Võrumaa Keskraamatukogu

eng est

Valev Uibopuu

Miks ma kirjutan? Miks lind laulab, koer haugub, lammas määgib? Miks me kõneleme (vahel ka omaette)? See on eneseväljenduse vajadus, milleks kõigil on kaasasündinud tung, mõnel rohkem, mõnel vähem.
Valev Uibopuu
Tonts, Ü. Eestlaseks jäänud ja eurooplaseks saanud Valev Uibopuu. - Postimees, 1995, 1. veebr.

uibopuu
VALEV UIBOPUU
19.10.1913 Võrumaa, Karula kihelkond, Vana-Antsla vald - 18.03.1997 Rootsi, Lund

VALEV UIBOPUU sündis 19. oktoobril 1913. aastal Karula kihelkonna põhjaservas Vana-Antsla vallas Õru metsavahitalus kolmelapselise pere teise lapsena. Isa Evaldi suguvõsa on pärit Sangaste kihelkonnast, ema Emilie Roht (Richard Rohu õde) Kanepi kihelkonnast Tinno talust. Pere pidi palju kolima, pikemalt elati Iigastes ja Haabsaares. Kui isa Evald 1919. aastal punaste võimu ajal Võru vanglasse viidi ja tapeti, läks ema lastega kodutallu Tinnole, vahepeal oli ka mõnda aega perenaiseks venna juures Utita vesiveskis ja mujal. Valev õppis Tartus, Karaskil ja Linnamäe algkoolis, Kanepi kõrgemas algkoolis ja Otepää Gümnaasiumis.

Nende rännakute tulemuseks on peetud hiljem Valev Uibopuu loomingus tihti korduvat kodutuse teemat. Ta ise on nimetanud oma päritolust rääkides „ühtset lõunaeestilist kodukohta“. Esimesed elavad muljed jäid lapse mällu Haabsaare päevilt. Võru kui isa varajase kaotamisega seotud koht oli ja jäi kurbuse linnaks. Edasi tulid karjapoisisuved ja internaaditalved mitmel pool Võru-, Valga-, Tartu- ja Põlvamaal. Kõige kindlamat pidepunkti pakkus siiski emakodu Tinno, kuhu kõigilt rännakutelt ikka tagasi pöörduti.

Lapsena kuulas Valev ema jutte varakaotatud isast, igatses olla tema moodi ja ehk midagi enamatki – õppida ülikoolis metsateadust. 16-aastasena rattasõiduõnnetusest saadud luutuberkuloosi põdedes hakkas ta hoopis arstiameti peale mõtlema. Paraku muutis haigusest katkestatud koolitee unistused ülikoolist võimatuks. Haigevoodis läbi loetud Karaski raamatukogu ja kirjanikust onu Richard Rohu mõjul hakkas Valev kirjanduslikke katsetusi tegema. Eestist lahkumiseni tegutses ta ajakirjanikuna Valgas ja Tallinnas. 1943. a põgenes Soome ja hiljem Rootsi, kus õppis edasi, jätkas kirjanduslikku tegevust, töötas kirjastuses ja ülikoolis. Valev Uibopuu suri Lundis 18.märtsil 1997. a ja puhkab oma soovi kohaselt Karula kalmistul isa kõrval.

Ajakirjaniku-aastatel Valgas kirjutas Uibopuu ka lastejutte, mis ilmusid ajakirjas Taluperenaine ja lasteajakirjades Laste Maailm, Laste Rõõm, Lasteleht. Aastatel 1940-1941 avaldati valik lugusid kahe lasteraamatuna. Arvatavasti tellimustööna on Uibopuu lasteproosat ajalehtedes põgusalt ilmunud ka pagulusaastatel. Enamat pühendumist lastekirjandusele takistas kirjaniku enda väitel ajapuudus.

Raamatukogude kataloogides omistatakse Valev Uibopuule sarjas „Rõõmus Raamat“ 1939. a ilmunud „Eha-Mai peab poodi“ (põnevusjutuke tüdrukust, kes oskab päästa tema vastutusele jäetud kaupluse rahakassa röövli käest). Kirjandusteadlase Oskar Kruusi väitel tekitas eksituse raamatusarja reklaamnimekiri, mis loetleb järjestikku „[...] Eha-Mai peab poodi. Hõbedane õng. Kirj. V. Uibopuu [...]“. Raamatute tiitellehtede andmetel tuleb esimest pidada anonüümseks, V. Uibopuu nimi on kirjas ainult „Hõbedases õnges“. Ka raamatutekste võrreldes võib öelda, et need on eri isikute kirjutatud.

Kirjanikuga tihedalt suhelnud Ülo Tonts käsitleb Valev Uibopuu elulooraamatus lasteraamatutena samuti vaid „Metsamajakest“ ja „Hõbedast õnge“.

Jutukogus „Metsamajake“ (1940) leiame lihtsaid lapse argielu kirjeldusi. Autor viib tegelased enamasti loodusesse: kalale, karja, seenele, metsaonni ehitama – st omaenese lapsepõlvest tuttavasse keskkonda. Elamuslikult mõjuvamates episoodides kumab läbi kirjutaja enese mällu sööbinud kogemusi, näiteks loos, kus poiss peab koos perega kolima veskitallu ja jätab hüvasti vana koduga: „Anti aga ei kärsinud kambris istuda. Ta astus välja aeda, tegi mitu tiiru ümber hoonete, kõndis kaasikus ja põikas karjamaa servale ning vaatas üle kõik vanad mänguplatsid. [...] Süda kippus järsku valutama, vaadates vanu suuri kaski, mille krobelised tüved olid selgi kevadel tilgutanud mahla, kadakaid all soo ääres, mille vahel lambad vihma ajal seisid, või pikki roigasaedu, mis viisid karjatarast kaugele põldude vahele. Praegu see kõik oli pidulik ja kaunis, nagu ta seda kunagi enne ei olnud märganud“.

„Hõbedases õnges“ (1941) porteteerib Valev Uibopuu südamlikult oma isapoolset vanaisa. “Üldse ma mäletan ise oma vanaisa lapsepõlvest väga hästi. Ta oli optimistliku meelelaadiga, humoristlik ja väga seltskondlik, […] niisugune positiivse inimese prototüüp.”

Valev Uibopuu lauseid intervjuudest ja autobiograafiatest:

... „Ma põlvnen vanast lõuna-eesti talupojasoost, mille jälgi võib leida kirikukirjadest kuni a. 1650. [...] Ma ei ole kunagi tundnud tarvet, et omada mingit teist sünnimaad. [...] Ükski pagulane ei jäta oma kodumaad teadlikult igaveseks. Ta ainult alustab oma tagasitulekut.“

... „Juba algkoolis mängisin ajalehtede kirjasaatjat ja teenisin sellega isegi väikest taskuraha. [...] Kanepi koolis olevat mind seljataga kutsutud „kirjanikuks“, muidugi pilkamisi. Enesel polnud mul küll tollal veel mingit soovi sellisele seostumisele tulevikus. Mul oli lihtsalt kerge kirjutada.“

... „Ei ole välistatud, et oleksin esialgsete soovide ja unistuste täitumisel olnud parem metsamees või parem arst.“

... „Ei ole vist kahtlust, et suurem lugemus võib laiendada igaühe elukogemuse pagasit ja vahel isegi asendada puuduvat […]. Oma haigusajast olin ühe aasta voodislamaja ning kõikusin tegelikult elu ja surma vahel. Sel ajal polnud midagi muud teha kui lugeda. [...] Lugemine kujunes aga nii inspireerivaks, et hakkasin ka ise kirjutama, algul lamades ja hiljem voodis istudes. Kirjutasin novelle ja jutustusi, mida saatsin eri ajalehtede ja ajakirjade toimetustele. Need avaldasid vahel mu kaastöid ja oma raskeimal ajal sain ma esimese auhinna väljakuulutatud novellivõistlusel.“

... „Hakkasin kirjutama peaaegu sundolukorras, sest muu eneseteostus oli välja lülitatud. Hiljem jätkasin osalt inertsist, osalt ikka sellestsamast eneseväljenduse tarbest, mida vahel nimetatakse ilustavalt ka kutsumuseks.“

VALEV UIBOPUU LOOMINGUT LASTELE ...

... RAAMATUNA

   Hõbedane õng : [jutt]. Tartu ; Tallinn : Loodus, 1940. 28 lk. (Rõõmus Raamat, 10).
uibopuu metsamajake Metsamajake : [jutud]. Tallinn : Pedagoogiline Kirjandus, 1941. 48 lk.
Sisu : Metsas ; Metsamajake ; Kuldnokk ja kevade ; Lambad segi ; Matkamees.

 

... KOGUMIKES

  • Lasteraamatud sarjast "Rõõmus raamat" : Arhiivraamatukogu varamu nr. 4. : [digiteeritud raamatud]. [Tartu] : Eesti Kirjandusmuuseum, [2006]. 1 CD-ROM
    10. raamat : V.Uibopuu. Hõbedane õng. Tartu ; Tallinn : Loodus, 1940. 28 lk.

... RAAMATUKOGUDE KATALOOGIDES

  • Eesti suuremate raamatukogude e-kataloog ESTER : autoriotsing, märksõnaotsing: Uibopuu, Valev
  • Eesti artiklite andmebaas ISE : autoriotsing, personaaliaotsing: Uibopuu, Valev
  • Eesti artiklite portaal DIGAR (alates 2017) : täistekstiotsing : "Valev Uibopuu"
  • Eesti Lastekirjanduse Keskuse e-kataloog RIKSWEB : vabasõnaotsing: Valev Uibopuu
  • Võrumaa Keskraamatukogu e-kataloog RIKSWEB : vabasõnaotsing: Valev Uibopuu

VALEV UIBOPUUST JA TEMA (LASTE)LOOMINGUST

***