu painaja mul pääl. Ma käve linna müüdä ringi ja jälki tull mõni mõte pähä vai tuu Kail ütel mulle midägi pään. [...] Ma es mõtlõ sääl midägi vällä, ta tull esi.“

... "Teema peab mulle korda minema. Ausalt öeldes on mul väga mõnusad raamatuideed, üks oleks näiteks laste arvutimängudest võõrutamisest. Lapsed võetakse kinni ja viiakse ühele saarele. Seal tulevad neile vastu valgetes kitlites õed ja hakkavad neid piinama. Nad piinavad neid seente, linnuhäälte ja matkaradadega. Lapsed peavad hakkama tegutsema reaalses elus, et sealt pääseda. Kohutavalt hea idee, aga kuidas saada see selliseks, et mulle ei olegi tähtsamat teemat? Kui jõuab nii lähedale, tuleb sellest raamat. Kui ei jõua, siis ei tule. Heast ideest ei piisa, mul tuleb iga päev kolm head ideed!"

... "Kui mul mingi teema või küsimus kipitab, kirjutan selle enda seest vabaks. Oli palju endale arusaamatuid asju lapsepõlvest. Et selgust saada, pidin need lahti kirjutama. Läksin mälus lapsepõlve tagasi. Uskumatu, mis inimese peas alles on - tulid meelde dialoogid, näoilmed, isegi see, mis ilm oli. Nüüd, kui "Vee peal" valmis on, tunnen, et olen lapsepõlve enda jaoks lahti mõelnud, olen sellega rahu teinud."

... Kirjutamine neelab jäägitult. „Ma ei ole seda tüüpi kirjanik, kes tuleks töölt ja igal õhtul kirjutaks paar-kolm lehekülge romaani. Kirjutamine on põgenemine. Võimalus luua endale uus maailm ja veeta seal kolm-neli kuud,” ütles Ruitlane. Ka ei suuda ta tekstist lahti lasta – viimistleb seda viimase hetkeni, loeb iga lauset üle, näeb sellega vaeva. [...] Romaani „Vee peal” kirjutas Ruitlane ringi viis korda – kahe kuuga esimene ring, kahe nädalaga teine, edasi lihvimine. Kui käsikiri oli juba trükki minemas, sattus ta ahastusse, et tekst ei kõlba kuhugi ja tuleb ümber kirjutada. Toimetaja suutis ta siiski ümber veenda.

... “... võru keel on sihuke asi, millel on jõud sees, ja sellega saab edastada asju, mis kirjakeeles tunduksid kuidagi kohatud.”

OLAVI RUITLASE LOOMINGUT LASTELE ...

... RAAMATUNA

	Kail : [fantaasiaromaan]. [Tallinn] : Olavi Ruitlane, 2000. 191 lk.
	Tartes-Babkina, H. Mida isa vajab : [luuletused isadest: O. Ruitlane]. Tallinn : Stefart Media, 2018. 32 lk. LOE : https://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:397295
	Vee peal : [romaan]. [2. tr]. [Tallinn] : Pegasus, 2021. 197 lk. KUULA võru keeles

... KOGUMIKES

Ime kütken tähe poole kist : eesti murdeluule antoloogia. Viljandi : S. Kärner, 2002, 411 lk.
Lk 295-297 O. Ruitlane. “ostsõ liinast arvuti ma...” ; Esä majakõnõ ; Agent ; Sapik ; Jo verevänä päiv ; Esä varast : [luuletused].
Lk 378 Eluloolisi andmeid autori kohta.
Kuldmuna : kuus tükkü latsilõ ja noorilõ : [lastenäidendid]. Obinitsa : Hal'jas Kunn, 2007. 95 lk.
Lk 2-34 O. Ruitlane. Kommigripp : näütemäng üten vaatusen ja üten pildin.

... AJAKIRJADES

Täheke : [võro keelen], 2019, märdikuu, lk 6 : Nätsüga kalapüük : [jutt].

... RAAMATUKOGUDE KATALOOGIDES

Eesti suuremate raamatukogude e-kataloog ESTER : autoriotsing, märksõnaotsing: Ruitlane, Olavi
Eesti artiklite andmebaas ISE (kuni 2016) : autoriotsing, personaaliaotsing: Ruitlane, Olavi
Eesti artiklite portaal DIGAR (alates 2017) : täistekstiotsing : "Olavi Ruitlane"
Eesti Lastekirjanduse Keskuse e-kataloog RIKSWEB : vabasõnaotsing: Olavi Ruitlane
Võrumaa Keskraamatukogu e-kataloog RIKSWEB : vabasõnaotsing: Olavi Ruitlane

OLAVI RUITLASEST JA TEMA (LASTE)LOOMINGUST

***